Väljaandja: Riigikohtu Kriminaalkolleegium Akti liik: otsus Teksti liik: algtekst Avaldamismärge: RT III 2002, 6, 56 RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 31. jaanuaril 2002.a 3-1-1-122-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kivi ja Ott Järvesaar vaatas 18. detsembril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. Mukasei kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman, kannatanu-tsiviilhageja esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1.Tallinna Linnakohtu 10. mai 2001. a otsusega tunnistati Vladimir Mukasei süüdi KrK 143 lg 2 p 1 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust. Kohus vabastas ta KrK 47 lg 1 alusel tingimuslikult karistuse kandmisest kolme aastase katseajaga. Kohtuotsusega mõisteti V. Mukaseilt tsiviilhageja ALG Liisingu aktsiaseltsi kasuks välja 3 792 173.45 krooni. V. Mukasei tunnistati süüdi selles, et ta oli teadlik Tallinnas Asunduse tn 15 asuva hoone kuulumisest 25. novembrist 1997. a EVEA Liisingu aktsiaseltsile (alates 22. oktoobrist 1998. a. ALG Liisingu AS). Soovides saada varalist kasu pettuse teel, kasutas ta ära hooneregistri 21. aprilli 1999. a õiendis nr 20855/9212 sisalduvaid ebaõigeid andmeid hoone omaniku kohta ja volitas AS WAM & SON juhatuse liiget Tiit Kaasikut sõlmima 3. mail 1999. a Marko Kaevando poolt esindatava äriühinguga Basik Europa S.A. ostu-müügi lepingu. Selle lepingu alusel hoone võõrandati 3 500 000 krooni eest. Aktsiaseltsile EVEA Liising põhjustati hoone võõrandamisega suur varaline kahju 3 900 000 krooni. 2.Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas V. Mukasei kaitsja Eero Viigimäe apellatsioonkaebuse, milles ta taotles V. Mukasei KrK 143 lg 2 p 1 1 järgi õigeks mõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. 3.Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2001. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 10. mai 2001. a otsus. V. Mukasei mõisteti KrK 143 lg 2 p 1 1 järgiõigeks ja ALG Liisingu aktsiaseltsi tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Viidates Riigikohtu 5. jaanuari 2001. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-124-00 (RT III 2001, 4, 35), märkis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et kelmuse üheks obligatoorseks tunnuseks on see, et süüdlane oma süülise käitumisega (pettusliku käitumisega) viib kannatanu olukorda, kus kannatanu teostab varakäsutust, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele. Ringkonnakohus leidis, et kuna antud asjas puuduvad tõendid, et Tallinnas Asunduse 15 asuva hoone oleks äriühingule BASIK EUROPA S.A. müünud nimetatud hoone süüdistuses väidetud omanik ja väidetav kahju saaja EVEA Liisingu AS (ALG Liisingu AS), kes sai tehingust teada alles tagantjärele, puudusid müüja käitumises kelmusele iseloomulikud tunnused. Võttes aluseks Riigikohtu 10. septembri 2001. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-82-01 (RT III 2001, 24, 264) väljendatud seisukoha, leidis ringkonnakohus, et käesolevas asjas hoone müügi aluseks olnud Tallinna Hooneregistri õiendi näol ei ole tegemist intellektuaalselt ega materiaalselt võltsitud dokumendiga, millest tulenevalt on välistatud ka võltsitud dokumendi kriminaalõiguslik kasutamine. Viimasest omakorda tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu arvates, et kõnealune ost-müük ei toimunud ebaseaduslikus korras KrK 188 mõttes. Kolleegium pidas vajalikuks veel lisada, et süüdistuses nimetatud teo toimepanemise päeva (s.o 3. mai 1999. a) seisuga pole üheselt kindlaks tehtud Asunduse tn 15 asuva hoone kuuluvus. Ringkonnakohtu arvates puudub enne tsiviilkohtu poolt Asunduse tn 15 hoone omandiküsimuse lahendamist võimalus anda kriminaalõiguslikku hinnangut omanikuks mitteolevate isikute käitumise õiguspärasusele. Menetlus Riigikohtus 4.Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse tsiviilhageja esindaja Natalia Lausmaa ja kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs. Kassaatorid taotlevad ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist Tallinna Ringkonnakohtule teises koosseisus. Leht 1 / 5
5.Kassatsioonkaebuses leitakse, et linnakohtu otsuses sisalduvate järelduste põhjapaneval ümberhindamisel ringkonnakohtu poolt peavad otsuses olema kajastatud kõik esimese astme kohtu otsuse motiivid ja teise astme kohtu põhjendused, mis need ümber lükkavad. Kassaatori arvates ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses seda nõuet järgitud ei ole ja seega on rikutud AKKS 29 lg 4 nõudeid. 5.1.Ringkonnakohus, väites, et kelmuse obligatoorseks tunnuseks peab olema kannatanu enda eksitusse viimine, on valesti tõlgendanud Riigikohtu 5. jaanuari 2001. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-124-00, kuna selles otsuses on rõhutatud, et KrK 143 loob karistusõigusliku sanktsiooni eraõiguses kehtivale põhimõttele, et tsiviilõigusi tuleb teostada heas usus. V. Mukasei käitumist ei saa kuidagi käsitleda heas usus toimimisena. Ringkonnakohtu tõlgendus nagu poleks juhtumil, kui kannatanu on tema varaga tehtava tehingu osas teadmatuses, tegemist enam tema petmisega, on vastuolus kriminaalasjas kindlakstehtud asjaoludega ning ka senise kohtupraktikaga. 5.2.Asjakohatuks on peetud ringkonnakohtu viidet Riigikohtu 10. septembri 2001. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-82-01 ja põhjendamatuks ringkonnakohtu seisukohta, et käesolevas kriminaalasjas kirjeldatud hooneregistri tõend ei sisalda intellektuaalse võltsimise tunnuseid. Kassaator leiab, et kuna käesolevas kriminaalasjas oli süüdistatav ise sõlminud 25. novembril 1997. a lepingu, millega ta oma omandiõiguse hoonele üle andis, ei saa tema käitumise hindamisel omada mingit õiguslikku tähendust asjaolu, et 25. novembri 1997. a leping jäi kellegi vea tõttu Tallinna Hooneregistris registreerimata. Eeltoodust järeldab kassaator, et V. Mukasei poolt tehingu tegemiseks kasutatud õiend sisaldas intellektuaalse võltsimise tunnuseid. 5.3.V. Mukaseile teadaolevate faktidega vastuolus oleva hooneregistri õiendi kasutamine moodustab tema käitumises pettuse koosseisu nii objektiivselt kui ka subjektiivselt. Kassaatori arvates ei kao V. Mukasei käitumisest pettuse element seetõttu, et ta subjektiivsest küljest kasutas ära mitte kannatanu enda, vaid hooneregistri eksitust, st kolmanda isiku eksitust, et tekitada kahju konkreetselt kannatanule. 5.4.Kassaator on ka seisukohal, et 3. mai 1999. a lepingu sõlmimisega sai V. Mukasei varalist kasu, kuna aktsiaseltsil, kelle ainuaktsionär ja juht ta oli, langes ära vajadus tasuda hoone omanikule hoone eest saadud raha vastavalt 24. novembri 1997. a liisinglepingule nr 71750 ning hoone rahalist väärtust oli võimalik pöörata enda kasuks. 