Microsoft Word - magistr_valma

Väljavõte

1 Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Eesti ja üldkeeleteaduse instituut Liis Raasik Intervokaalsete lühikeste klusiilide laad eesti keele spontaankõnes Magistritöö Juhendaja teadur Pire Teras Tartu 2010

2 Sisukord Sissejuhatus Klusiilide artikulatsioonist ja akustikast Klusiili hääldusfaasid Klusiilide rühmitamise kriteeriumidest Hääldusviisi ja -koha järgi Helilisuse järgi Aspireeritus Fortis-leenis Klusiilide akustika Klusiiliallofoonide seaduspäradest maailma keeltes Eesti keele klusiilidest Koartikulatsioon Assimilatsioon ja koartikulatsioon Koartikulatsioonimudelid Füsioloogilised mudelid Tunnustepõhise fonoloogia mudelid Žestilise fonoloogia mudelid Akustiline analüüs Kõnematerjal Meetod Allofoonide laadi analüüs Velaarne klusiil /k/ Alveolaardentaalne klusiil /t/ Bilabiaalne klusiil /p/ Kokkuvõte Allofoonide kestuste analüüs Velaarne klusiil /k/ Alveolaardentaalne klusiil /t/ Bilabiaalne klusiil /p/ Poolheliliste allofoonide kestus Osaliselt frikatiivistunud vallandumisfaasiga allofoonid Kokkuvõte Häälikulise konteksti mõjud klusiiliallofoonide laadile ja kestusele Velaarne klusiil /k/ Alveolaardentaalne klusiil /t/ Bilabiaalne klusiil /p/ Kokkuvõte Kokkuvõte Töös kasutatud lühendid ja sümbolid Kirjandus The quality of short plosives in Estonian spontaneous speech Summary Lisad

3 Sissejuhatus Käesolev magistritöö on edasiarendus samateemalisest bakalaureusetööst Intervokaalsed leeniklusiilid eesti keele spontaanses kõnes ühe keelejuhi näitel (Raasik 2007). Töö eesmärgiks on uurida eesti keele spontaankõnes leiduvate lühikeste klusiilide laadi, missuguseid allofoone lühikesed klusiilid saavad ja mis on nende laadi mõjutavad tegurid. Bakalaureusetööga võrreldes on suurendatud keelejuhtide arvu, uurimismeetod on jäänud samaks. Veel 19. saj lõpus usuti, et üksikud häälikud on vasted kirjalikele märkidele. Levinud uskumus oli, et häälikute vahel on üleminekusiirded (transitional glides) häälik koosneb pikemast stabiilsest staatilisest faasist ja kiirest üleminekufaasist järgmisele häälikule. Esimesena loobus staatiliste häälikute ja üleminekusiirete ideest Edward Wheeler Scripture oma aasta teoses. Ta tunnistas, et artikulaatoreid ei saa vaadelda staatilistena, et igasugune artikulaatorite liikumine on seotud teiste samal ajal toimuvate liikumistega suus. (Kühnert ja Nolan 1999: 11 13) Praeguses foneetikauurimises on koartikulatsiooni kirjeldamine üks keskseid teemasid. Algul püüti leida ühtseid mudeleid, mis võimaldaksid kirjeldada kogu koartikulatsioonifenomeni korraga, praeguseks on tekkinud erinevate nähtuste kirjeldamiseks mitmeid erinevaid mudeleid ja teooriaid. Spontaanne kõne on kompleksne protsess. Akustiline info on spontaanses kõnes väga varieeruv ja ühe hääliku iseloom sõltub suurel määral seda ümbritsevast foneetilisest ja prosoodilisest keskkonnast. Kõnevoolus kõrvuti asetsevad häälikud võivad muuta üksteise laadi, häälduskohti, kvaliteeti, helilisust ja teisi akustilisi parameetreid. (Duez 1995: ) Spontaankõne on koos akustilise analüüsi tehnoloogia arenguga muutunud koartikulatsiooni uurimises järjest tähtsamaks. Suurem osa uurimusi on puudutanud loomulikult inglise keelt, kuid üsna palju on uuritud ka näiteks prantsuse, saksa ja 3

4 hollandi keelt. Eestis on spontaanse kõne foneetiline uurimine alles algusjärgus. Mõned aastad tagasi hakati looma Tartu ülikooli spontaanse kõne foneetilist korpust. Selle materjalide põhjal on tehtud mitmeid töid, millest klusiilidega on tegelenud Liis Raasiku bakalaureusetöö (Raasik 2007) ja millest on kaudsemalt klusiile puudutanud Maia Bubnovi bakalaureusetöö eesti keele sagedasemate sõnade hääldusest (Bubnov 2009). Töö koosneb kolmest suuremast peatükist. Esimese peatüki erinevates alapeatükkides käsitletakse üldisi klusiilide hääldamist puudutavaid tahke ja antakse ülevaade klusiilide akustikat mõjutavatest teguritest, klusiilide formantstruktuurist, käsitletakse nende levikut ja rühmitamise võimalusi erinevates keeltes. Seal iseloomustustatakse ka eesti keele klusiilide laadi eelmiste peatükkide jaotuskriteeriumide taustal ning vaadeldakse eelnevate sõnasiseste klusiilide laadi käsitlevate uurimuste tulemusi. Teine peatükk annab ülevaate tähtsamatest maailmas kasutusel olnud ja olevatest ning koartikulatsiooni uurimist mõjutanud teooriatest ja mudelitest. Peatükk on oluline, kuna töö tegeleb spontaankõne uurimisega ja seal toimuvate protsesside mõistmiseks on vaadeldud erinevate mudelite lähenemisi. Peatükk ei anna niivõrd raamistikku materjali interpereteerimiseks käesolevas töös mingi kindla teooria raames, vaid püüab anda eestikeelse ülevaate võimalikest lähenemistest, kuivõrd autori teada ei ole sellist ülevaadet eesti keeles enne tehtud. Hilisemas andmete interpretatsioonis on töös lähtutud eelkõige füsioloogiliste ja žestiliste teooriate lähenemisest. Kolmas peatükk esitab empiirilise materjali analüüsi. Seal käsitletakse analüüsi materjaliks olevat keelematerjali, keelejuhte, tutvustatakse uurimismetoodikat. Järgneb kõigi lühikeste klusiilide iseloomustus nende esinemise ja laadi alusel, klusiilide ja nende allofoonide kestuste alusel, ühes alapeatükis otsitakse ka võimalikke vokaalse konteksti mõjusid lühikeste klusiilide laadile ja kestusele. Proovitakse leida põhjusi leitud seaduspäradele. 4

5 1. Klusiilide artikulatsioonist ja akustikast Paljud konsonandid on lihtsalt erinevad viisid vokaalide alustamiseks või lõpetamiseks. Eriti kehtib see klusiilide puhul, sest sulu hoidmise ajal ei avaldu klusiilidel mingeid distinktiivseid tunnuseid. (Ladefoged 2001: 47, 2006: 191) Sulghäälikut iseloomustab ühe aktiivse ja ühe passiivse artikulaatori vahel tekitatud täielik oraalne sulg segmendi keskmise (medial) faasi jooksul (Laver 1994: 205) Klusiili hääldusfaasid Klusiilid erinevad teistest häälikutest selle poolest, et neid ei ole võimalik vaadelda akustiliselt staatilistena (Johnson 2003: 135). Klusiili moodustamisel eristatakse kolme faasi: implosioon ehk sulu moodustamine, oklusioon ehk sulu hoidmine ja eksplosioon ehk sulu vallandamine. Implosioon: klusiili hääldamisel moodustatakse kõnetrakti mingisse ossa täielik sulg. Keele või huulte asend peatab oraalse õhuvoolu mingil hetkel täielikult. Oklusioon: oklusiooni ajal hoitakse sulgu. Häälekurrud on lahus. Sulu hoidmise ajal suureneb kõnetraktis õhurõhk. Eksplosioon: kõnetrakti siserõhk muutub nii suureks, et sulg vallandub. Pärast eksplosiooni liiguvad artikulaatorid kiiresti järgmise hääliku hääldamiseks vajalikku asendisse. (Clark, Yallop 1995: 44) 5

