SISUKORD Sissejuhatus 9 Liblikate kehaehitus 10 Liblikate süsteemist ja nomenklatuurist 16 Kes on päevaliblikas? 18 Tundla tipp on paksenenud 19 Tiibadel ülaküljel pole puukooremustrit 21 Tiibade asend on erinev 24 Keha pole kuigi karvane 24 Nukk ei ole peidetud 27 Päevaliblikate talitlus ja käitumine 27 Temperatuur 27 Toitumine 31 Meeleelundid 34 Tiivakiri 38 Päevaliblikate elutsükkel 46 Talvitumine 61 Fenoloogia 62 Rändliblikad 66 Päevaliblikate fauna kujunemine Eestis 70 Arvukuse muutused 72 Päevaliblikate elupaigaeelistus 74 Liblikate leviku iseärasused Eestis 78 Liblikate seire 83 Liblikate kaitse 84 Liblikate kogumine ja vaatlemine 90 Välitööd 93 Kollektsiooni koostamise alused 94 Eesti liblikafauna uurimisest 101 EESTI JA LÄHIALADE PÄEVALIBLIKAD 104 Punnpealased (Hesperiidae) 104 1. Tõmmupunnpea (Erynnis tages) 104 2. Tutt-kasspunnpea (Carcharodus flocciferus) 105 3. Väike-täpikpunnpea (Pyrgus malvae) 106 4. Marana-täpikpunnpea (Pyrgus serratulae) 107 5. Vahulille-täpikpunnpea (Pyrgus alveus) 108 6. Uneliblikas (Heteropterus morpheus) 108 7. Kollatähn-kuldpunnpea (Carterocephalus palaemon) 109 8. Musttähn-kuldpunnpea (Carterocephalus silvicola) 110 9. Harilik viirgpunnpea (Thymelicus lineola) 111
10. Aruheina-viirgpunnpea (Thymelicus sylvestris) 113 11. Komapunnpea (Hesperia comma) 114 12. Niidupunnpea (Ochlodes sylvanus) 115 Ratsulibliklased (Papilionidae) 116 13. Mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne) 116 13A. Punalaik-apollo (Parnassius apollo) 117 14. Puriliblikas (Iphiclides podalirius) 118 15. Pääsusaba (Papilio machaon) 119 Põualibliklased (Pieridae) 120 16. Harilik sinepiliblikas (Leptidea sinapis) 121 17. Niidu-sinepiliblikas (Leptidea juvernica) 122 18. Koiduliblikas (Anthocharis cardamines) 123 19. Põualiblikas (Aporia crataegi) 124 20. Suur-kapsaliblikas (Pieris brassicae) 124 21. Väike-kapsaliblikas (Pieris rapae) 125 22. Naeriliblikas (Pieris napi) 126 23. Harilik reseedaliblikas (Pontia daplidice) 127 23A. Lõuna-reseedaliblikas (Pontia chloridice) 129 23B. Harilik loogaliblikas (Euchloe ausonia) 130 24. Raba-võiliblikas (Colias palaeno) 131 25. Ruuge-võiliblikas (Colias crocea) 132 25A. Stepi-võiliblikas (Colias myrmidone) 133 26. Niidu-võiliblikas (Colias hyale) 134 27. Lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni) 135 Nurmenukulibliklased (Riodinidae) 136 28. Nurmenukuliblikas (Hamearis lucina) 136 Sinilibliklased (Lycaenidae) 137 29. Leek-kuldtiib (Lycaena phlaeas) 137 30. Violetjas kuldtiib (Lycaena helle) 138 31. Suur-kuldtiib (Lycaena dispar) 140 32. Valgetäpp-kuldtiib (Lycaena virgaureae) 141 33. Pruun-kuldtiib (Lycaena tityrus) 142 34. Siniläik-kuldtiib (Lycaena alciphron) 143 35. Puna-kuldtiib (Lycaena hippothoe) 144 36. Kase-siilaktiib (Thecla betulae) 145 37. Violett-siilaktiib (Favonius quercus) 145 38. Rohetiib (Callophrys rubi) 146 39. Jalaka-kannustiib (Satyrium w-album) 147 40. Toominga-kannustiib (Satyrium pruni) 148 41. Tamme-kannustiib (Satyrium ilicis) 149
42. Pisi-sinitiib (Cupido minimus) 150 43. Harilik siilaksinitiib (Cupido argiades) 151 43A. Hele-siilaksinitiib (Cupido alcetas) 152 44. Kevadsinitiib (Celastrina argiolus) 153 45. Liivatee-sinitiib (Pseudophilotes vicrama) 154 46. Kukeharja-sinitiib (Scolitantides orion) 155 47. Lutserni-sinitiib (Glaucopsyche alexis) 156 48. Nõmme-tähniksinitiib (Maculinea arion) 157 48A. Luha-tähniksinitiib (Maculinea teleius) 158 49. Soo-tähniksinitiib (Maculinea alcon) 159 50. Ogasäär-sinitiib (Plebejus argus) 160 51. Mesika-sinitiib (Plebejus idas) 163 51A. Sarikherne-sinitiib (Plebejus argyrognomon) 164 52. Jõhvika-sinitiib (Plebejus optilete) 165 