EESTI KOOLINOORTE KEELEHOIAKUD

Väljavõte

1 EESTI KOOLINOORTE KEELEHOIAKUD Martin Ehala, Katrin Niglas Maailmas arvatakse olevat umbes 6000 keelt. Mõnede keeleteadlaste hinnanguil võib neist üleilmastumise tingimustes 21. sajandi jooksul hävida 90%; optimistlikumad arvavad, et umbes 50% (Krauss 1992; Crystal 2000). Selliste prognooside taustal tuleks vaadelda ka seda, millised on eesti keele arenguväljavaated, seda enam et eesti avalikkuses on avaldatud arvamust, mille järgi üsna peatses tulevikus on eesti keelel Eestis sama vähe tähtsust kui walesi keelel Inglismaal ja et eestlased, euroimmigrandid ja kohalikud venelased suhtlevad omavahel inglise keeles (Raag 2003). Kahtluse alla on seega seatud eesti keele püsimine. Selle analüüsiks tuleks kõigepealt täpsustada, mis on hääbumine ja kuidas see avaldub. Keele hääbumine (language loss) on üldmõiste, mis hõlmab erinevaid protsesse, mille tagajärjel keelekogukond kahaneb kuni lõpliku kadumiseni. Keele hääbumine võib toimuda füüsiliselt, kui kõnelejate arvukus järjest väheneb kõrge suremuse, madala sündimuse, väljarände või kõigi kolme teguri tagajärjel. Füüsilise hääbumisega kaasneb enamasti keelevahetus (language shift), mille all mõistetakse üleminekut teisele See uuring on läbi viidud osana sihtfinantseeritavast teemast nr s03: Eesti keelekeskkonna arengu analüüs, modelleerimine ja juhtimine. Autorid tänavad kõiki koole, kes nõustusid uuringus osalema, samuti olgu südamest tänatud Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti filoloogia üliõpilased Dana Karjatse, Ingrid Heinberk, Kairi Tamuri, Kristi Salujärv, Pille Raudla, Agnes Ojala, Edward Kess, Jüri Kaugerand, Merilin Aruvee, Marju Õigus, Kerli Visso, Marit Vesiaid, Reeli Maasikamäe, Annika Kilgi, Kerli Liksor, Annika Ajandi, Tene Hook, Indrek Konnapere, Mari Laht, Susanna Biosca ja Ave Mõistlik, kes andmed sisestasid. 2115

2 Eesti koolinoorte keelehoiakud keelele põlvkondade vahel. Keelevahetus eeldab vaheastmena kakskeelset perioodi, kui keelekogukonnas on kõrvuti kasutusel vana ja uus (ema)keel. Kakskeelsuse perioodil, enne üleminekut uuele keelele, täheldatakse keele lagunemist (language attrition), s.t vana keele oskuse järkjärgulist halvenemist. Enamasti hõlmab see sõnavara ahenemist, strukturaalset lihtsustumist ja grammatilist konvergentsi uue keelega. Keele hääbumise vastand on keele püsimine (language maintenance, teadliku tegevusena keelehoid). Keelehoid tähendab mitmesugust tegevust, mis takistab keele hääbumist. Kõige olulisemana on siin mainitud keele aktiivset ja igakülgset kasutamist kogukonna igapäevase suhtlusvahendina (de Bot 2001). Kuigi keele püsimist või hääbumist ei ole võimalik absoluutse täpsusega ennustada, on keeleteaduses siiski välja kujunenud suhteliselt stabiilne metoodika keele elujõulisuse hindamiseks. Siinse artikli ülesanne on kõigepealt anda lühike ülevaade keele elujõu hindamise viisidest ja nende kohandamisest eesti keelekogukonna uurimiseks. Seejärel tutvustame täpsemalt käesoleva uuringu eesmärki ja tehnikat ning anname ülevaate tulemustest. Artikli viimases osas analüüsitakse koolinoorte keelehoiakute võimalikku mõju eesti keele arengule, keelehoiakute põhjusi ja esitatakse võimalikke keelehoiuabinõusid olukorra parandamiseks. TEOREETILINE TAUST Keele elujõu väljendamiseks on kasutusel mõiste etnolingvistiline vitaalsus (ethnolinguistic vitality). See näitab, millisel määral mingi grupp näitab üles tendentsi käituda grupivahelistes suhetes eristuva ja aktiivse kollektiivse üksusena (Giles, Bourhis, Taylor 1977: 307). Etnolingvistilist vitaalsust mõjutavatest teguritest on tähtsaimad staatustegurid (majanduslik staatus, sotsiaalne staatus, ajalooline staatus ja keelestaatus), demograafilised tegurid (populatsiooni suurus ja selle jaotus territooriumil), institutsionaalse toetuse tegurid (kas ja millisel määral grupp on formaalselt ja mitteformaalselt esindatud meedias, hariduses, valitsusorganites, tööstuses, religioonis ja kultuurielus). Mis tahes keelekogukonna etnolingvistilist vitaalsust on võimalik hinnata nende tegurite põhjal nii, et saab määrata ta kuuluvuse kõrge, keskmise 2116 Martin Ehala, Katrin Niglas või madala vitaalsusega rühma. On väidetud, et madala etnolingvistilise vitaalsusega keelekogukonnad assimileeruvad, lakates olemast iseseisva kollektiivse üksusena (Giles, Bourhis, Taylor 1977). Etnolingvistilisel vitaalsusel on kaks tahku: objektiivne ja subjektiivne. Objektiivne etnolingvistiline vitaalsus väljendab mainitud tegurite lõikes olemasolevaid eeldusi mingi keele püsimiseks ja arenguks. Mitte vähem oluline pole ka subjektiivne etnolingvistiline vitaalsus, mis väljendab kõnelejate arvamust oma keele (või ka mõne teise keele) arenguväljavaadete kohta. Mida optimistlikum on hoiak oma keele püsimise ja väärtuslikkuse suhtes, seda subjektiivsemalt vitaalsema keelega on tegu. Etnolingvistilise vitaalsuse raamistik on selle loomisest peale olnud laialdaselt kasutusel ohustatud keelte uurimisel, raamistiku rakendamisest on hulk näiteid väga erinevate keelte puhul. Kahtlemata on tegemist väärtusliku tööriistaga, kuid paratamatult sisaldab ta ka oma eesmärgist tingitud piiranguid. Olles loodud esmajoones vähemuskeelte elujõulisuse uurimiseks, kajastab ta hästi eeskätt suuri erinevusi keelte esindatuses hariduses, meedias, administreerimises, majanduses jm, mitte aga väiksemaid erinevusi, mis võivad olla olulised üleilmastumise tingimustes. Rakendades objektiivse etnolingvistilise vitaalsuse skaalat eesti keelele, liigituks ta ilmselt kõrge vitaalsusega klassi, samamoodi nagu näiteks taani, norra või vene keel. Samas tuleb tunnistada, et üleilmastumisega seoses on väga oluliselt muutunud keskkond, milles keeled toimivad, ja seda ka võrreldes aastatega, mil mainitud skaala kasutusele võeti. Muutunud on eeskätt sotsiaalsete võrgustike struktuur, milles tänapäeva inimesed toimivad (Milroy 2001), ning sageli ka väärtushinnangud (näiteks individualismi suurenemine lääne kultuurimõju välja jäävate keelekogukondade seas). Tõenäoliselt ongi traditsiooniliste, suhteliselt suletud sotsiaalse struktuuriga keelekogukondade liikumine avatud ja mobiilse sotsiaalse korrastatusega struktuurile üks keelte hääbumise põhitegureid 21. sajandil. Lesley Milroy (2001: 54 55) järgi püsib keelekogukond stabiilne ja elujõuline, kui selle liikmed on seotud tihedate majan- 2117

3 Eesti koolinoorte keelehoiakud dussidemetega ja nende igapäevane toimetulek sõltub paljuski teiste kogukonnaliikmete toetusest. Selline sotsiaalne võrgustik valitseb põllumajandusliku talutootmise või väiketööstuse tingimustes. Majanduslik areng, palgatöö ja linlik eluviis nõrgendab solidaarsussidemeid kogukonnas, inimesed muutuvad mobiilsemaks ja oma tuleviku suhtes optimistlikumaks. Kogukonnakeskne elustiil asendub avatud elustiiliga. See nihe toob kaasa ka prestiižikeskme nihkumise kogukonna seest väljapoole, kus valitsevad majanduslikult ja kultuuriliselt paremad tingimused. Kirjeldatud arengu tulemuseks on keelekogukonna üldine kakskeelsus ja surve keelevahetuseks. Isegi kõnelejate suhteliselt suur arv ei pruugi seda suundumust tasakaalustada. Näiteks bretooni keele kõnelejaid oli veel 20. sajandi esimesel poolel umbes 1,2 miljonit, aastate alguseks oli nende arv keelevahetuse tõttu kahanenud umbes ni (Hoare, Coveney 2000). Peruus kõneldavat ketšua keelt kasutab 13 miljonit inimest, ometi on keel tõsiselt ohus. Paradoksaalsel kombel isegi sedavõrd, et keele püsimise parimaks garantiiks peetakse läbinisti hispaaniakeelset koolisüsteemi, sest kakskeelne algharidus integreerib noori domineeriva kultuuriga paremini ning kiirendab sellega üleminekut hispaania keelele (Hornberger 1989). Et maailm muutub üha avatumaks ja seetõttu nihkuvad prestiižikeskmed üha selgemalt ja sagedamini väljapoole keelekogukonna piire, olles samas kõigile igapäevaselt tajutavad massikommunikatsiooni vahendusel, ei pruugi traditsioonilised objektiivse etnolingvistilise vitaalsuse tegurid enam kõige paremini sobida keele elujõulisuse määramiseks. Olulisemaks võivad osutuda ideoloogilised tegurid, nagu kogukondlik solidaarsus või individualism, kõrge või madal kultuuriline eneseteadvus, avaliku arvamuse kujundatud tulevikustsenaariumid jms (Omar 1998). Et Eestis on sotsiaalne võrgustik taasiseseisvumise järel oluliselt avatumaks muutunud, millega on kaasnenud ka prestiižikeskme nihkumine Eestist väljapoole, tuleks eesti keele elujõulisuse hindamisel kindlasti silmas pidada subjektiivseid tegureid, sest lähematel aastakümnetel kujunevad need keele püsimise tagajana tõenäoliselt olulisemakski kui objektiivsed tunnused. Et varasemad uuringud (de Bot, Stoessel 2002; Valk 1998) on näidanud teismeliste keelehoiakute määravust keele püsimise ja etnilise 2118 Martin Ehala, Katrin Niglas identiteedi seisukohalt, siis valisimegi käesoleva uuringu objektiks eesti gümnaasiumiõpilased. UURINGU MEETOD JA SISU Keelehoiakuid mõõdetakse selleks, et ennustada inimeste keelelist käitumist kakskeelsetes suhtlusolukordades või kakskeelses keelekeskkonnas. Sellega on võimalik mõõta keelte prestiiži, keelelist lojaalsust, laiemalt subjektiivset etnolingvistilist vitaalsust. Loomulikult võib uurida hoiakuid ka erinevate dia- või sotsiolektide suhtes. Keelehoiakute mõõtmiseks on nii kaudseid kui otseseid meetodeid (Obiols 2002). Kaudsetest meetoditest on kõige laiemalt levinud ja kauem kasutusel olnud võrdsete maskide test (matched guise test; Lambert et al. 1960). Testimiseks loeb (eelistatavalt) üks ja seesama kõneleja lindile ühe teksti mitme eri aktsendiga. Katseisikute ülesanne on lindistatud tekstikatkete põhjal hinnata kõneleja isikuomadusi (intelligentsust, sarmi, staatust, juhivõimeid jne). Hinnangute erinevus paljastab katseisikute varjatud keelehoiakud. Otseste meetoditena on kasutusel põhiliselt küsimustikud ja intervjuud. Kõigile neile on ette heidetud liigset ratsionaalsust ja poliitilise korrektsuse või ühiskondliku arvamuse suurt mõju vastustele. Ka on leitud, et küsimustikus on küsimused kontekstivabad, mis võib tekitada kahemõttelisust; et suletud skaalaga küsimustikud suruvad vastajale peale piiratud valikuvariante, jms (Obiols 2002: 2 3). Tuleb tunnistada, et kaudne tehnika on küll spontaansem ja avab tõenäoliselt autentsemad keelehoiakud, kuid küsimustike ja intervjuudega on võimalik hankida informatsiooni ka selliste keelekasutuse tahkude kohta, mis kaudsete meetoditega esile ei tule. Just selle argumendi põhjal valisime käesoleva uuringu aluseks küsimustiku. Ilmselt on keelehoiakute uurimiseks koostatud kümneid küsimustikke, klassikaliseks on kujunenud Subjektiivse etnolingvistilise vitaalsuse küsimustik (SELK; Bourhis, Giles, Rosenthal 1981). See koosneb 22 küsimusest, millest 19 langeb kokku Gilesi jt koostatud objektiivse etnolingvistilise vitaalsuse hin- 2119

4 Eesti koolinoorte keelehoiakud damisskaala muutujatega: viis küsimust käsitleb staatust, kuus demograafilist olukorda, kaheksa institutsionaalset toetust keelele, kolm küsimust keskenduvad keele üldisele elujõulisusele praegu ja tulevikus. Mainitud küsimustiku põhilise puudusena tuleks esile tõsta sedasama mis objektiivse etnolingvistilise skaala puhulgi: ta võimaldab hästi eristada suhteliselt vähearenenud keeli arenenud keeltest. Pika riigi- ja kirjakeele traditsiooniga keeled aga eristuvad omavahel halvasti, sest skaala ei ole ülemises servas piisavalt detailne. Lisaks sellele on SELKi küsimused üsna otsesed, mis suurendab võimalust, et vastajad lasevad end mõjutada poliitilisest korrektsusest. Seetõttu töötasime käesoleva uuringu jaoks välja täiesti uue küsimustiku, mis arvestab niihästi SELKi kui ka teiste uuringute (Yaǧmur 2001; Locher 1994; Hyrkstedt, Kalaja 1998) ülesehitust. Küsimustiku koostamisel võtsime eelduseks teesi, et eesti keel on eesti noortele niihästi eeldatav suhtlemiskeel, hariduskeel kui ka tulevane töökeel, et eestikeelne keskkond on eestlasele normaalne keskkond, et ka muulastega suheldakse eesti keeles ja on normaalne, et segaperekonnas oskavad kõik pereliikmed ka eesti keelt ning lapse haridus on eestikeelne. Küsimustiku koostamisel tekkis kartus, et eeldatava ja normaalse olukorra kohta kinnituse küsimine võiks tuua kaasa kaldumise poliitilisse korrektsusse. Seetõttu otsustati hoiduda küsimast (artikli autorite meelest) iseenesestmõistetavaid asju ning koostada küsimustik nii, et küsimused kajastavad väikseid kõrvalekaldeid normaalsest eeldatavast olekust. Näiteks sisaldab küsimustik järgmisi küsimusi: Kui teie tulevasel töökoha omanikud nõuavad teilt ingliskeelset aruandlust, kas nõuaksite ingliskeelseid aruandeid ka oma alluvatelt? või Kas Teid häiriks, kui olude sunnil peaksite ülikoolis ühiselamutuba jagama muulasega? Seda laadi küsimused võimaldavad mõnevõrra varjata ideoloogiliselt tundlikke teemasid, samas annab kõrvalekaldumistega nõustumine märku vastaja varjatud keelehoiakutest Martin Ehala, Katrin Niglas Lõplik variant koosnes 44 küsimusest, mis jagunesid temaatiliselt kuude rühma: 1) inglise keele kasutus igapäevaelus, 2) keelevalik hariduses, 3) keelevalik töökeskkonnas, 3) keelevalik pragmaatilistel kaalutlustel, 5) suhtlemine muulastega, 6) oma laste keelevalik. Et faktoranalüüsi tulemusel ei rühmitunud kõik küsimused täpselt esialgse temaatilise jaotuse alusel, siis esitame küsimustiku täpsema sisuülevaate uuringu analüüsivas osas. Lisaks 44 põhiküsimusele sisaldab küsimustik veel küsimusi vastaja vanuse, soo, emakeele, klassi tüübi (tavaklass, inglise keele kallakuga, muu kallakuga), maakonna, asula tüübi (suur linn, maakonnakeskus, maakoht), pere sissetuleku (keskmisest parem, keskmine, keskmisest halvem), vanemate hariduse (mõlemal kõrgharidus, ühel kõrgharidus, mõlemal kesk(eri)haridus, muu) ja vanemate rahvuse kohta (mõlemad eestlased, ema eestlane, isa eestlane, mõlemad muust rahvusest). VALIMI KOOSTAMISE PÕHIMÕTTED Uuringu eesmärgiks oli kajastada eesti emakeelega noorte keelehoiakuid kogu Eesti ulatuses. Sellest eesmärgist tingituna tuli uuringu disainina kasutada valikuuringut, mis võimaldab teha otsustusi terviku kohta väiksema alamosa ehk valimi põhjal. Valikumeetodid jagunevad oma ülesehituse ja kasutusvaldkonna järgi kahte põhiklassi: tõenäosuslikud ja empiirilised valikud (Traat, Inno 1997: 22). Matemaatilises valikuteoorias lähtutakse eeskätt tõenäosuslikust valikust, mille tuntuim meetod lihtne juhuvalik peaks tagama ka valimi esindavuse üldkogumi suhtes. Sotsiaaluuringute kontekstis on aga tõenäosuslik valikuuring tihti väga töömahukas ja kallis, mistõttu valdavaks valikandmete kogumise viisiks on kombineeritud valikuskeemid (Tooding 1999: 165). Siinses uuringus on kasutatud kaheastmelist valikut, kombineerides kiht- ja klastervaliku meetodeid, ning eelkõige on silmas peetud valimi esindavust üldkogumi suhtes lähtuvalt piirkondlikust ja soolisest aspektist. 1 Eeldame, et need kaks tunnust 1 Mõned autorid on viidanud esindavuse mõiste mitmetähenduslikkusele (Tooding 1999: ). 2121

5 Eesti koolinoorte keelehoiakud on põhilised keelehoiakute varieeruvust tingivad demograafilised muutujad, millest lähtudes on uuringus kihtideks maakonnad. Et üksikõpilase tasemel juhusliku valimi tagamine ei olnud praktiliselt võimalik, siis on klastritena kasutusel koolid, kusjuures igast maakonnast on võimaluse korral valimisse võetud vähemalt üks maakonnakeskuses asuv ja üks maapiirkonnas paiknev kool. Sooline esindatus on tagatud lähtudes sellest, et Eestis on põhiliselt segakoolid ja -klassid. Loomulikult on oluline ka vanuse mõju keelehoiakutele ning seetõttu on valim piiratud gümnaasiumi tasemega, kusjuures valimis on esindatud gümnaasiumi noorem aste (10. klass) ja vanem aste (12. klass). Rakendades teisel astmel klastervaliku meetodit, kus igast valimisse sattunud koolist osales uuringus üks 10. ja üks 12. klass, kujunes valimi suuruseks 1964 õpilast (tabel 1). Uuringus osalemast keeldus või ei tagastanud ankeete vaid kolm kooli, kusjuures õpilaste tasemel autoritele teadaolevalt märkimisväärseid tõrkeid ei esinenud. See annab alust pidada valimit piisavalt erapooletuks, et selle põhjal teha üldistusi eespool kirjeldatud kogumi kohta. Demograafiliste tunnuste põhjal jagunesid küsimustikule vastanud enam-vähem võrdselt 10. ja 12. klassi vahel, noormehi oli vastanutest 41,7%. 18,1% vastanuist elas Tallinnas, 10,0% Tartus, 39% väiksemates linnades ja 33% maapiirkondades. Perekonna keskmisest paremat sissetulekut märkis 18% vastanuist, keskmist 66% ja keskmisest halvemat 16%. Mõlemad vanemad on kõrgharidusega 21,6%-l vastanuist, ühel vanemaist on kõrgharidus 27,5%-l, kesk(eri)haridusega vanemad märkis 42,3% ja muu hariduse 8,7% vastajaist. 88,2% märkis, et mõlemad vanemad on eestlased, 3,5% märkis, et mõlemad vanemad on muust rahvusest, ülejäänutest oli ema eestlane 5,8%-l vastanuist ja isa eestlane 2,5%-l vastanuist. Selle küsimuse vastuseid on huvitav võrrelda vastustega küsimusele emakeele kohta, kus 97% märkis eesti, 2,8% vene ja 0,3% muu keele. Et eesti ja muu emakeelega noorte vastused erinesid oluliselt, siis on kogu järgnev analüüs tehtud eesti emakeelega vastajate põhjal VALIMI SUURUS KIHTIDE EHK PIIRKONDADE LÕIKES Martin Ehala, Katrin Niglas Tabel 1 Kogu valim Eesti emakeelega Koole Arv % Arv % Tallinn , ,1 Tartu , ,9 Lääne-Virumaa , ,1 Harjumaa , ,0 Läänemaa , ,4 Viljandimaa , ,9 Pärnu , ,7 Jõgevamaa ,0 98 5,2 Valgamaa ,9 96 5,1 Pärnumaa ,5 87 4,6 Raplamaa ,1 80 4,2 Saaremaa ,0 79 4,2 Järvamaa ,9 76 4,0 Ida-Virumaa ,7 62 3,3 Tartumaa ,4 65 3,4 Hiiumaa ,2 43 2,3 Põlvamaa ,4 28 1,5 Kokku ANDMEANALÜÜSI MEETODID JA TULEMUSED Nagu öeldud, oli koolinoorte keelehoiakute selgitamise eesmärgil küsimustikku lülitatud 44 küsimust, kus vastajatel paluti hinnata eesti ja inglise keele kasutusega seotud eri aspekte. Analüüsi tegime tarkvarapaketi SPSS abil. Esmaste analüüsimeetoditena kasutasime sagedustabeleid ning kirjeldavaid arvnäitajaid, et saada ülevaadet kõigi 44 küsimuse vastuste keskmisest tasemest, jaotusest ning demograafilistest taustatunnustest. Et küsimustik on üsna detailne, siis ei ole mõtet siinkohal anda ülevaadet iga küsimuse vastuste jaotumisest, esialgseks illustratsiooniks sobib ehk kõige paremini küsimus Kas nõustute, et ajal kui Teie laps saab täiskasvanuks, ei oma eesti keel tööelus mingit praktilist tähtsust? Esitatud väitega nõustus kindlasti 6,1%, pigem jah 19,4%, pigem ei 38,3% ja kindlasti mitte 36,3% 2123

6 Eesti koolinoorte keelehoiakud vastanutest. Seega on 25,5% vastanutest eesti keele elujõulisuse suhtes üsna pessimistlikud. Faktoranalüüs Algtunnuste omavaheliste seoste väljaselgitamiseks ning latentsete, nn peidetud muutujate leidmiseks kasutasime faktoranalüüsi. Faktoranalüüs võimaldab moodustada uued algtunnuste grupeerimise teel saadud muutujad, milles on kõrvaldatud iga üksiku algtunnuse eripärast tingitud variatiivsus. Kirjeldades seega algtunnuste variatiivsuse ühisosa, peegeldavad faktortunnused usaldusväärsemalt laiemat ja üldisemat nähtust, mis peitub konkreetsetele küsimustele antud vastuste taga. Lähtudes eelkõige tõlgenduslikust aspektist, kuid samas silmas pidades ka statistilisi parameetreid, osutus optimaalseks 11 faktoriga mudel, mis moodustus 38 algtunnuse põhjal. Saadud 11 faktorit võib sisulise sobivuse poolest kokku võtta nelja gruppi: a) inglise keele kasutus igapäevaelus; b) valmisolek eestikeelse keelekeskkonna säilitamiseks; c) valmisolek eestikeelse hariduskeskkonna säilitamiseks; d) valmisolek muulaste keeleliseks integratsiooniks. Allpool on toodud kõigi faktorite puhul seda faktorit enim mõjutavad algtunnused ja vastavad faktorkaalud. 2 Lisaks on iga faktori kirjeldamiseks koostatud sagedustabel, mis on saadud algküsimuste sagedusjaotuste keskmisena. Sageduste arvutamisel on välja jäetud küsimused, mis on faktoriga nõrgalt seotud või mille skaala oli teiste tunnustega võrreldes erinev. 3 A. Inglise keele kasutamine igapäevaelus 1. Inglise keele kasutusintensiivsus Faktorkaal Kas Te räägite oma sõpradega omavahel inglise 0,76 keelt? 2 Faktorkaal on seos faktori ehk uue summamuutuja ning üksikküsimuse vahel, kusjuures küsimuse mõju on faktoris seda suurem, mida lähemal vastava faktorkaalu absoluutväärtus on arvule 1. 3 Sageduste arvutamisel väljajäetud küsimuste faktorkaal on pandud sulgudesse Martin Ehala, Katrin Niglas Kas Teil on tundeid (üllatust, armastust, viha jm) 0,70 kergem väljendada inglise keeles? Kas Te mõtlete inglise keeles? 0,68 Kas te kasutate inglise keelt internetis (jututoas, 0,59 ides)? Kas te loete meelelahutuseks ingliskeelset kirjandust (raamatuid, ajakirju, (0,49) koomikseid)? Alati Sageli Mõnikord Harva Mitte kunagi F1 3% 15% 29% 33% 21% Vastustest nähtub, et ligi 18% Eesti koolinoortest elab ja suhtleb kahes keeles. Keskmisest oluliselt kõrgem inglise keele kasutusintensiivsus on inglise keele kallakuga klasside õpilastel ja tallinlastel. Üldine tendents on, et mida suuremas linnas elatakse ja mida jõukamate või haritumate vanematega on tegu, seda kõrgem on ka inglise keele kasutusintensiivsus. Eestlastest oluliselt madalama inglise keele kasutusintensiivsusega on vene emakeelega eesti koolide õpilased. B. Valmisolek eestikeelse keelekeskkonna säilitamiseks Ülaltoodu põhjal võib arvata, et umbes pooled Eesti noored on võimelised suhtlema kahes keeles. Kuigi eesti keel on kindlasti domineeriv keel, annab kakskeelsus suhtlemisel valikuvõimaluse. On selge, et mida väiksema kõnelejate arvuga keelega on tegu, seda suuremaid pingutusi peab kogukond tegema, et tagada omakeelse keskkonna kaasaegsus (omakeelne tarkvara, keeletehnoloogia, omakeelne kõrgharidus, televisioon jne). Mitte vähem oluline pole ka omakeelsuse säilitamine tänapäevases rahvusvahelistunud töökeskkonnas. Ka see nõuab kulutusi, eeskätt tõlkimisele, lisaks sellele ka tahtekindlust suhtluskeele valikul. Kui keelekogukond on ükskeelne, siis probleemi ei ole, sest vastav keel on nende ainus mõeldav suhtlemisvahend. Olukord muutub kakskeelsuse tingimustes. Kakskeelsetel kõnelejatel on võimalus valida, kas kanda omakeelse keskkonna säilitamise nimel lisakulutusi või mitte. Järgmisesse nelja faktorisse koondatud küsimused püüavad kaudsete detailiküsimuste abil selgitada, 2125

7 Eesti koolinoorte keelehoiakud kuivõrd oleksid koolinoored valmis säilitama omakeelset keelekeskkonda. 2. Inglise keele kasutamine pragmaatilistel kaalutlustel Kas oleksite nõus eestikeelsetest subtiitritest filmi all loobuma, kui see muudaks kinopileti 25 krooni odavamaks? Kas Te ostaksite ingliskeelse menüüga mobiiltelefoni, kui see maksaks 5% vähem kui sama telefon eestikeelse menüüga? Kas Te loete ingliskeelseid filme vaadates alt eestikeelseid subtiitreid? 0,70 0,67 ( 0,61) Kindlasti Pigem jah Pigem ei Kindlasti mitte F2 27% 27% 31% 14% Üle poole koolinoortest on valmis loobuma eestikeelsest keelekeskkonnast, kui see tooks kaasa lisakulutusi. Demograafiliste näitajate puhul haakuvad tulemused suurel määral eelmise faktoriga: inglise keele kallakuga klasside ja suuremate linnade õpilased on pragmaatilisemad (eeskätt tallinlased). Samuti on pragmaatilisemad jõukamate või haritumate vanemate lapsed. Lisaks ilmnes, et vanemad õpilased on pragmaatilisemad kui nooremad ja noormehed pragmaatilisemad kui neiud. Sarnasus esimese ja teise faktori demograafilistes mõjutajates näib viitavat sellele, et ingliskeelsete toodete tarbimise piiraja on inglise keele kasutusintensiivsus (mis suures osas kajastab ka inglise keele oskust), mitte patriotism või keelehoiusoov. 3. Inglise keel töökeelena firmas Kui Teile kuuluv eestlastest töötajatega väike edukas firma suhtleks põhiliselt suurte mõjukate välisklientidega, kas kehtestaksite firmasiseseks töökeeleks inglise keele? Kui Te teate, et teie firma välismaalasest omanik lubas Teile lähemal ajal helistada, kas vastaksite oma töötelefonile igaks juhuks inglise keeles? Kui Teie tulevasel töökohal ülemused nõuavad teilt ingliskeelset aruandlust, kas nõuaksite ingliskeelseid aruandeid ka oma alluvatelt? Martin Ehala, Katrin Niglas 0,69 0,63 0,61 Kindlasti Pigem jah Pigem ei Kindlasti mitte F3 8% 24% 46% 21% Vastupidiselt eelmisele faktorile, kus avaldus linnanoorte suurem soodumus inglise keele kasutusele, ilmnes siin, et maal elavad ja madalama haridusega vanemate lapsed soosivad inglise keelt töökeelena rohkem kui ülejäänud. Teisest küljest kõrgharidusega vanemate lapsed peavad inglise keelt töökeelena keskmisest vähem tähtsaks. Näib, et töökeskkonnas on eesti keelest kergemini valmis loobuma sotsiaalselt vähem kindlustatud ja madala prestiižiga keskkonnast pärit noored, samas kui kõrge enesehinnanguga linnanoored peavad sellist käitumist vähem põhjendatuks. 4. Eesti keel töökeelena välisfirma Eesti esinduses Kas välisfirma eesti esinduse välismaalasest tippjuht peaks oskama eesti keelt? Kas välisfirma eesti esinduses peaks töökeeleks olema eesti keel? Kas eelistaksite kasutada eestikeelse menüüga arvutitarkvara (MS Office it)? 0,75 0,69 (0,37) Kindlasti Pigem jah Pigem ei Kindlasti mitte F4 28% 47% 20% 5% Eesti keelt välisfirma esinduse töökeelena tähtsustavad keskmisest vähem Ida-Viru, Põlvamaa, Tartumaa ja Harjumaa noored

8 Eesti koolinoorte keelehoiakud ning need, kes elavad maakonnakeskustes. Täheldatav on noormeeste ja mitte-eesti emakeelega noorte madalam hinnang eesti keele tähtsusele selles valdkonnas. 5. Vabatahtlik keelehoid Kui integratsiooniamet otsiks vabatahtlikke, kes ühiskondlikult kasuliku töö korras jagaksid laiali eesti keele infovoldikuid, kas osaleksite vabatahtlikuna? Kas oleksite nõus tegema iga nädal tund aega ühiskondlikult kasulikku tööd, olles muulasest eakaaslasele eesti keele vestluspartneriks? Kui keeleamet kutsuks üles teatama keeleseaduse rikkumisjuhtudest, kas te jälgiksite enda ümbrust ja teataksite? 0,79 0,70 0,54 Kindlasti Pigem jah Pigem ei Kindlasti mitte F5 12% 31% 42% 15% Vabatahtliku keelehoiu puhul ilmnes, et noormehed osaleksid selles silmatorkavalt vähem kui tüdrukud, vanemad vastajad vähem kui nooremad. Samuti tuli välja tendents, et mida suuremast linnast ja mida parem vanemate haridus, seda vähem sooviks vastaja tegelda vabatahtliku keelehoiuga. Teistest enam oleksid valmis keelehoiuga tegelema Tartu, Valgamaa, Läänemaa, Lääne- Virumaa ja Hiiumaa noored ning noored vaesematest peredest. C. Valmisolek eestikeelse hariduskeskkonna säilitamiseks Eesti keelekeskkonna säilimiseks on töökeskkonnast veelgi olulisem omakeelne haridussüsteem. Suurimaks potentsiaalseks ohuks omakeelsele haridussüsteemile kakskeelses ühiskonnas on hariduskeele valik. Mida suurem hulk inimesi eelistab haridust teises keeles, seda enam kahanevad omakeelse haridussüsteemi võimalused. Faktorid 6, 7 ja 8 näitlikustavad koolinoorte hoiakuid omakeelse haridussüsteemi suhtes. 6. Ingliskeelse hariduse kättesaadavus Eestis Kas Eestis peaks olema võimalus soovi korral omandada kõrgharidus inglise keeles? Kas Eesti riik peaks finantseerima eestikeelse keskhariduse kõrval ka ingliskeelset keskharidust? Kas Eesti riik peaks finantseerima eestikeelse kõrghariduse kõrval ka ingliskeelset kõrgharidust? Kas Eestis peaks olema võimalus soovi korral õppida ingliskeelses gümnaasiumis? Martin Ehala, Katrin Niglas 0,80 0,78 0,74 0,73 Kindlasti Pigem jah Pigem ei Kindlasti mitte F6 30% 43% 21% 5% 73%-line toetus eesti-inglise kakskeelsele haridussüsteemile on mõnevõrra ootamatu. Ilmnes ka, et mida parem on vastaja perekonna majanduslik olukord, seda rohkem tähtsustati ingliskeelse hariduse kättesaadavust Eestis, sama suundumust näitasid ka mitte-eesti vanemate lapsed. Seevastu kõrgharidusega vanemate lapsed ja suuremate linnade noored leidsid vähem, et ingliskeelne haridus peaks riigi poolt finantseerituna kõigile kättesaadav olema. 7. Keeleõppe mahu suurendamine Kas eesti keele tunde peaks koolis rohkem olema? 0,82 Kas inglise keele tunde peaks koolis rohkem olema? 0,79 Kindlasti Pigem jah Pigem ei Kindlasti mitte F7 12% 40% 40% 8% Keeleõppe mahu suurendamise poolt on enam vanemad õpilased, eeskätt tüdrukud. Vastustest ilmnes, et kes soovis rohkem, see soovis rohkem nii eesti kui ka inglise keele tunde

9 Eesti koolinoorte keelehoiakud 8. Ingliskeelse hariduse tähtsus Kas Te paneksite oma lapse inglisekeelsesse kooli, kui see oleks sama hea tasemega ja kodule sama lähedal kui eestikeelne kool? Kas Te paneksite oma lapse ingliskeelsesse lasteaiarühma? Kas teie laps peaks kõrghariduse omandama välismaal? Kui teil oleks võimalus samadel tingimustel omandada valitud erialal kõrgharidus eesti või inglise keeles, kas eelistaksite ingliskeelset? 0,76 0,73 0,62 (0,49) Kindlasti Pigem jah Pigem ei Kindlasti mitte F8 12% 32% 41% 15% Sellesse faktorisse koondunud küsimuste ülesanne oli selgitada, kui oluliseks peavad vastajad ingliskeelset haridust oma lastele. Toetus ingliskeelsele haridusele on suur (44%), ja kui vastanud ka tegelikus elus käituksid vastavalt oma hinnangule, siis seaks see tõsisesse ohtu eestikeelse haridussüsteemi püsimise. Teistest enam rõhutavad ingliskeelse hariduse tähtsust inglise eriklassi noored ja jõukamatest peredest pärit noored. Piirkondlikult tähtsustatakse inglise keelt hariduskeelena enam Tallinnas, Viljandis, Pärnus ja Ida-Virumaal, keskmisest oluliselt vähem aga Tartu linnas. D. Valmisolek muulaste keeleliseks integratsiooniks Suhtumise kõrval inglise keelesse uurisime ka koolinoorte valmisolekut siinsete muulaste integratsiooniks. Sellesisulised küsimused jagunevad kolmeks: etniline avatus; lähedane suhtlemine muulastega; eesti keele kasutamine segaperekonnas. 9. Etniline avatus Kui Teil on vaja avaldada reklaami, mis oleks arusaadav niihästi eestlastele kui ka välismaalastele, kas maksaksite kahekordse reklaamitasu, et avaldada tekst lisaks inglise keelele ka eesti keeles? 2130 (0,55) Kas tunneksid rõõmu ja uhkust, kui mõni muulasest Eesti sportlane võidaks olümpiamedali? Kas muulaste ülemäärast integreerimist tuleks vältida, sest see hävitab eesti keele omapära? Martin Ehala, Katrin Niglas 0,48 0,44 Kindlasti Pigem jah Pigem ei Kindlasti mitte F9 30% 41% 22% 6% Et faktori esimest küsimust on kahe järgmisega raske sisuliselt seostada, siis jätsime selle keskmise arvutamisel arvesse võtmata. Rohkem kui 70%-line nõustumine etnilist avatust väljendavate seisukohtadega annab tunnistust üsna suurest valmisolekust muulasi eesti ühiskonda vastu võtta. Tendents on selline, et mida suurem linn, jõukamad ja parema haridusega vanemad, seda avatum ollakse etniliselt. 10. Lähedane suhtlemine muulastega Kas sind häiriks, kui su õde või vend armuks mõnda kohalikku muulasesse? Kas sind häiriks, kui olude sunnil peaksid ülikoolis ühiselamutuba jagama muulasega? Kas Te parema meelega väldiksite kohalike muulastega suhtlemist? Kas võtaksid kutse vastu, kui su muulasest naaber sind külla kutsuks? Kas halva keeleoskusega eesti keelt rääkiv muulane häbistab eesti keelt? 0,74 0,73 0,65 0,62 0,57 Kindlasti Pigem jah Pigem ei Kindlasti mitte F10 3% 8% 34% 55% Ka sellesse faktorisse kogunenud küsimuste vastused näitavad üsna suurt avatust, ligi 90%-le vastanuist ei tekita mõte muulastega läbikäimisest mingit vastumeelsust. Ilmnes ka, et neiud ja segaperekonnast pärit noored on rohkem valmis muulastega suhtlema. Elupaigana eristus positiivse mõjurina maakonnakeskus, piirkondadest tõusid esile Tartu, Hiiumaa, Saaremaa, Põlvamaa ja Võrumaa. Selgus ka, et mida jõukam on pere ja mida parem va- 2131

10 Eesti koolinoorte keelehoiakud nemate haridus, seda vähem ollakse valmis lähedaselt muulastega suhtlema. 11. Eesti keele kasutamine segaperekonnas Kui Teie tulevane abikaasa või elukaaslane ei oleks rahvuselt eestlane, kas ta peaks selgeks õppima eesti keele? Kui Teie tulevane abikaasa või elukaaslane ei oleks rahvuselt eestlane, kas peaksite oluliseks õpetada oma lapsele eesti keelt? Kui Teie tulevane abikaasa või elukaaslane ei oleks rahvuselt eestlane, kas teie perekonna igapäevane suhtluskeel peaks olema eesti keel? 0,76 0,68 0,64 Kindlasti Pigem jah Pigem ei Kindlasti mitte F11 44% 42% 11% 3% Arvestades valmisolekut lähedaseks suhtlemiseks muulastega, oleks oluline teada ka vastanute hinnangut perekonna keelekasutusele, kui abikaasa ei ole eestlane. Ilmnes, et 86% peab oluliseks kulutada lisaenergiat, et tagada eesti keele kasutamine ka segaperekonnas. Selline toetusemäär näitab koolinoorte selget valmisolekut säilitada eesti keel perekondliku suhtluse keelena. Klasteranalüüs Uuringu teiseks eesmärgiks oli selgitada, millised on eesti emakeelega noorte tüüprühmad keelehoiakutelt, ning uurida seeläbi võimalikke hoiakute tekkimise põhjusi ning mehhanisme. Et algtunnuseid oli küsimustikus üsna palju (44), siis ei olnud tüpoloogia loomisel otstarbekas lähtuda mitte üksikutest algtunnustest, vaid algtunnuste põhjal moodustatud faktortunnustest, mis peegeldavad hoiakute üldisemaid aspekte. Järgnevas on tüpologiseerimise aluseks eespool kirjeldatud 11 faktortunnust. Gümnaasiumiõpilaste keelehoiakute tüpoloogia loomisel kasutasime k-keskmiste klasterdamise meetodit. Nii statistilisest kui tõlgenduslikust aspektist osutus kõige sobivamaks seitsme klastriga mudel (tabel 2). Edasises kirjeldame kõiki tüüprühmi 2132 Martin Ehala, Katrin Niglas klasterdamise aluseks olnud faktortunnuste põhjal ning uurime, milliste demograafiliste taustandmetega inimesed igasse klastrisse tüüpiliselt kuuluvad. I tüüp: Trenditeadlik eesti neiu Kasutab inglise keelt väga sageli ja paljudes valdkondades, ta inglise keele oskus on arvatavasti hea ja ta leiab, et ingliskeelne haridus peaks Eestis kindlasti kättesaadav olema ning et see vajaks ka riiklikku toetamist. Samas väärtustab ta eestikeelset keskkonda enda ümber ja eesti keele kasutamist töösfääris, välja arvatud välisfirma Eesti esinduses, kus mööndusena ei ole eesti keele kasutamine nii oluline. Eestikeelse keelekeskkonna arendamiseks oleks ta valmis pühendama ka oma aega ja energiat (eeskätt suhtlema muulasest eakaaslasega eesti keeles). Ka oma lastele kavatseb ta pigem anda eestikeelse hariduse ka juhul, kui ta abikaasa oleks muulane. Segaabielu võiks tema puhul täiesti kõne alla tulla, sest talle ei tekita vastumeelsust lähedane suhtlemine muulastega. Selles rühmas arvab 22,6% noori, et tema lapse täisealiseks saamise ajal eesti keelel tööelus praktilist tähtsust enam ei ole. Õpib kallakuga klassis (28% inglise kallakuga klassis õppijaist kuulub sellesse tüüpi). Selliseid neide on keskmisest enam Lääne-Eestis (Pärnus, Pärnumaal, Läänemaal ja Raplamaal). Selles tüübis on keskmisest rohkem neid, kelle vanematel on keskharidus ning pere sissetulek on keskmisest suurem. II tüüp: Trenditeadlik eesti noormees Kasutab inglise keelt keskmisest intensiivsemalt, ta inglise keele oskus on arvatavasti hea ja ta peab ingliskeelse hariduse tähtsust oma lastele keskmisest veidi olulisemaks. Viimase puhul peab ta silmas ilmselt just välismaist kõrgharidust, sest ingliskeelse hariduse kättesaadavusse ja riiklikku toetamisse Eestis suhtub ta üsna tõrjuvalt. Ta väärtustab ka eesti keele kasutamist töösfääris üldiselt, kuid oma isiklikus keelekeskkonnas oleks valmis materiaalse kokkuhoiu nimel mööndusi tegema. Ta on üldse üsna pragmaatiline ega soovi oma aega ja energiat ka ühiskondlikult kasulikus korras keelekeskkonna arendamisele pühendada. Samas, kui ta 2133

11 Eesti koolinoorte keelehoiakud KEELEHOIAKUTE TÜPOLOOGIA SEITSME KLASTRIGA MUDEL Tabel 2 Klastri kirjeldus I tp II tp III tp IV tp V tp VI tp VII tp Trendi- Trendi- Välja- Eesti- Asine Uus- Traditteadlik teadlik rändaja meelne noor kadakas sioonieesti eesti neiu line neiu noor- eesti mees noor Klastri suurus Faktortunnuste keskmised: 1. Inglise keele oskus ja kasutusintensiivsus 2. Inglise keele kasutus pragmaatilistel kaalutlustel 3. Inglise keel töökeelena firmas 4. Eesti keel töökeelena välisfirma Eesti esinduses 5. Vabatahtlik keelehoid 6. Ingliskeelse hariduse kättesaadavus Eestis 7. Keeleõppe mahu suurendamine 8. Ingliskeelse hariduse tähtsus 0,87 0,17-0,14-0,34-0,05-0,08-0,53-0,13 0,39 0,13 0,01-0,04-0,11-0,13-0,47-0,37 0,15 0,06 1,44-0,36-0,32-0,40-0,07-0,04-0,01 0,21-0,04 0,38 0,80-0,49-0,04 0,15 0,33-0,67-0,33 0,23-0,56 0,05-1,08 0,15 0,27 0,71-0,05-0,45 0,02 0,76-0,30 0,57-0,53-0,09 0,10-0,15-0,50 0,27 1,16-0,60 9. Etniline avatus 0,07 0,42-0,44 0,12 0,01-0,19 0, Lähedane suhtlemine muulastega 11. Eesti keele kasutus segaperekonnas 0,36-1,20-0,91 0,41 0,25 0,34 0,33 0,10 0,72-1,46 0,13 0,15 0,07 0,23 Faktortunnused on standardiseeritud tunnused, mis tähendab, et kogu valimi keskväärtuseks on null ning positiivset grupi keskväärtust tuleb tõlgendada kui keskmisest soosivamat suhtumist ning negatiivset grupi keskväärtust tuleb tõlgendada kui keskmisest vähem soosivat suhtumist Martin Ehala, Katrin Niglas abikaasa oleks muulane, oleks ta valmis nägema keskmisest palju rohkem vaeva, et kodune keel oleks eesti keel ja lapsed oskaksid seda. Kuigi ta suhtub muulastesse üsna avatult, on ta keskmisest vähem valmis nendega lähedaselt suhtlema. Selles rühmas arvab 27,9% noori, et tema lapse täisealiseks saamise ajal eesti keelel tööelus praktilist tähtsust enam ei ole. Õpib kallakuga, kuid mitte inglise keele kallakuga klassis. Selle tüübi esindajate hulk on keskmisest kõrgem Tallinnas ja maakonnakeskustes. Selles tüübis on harilikust enam neid, kelle pere sissetulek on keskmisest suurem ja kelle mõlemal vanemal on kõrgharidus. Selles tüübis on ka keskmisest enam neid, kelle mõlemad vanemad on eestlased. Selle tüübi esindajaist kasvab ilmselt suur osa Eesti tulevasest tööstus- ja ärieliidist. III tüüp: Väljarändaja Kasutab inglise keelt keskmisest harvemini, võimalik, et ta inglise keele oskus pole väga hea. Ta suhtub ingliskeelse hariduse kättesaadavusse ja riiklikku toetamisse keskmiselt, suhtudes ka ingliskeelse hariduse tähtsusesse oma laste puhul keskmiselt. Igapäevase keelekeskkonna valikul on ta keskmisest pragmaatilisem, ka töökeskkonnas on valmis mööndusi tegema inglise keelele. Etniliselt on ta suhteliselt suletud ning eelistaks muulastega lähedasemalt mitte suhelda. Samas eristub ta kõigist teistest tüüpidest väga tugevasti selle poolest, et kui juhtuks abielluma muulasega (ilmselt välismaalasega, sest kohalikesse suhtub tõrjuvalt), siis oleks teistest oluliselt rohkem valmis eesti keelest loobuma. Võib arvata, et ta vastused segaperekonna kodukeele kohta lähtuvad eeldusest, et ta pere ei asu Eestis. Selles rühmas arvab 34,9% noori, et tema lapse täisealiseks saamise ajal eesti keelel tööelus praktilist tähtsust enam ei ole. See on tüüpidest kõrgeim näitaja. Selle tüübi esindajaid on keskmisest enam Viljandimaa, Järvamaa ja Lääne-Virumaa, aga ka Saaremaa maapiirkondades. Nende hulgas on keskmisest enam keskmise sissetulekuga perest pärit noori, kes käivad tavaklassis ja kelle vanematel on kesk- või põhiharidus. 2135