6 1.2. Klusiilide rühmitamise kriteeriumidest Järgnev alapeatükk vaatleb peamisi võimalusi klusiilide rühmitamiseks. Peamiselt eristatakse klusiile nende hääldusviisi ja -koha järgi. Paljud keeled kasutavad sarnase häälduskohaga klusiilide eristamiseks ka vastandusi erinevate akustiliste omaduste põhjal Hääldusviisi ja -koha järgi Klusiile saab moodustada kopsudest tuleva (pulmonaalse) õhuvoolu abil, kõris liikuva kopsudest isoleeritud õhuvoolu abil (ejektiivid ehk suruhäälikud) ja sisse tõmmatava õhu abil (implosiivid) (Ladefoged 2001). Kopsudest tuleva õhuvoolu abil moodustatakse suurem osa maailma keelte klusiilidest. Klusiile eristatakse sulu moodustuskoha järgi. Tavalisemad klusiilid on: bilabiaalne [p], [b] moodustatakse huuli kokku surudes; alveolaarne või dentaalne [t], [d] moodustatakse keeletippu hambasompudele või hammaste tagaküljele surudes; velaarne [k], [ɡ] moodustatakse keele tagaosa vastu pehmet suulage surudes. Veel moodustatakse pulmonaalse õhu abil järgmisi klusiile: retroflekssed [ʈ], [ɖ] keeletipp pööratakse hääldamisel ülespoole hambasompude suunas; palataalsed [c], [ɟ] keele keskosa surutakse vastu kõva suulage; uvulaarsed [q], [ɢ] keele tagaosa surutakse vastu kurgunibu; larüngaalne [ʔ] sulg tekitatakse kõris. 6

7 Kõigil klusiilidel peale larüngaalklusiili on nii helilised kui helitud variandid Larüngaalklusiil on ainult helitu, sest kuna sulg nõuab häälekurdude sulgemist, pole võimalik heli tekitada (Laver 1994: 206). Umbes 20% maailma keeltes (näiteks Lõuna-Ameerika indiaanikeeltes) esinevad ejektiivid ehk suruhäälikud. Nende hääldamisel moodustatakse sulg korraga kahte kohta. Kõrisuluga blokeeritakse kopsudest tulev õhuvool, suus tekitatakse samuti sulg. Ülemine sulg vabastatakse enne kõrisulgu. Ülemise sulu avanemisel tekkiv alarõhk tõmbab kõriseinad pisut kokku ja suletud häälekurrud ülespoole. Ejektiivselt moodustatud sulu vallandumised on valjemad kui tavalised. Ülemise sulu moodustuskohad on samad, mis tavalistel klusiilidel. Ejektiive märgitakse ülakomaga [p, t, k ]. (Ladefoged 2001: ) Implosiivid esinevad umbes 10% maailma keeltes, näiteks mõnedes Aafrika ja India keeltes. Implosiivi hääldamisel häälekurrud liiguvad madalamale, alandavad suus õhurõhku ja õhk liigub sissepoole. Suurem osa implosiividest on helilised, sest õhku sisse tõmmates hakkavad häälekurrud kergesti vibreerima. Implosiive märgitakse, lisades klusiili sümbolile lisasümboli [ɓ, ɗ, ɠ]. (Ladefoged 2001: ) Helilisuse järgi Enamikus maailma keeltes jaotatakse klusiile helilisuse põhjal. Heliliste klusiilide hääldamisel võnguvad häälekurrud vähesel määral. Helilisusele aitab kaasa ka kõriseinte pehmete kudede võnkumine, mis helilisust pisut võimendab (Ladefoged 2001: 119). Helilisust mõjutab klusiili positsioon sõnas, häälikuline ümbrus. Näiteks inglise keele b, d, g on täiesti helilised ainult sõna sees vokaalide vahel. Sõna alguses hääldades algab helilisus väga vähe aega enne sulu avanemist. Sõna lõpus võib klusiili helilisus enne sulu avanemist kaduda. Selliste juhtumite kirjeldamiseks kasutatakse terminit poolhelilised klusiilid. (Clark, Yallop 1995: 52 53) 7

8 Aspireeritus Veel on paljudes keeltes klusiilide oluliseks tunnuseks aspireeritus. Aspiratsioon on pärast sulu vallandumist ja enne järgneva vokaali hääldamist kõnetraktis liikuva õhu toimel tekkiv kahin. Aspiratsiooni (ja ka helilisuse) kirjeldamiseks kasutatakse terminit voice onset time (VOT) ehk helilisuse algamise aeg (vaata lähemalt 3.2). See on sulu vallandumise ja järgneva hääliku helilisuse tekkimise vahele jääv aeg millisekundites. Kui klusiil on heliline, on VOT negatiivne (vastavalt mitu millisekundit enne sulu avanemist helilisus algab). (Ladefoged 2006: 146) Aspiratsiooni märgitakse, lisades diakriitikuna väikse h [pʰ tʰ kʰ] Fortis-leenis Fortise ja leenise vastandust seletatakse peamiselt hääldamisel kasutatava fonatoorse pingutuse ja/või hääldamise pikkuse erinevustega. Fortisklusiilid on intensiivsema, pikema hääldusega, leenisklusiilid nõrgema, lühema hääldusega. Tavaliselt kasutatakse fortise ja leenise vastandust nende keelte puhul, mis ei kasuta helilisuse ega aspireerituse vastandusi (mitte-vot-keeled). Nende keelte puhul on fortiskonsonandid kestuselt pikemad, helitud ja aspireerimata, leeniskonsonantidest intensiivsema vallandumisega. Leeniskonsonandid on kestuselt lühikesed, varieeruva helilisuse ja muutuva suluastmega. (Eek, Meister 1996: ) Samas on mõned uurijad soovitanud fortis-leenis vastandust kasutada ka näiteks inglise keele puhul, sest kuigi aspiratsioonivastandus toimub ainult sõna alguses, on sõnasiseste klusiilide hääldamisel siiski tuntavad erinevused sulu vallandumise intensiivsuses (Lisker ja Abramson 1964: 385). Kuid fortise ja leenise vastanduse käsitlus jääb siiski abstraktseks, sest häälduse intensiivsuse erinevusi on väga raske mõõta. 8

9 1.3. Klusiilide akustika Klusiile iseloomustab sulg hääldamise jooksul, kuid kõige iseloomulikum on klusiilidele sulu vallandumine (Johnson 2003: 139). Klusiile eristavad spektrogrammil vallandumisfaasile järgnevad formandisiirded. Peter Ladefoged (2006: ) toob näiteid inglise keele heliliste ja aspireeritud klusiilide formantstruktuuride kohta, kasutades silpe bab, a dad, a gag, a pam a tan, a kang (vt joonis 1 ja 2). Joonis 1. Inglise keele sõnade a bab, a dad, a gag spektrogrammid (Ladefoged 2006: 192). Helilised klusiilid: [b] puhul liiguvad kõik formandid peaaegu võrdselt ülespoole; [d] puhul liigub esimene formant samuti üles, teine jääb peaaegu püsima ja kolmas liigub veidi alla; [g] puhul on teine ja kolmas formant hästi koos (teine liigub kõrgemale ja kolmas madalamale). Silbi lõpus toimuvad samasugused formandimuutused peegelpildis. Helilisuse ilmnemist formantstruktuuri allosas oklusiooni ajal nimetatakse helilisusribaks (voice bar). (Ladefoged 2006: ) 9

