KODUTUTE ALKOSÕLTLASTE SOTSIAALMAJA VAJADUSE TESTIMINE PÄRNU LINNA KALDAPEALSE KODU NÄITEL

Väljavõte

1 TARTU ÜLIKOOL Pärnu Kolledž Sotsiaaltöö korralduse osakond Ivi Kõrvemaa KODUTUTE ALKOSÕLTLASTE SOTSIAALMAJA VAJADUSE TESTIMINE PÄRNU LINNA KALDAPEALSE KODU NÄITEL Diplomitöö Juhendaja: Marju Medar, Ph.D Pärnu 2008

2 Soovitan suunata kaitsmisele... (juhendaja allkiri) Kaitsmisele lubatud a. TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö korralduse osakonna juhataja Marju Medar... Olen koostanud diplomitöö Kodutute alkosõltlaste sotsiaalmaja vajaduse testimine Pärnu linna Kaldapealse Kodu näitel iseseisvalt. Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud.... (töö autori allkiri) 2

3 SISUKORD SISSEJUHATUS 5 1. TEOREETILINE ÜLEVAADE KODUTUTE ALKOHOLISÕLTLASTE PROBLEEMIDEST JA SEKKUMISSTRATEEGIATEST Teoreetiline ülevaade kodutusest, nende õigustest ja sotsiaalsest kaitsest Kodutuse defineerimine ja kodutusega seotud probleemid Eestis Kodutute õigused sotsiaalsele kaitsele Eluasemepoliitika Eestis Kodutute hoolekande korraldamine Eestis Teoreetiline ülevaade alkoholisõltuvusest ja meetmed tööks alkosõltlastega Alkohol ja selle toime inimorganismile Alkoholisõltuvus kui probleem ühiskonnas Alkoholipoliitika Eestis Alkoholisõltuvuse ravi võimalused Eestis Teoreetilised lähenemised ja sotsiaaltöö meetodid töös alkosõltlastest kodututega Teoreetilised lähenemised töös kodututega Sotsiaaltöö meetodid töös kodutute alkoholisõltlastega Kodutute alkoholisõltlaste hoolekanne Pärnu linnas Pärnu linna poolt kodututele osutatavad sotsiaaltoetused, teenused ja alkoholi võõrutusravi võimalused Kodutud alkoholisõltlased kui MTÜ Tulevik Kaldapealse Kodu sotsiaalmaja klienditöö sihtgrupp UURIMUS KODUTUTE ALKOSÕLTLASTE SOTSIAALMAJA VAJADUSE KOHTA PÄRNU LINNA KALDAPEALSE KODU NÄITEL Probleemi seade, uurimiseesmärk ja -küsimused 41 3

4 2.2. Uurimuse läbiviimine ja valim Uurimistulemuste analüüs Kodutute alkoholisõltlaste sihtgrupi toimetulematuse põhjused Kodutute alkoholisõltlaste probleemid seoses varjupaiga- ja muude teenuste kasutamisega Kodutute alkoholisõltlaste vajadus täiendavate teenuste järele Võimalused kodutute alkoholisõltlaste toimetulekuraskuste parandamiseks Koostöövõrgustiku toimimine ja selle tulemuslikkus töös kodutute alkoholisõltlastega Sotsiaalmaja MTÜ Tulevik Kaldapealse Kodu vajalikkus ja töö tulemuslikkus Probleemid MTÜ Tulevik Kaldapealse Kodu töös Pärnu linnas ja vajadused muudatusteks Sotsiaalmaja MTÜ Tulevik Kaldapealse Kodu edasised arengusuunad Arutelu, järeldused ja ettepanekud 68 KOKKUVÕTE 73 KASUTATUD KIRJANDUS 76 SUMMARY 81 LISAD 84 Lisa 1. Ankeet Kaldapealse Kodu sotsiaalmaja kliendile 84 Lisa 2. Intervjuu küsimustik Kaldapealse Kodu sotsiaalmaja kliendile 87 Lisa 3. Intervjuu küsimustik spetsialistile/eksperdile 89 Lisa 4. Üldinfo sotsiaalmaja respondentide kohta 90 4

5 SISSEJUHATUS Käesoleva diplomitöö teemaks on Kodutute alkosõltlaste sotsiaalmaja vajaduse testimine Pärnu linnas Kaldapealse Kodu näitel. Seoses majanduse kiire arenguga on ühiskonnas toimunud suured muutused, mis on endaga kaasa toonud suurel hulgal sotsiaalprobleeme, sealhulgas ka kodutuse süvenemine ja alkoholi kuritarvitamise tõusu. Paraku ei piisa kodutuse probleemi lahendamiseks inimesele eluaseme ja toetuste-teenuste pakkumisest, kui tegemist on sõltuvusprobleemiga. Alkoholisõltlaste rehabilitatsiooniks seni Eestis terviklik süsteem puudub - sõltuvust ei käsitleta psüühikahäire, vaid pahena. Alkoholisõltuvus on jäänud muude probleemide (nt narkomaania) kõrval tahaplaanile. Kodutute sihtgrupp Eestis on muutumas heterogeensemaks ning lähtuvalt sellest on vajadus ka üha erinevamate teenuste järele ei piisa vaid varjupaiga- ja supiköögiteenusest. Probleemiks number üks on kodutute puhul alkoholi ja/või surrogaadisõltuvus, millest omakorda tulenevad halb füüsiline ja vaimne tervis, sotsiaalne toimetulematus ning marginaliseerumine. Palju on liikumispuudega inimesi, süveneva tendentsiga on psüühikahäirete esinemine kodututel. Palju on eakaid, üksikuks jäänud inimesi, kes oma sõltuvsprobleemi ja käitumis- ning psüühikahäirete tõttu tavahooldekodudesse ei sobi ning on sunnitud oma elu viimased päevad veetma tänaval või varjupaigas. Kodutuse temaatikat on Eestis seni vähe käsitletud. Läbi eluaseme valdkonna on kodutuse teemal arutlenud Kõre (2003, 2006) ja Paavel (2003). Oma uurimustöödes on kodutust käsitlenud ka Linnas (2003) ja Lelov (2003). Lelovi uurimus kajastas Pärnu linnas aastal 2003 muuhulgas kodutute varjupaiga avamisega seonduvat ning rahulolu kodututele pakutavate teenustega. Käesolev diplomitöö võiks seega olla jätk eelmainitule, kuna kajastab järgmist etappi sotsiaalmaja käivitamise näol kodutute hoolekande arengus Pärnu linnas. Uue, ainulaadse teenusena Pärnus käivitus 2006 aasta lõpus MTÜ Tulevik Kaldapealse Kodu sotsiaalmaja töö (algselt majutusteenusena käivitatud), millest kujunes esimese 5

6 tegevusaasta jooksul toetatud elamise ja võõrutusraviga tegelev majutusüksus aadressil: Pärnu, Rääma tn 23. Klientideks on põhiliselt endised varjupaigast tulnud kodutud, kes saavad sotsiaalmajast tuge oma sõltuvusprobleemiga tegelemisel ning toetust töö- ja igapäevaelus. Diplomandi ajendas antud teemal diplomitööd kirjutama igapäevane töö kodutute varjuapaiga sotsiaaltöötajana ning töökogemustest tulenev tõdemus, et rehabilitatsioonisüsteem kodututele alkoholisõltlatele, kui sotsiaalsete erivajadustega klientidele, on olematu. Sellest tulenevalt on käesoleva töö eesmärgiks uurida sihtgrupi toimetulekut ja Kaldapealse Kodu sotsiaalmaja töö vajalikkust ning võimalikke arengusuundi alkosõltlaste rehabilitatsioonisüsteemi välja arendamise osas Pärnu linnas. Diplomitöö koosneb teoreetilisest ja praktilisest osast, kokku kolmest peatükist. Esimeses peatükis antakse teoreetiline ülevaade kodutusest, EV eluasemepoliitikast, kodutute inimeste õigustest ja sotsiaalsest kaitsest. Teine peatükk käsitleb alkoholisõltuvusega seonduvat, sh EV alkoholipoliitikat, alkoholisõltuvuse ravivõimalusi ning sotsiaaltöö meetodeid töös kodututest alkoholisõltlastega. Diplomitöö kolmandas peatükis analüüsitakse Kaldapealse Kodu vajalikkust ja kodutute alkosõltlaste sihtgrupi toimetulekut ning respondentide erinevaid arvamusi võimaluste kohta teenust edasi arendada. Diplomitöö teoreetilise osa koostamisel on kasutatud trükis ilmunud teoreetilisi materjale, internetist kättesaadavaid andmefaile ning Eesti Vabariigi seadusi. Kasutatud kirjanduse loetelus on 59 allikat. Diplomitöös on esitatud andmeid ühes tabelis ja neljal joonisel. Lisadena on esitatud ankeet ja intervjuu küsimustik sotsiaalmaja kliendile, intervjuu küsimustik spetsialistile ja üldinfo sotsiaalmaja respondentide kohta kokku neli lisa. Töös on juhindatud Tartu Ülikooli Majandusteaduskonna metoodilisest juhendist Üliõpilaste kirjaliklud tööd, mis on välja antud Tartus aastal. Diplomand tänab juhendajat Marju Medarit, kõiki intervjuudes osalenuid, Kaldapealse Kodu juhatajat, oma perekonda ning kõiki teisi, kes aitasid kaasa käesoleva diplomitöö valmimisele. 6

7 Töös kasutatavad mõisted: AA Anonüümsed alkohoolikud, alkoholist loobunud alkoholismihaigete rahvusvaheline organistatsioon, mille alarühmad (AA-klubid) toetavad alkoholist loobujaid (Alkoholismi ja narkomaania :85). Alkoholism esmane krooniline häire, geneetiliste, psühhosotsiaalsete ja keskkondlike faktoritega...iseloomustavaks on pidev või perioodiline nõrgenenud kontroll joomise üle, ülemäärane tähelepanu suunamine alkoholile, alkoholi tarvitamine vaatamata ebasoodsatele tagajärgedele ja moonutused mõtlemises, mida enamasti eitatakse (Alkoholismi ja narkomaania :85). Alkohoolne jook õlu etanoolisisaldusega üle 0,5 mahuprotsendi ja muu joomiseks mõeldud vedelik etanoolisisaldusega üle 1,2 mahuprotsendi. Fuurik kodutute slängis: odekolonn, lõhnavesi. Hoolekanne on toimingute süsteem, mille eesmärgiks on inimestele erinevate vajaduste kindlustamine ning inimressursi arendamise kaudu majanduse arendamiseks paremate võimaluste loomine. Samal ajal suurendatakse sotsiaalset kaasatust, ennetatakse ja leevendatakse laiaulatuslikumalt ning tõhusamalt vaesust ja sotsiaalset tõrjutust (SHS). Hoolekandelisteks instrumentideks (toiminguteks) võivad olla nii sotsiaaltoetused kui teenused, mida kasutavad KOV-d puuduse leevendamisel. Kaldapealse Kodu = sotsiaalmaja, mis asub aadressil: Pärnu, Rääma tn.23. Kodutu on inimene, kellel puudub eluase ning kes ööbib kas väljas, aastaringseks elamiseks sobimatus ruumis või vastavat teenust pakkuvas hoolekandeasutuses (Eesti eluasemevaldkonna arengukava ). Kolmas sektor - ühiskonna see osa, mis ei kuulu avaliku võimu ega ka kasumit taotleva ärisektori alla. See sisaldab mittetulundusühendusi... (Lagerspetz 2007). Piiritus põllumajandusliku päritoluga toorainest kääritamisel ja sellele järgneval töötlemisel saadud vedelik etanoolisisaldusega alates 96 mahuprotsendist. 7