12 Eesti koolinoorte keelehoiakud IV tüüp: Eestimeelne neiu Kasutab inglise keelt keskmisest märgatavalt vähem, arvatavasti teadlikult. Ta on ilmselt filoloogiliste huvidega, sest oleks vägagi nõus keeletundide arvu suurendamisega. Samas ei ole ingliskeelne haridus tema jaoks ei Eestis üldiselt ega tema laste jaoks mingil juhul lahendus: hariduskeele osas on ta tüüpidest silmatorkavalt kõige eestikesksem. Samas ei eristu tema suhtumine kodukeele valikusse segaperekonnas oluliselt keskmisest. Töökeele väärtustamises ei erine ta keskmisest, kuid on harilikust veidi motiveeritum keelekeskkonna arengule aktiivselt kaasa aitama, mis tuleneb ilmselt sellest, et selles tüübis on palju neide. Etniliselt on ta avatud ja teistest tüüpidest enam valmis muulastega lähedaselt suhtlema. Selles rühmas arvab 23,3% noori, et tema lapse täisealiseks saamise ajal eesti keelel tööelus praktilist tähtsust enam ei ole. Ta õpib kallakuga, kuid mitte inglise kallakuga klassis; selliseid on keskmisest enam Tartus ja Pärnus, nende hulgas on mõnevõrra keskmisest enam madala sissetulekuga perest pärit noori ja neid, kelle mõlemal vanemal on kõrgharidus. Sellest rühmast kasvab ilmselt suur osa tulevasi õpetajaid, toimetajaid, arste, ajakirjanikke ja teisi eesti vaimuelu edendajaid. V tüüp: Asine noor Keskmise inglise keele kasutusintensiivsusega noor, kes peab ingliskeelse hariduse kättesaadavust ja riiklikku finantseerimist väga oluliseks. Oma lapse haridustee valikul eelistab ta pigem ingliskeelset kui eestikeelset haridust. Kõigist teistest tüüpidest eristub ta selle poolest, et juhul kui firmal on väliskontakte, eelistab töökeskkonnas ka eestlaste vahel pigem kasutada inglise keelt. Kontrastina sellele hoiakule on ta keskmisest veidi enam valmis osalema vabatahtlikuna keelekeskkonna arendamises. Selles rühmas arvab 33,6% noori, et tema lapse täisealiseks saamise ajal eesti keelel tööelus praktilist tähtsust enam ei ole. Ta on tavaklassi noor; selliseid on keskmisest enam Viljandimaa, Jõgevamaa, Harjumaa ja Saaremaa maapiirkondades. Selles tüübis on keskmisest märgatavalt enam madala sissetulekuga pe Martin Ehala, Katrin Niglas rest pärit noori, kelle vanematel ei ole kõrgharidust. Selles tüübis on ka keskmiselt rohkem sega- või mitte-eesti peredest noori. Ilmselt halva majandusliku olukorra tõttu on selle tüübi meelest igapäevane majanduslik toimetulek palju olulisem kui eestikeelne keelekeskkond või identiteet. Töö ja heaolu nimel on ta valmis leppima võõrkeelse keskkonnaga. Kui võõrkeelne töökeskkond pakub talle seda, mida eestikeelne ei suuda, siis võib ta hakata tõsiselt kaaluma ka oma lastele ingliskeelse hariduse andmist. VI tüüp: Uuskadakas Keskmise inglise keele kasutusintensiivsusega noor, kes töökeskkonnas väärtustab küll keskmisest veidi enam eesti keelt, kuid samas hindab oluliselt enam ingliskeelse hariduse kättesaadavust. Kõigist rühmadest eristub ta oma väga selge kalduvuse poolest eelistada igal haridusastmel oma laste hariduskeelena pigem inglise keelt, mis ei pruugi tingimata kajastada otsest püüdu keelevahetusele, vaid ka lihtsalt soovi parandada oma järeltulijate eduväljavaateid globaalses ulatuses. Keelealast ühiskondlikult kasulikku tööd ei ole ta valmis tegema, on muulastega suhtlemiseks keskmisest enam valmis, kuid etniliselt pisut suletud. Selles rühmas arvab 29,2% noori, et tema lapse täisealiseks saamise ajal eesti keelel tööelus praktilist tähtsust enam ei ole. Uuskadakas õpib tava- või inglise kallakuga klassis (20% kõigist inglise eriklassidest õppijaist on selles tüübis), selliseid noori on keskmisest veidi enam Tallinnas, Harjumaal, Pärnumaal, Järvamaal ja Ida-Virumaal. Selles tüübis on harilikust enam neid, kelle pere sissetulek on keskmisest suurem ja ühel vanemaist on kõrgharidus. VII tüüp: Traditsiooniline eesti noor Väga madala inglise keele kasutusintensiivsusega noor, kes on samas üsna kindlalt mõtte vastu suurendada koolis keeletundide arvu. Samas hindab ta tüüpidest kõige kõrgemalt ingliskeelse hariduse kättesaadavuse võimalust, olles ise siiski sama kindlalt mõtte vastu anda oma lapsele ingliskeelne haridus. Ta ei sooviks firmas ise töökeelena kasutada inglise keelt ja leiab, et ka 2137

13 Eesti koolinoorte keelehoiakud välisfirma esinduses peaks kasutatama eesti keelt. Vabatahtlikuna ta keelekeskkonda arendama pigem valmis ei ole. Muulastega lähedast suhtlemist see tüüp ei pelga ja segaperekonnas püüaks kindlasti säilitada eesti keelt. Selles rühmas arvab 16,8% noori, et tema lapse täisealiseks saamise ajal eesti keelel tööelus praktilist tähtsust enam ei ole. See on tüüpide hulgas madalaim. Õpib kallakuga, kuid mitte inglise keele kallakuga klassis. Selliseid on kõige enam Pärnus ja Läänemaal, aga ka Tartumaal. Nende hulgas on keskmisest enam keskmise ja madala sissetulekuga peredest noori, kelle van ei ole kõrgharidust või on see ühel neist. Selle tüübi hoiakutes ilmneb traditsiooniline eesti suhtumine: ise elab eesti keskkonnas ja väärtustab seda, kuid laseb leplikult teistel teha omamoodi. Tüüpide geograafiline jaotus Kui vaadata, kuidas jaotuvad eesti keelt madalalt väärtustavad tüübid III (väljarändaja), V (asine noor), VI (uuskadakas) geograafiliselt, siis nendesse kolme tüüpi kuuluvad noored moodustavad umbes poole Järvamaa, Viljandimaa, Saaremaa, Harjumaa, Lääne-Virumaa, Pärnumaa ja Jõgevamaa elanikest. Alla 40% jääb selliste noorte hulk Tartus, Tallinnas, Pärnus ja Valgamaal. Samas on Tallinnas teiste tüüpidega võrreldes kõrgem VI (uuskadaka) tüübi osakaal. Kui vaadelda tulemusi asulatüüpide järgi, siis suurtes linnades ja maakonnakeskustes on kõige arvukamad positiivsed tüübid I (trenditeadlik eesti neiu), IV (eestimeelne neiu) ja VII (traditsiooniline eesti noor), maapiirkondades aga on kaks kõige arvukamat tüüpi negatiivsed III (väljarändaja) ja V (asine noor). Uurimistulemuste analüüs Küsitluse tulemused näitavad, et suur osa koolinoori kasutab igapäevaelus intensiivselt inglise keelt ja väga paljud näevad Eesti tulevikku kakskeelsena, kus inglise keelel on eesti keelega võrdne roll. Suhtumises muulastesse ollakse avatud ja pole võimatu, et ühise suhtluskeelena avalikus sfääris aktsepteeritaks inglise keelt Martin Ehala, Katrin Niglas Samas näitasid vastused, et noored hindavad eesti keelt perekondliku suhtluskeelena kõrgelt ja seda ka segaperekonnas. Sellised tulemused osutavad, et noored väärtustavad oma eesti identiteeti, kuid on võrdlemisi pessimistlikud hinnangutes eesti keele tuleviku suhtes üldise avaliku sfääri kommunikatsioonivahendina Eestis. Kui hinnata eesti keele objektiivset etnolingvistilist vitaalsust, siis liigituks eesti keel üsna kindlasti kõrge arenemisvõimega keelte hulka ja seda ka vaatamata suhteliselt ebasoodsale demograafilisele olukorrale. Samas on ilmne, et kui koolinoorte keelehoiakud ei muutu positiivsemaks ja hakkavad tulevikus ka tegelikult mõjutama nende valikuid tööelus ja hariduses, muutuvad paljud valdkonnad Eestis kakskeelseks. Kõige kriitilisemana nende hulgast tõuseb esile haridus. Ingliskeelse sektori teke üldhariduses nõrgendab otseselt eestikeelse kooli konkurentsivõimet, sest eesti keeles õppivate õpilaste hulga vähenemine muudab kallimaks õppekirjanduse ja metoodika uuenduse ning õpetajate koolituse ja täiendkoolituse. Veelgi suurem on mõju kõrgharidusele, sest eeldatavasti valivad ingliskeelse üldhariduse need, kes soovivad hiljem omandada kõrgharidust. See vähendab kiiresti eestikeelset üldharidust saanute hulka üliõpilaskandidaatide hulgas. Tulemuseks on eestikeelse kõrgharidusruumi ahenemine, mis omakorda hakkab mõjutama lapsevanemate hariduskeele valikut üldhariduskoolis. Tekib lumepalliefekt. Sellist arengut tuleks igal juhul vältida ja püüda keelehoiakuid muuta. Muutmiseks peab aga tundma praeguste keelehoiakute põhjusi. Arvame, et üks kesksemaid nende hulgas on eksistentsiaalne hirm, mis on tekitatud eestlaste demograafilise olukorra dramatiseerimisega nn väljasuremise müüt. See kujund avaldab oma mõju ilmselt kõigile koolinoortele nende sotsiaalsest ja regionaalsest päritolust sõltumata. Mainitule lisandub silmapiiri avardumisest tingitud alaväärsuskompleks: maailma arenenumate kultuuridega võrreldes tundub Eesti lootusetult provintslik. See arusaam on ilmselt mõjutanud enam jõukamatest peredest pärit noorte hoiakuid (uuskadaka tüüp). Maalt ja vaesematest peredest pärit noorte (väljarändaja ja asise noore tüübi) madalate keelehoiakute üks olulisi mõjutegureid on päris kindlasti maapiirkondade väga madal ühiskondlik sidusus töötuse, ühiskond- 2139

14 Eesti koolinoorte keelehoiakud liku ebavõrdsuse ja perspektiivituse tõttu on eesti identiteet nende noorte jaoks kaotanud väärtuse. Olukorda tajutakse parandamatuna, väljapääsuna nähakse Eestist lahkumist. KOKKUVÕTE Siinse uurimuse eesmärk oli saada ülevaade eesti koolinoorte hoiakutest eesti ja inglise keele kasutamise suhtes igapäevaelu eri valdkondades, samuti suhtumisest muulastesse. Tulemused annavad tunnistust eesti keele üsna madalast subjektiivsest etnolingvistilisest vitaalsusest, mis kuidagi ei vasta eesti keele tegelikule staatusele ja arenguvõimelisusele. Kuigi need tulemused võivad lugejat häirida, ei tule seetõttu hakata hurjutama hukkaläinud noorsugu. Nende keelehoiakud on suures osas Eesti ühiskonna ja selle probleemide peegeldus. Selle tegelik põhjus on ultraliberaalne ja individualistlik ühiskonnakorraldus, mis on olnud Eesti arengu aluseks taasiseseisvumisest alates. Tõsi, see on aidanud meil majanduslikult läheneda heaolumaadele, kuid selle jätkumine samal kujul hakkab kindlasti nõrgendama eesti keele ja kultuuri eluvõimet. Eesti keele (ja selle kaudu kogu eestikeelse kultuuri) elujõulise arengu tagamine 21. sajandil on keerukas ning paljude muutujatega ülesanne: arvestada tuleb keelepoliitilist olukorda, ja seda ka regionaalselt, üleilmastumisest tulenevaid piiranguid, ja majanduslikke mõjureid. Sellist ülesannet ei ole võimalik lahendada lihtsalt poliitiliste otsustega, vaja on juhtimist, mis eeldab keelekeskkonna seisundi hindamist ja protsesside modelleerimisoskust. Siinne artikkel oligi kavandatud osana sellest mahukast ülesandest. Kirjandus B o t, K. de Language use as an interface between sociolinguistic and psycholinguistic processes in language attrition and language shift. J. Klatter-Folmer, P. van Avermaet (eds.). Theories on Maintenance and Loss of Minority Languages: Towards a More Integrated Explanatory Framework. Münster: Waxmann, pp Martin Ehala, Katrin Niglas B o t, K. de, S. S t o e s s e l Introduction: Language change and social networks. International Journal of the Sociology of Language, No. 153, pp. 1 7 B o u r h i s, Richard Yvon, Howard G i l e s, Doreen R o s e n t h a l Notes on construction of a subjective vitality questionnaire for ethnolinguistic groups. Journal of Multilingual and Multicultural Development, Vol. 2, No. 2, pp C r y s t a l, D Language Death. Cambridge New York: Cambridge University Press G i l e s, H., R. Y. B o u r h i s, D. M. T a y l o r Towards a theory language in ethnic group relations. H. Giles (eds.). Language, Ethnicity and Intergroup Relations. London: Academic Press H o a r e, R., A. C o v e n e y The linguistic marking of identity among young people in Brittany. Revue Parole, Vol. 14, pp H o r n b e r g e r, N Can Peru s rural schools be agents for Quechua language maintenance? Journal of Miltilingual and Multicultural Development, Vol. 10, No. 2, pp H y r k s t e d t, I., P. K a l a j a Attitudes toward English and its functions in Finland: A discourse-analytic stuy. World Englishes, Vol. 17, No. 3, pp K r a u s s, M The world s languages in crisis. Language, Vol. 68, pp L a m b e r t, Wallace, R. C. H o d g s o n, R. C. G a r n e r, S. F i l - l e n b a u m Evaluational reactions to spoken language. Journal of Abnormal and Social Psychology, Vol. 60, pp L o c h e r, U Quebec youth: Language trends, attitude and images of the future. Qestionnaire on French and English usage in daily life. Youth and language II, Minister of Supply and Services Canada, Lisa C. Vt K101ch1.html#table M i l r o y, L Bridging the micro-macro gap: Social change, social networks and bilingual repertoires. J. Klatter-Folmer, P. van Avermaet (eds.). Theories on Maintenance and Loss of Minority Languages: Towards a More Integrated Explanatory Framework. Münster: Waxmann, pp O b i o l s, M. S The matched guise technique: A critical approximation to a classic test for formal measurement of language attitudes. Noves SL. Revista de sociolingü īstika. Teoria imetodologia. Vt metodologia/a solis1 5.htm 2141

15 Eesti koolinoorte keelehoiakud O m a r, A. H Language planning and image building: The case of Malay in Malaysia. International Journal of Sociology of Language, Vol. 130, pp R a a g, I Elu pärast eestlust. Postimees, 8. III, lk 12 T r a a t, Imbi, Jaano I n n o Tõenäosuslik valikuuring. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus T o o d i n g, Liina-Mai Andmeanalüüs sotsiaalteadustes. Tartu: Tartu Ülikool Y a ǧ m u r, K The relationship between subjective ethnolinguistic vitality perceptions and language maintenance in the Australian context: A critical appraisal. Sociolinguistic and Psycholinguistic Perspectives on Maintenance and Loss of Minority Languages. T. Ammerlaan et al. (eds.). Münster: Waxmann, pp V a l k, Aune Mitte-eesti noorte psühholoogiline kohanemine mitmerahvuselises klassis: enesehinnang ja etniline identiteet. Mitmekultuuriline Eesti: Väljakutse haridusele. Toim. M. Lauristin jt. Tartu: Tartu Ülikool, lk MARTIN EHALA (sünd. 1963) lõpetas a Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal, a kaitses magistri- ja a doktorikraadi Cambridge i Ülikoolis. Oli pedagoogikaülikooli filoloogiateaduskonna dekaan, a-st 1998 professor, praegu üld- ja rakenduslingvistika õppetooli juhataja. A-st 1996 on ta olnud rahvusvahelise humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajakirja Trames toimetaja. KATRIN NIGLAS (sünd. 1970) on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli matemaatika-informaatika õpetaja kutsega 1993, kaitses samas magistrikraadi kasvatusteadustes 1996 ning Cambridge i Ülikoolis magistrikraadi haridusuuringute erialal 1999, sai kasvatusteaduste doktori kraadi pedagoogikaülikoolis Töötab samas matemaatikaloodusteaduskonnas a-st 1994 (alul assistent, siis lektor ja a-st 2004 dotsent), ühtlasi aastast informaatika osakonna juhataja. ENN TEGOVA. Sarjast Tartu näod 2142

16 Hans Maier POLIITILISED MÄRTRID? Märtri mõiste laiendused tänapäeval Hans Maier Tõlkinud Kersti Rist Tänapäeval, Esimesest maailmasõjast meie kaasajani, on märtri mõiste tähendusväli avardunud rohkem kui kunagi varem oma pika ajaloo jooksul. Seda näitab pilguheit sõnaraamatutesse ja kirjandusse, seda näitab kõnealuse sõna kasutamine tänapäeva pressis, raadios, televisioonis, internetis ja seda kinnitab ka kõnekeel. Märtri mõistet ei kasutata mitte ainult traditsioonilises tähenduses ajalooliste usukannatajate kohta nii nagu jutlustatakse teisel jõulupühal vana tava kohaselt paljudes kirikutes esimärter Stefanusest, austatakse märtrite reliikviaid, taasavastatakse märtrite haudu ja mälestuspaiku ega jäeta näiteks linnapatrooni mälestusmärgi sisseõnnistamisel mainimata, et tegu oli märtriga. Avalikus mälus figureerivad ka kaasaegsed märtrid. Selle all mõeldakse enamasti inimesi, kes võitlesid 20. sajandi despootiate vastu (kommunism, fašism, natsionaalsotsialism) ja jätsid selles võitluses elu, samuti võitlejaid inimõiguste eest, vägivalla, rõhumise, viimase aja kõikvõimalike ebainimlike olude vastu. Sellise sõnakasutuse kõrval, mis põhineb traditsioonil ja jätkab seda, on välja kujunenud üldisema formaadiga poliitilis-humanistlik märtrimõiste. Nii räägitakse tänapäeval vabaduse märtritest, Politische Martyrer?: Erweiterungen des Martyrerbegriffs in der Gegenwart. Stimmen der Zeit, Heft 5, Mai 2004, S Avaldame autori nõusolekul emantsipatsiooni, vägivallatu vastupanu, demokraatia, naiste, meeste ja laste õiguste, keskkonnakaitse märtritest jne. Viimasel ajal on seda mõistet laiendatud militaarsesse, sõjanduse valdkonda martüürium mõistetuna eneseohverdusena ja ühtaegu relvana. Sõdurid, partisanid, atentaadi toimepanijad, kamikazed, kes nimetavad end märtriteks või keda teised nõnda nimetavad. Pidades silmas ajalooliste märtrite suurt hulka, räägib kiriklik traditsioon kujundlikult tunnistajate pilvest (Hb 12:1), suurest rahvahulgast (Ilm 19), kiirgavast väest (Ambrosius). Kõikvõimalikud tänapäeva märtrid ning praegune laialivalguv ja hägune märtriterminoloogia! toovad seevastu meelde vohava padriku. Järgnevalt püüan rajada selles metsas mõned sihid (muidugi on iga selline katse seotud riskiga). Kõigepealt mõned tähelepanekud sõnade märter ja martüürium ning nende tähenduse ajaloo kohta, eriti saksa keeles. Sellele järgneb katse täpsemalt määratleda, millistes suundades on märterluse semantika viimasel ajal laienenud ja muutunud. Lõpetuseks vaatlen küsimust, kuidas mõjutab märtri mõiste laienemine teoloogiat ja kirikut ning religioonidevahelist suhet. I. USUKANNATAJAD MAAILMA MÄRTRID Kreeka sõna martyrion tähendab tunnistust kohtu ees. 1 Tunnistuse andjat nimetatakse martys, tunnistaja. Kristlikus tähenduses pole muidugi tegu suvalise tunnistusega ükskõik millises asjas. 1 E. Peterson, Zeuge der Wahrheit, Leipzig Taasavaldatud: Theologische Traktate. Ausgewählte Schriften. 1. kd, Würzburg 1994, lk Märtrikategooria kujunemise kohta seoses uustestamentliku kaanoni väljakujunemisega vrd sama autori Johannesevangelium und Kanonstudien, välja antud B. Nichtweissi pärandi hulgas: Ausgewählte Schriften. 3. kd, Würzburg 2003, lk ; N. Bronx, Zeuge und Martyrer: Untersuchungen zur frühchristlichen Zeugnis-Terminologie, München 1961; E. Lohse, Martyrer und Gottesknecht, Göttingen 1963 (2. tr); K. Rahner, Dimensionen des Martyriums: Plädoyer für die Erweiterung des klassischen Begriffs. Concilium (edaspidi Conc), 19 (1983), lk ; Theologische Realencyclopädie (TRE), 22. kd, lk ; Lexikon für Theologie und Kirche (LThK) (3. tr), 6. kd, lk

17 Poliitilised märtrid? Pigem on martys selline tunnistaja, kes on valmis tunnistust andes minema lõpuni, ohverdama oma elu, samas ise kergekäeliselt eluga riskimata ja otsimata ise võimalust elu ohverdada. Ta muutub ohvriks, kuna ta tunnistab tõde. Ta läheb oma usu pärast surma. Tunnistajast muutub ta veretunnistajaks. Seejuures on otsustavad kaks aspekti: esiteks väljastpoolt pealepandud, mitte endaloodud või provotseeritud tagakiusamissituatsioon ning seejärel märtri seotus Kristusega ja kirikuga, mis legitimeerib veretunnistuse. Tegu on tunnistamisega evangeeliumi järgi, nagu öeldakse varakristlikus allikas, Polykarpose martüüriumis. Millist surma märter sureb, millised on tema martüüriumi üksikasjad, milliseid piinu ta peab taluma, see kõik on teisejärguline: otsustav on Jeesust järgides ustava tunnistaja usul põhinev valmisolek veretunnistuseks (Ilm 1:5). Nagu ütleb Augustinus: Christi martyrem non facit poena sed causa. 2 Mitte piin, mida inimene kogeb, ei tee temast märtrit, vaid asi, mille eest ta seisab ja mida ta tunnistab asi, mis on ühtlasi tema tagakiusamise põhjus (causa) Kristuse vaenlaste poolt. Uuemad keeled on märtri mõiste üle võtnud ladina keelest, mis omakorda on selle laenanud kreeka keelest. Saksa keeles on see tänini käibel olev laensõna. Seejuures rõhutab saksa keel vähem sõna vana tähendust, tunnistust pigem lasub rõhk kannatusel, piinadel, ohvri kibedal surmal. 3 Üheski teises keeles pole martüüriumist tuletatud sõna tahtlikult ja plaanipäraselt tekitatud kannatuse kohta (sks k Marter piinamine). Saksa sõnas Martyrium kõlab alati kaasa Marter piinamine. Märter on seega lihtsalt piinatav. Kristus tõusis üles ristisurmast ta tõusis üles, nagu kirikulaulus öeldakse, kõigist piinadest. Kagusaksa dialektis tähistab Marter tänapäevalgi krutsifiksiga mälestustahvlit õnnetuspaigal (Lõuna-Saksamaal tavaliselt kasutusel deminutiivi vormis: Marterl). Saksa keel võtab martüüriumi mõiste otseses mõttes südamesse, esitab seda liigutavalt ja kaasatundvalt. See- Kalle Kasemaa tõlge: Püha Polykarpose martüürium I, 1. Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 166. Tlk. 2 Augustinus, Ad Cresconium grammaticum 3, Olgu viidatud üldiselt märtri-artiklitele sõnaraamatutes, autoriteks J. ja W. Grimm, H. Paul ja W. Betz ning G. Wahrig Hans Maier juures pööratakse muidugi Augustinuse rõhuasetused pahupidi: esiplaanil on piin, mitte enam tunnistus (poena non causa). Martüürium, märter ja piin kuuluvad saksa keeles religiooni sõnavarasse, moodustavad kindla omaette tähendusringi. See on viinud selleni, et need sõnad ei sekulariseerunud, nagu teised, valgustusaja mõtlemises ja klassikalises kirjanduses. Ülekandmine ilmalikku, profaansesse kasutusse läks nendest mööda jälgi jätmata. Eelkõige sõna märter tundus olevat võimatu sekulariseerida. Sellepärast, et varasem aeg nagu näidatud oli sõna süvendamise juba ära teinud. Teisalt kaitses märtri mõistet metafoorse ja sümboolse muundamise eest just selle seotus surmaga ja surmvalusa vägivallaga. Goethe ei saanuks Wertherit kuidagi nimetada armastuse märtriks nii väga kui see ka vastanuks ajastu tundlikule maitsele ja nii vähe kui ta muidu hoidus religioossete sõnade kirjanduslikust muundamisest. Tema teostes peaaegu ei esine sõnu märter ja martüürium vajaduse korral ta küll kasutab neid, kuid väga vastumeelselt, tähistavad ju need lõplikku, muutumatut, lihtsalt surmavat, ühekordset. Goethe jaoks on martüürium midagi ebasündsat, kohatut, põhimõtteliselt kujuteldamatut eriti kujutava kunsti vallas. 4 Hirm selle sissetungi ees tõkestab märtrimõiste transpositsiooni ülendavalt tundelise, humaanse, esteetilise, ilusa valdkonda; kuigi teiste religioossete sõnadega tehti seda meeleldi. Seetõttu 19. sajandi klassitsism ja romantism pigem väldivad ja tõrjuvad märtri mõistet, mitte ei võta seda taas kasutusele ega muuda ümber. (See käib ka kirjandusliku Viini klassika kohta.) Saksamaal said märtridraamad otsa barokiajastuga romantism neid ei uuendanud. Sama käib ka eepika kohta. Sellisel teosel nagu Les Martyrs ou le Triomphe de la religion chrétienne 4 Informatiivne on a kirjutatud, alles pärast surma avaldatud uurimus Christus nebst alt- und neutestamentlichen Figuren, den Bildhauern vorgeschlagen (Hamburgi väljaanne, 12. kd, lk ), kus Goethe tõdeb: Märterluse tunnusmärgid pole piisavalt sündsad uuema maailma jaoks (lk 210) ja kaebab selle üle, et me Kristust väga sündsusetult piinatult, sageli paljalt ja koolnuna nägema oleme pidanud (lk 212). Pauluse kohta ütleb ta: Teda kujutatakse tavaliselt mõõgaga, mida meie aga tõrjume, nagu kõiki piinariistu (lk 214). 2147

18 Poliitilised märtrid? François-René de Chateaubriand ilt (1809) oma ajakohaste viidete ja päevakajalisusega 5 pole meie kirjanduses vastet. Üksnes paljupilgatud katoliikliku miljöö kirjandus püüdis alates märtsieelsest perioodist barokseid süžeesid edasi kirjutada ja rikastas neid uute eksootiliste ja pärismaiste joontega. 6 Selle kõrval saavad märtrid katoliiklikus liikumises pärast Kölni sündmust (1837) uue tähenduse. Joseph von Görrese Athanasius (1838) on tähelepanuväärne avatakt. 7 Siin kuulutatakse katoliiklastele ette tagakiusamise aega, aga ka kasvamist vabaduses: Nagu ilmalik võim roomlaste ajal kord püüab end kristlaste vastu kaitsta ägedates tagakiusamistes üha kasvava vägivalla abil, kord jälle järele andes oma vihas lubab neile hoopiski rahu- ja hingetõmbeaega. Nemad aga mõlemal juhul, kord oma märtrite veres, kord vabaduses, mille nad kätte võitsid, kasvasid oma talentide poolest, nõndasamuti sünnib ka tulevastel päevadel. 8 Märterpiiskop Athanasius tõstetakse Görrese teoses, mis eemaldub vanast õukondlikust ja riiklikust kirikust, eeskujuks tulevastele piiskoppidele (kuigi ta saadeti ainult maalt välja, teda ei surmatud); programmiliselt öeldakse seal kiriku kohta: Sest suure ohvri peale on ta rajatud; ohverduste ja kannatuste toel on ta püsinud; ja kuna tal pole kunagi puudust liikmetest, kes on valmis pühendumiseks, on talle kõik raskused tulevikus ületatavad. 9 5 Chateaubriand i Diocletianusel on Napoleoni jooni, Hiéroclès viitab Fouché le. Ajajärk Saksamaal a kuni a revolutsioonini. Tlk. 6 J. Osinski, Katholizismus und deutsche Literatur im 19. Jahrhundert, Paderborn 1993; S. Schmidt, Handlanger der Vergänglichkeit. Zur Literatur des katholischen Milieus , Paderborn Görres pöördus oma oponeerivas teoses Kölni peapiiskopi Clemens August Freiherr von Droste-Vischeringi vahistamise vastu Preisi võimude poolt Sellega õnnestus geniaalsel publitsistil kujutada Drostet suure kirikuvabaduse eestvõitlejana ja muuta tema juhtum kõiki katoliiklasi puudutavaks. R. Lill, Handbuch der Kirchengeschichte, väljaandja H. Jedin, VI/1, Freiburg , taastrükk 1985, lk Joseph von Görres, Athanasius, esmatrükk: Regensburg 1838, lk Samas, lk Hans Maier On iseloomulik, et pärast aastat, kultuurivõitluse ajal, algab katoliiklikus miljöös märtridraama taassünd, eelkõige sellide ja tööliste seltside näitemängus. 10 Muidugi pole tegemist suure kirjandusega ometi ei tohi alahinnata nähtuse levikut ja mõju intensiivsust. Ekspressionistlikus luuleski enne ja pärast Esimest maailmasõda naaseb taas märtriteema, nüüd juba kõrgemal kirjanduslikul tasemel: mõeldagu sellistele teostele nagu Franz Herwigi Sankt Sebastian vom Wedding (1921) või Franz Johannes Weinrichi Spiel vor Gott (1922). Pärast aastat saavutab märtrimõiste meie jaoks tavapärase tähendusvälja. See ületab vanad konfessionaalsed piirid. Sõna kiriklik tähendus, katoliku liturgias jätkuvalt edasi kantud ning 19. ja 20. sajandil üha uuesti ajakohaselt uuendatud olgu meenutatud Prantsuse revolutsiooni märtrite püha 11 kasutatakse nüüdsest ka protestantlikus (ja hiljem ortodoksses) keeleruumis üha enam. Nõnda hakati näiteks punaarmeelaste poolt mõrvatud luteri pastoreid Baltimaades juba üsna varsti nimetama märtriteks. 12 Hiljem lisanduvad mõlemas konfessioonis stalinismi, fašismi, natsionaalsotsialismi veretunnistajad. Ja pärast Teise maailmasõja lõppu astub märtrikategooria kõigis kristlikes kirikutes esile uues ja hõlmavamas vormis. 13 Sõna 10 G. Clemens, Erziehung zu anständiger Unterhaltung. Das Theaterspiel in den katholischen Gesellen- und Arbeitervereinen im deutschen Kaiserreich: Eine Dokumentation, Paderborn Pius XI kuulutas a õndsaks revolutsiooni käigus hukatud Pariisi märtrid. Tegu on Pariisi peapiiskopkonna pühaga (alates 1979 laiendatud Île de France i piiskopkondadele). Seda tähistatakse 2. septembril (prof. Reiner Kaczynski sõbralik teade, Münchenis, ). 12 Oskar Schabert avaldas 1920 teose pealkirjaga Märtyrer: Der Leidensweg der baltischen Christen (Märtrid: Balti kristlaste kannatustee); 1926 ilmus samalt autorilt Baltisches Märtyrerbuch (Balti märtrite raamat). 13 Zeugen einer besseren Welt: Christliche Märtyrer des 20. Jahrhunderts, väljaandjad K.-J. Hummel ja Ch. Strohm, Leipzig 2000; Zeugen für Christus: Das deutsche Martyrologium des 20. Jahrhunderts, väljaandja H. Moll, 2 kd, Paderborn 2000 (2. väljaanne); sama autor, Die Märtyrer des 20. Jahrhunderts. IKaZ 31, 2000, lk ; A. Riccardi, Salz der Erde, Licht der Welt: Glaubenszeugnis und Chris- 2149

19 Poliitilised märtrid? märter kasutatakse üha enam globaalselt, inimeste kohta kogu maailmas. Ent mitte ainult kiriklik märtrimõiste ei levi ega kinnistu tänapäeval sageneb ka sõna üldisem kasutamine. 20. sajandil sõna märter ilmselgelt enam ei väldita nagu varem, seda ei pehmendata ega hiilita sellest mööda. See sobib ajastu kliimaga nõudliku, sundiva, sageli brutaalse viisiga, millega moodsaid despootiaid inimesele peale surutakse ja inimene lõplike otsuste ette seatakse. Vaadates ringi praegusaja kirjanduses ja meedias, kohtame sõna märter igal sammul. Spekter on lai: taasavastatud ajaloo vanadest märtritest kuni 20. (ja juba 19.) sajandi poliitiliste märtriteni ; filosoofia märtritest (prototüübid: Sokrates, aga ka Giordano Bruno) kuni usuvabaduse märtriteni ; kristlikest tunnistajatest kuni juudi ja islami võitlejateni; süüria märtritest varakristlikul ajal kuni partisanideni ja atentaadi toimepanijateni tänapäeva Iraagis; katakombi-aegsetest märtritest kuni rahvuslike, poliitiliste, revolutsiooni märtriteni, õiglase sõja, rahu, võidu märtriteni kaasajal. 14 Raamatute pealkirjades, artiklites, internetis (juba ainuüksi Google ist leiab 573 teadet!) 15 nimetatakse märtriteks sedavõrd erinevaid isikuid nagu Louis Auguste Blanqui, Mahatma Gandhi, Varssavi geto ülestõusu kangelased, Filipiinide a revolutsiooni juhid, aga ka Yassir Arafat, Mohammed Atta, Michael Jackson ja prantsuse talupoegade juht José Bové. Elulugudes, mälestustes ja jutustustes kirjeldatakse ajalooliste märtrite saatust Kölnis, Lübeckis ja Regensburgis, Dachaus ja Buchenwaltenverfolgung im 20. Jahrhundert, Freiburg 2002; praeguse seisu kohta vrd: W.-D. Hauschild, Märtyrer/Märtyrerinnen nach evangelischem Verständnis ; G. Voss, Das Gedächtnis der Märtyrer in der römischkatholischen Kirche ; V. Ivanow, Die Heiligsprechung der neuen russischen Märtyrer, kõik ilmunud väljaandes: Evangelische Arbeitsgemeinschaft für Kirchliche Zeitgeschichte, Mitteilungen 21/2003, lk 1 51; G. Ringshausen, Auf dem Weg zu einem evangelischen Martyrologium? (ilmumas). 14 Hea ülevaade: Conc 39 (2003), lk 1 138: Martyrium in neuem Licht. 15 Seisuga ; siit on võetud ka järgnevad näited Hans Maier dis, Alžeerias ja Sudaanis, Guatemaalas, Peruus, Ugandas ja Tiibetis. Kaasaegsetes romaanides esineb märtri mõiste mitmesugustes tähendustes. 16 Missatekstid, eestpalved, palvused, mälestuspalved märksõnaga märter hõlmavad 2000 aastat, ühendavad paljusid linnu ja maid, isegi terveid kontinente. Hingehoius ja diakoonias, kateheesis ja täiskasvanute koolituses võetakse omaks selle teema uusi mõõtmeid. Nõnda mälestab Dresden- Meisseni piiskopkond Müncheni väljaku märtreid Dresdenis. Švaabi Juura Lebenshaus meenutab 16. sajandi vägivallatuid märtreid. Saksimaa Evangeelne Luterlik Kirik pakub temaatilisi jumalateenistusi inimestele, kes pole kunagi kuulnud midagi märtritest; märksõnaks on: märtrid 2001 kristlaste tagakiusamine. Need on vaid mõned näited paljudest. Teised lähevad veelgi kaugemale märtri mõiste poliitilise, eetilise või vaimse-humaanse üldistamise suunas. Sellised teoloogid nagu Jon Sobrino, Séan Freyne ja José Ignacio González Faus laiendavad märtrimõistet nõnda, et see ei tähista mitte ainult üksikuid isikuid, nagu Thomas Beckett või Oscar Romero; ka terved rahvad võivad nende meelest ristilöödud ja märtriks saada. 17 Nagu näiteks Ladina-Ameerika kodusõdades tagakiusatud, vägistatud, mõrvatud, kadunud ; nende seas piiskopid, preestrid, kateheedid. Nende kohta koostatakse praegu paljudes maades piiskopikonverentside ülesandel nimekirju ja elulugusid hilisema martüroloogiumi eelastmed. Mõnedki teoloogid peavad märtriteks ka Põhja- ja Lõuna-Ameerika põliselanikke, Aafrika ja Aasia kolonialismi-, orjapidamise, tagakiusamise ja sõja ohvreid. 18 Sellistes kollektiivsetes dimensioonides sulab martüürium tihtipeale kokku genotsiidiga. Märter muutub lihtsalt ohvriks. 16 Arvukaid tõendeid leiate Dudeni keelekartoteegist Mannheimis (dr Matthias Wermke sõbralik teade ). 17 J. Sobrino, Unsere Welt Grausamkeit und Mitleid ; sama autor, Die Märtyrer: eine Herausforderung für die Kirche ; S. Freyne, Jesus der Märtyrer ; J. I. González Faus, Zeugnis einer Liebe getötet aus Haß auf die Liebe, kõik ilmunud: Conc 39 (2003). 18 Vrd käsitlusi Sri Lanka tamilite (S. J. Emmanuel), Ladina- Ameerika (E. Tamez) ja Aafrika kohta (T. Okure), sealsamas. 2151

20 Poliitilised märtrid? Pole kahtlust: sõna märter on saanud ajastu võtmesõnaks. Samas on see üha laieneva ja üldisema kasutuse käigus minetanud midagi oma teravusest ja selgusest. Sõna päritolu, taust, algne tähendus on paljuski tuhmunud. Tänapäeval on olemas väga erinevaid märtrimõisteid. Paljud konkureerivad omavahel. Eelkõige on tekitanud arusaamisraskusi ja vastuolusid märtrimõiste poliitiline määratlus. Kaasaja inimene võib mõelda samuti nagu üks kunagine poliitilise märtrimõiste propagandist, kes a Rotteck- Welckersi riigileksikonis seletas märksõna märter järgmiselt: Muidugi sõltub siin palju konkreetsest seisukohast; ja niikaua, kui on maailmas parteisid, saab olema nii, et üks partei tähistab märterlust seal, kus teine näeb vaid ärateenitud karistust [---] Needsamad aga jäävad ilmselt nõutuks selliste näidete suhtes nagu Švaabi Konradin ja Maria Stuart, mille puhul legitiimsus näib olevat iseendaga vastuolus, ning seal, kus äärmused kokku puutuvad, võib nende äärmuslikest esindajatest kergesti oodata, et kord Marat, kord Charlotte Corday ja uuema juhtumi puhul kord Kotzebue, kord Sand märtriks kuulutatakse. 19 II. MÄRTRISEMANTIKA MUUTUMINE Küsigem nüüd täpsemalt, kuhu on märtrisemantika viimasel ajal nihkunud. Millistes suundades on traditsiooniline märtrimõiste laienenud ja millises seoses (või millises vastuolus) on see laienemine kiriklike traditsioonidega? Religioosne arusaam Esmalt võib kindlaks teha, et sõnad märter ja martüürium on 20. sajandil säilitanud oma religioosse tuuma, seda isegi tugevdanud. Saksa keeles on võimalik oma 80% kirjanduses või internetis ettetulevat sõnakasutust seostada religioonivaldkonnaga. Muidugi põhineb see asjaolu avaral religioonikäsitusel. Skaala ulatub kuuleka kannatuse religioonidest kuni aktiivsete ja sõjakate 19 Das Staats-Lexikon: Encyklopädie der sämmtlichen Staatswissenschaften für alle Stände, väljaandjad C. von Rotteck ja C. Welcker, 8. kd, Altona 1847, K. Steinackeri artikkel: Märtyrer (religiöse und politische), lk ; tsitaat lk 730jj Hans Maier religioonideni, vägivallatust kuni vägivaldse tegutsemiseni ja vastavalt ka passiivsest ohvrist kuni aktiivsete tegudeni. Ühel pool seisavad vägivallast ümbritsetud, vastaste hävitustahte meelevalda antud abitud passiivsed märtrid inimesed, kel polnud võimalust elu ohverdamisest pääseda, ning teisel pool need, kes on selle ohvri ise teadlikult valinud, et võidelda usulise, aga ka poliitilise, sotsiaalse või sõjalise rõhumise vastu. Nii näiteks hõlmab S. J. Emmanuel tamili vabadusvõitlejad oma mõistesse vabastuse kangelaslikud märtrid, kinnitades provotseerivalt: Püüdmata kuidagimoodi vägivalla ees silmi sulgeda, seda õigustada või sellele üles kutsuda, pole raske ette kujutada, kuidas võitlev rahvas ja selle juhid viiakse rõhuja ja tema sõjamasina poolt selleni, et nad on sunnitud end kaitsma riigi vägivalla ja terrori vastu enesetapurünnakutega, isegi kui seejuures võivad hukkuda süütud. 20 Samasuguseid vaateid kohtame Ladina-Ameerika ja Aafrika kirikuesindajate ning teoloogide seisukohavõttudes ja lausa endastmõistetavalt laiendab enamik tänapäeva islamiriikide õigusteadlasi ja teolooge märtrimõistet sõduritele, sissivõitlejatele, atentaadi toimepanijatele ja enesetaputerroristidele, kuivõrd nad ohverdavad oma elu õiglases võitluses islami vaenlaste vastu. Võrreldes sellega on kristlikes kirikutes institutsiooniliselt kehtestatud (või teoloogilises arutluses esinev) märtrimõiste muidugi rangemalt ja täpsemalt piiritletud. Eelkõige käib see katoliku kiriku kohta, kus on alates paavst Benedictus XIV-st ( ) märtriks tunnistamisel mõõduandvad kolm kriteeriumi: vägivaldse surma fakt (martyrium materialiter), tagakiusajate usu- ja kirikuvaenulikkus (martyrium formaliter ex parte tyranni) ja ohvripoolne usu tunnistamine (martyrium formaliter ex parte victimae). 21 Ka ortodoksi kiriku märtrikspühitsemise praktika Venemaal nõukogude ajal katkenud, ent 20. sajandi 90. aastatel taas jätkatud arvukate uusmärtritega järgib vanu, äraproovitud traditsioone: siin on esiplaanil Vladimir Ivanovi käsitluse järgi pühaduse ilmutusliku ja imettegeva loomuse tajumine, inimli- 20 S. J. Emmanuel, Martyrium als Kampf um Leben und Würde in Asien: Tamilen auf Sri Lanka. Conc 39 (2003), lk 15 22; tsitaat lk Voss, op. cit., lk 30jj. 2153

21 Poliitilised märtrid? kus üldisikliku allutamine jumalikule persoonile (Georgi Fedotov). 22 Luterlik märtrimõiste toetub pühakirjale ja usutunnistuskirjadele; otsustav on tugev seos ristilöödud Jeesusega, Kristusega: Märtrid tunnistavad ühelt poolt sõnadega Kristust või Jumala tõde, teisalt tunnistavad tegudega jumalikku õiglust või käske. 23 Need kriteeriumid pole küll samased, kuid on lähedased ja täiendavad teineteist. Tänu sellele on kristlikud kirikud avastanud oma märtrite näol ühise oikumeenilise pärandi. See käib eelkõige 20. sajandi veretunnistajate kohta, keda on sajandite lõikes kõige rohkem alates algkiriku tagakiusamisajast. See käib aga ka neile eelnenud ja tulevaste Kristuse tunnistajate kohta kõigis maailma paigus. Nõnda ei põhjustanud märtrite mitmesugune meelespidamine millenniumi aastal mitte ainult mõiste teoloogilist konkretiseerimist, vaid aitas kahtlemata kaasa praegu asetleidvale märtrimõiste üldisele levikule avalikkuses. Et martüürium pole midagi ajaloolist, vaid midagi kaasaegset, nimelt kristluse tõsiseim vorm, ning võtab seetõttu üha uusi vorme see arusaam on tänapäeval üldlevinud. Avalik-poliitiline tunnistus Olgugi et märtri mõiste tuuma moodustab tänapäevalgi kristlik kogemus, tuleb siiski nõustuda, et kõnealune mõiste on 20. sajandi jooksul saanud uue sisu. Martüüriumi, nagu võime näha, mõistetakse tänapäeval vähem kui varasematel aegadel passiivse alistumisena, kannatava eneseohverdusena paljude jaoks tähendab see näitlikku tegu, sütitavat eeskuju, tunnistust tõe ja õigluse kohta. Martüüriumil on tänapäeval sageli individuaalne, isegi individualistlik nägu. See väljendab isiklikku protesti anonüümsete jõudude vastu. Isegi kui märter ei suuda despootset vägivalda peatada, püüab ta siiski väljendada üldinimlikult aktsepteeritavat seisukohta kaasaja olukorra või sündmuste kohta. Sageli mõistetakse ju hukatud tagantjärele ootamatult õigeks. 22 Ivanow, op. cit., lk Hauschild, op. cit., lk Ülevaade: Moll, Die Martyrer des 20. Jahrhunderts Hans Maier Kas saab aga aktiivne, poliitiline märter vältida ülaltoodud dilemmat: et viimaks käib võitlus parteide vahel ja vastamisi on erinevad tõed (ja kõigil pooltel on oma märtrid )? Kõige paremini võib ta praegustes tingimustes seda lahendada seeläbi, et ei võitle mitte ühe poole eest, vaid vastukaaluks võitluses osalejate erihuvidele toob välja universaalse printsiibi: inimõigused ja inimväärikuse, üldinimliku aspekti. Selles osas on olukord inimõigusliku universalismi ajastul tõepoolest teine kui enne Esimest (ja isegi enne Teist) maailmasõda. 25 Miks äratas budistlike munkade enesepõletamine Vietnami sõja ajal nii üldist vastukaja? Miks paljastasid Jan Pallach ja Oskar Brüsewitz talumatu poliitilise olukorra oma enesetapuga? Miks me kummardame Poola salapolitsei poolt Varssavis uputatud preestri Jerzy Popiełuszko ja tankide poolt Pekingis Tiananmeni väljakul allaaetud hiina tudengite ees? Sest nad tõid päevavalgele ebaõigluse ja neil õnnestus katkestada despootia vaikus ja tõmmata endale vähemalt lühikeseks ajaks maailma tähelepanu. Veel Kolmandas Riigis või kommunismi ajal oli see teisiti: kommunistid ja natsionaalsotsialistid ei tahtnud mitte ainult vastupanu murda, vaid eelkõige tõrjusid selle anonüümsusesse ja isolatsiooni, nullides selle mõju ja vastukaja. Varakristlikud martüüriumid olid veel suunatud tunnistusele avalikus kohtus: 25 Mõeldagu ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonile (1948), rahvusvahelistele paktidele kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kohta (mõlemad 1966), rahvusvahelise inimõiguste poliitika tekkimisele alates aastatest, ÜRO inimõiguste ülemkomissari tegutsemisele ning pidevale diskussioonile inimõiguste rikkumise üle Ühinenud Rahvaste foorumi ees. Tšehhi tudeng, kes põletas end avalikult aastal Prahas protestiks NL vägede sissetungi vastu. Toim. Ida-Saksa vaimulik, kes põletas end 1976 protestiks Saksa DVs valitsenud poliitilise rõhumise ja kristlaste tagakiusamise vastu. Toim. Poola kommunistlikku diktatuuri aktiivselt kritiseerinud populaarne preester ja Solidaarsuse poolehoidja, kes mõrvati 1984 julgeolekujõudude poolt. Toim. 2155