10 Joonis 2. Inglise keele silpide a pan, a tan, a kang spektrogrammid (Ladefoged 2006: 193). Helitute klusiilide eksplosioon: [p] sulu vallandumine on väga lühike, formandid katavad suure ala; [t] sulu vallandumisel on kolmas formant väga kõrgel; [k] eksplosioon on kõige intensiivsem, kõige aspireeritum ja VOT kõige pikem (veidi pikem [t] omast, mõlemad on palju pikemad kui [p]-l). (Ladefoged 2006: ) Taehong Cho ja Peter Ladefoged (1999) annavad hea ülevaate klusiilide ja sulu vallandumise kestust mõjutavatest füüsikalistest näitajatest. Põhilised klusiili hääldamise mõjutajad on aktiivse artikulaatori kiirus ja asukoht, mis tingib suuruumi suuruse sulu ees ja taga. Veel mõjutab sulu vallandumist aktiivse ja passiivse artikulaatori kokkupuutepind. Aktiivse artikulaatori kiirem liikumine võimaldab saavutada kiiremini suus sulu vallandumiseks vajalikku rõhku. Klusiili ja selle vallandumise kestust mõjutab suuruumi suurus aktiivse sulu ees ja taga. Mida suurem on ruum artikulaatori taga, seda kauem läheb aega vallandumiseks vajaliku rõhu tekkeks ja seda pikem on klusiil. Sellest tulenevalt on bilabiaalsed sulud kõige pikema kestusega. Suuruumi suurus sulu taga mõjutab eelkõige sulu vallandumise kestust mida väiksem on ruum sulu taga, seda suurem rõhk seal tekib ja seda kauem läheb vallandumisel aega rõhu ühtlustumiseks suuruumis. Artikulaatorite suurema kokkupuutepinna puhul toimib Bernoulli efekt, mis tõmbab artikulaatoreid kokku ja põhjustab vallandumise aeglustumise. (Cho ja Ladefoged 1999: ) 10

11 Veel esitavad Cho ja Ladefoged (1999: ) seose klusiili sulufaasi ja vallandumisfaasi kestuse vahel häälekurdude avatuna seismise aeg on mingil määral fikseeritud, selle tõttu järgneb pikema kestusega sulule kiirem vallandumine ja vastupidi Klusiiliallofoonide seaduspäradest maailma keeltes Maailma keeltes on tendents kasutada helituid aspireerimata klusiile. Klusiiliallofoonide iseloomu määrab muu hulgas nende asukoht sõnas on tavaline, et sõnasisesed klusiilid muutuvad helilisemaks ning sõnaalgulised ja sõnalõpulised helitumaks. (Keating et al 1983: 277) Patricia Keating korraldas aastal California ülikoolis uurimuse, mille käigus otsiti võimalikke piiranguid allofoonide laadile erinevates positsioonides. Vaadeldi 51 keele andmeid. Võrreldi erinevate jaotuskriteeriumidega keelte klusiiliallofoone sõna alguses, sees ja lõpus. Kasutati erinevates uurimustes kogutud materjale (põhiliselt loetelukatsetes ja välitöödel saadud andmed). (Keating et al 1983: ) Leiti, et kõige rohkem erinevad sõnaalgulised ja sõnasisesed allofoonid keeltes, mis kasutavad sõnaalguliste klusiilide vastandamisel aspiratsioonikriteeriumi (inglise, rootsi, hindi jt). Sellistes keeltes esineb kõige sagedamini klusiilide sõnasisest heliliseks muutumist (koos aspiratsiooni kaoga). (Keating et al 1983: 280) Keeltes, mis ei kasuta helilisusvastandust (havai, tamili jt), ei leitud püsivat allofoonide varieerumist. (Keating et al 1983: 279) Helilisusvastandust kasutavate keelte puhul (hispaania, baski, vene, jaapani jt) leiti, et helitud allofoonid üldiselt ei muutu, helilised klusiilid võivad sõnasiseselt leenistuda (nõrgeneda) kontinuantideks (näiteks hispaania keele helilised klusiilid võivad leenistuda poolvokaalideks). (Keating et al 1983: 280) Keeled, mis kasutavad sõnaalguliste klusiilide vastandamisel kolme või enamat kategooriat (korea, armeenia, suahiili jt), kasutavad samu kategooriaid ka sõnasiseselt või siis esineb seal mingi regulaarne muutus. (Keating et al 1983: 279) 11

12 1.5. Eesti keele klusiilidest Eesti standardkeeles esinevad bilabiaalne, alveolaardentaalne ja velaarne klusiil. Eesti keele klusiilid on üldjuhul helitud. Sõnaalgulised klusiilid on alati täielikult helitud (v.a. kui neile kõnes eelneb helilise häälikuga lõppev sõna). Sõnasisesed klusiilid võivad osaliselt helilistuda. Pikkadel klusiilidel võib heliliseks muutuda vokaalilt sulule ülemineku osa. Esimese ja teise silbi piiri lühikeste klusiilide helilistumine võib olla kuni 3/10 klusiili kogupikkusest, pikemate sõnade järgsilpides võib helilistumise ulatus olla veel suurem. (Ariste 1933) Spontaankõnes võivad lühikesed klusiilid täielikult heliliseks muutuda, seda eriti grammatilistes sõnades (Raasik 2007). Eesti keele klusiilid on aspireerimata. Nõrka aspiratsiooni võib esineda lausungi või eraldi hääldatud sõna absoluutses lõpus. (Eek, Meister 1996: 166) Eesti keel on mitte-vot-keel. Harilikult käsitletakse klusiile fortise ja leenise (nõrga ja tugeva) vastanduse alusel. Kahjuks ei ole eriti uuritud, kas vastandus peaks toimuma häälduse kogukestuse või intensiivsuse alusel (eesti keeles hääldatakse ka fortisklusiile üsna nõrgalt). (Eek, Meister 1996: ) Eesti keele klusiilide laadi on uuritud üsna vähe. Põhiliselt on tegemist olnud sõnaalguliste klusiilide uurimisega (näiteks Eek ja Meister 1996, Ariste 1933). Eri positsiooonides on eesti keele klusiile (sealhulgas sõnasiseseid klusiile) uurinud Paul Ariste aastal. Katse korraldati Hamburgi ülikooli foneetikalaboris. Kasutati tolleaegset tipptehnikat. Keelejuhid olid pärit Eesti eri murdepiirkondadest (Tallinnast, Narva-Jõesuust, Põhja-Tartumaalt ja Läänemaalt). Kasutati küsimustele vastamise meetodit (professor Äimä meetod), vastussõnad olid paberil ette antud, ühte sõna korrati neli kuni kümme korda. Vaadeldi 74 sõnavormi, kus klusiilid esinesid sõna alguses, sõna lõpus või erinevas positsioonis vokaalide vahel sõna sees: lühivokaalse pearõhu järel, pikavokaalse pearõhu järel, teise silbi järel, kolmanda silbi järel. Eraldi vaadeldi 12

13 sõnasiseseid leenisklusiile võõrsõnades. Hilisemal analüüsil vaadeldi helilisusastet kümnendikosi häälikust, mis on helilised, ja helilisusasendit helilisuse esinemist hääliku alguses, keskel või lõpus. Analüüsi tulemused tunnistasid fortisklusiilid helituks, ainult kolmesilbilistes ja pikemates sõnades vokaalide vahel esines väikest kalduvust helilisuse poole. Leenisklusiilid olid sõna alguses helitud. Sõnasiseste leeniklusiilide helilisusaste oli väga kõikuv, sõltudes konkreetsest häälikulisest ümbrusest, kõikumine suurenes ka pearõhust eemaldumisel, hääliku lühenemisel. Mõlemad klusiilirühmad muutusid seda helilisemaks, mida kaugemal nad olid pearõhust. Ariste seletas seda hääldamise mugavustumise ja häälikute kestuse lühenemisega pikemates sõnades. (Ariste, 1933) aastal uuris eesti keele sõnasiseste lühikeste klusiilide laadi Liis Raasik oma bakalaureusetöös. Tema andmestik pärines ühelt keelejuhilt ja ta vaatles sõnasiseste intervokaalsete lühikeste klusiilide laadi ning kestust spontaankõnes. Raasik analüüsis akustiliselt kõigi kolme lühikese klusiili laadi ja kestust üldiselt ning võrdlevalt grammatilistes ja täistähenduslikes sõnades ja ka järgsilpides. Muu hulgas leidis ta, et eelkõige grammatilistes sõnades ja järgsilpides võivad lühikesed klusiilid täielikult heliliseks muutuda ning redutseeruda vallandumisfaasi kadumiseni. 13

