Väljaandja: Riigikohtu Tsiviilkolleegium Akti liik: otsus Teksti liik: algtekst Jõustumise kp: Avaldamismärge: RT III 2003, 33,

Väljaandja: Riigikohtu Tsiviilkolleegium Akti liik: otsus Teksti liik: algtekst Jõustumise kp: 28.10.2003 Avaldamismärge: RT III 2003, 33, 344 3-2-1-116-03 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2003. a kohtuotsus Rootsi Kuningriigi (Rootsi Riikliku Energia Administratsiooni kaudu) hagis AS JULIANUSE INKASSO AGENTUUR vastu nõude tunnustamiseks AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) pankrotimenetluses RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-116-03 Otsuse kuupäev Tartu, 28. oktoober 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja T. Tampuu Kohtuasi Rootsi Kuningriigi (Rootsi Riikliku Energia Administratsiooni kaudu) hagi AS JULIANUSE INKASSO AGENTUUR vastu nõude tunnustamiseks AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) pankrotimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/782/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Rootsi Kuningriigi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 29. september 2003. a Istungil osalenud isikud Istungist võttis osas hageja esindaja vandeadvokaat T. Vaher Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. juuni 2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1.Rootsi Kuningriik Rootsi Riikliku Energia Administratsiooni (Energimyndigheten) kaudu esitas 27. mail 2002. a Tallinna Linnakohtule hagiavalduse AS JULIANUSE INKASSO AGENTUUR vastu. Hagis palus hageja tunnustada tema nõuet AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) pankrotimenetluses summas 13 660 430 krooni ja 60 senti viienda järgu nõudena. 2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid hagejat esindava riigiasutuse Rootsi Riikliku Energia Administratsiooni õiguseellane Rootsi Riiklik Tööstuse ja Tehnilise Arengu Amet (Närings- och teknikutvecklingsverket) ning AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) õiguseellane munitsipaalettevõte Narva- Jõesuu Elamukommunaalmajanduse Koondis (edaspidi ME Narva-Jõesuu EKMK) 17. septembril 1996. a laenulepingu (edaspidi laenuleping), mille alusel avas hageja ME Narva-Jõesuu EKMK-le krediidilimiidi maksimumsummas 6 300 000 Rootsi krooni. Laenuintressiks oli kokku lepitud Rootsi krooni tegelik kuue kuu STIBOR, mis tuli üle vaadata iga aasta 1. aprillil ja 1. oktoobril. Laen tuli tagastada ajavahemikul 31. märtsist 1998. a kuni 30. septembrini 2005. a. AS Jõesuu Soojatootja kinnitas 23. novembril 1998. a 6 296 076 Rootsi krooni suuruse laenu saamist ja oma tagasimaksekohustust. Ida-Viru Maakohtu 10. detsembri 2001. a otsusega kuulutati välja AS Jõesuu Soojatootja pankrot, millega muutus laenusumma vastavalt pankrotiseaduse 21 lgle 1 sissenõutavaks. 25. aprillil 2002. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidles kostja võlausaldajana hageja nõudele põhjendamatult vastu. 3.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et laenulepingust tulenev kohustus ei ole laenusaajalt ME-lt Narva-Jõesuu EKMK pankrotivõlgnikule üle läinud. 17. juuli 1997. a Narva-Jõesuu Linnavolikogu otsusega nr 59 kujundati ME Narva-Jõesuu EKMK ümber neljaks iseseisvaks aktsiaseltsiks, 3-2-1-116-03 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2003. a kohtuotsus Ro... Leht 1 / 5