22 Poliitilised märtrid? Nero tsirkus ja Kolosseum olid avalikud paigad. Seevastu 20. sajandi märtrid surid valdavalt anonüümsuses ja üksinduses. 26 Mõnes mõttes on totalitarismijärgne ajastu hakanud taastama kristliku (ja muide ka juutliku!) martüüriumi vanu tingimusi: avalik ja näitlik, mõjus tunnistus, seotus kogukonnaga, kelle ees märter käib samavõrd, kui kogukond teda järgib. Nõnda nähtuna tuleb märtrite avalik, poliitiline külg praegu paremini esile kui 20. sajandi totalitaarsete ideoloogiate ja nende võimuaparaatide ajastul. See on sarnane varakristliku arusaamaga. Märter on avalik tunnistaja, ta purustab ilmalik-ajaloolise võimu ahelad nagu Kristus, kellega koos ta risti lüüakse, paljastas võimu ja vägivalla ning nende kõikvõimsuse petlikkuse (pompa diaboli). 27 Märtri keskne vägi on usk selline usk, mis on midagi enamat kui pelgalt tõekspidamine ; usk, mida saab väljendada tegudes ja mis on tingimatu armastusega pühendumise lõpuleviimine Kristuse eeskujul. Seepärast toimis Johannes Paulus II õigesti, kui kuuria tahtis poola frantsisklase Maximilian Kolbe pühakukskuulutamise protsessis omistada talle ainult usutunnistaja staatust (põhjendusega, et teda ei mõrvatud vaenust usu vastu!). Paavst saavutas selle, et Kolbe surm Auschwitzi näljapunkris (ühe pere- 26 Vrd Dietrich Bonhoefferi aimuslikku märkust aastavahetusel 1942/ 1943: On lõpmata palju lihtsam kannatada ühiselt kui üksinda. On lõpmata palju lihtsam kannatada avalikult ja austuses kui eraldatuses ja häbis. Väljaandes: Widerstand und Ergebung, München 1970, lk 11 27, tsitaat lk 24. Karl Rahner rääkis 20. sajandi peaaegu tunnistajateta hääbunutest. Tsiteeritud V. Conzemiuse järgi, Neue Märtyrer, väljaandes IKaZ 32 (2003), lk ; tsitaat lk Kõige veenvam nende seoste analüüs jällegi Petersonil, Zeuge der Wahrheit; vrd ka D. Bonhoeffer, op. cit., lk 12jj; H. U. von Balthasar, Cordula oder der Ernstfall, Einsiedeln 1966; Freyne, op. cit., lk Märtri ühendamises Kristusega näeb Teise Vatikani kirikukogu dogmaatiline konstitutsioon kirikust martüüriumi otsustavat tunnusmärki kui armastuse tunnistust : Martüüriumi, mis teeb jüngrid sarnaseks Õpetajaga surma vabatahtliku vastuvõtmise poolest ja verevalamise kaudu õnnistuseks maailmale, väärtustab Kirik kui väljapaistvat kingitust ja ülimat armastuseväljendust. Kuigi see vähestele osaks saab, peavad siiski kõik valmis olema tunnistama Kristust inimeste ees ja järgnema Talle tagakiusamistes, mis Kirikul kunagi ei puudu, risti teele (Lumen Gentium 42) Hans Maier isa päästmiseks) tunnistati ja kinnitati tõeliseks martüüriumiks. 28 Sellist märtrimõiste uut rõhuasetust ja sisu ei saanud ega saa edaspidigi märtrite kanoniseerimisel enam eirata üha enam lasub raskuspunkt usu noeetilise, intellektuaalse proovilepaneku asemel tunnistaja kogu eksistentsil. Kõige enam on katoliku kirik teinud oma järeldused märtrimõiste üldkasutatavast tähendusest, rõhutades tunnistaja eksistentsi ja tema vabatahtlikku armastuse tegu. 18. sajandist peale kindlaksmääratud ja 20. sajandil täiendatud märtrikriteeriume on tõlgendatud ja aktualiseeritud, võttes arvesse tänapäeva kogemusi. Kuidas on see mõjutanud märterluse fenomeni? Kas vana tähendus, et usutunnistaja ei tohi mingil juhul martüüriumi aktiivselt otsida ega provotseerida, lööb kõikuma? Varakristlike tagakiusamiste ajal toimus teatavasti elav arutelu selle üle, kas tohib martüüriumiks sundida. 29 Vastus on muidugi eitav ometi leiame palju tunnistusi märtrisurma igatsemisest ja mitmete tunnistajate murest, et nad võivad sellest armastuse ohvrist ilma jääda. Nõnda kirjutas Antiookia Ignatius Rooma kogudusele, olles vangina teel Rooma: Rohkem ei saa te mulle pakkuda, kui et saaksin ohverdatud Jumalale, senikaua kui ohvrialtar on valmis [---] Lubage mind olla mu Jumala kannatuste jäljendajaks! 30 Kas sellised palved ja soovid esinevad ka kaasaja martüüriumides? Kas viitavad sellele näiteks Maximilian Kolbe vabatahtlik ülesandmi- 28 González Faus, op. cit., lk 48. Kuuria algse kavatsuse vastu kuulutada Kolbe pühaks ainult usutunnistajana, mitte märtrina, protesteeris Karl Rahner; vrd K. Rahner, Dimensionen des Martyriums: Plädoyer für die Erweiterung des klassischen Begriffs. Conc 19 (1983), lk Kiriku kõige varasemates ütlustes selle kohta, näiteks Smyrna koguduse kirjas piiskop Polykarpose martüüriumist, püütakse tunnistust evangeeliumi järgi lahutada omavolilisest märtrisurma taotlemisest. Vrd G. Buschmann, Das Martyrium des Polykarp, Kommentar zu den Apostolischen Väter, 6. kd, Göttingen Antiookia Ignatiuse, apostliku isa kiri Rooma kogudusele II.2; VI.3 (tlk Kalle Kasemaa). Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 127jj. 2157

23 Poliitilised märtrid? ne Auschwitzis või Edith Steini üleskutse oma õele Tule, me läheme oma rahva eest!? Tähendusvälja problemaatilised laiendused Seda probleemi varjutavad (ja osalt tõrjuvad) tänapäeva avalikus diskussioonis kaks nähtust, millest ei saa siinkohal mööda minna. Esiteks märtrimõiste politiseerimine kaasaja teoloogiliste voolude mõjul eelkõige seoses nüüd tavaks saanud imperialismi-, kapitalismi- ja üleilmastumiskriitikaga. Teiseks seostatakse seda sõna islami enesetaputerroristidega, kes nimetavad end märtriteks, ja seetõttu on märtrimõiste saanud viimasel ajal teatud vildaka varjundi. Selle kohta pakub arvukalt näiteid aasta märtsis ilmunud ajakirja Concilium vihik Martüürium uues valguses. 31 Siin seatakse märtriteoloogia kaasaegse maailma konteksti ühes selle mitmetahulisuse ja vastuoludega kahtlemata on see saavutus. Märterlust seostatakse mitmesuguste aktuaalsete probleemidega: alates sõjast ja keskkonnakahjustusest kuni võlakoorma, nälja ja aidsini. Muidugi saab enamikus artiklites esinev märtrimõiste piiritlemine (ja politiseerimine) olla parimal juhul vaid mõtteimpulss, kasulik provokatsioon. Sest mis kasu on sellest, et kõiki tänapäeva maailma rõhumise, alatoitumise, küüditamise, veresaunade, taudide, sõdade ohvreid nimetatakse märtriteks või millekski selliseks, rääkides ristilöödud rahvastest, piinatud kontinentidest ja lisatakse maailma üldisele kannatusele veel eriline kannatamine kiriku tõttu? Kogemusi, millest selles vihikus räägitakse, tuleb tõsiselt võtta. Siin on palju vapustavat ja masendavat. See näitab, et kristlaste ja kiriku tagakiusamine pole Hitleri, Stalini ja Mao surmaga sugugi lõppenud. Ometi jääb puudulikuks nende kogemuste teoloogiline mõtestamine. Kas pole see liiga lihtne, kui nüüd sarnaselt kunagiste despootiatega tahetakse paljastada ja kukutada uusi majanduse, uusliberalismi, tarbi- Juudi päritolu saksa fenomenoloog ( ), hiljem katoliiklane, nunn karmeliitide kloostris. Mõrvati natside poolt Auschwitzis. Kuulutatud pühakuks. Toim. 31 Conc 39 (2003), lk Hans Maier mise, globalismi jumalaid? Kas ei haju nõnda märtrimõiste kõik piirjooned, kas ei lahustu see lihtsalt üldisemas ohvri mõistes? Veelgi tugevamalt mõjutab kaasaegset märtrisemantikat diskussioon islami enesetaputerroristide üle. Suur osa interneti teadetest (kokku umbes kolmandik!) pärineb sellest allikast. 32 Afganistani, Palestiina, Iraagi ja teiste maade originaalteadetes kasutatakse märtrimõistet täiesti kriitikavabalt, otsekui oleks see midagi enesestmõistetavat. Nõnda teatab üks Palestiina kooliõpetaja, et Sami on hommikul hukkunud märtrina; järgneb mälestuspalve: Meiegi oleme valmis märtritena langema. Intifada luuletused ülistavad märtrisurma. Ühes kõnes Palestiina hetkeolukorra kohta tervitatakse märtrite kõrgestihinnatud perekonnaliikmeid. Araabia meedias nimetatakse enesetaputerroriste läbivalt märtriteks. Kolmanda lahesõja ajal aasta märtsis/aprillis kuulutas Iraak mitu korda välja märtrioperatsioonid. Märtrid on õilsaimad meeste seast, ütleb Hamsa Mansur, islami tegevusrinde IAF-i peasekretär. Üks Saddam Husseini eliitsõdur tunnistab: Ma tahan võidelda Iraagi eest, kuni langen märtrina. Ka Saksa meedias võetakse see keelekasutus üle, mõnikord distantsiga, vahel aga ka kriitikavabalt. Harva tehakse juttu sellest, et tegu pole Euroopas käibel oleva märtrimõistega, vaid islamistlike rühmituste enesemääratlusega, mis seda mõistet teravdab. Haruharva leiame viiteid sellele, et näiteks Hizbollah enesetaputerroristid ei saada surma mitte ainult ennast, vaid ka teisi, nii et viimaseid saab tõepoolest teatud õigustusega nimetada kaasaegseteks märtriteks. III. MÄRTRID: KÜSIMUSED TEOLOOGIALE JA RELIGIOONILE Mida tähendab märtrimõiste avardumine meie ajal teoloogia, kiriku ja religiooni seisukohast? Kuidas see mõjutab konfessioonidevahelist, oikumeenilist, aga ka religioonidevahelist diskursust? Esmalt tuleb märkida, et 20. sajandi suur märtrite hulk kristliku kiriku sees on põhjustanud intensiivsemat järelemõtlemist märtrite 32 Seisuga

24 Poliitilised märtrid? ja martüüriumi üle, tunnistamise ja elu ohverdamise üle koos Kristusega ja Kristusele. 33 Selle teemaga seonduvad küsimused ulatuvad kirikukäsituse tuumani. Miks on üldse märtrid olemas? Kas martüürium on karismaatiline erandolukord üksikute ja väheste jaoks või on valmisolek martüüriumiks kristluses tõsiseltvõetav paljudele, isegi kõigile? Ja mida tähendab see valmisolek koguduste jaoks? Kuidas nad peaksid mälestama õigel ja legitiimsel viisil märtreid in actu (eestpalvetes) 34 ja in memoria (palvused, pühad)? 35 Kuidas mõjutab märtrite mälestamine kirikuelu ja kiriku regulaarsete struktuuride ülesehitust, liturgiat, palvet, jutlust, pühadekalendrit, kirikuaastat? 33 Vrd märkused 13, 14 ja 24. Oma apostellikus kirjas Tertio millenio adveniente (2000) ütleb paavst Johannes Paulus II: Teise aastatuhande lõpul on Kirik uuesti saanud märtrite kirikuks. Usklike preestrite, orduinimeste ja ilmikute tagakiusamine on põhjustanud maailma erinevates osades rikkaliku märtrite saagi. Kristuse tunnistamine kuni verevalamiseni on saanud katoliiklaste, ortodokside, anglikaanide ja protestantide ühiseks pärandiks, nagu juba Paulus VI rõhutas oma jutluses Uganda märtrite pühakskuulutamisel. See on tunnistus, mida ei tohi unustada. Tsiteeritud Molli järgi: Die Märtyrer des 20. Jahrhunderts. IKaZ 31, 2000, lk Eestpalvete nimistute täiendamise kohta tunnistavas kirikus märgib Eberhard Bethge oma teoses Dietrich Bonhoeffer: Eine Biographie (München 1970, 3. väljaanne, lk 674): Eestpalvete nimekirjad jäid küll endiselt pikaks, kuid rubriik vahistatud jäi lühemaks ning pidi harjuma uute väljendite ja pehmenduste skaalaga. Kui Bonhoeffer oli otsustanud valida konspiratiivse vastupanu tee, teadis ta, et kirik pole veel suuteline tema tegevusega kaasa minema, seepärast ei saanud ta kirikult kaasvastutust paluda. Samuti teadis ta, miks tema tunnistav kirik ei andnud talle kohta eestpalvete nimistus: mitte ainult sellepärast, et kirik pidi ohtlikus olukorras ettevaatlik olema; mitte ka seepärast, et kirik ei tundnud veel kõiki konspiratiivse tegevuse detaile; vaid ilmselt ka seetõttu, et kirik ei suutnud veel mõtelda nendes kategooriates, mille alusel Bonhoeffer reageeris erakorralise olukorra nõuetele (lk 893). 35 Jutustusi usutunnistajate kannatusest ja surmast loeti kristlikes kogudustes ette martüüriumi aastapäevadel. Martüroloogiate tekstid osalt kohtuprotokollidel põhinevad kinnistusid aja jooksul kiriku mälus. Märtrite meelespidamine moodustas kiriklike pühakutepühade vanima kihistuse. Mälestuspäevadest kujunes välja pühakutekalender Hans Maier Need küsimused puudutavad eelkõige kristlikke kirikuid seega ortodoksset, katoliku ja protestantlikku kirikut. Kõik nad püüavad tänapäeval oma märtritraditsioone luua, uuendada ja elavdada. Ühtlasi otsivad nad võimalust omavahel kogemusi vahetada. Erinevad profiilid, mis seejuures ilmnevad, ei peaks vastastikuse õppimise protsessi pärssima eeldades, et keskendutakse eri rahvastest koosnevale suurele hulgale tervikuna. Praegused ja tulevased tagakiusamised kui kristliku elu läbikatsumine ja proovilepanek muudavad kindlasti martüüriumi edaspidigi aktuaalseks. Nii et märtrite kiriku oikumeeniline perspektiiv, mis koondab mälestuspalvetes uuesti konfessiooni poolest lahknenuid, ei tohiks ka 21. sajandil kaduda. Kuid islamistlike märtrite olemasolu tänapäeva maailmas näitab, et probleem ulatub väljapoole kristlikke kirikuid. See puudutab ka kristluse vahekorda mittekristliku maailmaga, eriti islamiga. Kas abramiitlike religioonide ühisosa (mis on küll kahtlemata olemas) on piisavalt tugev, et leevendada võimalikke konflikte? Või tuleb konstateerida, et religioonidevahelise dialoogi vastuolusid ei lahenda ka suurimad jõupingutused? Islam tunneb samuti usu tunnistajaid nii sõna kui verega. Siingi võimalik, et juutluse ja kristluse mõjutusel on see mõiste välja kujunenud kohtu ees tunnistamisest. Kuid lisaks õiguskeelele mängib siin algusest peale rolli ka sõjaline keel. Hadith i pärimuses on märter see, kes džihaadis, pühas sõjas sureb ohvrisurma ja seega Allahi eest eelkõige on selleks islami sõdur. Jumal tasub sellise pühendumise: Oma teenete ja ohvrisurma kaudu on märter süüst vabastatud, ta pääseb puhastusest ja kohtupäevast. Ta võib asuda kõrgeimale kohale paradiisis Jumala trooni kõrval [---] Tema ohvril on lepitav jõud. 36 Ammusest ajast on islami mõtlemises olemas tugev seos martüüriumi ja paradiisi vahel. Tänapäeva džihaadisõdalased toetuvad siinkohal vanale usupärimusele, mida nad teravdavad ja radikaliseerivad TRE, 22. kd, lk Nõnda muutub vana kohustus džihaadiks võitluseks kurja vastu oma mina sees ja sellest väljaspool 11. septembri 2001 surmalendurite

25 Poliitilised märtrid? See tõstatab veel kord küsimuse: kas tohib martüüriumi taotleda? Kas tohib ühes islami müstiku Al-Halladžiga hüüda: Tapke mind, et teie saaksite tasu ja mina leiaksin rahu? 38 Surma otsene taotlemine on iga uskliku moslemi jaoks tabu. See on ju lähedane enesetapule, mis on nii islamis, juutluses kui ka kristluses keelatud. Kõigis kolmes abramiitlikus religioonis on kogudus, õigus ja traditsioon martüüriumi mõiste lahutanud üksikute karismaatikute (ja hereetiliste ekstremistide) subjektivismist. Need piirid on koguduseliikmetest veretunnistajate pikaajaliste kogemuste najal hoolikalt kaalutud ja kuuluvad juutluse, kristluse ja islami ühiste printsiipide hulka. 39 Kas tänapäeval on need põhimõtted kõikuma löönud? Kas džihaadlus 40 on hägustanud piirid martüüriumi ja enesetapu, veretunnistuse ja mõrvarliku võitluse vahel? Kas surmast usu pärast saab tapmine usu pärast? Kas märtrimõiste astub üle sajanditevanusest piirist ja kaotab oma teoloogilise tähenduse? Need küsimused tuleb esitada ka praegusajal paljuräägitud religioonidevahelises dialoogis. Selle dialoogi õnnestumiseks peab olemas olema ühiste mõistete, kontseptsioonide, väärtushinnangute miinimum. Nii juutluse, kristluse kui ka islami pärimustes on märter keegi, kes on valmis usu eest surema. Ta ei tegutse enese pärast ega enese ülesandel, ta ei otsi võimalust elu ohverdada ammugi ei tõmba teisi endaga kaasa surma. Sellisest märterluse mõistmisest tuleks kinni pidada ka kristluse-islami dialoogis mis on tingimata vajalik. Muidu ähvardab martüürium muutuda hirmutavaks sõnaks, piiramatu usu pärast tapmise volituse jaoks piiramatuks volituseks võidelda uskmatute maailma vastu kõigi vahenditega, ohverdades omaenese elu ja palju süütuid inimesi. Sellega on tihedalt seotud ootus, et säärase surma valimine viib otse paradiisi. 38 A. Schimmel, Märtyrer der Gottesliebe, Köln 1969; Al-Halladsch, O Leute, rettet mich vor Gott (välja andnud ja tõlkinud A. Schimmel), Freiburg Kõigis kolmes abramiitlikus religioonis mõistetakse taotluslik martüürium üksmeelselt hukka; kõigis on olemas vastav heresioloogia. 40 Kasutan seda mõistet tänapäeva islami militantsete, vägivaldsete voolude üldise ühisnimetusena teades hästi, et islamis laialt levinud tõlgendustraditsioon seab suure džihaadi (võitluse iseenda mina vastu) tähtsamaks väikesest džihaadist (välisest võitlusest islami vaenlaste vastu) Hans Maier sünonüümiks. See oleks aga loomuvastane moonutus pika ja auväärse ühise traditsiooni lõpus. 41 HANS MAIER (sünd. 1931), Dr. phil., on tunnustatud Saksa poliitikateadlane ja tegevpoliitik. Õppinud Freiburgi, Müncheni ja Pariisi ülikoolis ajalugu, romaani ja germaani filoloogiat, oli aastatel poliitikateaduste professor Müncheni ülikoolis, Baieri liidumaa haridus- ja kultuuriminister, kristliku maailmavaate, religiooni- ja kultuuriteooria (Romano Guardini õppetool) professor Müncheni ülikoolis. Emeriteerus Hans Maier on Baieri Teaduste Akadeemia liige, mitme ülikooli audoktor. Tema peamised uurimisvaldkonnad on kultuur, religioon ja poliitika. Kirjutanud arvukaid teoseid kristliku demokraatia ajaloo, inimõiguste, riigifilosoofia ja kultuuriteooria teemadel, samuti totalitarismi ja poliitiliste religioonide mõiste ajaloost. Tema teoseid on tõlgitud inglise, prantsuse, hispaania, portugali ja itaalia keelde. Tema juhitud uurimisprojektis Totalitarism ja poliitilised religioonid ( ja ) analüüsiti natsionaalsotsialistliku, fašistliku ja kommunistliku diktatuuri religioonilähedasi nähtusi ning aastal 1989 alanud muutuste protsessi ja süsteemide kokkuvarisemist Ida-Euroopas. 41 Lähemalt olen seda teemat käsitlenud teoses: H. Maier, Das Doppelgesicht des Religiösen: Religion Gewalt Politik, Freiburg

26 PARALLEELSED UNIVERSUMID Max Tegmark Tõlkinud Kalle Hein Kas on olemas teie koopia, kes loeb seda artiklit ja otsustab selle lauset lõpetamata kõrvale panna, samas kui teie jätkate lugemist? Isik, kes elab planeedil nimega Maa, kus on udused mäed, viljakad põllud ja paisuvad linnad, päikesesüsteemis, milles on veel kaheksa planeeti. Selle isiku elu on olnud teie omaga igas mõttes identne s.t kuni praeguse hetkeni, mil teie otsuse tõttu jätkata nende signaalide lugemist teie elud lahknevad. Küllap tundub see mõte teile veider ja ebatõepärane ning ma pean tunnistama, et sedasama ütleb ka minu sisetunne. Ometi paistab, et meil tuleb selle mõttega harjuda, sest tänapäeva kõige lihtsam ja populaarsem kosmoloogiline mudel kinnitab, et selline isik tõepoolest eksisteerib siit umbes meetri kaugusel asuvas galaktikas. See ei eelda isegi moodsat spekulatiivset füüsikat, vaid üksnes ruumi lõputust ja küllalt ühtlast täidetust mateeriaga, mida viimase aja astronoomilised vaatlused ka näitavad. Teie alter ego on lihtsalt nn kosmoloogilise kooskõlamudeli ettekuulutus, kusjuures see mudel on vastavuses kõikide praeguste vaatlusandmetega ning seda kasutatakse enamiku kosmoloogiakonverentsidel esitatavate arvutuste ja simulatsioonide alusena. Seevastu on vaatlused tõsise kahtluse alla seadnud niisugused alternatiivid nagu fraktaalne universum, suletud universum ja mitmekordselt ühendatud universum. ENN TEGOVA. Sarjast Tartu näod Parallel Universes. J. D. Barrow, P. C. W. Davies, C. L. Harper (eds.), Science and Ultimate Reality: Quantum Theory, Cosmology and Complexity, honoring John Wheeler s 90th birthday. Cambridge: Cambridge University Press, Avaldame autori loal. 2165

27 Paralleelsed universumid Meie vaatlused ulatuvad maksimaalselt nii kaugele, kui valgus on olnud võimeline läbima suure paugu järgse paisumise algusest möödunud 14 miljardi aasta jooksul. Kõige kaugemad nähtavad objektid on praegu umbes meetri kaugusel, 1 ja sellise raadiusega sfäär määrabki meie vaadeldava universumi, mida nimetatakse ka Hubble i ruumalaks või horisondi ruumalaks või lihtsalt meie universumiks. Samamoodi on teie eespool mainitud teisiku universum samade mõõtmetega sfäär, mille kese on kusagil seal, ehkki me ei saa seda veel näha ega oma sellega mingit põhjuslikku kontakti. See on paralleelsete universumite kõige lihtsam, kuid kaugeltki mitte ainuke näide. Universumi niisuguse definitsiooni järgi võib tekkida alatiseks metafüüsika valda jääv arusaam, et meie vaadeldav universum on pelgalt suurema multiversumi väike osa. Ent füüsika ja metafüüsika vahelise epistemoloogilise eraldusjoone määrab see, kas teooria on eksperimentaalselt kontrollitav, mitte see, kas ta on kummaline või kas ta hõlmab vaadeldamatuid objekte. Tehnoloogia jõul saavutatud eksperimentaalsed läbimurded on avardanud füüsika piirjooni ja toonud sellesse üha enam abstraktseid (ning esialgu intuitsioonile vastukäivaid) kontseptsioone, nagu pöörlev maakera, elektromagnetväli, aja aeglustumine suurel kiirusel, kvantsuperpositsioonid, kõver ruum ja mustad augud. Nagu me selles artiklis näeme, on hakanud üha selgemaks saama, et moodsal füüsikal põhinevad multiversumi mudelid on tegelikult empiiriliselt kontrollitavad, ennustatavad ja kummutatavad. Õigupoolest on viimase aja teaduskirjanduses arutletud koguni nelja paralleelsete universumite tüübi üle (vt joonis 1), nii et põhiküsimuseks ei ole mitte see, kas multiversum on olemas (sest I tase on üsna vaieldamatu), vaid pigem see, mitu taset sellel on. 1 Pärast valguse emiteerimist, mis praegu meieni jõuab, on kõige kaugemad meile nähtavad objektid kosmilise paisumise tõttu eemaldunud ja asuvad praegu umbes 40 miljardi valgusaasta kaugusel I. I TASE: MEIE KOSMILISE HORISONDI TAHA JÄÄVAD PIIRKONNAD Max Tegmark Pöördugem tagasi teie kauge teisiku juurde. Kui ruum on lõputu ja aine jaotus suures ulatuses piisavalt ühtlane, siis peavad kusagil aset leidma isegi kõige ebatõenäolisemad sündmused. Eelkõige on olemas lõpmatult palju teisi asustatud planeete, sealhulgas mitte ainult üks, vaid lõpmatult palju selliseid, kus inimestel on sama välimus, nimi ja mälu nagu teil. Õigupoolest on olemas lõpmatult palju meie vaadeldava universumiga sama suuri piirkondi, kus mängitakse läbi kõik võimalikud kosmilised ajalood. See on I taseme multiversum. A. Tõendid I taseme paralleelsete universumite kohta Ehkki need järeldused võivad paista hullumeelsena ja intuitsioonile vastu käivana, on see ruumiliselt lõpmatu kosmoloogiline mudel tänapäeval käibivatest tegelikult kõige lihtsam ja populaarsem. See on osa kosmoloogilisest kooskõlamudelist, mis on vastavuses kõikide praeguste vaatlusandmetega. Ometi on I taseme multiversum esile kutsunud ka vaidlusi (tõepoolest, umbes samalaadne väide oli üks neid ketserlusi, mille eest Vatikan lasi a Giordano Bruno tuleriidal põletada 2 ), nii et vaadelgem lähemalt nende kahe eelduse (lõputu ruum ja aine piisavalt ühtlane jaotus) praegust seisu. Kui suur on ruum? Vaatluste tulemusena on alampiir kolossaalselt kasvanud (vt joonis 2), ilma et miski annaks märku ülempiirist. Me kõik tunnistame asjade eksistentsi, mida me ei näe, kuid võiksime näha, kui liiguksime või ootaksime, näiteks laevu horisondi taga. Teispool kosmilist horisonti asuvad objektid on samas staatuses, sest vaadeldav universum suureneb igal aastal valgusaasta võrra, kui üha kaugemalt tuleval valgusel on olnud aega meieni jõuda. 3 Et meile kõigile on koolis õpetatud lihtsat eukleidi- 2 Bruno ideid on tollest ajast saadik viimistlenud näiteks Brundrit (1979), Garriga ja Vilenkin (2001b) ning Ellis (2002), kes kõik on seni tuleriidast pääsenud. 3 Kui kosmiline paisumine ka edaspidi kiireneb (praegu lahtine küsimus), siis vaadeldava universumi suurenemine lõpuks lakkab. 2167

28 Paralleelsed universumid Max Tegmark Joonis 2. Ehkki lõpmatu universum on alati olnud üksnes võimalus, on meie universumi suuruse alampiir pidevalt kasvanud. Joonis 1. Neli paralleelsete universumite taset list ruumi, siis võib olla keeruline ette kujutada, kuidas saab ruum mitte olla lõputu sest mis asuks teispool märki kirjaga SIIN LÕPEB RUUM ETTEVAATUST, TÜHJUS? Ometi möönab Einsteini gravitatsiooniteooria, et ruum võib olla lõplik, kui ta on teistmoodi ühendatud kui eukleidiline ruum kui ta on, ütleme, neljamõõtmelise sfääri või sõõriku topoloogiaga, nii et ühes suunas kaugele rändamine toob teid vastassuunast tagasi. Kosmiline mikrolainetaust annab võimaluse selliste lõplike mudelitega väga tundlikke katseid sooritada, kuid seni ei ole nende käigus leitud tõendeid, mis neid mudeleid toetaks lamedad lõpmatud mudelid sobivad andmetega hästi kokku ja nii ruumi kõverusele kui ka mitmekordselt ühendatud topoloogiatele on seatud ranged piirid. Pealegi on ruumiliselt lõpmatu universum kosmoloogilise inflatsiooniteooria geneeriline ennustus (Garriga, Vilenkin 2001b). Inflatsiooniteooria hämmastavad edusammud, mida me allpool loetleme, toetavad seepärast omakorda mõtet, et ruum on lõppude 2169

29 Paralleelsed universumid lõpuks ikkagi lihtne ja lõpmatu, just selline, nagu me koolis õppisime. Kui ühtlaselt on aine suures ulatuses jaotunud? Saarelise universumi mudeli järgi, milles ruum oleks lõpmatu, kuid kogu aine koondunud lõplikku piirkonda, oleksid peaaegu kõik I taseme multiversumi liikmed surnud ja koosneksid üksnes tühjast ruumist. Sellised mudelid on ajaloos populaarsed olnud, kusjuures algselt oli selleks saareks Maa ja taevased objektid olid palja silmaga nähtavad, 20. sajandi alguses oli aga saareks Linnutee galaktika meile tuntud osa. Teine ebaühtlase jaotusega alternatiiv oleks fraktaalne universum, kus aine jaotus oleks iseendaga sarnane ja kõik koherentsed struktuurid selles kosmilise galaktika jaotuses oleks pelgalt veelgi suuremate koherentsete struktuuride väikesed osad. Viimase aja vaatlused, millest on ülevaate andnud Tegmark (2002), on kummutanud nii saarelise kui ka fraktaalse universumi mudeli. Galaktika kolmemõõtmelise jaotuse kaardid on näidanud, et suurejoonelised vaadeldud hiigelstruktuurid (galaktikate grupid, parved, superparved) annavad suures skaalas teed igavale ühetaolisusele, milles suurimate koherentsete struktuuride mõõtmed ei ületa umbes m. Kui kvantitatiivsemalt rääkida, siis kujutagem ette, et me asetame sfääri raadiusega R mitmesse juhuslikku kohta, mõõdame iga kord selle sisse jääva massi M ja arvutame nende mõõtmistulemuste varieeruvuse, nagu seda näitab standardhälve M. Suhteline kõikumine M/M on mõõtmiste järgi suurusjärgus üks, kui R m ning mõõtkava suurenedes see väheneb. Sloan Digital Sky Survey käigus on leitud, et mõõtkavas R m on M/M kõigest üks sajandik ning kosmilise mikrolainetausta mõõtmistega on kindlaks tehtud, et ühtlustumise tendents jätkub kuni meie vaadeldava universumi servani (R m), kus M/M Kui jätta kõrvale vandenõuteooriad, mille järgi universum on loodud meie lollitamiseks, siis ütlevad vaatlusandmed meile selgesti ja valjusti: ruum sellisena, nagu me teda tunneme, ulatub kaugele teispoole meie vaadeldavat universumit ning kubiseb galaktikatest, tähtedest ja planeetidest Max Tegmark B. Missugused näevad välja I taseme paralleelsed universumid? Maailma füüsikaline kirjeldus jaguneb traditsiooniliselt kaheks: algtingimused ja füüsikaseadused, mis määravad, kuidas need algtingimused edasi arenevad. I taseme paralleelsetes universumites elavad vaatlejad täheldavad täpselt samu füüsikaseadusi nagu meie, kuid erinevaid algtingimusi võrreldes meie Hubble i ruumalaga. Praegu pooldatava teooria järgi olid algtingimuste (eri tüüpi ainete varajase tiheduse ja liikumise) loojateks kvantfluktuatsioonid inflatsioonilise ajajärgu vältel (vt III tasemele pühendatud lõik). Selline kvantmehhanism genereerib sisuliselt juhuslikud algtingimused, kutsudes esile tihedusfluktuatsioonid, mida kirjeldab, nagu matemaatikud ütlevad, ergoodiline juhuslik väli. 4 Ergoodiline tähendab seda, et kui te kujutlete end loomas universumite kooslust, millest igaühel oleksid oma juhuslikud algtingimused, siis tulemuse tõenäosusjaotus antud ruumalas on identne jaotusega, mille te saate juhul, kui võtate valimiks erinevad ruumalad ühesainsas universumis. Teisisõnu tähendab see seda, et kõik, mis põhimõtteliselt oleks võinud juhtuda siin, juhtus kusagil mujal ka tegelikult. Inflatsioon loob õigupoolest kõik võimalikud algtingimused nullist erineva tõenäosusega, kusjuures kõige tõenäolisemad neist on peaaegu ühesugused, fluktuatsioonidega tasemel 10 5, mida võimendab gravitatsiooniline koondumine, nii et moodustuvad galaktikad, tähed, planeedid ja teised struktuurid. See tähendab niihästi seda, et peaaegu kõik mõeldavad ainekonfiguratsioonid tulevad mõnes kauges Hubble i ruumalas ette, kui ka seda, et meil 4 Rangelt võttes on juhuslik väli ergoodiline, kui 1) ruum on lõpmatu, 2) massikõikumised M/M lähenevad suures mõõtkavas nullile (nagu mõõtmised viitavadki), ja 3) mis tahes punktidehulga tihedusel on mitmemõõtmeline Gaussi tõenäosusjaotus (nagu ennustavad kõige populaarsemad inflatsioonimudelid, mille võib tagasi viia tõsiasjale, et inflatsioonilise välja fluktuatsioone juhtiv harmoonilise võnkumise valem annab põhiolekule Gaussi lainefunktsiooni). Teadlikumale lugejale: tingimused 2 ja 3 võib asendada nõrgema eeldusega, et igat järku korrelatsioonifunktsioonid lähenevad tõkestamatult nullile, kui ruumiline eraldatus läheneb lõpmatusele. 2171

30 Paralleelsed universumid on alust pidada omaenda Hubble i ruumala üsna tüüpiliseks vähemalt selliste seas, kus on olemas vaatlejad. Ligikaudne hinnang viitab sellele, et teie kõige lähem identne koopia on umbes m kaugusel. Umbes m kaugusel peaks asuma sfäär raadiusega 100 valgusaastat, mis on identne meie omaga, nii et kõik meie tajumused lähema saja aasta jooksul on identsed nendega, mida kogevad meie sealsed teisikud. Umbes m kaugusel peaks asuma Hubble i ruumala, mis on tervenisti meie omaga identne. 5 See tõstatab ühe huvitava filosoofilise küsimuse, mis tuleb tagasi ja hakkab meid kummitama alalõigus V. B: kui tõepoolest on olemas mitu teie koopiat, kelle minevik ja mälu on teie omaga identne, siis ei suudaks te oma tulevikku välja arvutada isegi juhul, kui valdaksite kõiki teadmisi kogu kosmose oleku kohta! Nimelt sellepärast, et teil ei ole mingil viisil võimalik otsustada, missugune nendest koopiatest olete teie (igaüks tunneb, et just tema on). Ometi hakkavad nende elud enamasti lõpuks lahknema, nii et te saate parimal juhul vaid ennustada, missuguse tõenäosusega te edaspidi midagi kogema hakkate. See annab surmahoobi traditsioonilisele arusaamale determinismist. 5 See on äärmiselt konservatiivne hinnang, mis võtab arvesse üksnes kõik võimalikud kvantolekud, mis ühel Hubble i ruumalal saavad olla, kui ta ei ole kuumem kui 10 8 K on üldjoontes prootonite arv, mille Pauli keeluprintsiip lubab mahutada ühte selle temperatuuriga Hubble i ruumalasse (meie enda Hubble i ruumala sisaldab ainult ligikaudu prootonit). Igaüks neist pesast võib olla asustatud või asustamata, mis annab N = võimalust, nii et oodatav distants lähima identse Hubble i ruumalani on N 1/ Hubble i raadiust m. Teie lähim koopia on tõenäoliselt palju lähemal kui m, sest planeedi kujunemise ja evolutsiooniprotsess, mis on vaekausi teie kasuks kallutanud, avaldab oma mõju kõikjal. Ainuüksi meie enda Hubble i ruumalas on tõenäoliselt vähemalt elamiskõlblikku planeeti Max Tegmark C. Kuidas saab multiversumi teooriat kontrollida ja kummutada? Kas multiversumi teooria on pigem metafüüsika- või füüsikateooria? Nagu rõhutas Karl Popper, eristab neid kahte see, kas teooria on empiiriliselt kontrollitav ja kummutatav või mitte. On selge, et vaadeldamatute objektide sisaldamine ei muuda teooriat iseenesest veel kontrollimatuks. Näiteks teooria, mille järgi on olemas 666 paralleelset universumit, milles kõigis puudub hapnik, esitab kontrollitava ennustuse, et me peaksime siin täheldama hapniku puudumist, ja on seega vaatluse teel kummutatav. Kui tuua mõni tõsisem näide, siis I taseme multiversumi raamistikku kasutatakse moodsas kosmoloogias rutiinselt teooriate välistamiseks, ehkki seda öeldakse harva selge sõnaga välja. Näiteks on kosmilise mikrolainetausta (cosmic microwave background CMB) vaatlused viimasel ajal näidanud, et ruumil ei ole peaaegu mingit kõverust. Kuumadel ja külmadel punktidel on kosmilise mikrolainetausta kaartidel iseloomulik suurus, mis sõltub ruumi kõverusest, ning vaadeldud punktid osutuvad liiga suureks, et olla kooskõlas varem populaarse avatud universumi mudeliga. Ent sellele vaatamata on punktide keskmisele suurusele eri Hubble i ruumalades omane väike ja juhuslik varieeruvus, nii et on tähtis olla statistiliselt täpne. Kui kosmoloogid ütlevad, et avatud universumi mudel on välistatud 99,9%-lise tõenäosusega, siis tegelikult peavad nad silmas seda, et kui avatud universumi mudel vastaks tõele, näitaks vähem kui üks igast tuhandest Hubble i ruumalast nii suuri kosmilise mikrolainetausta punkte kui need, mida meie täheldame seetõttu välistatakse kogu mudel ühes kõigi tema lõputult paljude Hubble i ruumaladega, ehkki me oleme mõistagi kaardistanud kosmilise mikrolainetausta ainult oma konkreetses Hubble i ruumalas. See näide õpetab meile, et multiversumi teooriaid saab kontrollida ja kummutada, aga ainult siis, kui nad ütlevad ette, mis paralleelsete universumite kogum on, ja konkretiseerivad tõenäosusjaotuse (või üldisemalt, nagu matemaatikud ütlevad, mõõdu) selles. Nagu me näeme alalõigus V. B, võib see mõõduprobleem küllaltki tõsine olla ja on mõnede multiversumi teooriate puhul ikka veel lahendamata. 2173

31 Paralleelsed universumid II. II TASE: TEISED INFLATSIOONIJÄRGSED MULLID Kui teile tundub, et I taseme multiversum on suur ja raskesti omaks võetav, siis püüdke kujutleda lõputut hulka eraldiseisvaid multiversumeid (millest igaüht sümboliseerib üks mull joonisel 1), mõned küllap meie omast erineva mõõtmelisuse ja erinevate füüsikaliste konstantidega. Just seda väidab praegu populaarne kaootilise inflatsiooni teooria ja me viitame sellele kui II taseme multiversumile. Need teised piirkonnad on rohkem kui lõputult kaugel selles mõttes, et te ei jõuaks sinna isegi siis, kui rändaksite igavesti valguskiirusel. Põhjus on selles, et meie I taseme multiversumi ja tema naabrite vahelises ruumis toimub endiselt inflatsioon, mistõttu ta paisub ja tekitab ruumala juurde kiiremini, kui te suudate läbi selle rännata. Seevastu saaksite te rännata suvalisel kaugusel asuva I taseme universumini, kui oleksite kannatlik ja kui kosmiline paisumine aeglustuks. 6 A. Tõendid II taseme paralleelsete universumite kohta aastateks oli suure paugu mudel osutunud ülimalt edukaks seletuseks enamikule meie universumi ajaloost. See oli seletanud, kuidas algne tulekera paisus ja jahtus, sünteesis mõne esimese minuti jooksul heeliumi ja teised kerged elemendid, muutus aasta järel läbipaistvaks, vallandades kosmilise mikrolainelise taustakiirguse, ning muutus järk-järgult gravitatsioonilise koondumise tagajärjel klompjamaks, tekitades galaktikad, tähed ja planeedid. Ometi jäid õhku häirivad küsimused selle kohta, mis juhtus päris alguses. Kas miski ilmus eimillestki? Kus on kõik need ülirasked osakesed, mida nimetatakse magnetilisteks monopoolideks ja mis elementaarosakeste füüsika järgi pidanuks sünteesitama kohe algul ( monopoolide probleem )? Miks on 6 Astronoomilised tõendid viitavad sellele, et kosmiline paisumine praegu kiireneb. Kui see kiirenemine jätkub, jäävad isegi I taseme paralleelsed universumid igavesti eraldatuks, sest nendevaheline ruum paisub kiiremini, kui valgus suudab läbi selle rännata. Asi on siiski veel lahtine ning populaarsed mudelid ennustavad, et universumi paisumine lakkab lõpuks kiirenemast ja et võib-olla toimub koguni uuesti kollaps Max Tegmark ruum nii suur, nii vana ja nii lame, kui ometi võiks geneeriliste algtingimuste järgi oletada, et selle kõverus aja jooksul kasvab ning tihedus läheneb suurusjärgus sekundi järel nullile või lõpmatusele ( lameduse probleem )? Missuguse salaplaani tagajärjel on kosmilise mikrolainetausta temperatuur peaaegu ühesugune sellistes ruumipiirkondades, mis pole kunagi üksteisega põhjuslikus kontaktis olnud ( horisondi probleem )? Milline mehhanism tekitas algfluktuatsioonid tasemel 10 5, mis panid aluse kõikidele struktuuridele? Protsess, mida tuntakse nimetuse all inflatsioon, lahendab kõik need probleemid ühe hoobiga (vt ülevaateid Guth, Steinhardt 1984 ja Linde 1994) ning on seetõttu saanud kõige populaarsemaks teooriaks selle kohta, mis juhtus päris alguses. Inflatsioon on ruumi kiire paisumine, mis hajutab monopoolid ja muu purdmaterjali, muudab ruumi lamedaks ja ühesuguseks nagu paisuva õhupalli pind ning paisutab vaakumi kvantfluktuatsioonid makroskoopiliselt suurteks tihedusfluktuatsioonideks, mis võivad panna aluse galaktika kujunemisele. Pärast seda kui inflatsiooniteooria esimest korda välja pakuti, on see läbinud veel ühe testi: kosmilise mikrolainetausta uurimise tulemusena on leitud, et ruum on äärmiselt lame, ning mõõtmistega näidatud, et algfluktuatsioonidel on ligikaudu mastaabist sõltumatu spekter ilma olulise gravitatsioonilainelise komponendita, mis on kõik täielikus kooskõlas inflatsiooniteooria oletustega. Inflatsioon on üldine nähtus, mis sisaldub kõige erinevamates elementaarosakeste teooriates. Populaarse kaootilise inflatsiooni mudeli järgi mõnedes ruumipiirkondades inflatsioon lõpeb, mis teeb võimalikuks elu, nagu meie seda tunneme, samas kui teistes piirkondades põhjustavad kvantfluktuatsioonid ruumi veelgi kiirema paisumise. Asja põhisisu on selles, et ühest paisuvast mullist võrsuvad uued inflatsioonilised mullid, mis omakorda panevad aluse uutele jne, moodustades kokku lõppematu ahelreaktsiooni (joonis 1, vasakul all, aeg kulgeb alt üles). Mullid, kus inflatsioon on lõppenud, on II taseme multiversumi elemendid. Iga selline mull on mõõtmetelt lõputu, 7 ja ometi on mulle lõpmatult 7 Üllataval kombel on näidatud, et inflatsioon võib tekitada lõputu I taseme multiversumi isegi lõpliku ruumilise mahuga mullis ja seda 2175

32 Paralleelsed universumid palju, sest ahelreaktsioon ei lõpe kunagi. Veel enam: kui see mullide arvu eksponentsiaalne kasv on kestnud igavesti, siis on selliste paralleelsete universumite arv loendamatult lõpmatu sama lõpmatu kui see, mis omistatakse näiteks reaalarvude hulgale, mis on suurem kui täisarvude (loendatav) lõpmatus. Sellisel juhul ei ole olemas ka aja algust ega absoluutset suurt pauku: oli, on ja saab alati olema lõpmatu arv paisuvaid mulle, mis moodustavad fraktaalse mustri, ja inflatsioonijärgseid piirkondi nagu see, mida asustame meie. B. Missugused näevad välja II taseme paralleelsed universumid? Üldlevinud vaate kohaselt on meie tänapäeval täheldatav füüsika pelgalt madalenergiline piirjuhtum palju sümmeetrilisemast teooriast, mis avaldub äärmiselt kõrgetel temperatuuridel. See fundamentaalne alusteooria võib olla 11-mõõtmeline, supersümmeetriline ja hõlmata nelja fundamentaalse loodusjõu suurt ühendust. Selliste teooriate ühiseks jooneks on see, et inflatsiooni põhjustava(te) välja(de) potentsiaalsel energial on mitu miinimumi (mõnikord öeldakse ka vaakumolekut ), mis vastavad selle sümmeetria rikkumise erinevatele viisidele ning selle tulemusena ka erinevatele madala energia füüsikatele. Näiteks võivad kokku keerduda ( kompaktifitseeruda ) kõik ruumimõõtmed peale kolme ja anda tulemuseks sisuliselt kolmemõõtmelise ruumi nagu meie oma, ent samas võib kokku keerduda ka vähem mõõtmeid, mille tulemusena ruum jääks näiteks seitsmemõõtmeliseks. Kaootilist inflatsiooni põhjustavad kvantfluktuatsioonid võivad eri mullides esile kutsuda erineva sümmeetria rikkumise, mille tulemusena II taseme multiversumi eri liikmetel võib olla erinev mõõtmelisus. Ka elementaarosakeste füüsikas täheldatud paljud sümmeetriad on tingitud sümmeetria rikkumise spetsiifilisest viisist, seega võib esineda II taseme paralleelseid universumeid, kus kolme asemel on näiteks kaks kvarkide põlvkonda. Lisaks sellistele diskreetsetele omadustele nagu mõõtmelisus ja fundamentaalosakesed iseloomustab meie universumit hulk ditänu nähtusele, kus aegruumi ruumisuunad kõverduvad (lõputu) ajasuuna poole (Bucher, Spergel 1999) Max Tegmark mensioonituid arve, mida tuntakse füüsikaliste konstantide nimetuse all. Näiteks võiks tuua elektroni ja prootoni massisuhte m p /m e 1836 ja kosmoloogilise konstandi, mis nn Plancki ühikutes näib olevat ligikaudu On mudeleid, milles ka need pidevad parameetrid võivad ühest inflatsioonijärgsest mullist teise varieeruda. 8 Seetõttu on II taseme multiversum tõenäoliselt mitmekesisem kui I taseme multiversum, sisaldades piirkondi, mis ei erine üksteisest mitte ainult algtingimuste, vaid küllap ka mõõtmelisuse, elementaarosakeste ja füüsikaliste konstantide poolest. Enne kui edasi minna, lubage mul lühidalt peatuda mõnel multiversumi teemaga tihedalt seotud mõttekäigul. Esiteks, kui on võimalik ühe, fraktaalse mustri järgi igavesti isepaljuneva II taseme multiversumi eksisteerimine, siis võib väga hästi olemas olla lõpmatult palju teisi II taseme multiversumeid, mis on üksteisest täielikult eraldatud. See variant näib aga olevat tõestamatu, sest ta ei annaks juurde ühtki kvalitatiivselt teistsugust maailma ega muudaks nende maailmade omaduste tõenäosusjaotust. Kõik võimalikud algtingimused ja sümmeetria rikkumised on juba teostunud igaühes neist. Tolmani ja Wheeleri väljapakutud ning hiljaaegu Steinhardti ja Turoki (2002) poolt edasi arendatud idee kohaselt on (I taseme) multiversum tsükliline ning läbib lõpmatut suurte paukude jada. Kui see nii on, siis moodustaks selliste inkarnatsioonide kogum samuti multiversumi, mille mitmekesisus oleks väidetavalt sarnane II taseme multiversumi omaga. Smolini (1997) väljapakutud idee hõlmab kogumit, mis oleks mitmekesisuselt sarnane II taseme multiversumiga, kuid mutee- 8 Ehkki fundamentaalsed füüsikavõrrandid on kogu II taseme multiversumis samad, peaksid meie vaadeldavat madalenergilist maailma valitsevad ligikaudsed toimevõrrandid varieeruma. Näiteks liikumisel kolmemõõtmelisest ruumist neljamõõtmelisse (kompaktifitseerumata) ruumi muutub vaadeldava gravitatsioonijõu võrrand pöördruutvõrrandist pöördkuupvõrrandiks. Samamoodi muudab elementaarosakeste füüsika alussümmeetriate teistsugune rikkumine elementaarosakeste rivi ja neid kirjeldavaid toimevõrrandeid. Sellegipoolest hoiame mõisted teistsugused võrrandid ja teistsugused füüsikaseadused IV taseme multiversumile, kus ei muutu mitte toime-, vaid fundamentaalvõrrandid