8 Rehabilitatsiooniteenus on isiku iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja töötamise või tööle asumise soodustamiseks osutatav teenus (SHS); protsess, mis järgneb esmasele (võõrutus-) ravile ja on suunatud toimetuleku taastamisele (sisaldab erinevaid tegevusi: tagasilanguse ennetamine, grupiteraapiad, eneseabi-grupid, kutseõpetuse treeningud, tööteraapia) (Alkoholismi ja narkomaania :86). Sotsiaaleluase v korter on munitsipaalomandis olev, avaliku sektori poolt subsideeritud üürieluase, mis on mõeldud sotsiaaleluaseme teenust vajavate leibkondade majutamiseks. (SHS); Sotsiaalkorter, rühmakodu või puudega inimesele kohandatud eluruum kui spetsiaalselt ehitatud, kohandatud või osaliselt täiustatud ja sisustatud korter, mis vastab eaka või puudega inimese vajadusele (Medar, M., Medar, E., 2007: 259). Sotsiaalmaja elamu, mis koosneb sotsiaalkorteritest (Medar, M., Medar, E., 2007: 259). Surrogaat aseaine (ÕS 2006); Aine, mis lisatakse alkoholile maitse, lõhna, värvuse jms muutmiseks, üldjuhul on surrogaat mürgine (Terviseportaal inimene.ee). Sõltuvus psühhoaktiivse aine sundtarbimine, mille puhul kasutajal on perioodiline või krooniline mürgistus, esinevad sundmõtted kasutada ainet parema enesetunde saavutamiseks, raskused vabatahtlikult aine tarbimine lõpetada, vajadus saada ainet iga hinna eest, ükskõik mis moel (Alkoholismi ja narkomaania :86). Toetatud elamine seisneb inimeste majutamises väikeses majutusüksuses (3-20 kohta) koos teiste analoogsete probleemidega inimestega ning igapäeva- ja koduse elu korraldamisel abistamises, tuginedes sarnaste probleemidega inimeste toetusele ja ühistegevusele (Medar, M., Medar, E. 2007: ). Vaesus Sotsiaalne probleem, mis väljendub teatud inimrühmade materiaalsete ressursside ebapiisavusest tingitud ilmajäetuses ühiskonnas hädavajalikuks peetud elustandardist ning sotsiaalmajanduslikust osalusest (Rahvastiku tervise :60). Võrgustik Üksikisikute, organisatsioonide ja asutuste pühendumisel ja usaldusel põhinev grupp, mis on organiseeritud mittehierarhilisel alusel, tegelemaks üldiste 8

9 probleemide või muredega, mida seiratakse aktiivselt ja süstemaatiliselt (Rahvastiku tervise :60); Sotsiaalsed võrgustikud sotsiaalsed suhted ja sidemed üksikisikute vahel (Rahvastiku tervise :58). Õpitud abituse sündroom - psühhiaatrias ja psühholoogias kasutatav termin, millega tähistatakse käitumismalli, kus inimene, kes tegelikult suudaks oma probleeme lahendada, läheb kergema vastupanu teed - kuulutab end abivajajaks ja muutub abistamisest sõltuvaks ( Eesti vaimse tervise : 2). Töös kasutatavad lühendid: KOV kohalik omavalitsus SHS sotsiaalhoolekande seadus SHK sotsiaalhoolekande kontseptsioon EV Eesti Vabariik RT Riigi Teataja KK sotsiaalmaja Kaldapealse Kodu (Rääma 23, Pärnu) VP täiskasvanute varjupaik (Suur-Posti 18b, Pärnu) 9

10 1. TEOREETILINE ÜLEVAADE KODUTUTE ALKOHOLISÕLTLASTE PROBLEEMIDEST JA SEKKUMISSTRATEEGIATEST 1.1. Teoreetiline ülevaade kodutusest, nende õigustest ja sotsiaalsest kaitsest Käesolevas peatükis käsitletakse kodutuse defineerimist ja kodutusega seotud probleeme Eestis ning kodutute õigusi sotsiaalsele kaitsele. Samuti EV eluasemepoliitikat ja kodutute hoolekande korraldamist, sh sotsiaaltoetusi ja teenuseid ning hoolekandeasutusi kodututele. Peatükis käsitletakse ka alkoholi toimet inimorganismile, alkoholisõltuvust ja poliitikat ning alkoholisõltuvuse ravi võimalusi Eestis, samuti teoreetilisi lähenemisi ning erinevaid sotsiaaltöö meetodeid, abistamaks alkoholisõltuvusega kodutuid oma sõltuvusprobleemiga toime tulemisel. Peatükis antakse ülevaade MTÜ Tulevik Pärnu linna Kaldapealse Kodu tegevusest kui kodutute alkosõltlaste tavaellu tagasisuunajast toetatud töö ja elamise ning võõrutusravi abil Kodutuse defineerimine ja kodutusega seotud probleemid Eestis Kodutute üldarv Eestis on sotsiaaltöötajate hinnangul inimest (Eesti eluasemevaldkonna...). Tänapäeval ei ole kodutuse põhjuseks eluruumide puudus, vaid madal sissetulek või sissetuleku puudumine, kõrge üür ja sotsiaalprobleemid (kuuluvus mõnda riskirühma), mis teevad inimese vabal korteriturul toimetulematuks või eluruumi omaniku jaoks üürnikuna sobimatuks (Kõre 2003). Selleks, et üldse oleks võimalik anda mingit ülevaadet Eesti kodutute olukorrast, oleks tarvilik esmalt ühtse terminoloogia ja mõistete väljatöötamine. Eestis on seni vähe teostatud kodutute alaseid uurimusi ning puudus on ka kodutust käsitlevast eestikeelsest kirjandusest (Linnas 2003). 10

11 Kodutuse mõistet on defineeritud erinevalt, kindlat definitsiooni ei ole. Eesti eluasemevaldkonna arengukavas ( ) on kodutut defineeritud kui inimest, kellel puudub eluase ning kes ööbib kas väljas, aastaringseks elamiseks sobimatus ruumis või vastavat teenust pakkuvas hoolekandeasutuses. See on sarnane Rootsis kasutatava kodutuse käsitlusega. Eestis on kodutut defineeritd ka kui inimest, kellel puudub reaalselt koht, kus elada ning kes ei oma seaduslikku suhet ühegi elamispinna fikseeritud hoone või ruumiga ( Eluasemega kindlustamise... konverents). Viimastel aastatel on Eestis süvenenud varjatud kodutus. See hõlmab isikuid, kes ei ela ei varjupaikades ega ka tänavatel, vaid elavad illegaalsel või ajutisel elamispinnal (nt tuttavate juures) ja/või on vabanenud mingist institutsioonist ning seejärel pole kuhugi elama asuda. Eestis on kodutus osaliselt eluaseme- ja tööturul toimunud muudatuste vili. Nende muudatuste hulgas on eluaseme kõrge hind suhtes sissetulekutega - see probleem on eriti kõrge lahutatud meeste puhul, kes ei suuda endale peale perekonna purunemist võimaldada uue elukoha üürimist. Teiseks - eluaseme kaotus omandipettuse ja suure laenukoormuse tulemusena. Kolmandaks probleemiks on endiste vangide eluasemevõimaluste järsk vähenemine puudub toimiv rehabilitatsioonisüsteem ja majutuse võimaldamine KOV poolt (Eatwell, 2000). Tänases Eestis kasvab üürivõlgade ja lõhkilaenamise tõttu järjest kodutuse ohus olevate inimeste arv. Lisaks pangalaenudele toodavad majandusraskustes ja kodutuid inimesi juurde väga lihtsalt kättesaadavad SMS- ja muud kiirlaenud. Kodutute teovõimetust kasutatakse sageli ära petturite poolt: kodutud kui tankistid kinnisvaratehingutes, internetipanga koodikaartide kuritarvitamine, firma- ja telefoniomanikud jm. Suurimaks probleemiks igas ühiskonnas on sotsiaalne kahju. Kodutute puhul on tegemist problemaatilise sotsiaalse rühmaga, kes võivad põhjustada kahju ka teistele inimestele. Näiteks võivad nad levitada ohtlikke nakkushaigusi ning põhjustada kahju kuritegeliku käitumisega. Eeltoodule lisanduvad füüsilise ja vaimse tervisega seonduvad probleemid: sh. psüühikahäired, alkoholisõltuvus, depressioon ja demoralisatsioon ning sotsiaalsest käitumisest tingitud probleemid: sotsiaalne 11

12 isolatsioon, ebakindlus ja lühiajaline varjupaikades peatumine, tõrjuv hoiak teenuste kasutamise suhtes, sõltuvusainete tarbimine, kalduvus kuritegevusele (Allaste, 2001, viidanud Linnas 2003). Kõre (2003) hinnangul on kodutust põhjustavate individuaalsete tegurite mõju Eestis tugevalt võimendatud struktuursete teguritega: eluasemepoliitika üliliberaalsus; tööhõivepoliitika passiivsus; puudujäägid sotsiaalkindlustuse ja abi süsteemis; erivajadustega inimeste (vanglast vabanenud, vaimse puudega jt.) rehabiliteerimise puudulikkus Kodutute õigused sotsiaalsele kaitsele Nõudmised Eesti sotsiaalkaitsele tulenevad järgmistest dokumentidest: Inimõiguste Ülddeklaratsioon see on majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste loetelu ning sisaldab õigusi sotsiaalsele kindlustatusele, tööle, puhke- ja vabale ajale, küllaldasele elatustasemele, haridusele ja osalemisele kultuurielus. Sotsiaalsete õiguste aspektist on olulisimaks regionaalseks rahvusvaheliseks lepinguks parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta, kus on muu hulgas sätestatud õigus tööle, õigus sotsiaalkindlustustele, õigus saada sotsiaal- ja arstiabi, õigus kasutada sotsiaalhoolekande teenuseid, puuetega inimeste õigus elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust. Probleemiks on, et Euroopa Sotsiaalharta ratifitseerimisel 2000 a. jättis Riigikogu ratifitseerimata kaks eluasemega seotud artiklit: art. 30 õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest ja art. 31 õigus eluasemele. Siit järeldub, et inimeste kindlustatus eluasemega ning kaitstusega vaesuse ja tõrjutuse eest pole Eesti riigi jaoks olulised või vähemalt prioriteetsed suunad (Paavel 2003: 10). Samas on fikseeritud õigus tervisele ja selle kaitsele, kuid kuidas seda tagada eluaesme puudumisel? EV Põhiseadusest lähtudes ( 28) on Eesti kodanikul õigus abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puude korral, õigus tervisele ja selle kaitsele, õigus ohutumale elu-, töö- ja psühhosotsiaalsele keskkonnale. Põhiseaduse paragrahvis 28 on 12