53. Triip-tumetiib (Aricia eumedon) 165 54. Laik-tumetiib (Aricia artaxerxes) 167 54A. Terastiib (Aricia nicias) 168 55. Niidu-sinitiib (Polyommatus semiargus) 169 55A. Hele-taevastiib (Polyommatus dorylas) 170 56. Harilik taevastiib (Polyommatus amandus) 171 57. Ristikheina-taevastiib (Polyommatus icarus) 172 58. Ere-taevastiib (Polyommatus bellargus) 173 59. Rohekas taevastiib (Polyommatus coridon) 175 59A. Esparseti-viirsinitiib (Polyommatus damon) 176 Koerlibliklased (Nymphalidae) 177 60. Rohetäpik (Argynnis paphia) 177 61. Hõbetäpik (Argynnis aglaja) 178 62. Suur-pärlmuttertäpik (Argynnis adippe) 179 63. Väike-pärlmuttertäpik (Argynnis niobe) 180 64. Niidutäpik (Argynnis laodice) 181 65. Peegeltäpik (Issoria lathonia) 182 66. Luhatäpik (Brenthis ino) 183 67. Kirburohutäpik (Boloria eunomia) 185 68. Varane kannikesetäpik (Boloria euphrosyne) 186 69. Suur-kannikesetäpik (Boloria titania) 187 70. Harilik kannikesetäpik (Boloria selene) 188 71. Põhja-kannikesetäpik (Boloria freija) 189 72. Tume-kannikesetäpik (Boloria dia) 190 72A. Võsa-kannikesetäpik (Boloria thore) 191 73. Norra kannikesetäpik (Boloria frigga) 192 74. Harilik sootäpik (Boloria aquilonaris) 193 75. Admiral (Vanessa atalanta) 194 76. Ohakaliblikas (Vanessa cardui) 195
77. Päevapaabusilm (Inachis io) 196 78. Koerliblikas (Aglais urticae) 196 79. Väike-kärbtiib (Polygonia c-album) 197 80. Nõgeseliblikas (Araschnia levana) 198 81. Kollatähn-pajuliblikas (Nymphalis polychloros) 199 82. Valgetähn-pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas) 201 83. Leinaliblikas (Nymphalis antiopa) 202 84. Suur-kärbtiib (Nymphalis vaualbum) 202 85. Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) 203 86. Teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) 205 87. Tähnik-võrkliblikas (Melitaea cinxia) 206 88. Jumika-võrkliblikas (Melitaea phoebe) 207 89. Lõuna-võrkliblikas (Melitaea didyma) 208 90. Tume-võrkliblikas (Melitaea diamina) 210 91. Väike-võrkliblikas (Melitaea aurelia) 211 92. Niidu-võrkliblikas (Melitaea athalia) 212 93. Haavalumik (Limenitis populi) 213 94. Väikelumik (Limenitis camilla) 214 95. Väike-kiirgliblikas (Apatura ilia) 215 96. Suur-kiirgliblikas (Apatura iris) 216 97. Orasheinasilmik (Pararge aegeria) 217 97A. Kirju-tumesilmik (Lasiommata megera) 218 98. Varane tumesilmik (Lasiommata petropolitana) 219 99. Harilik tumesilmik (Lasiommata maera) 220 100. Sõõrsilmik (Lopinga achine) 221 101. Villpea-aasasilmik (Coenonympha tullia) 222 102. Kirju-aasasilmik (Coenonympha arcania) 224 103. Helmika-aasasilmik (Coenonympha glycerion) 225 104. Vareskaera-aasasilmik (Coenonympha hero) 227 105. Kollakas aasasilmik (Coenonympha pamphilus) 228 106. Rohusilmik (Aphantopus hyperantus) 230 107. Kesasilmik (Maniola jurtina) 231 108. Nurmikusilmik (Hyponephele lycaon) 231 109. Harilik tõmmusilmik (Erebia ligea) 232 109A. Laane-tõmmusilmik (Erebia euryale) 233 109B. Nurmiku-tõmmusilmik (Erebia aethiops) 234 110. Põhja-tõmmusilmik (Erebia embla) 235 111. Harilik valgesilmik (Melanargia galathea) 237 111A. Luste-nõmmesilmik (Hipparchia alcyone) 237 112. Harilik nõmmesilmik (Hipparchia semele) 238 113. Harilik rabasilmik (Oeneis jutta) 240 Värvitahvlid 242 Lisa 1. Eestis ja naaberaladel esinevad päevaliblikad 286
