TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND Eesti keele osakond Helen Türk KIHNU MURRAKU VOKAALIDEST Bakalaureusetöö Juhendajad dotsent Ellen Niit, teadur Pärt

TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND Eesti keele osakond Helen Türk KIHNU MURRAKU VOKAALIDEST Bakalaureusetöö Juhendajad dotsent Ellen Niit, teadur Pärtel Lippus TARTU 2010

SISUKORD SISSEJUHATUS... 3 1. SAARTE MURRE... 5 1.1. Saarte murde vokalism... 5 1.2. Kihnu murrakurühm... 6 1.2.1. Kihnu murraku vokalism... 6 2. KIHNU MURRAKU VOKAALIDE AKUSTIKAST... 9 2.1. Eesti ja eesti murrete vokaalisüsteemidest... 9 2.1.1. Eesti vokaalisüsteem... 9 2.1.2. Eesti murrete vokaalisüsteemidest... 10 2.2. Analüüsitud materjal ja meetod... 11 2.3. Rõhulise silbi lühikeste vokaalide kvaliteedist... 11 2.4. Rõhuta silbi lühikeste vokaalide kvaliteedist... 15 2.5. Rõhulise ja rõhuta silbi lühikeste vokaalide võrdlus... 17 2.6. Kihnu ja standardkeele rõhulise ja rõhuta silbi vokaalide võrdlus... 20 KOKKUVÕTE... 24 KIRJANDUS... 26 SUMMARY... 28 LISAD... 30 2

SISSEJUHATUS Käesolev bakalaureusetöö Kihnu murraku vokaalide akustikast on samal teemal koostatud seminaritöö edasiarendus. Kihnu murrakurühm kuulub südaeesti murderühma saarte murde hulka ning teda võiks nimetada siirdemurrakuks saarte ja läänemurde vahel. Eesti murretest on enim uuritud Võru vokaale (vt Teras 2003, Pajusalu jt 2000), Kihnu murrak aga on akustiliselt veel täiesti uurimata valdkond. Seda siiski teenimatult, kuna Kihnus esineb väga omapäraseid jooni, mida mujal ei leidu. Selle bakalaureusetöö eesmärk ongi uurida Kihnu rõhulise ja rõhuta silbi lühikeste vokaalide kvaliteeti. Töö koosneb kahest peatükist, mis on omakorda jaotatud alapeatükkideks. Esimeses peatükis kirjeldatakse saarte murret ning selle vokalismile iseloomulikke jooni. Samuti antakse ülevaade Kihnu murraku vokalismile omastest tunnustest. Saarte murde vokalismi kirjeldamisel toetutakse Varje Lonni ja Ellen Niidi (2002) saarte murde kirjeldusele, Kihnu murraku vokalismile iseloomulike tunnuste välja toomisel kasutatakse peamiselt Mari Musta 1994. aastal peetud loengu käsikirja. Teine peatükk koosneb kuuest alapeatükist. Sissejuhatavalt tutvustatkse eesti ja eesti murrete vokaalisüsteeme, samas antakse ka väike ülevaade sellest, mida on eesti vokaalide kohta varem uuritud. Peamiselt keskendutakse selles peatükis Kihnu vokaalide kvaliteedi akustilisele analalüüsimisele. Teise osa teises alapeatükis kirjeldatakse analüüsimaterjali ja meetodit. Analüüsimisel on kasutatud Kihnu saarelt Lemsi külast pärit naiskeelejuhi MP spontaanses kõnes esinevaid esmavältelistes CVCV-sõnades olevaid vokaale. Meetodina on kasutatud formantanalüüsi ning mõõtmised on tehtud programmiga Praat (Boersma, Weenink 2009). Mõõdetud on lühikeste vokaalide kolme esimese formandi sagedused. Kolmandas ja neljandas alapeatükis esitatakse Kihnu rõhulise ja rõhuta silbi vokaalide mõõtmise tulemused ning analüüs, järgmises alapeatükis võrreldakse neid tulemusi omavahel. Analüüsimisel on eeskujuks Arvo Eegi ja Einar Meisteri 1994. aastal avaldatud artikkel eesti vokaalide sihtväärtuste kohta hääldus- ja tajuruumis. 3

Kuuendas alapeatükis võrreldakse Kihnu ja eesti standardkeele lühikesi vokaale nii rõhulises kui ka rõhuta silbis. Võrdluse aluseks on võetud Arvo Eegi ja Einar Meisteri (1998) eesti standardkeele kohta tehtud uurimus, mis käsitleb rõhulise ja rõhuta silbi vokaalide kestusi ja formandisagedusi kolmes kestusastmes. Bakalaureusetöös on kasutatud tähiseid F1, F2 ja F3, mis märgivad formante sageduse kõrgenevas järjekorras. 4

1. SAARTE MURRE Saarte murre kuulub südaeesti murderühma. Saarte murde alla kuuluvad Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Kihnu murrakurühmad. Selles murdes on palju erijooni, mida mandril ei esine (õ > ö, laulev intonatsioon) (Pajusalu jt 2009: 127 128). Näiteks on kõnemeloodia igal saarel erinev: Saaremaal on laulev intonatsioon ning Hiiumaa ja Kihnu lauseintonatsioon erinevad peamiselt küsilause enamasti tõusva helikõrguse poolest (Lonn, Niit 2002: 11). Saartel on olnud kontaktid rootsi keelega, mistõttu võib kõnemeloodia olla sellest keelest mõjutusi saanud (Pajusalu jt 2009: 127). 1.1. Saarte murde vokalism Järgmised saarte murde vokalismile omased jooned iseloomustavad lühikesi vokaale (Lonn, Niit 2002: 23 33). 1. Esisilbi ja- > jä-: janu 'janu', jäksama 'jaksama'. 2. Lühike ä on esisilbis püsinud: täma 'tema', nämad 'nemad'. 3. õ esineb Pöidel, Muhus ja Kihnus, õ > ö on levinud Saaremaal ja Hiiumaal. 4. Lühike e on madaldunud r, n ja h ees: ärned 'herned', äraldi 'eraldi'. 5. Lühike o võib sõnuti kõrgeneda naaberhäälikute (eriti h ja nasaalide) kõrval: luhakas 'lohakas'. 6. u on sõnuti madaldunud: podi 'pudi', kommel 'kummel'. 7. Lühike ü on üldiselt püsinud. 8. i on madaldunud: mette 'mitte', kerves 'kirves'. 9. Vokaalharmooniat ei esine, v.a Kihnus, kus on säilinud ä- ja ü-harmoonia ja tagavokaalse sõna järgsilbis on vaid õ ja tagapoolsem e: külä 'küla', õdõ 'õde'. 10. Sisekaolised on mõned noomeni käändevormid: valvrid 'valvurid', sörmde 'sõrmede'. 11. Lõpukadu on toimunud samadel tingimustel kui teistes põhjaeesti murretes: istukil(i) 'istukil'. 5

