Kohtulahendite kogumik EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda) 4. september 2014 * Eelotsusetaotlus Direktiiv 91/477/EMÜ Euroopa tulirelvapassi väljastamin

Kohtulahendite kogumik EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda) 4. september 2014 * Eelotsusetaotlus Direktiiv 91/477/EMÜ Euroopa tulirelvapassi väljastamine Siseriiklikud õigusnormid, mis jätavad õiguse sellise passi väljastada üksnes isikutele, kellel on luba vallata tulirelva küttimise või sportlaskmise eesmärgil Kohtuasjas C-543/12, mille ese on ELTL artikli 267 alusel Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovakkia) 13. novembri 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. novembril 2012, menetluses Michal Zeman versus Krajské riaditeľstvo Policajného zboru v Žiline, EUROOPA KOHUS (esimene koda), koosseisus: koja president A. Tizzano, kohtunikud A. Borg Barthet, E. Levits, M. Berger (ettekandja) ja S. Rodin, kohtujurist: J. Kokott, kohtusekretär: A. Calot Escobar, arvestades kirjalikku menetlust, arvestades seisukohti, mille esitasid: Michal Zeman, kes esindab ennast ise, Krajské riaditeľstvo Policajného zboru v Žiline, esindaja: M. Gajdošová, Slovakkia valitsus, esindaja: B. Ricziová, Euroopa Komisjon, esindajad: A. Tokár ja G. Wilms, arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta, on teinud järgmise ET * Kohtumenetluse keel: slovaki. ECLI:EU:C:2014:2143 1

otsuse 1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivi 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta (ELT L 256, lk 51), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiviga 2008/51/EÜ (ELT L 179, lk 5, edaspidi direktiiv 91/477 ) artikli 1 lõiget 4 ja artiklit 3 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi harta ) artikli 45 lõiget 1 ja artikli 52 lõiget 1. 2 Taotlus on esitatud Michal Zemani ja Krajské riaditeľstvo Policajného zboru v Žiline (Žilina maakondlik politseiamet) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimase otsust jätta Michal Zemani taotlus Euroopa tulirelvapassi saamiseks rahuldamata. Õiguslik raamistik Rahvusvaheline õigus 3 Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon, mille Peaassamblee võttis vastu 15. novembri 2000. aasta resolutsiooniga 55/25, on riikidevahelise organiseeritud kuritegevusega võitlemise põhiinstrument. See avati liikmesriikidele allkirjastamiseks ajavahemikus 12. 15. detsember 2000 Palermos (Itaalia) ja jõustus 29. septembril 2003. Konventsioon kiideti heaks nõukogu 29. aprilli 2004. aasta otsusega 2004/579/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni riikidevahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (EÜT L 261, lk 69; ELT eriväljaanne 11/51, lk 290). 4 Konventsioonile on lisatud kolm protokolli, sealhulgas rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendav tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestav protokoll (edaspidi protokoll ), mis võeti vastu Peaassamblee 8. juuni 2001. aasta resolutsiooniga 55/255. 5 Protokolli artikkel 2 Ese sätestab: Käesoleva protokolli eesmärk on edendada, lihtsustada ja tugevdada osalisriikide vahelist koostööd, et ennetada, tõkestada ja kõrvaldada tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist. 6 Protokolli artikkel 10 Ekspordi-, impordi ja transiidilitsentside või -lubade korda käsitlevad üldtingimused sätestab: 1. Iga osalisriik töötab välja või jätab kehtima tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona üleandmisel ekspordi- ja impordilitsentside ning -lubade tõhusa süsteemi, samuti meetmed rahvusvahelise transiidi kohta. 2. Enne tulirelvade nende osade, lisaseadiste ja laskemoona saatmiseks litsentside või lubade väljastamist kontrollib iga osalisriik, kas: a) importivad riigid on väljastanud impordilitsentse või -lubasid; ja b) transiitriigid on ilma et see piiraks kahe- ja mitmepoolseid lepinguid või kokkuleppeid merepiirita riikide kasuks enne vedu kirjalikult vähemalt teavitanud, et neil ei ole vedamisele vastuväiteid. 2 ECLI:EU:C:2014:2143