SISSEJUHATUS Päevaliblikad on ühed kõige silmatorkavamad putukad. Nad on oma põneva elutsükli ja mitmekesise tiivakirjaga aastatuhandeid köitnud inimeste tähelepanu. Suurte kehamõõtmete ja hästimärgatavate liigitunnuste tõttu on päevaliblikate jälgimine looduses ja määramine võimetekohane igaühele. Eestikeelseid liblikamäärajaid on ilmunud mitu. Neist kaks 1927. aastal ilmunud Eesti päevaliblikad Wilhelm Peterseni sulest ning Jaan Viidalepa ja Tõnu Mölsi Eesti suurliblikate määraja 1. köide (1963) olid pühendatud eranditult päevaliblikatele. Kõiki Eesti territooriumil esinevaid päevaliblikaid käsitleti viimati Jaan Viidalepa ning Hans Remmi Eesti liblikate määrajas (1996). Kõik need raamatud olid igati ajakohased, kajastades Eesti päevaliblikate levikut, arvukust ja fauna liigilist koosseisu niisugusena, nagu see toona oli. Loodus meie ümber on aga pidevas muutumises ning seetõttu vananevad loodus raamatud varem või hiljem paratamatult. Lisaks on ülalmainitud raamatutest praeguseks saanud bibliograafilised rariteedid, mida isegi antikvariaatidest naljalt leida ei õnnestu. Kuna viimase kõiki Eesti päevaliblikaid käsitleva teose ilmumisest on möödunud juba peaaegu 20 aastat, oli tekkinud möödapääsmatu vajadus koostada uus ülevaade, et kajastada vahepeal toimunud muutusi ning vahendada loodushuviliste uuele põlvkonnale kaasaegset emakeelset teavet meie päevaliblikate kohta. Käesoleva raamatu eesmärk on tutvustada meil elavaid päevaliblikaid, nende elukäiku ning elupaiku ja olla teejuhiks nende kaunite loomade elu tundmaõppimisel. Raamatust leiab ka juhised liblikate vaatlemiseks ja kogumiseks. Raamatu üldosa on illustreeritud Eestis pildistatud fotodega. Olulise osa raamatust moodustavad fototahvlid ja liigikirjeldused Eesti päevaliblikatest. Nendes on toodud kõik Eesti alal leitud päevaliblikate liigid. Lisatud on ka liike, kes esinevad meie naaberaladel ja võivad samuti meile sattuda. Fototahvlitel kujutatud liblikad on pildistatud teaduslike kogude eksemplaridest. Vaid nii on võimalik näidata kõiki olulisi määramistunnuseid ja saada mõistliku Sissejuhatus 9
aja jooksul pilte kõikidest liikidest. Nende abil peaks igaüks suutma Eesti looduses ette sattunud päevaliblika ära määrata. Loodame, et raamat annab oma panuse meie looduse paremaks tundmaõppimiseks ja seeläbi ka selle paremaks hoidmiseks. Oleksime rõõmsad, kui raamatust saavad innustust needki inimesed, kes näevad end tulevikus putukateadlasena. Raamatu valmimisel olid hindamatuks abiks erinevad kollektsioonid: Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseumi ja Eesti Loodusmuuseumi entomoloogilised kollektsioonid, ent ka Jari Junnilaineni, Urmas Jürivete, Aare Lindti, Teet Rubeni, Nikolai Savenkovi, Andro Truuverki ja Erki Õunapi erakogud. Käsikirja kommenteerisid ja aitasid parandada Mati Martin, Ly Lindman, Toomas Tammaru, Tiit Teder ja Anu Tiitsaar, kellele autorid sügavat tänu avaldavad. LIBLIKATE KEHAEHITUS Kõigepealt vaatleme liblikate kehaehitust. Paljusid neist mõistetest ja tunnustest, mida järgnevalt käsitleme, on vaja teada ka raamatus toodud liblikate määramisel. Liblikate keha koosneb kolmest osast pea, rindmik ja tagakeha. Kehal eristatakse selgmist ja kõhtmist poolt. 10 Eesti päevaliblikad
PEA. Pea külgedel asuvad suured liitsilmad. Nende vahele lauba ülaservale kinnituvad tundlad. Tundlad on liblikatel enamasti pikad ja saledad. Pea alaküljele kinnituvad karvased alahuulekobijad, mis sirutuvad lauba eesservast ettepoole. Pealtvaates meenutavad kobijad ettepoole ulatuvaid töntsakaid sarvi. Kobijate vahel asub puhkeasendis spiraaliks keerdunud imilont. RINDMIK. Rindmik koosneb kolmest kokkukasvanud lülist. Neid lülisid nimetatakse pea poolt alates eesrindmikuks, keskrindmikuks ja tagarindmikuks. Eesrindmik on tavaliselt üsna väike, kesk- ja tagarindmik aga tunduvalt suuremad, sest nende selgmisele poolele kinnituvad tiivad keskrindmikule ees tiivad ja tagarindmikule tagatiivad. Rindmik on liblikatel tavaliselt kaetud pikemate või lühemate karvadega. Iga rindmikulüli