s.o AS Jõesuu Kinnisvara, AS Jõesuu Veetilk, AS Jõesuu Soojatootja ja AS Jõesuu Heakord. Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 22. juuli 1997. a korraldusega nr 269 läksid AS-le Jõesuu Soojatootja üle ME Narva-Jõesuu EKMK soojavarustuse osakonna vara ning sellest tulenevad õigused ja kohustused raamatupidamisbilansi 31. märtsi 1997. a seisuga. Bilansis ei kajastunud kohustusena võlgnevus hageja ees ega varana laenu abil finantseeritud katlamaja parendused. Laenuleping kui reaalne leping loetakse sõlmituks laenusumma üleandmise hetkest. Kuna pankrotivõlgnik 17. septembri 1996. a lepingu järgi raha saanud ei ole, ei oma tema poolt allkirjastatud laenusumma kinnitamise õiend õiguslikku tähendust. 4.24. oktoobril 2002. a kaasas kohus iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel Narva-Jõesuu linna. Kolmas isik ei avaldanud oma seisukohta hagi suhtes ega ilmunud kohtusse. 5.Tallinna Linnakohtu 7. aprilli 2003. a otsusega hagi rahuldati. Hageja nõuet tunnustati AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) pankrotimenetluses viiendas rahuldamisjärgus summas 13 660 430 krooni ja 60 senti. 6.Linnakohus leidis, et pooled ei vaidle laenulepingust tuleneva võla suuruse ega laenaja maksekohustuse üle. ENSV tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) 272 järgi on laenaja kohustatud laenatud raha tagastama. Laenatud raha on nõudeavalduses märgitud summas tagastamata, mistõttu tuleb hageja nõuet AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustada. 7.Linnakohtu arvates on hageja tõendanud pankrotivõlgniku õigusjärglust ME Narva-Jõesuu EKMK kohustuste suhtes munitsipaalettevõtte ümberkujundamise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) 59 mõttes. Arvestades, et AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis) anti Narva- Jõesuu Linnavalitsuse 22. juuli 1997. a korralduse nr 269 p-ga 4 üle ME Narva- Jõesuu EKMK soojavarustuse osakonna vara ning sellest tulenevad õigused ja kohustused ning laen oli seotud soojatootmisega, on eelduspärane, et haldusorganite tahe seisnes laenulepingust tuleneva kohustuse ja laenu arvel soetatud vara üleandmises AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis). Ülalmärgitut tõendavad võlgniku esindaja 1998. aastal allkirjastatud laenusumma kinnitus ning AS KPMG Estonia audiitorite 11. detsembri 2000. a järeldusotsus, milles laenu võlgniku bilansis kajastamata jätmine on esile toodud raamatupidamise puudusena (laenu on käsitatud võlgniku kohustusena). Narva- Jõesuu Linnavolikogu 1. märtsi 2001. a otsusega nr 81 on tõendatud, et AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis) on tasuta üle antud Narva-Jõesuu linna bilansist puiduhakkekatla renoveerimise projekti raames soetatud seadmed ja vahendid koos sinna juurde kuuluvate lõpetamata ehitistega ning laenulepingust tuleneva kreditoorse võlgnevusega. Vara ja laenu tagastamise kohustus on üle antud 12. aprilli 2001. a Narva-Jõesuu Linnavalitsuse ja AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) koostatud vara üleandmis-vastuvõtuaktiga. Selle tegevusega asus Narva- Jõesuu linn kõrvaldama audiitorite järeldusotsuses AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) raamatupidamises esile toodud puudusi. 8.Kostja väide laenulepingu rahatuse kohta ei ole õige. Pankrotivõlgnik astus laenulepingusse laenusaaja õigusjärglasena, seega ei pidanud hageja tõendama laenu üleandmist võlgnikule. Seoses võla üleminekuga õigusjärgluse (juriidilise isiku ümberkujundamise) alusel ei ole asjakohased kostja väited võla ülekandmise lepingu puudumise kohta. 9.Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja. Ta leidis, et laenukohustus ei läinud AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis) üle. 10.Hageja ja kolmas isik vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 11.Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2003. a otsuses leiti, et linnakohtu otsus on lõppjäreldustes õige, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Linnakohus on ebaõigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid ning seetõttu kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. 12.Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et Narva- Jõesuu Linnavolikogu 17. juuli 1997. a otsusega kujundati ME Narva-Jõesuu EKMK ümber neljaks iseseisvaks aktsiaseltsiks. Munitsipaalettevõtte ümberkujundamisel õiguste ja kohustuste jagunemise kohta võttis Narva-Jõesuu Linnavalitsus vastu 22. juuli 1997. a korralduse nr 269. Nimetatud korralduse p-st 4 nähtub, et ME Narva-Jõesuu EKMK Soojavarustusosakonna vara ning sellega seotud õigused ja kohustused, sh töölepingud lähevad üle ümberkujundatavale AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis). Audiitor A. Zaitsev kinnitas oma 7. oktoobri 1997. a arvamusega ME Narva-Jõesuu EKMK Soojavarustuse osakonna bilansi suuruseks 2 900 460 krooni ja netovaraks 921 480 krooni. Nimetatud tõenditest nähtub, et katlamaja, mille bilansiline väärtus oli vähemalt 8 532 577 krooni 89 senti (Narva-Jõesuu Linnavolikogu 1. märtsi 2001. a otsus nr 81), ei kuulunud ME Narva- Jõesuu EKMK soojavarustusosakonna vara hulka ja seetõttu ei kajastunud soojavarustusosakonna pikaajaliste kohustuste hulgas ka laenulepingust tulenev kohustus. 13.Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et katlamaja kuulus ME-le Narva-Jõesuu EKMK. Laenulepingu sissejuhatavas osas nendivad laenulepingu pooled, et rekonstrueeritav katlamaja kuulub Narva-Jõesuu linnale. Seda tõendab ka Narva-Jõesuu Linnavolikogu 1. märtsi 2001. a otsusega, mille p-st 1 nähtub, et vaidlusalune puiduhakkekatlamaja kuulus 1. märtsini 2001. a Narva-Jõesuu linnale ja oli linna bilansis. Samas otsustati koos puiduhakkekatlamajaga kanda AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis) üle ka laenulepingust tulenev kohustus hageja ees summas 8 532 577 krooni 89 senti. Apellatsioonikohus leidis, et ülaltoodu alusel on väär linnakohtu järeldus, nagu oleks laenulepingust tulenev kohustus ja katlamaja läinud ASle Jõesuu Soojatootja (pankrotis) üle aastatel 1997 1998. Leht 2 / 5 3-2-1-116-03 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2003. a kohtuotsus Ro...

14.Võla ülekandmine AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis) toimus Narva- Jõesuu Linnavolikogu 1. märtsi 2001. a otsusega nr 81, millega otsustati AS-le Jõesuu Soojatootja võõrandada tasuta Narva-Jõesuu linna bilansis olevad puiduhakkekatla renoveerimise projekti raames soetatud seadmed ja vahendid koos sinna juurde kuuluva lõpetamata ehitisega ning kreditoorse võlgnevusega summas 8 532 577 krooni 89 senti, ning 12. aprillil 2001. a Narva-Jõesuu linna ja AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) sõlmitud vara üleandmis-vastuvõtuaktiga, mis on oma olemuselt võla ülekandmise leping TsK 220 mõttes. Nimetatud haldusakte ei ole vaidlustatud. Hageja on kogu aeg kinnitanud, et laenulepingu alusel on võlgnik AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis). Hageja nõusolekut võla ülekandmisega väljendab ka hageja ja AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) allkirjastatud õiend. Kaudselt lükkab linnakohtu järelduse ümber ka AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) 1999. a majandusaruanne ja audiitorite 11. detsembri 2000. a järeldusotsus. AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) ei ole laenulepingust tekkinud kohustust kunagi täitma