Justiitsminister Rein Langi ettekanne prokuröride üldkogul 2006 Rahvusraamatukogus 10.03.2006, Tallinnas Lugupeetud prokuröride üldkogu! Möödunud aasta oli Eestile tervikuna väga edukas ning edukas aasta ka prokuratuuri jaoks. Tänaseks märksõnaks võiks olla optimism ja positiivne vaade tulevikule. Oma tänases ettekandes tahan peatuda eelkõige sellel, mida valitsus ja mina justiitsministrina ootame kriminaalmenetlust juhtivalt prokuratuurilt ehk siis kõneleda teile juba tuttavast Laulasmaa deklaratsioonist. Teiseks räägin vangistuspoliitika arengutest nii menetluspraktika seisukohalt kui karistuspoliitiliselt laiemalt. Mõne sõnaga peatun ka aasta alguses kinnitatud Justiitsministeeriumi arengukava kriminaalpoliitikat puudutaval osal. Ettekande teises blokis annan põgusa ülevaate prokuratuuri menetluspraktikast, kriminaalstatistika hetkeseisust ning arengutest seoses kriminaalmenetlusregistri ja e- toimiku arendamisega ning lõpuks kuid mitte viimase tähtsusega teemana - peatun prokuratuuri ja raha omavahelisel suhtel. Ülevaade prokuratuuri menetluspraktikast on täis võrdlusarve ja ma ei taha teid nendega siin suuliselt koormata. Vastavad numbrid ja tabelid on Teile kättesaadavad väljajagatud paberites. Proovige neisse süveneda neist selgub üheselt vajadus prokuratuuri töökorraldust täiustada, et koormus jaotuks õiglaselt ja meie käsutuses olev ressurss oleks kasutatud efektiivselt. 1. Kriminaalmenetluse prioriteedid ja Laulasmaa deklaratsioon Eelmise aasta augustis Laulasmaal siseministri ja justiitsministri kohtumisel prokuratuuri ja politseijuhtide osavõtul leppisime kokku kuritegevuse vastase võitluse eelistused 2005. aastaks. Läinud aasta detsembris Kuressaares toimunud sise- ja justiitsministri kohtumisel otsustasime jätkata samade prioriteetidega ka 2006. aastal. 2006. aasta alguses kinnitatud
Justiitsministeeriumi arengukavas aastani 2010 on paika pandud ka tegevused, millega Justiitsministeerium omalt poolt saab nende prioriteetide edukale täitmisele kaasa aidata. Nendeks eelistusteks on: 1. Võitlus alaealiste poolt ning alaealiste suhtes toimepandud kuritegevusega - esmajärjekorras lapsohvritega vägivalla- ja seksuaalkuritegudega; 2. Võitlus organiseeritud kuritegevusega - esmajärjekorras võitlus narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning inimkaubandusega seotud kuritegudega 3. Kriminaaltulu (sh korruptiivse tulu) senisest märksa ulatuslikum tuvastamine ja konfiskeerimine ning rahapesukuritegude avastamine. Alaealiste kuritegevus Pikaajaliselt on kõige tulemuslikum panna rõhk just noorte poolt ja nende vastu toimepandud kuritegevusele. Uue kurjategijate põlvkonna pealekasvamist aitab kõige paremini takistada noortega tegelemine enne, kui nendest saavad väljakujunenud õiguserikkujad. Eeskätt on vaja noori kaitsta nende vastu suunatud vägivalla, s.h seksuaalse vägivalla eest. Teisalt, kui alaealine on juba läinud õiguserikkumise teed, tuleb tema suhtes tagada kohane menetlus. Prokuratuuri panus alaealiste kuritegevuse vähendamisse väljendub eeskätt kiires ja õiglases kriminaalmenetluses ning alaealisele sobiva mõjutusvahendi leidmises. 