KOHTUOTSUS (Viies koda) 17. juuli 1997 (Tollimaksud halduskoostöömeetodid kaupade liikumissertifikaatide EUR.1 kontrollimenetlused tollivormistusejärgne tollimaksude sissenõudmine tollivõlgade eest vastutav isik) Kohtuasjas C-97/95, milles Portugali kohus Tributário de Segunda Instância on taotlenud Euroopa Kohtult EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel eelotsust nimetatud Portugali kohtus pooleliolevas asjas järgmiste poolte vahel: Pascoal & Filhos Ld² Fazenda Pública ja Nõukogu 30. juuni 1986. aasta otsuse 86/283/EMÜ ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerumise kohta Euroopa Majandusühendusega (EÜT 1986 L 175, lk. 1) ja nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, mis kehtestab ühenduse tolliseadustiku (EÜT 1992 L 302, lk. 1) tõlgendamise küsimuses, KOHUS (Viies koda) koosseisus: koja esimees J.C. Moitinho de Almeida, L. Sevón, ettekandja D.A.O. Edward, kohtunikud P.Jann ja M.Wathelet, kohtujurist: G. Cosmas, kohtusekretär: R. Grass, pärast järgmiste isikute kirjalike seisukohtade arvessevõtmist: Oporto advokatuuri Pascoal & Filhos Ld² nimel esindaja Adriano Garção Soares; Portugali valitsuse nimel esindajad Luis Fernandes, Välisministeeriumi Euroopa ühenduste peadirektoraadi õigustalituse direktor, ja Maria Luisa Duarte, sama talituse õigusnõunik; Prantsuse valitsuse nimel esindajad Catherine de Salins, Välisministeeriumi õigustalituse alldirektoraadi juhataja, ja Claude Chavance, sama direktoraadi välisasjade sekretär; Euroopa Liidu Nõukogu nimel esindaja Amadeu Lopes Sabino, õigusnõunik;
Euroopa Ühenduste Komisjoni poolt Francisco de Sousa Fialho, selle õigustalitus esindaja, võttes arvesse kohtunik-ettekandja ettekannet, pärast kohtujuristi arvamuse ärakuulamist 14. novembri 1996. aasta istungil,on teinud järgmise otsuse. Kohtuotsus 1. 29. novembri 1994. aasta kohtumäärusega, mille Euroopa Kohus sai 27. märtsil 1995, taotles Portugali kohus Tributário de Segunda Instância (teise astme fiskaalkohus) EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel eelotsust seitsmes nõukogu 30. juuni 1986. aasta otsuse 86/283/EMÜ ülemeremaade ja - territooriumide assotsieerumise kohta Euroopa Majandusühendusega (EÜT 1986 L 175, lk. 1) ja nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, mis kehtestab ühenduse tolliseadustiku (EÜT 1992 L 302, lk. 1, edaspidi "tolliseadustik") tõlgendamise küsimuses. 2. Need küsimused kerkisid üles vaidluses Pascoal & Filhos Ld² 'i, Portugali seaduste järgi asutatud äriühingu (edaspidi " Pascoal") ja Fazenda Pública (Riigikassa) vahel tollivormistusjärgsete tollimaksude sissenõudmise kohta tursa importveostelt. Euroopa Ühenduse eeskirjad 3. Järgides otsuse 86/283 artikli 70 lõiget 1, Gröönimaalt pärinevad kalasaadused imporditakse Euroopa Ühendusse tollimaksuvabalt. 4. Selle otsuse II lisa artikli 6 lõike 1 punkt a (edaspidi "II lisa") sätestab, et toodete päritolustaatus tõendatakse impordi liikmesriigi tollile kaupade liikumissertifikaadi EUR.1 (edaspidi "sertifikaat EUR.1") esitamisega. 5. II lisa artikli 10 lõike 1 järgi on eksportija asi taotleda omal vastutusel ekspordiriigi tollilt sertifikaadi EUR.1 väljastamist. Artikli 10 lõige 2 nõuab, et eksportija esitaks koos oma taotlusega mis tahes sobiva tõendava dokumendi, mis tõestab, et eksporditav kaup on selline, mis võimaldab väljastada sellist sertifikaati. 6. II lisa artikli 8 lõike 1 kohaselt peab ekspordimaa toll väljastama sertifikaadi EUR.1, kui kaupa, millega see on seotud, saab pidada tooteks, mis pärineb asjassepuutuvast ülemeremaast. Et määrata, kas see on nii, võivad need ametkonnad nõuda artikli 8 lõige 2 alusel mis tahes dokumentaalseid tõendeid või viia läbi mistahes kontrolli, mida nad vajalikuks peavad. 7. II lisa artikli 25 lõige 1 sätestab, et juhtudel, kui impordi liikmesriigi tollil on põhjendatud kahtlus sertifikaadi EUR.1 autentsuse suhtes või andmete õigsuse suhtes, mis käsitlevad kõnealuse kauba tegelikku päritolu, peab see nõudma, et ekspordimaa toll viiks läbi asjaomase sertifikaadi hilisema kontrollimise.