asunud, kuigi laenulepingu p 3.1 kohaselt tulnuks võla tagasimaksmist alustada juba 31. märtsist 1998. a. 15.Kohus leidis, et 1998. a novembris hageja ja AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) allkirjastatud laenusumma kinnitamise õiend on vastuolus kõigi ülalnimetatud tõenditega ning seetõttu on põhjendatud ka apellandi väide, mille kohaselt ei toonud see õiend AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis) mingeid kohustusi, kuna viimane ei olnud laenulepingu pool. Sellele väitele ei vaidle vastu ka vastustaja. Asjaosaliste põhjendused 16.Kassatsioonkaebuses vaidlustas hageja Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste osas ning palus põhjendused asendada Tallinna Linnakohtu otsuse põhjendustega. 17.Väär on apellatsioonikohtu järeldus, et laenuvõtja kohustused läksid AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis) üle tehingu alusel. AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) on laenulepingu kohustatud subjektiks õigusjärgluse kaudu. Apellatsioonikohtu ebaõige käsitlus laenulepingust tuleneva nõude ülemineku kohta toob hageja jaoks kaasa negatiivse õigusliku tagajärje. Munitsipaalettevõtte põhimääruse p 7 kohaselt vastutab munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral tema kohuste täitmise eest ettevõtte kõrgemalseisev organ, milleks on p 3 kohaselt kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Ka hagejal on õiguspärane ootus, et tal on õigus esitada nõue garandi, s.o Narva-Jõesuu linna, vastu. 18.Äriseadustiku 509 lg 9 teise lause (mida kohaldatakse tagasiulatuvalt 1. septembrist 1995. a) kohaselt loetakse munitsipaalettevõtte ümberkujundamisel äriühinguks talle riigi poolt õiguslikul alusel üleantud vara, selle vara baasil või muul viisil soetatud ja äriregistrisse kandmise ajal tema seaduslikus valduses olev vara, riigilt äriühingu omandisse üleläinuks äriühingu registrisse kandmise hetkest. Ka Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1990. a määrusega nr 138 kinnitatud Munitsipaalettevõtte põhimääruse p 19 sätestab, et munitsipaalettevõtte reorganiseerimiseks loetakse tema tegevuse ümberkorraldamist ühendamise, liitmise, jagamise, eraldamise või ümberkujundamise teel koos asjaajamise ja vara üleandmisega ühele või mitmele õigusjärglasele. Kui apellatsioonikohus oleks materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud, ei oleks ta tulnud väärale järeldusele, et laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused läksid Narva-Jõesuu linnalt AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis) üle 2001. aastal. Linn ei ole kunagi olnud laenulepingu pool ega omandanud laenusaaja õigusi ega kohustusi. 19.Apellatsioonikohus on andnud laenusumma kinnitamise õiendile väära õigusliku hinnangu. Laenusumma kinnitamise õiendi allkirjastamise kohustus järeldus laenulepingu p-st 1.3 ning selle õiendi vorm oli lepingule lisatud. Laenusumma kinnitamise õiendi allkirjastamisega on AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) kinnitanud laenulepingu algse allkirjastaja õigusjärglasena laenu saamist ja tagasimakse kohustust. Vaidlust pole õiendi kehtivuse üle. 20.Ringkonnakohus on Narva-Jõesuu linna ja AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) 12. aprillil 2001. a allkirjastatud vara üleandmis-vastuvõtuaktile omistanud vääralt tsiviilõiguslikke tagajärgi loova tehingu tähenduse. Nimetatud akt ei ole tehing ega leping enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS 60 tähenduses, mis oleks võinud olla tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise aluseks. Õiguspraktikas on vara üleandmis-vastuvõtuakt aktsepteeritud kui tehingu täitmise käigus tehtavate faktiliste toimingute fikseerimiseks koostatav dokument. 