3. Ekspordi- ja impordilitsents või -luba ja sellega kaasnevad dokumendid sisaldavad teavet, mis puudutab vähemalt nende väljastamise kohta ja aega, kehtivuse lõppemise kuupäeva, ekspordiriiki, impordiriiki, lõpptarbijat, tulirelvade ja nende osade, lisaseadiste ja laskemoona nimetust ja nende kogust ning transiidi korral transiitriiki. Impordilitsentsis sisalduv teave tuleb edastada eelnevalt transiitriikidele. 4. Importiv osalisriik teavitab eksportivat osalisriiki viimase taotlusel tulirelvade ja nende osade, lisaseadiste ja laskemoona kättesaamisest. 5. Iga osalisriik võtab oma võimaluste piires vajalikud meetmed tagamaks, et litsentside ja lubade väljastamise menetlus on turvaline ning et litsentside ja lubade autentsust oleks võimalik kontrollida või kinnitada. 6. Osalisriigid võivad ette näha lihtsustatud meetmeid tulirelvade ja nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ajutiseks impordiks või ekspordiks ja transiidiks õiguspärastel eesmärkidel nagu jahipidamine, sportlaskmine, ekspertiis, näitusel osalemine või parandamine. Liidu õigus 7 Relvade omandamise ja valdamise järelevalvet Euroopa Liidus reguleerib peamiselt direktiiv 91/477. 8 Selle direktiivi põhjendused 1 7 näevad ette: asutamislepingu artikliga 8a nähakse ette siseturu rajamine hiljemalt 31. detsembriks 1992; siseturg on sisepiirideta ala, kus on tagatud kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine kooskõlas asutamislepingu sätetele; oma 25. ja 26. juuni 1984. aasta kohtumisel Fontainebleaus seadis Euroopa Ülemkogu selgesõnaliselt eesmärgi kaotada ühenduse sisepiiridel kõik politsei- ja tolliformaalsused; kontrolli ja formaalsuste täielik kaotamine ühenduse sisepiiridel eeldab teatavate põhitingimuste täitmist; oma valges raamatus Siseturu lõplik moodustumine on komisjon sedastanud, et veetavate esemete ohutuse ja isikute kontrolli kaotamine eeldab muu hulgas relvi käsitlevate õigusaktide ühtlustamist; relvade valduse kontrolli kaotamine ühenduse sisepiiridel muudab hädavajalikuks selliste tõhusate eeskirjade vastuvõtmise, mis võimaldavad liikmesriikides kontrollida tulirelvade omandamist ja valdust ning nende teise liikmesriiki viimist; seetõttu tuleb ühenduse sisepiiridel kaotada süstemaatiline kontroll; need eeskirjad suurendavad liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust inimeste turvalisuse kaitsel sedavõrd, kui need põhinevad osaliselt ühtlustatud õigusaktidel; seetõttu oleks kasulik määrata kindlaks need tulirelvaliigid, mille omandamine ja valdus on eraisikutele keelatud või lubatud ainult loa või deklaratsiooniga; põhimõtteliselt tuleks keelata liikumine ühest liikmesriigist teise koos relvaga; erandi võib teha üksnes juhul, kui on vastu võetud kord, mis võimaldab liikmesriikidel teada saada tulirelva toomisest nende territooriumile; küttimise ja sportlaskmise suhtes tuleks siiski vastu võtta paindlikumad eeskirjad, et isikute vaba liikumine poleks takistatud rohkem kui vaja. ECLI:EU:C:2014:2143 3