8. Vastavalt artikli 25 lõikele 3 tuleb sellise kontrollimise tulemused teha teatavaks impordi liikmesriigi tollile. Need tulemused peavad olema sellised, mis võimaldavad määrata, kas vaidlustatud sertifikaat EUR.1 kehtib tegelikult eksporditavale kaubale ja kas see kaup on tegelikult kõlblik sooduskorra kehtestamiseks. 9. Nõukogu 24. juuli 1979. aasta määruse (EMÜ) nr 1697/79 artikli 2 lõige 1 tollivormistusjärgse impordi- või ekspordimaksude sissenõudmise kohta, mida ei ole nõutud isikult, kes on vastutav maksude tasumise eest kaubalt, mis on suunatud tolliprotseduurile, mis hõlmab taoliste tollimaksude tasumise kohustust (EÜT 1979 L 197, lk. 1) ütleb, et kui liikmesriigi kompetentsed ametkonnad leiavad, et kõik impordimaksud või osa impordimaksudest, mis seaduse järgi tuleb maksta, ei ole nõutud isikult, kes on vastutav maksude tasumise eest, siis nad võtavad meetmeid tasumata tollimaksude sissenõudmiseks. 10. Vastavalt nõukogu 25. juuni 1979. aasta direktiivi 79/623/EMÜ artikli 2 punktile a tollivõlaga seotud seaduse, määruse või haldusmeetmega sätestatud tingimuste ühtlustamise kohta (EÜT 1979 L 179, lk. 31), tekib tollivõlg importimisel, kui kaup, millelt tuleb tasuda impordimaks, lubatakse ühenduse tolliterritooriumil vabasse ringlusse. Selle direktiivi artikli 3 punkt a sätestab, et tollivõla tekkimise momendiks peetakse muuhulgas seda, kui pädevad ametkonnad aktsepteerivad kauba lubamise vabasse ringlusse. 11. Jõustumisega 1. jaanuarist 1989 on direktiiv 79/623 tühistatud nõukogu 13. juuli 1987. aasta määrusega (EMÜ) nr 2144/87 tollivõla kohta (EÜT 1987 L 201, lk. 15), mis siiski kehtestas artikli 2 lõike 1 punktiga a ja artikli 3 punktiga a samad tingimused, mis sisaldusid direktiivi 79/623 artikli 2 punktis a ja artikli 3 punktis a. 12. Lõpuks, määrus nr 2144/87 tühistati tolliseadustikuga, mis jõustus 22. oktoobril 1992 ja on kohaldatav alates 1.jaanuarist 13. Selle seadustiku artikkel 201 sätestab järgmist: "1. Tollivõlg impordil tekib, kui: a) kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, lubatakse vabasse ringlusse või b) selline kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, suunatakse osalise imporditollimaksudest vabastamisega ajutise impordi protseduurile. 2. Tollivõlg tekib kõnealuse tollideklaratsiooni aktsepteerimise hetkel. 3. Võlgnik on deklarant. Kaudse esindamise korral on isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik. Kui mõnda lõikes 1 nimetatud protseduuri puudutav tollideklaratsioon esitatakse sellise teabe põhjal, mille alusel kõiki tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluvaid tollimakse või osa nendest sisse ei nõuta, võib kooskõlas kehtivate siseriiklike õigusaktidega lugeda võlgnikeks ka isikuid, kes tollideklaratsiooni esitamiseks vajalikku teavet andsid ja kes teadsid või
oleksid pidanud teadma, et teave oli vale". Vaidlus põhimenetluses 14. Pascoal importis Portugali neli partiid turska: kaks 1988. aastal ja kaks 1989. aastal. Iga saadetisega oli kaasas sertifikaat EUR.1, mis tõestab, et kaup pärines Gröönimaalt. Portugali toll lubas vastavalt kõik partiid importida ilma tollimakse tasumata. 15. Nad siiski taotlesid Gröönimaa ametiasutustelt koostöös komisjoniga importimise ajal esitatud sertifikaatide EUR.1 hilisema kontrollimise läbiviimist. 16. Selle kontrollimise tulemusena koostasid Gröönimaa ametkonnad ja komisjon ühisraporti (edaspidi "missiooni raport"), mis sisaldab järgmist lõppjäreldust kõnealuse nelja sertifikaadi EUR.1 kohta: '... tuvastati, et Gröönimaa värske tursakala kogused, mis toimetati edasitöötlemiseks kohale asjaomaste kalatöötlemislaevadega, vastavalt teatavaks tehtud töötlemise saagisele ei ole piisavad selleks, et saada valmistoodete koguseid, mis imporditi EMÜsse koos [kõnealuste] liikumissertifikaatidega". 