Montenegro 21. sajandi beebi Karin Jaani Suursaadik Montenegros Möödunud aasta kevadsuvel tekkis maailma kaardile uus riik Montenegro, mis on seni noorim riik, mille lipp lehvib New Yorgis ÜRO peakorteri ees.. aasta 21. mail toimus Montenegros referendum, mille tulemusena taastati pärast 88 aastat kestnud erinevat liitriiklust Serbiaga taas omariiklus. Referendumil hääletas 55,5% valimisõiguslikest kodanikest iseseisvuse poolt (rahvusvaheliselt kokku lepitud vajalik häälte arv oli 55% vähemalt 50-protsendise osaluse puhul) ning 3. juunil kuulutas parlament Montenegro iseseisvaks vabariigiks. Seda päeva tulebki pidada Montenegro taassünni päevaks. Hetkel kehtib Montenegros veel 1992. aasta põhiseadus, mis sätestas parlamentaarse demokraatliku riigikorra. Riigi territoorium on jaotatud 21 omavalitsusüksuseks ja riiki valitseb 77-liikmeline ühekojaline parlament Skuptšina, mis valitakse neljaks aastaks. Vabariigi president kannab parlamentaarsele demokraatiale omaselt peamiselt esindusfunktsiooni. Alates 2002. aastast on Montenegrot valitsenud Euroopa- ja iseseisvusmeelsed poliitilised jõud Demokraatlik Nimekiri Euroopaliku Montenegro Eest ja Sotsiaaldemokraatlik Partei. 10. septembril toimusid Montenegros kohalikud ja parlamendivalimised, kus taas tulid võimule Euroopa-meelsed poliitilised jõud. 17-liikmelist valitsuskabinetti juhib peaminister Zeljko Sturanovic. Imekauni Aadria mere ääres asuv 14 000-ruutkilomeetrine väikeriik kannab endas rikkalikku ajaloopärandit. Rannaäärsetes kuurortlinnades ja ka ajaloolises pealinnas Cetinjes on ohtralt Euroopa ajaloo mälestusmärke alates Rooma aegadest ja lõpetades 20. sajandi algusaastatega, mil Montenegro kuningadünastia Petrović Njegoš kõrvaldati võimult ja riik ühendati vennaliku Serbiaga. Montenegro majandus hakkab tasapisi taastuma Jugoslaavia lagunemisest tingitud inflatsioonist ja üldisest allakäigust. Viimase aasta jooksul on oluliselt kasvanud välisinvesteeringute hulk. Eriti nähtaval kohal on Vene investeeringud turismitööstusesse rannikualadel (turism ongi Montenegro peamine majandusharu), kuid ka 61
VÄLISMINISTEERIUMI AASTARAAMAT Suurbritannia, Šveitsi, Ungari, Norra, Sloveenia ja Itaalia kapitali osalemine alumiiniumitööstuses, panganduses, energiasektoris ning infotehnoloogias. 2005. aasta investeeringute kogumaht oli 383 miljonit eurot ehk 620 eurot elaniku kohta. Kuigi ametlikud andmed. aasta kohta veel puuduvad, arvatakse nende numbrite suurenemist. Vaatamata sellisele edenemisele, on Montenegros siiski märkimisväärne varimajanduse osakaal. Peamised salakaubaartiklid on tubakatooted, vedelkütus ja alkohol. Majandusarengut takistavad ka paiguti vohav korruptsioon, tasakaalustamata tööturg, kõrge tööpuudus (u 15%) ja lünklik seadusandlus. Montenegro valitsus on pikemaajalisteks välispoliitilisteks eesmärkideks seadnud ühinemise Euroopa Liidu ja NATOga ning vastastikusel mõistmisel ja tihedal koostööl põhinevad suhted lähinaabritega, ennekõike Serbiaga, keda peetakse vaieldamatult piirkonna dominandiks. Väga oluliseks loetakse Kosovo staatuse küsimuse lahendamist. Montenegro toetab kõigiti ÜRO erisaadiku Martti Ahtisaari püüdlusi ning Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, USA ja Venemaa esindajatest koosneva Kosovo kontaktgrupi