12. Kui esimene silp ei ole ülipikk, siis teine silp on poolpikk nii lahtises kui kinnises silbis. 13. i > ü labiaalkonsonandi mõjul: sõna pisut on püsut, pime on püme. 1.2. Kihnu murrakurühm Kihnu murrakut räägitakse Kihnus, Manija saarel ja Ruhnus. Kihnu murrak kuulub saarte murde hulka, aga selles on ka palju ühisjooni lähimate mandrimurrakutega (eriti Tõstamaa ja Häädemeestega). (Must 1994: 1) Saarte murrakutest on Kihnul kõige rohkem ühisjooni Muhuga. Kõige omapärasem on Kihnule iseloomulik kõnemeloodia, mida nimetatakse nn laulvaks intonatsiooniks. (Saar, Valmet 1997) Kihnu murrakurühma võib vaadelda kui siirdemurrakut saarte ja läänemurde vahel ning seal on tekkinud mitmeid uuendusi, mida südaeesti alal ei esine (Pajusalu jt 2009: 133). 1.2.1. Kihnu murraku vokalism Kihnu murraku vokalism on väga vaheldusrikas ja pakub palju põnevat uurimismaterjali. Järgmised Kihnule omased jooned käivad lühikeste vokaalide kohta (Must 1994: 12 18). 1. Kihnu vokalismi kõige eripärasemaks jooneks võib pidada i > jõ tagavokaalsetes sõnades, nagu ljõna 'lina', jõlus 'ilus'. 2. Kihnus esineb järjekindel vokaalharmoonia, säilinud on nii ä- kui ü-harmoonia: isä 'isa', igävüs 'igavus'. Tagavokaalsete sõnade järgsilpides on võimalik vaid tagavokaal õ: põlõ 'pole'. 3. Järgsilpide vokalismis muutus hi > he: köhemä 'köhima', jaht: jahe 'jaht: jahi' 4. Nagu üldiselt eesti murdeis esineb nõrga hõngushääliku h järel assimilatsioon: vähä 'vähe', ei lähä 'ei lähe'. 5. Järgsilbis o, kui esimeses silbis on o: toro 'toru'. 6

6. Sisekadu ja lõpukadu sarnased teiste murretega. Vokaal on kadunud a- ja ä- tüvelistest (lendmä 'lendama') ning i- ja u-tüvelistest (rüemmä 'röövima') verbidest. Esineb ka hilist vokaalikadu: mtte 'mitte'. 7. Esineb velarisatsioon, kus ä asemel on -ja-: kjaru 'käru', njagu 'nägu', kjask 'käsk' (Must 1998: 151). Pearõhulise silbi eesvokaal muutub teise silbi tagavokaali mõjul samuti tagavokaaliks (Sang 2009: 810). 8. Mõnikord on esimese silbi lühike vokaal pikenenud: aavalik 'avalik', uuvitav 'huvitav', äävitama 'hävitama' (Saar, Valmet 1997: 37). Kihnu murraku vokalismile mõningaid iseloomulikke jooni saarte murdes ei esine. Kui saarte murdes on üldiselt õ asemel ö, siis Kihnus kasutatakse õ-d. Saarte murdes ei ole üldiselt ka vokaalharmooniat, Kihnu murrakus aga on säilinud ä- ja ü-harmoonia. Esisilbi ja- on saartel muutunud jä-ks, Kihnus on esisilbi ja- säilinud. Järgmised Kihnu murrakule iseloomulikud jooned iseloomustavad pikki vokaale. Teiste murretega võrreldes on Kihnus diftongistumine ulatuslikum (Saar, Valmet 1997: 36 37). 1. Laadivahelduse tagajärjel tekkinud hilisdiftongides on kõrge vokaal esikomponendis püsinud: (nuga:) nua, kõrge järelkomponent on madaldunud (tigu:) tio. 2. Pikad madalad ja keskkõrged täishäälikud on diftongistunud: mua 'maa', suabas 'saabas', muutumatuna on püsinud i ja ü. 3. Diftongistunud ei ole laadivahelduse tagajärjel tekkinud pikad vokaalid, nagu (pada:) paa, (mädä 'mäda':) mää. 4. Teisevälteline pikk vokaal on võinud konsonantühendi ees lüheneda: (kuulma:) kulda, (lõõts:) lõtsa. 5. Diftongi ü-line järelkomponent on püsinud: leüge 'leige', täüs 'täis'. Kuna Kihnus on ulatuslik diftongistumine, võikski selle töö jätkuks olla diftongide uurimine. Iseäranis huvitav on Kihnus esinev metateetiline palatalisatsioon, kus siirdesegmendiks on e ja järgnev konsonant on palataliseeritud. See puudutab ainult 7

tagavokaalseid sõnu ( ᵉ : ; ᵉ : ). Tingimuseks on ka i kadu teises silbis. (Sang 2009: 811) Arvo Eek nimetab neid vorme ülilühikese i- või e-ga lõppevateks diftongideks, mis on tekkinud rõhulise silbi vokaalile järgneva konsonandi palatalisatsiooni nihkest (Eek 2008: 131). 8

F1, Hz 2. KIHNU MURRAKU VOKAALIDE AKUSTIKAST 2.1. Eesti ja eesti murrete vokaalisüsteemidest 2.1.1. Eesti vokaalisüsteem Eesti kirjakeeles esineb pearõhulises silbis üheksa lühikest ja pikka vokaali, ning järgsilbis viis vokaali: /i, e, u, o, a/. Vokaali kvaliteeti saab määratleda kolme parameetri alusel: huulte asend, keele kõrgus ja keele ees- või tagapoolsus (Wiik 1991: 39). Eesti vokaalfoneemid liigituvad F1 vs F2 hääldusruumis (vt joonis 1, lisa 3) kolme kõrgusastmesse (kõrged, keskkõrged ja madalad vokaalid) ning kolme ees- ja tagapoolsust märkivasse klassi (ees-, kesk- ja tagavokaalid) (Eek, Meister 1994: 408 409). F2, Hz 2000 1800 1600 1400 1200 1000 800 600 400 200 0 0 100 i ü u 200 e ö õ o 300 400 500 ä a 600 700 Joonis 1. Eesti vokaalid hääldusruumis (Eek, Meister 1994: 412 põhjal). 9