14 2. Koartikulatsioon Järgnev peatükk püüab kirjeldada spontaankõnes esineva olulise nähtuse koartikulatsiooni olemust ja selle uurimisel kasutatavate mudelite põhimõtteid. Koartikulatsioon ehk kaasahääldus on ühe artikulatoorse segmendi mõju teistele lähedalasuvatele segmentidele fonoloogiline segment ei realiseeru kõigis keskkondades ühesuguselt, vaid muutub tihti kõrvalasuvate segmentide sarnaseks (Kühnert ja Nolan 1999: 7). Koartikulatsiooni termini võtsid kasutusele Menzerath ja Lacerda aastal (vaata viidet Kühnert ja Nolan 1999: 11). Eristatakse progressiivset ehk etteulatuvat (vasakult paremale, carryover, left-to-right) koartikulatsiooni, mille puhul segment mõjutab järgnevaid segmente, ja regressiivset ehk tahaulatuvat (paremalt vasakule, anticipatory, right-to-left) koartikulatsiooni, mille puhul segment mõjutab talle eelnevaid segmente. Etteulatuvat koartikulatsiooni peetakse sagedasemaks. (Tatham ja Morton 2006: 23) Koartikulatsiooni on seostatud ja seletatud vähima pingutuse ja kõneökonoomia printsiibiga kõneloome foneetilisel tasandil on just nii täpne, kui on vaja suhtlemiseks vajalike foneetiliste ja morfeemiliste kontrastide edasiandmiseks (Tatham ja Morton 2006: 23, Farnetani 1997: 380) Assimilatsioon ja koartikulatsioon Mõned käsitlused (Chomsky ja Halle 1968, Keating 1988 (vt viidet Farnetani 1997) jt) eristavad koartikulatsiooni ja assimilatsiooni. Assimilatsioon on kõne häälikute kontekstuaalne variatiivsus, mille käigus üks või mitu häälikut iseloomustavat tunnust modifitseeruvad ja muutuvad sarnaseks kõrvalasuvate segmentide tunnustega. Assimilatsioon on määratud keele grammatika fonoloogiliste reeglitega ning on tahtlik (kuigi mitte alati kohustuslik) ja keelespetsiifiline, koartikulatsioon aga ei allu tahtele, vaid on tingitud kõnetrakti füsioloogilistest omadustest, see toimib eri keeltes sarnaselt. 14

15 Assimilatsiooninähtuste hulka arvatakse näiteks vokaalharmoonia, mis esineb väikses hulgas keeltes, samas vokaalidevaheline koartikulatsioon esineb tõenäoliselt kõigis keeltes ja on seega koartikulatsiooninähtus. Erinevaid nähtusi käsitlevad uurimused on siiski saanud vastakaid tulemusi ja range vahetegemine kahe nähtuse vahel on keeruline. (Farnetani 1997: ) 2.2. Koartikulatsioonimudelid 60. aastatel sai eksperimentaalfoneetika arenguga koartikulatsiooni uurimisest tähtis uurimisala. Püüti leida kogu koartikulatsioonifenomeni iseloomustavaid mudeleid, mis võiksid aidata leida kõneloome universaalseid süvatasandi üksusi. Uuriti peaaegu kõiki artikulatoorseid süsteeme erinevate mudelite abil. Hoolimata suurest andmehulgast oli raske leida ühtseid mustreid ja tekkis palju erinevaid koartikulatsioonimudeleid, mis suudavad enamasti seletada mingit konkreetset nähtust. (Kühnert ja Nolan 1999: 16) Kortikulatsioonimudelite kaks põhilist aspekti on: koartikulatsiooni temporaalne külg kui kaugele ja mis suunas võib koartikulatsiooninähtus levida (kui parajasti antud segmenti moodustavad artikulaatorid ei allu samal ajal kõrvalsegmentide moodustamiseks vajalikele käsklustele); žestilise konflikti väljund mis juhtub, kui võistlevad artikulatoorsed käsud rakendatakse samadele artikulatoorsetele struktuuridele. Mõnede mudelite kohaselt tekib koartikulatsiooni vastu blokeering, mõnede järgi sõltub koartikulatsiooni ulatus sel juhul toimuvate žestide iseloomust. Veel on oluliseks küsimuseks keeltevahelised erinevused. Samuti on teada, et koartikulatsiooni mõjutavad veel suprasegmentaalsed struktuurid ja rõhk, kõnestiil, kõnetempo jms. (Farnetani ja Recasens 1999: 32) Üldiselt võib koartikulatsiooniteooriates eristada kolme suuremat haru: 15

16 füsioloogilised mudelid, mis eeldavad, et koartikulatsioon on kõnetrakti lihaste vastastikustest mõjudest tingitud passiivne või adaptiivne nähtus. Need mudelid eitavad tihti eraldiseisvate foneemide olemasolu; tunnustepõhise fonoloogia mudelid, mis eeldavad eraldiseisvate abstraktsete foneemide olemasolu kõne planeerimise tasandil, et koartikulatsioon on keele grammatika osa ning koartikulatsioon on kõne planeerimisel teadlik nähtus. Põhiprobleem on, milliseid mehhanisme kasutatakse, et muuta eraldiseisvad segmendid voolavaks kõneks; žestilise fonoloogia mudelid, mis ühendavad kahe eelmise haru tunnuseid. Kõnet produtseeritakse hääldusžestide abil, mis võivad omavahel kattuda ja seguneda. Järgnevates alapeatükkides käsitletaksegi tähtsamaid koartikulatsioonimudeleid Füsioloogilised mudelid Füsioloogilised mudelid on tihedalt seotud kõnestiilide ja variatiivsuse ning kõneökonoomia teooriatega. Põhiline füsioloogiliste mudelite arendaja on Lindblom (Lindblom 1963, Moon ja Lindblom 1994 (vt viiteid Farnetani 1997) jt). Lindblomi adaptiivse artikulatsiooni ja hüper-hüpokõne kontiinumi teooriate mudelid käsitlevad koartikulatsiooni mitte kui lihtsalt kõnemehhanismi inertsist tingitud nähtust, vaid kui kõneloomestrateegia pidevat sobitamist kommunikatsioonisituatsiooni nõuetega. (viidatud Farnetani 1997: järgi) Foneetiliste segmentide jada realiseerub käskluste jadana, mis jooksvas kõnes toimivad väga lühikese ajavahemike jooksul. Kuna artikulaatorite liikumiskiirus on piiratud, ei suuda nad tihti ühte käsklust enne järgmise saabumist lõpuni täita. Artikulaatorid ei jõua õigeks ajaks sihtpunkti ja vastavad mitmele käsklusele samaaegselt. (Kühnert ja Nolan 1999: 16) 16