2005 aastal koostas Justiitsministeerium analüüsi alaealiste erikohtlemisest kriminaalmenetluses. See tõi esile nii positiivset kui ka puudusi töös alaealiste õigusrikkujatega. Positiivsena väärib esiletoomist prokuratuurides toimunud spetsialiseerumine. Täna on kõigis prokuratuurides olemas alaealistele spetsialiseerunud prokurörid. Samuti on minu meelest positiivne, et prokurörid kasutavad üha aktiivsemalt võimalust alaealiste suhtes kriminaalmenetlus lõpetada või siis kohaldada kohtusse saadetud alaealiste puhul alternatiivmenetlusi. Oluliselt on suurenenud nende alaealiste arv, keda on prokuröri poolt suunatud alaealiste komisjonidesse. Samas, edaspidi võiksid prokurörid rohkem koostööd teha alaealiste komisjonidega ning neile motiive selgitada, miks prokurör on teinud panuse alaealiste komisjonile ning mida ta komisjonilt ootab. Pahatihti ei saa alaealiste komisjonid aru, mis
on nende roll ja võimalused. Probleeme on seni olnud alaealiste menetluse kestusega ja kuigi sellele on mitmeid objektiivseid põhjuseid, on see siiski teema, mille tähtsust alaealiste õigusrikkujatega tegelemisel ei tohiks alahinnata. Organiseeritud narkokuritegevus Valdav osa meie igapäevaelu kõige rohkem häirivatest kuritegudest vargused, tänavaröövid pannakse toime narkosõltlaste poolt. Just siin väljendub narkomaania põhiline ohtlikkus uimastitarvitajad, kes sõltuvuse tõttu ei ole enam võimelised säilitama normaalset töösuhet, vajavad siiski raha järgmise doosi ostmiseks ning selle nimel tullakse tänavale, poodi või koju varastama, röövima ja vägivallatsema. Seda ahelat ei katkesta üksikute tänavadiilerite karistamine, vaid süsteemne töö organiseerunud narkokaubanduse lõhustamisel. Narkokuritegevuse puhul on rõõm tõdeda, et võrreldes 2004. aastaga on kasvanud just suuremate narkokuritegude avastamine. 2005. aastal anti kohtu alla 27 narkokurjategijate gruppi, kus kokku tegutses 129 kurjategijat. Enamik gruppe tegutses Tallinnas, ent suuri gruppe tabati ka mujal: 3 Ida-Virumaal, 3 Lõuna- Eestis ja 1 Pärnus. Tabatud gruppidest 8 tegutses piiriüleselt, vedades narkootikume Eestist või Eesti kaudu välisriikidesse, peamiselt Skandinaaviasse. 2 gruppi tegelesid muuhulgas sünteetiliste narkootikumide tootmisega. Raskeima karistuse 14 aastat ja 9 kuud vangistust mõistis kohus eelmisel aastal narkootikumide vedu Hispaaniast Skandinaaviasse korraldanud grupi liidrile. Inimkaubandus Vabariigi Valitsus kiitis selle aasta 26. jaanuaril heaks Justiitsministeeriumi poolt esitatud inimkaubanduse arengukava, milles on rõhk erinevatel inimkaubanduse vormidel, mitte üksnes meedias laia kajastamist leidnud seksuaalsel ekspluateerimisel. Väga aktuaalseks on muutunud sunniviisilise tööga seotud juhtumid, kus isikuid sunnitakse pettuse, vägivalla või abitut seisundit ära kasutades töötama kokkulepitust hoopis erinevatel tingimustel, ning on ka juhtumeid, kus isikutelt võetakse ära isikut tõendavad dokumendid, mistõttu on raskendatud töösuhte katkestamine ja riigist lahkumine. Sellised juhtumid kahjustavad inimese füüsilist ja vaimset tervist, põhjustades