2.1.2. Eesti murrete vokaalisüsteemidest Saaremaa pearõhulise silbi vokaale on uurinud Ellen Niit (2005). Saaremaa murrakutes on kaheksa vokaali: /a, o, u, ä, e, ö, i, ü/. Standardkeele /õ/ Saaremaal peaaegu puudub. See on muutunud keskkõrgeks ümardatud eesvokaaliks, sarnanedes lühikese ja pika /ö/- ga. /õ/ esineb ainult Ida-Pöides. (Niit 2005: 113). Nagu eesti standardkeeles, on Muhu murrakus pearõhulises silbis üheksa vokaali: madalad vokaalid /a/ ja /ä/, keskkõrged vokaalid /e/, /o/, /õ/ ja /ö/, ning kõrged vokaalid /i/, /ü/ ja /u/. Vanemate inimeste kõnes võivad keskkõrged vokaalid /e/, /ö/ ja /o/ olla kõrgenenud, juhul kui nad on pikad või ülipikad. Nooremate inimeste kõnes on kergelt kõrgenenud keskkõrge eesvokaal /e/. (Niit 2007 241 242). Eesti murretest on palju uuritud Võru vokaale. Pire Teras (2003) on oma doktoritöös käsitlenud lõunaeesti vokaalisüsteemi, täpsemalt Võru pikkade vokaalide kvaliteedi muutumist. Samuti on võru vokaale uurinud Merike Parve (lühikeste monoftongide akustika), Karl Pajusalu (järgsilpide vokaalide muutused Lõuna-Eesti murretes) ja Sulev Iva (vokaalharmoonia erandid) (Pajusalu jt 2000). Lõunaeesti murretes saavad pearõhulises silbis lühikestest vokaalidest esineda üheksa vokaali Mulgi ja Tartu murdes /i, ü, e, ö, ä, õ, u, o, a/ ning kümme vokaali Võru murdes /i, ü, e, ö, ä, õ, i, u, o, a/. Võru järgsilpides võivad esineda /i,, ü, u, e,, (ö), (o), ä, a/. Lõunaeestis on ä- ja ü-harmoonia. (Teras 2003: 16 18) Liina Leemet on oma bakalaureusetöös (2005) käsitlenud Varbla ja Mihkli murraku pikkade ja ülipikkade vokaalide kvaliteeti ning lahtiste silpide vokaalide kestusi. Läänemurdes on üheksa lühikest vokaali: /a, ä, e, o, ö, õ, i, u, ü/ ning kaheksa pikka vokaali, sest pikk /ü/ on diftongistunud. Ka saarte murdega on läänemurdel tihedaid kontakte olnud (Pajusalu jt 2009: 135). 10

2.2. Analüüsitud materjal ja meetod Kihnu murraku vokaalide analüüsimisel on aluseks Kihnu saarelt Lemsi külast pärit keelejuhi MP (naisinformant, sündinud 1891. aastal) spontaanse kõne viis helilindistust. Neli helilindistust pärinevad Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiivist. Nendest kolm (F0183-02, F0184-01, F0184-02) on lindistanud Aino Valmet 1970. aastal ning ühe (F0188-02) on lindistanud Jüri Valge ja Aino Valmet samuti 1970. aastal. Need lindistused on litereerimata. Üks helilindistus (EMH0257) on võetud Eesti Keele Instituudi murdearhiivist. Selle on lindistanud Theodor Saar ja Mari Must 1961. aastal ning litereerinud Mari Must. Murdelindistused on digitaliseeritud wav-formaadis kvantimissagedusega 48 Hz. Akustilisel analüüsil on kasutatud tarkvara Praat (Boersma, Weenink 2009). Vokaalide keskmistatud formantväärtused on esitatud nii tabelite kui joonistena (F1 vs F2 vokaaliruumis ja F3 vs F2 vokaaliruumis). Statistilisel analüüsil ja jooniste tegemisel on kasutatud Microsoft Wordi programmi Excel. Keelejuhi spontaansest kõnest on kasutatud esmavältelisi CVCV-sõnu. Uuritud on rõhulise ja rõhuta silbi vokaalide akustilisi omadusi. Selleks on mõõdetud keelejuhi vabas kõnes esinevate lühikeste vokaalide kolme esimese formandi sagedused vokaali keskelt. Kokku on mõõdetud 292 häälikut, millest 145 asusid esisilbis (vt lisa 1) ning 147 järgsilbis (vt lisa 2). Erinevaid sõnu, kus need häälikud esinesid, oli kokku 59. 2.3. Rõhulise silbi lühikeste vokaalide kvaliteedist Häälikud kõlavad eri inimeste kõnes erinevalt, isegi üks ja sama inimene ei saa juba öeldud sõna või häälikut täpselt samamoodi korrata. Iga häälikut mõjutavad teda ümbritsevad häälikud, nii eelnevad kui ka järgnevad. Üleminek ühelt häälikult teisele püütakse võimalikult sujuvaks teha. Veel mõjutab häälikuid positsioon sõnas, näiteks on esimese silbi täishäälik lühem kui teises silbis olev täishäälik. (Hint 1998: 32 33) Üldiselt piisab vokaalide kirjeldamiseks esimese kolme formandi sageduse mõõtmisest, kuid tuleb esitada nende suhtelised väärtused, sest igal kõnelejal on erisugune kõnetrakt. Meestel näiteks on kõnetrakt suurem kui naistel ja seetõttu on 11

nende formandid ka madalama sagedusega. (Ladefoged 2005: 38 45) Üsna palju varieerub erinevatel kõnelejatel kõrgemate formantide asukoht (Ladefoged 2006: 187). Kuigi meeste ja naiste hääled erinevad helikõrguse poolest, on nad vokaalide kvaliteedi kirjeldamisel siiski võrreldavad, sest edastatav informatsioon on sama (Ladefoged 2005: 40). Seega peaks käesolevas töös uuritud naiskeelejuhi spontaanses kõnes esinevad vokaalid andma üldise pildi Kihnu vokaalide kvaliteedist. Kihnu rõhulise silbi lühikeste vokaalide keskmistatud formantväärtused keelejuht MP kõnes on toodud tabelis 1, kus vokaali järel on sulgudes esitatud mõõtetud vokaalide arv. Joonisel 2 on kujutatud nende vokaalide paiknemist F1 vs F2 formantruumis. Kihnu murrakus on üheksa lühikest vokaali: /a, ä, e, õ, o, ö, i, ü, u/. Keelejuht MP CVCV-sõnades vokaali /ö/ ei leidunud. Lühikest /ö/-d esineb eesti keeles üldse vähe ning peamiselt onomatopoeetilis-deskriptiivseis sõnades (köhima, röhkima) (Kask 1980: 35). Keelejuht MP hääldusandmete põhjal võib Kihnu esimese silbi vokaalisüsteemi kirjeldada joonise 2 abil. Vokaali F1 sagedus näitab selle kõrgusastet ning F2 sagedus ees- ja tagapoolsust (Eek, Meister 1994: 408). F1 alusel jagunevad keelejuht MP rõhulise silbi lühikesed vokaalid kolme kõrgusastmesse: kõrged /i, ü, u/, keskkõrged /e, õ, o/ ja madalad /ä, a/. Mõõdetud vokaalidest on kõige kõrgem vokaal /ü/, mille F1 väärtus on 381 Hz ning madalaim vokaal on /a/, mille F1 väärtus on 725 Hz. Keskkõrgetest vokaalidest on kõrgeim /õ/ (F1 = 474 Hz) ja madalaim /o/ (F1 = 537 Hz). Tuleb märkida, et /õ/-häälik on üsna kõrge (madala F1-ga), mistõttu see võiks olla ka kõrgenenud keskkõrge vokaal. Kõrgeks vokaaliks aga /õ/-d nimetada ei saa, sest ta ei osale morfofonoloogilises vokaalidevahelduses. Kui teised eesti kõrged vokaalid on muutunud astmevahelduslike sõnade nõrga astme konsonandi kao tõttu tekkinud diftongis vastavateks keskkõrgeteks vokaalideks (pidu: peo, süsi: söe), siis /õ/ puhul sellist muutust ei ole toimunud (sõda: sõja) (Eek 2008: 75). 12