kõhtmisele poolele kinnituvad jalad eesrindmikule eesjalad, keskrindmikule keskjalad ja tagarindmikule tagajalad. Jalad koosnevad viiest osast puus, pöörel, reis, säär ja käpp. Jalad kinnituvad rindmikulülidele jäigalt puusa abil, millele järgneb pöörel. Kesksääre tipus on tavaliselt üks paar kannuseid, tagasääre tipus aga üks või kaks paari kannuseid. Lisaks kannustele võib säärel olla veel mitmesuguseid ogasid. Käpp on tavaliselt viielüliline, tipulülil asub kaks küünist. Enamasti on liblikate jalad kaetud soomustega. TAGAKEHA. Tagakeha on liblikate keha kõige pikem osa. Emastel liblikatel koosneb tagakeha seitsmest nähtavast kehalülist, isastel aga kaheksast lülist. Tagakeha on kaetud soomuste ja karvadega. Tagumistes tagakehalülides asuvad suguelundid ehk genitaalid. Emastel liblikatel võib väljast näha olla muneti, isastel aga valvid (tugevad jätked emase tagakeha paigalhoidmiseks paaritumise ajal). Isase pääsusaba valvid, (vasakul) emase pääsusaba muneti. Liblikate kehaehitus 11
Paarituvad nõmmesilmikud. Tiivad. Tiivad koosnevad kahest õhukesest kitiinmembraanist, mida toetavad tiivasooned. Tiibadel eristatakse ülakülge ja alakülge. Ülakülg on pealtvaates näha siis, kui liblika tiivad on avatud. Alakülge näeme kõige paremini siis, kui liblikas on tiivad keha kohale kokku pannud. Tiivasooned moodustavad iseloomuliku kujuga võrgustiku ja piiritlevad niimoodi tiibadel väiksemaid alasid. Sageli on tiivasooned paremini nähtavad tiibade alaküljel. Eestiivad on suuremad ja põhiplaanilt kolmnurkse kujuga. Tagatiivad on väiksemad ja nende kuju on ümaram. Tiiva kõige kehapoolsemat osa nimetatakse kannaks. Tiiva välimist, kehast kõige kaugemal asuvat osa kutsutakse tipuks. Lisaks kannale ja tipule on tiibadel olemas ka taganurk. Kannaosa ja tipuosa vahele jääv tiivaserv on eesserv, tipuosa ja taganurga vahele jääb välisserv, taganurga ja kannaosa vahele aga tagaserv. Tiiva välisservaga piirnevat ala nimetatakse servisealaks. Tiiva keskosa nimetatakse keskalaks ning kannale kõige lähemal asuvat ala kannaosaks. 12 Eesti päevaliblikad
Tiibade osad ja soonestus. Liblikate kehaehitus 13
Tiibade kanna- ja keskosas piiritlevad tiivasooned kolmnurkse suletud ala, mis kannab nimetust kesksulg. Kesksulu välimine soon on keskristsoon (Ks). Tiibade kannaosast lähtub eessoon (Sc), kesksulu eesservast kuni 5 kodarsoont (R), kesksulu tipust ja välisservast kokku 3 kesksoont (M) (mõnikord võivad viimane kodarsoon ja esimene kesksoon olla ühistüvelised), tagaservast aga 2 küünarsoont (Cu). Otse tiiva kannast taganurga või -servani kulgeb aga 1 2 tagasoont (A). Kõigi liblikate tiibade välisserval on rida pikemaid või lühemaid karvakesi, mida nimetatakse tiivanarmasteks. Mõnikord ei ole tiibade välisserv ühtlaselt sirge ega kumer, vaid pikemate või lühemate väljaulatuvate jätketega siilakutega. Siilak ja tiivanarmad jalakakannustiiva tagatiival. Siilak Tiivanarmad Liblikate tiivad on enamasti kaetud soomustega. Kirjude liblikate muster ehk tiivakiri tuleneb sellest, et tiival on erinevat värvi soomuseid, millest moodustuvad liigiomased mustrid. Tiivakirjas saab eristada mitmesuguseid elemente. Ristvööt on tiibadel esserva poolt tagaserva poole kulgev joon, mis võib asuda nii tiiva keskel kui ka servas. Pikivöödiks nimetatakse tiiva kannast välisserva poole kulgevat joont. Tähn on taustast eristuv väiksem ala, mis võib olla mitmesuguse kujuga ümarast pikerguseni. Tähnidest eristatakse vahel kesktähni, mis asub keskristsoonel. Kõigil päevaliblikatel ei ole selgelt eristatavat kesktähni. Tulenevalt mustri asu kohast eristatakse ka servisetähne ja kannatähne. Kui selgelt eristuv teist värvi ala katab suurema pinna, nimetatakse seda piirkonda laiguks. Sarnaselt tähnidele võivad laigud olla mitmesuguse kujuga. Kui üks tähn või laik asub teise, suurema ning erinevat värvi laigu sees, nimetatakse niisugust mustrielementi silmlaiguks. Tiivasoomuste vahel leiame sageli ka erinevaid karvu, mis on pikemad ja tihedamad tiibade kannaosas ning tagaserva lähedal. 14 Eesti päevaliblikad