sageli pöördumatuid tagajärgi tema elukvaliteedile. Nõndanimetatud kaasaegse tööorjuse puhul on aktuaalne Eesti muutumine peamiselt lähte- ja transiidiriigist inimkaubanduse sihtriigiks seoses Eesti kiire majandusliku arengu ja kasvava tööjõupuudusega. Oht sattuda inimkaubanduse ohvriks on olemas endise Nõukogude Liidu ala vähem arenenud piirkondade elanikel. On aga ka signaale, et Eesti on muutumas sihtmaaks ka Aasia ja Aafrika riikide suunast. Kuni Eesti elatustase ei ole veel jõudnud Euroopa Liidu keskmiseni, on jätkuvalt olemas oht, et Eesti elanikud võivad sattuda inimkaubanduse ohvriks arenenud lääneriikides. Samuti tuleb jätkuvalt olla valvas katsete suhtes kasutada Eestit kui soodsa geograafilise positsiooniga transiidiriiki kolmandatest maadest pärit isikute toimetamiseks teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Inimkaubandusega kaasnevad ka muud kuriteod nagu näiteks dokumentide (passide ja viisataotluste) võltsimine, samuti inimkaubandusega tegelevate isikute, iseäranis organiseeritud grupeeringute, korruptiivne surve järelevalveametnikele. Ja loomulikult rahapesu. Inimkaubandusest ülemaailmselt saadav kuritegelik tulu on järele jõudmas narkokaubanduse tuludele. Inimkaubandus on raskete tagajärgedega kuritegu, mis enamikel juhtudel põhjustab selle ohvrile suuri kannatusi. Nende kannatuste arvel teenivad kaasaja orjakauplejad suurt tulu. 2005. aastal oli keskmiseks karistuseks prostitutsiooni vahendamise eest 2 aastat tingimisi vangistust. Usun, et kui politsei ja prokuratuur hakkavad senisest tõsisemalt tegelema inimkaubanduse juhtumitega ja me suudame kohtule tõendada seose kurjategijate luksusliku elu ja nende poolt ohvritele põhjustatud füüsilise ja vaimse kannatuse vahel, need karistused ka karmistuvad. Kriminaaltulu ja rahapesu Organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses ootan sel aastal läbimurret rahapesu avastamisel ja kriminaaltulu konfiskeerimise kohaldamisel. See aitaks oluliselt tõhustada organiseeritud kuritegevuse vastast võitlust. Organiseeritud kuritegevus ei saa toimida ilma kuritegelikult teenitud raha paigutamiseta legaalsesse majanduskäibesse. Rahapesukuritegude kohtuni viimisel ja kuritegeliku tulu sealhulgas korruptiivse tulu - konfiskeerimisel on Eestis astutud alles esimesi samme ja siin on vajadus oluliselt tulemuslikumalt tegutseda. Lisaks menetlusasutuste töö paremale korraldamisele
kriminaaltulu jälitamisel, millel peaks olema põhirõhk, kavandab Justiitsministeerium juba sel kevadel tulla välja seaduseelnõuga, mis laiendab kriminaalse tulu konfiskeerimise võimalusi. 