F1, Hz Tabel 1. Keelejuht MP esisilbi lühikeste vokaalide keskmistatud formantväärtused (hertsides) koos standardhälvetega (SH) Vokaal (n) F1 SH F2 SH F3 SH /o/ (13) 537 75 1092 250 2671 228 /u/ (23) 420 59 1238 250 2709 325 /e/ (24) 493 51 2120 179 2877 136 /a/ (32) 725 124 1687 106 2828 236 /õ/ (12) 474 126 1558 207 2912 217 /ä/ (19) 627 72 2011 86 2792 174 /i/ (14) 414 56 2278 320 2930 124 /ü/ (8) 381 43 1908 79 2890 249 F2, Hz 2500 2000 1500 1000 500 200 i ü u 300 400 e ä õ o 500 600 700 a 800 900 Joonis 2. Keelejuht MP esisilbi lühikeste vokaalide paiknemine F1 vs F2 formantruumis. Ristid joonisel tähistavad standardhälbe piire. Ees- ja tagapoolsust tähistava F2 sageduste põhjal saab Kihnu rõhulise silbi lühikesi vokaale liigitada eesvokaalideks /i, ü, e, ä/ ja tagavokaalideks /u, o, õ, a/. Eespoolseim vokaal on /i/ (F2 = 2278 Hz) ning tagapoolseim /o/ (F2 = 1092 Hz). 13

Traditsiooniliselt peaks /u/ olema /o/-st tagapoolsem. Siin on aga /u/ F2 keskmisteks väärtuseks saadud 1238 Hz, /o/ F2 = 1092 Hz. /o/ puhul on selgelt näha, et selle F2 väärtused erinevad helilindistuseti. Kuna spektogramm sisaldab lisaks hääliku kvaliteedile ka muud teavet kõneleja kohta (tema emotsioone, tervislikku seisundit märkiv teave) (Eek 2008: 38), võib põhjuseks olla lindistuste kvaliteet või keelejuhi emotsionaalne seisund. /u/ F2 väärtused on aga üsna kõikuvad erinevad helilindistuseti ja ka sõnuti. Siin võivad rolli mängida teda ümbritsevad häälikud. Võib täheldada, et sõnas juba on /u/ F2 väärtused üldiselt üle 1000 Hz ja sõnas tuli alla 1000 Hz. See näitab, et /j/-i mõjul võib /u/ hääldus olla muutunud /o/-poolsemaks. See nähtus on sarnane lõunaeesti murretega, kus esineb /u/~/o/ vaheldust (joba 'juba', moro 'muru') (Kask 1980: 37). Arvo Eek ja Einar Meister on öelnud (1994: 409), et eesti keele /õ/-d ei saa liigitada keskvokaaliks, kuna F1 vs F2 formantruumis on selle kaugus tagavokaalist /a/ väike. Ka Kihnu esisilbis olev lühike /õ/ paikneb selgesti tagavokaalide hulgas, olles vokaalist /a/ isegi tagapoolsem (/õ/ F2 = 1558 Hz ja /a/ F2 = 1687 Hz). Kolmanda formandi sagedust mõjutab palju huulte asend ja seetõttu on kolmanda formandi väärtus mõnes keeles olulisem kui teises. Inglise keeles näiteks piisab kahe esimese formandi sageduse mõõtmisest (Ladefoged 2005: 40), aga eesti keeles ei saa kõrgeid ja keskkõrgeid eesvokaale ainult esimese kahe formandi põhjal eristada (Eek, Meister 1994: 405). Eesti keeles on F3 alusel labialiseerimata /i, e, ä, a/ ja labialiseeritud vokaalide /ü, ö, o, u/ piir ca 2200 Hz juures. Kõik vokaalid, mis sellest piirist ülespoole jäävad, on ümardamata ning allapoole jäävad on ümardatud. (Eek, Meister 1994: 411). Kihnu keelejuhi puhul asub see piir kõrgemal, jäädes ca 2800 Hz juurde (vt joonis 3). Selle põhjal jagunevad Kihnu esisilbi lühikesed vokaalid mööndustega ümardamata /i, e, ä, a/ ja ümardatud /o, u, ü/ vokaalideks. Mööndustega seepärast, et vokaali /ä/ F3 on 2792 Hz, mis jääb üsna 2800 Hz lähedale, ja vokaali /ü/ F3 on 2890 Hz, mis ületab 2800 Hz piiri. Erandina tuleb vaadelda /õ/-d, sest madalama F3-ga kuulub ümardamata /õ/ ümardatud vokaalide hulka (Eek, Meister 1994: 411). Kihnu lühikese /õ/ võib liigitada siiski ümardamata vokaaliks, kuna selle F3 ületab 2800 Hz piiri. 14

F3, Hz 3500 i ü õ 3000 e ä a u o 2500 2000 1500 1000 500 3000 2500 2000 1500 F2, Hz 0 1000 500 0 Joonis 3. Keelejuht MP esisilbi lühikeste vokaalide paiknemine F2 vs F3 formantruumis. Ristid joonisel tähistavad standardhälbe piire. 2.4. Rõhuta silbi lühikeste vokaalide kvaliteedist Tabelis 2 on toodud rõhuta silbi lühikeste vokaalide keskmistatud formantväärtused. Joonis 4 kirjeldab rõhuta silbi lühikeste vokaalide paiknemist F1 vs F2 formantruumis. Joonise 4 põhjal võib keelejuht MP rõhuta silbi lühikesed vokaalid F1 sageduste järgi jagada kõrgeteks /i, u/, keskkõrgeteks /e, õ, o/ ja madalateks /ä, a/. Sarnaselt esimese silbiga ei leidu /ö/-häälikut ka teises silbis. Samuti puudub rõhuta silbist /ü/. Kõrgeim mõõdetud vokaalidest on /u/, mille F1 = 366 Hz, ja madalaim on /a/, mille F1 = 682 Hz. Keskkõrgetest vokaalidest on kõrgeim /õ/ (F1 = 491 Hz), vokaal /e/ on /o/-st vaid 9 Hz võrra madalam. Kui vaadata rõhuta silbi lühikeste vokaalide F2 sagedusi, saab need jaotada eesvokaalideks /i, e, ä/ ja tagavokaalideks /u, õ, o, a/. Mõõdetud vokaalidest on eespoolseim /i/ (F2 = 2237 Hz) ja tagapoolseim /u/ (F2 = 939 Hz). Tagapoolsuselt on /a/ 15