17 Akustilisest sihtväärtusest kõrvalekalde mudel Oma aasta vokaalide koartikulatsiooni uurivas töös võttis Lindblom kasutusele akustilise sihtväärtuse (acoustic target) mõiste ideaalne kontekstivaba spektraalpaigutus, mille poole vokaalide formantväärtused püüdlevad. Sihtväärtus on seotud vokaali kestusega, pikema kestuse jooksul saavutab vokaal sihtväärtuse suurema tõenäosusega. Reaalsetes kõnesituatsioonides sihtväärtused tihti ei realiseeru (target undershoot). Kuna kestused on lühemad ja formantide liikumine vähenenud, lähenevad vokaalide formantväärtused ümbritsevate konsonantide omadele. (Viidatud Farnetani 1997: 381 järgi) Reduktsioon on motoorse süsteemi reaktsioon liikumiskäskluste kiiremale saabumisele (Farnetani ja Recasens 1999: 34) aasta uuendatud mudelis on kestus endiselt oluline, kuid formantide nihet mõjutavad ka kõnestiiliga seotud aspektid, nagu formantväärtuste muutumise kiirus. Mudeli väljatöötamise aluseks oli rootsi keele vokaalide F2 hüperartikuleeritud ja normaalses loetud kõnes. Hüperartikuleeritud kõnes on vokaalid pikema kestusega ja vähem redutseerunud. Lindblom leidis, et kõneloome motoorne mehhanism on teisese tasandi (second order) mehhaaniline süsteem kõneloome käsud ei tule otse motoorsele süsteemile, vaid läbivad kõigepealt kõrgema tasandi. Koartikulatsiooni ulatus sõltub kolmest aspektist: kestus, sisendi tugevus ja süsteemi ajaline jäikus. Hoolikalt artikuleeritud kõne korral rakenduvad käsud artikulaatoritele kiiremini ja formandid liiguvad rohkem. (Farnetani 1997: 383; Farnetani ja Recasens 1999: 35 37). Öhmani (1966) VCV vokaalidevahelise koartikulatsiooni mudel Vokaalide ja konsonantide artikuleerimine on neuraalsel tasandil teineteisest suurel määral sõltumatu. Mudeli järgi on keelel kolm iseseisvat artikuleerimisala: apikaalne, dorsaalne ja keelekeha. VCV-järjendites produtseeritakse vokaale keelekeha aeglasemate diftongiliste liikumistega, mille kestel toimuvad kiiremad artikuleerimisliigutused konsonantide moodustamiseks. Vokaalide omavaheline koartikulatsioon toimub nendevaheliste konsonantide üleselt ja sõltub sellest, kui palju 17

18 keelekeha osaleb konsonandi moodustamises. (Viidatud Farnetani ja Recasens 1999: 38 39; Kühnert ja Nolan 1999: järgi) Mudeli aluseks on rootsi, vene ja ameerika inglise keele isoleeritud VCV-järjendite uurimine (akustiline, rootsi keele puhul ka artikulatoorne analüüs). Öhman leidis, et VCV-järjendites, kus C on sulghäälik, ei sõltu kõrvuti asuvate häälikute vahelised formandisiirded ainult kõrvutiasuvate konsonandi ja vokaali laadist vaid ka konsonandist teisel pool oleva vokaali laadist. Ta järeldas sellest, et vokaale moodustatakse jooksvalt, VCV järjendis ei moodustata kolme järjestikust hääldusžesti, vaid diftongiline aeglasem vokaaližest ja selle peale moodustatud kiirem konsonandižest. (Farnetani ja Recasens 1999: 38 39) Tunnustepõhise fonoloogia mudelid Tunnustepõhise fonoloogia mudeleid iseloomustab uskumus, et koartikulatsioon peab vähemalt mingil määral olema keele grammatika sisene süsteem, mis lähtub süvatasandi abstraktsete ühikute sobitamisest kõneloome tasandil. Koartikulatsioon on liiga keeruline ja süstemaatiline, et olla lihtsalt kõneloomega kaasnev passiivne tulem. Paljusid tunnustepõhiseid teooriaid iseloomustab assimilatsiooni- ja koartikulatsiooninähtuste eristamine. Klassikaline generatiivne fonoloogia Noam Chomsky ja Morris Halle Sound Pattern of English (1968) eristab rangelt koartikulatsiooni ja teisi kontekstitundlikke nähtusi. Koartikulatsioon esineb nende järgi ainult kõrvutiasuva vokaali ja konsonandi vahel ja on tingitud kõne füüsilistele omadustele rakenduvatest universaalsetest reeglitest. Fonoloogilisi tunnuseid hõlmavad nähtused, nagu assimilatsioon, alluvad fonoloogilistele reeglitele, mis rakenduvad kõne planeerimise faasis. 18

19 Tunnuste leviku teooria R. Hammarberg (1976, vt viidet Farnetani 1997) väidab, et koartikulatsiooni käsitlemine füsioloogilise protsessi tulemina tekitab dihhotoomia kõne planeerimise ja - loome vahele. Selle vältimiseks tuleb eeldada, et koartikulatsioon on keele fonoloogilise komponendi osa. Fonoloogilised segmendid on abstraktsed kognitiivsed ühikud ja neid ei saa kõnemehhanismis muuta; muutmiseks peaksid nad olema füüsilised, aga füüsiline mehhanism saab alluda ainult kõrgemate tasandite käsklustele. Seega peavad koartikulatoorsed variatsioonid olema määratud juba sisendis. Segmentidel on nii sisemiselt määratud kui tuletatud fonoloogilised tunnused. Viimased tekivad, kui segmentide sisemistele tunnustele rakendada koartikulatsioonireegleid. Koartikulatsioon vähendab kõrvutiasuvate segmentide erinevust, muutes häälikutevahelised üleminekud minimaalseks. Tunnuste leviku teooria järgi on regressiivne koartikulatsioon alati fonoloogiline protsess, samal ajal kui progressiivne võib olla kõneorganite inertsist tingitud nähtus. (Farnetani 1997: ) Tunnuste leviku teooria toetub W. L. Henke (1966, vt viidet Farnetani 1997) artikulatoorsele mudelile. Mudeli järgi määratletakse sisendi segmendid artikulatoorsete sihtväärtuste jaoks binaarsete fonoloogiliste väärtustega, osa väärtustest jääb määratlemata (väärtusega 0). Koartikulatsioonireeglid määravad segmendi tunnuse kõigi järgnevate segmentide iseloomustusse, millel see tunnus muidu määratlemata on. Tunnuse leviku võib blokeerida ainult leviva tunnuse vastandväärtusega segment. (Farnetani 1997: 385) Kozhevnikovi ja Chistovi (1965) koartikulatoorse ajastuse mudel Kõneloome põhiühik artikulatoorsel tasandil on artikulatoorne silp, mis koosneb vokaalist ja sellele eelnevatest konsonantidest. Mudel põhineb vene keele protrusiooni levimise uurimisel protrusioon vokaali /u/ hääldamisel algas /u/-le eelnevast esimesest konsonandist ka siis, kui eelnes mitu konsonanti (või kui silbipiir (või sõnapiir) jäi kahe konsonandi vahele). Nad järeldasid, et regressiivse (anticipatory) koartikulatsiooni 19