põhimõtteid. Montenegro on veendunud, et sõjakurjategijad peavad astuma kohtu ette, ja tunneb kergendust, et pole osalenud Bosnia kodusõjas, mida peab Lääne-Balkani suurimaks tragöödiaks. Montenegros ei ole olnud tuntavat etnilist vaenu, poliitilisel tasandil on olnud kokkupõrkeid Suur-Serbia-meelsete ja iseseisvuslaste vahel. Montenegro valitsus tunneb muret, et Belgrad takistab Kosovo serblaste poliitilist osalemist Kosovo avalikku elu puudutavate küsimuste lahendamisel. Euroopa suunal oli peamine ülesanne lõpetada läbirääkimised stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks ELiga, mis aasta lõpuks ka õnnestus. Oluliseks tõukeks sellele oli kindlasti ka Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali (ICTY) peaprokuröri Carla del Ponte kinnitus, et Montenegro koostöö ICTYga on hea. 30. augustil esitas Montenegro avalduse liitumiseks NATO rahupartnerlusega (PfP). Samal ajal kaotati kohustusliku kaitseväeteenistuse nõue ning hakati looma umbes 2500-liikmelist elukutselist armeed, mis oleks suuteline osalema nii NATO sõjalistes operatsioonides kui ka rahutagamismissioonidel. Montenegrot külastanud NATO hindamismeeskond andis positiivse hinnangu riigi valmisolekule programmis osalemiseks. NATO tippkohtumisel Riias novembri lõpul saigi Montenegro teiste hulgas kutse osaleda PfP programmis. Montenegro ja Eesti suhted on erilised. Eesti on alati toetanud nii Euroopa Liidu kui ka NATO edasist laienemist, lähtudes põhimõttest, et iga kandidaati tuleb kohelda individuaalselt, vastavalt tema ühinemisvalmisolekule. Oleme väga mõistvalt suhtunud äsja iseseisvunud väikeriigi Montenegro (pool Eesti elanikkonnast ja vähem kui kolmandik territooriumist) püüdlustesse olla ka poliitilises ja majanduslikus mõttes 62
MONTENEGRO 21. SAJANDI BEEBI osa Euroopast, kuhu nad ajalooliselt, kultuuriliselt ja geograafiliselt nagunii kuuluvad. Oleme adunud, kui keeruline on ennast eristada dominandiks olevast suurest vennast, et demonstreerida oma väärtushinnanguid, mille sise- ja välispoliitiline elluviimine on pärsitud kümnete objektiivsete ja subjektiivsete takistuste tõttu. Sellisel puhul vajatakse abi, ennekõike sõprade usku nende väärtushinnangute siirusesse. Oma üleminekuaja valusast kogemusest tulenevalt ja Euroopa tulevikku uskudes otsustas Eesti niipea kui võimalik tunnustada Montenegro iseseisvust ning sõlmida diplomaatilised suhted. Vahetult enne iseseisvusreferendumi toimumist, 17. mail külastas Eestit Montenegro välisminister Miodrag Vlahović, kes kohtus meie välisministri Urmas Paeti, Riigikogu aseesimehe Maret Maripuu ning Riigikogu väliskomisjoni esimehe Enn Eesmaaga. Kõigil kohtumistel kinnitas minister Vlahović Montenegro vaimset valmisolekut iseseisvuda ja saada aja jooksul nii Euroopa Liidu kui ka NATO täisliikmeks. See veenis Eestit ka esimese riigina sõlmima Montenegroga diplomaatilised suhted tõsi küll, peale seda, kui Euroopa Liit tervikuna oli 12. juunil tunnustanud Montenegro iseseisvumist. Allakirjutanu, volitatuna välisminister Urmas Paeti poolt, ja Montenegro välisminister Miodrag Vlahović (kellest nüüdseks on saanud Montenegro suursaadik USAs) allkirjastasid Podgoricas vastava ühiskommünikee. Sellest ajast peale oleme rahvusvahelistel foorumitel ja ka kahepoolsetel kohtumistel alati rõhutanud