F1, Hz ja /õ/ lähedased, /a/ on /õ/-st 21 Hz võrra tagapoolsem. Seepärast ei ole ka siin põhjust /õ/-d keskvokaaliks pidada ning see liigitub tagavokaalide hulka. Tabel 2. Keelejuht MP järgsilbi lühikeste vokaalide keskmistatud formantväärtused (hertsides) koos standardhälvetega (SH) Vokaal (n) F1 SH F2 SH F3 SH /o/ (13) 515 77 1081 301 2661 216 /u/ (14) 354 62 903 123 2526 247 /e/ (30) 524 70 2073 185 2849 163 /a/ (31) 682 134 1615 141 2783 247 /õ/ (12) 491 117 1636 140 2903 136 /ä/ (15) 658 52 2020 114 2825 167 /i/ (32) 395 56 2237 283 2930 187 F2, Hz 2500 2000 1500 1000 500 200 i u 300 400 e ä õ a o o 500 600 700 800 900 Joonis 4. Keelejuht MP järgsilbi lühikeste vokaalide paiknemine F1 vs F2 formantruumis. Ristid joonisel tähistavad standardhälbe piire. 16

F3, Hz Rõhuta silbis võiks Kihnu keelejuhi MP labiaalsete ja illabiaalsete vokaalide piir olla ca 2600 Hz (vt joonis 5). Selle põhjal on /o, u/ labiaalsed ning /i, e, ä, a/ illabiaalsed vokaalid. Kindlasti kuulub ka /õ/ ümardamata vokaalide hulka, selle F3 väärtus on 2903 Hz. 3500 i e ä õ a o u 3000 2500 2000 1500 1000 500 0 3000 2500 2000 1500 1000 500 0 F2, Hz Joonis 5. Keelejuht MP järgsilbi lühikeste vokaalide paiknemine F2 vs F3 formantruumis. Ristid joonisel tähistavad standardhälbe piire. 2.5. Rõhulise ja rõhuta silbi lühikeste vokaalide võrdlus Järgnevalt võrreldakse Kihnu rõhulise ja rõhuta silbi lühikesi vokaale keelejuht MP näitel. Joonisel 6 on esitatud võrdlevalt esi- ja järgsilbi vokaalid F1 vs F2 formantruumis. Eesti vokaalid jagunevad kaheks: vokaalide /a/, /o/ ning /u/ esimene ja teine formant asuvad lähestikku, teise ja kolmanda formandi kaugus üksteisest on suurem; vokaalide /ä, e, ö, i, ü/ esimese ja teise formandi sageduste vahe on suurem, teine ja kolmas 17

F1, Hz formant asuvad üksteisele lähemal. /õ/ ei kuulu kumbagi rühma. (Hint 1998: 62) Kihnus jaotuvad nii rõhulise kui ka rõhuta silbi vokaalid samuti selliselt, kuid materjalist puudub /ö/. Jooniselt 6 on näha, et F1 vs F2 formantruumis asuvad vokaalid /ä, e, i, ü/ üksteisest peaaegu võrdsetel kaugustel, /a/ ja /o/ vaheline kaugus on suurem kui /o/ ja /u/ vaheline kaugus. 2500 2000 1500 F2, Hz 1000 500 0 0 100 200 i ü u 300 400 e ä a õ o 500 600 700 800 Joonis 6. Keelejuht MP rõhulise ( ) ja rõhuta ( ) silbi vokaalid F1 vs F2 formantruumis. Esi- ja järgsilbi lühikeste vokaalide F1 vs F2 formantruum on üsna sarnane. Erandiks on kõrge tagavokaal /u/, mis rõhulises silbis (F2 = 1238 Hz) on eespoolsem kui rõhuta silbis (F2 = 939 Hz). Samuti on esisilbi /u/-ga võrreldes järgsilbi /u/ kõrgem. Võrreldes esisilbi /o/-d järgsilbi /o/-ga selgub, et need asuvad formantruumis üsna lähestikku. /o/-d on formantruumis tagapoolsuselt võrdsed, kuid kõrguselt on järgsilbi /o/ kõrgem kui 18

esisilbi /o/. Selle põhjal saab öelda, et rõhulise silbi /u/ ja /o/ ebatraditsiooniline paiknemine võib tingitud olla /u/ muutumisest eespoolsemaks ehk tsentraliseeritumaks. Tsentralisatsioon on reduktsioon, kus ees- või tagavokaal nihkub akustilises ruumis keskvokaalide suunas (Eek 2008: 102). Kõrge eesvokaal /i/ on rõhulises silbis madalam ja natuke eespoolsem kui rõhuta silbis. Võrreldes rõhulise silbi /e/-ga on rõhuta silbi /e/ madalam ja tagapoolsem. /õ/ on samuti esimeses silbis madalam, kuid vastupidiselt /e/-le on /õ/ teises silbis pisut eespoolsem. Esisilbi /ä/ on kõrgem kui järgsilbi /ä/, vokaal /a/ on aga rõhulises silbis tunduvalt madalam ja eespoolsem kui rõhuta silbis. Nagu eespool öeldud, /ü/-d järgsilbis ei esinenud. Et paremini vokaalide kvaliteedierinevusi hinnata, on hertsides väljendatud formandisagedused teisendatud psühhoakustilise skaala kriitilise riba ühikutesse barkidesse (Eek 2008: 76). Kasutatud on valemit z=[26,81f/(1960+f)] 0,53, kus f on sagedus hertsides ja z on hertsidele vastava sageduse väärtus barkides (Traunmüller 1990: 97 100). Tabelites 3 ja 4 on esitatud rõhulise ja rõhuta silbi lühikeste vokaalide keskmistatud formantväärtused hertsides ja barkides. Kui vokaalide psühhoakustiline kaugus ei ületa ühte barki, kuuluvad nad samasse kvaliteedikategooriasse (Eek, Meister 1998: 226). Kuna MP lühikeste vokaalide vaheline kaugus rõhulises ja rõhuta silbis jääb alla ühe bargi, võib neid kvaliteedi poolest samasteks pidada. Peaaegu kattuvad esi- ja järgsilbi /o/ F2 ja F3 väärtused, mis tähendab, et /o/-d on mõlemas silbis ühtmoodi tagapoolsed ja ümardatud. Samased on ka /ä/ F2 väärtused ning kokku langevad rõhulise ja rõhuta silbi /õ/ F3 väärtused. Erinevus on ainult esi- ja järgsilbi /u/ puhul, mille F2 väärtuste vahe on 1,92 barki, F1 vahe 0,63 ja F3 vahe 0,46 barki. Seega ei kuulu rõhulise ja rõhuta silbi /u/-d samasse kvaliteedikategooriasse, sest F2 väärtuste suur vahe ka barkides näitab, et esisilbis on /u/ tunduvalt eespoolsem kui järgsilbis. Reduktsioon ehk taandumine tähendab, et kui hääldus muutub lõdvemaks, siis häälikule omane kõlavärving võib osaliselt või täielikult kaduda, hääliku kestus lüheneda ja intensiivsus nõrgeneda. Reduktsiooni esineb eriti rõhutus asendis. (Eek 19