33 Paralleelsed universumid Max Tegmark ruks ja paneks uusi universumeid võrsuma läbi mustade aukude, mitte inflatsiooni teel. See näeb ette omamoodi looduslikku valikut, mis soosiks maksimaalsel hulgal musti auke tootvaid universumeid. Braanimaailmade stsenaariumide järgi võib mõni teine kolmemõõtmeline maailm olla meie omaga sõna otseses mõttes paralleelne, asetsedes üksnes kõrgemas dimensioonis. Siiski on ebaselge, kas selline maailm ( braan ) väärib nimetamist paralleelseks universumiks, mis oleks lahus meie omast, sest me võime olla suutelised interakteeruma sellega gravitatsiooniliselt, umbes samamoodi, nagu me teeme varjatud massiga. C. Täppishäälestus ja valikuefektid Füüsikutele ei meeldi seletamatud kokkusattumused. Õigupoolest tõlgendavad nad neid tõendina selle kohta, et mingid mudelid on välistatud. Alalõigus I. C nägime, kuidas avatud universumi mudel välistati 99,9%-se tõenäosusega, sest selle järelduseks on, et meie vaadeldav kosmilise mikrolainetausta fluktuatsioonide muster on äärmiselt ebatõenäoline, üks-tuhandele kokkusattumus, mida tuleb ette vaid 0,1%-s kõigist Hubble i ruumaladest. Oletagem, et te kirjutate end sisse hotelli, saate toa numbriga 1967 ja märkate üllatusega, et see on teie sünniaasta. Pärast hetkelist järelemõtlemist jõuate järeldusele, et see ei olegi tegelikult nii üllatav, arvestades seda, et hotellil on palju tube ja et teil poleks neid mõtteid pähegi tulnud, kui teile oleks mõni muu tuba antud. Seejärel te taipate, et isegi kui te ei teaks hotellidest midagi, oleksite ikkagi võinud järeldada ka teiste hotellitubade olemasolu, sest kui kogu universumis oleks ainult üks toanumber, seisaksite silmitsi seletamatu kokkusattumusega. Asjakohasema näitena vaadelgem Päikese massi M. M mõjutab Päikese heledust ja koolifüüsikat kasutades saab välja arvutada, et elu sellisena, nagu meie teda Maal tunneme, on võimalik üksnes Sõnast braan, mis omakorda on tuletatud sõnast membraan (ingl. k vastavalt brane ja membrane ). Stringiteoorias nimetatakse p-braanideks p-mõõtmelisi objekte. Näiteks string kui ühemõõtmeline objekt on 1-braan. Tlk Joonis 3 (Tegmark 1997). Miks me ei peaks olema üllatunud, et leiame end elamas 3+1-mõõtmelises aegruumis. Kui looduse osadiferentsiaalvõrrandid on elliptilised või ultrahüperboolsed, siis ei ole füüsikal vaatleja jaoks mingit ennustusvõimet. Ülejäänud (hüperboolsetel) juhtudel tähendab n > 3 seda, et puuduvad stabiilsed aatomid, ja n < 3 seda, et vaatlejate olemasoluks võib nappida keerukust (puudub gravitatsiooniline külgetõmme, topoloogilised probleemid). siis, kuim jääb kitsasse vahemikku 1, kg 2, kg vastasel korral oleks Maa kliima külmem kui Marsil või kuumem kui Veenusel. Mõõdetud väärtuseks on M 2, kg. See elamiskõlbliku ja mõõdetud M-i väärtuse näiline kokkulangevus võib tunduda häirivana, kui pidada silmas, et arvutuste järgi saab eksisteerida palju suuremas ulatuses varieeruva massiga tähti: M kg kg. Ent nii nagu hotelli näite puhul, saame ka 2179

34 Paralleelsed universumid Joonis 4 (Tegmark 1997). Vihjed parameetrite α ja α s täppishäälestatusest, mis määravad vastavalt elektromagnetjõu ja tugeva tuumajõu suuruse. Vaatluste teel saadud väärtused (α, α s) (1/137, 0, 1) on tähistatud täidetud ruuduga. Suure ühenduse teooriad välistavad kõik peale kitsa riba kahe vertikaaljoone vahel ning allpool horisontaaljoont muutub deuteerium ebastabiilseks. Kitsas varjutatud piirkonnas päris vasakul on elektromagnetism nõrgem kui gravitatsioon ja seetõttu ebaoluline. seda näilist kokkusattumust seletada juhul, kui on olemas kogum ja valikuefekt: kui tõepoolest on olemas palju päikesesüsteeme, mille keskse tähe suurus ja planeetide orbiidid varieeruvad, siis on ootuspärane, et me leiame end elamas mõnes elamiskõlblikus päikesesüsteemis Max Tegmark Üldisemalt öeldes võib mõnede füüsikaliste parameetrite elamiskõlbliku ja mõõdetud väärtuse näilist kokkulangevust võtta tõendina selle kohta, et eksisteerib suurem kogum, millest meie vaadeldav osa on kõigest üks liige paljudest (Carter 1974). Ehkki teiste hotellitubade ja päikesesüsteemide eksisteerimine on väljaspool kahtlust ja vaatluslikult kinnitatud, ei kehti see paralleelsete universumite kohta, sest neid ei ole võimalik vaadelda. Ent kui pidada silmas täppishäälestust, siis saab nende olemasolu kinnituseks kasutada eespool tooduga täpselt sama loogikat. Tõepoolest, on olemas arvukalt näiteid teistegi füüsikaliste konstantide täppishäälestatusest, mis viitavad paralleelsetele universumitele, ehkki täppishäälestatuse määr on endiselt ägeda vaidluse all ja vajab selgitamiseks lisaarvutusi populaarse ülevaate sellest annavad Rees (2002) ja Davies (1982), tehniliste üksikasjade kohta vt Barrow ja Tipler (1986). Näiteks kui elektromagnetjõud nõrgeneksid kõigest 4% võrra, plahvataks Päike silmapilkselt (diprooton oleks seotud olekus, mis suurendaks Päikese heledust korda). Kui need jõud oleksid tugevamad, siis oleks vähem stabiilseid aatomeid. Õigupoolest näib enamik madala energia füüsikat mõjutavaid parameetreid kui mitte kõik olevat mingil tasemel täppishäälestatud selles mõttes, et nende mõõdukagi muutmise tulemuseks oleks kvalitatiivselt teistsugune universum. Kui nõrk interaktsioon oleks oluliselt nõrgem, ei oleks meie ümber vesinikku, sest see muutunuks õige pea pärast suurt pauku heeliumiks. Kui see oleks palju tugevam või palju nõrgem, ei suudaks neutriinod supernoova plahvatuses eemale paisata tähe välimisi osi ja oleks kahtlane, kas eluks vajalikud rasked elemendid suutnuks iial lahkuda tähtedelt, kus nad toodeti. Kui prootonid oleks 0,2% raskemad, laguneksid nad neutroniteks ega suudaks elektrone koos hoida ja seega poleks meie ümber stabiilseid aatomeid. Kui prootoni ja elektroni massisuhe oleks palju väiksem, ei saaks olemas olla stabiilseid tähti, ning kui see oleks palju suurem, ei saaks olemas olla korrastatud struktuure nagu kristallid ja DNA molekulid. Arutelud täppishäälestuse üle muutuvad sageli ägedaks, kui keegi mainib üht a-tähega sõna antroopsus. Siinkirjutajale tundub, et vaidlused nn antroopsusprintsiibi üle on tootnud palju kära 2181

35 Paralleelsed universumid ja vähe villa, sest on esitatud hulgaliselt erinevaid definitsioone ja tõlgendusi, mida see võiks tähendada. Ma ei tea aga kedagi, kes poleks nõus seisukohaga, mida võiks nimetada minimalistlikuks antroopsusprintsiibiks ehk MAPiks: MAP: fundamentaalteooriate õigsust vaatlusandmete abil kontrollides võib valikuefektide ignoreerimine viia valejäreldusteni. See on ilmne ka meie eeltoodud näidetest: kui me jätaksime tähelepanuta valikuefektid, oleksime üllatunud, et tiirleme nii raske tähe ümber nagu Päike, sest kergemaid ja tuhmimaid tähti on palju rohkem. Samamoodi kinnitab MAP, et kaootilise inflatsiooni mudelit ei välista tõsiasi, et me leiame end elamas tibatillukeses ruumiosas, kus inflatsioon on lõppenud, sest paisuvad osad on meile elamiskõlbmatud. Õnneks ei suuda valikuefektid päästa kõiki mudeleid, nagu osutas juba sada aastat tagasi Boltzmann. Kui universum oleks klassikalises soojustasakaalus (soojussurmas), saaksid soojuslikud kõikumised ikkagi panna aatomid juhuslikult koonduma, et luua haruharva ja lühikeseks ajaks eneseteadlik vaatleja nagu teie; seega fakt, et te eksisteerite just praegu, ei välista soojussurma kosmoloogilist mudelit. Ent sellisel juhul peaksite statistiliselt olema valmis nägema ülejäänud maailmas pigem suure entroopiaga segadust kui madala entroopiaga korrastatust, mida te praegu näete, ja see välistab selle mudeli. Elementaarosakeste füüsika standardmudelil on 28 vaba parameetrit ja kosmoloogia võib lisada veel teisigi sõltumatuid parameetreid. Kui me tõepoolest elame II taseme multiversumis, siis ei ole me iial võimelised esmaste printsiipide põhjal ennustama meie mõõdetud väärtusi nende parameetrite puhul, mis paralleelsete universumite vahel varieeruvad. Me saame üksnes välja arvutada tõenäosusjaotuse selle kohta, mida me peaksime olema valmis leidma, võttes arvesse valikuefekte. Me peaksime olema valmis leidma, et kõik, mis võib kogumi piires varieeruda, on nii geneeriline, kui kooskõlanõue meie eksistentsiga lubab. Küsimus sellest, mis on geneeriline ja konkreetsemalt, kuidas arvutada füüsikas tõenäosusi, kerkib üksikasjalikumas eritluses esile alalõigus V. B kui kimbatusse ajavalt tõrges probleem III. III TASE: KVANTFÜÜSIKA PALJUD MAAILMAD Max Tegmark Võimalik, et on olemas ka kolmandat tüüpi paralleelsed maailmad, mis ei ole sugugi kaugel, vaid teatud mõttes siinsamas. Kui füüsika fundamentaalvõrrandid on nagu matemaatikud ütlevad unitaarsed, mida nad seni näivad olevat, siis haruneb universum pidevalt paralleelseteks universumiteks, nagu on illustreeritud juuresoleval pildil (vt joonis 5, all): iga kord, kui mingi kvantsündmus näib jõudvat teatud juhusliku tulemuseni, realiseeruvad tegelikult kõik tulemused, üks igas harus. See on III taseme multiversum. Ehkki ta on vaieldavam ja vastuolulisem kui I ja II taseme multiversum, näeme peagi üllatusega, et see tase ei anna juurde ühtki uut tüüpi universumit. A. Tõendid III taseme paralleelsete universumite kohta 20. sajandi algul tõi kvantmehaanika teooria kaasa revolutsiooni füüsikas, seletades ära aatomite maailma ja tehes võimalikuks rakendused, mis ulatuvad keemiast tuumareaktsioonideni ja laseritest pooljuhtideni. Vaatamata selle teooria ilmsele rakenduslikule edule järgnes tuline vaidlus tema tõlgendamise üle ja see vaidlus kestab täie hooga tänapäevani. Kvantteoorias ei kirjeldata universumi olekut mitte klassikaliste mõistetega nagu kõikide osakeste asend ja kiirus, vaid lainefunktsiooniks nimetatava matemaatilise objekti abil. Nn Schrödingeri võrrandi järgi areneb see seisund välja aja jooksul deterministlikult ja viisil, mida nimetatakse unitaarseks, vastates pöörlemisele Hilberti ruumis, abstraktses lõpmatumõõtmelises ruumis, kus lainefunktsioon elab. Täbaraks teeb asja see, et on olemas täiesti seaduspärased lainefunktsioonid, mis vastavad klassikalistele intuitsioonivastastele olukordadele, näiteks teie viibimisele ühel ja samal ajal kahes eri kohas. Mis veelgi hullem, Schrödingeri võrrand võib sellise skisofreenilise seisundini arendada täiesti süütud klassikalised olekud. Ühe barokse näitena kirjeldab Schrödinger kuulsat mõtteeksperimenti, kus võigas kaadervärk tapab kassi, kui radioaktiivne aatom laguneb. Et radioaktiivne aatom siirdub lõpuks superpositsiooni, kus 2183

36 Paralleelsed universumid Joonis 5. I ja III taseme erinevus. Kui I taseme paralleelsed universumid on ruumis üksteisest kaugel, siis on III taseme universumid siinsamas kvantsündmused põhjustavad klassikalise reaalsuse lõhenemise ja lahknemise paralleelsetesse jutuliinidesse. Sellele vaatamata ei lisa III tase võrreldes I ja II-ga ühtki uut jutuliini. ta on lagunenud ja lagunemata, siis tekitab ta kassi, kes on superpositsioonis nii elus kui surnud aastatel esitati selle veidruse lahendamiseks postulaat, et lainefunktsiooni tabab kollaps ja ta langeb mõnda konkreet Max Tegmark sesse klassikalisse vormi iga kord, kui toimub vaatlus, kusjuures tõenäosuse määrab lainefunktsioon. Einstein oli õnnetu sellise looduse sisemise juhuslikkuse pärast, mis rikub unitaarsust, väites, et Jumal ei mängi täringuid, ja teised kurtsid, et ükski võrrand ei täpsusta, millal selline kollaps toimub aastal näitas Princetoni üliõpilane Hugh Everett III oma doktoriväitekirjas, et selline vaieldav kollapsipostulaat on tarbetu. Kvantteooria näeb ette, et üks klassikaline reaalsus lõheneb järk-järgult paljude reaalsuste superpositsiooniks (joonis 5). Everett näitas, et vaatlejad kogevad subjektiivselt seda lõhenemist pelgalt kui kerget juhuslikkust ning seejuures tõenäosusega, mis on täpses kooskõlas vanast kollapsipostulaadist pärit tõenäosusega (de Witt 2003). See klassikaliste maailmade superpositsioon on III taseme multiversum. Everetti töö jättis kaks olulist küsimust vastamata: esiteks, kui maailm sisaldab tõepoolest veidraid makrosuperpositsioone, siis miks me neid ei taju? Vastus tuli aastal, kui Dieter Zeh näitas, et Schrödingeri võrrand ise paneb aluse omamoodi tsensuuriefektile (Zeh 1970). See nähtus sai tuntuks nimetuse all dekoherentsus ning järgmiste aastakümnete jooksul töötasid Wojciech Zurek, Zeh ja teised selle väga üksikasjalikult läbi. Nad leidsid, et koherentsed kvantsuperpositsioonid peavad vastu ainult seni, kuni neid ülejäänud maailma eest salajas hoitakse. Piisab ühestainsast kokkupõrkest mõne ringi luurava footoni või õhumolekuliga, hoolitsemaks selle eest, et meie sõbrad joonisel 5 ei saaks iial teadlikuks oma teisikutest paralleelses jutuliinis. Teine Everetti selgituses vastamata jäänud küsimus on peenekoelisem, kuid sama tähtis: missugune füüsikaline mehhanism valib selles kummastavalt suures Hilberti ruumis erilisena välja just ligilähedaselt klassikalised olekud (nii et iga objekt on ainult ühes kohas jne). Dekoherentsus vastab ka sellele küsimusele, näidates, et klassikalised olekud on lihtsalt need, mis on dekoherentsusele kõige vastupidavamad. Kokkuvõttes dekoherentsus niihästi identifitseerib Hilberti ruumis III taseme paralleelsed universumid kui ka eraldab nad üksteisest. Dekoherentsus ei kutsu praegu enam esile erilisi vaidlusi ja seda on eksperimentaalselt mõõdetud väga mitmesugustel puhkudel. Et dekoherentsus sisuliselt imiteerib lainefunktsiooni kollapsit, siis on see kõrvaldanud suure osa algsest vajadusest mitteunitaarse kvantmehaanika järele ning teinud Everetti 2185

37 Paralleelsed universumid nn paljude maailmade tõlgenduse üha populaarsemaks. Detailsema pildi nendest kvantküsimustest annab Tegmarki ja Wheeleri (2001) populaarne ning Giulini ja teiste (1996) tehniline ülevaade. Kui lainefunktsiooni arenemine ajas on unitaarne, siis on III taseme multiversum olemas, ja nii on füüsikud kõvasti vaeva näinud, et seda üliolulist eeldust kontrollida. Seni ei ole mingit lahknemist unitaarsusest leitud. Mõne viimase aastakümne jooksul on tähelepanuväärsed eksperimendid kinnitanud unitaarsust üha suuremate süsteemide puhul, mille hulka teiste seas kuuluvad näiteks kopsakas süsinik-60 aatom ehk nn Buckey Ball ja kilomeetrisuurused optilised fiibersüsteemid. Teoreetilise poole pealt on üks peamisi argumente unitaarsuse vastu olnud muu hulgas informatsiooni võimalik hävimine mustade aukude aurustumisel, mis viitab sellele, nagu oleksid kvantgravitatsioonilised nähtused mitteunitaarsed ja põhjustaksid lainefunktsiooni kollapsi. Ent hiljuti stringiteoorias saavutatud läbimurre, mida tuntakse nimetuse all AdS/CFT vastavus, viitab sellele, et isegi kvantgravitatsioon on unitaarne, olles matemaatiliselt ekvivalentne ilma gravitatsioonita vähemamõõtmelise kvantvälja teooriaga (Maldacena 2003). B. Missugused näevad välja III taseme paralleelsed universumid? Paralleelsetest universumitest rääkides tuleb meil teha vahet kahel füüsikateooriate vaatlemise viisil: üks on vaade väljast ehk linnulennuline vaade, mis on omane fundamentaalseid matemaatikavõrrandeid uurivale matemaatikule, ja teine vaade seestpoolt ehk konnaperspektiivist, mis on omane vaatlejale, kes elab maini- Jalgpallikujuline aatom, mis on saanud nime sellega sarnase kupli projekteerinud USA arhitekti Buckminster Fulleri ( ) järgi. Tlk. Hüpotees, mille kohaselt supergravitatsiooniteooria ruumis AdS M (kus AdS on anti-de Sitteri ruum ja M teatud kompaktifitseeritud ruum) on matemaatiliselt ekvivalentne supersümmeetrilise konformselt invariantse Yang-Millsi kalibratsiooniteooriaga (conformal field theory) AdS-ruumi äärel. Tlk Max Tegmark tud võrranditega kirjeldatavas maailmas. 9 Linnulennult vaadates on III taseme multiversum lihtne: on ainult üks lainefunktsioon ning see areneb aja jooksul sujuvalt ja deterministlikult ilma igasuguse lõhenemise või parallelismita. Abstraktne kvantmaailm, mida see arenev lainefunktsioon kirjeldab, kätkeb endas niihästi suurt hulka paralleelseid klassikalisi jutuliine (vt joonis 5), mis pidevalt lahknevad ja segunevad, kui ka mitmeid kvantnähtusi, millel klassikaline kirjeldus puudub. Seevastu konnaperspektiivist vaadates tajub iga vaatleja üksnes tillukest murdosa sellest kogureaalsusest: ta näeb ainult oma Hubble i ruumala (I tase) ning dekoherentsus takistab tal tajumast iseenda III taseme paralleelseid koopiaid. Kui ta kuuleb küsimust, teeb kiire otsuse ja vastab (joonis 5), siis viivad tema aju närviraku tasemel toimuvad kvantnähtused paljude erinevate tulemusteni ja linnulennult vaadates haruneb tema üksainuke minevik paljudeks tulevikkudeks. Konnaperspektiivist vaadates ei ole aga ükski tema koopia teistest koopiatest teadlik ja ta tajub seda kvantharunemist pelgalt 9 Tavapärane kujutluspilt sellest, mis on füüsiline maailm, vastab tegelikult kolmandale, vahepealsele vaatepunktile, mida võiks nimetada konsensuslikuks vaateks. Teie subjektiivselt tajutavast konnaperspektiivist pöördub maailm pea peale, kui te ise pea peal seisate, ja kaob, kui te silmad sulete, kuid sellele vaatamata tõlgendate te alateadlikult teieni saabuvaid meelelisi signaale nii, nagu oleks teie orientatsioonist, asukohast ja vaimuseisundist sõltumatu väline reaalsus ikkagi olemas. On hämmastav, et ehkki see kolmas vaade hõlmab nii teie sisevaate tsenseerimist (näiteks unenägude eitamine), interpoleerimist (silmapilgutuste vahel) kui ka ekstrapoleerimist (näiteks olemasolu omistamine linnadele, mida te pole näinud), näivad üksteisest sõltumatud vaatlejad sellegipoolest seda konsensuslikku vaadet jagavat. Kuigi see vaade on kassile mustvalge, nelja põhivärvi nägevale linnule sillerdav ja veel teistsugune polariseerunud valgust nägevale mesilasele, ultrahelilokaatorit kasutavale nahkhiirele, tundlikuma kompimise ja kuulmisega pimedale inimesele või uusimale ülehinnatud robottolmuimejale, on nad kõik ühel meelel selles, kas uks on lahti või kinni. Füüsika praeguseks põhiväljakutseks on selle poolklassikalise konsensusliku vaate tuletamine fundamentaalsetest võrranditest, mis määravad kindlaks linnulennulise vaate. Minu arvates tähendab see seda, et ehkki inimteadvuse üksikasjaliku loomuse tundmaõppimine on iseenesest tähtis ülesanne, ei ole see vajalik fundamentaalse füüsikateooria seisukohast. 2187

38 Paralleelsed universumid kui kerget juhuslikkust. Tegelikult on temast pärast seda olemas hulgaliselt koopiaid, kellel kõigil on täpselt ühesugune mälu kuni hetkeni, mil ta vastas küsimusele. C. Kui palju paralleelseid universumeid on olemas? Ehkki see võib kõlada veidralt, illustreerib joonis 5 tõsiasja, et täpselt samasugune situatsioon tuleb ette isegi I taseme multiversumis, ning ainus erinevus on selles, kus pildikangelase koopiad elutsevad (kusagil mujal vanas heas kolmemõõtmelises ruumis või kusagil mujal lõpmatumõõtmelises Hilberti ruumis, teistes kvantharudes). Selles mõttes ei ole III tase sugugi veidram kui I tase. Tõepoolest, kui füüsika on unitaarne, siis ei loonud kvantfluktuatsioonid inflatsiooni ajal mitte unikaalseid algtingimusi juhusliku protsessi teel, vaid pigem tekitasid üheaegselt kõikide võimalike algtingimuste kvantsuperpositsiooni, misjärel dekoherentsus tingis nende fluktuatsioonide käitumise põhiolemuselt klassikaliselt eri kvantharudes. Nende kvantfluktuatsioonide ergoodilisest iseloomust (vt alalõik I. B) järeldub seetõttu, et tulemuste jaotus antud Hubble i ruumalas III tasemel (eri kvantharude vahel, nagu näidatud joonisel 3) on identne jaotusega, mille te saaksite, kui võtaksite valimiks erinevad Hubble i ruumalad ühesainsas kvantharus (I tase). Kui füüsikalised konstandid, aegruumi mõõtmelisus jne saavad varieeruda nagu II tasemel, siis varieeruvad ka nemad III taseme paralleelsete kvantharude vahel. Selle põhjuseks on asjaolu, et kui füüsika on unitaarne, siis ei vii spontaanse sümmeetria rikkumise protsess mitte unikaalse (ehkki juhusliku) tulemuseni, vaid pigem kõikide tulemuste superpositsioonini, mis dekohereerub kiiresti III taseme sama hästi kui eraldiseisvatesse harudesse. Lühidalt, III taseme multiversum, kui see eksisteerib, ei lisa midagi uut võrreldes I ja II tasemega ta loob lihtsalt rohkem samade universumite eristamatuid koopiaid, samu vanu jutuliine, mis mängitakse üha uuesti ja uuesti läbi teistes kvantharudes. Kui pidada silmas Ockhami habemenuga, siis ei teeks seninägematu mitteunitaarse nähtuse postuleerimine, vabanemaks III taseme multiversumist, Ockhamit sugugi õnnelikumaks. Kirglik vaidlus Everetti paralleelsete universumite üle, mis on kestnud juba aastakümneid, näib vähem vastuolulise, kuid niisama 2188 Max Tegmark suure multiversumi avastamise tõttu lõppevat suure visinaga. See meenutab aastate kuulsat vaidlust Shapley ja Curtise vahel selle üle, kas tõepoolest on olemas palju galaktikaid (tolle aja vaste paralleelsetele universumitele) või ikkagi ainult üks, mis praegu, mil uurimistöö on liikunud edasi teiste galaktikaparvede, superparvede ja isegi Hubble i ruumaladeni, tundub tormina veeklaasis. Tagasivaates paistavad nii Shapley-Curtise kui ka Everetti sõnasõjad meeldivalt vanamoelisena, peegeldades meie instinktiivset vastumeelsust oma silmapiiri avardamise suhtes. Levinud vastuväide on, et korduv harunemine suurendaks universumite arvu ajas eksponentsiaalselt. Tegelikult võib universumite arv N väga hästi konstantseks jääda. Universumite arvu N all pean ma silmas selliste universumite arvu, mis on antud hetkel konnaperspektiivist eristamatud (linnulennult on mõistagi olemas ainult üks universum), s.t makroskoopiliselt erisuguste Hubble i ruumalade arvu. Ehkki neid on ilmselt väga suur hulk (kujutlege näiteks, et liigutate planeete suvalistesse uutesse kohtadesse või et abiellusite hoopis kellegi teisega vms), on arv N kahtlemata lõplik isegi kui me oleme läbinisti konservatiivsed ja teeme Hubble i ruumaladel pedantselt vahet kvanttasemel, on ikkagi ainult sellist universumit, mille temperatuur on alla 10 8 K, nagu eespool näidatud. 10 Lainefunktsiooni linnulennult vaadeldav sujuv unitaarne areng vastab nende N universumi 10 Küsimus asjatundlikumale lugejale: kas universaalse lainefunktsionaali suur superpositsioon võiks hõlmata ka teisi huvitavaid olekuid peale poolklassikaliste? Konkreetsemalt, poolklassikalised olekud (mis vastavad sellele, mida me nimetasime konsensuslikuks vaateks) on need, mis on dekoherentsuse suhtes maksimaalselt vastupidavad (Zurek 2003), seega kui me heidame kõrvale lainefunktsionaali selle komponendi, mida need olekud hõlmavad, siis mis jääb järele? Me võime hooletult väita, et järele jääb üksnes üsna ebahuvitav suure energiaga segadus, milles poleks vaatlejaid ja mis kiiresti paisuks või kokku variseks. Vaadelgem üht erijuhtu, elektromagnetvälja. Paljudel puhkudel (Anglin, Zurek 1996) on võimalik näidata, et selle poolklassikalised olekud on üldistatud koherentsed olekud, millel on iseloomuliku laiusega mitte kitsamaga kui see, mis vastab lokaalsele temperatuurile lõpmatumõõtmelised Gaussi-Wigneri funktsioonid. Sellised funktsioonid moodustavad kindla aluse kõikidele olekutele, mille lainefunktsioon on vastavalt sile, s.t millel puuduvad ägedad kõrge ener- 2189

39 Paralleelsed universumid Joonis 6. Skemaatiline illustratsioon (vt märkus 10), kuidas III taseme multiversumi lainefunktsiooni (ülemine rida lihtsa ühemõõtmelise Hilberti ruumi puhul) on võimalik osadeks lahutada kui poolklassikaliste maailmade (üldistatud koherentsed olekud; keskmine rida) ja suure energiaga segaduse (alumine rida) superpositsiooni. giaga kõikumised. Joonisel 6 on seda illustreeritud ühe lihtsa juhtumi, ühemõõtmelise kvantosakese näitel: lainefunktsiooni ψ(x) on võimalik kirja panna väikese energiaga (madalsagedusfiltreeritud) ja suure energiaga (kõrgsagedusfiltreeritud) osa superpositsioonina ning esimest on võimalik osadeks lahutada kui sileda ja Gaussi funktsiooni konvolutsiooni, s.t kui koherentsete olekute ja Gaussi lainepakettide superpositsiooni. Dekoherentsus muudab elektromagnetvälja makroskoopiliselt selgepiirilised poolklassikalised olekud kiiresti eristatavaks nii ükstei Max Tegmark hetkülesvõtete lõppematutele vastastikustele üleminekutele, mida kogeb vaatleja konnaperspektiivist. Praegu olete te universumis A, selles, kus te loete seda lauset. Nüüd olete universumis B, selles, kus te loete seda teist lauset. Teisisõnu, universumis B olev vaatleja on identne universumis A olevaga, välja arvatud see, et tal on hetke jagu rohkem mälestusi. Joonisel 5 leiab meie vaatleja end esmalt universumist, mida kirjeldab vasakpoolne tahvel, kuid nüüd on sellega sujuvalt liitumas kaks eri universumit, nagu B liitus A-ga, ja kummaski neist ei ole ta teisest teadlik. Kujutage ette, et te tähistate paberil iga võimaliku universumi eraldi täpikesega ja joonistate nooled, mis näitavad, milline universum millisega konnaperspektiivist liitub. Üks täpike võib viia ainult ühe teise täpini või ka mitmeni, nagu äsja kirjeldatud. Samamoodi võib mitu täppi viia ühe ja sama teise täpini, sest konkreetsed olukorrad võivad tekkida mitmel erineval viisil. Seega ei ole III taseme multiversumis mitte ainult lahknevaid, vaid ka liituvaid harusid. Ergoodilisusest järeldub, et III taseme multiversumi kvantolek on invariantne ruumiliste ülekannete suhtes, mis on unitaarne operatsioon nagu ka ajaline ülekanne. Kui ta on invariantne ka ajaliste ülekannete suhtes (selleks tuleb konstrueerida lõpmatu hulga selliste kvantolekute superpositsioon, mis kõik on ühe ja sama oleku erinevad ajalised ülekanded, nii et suur pauk toimub eri kvantharudes eri ajal), siis jääb universumite arv automaatselt täpselt konstantseks. Kõik võimalikud universumite hetkülesvõtted eksisteeriksid igal ajahetkel ja aeg mööduks üksnes vaatleja silmis idee, mida on kasutatud ulmeromaanis Permutation City (Egan 1995) ja mida on edasi arendanud Deutsch (1997), Barbour (2001) jt. D. Kaks maailmavaadet Vaidlus selle üle, kuidas tuleneb kvantmehaanikast klassikaline mehaanika, jätkub ning dekoherentsuse avastamine on näidanud, et ei piisa kaugeltki ainult sellest, kui lasta Plancki konstandil h nullini kahaneda. Ent nagu illustreerib joonis 7, on see kõigest sest kui ka suure energiaga segadusest. See suure energiaga komponent võib väga hästi olla tüüpiline varajasele universumile, millest me arenesime. 2191

40 Paralleelsed universumid suure mosaiigi väike killuke. Tõepoolest, lõputu vaidlus kvantmehaanika tõlgendamise üle ja isegi avaram küsimus paralleelsetest universumitest on teatud mõttes jäämäe veepealne osa. Ulmeparoodias Hitchhiker s Guide to the Galaxy avastatakse, et vastus on 42 ja probleemiks on õige küsimuse leidmine. Küsimused paralleelsete universumite kohta võivad olla niisama sügavad, kui sügavale pärimine reaalsuse järele üldse suudab minna. Ometi on olemas üks veelgi sügavam, kõige aluseks olev küsimus: on kaks kehtivat, kuid diametraalselt vastupidist paradigmat füüsilise reaalsuse ja matemaatika staatuse kohta, dihhotoomia, mis väidetavalt pärineb juba Platoni ja Aristotelese ajast, ning küsimus on selles, kumb neist on õige. ARISTOTELLIK PARADIGMA: subjektiivselt tajutav konnaperspektiiv on füüsiliselt reaalne ning linnulennuline vaade ja kogu selle matemaatika keel üksnes kasulik lähendus. PLATONLIK PARADIGMA: linnulennuline vaade (matemaatiline struktuur) on füüsiliselt reaalne ning konnaperspektiiv ja kogu inimkeel, mida me kasutame selle kirjeldamiseks, üksnes kasulik lähendus, kirjeldamaks meie subjektiivseid tajumusi. Mis on põhilisem, kas konna või linnu perspektiiv? Mis on põhilisem, inimkeel või matemaatika keel? Teie vastusest sõltub, kuidas te suhtute paralleelsetesse universumitesse. Kui te eelistate platonlikku paradigmat, peaksid multiversumid teile loomulikuna tunduma, sest meie tunne, mis ütleb, et III taseme multiversum on veider, peegeldab üksnes seda, et konna ja linnu perspektiiv on äärmiselt erinevad. Me rikume sümmeetriat, nimetades linnulennulist vaadet veidraks, sest me kõik oleme juba lapsest saadik aristotellikust paradigmast läbi imbunud, ammu enne seda, kui me matemaatika olemasolust üldse kuulnud olime platonlik vaade on seevastu omandatud maitse! Teisel (platonlikul) juhul on kogu füüsika lõppkokkuvõttes matemaatiline probleem, sest lõpmatult intelligentne matemaatik saaks kosmose fundamentaalvõrrandite abil põhimõtteliselt Inglise kirjaniku Douglas Adamsi ( ) romaan, eesti k Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas, Tallinn: Olion, Tlk Max Tegmark Joonis 7. Teooriad võib laias laastus grupeerida sugupuusse, kus igaüks oleks vähemalt põhimõtteliselt tuletatav tema kohal olevast fundamentaalsemast teooriast. Näiteks klassikaline mehaanika on tuletatav erirelatiivsusest selle lähendusega, et valguse kiirus c on lõpmatu. Enamikku teisi nooli mõistetakse halvemini. Kõigil neil teooriatel on kaks komponenti: matemaatilised võrrandid ja sõnad, mis seletavad, kuidas need võrrandid on seotud meie poolt nähtavaga. Selle teooriate hierarhia igal tasandil võetakse kasutusele uusi sõnu (nt prootonid, aatomid, rakud, organismid, kultuurid), sest nad on mugavad ja tabavad asja tuuma, ilma et oleks vaja toetuda ülalpool olevale fundamentaalsemale teooriale

41 Paralleelsed universumid konnaperspektiivi välja arvutada, s.t saaks arvutada, missuguseid eneseteadlikke vaatlejaid see universum sisaldaks, mida nad tajuksid ja missuguse keele nad leiutaksid, et üksteisele oma tajumusi kirjeldada. Teisisõnu, joonisel 7 on puu tipus kõige teooria (TOE Theory of Everything), mille aksioomid on puhtmatemaatilised, sest tõlgendamisega seotud inimkeelsed postulaadid oleksid tuletatavad ja seega üleliigsed. Aristotellikus paradigmas ei saa seevastu kunagi mingit TOEd olla, sest lõppkokkuvõttes seletatakse selles üksnes teatud verbaalseid väiteid teiste verbaalsete väidete abil seda tuntakse kui lõpmatu regressi probleemi (Nozick 1981). IV. IV TASE: TEISED MATEMAATILISED STRUKTUURID Oletame, et te toetate platonlikku paradigmat ja usute, et joonise 7 tipus on tõepoolest TOE ja et me lihtsalt ei ole veel õigeid võrrandeid leidnud. Sellisel juhul jääb alles üks kimbatusse ajav küsimus, nagu rõhutas John Archibald Wheeler: miks just need võrrandid ja mitte mõned teised? Uurigem nüüd lähemalt matemaatilise demokraatia ideed, mille korral teiste võrrandite valitsetavad universumid on samavõrra reaalsed. See on IV taseme multiversum. Ent kõigepealt tuleb meil läbi seedida kaks teist Siiski on tähtis meeles pidada, et just meie, inimesed, oleme need, kes need mõisted ja neid tähistavad sõnad kasutusele võtavad: põhimõtteliselt saaks kõik tuletada sugupuu tipus olevast fundamentaalsest teooriast, ehkki selline äärmiselt reduktsionistlik lähenemine oleks praktikas muidugi kasutu. Üldiselt võttes võib öelda, et puud pidi allapoole liikudes võrrandite ja sõnade suhtarv väheneb, langedes nulli lähedale selliste ülimalt rakenduslike valdkondade puhul nagu meditsiin ja sotsioloogia. Seevastu tipu lähedal olevad teooriad on ülimalt matemaatilised ja füüsikud näevad ikka veel kurja vaeva, et saada aru mõistetest kui neid üldse on, mille abil me neid mõista saaksime. Füüsikute Püha Graal, nagu vahel naljatlevalt öeldakse, on kõige teooria ehk TOE (Theory of Everything), millest saaks tuletada kõik muu. Kui selline teooria üldse eksisteerib, siis peaks see asendama suure küsimärgi teooriapuu tipus. Kõik teavad, et midagi on siit puudu, sest meil ei ole ikka veel gravitatsiooni ja kvantmehaanikat ühendavat kooskõlalist teooriat Max Tegmark ideed: matemaatilise struktuuri mõiste ja tõdemus, et füüsiline maailm võib olla üks selline struktuur. A. Mis on matemaatiline struktuur? Paljud meist arvavad, et matemaatika on kogum trikke, mida me õppisime koolis selleks, et manipuleerida arvudega. Enamik matemaatikuid on oma erialast siiski hoopis teisel arvamusel. Nad uurivad abstraktseid objekte, nagu funktsioonid, hulgad, ruumilised kujundid ja operaatorid, ning püüavad tõestada nendevahelisi seoseid puudutavaid teoreeme. Õigupoolest on mõned moodsad matemaatikaartiklid nii abstraktsed, et ainsad arvud, mille te neist leiate, on leheküljenumbrid! Mida ühist on dodekaeedril ja kompleksarvude hulgal? Vaatamata sellele, et on olemas tohutu hulk matemaatilisi struktuure selliste kõhedust tekitavate nimedega nagu orbiitkond ja Killingi väli, kerkis möödunud sajandil esile nende hämmastav olemuslik ühtsus: kõik matemaatilised struktuurid on pelgalt ühe ja sama asja, nn formaalsete süsteemide erijuhuks. Formaalne süsteem koosneb abstraktsetest sümbolitest ja nendega manipuleerimise reeglitest, mis määravad kindlaks, kuidas saab olemasolevatest, aksioomideks nimetatavatest sümbolijadadest tuletada uusi, teoreemideks nimetatavaid sümbolijadasid. Selline ajalooline areng kujutas endast omamoodi dekonstruktsionismi, sest see riisus matemaatilistelt struktuuridelt igasuguse tähenduse ja tõlgenduse, mida neile oli traditsiooniliselt omistatud, ning destilleeris välja üksnes nende sügavaimat olemust tabavad abstraktsed suhted. Selle tulemusena võivad arvutid praegu tõestada geomeetriateoreeme, ilma et neil oleks mingisugustki füüsilist intuitsiooni selle kohta, missugune ruum välja näeb. Joonisel 8 on kujutatud mõningaid põhilisi matemaatilisi struktuure ja nende vastastikuseid seoseid. Ehkki see sugupuu ulatub tõenäoliselt lõpmatusse, illustreerib ta tõsiasja, et matemaatiliste struktuuride juures ei ole midagi ähmast. Nad on olemas selles mõttes, et matemaatikud pigem avastavad kui loovad neid ja Ingl. k Killing field tappev väli ; tegelikult saanud nime saksa füüsiku Wilhelm Killingi ( ) järgi. Tlk. 2195

42 Paralleelsed universumid Joonis 8. Mõnede põhiliste matemaatiliste struktuuride omavahelised suhted (Tegmark 1998). Nooled näitavad üldiselt uute sümbolite ja/või aksioomide lisandumist. Kohtuvad nooled näitavad struktuuride kombinatsiooni näiteks algebra on vektorruum, mis on ühtlasi ring, ning Lie rühm on rühm, mis on ühtlasi muutkond. Kogu puu ulatub tõenäoliselt lõpmatusse joonis kujutab üksnes jalami lähedal olevat väikest fragmenti. et mõtlemisvõimelised võõrtsivilisatsioonid leiaksid samad struktuurid (teoreem on tõene sõltumata sellest, kas tema tõestajaks on inimene, arvuti või tulnukas). B. Võimalus, et füüsiline maailm on matemaatiline struktuur Püüdkem nüüd omaks võtta mõtet, et füüsiline maailm (konkreetsemalt III taseme multiversum) ongi matemaatiline struktuur Max Tegmark Ehkki paljud füüsikateoreetikud peavad seda enesestmõistetavaks, on see sügav ja kaugeleulatuv arusaam. See tähendab seda, et matemaatikavõrrandid ei kirjelda mitte ainult füüsilise maailma mõnd piiratud aspekti, vaid selle kõiki aspekte. See tähendab seda, et on olemas matemaatiline struktuur, mis on nagu matemaatikud ütlevad isomorfne (ja seega ekvivalentne) meie füüsilise maailmaga, nii et igal füüsilisel entiteedil on olemas unikaalne vaste matemaatilises struktuuris ja vastupidi. Vaadakem mõnd näidet. Sada aastat tagasi, kui klassikaline füüsika veel suveräänselt valitses, uskusid paljud teadlased, et füüsiline ruum on isomorfne matemaatilise struktuuriga, nn R 3 -ga: kolmemõõtmelise eukleidilise ruumiga. Veel enam, mõned arvasid, et kõik mateeria vormid universumis vastavad teatud klassikalistele väljadele: elektriväljale, magnetväljale ja vahest veel mõnele avastamata väljale, mis matemaatiliselt vastavad R 3 -e funktsioonidele (käputäiele arvudele igas ruumipunktis). Selle vaate järgi (hiljem tõestati selle ekslikkus) on tihedad mateeriatombud, näiteks aatomid, pelgalt ruumipiirkonnad, kus mõned väljad on tugevad (mõned arvud on suured). Need väljad arenevad ajas deterministlikult vastavalt mõnele osadiferentsiaalvõrrandile ning vaatlejad tajuvad seda kui asjade liikumist ja sündmuste toimumist. Kas ei võiks siis väljad kolmemõõtmelises ruumis olla universumile vastavad matemaatilised struktuurid? Ei, sest matemaatiline struktuur ei saa muutuda see on abstraktne, muutumatu entiteet, mis eksisteerib väljaspool aega ja ruumi. Meile tuttav konna vaade kolmemõõtmelisele ruumile, kus sündmused aset leiavad, on linnulennult vaadatuna ekvivalentne neljamõõtmelise aegruumiga, milles sisaldub kogu ajalugu, seega oleks matemaatiliseks struktuuriks väljad neljamõõtmelises ruumis. Teisisõnu, kui ajalugu oleks film, siis ei vastaks matemaatiline struktuur mitte selle ühele kaadrile, vaid kogu filmilindile. Kui meile on antud mingi matemaatiline struktuur, siis me ütleme, et see eksisteerib füüsiliselt juhul, kui mõni selle eneseteadlik allstruktuur (SAS self-aware substructure) tajub oma konnaperspektiivist subjektiivselt end elamas füüsiliselt reaalses maailmas. Missugune näeks see allstruktuur matemaatiliselt välja? Eespool toodud klassikalise füüsika näites oleks teiesugune eneseteadlik allstruktuur läbi aegruumi ulatuv toru, tihke 2197

43 Paralleelsed universumid variant sellest, millest rääkides Einstein kasutas maailmajoone mõistet. Toru asukoht määraks kindlaks teie asendi ruumis eri aegadel. Toru sees ilmutaksid väljad teatud keerukat käitumist, mis vastaks ümbruskonna väljaväärtuste kohta käiva informatsiooni salvestamisele ja töötlemisele, ning igas positsioonis piki seda toru tekitaksid need protsessid tuttavliku, ent mõistatusliku tunde eneseteadlikkusest. Oma konnaperspektiivist tajuks eneseteadlik allstruktuur seda ühemõõtmelist tajumuste jada piki toru aja möödumisena. Ehkki meie näide illustreerib mõtet sellest, kuidas meie füüsiline maailm saab olla matemaatiline struktuur, on nüüdseks teada, et see konkreetne matemaatiline struktuur (väljad neljamõõtmelises ruumis) ei ole õige. Taibanud, et aegruum võib olla kõver, otsis Einstein kangekaelselt nn ühtset väljateooriat, kus universum oleks nagu matemaatikud ütlevad tensorväljadega 3+1-mõõtmeline pseudo-riemanni muutkond, kuid see ei suutnud seletada aatomite täheldatud käitumist. Vastavalt erirelatiivsusteooria ja kvantteooria moodsale sünteesile kvantväljateooriale, on universum (antud juhul III taseme multiversum) matemaatiline struktuur, mida tuntakse nimetuse all operaatori väärtusega väljade algebra. Küsimus selle kohta, mis moodustab eneseteadliku allstruktuuri, on siin peenem (Tegmark 2000). Paraku ei suuda see kirjeldada mustade aukude aurustumist, suure paugu esimest sündmust ega teisi kvantgravitatsioonilisi nähtusi, seega ei ole õiget, meie universumiga isomorfset matemaatilist struktuuri, kui see üldse olemas on, veel leitud. C. Matemaatiline demokraatia Oletagem nüüd, et meie füüsiline maailm on tõepoolest matemaatiline struktuur ja et teie olete selle eneseteadlik allstruktuur. See tähendab, et meie universum on joonisel 8 kujutatud matemaatikapuu üks kastikestest. (Kogu puu on tõenäoliselt lõpmatu ulatusega, seega ei ole meie konkreetne kastike üks neist vähestest kastidest puu jalamil, mida on kujutatud.) Teisisõnu, sellel konkreetsel matemaatilisel struktuuril on nii matemaatiline kui ka füüsiline eksistents. Kuidas on lood puu teiste kastikestega? Kas ka nemad eksisteerivad füüsiliselt? Kui ei, siis oleks reaalsuse kõige 2198 Max Tegmark sügavamasse olemusse sisse programmeeritud fundamentaalne, seletamatu ontoloogiline asümmeetria, mis jagab matemaatilised struktuurid kahte klassi: nendeks, millel on füüsiline eksistents, ja nendeks, millel seda pole. Selle filosoofilise mõistatuse üheks lahenduseks olen ma pakkunud võimalust (Tegmark 1998), et kehtib täielik matemaatiline demokraatia: et matemaatiline eksistents ja füüsiline eksistents on ekvivalentsed, nii et kõik matemaatilised struktuurid eksisteerivad ka füüsiliselt. See on IV taseme multiversum. Seda võib vaadelda omamoodi radikaalse platonismina, mis väidab, et matemaatilised struktuurid Platoni ideede kuningriigis, Ruckeri (1982) meelemaastikus, on olemas füüsilises mõttes (Davies 1993), tõstes David Lewise nn modaalse realismi teooria (Lewis 1986) matemaatilises mõistes ühele pulgale sellega, millest rääkides Barrow (1991; 1992) kasutab väljendit π taevalaotuses. Kui see teooria on õige, siis arvestades asjaolu, et tal puuduvad vabad parameetrid, saaks lõpmatult intelligentne matemaatik tuletada kõikide paralleelsete universumite kõik omadused, kaasa arvatud neis elavate eneseteadlike allstruktuuride subjektiivsed tajumused. D. Tõendid IV taseme multiversumi kohta Me oleme kirjeldanud nelja paralleelsete universumite taset suureneva spekulatiivsuse järjekorras, seega, miks peaksime seda IV taset uskuma? Loogiliselt põhineb see kahel eraldiseisval eeldusel: 1. eeldus: füüsiline maailm (konkreetsemalt meie III taseme multiversum) on matemaatiline struktuur. 2. eeldus: kehtib matemaatiline demokraatia: kõik matemaatilised struktuurid on olemas ühes ja samas mõttes. Wigner väidab oma kuulsas essees (1967), et matemaatika tohutu kasulikkus loodusteadustes on nähtus, mis piirneb müstikaga ja et sellel puudub igasugune ratsionaalne seletus. See väide näib toetavat 1. eeldust: siin on matemaatika kasulikkus füüsilise maailma kirjeldamisel selle tõsiasja loomulik tagajärg, et füüsiline maailm ongi matemaatiline struktuur ja me lihtsalt avastame seda tükkhaaval. Need mitmesugused lähendid, 2199