oma toetust Lääne-Balkani riikide, sealhulgas Montenegro Euroopa- ja euroatlantilistele püüdlustele. Oleme mõistnud, et meie kogemus reformide läbiviimisel võiks olla kasuks nendele riikidele, kellel see protsess alles käimas.. aasta augusti lõpul korraldati Eesti Piirivalveameti ja Genfi Armeekontrolli Keskuse koostöös seminar Lääne-Balkani riikide piirivalveorganisatsioonide regiooniülematele, kus tutvustati Eesti piirivalve kogemusi mere- ja maapiiri valve, riskianalüüsi, piiriüleste kuritegude uurimise ja piirivalvurite väljaõppe küsimustes. Seminaril osales ka kaks esindajat Montenegrost. Montenegrole on tehtud ettepanek koostada n-ö wish-list, milles kajastuksid need valdkonnad, kus Eesti võiks oma reformikogemust jagada. 4. septembril andsin esimese akrediteeritud suursaadikuna üle volikirja president Filip Vujanovićile Montenegro ajaloolises pealinnas Cetinjes, kus president resideerib. (Muide, viimati toimus selline sündmus 1909. aastal, mil Montenegro kroonprintsile andis üle volikirja Ameerika Ühendriikide suursaadik.) Detsembris käisin taas Podgoricas, et tutvuda uue välisministri Milan Roćeni ning kaitseministri Boro Vućinićiga ning anda neile üle kutse osaleda 2007. aasta veebruaris Balti ja Aadria Harta riikide välisja kaitseministrite kohtumisel Tallinnas. Pean väga oluliseks lülitada president Ilvese võimaliku Lääne-Balkani visiidi programmi ka Montenegro külastamine. Kui. aasta oli suhete sisseseadmise aeg, siis 2007. aastal loodan aktiivselt kaasa aidata tihedamale ja sisukamale koostööle kahe riigi vahel. Loodetavasti jõuab Euroopa noorima väikeriigi olemasolu peatselt eestlaste teadvusse ja me avastame selle riigi endi jaoks mitte ainult turismi sihtkohana, vaid ka majandus- ja kultuurikoostöö võimalusena. 63
VÄLISMINISTEERIUMI AASTARAAMAT Hispaania välisminister Miguel Ángel Moratinos ja välisminister Urmas Paet pressikonverentsil Tallinnas, mai Luksemburgi välisminister Jean Asselborn ja välisminister Urmas Paet Tallinnas, mai Küprose välisminister Georgios Lillikas ja välisminister Urmas Paet Tallinnas, oktoober Läti välisminister Artis Pabriks ja välisminister Urmas Paet Valgas, juuni Läti Vabariigi president Vaira Viķe-Freiberga külas president Toomas Hendrik Ilvesel Ärma talus, oktoober 64
VÄLISMINISTEERIUMI AASTARAAMAT Montenegro välisminister Miodrag Vlahović Tallinnas, mai Islandi peaminister Geir H. Haarde ja peaminister Andrus Ansip avavad Islandi Vabariigile pühendatud mälestustahvli välisministeeriumi fassaadil, august Välisminister Urmas Paet ja Iiri Euroopa Asjade Instituudi direktor Alan Dukes Dublinis, oktoober Prantsuse eurominister Catherine Colonna ja välisminister Urmas Paet, märts Ukraina välisminister Boris Tarasjuk kohtumisel välisminister Urmas Paetiga, oktoober 65
VÄLISMINISTEERIUMI AASTARAAMAT Välisminister Urmas Paet ja Eesti suursaadik Hollandis Gita Kalmet Eesti saatkonna uue maja avamisel Haagis, november Peaminister Andrus Ansip ja Bulgaaria peaminister Sergei Stanishev Eesti saatkonna ruumide avamisel Sofias, november. Paremal Eesti suursaadik Bulgaarias Ants Frosch ja asjur Krista Kilvet. 66 Gruusia välisminister Gela Bezhuašvili ja välisminister Urmas Paet Eesti saatkonna avamisel Tbilisis, detsember. Pildil keskel Eesti asjur Gruusias Harry Lahtein