21.Ringkonnakohus ei ole analüüsinud, kes on laenulepingu järgi laenusaaja ning kellel lasuvad laenulepingust tulenevad kohustused käesoleval ajal. Selle asemel on apellatsioonikohus keskendunud katlamaja omandiõiguse kuuluvusele, mille üle asjas vaidlust ei ole. 22.Kohus ei või arvestada võla puudumise tõendina äriühingu raamatupidamisdokumente ega seda, et kostja ei täitnud lepingulisi maksekohustusi hageja ees. Apellatsioonikohus on ka valesti tuvastanud, nagu nõustunuks hageja sellega, et AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) ei ole laenulepingu pool ja seetõttu ei loo laenu kinnitamise õiendi allakirjutamine talle mingeid kohustusi. 23.Linnakohus arvestas laenulepingust tulenevate kohustuste ülemineku tõendina ümberkujundamise käigus audiitorite S. Luiga ja S. Tšistjakovi järeldusotsust 11. detsembrist 2000. a. Ringkonnakohus andis audiitorite järeldusotsusele vastupidise hinnangu, põhjendamata, millel tugineb tema arvamus. 3-2-1-116-03 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2003. a kohtuotsus Ro... Leht 3 / 5

24.Ringkonnakohus ei ole vastanud hageja apellatsioonimenetluses esitatud põhjendustele, et Narva- Jõesuu Linnavolikogu 1. märtsi 2001. a otsusega nr 81 ja 12. aprilli 2001. a üleandmis-vastuvõtuaktiga soovisid linn ja kostja kõrvaldada audiitorite esile toodud puudused kostja raamatupidamises ning saavutada laenukohustuse korrektse kajastamise. Need dokumendid ei saa tagantjärele muuta ME Narva-Jõesuu EKMK ümberkujundamisega seonduvaid õiguslikke asjaolusid. 25.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. 26.Kostja arvates on Narva-Jõesuu linn 12. aprilli 2001. a vara üleandmis- vastuvõtuaktis kinnitanud, et vaidlusalune vara ühekorruseline katlamaja, laohoone ja seadmed ning rajatised kuuluvad talle. Kohus jättis tähelepanuta kostja väite, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse 13 lg 6 kohaselt pidi ehitiste võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Seega on üleandmise tehing tühine ja vaidlusaluste ehitiste võõrandamist kostjale ei ole toimunud. 27.Laenulepingu sõlmis ME Narva-Jõesuu EKMK. Munitsipaalettevõtte ümberkorraldamise aluseks olevatest aktidest ei ole võimalik üheselt järeldada, et munitsipaalettevõtte kohustused läksid AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis) automaatselt üle. Asjas esinevas ainukeses tõendis soojavarustuse osakonna bilansis ei kajastu võlgnevus hageja ees ega varana laenu abil finantseeritud katlamaja parendused. 28.Laenu kinnitamise õiend ei saa olla hagi rahuldamise aluseks. 1998. aastal kehtinud tsiviilõiguse põhimõtete ja normide kohaselt oli laenuleping reaalne leping ja loeti sõlmituks laenu üleandmise hetkest. Isegi kui isik kinnitab võlga, mida tekkinud ei ole, ei loo selline kinnitus võlakohustusi. ME Narva- Jõesuu EKMK ja AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) vahel ei ole ka sõlmitud võla ülekandmise lepingut. 29.Vastavalt 1997. a ja 2001. a kehtinud asjaõigusseaduse 6 lg-le 2 ei saa juriidiline isik ega tema vara kuuluda teisele isikule. Seega ei saanud munitsipaalettevõtte kui juriidilise isiku vara kuuluda linnale ning Narva-Jõesuu linn ei saanud ka endale mittekuuluvat vara volikogu 2001. a otsusega ja üleandmise aktiga kostjale üle anda. Vara oleks võinud üle minna AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) asutamisel. Seda aga ei toimunud. 