13 sätestatud ka riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustused hoolekandesüsteemi arendamiseks. Paragrahv 10 sätestab sotsiaalriigi printsiibi, mille kohaselt on igaühel õigus ning riigil kohustus tagada vähemalt minimaalselt inimväärikas äraelamine. Lisaks rahalisele abile käsitleb põhiseadus ka õigust meditsiiniabile, eluasemele, tööturu- ning sotsiaalteenustele. Kõre (2006:11) möönab, et Põhiseaduse sotsiaalsete põhiõiguste loetelus ei ole nimetatud õigust eluasemele. Hoolekande kontseptsioonis (2004) on juhitud tähelepanu sellele, et riigi abi puuduse korral peaks muuhulgas hõlmama ka vaimset, kultuurilist ja poliitilist eksistentsi. Sotsiaalhoolekande seadusega (1995) delegeerib riik puudustkannatajate abistamise ülesande KOV-dele. Õigus sotsiaalhoolekandele on üks olulisemaid sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi. Puudusena tuuakse välja selle seaduse institutsioonikesksus, mille tõttu ei loo see piisavalt tõhusat õiguslikku alust individuaalsete vajaduste parimaks rahuldamiseks. Valikute puudumise tõttu on piiratud paljude inimeste vabaduste ja õiguste realiseerimine, kõigile ei ole tagatud inimväärne äraelamine (Ülevaade vaimse tervise : 11). ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt on dokument, mis garanteerib sotsiaalsed õigused, sealhulgas õiguse sotsiaalhoolekandele, igaühe õigust tema ja ta perekonna küllaldasele elatustasemele (toitumisele, riietusele ja elamule) ja õigust elule. Siduvatest õigusaktidest väärib märkimist Amsterdami leping, millega laiendati Euroopa Liidu pädevust sotsiaalkaitse valdkonnale. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse olulisel määral vähendamiseks otsustas Euroopa Liidu Nõukogu rakendada aastaks avatud koordinatsiooni meetodit. Sotsiaalhoolekannet Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika ei käsitle (Sotsiaalministeerium) Eluasemepoliitika Eestis Eluasemepoliitika on meetmete kompleks, mis mõjutab elamufondi kvaliteeti, hinda, omadust ja kontrolli (Eesti eluasemevaldkonna..:9-10). Eluase kuulub inimeste põhiliste vajaduste hulka ning normaalse kvaliteediga eluaseme 13

14 kättesaadavus tagab sotsiaalse stabiilsuse ühiskonnas. Hoolekande kontseptsioonis (2004) on öeldud, et kõigile elanikele inimväärse eluaseme tagamisel tuleb eelkõige parandada eluasemete kättesaadavust riskirühmadele, hoida ära elutingimuste halvenemine ja kodu kaotus, aidata kodututel tavaellu tagasi pöörduda ning ennetada vaeste ja tõrjutute naabruskondade tekkimist (Sotsiaalhoolekande kontseptsioon). Seoses Eestis läbi viidud eluasemereformiga on tekkinud rida sotsiaalseid probleeme, sh kodutus. Paavel (2003:10) peab ebaõnnestunud eluasemereformi üheks kodutuse tekke arvestatavaks põhjuseks. Täna reguleerib Eesti eluasemepoliitikat "Eesti eluasemevaldkonna arengukava " ja selle rakendusplaan, mille eesmärgiks on luua toimetulekuraskustes peredele paremad võimalused kättesaadava hinnatasemega eluaseme soetamiseks, tegeleda kodutuse ennetamise ja vähendamisega. Üheks meetmeks on seejuures munitsipaal-üürieluasemefondi suurendamise toetamine KOV-i ja SA KredExi koostöös. Sihtgrupiks on muuhulgas madala sissetulekuga leibkonnad: puuetega inimesed, vanurid, vanglast vabanenud isikud ja kriminaalhooldusalused. Riikliku eluasemepoliitika elluviijad on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium, Siseministeerium ja Justiitsministeerium koos SA-ga KredEx, KOV-d ja valdkonnas tegutsevad mittetulundusühingud (Eesti eluasemvaldkonna...). Eluasemepoliitika üldiselt tunnustatud eesmärgiks on eluaseme kättesaadavuse tagamine (st eluaseme võimaldamine) kõigile ühiskonnagruppidele (Kährik jt. 2006:10). Riigi ja KOV eluasemepoliitikad on omavahel tihedalt seotud, kuid tüüpiline on, et riik vastutab eluasemetoetuste maksmise, KOV-d aga sotsiaaleluasemete pakkumise eest. Piisaval hulgal sotsiaaleluasemete pakkumise kaudu muudetakse juurdepääs eluasemetele võimalikuks neile leibkondadele, kes pole vabaturu tingimustes suutelised seda ise hankima (ibid: 12). Seejuures on oluline, et eluasemepoliitika rakendamist toetaksid töö-, hoolekande- ja regionaalpoliitika meetmed. 14

15 1.1.4 Kodutute hoolekande korraldamine Eestis Sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamine ning sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine on SHS-ga (SHS, 8, lg 2) pandud KOV ülesandeks. SHS kohaselt korraldavad riiklikku sotsiaalhoolekannet Sotsiaalministeerium ja maavalitsused. KOV sotsiaalhoolekannet korraldab valla- või linnavalitsus. Sotsiaaltöö ja sotsiaalhoolekande korraldamisse on kaasatud kolm sektorit: avalik-õiguslik sektor, erasektor ja vabatahtlik sektor. Sotsiaalhoolekannet korraldatakse erinevate sotsiaalteenuste võimaldamisega riigi, KOV ja muude juriidiliste ja füüsiliste isikute kaudu (Medar 2002: 47). Üha enam on suundumuseks hoolekande üleminek KOV vastutusalale, kuna KOV on inimesele lähemal ning suudab nii paremini hinnata tema vajadusi. Sotsiaalabi eesmärgiks on tagada puuduse korral majanduslik toimetulek inimväärset äraelamist võimaldaval tasemel. Seejuures peab toimetulekutoetuse maksmine jääma vaesuse leevendamisel viimaseks abinõuks. Tööealiste ja -võimeliste isikute puhul on parim kaitse vaesuse vastu tööga hõivamine (SHS). Riigieelarveliste toimetulekutoetuse vahendite piisavuse ja ülejäägi korral võib valla- või linnavalitsus maksta abivajavatele isikutele toimetuleku soodustamiseks sotsiaaltoetusi ja võimaldada neile sotsiaalteenuseid KOV volikogu kehtestatud tingimustel ja korras. Seega on kohalikel omavalitsustel õigus määrata ja maksta lisaks põhitoetusele täiendavaid ühekordseid sotsiaaltoetusi või osutada teenuseid sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Sotsiaalabina makstavaid toetusi eristab sotsiaalkindlustustoetustest asjaolu, et neid makstakse vaid siis, kui abistatav on puuduses (SHS). Kliendikeskses hoolekandes on kesksel kohal indiviid oma erinevate vajadustega, pakutav teenuste-toetuste komplekt töötatakse välja konkreetsest inimesest ja teda ümbritsevast keskkonnast lähtudes. Täiskasvanud kodututega tehtav sotsiaalhoolekande alane töö jaguneb kaheks: ajutise eluaseme pakkumine ja rehabilitatsiooniteenused (Medar, M.; Medar, E. 2007). Paavel (2004:110) eristab kahte liiki teenuste süsteeme: preventiivse iseloomuga teenused (eluaset veel omavale inimese toetamiseks) ja resotsialiseeriva iseloomuga teenused (koduta inimese tagasitoomiseks ühiskonda). Suur hulk kodututest on töövõimetus- ning vanaduspensionärid, kellele on määratud 15

16 puude raskusaste ning toetus (puudega tööealise või vanaduspensioniealise inimese toetus - RT I 2007, 71, 437). Seega on pension ja sotsiaaltoetused tänase kodutu põhilised sissetulekuallikad. Sotsiaaltoetused kodututele. Riigi poolt kodututele rahastatavateks sotsiaaltoetusteks on järgmised toetused: 1) Sotsiaaltoetused puuetega inimestele - puudega täiskasvanu toetust saavad vähemalt 18 aastased puudega inimesed. Toetus on ette nähtud puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks ja rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevusteks. 2) Kodutute sihtgrupi poolt kasutatavaks tööturutoetusteks on töötutoetus. Seda on õigus saada töötul, kellel puudub sissetulek töötutoetuse ulatuses ja kes töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul vähemalt 180 päeva töötas või oli hõivatud tööga võrdsusutatud tegevusega. KOV kaudu kodututele rahastatavateks sotsiaaltoetusteks, mille maksmisel lähtutakse kehtestatud toimetulekupiirist ja seadusega kehtestatud toimetuleku maksmise tingimustest, on järgmised toetused: 1) Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. 2) Täiendavaid sotsiaaltoetusi makstakse eesmärgiga vähekindlustatud või erivajadustega inimeste hädavajalike kulutuste osaliseks katmiseks ja sotsiaalteenuste eest tasumiseks. Eristatakse (Medar, M.; Medar, E. 2007: ): a) raskes majanduslikus olukorras olevatele inimestele makstavad toetused - nt dokumentide vormistamiseks; b) toetus ravikindlustusega hõlmamata inimeste ravikulude katmiseks - retseptiravimite hüvitamine, ravikulude osaline katmine sh võõrutusravi; c) puudega inimeste toimetuleku tagamiseks makstavad toetused - proteeside jm abivahendite ostu või rendi hüvitamiseks, toetus ravimi väljaostmisel või raviprotseduuridel osalemiseks, toetus sotsiaalkorteri remondiks või kohandamiseks; 16

17 d) eakatele inimestele toimetuleku tagamiseks makstavad toetused - abivahendite ja retseptiravimite maksumuse osaline hüvitamine; e) vanglast vabanenud inimestele makstavad toetused - ühekordne resotsialiseerumise toetus, kolimistoetus, toetus eluaseme remondiks, toetus dokumentide taotlemiseks. Sotsiaalteenused kodututele. Riigi poolt rahastatavateks sotsiaalteenusteks kodututele on järgmised teenused: 1) Rehabilitatsiooniteenus on isiku iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja töötamise või tööle asumise soodustamiseks osutatav teenus, mille raames koostatakse isikule rehabilitatsiooniplaan, osutatakse rehabilitatsiooniplaanis märgitud teenuseid ja juhendatakse isikut, kuidas rehabilitatsiooniplaanis kirjeldatud tegevusi ellu viia. 2) Tehniliste abivahendite andmine haiguse, kõrge ea või puude tõttu tehnilist abivahendit (nt proteesid) vajavale isikule selle võimaldamine (müümine, laenutamine) soodustingimustel (SHS 12). 3) Teenused psüühilise erivajadusega inimesele: Juhtumi korraldamine, igapäevaelu toetamine, toetatud elamine, elamine kogukonnas, toetatud töötamine, ööpäevaringne hooldamine jm. Teenustele on õigus täisealisel inimesel, kellel on raskest ja /või püsivast psüühikahäirest tingitud erivajadused. Vaimse ja/või füüsilise puudega kodutute alkosõltlaste teenustele pääsemisel on paraku seni takistuseks sotsiaalministri a. määrus nr 5, Psüühiliste erivajadustega inimeste hoolekandeteenustele esitatavad kohustuslikud nõuded ning teenuste osutamise kord, kus on öeldud, et teenusele ei või suunata isikuid, kellel on sõltuvus alkoholist või narkootilistest ainetest juhtiva psüühikahäirena ( 9, lg 1). 4) Tööturuteenused on teenused, mida osutatakse töötule ja tööotsijale töö leidmiseks ja tööalase arengu soodustamiseks. Tööturuteenust võib osutada peale Tööturuameti ja selle piirkodlike struktuuriüksuste eraõiguslik juriidiline isik või FIE (Medar, M.; Medar, E. 2007: 173). Kodutute sihtgrupi poolt kasutatavaks tööturuteenuseks on peamiselt vaid tööharjutusteenus. See on pikka aega tööelust eemal olnud inimeste aktiveerimine läbi juhtumikorraldusliku lähenemise, eesmärgiks heitunud inimese 17