2008: 101) Kihnu rõhuta silbi häälikute reduktsioon ei ole tugev, sest vokaalharmoonia tõttu võivad vokaalid olla hästi välja hääldatud. Tabel 3. MP rõhulise silbi lühikeste vokaalide keskmistatud formantväärtused hertsides ja barkides F1 F2 F3 Vokaal (n) Hz Bark Hz Bark Hz Bark /o/ (13) 537 5,24 1092 9,06 2671 14,93 /u/ (23) 420 4,2 1238 9,85 2709 15,03 /e/ (24) 493 4,86 2120 13,4 2877 15,42 /a/ (32) 725 6,71 1687 11,89 2828 15,31 /õ/ (12) 474 4,69 1558 11,34 2912 15,49 /ä/ (19) 627 5,97 2011 13,05 2792 15,22 /i/ (14) 414 4,15 2278 13,88 2930 15,53 /ü/ (8) 381 3,83 1908 12,69 2890 15,45 Tabel 4. MP rõhuta silbi lühikeste vokaalide keskmistatud formantväärtused hertsides ja barkides F1 F2 F3 Vokaal (n) Hz Bark Hz Bark Hz Bark /o/ (13) 515 5,05 1081 9 2661 14,91 /u/ (14) 354 3,57 903 7,93 2526 14,57 /e/ (30) 524 5,13 2073 13,25 2849 15,35 /a/ (31) 682 6,39 1615 11,58 2783 15,41 /õ/ (12) 491 4,84 1636 11,67 2903 15,47 /ä/ (15) 658 6,21 2020 13,08 2825 15,3 /i/ (32) 395 3,97 2237 13,76 2930 15,53 2.6. Kihnu ja standardkeele rõhulise ja rõhuta silbi vokaalide võrdlus Arvo Eek ja Einar Meister (1998) on uurinud kirjakeele rõhulise ja rõhuta silbi vokaalide keskmisi kestusi ning formandisagedusi esimeses, teises ja kolmandas vältes. Jooniste 7 ja 8 koostamisel on kasutatud Arvo Eegi ja Einar Meisteri standardkeele rõhulise ja rõhuta silbi vokaalide keskmisi formandisagedusi esimeses vältes (vt lisa 4 ja 20

F1, Hz 5). Joonisel 7 on kujutatud võrdlevalt Kihnu ja standardkeele rõhulise silbi vokaalide väärtused F1 vs F2 formantruumis. F2, Hz 2500 2000 1500 1000 500 0 0 100 i e i ü e ü õ ö õ u o o u 200 300 400 500 ä ä a 600 a 700 800 Joonis 7. Kihnu ( ) ja standardkeele ( ) rõhulise silbi vokaalid F1 vs F2 formantruumis. Kihnu rõhulise silbi eesvokaalide /i/ ja /e/ ning tagavokaalide /u/ ja /o/ vahelised kaugused F1 vs F2 formantruumis erinevad standardkeele vokaalide vahelistest kaugustest üsna palju. Kõige enam erineb vokaalide /i/ ja /e/ vaheline kaugus: Kihnus asuvad need vokaalid üksteisele lähemal kui standardkeeles. /i/ ja /e/ kõrguste vahe on Kihnus märgatavalt väiksem kui standardkeeles (Kihnus 0,71 barki, standardkeeles 2,35 barki). Samuti on väiksem Kihnu /i/ ja /e/ vahe F2 skaalal (Kihnus 0,48 barki, standardkeeles 1,23 barki), mis tähendab, et eespoolsuselt on Kihnu /i/ ja /e/ üksteisele lähemal kui ühiskeele samad vokaalid. Ka vokaalid /u/ ja /o/ on Kihnus nii kõrguselt kui eespoolsuselt üksteisele lähemal kui ühiskeeles. Kihnus on nende kõrguste vahe 1,04 21

F1, Hz barki, standardkeeles aga 2,12 barki. F2 skaalal jääb nende vokaalide vahele Kihnus 0,79 barki ja standardkeeles 1,61 barki. /a/ ja /o/ asuvad Kihnu keelejuhil üksteisest kaugemal kui standardkeeles. /a/ ja /o/ kõrguste vahe Kihnus ja standardkeeles palju ei erine, kuid eespoolsuselt on nende vokaalide vahe Kihnus tunduvalt suurem kui ühiskeeles (Kihnus 2,83 barki, ühiskeeles 1,54 barki). Teiste vokaalide kaugused nii palju ei erine. /ä/ ja /e/ kaugus nii F1 kui ka F2 skaalal on standardkeeles natuke suurem kui Kihnus. Vokaalide /i/ ja /ü/ kõrguste vahe on Kihnus ja ühiskeeles peaaegu võrdne, kuid eespoolsuselt on nende vokaalide kaugus Kihnus väiksem. Standardkeele ja Kihnu /õ/ ja /o/ vahe F1 skaalal on võrdne, F2 skaalal asuvad need vokaalid Kihnus üksteisele lähemal kui standardkeeles. Rõhuta silbi vokaalide F1 vs F2 formantruumid Kihnus ja standardkeeles on kujutatud joonisel 8. Kihnus võivad järgsilbis esineda kõik üheksa vokaali, kuid sellelt jooniselt puuduvad /ö/ ja /ü/, sest CVCV-struktuuriga sõnades neid ei leidunud. Kirjakeeles saavad järgsilbis olla viis vokaali /a, e, i, u, o/. F2, Hz 2500 2000 1500 1000 500 0 0 100 200 i u u 300 i e õ e o o 400 500 ä a a 600 700 800 Joonis 8. Kihnu ( ) ja standardkeele ( ) rõhuta silbi vokaalid F1 vs F2 formantruumis. 22

Rõhuta silbis on samuti suurim erinevus vokaalide /i/ ja /e/ kauguse vahel. Kihnus asuvad /i/ ja /e/ üksteisele lähemal kui standardkeeles. Kõrguselt on Kihnu /i/ ja /e/ vahe 1,16 barki, ühiskeeles aga jääb nende vahele 2,94 barki. Eespoolsuselt on Kihnu /i/ ja /e/ vahe 0,51 barki, standardkeeles on selleks 1,74 barki. Vokaalide /a/ ja /o/ kõrguste vahe palju ei erine (Kihnus 1,34 barki, ühiskeeles 1,52 barki). Eespoolsuselt asuvad Kihnu /a/ ja /o/ üksteisest kaugemal kui standardkeele vastavad vokaalid. Kihnus jääb nende vahele 2,58 barki, standardkeeles 1,61 barki. Kõige vähem erinevad Kihnu ja standardkeele /u/ ja /o/ kaugus, Kihnus on nende kaugus natuke suurem. Kihnu /o/ ja /u/ kõrguste vahe on 1,48 barki, standardkeeles on see 1,33 barki. F2 skaalal on nende vokaalide vahe Kihnus suurem kui standardkeeles (Kihnus 1,07 barki, standardkeeles 0,52 barki). 23