17. Selle raporti alusel saatsid Gröönimaa ametkonnad Portugali ametkondadele teatise (edaspidi "teatis"), järgmise sõnastusega: "Nagu kontrolluurimised mis viidi läbi koostöös EMÜ komisjoni esindajatega on kinnitanud, et mõned kaubasertifikaadid, mis on väljastatud EUR.1-na Gröönimaal, ei rahulda OLT-kokkuleppe [otsus 86/283] II lisas sätestatud juhiseid päritolustaatuse saamise kohta, palutakse teid lahkesti korraldada nii, et järgmised kaubasertifikaadid oleksid tühistatud." Missiooni aruannet, millel see teatis põhineb, ei edastatud Portugali ametkondadele. 18. Olles seisukohal, et nad on selle teatisega seotud ning otsimata võimalust määrata kauba tegelikku päritolu, väljastasid Portugali ametkonnad neli tolllivormistuse järgset sissenõude teadet, kogusummas 61 709 940 eskuudot, Pascoali vastu, kelle nimel oli impordideklaratsioon tehtud. Need teated väljastati enne seda, kui Portugali ametkonnad olid saanud missiooni aruande eksemplari. 19. Niipea kui Pascoal sai teatisest teada, kontrollis see Portugali ametkondade faili nende teadete suhtes. Missiooni aruannet ei olnud sellesse faili lülitatud. Siseriikliku kohtu sõnul sai Pascoal teada aruande sisu alles siis, kui teise astme kohtu menetluses esitati vastuväide; edasi, äriühing on alati toiminud heas usus ja vastavuses kehtivate eeskirjadega. 20. Uskudes, et teated olid puuduliku põhjendusega kehtetuks tehtud ning olid ebaseaduslikult väljastatud, esitas Pascoal hagi Oporto tollikohtusse Tribunal Fiscal Aduaneiro nende tühistamiseks. See kohus oli siiski seisukohal, et
isegi kui vaadelda eraldi missiooniaruandest, esitab teatis adekvaatse põhjendava osa ning et Portugali ametkonnad olid toiminud seaduslikult. 21. Seepeale Pascoal kaebas edasi teise astme kohtusse Tributário de Segunda Instância. Kuna see kohus oli ühenduse õiguse teatavate seadusesätete iseloomuliku ülesehituse suhtes ebakindel, otsustas see peatada menetluse ja taotleda Euroopa kohtult eelotsust järgmise seitsme küsimuse kohta: " 1) Kas eksportija vastutus, millele on osundatud nõukogu 30. juuni 1986. aasta otsuse 86/283/EMÜ II lisa artikli 10 lõikes 1, laieneb tollimaksudele, mis tulenevad kaubapäritolu kohta valeinformatsiooni alusel väljastatud liikumissertifikaadi EUR.1 tühistamisest? 2) Milline on määrsõna "ka" tähendus ja ulatus, mida on kasutatud ühenduse tolliseadustiku artikli 201 lõike 3 teises alalõigus, eriti kui siseriiklik tolliseadus sätestab, et vastutus tollimaksude tasumise eest, mis kuuluvad tasumisele seoses rikkumisse kaasatud kaupadega, kuulub ainuüksi isikule, kes pani toime tollieeskirjade rikkumise? 3) Kas võib normi Euroopa Ühenduste 7.detsembri 1993. aasta kohtuasjas C- 12/92: Huygen ja teised, ([1993] ECR I-6381), Euroopa Kohtu kohtuotsuses, mis on avaldatud Euroopa Kohtu menetlustes nr 35/93 lehekülgedel 5 ja 6, ehkki see on seotud EMÜ ja Austria vahelise vabakaubanduslepinguga, kohaldada käesoleva kohtuasja asjaoludele, mis käsitleb nõukogu otsuse 86/283/EMÜ tõlgendamist ja kohaldamist? 4) Milline on nõukogu otsuse 86/283/EMÜ II lisa artikli 25 lõikega 3 osundatud kontrollimise tulemuste tähendus, eesmärk ja ulatus? 5) Kas võib alustada ja lõpetada tollivormistusjärgse sissenõudmise protsessi enne, kui ekspordimaa toll on teatanud kontrollitulemused impordimaa tollile ja ilma, et importija on teadlik kontrollitulemustest? 6) Kas tollimaksude, mis tuleb maksta kaubalt, mille suhtes eksportija on pannud toime tollieeskirjade rikkumise ja millesse importija ei ole mingil viisil segatud, sissenõudmine heas usus toimivalt importijalt rikub õigusemõistmise põhimõtteid, teiste kulul rikastumise keelustamist, proportsionaalsuse põhimõtet, õiguskindlust ja heausksust? 