5.5.Kassatsioonkaebuses rõhutatakse, et läbinisti ekslik on ringkonnakohtu järeldus nagu poleks 3. mai 1999. a seisuga olnud selge, kelle oma on Tallinnas Asunduse tn 15 asuv hoone, kuna tsiviilõiguslik vaidlus nimetatud hoone omandiõiguse üle algas alles pärast 3. mai 1999. a lepingu sõlmimist ning selle algatas kannatanu eesmärgiga mainitud leping tühistada ja oma omandiõigus taastada. Alles selle hagi vastuhagina esitas AS WAM & SON nõude 25. novembri 1997. a lepingu tühisuse tuvastamiseks. Kassaatori arvates võib ülalmainitud tsiviilvaidluse tulemus olla kriminaalkohtule siduv ainult tsiviilhagi menetlemisel. 6.Kassatsioonprotesti põhjendused on analoogilised kassatsioonkaebuses sisalduvaga. Lisaks on viidatud Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele V.I., I.B. ja V.S. süüdistusasjades KrK 143 lg 2 p-de 1, 1 1, 2 jt järgi, milles on kelmusena kvalifitseeritud mitmed võltsitud dokumentide alusel pettuslikul teel tehtud korteritehingud, mille puhul jäeti kannatanu pettust enda kasuks pööranud isikute poolt tehingust teadmatusse. Protestis on asutud seisukohale, et kohtu menetluses olev tsiviilvaidlus Tallinnas Asunduse tn 15 hoone omandiküsimuse üle ei ole kriminaalkohtule siduv. 7.Kirjalikus vastuses kassatsioonprotestile ja -kaebusele palub kohtualuse kaitsja A. Glikman jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2001. a otsuse V. Mukasei õigeksmõistmises muutmata ja kassatsioonprotest ning - kaebus rahuldamata. 7.1.Kaitsja leiab, et kuna ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse AKKS 31 p 4 alusel, s.o kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu, ei pidanudki ta kajastama esimese astme kohtu motiive tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise osas ega neid kummutama. Samal ajal on kaitsja arvates otsuses põhistatud, miks ringkonnakohus peab ebaõigeks linnakohtu poolt V. Mukasei tegevuse kvalifitseerimist KrK 143 lg 2 p 1 1 järgi. 7.2.Kaitsja arvates ei ole põhjendatud kassaatorite tuginemine teises kriminaalasjas esimese ja teise astme kohtu poolt tehtud lahendile ja väljakujunenud kohtupraktikale, kuna kassatsioonprotestis viidatud kriminaalasja tehiolud ei ole analoogilised käsitletava kriminaalasja tehioludega. Viidatud juhtumite puhul on tegemist võltsitud dokumentide kasutamisega, kusjuures varakäsutus, millega vara läks üle petjale, on tehtud omaniku nimel. Samuti pole kaitsja arvates alama astme kohtute lahend ühes kriminaalasjas teist kriminaalasja lahendavale kohtule siduv. 7.3.Vastuväidetes leitakse, et ringkonnakohus on põhjendatult motiveerinud kelmuse kuriteokoosseisu puudumist sellega, et puuduvad kaks kelmuse objektiivse külje obligatoorset tunnust vara omaniku EVEA Liisingu aktsiaseltsi petmine, s.o temale väärkujutluse loomine tegelikult esinevatest asjaoludest ning omaniku varakäsutus, millega vara läinuks üle kannatanult süüdlasele. Eksitav ja seadusest mittetulenev on seisukoht nagu oleks kolmanda isiku, s.o hooneregistri, väidetava eksimuse ärakasutamine kelmuse objektiivse külje mõttes võrdsustatav vara omaniku või valdaja eksimusse viimisega. 7.4.Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et kassaatorid ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt puudub kelmuse objektiivse külje teine element kannatanu varakäsutus, millega antakse vara üle kannatanult süüdlasele. Süüdlase poolt eksimusse viidud kannatanu varakäsutus on kaitsja arvates kelmuse Leht 2 / 5