2. Karistuspoliitikast vangistuste vähendamise tegevuskava valguses Justiitsministeeriumi uues arengukavas on ühe olulise kriminaalpoliitilise eesmärgina toodud vangide arvu vähendamine. Vangide arv peaks aastaks 2010 olema langenud 3900-ni. Kui aasta tagasi viibis Eesti kinnipidamisasutustes 4560 vangi, siis 2006 aasta alguses oli Eesti vanglates 4410 kinnipeetavat. Samas jään eelmisel aastal siinsamas öeldu juurde, et pikemas perspektiivis ei peaks Eestis olema üle 3000 vangi ning sellest mahust lähtuvalt on Vabariigi Valitsus heaks kiitnud ka vanglasüsteemi arengusuunad. Vangide arvu vähendamine ei saa olla eesmärgiks omaette. Kindlasti pole küsimus pelgalt vangide ja kogu vanglasüsteemi ülalpidamiskuludes. Vangistuste osakaalu vähendamine ja muude, alternatiivsete ja moodsate karistusliikide osakaalu suurendamine on ennekõike vajalik selleks, et pikaajaliselt ja jätkusuutlikult suurendada ühiskonna turvalisust. Masskuritegusid, iseäranis teise astme mittevägivaldseid varavastaseid kuritegusid toime pannud isikute vanglasse lukustamine võib anda küll lühiajalist efekti, kuid pikemas perspektiivis on see vaid primitiivne lahendus, mis on suunatud probleemi peitmisele ning mille tagajärjeks on vanglast vabanenud isikute poolt sageli juba palju raskemate kuritegude toimepanemine tulevikus. Karistuspoliitikas, rõhutan, on jätkuvalt oluline eristada organiseeritud või raskeid isikuvastaseid kuritegusid mittevägivaldsetest suhteliselt kergematest masskuritegudest. Kui esimeste puhul olen ka ise pidevalt pidanud vajalikuks kohati karistusi isegi karmistada, siis masskuritegude puhul peaks olema kindel suund üha suurenevate seaduses ettenähtud muude, intelligentsemate karistuste ja mõjutusvahendite kohaldamisele. Üheks võimaluseks on elektroonilise järelevalve kasutuselevõtt. See võimaldaks vabastada ennetähtaegselt vanglast ka isikuid, kelle suhtes on vajalik jätkuv ühiskonnapoolne kontroll nende liikumise ja käitumise üle. Vastav seaduseelnõu valmib
aprillis. Elektrooniline valve on kasutusele võetud mitmes Euroopa riigis. Rootsi on seda praktiseerinud edukalt juba ligemale 10 aastat ning ka Soome on seda juba katsetamas. Eesti erineb teistest Euroopa riikidest selle poolest, et kui mujal Euroopas on ennetähtaegne vabastamine vanglast pigem reegel kui erand, siis Eestis vabastatakse vaid veidi rohkem kui veerand kinnipeetavatest ennetähtaegselt. Tsiviliseeritud riikides mõõdetakse karistuse pikkust tavaliselt kuudes mitte aastates. Kui meil on keskmine vangistuse pikkus 5 aastat, siis on raske loota, et kinnipeetav suudab eluga vabaduses taas kohaneda ning ei pane toime uusi kuritegusid. Ühiskonna turvalisust silmas pidades ei ole tähtaegne vabastamine ka mõistlik, sest nende isikute suhtes puudub pärast vabanemist riiklik järelevalvesüsteem. Ennetähtaegse vabastamise korral läheb isik kriminaalhoolduse alla, tema tegevuse üle toimib edasi riiklik järelevalve ning tema integreerimine ühiskonnaga ei ole niivõrd valulik. Ka kehtiva seaduse alusel on võimalik suurendada ennetähtaegselt vabanenute ja seeläbi kriminaalhooldaja järelevalve all ühiskonda tagasipöörduvate isikute ringi. Justiitsministeeriumis on aga valmimas ka eelnõu, millega sätestatakse automaatne ennetähtaegse vabastamise taotluse esitamine kohtule otsustamiseks niipea, kui on ära kantud seadusega nõutud miinimumaeg. Iga prokuröri roll on juba täna kaaluda, kas vanglakaristus on kuriteo toime pannud isikule