18 täisväärtuslikku ühiskonnaellu tagasipöördumine ning tema ettevalmistamine töölkäimiseks. Tehakse kergemaid töid, mis ei nõua erialaseid teadmisi. 5) Vältimatu meditsiiniabi osutamine - ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest tasutakse riigieelarvest selleks ettenähtud vahenditest Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa vahel sõlmitud lepingu alusel vastavalt ravikindlustuse seadusele. KOV poolt kodututele rahastatavateks sotsiaalteenusteks on järgmised teenused: 1) Vältimatu sotsiaalabi, mida osutatakse isikule, kes on jäänud piisavate elatusvahenditeta ning vajab toitu, riietust või ajutist peavarju. Vältimatu sotsiaalabi vormideks on ajutine peavari, toidu- ja riideabi ning muu materiaalne abi. Antud teenuseliigi alla kuulub ka päevakeskuse teenus kodututele. 2) Varjupaigateenus kodutute varjupaik täiskasvanutele pakub ajutist peavarju piisavate elatusvahenditeta ja peavarjuta jäänud inimestele, kes asuvad abi vajamise ajal vastava linna/valla halduspiirkonnas. Eristatakse ajutise eluaseme teenust (öömaja või varjupaik) ja rehabilitatsiooniteenust (päevakeskus ja aktiviseerimine). 3) Eluasemeteenus - Kohalikud omavalitsusorganid on kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Suund on seostatud teenustele põhinevale lähenemisviisile, kus eluasemeteenus on seotud muude rehabilitatsiooniteenustega. Eluasemeteenust võivad osutada ka sotsiaalmaja ja varjupaik. 4) Supiköögiteenus on tasuta või teenuse tavahinast madalama hinnaga toidu saamise või ostmise võimalus elatusvahenditeta inimeste (kodutud, pikaajalised töötud) või väikese sissetulekuga inimeste (eakad, puudega inimesed) toitlustamiseks (Medar, M.; Medar, E. 2007: 282). 5) Töötute rehabilitatsiooni eesmärgiks on riskirühmade (töötud, pikaajalised töötud; vähese konkurentsivõimega isikud; psüühikahäiretega ja puuetega ning vanglast vabanenud isikud) töövõime ja töövalmiduse toetamine läbi rehabilitatsiooni ja 18

19 resotsialiseerimise. 6) Teenused vanglast vabanenutle. Siia gruppi liigituvad samuti juba eelpoolnimetatud varjupaigateenus, lisaks rehabilitatsiooni- ja tugiisikuteenus. Rehabilitatsiooniteenuste sihtgrupiks on tähtaegselt vabanenud ja kodutud inimesed ning teenuse eesmärgiks on isiku iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja töötamise või tööle asumise soodustamine. Tugiisiku teenuse raames toimub klientide abistamine ja suunamine igapäevaelu toimingutes; töö nende lähivõrgustikuga, toetav suunamine vastavatesse riigi- ja KOV asutustesse, koostöö tegemine KOV ja vangla sotsiaalosakonnaga. Hoolduse ja järelvalvega eluasemeteenus on mõeldud resotsialiseerimaks kliente, kellel on vabanemisjärgus probleeme alkoholiga ning oma kogukonnas hakkamasaamisega. Reaalsuses on teenused vanglast vabanenutele KOV tasandil välja arendamata. 7) Nõustamine isikule vajaliku teabe andmine sotsiaalsetest õigustest ja seaduslike huvide kaitsmise võimalustest ning abistamine konkreetsete sotsiaalsete probleemide lahendamisel edaspidise toimetuleku soodustamiseks. 8) Tugiisiku teenus psüühikahäiretega ja vaimupuudega inimeste abistamisel igapäevaeluga toimetulekul ja suhtlemisel ümbritseva keskkonnaga. 9) Hooldamine hoolekandeasutuses Hoolekandeasutus on päevaselt või ööpäevaselt tegutsev asutus, kus viibivatele isikutele tagatakse nende eale ja seisundile vastav hooldamine, sealhulgas ravimine, põetamine, kasvatamine ja arendamine (SHS 16). 10) Toimetulekuks vajalikud muud sotsiaalteenused - valla- või linnavalitsus võib osutada muid sotsiaalteenuseid (SHS 21). Sotsiaalasutusteks kodututele on: Varjupaik - isikutele ajutist ööpäevast abi ja tuge ning kaitset pakkuv asutus. Päevakeskus - Päevakeskuses saavad kodutud sisustada oma päevast aega erinevate tegevuste kaudu, valmistada lihtsamaid toite, pesta ennast ja oma pesu, neile võimaldatakse ka riideabi, ning sotsiaalnõustamist või hingehoiuteenust. 19

20 Sotsiaalse rehabilitatsiooni keskus - erivajadustega isikutele aktiivseks rehabiliteerimiseks loodud asutus. Rehabilitatsiooni- e aktiviseerimiskeskuse tegevusteks on klientide aktiviseerimine, neile tööalase tegevuse ja toimetulekuõpetuse võimaldamine, abistamine töö leidmisel jm. Üldhooldekodu - vanuritele ja puuetega isikutele elamiseks, hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus. Erihooldekodu - vaimuhaigetele ja raskete vaimsete puuetega isikutele elamiseks, nende hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus (SHS 18). Kokkuvõtvalt kodutusest ja kodututele suunatud sotsiaalsest kaitsest Eestis võib öelda, et kodutuse teemat ei ole käsitletud piisavalt. Erinevates seadustes on kodutusega seonduvad probleemid ja nende lahendused küll ära märgitud, kuid reaalne kaitse ja riigi abi kodutu staatuses inimesele on puudulik. Teenuste ja toetuste nimekiri on küll pikk, kuid sageli ei ole need kättesaadavad kõigile abivajajatele. Paaveli (2004:110) väitel on täna Eestis kodututele teenuste ja tegevuste osas vaid esmaseid funktsioone täitvad asutused ehk surma ärahoidvad asutused toetavad teenused kodutute sihtgrupile on välja arendamata Teoreetiline ülevaade alkoholisõltuvusest ja meetmed tööks alkosõltlastega Alkoholi liigtarbimine vähendab sotsiaalset toimetulekut, suurendab enese hooletusse jätmist, tekivad puudujäägid toitumises ning mitmed füüsilised tervisehädad, mis omakorda on varajase suremuse üks faktoritest. Elanike tervisekäitumist püütakse suunata rahvatervise seadusega, millega on reguleeritud elukeskkona ja tervisekaitse nõuded, haiguse ennetamise vahendid ja riigi, KOV ning avalik- ja eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku ülesanded (RT I 1995, 57, 978). Käesolevas peatükis antakse ülevaade alkoholist ja selle toimest, alkoholisõltuvusest kui probleemist meie ühiskonnas, EV alkoholipoliitikast ning alkoholisõltuvuse ravi võimalustest Eestis. 20

21 1.2.1 Alkohol ja selle toime inimorganismile Alkohol kuulub legaalsete uimastite rühma ning niiviisi nimetatakse etanooli sisaldavaid jooke. Etanooli sisaldavad ka paljud tualett- ja suuveed, mõned tinktuurid jm vedelad ravimid ning olmekeemia tooted. (Pertel 2005: 113). Eesti alkoholiseadus (RT I 2002, 3, 7) käsitleb alkoholi toidugrupina, mille moodustavad piiritus ja alkohoolsed joogid. Sama seadus jagab alkohoolsed joogid kolme rühma: kanged alkohoolsed joogid (etanoolisisaldus üle 22 mahuprotsendi); lahjad alkohoolsed joogid (6 22 %); väikese alkoholisisaldusega joogid (0,5 6%). Mõnikord tarvitatakse eksikombel joogina ka metanooli, mis on mürgine ja põhjustab juba suhteliselt väheses koguses nägemise kaotust või surma (Alkoholi ja narkomaania :13). Etanooli hulka (nn kangust) väljendatakse mahuprotsentides. Veres sisalduva alkoholi hulka väljendatakse alkoholi milligrammide hulgaga 100 milliliitris veres (promill). Alljärgnev tabel 1 annab ülevaate alkoholijoobe hindamisest ja dünaamikast. Tabe1 1. Alkoholijoobe hindamine ja dünaamika (Allikas: Alkoholi ja narkomaania :14). 21

22 Alkoholi kontsentratsioon veres (promillides) Kliinilised nähud Joobeaste Kuni 0.06 Puuduvad Füsioloogiline alkoholi sisaldus veres 0,07-0,19 Puuduvad Toitumisega seoses olev alkoholi sisalduse tõus 0,20-0,49 Kliiniliselt märgatavaid tunnuseid ei ilmne. Alkoholi tarvitamise Võib esineda muutusi reaktsiooni ajas. tunnused 0,50-1,50 Eufooria, elavnenud kõne ja motoorika, kerged Kerge joove koordinatsioonihäired, reaktsiooniaja pikenemine, artikulatsioonihäired. 1,51-2,50 Märgatavad tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, Keskmine joove eufoorilis-labiilne meeleolu, kitsenenud tajumine, elavnenud tegutsemistung, enesekontrolli vähenemine, võib esineda impulsiivsus. 2,51-3,50 Taaruv ebakindel kõnnak, kohmakad liigutused, Raske joove jutt seosetu, hüplev, ebaselge artikulatsioon, mälu ja tajumine oluliselt häititud, meeleolu vahelduv, pulss ja hingamine kiirenenud. 3,51-5,00 Teadvus häguneb, reaktsioon ja tajumine Üliraske joove, mis võib ärritustele kaovad, nahk kahvatu, lõppeda surmaga kehatemperatuur langeb, südame- ja hingamisfunktsiooni häired. Üle 5,00 Surmav alkoholimürgitus Alkoholi taluvust ja joobe dünaamikat võivad mõjustada väga paljud faktorid: vanus, sugu, kehalised ja psüühilised haigused, toitumine, alkoholi tarvitamise sagedus, ravimid jm. Alkoholi tarbimisel pidurdub esmalt kõrgemate aju osade tegevus, mille tulemusena häiruvad otsustusvõime, enesekontroll jt õpitud reaktsioonid. Pidurdusreaktsioonide pärssumine annabki alkoholi pruukinule vabadus- ja muretustunde. Suuremate alkoholi koguste manustamisel halveneb koordinatsioon, tasakaal, kaob teadvus, lõpuks seiskub hingamine ja südametegevus. Alkoholi toimest rääkides tuleb arvestada potentsiaalse kahjuga indiviidi tervisele, populatsioonile ja ühiskonnale, potentsiaalse sõltuvust tekitava toimega tarbijale; alkoholi lühiaegse ja pikaajalise toimega; kultuuriliste traditsioonidega alkoholi tarbimisel ning individuaalse eripäraga alkoholi toimes. Alkoholi liigtarbimine stimuleerib kõigi kolme olulisima surmapõhjuse teket ja arengut: südameveresoonkonna haigused; pahaloomulised kasvajad; traumad ja mürgistused. 22