objektiivse külje tunnuseks, mille alusel on kelmust võimalik eristada vara hõivamisega seotud varavastastest kuritegudest. 7.5.Kriminaalkoodeksi 143 sätestab vastutuse võõra vara või varalise õiguse saamise eest pettuse teel. Kuna 25. novembril 1997. a sõlmitud lepingule, millega AS WAM & SON müüs Asunduse tn 15 hoone kui vallasasja EVEA Liisingu aktsiaseltsile, ei järgnenud hoone valduse üleandmist ostjale ning hoone jäi endiselt AS WAM & SON valdusesse, siis tulenevalt AÕS 92 lg-st 1 ei läinud hoone omand aktsiaseltsilt WAM & SON üle EVEA Liisingu aktsiaseltsile vaatamata ostu-müügi lepingu sõlmimisele ja seega ei saa kõnealuse hoone ostu-müügi lepingu sõlmimine 3. mail 1999. a aktsiaseltsi WAM & SON poolt müüjana olla aluseks V. Mukasei süüdimõistmisele kelmuses. Tsiviilõiguse teostamisel hea usu põhimõtte väidetav rikkumine ei moodusta kelmuse kuriteokoosseisu, kui ei esine kelmuse teokoosseisu kõiki tunnuseid. 7.6.3. mai 1999. a ostu-müügi lepingu aluseks olnud hooneregistri õiend ei olnud intellektuaalselt võltsitud, kuna õiend peabki kajastama kehtivat registrikannet. Kuna AS WAM & SON oli ka 21. aprilli 1999. a seisuga endiselt Asunduse tn 15 hoone omanik, oli kõnealune hooneregistri õiend ka sisuliselt õige. 7.7.Kaitsja ei nõustu tsiviilhageja esindaja väitega, et tsiviilhagejale on tekitatud varaline kahju 3,9 milj krooni, kuna kriminaalasjas pole tuvastatud, kas 3. mail 1999. aastal sõlmitud ostu-müügi lepingu tulemusel on tsiviilhagejalt hoone omandiõigus võõrandatud ja kas ta enne selle lepingu sõlmimist oli hoone omanikuks. Samuti juhib kaitsja tähelepanu sellele, et kuivõrd V. Mukaseile esitati süüdistus suure varalise kahju tekitamises, mis on kelmuse koosseisuline kvalifitseeriv tunnus, on oluline tuvastada tekitatud kahju suurus, mida aga kriminaalasjas tehtud ei ole. 8.Riigikohtu istungil toetasid prokurör ja ALG Liisingu AS esindaja kassatsioonprotesti ja -kaebust ning taotlesid Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist. V. Mukasei kaitsja arvates ei kuulu kassatsioonprotest ja -kaebus rahuldamisele kirjalikus vastuväites esitatud motiividel. 9.Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemate lahenditega (vt kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 1998. a otsus T.T. süüdistuses KrK 107 lg 2 p 1 järgi RT III 1998, 12, 130 ja 26. jaanuari 2001. a otsus M.E. süüdistuses KrK 164 2 lg 4 p 3järgi RT III 2001, 4, 42)peab esimese astme kohus seaduse ettekirjutuse kohaselt kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas muu hulgas näitama kohtulikul uurimisel kindlakstehtud asjaolud ja tõendid, mille põhjal kohus need asjaolud loeb tuvastatuks. Asjaolude tuvastamatuse tõttu ei saa kõrgemalseisev kohus otsustada kaebuse või protesti ja vaidlustatud kohtuotsuse põhjendatuse üle. 10.Käsitletava kriminaalasja materjalidest nähtub, et 4. septembril 1997. a on aktsiaselts WAM & SON ja aktsiaselts EVEA LIISINGU AS vahel sõlmitud kaks lepingut. Ostu-müügi lepinguga müüs aktsiaselts WAM & SON tema omandis oleva ehitise asukohaga Tallinn Asunduse tn 15 pooleteise miljoni krooni eest aktsiaseltsile EVEA LIISINGU AS ja omandiõigus sellele hoonele läks ostjale üle lepingu allakirjutamisega (tl 56 I kd). Samal kuupäeval on sõlmitud EVEA LIISINGU AS (edaspidi Liising) ja AS WAM SON (edaspidi Ostja) vahel järelmaksuga ostu-müügi leping nr 231/97, mille alusel Liising ostab Ostja huvides hoone asukohaga Tallinn Asunduse 15, maksumusega 1,5 milj kr ja müüb hoone ostjale järelmaksuga (tl 60 63 I kd). Sellest lepingust ei nähtu, kellelt Liising Asunduse tn 15 asuva hoone ostis. Kas iseeneselt, sest 4. septembri 1997. a ostu-müügi lepingu alusel oli ta nimetatud hoone omanik, või kui järelemaksuga leping on sõlmitud enne ostu-müügi lepingut, siis AS-lt WAM & SON sama aktsiaseltsi huvides. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole suutnud sellele küsimusele vastata ka tunnistajana üle kuulatud Liisingu tegevdirektor A. Tsernõsev (tl 326 II kd). Lepingul nr 231/97 on lisa 25. novembrist 1997. a «Vara vastuvõtu-üleandmise akt», mille kohaselt EVEA LIISINGU AS (edaspidi Liising) andis üle ja AS WAM & SON (edaspidi Liisingusaaja) võttis vastu ehitise aukohaga Asunduse 15. Akti allakirjutamisega lugesid pooled lepingu nr 231/97) lõppenuks (tl 70 I kd). 11.24. novembril 1997. aastal on EVEA Liisingu AS ja AS WAM & SON vahel sõlmitud Asunduse tn 15 asuva hoone kapitalirendileping (Liisingleping) nr 71750 (tl 64 69 I kd). Selle lepingu alusel rentis rendileandja EVEA LIISINGU AS rentnikule AS WAM & SON hoone kolmeks aastaks. Hoone maksumuseks on loetud 3,9 milj krooni. Lepingu punkt 1.3 kohaselt annab rendileandja hoone valduse rentnikule üle lepingu allakirjutamise päeval, mille kohta koostatakse vastav akt. 25. novembril 1997. a on selle lepingu lisa nr 2 alusel sõlmitud vara vastuvõtu-üleandmise akt, mille kohaselt EVEA LIISINGU AS andis üle ja AS WAM & SON võttis vastu ehitise asukohaga Asunduse tn 15 (tl 71 I kd). Seega anti ühel ja samal kuupäeval kahel korral Asunduse tn 15 hoone üle EVEA LIISINGU AS poolt AS-le WAM & SON. 12.Päev hiljem, 25. novembril 1997. a ostis AS WAM & SON EVEA Liisingu AS-lt Asunduse tn 15 hoone. Nüüd on hoone ostuhinnaks 1,5 milj krooni, mis poolte kinnituse kohaselt on ostja poolt tasutud enne lepingu sõlmimist, ja omandiõigus hoonele läks üle lepingu allakirjutamisest AS-le WAM & SON. Selle lepingu alusel registreeriti AS WAM & SON hoone omanikuks ka Tallinna Hooneregistris. Samal kuupäeval müüs AS WAM & SON Asunduse tn 15 hoone nüüd juba 3,9 milj krooni eest EVEA Liisingu AS-le tagasi. Omandiõigus läks viimasele üle lepingu allakirjutamisega. Leht 3 / 5
13.Kohtulikul asja arutamisel pole välja selgitatud, millist õiguslikku tähendust omas pärast hoone võõrandamist 25. novembril 1997. a EVEA Liisingu AS poolt ja omandiõiguse üleminekut AS-le WAM & SON 24. novembril 1997. a sõlmitud kapitalirendileping nr 71750 ja kas pärast 25. novembrit 1997. a sõlmitud ostu-müügi lepingut, mil lepingu kohaselt hoone omanikuks sai uuesti EVEA Liisingu AS, sõlmiti poolte vahel uus rendileping. Kriminaalasjas on maksegraafikud kapitalirendilepingule nr 71768 (tl-d 72 73 I kd). Sellise numbriga rendilepingut aga kriminaalasja materjalides ei esine. 14.Riigikohus märgib, et kui Asunduse tn 15 hoone oli pärast 25. novembrit 1997. a aktsiaseltsile WAM & SON usaldatud, siis võivad V. Mukasei tegevuses olla KrK 141 1 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused. Aktsiaselts WAM & SON kui juriidiline isik saab tegutseda üksnes läbi seadusliku esindaja, kelleks oli V. Mukasei. Tema kui aktsiaseltsi juhataja ja ainuaktsionäri poolt otsustamine, et WAM & SON müüb viimasele usaldatud, kuid sellele äriühingule mittekuuluva hoone äriühingule Basik Europa S.A., on käsitatav süüdlasele usaldatud võõra vara raiskamisena suures ulatuses. 