kõige õigem karistus või toimiks mõni muu mõjutusvahend sootuks paremini. Prokurör ei ole mitte üksnes tippekspert juura ja kohtukõnede alal, kes suudab täpselt süüdistusi formuleerida ja kohtule oskuslikult tõendeid esitada, vaid ka karistuspoliitiliste valikute langetaja, kes võtab arvesse konkreetse karistusvaliku mõju süüdistatavale ning kriminoloogilisi teadmisi laiemalt. Praegu on suurelt jaolt kasutamata võimalused, mida pakub ühiskondlikult kasulik töö. 2005. aastal kohaldati vangistuse asemel ÜKT-d üksnes 151 isiku puhul, kuigi karistusseadustik võimaldab asendada kuni 2 aastast vangistust ÜKT-ga. Samal ajal kandis eelmisel aastal kuni kaheaastast vangistust üle 700 isiku. Hiljuti Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi poolt läbi viidud avaliku arvamuse küsitlus näitas, et tervelt 62% linnaelanikest ja 55% maaelanikest näeksid just ÜKT-s alternatiivi
vangistusele. Veel näitas avalik arvamus, et vangide arvu vähendamist toetab kindlasti või põhimõtteliselt 43% vastanuist; pigem ei toeta või on kindlasti selle vastu 42% vastanuist. Justiits- ja siseministeeriumi poolt tellitud ohvriuuringutest tuleb välja veel üks kõnekas fakt inimestelt küsiti, missugune oleks sobivaim karistus teistkordses murdvarguses süüdi tunnistatud 21-aastasele mehele, kes on varastanud teleri. Kui 1995. aastal pidas vanglakaristust sobivaimaks 40% vastanuist, siis 2004. aastal juba vaid 26%. Avalikus arvamuses on seega toimunud viimastel aastatel olulised nihked, mis toetavad kaasaegset karistuspoliitilist suunda. Kuid riigi poliitikakujundamine peab vahel käima ka avalikust arvamusest sammukese eespool. Heaks näiteks on siin surmanuhtluse kaotamine kuigi surmanuhtlus kaotati Eestis juba 1998. aastal, siis avaliku arvamuse uuringu kohaselt toetas surmanuhtlust kui karistusliiki 1997. aastal 76% vastanuist. 2001. aastal, s.o. 3 aastat peale surmanuhtluse kaotamist, oli selle toetajate protsent ikka veel 71, 2003. aastal 60% ning alles 2005. aastal on surmanuhtluse toetajate protsent langenud 41%-ni madala turvatundega inimeste seas ning 30%-ni kõrge turvatundega inimeste seas. Kokkuvõtteks edukas karistuspoliitika ei saa sörkida avaliku arvamuse sabas, vaid peab tegema kaalutletud valikuid, millele hiljem avalik arvamus järgi tuleb või mis koguni kujundavad avalikku arvamust seeläbi, et positiivne mõju suurema turvatunde näol saab tõestatud praktikas. 3. Justiitsministeeriumi tegevus kriminaalpoliitika õigusliku keskkonna arendamisel Justiitsministeerium töötab pidevalt selle nimel, et Eesti karistus- ja kriminaalmenetlusõigus oleks üks kaasaegsemaid ja parimaid Euroopas. Esimesena tahan mainida kiirmenetluse eelnõu, mis on Justiitsministeeriumi poolt esitatud parlamendile ja mille eesmärgiks on selgete asjaoludega ja lihtsates II astme kuritegudes kriminaalmenetluse kiire läbiviimine mõne päeva jooksul. Meile on selle eelnõu suhtes laekunud positiivset tagasisidet kõigilt Riigikogus esindatud poliitilistelt erakondadelt ja me loodame, et Riigikogu jõuab antud seaduse vastuvõtmiseni lähimas tulevikus.