7) Kuna ekspordimaa toll jättis eksportija laod eelnevalt kontrollimata enne liikumissertifikaadi EUR.1 väljastamist, ja kuna Portugali importija ei saa heastada taolisest hoolimatusest tingitud olukorda, kas selline olukord ei kujuta endast vääramatut jõudu importijale, mis teeb võimatuks sellelt tollivormistusjärgse sissenõudmise? 22. On asjakohane alustada teise küsimuse uurimisega; seejärel vastatakse kolmandale, neljandale ja viiendale küsimusele koos, järgneb esimene küsimus, kuues küsimus ja lõpuks seitsmes. Teine küsimus
23. Siseriikliku kohtu esitatud teine küsimus käsitleb tolliseadustiku artikli 201 lõike 3 teist alalõiku. Kohus Tributário de Segunda Instância on seisukohal, et ehkki see ei olnud veel jõus kui neli kõnealust lasti imporditi, on tolliseadustik asjakohane vaidluse lahendamisel põhimenetluses, kuna see taasjõustab eelnevalt jõusolevaid õigusakte. 24. Viidates kohtuotsusele kohtuasjas C-343/90: Lourenço Dias v. Director da Alfândega do Porto, [1992] ECR I-4673, väidab Portugali valitsus, et Kohus ei ole pädev sellele küsimusele vastama, arvestades asjaolu, et tolliseadustikku ei rakendatud siis, kui põhimenetlusel vaidlust tekitanud asjaolud aset leidsid. 25. Komisjon arvab, et teine küsimus on samal põhjusel vastuvõetamatu. 26. Piisab sellest, kui märkida, et kuigi tolliseadustik taasjõustas suures ulatuses ühenduse jõusolevaid õigusakte enne kui see vastu võeti, on artikli 201 lõike 3 teine alalõik, millega teine küsimus on seotud, uus säte. Kuna viimane neljast vaidlustatud impordideklaratsioonist oli koostatud 25. juulil 1989, ei ole selle siseriikliku kohtu taotletud sätte tõlgendamisel seost vaidluse asjaolude ega objektiga. 27. Nendes tingimustes ei ole vajadust vastata teisele küsimusele. Kolmas, neljas ja viies küsimus (sissenõudmismenetluse alustamine kontrollitulemuste alusel) 28. On üksmeel selles, et järgides hilisemat sertifikaatide EUR.1 kontrollimist, saatsid Gröönimaa ametkonnad Portugali ametkondadele üksnes teatise, milles nad konstateerisid, et sertifikaadid on väljastatud ebaõigesti ja need tuleb seetõttu tühistada. Järgnevalt, ilma missiooni aruannet saamata, ilma Gröönimaa ametkondadelt taotlemata, et need esitaksid üksikasjalikumad põhjendused taolise tühistamise õigustamiseks, ja ilma püüdmata määrata kauba tegelikku päritolu, alustasid Portugali ametivõimud võla sissenõudmise menetlust Pascoal'i vastu. Siseriiklik kohus on seisukohal, et enne taolise toimingu alustamist oleks impordiriigi toll pidanud astuma "kõik vajalikud sammud, et välja selgitada kauba tegelik päritolu". Kui nad ikkagi kahtlesid kauba tegeliku päritolu suhtes, ei oleks nad pidanud suunduma nüüd vaidlustatavate tollimaksude määramisele. 29. Nendes tingimustes on siseriikliku kohtu tõstatatud kolmanda, neljanda ja viienda küsimuse puhul asja tuum selles et, esiteks, kas teatist, mis läkitati impordiriigi ametivõimudele ekspordiriigi ametivõimudelt sertifikaadi EUR.1 hilisema kontrollimise lõpetamisel, milles viimased ametivõimud üksnes kinnitavad, et kõnealune sertifikaat väljastati ebaõigesti ja tuleb seetõttu tühistada, ilma üksikasjalikumaid põhjendusi taolise tühistamise õigustamiseks esitamata, võib pidada " kontrollimise tulemuseks" II lisa artikli 25 lõike 3 tähenduses ja, teiseks, kas impordiriigi ametivõimudel oli õigus alustada tollimaksude sissenõudmise menetlust ainuüksi taolise teatise alusel, ilma püüdmata määrata imporditud kauba tegelikku päritolu. 30. Eelkõige tuleb II lisa artikli 25 lõiget 3 tõlgendada halduskoostöösüsteemi põhjal, mille osa see on.