KOERLIBLIKLASED (Nymphalidae) Koerlibliklased on kogu maailmas laialt levinud sugukond väga mitmesuguse suuruse ja tiivakirjaga liblikaid. Koerlibliklaste hulka kuulub suur hulk enamasti tagasihoidlikes pruunides toonides värvunud silmikuid, ent siia kuuluvad ka mitmed väga suured ning eredalt sätendavate tiibadega troopikaliigid. Nii Vanas kui Uues Maailmas leidub rändava eluviisiga koerlibliklasi, kelle erinevad põlvkonnad kasvavad üles üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel. Kõigi koerlibliklaste eesjalad on taandarenenud. Euroopast on seni leitud üle 200 liigi koerlibliklasi, Eestist aga 54 liiki. 60. ROHETÄPIK Argynnis paphia TAHVEL 22 VÄLIMUS. Siruulatus 55 65 mm. Tiibade ülakülg isastel liblikatel oranž, emastel enamasti rohekaspruun. Vormil valesina (TAHVEL 20) on tiibade ülakülg tugevasti tumenenud, tume rohekashall. Tiibade servisel rida nurgelisi, välisalas kaks rida ümmargusi musti tähne. Tiibade kesk- ja kannaosas leidub veel hulk mitmesuguse kujuga musti tähne, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Tiivasooned tumenenud, isaste eestiiva küünar- ja tagasoontel asub neli laia musta lõhnatriipu. Tiivanarmad isastel oranžid, emastel valkjad, soonte kohal tumenenud. Eestiiva alakülg oranž, heledam kui ülakülg, valdavalt mustade, ent tipuosas rohekate tähnidega. Tagatiiva alakülg kergelt läikiv tumeroheline, mitme hõbedase ristvöödi ja välisalas kahe rea rohekate laikudega. Serviseala tihti violetse tooniga. FENOLOOGIA JA ELUVIISID. Metsaliik, esineb ennekõike metsateedel ja -lagendikel, sihtidel, metsaservades jne. Liblikate lennuaeg ulatub juuli algusest augusti keskpaigani. Röövikud toituvad kannikestel (Viola), nt sookannikesel (V. palustris), koerkannikesel (V. canina) ja karvasel kannikesel (V. hirta). Talvituvaks arengujärguks on röövik. LEVIK EUROOPAS. Laialt levinud Vahemere rannikult (puudub Pürenee poolsaare lõunaosas) Skandinaavia ning Soome keskosani. Koerlibliklased 177
LEVIK JA STAATUS EESTIS. Kogu Eestis laialt levinud tavaline päevaliblikas. SARNASED LIIGID. Emasele rohetäpikule sarnaseid liblikaid Põhja-Euroopas pole. Isaste ülakülg meenutab teisi suuri täpikuid (niidutäpik, hõbetäpik, pärlmuttertäpikud), ent mitme hõbedase ristvöödiga tagatiiva alakülje järgi on teda kerge neist liikidest eristada. 61. HÕBETÄPIK Argynnis aglaja TAHVEL 22 VÄLIMUS. Siruulatus 45 61 mm. Tiibade ülakülg oranž, servisel kaks kitsast musta vööti, kannaosa eriti tagatiibadel laialt tumenenud. Servise läheduses rivi nurgelisi musti tähne, välisalas rida ümmargusi musti laike. Tiibade kesk- ja kanna osas hulk mitmesuguse kujuga musti laike, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Tiivasooned tumenenud, tiivanarmad musta-kollasekirjud. Eestiiva alakülg oranž, heledam kui ülakülg, valdavalt mustade, tipuosas rohekate või kergelt läikivate hõbedaste tähnidega. Tagatiiva alakülg kahvatukollane, kesk- ja kannaosa laialt rohekas. Servisel rida piklikke läikivaid hõbedasi laike, tiiva kesk- ja kannaosas hulk ovaalseid või kergelt nurgelisi läikivaid hõbedasi laike. FENOLOOGIA JA ELUVIISID. Avamaastikuliik, esineb nii niisketel kui kuivadel niitudel, metsaservades ja -lagendikel, teeservades jne. Liblikate lennuaeg ulatub juuni lõpust augusti