30.Riigikohtu istungil jäi hageja oma kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. Lisaks palus hageja kostjalt välja nõuda seoses kassatsioonkaebusega kantud kohtukulud 31 917 krooni 60 senti. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 31.Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 342 lg 1 p-le 5, 353 lg-tele 1 ja 3 ning - le 362 tuginedes tuleb apellatsioonikohtu otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. 32.Hageja on kassatsioonkaebuses vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osaliselt, üksnes põhjenduste osas, paludes Riigikohtult nende muutmist. Ringkonnakohtu resolutsiooni peale ei ole kaebust esitatud. See on iseenesest mõistetav, kuna hagi rahuldati. 33.Riigikohus on kaebuse lahendamisel TsMS 353 lg 1 kohaselt üldjuhul seotud kassatsioonkaebuse piiridega. Riigikohus ei või TsMS 353 lg 3 kohaselt tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid, vaid tema otsus peab põhinema alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Kontrollida saab vaid seda, kas ringkonnakohus on kohtuotsuses õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Nii ei saa Riigikohus käesoleval juhul tühistada ringkonnakohtu otsust ega saata asja tagasi apellatsioonikohtule uueks arutamiseks, kuna ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni peale kaevatud ei ole. Kui Riigikohus saadaks asja uueks arutamiseks, väljuks ta nii kassatsioonkaebuse piiridest kui paneks hageja olukorda, kus viimase hagi võib uuel läbivaatamisel jääda hoopis rahuldamata. Soovides seda riski välistada, ongi hageja eeldatavasti piirdunud kaebusega apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste peale. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi saab Riigikohus muuta üksnes osas, mis puudutab materiaalõiguse kohaldamist. Protsessiõiguse normi olulise rikkumise kindlakstegemisel asjaolude tuvastamise või tõendite hindamise käigus ei saa Riigikohus ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid ümber hinnata. Asja materjalidest ei nähtu TsMS 333 lg-s 1 nimetatud protsessiõigusenormi rikkumist, mis annaks Riigikohtule vastavalt TsMS 353 lg-le 5 õiguse väljuda kaebuse piiridest. Kuna kaebuses esitatud väidete alusel protsessiõiguse normide rikkumise kohta ei saa Riigikohus ringkonnakohtu otsust tühistada ega asja tagasi saata, jätab kolleegium kassatsioonkaebuses esitatud väited protsessiõiguse normide rikkumise kohta läbi vaatamata. 34.Asjas on tuvastatud asja lahendamiseks olulisena järgmist: 1) 17. septembril 1996. a sõlmisid hageja ja ME Narva-Jõesuu EKMK laenulepingu ja selle alusel anti laen üle; 2) laen on jäänud tagastamata; 3) Narva-Jõesuu Linnavolikogu 17. juuli 1997. a otsusega nr 59 kujundati ME Narva-Jõesuu EKMK ümber neljaks aktsiaseltsiks: AS Jõesuu Kinnisvara, AS Jõesuu Veetilk, AS Jõesuu Soojatootja ja AS Jõesuu Heakord; 4) Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 22. juuli 1997. a korralduse nr 269 p-s 4 nähti ette, et ME Narva-Jõesuu EKMK soojavarustusosakonna vara ning sellega kaasnevad õigused ja kohustused lähevad üle AS-le Jõesuu Soojatootja, kuid soojavarustusosakonna vara hulgas ei olnud katlamaja ega laenulepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust; 5) katlamaja ja laenulepingust tulenev võlgnevus otsustati üle anda Narva-Jõesuu linnalt AS-le Jõesuu Soojatootja Narva-Jõesuu Linnavolikogu 1. märtsi 2001. a otsusega nr 81 ning katlamaja ja võlg anti üle 12. aprillil 2001. a allkirjastatud vara üleandmis-vastuvõtuaktiga. Leht 4 / 5 3-2-1-116-03 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2003. a kohtuotsus Ro...