31. Selle süsteemi kohaselt ettevõtjatelt, kes soovivad tolli sooduskorrast kasu saada, nõutakse, et nad tõestaksid pädevatele ametivõimudele, et nende kaubal on oma päritolu tõttu õigus saada imporditud Euroopa Ühendusse tollimaksuvabana. Nagu II lisa artikli 6 lõige 1 sätestab, toimub toodete päritolustaatuse tõendamine sertifikaadi EUR.1 esitamisega. Hilisema kontrollimisprotsessi põhieesmärgiks on täpselt kindlaks teha, kas päritolu sedastamine väljastatud sertifikaadil on õige (eelpool viidatud Huygen otsuse punkt 16). 32. Oma otsustes kohtuasjas 218/83: Les Rapides Savoyards and Others v. Directeur Général des Douanes et Droits Indirects, [1984] ECR 3105, eelpool viidatud kohtuasjas: Huygen and Others, kohtuasjas C-432/92: Anastasiou and Others, [1994] ECR I-3087 ning ühendatud kohtuasjades C-153/94 ja C- 204/94: Faroe Seafood and Others, [1996] ECR I-2465, tõlgendas Kohus halduskoostööskeemide tingimusi sarnaselt praeguses kohtuasjas vaidluse all olevaga. Need otsused käsitlevad, vastavalt, Euroopa Majandusühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelist vabakaubanduslepingut, mis allkirjastati 22. juulil 1972 Brüsselis (EÜT ingliskeelne eriväljaanne 31.12.1972, lk 191), Euroopa Majandusühenduse ja Austria Vabariigi vahelist vabakaubanduslepingut, mis allkirjastati 22. juulil 1972 Brüsselis (EÜT ingliskeelne eriväljaanne 31.12.1972, lk 4), Euroopa Majandusühenduse ja Küprose Vabariigi vahel 19. detsembril 1972. aastal sõlmitud assotsiatsioonilepingut (EÜT 1973 L 133, lk 2), ja komisjoni 6. detsembri 1974. aasta määrust (EMÜ) nr 3184/74, mis käsitleb mõiste "päritolustaatusega tooted" määratlust ja halduskoostöö meetodeid teatavatele Fääri saartelt pärinevatele ja sealt saabuvatele kaupadele kohaldatavate tolliprotseduuride kohaldamiseks (EÜT 1974 L 344, lk 1). 33. Sellest pretsedendiõigusest järeldub, et kauba päritolu määramine põhineb vastutuse jaotumisel ekspordimaa ja impordimaa ametkondade vahel, kus päritolu tõestatakse ekspordimaa ametkondade poolt, kui vaja, impordimaa ametkondade nõudel ning selle süsteemi nõuetekohast toimimist kontrollivad ühiselt asjaomased ametkonnad mõlemal poolel. See süsteem on õigustatud asjaoluga, et ekspordimaa ametkonnad saavad kõige paremini vahetult kontrollida päritolu määravaid asjaolusid (eelpool viidatud Faroe Seafood otsuse punkt 19). 34. Samuti arvas Kohus nendes otsustes, et see mehhanism saab toimida üksnes siis, kui impordimaa toll aktsepteerib ekspordimaa ametivõimude seaduslikult tehtud ametlikke otsuseid (Faroe Seafood otsuse punkt 20). 35. "Kontrollitulemuste" eesmärk II lisa artikli 25 lõike 3 tähenduses peab võimaldama impordi liikmesriigi ametkondadel määrata, kas vaidlustatud sertifikaat 25 kehtib tegelikult eksporditavale kaubale ja kas see kaup on tegelikult kõlblik sooduskorra kehtestamiseks. Artikli 25 lõige 3 ei vihja mingile kohustusele ekspordiriigi ametkondade poolt selleks, et põhjendada importijale nende järeldusi sertifikaadi kehtivuse kohta. 36. Teatist, nagu see, millele esitatud küsimusega viidatud, võib vastavalt kirjeldada kui "kontrollitulemust" II lisa artikli 25 lõike 3 tähenduses.
37. Teiseks, määruse nr 1697/79 artikli 2 lõige 1 sätestab, et kui liikmesriigi kompetentsed ametkonnad leiavad, et kõiki imporditollimaksud või osa imporditollimaksudest, mis seaduse järgi tuleb maksta, ei ole nõutud isikult, kes on vastutav maksude tasumise eest, siis nad võtavad meetmeid tasumata imporditollimaksude sissenõudmiseks. 38. Kui ekspordiriigi kompetentsed ametkonnad teatavad, hilisema kontrollimise järel, et sertifikaati EUR.1 ei kohaldata tegelikult eksporditavale kaubale, on see piisav, et impordiriigi ametkondadel on õigus arvata, et seaduslikult maksmisele kuuluvaid tollimakse ei ole nõutud ja järelikult alustada menetlust nende sissenõudmiseks. Mitte miski eeskirjades ei kohusta viimaseid ametkondi tuvastama kontrollitulemuste õigsust või tegelikku kaubapäritolu. 