23 Alljärgnevalt on välja toodud põhilised alkoholi tarvitamisest tingitud haigused. Alkoholimürgistus, ka surrogaadimürgistus - etanooli tarvitamisest põhjustatud äge mürgistusseisund, mille korral on ohus inimese elu ning ta vajab kiiret abi. Kodus valmistatud alkoholile (salaviin, puskar) võib olla lisatud erinevaid aineid surrogaati. Surrogaat on aine, mis lisatakse alkoholile maitse, lõhna, värvuse jms muutmiseks. Surrogaadina võib käsitleda ka kodutute sihtgrupi poolt omaksvõetud ja kõige sagedamini joobe saavitamise eesmärgil tarvitatavat odekolonni ja lõhnavett ( fuurikud ). Alkohoolne maksahaigus on alkoholi liigtarbimise tagajärjel tekkiv maksakoe põletik ja hävimine % maksahaigustest on põhjustatud alkoholist (Terviseportaal inimene.ee). Alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired (rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni RHK-10 järgi) jagunevad järgmiselt: Kuritarvitamine tarvitamise viis, mis kahjustab tervist. Kahjustus võib olla somaatiline või psüühiline (nt. suurest joomisest tingitud depressiivsed häired). Sõltuvus - somaatiliste, käitumuslike ja kognitiivsete avalduste kompleks, mille korral aine või ainete tarvitamine saavutab patsiendi käitumises prioriteedi. Sõltuvussündroomi olulisim iseloomujoon on tung alkoholi tarvitada (kliinik.ee). Võõrutusseisund - alkoholi pideval tarvitamisel kohaneb organism pideva alkoholi annusega, kui alkoholi enam juurde ei saada, tekivad ärajäämanähud: iiveldus, oksendamine, kätevärisemine jt. Võõrutussündroom on tingitud vedeliku ja glükoosi puudusest organismis, vitamiinide ja mineraalide kaost alkoholi toimel. Võõrutussündroomi korral on vajalik kiire maoloputus, seejärel rohke vedeliku tarbimine, et anda kaod organismine tagasi. Deliiriumi ja rahutuse korral aitavad rahustid. Muud psüühika- ja käitumishäired: äge intoksikatsioon; võõrutusseisund deliiriumiga; psühhootiline häire; mäluhäired, mälupetted, isiksus- või käitumishäire, dementsus ja psühhoos jm. 23

24 1.2.2 Alkoholisõltuvus kui probleem ühiskonnas Alkoholisõltuvus jaguneb: psüühiline sõltuvus - alkoholism ja füüsiline sõltuvus - võõrutusnähud ja pohmelus. Alkoholisõltlaseks võib pidada inimest, kes on psüühiliselt alkoholist sõltuv ja vastab teatud diagnostilistele kriteeriumitele. Füüsiline sõltuvus tekib, kui toimub pidev alkoholi manustamine ning selle lõpetamisel tekivad võõrutusnähud (Narkoloogia 2000: 107). Alkohol on muutunud osaks meie elust: see kuulub tähtpäevade, vastuvõttude ja muude oluliste sündmuste juurde. Eestis on alkoholiga seotud kahjude osakaal kõrge: alkoholipsühhooside arv, vigastused, suitsiidid ja liiklusõnnetused alkoholijoobes. Vajadus alkoholismiprobleemide tõttu vältimatu psühhiaatrilise abi järele on viimastel aastatel kahekordistunud (Lausvee 2004:41). Alkoholi liigtarbimisega seostatakse üle 60 haiguse. Igal aastal sureb Eestis alkoholi tagajärjel ligi 2000 inimest. Kroonilise alkoholismiga seotud haigused ja alkohoolses joobes toimuvad vigastused on Eestis peamisteks keskmise eluea lühenemise ja varajase surma põhjusteks (Sotsiaalmainisteerium). On suurenenud alkohoolsetesse psühhoosidesse ja maksakahjustustesse haigestumine ning alkoholiga seotud vigastuste ja vigastussurmade arv (Kasmel, 102). Eestis tarvitatakse alkoholi iga elaniku kohta aastas 13 liitrit (absoluutset alkoholi) ning kõige sagedamini tarbitavateks jookideks on vein ning õlu. Alkoholi tarbijate endi hinnangul joovad nad alkoholi eelkõige seetõttu, et tegemist on traditsiooniga tähtpäevade tähistamisel, kuid tarbitakse ka seltskonna mõttes, lõõgastumiseks ning seepärast, et alkohol maitseb (Alkoholi tarbimine ). Samas peavad Eesti elanikud õigeks alkoholipoliitika karmistamist ja alkoholi kättesaadavuse piiramist (ibid). Kuigi viimastel aastatel on hakatud rohkem tähelepanu pöörama alkoholiprobleemidele ning alkoholi liigtarbimist peetakse tõsiseks sotsiaalseks probleemiks, ei ole selle küsimusega tegeletud piisavalt. Ühiskonna alkoholiseerumine ning sellest tulenev tervise- ja majanduskahju pidurdab kogu ühiskonna arengut (Kollom, 2006:7). Üldine suhtumine on hukkamõistev alkohoolikutesse, kuid mitte alkoholi tarvitamisse. Ühegi teise haiguse põdejat tema tõve pärast niimoodi hukka ei mõisteta nagu sõltuvushaiget 24

25 (Seermaa ja Lausvee 2004: 49). Alkoholisõltuvust küll diagnoositakse psüühikahäirena (RHK-10), mille põhjal määratakse inimesele puude raskusaste, kuid riiklik rehabilitatsioonisüsteem alkosõltlasele seni puudub Alkoholipoliitika Eestis Alkoholipoliitika on mõiste, mis koondab enda alla erinevaid valdkondi nagu näiteks maksustamine, tootmise reguleerimine, müüginõuded, ühiskondlik kontroll. Alkoholiturgu saab riik reguleeride alkoholipoliitika eri meetmete kaudu nagu maksumärgistamine ja aktsiisimäärade reguleerimine jm (Alkoholi tarbimine :4). Alljärgnev joonis 1 annab ülevaate alkoholipoliitika valdkondadest. Alkoholipoliitika Majanduslik aspekt: Tööstus/ kaubandus Sotsiaalne aspekt: Tarbimine/ kahjud Joonis 1. Alkoholipoliitika valdkonnad (autori koostatud). Nagu jooniselt näha, reguleerib alkoholipoliitika ühelt poolt nii tööstust kui kaubandust, teiselt poolt aga peaks see reguleerima tarbimist ja sellest tulenevaid kahjusid. Paraku on alkoholi tarvitamisest tingitud kahjude vähendamisele suunatud ennetustegevus ja raviteenus alafinantseeritud. Avalikku võimu esindavad Eesti alkoholipoliitilisel tegevusväljal eri ministeeriumid ning nende allasutused. Paraku on riigi senine alkoholipoliitika korraldus olnud ametkondade vahel killustatud ning ülesannete jaotus kohati piiritlemata. Esimese sammuna olukorra parandamise poole võib näha Vabariigi Valitsuse kokku kutsutud ministeeriumide vahelise töörühma moodustamist riigi alkoholipoliitika põhimõtete 25

26 väljatöötamiseks (Rikmann jt 2007). Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonnal ei jätku inim- ega rahalisi ressursse alkoholipoliitika kujundamisega tegelemiseks. Alkoholismi ennetamise probleemistik on delegeeritud Sotsiaalministeeriumi allasutusele, Tervise Arengu instituudile (Kollom, 2006: 10). Kuigi alkoholipoliitikaga seonduvalt on erinevatel ministeeriumitel oma roll, ei reguleeri ega vastuta valdkonna koordineerimise eest keegi. Hetkel valitseb olukord, kus järelvalvet teevad erinevad institutsioonid oma pädevuse piires, kuid omavaheline koostöö ning infovahetus puudub (Lehtmaa, 2005: 76). Aktiivsemalt tuleks ennetustöösse kaasata kodanikeühendusi. Kohalikud omavalitsused on alkoholiga seotud probleemide laialdasele levikule kõige aktiivsemalt reageerinud, hakates kehtestama alkohoolsete jookide jaemüügi piiranguid (Eesti omavalitsuste :3). Uuringu Eesti omavalitsuste alkoholipoliitika tulemused näitasid, et alkoholiga seotud probleemide vähendamise alternatiivmeetmed võiksid olla lisaks jaemüügi piirangutele järgmised: ennetustegevus haridusasutuses; hoiatavad reklaamikampaaniad; täiendavate vaba aja veetmise võimaluste loomine noortele; alkoholireklaami piiramine; rangemate karistuste kehtestamine alkoholiga seotud õigusrikkumistele. Uuringus on välja toodud ka arvamus, et öine alkoholi jaemüügi piiramine peaks olema reguleeritud riiklikul tasandil; muu (alkoholimüük ürituste ajal jm.) peaks olema KOV pädevuses. (Eesti omavalitsuste :21). Vaatamata sellele, et riigi kulutused seoses alkoholismiga on suuremad kui illegaalsete uimastite ja tubaka tarbimise osas ning alkoholi tarvitamine on omandanud enesehävitusliku iseloomu, on Eestis alkoholisõltuvus tähelepanu osas teisejärgulisel positsioonil. Seni on ka riiklikes ennetusprogrammides (Narkomaania ennetamise...) esiplaanil narkomaaniaga seonduv. Riigitulu alkoholiaktsiisist on kordades väiksem sellest kahjust, mida põhjustab alkoholiga seotud kuritegevus, inimvigastused, haigestumus, varajane suremus, varade hävimine jms. Eesti Vabariigi senist tegevust alkoholipoliitika valdkonnas on võrreldud (Eesti Inimarengu ) riiklikult planeeritud investeeringuga alkoholismi, kui sotsiaalsete probleemide leevendajana ja riigieelarve turgutajana, kui nähtamatu käega, mis pakub sotsiaalpoliitika asemel inimestele kärakat. 26