15.V. Mukasei tegevuse kriminaalõiguslik kvalifikatsioon sõltub ka sellest, kas ta on Basik Europa S.A. omanik või mitte. Tallinna Linnakohus on seisukohal, et V. Mukasei on saanud varalist kasu, kuna suurenes talle kuuluva firma Basik Europa S.A. vara, mille aktsiate omanik ta oli (tl 396). Millistele tõenditele selline järeldus tugineb, otsusest ei nähtu. Kui V. Mukasei oli Basik Europa S.A. omanik, siis võib olla tegemist temale usaldatud vara omastamisega. Faktiliste asjaolude tuvastamata jätmisele linnakohtus on ringkonnakohtu tähelepanu juhitud ka apellatsioonkaebuses, kuid ringkonnakohus on jätnud linnakohtu need puudused kõrvaldamata. 16.Ringkonnakohus on V. Mukasei õigeksmõistmisel KrK 143 lg 2 p 1 järgiväitnud, et: «asjas puuduvad tõendid, et seda hoonet müüs hoone süüdistuses nimetatud omanik või tema poolt selleks volitatud isik». Ringkonnakohus on eiranud nn kolmnurkkelmuse võimalust. Ei linna- ega ka ringkonnakohtu otsusest nähtu, kes reaalset varakäsutust teostas. Asjakohatu ja eksitav on ringkonnakohtu järeldus ja viide Riigikohtu 10. septembri 2001. a otsusele kriminaalasjas nr 1-1-82-01, et kuna hooneregistri õiend pole võltsitud, siis pole tegemist petmisega. Riigikohus nõustub kassatsioonkaebuses ja -protestis toodud väidetega selles osas, et V. Mukasei kasutades teadvalt ebaõigeid andmeid sisaldavat hooneregistri õiendit, ilma milleta poleks saanud hoonet võõrandada, pani toime pettusliku teo. Kellel aga V. Mukasei tekitas väärarusaama, keda viidi eksimusse või hoiti eksimuses, sõltub juba tuvastatud faktilistest asjaoludest. 17.Riigikohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et varavastaste kuritegude puhul on obligatoorne kindlaks teha koosseisuline kvalifitseeriv tunnus kahju suurus. Ühe ja sama hoone kohta sõlmitud mitme tehingu alusel on EVEA Liisingu AS ja AS Wam & SON teostanud mitmeid erinevaid makseid, mida peab arvestama varalise kahju tuvastamisel. Kui aga 3. mai 1999. a ostu-müügi lepingu mõlemaks pooleks on V. Mukasei, siis ei saa olla varaliseks kahjuks tasutud ostusumma. 18.Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt tsiviilõiguslik vahekord välistab kriminaalõigusliku hinnangu andmise. Vastuolus väidetuga on aga ringkonnakohus siiski pidanud võimalikuks anda V. Mukasei tegevusele õiguslik hinnang ja ta süüdistatuna kelmuses õigeks mõista. 19.Vastavalt KrMK 19 lg-le 1 on kohus kohustatud tarvitusele võtma kõik seaduses ettenähtud abinõud kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks. Selle nõude eiramine ongi käsitletavas kriminaalasjas takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist nii linna- kui ka ringkonnakohtus. Riigikohus tunnistab selle rikkumise kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ja tühistab seetõttu eelnevad kohtulahendid. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS 39 lg-st 4, 63 p-st 2, 64 p-st 1 ja 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium, otsustas: 1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2001. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 10. mai 2001. a otsus Vladimir Mukasei kriminaalasjas KrK 143 lg 2 p 1 1 järgi. 2.Saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule. 3.Kassatsioonkaebus ja -protest rahuldada osaliselt. Otsus jõustub 31. jaanuaril 2002. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Liikmed Peeter VAHER Ott JÄRVESAAR Lea KIVI Leht 4 / 5
Leht 5 / 5