39. On tõsi, et halduskoostöö süsteem sisaldab endas mehhanismi ekspordiriigi ja impordiriigi ametkondade vahel tekkivate lahkarvamuste reguleerimiseks ja mis on ette nähtud II lisa artikli 25 lõike 3 teises alalõigus. Impordiriigi ametkonnad võivad siiski alati toetuda ainuüksi kontrollitulemustele, ilma et nad oleksid kohustatud pöörduma selle mehhanismi poole. 40. Mis puutub asjaolusse, et sissenõudmishagi esitati vastutava isiku vastu, siis see sai teatavaks sertifikaadi EUR.1 tühistamise põhjustest; on piisav märkida, et kohustus esitada tõendus (tõestamiskoormis) kauba päritolu kohta lasub asjaomastel ettevõtjatel. 41. Kuivõrd tõestus on põhimõtteliselt ette nähtud sertifikaadiga EUR.1, ei saa vastutav isik hellitada õiguspärast ootust taolise sertifikaadi kehtivuse suhtes asjaolu põhjal, et selle esialgu aktsepteeris liikmesriigi toll, kuna taoline esialgne aktsept ei takista hilisemate kontrollimiste läbiviimist (vt selle kohta Faroe Seafood otsuse punkt 93). 42. Seetõttu ei saa vaielda (vaidlustada?), et sertifikaadi EUR.1 esitamisega on vastutav isik esitanud adekvaatse tõestuse, et kõnealune kaup tuli näidatud maalt, nagu see et impordiriigi ametkonnad peaksid vajadusel tõestama vastupidist. 43. Nende kaalutluste põhjal peab vastus kolmandale, neljandale ja viiendale küsimusele olema, esiteks, et teatist, mis läkitati impordiriigi ametivõimudele ekspordiriigi ametivõimudelt sertifikaadi EUR.1 hilisema kontrollimise järel, milles viimased üksnes kinnitavad, et kõnealune sertifikaat väljastati ebaõigesti ja tuleb seetõttu tühistada, ilma üksikasjalikumaid põhjendusi taolise tühistamise õigustamiseks esitamata, tuleb pidada " kontrollimise tulemuseks" II lisa artikli 25 lõike 3 tähenduses ja, teiseks, et impordiriigi ametkondadel on õigus alustada saamata tollimaksude sissenõudmise menetlust ainuüksi taolise teatise alusel, ilma püüdmata määrata imporditud kauba tegelikku päritolu. Esimene küsimus (eksportija vastutus II lisa artikli 10 lõige 1 järgi) 44. Esimese küsimuse mõte on selles, et kas II lisa artikli 10 lõikes 1 osundatud eksportija vastutus laieneb tollimaksudele, mis Euroopa Ühendusse importimise korral sertifikaati EUR.1 vajava kauba suhtes osutuvad
maksmisele kuuluvaks, kui viimane on väljastatud eksportija esitatud valeinformatsiooni alusel kauba päritolu kohta ja on hilisema kontrollimise tulemusena tühistatud. 45. II lisa artikkel 10 teeb eksportija vastutavaks sertifikaadi EUR.1 taotluse esitamise eest koos mis tahes sobiva tõendava dokumendiga kus kohane, mis tõestab, et eksporditav kaup on selline, mis võimaldab väljastada sellist sertifikaati. 46. See artikkel käsitleb siiski üksnes sertifikaadi EUR.1 saamise protseduuri ega ole mõeldud isiku tõendamiseks, kellelt nõutakse impordiriigis maksmisele kuuluda võiva mis tahes tollivõla tasumist. 47. Ühenduse kehtivate õigusaktide järgi, kui kõnealune kaup imporditi, ei sõltunud tollivõla tekkimine impordil Euroopa Ühendusse eksportija tehtud taotlusest, vaid tulenes kauba deklareerimisest vabasse ringlusse lubamiseks. Isik, kellelt nõuti tollivõla tasumist, oli seetõttu isik, kelle nimel see deklaratsioon oli tehtud. 48. Vastus esimesele küsimusele peab järelikult olema, et II lisa artikli 10 lõikes 1 osundatud eksportija vastutus ei laiene tollimaksudele, mis Euroopa Ühendusse importimise korral sertifikaati EUR.1 vajava kauba suhtes osutuvad maksmisele kuuluvaks, isegi kui viimane väljastati eksportija esitatud valeinformatsiooni alusel kauba päritolu kohta ja on hilisema kontrollimise tulemusena tühistatud. Kuues küsimus (üldpõhimõtted) 49. Kuues küsimus tugineb eeldusel, et eksportija on vastutav tollivõla eest oma väära (pettusliku) sertifikaadi EUR.1 tõttu ja et, kui importija peaks tasuma võla, siis tuleks tal tasuda kolmanda isiku (osapoole) võlg oma enese finantskahjuks, mis oleks vastuolus õigusemõistmise põhimõtetega, teiste kulul rikastumise keelustamisega, proportsionaalsuse põhimõttega, õiguskindluse ja heausksusega. 