Teine Riigikogu menetlusse antud eelnõu puudutab elektrooniliste sidevahendite abil toimepandud kuritegude uurimise võimaldamist. Kriminaalmenetluses on kavas luua võimalus üksikpäringu teel koguda tõendeid üksikute sideseansside kohta ka nendes teise astme kuritegudes, mille puhul üldiselt jälitustoiminguga tõendite kogumine on praegu välistatud. Kui täna puudub õiguslik alus tuvastada anonüümselt e-kirja, veebipostituse või SMS-i abil tapmis- või vägivallaähvarduse, lapsporno levitamise, vaenuõhutamise või rahvusvaheliselt kaitstud isiku laimamise ja solvamise toimepannud isikut päringuga sideseansi kohta, siis nimetatud eelnõu loob selle võimaluse. Sama eelnõuga on kavas kaotada vaenu õhutamise väärteokoosseis ja hinnangu sõnavabaduse võimaliku põhiseadusvastase kuritarvitamise kohta saab tuleviks anda ainult prokurör, otsustades vaenu õhutamise kahtluse puhul kriminaalmenetluse algatamise või mittealgatamise. Kolmandaks - kooskõlastusringile on saadetud kriminaalmenetluses kohtuvälist lepitamist puudutav eelnõu. Lepitamine on euroopalikus kriminaalmenetluses levinud restoratiivne, ohvri ja kurjategija leppimisele suunatud õigusmenetluse meetod, mis tegeleb kuriteoni viinud konflikti põhjuste selgitamise ja lahendamisega. Koostöös Riigikogu õiguskomisjoniga oleme ette valmistanud veel kahe seaduse valmimist. Üks nendest seondub alaealise vastu suunatud kuritegude sanktsioonide ülevaatamisega, sh lapsporno eest ettenähtava karistuse karmistamisega. Sellesse eelnõusse oleme esitanud ettepanekud seoses kriminaalmenetluses lähenemiskeelu kohaldamisega. Meie nägemuses peaks lähenemiskeelu kohaldamine olema kindlasti võimalik ka kriminaalmenetluses tõkendina. Teine aspekt on seotud praegu vaid tsiviilkohtust taotletava lähenemiskeelu sissetoomisega kriminaalmenetlusse. Sellega tahame luua kannatanule õiguse lisaks kahju hüvitamise nõudele esitada ka lähenemiskeelu nõue lahendamiseks koos kriminaalasja arutamisega. Teine õiguskomisjoni poolt menetlusse antud eelnõu sisaldab Justiitsministeeriumi ettepanekut kriminaliseerida korruptsioonikuriteona mõjuvõimuga kauplemine. Viimast lihvi saab praegu sügisel alustatud mahukas majanduskuritegude eelnõu, millega soovime korrastada eeskätt ametialaste, majanduskuritegude ja intellektuaalse omandi vastaste kuritegude valdkonda, kaotades ebamõistlikult laiad kuriteokoosseisud ja viies
need kooskõlla põhiseadusliku määratletuse põhimõttega. Eelnõu saab sisaldama ka korduva pisivarguse dekriminaliseerimist ning korduva varguse ja grupiviisilise asja omavolilise kasutamise sanktsiooni vähendamist. Järjekorras on ka juba mainitud laiendatud kriminaaltulu konfiskeerimise ning elektroonilise valve eelnõud. Kindlasti puudutab kuritegevuse vastast võitlust ja iseäranis süütegude ennetamist ka korrakaitse seaduse eelnõu, mis peaks jõudma valitsusse enne suve. Tegemist on äärmiselt olulise eelnõuga, mis seadustatuna peaks looma korra praeguses kaootilises korrakaitse- ja riikliku järelevalve meetmete kasutamise maailmas. Ei ole ju normaalne olukord, kus turvafirma või kohaliku omavalitsuse ametnik kasutab inimeste suhtes jõudu ja sundi intensiivsemalt kui see on lubatav politseiametnikule. 