KOKKUVÕTE Käesolevas bakalaureusetöös uuriti Kihnu murraku rõhulise ja rõhuta silbi lühikeste vokaalide kvaliteeti keelejuht MP spontaanse kõne põhjal. Uurimise all olid esmavältelised CVCV-sõnad. Akustilise analüüsi tulemused näitavad, et esisilbi lühikesed vokaalid jagunevad kõrgeteks /i, ü, u/, keskkõrgeteks /e, õ, o/ ja madalateks /ä, a/ ning eesvokaalideks /i, ü, e, ä/ ja tagavokaalideks /u, o, õ, a/. Kõige kõrgem neist on vokaal /ü/ ning madalaim /a/. Eespoolseim vokaal on /i/ ning tagapoolseim /o/. Tavapäraselt on tagapoolseim vokaal /u/, mis aga keelejuht MP kõnes paikneb /o/-st tunduvalt eespool. /o/ puhul võiks selle vahetuse põhjuseks pidada lindistuste erinevat kvaliteeti või keelejuhi emotsionaalset seisundit. Lühikese /u/ kvaliteeti võivad mõjutada teda ümbritsevad teised häälikud. Rõhuta silbis olevad lühikesed vokaalid saab jagada kõrgeteks /i, u/, keskkõrgeteks /e, õ, o/, ja madalateks /ä, a/ ning ees- /i, e, ä/ ja tagavokaalideks /u, õ, o, a/. Mõõdetud vokaalidest on kõrgeim /u/ ja madalaim /a/, eespoolseim on /i/ ning tagapoolseim /u/. Rõhuta silbi /o/ ja /u/ paiknevad formantruumis tavapäraselt, vokaal /u/ on /o/-st tagapoolsem. Kummaski silbis polnud võimalik /ö/-d mõõta, kuna seda üheski CVCVstruktuuriga sõnas ei esinenud. Samuti puudus rõhuta silbist /ü/. Rõhulise ja rõhuta silbi lühikesi vokaale võrreldes selgub, et nende formantruum on üsna sarnane. Üldjuhul on kõik esisilbi vokaalid järgsilbi vokaalidega võrreldes kas kõrgemad või madalamad ja ees- või tagapoolsemad. Need erinevused aga ei ole väga suured. Erandina paistab silma vokaal /u/, mis on rõhulises silbis eespoolsem ja madalam kui rõhuta silbis. Vokaalide formandisageduste teisendamisel psühhoakustilise skaala kriitilise riba ühikutesse selgus, et rõhulise ja rõhuta silbi vokaalide psühhoakustiline kaugus ei ületa ühte barki, mis tähendab, et nad kuuluvad samasse kvaliteegikategooriasse. Kuna esi- ja järgsilbi /u/ F2 väärtuste vahe on 1,92 barki, siis Kihnu keelejuhi materjalis rõhulise ja rõhuta silbi /u/-d ei ole kvaliteedilt samased. Võrreldes Kihnu ja standardkeele rõhulise silbi vokaalide kaugusi F1 vs F2 formantruumis selgus, et kõige rohkem erinevad /e/ ja /i/ omavahelised kaugused. Kihnus on nendevaheline kaugus väiksem kui standardkeeles. Suurem erinevus on ka /u/ ja /o/ kauguste vahel, mis on samuti Kihnus väiksem kui ühiskeeles. Sarnaselt 24

rõhulise silbiga erinevad ka rõhuta silbis kõige rohkem Kihnu ja standardkeele /i/ ja /e/ kaugused. Kihnus asuvad /i/ ja /e/ üksteisele lähemal kui ühiskeeles. Töö jätkuna võiks uurida Kihnu murraku diftonge. Samuti pakub huvi velarisatsioon, st /i/ muutumine /jõ/-ks tagavokaalsetes sõnades. 25

KIRJANDUS Boersma, Paul & Weenink, David (2009). Praat: doing phonetics by computer (Version 5.1.19) [Computer program]. Retrieved October, 21, 2009, from http://www.praat.org/ Eek Arvo, Einar Meister 1994. Eesti vokaalide sihtväärtused hääldus- ja tajuruumis. Keel ja Kirjandus nr 7, 8, 9, lk 404 413, 476 483, 548 553. Eek, Arvo, Einar Meister 1998. Quality of Standard Estonian Vowels in Stressed and Unstressed Syllables of the Feet in Three Distinctive Quantity Degrees. Linguistica Uralica 3, pp. 226 233. Eek, Arvo 2008. Eesti keele foneetika. I osa. Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituut: TTÜ Kirjastus. Hint, Mati 1998. Häälikutest sõnadeni. Eesti keele häälikusüsteem üldkeeleteaduslikul taustal. Teine, ümbertöötatud trükk. Tallinn: Eesti keele sihtasutus. Kask, Arnold 1980. Eesti keele ajalooline grammatika. Häälikulugu. 2. vihik. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. Ladefoged, Peter 2005. Vowels and Consonants: An Introduction to the Sounds of Languages. Second Edition. University of California, Los Angeles: Blackwell Publishing. Ladefoged, Peter 2006. A Course in Phonetics. Fifth Edition. International Student Edition. Boston: Thomson Wadsworth. Lonn, Varje, Niit Ellen 2002. Saarte murde iseloomustus ja liigendus. Saarte murde tekstid. Eesti murded VII. Toim. Evi Juhkam. Tallinn: Eesti Keele Instituut. Must, Mari 1994. Kihnu murrak. Loengu käsikiri Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiivis. Must, Mari 1998. Sissejuhatuseks. T. Saar, Kihnu raamat. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised nr 68. Tallinn, lk 151 152. Niit, Ellen 2005. Vowels in Initial Syllables in Saaremaa. Linguistica Uralica XLI (2), pp. 113 122. 26

Niit, Ellen 2007. Vowels in Word-Initial Syllables in Muhu Estonian. Linguistica Uralica XLIII (4), pp. 241 249. Pajusalu jt 2000 = Pajusalu, Karl, Merike Parve, Pire Teras, Sulev Iva 2000. Võru vokaalid I. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 13. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Pajusalu jt 2009 = Pajusalu, Karl, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg 2009. Eesti murded ja kohanimed. Toim. Tiit Hennoste. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Saar, Theodor, Aino Valmet 1997. Kihnu murrakust. Vana kannel VII:1. Kihnu regilaulud. Koost. ja toim. Ottilie Kõiva, Ingrid Rüütel. Tallinn: Eesti Kirjandusmuuseum. Eesti Rahvaluule Arhiiv. Eesti Keele Instituut. Folkloristika osakond, lk 35 40. Sang, Joel 2009. Ühest fonotaktilisest kollisioonist (Kihnu näitel). Keel ja Kirjandus nr 11, lk 809 817. Teras, Pire 2003. Lõunaeesti vokaalisüsteem: Võru pikkade vokaalide kvaliteedi muutumine. Dissertationes Philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 11. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Traunmüller, Hartmut 1990. Analytical Expressions for the Tonotopic Sensory Scale. Journal of the Acoustical Society of America. 88 (1), pp. 97 100. Wiik, Kalevi 1991. Foneetika alused. Tõlk. ja kohan. Jüri Valge. Tartu: Tartu Ülikool. 27