44 Paralleelsed universumid mis moodustavad meie praegused füüsikateooriad, on edukad seepärast, et lihtsad matemaatilised struktuurid on heaks lähendiks sellest, kuidas eneseteadlik allstruktuur tajub keerukamaid matemaatilisi struktuure. Teisisõnu, meie edukad teooriad ei ole mitte füüsika matemaatilised lähendid, vaid matemaatika matemaatilised lähendid. On vähetõenäoline, et Wigneri tähelepanek põhineks juhuslikul kokkusattumusel, sest sellest möödunud aastakümnete jooksul on looduses avastatud palju enam matemaatilist korrapära, mille üheks näiteks on ka elementaarosakeste standardmudel. Teine 1. eeldust toetav argument on see, et abstraktne matemaatika on nii üldine, et iga puhtformaalsetes mõistetes (sõltumatult ebamäärasest inimterminoloogiast) defineeritav kõige teooria on ühtlasi matemaatiline struktuur. Näiteks kõige teooria, mis hõlmab eri tüüpi (näiteks sõnadega tähistatavate) entiteetide hulka ja nendevahelisi (täiendavate sõnadega tähistatavaid) suhteid, ei ole midagi muud kui matemaatikute keeles hulgateoreetiline mudel ning üldjuhul on võimalik leida formaalne süsteem, mille mudeliks see on. See argument muudab võluvamaks ka 2. eelduse, sest sellest järeldub, et IV tasemel on võimalik kirjeldada igat mõeldavat paralleelsete universumite teooriat. Seetõttu IV taseme multiversum, mida artiklis Tegmark 1997 on nimetatud lõplikuks kogumiteooriaks, sest see hõlmab kõiki teisi kogumeid, lõpetab multiversumite hierarhia ja näiteks V taset ei saa enam olla. Matemaatiliste struktuuride mõeldav kogum ei lisaks midagi uut, sest see oleks lihtsalt veel üks matemaatiline struktuur. Mida arvata sageli diskuteeritud oletusest, et universum on arvutisimulatsioon? Seda mõtet kohtab tihti ulmekirjanduses ja see on märkimisväärse põhjalikkusega läbi töötatud (vt nt Schmidthuber 1997; Wolfram 2002). Digitaalarvuti informatsiooniliseks sisuks (mäluolekuks) on suure, kuid lõpliku pikkusega bittide jada, näiteks , mis on ekvivalentne mingi suure, kuid lõpliku, kahendsüsteemis kirja pandud täisarvuga n. Informatsiooni töötlemine arvutis toimub etteantud reegli järgi, mis määrab ühe mäluoleku muutumise teiseks ja mida rakendatakse üha uuesti ja uuesti, nii et matemaatiliselt on see lihtsalt korduv funktsioon f, mis teisendab täisarve teisteks täisarvudeks: 2200 Max Tegmark n f(n) f(f(n))... Seega on isegi kõige keerulisem arvutisimulatsioon lihtsalt mõne matemaatilise struktuuri järjekordne erijuht ning sisaldub juba IV taseme multiversumis. (Muide, pidevate funktsioonide kordamine täisarvulise väärtusega funktsioonide asemel paneb aluse fraktalitele.) Veel üks 2. eelduse võluv joon on see, et ta annab meile seni ainsa vastuse Wheeleri küsimusele: miks just need võrrandid ja mitte mõned teised? Kui universum tantsib kõikide võimalike võrrandite pilli järgi, siis lahendab see ühtlasi lõplikult alalõigu II. C täppishäälestatuse probleemi ning seda isegi fundamentaalvõrrandi tasemel: ehkki paljud või koguni enamik matemaatilisi struktuure on tõenäoliselt surnud ja ilma eneseteadlike allstruktuurideta, sest neil puudub säärastele allstruktuuridele vajalik keerukus, stabiilsus ja ennustatavus, on meil enesestmõistetavalt sajaprotsendilise tõenäosusega alust oodata, et me elame matemaatilises struktuuris, mis on võimeline elu toetama. Küsimuse mis on see, mis puhub võrranditesse elu ja annab neile universumi, mida kirjeldada? vastuseks oleks selle valikuefekti tõttu järelikult sina, vaatleja. E. Missugused näevad välja IV taseme paralleelsed universumid? Me kasutame, kontrollime ja vajaduse korral välistame teooriaid sel viisil, et arvutame oma minevikutajumustest lähtudes välja tulevaste tajumuste tõenäosusjaotuse ning võrdleme neid ennustusi vaadeldavate tagajärgedega. Multiversumi teoorias on enamasti rohkem kui üks eneseteadlik allstruktuur, kes on kogenud teie omaga identset minevikku, seega ei ole teil mingil viisil võimalik otsustada, missugune neist olete teie. Ennustuste tegemiseks tuleb teil seepärast välja arvutada, missugune osa neist tulevikus mida tajub, mis viib meid järgmiste ennustusteni: 1. ennustus: meie maailma kirjeldav matemaatiline struktuur on meie tähelepanekutega kooskõlas olevatest struktuuridest kõige geneerilisem. 2201

45 Paralleelsed universumid 2. ennustus: meie tulevased tähelepanekud on meie mineviku tähelepanekutega kooskõlas olevatest tähelepanekutest kõige geneerilisemad. 3. ennustus: meie mineviku tähelepanekud on meie eksistentsiga kooskõlas olevatest tähelepanekutest kõige geneerilisemad. Küsimuse juurde, mida tähendab geneeriline, tuleme tagasi alalõigus V. B (Mõõduprobleem). Üks matemaatiliste struktuuride hämmastavaid jooni, mida on üksikasjalikult vaadeldud artiklis Tegmark 1997, on aga see, et seda sorti sümmeetria- ja muutumatuseomadused, mis tagavad meie universumi lihtsuse ja korrastatuse, kipuvad olema geneerilised, s.t nad on pigem reegel kui erand matemaatilised struktuurid kipuvad neid omama vaikimisi ning neist lahtisaamiseks tuleb lisada keerulisi täiendavaid aksioome vms. Teisisõnu, niihästi selle kui ka valikuefektide tõttu ei peaks me tingimata ootama, et elu IV taseme multiversumis on korratu segadus. V. ARUTELU Me oleme vaadelnud paralleelsete universumite teaduslikke teooriaid ja leidnud, et need moodustavad loomupäraselt multiversumite neljatasemelise hierarhia (joonis 1), lubades üha suuremat erinevust meie enda universumist: I tase: teistel Hubble i ruumaladel on teistsugused algtingimused. II tase: teistel inflatsioonijärgsetel mullidel võivad olla teistsugused kehtivad füüsikaseadused (konstandid, mõõtmelisus, elementaarosakestesisaldus). III tase: kvant-lainefunktsioonide teised harud ei lisa midagi kvalitatiivselt uut. IV tase: teistel matemaatilistel struktuuridel on teistsugused fundamentaalsed füüsikavõrrandid. Kui I taseme universumid on omavahel seotud õmblusteta, siis II ja III taseme universumite vahel on selge eraldusjoon, mille 2202 Max Tegmark põhjustab vastavalt ruumi paisumine ja dekoherentsus. IV taseme universumid on üksteisest täielikult eraldatud ja neid tuleb koos vaadelda üksnes teie tuleviku ennustamiseks, sest teie võite eksisteerida rohkem kui ühes neist. Ehkki Giordano Bruno oli inkvisitsiooniga pahuksis I taseme pärast, on tänapäeval vähesed astronoomid valmis oletama, et ruum lõpeb äkitselt vaadeldava universumi piiril. Iroonilisel kombel ja küllap ajaloolise kokkusattumuse tõttu on just III tase viimastel aastakümnetel kõige enam kriitikatuld pälvinud see on ainus tase, mis ei lisa ühtki uut universumitüüpi. A. Tulevikuväljavaated On hulgaliselt tulevikuväljavaateid nende multiversumite teooriate kontrollimiseks ja võib-olla ka välistamiseks. Lähema kümne aasta jooksul võimaldab mikrolainelise taustakiirguse, suuremastaabilise ainejaotuse jms tunduvalt paranenud kosmoloogiline mõõtmine testida I taset, täpsustades veelgi ruumi kõverust ja topoloogiat, ning II taset, andes võimaluse rangelt kontrollida inflatsiooniteooriat. Nii astrofüüsika kui ka suure energia füüsika edusammud peaksid ühtlasi selgeks tegema, mil määral on üks või teine füüsikaline konstant täppishäälestatud, ning sellega nõrgendama või tugevdama II taseme positsiooni. Kui praegused ülemaailmsed jõupingutused ehitada kvantarvuti peaksid vilja kandma, annaks see lisatõendeid III taseme kohta, sest sisuliselt kasutaks selline arvuti paralleelarvutuseks III taseme multiversumile omast parallelismi (Deutsch 1997). Seevastu eksperimentaalsed tõendid unitaarsuse rikkumise kohta välistaksid III taseme. Ja viimaks, edukas või edutu toimetulemine moodsa füüsika suure väljakutsega üldrelatiivsuse ja kvantväljateooria ühendamisega, heidaks rohkem valgust IV tasemele. Me kas leiame lõpuks oma universumile sobiva matemaatilise struktuuri või põrkame vastu piiri, kus matemaatika mõistetamatu efektiivsus lõpeb, ning peame IV taseme hülgama. 2203

46 Paralleelsed universumid B. Mõõduprobleem Multiversumi teooriate raames ootavad lahendust ka huvitavad teoreetilised küsimused, eelkõige mõõduprobleem. Samal ajal kui multiversumi teooriate usaldusväärsus üha kasvab, on tülikas küsimus, kuidas arvutada füüsikas tõenäosusi, muutumas väikesest ebameeldivusest tõeliseks nuhtluseks. Tõenäosused omandavad nii suure tähtsuse seetõttu, et kui tõepoolest on olemas mitu teie koopiat identse mineviku ja mäluga, siis ei saaks te oma tulevikku välja arvutada isegi juhul, kui valdaksite kõiki teadmisi kogu multiversumi oleku kohta. Põhjus, nagu juba öeldud, on selles, et teil ei ole mingil viisil võimalik otsustada, missugune neist koopiatest olete teie nad kõik tunnevad, et just nemad on. Te saate üksnes ennustada, millise tõenäosusega te midagi kogete, ja võrrelda seda nende vaatlejate osaga, kes kogevad midagi muud. Õnnetuseks on ülesanne arvutada välja, kui suur osa lõpmatult paljudest vaatlejatest mida tajub, vägagi peen, sest vastus sõltub sellest, mis järjekorras te neid loete! Paaris täisarvude osakaal on 50%, kui te järjestate nad 1, 2, 3, 4..., kuid läheneb 100%-le, kui te järjestate nad tähestikuliselt, nagu teeks teie arvuti tekstitöötlusprogramm (1, 10, 100, ). Kui vaatlejad elavad eraldatud universumites, siis ei ole ükski nende järjestamise viis silmnähtavalt loomulik ja eri universumites tuleb valimid moodustada mingi statistilise osakaalu järgi, millele matemaatikud viitavad kui mõõdule. See probleem kerkib mõõduka ja lahendatavana esile I tasemel, muutub tõsiseks II tasemel, on põhjustanud palju vaidlusi kvanttõenäosuste tuletamise kontekstis III tasemel (de Witt 2003) ning äratab õudust IV tasemel. Näiteks II taseme kohta on Vilenkin ja teised avaldanud mitmesuguste kosmoloogiliste parameetrite tõenäosusjaotuse ennustuse, väites, et paralleelsetele universumitele, mis on paisunud erineval määral, tuleks anda nende ruumalaga võrdeline statistiline osakaal (vt nt Garriga, Vilenkin 2001a). Teisest küljest ütleks aga iga matemaatik teile, et 2 =, nii et lõpmatu universum, mis on paisunud kahekordselt, ei ole objektiivses mõttes suuremaks muutunud. Tõepoolest, eksponentsiaalselt paisuval universumil on matemaatikute sõnutsi ajasarnane surmavektor, mis tähendab seda, et ta on ajaülekannetes invariantne ja seega matemaatilisest seisukohast 2204 Max Tegmark muutumatu. Veel enam, lõpliku ruumalaga ja rõngaspinna topoloogiaga lame universum on ekvivalentne lõpmatu ruumalaga täiuslikult perioodilise universumiga, seda nii matemaatilisest, linnulennulisest vaatest kui ka selles elava vaatleja konnaperspektiivist, seega miks peaks selle lõpmatult väiksem ruumala andma talle statistilise osakaalu null? Et Hubble i ruumalad hakkavad isegi I taseme multiversumis ligikaudu meetri järel korduma (ehkki juhuslikus järjekorras, mitte perioodiliselt), kas peaks siis lõpmatule ruumile tõesti omistama suurema statistilise kaalu kui nii suurele lõplikule piirkonnale? See probleem tuleb lahendada, et vaatluslikult testida stohhastilise inflatsiooni mudeleid. Kui teile tundub, et see on tõepoolest keeruline pähkel, siis mõelge veel neile probleemidele, mis kaasnevad statistilise kaalu omistamisega matemaatilistele struktuuridele IV tasemel. Tõsiasi, et meie universum näib olevat suhteliselt lihtne, on pannud paljud inimesed oletama, et õige mõõduga kaasneb mingil moel keerukus. Näiteks oleks võimalik lihtsuse premeerimiseks koormata iga matemaatiline struktuur kordajaga 2 n, kus n on selle struktuuri bittides mõõdetud algoritmiline informatsioonisisaldus, mis on defineeritud kui seda määratleda suutva lühima bitijada (näiteks arvutiprogrammi) pikkus (Chaitin 1987). See vastaks olukorrale, kus võrdne osakaal on kõigil lõpmatutel bitijadadel (igaüks neist esitatav reaalarvuna, nagu ), kuid mitte kõigil matemaatilistel struktuuridel. Kui suurele keerukusele on tõepoolest ette nähtud selline eksponentsiaalne karistus, siis peaksime tõenäoliselt oletama, et elame ühes kõige lihtsamas matemaatilises struktuuris, mis on vaatlejate sisaldamiseks piisavalt keerukas. Ent algoritmiline keerukus sõltub sellest, kuidas on struktuurid bitijadadele kantud (Chaitin 1987; Deutsch 2003), ja ei ole kaugeltki ilmne, kas on olemas kõige loomulikum definitsioon, millele reaalsus alla kirjutaks. C. Paralleelsete universumite poolt- ja vastuargumendid Niisiis, kas me peaksime uskuma paralleelseid universumeid? Lõpetagem siinkohal poolt- ja vastuargumentide põgusa vaatlemisega. Esiteks, me nägime, et see ei ole jah/ei-küsimus pigem on kõige huvitavam probleem see, kas multiversumite tasemeid 2205

47 Paralleelsed universumid on 0, 1, 2, 3 või 4. Joonis 1 võtab kokku eri tasemete kasuks rääkivad tõendid. Kosmoloogilised vaatlused toetavad I taset, osutades ergoodilise ainejaotusega lamedale lõpmatule ruumile, ning I tase koos inflatsiooniga kõrvaldab elegantselt algtingimuste probleemi. II taset toetab inflatsiooniteooria edukus kosmoloogiliste vaatlustulemuste seletamisel ja see suudab seletada ka füüsikaliste parameetrite näilist täppishäälestatust. III taset toetavad nii eksperimentaalsed kui ka teoreetilised tõendid unitaarsuse kohta, samuti seletab see tase näilist kvantjuhuslikkust, mis nii väga häiris Einsteini, ilma et hülgaks põhjuslikkust linnulennulisest vaatest. IV tase seletab matemaatika Wignerile mõistetamatut tõhusust füüsika kirjeldamisel ja vastab küsimusele miks just need võrrandid ja mitte mõned teised?. Peamisteks argumentideks paralleelsete universumite vastu on, et nad on pillavad ja veidrad, seega vaadelgem neid kaht vastuväidet kordamööda. Esimeseks argumendiks on, et multiversumi teooriad on kaitsetud Ockhami habemenoa ees, sest nad postuleerivad teiste maailmade olemasolu, mida me ei saa kunagi vaadelda. Miks peaks loodus ontoloogiliselt nii pillav olema ja endale sellist küllust lubama, et sisaldab lõpmatult palju erinevaid maailmu? Huvitaval kombel saab selle argumendi ümber pöörata ja panna rääkima multiversumi kasuks. Kui meile tundub, et loodus on pillav, siis mis see täpselt on, mille pillamine meid häirib? Kindlasti mitte ruum, sest lameda universumi standardmudel oma lõpmatu ruumalaga küll sellist vastuväidet esile ei kutsu. Kindlasti ka mitte mass või aatomid ja põhjus on sama kui te olete raisanud midagi lõpmatul hulgal, siis mis vahet seal on, kui te veel pisut raiskate? Küllap mõjub häirivalt pigem lihtsuse näiline vähenemine, informatsiooni hulk, mis on vajalik kõigi nende nägematute maailmade kirjeldamiseks. Kummatigi on tervikkogum sageli palju lihtsam kui üks tema liige, nagu on üksikasjalikumalt näidatud artiklis Tegmark Näiteks geneerilise täisarvu n algoritmiline informatsioonisisaldus on suurusjärgus log 2 n (Chaitin 1987) see on bittide arv, mis on vajalik selle kirjutamiseks kahendsüsteemis. Seevastu kõikide täisarvude hulka 1, 2, 3... saab genereerida üsna triviaalse arvutiprogrammiga, seega on kogu hulga algoritmiline keerukus väiksem kui tema geneerilise liikme oma. Samamoodi on Einsteini väljavõrrandite kõikide 2206 Max Tegmark täiuslike voolavate lahendite hulgal väiksem algoritmiline keerukus kui ühel geneerilisel konkreetsel lahendil, sest esimene on määratud lihtsalt mõne üksiku võrrandiga, teine nõuab aga tohutu hulga algandmete konkretiseerimist mõnel hüperpinnal. Laias laastus võib öelda, et näiline informatsioonisisaldus suureneb, kui me suuname oma tähelepanu kogumi ühele konkreetsele elemendile, kaotades sellega silmist kõiki elemente sisaldavale tervikule omase sümmeetria ja lihtsuse. Selles mõttes on kõrgema taseme multiversumid väiksema algoritmilise keerukusega. Siirdumine meie universumi juurest I taseme multiversumi juurde kõrvaldab vajaduse määrata kindlaks algtingimused, tõusmine II tasemele kõrvaldab vajaduse määrata kindlaks füüsikalised konstandid ning IV taseme kõikide matemaatiliste struktuuride multiversumil ei ole sisuliselt üldse mingit algoritmilist keerukust. Et see informatsiooniküllus ja keerukus esineb tegelikult üksnes konnaperspektiivist vaadates, vaatlejate subjektiivsetes tajumustes, siis võib väita, et multiversumi teooria on ökonoomsem kui füüsilise eksistentsi omistamine ainult ühele kogumi elemendile (Tegmark 1996). Teine levinud etteheide multiversumile on, et ta on veider. See vastuväide on pigem esteetiline kui teaduslik, ja nagu eespool mainitud, omab mõtet ainult aristotellikus maailmavaates. Platonlikus paradigmas võiks vaatlejate kurtmist õige kõige teooria veidruse üle oodata juhul, kui linnulennuline vaade oleks piisavalt erinev konna perspektiivist, ja meil on igati alust arvata, et meie puhul see just nii ongi. See veidruse tajumine ei ole sugugi üllatav, sest evolutsioon on meid varustanud üksnes igapäevafüüsikat puudutava vaistuga, millel oli meie kaugetele esivanematele ellujäämisväärtus. Tänu kavalatele leiutistele oleme heitnud pilgu pisut kaugemale, kui võimaldab meie normaalne sisevaade konnaperspektiivist, ja oleme tõepoolest kohanud kummalisi nähtusi iga kord, kui oleme mis tahes viisil väljunud inimlikust mõõtkavast: suurtel kiirustel (aeg aeglustub), väikeses mõõtkavas (kvantosakesed võivad olla samal ajal mitmes kohas), suures mõõtkavas (mustad augud), madalal temperatuuril (vedel heelium võib ülespoole voolata), kõrgel temperatuuril (põrkuvate osakeste identiteet võib muutuda) jne. Selle tulemusena on füüsikud enamjaolt juba tunnistanud, et konna- ja linnuperspektiiv on väga erinevad. Tänapäeval valdava 2207

48 Paralleelsed universumid vaate kohaselt kvantväljateooriale on selle standardmudel pelgalt lähendusteooria, madala energia piirjuht veel avastamata teooriast, mis on veelgi kaugemal meie õdusatest klassikalistest arusaamadest (hõlmates näiteks stringe kümnes mõõtmes). Mõned eksperimenteerijad on hakanud juba tülpima nii paljude veidrate (kuid täiuslikult korratavate) katsetulemuste tootmisest ja lihtsalt möönavad oma arvutusi jätkates, et maailm on veidram paik, kui me varem arvasime. Nagu me nägime, on kõigi nelja taseme multiversumi ühisjooneks see, et kõige lihtsam ja küllap kõige elegantsem teooria sisaldab paralleelseid universumeid vaikimisi, ning nende olematuks seletamiseks tuleb teooriat keerulisemaks muuta, lisades katseliselt tõestamata protsesse ja ad hoc postulaate (lõplik ruum, lainefunktsiooni kollaps, ontoloogiline asümmeetria jms). Meie esteetiline hinnang taandub seetõttu küsimusele: mis on meie meelest pillavam ja ebaelegantsem, kas palju maailmu või palju sõnu? Võib-olla me harjume vähehaaval oma kosmose veidrustega ja avastame koguni, et tema kummalisus on osa tema sarmist. Tänuavaldus: Autor soovib tänada Anthony Aguirre i, Aaron Classensit, Angelica de Oliveira-Costat, George Musserit, David Raubi, Martin Reesi, Harold Shapirot ja Alex Vilenkini virgutavate mõttevahetuste eest. Selle töö valmimist toetasid NSFi grantid AST ja AST , NASA grantid NAG ja NAG , David ja Lucile Packardi Fondi stipendium ning Cottrelli Teaduskorporatsiooni toetusraha. Kirjandus A n g l i n, J. R., W. H. Z u r e k Decoherence of quantum fields: Pointer states and predictability. Physical Review, D 53, B a r b o u r, J. B The End of Time. Oxford: Oxford University Press B a r r o w, J. D Theories of Everything. New York: Ballantine B a r r o w, J. D Pi in the Sky. Oxford: Clarendon B a r r o w, J. D., F. J. T i p l e r The Anthropic Cosmological Principle. Oxford: Clarendon 2208 Max Tegmark B r u n d r i t, G. B Life in the innite universe. Quarterly Journal of the Royal Astronomical Society, 20, B u c h e r, M. A., D. N. S p e r g e l Inflation in a low-density Universe. Scientific American, 1, C a r t e r, B Large number coincidences and the anthropic principle in cosmology. M. S. Longair (ed.), Confrontation of Cosmological Theories with Observational Data. IAU Symposium No. 63, , Dordrecht: Reidel C h a i t i n, G. J Algorithmic Information Theory. Cambridge: Cambridge University Press D a v i e s, P. C. W The Accidental Universe. Cambridge: Cambridge University Press D a v i e s, P. C. W The Mind of God. New York: Touchstone D a v i e s, P. C. W Are We Alone? New York: Basic Books D e u t s c h, D The Fabric of Reality. New York: Allen Lane D e u t s c h, D It from qubit. J. D. Barrow, P. C. W. Davies, C. L. Harper (eds.), Science and Ultimate Reality: Quantum Theory, Cosmology and Complexity. Cambridge: Cambridge University Press d e W i t t, B The Everett interpretation of quantum mechanics. J. D. Barrow, P. C. W. Davies, C. L. Harper (eds.), Science and Ultimate Reality: Quantum Theory, Cosmology and Complexity. Cambridge: Cambridge University Press E g a n, G Permutation City. New York: Harper E l l i s, George F. R The Universe Around Us: an Integrative View of Science and Cosmology. ellis/cos0.html, version G a r r i g a, J., A. V i l e n k i n 2001a. Solutions to the cosmological constant problems. Physical Review, D 64, G a r r i g a, J., A. V i l e n k i n 2001b. Many worlds in one. Physical Review, D 64, G i u l i n i, D., E. J o o s, C. K i e f e r, J. K u p s c h, I. O. S t a m a - t e s c u, H. D. Z e h Decoherence and the Appearance of a Classical World in Quantum Theory. Berlin: Springer G u t h, A., P. S t e i n h a r d t The inflationary universe. Scientific American, 250, H a w k i n g, S A Brief History of Time. New York: Touchstone. [Eesti k: Aja lühilugu. Akadeemia 1992, nr 12, lk ; 1993, nr 1, lk , nr 2, lk , nr 3, lk , nr 4, lk , tlk Ene-Reet Soovik] Tõlkija lisatud viide

49 Paralleelsed universumid L e w i s, D On the Plurality of Worlds. Oxford: Blackwell L i n d e, A The self-reproducing inflationary universe. Scientific American, 271, [Eesti k: Isepaljunev inflatsiooniline universum. Akadeemia 2003, nr 11, lk , tlk Anto Unt] M a l d a c e n a, J Quantum gravity as an ordinary gauge theory. J. D. Barrow, P. C. W. Davies, C. L. Harper (eds.), Science and Ultimate Reality: Quantum Theory, Cosmology and Complexity. Cambridge: Cambridge University Press N o z i c k, R Philosophical Explanations. Cambridge, MA: Harvard University Press R e e s, M. J Our Cosmic Habitat. Princeton: Princeton University Press R u c k e r, R Infinity and the Mind. Boston: Birkhauser S c h m i d t h u b e r, J A computer scientist s view of life, the universe, and everything. C. Freksa (ed.), Foundations of Computer Science: Potential-Theory-Cognition, Lecture Notes in Computer Science. Berlin: Springer S m o l i n, L The Life of the Cosmos. Oxford: Oxford University Press S t e i n h a r d t, P. J., N. T u r o k A cyclic model of the universe. Science, 296, Z e h, H. D On the interpretation of measurement in quantum theory. Foundations of Physics, 1, Z u r e k, W Quantum theory of the classical. J. D. Barrow, P. C. W. Davies, C. L. Harper (eds.), Science and Ultimate Reality: Quantum Theory, Cosmology and Complexity. Cambridge: Cambridge University Press T e g m a r k, M Does the universe in fact contain almost no information? Foundations of Physics Letters, 9, T e g m a r k, M On the dimensionality of spacetime. Classical and Quantum Gravity, 14, L69 L75 T e g m a r k, M Is the theory of everything merely the ultimate ensemble theory? Annals of Physics, 270, 1 51 T e g m a r k, M The importance of quantum decoherence in brain processes. Physical Review, E 61, T e g m a r k, M Measuring spacetime: from the Big Bang to black holes. Science, 296, T e g m a r k, M., J. A. W h e e l e r years of quantum mysteries. Scientific American, 2, W i g n e r, E. P Symmetries and Reflections. Cambridge, MA: MIT Press Max Tegmark W o l f r a m, S A New Kind of Science. New York: Wolfram Media MAX TEGMARK (sünd. 1967) on Rootsis sündinud ja üles kasvanud, praegu USAs elav füüsik ja kosmoloog. Omandanud doktorikraadi Californias Berkeley ülikoolis (1994) ning täiendanud end Müncheni Max Plancki instituudis ja Princetoni Institute for Advanced Study s. Töötanud Pennsylvania ülikooli füüsikaprofessorina, alates käesoleva aasta septembrist Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi füüsikaprofessor. Avaldanud muu hulgas raamatu Microwave Foregrounds (San Francisco: ASP 1999)

50 LIHTSAD LOOD Valeri Bezzubov Armastuskiri. Esimeses klassis olin meeletult armunud. Käisin ringi kui kuutõbine. Väljavalitu oli heledapäine seitsmenda klassi tüdruk Erna. Kord koorilaulu tunnis nägin, kuidas Tiido Kaalü oma pruuni silmaga Ernale pilgutas. Erna naeratas kutsuvalt Kaalüle vastu. Oleks mul rohkem jõudu ja oleks ma vapram, kindlasti oleks ma selle Kaalü tükkideks käristanud. Kodus kirjutasin suure pingutusega oma elu esimese armastuskirja. Pingutus oli ülisuur, sest kõik oma asjad olen kirjutanud vastu tahtmist ja suurte raskustega. See oleks nagu mingi veider vedru, mis segab sõnu ritta seada. Ema avastas kirja, kui hakkas mu pükse pesema. Koos vanema vennaga naersid nad endid kõveraks. Siiani tunnen end sügavalt solvatuna sellest naerust. ENN TEGOVA. Sarjast Tartu näod Teine armastuskiri. Mati on mu sõber esimesest klassist. Sõprus hakkas kiiva kiskuma, kui kooli tuli kolhoosi uue pearaamatupidaja tütar Ada Panidi. Ta oli kena kui eht vanaaja kreeklanna. Ta eputas külapoiste ees, tal oli linnalikult terav keel. Ta oli täis uhkust ja ambitsioone. Meie kõik muidugi armusime temasse meeletult. Eriti sissevõetud oli Mati. Ta oli kohe nõus armsa Adaga potid ja pannid kokku panema, kartis aga, et jõukas pearaamatupidaja keeldub tütart andmast lapseohtu puruvaesele külapoisile. Valik autori koostatud käsikirjast, mis asub Tartu Ülikooli Raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas. 2213

51 Lihtsad lood Kadedusest ja kiivusest tema armujoovastuse pärast (ise olin kuivem ja kainem) otsustasin temaga kurja nalja teha ja talle Ada nimel armastuskirja saata. Kui kirjutasin, tundsin ülevat loomingulist joovastust ja kihistasin kahjurõõmsalt naerda. Mõistsin kohe, et Mati sai kirja kätte, sest ta tuli kooli, tähtsust täis ja nina püsti kui kalkunil. Määrasin Matile kohtumise järgmisel pühapäeval Rusthaveli rinnakuju juures, mis asus Suhhumis mereäärses pargis. Teadsin ette, et sel pühapäeval sõidame kooliga ekskursioonile. Kui linna jõudsime, Mati vabandas ja kadus. Kui me mööda rannaäärt kõndisime, nägin Matit Rusthaveli ees kärsitult kõndimas. Adat aga ei ilmunud. Koju sõites oli Mati mõtlik ja morn. Väikeste luikede tants. Neljandal kursusel kutsuti meid äkki uut aastat vastu võtma perekorterisse. Kutsusid esimese kursuse tüdrukud, kelle isad olid kõrgete majori ja polkovnikukraadidega lendurid. Arvata võib, et neile avaldas teatud muljet meie väljakutsuvalt intellektuaalne üleolek. Vahest nad isegi sisemuses lootsid, et meist kui vanematest poistest saavad kord neile kosijad. Meie olime jubedad mühkamid, ei raatsinud perepreilidele isegi ühtegi lille tuua. Laud oli rikkalik, keset lauda ilutses meile tavaliselt kättesaamatu konjak. Varsti ma tõusin, pistsin lauanoa hammaste vahele ja hakkasin meeletut lesginkat tantsima. Siis palusin perepreilit mängida klaveril väikeste luikede tantsu. Ta mängis päris kenasti. Arvasin, et tantsin graatsiliselt, et minu balleti paad on ülimalt kaunid. Kaotasin tasakaalu ja prantsatasin põrandale. Pärast seda uusaastaööd hakkasid tüdrukud meid vältima. Piknik Kodori kaldal. Seltskond sõitis Suhhumist Kodori kaldale kahe Žiguliga. Poisid korjasid kaldalt kuivi puid ja tegid üles suure lõkke. Tüdrukud serveerisid salvrätikutelt suupisteid. Tšaatšat oli kaasas palju. Valeri Bezzubov Mõne aja pärast hakkasid paarikesed lähedale põõsastesse kaduma. Teiste juurde tulid nad alasti. Vasja nägi kahte kiitsakat kaukaasia lehma, kes nigelat rohtu näpsasid. Kurat, kuidas praegu õgiks šašlõkki! Ta võttis tupest soome pussi, proovis sõrmega tera teravust ja tõmbas lehma kõri läbi. Kähku kooris ta lehma tagumistelt jalgadelt naha maha ja lõikas küljest, loputas koivad vees ja asetas sütele. Varsti oli praad valmis. See polnud küll šašlõkk, aga maitses hästi. Pärast heitsid mõned paarikesed kokku siinsamas lõkke ääres, tüdrukud ahhetasid ja häälitsesid eriti ekstaatiliselt. Teised elasid vaimustatult kaasa. Vasja asetas jala Petja tagumikule ja röökis takti: Raz, dva, tri! Raz, dva, tri! Kui hakkas hämarduma, sõitis seltskond koju. Teel arutati üksikasju. Piknik läks igati korda. Küll sai nalja. Esimesel kursusel paigutati vene filoloogid seitsmekesi Tiigi tänava tuppa. Õnneks oli see tuba täiesti eraldi. Esimesel päeval läksime tuhatoose ostma. Kui me kaupluse ukse ees seitsmekesi üksteise järel end üles seadsime, asusid kohe mõned kaaskodanikud meie selja taha, isegi küsimata, mida antakse. Õhtud möödusid meeldivalt. Kinnitasime uksepiida külge korvpallirõnga. Korvpallihaiged elasid tormiliselt kaasa, trampisid, röökisid ja plaksutasid. Tüdrukud meie all nurisesid, aga olid sunnitud leppima, sest meie ülevalpool pidasime endid intellektuaalselt kõrgemal seisvateks. Mõni õhtu kulus põnevale hiirejahile. Jahti juhtis Vitja. Ta kartis hiiri naeruväärselt, ronis hallikas soldatipesus öökapi otsa ja tantsiskledes seal hirmust, osutas sõrmega: Seal, seal! Tapa ta! Selle auks, kes osutus õnnelikumaks jahimeheks, sooritati väike saluut. Selleks heisati San Marino vabariigi lipp: määrdunud auklik jalanarts. Kõik pidid sisse võtma presidendi poosi, see tähendas, et laskuti küünarnukkidele ja põlvedele, tagumikud püsti. Saluuti sooritas Vanja. Tal oli kadestamisväärne võime lasta võimsat peeru nii mitu korda

52 Lihtsad lood kui vaja. Tavaline saluut nõudis kümmet lasku, pidulik San Marino aastapäeva auks kakskümmend pauku. Mina rääkisin poistele, et meil Kaukaasias tehakse veel nii, et kallatakse kannikate vahele peent liiva, mis efektselt minivulkaanina üles purskub. Keegi tõi järgmisel päeval taskus peotäie liiva. Kõik olid vaimustuses efektsetest pursetest. Naerda sai terve õhtu. San Marinos oli vali kord. Kõike reguleerisid billid. Üks kõige krõbedam kõlas vabariigi konstitutsioonis järgmiselt: Dura lex, sed lex! Kõik karjusid kolm korda: Dura, dura, dura! Langetati vabariigi lipp. Võtsime sisse presidendi poosi. Vanja lasi väikese saluudi, kui viitsis. Täpselt kell üks lülitati tuli välja. Katse. Juunikuus istusid kolm meesõpetajat õppealajuhataja, keemik ja matemaatik õpetajate toas ja suitsetasid. Koolimaja oli tühi eksamite aeg. Matemaatik rääkis noorest kehalise kasvatuse õpetajast, kellesse ta armunud oli. Ta käib, kui tantsiks jumalikult, kuratlikult. Käib nii, et kui me metsas elaksime, kargaks ma kohe ta kallale. Näita, kuidas ta käib, soovis õppealajuhataja. Matemaatik püüdis nõtkelt kõndida, aga lõi lootusetult käega. Õpetajate tuppa tormas abiturient Silvi. Ta juuksed olid sasitud, nägu äranutetud, pluus eest lahti. Kas direktorit ei ole? küsis ta hüsteerilise häälega. Ja hakkas siis suure häälega nutma. Pisarad voolasid mööda põski, ta pühkis neid käeseljaga. Nad vägistasid mu ära, tegid kambakat. Rahu, ainult rahu! Kes vägistas? Meie klassi poisid. Kus? Praegu spordisaalis mattide peal. Õppealajuhataja haaras telefonitoru, et miilitsasse helistada. Tüdruk pahvatas äkki naerma: Te uskusite, kui tore, et Valeri Bezzubov te uskusite. Nüüd võin ma küll lavakunstikateedrisse õppima minna! Kolm kaarti. Meksut, Priidu ja mina otsustasime Linda külasse tüdrukutele külla minna. Nädal varem käisid Linda küla tüdrukud Estonkas esitamas isetehtud satiirilist näidendit kolhoosi joodikutest ja loodritest. Tolle aja kohta oli näidend küllalt krõbe ja lõbus. Tüdrukud kutsusid meid külla. Meie olime sõja lõpuaastail, nagu ütlevad venelased, pervye parni na derevne. Olime täis naisevõtukihku. Meie külas oli poisse rohkem, Lindas aga olid meheleminejad tüdrukud millegipärast ülekaalus. Igaüks meist viis ema tagant veskisse Antonile puuda punakaid peeneid Kuubani maisiteri, mida jagati tubaka tööpäevade eest. Ise me seda maisi ei söönud, andsime kanadele ja loomadele. Anton maksis meile 30 rubla. Pühapäeval sõitsime kolhoosiautoga otse Suhhumi keskturule. Turu nurgas viskas leitnandipagunitega noormees kolme kaarti. Palju mehi seisis poolringis. Meksut trügis leitnandi ette, kükitas ja pani otsustavalt käe kaardile. Ja võitis. Siis aga kaotas kõik kolm kümnelist. Priidu kaotas kõik kohe. Mina vahepeal paar korda võitsin, aga lõpuks läks ka minu raha. Palusime raha tagasi, aga tursked vennad pressisid meid meestesummast välja. Sõitsime juhusliku autoga Drandasse. Otsustasime koju minna ülemist teed mööda. Kui kuulsast Dranda vanglast möödusime, ütles Meksut, et praegu oleks parem vanglas istuda, kindel lobi kindlustatud ja võimalus kaardimängu trikid ära õppida. Päike, mis rippus madalal mere kohal, ilusasti valgustas tagant kolme kurba kosilast, kes aeglaselt astusid mööda tolmust teed. Järgmisel pühapäeval sõitsime ikkagi Linda külla. Tuli sooritada uus retk Antoni juurde Kuubani maisiga. Meid võeti vastu kui kõige kallimaid külalisi. Hilissügisel oli veel igas peres ohtrasti tumedat Izabellat. Joodud sai mehemoodi. Õhtul olime küla kõige suuremas majas. Oli tantsu, lõbusaid ring ja seltskondlikke mänge. Mina

53 Lihtsad lood pidin vaatama kuud. Kui ma pintsakukäisest üles jõllitasin, valati näkku kruusitäis külma vett. Ööbima viidi väikesesse hurtsikusse. Savipõrandale laotati paksult õlgi, anti linad ja tekid. Selles majas elasid ainult kaks õde, vanemaid neil polnud. Hommikul ei mõistnud me kaua, miks kõik ümberringi naeravad. Lõpuks näidati peeglit. Meile oli söega joonistatud ette habe ja vuntsid. Isegi juuksed olid eestpoolt mustaks võõbatud. Naersime teistega kaasa, ehkki olime kergelt solvunud. Igatahes jäi kosimine ära. Minu esimene kana. Hädasti oli vaja kana, et suupisteks satsivit valmistada. Otsustasime, et laseme maha paar kolhoosi kana. Laupäeva õhtupoolikul läksime kanala juurde. Meksutil oli seljas üheraudne püss. Põõsastes siblis palju kanu. Meksut valis kobedama kana ja tulistas. Kana millegipärast hüppas korra üles, kaagatas ja oligi kuss. Teist kana tabas sama saatus. Viisime kanad Alberti juurde. Tema vanemad sõitsid Linda külasse pulma. Pimedas läksime kolhoosi tubakasara juurde, kus teadsime, et on suur tammetünn. Kaasas oli meil omatehtud kanderaam: kahe lepalati vahele oli seotud tugev pesunöör. Veeretasime tünni kanderaamile, sisse pistsime 30 liitrise punsu. Oli pilkane pimedus, vihma sadas kui oavarrest. Meie aga kandsime õlgadel vaati läbi pori ja veelompide. Punsu veeres vaadi sees ja kõlises põrgulikult. Paneb imestama, et keegi ei tulnud toast välja, et vaadata, mis killavoor seal liigub, ehkki sammusime ligi paar kilomeetrit mööda mäe uulitsat. Vedasime tünni mäkke. Armeenlane andis selle eest punsutäie kanget valget veini. Pühapäeval korraldasime sabantui. Laulsime ja tantsisime. Kui Malle keeldus joomast, kallas Albert talle klaasitäie veini krae vahele. Mina meelitasin armeenlanna Imastui õue suure kreekapähkli alla. Suudlesin ja katsusin teda, tema aga rabeles ja puikles vastu. Ütles, et ma teda ei armasta ja seepärast ta 2218 Valeri Bezzubov ei taha. Ega ma teda ei armastanudki, sest tal oli väga pikk nina. Lasin ta ohates lahti. Elu hilinemisega. Ema ütles mulle tihti, kui vihastas, et ma olen enneaegne. Ütles veel, et mina oma elu lõpetan päti ja paadialusena. Eks ema teadis paremini. Aga tol ajal ei olnud mul sellest sooja ega külma. Pole ma ennast kunagi vunderkindiks pidanud. Ilmselt ei sarnane ma geniaalse Tolstoiga, kes hiljem meenutas, et oli ema kõhus nagu pimedas vanglas. Pole ma ka Võssotski moodi, kes kriiskavalt kaebas, et emaüsas oli esimest korda vangis. Kaua peeti mind äbarikuks, kaua nimetasid paljud mind enneaegseks. Eriti ei vedanud mul naistega, nii et tuli kaua kannatada suurt paastu. Siis aga abiellusin ja mul on rõõmusilmne perekond. Siis aga äkki läks lahti, nagu oleks paradiisilüüsid avanenud. Nagu mingi võlur oleks minu ette laotanud võluvaiba: säh, söö, aga enam ei jõua. Äkki hakkasid nägusad preilid ja naised minu vastu suurt huvi ilmutama. Püüan teha, mis suudan, aga vanas eas pole enam seda jõudu, lusti ja jaksu. Ja ongi see kõik mehhaaniliselt üksluine ja üldkokkuvõttes tühi töö ja vaimu närimine. Nagu kord Moskvas mulle üks juudi tark ütles: Ja kõike seda pead sa taluma ühe kahtlasevõitu kõhuvärina pärast. Lõpetuseks tahan nimelt ütelda, et olla enneaegne polegi nii halb, kui näib, elus on kõik nii imepäraselt muutlik. Iga koer saab oma teenitud palga. Kaks esimest surma. Poisikesena kukkusin purdest alla. Lendasin kõhuli jõkke, sain kõvasti põrutada. Ema viis mind Suhhumi haiglasse. Rajooniarste ta ei usaldanud. Pandi mind suurde palatisse, kus lamasid Tkvartšeli kaevurid käte ja jalgademurdudega. Mõnede kohale olid ehitatud grotesksed raudsed monstrumid, mis jäsemeid venitasid. Hiirvaikselt lamasin noorte ja tervete meeste keskel, kes hommikust õhtuni rääkisid rõvedaid anekdoote ja lugusid. Mina sain juba vene keelest päris hästi aru ja mõned ropud anekdoodid on siiani meeles. Vanamees minu kõrval nurgavoodis 2219

54 Lihtsad lood sonis ja oigas vahetpidamata. Õhtul avas ta korraks silmad, korises kohutavalt, kiunatas südantlõhestavalt ja jäi vait. Kohe tõsteti ta kanderaamile ja viidi ära. Kell kümme jäin ma paugupealt magama. Mõne aasta pärast, sõja lõpupoole lasi kurttumm kolhoosivalvur maha abhaasia poisikese. Nad tulid Kodori tagant kümnekesi kartulivargile. Üks jäi kartulipõllule külili, raske punane vereplekk vasemal küljel. Külarahvas jooksis kokku. Valvur seletas käte abil, kuidas ta tulistas. Oli täiskuu, tema varitsenud suure lepa all ja kümne sammu tagant kõmmutanud kartulivarga maha. Mehed mõõtsid vahemaad, arutasid tõsiselt, kuidas oleks parem varitseda ja kindla peale lasta. Kahetsesid väga, et polnud kaheraudne püss, oleks võinud veel teise musta maha kõmmutada. Naised ahhetasid. Lapsed vaatasid tõsiselt. Mulle jäid eluks ajaks meelde suured porikärbsed, kes tähtsalt roomasid mööda vereplekki, ronisid suhu ja ninna. Sestsaadik ma mõistsin, et inimeselooma elu on väga habras, surm aga on loomulik nähtus. Kõige häbiväärsem häbi. Sõjaajal käis meie külast tihti läbi kerjuseid. Vahel andis ema neile tüki maisijahukaraskit ehk tsureki, kui oli. Kord olin üksinda kodus. Aiavärava taha ilmus nälginud vanamees, seljas kohutavalt vana ja räbaldunud sinel. Ta palus: Hlebca. Mina aga kuulsin: Perca. Ma ei tea, kas ma tõesti kuulsin just nii või lihtsalt tahtsin nii kuulda. Vene keelt ma oskasin juba päris hästi. Rõõmsalt lippasin suvekööki ja võtsin naela otsast nööritäie kuivatatud punaseid piprakaunu. Ulatasin selle lahkelt kerjusele. Ta vaatas mulle otsa heledate nukrate silmadega ja lausus vaikselt: I tak gorьko. Ja sammus edasi. Ega meil sel päeval leiba ei olnudki. Oli vaid külma maisiputru ehk mamalõgat. Nüüd vahel, kui ma ei saa kohe magama jääda, tulevad igasugused asjad meelde. Mulle näib, et see ammune juhtum kerjusega on minu kõige häbiväärsem häbi. Olen hiljem teinud nii mõndagi kõlvatut, aga see näib see kõige nurjatum. Valeri Bezzubov Saatuse sirgtee võib kergelt kiiva kiskuda. Juulikuus tulin Siberist Tallinna. Esialgu ei julgenud Balti jaamas isegi teed onu juurde küsida, sest terve aasta sai rääkida ainult vene keeles ja eestikeelseid sõnu oli raske ritta seada. Nagu oleks kurgus mingi imeväike kramp istunud. Tallinnas otsisin üles sõbra Leo. Ta oli Siberist Mahtra sõdalaste järeltulija, purupaljas orb, põdes konditiisikust. Aga imehästi mängis tantsulugusid austria akordionil. Kummalgi polnud raharaasugi. Vahe seisnes ainult selles, et mul oli piiramatu krediit nii Tallinnas kui Tartus, temal aga polnud siin ilmas kedagi. Mul oli veel Kaukasuses armastav ema, kes ikka mulle raha saatis. Sõitsime Sakku tädi juurde. Tädi andis kopsaka kõhutäie, tädimees ammutas kopsikuga suurest piimanõust tõmmut hiidu. Ta parandas Saku õllevabrikus hooratta rihma ja tõi vankril koju haltuura tasu. Ammutas uue tumeda kosutava kopsikutäie, jõi, pühkis käeseljaga suu puhtaks, süütas järjekordse Priima, tegi tähtsa ilmega paar ringi mööda taluhoovi, patsutas hobust paksule tagumikule. Hobuse unustas ta vankri ette, viskas talle vaid sületäie heinu ette. Mõtiskles vahest talupidamisest kollektiviseerimise eel. Tädi muigas irooniliselt, sest ta teadis, et õhtuks on õlu joodud ja rahu majas. Peremees aga kadus rehe alla kindla järjepidevusega. Õhtul andis tädi meile veel piima rukkileivaga. Kuidas meie kõhud sellele plahvatuslikule segule õllest ja piimast vastu pidasid, jääb saladuseks. Aga õige on, et noorus on ilus aeg. Tädi andis mulle veel kaasa 25 rubla. Säh, poiss, see kulub sulle ära. Hilisõhtul jõime veel Viru tänava räpases õllekeldris kaks heledat õlut. Keldri laealusest tolmusest aknast nägi ainult sahisevaid jalapaare. Leppisime Leoga kindlalt kokku, et kohtume hommikul Balti jaama piletikassa juures. Pidime koos Tartu sõitma, et ülikooli astuda. Hommikul Leod ei tulnud. Arvasin, et sõidab hiljem järele. Astusin ülikooli ja nüüd olen see, kes ma olen. Aastaid hiljem kuulsin, et Leo proovis naaberhoones sõiduauto rattaid maha kruttida. Ühe autoga sai juba hak