4. Ülevaade prokuratuuri menetluspraktikast Nagu oma ettekande alguses märkisin, on kõik võrdlusarvud prokuratuuri menetluspraktika kohta 2005. aastal teile kättesaadavad kirjalikult siinsamas ruumis. Ülevaadet registreeritud kuritegevusest tervikuna võite aga lugeda justiitsministri Riigikogus peetud ettekandest kriminaalpoliitika arengusuundade täitmisest, mis on kättesaadav ka Justiitsministeeriumi kodulehel. Ringkonnaprokuratuuride detailsem ja põhjalikum töökoormuse võrdlus on Justiitsministeeriumil kavas läbi viia 2006 I poolaasta statistika põhjal ning mida aeg edasi, seda täpsem saab olema andmeterviklikkus kriminaalmenetlusregistris ja selle põhjal tehtav analüüs. Olen kaugel sellest, et üritada kogu prokuröritööd hinnata vaid arvuliste näitajate raamides, samavõrd olulised on tulemused prioriteetsetes, kuid arvuliselt ebaolulistes organiseeritud kuritegude asjades ning lõpuks on kõige olulisem see, et iga kuritegu saaks kas kohtus või kohtueelses menetluses õiglase ja seadusliku lahenduse. Menetlusliigilise struktuuri osas, tundub, et prokurörid on saanud üle KrMS jõustumisele vahetult järgnenud ettevaatlikkusest võistleva protsessi ees ning üha sagedamini minnakse täispikale kohtuprotsessile. Samuti tuleb välja tuua lühimenetluste kasv 2006-l aastal. Lühimenetlus on küll lihtmenetlus, kuid erinevalt käsk- ja kokkuleppemenetlusest
toimub lühimenetluses siiski sisuline kohtulik tõendite uurimine kriminaaltoimiku materjalide põhjal, kus ka süüdistatav võib taotleda enda ülekuulamist. Kuigi 2006. aasta on alles alguses saab siiski öelda, et esimese 2 kuuga on langenud mõnevõrra üldmenetluste arv võrreldes 2005. aasta II poolaastaga. Meil on olemas ka esialgsed andmed kohtueelse kriminaalmenetluse pikkuse kohta keskmiselt kulus 2005 II poolaastal kriminaalmenetluse alustamisest toimiku kohtusse saatmiseni või menetluse lõpetamiseni 107 päeva ehk ca 3 kuud, samas tapmiste puhul oli see näitaja 117 päeva ja röövimiste puhul keskmiselt koguni 310 päeva ehk üle 10 kuu. Nimetatud näitajate hulka on arvestatud ka menetlused, kus uurimine lõppes lõpetamisega tõendamatuse tõttu. Samas kui vaadata üksnes kriminaalmenetlusi, kus jõuti ka n-ö sisulise tulemuseni ehk süüdistatavani, kelle suhtes oli piisavalt tõendeid kohtupidamise alustamiseks, siis siin oli keskmine aeg kriminaalmenetluse alustamisest kuni kohtusse saatmiseni 122 päeva ehk ca 4 kuud. Varguste puhul 141 päeva ehk keskmiselt ligi 4,7 kuud möödus varguse registreerimisest kuni selle kohtusse saatmiseni. Röövimiste puhul on see number 182 päeva ehk pool aastat. Asjades, milles on mitmeid episoode ja mitmeid täideviijaid nimetatud tähtajad kuriteo registreerimisest kuni kohtueelse menetluse lõpuni kohati kahekordistuvad. Ja alles siit algab kohtumenetlus. Usun, et meil kõigil on nende arvude põhjal põhjust mõtisklemiseks, kuidas kriminaalmenetlus paistab välja kannatanutele, süüdistatavatele; millist tööjõu, ajalistrahalist ressurssi kulutame kuriteos lahenduse leidmiseks ja kuidas saaksime seda edaspidi paremini, kuid ka säästlikumalt teha. 5. Statistika, KRMR-i ja E-Toimiku arendus Et kavandada kriminaalpoliitikat ning juhtida kuritegevuse vastaseks võitluseks kuluvaid ressursse võimalikult tõhusalt, on vaja kvaliteetset statistikat nii kuritegevuse olukorra, prokuratuuride töökoormuste kui ka konkreetsete menetluste kohta. Selle aasta alguses käivitus meil KRMR-i statistikamoodul ning valmis ka täiendatud versioon otsingumootorist. See on suur samm edasi ning tänu sellele on meil olemas esmane ülevaade nii kuritegevuse kui ka prokuratuuride töö kohta. Paraku pole kõik andmed veel