27 1.2.4 Alkoholisõltuvuse ravi võimalused Eestis Alkoholisõltuvuse ravis kasutatakse Eestis põhiliselt medikamentoosset ravi koostöös statsionaarse ja ambulatoorse psühhiaatrilise raviga. Enamjaolt nõustatakse ja ravitakse alkoholisõltlasi linnade haiglate ja polikliinikute juures töötavates psühhiaatriaosakondades. Lisaks tegutsevad Eestis ka erapsühhiaatrid ja kliinikud (aktsiaseltsid, osaühingud, FIE-d, sihtasutused jm), on loodud mitmeid sõltuvushaigete rehabilitatsiooniühinguid, on ka üksikud päevakeskused psühhiaatriaosakondade juures ning psühhoteraapiakeskused. Toimib ka elamine kogukonnas - nt Lootuse küla, kus 10-kuulise kristliku õppeprogrammi abil püütakse leida lahendust alkoholiprobleemile. Raamatus Kuidas ennetada alkoholiprobleeme tööl (2006: 43-44) on ära toodud nimekiri institutsioonidest, kuhu saab pöörduda sõltuvusprobleemide korral. Üheks olulisemaks alkoholipoliitiliseks meetmeks peaks olema ravi ja varajase sekkumise meede. Paraku on alkoholiravi Eestis tasuline. Alkoholist põhjustatud psüühikahäirete ravi toimub peamiselt ambulatoorselt või raskematel juhtudel ka statsionaari tingimustes. Kuna statsionaarse ravi võimalused Eestis on väga piiratud, siis hospidaliseeritakse vaid raskemaid ja tüsistunud võõrutusseisundeid, mis kuuluvad ka vältimatu ravi alla. Muude seisundite ravi põhineb ainult patsiendi tahtel. Lootust tulevikus ka võõrutusravi edenemisele annab Rahvastiku tervise arengukava , mis seab eesmärgiks tervena elatud eluea pikenemise enneaegse suremuse ja haigestumuse vähendamise kaudu. Üheks arengukava üldeesmärgi saavutamise prioriteetidest on sotsiaalse sidususe ja võrdste võimaluste suurendamine läbi esmatasandi, eriarstiabi ja hooldusravi/hoolekande vahelise koostöö ning koordineerituse (Rahvastiku tervise : 45). Kokkuvõtvalt alkoholipoliitika ja alkoholismi ravi võimaluste kohta Eestis võib öelda, et alkoholi tarvitamisest tingitud kahjude vähendamisele suunatud ennetustegevus ja raviteenus on alafinantseeritud. Sellest tulenevalt on ka alkoholismi ravi võimalused ebaühtlased ja kasinad ning kodutule inimesele sageli ka kalli hinna tõttu raskesti 27

28 kättesaadavad. 1.3 Teoreetilised lähenemised ja sotsiaaltöö meetodid töös alkosõltlastest kodututega Sõltuvus on haigus, mis kisub kaasa kogu isiku keha, meele ja vaimu. Seda haigust ei saa ravida, kuid selle saab peatada ja kahjustused tervendada. Selleks peab sõltlane lõpetama sõltuvusaine tarvitamise ning muutma oma hoiakuid ja käitumist. Kuigi siinjuures jääb vastutus eelkõige sõltlasele endale, ei saa muudatusi läbi viia ilma abita. Hoolekande korraldusel on võetud selge suund isikute toetamiseks nende normaalses keskkonnas. Toetus võib toimuda kolmes vormis: kogukonna toetuse, poolinstitutsionaalse toetuse ja institutsionaalse toetuse vormis (Kõre 2006: 84). Järgnevalt käsitletakse teoreetilisi lähenemisi ning erinevaid võimalikke sotsiaaltöö meetodeid, abistamaks alkoholisõltuvusega kodutuid oma sõltuvusprobleemiga toime tulemisel Teoreetilised lähenemised töös kodututega Sotsiaalseid probleeme, mille hulka kuulub ka kodutus, võib kõige laiemalt seletada läbi mikro- ning makrotasandi teooriate. Mikrotasandi teooriad näevad sotsiaalseid probleeme üksikisiku teatavatest karakteristikustest tulenevatena. Makrotasandi teooriate kohaselt aga peituvad sotsiaalsete probleemide põhjused ühiskonnas ning selle toimemehhanismides (Linnas 2003). Sotsiaaltöös eristatakse ka parem- (inimese enda vastutus) ja vasakpoolset (vastutus ei sõltu endast) maailmavaadet sotsiaalprobleemidele. Euroopas on kõige aktsepteeritavam kodutust selgitav teooria marginaliseerumisteooria, mis jaotab selle põhjused kahte suurde rühma: indiviidist lähtuvad põhjused ja struktuursed, ühiskondlike ressursside jaotamisega seotud põhjused (Kõre 2003, Kodutus ja sotsiaaltöö). 28

29 Ökoloogiline süsteemiteooria väidab, et keskkond on terviklik ja kõik astmed mikrotasandist makrotasandini on omavahel seotud. Üldine süsteemiteooria püüab seletada, kuidas erinevad süsteemid toimivad. Võib eristada füüsilisi, bioloogilisi ja sotsiaalseid süsteeme, samuti avatud ja suletud süsteeme. Avatud süsteemides liiguvad informatsioon ja muud laadi mõjutused vabalt. Suletud süsteemid mõjutavad teisi vähe ja on ise vähe mõjutatavad. Kriisisituatsioonis indiviididel ja süsteemidel on kalduvus enesesse sulguda, mitte lasta end mõjutada ja mitte informatsiooni vastu võtta ning stagneeruda (Klefbeck ja Ogden 2001: 53-63). Eristatakse kolme liiki süsteeme: mitteformaalsed (perekond, sõbrad jt), formaalsed (kogukonnagrupid jm) ja ühiskonna poolt loodud süsteemid (haiglad jm). Ökoloogilise süsteemiteooria rõhuasetus on keskkonna muutmisel, see on interaktiivne (klient, töötaja, keskkond), ühtne ja integreeritud, sisaldades tööd indiviidide, gruppide ja kogukondadega, ega rõhuta mingit erilist sekkumismeetodit. Grupitöö teooria Brown (2002: 163) on sõnastanud grupitöö kui loomuliku sotsiaaltöö meetodi, mis põhineb iga grupiliikme jõul ja aktiivsel panusel. Ta võrdleb gruppi mikromaailmaga, mis kopeerib sotsiaalse mudeli ebatasasusi. Grupitöö olemuseks on läbi grupiliikmete vahelise interaktsiooni grupi eesmärkide saavutamine. Grupitöös on abistajad ise samas ka abivajajad. Payne (1995: 55) toob ühena grupitöö lähenemisviisidest välja grupi-keskse ehk mitteteraapilise meetodi, mille puhul töötaja ei tee mingeid eesmärgistatud pingutusi gruppi kogunenud klientides muutuse esilekutsumiseks, vaid eeldab, et samade probleemidega inimeste koosolemine on neile oletatavasti kasulik ja et kliendid ise üksteist aitavad. Kreem (1995: 161) toob välja grupi kaks olulist funktsiooni: teineteiselt õppimine ja koos praktiliste probleemide lahendamine; omavahelise moraalse toe, arusaamise ja ühtekuuluvustunde loomine. Õpitud abituse teooria kui inimestel on olulisi kogemusi selle kohta, et sel, mis nad teevad, pole mingeid tulemusi nendega toimuva kohta, kujuneb neil arvamus, et nende tegevusel pole üldse migit kasulikku tulemust. Nende võime õppida kasulikku käitumist teistes olukordades kahjustub. Inimesed võivad kaotada motivatsiooni, muutuda ärevaiks ja deprseeiivseiks, nende mõtlemis- ning õppimisvõime alaneb (Payne 1995: 194). Vastuabinõuks on keskkonna rikastamine, jõustamine. 29

30 Sildistamine mõnikord paigutatakse inimesed sotsiaalsesse süsteemi, mis neid hälbelisteks või kriminaalseteks sildistab. Kord juba sildistatutena püüavad nad tõenäoliselt elada vastavalt nende sildi poolt loodud sotsiaalsetele ootustele, käitudes veelgi hälbelisemalt, mis viib veelgi tugevamale sildistamisele (Payne 1995: 131). Vajaduste teooriad kodutute vajadused sotsiaalteenuste järele on üksteisele lisanduvad. Määratletakse: baasilised vajadused (eluase, toit ja riided), stabiliseerivad vajadused (meditsiiniline abi, sotsiaalsed oskused ja võimed, teenuste kättesaadavus), muutustele orienteeritud vajadused (probleemi teadvustamine, toimetulekuabi, üleminek iseseisvale elule, sotsiaalse võrgustiku tähtsus). Maslow järgi eksisteerib indiviidi vajaduste püramiid, milles kõrgemaid vajadusi ei ole võimalik enne rahuldada, kui olulisema tasandi vajadused on täidetud. Põhilised sotsiaalsed vajadused, nagu vajadus tunnustuse, staatuse ja eneseteostuse järele, on kodututel täiesti rahuldamata jäänud (Linnas 2003). Hoolekande õiguste tagamine hoolekande õiguste praktika on Batemani (2002: 139) väitel sotsiaaltöötaja oskuste ja teadmiste kombinatsioon, kus olulisel kohal on sotsiaaltöötaja kaitse- ja eestkosteoskused hoolekande õiguste tagamisel. Kaitsmisel on peamine käituda kliendi huvides, pakkuda ausat ja sõltumatut nõuannet ning säilitada kliendi konfidentsiaalsus. Eristatakse personaalset (individuaalsed vajadused) ja strukturaalset( kogukonna või grupi vajadused) kaitset. Antidiskrimineeriv praktika diskrimineerimine ja rõhumine on osa sotsiaaltöö klientide igapäevaelust. Diskrimineerimine võib toimuda klassi, soo, puude, ea, rassi või religiooni tõttu. Antidiskrimineeriv praktika on näidanud, et seni pole piisavalt tähelepanu pööratud sotsiaalosakondadega seonduvatele aspektidele nagu konflikt, võim, diskrimineerimine ja rõhumine (Thompson 2002: 94). Thompsoni (ibid: 95) väitel kuldset keskteed ei ole me kas oleme osa lahendusest või osa probleemist. Oluline on näha enda ümber diskrimineerimist ja rõhumist ning seada olulisele kohale kolm võtmesõna: õiglus, võrdsus ja osalemine. Hoolekande korraldus on Horderi (2002: 114) järgi kui terviklik süsteem, mis hindab hooldusvajaduse ja korraldab selleks teenused. See on meetod, mis planeerib, organiseerib ja korraldab personaalsed sotsiaalteenused teenust vajavatele inimestele 30

31 läbi individuaalsete hooldusplaanide. Hoolekande korralduse eesmärgiks on võimaladada inimestel jääda oma koju, samal ajal ka piirates avalike fondide kaudu alalise hoolduse eest maksmist. Hoolekande korraldus sisaldab endas vähemalt kahte inimest: teenusevajaja ning isik, kes hindab, organiseerib ja haldab tema hooldust. Hoolekande korraldus on süsteem tagamaks avalike ressursside ratsionaalne ja aus jaotamine vanurite, puuetega inimeste, õpiraskustega, HIV-i haigete, narkootikumi- ja alkoholisõltlaste jaoks Sotsiaaltöö meetodid töös kodutute alkoholisõltlastega Individuaalne töö kodutute alkoholisõltlastega. Individuaaltöö käsitleb inimest, tema keskkonda ja suhteid nende vahel. Inimest mõjutab surve oma keskkonna poolt ja stress, mis tuleneb seesmistest konfliktidest (Payne 1995: 67). Jõustamine on üks osa üldisest sotsiaalkaitse süsteemist, mis haarab toetatud elamise aspektist oskust korraldada oma suhteid kolmes dimensioonis füüsiline mõõde (eluase), isiklik või personaalne mõõde (toetus) ja sotsiaalne mõõde (igapäevaelu) (Kõre 2006: 79). Jõustamine keskendub kliendi võimete arendamisele ega püüa otseselt muuta rõhuvat sotsiaalset struktuuri. Seega püüab jõustamine asetada vastutuse sotsiaalsete muutuste eest kliendile (Payne 1995: 195). Igapäevaelu toetamine eesmärgiks on tavapärases keskkonnas elava psüühilise/sotsiaalse erivajadusega inimese iseseisva toimetuleku toetamine ja pikaajalisele hooldusele suunamise vajaduse vähendamine läbi rehabilitatsioonitegevuste. Teenusele suunab psühhiaater (SHS). Individuaalse töö meetodiks sobib ka tugiisiku teenus. Tugiisik pakub igapäevaeluõpetust nii kodus kui väljaspool kodu ning tegeleb abivajaja sotsiaalsete oskuste arendamisega. Vajadusel abistab suhtlemisel ümbritseva keskkonnaga, ametiasutustes, meditsiiniteenistuses jm. (SHS). Individuaalse töö meetoditena võib kasutada ka psühhosotsiaalset ravi (vestlused, julgustamine, ravi toetamine) ja motiveerimist (Narkoloogia 2000: ). 31