9 Sama direktiivi artikli 1 lõige 4 sätestab: Euroopa tulirelvapass väljastatakse liikmesriigi ametiasutuste poolt tulirelva seaduslikult omandavale ja kasutavale isikule taotluse alusel. Pass kehtib kõige rohkem viis aastat, mida võib pikendada, ja see sisaldab II lisas toodud teavet. Passi ei või edasi anda ja sellele märgitakse passi omaniku valduses ja kasutuses olev(ad) tulirelv(ad). Pass peab alati olema tulirelva kasutava isiku valduses ja passi märgitakse nii tulirelvade valduse või omaduste muutumine kui ka tulirelva kaotamine või vargus. 10 Direktiivi 91/477 artikli 2 lõige 1 sätestab: Käesolev direktiiv ei piira siseriiklike õigusnormide kohaldamist, mis käsitlevad relvade kandmist, küttimist või sportlaskmist. 11 Direktiivi artikkel 3 näeb ette: Liikmesriigid võivad oma õigusaktidega vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatutest rangemaid eeskirju, kui liikmesriikide elanikele artikli 12 lõikega 2 antud õigustest ei tulene teisiti. 12 Direktiivi 91/414 artikli 11 lõiked 1 ja 2 sätestavad: 1. Tulirelvi võib viia ühest liikmesriigist teise ainult järgmistes lõigetes sätestatud korras, ilma et see piiraks artikli 12 kohaldamist. Neid sätteid kohaldatakse ka postimüügitellimuse alusel üleantavate tulirelvade suhtes. 2. Kui tulirelv viiakse teise liikmesriiki, esitab asjaomane isik enne relva viimist tulirelva asukohaliikmesriigile järgmised andmed: tulirelva müüja või võõrandaja ja ostja või omandaja ning vajaduse korral omaniku nimi ja aadress, aadress, kuhu tulirelv saadetakse või veetakse, saadetavate või veetavate tulirelvade arv, andmed, mis võimaldavad tulirelva kindlaks teha, ja märge, et tulirelva on kontrollitud kooskõlas 1. juuli 1969. aasta väikerelvade tulistamisjälgede vastastikuse tunnustamise konventsiooniga, veovahendid, äraviimise kuupäev ja hinnanguline saabumiskuupäev. Kahes viimases taandes nimetatud andmeid ei ole vaja esitada, kui on tegemist kahe relvakaupmehe vahelise veoga. Liikmesriigid kontrollivad üleandmistingimusi, eelkõige üleandmise turvalisust. Kui liikmesriik lubab selliseid vedusid teostada, väljastab ta kõiki esimeses lõigus nimetatud andmeid sisaldava litsentsi. Selline litsents on tulirelvaga kaasas kuni selle sihtkohta jõudmiseni; liikmesriikide ametiasutuste nõudmisel esitatakse see alati. 13 Sama direktiivi artikli 12 lõiked 1 ja 2 sätestavad: 1. Kui artiklis 11 sätestatud menetlust ei kasutata, ei ole tulirelva valdamine kahte või enamat liikmesriiki läbiva reisi ajal lubatud, välja arvatud juhul, kui asjaomane isik on saanud igalt selliselt liikmesriigilt loa. 4 ECLI:EU:C:2014:2143

Liikmesriigid võivad sellise loa anda üheks või mitmeks reisiks ja kõige rohkem üheks aastaks, misjärel luba võib uuendada. Need load kantakse Euroopa tulirelvapassi, mille reisija peab liikmesriikide ametiasutuste nõudmisel alati esitama. 2. Olenemata lõikest 1 võivad jahimehed ilma eelloata oma valduses hoida ühte või mitut C- ja D-klassi ning laskurid ühte või mitut B-, C- ja D-klassi tulirelva, kui nad on teekonnal läbi kahe või enama liikmesriigi, et tegelda oma harrastusega, tingimusel et nende valduses on Euroopa tulirelvapass, kuhu vastav(ad) tulirelv(ad) on kantud, ja tingimusel, et nad suudavad oma reisi põhjendada, esitades eelkõige kutse või muu tõendusmaterjali oma küttimis- või sportlaskmistegevuse kohta sihtliikmesriigis. Liikmesriigid ei või Euroopa tulirelvapassi aktsepteerimist siduda ühegi tasu ega lõivu maksmisega. Seda erandit ei kohaldata siiski reiside suhtes liikmesriiki, kes on artikli 8 lõike 3 kohaselt keelanud kõnealuse tulirelva omandamise ja valduse või kes võimaldab seda ainult loa alusel; sel juhul tehakse Euroopa tulirelvapassi vastav selgesõnaline sissekanne. Komisjon kaalub liikmesriikidega nõu pidades artiklis 17 nimetatud aruande põhjal teise lõigu kohaldamise tagajärgi, eelkõige selle mõju avalikule korrale ja avalikule julgeolekule. 14 Direktiivi 2008/51 põhjendus 14 sätestab: Euroopa tulirelvapass toimib üldjuhul rahuldavalt ja seda tuleks lugeda peamiseks dokumendiks, mida on vaja jahimeestel ja laskuritel tulirelva oma valduses hoidmiseks, kui nad on teekonnal teise liikmesriiki. Liikmesriigid ei või Euroopa tulirelvapassi aktsepteerimist siduda ühegi tasu ega lõivu maksmisega. 