20 temporaalne ulatus on üks artikulatoorne silp. (viidatud Kühnert ja Nolan 1999: 17 järgi) Koartikulatoorse vastupanu teooria (Coarticulatory Resistance) R. A. W. Bladon ja A. Al-Bamerni (1967, vt viidet Kühnert ja Nolan 1999) uurisid briti inglise keele (Received Pronounciation) foneemi /l/ allofoone ([l], [ł], silbiline helitu [ł]). Nad leidsid, et ümbritsevad vokaalid mõjutavad (konsonandi) F2 väärtust, ümbritsevad klusiilid mõjutavad helilisust. Kõrvalsegmentide mõju oli kõige kõrgem [l]-i puhul ja kõige väiksem silbilise [ł]-i puhul. Nad järeldasid, et allofoone säilitatakse CR (arvuliste) väärtustega ja et kõneloomemehhanismil on neile juurdepääs. Koartikulatsioon levib vabalt, kuni kohtab kõrge CR väärtusega segmenti, mis koartikulatsiooni blokeerib. CR väärtuse määravad erinevad universaalsed, keelespetsiifilised, kontekstuaalsed ja idiolektilised aspektid. CR mudel sai palju kriitikat, eriti selles osas, et vastupanu mõjutavad tunnused toetusid täielikult inglise keelele ja SPE käsitlusele. Hiljem on CR kasutusele võetud üldise mõistena iseloomustamaks koartikulatsiooni järkjärgulisust ja kontekstisõltuvust. (Kühnert ja Nolan 1999: 18 19) Aknamudel Keatingi (1985 (vt viidet Kühnert ja Nolan 1999) jt) aknamudel kaitseb tunnuste segmentaalset sisendit. Fonoloogiline ja foneetiline koartikulatsioon on erineva mehhanismiga. Fonoloogilise taseme koartikulatsioon on põhjustatud tunnuste levimise reeglitest (feature-spreading) ja realiseerub ideaalis staatiliste efektidena, mis haaravad kõrvutiasetsevad segmendid täielikult. Foneetiline koartikulatsioon on järkjärguline nii ajaliselt kui ruumiliselt ja mõjutab varieeruvat hulka segmente korraga ning erineval tasemel. (Kühnert ja Nolan 1999: 21) Foneetiline koartikulatsioon ei ole alati seletatav kõnetrakti füüsiliste parameetritega või universaalidega, seega eeldab mudel, et grammatikas on foneetikakomponent, mis määrab nii keeles võimaliku fonoloogilise kui foneetilise koartikulatsiooni iseloomu (Farnetani ja Recasens 1999: 44 45). 20

21 Fonoloogiline representatsioon on esitatud binaarsete tunnuste abil. Ebamääraseid tunnuseid võib iseloomustada reeglite abil või jätta ebamääraseks. Fonoloogilised reeglid on väga mitmekesised ja võivad olla keelespetsiifilised. Fonoloogilise tasandi ebamäärasus (underspecification) võib püsida foneetilises representatsioonis; foneetiline ebamäärasus ei ole kategoriaalne, vaid pidev. (Farnetani ja Recasens 1999: 45) Fonoloogiliste reeglite väljundit interpreteeritakse ajas ja ruumis foneetiliste järeldusreeglite abil (phonetic implementation rules), mille põhjal moodustub pidev representatsioon. Iga tunnust akustilise või artikulatoorse dimensiooni osas iseloomustab tunnuste mingi hulk väärtusi, mida kutsutakse aknaks. Aknal on kestus ja laius, mis hõlmavad kõiki võimalikke füüsilisi väärtusi, mida sihtmärk (target) võib selle jooksul võtta, ehk võimalikku variatiivsust akna jooksul. Akna laius sõltub fonoloogilise komponendi väljundist: mida rohkem määratud väärtusi segmendiga seostub, seda kitsam on tema aken ja seda väiksem kontekstuaalne variatsioon on lubatud. Akna laius on keelespetsiifiline. (Farnetani 1997: , Farnetani ja Recasens 1999: 44 48) Žestilise fonoloogia mudelid Artikulatoorne fonoloogia ja koproduktsiooniteooria suudavad praegustest koartikulatsiooniteooriatest kõige paremini ületada lõhe keele kognitiivsete ja füsioloogilise aspekti vahel. Mudelid oletavad abstraktse kontrollmehhanismi olemasolu, mis toimib koos kõnetrakti mehaaniliste omadustega ning mis defineerib iga segmendi artikulaatorite dünaamilise aktiivsuse kaudu. Selline mudel nõuab segmendi uut definitsiooni artikulatoorsete kontrollmehhanismide kaudu. (Kühnert & Nolan 1999: 10) Nii Browmani ja Goldsteni artikulatoorse fonoloogia kui Fowleri koproduktsiooniteooria sisaldavad kriitikat klassikalistele tunnustepõhistele mudelitele, mis nende arvates ei suuda ühendada kõne planeerimise ja kõnemoodustamise tasandeid, vaid vaatlevad neid erinevate süsteemidena, mitte sama süsteemi osadena. 21

22 Koproduktsiooniteooria C. A. Fowleri (1977, 1980 (vt viiteid Farnetani ja Recasens 1999) jt) järgi on fonoloogilised žestid fonoloogilise tasandi dünaamilised planeeritud liigutused, millel on oma sisemine temporaalne struktuur (Farnetani ja Recasens 1999: 51). Koartikulatsiooni käigus žeste ei modifitseerita, vaid neid produtseeritakse koos kontekstiga ning need kattuvad omavahel. Žestidel on ajas kasvav ja kahanev mõjuaeg, mille jooksul nad rohkem või vähem mõjutavad kõnetrakti asendit. Žestide omavaheline kattumine ja mõjutamine võimaldab seletada nii progressiivset kui regressiivset koartikulatsiooni. Žesti moodustamisel osalevate artikulaatorite vahel valitsevad lühiajalised funktsionaalsed sõltuvused. Funktsionaalses sõltuvuses olevad artikulaatorid kompenseerivad üksteise liikumist ühe artikulaatori liigutuse vähenemise kompenseerib teise artikulaatori liigutuse suurenemine. (Farnetani ja Recasens 1999: 51 52) Žestide mõju ühisele artikulaatorile seguneb (intergestural blending) ja sellel on mitmeid võimalikke tulemusi (Farnetani ja Recasens 1999: 54) Žestidevaheline faseerimine (intergestural phasing) millise aktiivse žesti faasi jooksul saab toimuda järgmise žesti algus toimub kõne planeerimise järgus. Žestilise kattumise suurenemine toob kaasa segmentide kestuse vähenemise ja koartikulatoorsete nähtuste hulga kasvu. Muutused žestidevahelistes suhetes ei ole kategoriaalsed, vaid järkjärgulised: žesti ulatuse vähenemine, žestilise kattumise suurenemine. (Farnetani ja Recasens 1999: 52 53) Artikulatoorne varieeruvus koproduktsiooni tõttu sõltub ajaliselt kattuvate žestide ühiste artikulaatorite hulgast. Kõige väiksem žestiline interferents on järjendites /VbV/, kus kolmest aktiivsest artikulaatorist (huuled, keelekeha, alalõug) on ühine ainult üks. Koproduktsioon leiab aset žestide minimaalsete ruumiliste hälvetega, sest jagatud artikulaatori hõivatus kahe konkureeriva žesti vahel on kompenseeritud sõltumatute artikulaatorite poolt. Samas juhtudel, kui žestid jagavad paljusid artikulaatoreid (näiteks järjendis /VgV/ jagavad žestid mõlemat artikulaatorit: keelekeha ja lõuga), võimendab 22