keskpaigani. Röövikud toituvad kannikestel (Viola), nt võsakannikesel (V. riviniana), koerkannikesel (V. canina), sookannikesel (V. palustris) jne. Talvituvaks arengujärguks on röövik. LEVIK EUROOPAS. Laialt levinud Vahemere rannikult Skandinaavia ning Soome keskosani. LEVIK JA STAATUS EESTIS. Kogu Eestis laialt levinud tavaline päevaliblikas. SARNASED LIIGID. Nii suuruse kui tiivakirja poolest meenutab hõbetäpik ennekõike pärlmuttertäpikuid ja peegeltäpikut. Erinevalt neist liblikatest ei ole hõbetäpiku tagatiiva alaküljel eraldiseisvate pruunide tähnide rida ning välisala on seetõttu laialt kollane (joonis lk 180). 178 Eesti päevaliblikad
62. SUUR-PÄRLMUTTERTÄPIK Argynnis adippe TAHVEL 23 VÄLIMUS. Siruulatus 47 60 mm. Tiibade ülakülg oranž, servisel kaks kitsast musta vööti, kannaosa eriti tagatiibadel laialt tumenenud. Servise läheduses rida nurgelisi musti tähne, eestiiva välisalas 5 6, tagatiiva välisalas enamasti 3 ümmargust musta laiku. Tiibade kesk- ja kannaosas hulk mitmesuguse kujuga musti laike, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Tiivasooned tumenenud, tiivanarmad musta-kollasekirjud. Isaste eestiiva küünar soontel kaks selget lõhnatriipu. Eestiiva alakülg oranž, heledam kui ülakülg, valdavalt mustade, tipuosas oranžide või kergelt läikivate hõbedaste tähnidega. Tagatiiva alakülg kahvatukollane, kannaosa rohekas, keskosa kohati pruun. Servisel rida ümaraid, kesk- ja kannaosas hulk ovaalseid või kergelt nurgelisi läikivaid hõbedasi laike. Välisalas rida pruune, enamasti väikese hõbedase tuumaga laike. Vormil cleodoxa on hõbedane värvus asendunud helekollasega (tahvel 23). FENOLOOGIA JA ELUVIISID. Avamaastikuliik, esineb nii niisketel kui kuivadel niitudel, metsaservades ja -lagendikel, teeservades jne. Liblikate lennuaeg ulatub juuni lõpust augusti keskpaigani. Röövikud toituvad kannikestel (Viola), nt võsakannikesel (V. riviniana), koerkannikesel (V. canina), sookannikesel (V. palustris) jne. Talvituvaks arengujärguks on muna. LEVIK EUROOPAS. Laialt levinud Vahemere rannikult Skandinaavia ning Soome keskosani. LEVIK JA STAATUS EESTIS. Kogu Eestis laialt levinud tavaline päevaliblikas. SARNASED LIIGID. Kõige sarnasem on natuke väiksem väike-pärlmuttertäpik. Sel liigil on aga tagatiiva ülakülje välisalas 4 5 ümmargust musta laiku, tagatiiva alakülje kesksulus enamasti must punkt (joonis lk 180) ning isaste eestiiva ülaküljel puuduvad lõhnatriibud. Lisaks esineb väike-pärlmuttertäpik ainult kuivades elupaikades. Mõlemale pärlmuttertäpikule sarnased on ka hõbetäpik ja peegeltäpik. Ligikaudu suur-pärlmuttertäpiku suuruse hõbetäpiku tagatiiva alakülje välisalas pole eraldiseisvate pruunide tähnide rida (joonis lk 180). Väike-pärlmuttertäpikust natuke väiksema peegeltäpiku tagatiiva alaküljel pole rohekat värvust (joonis lk 180). Koerlibliklased 179
Hõbetäpik Suur-pärlmuttertäpik Väike-pärlmuttertäpik Peegeltäpik 63. VÄIKE-PÄRLMUTTERTÄPIK Argynnis niobe TAHVEL 23 VÄLIMUS. Siruulatus 41 52 mm. Tiibade ülakülg oranž, servisel kaks kitsast musta vööti, kannaosa eriti tagatiibadel laialt tumenenud. Servise läheduses rida nurgelisi musti tähne, eestiiva välisalas enamasti 6, tagatiiva välisalas 4 5 ümmargust musta laiku. Tiibade kesk- ja kannaosas hulk mitmesuguse kujuga musti laike, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Tiivasooned tumenenud, tiivanarmad musta-kollasekirjud. Eestiiva alakülg oranž, heledam kui ülakülg, valdavalt mustade, tipuosas oranžide või kergelt läikivate hõbedaste tähnidega. Tagatiiva alakülg kahvatukollane, kannaosa rohekas, keskosa enamasti laialt pruun. Servisel rida ümaraid, kesk- ja kannaosas hulk ovaalseid