55 Lihtsad lood kama, töötuhinas teise kallal võeti ta kinni. Sai mitu aastat laagripõlve maitsta. Tal vaesekesel oli vaja raha ülikooli astumiseks. Kui ta oleks tol õhtul õllekeldris vaid nimetanud, et võtame rattad ette, oleks ma sõnalausumata temaga kaasa läinud. Nüüd ma tean mõndagi inimesest, tean, kui kerge on kuristikku kukkuda. Viru väravad. Hommikul sõitsin kesklinna esimese bussiga. Olin täis kui tinavile, sest sai kõvasti võetud sõprade juures. Teised keerasid magama, mina pidin minema bussijaama, et pärastlõunal Tartusse loengule jõuda. Kesklinnas taarusin mööda Viru tänavat, et mõnes varajases kohas end veidi kohviga turgutada. Viru väravate all jäin seisma. Jäin seisma vaateakna ees, kui nägin väljapandud naiste siidsukki. Nad olid lehvikuna akna taga üles seatud, nagu tantsiks jubedat ja kõlvatut kankaani. Pilt näis nii košmaarne ja groteskne, et hakkasin oksendama. Kõnniteele jäi kõver, rosoljest punakas haisev juga. Peagi öökisin kogu sisikonna välja. Nüüd, kui Viru väravaid näen, kipun tahtmatult oksendama. Vastik linn see Tallinn. Tuhatoos. Olin äsja valitud ülikooli komsomolikomiteesse. Juhtusin ühel päeval olema intritoas kahekesi Kaganiga. Ta kandis alati musta drappmantlit, musta kaabut ja musti prille. Ta vihjas, et teab, et mu isa oli Saksamaalt vangist otsetapiga Siberisse viidud. Tuhatoos minu öökapil oli kuhjaga kägardatud paberit täis. Süütasin suitsu ja viskasin põleva tiku tuhatoosi. Kui paber oli peaaegu põlenud, kallasin klaasist vett peale. Tuhatoos pragunes kaheks tükiks. Võtsin teravamate nukkidega poole pihku ja sisistasin: Kui sa oma räpast suumulku kuskil paotad, löön su pea ja näo klaasitükiga veriseks. Ta läks vaikides toast välja. Moto: Tšehhov võttis laualt tuhatoosi ja lausus: Tahate, homseks kirjutan loo sellest. Kahjuks jäi lugu tuhatoosist kirjutamata Valeri Bezzubov Komsomolikomitees ei õnnestunud mul kaua olla, istusin vahest ainult paaril kolmel koosolekul. Tavaliselt istusin pika punase kaleviga kaetud laua lõpus. Viimati arutati ühe viienda või kuuenda kursuse arstiteaduskonna üliõpilase personaalküsimust. Mulle oli ta meelde jäänud kui hea klaverimängija, kes tavaliselt esines aulas pidulikel aktustel. Ta pikkade sõrmedega klaverimängijakäsi punasel kalevil ilmselt värises. Tolleaegne komsomolikomitee esimene sekretär nõudis rangelt: Kõik töörahva petturid peksame halastamata komsomolist välja. Tema nägu tõmbus punaseks, kõrisooned tõmblesid kramplikult. Muidugi nii ka otsustati. Jäin pärast koosolekut teistest maha ja tunnistasin sekretärile, et ei saa enam komitee liige olla, sest ma varjasin, et minu isa oli Saksamaal vangis ja peab nüüd Siberis iga nädal miilitsas end näitama. Õnneks jäeti mind ülikooli. Mõjus vahest see, et ise üles tunnistasin. Võib arvata, et sekretär ei olnud eriti verejanuline. Aga hiilgavalt alanud karjäär jäi pooleli. Terav nuga. Õppisin siis Estonka algkooli kolmandas klassis. Meil oli suurepärane õpetaja. Ta õpetas meile palju igasuguseid mänge. Suured vahetunnid kestsid tihtipeale kolmneli tundi. Õpetaja läks alla külapoodi, meie aga mängisime laptuud, tuld, lippu. Eriti armastasid poisid mängida kulli mingisugustel lõunamaistel mändidel, mis laiutasid oma painduvaid oksi kooliõuel otse nõlvaku kohal. Turnisime neil ja hüppasime oksalt oksale kui väikesed pärdikud. Imelik küll, aga keegi meist ei sadanud alla ega saanud viga. Kui sadas maha päris suur lumi, kaevas õpetaja koos vanemate poistega maasse peenemat sorti lepapalgi, lõi külge risttala, mille otsa sidus väikese kelgu. Poisid keerasid lihtsat karusselli, poisid ja tüdrukud istusid või heitsid kõhuli kelgu peale, palju neid mahtus. Kramplikult kelgust kinni hoides ei suutnud nad suure hoo tõttu kelgul püsida. Naeru ja kilkamist oli palju. Mina ei suutnud veel tõusta, kui ringis pudenes laiali uus sats poisse. Minu ette libises mööda lund väike taskunuga, mis kukkus, ma nägin, klassivend Oskari 2223

56 Lihtsad lood taskust. Võtsin selle kähku üles ja pistsin tasku. Esialgu täiesti mõtlematult, hiljem oli aga nagu häbi tagasi anda. Minusugusele poisile oli selline nuga tol ajal tõeline aare. Õhtul videvikus läksin üle tee kõrge Uus Meremaa männi juurde. Männil oli ilus punakaspruun krobeline koor. Tüvi oli nagu väikestest kooretükkidest kokku seatud. Proovisin noaga koort lõigata, siis pistsin kooretüki alla, püüdsin ta lahti kangutada. Nuga läks praksti pooleks. Viskasin nüüd kasutu mänguasja metsmandariini paksu teravasse hekki. Terav valu käis läbi südame ja kõhukoopa lõi õõnsaks. Noruspäi läksin koju. Sel õhtul ei tahtnud koolitükkide tegemine edeneda. Lublini lummus. Borsukevitšid kutsusid mind külla. Ostsin nelgid ja õhtul olingi kohal. Mind kostitati väga maitsvate roogadega. Naine oli ilmselt hea perenaine. Ta oli mu kaasmaalane, pärit vist Sverdlovskist. Jõime. Pan professor rääkis vene keele õpetamise raskustest poola üliõpilastele. Mul oli juba ka poole aasta kogemus, nii et kinnitasin takka. Äkki minus miski kihvatas. Vist oli palju pihlakaviina ära joodud. Hakkasin vihaselt peremeest süüdistama ja maha tegema. Ütlesin talle, et ta on ennasttäis kui kalkun, et ta käitub üliõpilastega ebademokraatlikult. Eriti rõhutasin, et ta töötab tobedate Moskva programmide ja mallide järgi. Kõik see oli tõsi, aga mis õigus oli mul teda süüdistada? Ta suhtus minu juttu stoiliselt. Mina tema asemel oleks solvaja armutult läbi peksnud ja ukse taha visanud. Ja ma olin tema jaoks suure võimsa maa esindaja, kellel puutumatuse maine. Perenaine vahtis üksisilmi laudlina. Mulle millegipärast paistis, et ta meest ei armastanud. Naist piinas sügav nostalgia, ääretu koduigatsus. Aga nad elasid koos, neil olid ühised lapsed, neil oli raske vaevaga ja range kokkuhoiuga soetatud kahetoaline kooperatiivkorter. Nad olid ühise varanatukese külge aheldatud kui orjad. Lõpuks läksin koju. Linn magas. Päike oli tõusmas. Sattusin suurele hoovile, mida ümbritsesid leinakased ja pajud. Hakkasin leinapaju all vaikselt tiirlema. Valeri Bezzubov Kergelt kastesed oksad jahutasid viinauimas pead meeldivalt. Tiirlesin ikka kiiremini painduvate okste all. Oleks keegi mind aknast näinud, oleks mind kindlasti hullumajja viidud. Kõik aga magasid veel. Tahtsin vabaneda, õhku tõusta. Tahtsin siinsamas sellel võõral hoovil ja võõral maal kohe surra, salapärases lootuses, et sulan ühte selle puu iluga või valgun laiali taevasinises rõõmsa õnneliku ja lõputa eksistentsina. Ei mõista praegugi, kuidas ma tol hommikul ellu jäin. Mingi sisemine hääl ütleb, et jäin elama ainult selleks, et nüüd see lummav lugu kirja panna. Kunsti kosutav jõud. Läksime Sergeiga Aleksei Ivanovi kontserdile, mis toimus ülikooli klubi tillukeses saalis. Saal ei olnudki täis. Eestlastele oli vist laulja nimi vähe tuttav. Kuulamas olid peamiselt muusikakooli õpilased ja vene filoloogid. Aleksei Ivanov laulis hästi, iga lauluga ta mahlakas hääl paisus. Eriti hoogu sattus pärast vaheaega, kui ta puhvetis mitu konjakipitsi jõi. Meie ka ütlesime üksteisele, et mesto artista v bufete, ja võtsime mõned klaasid taskupärasemat vermutit. Kontserdiaeg oli ilmselt täis, laulja aga laulis ja laulis. Ta nagu tahtis kellelegi tõestada, kätte maksta selle eest, et pidi laulma siin võhivõõra linna pooltühjas saalis. Arvatavasti tundis ta äärmist üksindust, tundis enesepõlgust viinauima pärast, milles ta viibis. Iga ta laul võeti vastu tormilise aplausiga. Ta muheles heakskiitvalt. Ta laulis ennastsalgavalt, see võrratu artist! Pärast kontserti jõime Sergeiga veel vermutit. Puhvetisse jäid veel mõned paarid. Ivanov istus koos saatjaga nurgalaua taga ja kulistas pits pitsi järel konjakit. Saatja püüdis tulutult teda tagasi hoida. Lahkusime puhvetist kohe pärast lauljat. Klubi ees ootas voorimees. Neid veel oli tol ajal. Ülemeelikus tujus võtsime troska. Kogu tee Tiigi tänava intrini röökisime laulda: Artilleristy, Stalin dal prikaz / Artilleristy, zovet Otqizna nas!

57 Lihtsad lood Viimaste sõnade juures põrutasime jalaga vastu troskapõhja. Kumbki meist laulda ei osanud, see eest röökisime nii, nagu häälepaelad võimaldasid. Ime, et keegi meid öörahu rikkumise pärast miilitsasse ei toimetanud. Ajad olid veel leebed ja viinamehi taga ei kiusatud. Voorimees istus pukis vaikselt, ta hobune sammus rahulikult. Ju nad olid varemgi näinud ja kuulnud tudengite trallisid. Binokkel. Kui sain suurema honorari, ostsin endale binokli. Oli päris tugeva suurendusjõuga. Heast binoklist olin unistanud lapsepõlvest peale. Kolm korda vaatasin binoklist asjalikke toonekurgi, kes Võhandu luhal konni noolisid. Rohkem pole binokkel kätte juhtunud. Aga ma ei kahetse, sest on suur rõõm, kui kas või mõni unistus siin elus täide läheb. VALERI BEZZUBOV ( ) sündis Abhaasi ANSVs Gulripši rajoonis Estonka külas. Ta õppis Estonka algkoolis , Vladimirovka 7-klassilises koolis , Suhhumi 2. poeglaste koolis , Prokopjevski 2. töölisnoorte keskkoolis ja Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna vene keele ja kirjanduse osakonnas Pärast ülikooli töötas ta Lihula keskkoolis õpetajana , ajalehe Kaevur korrektori ja kirjandusliku kaastöölisena Kohtla-Järvel , Kukruse 7-klassilise kooli õppealajuhatajana Oli a-st 1959 Tartu ülikooli vene kirjanduse kateedri õppejõud, a-st 1960 vanemõpetaja, vene kirjanduse õppejõud Lublini ülikoolis Poolas , a-st 1973 Tartu ülikooli dotsent, kateedrijuhataja. Sai aastal filoloogiakandidaadi kraadi väitekirjaga Leonid Andrejev ja vene realism 20. sajandi algul. Akadeemia kolleegiumi liige ENN TEGOVA. Sarjast Tartu näod 2226

58 Margit Keller TARBIMISKULTUURI PINGED TÄNAPÄEVA EESTIS Margit Keller Tarbimiskultuur on osa argikultuurist ning täidab turumajanduslikus ühiskonnas väga olulise osa inimese elust. Suhete loomine, identiteedi kujundamine ning enese positsioneerimine ühiskonnas on väga tihedalt seotud tarbimisotsustustega, hõlmates nii korterija autoostu kui laste kooli valikut. Ka Eestis on selline tarbimiskultuur pärast N. Liidu lagunemist jõudsalt arenenud. Võime seda analüüsi hõlbustamiseks tinglikult nimetada läänelikuks. Defineerivad mõisted on siin turumajandus ja tarbimisvabadus, mida mõistetakse ühe olulisema kodanikuvabadusena ning realiseeritakse eeskätt indiviidi eraelus. Samuti on läänelik tarbijakultuur vähemalt teoreetiliselt impersonaalne ehk võimaldab kõigile, kel leidub raha, ligipääsu mis tahes kaupadele (vt Slater 1997). Ometi ei saa rääkida lääneliku kultuuri pealetungist selles mõttes, nagu jäljendaksime üksüheselt meile tahes või tahtmata eeskujuks olevaid lääneriike, olgu need siis Soome, Rootsi või USA. Nõukogude aja pärand, Eesti Vabariigi arendamisega seotud kohalik kogemus ning läänemaailma mõju on keerukas vastastoimes, mis kujundab just meile iseloomuliku postsovetliku tarbimiskultuuri. Kui küsida, kas Nõukogude Eestis tarbimiskultuuri polnudki, siis võib öelda, et praeguses läänelikus tähenduses kindlasti mitte. Siinne artikkel käsitlebki tarbimiskultuuri muutust kõige laiemas mõttes, s.t kultuurimudeli muutust, mis on toonud kaasa uued väärtused ja sotsiaalsed suhted ning teisendanud oluliselt ka inimese ja kauba suhet. 1 Kahe eri laadi tarbimiskultuuri nõukogude 1 Eesti sotsioloogid on teinud mitmeid deprivatsiooni, kihistumise, edukuse-ebaedukuse ja vaesuse uuringuid, kus tarbimine moodustab olu ja praegusaegse kõrvutamine toob esile kultuuridevahelise dialoogi ja konfliktid, mida inimesed oma isiklikes elumaailmades läbi elavad ning mis on jälgitavad ka avalike diskursuste tasandil. Siiski ei teki praegusaja tarbimiskultuuri pingeväljad mitte ainult nõukogude aja kogemusi sisaldavast kollektiivsest ja isiklikust mälust, vaid ka üldisematest moraalsetest pingetest, mida kätkeb läänelik tarbimiskultuur. Need aga võimenduvad omakorda meie nõukogude kogemuse taustal, sest erinevalt stabiilsetes kapitalistlikes ühiskondades üleskasvanud ja elanud tarbijaist on suurel osal meie inimestest unikaalne võimalus võrrelda eri ühiskonnatüüpe. Pidevad enese ja lähedaste tarbimispraktika ning kogu ühiskonna kõrvutused ajateljel nõukogude aeg versus praegusaeg ning ruumiteljel praegune Eesti versus arenenud Lääs moodustavad koordinaadistiku, millel Eesti inimene iseennast tarbijana ning meie tarbimiskultuuri tervikuna mõtestab. Alljärgnev on kokkuvõte minu viimaste aastate uuringutest, mida ühendavaks metodoloogiaks on tekstianalüüs. Esimene uuring (Keller, Vihalemm 2003) keskendub sellele, kuidas noored inimesed, enamasti üliõpilased, nii intervjuude (kokku 25) kui esseede (kokku 45) vormis käsitlevad tarbimiskultuuri arengut taasiseseisvunud Eestis. Teine uuring põhineb Eesti Ekspressis ilmunud mobiilside trükireklaamtekstide analüüsil aastaist ning keskendub vabaduse kui reklaamis pakutava väärtuse sisu transformeerumisele aastate jooksul (Keller 2005b, ilmumas). Kolmanda uuringu (Keller 2005a, ilmumas) huvikeskmes on uus, lausa rämpssõnaks nimetatud mõiste šoppamine, täpsemalt see, kuidas tarbijad selle mõiste tähendust mõtestavad. Uurimuse empiirilise andmestiku moodustavad 71 Tallinna ja Tartu eestikeelse tarbijaga tehtud lühi- ja süvaintervjuud. Neljanda uurimuse peateema on üle 45-aastaste eesti keelt kõnelevate Tallinna ja Tartu elanike (intervjuusid kokku 39) arusaamad praegusest tarbimismaailmast, ostukeskustest, valikust ning ka kriitikast tarlise osa (vt nt Kutsar et al. 1999; Einasto 2002; Pavelson, Luuk 2002; Õun 2002). Seni väheuuritud tarbimise kultuuriliste ja sümboliliste aspektidega tegelevad eeskätt Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool (vt Kannike 2002; Kõresaar, Anepaio 2003) ning kultuuri-uuringuline (cultural studies) suund, mida edendatakse TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnas. 2229

59 Tarbimiskultuuri pinged tänapäeva Eestis bimisühiskonna aadressil (Keller, Vihalemm 2004). Tähelepanu keskmes pole mitte see, mida tarbijad kaupu ostes ja kasutades n-ö päriselt teevad, vaid see, kuidas eri tekstiloojad, s.t needsamad tarbijad ise või ka reklaamitegijad, tarbimist ja sellega seotud teemasid mõtestavad, ehk representatsioon. Viimase mõiste käsitlus lähtub Briti kultuuriuuringute suurkujult Stuart Hallilt (vt Hall 1997), kelle järgi on representatsioon sotsiokultuuriliselt determineeritud tähenduste loomise protsess, mis toimub mitmesuguste märgisüsteemide kaudu. Siinkohal on selleks verbaalne keel ning pildiline keel trükireklaamides. OBJEKTIIVNE JA SUBJEKTIIVNE KULTUUR: NÕUKOGUDE JA TÄNASE TARBIMISKULTUURI ERINEVUS Edasiste teoreetiliste ja analüütiliste mõttearenduste juures tuleb meeles pidada, et tegemist on eri tekstidest esilekerkivaid representatsioone mõtestada aitava ülevaatega, mitte püüdega rekonstrueerida tõest ja täielikku pilti kas siis nõukogude aja või praegusaja tarbimispraktikatest. Kahe ühiskonna tarbimiskultuuri võrdluseks on inspiratsiooni andnud Saksa sotsioloogiaklassik Georg Simmel (1997) ning teda interpreteerinud Briti tarbimisantropoloog Daniel Miller (1987). 2 Simmel on oma 20. sajandi algusaastatel avaldatud kultuurifilosoofilistes esseedes jaganud kultuuri kahte ossa objektiivne või ka objektide/asjade kultuur (objektive Kultur, tema varasemates teostes Sachkultur) ning subjektiivne, isiksuse kultuur (subjektive Kultur, ka Persönlichkeitskultur). Esimene on kõik inimeste loodu, s.t kultuurilise tegevuse produktid, mida struktureerivad kultuurivormid. Objektiivse kultuuri alla ei hõlma Simmel mitte ainult esemeid, nagu kunstiteosed või tarbekaubad, vaid ka näiteks seadused, normid, traditsioonid kõik see, mis on subjektiülene, 2 Simmeli ja Milleri käsitlusele lisaks on abiks olnud muudki sotsioloogide ja antropoloogide uurimused (antropoloogidest näiteks Verdery 1996; samuti Patico 2002; Rausing 1998; Chelcea 2002 jt; sotsioloogidest Campbell 1987, 1998; Bauman 1988, 1992, 2000; Sztompka 2000; Kennedy 2002; Gronow 1997, 2003) Margit Keller elab mingil ajaperioodil mingis kindlas ühiskonnas justkui oma elu. Teisalt inkorporeerivad üksikisikud neidsamu objekte, kultuurivorme oma isiklikku ellu, arendavad ja täiendavad ennast ning loovad sedakaudu ka uusi objekte. Toimub pidev ringlus, mille ideaalne tulemus peaks Simmeli järgi olema isiksusele sisemiselt omase harmoonia ning täiuse maksimaalne avaldumine. Simmeli üheks põhiküsimuseks kujuneb see, mil määral saavad indiviidid modernse maailma ülimalt keerukast ja mahukast objektiivsest kultuurist osa, mil määral suudavad nad sellest endale kasulikku ja täiustavat ammutada ning mil määral sunnib modernse elu keerukus, objektide rohkus neid alla vanduma ning võõrduma sellest, mida nad enam hoomata ei suuda. Simmel on modernse, detailsel tööjaotusel ning rahamajandusel põhineva ühiskonnakorralduse suhtes juba 20. sajandi algul üsna pessimistlik ning tõdeb, et sageli areneb üha rafineeritumaks muutuv objektiivne kultuur justkui oma sisemise loogika järgi, millest inimesel on raske aru saada. Subjekti ja objekti n-ö taaskohtumine muutub keeruliseks. Seda nimetab ta kultuuritragöödiaks: Objektiveerunud vaimu üha lõpmatult kasvav hulk esitab subjektile nõudmisi, tekitab temas kaugeid püüdlusi, annab talle teravalt mõista, et ta on ebaadekvaatne ning abitu, mässib ta totaalsetesse võrgustikesse, millest tervikuna, ilma üksikelemente valdamata, ei ole võimalik põgeneda (Simmel 1997/1911: 73). 3 Sellisest skeemist lähtudes võib proovida mõtestada, missugune oli tarbimiskultuur Nõukogude Eestis. 4 Tollast objektiivset tarbimiskultuuri, s.t indiviidiüleseid norme, tegevusi ja tavasid ning ka materiaalseid objekte (samuti nende tootmist ja jaotust/müüki), on võimalik jaotada mitmeks kihiks. Ühelt poolt näeme tarbijate meenutustes (ning kas või Eesti rahva elulugude kogumikus) selgesti ametlikku objektiivset kultuuri, mis ühelt poolt koosnes omamoodi puritaanlikust (Campbell 1987, 1998) ning vähenõudlikule tööle orienteeritud kommunismiehitaja eetikast, mida täiendas nõukogude inimese vajaduste igakülgse ra- 3 Autori tõlge Simmeli teksti ingliskeelsest versioonist. 4 Nõukogude aja all mõtlen siin eeskätt nn küpset sotsialismi (1970. ja aastaid, mitte näiteks vahetult sõjajärgset aega vms), millele implitsiitselt viitab ka suurem osa empiirilisest materjalist, kus mõiste nõukogude aeg esile tuleb. 2231

60 Tarbimiskultuuri pinged tänapäeva Eestis huldamise ametlik retoorika. Tegelikel poelettidel aga haigutas tühjus, see vähene, mida pakuti, oli hall ja homogeenne. Järjekorrad ning defitsiit ehk kaubakülluse ja -valiku puudumine olid peamised märksõnad. Sellel tasandil oli peamine käibiv kapitaliliik kui kasutada Pierre Bourdieu (2003) jaotust nagu kapitalistlikes ühiskondadeski majanduslik kapital. Seda iseloomustab käibefraas tollal oli raha palju, kuid osta polnud midagi. Raha näiline rohkus tekkis tema madalast väärtustatusest ihaldatud, defitsiitsete kaupade hankimisel, sest ainult raha abil oli väga raske defitsiidiühiskonnas toime tulla. Teisalt eksisteeris kõigile teada ja tuttav, kuid formaalselt olematu, objektiivse kultuuri ametlikult nähtamatu pool. See koosnes nomenklatuurile antud privileegidest, eripoodidest, orderitest ja ostulubadest. Teisisõnu sellest, mis andis väljavalitutele ligipääsu enamikule kättesaamatuks jäänud või väga harva kätte saadud hüvedele ja kaupadele. Sel tasandil käibis peamiselt isikliku lojaalsuse ja ideoloogilise sobivuse poliitiline ja ka sotsiaalne kapital. Nõukogudeaegset nn teist majandust (vt nt Verdery 1996) ehk siis letialuse, defitsiitse kauba liikumist tutvuste kaudu võib Simmelist lähtudes nimetada ka mitteametlikuks objektiivseks kultuuriks. Seal ringlesid näiteks Lääne kaubad, millel oli keerukas sümboliline, sageli ka ametlikule korrale vastuseisu tähistav tähendusvõrgustik. Valitsesid vastastikustel teenetel ja tutvustel (seega sotsiaalsel kapitalil) põhinevad suhted. Mõned uurijad on seda võrrelnud lausa Marcel Maussi (2002/1950) kingitusemajandusega, kuid nende kahe võrdsustamine oleks liialdus. Enamasti ei olnud tegu kinkijapoolse initsiatiiviga, vaid teenete palumisega, millele vastuteene osutamise võimatus (näiteks kui endal ei olnud ligipääsu atraktiivsetele kaupadele, õigeid tutvusi) tekitas frustratsiooni ja ebameeldivat võlatunnet. Ometi võib öelda, et kõiges oma ilus ja alanduses oli see objektiivse kultuuri osa otsekui puhver, mis aitas defitsiidikogemust ja puudust, repressiivse ideoloogilise süsteemi igapäevaelulist väljendust kergemini taluda või vähemalt selle tingimustes kuidagimoodi hakkama saada. Simmeli (1997/1916) ning Milleri (1987) põhjal võime järeldada, et suur osa nõukogudeaegsest ametlikust objektiivsest ning sügavalt ideoloogilisest tarbimiskultuurist tekitas indiviidi subjek Margit Keller tiivsel tasandil vastuseisu. Miller on olulisena välja toonud objekti ja subjekti taasühinemise, objekti taasomaksvõtmise (reappropriation) mõiste. See toimub erasfääris subjektiivse kultuuri tasandil, justkui suleb ringi ja pakub tarbijale tähenduslikku osasaamist ümbritsevast tarbimiskultuurist. Nõukogude ühiskonnas oli selles protsessis märkimisväärne osa sümbolkaupadel, mis olid enamasti hangitud mitteametliku objektiivse kultuuri institutsionaliseerunud letialuse teenetemajanduse abil ja said sedakaudu eriti tähenduslikuks ja omaks. Kuigi oli olemas rahaline vahetus ning tutvuste kaudu kaupu hankides oli rahal oma koht sümbolilise ning majandusliku vahetuse vastandlikud loogikad eksisteerisid kõrvuti ja omavahelise põimumise kaudu pingeid tekitades (vt ka Bourdieu 2003; Baudrillard 1976), võime siiski väita, et sel viisil saadud kaubad, olgu nendeks siis banaanid, teksased või autod, olid sageli just oma personfitseerituse, sotsiaalse kapitali kaasatuse tõttu tugevama sümbolilise laenguga kui praegused, raha abil impersonaalselt ja universaalselt turult hangitud tooted ja teenused. Viimaste (vähemalt ostueelne ja ostu mõjutav) pseudopersonaalsus on aga tekitatud professionaalsete turundajate ja brändiloojate poolt reklaamitööstuse mitmesuguste promotsioonitekstide kaudu ega tulene mitte niivõrd konkreetsetest isiklikest suhetest. Mitmesuguseid keerukaid teid pidi hangitud defititsiitsete kaupade tarbimist võib mõtestada omamoodi vastuhakuna režiimile, olgugi et see oli sageli teadvustamata, seda ei reflekteerita (vt Keller, Vihalemm 2003; Kõresaar, Anepaio 2003; vrd ka Švab 2002; Chelcea 2002). Kõige kaudsemalt oli tegu vabaduse väljendusega, nõukogude võimu eitamisega, kuid isiklikul, mikrotasandil ka personaalse identiteedi ja staatuse loomisega üldise ühtlustamispüüde tingimustes. Nagu ütleb Verdery, see andis võimaluse sul eristada end kui indiviidi oludes, kus visalt püüti homogeniseerida kõikide võimalused ja maitse ühetaoliseks inimhulgaks (Verdery 1996: 29, vt ka Keller, Vihalemm 2003). Postsovetlik siire on tarbimiskultuuri ning subjekti ja objekti suhteid radikaalselt muutnud. Vaba konkurentsiga turumajandus, mille aluspostulaatideks vähemalt teoreetiliselt on tarbija suveräänsus, täielik valikuvabadus ja universaalsus ehk siis raha kaudu peaaegu kõige kaubastamise ja omandamise võimalikkus (vt Slater 1997), toob esile nõukogude aja 2233

61 Tarbimiskultuuri pinged tänapäeva Eestis mälestuste ning praeguse rahal põhineva tarbimiskultuuri pinge. Ühelt poolt näeme uut objektiivset kultuuri, mida täidavad uued kirevad materiaalsed objektid: bränditud ja rohkelt reklaamitud kaubad, krediitkaardid jpm, ning uued kultuurivormid nagu reklaam, nn šoppamine, turismireisid kaugetesse paikadesse või kas või pulmad Stockmannis. Uut laadi kaubastatud objekte, uusi materiaalseid objekte ja kultuurivorme sünnitab ning taastoodab kapitalistliku majanduse tihe konkurents, mis sunnib kasutama jõulisi ja sümboliliselt keerukaid turundusvõtteid. Viimastes on domineerivaks orientatsiooniks, briti teoreetiku Colin Campbelli järgi koguni konsumeristlikku Läänt üldse elushoidvaks mootoriks, nn romantiline eetika, mis kutsub indiviidi kaupu ostes ja kasutades rakendama oma kujutlusvõimet (reklaami abiga mõistagi) ning andma voli ihale, et elada võimalikult naudinguküllast elu. Midagi sellist ja sellises ulatuses nõukogude aja objektiivne kultuur, ei oma ametlikul ega mitteametlikul tasandil, ei pakkunud. Kuidas toimub nende uute objektide ja vormide (taas)omaksvõtmine ja nende abil enese arendamine ning õnne otsimine praegusaja inimeste subjektiivse kultuuri tasandil, ongi allpool vaadeldud uuringute üks peaküsimus. Arvata võib, et siit leiame siirdeprotsessidele, kiiretele muutustele iseloomuliku lõhe vähemalt mingi osa elanikkonna puhul. Endise letialuse mitteametliku objektiivse kultuuri ning selle subjektiivsete avaldumisvormide kokkuvarisemine on ühelt poolt suur rõõm, sest ei ole enam vaja tunda defitsiidiga kaasnevat alandust. Samas on peaaegu ainsaks vahendajaks nüüd raha, mis annab vähemasti enamiku kaupade hankimisel küll vabaduse isiklikest sõltuvustest, on universaalne ja impersonaalne, mida aga paljudel ei ole piisavalt. Vaba tarbija seisab vähemalt teoreetilise mudeli tasandil silmitsi rahaga ja objektiivse kultuuriga. Viimase sisemisest loogikast tulenev surve maksimaalselt tarbida, end tarbimise kaudu defineerida on tugev, sest ülalmainitud romantilisele orientatsioonile asub siin tugevaks paariliseks utilitaristlik ja liberalistlik ideoloogia, mis kutsub üles ise hakkama saama ning tõstab pjedestaalile majanduslikult edukaid (vt alapeatükki Sotsiaalne kihistumine ). Uus kultuur tekitab võõristuse ja ehk isegi võõrdumise tunde eriti vanemates ja väiksema sissetulekuga tarbijates, kelle jaoks subjekti ja objekti tähendusliku ja väärika taaskohtumise protsess 2234 Margit Keller jääb poolikuks, kauplustest ei leita endale sobivaid või taskukohaseid kaupu. Noorematele, jõukamatele ning laialdasema Läänes ostmise/tarbimise kogemusega tarbijatele pakub praegune tarbimiskultuur, näiteks šoppamine, mitmesuguseid lõbusid ja eneseteostusvõimalusi, kuid kohati ollakse ka väga kriitilised. Niisiis, Simmeli objektiivse ja subjektiivse kultuuri mõisteid nõukogude aja ning praeguse tarbimiskultuuri puhul rakendades võime väita, et tollase ja praeguse erinevusi võib mõista ka erinevustena objektiivse kultuuri sisus ning selles, kuidas, milliste tegevuste, normide ja suhete kaudu indiviid objektiivse kultuuri oma subjektiivse kultuuri tasandile toob, kuidas seda omaks võtab või tagasi lükkab. Selline mudel on küll üsna abstraktne, kuid allpool vaadeldud, empiirilisest andmestikust väljakooruvad mõisted ja teemad aitavad seda illustreerida. VABADUS JA SELLE TÄHENDUSE MUUTUMINE Praegust tarbimiskultuuri nõukogude-aegsest väga teravalt eristav märksõna on vabadus. See on paljuski just tarbimisvabadus, valikuvabadus, mis ühelt poolt on võimaldanud uue objektiivse kultuuri teket ning teisalt annab isikutele oma subjektiivse kultuuri arendamiseks, objektide ja kultuurivormide olgu need siis uued tehnoloogiad või reisimisvõimalused enda huvides omandamiseks ja ka uute loomiseks hoopis teistsugused võimalused kui totalitaarne ühiskond. Mitmed Lääne teoreetikud, sealhulgas üks väljapaistvamaid tarbimiskultuuri mõtestajaid Don Slater (1997), on öelnud, et nõukogude ühiskonnas tajuti tarbimisvabadust sageli ühe peamise argise kodanikuvabaduse väljendusvormina, millest puudust tunti ja unistati. Temagi väidab, et nii mõnigi kord kandsid Läänest pärit või ka kodumaised, kuid defitsiitsed kaubad tugevat raudse eesriide taguse vaba maailma hõngu, unistusi vabanemisest, milles, nagu antropoloog Sigrid Rausingu (1998) uurimused näitavad, oli tagasipöördumine normaalsusesse, s.t tarbimisvabaduse olukorda, üks kesksemaid telgi. Viimasele 12 aastale tagasivaatavate üliõpilasesseede põhjal võib teha järelduse, et nõukogude aja lõpul võis sümbolilise jõuga defitsiitsetele kaupadele, lisaks individuaalse ja grupieristuse (distinction) loomise funktsioonile kaudselt omistada ka mõningase 2235

62 Tarbimiskultuuri pinged tänapäeva Eestis rolli kollektiivse vabanemise, normaalse läänemaailma osaks saamise unistuse kandmisel: Lääne kaubad sümboliseerisid läänelikku arusaama vabadusest, demokraatiast ja valikuvabadusest. Piiride avanemise aegu, kui müüt Läänest eriti võimsaks muutus, tekkis ka kõige tühisemale sealt saadud vidinale maagiline väärtus (ESS; M, ajak., 01) aastate algul ostsid kõik banaane, just... banaan oli olnud nõukogude ajal läänemaailma võimas sümbol (INT, N, kunst, 01). Vabaks kodanikuks olemise igapäevane, praktiline väljendus oli vaba valikut realiseeriv tarbijakäitumine. Samas näitavad nii needsamad esseed kui ka mitmed intervjuud nooremate ja vanemate tarbijatega (vt Keller, Vihalemm 2003, 2004) üsna selgesti, et nüüd, kui tarbimisvabadus on saabunud, tajutakse, et see ei ole kõigile ühtemoodi kättesaadav. Kogutud materjal annab tunnistust sellest, et tarbijate arusaamades on sümbolilistelt kaupadelt ammu kadunud kollektiivse defitsiidikogemuse ja rahvusliku vabadusejanu ilme. Praegu nähakse neid näiteks bränditud rõivaid või kalleid autosid suurelt jaolt eristuse loomise, enese sotsiaalses keskkonnas positsioneerimise ning kihistumise tootmise ja taastootmise vahendina. Nagu ütleb üks naisüliõpilane: Kui Kroonika kangelased juba demonstreerivad oma sisekujundaja tehtud ning kõrgkunstiga kaunistatud magamistube, siis tavalise inimese unistusi täidavad tõenäoliselt siiski talupoja stiilis täispuidust mööbel või isegi pseudo-baroksed Itaalia magamistoakomplektid. Kuid nooremate, pisut jõukamate ja trenditeadlikumate linlaste unistused on vähemalt minu tutuvusringkonnas üsna minimalistlikud ja kroomiläikelised (ESS; N, PR, 00). Muu hulgas olen uurinud vabaduse representatsiooni aasta mobiilside trükireklaamides. Vabadus kui väärtus oli paljude aastate vältel üheks märkimisväärseks, tollal veel uue ja tugeva sümbolilise laenguga kauba mobiilside reklaamimise vahendiks. Ilmselgelt ei vajanud reklaamitegijad siis 5 ESS essee, INT intervjuu, M mees, N naine, ajak. ajakirjandusüliõpilane, kunst kunstiüliõpilane, PR suhtekorraldusüliõpilane, 01 essee kirjutamise aasta on 2001, 00 essee kirjutamise aasta on Margit Keller kuigi sügavaid uuringuid selleks, et mobiiltelefoni ning äsja kättevõidetud tarbimisvabaduse vahele paralleele tõmmata ning mobiiltelefoni reklaamimiseks vabaduse mõistet kasutada. Selle mõiste tähendus aga ei ole püsinud aastate vältel ühtlane, vaid toimunud on üsna selgesti täheldatav nihe. Perioodi esimese osa jooksul, s.o umbes aastani, domineerisid vabaduse käsitamisel otseselt nõukogude minevikuga seotud konnotatsioonid: räägiti vabadusest rahvusvaheliselt reisida ning koos välispartneritega äri teha. Seega oli isolatsiooni lõpp (ning seda kaudse meenutusena veel aastal) oluline teema, mille kaudu mobiilsidet kui inimest vabalt liikuma aitavat, sõna otseses mõttes traadist vabastavat tehnoloogiat müüa. Erich Frommist (2002/1942) lähtudes võib öelda, et tollal domineeris reklaamikeeles freedom from ehk vabanemine ikkest. Seda võib tinglikult nimetada nn kollektiivseks või institutsionaalseks vabaduseks, mis moodustas ühiskondliku korralduse laiema raamistiku. Prominentne kangelane tollastes reklaamides oli noorepoolne mees, kelle peamine eneseteostuse allikas oli töö, ehk siis läänelik modernne ettevõtja-kangelane (vt ka Bauman 1988). Tema realiseeris vabadust teha karjääri, töötada iseenda heaks, teha ületunde, saamata sealjuures külge praegu üsna häbiväärset töönarkomaani tiitlit: Tom on noor ja edukas. Sellegipoolest ei taha ta nõustuda väitega, nagu oleks ta töönarkomaan. Ise peab ta end täiesti terveks, normaalseks inimeseks. Loomulikult ei saa ta eitada, et töökoormus on küllaltki suur mõnikord 16 pingelist töötundi järjest. Aga enne ajab ta kas või ööpäevaringselt Oma Asja, kui rabab kellegi teise alluvuses üheksast viieni. [---] Sest ülekõige siinilmas armastab Tom vabadust (on vist üleliigne lisada, et Tom on vallaline). (Radiolinja reklaam oktoobrist 1995.) Perioodi teine osa, mida võib arvata alanuks aastal (olulise piirjoone tõmbab kolmanda operaatori, Q-GSMi turuletulek selle aasta aprillis) toob kaasa vabaduse tähenduse muutumise. Domineerima hakkavad hedonistlikumad, postmaterialistlikumad, mitte enam peamiselt edu, ärireiside ja tööga seotud konnotatsioonid. Näeme, et mobiiltelefone ning liitumislepinguid müüakse nüüd juba eneseväljenduse (nt vahetatavad värvilised te- 2237

63 Tarbimiskultuuri pinged tänapäeva Eestis lefonikorpused) või üsna otseselt naudingute kaudu. Niisiis on nüüd tegu vabadusega end väljendada, puhata, naudelda. Freedom from on muutunud enesestmõistetavuseks, suured teemad rahva vabanemisest, Eesti kohast maailmas on tagaplaanile vajumas. Kuid ka vabadus millekski, s.t freedom to, mis eelmisel perioodil tähendas peamiselt tööd ja Läänes reisimist, on muutunud. Orientatsiooniks saab puhkus, eneseväljendus (mille keskne vahend on tarbimine), nautlemine. Vabadus on omamoodi privatiseerunud ning keskendub ihale ja naudingule orienteeritud hedonistlik-isiklikule tarbimisvabadusele. Q-GSMi turuletulekukampaania meeldejäävaimaks tegelaseks oli kiilaspäine kanistrimees, kes aasta aprillis kuulutas tavalisele inimesele saabunud rääkimise aega ning vabadust, mille eest ei pea palju maksma. EMT visuaalse identiteedi muutmise kampaaniad, mis vaadeldavas valimis justkui i-le täpi peale panevad, hõlmasid pilte vannis mõnulevatest naistest ning kiikuvatest lastest, mitte enam ülikonnas ärimeestest. Visuaale täiendas alljärgnev tekst: Mis on ühist väikesel värvikal lepatriinul ja kõrgtehnoloogilisel kommunikatsiooniteenusel? Lepatriinul on koht meie kõigi unistustes ja mälestustes. Temaga seostuvad päikseline suvepäev, õnnelik lapsepõlv. [---] Selline on uus EMT, väike värvikas detail lihtsamas ja mugavamas maailmas (EMT reklaam maist 2001). Kahtlemata on veel vara väita, et modernistlik edu- ja töökesksus on Eesti ühiskonnas taandumas, kuid mitmed uuringud näitavad hedonistlikuma orientatsiooni järkjärgulist kasvamist koos tarbimiskultuuri rafineeritumaks muutumisega, kompetentsi, nõudmiste ning elatustaseme tõusuga (vt nt Kalmus, Vihalemm 2004). Niisiis võib ühe, küll oma üldistusjõult piiratud, kuid sümbolilise laengu poolest olulise kauba trükireklaami analüüsi alusel tõdeda järgmist: see, mida turundusteksti tootja näeb olulisena, s.t sellisena, mis võiks tarbijas tekitada soovi, iha või ka midagi, mida tajutakse vajadusena, ei ole ammu enam eufooriline ahelaist vabanemise ja taasläänestumise kogemus, vaid hedonistlik eneseväljendus ja nautlemine, mis on Läänegi objektiivse tarbimiskultuuri ühes olulises osas reklaamis üsna tavaline müügiargument Margit Keller VALIKUVABADUSE NÄILISUS, UUS DEFITSIIT Omaette teema on see, kui paljudele ja mil määral on selline piiramatuid naudinguid pakkuv tarbimisvabadus kättesaadav ning kas ja kuidas pakutavaid kaupu ning nende promotsioonilisi tekste mõistetakse ja tähendustatakse tarbimisvabaduse täieliku realiseerimisvõimalusena või hoopis valikuvabaduse piiramisena, sest pakkuja lähtub peamiselt oma kasumist, mitte tarbijale optimaalsetest lahendustest. Võib eeldada, et kaubaküllus ja täielik valikuvabadus on paljude meelest vaid teoreetilised mõisted, millega suhestumine igapäevatasandil toob kaasa mitmesuguseid probleeme. Esimene, otseselt ka allpool käsitletava kihistumisega seotud teema on rahapuudus. Eredamad näited siinses kontekstis seostuvad näiteks pensionäridega või madalapalgaliste inimestega (valdavalt naistega), kes uutes ostukeskustes aega veedavad, ilma et neil oleks võimalik sealt midagi osta. Nagu räägib üks proua Lasnamäelt: Käin sõbrannaga, šoppamas niisama tead, vaatamas, kus ja mis on ja... No väikse palga juures midagi osta nagu ei saa, aga huvitav on ikka vaadata, mis, kus, mida... Mida annab ja toob siia nagu Eestisse kaupa, mis kvaliteet on ja kuidas istub ja ja... Midagi vahest ikka proovid ka selga, no tütar vahest ikka ostab nihuksest kohast, aga minu palk ei luba seda (N, 50 60, Tln, tööline). 6 Samuti leidub ka neid, kes kaubanduskeskusi ning šoppamist endale täiesti kättesaamatuks peavad. Selgeimalt tulevad need tendentsid välja vanemaid linnaeestlasi käsitlenud uuringus (vt Keller, Vihalemm 2004). Rahapuudus pole aga ainus, mis väikesel postsotsialistlikul turul ostjaid kimbutab. Ulatusliku nõukogude kogemusega informandid tõid mitmel korral välja selle, et enam pole võimalik poodidest leida paljusid kaupu, mida vanasti. Seega on pakutav võõras sageli toodi siinses kontekstis just odavate vidinate või kirju lääne rämpsu paralleel ning ei vasta paljuski nende väljakujunenud ootustele ning üsna kasinatele rahalistele 6 Tln küsitlus on läbi viidud Tallinnas, Trt küsitlus on läbi viidud Tartus. Küsitletute enda poolt vastusevariantidest valitud eluala on märgitud lühendamata. 2239

64 Tarbimiskultuuri pinged tänapäeva Eestis võimalustele. Samuti leidus näiteid, kus just vanemad ning näiteks tervisest tulenevate erivajadustega küsitletavad kurtsid nende vajadustele vastavate, taskukohaste kaupade puudumist. Sellised tarbijad tunnevad end nn meinstriimi järgi joonduva turu ideoloogia poolt marginaliseerituna. Sageli kohtab nostalgilisi viiteid vanadele aegadele, mil tunti end kompetentsemana ja paremini hakkama saavana. Tollal oli defitsiit üldine, kollektiivselt tajutud kogemus, milles sai üheselt ja selgelt süüdistada riiki. Praegu on aga tegu paljude eripalgeliste, sageli rahapuudusest ja piiratud turu võimalustest kantud privatiseerunud defitsiitidega, mille seotust enda isikuga, enda ilmajäetusega tuntakse palju teravamalt. Seda illustreerib järgmine Tallinna pensionäri tsitaat: Noh, nüüd on nii, et sul on kõik olemas, aga sa jääd raha taha pidama. Enne oli nisuke asi, et isegi võis raha olla, aga sa ei saand, aga siis oli juppmaad parem tunne, et kuradi riik ja värk ei suuda sulle muretseda, aga tegelikult ma võiksin. See moment, et see raha nii oluliseks on nüüd muutunud (M, 60 70, Tln, pensionär). Mõistagi leidub hulgaliselt ka neid, kelle jaoks pakutav valik on piisav, siinne kirjeldus ei pretendeeri esinduslikkusele. Ometi tuleb nentida, et kriitikat praeguse tarbimiskultuuri ja turu kohta tehakse palju. See on sfäär, mis on tihedalt seotud igaühe isikliku ja igapäevaeluga, siin on inimestel palju kogemusi, igaüks saab end pidada eksperdiks. Suurema rahalise ressursiga ning ulatuslikuma Läänes reisimise ja ostukohtade külastamise kogemusega tarbijate kriitika on mõnevõrra teistsugune. Esile tõuseb nurin selle üle, et kohalikud kaubanduskeskused ei paku piisavalt laia kaubavalikut, soovitud või vajatud asja peab liialt kaua otsima, et hinna ja kvaliteedi suhe pole kompetentsele ja nõudlikule ostjale sobiv. Teisalt kritiseeritakse ka siinset teenindust ja ostupaikade õhustikku. Positiivse näitena tuuakse sageli nn vanade kapitalistlike riikide ostukeskusi. Kui on tegemist jõukama ning end pädevaks pidava tarbijaga, kes end sealsetes kaubanduskeskustes võõra ja kohmetuna ei tunne, teenivad sealsed ostupaigad kiitust võrreldes siinsete analoogidega, mida mõnel äärmuslikul juhul isegi nõukogudeaegseteks nimetati: 2240 Margit Keller Eredad positiivsed kogemused on seotud Soome, Rootsi, Hispaania ja teiste välismaa ostukeskuste külastamisega. Sest neis on lihtsalt eriline puhtuse lõhn ja meeldiv, kultuurne atmosfäär. Pole kerjuseid ega hulkurlapsi. Eesti ostukeskustest on negatiivseimad kogemused seotud Tartu, Pärnu ja teiste maakonnalinnade ostukeskustega... aga ka Rocca al Marega... neis pole sisuliselt sotsialismiajast midagi muutunud (M, 40 50, Tln, spetsialist). Nõudlikud ja ka haritud tarbijad viivad kriitika oma isiklike ostukogemuste pinnalt mõnikord ka kogu ühiskonna tasandile, nagu järgmisest tsitaadist nähtub: Loomulikult ei saa kahte süsteemi isegi võrrelda, need on täiesti erinevatest maailmadest. Me tuleme totaalse defitsiidi, üheülbalisuse ja üleüldise tasalülitamise keskkonnast. Tarbimine oli üks osa nõukogude propagandast: suured sõnad, mille taga haigutav tühjus. Nüüd on valitsevaks mitmekülgsus ja külluse püüd, mis sageli osutub illusiooniks, sest vajalikku asja ikkagi ei saa kätte nii lihtsalt kui soovid, igaühe võimalus valida. Kuid samas toimivad teised piirangud, milleks on orjastav reklaam ja rahapuudus (M, 50 60, Tln, intellektuaal). Mõistagi on selline reflektiivsuse tase intervjuudes haruldane. See tsitaat võtab üsna hästi kokku selle, mida vanema põlvkonna tarbijad praeguse ja nõukogude aja võrdluses ning praegusi kogemusi analüüsides väljendavad. Niisiis on valikute arv tegelikult ikkagi piiratud, olgu piirajaks raha vähesus või müüjate ja tootjate poolt etteantud võimaluste väike hulk. SOTSIAALNE KIHISTUMINE Nagu valikute osalt illusoorseks osutumise kriitikast nähtub, on sotsiaalse kihistumise teke taasiseseisvumise järel üks valusamaid teemasid, mis selgub nii tudengiesseedest kui paljudest küsitlustest. Paralleelina väärib siinkohal märkimist ka TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna poolt aasta algul läbiviidud ankeetküsitlus Mina, maailm ja meedia, mille tulemusi analüüsides on Marju Lauristin väitnud, et siirdeperioodil valitsenud liberaalne, majandusedu-keskne ideoloogia on kujundanud arusaamad inimeste positsioneerumisest ühiskondlikul