23 koproduktsioon sobivaid ruumilisi hälbeid. Selle tulemusel toimub variatsioon konsonandi moodustamise kohas või viisis. (Farnetani ja Recasens 1999: 53 54) Žestid võivad omavahel summeeruda kaks või enam järjestikust žesti realiseeruvad ühena, mille ulatus ja kestus hõlmavad summeeruvate žestide omi. Eriti ilmneb see kiirema kõne puhul. Samas ei pruugi summeerimine toimuda kõne planeerimise tasandil, vaid toimub pigem sõltuvalt žestide iseloomust ja nende mõjust kõnetraktile ning ka nende koartikulatoorse vastupanu tasemega. (Farnetani ja Recasens 1999: 54 56) Artikulatoorne fonoloogiamudel Artikulatoorse fonoloogia kontrastiivne ühik on artikulatoorne žest, mis on samal ajal ka kõnetrakti artikulatoorse allsüsteemi primitiivne liigutus. Artikulatoorse žesti ja foneetilise segmendi suhe ei ole alati üks-ühele. Ühte segmenti võib iseloomustada mitu žesti. Ka fonoloogilisi tunnuseid (feature) ei saa alati kirjeldada ühe žestiga. (Browman ja Goldstein 1986: ; Browman ja Goldstein 1989: 201) Catherine P. Browmani ja Louis M. Goldsteini (1986, 1989) väitel suudab žestiline fonoloogia seletada ühe mehhanismi abil paljusid kõnes aset leidvaid protsesse (koartikulatsioon, allofooniline variatsioon, reduktsioon etc), mille jaoks oli enne vaja paljusid erinevaid fonoloogiareegleid. Kõne struktuuri mõjutab kõnetrakti erinevates osades moodustatud artikulatoorsete žestide omavaheline kattumine ja žestide ulatuse vähenemine. Kiires kõnes võivad kõnetrakti erinevates osades moodustatud žestid üksteist kuni täielikult varjata (hiding) ja kõnetrakti samas osas moodustatud žestid omavahel seguneda (blending). Kadunud žestid on harilikult ka väiksema ulatusega. Žestide kattumine leiab aset näiteks klusiilivallandumise nasalisatsiooni korral (nasaali moodustamise žest katab sulghääliku vallandumise žesti) ja žestide segunemise näiteks on palataliseerumine. Keeltevahelisi erinevusi saab žestilise fonoloogia põhjal seletada keeltes esinevate artikulatoorsete žestide erineva organiseeritusega (Browman ja Goldstein 1989: ). 23

24 Ühest artikulatoorse fonoloogia vaatenurgast tehtud spontaanse kõne uurimusest Danielle Duez (1995) lähtus oma uurimuses prantsuse keele spontaanse kõne intervokaalsete heliliste klusiilide kohta artikulatoorsete žestide teooriast. Duez kasutas kahe meeskeelejuhi spontaansest kõnest eraldatud kahe vokaali ja nende vahel asuva helilise klusiili järjendeid (V1CV2) stiimulitena tajukatsetes (mõlemalt keelejuhilt üle 350 segmendi intervokaalsete klusiilidega ja 80 segmenti teiste prantsuse keeles esinevate konsonantidega). Kuulajad pidid üles märkima, milliseid häälikujadasid nad kuulevad (nii vokaalid kui konsonandid). Kahtluse korral võis kirja panna ka mitu võimalikku varianti või häälduskoha või selle, et klusiili ei tajutud üldse. (Duez 1995: ) Seejärel loeti kokku õigesti tajutud ja teiste häälikutena tajutud klusiilid. Arvutati tuvastusprotsent klusiilide kaupa, olenevalt ümbritsevatest vokaalidest (oraalsed ja nasaalsed vokaalid), olenevalt klusiili sisaldava silbi prominentsusest (ümbrusest tempo, põhitooni, valjuse poolest erinevad silbid). Üldiselt tuvastati õigesti 80% klusiilidest. 20% tajuti teiste lähedase häälduskohaga konsonantidena: nasaalide (/d/ asemel /n/, /b/ asemel /m/), lateraalide (/d/ asemel /l/), poolvokaalide (/b/ asemel /w/), helitute klusiilidena (/d/ asemel /t/). (Duez 1995: ) Klusiilisegmentidele tehti akustiline analüüs. Analüüsi kaasati häälikulise ümbruse mõjude hindamiseks terve fraas, mis analüüsitavat klusiili sisaldas. Otsiti valesti tajutud allofoonide formantstruktuuri sarnasusi seda häälikuklassi iseloomustava formantstruktuuriga, millesse kuuluvaks neid peeti. Nasaalide ja lateraalidena tajutud klusiilide formantstruktuuris leiti enamasti sarnasusi (nasaalidele, lateraalidele iseloomulikud formandid). (Duez 1995: ) Klusiilidena tajutud allofoonid olid /b/ puhul suuremas osas ilma sulu vallandumisfaasita, /d/ ja /g/ puhul oli vallandumisfaasiga juhtumeid rohkem. Sulu vallandumisega allofoonide kestused ei erinenud oluliselt vallandumisfaasita 24

25 allofoonide omadest. Helitute klusiilidena tajuti peamiselt /d/ allofoone, mille sulu vallandumisfaas oli pikem kui 25 ms. (Duez 1995: 419, 421) Duez järeldas, et 20% ulatuses valesti tajutud allofoonid viitasid nende assimileerumisele ümbritsevate häälikutega. Näiteks tajuti klusiile nasaalidena peamiselt nasaalses ümbruses, kusjuures mõju avaldasid peale klusiili vahetult ümbritsevate häälikute ka kaugemad häälikud. Duez ei leidnud, et ümbritsev keskkond oleks mõjutanud häälduskohta (valesti tajutud klusiile tajuti siiski sama häälduskohaga häälikutena). Ta järeldas, et igal foneemil on oma optimaalne häälduskoht, mida ümbritseb dispersioonitsoon. Dispersioonitsoonis hääldatud allofoone tajutakse selle foneemi allofoonidena. Optimaalne häädluskoht ja dispersioonitsoon varieeruvad kõnelejate hulgas. Samas arvas ta ka, et valesti tajumisel võis olla oma osa sellel, et klusiili ümbritsevate vokaalide kestussuhted olid valed. (Duez 1995: 413, ) 25

26 3. Akustiline analüüs 3.1. Kõnematerjal Analüüsitud materjal pärineb Tartu Ülikooli spontaanse kõne foneetilisest korpusest. Analüüsitud on nelja keelejuhi kõnet. Keelejuhtidest kaks on mehed ja kaks on naised, üks mõlemast soost keelejuht on pärist Lõuna-Eesti murdealalt ja üks Kesk-Eesti murdealalt. Naiskeelejuht SKK-005_N on pärit Järvamaalt Paidest, naiskeelejuht Naiskeelejuht SKK-008_N on pärit Põlvamaalt Moostest, meeskeelejuht SKK-009_M on pärit Tallinnast ja meeskeelejuht SKK-041_M on pärit Viljandimaalt Karksi vallast. Keelejuhid SKK-005_N, SKK-008_N ja SKK-041_M olid materjali salvestamisel 20ndates eluaastates, keelejuht SKK-009_M 40ndates eluaastates. Materjal on enamasti võetud ühe keelejuhi kohta ühest salvestisest, keelejuhi SKK- 005_N materjal on võetud kahest salvestisest. Keelejuhtide foneetilised idiolektid olid erinevad. Varieerus kõnetempo ja häälelaad. Keelejuhi SKK-008_N kõnetempo oli väga kiire, keelejuhtide SKK-005_N ja SKK- 041_M kõnetempo oli aeglane. Lõuna-Eesti päritoluga keelejuhtide kõnes esines palju kärisevat häält, keelejuhi SKK-005_N kõnes esines kahisevat häält ja ka sosinat, tema kõnes oli väga liikuv põhitoon. Keelejuhid 005_N ja 009_N rääkisid eesti ühiskeelt, keelejuht 008_N rääkis eesti ühiskeelt mõningate Lõuna-Eesti mõjudega (peamiselt ühiskeelest sagedasem palataliseerimine), keelejuhi 041_M kõnes esinesid kohati tugevad Mulgi murdejooned (palatalisatsioon, vokaalide redutseerimine). Meeskeelejuhtide kõnetempo oli üldiselt ühtlasem, naiskeelejuhtide kõnes oli rohkem kiiremaid ja aeglasemaid lõike. Keelejuhid SKK-008_N ja SKK-009_M olid oma vestluses peamised kõnelejad ja neilt on seetõttu rohkem materjali. 26