kasutatavad. Osalt on probleemid seotud andmesiirdega KRMR-i ja politsei andmebaasi POLIS vahel ning ka uue KRMR-i versiooni käivitamisega. Kuid kõiges pole sugugi süüdi tehnika ning suure osa andmetest jätavad sisestamata menetlejad. Alles paar nädalat tagasi Riigikogu ees kõneledes Kriminaalpoliitika arengusuundade täitmisest tõin näite, kuidas statistikast selgub, et 2005. aastal tuvastati joove vaid 11% mootorsõiduki joobes juhtimises kahtlustataval isikul. Ülejäänute puhul poleks nagu joovet tuvastatudki ja kerkib küsimus, mille alusel nad siis karistada said. Ma loodan, et andmete sisestamise kvaliteet paraneb ning selleks saate te kõik kaasa aidata. Uue projektina on Justiitsministeeriumis käivitatud E-Toimiku projekt, mille kontseptsiooni kiitis Vabariigi Valitsus heaks eelmisel aastal ning moodustas selle elluviimiseks ministrite komisjoni, kuhu kuuluvad majandus- ja kommunikatsiooniminister, rahandusminister, siseminister ja justiitsminister. 2006. a veebruaris kinnitas ministrite komisjon juhtrühma, töögrupid ja projekti tegevuskava. Projekti eesmärgiks on ühendada seni erinevates registrites laiali olev menetlusinfo ühtsesse andmebaasi, kust oleks võimalik saada informatsiooni kriminaalmenetluse kohta alates selle alustamisest kuni karistuse täideviimiseni. Nii peaks E-Toimikusse liidestatama POLIS, KRMR, kohtute infosüsteem, kriminaalhoolduse infosüsteem, kinnipeetavate ja vahistatute register kui ka kohtutäiturite register. Uue algatusena on Justiitsministeerium sellest aastast hakanud avaldama nädala kriminaalstatistikat, mis sisaldab ülevaadet registreeritud kuritegude, kahtlustatavana kinni peetute ja vahistatud isikute ning prokuratuuri menetlusotsuste kohta. Lisaks on plaanis koostama hakata ka kvartaliülevaateid, kust saaks juba põhjalikumalt analüüsida prokuratuuride töökoormust ning edukust püstitatud prioriteetide täitmisel. Iseäranis hakatakse kvartaliülevaadetes analüüsima eriasjade prokuröride ning riigiprokuröride tööd võitluses organiseeritud kuritegevusega. 6. Prokuratuuri rahastamine Kui eelmisel aastal ütlesin oma ettekandes prokuröride üldkogule, et toetan kindlalt prokuröri abidele konkurentsivõimelise palga tagamist ning vähemalt võistlevas
protsessis osalevate prokuröride palkade ühtlustamist kohtunike palkadega, siis täna on mul heameel tõdeda, et see eesmärk on 2006. aasta riigieelarvega juba olulises mahus saavutatud. Nii on prokuröride palgafond kasvanud 2006. aastal pea 20 miljoni krooni võrra ning prokuratuuri kogueelarve on aastaga suurenenud 103 miljonilt kroonilt pea 124 miljoni kroonini. Justiitsministeeriumi arengukava finantsplaanis on kavandatud ka prokuröride edasine palgatõus aastateks 2007-2010. Palgatõusu planeerimisel on lähtutud põhimõttest, et prokuröri palk oleks samaväärne kohtuniku palgaga ja prokuröri abide palk moodustaks ca 70% kohtuniku palgast. Tänaseks on peaaegu saavutatud soovitud prokuratuuri finantseerimise tase, siiski on oluline viia lõpule ka 2007. a prognoositud kasv ja seejärel hoida sammu palkade üldise kasvuga. Edaspidi tuleb jälgida ka mitteprokuröridest prokuratuuriametnike palkade konkurentsivõimelisust ning tagada vajadusel ka piisava arvu tugiteenistujate - näiteks ringkonnaprokuratuuride pressinõunike - olemasolu.