32 Võrgustikutöö kodutute alkoholisõltlastega. Võrgustikutööd võib vaadelda kui praktikute ühistegevust ametnike võrgustikus ja kliendi sotsiaalvõrgustiku toestamist. Võrgustiku analüüs sotsiaalsetes toetussüsteemides tegeleb Payne (1995: 121) sõnul nii kujundatud formaalsete toetusgruppidega kui ka mitteformaalsete ehk loomulike abistajate aktiveerimisega hädasolijate aitamiseks. See võib olla kas personaalne (kliendi enese psühholoogilised jõud) ja/või sotsiaalne (toetamine ja tagasiside). Töötaja roll on olla vahendaja inimeste vahel. Toimetulekuraskustega isikute abistamises nähakse Kõre (2006: 84) sõnul universaalse lahendusena personaalse võrgustiku (sugulased, sõbrad, tuttavad, naabrid) võimaluste aktiivset kasutamist. Kodutukaotuse geneesi käigus toimub algse mitteformaalse tugivõrgustiku hõrenemine ning hiljem selle täielik kadumine (Linnas 2003). Mõnel puhul võib võrgustik oma liikmetele avaldada hoopis negatiivset mõju (Võrgustikutöö :8). Koostööd tegevatel institutsioonidel peavad olema ühised eesmärgid, üldised huvid, teadmised ja arusaamad probleemi kohta, teadmised probleemi lahendamise kohta, kasud, reeglid, kommunikatsiooniviisid, koordinaator. Seejuures on vajalik tagada igaühe kompetentsus, motiveeritus, realistlikud ülesanded ja vastutus (Alkoholismi ja :83-84). Võrgustikutöö seondub ka juhtumikorraldusega, kus juhtumiplaanis kirjeldatud tegevuste efektiivsemaks läbiviimiseks ja püstitatud eesmärkide saavutamiseks moodustatakse võrgustik. Juhtumikorralduse käsiraamatus (2006:56) on toodud võrgustikukaart, mida praktilises töös kasutada. Võrgustikutöö algetapis on vajalik analüüsida probleemi, seda kirjeldada ning leppida kokku: mida teha; kuidas seda teha ja kes teeb mida (Võrgustikutöö : 35). Kogukonnatöö kodutute alkoholisõltlastega. Tänasel päeval on kogukonnatöö kui mittetulunduslik tegevus, toetamine riide- ning toiduabiga, sotsiaalne kaasatus ja sotsiaalne aktsioon. Payne (1995: 56) sõnastas kogukonnatöö kui 1) kogukonna arendamine, milles puudustkannatavad grupid ühinevad teenuse arendamiseks terve kogukonna hüvanguks; 2) poliitiline tegevus, mis toetab rõhutud rühmitusi leidmaks teid oma vaadete esitamiseks tugevamatele rühmitustele; 3) programmide arendamine ja koordineerimine, mis tegeleb uute teenuste juurutamisega ja olemasolevate teenuste vahelise koostöö süvendamisega vähekindlustatud gruppide heaks, 4) planeerimine, mis tegeleb teenuste efektiivsema planeerimisega terve kogukonna tarbeks ja protsesside käivitamisega, mis kaasaksid kogukonna liikmeid sellesse töösse; 5) sidepidamine 32

33 kogukonnaga, mis seab eesmärgiks efektiivsemad sidemed sarnaste eesmärkidega erinevate organisatsioonide vahel kogukonnas. Elamine kogukonnas on toetatud elamise teenus, mille puhul psüühilise erivajadusega kliendid elavad koos professionaaliga, kus vähemalt üks professionaal ja neli klienti elavad ühise leibkonnana. Kogukonnas elamise teenuse eesmärgiks on iseseisev toimetulek tavapärasele võimalikult lähedases keskkonnas. (Medar, M., Medar, E. 2007: 118). Nõuded: majutusüksuses peab olema iga kliendi kohta vähemalt üks tuba; tegevusjuhendaja elab koos klientidega; suunamise aluseks on rehabilitatsiooniteenuse osutaja ja ekspertarsti hinnangud; isik tasub eluasemekulud, tegevuskulud (sh eluruumide hooldus) tasutakse riigieelarvest. Eestis pakutakse kogukonnas elamise teenust kolmes asutuses: Pahkla Camphilli Küla, Maarja Küla ja Katikodu. Toetatud elamise teenus seisneb inimeste majutamises väikeses majutusüksuses (3-20 kohta) koos teiste analoogsete probleemidega inimestega ning igapäeva- ja koduse elu korraldamisel abistamises, tuginedes sarnaste probleemidega inimeste toetusele ja ühistegevusele. Määrav teenusele saamiseks on rehabilitatsiooniplaani olemasolu. Isik tasub eluasemekulud ise. Tegevusjuhendaja (vähemalt üks 10 kliendi kohta) juhendab igapäevaelu korraldamist vähemalt 1 kord nädalas 2 tundi majutusüksuse kohta. (Medar, M., Medar, E. 2007: ). Alkosõltlasi on toetatud elamise sihtgrupina käsitletud (Kõre 2006:72) kui käitumuslike (elustiili) probleemidega inimesi, kellele on vajalik sotsiaalne kontroll koos rehabilitatsiooniga. Toetus, mida inimene vajab, liigitub Kõre (2006: 72) hinnangul kolme ossa: eluase ja majapidamine; nõustamine ja oskuste arendamine; individuaalsed sotsiaal- ja tervishoiuteenused Grupitöö kodutute alkoholisõltlastega. Grupitöö kuulub käitumuslike mudelite hulka. Käitumusliku sotsiaaltöö põhiliseks eesmärgiks on soovitava käitumise sageduse tõstmine ja ebasoovitava vähendamine nii, et inimesed käituksid sobivalt teatud sotsiaalsete sündmuste mõjul, mis suurendab nende võimalusi elada täiuslikku ja õnnelikku elu (Payne 2005: 104). Oluline on seejuures soe isiklik suhe kliendi ja töötaja vahel. Grupp tegeleb ühiselt probleemi hindamise, eesmärgipüstituse, arutelu, strateegia valiku, modelleerimise ja harjutamisega. Üks kasulikumaid grupitöö meetodeid on 33

34 sotsiaalsete oskuste treening. Grupitöö on efektiivne töös sarnasest keskkonnast ja /või sarnaste probleemidega inimestega (alkoholism). Käesolevas diplomitöös vaatluse all olevas Kaldapealse Kodu sotsiaalmajas toimib hästi grupikeskne ehk mitteteraapiline meetod (Payne 1995: 55). Hooldekodu ja päevakeskust võib samuti vaadelda kui grupihoole ehk grupitöö erivorme (Payne 1995: 58). Olles omavahel seotud teenuse tarbimise kaudu, on võimalik klientide eneseteadvuse tõstmine ja aktiivsuse suurendamine. Eelpool mainitud jõustamine toimib ka grupitöös: traditsiooniline jõustamine toimub gruppi kuuluvuse, samastumise ja osaluse abil, kuid pigem tuleb leida alternatiive teistsuguse grupikuuluvuse (toimetulevad grupid) arendamiseks. Otstarbekas on jõustamisel kasutada grupiliikmetega sarnase taustaga isikut, kes on suutnud oma toimetulekuprobleemid lahendada ja on võimeline oma positiivse eeskujuga teisi innustama (Kõre 2006: 81). AA liikumine on kui grupipsühhoteraapia vorm, mille käigus uued liikmed identifitseerivad end alkoholismihaigetena ning kindlaid põhimõtteid järgides võtavad pikkmööda omaks paranenud liikmete käitumisharjumused. Ühinemiseks on vaja kolme eeltingimust: isik tunnistab,et ta on alkohoolik, tal on siiras soov alkoholismist vabaneda ning ta möönab selleks vajaliku olevat oma senist eluviisi muuta ja ilmub AA üritusele kainelt. AA-s ei räägita täielikust tervistumisest, vaid paranemisest, ollakse seisukohal, et kui oled sõltuv, siis alatiseks. AA on üks tuntumaid eneseabi liikumisi. Kokkuvõtvalt kodutute alkohoolikutega tehtava töö teoreetiliste lähenemiste ja töö meetodite kohta võib öelda, et eksisteerib teooriate paljusus. Kõikehõlmav on aga ökoloogiline süsteemiteooria, mis ühendab omavahel mitmeid erinevaid teooriaid. Töös kodutute sihtgrupiga on olulisel kohal ka vajaduste teooriad ning toetatud elamises rakendatav grupikeskne mitteteraapiline meetod, kus eeldatakse, et samade probleemidega inimesed aitavad ja toetavad üksteist ise, ilma kõrvalise sekkumiseta. 1.4 Kodutute alkoholisõltlaste hoolekanne Pärnu linnas Pärnu linnas korraldab kodutute inimeste hoolekannet Pärnu Linnavalitsuse 34

35 Sotsiaalosakond, kus on 4 piirkondlikku hoolekandekontorit ja 4 riskigrupi valdkonda, sealhulgas kodutute hoolekanne, mille tööd kureerib kodutute hoolekande ja toetuste peaspetsialist. Sotsiaalosakonna peamine ülesanne on muuhulgas abi osutamine Pärnu linnas elavatele inimestele toimetulekuraskuste ennetamiseks ja kõrvaldamiseks. Sotsiaalhoolekande seadusega ( 8) on Linnavalitsusele pandud ka kohustus korraldada vältimatut sotsiaalabi Pärnu linna elanikele, kes on jäänud piisavate elatusvahenditeta ning vajavad toitu, riietust või ajutist peavarju. Eraldi töövormiks on hoolekandekomisjon, kus otsustatakse keerulisemad hoolekandega seotud küsimused. Komisjoni pädevus on nt hoolekandeasutusse suunamise otsustamine, ühekordsete toetuste määramine jms. Toetuste määramisel küsitakse hoolekandekomisjoni otsust siis, kui tegemist on erandjuhtumitega. Psühhiaatrilist abi, sh alkoholi võõrutuse osas, pakub Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku statsionaarne (Sääse tn 3) ja ambulatoorne (Roosi tn 3) vastuvõtt ning Psühhiaatriakliiniku päevakeskus (Roosi tn. 3). Ravikindlustusega hõlmamata isikutele võimaldatakse linnaarsti vahendusel meditsiiniteenustele pääsemine linna garantiikirjaga Pärnu linna poolt kodututele osutatavad sotsiaaltoetused ja - -teenused ning alkoholi võõrutusravi võimalused Pärnu Linnavalitsuse poolt kodututele osutatavateks sotsiaaltoetusteks on toimetulekutoetus, mis on suunatud vähekindlustatud peredele. Selle raames aidatakse peresid eluasemekulude katmisel (nt Kaldapealse Kodu elanikud). Ühekordset sotsiaaltoetust makstakse pensionäridele üks kord kalendriaastas hinnatõusu kompenseerimiseks. Toetuse suuruseks on 500 krooni, tingimusel, et isik on rahvastikuregistri andmetel Pärnu linna elanik. Lisaks on võimalik taotleda lisatoetust väikese sissetulekuga leibkondadele hädavajalike kulutuste osaliseks katmiseks, sh. erakorralisteks kulutusteks, tehniliste abivahendite muretsemiseks, koolide lõpetamisel, huvitegevuse toetamiseks, ravimite ostuks, dokumentide vormistamiseks jms. (Pärnu Linnavalitsus. Toetused ja...). 35