27 3.2. Meetod Analüüsitavate sõnade valikul lähtusin sellest, et sõnas peaks esinema lühike intervokaalne klusiil. Sõnas pidi olema säilinud klusiil mingi allofooni kujul ja seda ümbritsev vokaalkontekst. Välja jäid ka paljud sõnad, mis olid öeldud väga vaikse või käriseva häälega või naerdes, ka sellised, kus klusiilile eelnes või järgnes helitult hääldatud vokaal. Klusiilide uurimisel kasutatakse enamasti akustilist mudelit, mille puhul spektrogrammil ja/või ostsillogrammil märgitakse ära järgmised võimalikud punktid: suluosa algus (A), helilise suluosa lõpp (B), sulu vallandumise algus (C) ning VOT lõpphetk (D) (Detering ja Nolan 2007) (vt joonis 3). Joonis 3. Märgenduspunktid klusiilifaaside mõõtmisel (Detering ja Nolan 2007: 386). Mõõtmise tulemusel saadakse klusiili faaside kestused: helilise suluosa kestus, helitu suluosa kestus ja sulu vallandumisfaasi või VOT kestus. (Deterding ja Nolan 2007: ; Keating et al 1983: 281) Seejärel on lihtne arvutada allofoonide kestusi, helilisuse suhtelist määra ja aspiratsiooni olemasolu. 27

28 Selle mudeli eeskujul mõõtsin klusiile ka käesoleva töö jaoks. Kasutades akustilise analüüsi programmi Praat (Boersma ja Weenik 2007), eraldasin eelnimetatud faasid, kasutades spektrogrammi ja helilainet. Faaside olemasolu ja laadi järgi on eristatavad järgnevad klusiiliallofoonid: poolheliline allofoon struktuuriga C_v C VOT, helitu allofoon struktuuriga C VOT, heliline allofoon struktuuriga C_v VOT ning redutseerunud heliline allofoon struktuuriga C_v. Samuti esines mitmeid mittetüüpilisi allofoone nagu frikatiivid, poolvokaalid, osaliselt frikatiivistunud allofoonid jne. (Märgendamise ja erinevate allofoonide näidete kohta vaata jooniseid 4 7.) jube j u p e p_v pvot Joonis 4. Bilabiaalse klusiili /p/ poolheliline allofoon keelejuhi 008_N kõnes sõnas jube. 28

29 ega e k A k VOT Joonis 5. Velaarse klusiili /k/ helitu allofoon keelejuhi 041_M kõnes sõnas ega. mida m i t_v A t_v VOT Joonis 6. Alveolaardentaalse klusiili /t/ heliline vallandumisfaasiga allofoon keelejuhi 005_N kõnes sõnas mida. 29

30 aga A k_v A k_v Joonis 7. Velaarse klusiili /k/ heliline vallandumisfaasita allofoon keelejuhi 009_M kõnes sõnas aga. Helilise faasi määramisel lähtusin formantide ja põhitooni olemasolust spektrogrammil ning helilaine iseloomust. Helitu faasi alguse märkisin põhitooni ja formantide kadumise lähimasse helilaine nullpunkti. Helitu faasi määramisel ei saanud lähtuda helilisusriba kadumisest, sest lühikese kestusega häälikute puhul see enamasti täielikult ei kadunudki (vt jooniseid 4 ja 5). Vallandumisfaasi alguse määrasin spektrogrammil ja helilainel näha oleva vallandumise algusele lähimasse helilaine nullpunkti (vt jooniseid 4, 5 ja 6). Läbinisti heliliste vallandumisfaasita allofoonide puhul lähtusin formantide intensiivsuse ja helilaine iseloomu muutustest. Tihti tuli tugineda ka kuulmismeelele. Harilikult kasutatakse klusiili vallandumise iseloomustamiseks terminit voice onset time (VOT) helilisuse algamise aeg. Seda on defineeritud erinevalt, aga kõige sagedam definitsioon on, et see on aeg, mis kulub sulu vallandumise algusest järgneva hääliku helilisuse tekkeni. Samas on see ka kõige kitsam käsitlus, mis võimaldab uurida ainult täiesti helituid klusiile. Cho ja Ladefoged (1999: 215) on välja pakkunud definitsiooni, 30

31 mille järgi on VOT aeg, mis kulub eksplosiooni algusest kuni esimese häälekurdude täisvõnkeni helilaines. VOT mõõtmisel on mitmeid käsitlusi. Mõned uurijad (näiteks Saerens et al 1989) arvavad, et VOT-d saab mõõta ainult helitute klusiilide puhul (klassikalise definitsiooni järgi), teiste arvates (näiteks Ladefoged 2006) saab helilisi klusiile iseloomustada negatiivse vallandumisfaasiga (vastavalt mitu millisekundit enne vallandumist algab helilisus, läbinisti heliliste klusiilide puhul hõlmab see terve foneemi kestuse). VOT abil iseloomustatakse peamiselt aspiratsiooni, mis on suuremas osas aspiratsioonivastandust kasutavates keeltes n-ö prestiižse asukoha tunnus, ehk see esineb enamasti sõnaalgulises positsioonis. Kuna neis keeltes, mis aspiratsioonivastandust kasutavad, uuritaksegi enamasti klusiilide laadi sõnaalgulises positsioonis, on VOT-st saanud tähtis tunnus. Käesolevas töös olen klusiili vallandumise käsitlusel lähtunud Cho ja Ladefogedi (1999) käsitlusest. Kuna aga eesti keel ei kasuta klusiilide iseloomustamisel aspiratsioonikriteeriumi ning kuna käesolev töö uurib sõnasiseseid klusiile (mis enamasti on helilised ja sageli ilma eristatava vallandumisfaasita), ei näe ma põhjust siin VOT-d eraldi tunnusena välja tuua ja vaatlen lihtsalt klusiili vallandumisfaasi, kuigi märgendamisel kasutasin VOT-d vallandumisfaasi märkimiseks Allofoonide laadi analüüs Kokku analüüsisin 1638 häälikuesinemisjuhtu. Kõige rohkem esines velaarset klusiili /k/ 968 korda, mis moodustas 59% esinemuste koguhulgast. Alveolaardentaalset klusiili /t/ esines 557 korda, mis moodustas 34% esinemustest. Bilabiaalset klusiili /p/ esines 113 korda, mis moodustas 7% esinemustest. Paariprotsendiste erinevustega oli sarnane jaotus kõigil keelejuhtidel. 31

32 Velaarne klusiil /k/ Velaarset klusiil0069 /k/ esines 968 korda, mis moodustab 59% kõigist analüüsitud häälikuesinemustest. 005_N kõnes esines /k/ allofoone 161 korda (sh 31 korda sõnas aga, 51 korda sõnas nagu), 008_N kõnes 347 korda (sh 50 korda sõnas aga, 56 sõnas nagu), 009_M kõnes 314 korda (sh 56 korda sõnas aga, 31 korda sõnas nagu), 041_M kõnes 146 korda (sh 30 korda sõnas aga, 8 korda sõnades nagu ja väga). Järgsilpides esines /k/ näiteks gi-liites ja kaasaütleva käände tunnuses. Esimese-teise silbi piiril esines /k/ 762 korda (sh 203 korda täistähenduslikes sõnades) ja järgsilpides (teise-kolmanda silbi piiril ja tagapool) 206 korda (sh 58 korda täistähenduslikes sõnades). Redutseerunud allofoone (allofoone, mis pole enam vallandumisfaasiga klusiilid) esines 594 korda. Esimese-teise silbi piiril esines redutseerunud allofoone 466 korda (sh 127 korda täistähenduslikes sõnades) ja järgsilpides 128 korda (sh 39 korda täistähenduslikes sõnades). /k/ puhul esines kokku 31 erinevat allofooni. Foneemi allofooniline jaotus on toodud joonisel 8. muud 2% poolvokaal 3% os frik 3% frikatiiv 6% k_v 48% poolheliline 12% k VOT 8% k_v VOT 18% poolheliline k VOT k_v VOT k_v frikatiiv os frik poolvokaal muud Joonis 8. /k/ allofoonide jagunemine laadi järgi. 32