65 Tarbimiskultuuri pinged tänapäeva Eestis redelil lähtuvalt majandusedu ja konkurentsivõime kriteeriumidest. Nende kriteeriumide ja tõlgendusskeemide ülekandumine ideoloogiaväljalt isiklikku subjektiivsesse kultuuri kujundab inimeste kihtikuuluvushinnangu vastavaks oma võimalustele tarbijana (Lauristin 2004). Uuest objektiivsest, tarbekaupadest küllastunud kultuurist osasaamine on muutunud mõõdupuuks, mille alusel subjekt end kihti asetab. Kui osalus on tema enda arvates puudulik, paigutab inimene end madalamasse sotsiaalsesse kihti. Niisiis on konsumerism, see, kuidas tarbitakse just nn esmavajadusest eristuvaid, suurema sümbolilise väärtusega kaupu ja teenuseid, üks olulisi indikaatoreid, mille abil analüüsida sotsiaalset kihistumist Eestis. Lisaks isiklikule ilmajäetuskogemusele väljendatakse hinnanguid kogu ühiskonna tasandil. Uued võimalused ja vaba valik (olgugi mõnikord piiratud) loovad positiivse erinevuse nõukogude ajast, kuid kihistumine on selgeim negatiivne kontrast. Paljusid kaupu nähakse liialt kallina või siis oma hinnale vastamatuna: Sellepärast, et selleks pidi seisma pikki järjekordi, et saada elementaarseidki toiduaineid, rääkimata mingisugusest muust tarbekaubast. Et kus siis kellel oli tutvused, kust siis seda saadi, et selles mõttes praegu on nagu lihtsam ja on iseenesest parem. Et ma hindan seda positiivselt, aga kindlasti võiks olla meil suurem valik ja kindlasti võiksid olla hinnad kohandatud eesti inimesele. Iseenesest on väga kahju, et meil on nagu see klassivahe, ehk see diferentseerumine inimeste vahel nii järsk ja et peaks olema ikka see keskmine kodanik ikka rahuldatud, sest eestlaseid on niigi vähe ja kui veel tekkivad nii suured klassivahed selle näputäie rahva hulgas et, noh et tuleks rohkem mõelda, analüüsida (N, 40 50, Tln, spetsialist). Jõukamate tarbijate puhul, kellel puudub otsene põhjus ilmajäetuse üle kurta, sõltub suuresti nende kultuurilisest kapitalist ja refleksioonivõimest, kas nad toovad sotsiaalse kihistumise uue ühiskonna probleemina välja või mitte. Erinevate ostukohtade jaotumine sotsiaalse redeli astmete kaupa ei ole kuigi levinud, välja arvatud see, et küsitletud Tallinnas ning pealinnast pärit või seal elavad esseekirjutajad eristavad selgelt otsukohtade skaala madalamat ja kõrgemat otsa: vastavalt siis turg ja Säästumarket ning Stockmann. Kuivõrd viimast Tartus pole, sealsete küsitletute hulgas nii selgeid kontraste ei ilmnenud. Leidus ka äärmuslikke 2242 Margit Keller näiteid, kus enese otsene asetamine kõrgemasse kihti, s.t nende hulka, kes Säästumarketis ei käi ning osturallisid põlgab, ka otse välja öeldi: Üldiselt on Tallinna ostukeskused suhteliselt demokraatlikud, vaid Stockmannis on publik veidi tõusiklikum... Ilmselt kõige rahvalikum on Sikupilli, Norde Centrum on rohkem soomlaste jaoks, Järvel on igasugust rahvast, ehk siis rohkem noori inimesi... Rocca al Mares on aga eriti suviti palju Tallinna lähiasulate tõusikuid. Kristiines on aga jälle vaesemaid inimesi ja lapshulguseid näha... Suhtun osturallidesse ja hulludesse päevadesse väga negatiivselt, sest siis paisatakse müüki kehva kvaliteediga kaupa lihtsameelsete vaesemate inimeste ligimeelitamiseks. Minusuguse jõukama tarbija jaoks on neis osalemine alandav (M, 40 50, Tln, spetsialist). Niisiis on kihistumise teema valusaim ning pakub tarbijate poolt selgelt tajutud terava kontrasti nõukogude ajaga. See näib olevat ka teravaim pinge- ja mureallikas, mida praeguses ühiskonnas nähakse. TARBIJA MORAALSED DILEMMAD POSTSOTSIALISTLIKUS TARBIMISÜHISKONNAS: VAJADUSED VERSUS SOOVID Läänelik tarbimiskultuur pole moraalsetest pingetest laetud mitte ainult nõukogude kogemuse taustal, probleemidega seisavad silmitsi ka päris noored inimesed, kelle nõukogude-mälestus on parimal juhul üürike või puudub üldse. Uue kultuuri mõistmiseks olen valinud intrigeeriva kultuurivormi, šoppamise, mis kajastab üht keskset subjekti (tarbija) ja objekti (kauba) suhestumise teemat vajaduse ja iha diskursuse vastandumist. 7 Tuleb märkida, et minu intervjuud on tehtud a lõpul ja a esimesel poolel, seega ei peegelda nad just aasta kevadel eriti teravaks muutunud väitlust Eesti massimeedias, mille üheks tulipunktiks muutus vaidlus selle üle, kas võiks eesti keeles kasutusele võtta 7 Tarbimissotsioloogid ja antropoloogid on selle teema avaldumisvorme mitmel maal üsna palju uurinud (vt Miller 1998; Miller et al. 1998; Prus, Dawson 1991; Falk, Campbell 1997; Campbell 1998; Lehtonen 1999). 2243

66 Tarbimiskultuuri pinged tänapäeva Eestis Ain Kaalepi pakutud omasõna ostlemine rämpssõnaks nimetatud laenu šoppamine asemel. Šoppamine oma tugeva emotsionaalse laengu ning paljudele justkui ebamugavust tekitavate konnotatsioonidega (kas või Kaalepi määrang annab sellest tunnistust) on hea lukuauk vaatamaks, kuidas tarbijate arusaamad sõna tähendusväljast representeerivad nende identiteeti ning arusaamu erinevatest moraalsetest piiridest tarbimismaailmas. Samuti eeldasin, et praegusele moesõnale keskendudes kerkivad lisaks hetkepingetele esile erinevused praeguse ning nõukogudeaegse tarbimiskogemuse vahel. Siinkohal toon välja kaks peamist telge, mis on selgesti eristatavad ka teoreetilises kirjanduses. Ingliskeelses maailmas kasutatava sõna shopping tähendusväli on laiem, selles sisalduvad n-ö skaala mõlemad otsad ehk siis shopping kui lõbu, mida vastavalt teoorias nimetatakse recreational shopping ning shopping kui igapäevane tarbekaupadega varustamine, mille kohta on enim levinud termin shopping as labour (vt nt Falk, Campbell 1997; Prus, Dawson 1991). Eesti šoppamise mõistel on mitmesuguseid konnotatsioone, kuid nad on valdavalt siiski seotud recreational shopping uga ehk siis ei hõlma toitu ja esmatarbekaupu, vaid pigem rõivaid ja näiteks püsikaupu. Nii tarbijaintervjuud kui juba viidatud diskussioon meedias (sh veebiportaalides) näitab, et šoppamisega seostub mitmeid moraalselt laetud mõisteid ja mõistepaare. Järelikult on aja veetmisele ning selle käigus nii kaupade kui ka mitmesuguste elamuste ostmisele suunatud tegevus ambivalentne, kui tarbija selle üle veidigi järele mõtleb. Suhtumine šoppamisse ei ole üldjuhul neutraalne. Esile kerkivad mõisted nagu näiteks vajadus versus soovid, tahtmised (vähem on eesti keeles kasutusel sõna iha, mis oleks ingliskeelses kirjanduses selles kontekstis enamasti kasutatava desire täpne vaste); mõttetus versus mõistlikkus, aja ja raha raiskamine, lõbu ja mõnu, liiga palju. Lähtudes eespoolgi viidatud Colin Campbelli teooriast (1987, 1998), näeme siin puritaanlike ning utilitaristlike juurtega vajaduse diskursuse ning romantismi taustaga iha või soovide diskursuse kokkupõrget. Vajaduste rahuldamist, s.t tegevust, mis taastab töötava keha ning ei otsi naudinguid ja lõbu, on protestantlikus kultuuriruumis peetud legitiimsemaks tegevuseks kui ihadele ja soovidele järeleandmist, mille tulemuseks on nauding. Campbell 2244 Margit Keller püstitab teesi, et just romantism rajas tee nn romantilisele hedonistlikule eetikale, mis keskendub isiku oskusele oma emotsioone valitseda ja intensiivistada ning nõnda kaupadest saadavat naudingut maksimeerida. See omakorda annab tänapäevasele tarbimislikkusele hoogu. Nagu eespool juba ütlesin, lähtub tänapäevane turunduspraktika, praeguse objektiivse tarbimiskultuuri üks võimsamaid koostisosi, just sellisest ihadele orienteeritud eetikast. Šoppamine on tegevus, mis toob esile moraalse piiri. Ühel pool on vajadused, eesmärgistatus, ning teisel pool soovid, ihad või ka lihtsalt hetkeimpulsid midagi spontaanselt osta. Omamoodi põrkuvad utilitaristlik (maksimaalne kasu, efektiivsus ja mugavus), puritaanlik (vähenõudlikkus, eneseohjeldamine) ning romantiline alge (intensiivsed naudingud, ihale voli andmine). Siit nähtub, kuidas konstrueeritakse ennast ja teisi kui moraalseid subjekte, kuidas mõistetakse sotsiaalseid norme äsja konsumeriseerunud ühiskonnas. Levinud on oma hetkeihade ning soovide ratsonaliseerimine vajadusteks (vt nt Lehtonen 1999). Mis tahes asja kohta on võimalik öelda, et mul on seda vaja, ning seega legitimeerida ost ning vähendada moraalset pinget. Selline lähenemine iseloomustab tarbijaid, kes niisama lihtsalt ei tunnista enese lõbudele ja naudingutele järeleandmist ning kiivalt kaitsevad vajadusediskursust: Ma ei osta asju sellepärast, et nad on, vaid sellepärast, et mul on neid vaja (M, 20 30, Tln, juht). Nooremad ja jõukamad tarbijad, kes end ostukeskuste kirevas maailmas üsna koduselt tunnevad, konstrueerivad oma isiklikest kogemustest rääkides piiri šoppamise kui ajaveetmise ja lõbu ning vajalike asjade ostmise kui töö, sageli ka üsna tüütu tegevuse vahel. Seejuures aga mõnutundele ja ihale järeleandmist ei taunita: No võib-olla ongi niuke, et lähed lihtsalt kuhugi keskusesse ja vahid ja siis tegelikult nagu eesmärki osta ei olegi lausa, aga ise ostad ka, et no see on šoppamine. Natuke niuke piiri ületamine, tegelt väga vaja ei olegi, aga ikka ostad (N, 20 30, Tln, arst). 2245

67 Tarbimiskultuuri pinged tänapäeva Eestis Piiri teadmine ja selle ületamine ning seejärel justkui siiapoole piiri tagasi tulemine, kontrollitud kontrolli kadu (controlled de-control, vt Featherstone 1991) on kompetentse tarbija tunnus, šoppamise nautimine on moraalselt lubatud, sest oma rahalisi piiranguid tuntakse ning end usaldatakse. Ning isegi kui ostetakse mõttetuid asju, siis seda ei põeta. Niisiis ei pälvi hedonism nende tarbijate silmis hukkamõistu. Sellised tarbijad tunnevad end piisavalt kompetentsena, et kasutada nii soovide kui ka vajaduste diskursust just sellisena, nagu parajasti sobivam tundub: Šoppamine on mõnus tegevus, ostmine on ebameeldiv tegevus. Et selles mõttes, et siin on see vahe, et šoppamine on see, kus see mõnu moment on juures, kus ma... nagu naudin, kus ma nagu ei pea ostma, et ma võin osta, aga ma ei pea ostma. Et ma nagu käin ja võib-olla leian midagi ja võib-olla ostan kaks asja rohkem kui ma tahtsin, võib-olla ma ka ei leidnud midagi... aga mul jääb hea tunne sellest asjast, vot see on šoppamine... Ma arvan, et oleme postmodernsed inimesed, selles mõttes et see šoppamine ja see natuke väike asjade kultus ja mingisugune väike fetiš selles asjas, see nagu käib selle asja juurde... et sul on asju rohkem kui võib-olla sul tarvis on ja... ja kõik ostud ei ole ratsionaalselt põhjendatud, et sa tunned ostmisest mõnu ja... ja see väike mõttetuse moment ja see hedonism käib selle asja juurde (M, 30 40, Tln, spetsialist). Samas on levinud tugevalt normatiivne representatsioon teistest, kes ostavad mõttetult, laskuvad Hulludel Päevadel eneseunustusse ja lasevad end mitmesugustel odavatel pakkumistel võrgutada. Neis kirjeldustes on tegu inimestega, kellele piiriületamine on sotsiaalse normi rikkumine, mittelegitiimne tegevus. Neid representeeritakse kui palju ostvaid, mõttetult raha ja aega raiskavaid inimesi. Selline selgelt vajadusediskursusest kantud hukkamõistev, sageli irooniline esitus kehtib aga vaid teistest rääkides, enda kohta selliseid formuleeringuid ei kasutata. Sellisel määrangutel on sageli ka tuntav sooline, naisi kui esmajoones šoppamist harrastavaid tarbijaid stereotüpiseeriv konnotatsioon 8 : 8 Seda teemat käsitleb lähemalt Katrin Rahu magistritöö, mis on valminud TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnas Margit Keller Šoppamine on nagu noh... ütleme kui võtta naiste puhul, siis šoppamine on lihtsalt selline... sotsiaalne vorm. Saad oma sõbrannadega kokku, lähed kuskile poodi ja vaatad... sul on tagataskus kümme krooni ja siis proovid endale selga mingeid kahe ja poole tonniseid kasukaid fa-fa-fa... poose-poose-poose... teades, et sa ei suuda nagunii mingi lähema poole või kolmveerand aasta jooksul seda ära osta, siis viskad selle ära ja ütled: sorry, natuke külgedelt pigistas ja siis lähed vastaspoodi ja niimoodi kordub see iga poe juures. Vot see on šoppamine (M, 20 30, Tln, spetsialist). Mõnikord paisub selline mõistlikkuse ja mõttetuse, ressursside raiskamise ja nende aruka kulutamise pideva konflikti tunnetus ning enda kui tarbija moraalse mina otsimine lausa kogu ühiskonna tasandile üldistavaks tarbimiskriitikaks. Üllatusena tõi sellise kujundirikka ning iroonilise käsitluse esile üks Tartus õppiv noormees suisa kaubanduskeskuses tehtud lühiküsitluse käigus: [Šoppamine on] hulga hullem kui SARS, kuna haarab kõiki kihte, kaasa arvatud juba ka kolme- ja nelja-aastased, ja mina arvan, et kõik on tingitud sellest, et on väga liberaalne demokraatlik ühiskond meil... on toodud välja mõttetud unistused, mida püütakse täita ja realiseerida sellega, et kunagi meil midagi polnud ja nüüd on kõik olemas ja nüüd me kõik käime ringi ja oleme õnnelikud ja naeratame suurtes kaubakeskustes ja ostame asjakesi, mida meil võib-olla üldse vaja ei ole... See ongi see šoppamine (M, 20 30, Trt, tudeng). Niisiis on šoppamise representatsioonid täis pingeid. Ühelt poolt on need tingitud vajaduse ning soovide-ihade diskursuste fundamentaalsest kokkupõrkest. Teisalt on see omamoodi uksepragu, mis toob nähtavale inimeste konfliktsed ning ambivalentsed arusaamad ühiskondlikest siirdeprotsessidest, mille raames on liigutud kaupade defitsiidist külluslike ostukeskuste maailma, tsentraalse ülikontrolli tingimustest üksikisiku (sageli just tarbija) tahte, kompetentsi, võimaluste ja vastutuse ühiskonda. Endise, olgugi et keskvõimu abil kehtestatud võrdsuse asemel on kujunenud terav sotsiaalne kihistumine, mis eriti selgelt avaldub tarbimises. KOKKUVÕTTEKS Tarbimiskultuur on argine ja näiliselt triviaalne, ometi toovad inimeste mõtestused Eesti tarbimismaailmast ja iseenesest selle 2247

68 Tarbimiskultuuri pinged tänapäeva Eestis keskel esile fundamentaalsed probleemid, pinged ja dilemmad. Nõukogude aja meenutustes ei tule pinnale mitte ainult see, kuidas konkreetne üksikisik elas, vaid ka tollane objektiivne kultuur, mille märksõnadeks olid defitsiit, järjekorrad, valikuvabaduse puudumine, eripoed nomenklatuurile, tutvusvõrgustike kaudu leti alt hangitud suure sümbolväärtusega või ka lausa igapäevased kaubad, mida totaalsest ideoloogiast kantud tootmisja ümberjaotamissüsteem leti peale tulla ei lasknud. Domineerisid vastastikused teened, sõltuvused. Lisaks rahamajandusele oli tähtis koht ka sotsiaalsel ja poliitilisel kapitalil. Tollase kogemuse taustal suhestub praegune subjekt praeguste objektide ja kultuurivormidega olgu selleks siis meelelahutusasutuseks muutunud kaubakeskused, brändimine, šoppamine või tohututes hulkades kaupa. Tarbimiskultuur on muutunud universaalseks ja impersonaalseks, peamine vahend, mille kaudu seda objektiivset kultuuri subjekti tasandile saab tuua, on raha, majanduslik kapital. Seda aga ei ole paljudel piisavalt ning siit saab alguse tänapäeva Eesti tarbimiskultuuri üks simmellikest tragöödiatest. Suur osa elanikkonnast mõtestab oma kohta ühiskonnas tarbijana; tarbimiskultuuri objektidest ja vormidest osasaamine või sellest ilmajäämine muutub isklikuks mõõdupuuks, mis võib ebarahuldavate mõõtmistulemuste korral põhjustada frustratsiooni, eemaldumist, tahtmist teisiti elada. Kuid raha pole ainus, mis tänapäeva Eestis subjekti ja objekti, tarbija ja kauba harmoonilist taaskohtumist raskendab. Ka raha olemasolu korral on praegugi mitmesugust defitsiiti, kuigi see ei ole enam ideoloogiline, kollektiivselt tajutud üleüldine puudus. Tegemist on privaatse probleemiga, mille puhul inimene ei leia endale seda kaupa või teenust, mis on talle taskukohane ja meelepärane. Väikese turu võimalused pühivad vajadused ja soovid keskpõrandale kokku ning ääred jäävad müüjatel-pakkujatel sageli märkamata. Ka see on tarbimiskultuuri simmellik kriis või konflikt objekte on palju, kuid nad on kas kallid või hingetud ja vähekvaliteetsed ning subjektid ei leia sealt oma. Tulemuseks võib olla võõrdumine ja kibestumine või ka lihtsalt blaseerunud tõdemus, et Läänes on ikka parem. Samas on see meie oma, mitte võõrvõimu ideoloogia kehtestatud tarbimiskultuur. Seda iseloomustavad kogu kriitikast hoo Margit Keller limata siiski vaba valik ja kaupade rohkus ning nende omandamise võimalus vaid ebaisikliku raha, mitte isiklike, sageli alandust kaasa toonud suhete abil. Rohkete kaupade ja teenuste taasomaksvõtmine isiklikku elumaailma pakub hulgaliselt eneseteostusvõimalusi ja naudinguid, ka pingeid otsustusprotsessis, kui tuleb valida vajaduse ja iha vahel ning otsustada, kas šoppamine on töö või meelelahutus. Sellistes valikutes mõtestab tänapäeva tarbija end moraalse, teatud kultuurikontekstist tähenduslikult osasaava inimesena, kellel on oma koht ning oma viisid vajaduste rahuldamiseks. Kogu praegusest rahulolematusest ja endiste aegade nostalgiast hoolimata ei kohanud ma uuringuid tehes ühtki tarbijat, kes nõukogulikku mudelit üksüheselt tagasi oleks tahtnud. On hilismodernse ajastu paratamatus, et enamik meid ümbritsevatest objektidest on tööstuslikult toodetud ning väga paljud kultuurivormid on ühel või teisel viisil kaupade tarbimisega seotud, kaubastumas on haridus ja meditsiin, puhkusest ja meelelahutusest rääkimata. Ainult täielik isolatsioon, n-ö elu metsas võimaldaks sellest paramatusest mööda hiilida. See aga ei tähenda, et hilismodernse ajastu tarbimiskultuur oleks ainult tühi ja kiretu. Objekti omakstunnistamine subjekti poolt on loov akt, mis toob justkui kauge ja võõra objektide loogika alusel ringleva asja subjekti värvikasse ja emotsionaalsesse isiklikku ellu. Ka masstoodetud kaup olgu selleks siis arvuti, mobiiltelefon või uus kostüüm võib sellisel viisil saada osaks subjekti maailmast ning olla seal väärikal ja tähenduslikul kohal. Asjadel on läbi aastatuhandete olnud hing. Kuigi tööstuslik tootmine ja ebaisiklik rahamajandus on kaupade hinge peaaegu nähtamatuks muutnud, on argises tarbimiskultuuris siiski suur potentsiaal võimalus armastust ja ühtekuuluvust väljendada, sisemiselt täiustuda, anda oma loomingulisele energiale väljund. Teha just seda, mida Simmel pidas kultuuri ülimaks eesmärgiks. Mõistagi on tarbimiskultuuri võrgutavas jõus ka suur oht, et masstoodetud kaup ning tema masstoodetud-turundatud tähendus koloniseerivad tarbija elu täielikult, jätmata ruumi tegevustele ja loomingule, milles ei domineeri kaubastumise loogika. Et säilitada tasakaalu nende maailmade vahel, mida saab raha eest osta ning mida raha eest osta on võimatu, peab tänapäeva Eesti tarbija aga kõvasti pingutama. Oleks kõigile parem, kui selles 2249

69 Tarbimiskultuuri pinged tänapäeva Eestis pingutuses ei lasuks kogu vastutus üksiktarbija õlul, vaid kaasa aitaksid nii tootjad, müüjad, reklaamijad, tarbijakaitsjad, massimeedia kui ka teadlased. Ning kõigi nimetatute ühine eesmärk võiks olla inimest täiustav kultuur, seesama, millest rääkis Simmel sada aastat tagasi, ja mitte üksnes raha. Kirjandus B a u d r i l l a r d, J Symbolic Exchange and Death. Gallimard B a u m a n, Z Freedom. Milton Keynes: Open University Press B a u m a n, Z Intimations of Postmodernity. London: Routledge B a u m a n, Z Liquid Modernity. Cambridge: Polity B o u r d i e u, P Praktilised põhjused: Teoteooriast. Tlk L. Tomasberg. [Tallinn:] Tänapäev C a m p b e l l, C The Romantic Ethic and the Spirit of Modern Consumerism. Oxford: Blackwell C a m p b e l l, C Consumption and the Rhetorics of Need and Want. Journal of Design History, Vol. 11, No. 3, pp C h e l c e a, L The culture of shortage during state socialism: Consumption practices in a Romanian village in the Cultural Studies, Vol. 16, No. 1, pp E i n a s t o, M Sissetuleku- ja ilmajäetusvaesus 1994 ja D. Kutsar (toim.). Elutingimused Eestis viis aastat hiljem: Nor- Balt II. (Tartu Ülikool, Rakenduslike Sotsiaaluuringute Instituut FAFO (Norra).). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk F a l k, P., C. C a m p b e l l (eds.) The Shopping Experience. London: Sage F e a t h e r s t o n e, Michael Consumer Culture and Postmodernism. London: Sage F r o m m, Erich 2002/1942. The Fear of Freedom. London: Routledge G r o n o w, J The Sociology of Taste. London: Routledge G r o n o w, J Caviar with Champagne: Common Luxury and the Ideals of the Good Life in Stalin s Russia (Leisure, Consumption and Culture). Berg Publishers H a l l, S. (ed.) Representation: Cultural Representations and Signifying Practices. London: Sage K a l m u s, V., T. V i h a l e m m Eesti siirdekultuuri väärtused. V. Kalmus, M. Lauristin ja P. Pruulmann-Vengerfeldt (toim.). Eesti elavik 21. sajandi algul: Ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. [Ilmumas] 2250 Margit Keller K a n n i k e, A Kodukujundus kui kultuuriloomine: Etnoloogiline Tartu-uurimus. Tartu: Eesti Rahva Muuseum K e l l e r, M. 2005a. Needs, desires and the experience of scarcity: Representations of recreational shopping in post-soviet Estonia. Journal of Consumer Culture. [Ilmumas] K e l l e r, M. 2005b. Freedom calling: Telephony, mobility and consumption in post-socialist Estonia. European Journal of Cultural Studies. [Ilmumas] K e l l e r, M., T. V i h a l e m m Return to the Consuming West: Young people s perceptions on the consumerization of Estonia. Young, Vol. 11, No. 3, pp K e l l e r, M., T. V i h a l e m m Coping with consumer culture: Elderly urban consumers in post-soviet Estonia. Trames. [Esitatud avaldamiseks] K e n n e d y, M Cultural Formations of Postcommunism: Emancipation, Transition, Nation and War. Minneapolis: University of Minnesota Press K u t s a r, D., E. K ä ä r i k, E.-M. T i i t, A. T r u m m Vaesusega uude aastatuhandesse. R. Vetik (toim.). Eesti inimarengu aruanne, Tallinn: ÜRO Arenguprogramm, lk Vt K õ r e s a a r, E., T. A n e p a i o Mälu kui kultuuritegur: Etnoloogilisi perspektiive. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus L a u r i s t i n, M Eesti ühiskonna kihistumine. V. Kalmus, M. Lauristin ja P. Pruulmann-Vengerfeldt (toim.). Eesti elavik 21. sajandi algul: Ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. [Ilmumas] L e h t o n e n, T.-K Rahan vallassa: Ostoksilla käyminen ja markkinatalouden arki. Helsinki: Tutkijaliitto M a u s s, M. 2002/1950. The Gift. London: Routledge M i l l e r, D Material Culture and Mass Consumption. Oxford: Blackwell M i l l e r, D A Theory of Shopping. London: Polity Press M i l l e r, D., P. J a c k s o n, N. T h r i f t, B. H o l b r o o k, M. R o w - l a n d s Shopping, Place and Identity. London: Routledge P a t i c o, J Chocolate and cognac: Gifts and the recognition of social worlds in post-soviet Russia. Ethnos, Vol. 67, No. 3, pp P a v e l s o n, M., M. L u u k Tõrjutud pered: seisund, probleemid ja tugivõrgustik. Vt html, vaadatud märtsis

70 Tarbimiskultuuri pinged tänapäeva Eestis P r u s, R., L. D a w s o n Shop til you drop: Shopping as recreational and laborious activity. Canadian Journal of Sociology, Vol. 16, No. 2, pp R a u s i n g, S Sings of the new nation: Gift exchange, consumption and aid on a former collective farm in north-west Estonia. D. Miller (ed.). Material Cultures: Why Some Things Matter. London: UCL Press, pp S l a t e r, D Consumer Culture and Modernity. London: Routledge S i m m e l, G Simmel on Culture. Ed. by D. Frisby, M. Featherstone. London: Sage S i m m e l, G. 1997/1911. The concept and tragedy of culture. D. Frisby, M. Featherstone (eds.). Simmel on Culture. London: Sage, pp S i m m e l, G. 1997/1916. The crisis of culture. D. Frisby, M. Featherstone (eds.). Simmel on Culture. London: Sage, pp S z t o m p k a, P Cultural trauma: The other face of social change. European Journal of Social Theory, Vol. 3, No. 4, pp Š v a b, A Consuming Western image of well-being: Shopping tourism in socialist Slovenia. Cultural Studies, Vol. 16, No. 1, pp V e r d e r y, K What Was Socialism and What Comes Next? Princeton University Press. Õ u n, M Subjektiivset edu ja ebaedu mõjutavad faktorid. E. Saar (toim.). Trepist alla ja üles: Edukad ja ebaedukad postsotsialistlikus Eestis. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk MARGIT KELLER (sünd. 1971) on lõpetanud Tartu ülikooli inglise filoloogia alal 1995, magister meedia ja kommunikatsiooni alal 1999, praegu Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna lektor ning doktorant. ENN TEGOVA. Sarjast Tartu näod 2252

71 Eugene Oscapella NÕIAJAHID JA KEEMILINE MAKARTISM Kriminaalõigus ja Kanada XX sajandi uimastipoliitika Eugene Oscapella Tõlkinud Aune Altmets Tarvitajad, kes kasutavad seda uimastit [marihuaanat], suitsetavad taime kuivatatud lehti, mis muudavad pruukija täiesti hullumeelseks. Narkomaan minetab täielikult moraalse vastutuse. Selle aine mõju all on ta immuunne valu suhtes ja võib saada tõsiselt viga, ilma et seda ise märkakski. Selles olukorras saavad neist märatsevad hullud, kes võivad tappa ja lubada endale ükskõik millist vägivalda teiste inimeste suhtes, ilmutades kõige metsikumat julmust, nagu juba öeldud, ilma igasuguse moraalse vastutuseta. Edmontoni kohtunik Emily Murphy, aastal 1922, The Black Candle; aasta enne kanepi lisamist oopiumi ja narkootikumide kontrollimise seaduse [Opium and Narcotic Control Act] nimekirja. Witch Hunts and Chemical McCarthyism: The Criminal Law and Twentieth-Century Canadian Drug Policy. Sensible Solutions to the Urban Drug Problem. (Fraser Institute Digital Publication.) Ed. by Patrick Basham. Vancouver: The Fraser Institute, August Copyright c 2001 by The Fraser Institute. Avaldame Fraseri Instituudi loal Legaliseerida või mitte? See [---] ei ole tegelikult õige küsimus. Asjakohane küsimus on palju laiem ja sisaldab endas küsimust legaliseerida või mitte konkreetsete psühhoaktiivsete ainete kohta: lihtsalt öeldes, kuidas oleks parimal viisil võimalik reguleerida suure hulga väga erinevate psühhoaktiivsete ainete tootmist, levitamist ja tarvitamist nii tänapäeval kui ka kaugemas tulevikus? Ethan A. Nadelmann, Thinking Seriously about Alternatives to Prohibition. Journal of the American Academy of Arts and Sciences 121 (1992), lk 86. KANADA UIMASTIPOLIITIKA Kanada uimastiseadused seadused, mis keelustavad teatud psühhoaktiivsete ainete omamise, müügi ja levitamise on kahekümnenda sajandi kriminaalõiguse suurim häbiplekk, ja tõotavad veelgi hävitavamaks saada sellel sajandil. Need on häbistanud kriminaalõiguse eesmärki toetada õiglase, rahuliku ja turvalise ühiskonna säilitamist. Selle asemel on need seadused muutunud tänapäeva nõiajahi vahendiks. Kohati ületab see oma liialdustega McCarthy-aegset nõiajahti kommunistidele Ameerikas. Uimastite keeluseadus Kanadas sai formaalselt alguse Mackenzie Kingi a oopiumiseadusega. Järgnevatel kümnenditel võib täheldada järjest repressiivsemaid arengusuundi ja irratsionaalsemaid meetmeid, mis on väga vähe ära teinud eesmärgiks seatud uimastikasutuse peatamiseks. Need on vaid suurendanud uimastikaubanduse tulusust, õhutanud sellega seotud vägivalda ning kinnistanud uimastite tarvitamisega seotud väärarusaamu. Samad meetmed on põhjustanud nende inimeste tagakiusamist, võõrutamist ja kohtulikku karistamist, kes on õnnetuseks valinud vale aine nagu kanep, heroiin või kokaiin alkoholi, nikotiini või retseptiravimite asemel. See on märkimisväärselt piiranud kõigi kanadalaste kodanikuõigusi, mitte ainult uimastikasutajate omi. 1 1 Meil tarvitseb vaid mõtelda Kanada tohutule läbiotsimiste ja konfiskeerimiste ajaloole, poliitika kasvavale militariseerumisele, lõksumeelitamise ja informaatorite kasutamisele, kohustuslikele minimaalkaris- 2255

72 Kriminaalõigus ja Kanada uimastipoliitika Selle asemel et ilmutada tolerantsust, mille üle demokraatlikud ühiskonnad uhkust tunnevad, on Kanada muutnud sadu tuhandeid muidu seaduskuulekaid kodanikke kriminaalkurjategijateks ja saatnud suure osa neist vanglasse ainult nende kokkupuudete tõttu uimastitega. Lisaks keeluseaduse muudele vigadele on inimeste vangistamine selliste üldjuhul mittevägivaldsete tegude eest puhas majanduslik rumalus. 2 Keeluseadus on vaid julgustanud kaubitsejaid müüma ja tarvitajaid kasutama kangemaid uimasteid ja ohtlikumaid manustamisviise. Puudub kvaliteedigarantii. Selle tagajärjel võivad mõned eriti noored ja kogenematud saada surma ning teised vigastada. Kordamisele on läinud aastate Ameerika kuiv seadus ja katsed viinajoomist piirata aastate keskel Nõukogude Liidus, ainult seekord saastatud või teadmata kangusega uimastite puhul. 3 tustele, kehaõõnsuste kontrollile, suurtest sularahatehingutest teatamise nõudeile ja uimastitestidele, et näha, kuidas mõned noist vabadusist on uimastitega võitlemise nimel kõrvale lükatud. 2 Ja see rumalus ei piirdu vangistuskuludega (umbes dollarit aastas inimese kohta föderaalvanglas) ning vangistatute kaotsiminekuga tööjõuna ja pereliikmeina. Võtame näiteks vahistamise uimastitega seoses, millest kirjutas Ottawa Citizen 28. novembril Kakskümmend üks oletatavat uimastidiilerit ja -kasutajat said süüdistuse haarangu järel, millest võttis osa ligi 20 politseiohvitseri. Keskmiselt konfiskeeriti ühelt inimeselt uimasteid (põhiliselt hašiš, marihuaana ja LSD) 50 dollari väärtuses. Lisagem sellele vastutuselevõtukulud (kohtu administratiivkulud ning politsei, prokuröride, sotsiaaltöötajate ja kohtunike kulutatud aja väärtus, pluss võimalik kulu kohtualuste õigusabile). Loomulikult ei lähe enamik neist patustajaist vangi. 3 Briti Columbia terviseametniku dr John Millari a aruandes HIV, Hepatitis and Injection Drug Use in British Columbia Pay Now or Pay Later väideti, et uimastisüstimisest tingitud üledoos oli muutunud aastaste täiskasvanute levinuimaks surmapõhjuseks selles provintsis enam kui 300 juhtu aastas ning et uimastisüstimine oli saanud uute HIV-juhtude peamiseks põhjuseks. Üks operatiivrühm teadustas a samasuguseist tulemusist. Ta leidis, et Briti Columbias esines aastal 331 illegaalseist uimasteist tingitud surmajuhtu. Tol aastal olid illegaalsed uimastid aastastel meestel ja naistel selles provintsis peamiseks surmapõhjuseks. Vt: Report of the Task Force into 2256 Hangeldamine ja organiseeritud kuritegevus Eugene Oscapella Selle asemel et mõelda, kuidas viia miinimumini psühhoaktiivsete ainete tarvitamisega kaasnevat kahju, on Kanada sisuliselt loonud mõnede uimastite musta turu. Sedasi on paisatud miljardeid dollareid nende taskusse, kes soovivad keeluseadusest kasu lõigata. Peale selle aitab Kanada aktiivne toetus keeluseadusele kaasa ebastabiilsuse süvenemisele paljudes maailma riikides, andes terroriorganisatsioonidele hästitasuva tuluallika. Kanada Kriminaaljälituse a aruanne toob välja selge seose organiseeritud kuritegevuse ja illegaalsete ainetega kaubitsemise müüginumbrite vahel: Aasia päritolu grupeeringud on endiselt tihedasti seotud uimastite impordi ja smugeldamisega [---] Traditsioonilised kuritegelikud rühmitused on pidevalt seotud uimastite impordi ja levitamisega [---] Lindpriide motojõukudes, eriti Põrguinglites, jätkub nii kuritegevuse kasv kui liikmeskonna laienemine. Jätkub relvastatud konflikt Põrguinglite ja Rock Machine i vahel Quebecis ning oodata on üha enam vägivalda seoses Põrguinglite tegevuse laienemisega ja Rock Machine i hiljutise liikumisega Ontariosse. Põrguinglid on jäänud seotuks uimastite impordi ja levitamisega, illegaalse lõhkeaine- ja relvakaubandusega, väljapressimise, pettuse, prostitutsiooni ja rahapesuga. 4 Aruanne mainib Põrguingleid ühe näitena organiseeritud kuritegevuse seoste kohta keeluseaduse tekitatud tulusa äriga: Tõenäoliselt kasvab Põrguinglite liikmete arv, tekib uusi jõuke ja klubisid üle kogu maa ning süvenevad sidemed teiste organiseeritud kuritegevuse liikidega. Põrguinglite liikmed on pidevalt tegelnud kokaiini impordi ja levitamisega, amfetamiini tootmise ja müügiga, samuti kõrgekvaliteedilise marihuaana kasvatamise ja ekspordiga. Põrguinglid kasutavad suurt Illicit Narcotic Overdose Deaths in British Columbia ( Caini raport ). Kohtuministeerium (B.C.) 1994, lk 8, Criminal Intelligence Service Canada, Annual Report on Organized Crime in Canada: 2000, veebisait (pöördutud 12. sept. 2000)

73 Kriminaalõigus ja Kanada uimastipoliitika hulka kontaktisikuid, et värvata kanepikasvatajaid ja luua istandusi ning levitada valmis toodangut tänavatel. 5 Meie toetus kriminaliseeritud keeluseadusele seab ka ohtu institutsioonid isegi nii demokraatlikus riigis nagu Kanada. Hiljuti hoiatas Kanada Kuningliku Ratsapolitsei (RCMP) ülem Giuliano Zaccardelli, et mõjukad kuritegelikud organisatsioonid plaanivad altkäemaksude abil destabiliseerida riigi parlamentaarset süsteemi. 6 Suur osa kuritegelike organisatsioonide finantsvõimsusest ja mõjujõust on saavutatud tänu keeluseadusele, mis on uimastimüügi eriti tulutoovaks teinud. Alles eelmisel aastal andis RCMP 24-tunnise kaitse Quebeci Bloki parlamendiliikmele Yvan Loubier le koos perega, seoses Montreali uimastibandelt tulnud surmaähvardustega oma piirkonna farmerite kaitsmise eest. Farmerid väitsid, et uimastibanded istutasid kanepitaimi nende maadele ning takistasid ähvardustega neil sellest politseisse teatada. 7 Mitte ainult poliitikud pole pahuksis korruptsiooniga. Ilmsiks on tulnud hulgaliselt korruptsioonijuhtumeid nii politseis kui ka teistes riigiasutustes, seda isegi Kanadas. 8 Uimastid ja HIV Peale selle, meie suhtumise tõttu pahadesse droogidesse on pööratud ohtlikult vähe tähelepanu HIV-nakkuse ja uimastipruukimise seosele. Ameerika Ühendriikides on rohkem kui 30% HIV- 5 Criminal Intelligence Service Canada, Annual Report on Organized Crime in Canada: 2000, veebisait (pöördutud 12. sept. 2000). 6 National Post, 8. sept Ottawa Citizen, 6. okt Hiljutisi ajakirjanduses esinenud teateid korruptsioonist Kanada politseis ja teiste õigussüsteemi ametiisikute hulgas: Jail Guard Faces Six Drug Charges (Halifax Daily News, 21. jaan. 1999); Judge Found Guilty of Money Laundering (United Press International, 25. jaan. 1999); 7 Held in $1 Million Customs Thefts [teiste seas tabati Pearsoni lennujaama inspektor] (Toronto Star, 26. jaan. 1999); Cop Admits Drug Charges (London Free Press, 7. dets. 1999); Veteran Drug Cop Charged (Toronto Sun, 15. jaan. 2000); Officer Is Held over Bogus Drug Raids (Toronto Star, 11. märts 2000); Former Mountie Won t Do Time for Corruption (Toronto Star, 20. jaan. 1999) Eugene Oscapella nakkusi saadud uimastite süstimise teel. Kanadas suureneb see protsent murettekitava kiirusega. Kogu maailmas on uimastite süstimine üks põhilisi uute HIV-nakkuste allikaid. Samavõrd murettekitav on C-hepatiidi levik Kanadas. Kanada HIV/AIDS Legal Network võttis a kokku uurimistöö viimased tulemused HIV leviku kohta eri linnades: HI-viiruse levik Montreali uimastisüstijate seas kasvas ligikaudu 5%-lt enne aastat 19,5%-ni aastal. Kõrge riskiga Ida-Vancouveri all-linnas kasvas HI-viiruse levik uimastisüstijate seas umbes 4%-lt 1992/1993. aastal 23%-ni 1996/ aastal; C-hepatiidi levik uimastisüstijate hulgas oli seal 88%. HI-viiruse levik Toronto uimastisüstijate hulgas kasvas 4,8%-lt 1992/1993. aastal 8,6%-ni 1997/1998. aastal. Ottawas tuvastas 1992/1993 uimastisüstijate seas tehtud uuring HIviiruse 10,3% leviku nende isikute hulgas, kes osalesid nõelavahetusprogrammides; 1996/1997 uuring leidis, et see levik oli kasvanud 20%-ni. Quebec City nõelavahetusprogrammide andmed osutavad, et seal ja väiksemates linnades Quebeci provintsis on HI-viiruse levik uimastisüstijate seas vastavalt 9% Quebecis ja kuni 9,6% mõnedes poollinnastunud piirkondades. 9 Süüdistused käimasolevate nõelavahetusprogrammide vastu on lõpuks vaibunud, pärast nende käivitamist Kanadas. Kui paljud uimastitarvitajad nakatusid aga HIV-ga sel ajal, kui strateegid ja poliitikud viivitasid? Isegi nüüd, kui nõelavahetusprogrammid toimivad, kardavad süstivad narkomaanid oma harjumusele viitavaid asitõendeid endaga kaasas kanda. Mõned hülgavad oma isiklikud süstlad ja uimastid süstimispunkrite lühiajalise turvalisuse nimel. Punkrites võivad nad jagada omavahel räpaseid nõelu ning nakatada üksteist ja lõpuks ka mittetarvitajaid nii HIviiruse kui C-hepatiidiga. 9 Canadian HIV/AIDS Legal Network, Injection Drug Use and HIV/AIDS: Legal and Ethical Issues (1999). Veebisait: (pöördutud 12. sept. 2000). Vancouveri C-hepatiidi statistika on pärit dr John S. Millarilt, Briti Columbia provintsi tervishoiuametnikult: HIV, Hepatitis and Injection Drug Use in British Columbia Pay Now or Pay Later? (juuni 1998), lk

74 Kriminaalõigus ja Kanada uimastipoliitika Ja kinnipeetavad? Kõigepealt me mõistame uimastitarvitajad vangi; siis, vaatamata vanglates lokkavale uimastipruukimisele, jätame nad ilma vahenditest, mis võimaldaks HIV-sse nakatumist vältida. Veel hiljuti ei lubanud me vangidele kondoome, ja seda hirmust, et neid võidaks kasutada uimastite peitmiseks. Ikka veel, hoolimata tõsiasjast, et uimastid on vanglates laialt levinud, oleme keeldunud vange aitamast mõne hädavajaliku vahendiga, mis on kättesaadavad väljaspool vanglat, vältimaks verega edasikanduvate haiguste levikut. Ühiskonnas oli juurdunud hoolimatus HIV-positiivsete narkomaanide ja vangide suhtes, sest oldi harjunud olema hoolimatu narkomaanide ja vangide endi suhtes. Hiljem, kui AIDS ründas selliste inimeste partnereid, ei valmistanud see ikka veel suuremat muret, sest nähtavasti olid nad samasugused. Nüüd on haigus asunud ründama märksa laiemalt inimesi, kel pole mingit kokkupuudet ei vanglate ega narkomaanidega vahest lugupeetud kanadalaste poegi ja tütreid, õe- ja vennalapsi. Keeluseaduse ebaedu Hoolimata kõigist pingutustest ei ole me suutnud peatada uimastite voolu Kanadasse: valdav enamus Kanadasse toodavatest illegaalsetest uimastitest jõuab üle piiri probleemideta. Ja Kanada pole üksi selles uimastite sissevoolu tõkestamise ebaõnnestumises kriminaalseaduse abil. Ameerika Ühendriigid, maailma võimsaim riik, kellel on kõige repressiivsemad uimastiseadused kogu maailmas, on ainult pisut edukam, kui sedagi. RCMP National Drug Intelligence Estimate 1990 teatas, et aastatel 1989/90 oli Kanadas rohkem kokaiini saadaval kui kunagi varem. Piirkonnad, kus varem müüdi suhteliselt vähe kokaiini, teatasid laialt levinud kättesaadavusest, kusjuures paljudes piirkondades olid hinnad märgatavalt langenud. 10 Sama aruanne näitas heroiinitarvitamise kasvu Montrealis 11 ning heroiinituru elavnemist Torontos ja Vancouveris. Kanep on endist viisi Kanadas laialt kättesaadav: seda tuuakse sisse paljudest riikidest ja Kanadast en- 10 Ottawa: Varustus- ja teenusteministeerium, 1991, lk Ibid., lk Eugene Oscapella dast on saamas kasvava tähtsusega marihuaanatootja. Omakasvatatud kanepist on saanud tähtis põllumajanduslik kaup. 12 Ilmekaimaks näiteks kanepitoodete turu reguleerimise mõttetusest kriminaalseadustega on vahest lõik RCMP enda avaldatud aruandest National Drug Intelligence Estimate 1990, mis kõlab nagu kanepikasvatuse reklaam: Hüdropoonilise kasvanduse rajamiseks mõnelesajale taimele läheb vaja vaid aiandusalaseid algteadmisi ning minimaalseid investeeringuid, ent see võib sisse tuua tuhandeid dollareid müügitulu. 13 Üheksa aastat hiljem, a teeb RCMP aruanne uimastiolukorrast Kanadas peaaegu samasugust reklaami : Kasvanduse rajamise suhteliselt odav maksumus ja sealt saadav märkimisväärne kasum on muutnud selle tegevuse tohutult populaarseks muidu igati seadusekuulekate kodanike hulgas a aruanne loob paljude arvates selge pildi keeluseaduse jätkuvast läbikukkumisest: Kõigi uimastite osas on varustamine ja nõudlus jäänud stabiilseks, ent tõenäoliselt suurenevad lähitulevikus mõlemad. Kõrge puhtusastmega kokaiini ja heroiini küllus tänavakaubanduses suurendab üledoosidest tingitud surmade riski. Heroiini, kokaiini, amfetamiini või mis tahes muude ainete süstimine ühesama nõelaga on üks peamisi HI-viiruse ning B- ja C-hepatiidi levimisviise. Jätkuvad vandenõud tohutute uimastilaadungite impordiks erilaevadel või eralennukite pardal. Smugeldamine merekonteinerite ja lennukargo abil on eelistatumaid transpordiviise, seda eeskätt vähese maksumuse ja madala avastamisriski tõttu. Järjest laiemalt levivad uued kanepikasvatuse tehnoloogiad. Marihuaana eksport Ameerika Ühendriikidesse jääb Briti Columbia üheks tähtsaimaks illegaalseks tegevusharuks ja on selleks saamas ka Kanada teistes piirkondades, eriti Quebecis ja Ontarios Globe and Mail teatas 7. detsembril 1992, et marihuaanast oli saanud Briti Columbia tasuvaim põllukultuur. 13 Op. cit., märkus 10, lk Royal Canadian Mounted Police, Criminal Intelligence Directorate, Canada: 1999, lk Royal Canadian Mounted Police, Criminal Intelligence Directorate, Canada: 1999, lk