35.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (1997. a kehtinud redaktsioonis) 56 lg 1 kohaselt oli juriidiliste isikute ühinemine ja jagunemine lubatud ainult seaduses sätestatud juhtudel. Sama kehtis selle paragrahvi 2. lõike järgi ka juriidilise isiku ümberkujundamise kohta. Alates 1. septembrist 1995 reguleeris munitsipaalettevõtte ühinemist, jagunemist ja ümberkujundamist ÄS 509, mis võimaldas kanda munitsipaalettevõtteid äriühinguna äriregistrisse. Munitsipaalettevõtte ümberkujundamise võimalused sätestas ÄS 509 lg 4. Munitsipaalettevõtte ümberkujundamisel kohaldati ÄS 509 lg 2 kohaselt mitmeid äriseadustikus äriühingute ümberkujundamist reguleerivaid norme. Muuhulgas kohaldati ÄS -e 478, 485 ja 487, millest kõigist ilmneb, et ümberkujundamisena peeti seaduses silmas juhtumit, kui munitsipaalettevõte jätkab tegevust mõne äriühingu vormis, kuid ainult tervikuna ning kõigi seniste õiguste ja kohustuste kandjana. Äriseadustik ei näinud ega näe ka praegu ette võimalust ümberkujundamise menetluses luua ühest juriidilisest isikust mitu juriidilist isikut. Selline võimalus on olemas üksnes äriühingu jagunemise menetluses (ÄS 434 lg 7). Äriseadustiku 509 lg 8 nägi ette ka võimaluse munitsipaalettevõtete ühinemiseks, kuid võimalust munitsipaalettevõtete jagunemiseks seaduses ei olnud. Eelnimetatud TsÜS 56 alusel võib seega asuda seisukohale, et munitsipaalettevõtted ei saanud äriregistrisse kandmise eesmärgil jaguneda, ümberkujundamine oli aga võimalik üksnes tervikuna ja mitte erinevateks ühinguteks. Seega võib pidada Narva Linnavolikogu 17. juuli 1997. a otsust nr 59 ME Narva- Jõesuu EKMK ümberkujundamise kohta neljaks aktsiaseltsiks vähemalt juriidiliselt ebakorrektseks. Ometi võib munitsipaalettevõtte baasil äriühingute loomist pidada ka lihtsalt nelja aktsiaseltsi asutamiseks. Siin oleks aga võinud kohaldada ÄS 5 lg-d 2 ja 7, mille kohaselt senised munitsipaalettevõtte kohustused «ära kaduda» ei saanud, vaid läksid üle ettevõtte või selle osa omandajale ning nende eest võis jääda vastutus ÄS 5 lg 3 kohaselt ka Narva-Jõesuu linnale. Apellatsioonikohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole otsuse tegemisel eelnimetatud seaduse sätetest juhindunud. Riigikohus ei saa ise tuvastada, et vaidlusalusest laenulepingust tulenev kohustus läks üle just AS-le Jõesuu Soojatootja, ega hinnata seejuures tõendeid, mh AS Jõesuu Soojatootja laenusumma kinnitamise õiendit. Seda saaks teha alama astme kohtud, kuid Riigikohtul ei ole protsessuaalset võimalust saata asja uueks arutamiseks. 36.Ringkonnakohus on põhjendanud hagi rahuldamist sellega, et laenu tagastamise kohustus läks AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis) üle Narva- Jõesuu Linnavolikogu 1. märtsi 2001. a otsusega nr 81 ning 12. aprillil 2001. a Narva- Jõesuu linna ja AS Jõesuu Soojatootja (pankrotis) allkirjastatud vara üleandmis-vastuvõtuaktiga. Kolleegium märgib, et võla ülekandmise eelduseks on TsK 220 lg 1 järgi võlausaldaja nõusolek võla ülekandmiseks, st võlausaldaja peab olema avaldanud tahet, et edaspidi vastutab tema nõude täitmise eest uus võlgnik. Ringkonnakohtu otsuses ei ole selgesõnaliselt tuvastatud, et hageja oleks andnud nõusoleku võla ülekandmiseks Narva-Jõesuu linnalt AS-le Jõesuu Soojatootja (pankrotis) vara üleandmis-vastuvõtuaktiga. Vastupidise tuvastamine eeldab aga tõendite uut hindamist ja asjaolude tuvastamist, mida Riigikohus ise teha ei saa ja milleks ta ka asja uueks arutamiseks ei saa saata. 37.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka hageja taotlus kassatsiooniastmes kantud kohtukulu väljamõistmiseks. J. ODAR V. KÕVE T. TAMPUU 3-2-1-116-03 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2003. a kohtuotsus Ro... Leht 5 / 5