50. See eeldus on vale. Kuna Kohus märkis käesoleva otsuse punktis 46, on isik, kellelt nõutakse tollivõla tasumist, see isik, kelle nimel impordideklaratsioon on tehtud. Kui see isik ei ole samuti eksportija mis antud juhul nii ei ole ei saa viimast lugeda vastutavaks võla eest. 51. Kui asi on nii, siis on vaja uurida, kas sellistel tingimustel nagu antud juhul põhimenetluses, on importijale pandud kohustus tasuda tollivõlg, kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, mida Kohus peab toetama. 52. Oma taotluse kohtumääruses väljendab siseriiklik kohus seisukohta, et tollimaksude, "mida peaksid seaduse järgi maksma teised isikud", panemine importijale on vastuolus "õigusemõistmise põhimõttega", mida tunnistab Portugali õigus. 53. Ei ole vaja määrata, kas see põhimõte on üks ühenduse õiguse üldpõhimõtetest, kuna importija muutub vastutavaks tollivõla eest üksnes siis,
kui ta on koostanud impordideklaratsiooni. Kui asi on nii, siis ta isiklikult omandab kohustuse tasuda võlg, mis ei lasu seetõttu kolmandal isikul (osapoolel). 54. Samuti on siseriiklik kohus seisukohal, et eksportija, tollieeskirjade rikkumise eest vastutava osapoolena, rikastuks ebaõiglaselt, kui importija peaks tasuma tollivõla. 55. Ent kui kohustus tasuda tollivõlg lasub importijal, ei saa kolmas isik (osapool) rikastuda ainuüksi sellepärast, et importija on selle võla tasunud. Taoline tasumine võib sellele vaatamata tekitada eksportija või muu isiku poolse kohustuse importija suhtes, mis on juriidiliselt erinev importija tollikohustusest, mille järgi viimane võib sisse nõuda summa, mis ta tollile maksis. 56. Ka tollivõla tasumise kohustuse panemine isikule, kes kauba deklareeris, isegi kui ta on heauskne importija, ei kujuta proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist (vt selle kohta Faroe Seafood otsuse punkt 114). 57. Õiguskindluse suhtes on piisav märkida, et tollivõla tasumise eest vastutava isiku kohustus põhineb selgelt määratletud õiguslikul olukorral, mis seega võimaldab igal ettevõtjal teadvustada turule omaseid riske. Seda olukorda tuleb käsitleda kui sattumist tingimustesse, mille baasil importija, nagu Pascoal, sõlmis kõnealuse lepingu. 58. Asjaolu, et importija on tegutsenud heas usus, ei vabasta teda tollivõla tasumise kohustusest, kui see on tema, kes imporditud kauba deklareeris (vt selle kohta kohtuasja 827/79: Amministrazione delle Finanze v. Acampora, [1980] ECR 3731 punkt 8). Kui see oleks vabastanud, oleks importijal olnud ajend, et hoiduda informatsiooni õigsuse kontrollimisest, mille eksportija läkitas ekspordiriigi ametkondadele ja eksportija heausksus, mis oleks andnud alust kuritarvituseks. 59. Tuleb lisada, et informatsiooni kohtuasja toimikus arvesse võttes, asjaolu, mis nõuab, et heas usus toimiv importija, nagu Pascoal, maksaks kaubalt tasumata tollimaksud, mille suhtes eksportija on pannud toime tollieeskirjade rikkumise, ei eksi mis tahes üldise õiguspõhimõtte vastu. 60. Mööndes, et importimisele järgnev sertifikaadi EUR.1 kontrollimise võimalus ilma importijat eelnevalt hoiatamata võib talle raskusi tekitada, kui ta on heas usus importinud kauba, et saada kasu tariifisoodustustest, usaldades sertifikaate, mis on valed või olid võltsitud ilma tema teadmata. Tuleb siiski juhtida tähelepanu sellele, esiteks, et Euroopa Ühendust ei saa panna kandma importijate tarnijate seadusvastaste tegude ebasoodsaid tagajärgi, teiseks, et importija võib taotleda pettuse toimepanijalt hüvitist ja lõpuks, et arvestades majandusefekti kauplemisel kaubaga, mis tõenäoliselt käib tariifisoodustuse alla, peab ettenägelik ettevõtja, kes on teadlik eeskirjadest, hindama turule omaseid riske, mida ta arvesse võtab ja aktsepteerib kui normaalseid kaubandusriske (vt selle kohta eelpool viidatud Acampora otsuse punkt 8).