või kergelt nurgelisi läikivaid hõbedasi laike. Kesksulu kannaosas enamasti väike must tähn. Välisalas rida pruune, tavaliselt väikese hõbedase tuumaga laike. Vormil eris on hõbedane värvus asendunud helekollasega (tahvel 24). FENOLOOGIA JA ELUVIISID. Avamaastikuliik, eelistab kuivi niite, loopealseid ja nõlvakuid, ent esineb ka nõmmemaastikul. Liblikate lennuaeg ulatub juuni lõpust augusti keskpaigani. Röövikud toituvad kannikestel (Viola), nt võsakannikesel (V. riviniana), aaskannikesel (V. tricolor), koerkannikesel (V. canina) jne. Talvituvaks arengujärguks on muna. 180 Eesti päevaliblikad
LEVIK EUROOPAS. Laialt levinud Vahemerest Skandinaavia ja Soome lõunaosani. LEVIK JA STAATUS EESTIS. Leide on teada riigi mitmetest osadest, ent liik on lokaalse levikuga ja puudub suurtel maa-aladel Kesk-Eestis nähtavasti täielikult. Esinemiskohtades võib väike-pärlmuttertäpik mõnikord olla üsna arvukas. SARNASED LIIGID. Väike-pärlmuttertäpikule sarnased on suur-pärlmuttertäpik, hõbetäpik ja peegeltäpik. Nende liikide eristamist tutvustatakse suurpärlmutter täpikut käsitlevas peatükis lk 179. 64. NIIDUTÄPIK Argynnis laodice TAHVEL 24 VÄLIMUS. Siruulatus 50 62 mm. Tiibade ülakülg oranž, servis must, kannaosa eriti tagatiibadel laialt tumenenud. Tiibade servisel rida nurgelisi tähne, välisalas kaks rida ümmargusi musti laike. Tiibade kesk- ja kannaosas leidub veel hulk mitmesuguse kujuga musti laike, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Tiivanarmad kollakad, sooned eestiival tumenenud. Isase eestiiva tagasoontel kaks selget lõhnatriipu, emase eestiiva tipus valge laik. Eestiiva alakülg oranž, heledam kui ülakülg, kanna- ja keskosas selgete, välisalal ja tipuosas väga ähmaste tumedate tähnidega. Tagatiiva alakülje kannaosa rohekaskollane, üksikute pruunide ristvöötidega. Ligikaudu tiiva keskelt kulgeb väikeste valgete tähnide rida, sellest serva pool on tiib roosakasvioletne, ähmaste lillakate, rohekate või pruunide laikudega. FENOLOOGIA JA ELUVIISID. Niiskemaid elupaiku eelistav metsaliik, esineb metsa teedel ja -lagendikel, sihtidel, metsa- ja põlluservades jne. Liblikate lennuaeg ulatub juuli esimesest poolest augusti keskpaigani. Röövikud toituvad kannikestel (Viola), kirjanduses on peamise toidutaimena mainitud sookannikest (V. palustris). Talvituvaks arengujärguks on röövik. LEVIK EUROOPAS. Idapoolse levikuga liik, peale endiste NL-i maade esineb veel Rumeenias, Ungaris, Slovakkias, Poolas ja Saksamaa kirdeosas. Niidutäpikuid kohatakse ka Lõuna-Soomes, ent seda liiki peetakse seal rändliblikaks. Üksikuid isendeid on tabatud ka Rootsis ja Taanis. Koerlibliklased 181
LEVIK JA STAATUS EESTIS. Üle kogu maa levikud enamasti vähearvukas liik, kes on tavalisem riigi idaosas. SARNASED LIIGID. Suuruse poolest sarnanevad niidutäpikule rohetäpik, hõbetäpik ja pärlmuttertäpikud. Tagatiiva alakülg pole ainsalgi neist liikidest jagunenud kannapoolseks kollaseks ning servapoolseks violetseks alaks. 65. PEEGELTÄPIK Issoria lathonia TAHVEL 25 VÄLIMUS. Siruulatus 35 50 mm. Tiibade ülakülg oranž, servisel kaks kitsast musta vööti, kannaosa eriti tagatiibadel laialt tumenenud. Välisalas on kaks rida ümmargusi kuni ovaalseid musti laike. Tiibade kesk- ja kannaosas leidub veel hulk mitmesuguse kujuga musti tähne, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Eestiiva välisserv on kergelt nõgus, tiiva tumedamas tipuosas on 3 4 väikest heledamat laiku. Tiivasooned enamasti tumenenud, tiivanarmad musta-kollasekirjud. Eestiiva alakülg oranž, tipuosas hõbedaste ja läikivate, mujal mustade, enamasti ümmarguste laikudega. Tagatiiva alakülg kollase-pruunikirju, paljude suurte