36 Pärnu Linnavalitsuse poolt kodututele osutatavateks sotsiaalteenusteks on vältimatu sotsiaalabi osutamine. Vältimatu abi teenuseks Pärnus on toiduabi (konservid, kuivained) või riideabi (rõivad, jalatsid), mis on kättesaadavad abivajajale, kes on teenuse osutaja poole suunatud sotsiaaltöötaja poolt. Pärnu linnas osutavad vältimatu abi teenust MTÜ Samaaria Eesti Misjon ja MTÜ Aktiviseerimiskeskus "Tulevik". Täiskasvanute varjupaiga teenust saavad täisealised isikud, kes asuvad Pärnu linnas ning kellel on puudus kindlast või regulaarsest ööbimiskohast. Teenus sisaldab abivajaja vastuvõttu ja läbivaatust varjupaigas, pesemisvõimalust, ööbimisvõimalust, päevakeskuse teenust, abistamist asjaajamisel, meditsiinilise abi ja muu vältimatu sotsiaalabi osutamist. Teenust osutatakse aadressil Pärnu, Suur-Posti 18 asuvas kahekorruselises hoones 7 päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. Varjupaiga teine korrus on mõeldud nende klientide motiveerimiseks, kes avaldavad soovi ja tahet oma eluga edasi minna. Teisel korrusel elamise eeltingimuseks on see, et inimesel on kas kehtiv tööleping, ta käib koolis, on jõudumööda abiks varjupaiga töös või osaleb tööharjutusbrigaadi töös. Täiskasvanute päevakeskuse (Laatsareti 12, Pärnu) teenuse eesmärgiks on tagada koht päevaseks viibimiseks ja tegevuseks eelkõige neile Pärnu linna inimestele, kellel puudub kindel elukoht ja kes seetõttu kasutavad ööbimiseks Suur-Posti 18b asuvat täiskasvanute varjupaika. Päevakeskuses saab raamatuid lugeda, massiteabevahendeid kasutada, suhelda ja tegeleda huvitegevustega. Majutusteenust koos toetatud elamisega osutatakse (seni küll majutusteenusena) MTÜ Tulevik hallatavas Kaldapealse Kodu sotsiaalmajutusüksuses, aadressil: Pärnu, Rääma tn 23. Majas pakutakse ka abi igapäevaelu korraldamisel ja alkoholisõltuvuse kontrolli all hoidmiseks. Eluasemeteenusena antakse üürile munitsipaaleluruume isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama. Munitsipaaleluruumid paiknevad kolmel aadressil: Riia mnt. 1b; Metsa 16; Liiva 8d. Supiköögiteenust osutatakse (Suur-Posti 16) Pärnu linna pensionäridele, toimetulekuraskustes ja elatusvahenditeta isikutele. Toimetulekule suunatud rehabilitatsiooniteenust saavad Pärnu linna registreeritud isikud, kelle sotsiaalne võimekus on pikaajalise töötuse tõttu langenud ning kelle konkurentsivõime tööturul on vähenenud. Teenuse saajatele luuakse võimalus tegeleda lihtsamate, erialast kvalifikatsiooni mitte nõudvate töiste tegevustega, vajadusel õpetatakse neile õigeid 36

37 töövõtteid, kontrollitakse tegevuse kulgu ja resultaati. Teenuse osutamise vajaduse selgitab välja ja otsustab kliendi elukohajärgne sotsiaalkonsultant. Teenust osutab MTÜ AK Tulevik. Hooldekoduteenust osutatakse isikutele, kes erivajaduste või sotsiaalse olukorra tõttu ei ole suutelised iseseisvalt elama ja kelle toimetulekut ei ole võimalik tagada teiste sotsiaalteenuste või muu abi osutamisega. Pärnu linnas osutab teenust linnavalitsuse hallatav Tammiste hooldekodu (Tammiste tee 1), mille baasil tagatakse abivajajate eale ja seisundile vastav hooldamine, sealhulgas ravimine, põetamine ja rehabilitatsioon. Nõustamise teenusena antakse sotsiaaltöötajate poolt isikule teavat tema sotsiaalsetest õigustest ja abistatakse konkreetsete probleemide lahendamisel Pärnu linna hoolekande kontorites. Psüühilise erivajadusega täisealisele inimesele osutatakse tugiisiku teenust, mis on mõeldud psüühikahäiretega ja vaimupuudega inimeste abistamiseks igapäevaeluga toimetulekul ja suhtlemisel ümbritseva keskkonnaga. Riiklikult rahastatavateks ja riigi poolt reguleeritud psüühiliste erivajadustega täisealistele inimestele suunatud teenusteks, mida Pärnus osutatakse, on igapäevaelu toetamise teenus, mille raames tegeletakse muuhulgas sügava ja raske vaimupuudega inimestele sotsiaalsete kontaktide leidmise ja vaba aja sisustamisega, toetatud elamise teenus, mille eesmärgiks on abistada puudega inimest, kes elab iseseisvalt eraldi korteris ja töötamise toetamise teenus, kus tegevusjuhendaja abistab ja toetab puudega inimest tema töökohal, samuti õpetab töökaaslasi puudega inimesega arvestama ja kohanema (Pärnu Linnavalitsus. Toetused ja teenused). Võõrutusravi võimaldab Pärnu linnas Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik, ambulatoorne vastuvõtt on aadressil Roosi 3, Pärnu. Statsionaarset ravi osutatakse Pärnu linnas Sääse tn 3 asuvas Psühhiaatriahaiglas. Võõrutusravile pääsemiseks peab patsient esmalt minema psühhiaatri vastuvõtule, mille käigus spetsialist selgitab välja temale kõige sobivama ravimeetodi. Psühhiaater kirjutab välja ravimid, mida inimene peab kasutama igapäevaselt, et hoida joomasööstu kontrolli all. Võivad lisanduda veel mitmesugused rahustid. Raskemate ja tüsistunud seisundite puhul hospidaliseeritakse patsient. 37

38 SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik osutab alkoholi võõrutusravi vastavalt tasuliste teenuste hinnakirjale (SA Pärnu Haigla koduleht psühhiaatria tasuline ravi): Alkohoolse võõrutusseisundi kupeerimine ambulatoorselt 1 haigusjuhtum/1970.-; Alkohoolse võõrutusseisundi kupeerimine statsionaaris voodipäev/ Kodutute alkosõltlaste sihtgrupi parem ligipääs võõrutusravile on käivitunud tänu Kaldapealse Kodu juhataja initsiatiivile ja aasta jooksul välja kujunenud tulemuslikule koostööle Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikuga. Kaldapealse Kodu elanikud saavad kliinikust psühhiaatrilist abi: regulaarselt käib psühhiaatri vastuvõtul 12 inimest maja 23-st elanikust, võõrutusravi on saanud 9 inimest. Võõrutusraviga seonduvateks probleemideks on kallis ravi, pikk ooteaeg arsti vastuvõtule pääsemiseks, psühhiaatriahaiglas pidev kohtade nappus, ravijärgse rehabilitatsioonisüsteemi ja toetuse puudumine. Psühhiaatria päevakeskus jm. rehabilitatsiooniasutused pakuvad abi, rehabilitatsiooniteenust (igapäevaelu toetamine, toetatud töötamine) ja järelravi ainult klientidele, kellel ei ole juhtiv alkoholisõltuvus kodutud alkosõltlased teenusteni ei pääse Kodutud alkoholisõltlased kui MTÜ Tulevik Kaldapealse Kodu sotsiaalmaja klienditöö sihtgrupp Kaldapealse Kodu sotsiaalmaja klientideks on peamiselt endised kodutute varjupaiga kliendid (2007a inimest). Valdav enamus neist on määratud puude raskusastmega töövõimetuspensionärid, kes vajaksid enne tavaellu naasmist sotsiaalset rehabilitatsiooni ja abi sõltuvusprobleemiga tegelemisel. Neil on halb füüsiline, sageli ka vaimne tervis; kaasneb sotsiaalne toimetulematus. Enamjaolt on klientideks üksikuks jäänud inimesed, kellel puudub igasugune sotsiaalne tugivõrgustik. Sotsiaalmajja tuleb kliente ka linna munitsipaalpinnalt üürivõlglased/alkosõltlased (2007a. 5 inimest). Tullakse ka otse tänavalt küsima võõrutuse ja elamispinna võimaluste kohta. Ka hooldushaiglatest on inimesi sotsiaalmajja tulnud. 38

39 Palju on neid kliente, kes esimese tegutsemisaasta järel on saanud abi nii tervise-, elukui töökorralduses; on ka neid, kes langesid varjupaika tagasi ning alustasid oma ringi uuesti. Seitse inimest on saanud aasta jooksul linnalt munitsipaaleluruumi, 11 elanikku leidis uue eluaseme iseseisvalt või juhataja abiga, 7 inimest on tagasi pöördunud varjupaika. MTÜ Tulevik Kaldapealse Kodu (Rääma tn 23, Pärnu) töö käivitus algselt majutusteenuse pakkumisena 2006 aasta lõpus, eesmärgiga pakkuda kodutute varjupaika sattunud inimestele võimalust oma eluga edasi minna soodsa üüripinna abil (MTÜ AK Tulevik kodulehekülg). Lühikese tegevusperioodi jooksul selgus, et vaid majutuse pakkumisest antud sihtgrupile ei piisa. Tavaelust võõrdunud ja tugeva alkoholiprobleemiga inimesed vajavad tuge ka kõigis igapäevatoimingutes ning kõrvaltuge oma sõltuvuse kontrolli all hoidmiseks. Joonis 2. MTÜ Tulevik Kaldapealse Kodu sotsiaalmaja, Rääma 23, Pärnu. Maja juhataja eestvedamisel kujunes aja jooksul välja toetatud elamise teenus koos võõrutusravi organiseerimise ja toetamisega. Võõrutusravi toimub koostöös Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikuga. Abivajajad suunab psühhiaatri nõustamisele ja vajadusel haiglasse maja juhataja, kes toetab maja kliente hiljem ka kohapeal ravikuuri osas. Alkoholivõõrutusel on käinud 9 inimest, regulaarselt käib psühhiaatri vastuvõtul 12 elanikku. On ka neid, kes püüavad ise ja muu kõrvalabiga sõltuvust kontrolli all hoida. 39