75 Kriminaalõigus ja Kanada uimastipoliitika Nende lugude ja sõnumite mõte kümnend kümnendi järel on: keeluseadus on täiesti võimetu peatama uimastitulva ning tekitab vaid ohtralt lisakahju. Lühidalt, on raske ette kujutada paremini toimivat strateegiat, mis tekitaks ja taastoodaks sama edukalt vägivalda, korruptsiooni, organiseeritud kuritegevust, isikuvabaduste hävitamist, tarbetuid surmajuhtumeid, viletsust ja ühiskondlikku kahju kui keeluseaduste skeemid, mida Kanada poliitikud ja parlamendiliikmed on toetanud rohkem kui 90 aastat. Kui poleks kaalul kanadalaste elulaad ja vabadused, võiks pidada seda farsiks. Selle asemel on sellest saanud tragöödia. VASTUSEIS SÕJALE NARKOOTIKUMIDEGA The Economist, laialt tunnustatud Briti päevakajaline väljaanne, on karmilt ja sageli arvustanud keeluseaduse aina kestvat pimesi rakendamist lääneriikides. Aastaid on selle sõnum olnud: uimastid legaliseerida, kontrollida nende müüki ja veenda kasutajaid neist loobuma. George Shultz, endine välisminister president Reagani ajal ja endine rahandusminister president Nixoni ajal, kutsus üles kaaluma võimalusi uimastite osaliseks legaliseerimiseks. Milton Friedman, Nobeli majanduspreemia laureaat, nõudis uimastite dekriminaliseerimist, väites, et rohkem politseid ja vanglaid ning kogu repressiivsete meetmete arsenali saab halva olukorra vaid hullemaks teha a veebruaris avaldas Ameerika konservatiivne väljaanne National Review rea analüüsivaid artikleid keeluseaduse kohta. Ja National Review toimetajate järeldus? Narkosõda on kaotatud: Meie hinnang on, et sõda narkootikumidele on kaotatud. See on saanud takistuseks sõltuvusprobleemide lahendamisel, raiskab meie ressursse ning soodustab politseiriigile omaseid tsiviil-, juriidilisi ning karistusprotseduure. Me oleme kõik veendunud, et liikuma peab legaliseerimise suunas, ehkki võime olla eri meelt, kuidas ja mis ulatuses seda teha. 17 Washingtoni Uimastipoliitika Sihtasutus on aastaid täheldanud ja hukka mõistnud Ameerika keelupoliitika vingerdavaid mah- 16 Wall Street Journal, 5. sept veebr. 1996, lk Eugene Oscapella hinatsioone. Ameerika Ühendriikides asuva usulise koalitsiooni Moraalse Uimastipoliitika Eest seisukoht on samavõrd järsk. See kinnitab, et valitsuse peamine moraalne kohustus on kindlustada vabadus, mitte edendada voorusi relva ähvardusel. Kohtunik Michael Kirby New South Walesi Apellatsioonikohtust märkis hiljuti, et uimastite keeluseadus on jätnud armid rahvaile üle kogu maailma a aprillis teatasid kaks New York City juhtivat föderaalkohtunikku, et nad ei juhata enam narkoprotsesse, protestides avalikult ja tõmmates nii tähelepanu sellele, mida olid varem kümned föderaalkohtunikud üle kogu riigi vaikselt teinud. 19 Mõlemad protestisid kriminaalseaduse ebaõnnestunud rakendamise vastu. Robert W. Sweet, Manhattani föderaalkohtunik, kes hakkas soosivalt rääkima legaliseerimisest, ütles aastaid tagasi: [Kriminaalseadust kasutades] see poliitika ei toimi. See ei vähenda uimastipruukimist. Parim viis seda teha on koolituse ja ravi abil. 20 Mitmed lugupeetud Kanada kriminoloogid, juristid, psühholoogid ja uimastipoliitika uurijad on nõudnud kas keeluseaduse peatamist või vähemalt ausat hinnangut selle vigadele. Kanadast on pärit ka osa läänemaailma edumeelsemast keeluseaduse alternatiive käsitlevast kirjandusest. Kanada seaduseparanduskomisjon oli enne selle kahetsusväärset hinguseleminekut asutanud uimastipoliitika grupi jälgimaks kriminaalseaduse rakendamist uimastiküsimustes. Grupp oli valmis saanud üsna tähelepanuväärse dokumendi sel teemal, kui komisjoni tegevus lõpetati. Töögrupi üksmeelsel hinnangul teavitati dokumendis, et kriminaalseaduse rakendamine uimastite järelevalves on tekitanud tõsist kahju Kohtunik Kirby esines a mais Inimgenoomi Projekti tõstatatud õiguslikke probleeme käsitleval rahvusvahelisel konverentsil Bilbaos Hispaanias. 19 New York Times, laupäev, 17. aprill 1993, lk Ibid. 21 Kuivõrd puudus usaldusväärne ja sõltumatu riiklik jõud uimastipoliitika reformimiseks, moodustasid mitu Kanada juhtivat sõltumatut uurijat a juuni algul Kanada Uimastipoliitika Sihtasutuse. Sihtasutuse esimeseks mureks oli taotleda, et vaadataks uuesti läbi eelnõu C

76 Kriminaalõigus ja Kanada uimastipoliitika Kanada vanamoelise uimastipoliitika ümberkorraldamine Ettepanekud Kanada ja ka teiste riikide uimastipoliitika ümberkorraldamiseks on sageli põrganud vastu vaikusemüüre ning kohanud põlgust ja vaenulikkust. See on nii isegi valitsuste puhul, mis, nagu Kanadas, soovitavad piiranguid kriminaalseaduse kasutamisel a Kanada valitsuse printsiipide sõnastus Kriminaalseadus Kanada ühiskonnas kinnitas, et kriminaalseadus peaks tegelema vaid sellise käitumisega, mille puhul ühiskondliku kontrolli teised vahendid on puudulikud või sobimatud. Ilusad sõnad, kuid tegelikkuses need ei peegeldu. Vastupidi, uimastiasjades on kriminaalseadusest saanud esimene abivahend. Ignoreerides meie ametliku poliitika väljakuulutatud mõõdukust, lähevad meie uimastiseadused üle igasuguse piiri. Kaastunde ja sallivuse asemel inimese olukorra suhtes annavad meie uimastiseadused märku tundetusest. Õigusemõistmise asemel soovitavad nad rõhumist. Loobumist kriminaalseaduse kasutamisest uimastite vastu nimetavad mõned inimesed alistumiseks. Siin pole rohkem tegu alistumisega kui munadekeelu puudumine tähendab alistumist kolesteroolile. Kõike, mida me pahaks paneme, ei pruugi kuulutada kriminaalseks. Keeluseaduse lõpetamine on ainus õige tee: selmet toetada tohutu kasumlikkusega illegaalset uimastiturgu ja tõugata tarvitajad ühiskonnast välja, võiksid valitsused otsida kasulikke vahendeid kontrollimaks erinevate ainete ohutut tarbimist, olgu siis tegu alkoholi, tubaka, marihuaana, heroiini või kokaiiniga. Keeluseadusest lahtiütlemine tähendaks ka, et valitsused võivad peatada propagandamasina, mis on takistanud väljendusvabadust ja avatud arutelu uimastiküsimustes. Aastakümneid on see masin ühtedest uimastitest kurja välja ajanud, samal ajal teistest suuresti mööda vaadates. 22 Valitsused on vajanud sellist propagandat, õigustamaks järjest rõhuvamaid seadusi ja säilitamaks avalik- (psühhoaktiivsete ainete kontrolli seadus), mis tol hetkel oli parlamendis arutusel. 22 Simon Fraseri ülikooli kriminoloog Neil Boyd viitab Emily Murphy, Edmontoni rahukohtuniku ja naisõiguslase rollile valeinfo levitamises marihuaana kohta aastate algul, veidi enne selle keelustamist. Murphy on kirjutanud mitu artiklit uimasteist ajakirjale Macleans. Need on ilmunud ka raamatuna: The Black Candle. Neil Boyd, High 2264 Eugene Oscapella kuse toetust nende meeleheitlike abivahendite rakendamisel. Kanada vajab selle propagandamasina asemel ausat mõttevahetust, mis käsitleks kõigi uimastite tekitatavaid kahjusid (ja mõnel juhul kasu), aga mitte ainult nende ainete omi, mida poliitikategijad, eraettevõtjad, häältenäljas poliitikud ja teised keeluseadusest huvitatud tegelased on meelevaldselt pahaks pannud. Meil tuleb hakata avameelselt ja ausalt rääkima nii uimastitest kui keeluseaduse alternatiividest, isegi kui administratiivselt on kergem säilitada status quo. Eelkõige tuleks küsida, miks me jätkame Ameerika lahenduste kopeerimist uimastiküsimustes. Ameerika Ühendriigid esindavad kõige silmapaistvamat uimastikontrolli poliitika läbikukkumist kogu maailmas. Liiga paljude Ameerika linnade tänavail on voolanud veri suuresti just keeluseaduse sünnitatud vägivaldse uimastikaubitsemise pärast. Washingtoni, maailma võimsaima riigi pealinna käes oli hiljuti üks kõrgemaid mõrvanäitajaid maailmas. President Bushi uimastisõja aastatel suurenes mõrvade osakaal Washingtonis 32% a 369 juhtumilt a 489 juhtumini. 23 Tähendusrikas osa kogu selle nelja aasta mõrvadest varieerudes 30 50% on seotud keeluseadusest tingitud illegaalse kaubitsemisega. 24 Ameerika Ühendriikide vanglad kubisevad süüdimõistetud narkokurjategijatest a veebruaris ületas Ameerika vanglate populatsioon kahe miljoni piiri. Ameerika Ühendriigid on pälvinud esiletõstmist, omades veerandit kogu maailma vangidest, ehkki elanikke on seal vähem kui 5% kogu maailma rahvastikust. 25 Ameerika Ühendriikides vangistatakse ainuüksi uimastikuritegude eest inimest rohkem kui kogu Euroopa Liidus kõigi kuritegude eest kokku, ehkki Euroopa Liidus on 100 mil- Society: Legal and Illegal Drugs in Canada (Toronto: Key Porter Books, 1991), lk Drug Policy Foundation, The Bush Drug War Record: The Real Story of a $45 Billion Domestic War (Washington, DC: Drug Policy Foundation, 1992), lk Ibid. 25 Justice Policy Institute, The Punishing Decade: Prison and Jail Estimates at the Millennium. Digitaalne dokument: punishingdecade/punishing.html (pöördutud 12. sept. 2000). 2265

77 Kriminaalõigus ja Kanada uimastipoliitika jonit kodanikku rohkem kui Ameerika Ühendriikides. 26 Alates aastast on Ameerika Ühendriikides uimastikuritegude eest vangistatute arv suurenenud 11 korda, samal ajal kui registreeritud vägivaldsete kurjategijate arv riigivanglates on kahekordistunud ja mittevägivaldsete vangide arv on kolmekordistunud. 27 Ning tohutust hulgast seaduseparandustest, rahast ja ilukõnedest hoolimata on just mõne viimase aasta jooksul uimastid eriti laialt kättesaadavaks muutunud ning paljud hinnad on jäänud samaks või isegi langenud. 28 Ent siiski rakendab Kanada suurelt jaolt neidsamu läbikukkunud strateegiaid ja seadusi, mis Ameerika Ühendriikides on tõestanud oma töövõimetust. Kas me jätkame visalt, kuna oleme põhiliselt autoritaarne ühiskond, mis üritab kriminaalseadusest sepahaamri abil ohjeldada ühiskonna valitsejaile ebameeldivat käitumist? Või oleme nii pööraselt eksitatud heade ja halbade uimastite osas, et isegi meie juhid ei suuda rakendada loogilist mõtlemist uimastipoliitikas? Võib-olla me jätkame keeluseadusega ainult seepärast, et meie seadusandjad ja poliitikakujundajad, nagu nende märklauadki, on jäänud sõltuvusse ainult praegusel juhul kriminaalseadusest. Kanada vajab oma uimastipoliitikas dramaatilist muutust. Kanada Uimastistrateegia jutlustas mõõdukama lähenemise retoorikat, aga meie võimendame senist poliitikat veelgi aastail oli parlamendil kahel korral võimalik uimastiseadus üle vaadata aasta kevadel tõi konservatiivide valitsus parlamendi ette seaduseelnõu C-85, Psühhoaktiivsete ainete kontrolli akti. See seaduseelnõu vaibus a valimiste tulekul. Seejärel esitas väga sarnase eelnõu liberaalide valitsus, seaduseelnõu C-7, Kontrollitavate uimastite ja ainete akti. Mõlemad eelnõud näitasid vankumatut lojaalsust keeluseadusele aasta 20. juunil, 26 Justice Policy Institute, New study finds one in four prisoners locked up for drugs, veebisait (pöördutud 12. sept. 2000). 27 Justice Policy Institute, Poor Prescription: The Costs of Imprisoning Drug Offenders in the United States, veebisait (pöördutud 12. sept. 2000). 28 Drug Policy Foundation, The Bush Drug War Record: The Real Story of a $45 Billion Domestic War (Washington, DC: Drug Policy Foundation, 1992), lk Eugene Oscapella pärast laialdast arutelu saadikutekojas ja senatis, sai seaduseelnõu C-7 (hiljem ümbernimetatud C-8) seaduseks, see jõustus a 10. mail. Kontrollitavate uimastite ja ainete akt laiendas veelgi tarbetut kriminaalkaristuste rakendamist. See laiendas veelgi politseijõudude kasutamist terviseprobleemide lahendamisel. See kindlustas veelgi rohkem vägivalda ja surmajuhtumeid uimastitega seoses. Miks me seda endale teeme? On aeg lõpetada teesklemine, nagu oleks selle vägivaldse, hävitava ja ebainimliku uimastipoliitika jätkamiseks olemas mõni intellektuaalne, eetiline või moraalne õigustus. TEISED HÄÄLED Artikli järelejäänud osas võtavad sõna teised keeluseaduse vastased, nii Kanadast kui ka mujalt. Mõned neist on radikaalide hääled. Mõned mõõdukate omad. Üllatuslikult, vähemalt esialgu, on mõned ka konservatiivide hulgast. Hääled Kanadast Palju kirjutisi keeluseaduse läbikukkumisest on pärit Ameerika Ühendriikidest, kuna keeluseadus on sedavõrd sügavalt kahjustanud Ameerika ühiskonda (ehkki kindlasti pole see kahju nii suur kui näiteks Kolumbias, Peruus ja Boliivias). Progressiivsematest kirjutistest on mõned siiski pärit ka Kanada autorite sulest. Kadunud professor Chester N. Mitchelli tekstis The Drug Solution aastast 1990 esinevad paljudes riikides kehtiva keeluseaduse vastu järgmised argumendid: (1) keeluseadus toimib uimastite varjatud reklaamina, ja ajakirjanduse innukal toetusel tekitab uusi moode uimastitarvitamises; (2) keeluseadus ei ole suutnud välja juurida illegaalsete uimastite importi ega kodumaist tootmist, vaid on tarvitajaid seeasemel nihutanud järjest kangemate uimastite ning ohtlikumate manustamisviiside poole; (3) pingutused illegaalsete uimastite kõrvaldamiseks juba eos kolmanda maailma riikides on kasutud, kulukad ja hävitavad; (4) massiline nõudlus keelatud uimastite järele loob ulatusliku musta turu, mis toidab organiseeritud kuritegevust, suurendab vägivalda, 2267

78 Kriminaalõigus ja Kanada uimastipoliitika hävitab lugupidamise seaduste vastu, paneb vohama korruptsiooni, soodustab maksudest kõrvalehiilimist, ilustab kuritegevust ja raiskab politseijõude; (5) uimastiseaduse elluviimiseks tuleb loota informaatorite, reetmiste ja salaagentide peale, see omakorda aga loob sõjaka õhkkonna, mis soodustab inimõiguste rikkumist; (6) kehtivad uimastiseadused eiravad konstitutsioonilist võrdõiguslikkust; (7) kehtivad uimastiseadused on eluvõõrad ja ebademokraatlikud, sest need minimeerivad valijate panust ja heidavad kõrvale kodanike autonoomia, andes põhjendamatu uimastikontrolli ainuõiguse politseile ja arstidele; (8) keeluseaduse lõpetamine hävitaks musta turu, tühjendaks vanglad ja kohtud, dekriminaliseeriks miljonid kodanikud, kaitseks paremini noori ning tooks ühiskonnale tagasi märkimisväärse osa tolerantsi ja viisakust. 29 Oma lõppsõnas ütleb Mitchell: Millal küll sõda uimastite vastu lõpeb? Erinevalt militaarkampaaniatest paistavad sisemised sõjad, mida peetakse kriminaalseaduste kaudu, silma pikaealisusega. Ajaloost mäletame sõdasid nõidade, juutide, muhameedlaste, kristlike märtrite ja teiste patuoinaste vastu, mis kestsid sageli sajandeid, ning sõda narkootikumide vastu ei ole erand. Uimastivõitluse rindejooned kujunesid välja aastaid enne a kommunistlikku revolutsiooni Venemaal, ning kui esimesena Marsi pinnal käinud inimene kunagi 21. sajandil Maale tagasi tuleb, võtavad teda vastu rusuvalt tuttavad pealkirjad uimastipolitsei operatsioonidest, korruptsiooniskandaalidest ja kesklinna teismeliste vägivaldsest surmast uimastiturgude jagamise pärast. Kompromiss tundub praegu võimatu, kuna valitsus nõuab uimastiseaduse rikkujate tingimusteta alistumist. Aga kuna neil puudub igasugune organisatsioon, armee või peakorter, ei saa seaduserikkujad massiliselt alla anda. Rangelt võttes ei saagi nende vastu sõda pidada; neid võib ainult taga kiusata. Meie kaasaegsetele inimestele meeldib end petta, nagu oleksid probleemid, millega tuleb silmitsi seista, täiesti uued. Keegi pole varem mööda seda teed käinud, seega miks otsida ajaloolisi paralleele? Kanada Ülemkohus arvas Hauseris (1979), et narkootikumid on 29 Chester N. Mitchell, The Drug Solution (Ottawa: Carleton University Press, 1990), lk 1 2 (joonealused viited on ära jäetud) Eugene Oscapella tõeliselt uus asi nagu lennundus või telekommunikatsioon. Meie probleemide väidetav uudsus seletab meie ebaõnnestumist nende lahendamisel, ja ühtlasi muudab vastuvõetavaks sellised tehnoloogilised lahendused nagu umbrohumürgid, telefonikõnede pealtkuulamine ja luure helikopteriga, samas kui tegelikult on uimastikriis kordusmäng iidsest lahingust usu ja teaduse, rikaste ja vaeste ning kohtunike ja kohtualuste vahel. Sellest, kuidas liialdatakse nii meditsiiniliste psühhoaktiivsete ainete raviomadustega kui illegaalsete ainete kahjulikkusega, paistab selgesti, et tänapäevased uimastimüüdid kordavad kulunud jaotust, tituleerides aineid kas õnnistatuteks või neetuteks. Heroiin, mis kord oli jumala enda arstim, on tänaseks saanud kirutud patuseks nuhtluseks. Enamik inimesi nõustub ilma tõendeid nõudmata nende liialduste ja valedega, sest need on kirjutatud seadustesse ning neid võimendatakse iga päev massimeedias. Kuid me elame siiski suhteliselt skeptilisel ajastul ja jutlustamise, kohtusüsteemi ning avaliku arvamuse surve ei ole suutnud takistada teatud psühholooge, majandusteadlasi, antropolooge, õigusteadlasi, arste, sotsiolooge ja teisi uurijaid uimastiprobleeme analüüsimast ning ametlikke avaldusi kahtluse alla seadmast. Selliste uuringute hulk kasvab ja laieneb üha, ning mitmes tähtsas punktis hakkab tekkima ka märkimisväärne üksmeel. [---] On kindel, et mingil ajahetkel on meil piisavalt uurimistulemusi, et lükata ümber uimasteid ümbritsevaid müüte. Sestap tuleks kus aga võimalik toetada elujõulist ja vaba teadust ning seadusloome peaks keskenduma selliste otsuste vastuvõtmisele, mis võimaldaksid täielikku ja õiglast tähelepanu tõendmaterjalile. Me ei tea veel küllalt, et valmistada ette terviklikke või tõeliselt asjatundlikke lahendusi uimastiregulatsiooniks, aga me teame, kuidas neid lahendusi leida. 30 Psühholoog Bruce Alexander Simon Fraseri ülikoolist räägib aastakümnete mõjust uimastipropagandas: Uimastisõja puhul on aastakümneid kestnud propaganda teinud võimatuks rääkida psühhoaktiivsetest ainetest, nagu heroiin, LSD, kokaiin või lennukiliim, kuidagi teisiti kui mõõtmatust kurjusest. Ainuski katse käsitleda neid aineid normaalselt, arvestades mõistlikku tarvitamist mõistlikel tingimustel, ja eeldades kontrolli korraldamist tarbimisliialduste üle, näib lüüasaamisele või riigireetmisele kutsuvana. Liiati pole nende ainete pruukimine ei ohtlikum, ebatervislikum ega rohkem sõltuvust tekitav kui lugematud teised 30 Ibid., lk (joonealused viited on ära jäetud). 2269

79 Kriminaalõigus ja Kanada uimastipoliitika kanadalasi võluvad tegevused, nagu mootorrataste või autodega kihutamine, suusasport, suitsetamine, ekstreem-veesport, hoki, pokker või šokolaadi söömine. Kõigi nende tegevuste, samuti nii kardetud uimastite puhul säilitab enamik inimesi terve mõistuse, kuid mõningad harrastavad neid sellise äärmuse ja hasardiga, mis kahjustab nende tervist. Eriti ekstreemseil juhtumeil kaotab mõni ka oma elu. 31 [---] Uimastisõja propaganda kõrgeimaks hinnaks võib olla inimeste järjekindlalt vähenenud võime uimastiküsimusele arukalt läheneda. Kahekümnenda sajandi viimasel kümnendil seisab ühiskond silmitsi tõeliselt hirmutavate, mõõtmatute eelarvamusprobleemidega. Keskkond, haridusasutused, väärtushinnangud, tervishoiuasutused ja majandus kõik vajavad pakilist tähelepanu. Kuid painav mure uimastiprobleemide pärast, õhutatuna lakkamatu propaganda poolt, juhib meie tähelepanu kõrvale, andes teed kollektiivsele nürimeelsusele. 32 Kriminoloog Neil Boyd Simon Fraseri ülikoolist väidab: Kui me tarvitame uimasteid, teeme seda soovist muuta tavateadvust. Kodanike soovi muuta teadvust pole vaja kriminaalseadustega kontrollida. Meil on järelevalveks olemas teised, vähemalt niisama kasulikud, kuid vähem karistavad meetodid: maksustamine, retseptid ja avaliku tarbimise keeld. Aga mis kõige tähtsam, me peame vastu hakkama iseenda silmakirjalikkusele. Me ei saa endale kauem lubada illusiooni, et teadvusemuutmisega hõivatud Kanada alkoholijoojad ja tubakasuitsetajad on paremini kaitstud või ühiskondlikult soositumad kui kokaiininuuskajad, opiaatide tarvitajad või kanepisuitsetajad. Lahendus poleks keelustajate uue laine pealetung, nagu poleks lahendus ka kõigile uimastitele vaba turu võimaldamine. Kesktee oleks vaid täiskasvanuile lubatud, hoolikalt reguleeritud ligipääs uimastitele, ilma reklaamita, kliente täielikult teavitades ning maksustades vastavalt tarbimismäärale ja tekitatavale kahjule. Oleks tarvis võrdset tolerantsi nii tubaka- kui heroiinisõltlaste suhtes. Oleks tarvis ülevaadet uimastipruukimise suundumustest ning ühiskondlikust olukorrast. Ei ole olemas häid või halbu uimasteid, ehkki mõned on mürgisemad, mõned tekitavad kergemini sõltuvust ning mõnede tarvitamine on päris raske, ilma et sellega kaasneks tähelepanuväärne risk. 31 Bruce K. Alexander, Peaceful Measures: Canada s Way Out of the War on Drugs (Toronto: University of Toronto Press, 1990), lk Ibid Eugene Oscapella [---] Meie ülesanne on lammutada kulukas ja vägivaldne karistusaparaat, mille oleme loonud uimastitarvitamise ja -levitamise pärast, unustamata, et meie peamine tähelepanu peaks koonduma rahva tervisele, mitte lääne industriaalkultuuri omakasupüüdlikule moraalsusele. 33 Patricia Erickson, Ontario Sõltuvusuuringute Fondi vanemteadur, on kirjutanud Kanada vassitud uimastipoliitika viimastest saavutustest: aastal RCMP [Drug Intelligence Estimates] ei dokumenteerinud mitte ainult langevaid hindu ja puhtamat kokaiini, vaid ka ennustas peaaegu kõigi illegaalsete uimastite kergemat kättesaadavust Kanadas järgmise kahe aasta jooksul. Selles kontekstis märkis peaprokuröri abi: Tuleb öelda, et sõda pole veel võidetud, kuid meid saadab vankumatu progress. Jääb vaid imestada, milline oleks tagasilöök. 34 Samuti viitab Erickson endise Kanada peaministri väitele: Peaminister Pierre Trudeau ütles aastal üliõpilastega vesteldes: Kui sul on üks joint ja sa suitsetad seda oma lõbuks, ei tarvitse sellepärast küll nägeleda. 35 Kui aastal kohtusid G8 liidrid, vaidles Toronto Globe and Mail 36 vastu nende jätkuvale keeluseaduse pimesi tunnustamisele: MÕISTUSEVASTANE on teha ikka ja jälle ühtesama ning oodata teistsugust tulemust. Sellest kriteeriumist lähtudes on enamiku lääneriikide uimastipoliitika tõepoolest mõistusevastane, kuna pole saavutanud seatud eesmärke vähendada uimastite tarnet, kärpida kuritegevust, tõsta kodanike turvalisust või nõrgestada organiseeritud kuritegevust, pigem vastupidi... Illegaalsete uimastite hinnad langevad pikemat aega, osutades kaubaartikli ohtrale ja kasvavale tarnele, mis Ameerika Ühendriikide hinnangul esindab umbes 8% rahvusvahelisest kaubandusest. Samal 33 Neil Boyd, High Society: Legal and Illegal Drugs in Canada, op. cit., märkus Patricia Erickson, Recent Trends in Canadian Drug Policy: The Decline and Resurgence of Prohibitionism. Journal of the American Academy of Arts and Sciences 121 (1992), lk Ibid., lk What Are G8 Leaders Smoking? (18. mai 1998). 2271

80 Kriminaalõigus ja Kanada uimastipoliitika ajal teeb keeluseadus uimastid tunduvalt kallimaks nende tootmishinnast. Meditsiiniliseks kasutuseks mõeldud puhta heroiini hind on umbes üks kolmekümnendik tänavahinnast, ning vahe läheb otse organiseeritud kuritegevusele see on riigi määratud toetus maffiale. Uimastite kriminaliseerimine on massiliselt suurendanud kuritegevust, eriti ohvriteta kuritegusid. Tuhanded Põhja-Ameerika inimesed on vanglas üksnes seepärast, et nad ostsid, müüsid või omasid illegaalseid uimasteid. Samas on inimesed, keda uimastite kriminaliseerimine on ühiskonna äärealadele surunud, sunnitud toime panema tõelisi isiku- ja varavastaseid kuritegusid, kuna neil pole teist teed, et maksta keeluseaduse üleskruvitud hindu oma doosi eest. Riikides nagu Kanada ohustab kodanikke tänavavägivald ja kasvav vere kaudu levivate haiguste, nagu HIV-i ja C-hepatiidi levik. Rahvusvahelises mastaabis on uimastiraha abil finantseeritud relvastatud ülestõuse Peruus, Afganistanis, Kambodžas, Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas. Uimastikartellid on mõrvanud kohtunikke, ministreid, politseinikke ja isegi presidendikandidaate. Uimastirahaga finantseeritakse tohutus ulatuses korruptsiooni üle kogu maailma, mõjutades õigusemõistmist ja andes võimu nendele elanikkonna segmentidele, kes on piisavalt brutaalsed, kavalad ja jõhkrad, et pakkuda kõike seda, mida valitsused on naiivselt üritanud maha suruda. Tehes panuse uutele sõjalistele meetmetele, saab tulemuseks olla ainult veelgi rohkem ohvriteta kuritegude eest ruineeritud inimelusid ja priskemad kasumid tunduvalt hirmsamatele inimestele. Loomulikult on uimastid kahjulikud ja nende tarvitamine tekitab sotsiaalset kahju, kuid arukas inimene kaaluks ka neid kahjusid, mida tekitab ühiskonnale ja üksikisikule keeluseadus. Neid kahjusid ei mõõdeta ainuüksi rahaga, vaid kaotatud vabadusega, karmistatud seadustega ning suurenenud koormusega kohtutele, politseile ja vanglatele... Keeluseadus ei toimi ega saagi toimida, ja selle hind on kõrgem, kui oleks otstarbekalt kontrollitud ja reguleeritud legaalsel uimastiturul. Mõistes, et uimastite kaotamine meie ühiskonnast pole võimalik, peaksid G8 liidrid endalt küsima, kuidas saaks uimastitest tulenevat kahju minimeerida. Nende praegune tegutsemine tekitab maksimaalset võimalikku kahju. Hääled teistest riikidest aasta septembrikuu The Economist ütles välja: Eugene Oscapella Keeluseadus ja selle paratamatu läbikukkumine teeb musta äri kuritegelikumaks, tulusamaks ja klientidele kaugelt ohtlikumaks, kui see olema peaks. Keeluseaduse tühistamine ja selle asendamine hoolika reguleerimisega võib kahtlemata paljusid inimesi meelitada riskantselt eksperimenteerima uimastitega. See oht on võimalik ehkki kogemus näitab, et suhteliselt vähesed inimesed on piisavalt rumalad katsetustest kaugemale minemaks. Ent keeluseaduse läbikukkumine on veelgi ohtlikum, seda nii uimastitarvitajaile kui ka ühiskonnale, mida korrumpeerivad, õõnestavad ja terroriseerivad uimastijõugud. Kaubandus on keelatud riiklike seaduste ja rahvusvaheliste lepetega. Tühistage need, asendage need kontrolli, maksustamise ja mahalaitmisega. Kuni seda ei tehta, jätkuvad tapatalgud Ameerika Ühendriikides ja häving Kolumbias. Järg on Euroopa käes. 37 The Economist ei ole lasknud sel teemal vaibuda. Igal võimalusel on oma seisukohta korratud aasta 15. mai väljaande juhtkiri teatas avameelselt: Suurem osa valijaid ja valitsusi suhtub hukkamõistvalt illegaalsest uimastikaubandusest tingitud probleemidesse, vaatleb kogu asja vastumeelselt, kuid säilitab status quo laiahaardelise keelupoliitika. Ent probleeme pole võimalik eirata. Kuriteod, mida sõltlased on sunnitud korda saatma oma harjumuse finantseerimiseks ja millega on tavaliselt seotud ka illegaalsete uimastite pakkujad, nõuavad oma hinda ohvrite eludes, mitte vaid rahas. Illegaalne uimastikaubandus hoiab kõikjal üleval kuritegelikku allilma. See tõukab uimastitarvitajad räpaste nõelte ja mürgiste dooside maailma, kus diilerid üritavad müüa järjest ohtlikumaid ning üha enam sõltuvust tekitavaid aineid. Sellegipoolest tõrgub enamik inimesi uurimast võimalusi, kuidas võiks õiguskord selliseid ebameeldivaid nähtusi tõkestada. Nende keeldumine on seletatav vastumeelsusega sõltuvuse kui sellise suhtes. See suhtumine on läbini vastuoluline. Tugevaim hukkamõist tuleb sageli nendelt, kes kisavad vabadusest siis, kui nende endi himude rahuldamist on rünnatud. Sigaretisõltuvus arvatakse üheks peamiseks välditavaks surmapõhjustajaks kogu maailmas. Alkohol röövib purjutajalt lisaks mälule ka elu, ning tapab maanteedel liiga sept

81 Kriminaalõigus ja Kanada uimastipoliitika palju süütuid kannatajaid roolijoodikute läbi. Ent siin on üldjoontes omaks võetud hoiatamine seaduse piires. Viis aastat varem, aasta 2. aprillil, andis The Economist välja juhtkirja pealkirjaga Lahutage allilm ja uimastid. Artiklis pakutud lahendus oli uimastite kaasa arvatud heroiini, kokaiini, kanepi, alkoholi ja tubaka legaliseerimine, kontroll, mahalaitmine. See jätkus: Üks mõistlik riigipoliitika peaks kõiki kolme alkoholi, tubakat, kanepit kohtlema ühtmoodi, litsentseeritult, maksustatult ning kvaliteeti kontrollides [---] Kokaiin tuleks tuua kindla järelevalve alla ja niimoodi legaalselt turustada, koheldes seda kas nagu alkoholi, tubakat, kanepit [---] või nagu heroiini [---], sõltuvalt sellest, kui ohtlikuks ta statistiliselt osutub. Ka olemasolevate heroiinitarvitajate suhtes oleks parim poliitika seadustamine, mis võimaldaks neil registreeruda, ostmaks rangelt limiteeritud doose. Maksud peaksid olema piisavalt kõrged, et eemale peletada potentsiaalseid tarvitajaid, kuid piisavalt madalad, et tõrjuda uimastiärist illegaalsed diilerid. Kohtunik Michael Kirby, praegu ametis Austraalia Ülemkohtus, on rääkinud traditsiooniliste uimastitõdede kahtlusteta tunnustamisest: Hiljutine dokumentaalfilm Ceauşescu-aegsest Rumeeniast tutvustas taltsutatud poliitikute, intellektuaalide ja juristide paraadi, kes tunnistasid, et nad ei kahelnud kordagi absurdsetes seadustes ega poliitikas (et mitte öelda isikukultuses), mida diktaator neile peale sundis. Vähemalt oli nende vabanduseks Securitate. Keeld näiliselt üldtunnustatud tõdesid kahtluse alla seada on väga tugev, seda isegi vähem autoritaarsetes ühiskondades. Üks tänapäeva suur tõde peab vajalikuks rahvusvahelist sõda uimastite vastu aastal saatis Nobeli majanduspreemia laureaat Milton Friedman kirja Ameerika endisele uimastitsaarile William Bennettile palvega lõpetada keeluseadus. Oliver Cromwelli ilmekate sõnadega: Härdalt palun sind, mõtle, Kristus südames, äkki sa siiski eksisid, kui sundisid koos president 38 Book review. Aust. L. J. 66 (1992), lk Eugene Oscapella Bushiga meid võitlema uimastite vastu. See tee on nõudnud vanglate ja politseijõudude laiendamist, sõjalise jõu rakendamist välisriikides ja toonud karme karistusi uimastitarvitajaile. Ning kogu see repressiivmeetmete täisvarustus on teinud olukorra vaid hullemaks. Sellise taktikaga pole võimalik uimastisõda võita, õõnestamata isikuvabadusi ja kodanikuõigusi, mida nii sina kui mina kalliks peame. [---] Uimastid on tragöödia eelkõige sõltlastele. Kuid tarbimise kriminaliseerimine muudab selle tragöödia katastroofiks kogu ühiskonnale, ühtviisi nii tarvitajaile kui ka mittetarvitajaile. Meie uimastikeelu kogemus on alkoholikeelu kogemuse kordusmäng. [---] Dekriminaliseerimise edasilükkamine teeb olukorra vaid hullemaks ja probleemi veelgi raskemini lahendatavaks. [---] Dekriminaliseerimine ei takista meid käsitlemast uimasteid nii, nagu me praegu suhtume alkoholi ja tubakasse: uimastimüügi keeld alaealistele, uimastireklaami põlustamine ja teised sellesarnased meetmed. Selliseid meetmeid oleks võimalik rakendada, samal ajal kui täielik keeluseadus ei ole teostatav. Pealegi, kui isegi väike osa sellest rahast, mida me kulutame keeluseaduse rakendamiseks, läheks ravile ning rehabilitatsioonile, ja seda mitte karistavas, vaid kaastundlikus õhkkonnas, väheneks uimastitarbimine ning sellega kaasnev kahju drastiliselt. [---] Igaüks, kellele on kallis vabadus [---], peaks olema sama mässuline kui minagi, nähes Ameerika Ühendriike muutumas sõjaväelaagriks, kus vanglad on täitumas tavaliste uimastitarvitajatega ja politseinikearmeel on õigus pealiskaudsete tõendite alusel röövida kodanike vabadus. 39 Briti ajalehes The Independent ilmunud juhtkirjas pealkirjaga Aeg anda litsents uimastikaubandusele öeldakse järgmist: Washingtonis asuva Cato Instituudi hiljutine analüüs jõudis järeldusele, et keeluseadus on muutnud uimastitarvitajad kurjategijateks, sundinud neid läbi käima professionaalsete kurjategijatega, ahvatlenud vaesunud keskkonnast pärit ettevõtlikke noori elama tulusat kuritegelikku elu, õhutanud jõukude sõdu, andnud tulemuseks saastunud ained, sageli hädaohtlikult kangetes doosides ning ohtlikud manustamismeetodid, ja tekitanud raskelt korvatavaid kahjusid. Lühidalt, suurt laastamistööd ei tee mitte uimastite tarvitamine iseenesest, vaid keeluseadusest tingitud kuritegevus. Bushi administratsioonil ja teistel Lääne valitsustel oleks aeg kaaluda mingil kujul uimastimüügi 39 Wall Street Journal (7. sept. 1989). 2275

82 Kriminaalõigus ja Kanada uimastipoliitika litsentseerimist, mis võtaks diilereilt nende turu, samas sundides registreeritud sõltlasi ravile. Peamiseks löögiks uimastikaubandusele oleks selle tohutu kasumlikkuse nullimine ja uimastipruukimiselt petliku veetluse kõrvaldamine tugeva üldhariva tööga. 40 Ajakirja Harper s toimetaja Lewis H. Lapham ütles nii: Uimastisõda on poliitiline sõda, kus ei võitle mitte teadlased ega arstid, vaid politseiametnikud ja poliitikud. Olukord oleks tunduvalt parem, kui uimastite mitte üksi kokaiini, heroiini ja kanepi, vaid ka alkoholi, tubaka ja rahustite levikut Ameerika ühiskonnas käsitataks terviseprobleemina [---] Ma loodan, et uimastisõja esiletoodud mõttetus ning kulukus (sarnaselt Vietnami sõjaga) lõpuks ometi viib Ameerika Ühendriigid uimastite dekriminaliseerimiseni. Seadustamise pooltargumendid tunduvad mulle ümberlükkamatud, kui võtta õppust alkoholikeelu nurjumise kogemusest. Ent niikaua, kui see küsimus jääb eelkõige poliitiliseks, teenib uimastisõda järjest reaktsioonilisemaid huve meie ühiskonnas (näiteks müütilise kadunud süütuseaja kummardajad). Sõjapidamiskulud aga laotakse nende õlgadele, keda nad oma jutu järgi üritavad kaitsta. [---] [Endine president] Bush katsub rahvast panna eitama oma parimaid põhimõtteid, korrumpeerima riigiametnikke ja rikastama kõige pahelisemaid ning agressiivsemaid kurjategijaid, hülgama oma kodanikuõigusi ja lahti ütlema harjumuspärasest vabadusest. See on närune plaan. 41 Ka usuline koalitsioon Moraalse Uimastipoliitika Eest mõistab keeluseaduse hukka. Sinna koalitsiooni kuulub liikmeid enamikust suurematest Ameerika usuliikumistest baptistid, juudid, katoliiklased ja Ühendatud Kiriku liikmed: Ühel päeval me vaatame tagasi sellele perioodile oma rahva ajaloos, nii nagu me praegu vaatame tagasi alkoholi keeluseaduse päevile. Võib-olla siis, kui valu ei ole enam nii vahetu ja lahtised haavad ühiskonnas on paranenud, suudame imestada, kuidas küll mõned inimesed maailmas võisid arvata, et moraali- ja vaimuprobleeme on võimalik lahendada relvade ning vanglate abil. Aga kuni selle päeva saabumiseni peame meie moraalsete liidritena, vaimulikkonnana ning lihtsalt inimestena nõudma vägivaldse uimas- 40 The Independent (7. sept. 1989). 41 Harper s (detsember 1989) Eugene Oscapella tisõja lõppu ja tervenemis- ning vabanemisprotsessi algust, mida meie rahvas nii väga vajab. 42 [---] On selgelt ebanormaalne jätkata poliitikaga, mille tulemuseks on vägivald ja korruptsioon ühiskonnas, ning mis justkui säilitaks meie ideaale, ehkki tegelikult ta hävitab neid. Suur osa uimastisõja tõsistest tagajärgedest tulenevad ideoloogilisest eeldusest, nagu tuleks kõik, mida me heaks ei kiida, kuulutada illegaalseks. Selline arusaam ei tee vahet pahe ja kuriteo vahel. Indiviidide, lapsevanemate ja kirikutegelastena on meie kohuseks positiivse moraali maksmapanemine. Kui aga panna valitsus vastutama moraali eest, on see samaväärne individuaalsest vastutusest loobumisega, usuorganisatsioonide moraalse autoriteedi õõnestamisega ja meie töö läbikukkumisega. [---] Nagu kõik suured klassikalised liberaalsed mõtlejad on väitnud, on riigi peamine moraalne kohus säilitada vabadus, mitte edendada seda, mida relva ähvardusel vooruseks kutsutakse. 43 Meditsiiniprofessor Lester Grinspoon Harvardist võtab uimastiteemalise ratsionaalse diskussiooni pidamise keerukuse kokku järgmiselt: Ma hakkasin uurima marihuaanat aastal [---] Siis ma ei teadnud veel, et illegaalsetes uimastites on midagi väga erilist. Kui nad ilmtingimata ei pane tarvitajaid käituma irratsionaalselt, juhtub see kindlasti paljude mittetarvitajatega. 44 Ethan Nadelmann, 45 sel ajal liige Princetoni töögrupis Uimastitarbimise Tulevik ja Alternatiivid Keeluseadusele, väidab: Legaliseerida või mitte? Küsimus [---] pole tegelikult selles. Asjakohane küsimus on palju laiem ja sisaldab endas küsimust legali- 42 Religious Coalition for a Moral Drug Policy, Reason, Compassion and the Drug War: A Statement by Religious Men and Women (Washington, DC, 1990), lk Ibid., lk Lester Grinspoon, Marijuana Enhances the Lives of Some People. A. Trebach & K. Zeese, eds., Drug Prohibition and the Conscience of Nations (Washington, DC: The Drug Policy Foundation, 1990), lk Ethan Nadelmann juhib praegu Lindesmithi Keskust Uimastipoliitika Sihtasutust, uimastipoliitika ajutrusti, mis asub New Yorgis ja Washingtonis. 2277

83 Kriminaalõigus ja Kanada uimastipoliitika seerida või mitte kõnealuste psühhoaktiivsete ainete suhtes: Kuidas, lihtsalt öeldes, oleks parimal viisil võimalik reguleerida suure hulga väga erinevate psühhoaktiivsete ainete tootmist, levitamist ja tarvitamist nii tänapäeval kui ka kaugemas tulevikus? Mitmel põhjusel on minu ja teiste pingutusi sellele keerulisele küsimusele vastamisel tabanud määratlus legaliseerimine. Termin ise on ennast üliedukalt tõestanud, mis puudutab kümnete miljonite ameeriklaste tähelepanu võitmist sellele, mis oli kord radikaalselt kõlav, kuid igati kohane kriitika Ameerika uimastikontrolli poliitika suhtes. Ent see nõudis soolast hinda oma tagamõttega, et ainus alternatiiv praegusele poliitikale oleks midagi Ühendriikide alkoholi- ja tubakapoliitika sarnast. Kuigi väga vähesed neist, keda seostati legaliseerimisega, pooldasid tegelikult sellist varianti, kinnitus siiski see väärarusaam rahva teadvusse. Erinevad inimesed on alati mõistnud legaliseerimist erinevalt. Minu lähtekohast on see esmalt ja eelkõige olnud kriitika Ameerika uimastikeelu poliitika pihta. See rõhutab, et enamik ameeriklaste määratletud uimastiprobleemist on tegelikult nende endi poliitika tulemus. Asjaolu, et enamik ameeriklasi ei taipa selliste põhjuslike seoste sisu ja ulatust ega erista omavahel neid probleeme, mis tekivad uimastitarvitamisest kui sellisest, ja neid, mida tekitab keeluseadus, jääb suurimaks tõkkeks märkimisväärsete muudatuste teel Ameerika uimastikontrollipoliitikas. Tuleb rõhutada, et sellise kausaalse seose tuvastamine ei vii automaatselt avaliku poliitika soovituseni, nagu tuleks täielikult lõpetada igasugune keeluseadus. Kuid see vihjab, et alternatiivne poliitika, mis kasutaks vähem keeluseaduse meetodeid, võib osutuda tõhusamaks. 46 Professor Jerome Skolnick Kalifornia ülikoolist Berkeleys võtab keeluseaduse jõuetuse toime tulla uimastitega kokku järgmiselt: Töötavad narkopolitseinikud mõistavad keeluseaduse piiratust vahest pareminigi kui keegi teine. Ma küsisin New Yorgi kogenud narkoametnikult, varjatud operatsioonide ettevalmistajalt, kellega koos ma aastal jälgisin uimastitehingu läbiviimist New York City Washingtoni kõrgustikul (peamine crack i turg), kui tõhusaks on narkovõitlus osutunud kokkupõrkes kokaiinismugeldamisega. Tema 46 Ethan A. Nadelmann, Thinking Seriously about Alternatives to Prohibition. Journal of the American Academy of Arts and Sciences 121 (1992), lk Eugene Oscapella täpne ja väljendusrikas vastus kõlas nii: Me oleme nagu sääsk, kes hammustab hobuse tagumikku. 47 EUGENE OSCAPELLA on advokaat Ottawas. Ta on lõpetanud aastal Toronto ülikooli majanduse alal, saanud a õigusteaduse bakalaureuse kraadi Ottawa ülikoolist, õigusteaduse magister a Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Koolis. Alates a Ontario advokatuuri liige. Alates a olnud Kanada seadusandluse ja sotsiaalpoliitika sõltumatu nõustaja. Juhtinud või osalenud mitmeis uimastipoliitika-teemalisis komisjonides ja ühinguis nii Kanadas kui USAs. 47 Jerome K. Skolnick, Rethinking the Drug Problem. Journal of the American Academy of Arts and Sciences 121 (1992), lk

84 ARVUSTUS Eesti Euroopa teel: Arenev majanduskeskkond ja uuenevad identiteedid. Estonia on the Way to Europe: Developing Economic Environment and Changing Identities. Toim. Aksel Kirch. (Audentese Ülikooli Euroopa Uuringute Instituudi toimetised 2.) Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk. ENN TEGOVA. Sarjast Tartu näod Hiljutine europarlamendi valimisosalus näitas, et usaldus Euroopa Liidu (EL) ühe põhiinstitutsiooni vastu pole kuigi suur. Ajal, mil ELi põhiseadus on alles väitluste allikas ning värske liikmesmaa kodanike arusaam alliansist veel hägune, pole vähene osalusprotsent midagi erakordset. Valimiste toimudes oli Eesti kuulunud Euroopa Liitu vaid napilt üle ühe kuu, seega on veel vara öelda, millist mõju liitriiki kuulumine meile avaldab. Kuid just seda probleemistikku vaatleb hiljuti ilmunud artiklikogumik Eesti Euroopa teel: Arenev majanduskeskkond ja uuenevad identiteedid. Et tuleviku ennustamine on tänamatu töö, on see kogumik peamiselt vaid diskussioonile ärgitaja ning küsimuste tõstataja, kaardistades põgusalt olemasolevaid arengusuundi. Piisavate ressursside puudumist tunnistab ka koostaja, kes ütleb saatesõnas, et kogumik püüab tilkhaaval kokku koguda kõik analüütiliste uuringute tulemused, mis puudutavad Eesti arengut sellel teel (lk 7). Ning tõepoolest, sotsiaalteadlaste artiklid raamatus puudutavad Eesti arengute eri tahke, kõikehõlmavat tervikut siiski moodustamata. Ka ei paku raamat universaalseid vastuseid ega lahendusi, küll aga annab probleemiasetustega rohket ainest diskussioonideks. Kesksem kogumikku läbiv teema on seotud identiteedi ja selle muutumisega. Raamatu autorid näivad ühel meelel olevat selles, et pärast liitumist ELiga Eesti elanike identiteet muutub, küsimus on vaid selles, millises suunas. Nii esitab koostaja mitmel pool küsimuse, kas Eesti elanike identiteet kujuneb sarnaseks Põhjamaadega või hoitakse individualistlikke väärtusi hindavate riikide (Iirimaa, Inglismaa, Holland) poole (lk 7, 17). Ühest vastust raamatust ei leia. Ometi nendivad Aksel 2281