Vowels in Stressed and Unstressed Syllables in Kihnu Estonian Summary The dialect of Kihnu is one of the Middle Estonian dialects and it can be viewed as a transitional dialect between the insular and Western dialects of Estonian. Acoustically Kihnu dialect has not been studied before. The aim of this bachelor s thesis is to describe and analyse the quality of short vowels of Kihnu in stressed and unstressed syllables. The thesis consists of two chapters. In the first chapter the insular dialect and the vocalism of Kihnu dialect are described. Chapter two is divided into six subchapters. Firstly, previous studies about the vowels of Estonian dialects are mentioned and the vocal systems of Standard Estonian and its dialects are characterized. The major part of this chapter concentrates on describing and analysing the quality of Kihnu vowels. In the second subchapter the material and the method of analysis are introduced. The analysis is based on one female informant s spontaneous speech, using her disyllabic words in short quantity degree. The data were processed by software programme Praat. Formant frequencies were measured in the middle of the vowel. The third and fourth subchapters of chapter two concentrate on analysing the vowels of Kihnu dialect in stressed and unstressed syllables. In the formant space of F1 vs. F2 the short vowels in initial syllables can be classified into three degrees of height: high /i, ü, u/, mid /e, õ, o/, and low /ä, a/. According to frontness and backness they can be divided into the front vowels /i, ü, e, ä/, and the back vowels /u, o, õ, a/. The highest vowel is /ü/ and the lowest is /a/. The vowel /i/ is the most front vowel in initial syllable. Traditionally, the vowel /u/ is the most back vowel, but in MP s speech /o/ is the most back vowel. This may be caused by the quality of /u/ whcich is influenced by other surrounding sounds. In the formant space of F1 vs. F2 the short vowels in non-initial syllables can also be classified into high /i, u/, mid /e, õ, o/, and low /ä, a/ vowels. The front vowels are /i, e, ä/ and the back vowels are /u, õ, o, a/. The highest of the vowels measured is /u/ and the 28

lowest is /a/, the most front vowel is /i/ and the the most back vowel is /u/. There was no /ö/ in both syllables and the vowel /ü/ was missing in non-initial syllable. In the fifth subchapter of chapter two the short vowels in stressed and unstressed syllables in Kinu dialect are compared. The formant spaces of stressed and unstressed syllables are quite similar. The formant frequencies in Herz were also converted in Barks, units of a psychoacoustic scale. These values indicate that the psychoacoustic differences between the vowels in initial and non-initial syllables do not exceed one Bark which shows that they should belong to the same category of vowel quality. There is only one exception the psychoacoustic difference between the F2 values of /u/ in stressed and unstressed syllables is 1,92 Barks. According to this, /u/ in initial and noninitial syllables do not belong to the same category of vowel quality. The sixth subchapter of chapter two deals with the comparison of the vowels of Standard Estonian and Kihnu dialect. Compared to the Standard Estonian distance between the vowels /i/ and /e/ in Kihnu dialect in both stressed and unstressed syllables differs the most. Also, distance between the vowels /u/ and /o/ in stressed syllable is smaller in Kihnu dialect. The distances of the other vowels of Kihnu dialect and Standard Estonian do not differ in so large scale. 29

LISAD LISA 1. Rõhulise silbi vokaalide analüüsimisel kasutatud sõnad. Häälik /o/ /u/ /e/ /a/ /õ/ /ä/ /i/ /ü/ Sõnad (n) kodo (6) suri (5) tehä (2) raha (2) põlõ (6) vähä (1) pidi (2) tühi (5) kogo (5) tuli (5) sedä (6) vana (10) mõni (2) tämä (1) vili (2) pühä (1) toro (2) rugi (4) mede (8) taha (3) jõgõ (1) käde (6) rihe (4) süda (1) tuba (3) tere (1) maga (1) mõnõ (1) läbi (6) kive (2) külä (1) juba (4) neli (1) nagu (6) sõnu (1) tänä (3) ligi (1) muna (1) tegi (2) kahe (2) sõna (1) vägä (2) nimi (1) lumi (1) vene (1) kanu (1) rida (2) pere (1) taga (2) mere (2) maha (1) sada (1) tasa (2) jahu (1) LISA 2. Rõhuta silbi vokaalide analüüsimisel kasutatud sõnad. Häälik /o/ /u/ /e/ /a/ /õ/ /ä/ /i/ Sõnad kodo (6) nagu (10) käde (6) raha (2) põlõ (7) sedä (8) suri (6) (n) kogo (5) nägu (2) rihe (5) vana (8) torõ (1) tänä (3) rugi (4) toro (2) kanu (1) mede (8) maga (1) kohõ (1) pühä (1) tuli (5) jahu (1) tere (1) tuba (4) jõgõ (2) vägä (2) mõni (2) kahe (2) juba (5) mõnõ (1) tehä (1) läbi (4) kive (2) muna (1) pidi (2) vene (1) taha (3) vili (2) pere (1) taga (2) neli (1) kohe (1) sada (1) tühi (2) mine (1) tasa (1) tegi (2) mere (2) sõna (1) ligi (1) rida (2) nimi (1) 30

LISA 3. Eesti vokaalide keskmised formantväärtused (Eek, Meister 1994: 412) Vokaal F1, Hz F2, Hz F3, Hz F4, Hz /i/ 254 1881 2980 3402 /e/ 356 1810 2532 3198 /ü/ 254 1780 2156 3178 /ö/ 376 1546 2044 3051 /ä/ 661 1332 2227 3148 /õ/ 386 1088 1912 3056 /a/ 610 946 2441 3031 /o/ 396 630 1968 3036 /u/ 274 549 1831 3036 LISA 4. Rõhulise silbi vokaalide keskmised formandisagedused (Eek, Meister 1998: 228) Vokaal F1, Hz F2, Hz F3, Hz /i/ 251 2079 2696 /e/ 493 1729 2492 /ä/ 655 1551 2446 /ü/ 288 1624 2220 /ö/ 477 1552 2322 /u/ 267 655 2447 /o/ 486 884 2335 /õ/ 424 1395 2452 /a/ 654 1142 2428 LISA 5. Rõhuta silbi vokaalide keskmised formandisagedused (Eek, Meister 1998: 230) Vokaal F1, Hz F2, Hz F3, Hz /i/ 252 2145 2730 /e/ 565 1653 2460 /u/ 340 822 2415 /o/ 482 901 2373 /a/ 668 1176 2450 31