läikivate hõbedaste laikudega. FENOLOOGIA JA ELUVIISID. Avamaastikuliik, eelistab kuivi niite, teeservi, nõlvakuid jne. Eesti oludes on peegeltäpik bivoltiinne, esimese põlvkonna liblikad lendavad mai keskpaigast juuni keskpaigani, teise põlvkonna liblikad aga juulis ja augustis. Röövikud toituvad kannikestel (Viola), ennekõike aaskannikesel (V. tricolor), põldkannikesel (V. arvensis) ja koerkannikesel (V. canina). Talvituvaks arengujärguks on röövik. LEVIK EUROOPAS. Laialt levinud Vahemerest Skandinaavia ning Soome lõunaosani. LEVIK JA STAATUS EESTIS. Üle kogu maa levinud vähearvukas liik. Veel mõnikümmend aastat tagasi loeti peegeltäpikut sisserändajaks, kes ei suuda meil talvituda. Praegu esineb peegeltäpik vähemalt Kagu-Eestis püsivalt ning on riigi selles osas ka arvukam kui mujal. SARNASED LIIGID. Suuruse poolest meenutab peegeltäpik luhatäpikut ja teisi 182 Eesti päevaliblikad
väikesi täpikuid, ent nendel liblikatel pole kunagi tagatiiva alaküljel suurt hulka hõbedasi laike. Hõbetäpikul ja pärlmuttertäpikutel on tagatiiva alaküljel samuti palju hõbedasi laike, ent erinevalt peegeltäpikust leidub seal rohkem või vähem rohekat tooni, samuti pole nende liikide puhul eestiiva välisserv nõgus. Suur-pärlmuttertäpik ja hõbetäpik on lisaks ka peegeltäpikust selgelt suuremad (joonis lk 180). 66. LUHATÄPIK Brenthis ino TAHVEL 25 VÄLIMUS. Siruulatus 30 42 mm. Tiibade ülakülg oranž, servis laialt must, selle kannapoolne serv sakiline. Servise kõrval rida piklikke musti tähne, välisalas rida ümmargusi musti tähne. Tiibade kesk- ja kannaosas leidub veel hulk mitmesuguse kujuga musti laike, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku musta ristvöödi. Tiibade kannaosa eriti tagatiibadel laialt tumenenud. Tiiva sooned enamasti tumenenud, tiivanarmad musta-kollasekirjud. Eestiiva alakülg oranž, tipuosas kollakas, heledam kui ülakülg, valdavalt mustade laikudega. Tagatiiva alakülje keskala helekollane, kannaosa valdavalt kollane, kohati helepruuni kirjaga. Välisala tumedam pruuni-kollasekirju, väikeste tumedate silmlaikude reaga. Välisala kannapoolses osas kulgeb katkendlik väikeste violetsete laikude vööt. FENOLOOGIA JA ELUVIISID. Nii avamaastikus kui metsades esinev liik, keda kohatakse niitudel, luhtadel, nõlvakutel, metsateedel jne. Kuigi luhatäpikut võib leida väga mitmesugustest biotoopidest, on ta niiskemates elupaikades reeglina sagedasem kui päris kuivades kohtades. Liblikate lennuaeg ulatub juuni kesk paigast juuli lõpuni. Röövikud toituvad angervaksal (Filipendula ulmaria), angerpistil (F. vulgaris) ja vaarikal (Rubus idaeus). Talvituvaks arengujärguks on muna või röövik. LEVIK EUROOPAS. Laialt levinud Vahemere põhjarannikust Skandinaavia põhjaja Soome keskosani. LEVIK JA STAATUS EESTIS. Kogu Eestis laialt levinud tavaline päevaliblikas. SARNASED LIIGID. Ülakülje kirja poolest sarnaneb luhatäpik teistele väikestele Koerlibliklased 183
täpikutele (kannikesetäpikud, kirburohutäpik, harilik sootäpik). Põhja-Euroopas esinevatest täpikutest on kõige sarnasem Eestist seni leidmata võsa-kannikesetäpik, kelle tagatiiva alakülje keskalas on samuti lai puhaskollane vööt. Sel liigil on aga tagatiiva kannaosa palju tumedama oranži kirjaga, violetseid laike leidub ka tiiva servise läheduses ning tumedad laigud tiibade ülaküljel on palju suuremad kui luhatäpikul. Teiste Eestis esinevate väikeste täpikute tagatiiva alaküljel pole selget puhaskollast ristvööti. Luhatäpik Võsa-kannikesetäpik Varane kannikesetäpik Harilik kannikesetäpik Põhja-kannikesetäpik Suur-kannikesetäpik Tume-kannikesetäpik Harilik sootäpik Norra kannikesetäpik Kirburohutäpik 184 Eesti päevaliblikad