61. Nagu otsuses Faroe Seafood punktis 114 Kohus rõhutas, on vajalike meetmete tagamine oma lepingulistes suhetes ettevõtjate kohustus, selleks et võtta tarvitusele ettevaatusabinõud riskide vastu tollivormistusjärgse sissenõudmistoimingu eest. 62. Sellest järeldub, et asjaolu, mis nõuab, et heas usus toiminud importija, nagu Pascoal, maksaks kauba importimisel tasuda tulevad tollimaksud, mille suhtes eksportija on pannud toime tollieeskirjade rikkumise, kui importija ei ole selles rikkumises mingit rolli mänginud, ei ole vastuolus üldiste õiguspõhimõtetega, mida Kohus eeldatavalt toetab. Seitsmes küsimus (ekspordiriigi ametkondade poolne hooletus) 63. Seitsmenda küsimuse mõte on selles, kas asjaolu, et ekspordiriigi ametkonnad, kes väljastasid otsuse 86/283 kohaselt sertifikaadi EUR.1 ilma kõnealuse kauba tegeliku päritolu määramise eelneva kontrollita, kujutab endast vääramatu jõu juhtumit, mis takistab heas usus toiminud importija võlguolevate tollimaksude tollivormistusjärgset sissenõudmist. 64. Vääramatu jõu juhtumit otsus 86/283 ei sätesta. Erisätete puudumise tõttu tuleb seda kontseptsiooni mõista kui sellist, mis hõlmab ebanormaalseid ja ettenägematuid, asjaomase ettevõtja kontrolli alt väljas olevaid tingimusi, mille tagajärgi ei oleks saadud vältida, hoolimata kogu nõuetekohase hoolsuse ülesnäitamisest, nii et ametivõimude käitumine võib, vastavalt olukorrale, moodustada vääramatu jõu juhtumi (eelpool viidatud Huygen otsuse punkt 31). 65. Et kontrollida kauba päritolu, on ekspordiriigi ametkondadel II lisa artikli 8 lõike 2 alusel "õigus nõuda mis tahes dokumentaalseid tõendeid või viia läbi mistahes kontrolli, mida nad vajalikuks peavad". 66. Järeldub, et ekspordiriigi ametkondadel on õigus, kuid mitte kohustus, läbi viia taolist eelnevat kontrollimist ja nad võivad, kui nad seda vajalikuks peavad, rahulduda informatsiooniga, mida eksportija on tema nõudmisel esitanud. 67. Nendes tingimustes asjaolu, et nood ametivõimud otsustasid konkreetsel juhtumil mitte kasutada seda valikuõigust, ei ole takistuseks tollivõla tollivormistusjärgsel sissenõudmisel, mis pärastpoole osutub maksmisele kuuluvaks. Taolist olukorda ei saa kirjeldada vääramatu jõuna, kuna see ei ole ei ebanormaalne ega ettenägematu. 68. Vastus seitsmendale küsimusele peab järelikult olema, et asjaolu, et ekspordiriigi ametkonnad, kes väljastasid otsuse 86/283 kohaselt sertifikaadi EUR.1 ilma kõnealuse kauba tegeliku päritolu määramise eelneva kontrollita, ei kujuta endast vääramatu jõu juhtumit, mis takistab heas usus toiminud importija võlguolevate tollimaksude tollivormistusjärgset sissenõudmist. Kulud
69. Kohtule kirjalikke seisukohti esitanud Portugali ja Prantsuse valitsuste, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kantud kulusid ei hüvitata. Et põhimenetluse poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse siseriiklik kohus. Esitatud põhjendustest lähtudes KOHUS (Viies koda) vastuseks küsimustele, mis talle 29. novembri 1994. aasta kohtumäärusega esitas kohus Tributário de Segunda Instância, otsustab: 1. Teatist, mis läkitati impordiriigi ametivõimudele ekspordiriigi ametivõimudelt sertifikaadi EUR.1 hilisema kontrollimise järel, milles viimased üksnes kinnitavad, et kõnealune sertifikaat väljastati ebaõigesti ja tuleb seetõttu tühistada, ilma üksikasjalikumaid põhjendusi taolise tühistamise õigustamiseks esitamata, tuleb pidada " kontrollimise tulemuseks" nõukogu 30. juuni 1986. aasta otsuse 86/283/EMÜ ülemeremaade ja - territooriumide assotsieerumise kohta Euroopa Majandusühendusega II lisa artikli 25 lõike 3 tähenduses. Impordiriigi ametkondadel on õigus alustada saamata tollimaksude sissenõudmise menetlust ainuüksi taolise teatise alusel, ilma püüdmata määrata imporditud kauba tegelikku päritolu. 2. Otsuse 86/283 II lisa artikli 10 lõikes 1 osundatud eksportija vastutus ei laiene tollimaksudele, mis Euroopa Ühendusse importimise korral sertifikaati EUR.1 vajava kauba suhtes osutuvad maksmisele kuuluvaks, isegi kui viimane väljastati eksportija esitatud valeinformatsiooni alusel kauba päritolu kohta ja on hilisema kontrollimise tulemusena tühistatud. 3. Asjaolu, mis nõuab, et heas usus toiminud importija maksaks kauba importimisel tasuda tulevad tollimaksud, mille suhtes eksportija on pannud toime tollieeskirjade rikkumise, kui importija ei ole selles rikkumises mingit rolli mänginud, ei ole vastuolus üldiste õiguspõhimõtetega, mida Kohus eeldatavalt toetab. 4. Asjaolu, et ekspordiriigi ametkonnad, kes väljastasid otsuse 86/283 kohaselt liikumissertifikaadi EUR.1 ilma kõnealuse kauba tegeliku päritolu määramise eelneva kontrollita, ei kujuta endast vääramatu jõu juhtumit, mis takistab heas usus toiminud importija võlguolevate tollimaksude tollivormistusjärgset sissenõudmist.
Moitinho de AlmeidaSevón Edward Jann Wathelet Esitatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis 17. juulil 1997. R. Grass J.C. Moitinho de Almeida kohtusekretär Viienda koja esimees 1: Kohtuasja keel: portugali.