15 Komisjon võttis 25. veebruaril 1993 vastu soovituse 93/216/EMÜ Euroopa tulirelvapassi kohta (EÜT L 93, lk 39), mille põhjenduses 2 on märgitud, et Euroopa tulirelvapass on ette nähtud lihtsustamaks jahimeeste ja laskurite ühendusesisest vaba liikumist ning et ühenduse logo kandev ühtne tulirelvapass on selge märk sellest, et nimetatud eesmärk on saavutatud. 16 Euroopa tulirelvapassi näidis on toodud nimetatud soovituse lisas. 17 Euroopa Liidu Nõukogu võttis 16. oktoobril 2001 vastu otsuse 2001/748/EÜ, mis käsitleb rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsioonile lisatud tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseadusliku valmistamise ja nendega kauplemise vastu võitlemise ÜRO protokolli allakirjutamist Euroopa Ühenduse nimel (EÜT L 280, lk 5). Komisjon allkirjastas nimetatud protokolli ühenduse nimel 16. jaanuaril 2002. 18 Seejärel, leides, et ühenduse ühinemine protokolliga nõuab direktiivi 91/477 teatavate sätete muutmist ning et oluline on tagada direktiivi mõjutavate rahvusvaheliste kohustuste ühtne, tulemuslik ja kiire kohaldamine, võttis liidu seadusandja vastu direktiivi 2008/51. 19 Nimetatud protokolliga ühinemise tulemusel võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 258/2012, millega rakendatakse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendava tulirelvade, nende osade ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestava ÜRO protokolli (ÜRO tulirelvade protokoll) artiklit 10 ning kehtestatakse tulirelvade, nende osade ja laskemoona ekspordilubade andmise menetlus ning importi ja transiiti käsitlevad meetmed (ELT L 94, lk 1). ECLI:EU:C:2014:2143 5

20 Määruse nr 258/2012 põhjenduses 10 on märgitud: Direktiivis [91/477] käsitletakse tsiviilkasutuseks mõeldud tulirelvade vedu liidu territooriumil, samas kui käesolevas määruses keskendutakse meetmetele, mis käsitlevad tulirelvade eksporti liidu tolliterritooriumilt kolmandatesse riikidesse või nende territooriumi kaudu. 21 Nimetatud määruse artikli 9 lõike 1 punktides a) ja b) on sätestatud: Lihtsustatud menetlusi kohaldatakse tulirelvade, nende osade, oluliste osade ja laskemoona ajutise ekspordi ja reekspordi suhtes järgmiselt: a) ekspordiluba ei ole nõutav järgmistel juhtudel: i) ajutine eksport, mille puhul jahimehed või laskesportlased veavad reisil kolmandasse riiki relvi nendega kaasas olevate isiklike esemetena, tingimusel et nad selgitavad pädevale asutusele oma reisi põhjusi, eelkõige esitades kutse või muu tõendi jahipidamis- või laskesporditegevuse kohta sihtkohariigiks olevas kolmandas riigis, kui eksport hõlmab järgmist: üks või mitu tulirelva; nende olulised osad, kui need on märgistatud, ja osad; nende juurde kuuluv laskemoon maksimaalselt 800 laengut jahimeeste ja 1200 laengut laskesportlaste puhul; ii) reeksport, mille puhul jahimehed või laskesportlased veavad relvi nendega kaasas olevate isiklike esemetena pärast ajutise loa saamist jahipidamis- või laskesporditegevuseks, tingimusel et tulirelvad jäävad väljaspool liidu tolliterritooriumi asuva isiku omandisse ja need reeksporditakse kõnealusele isikule; b) väljudes liidu tolliterritooriumilt muu kui oma elukohaks oleva liikmesriigi kaudu, esitavad jahimehed ja laskesportlased pädevale asutusele Euroopa tulirelvapassi, nagu on sätestatud direktiivi [91/477] artiklites 1 ja 12. Lennureisi korral esitatakse Euroopa tulirelvapass pädevale asutusele, kui esemed antakse üle lennuettevõtjale transpordiks väljapoole liidu tolliterritooriumi. Väljudes liidu tolliterritooriumilt oma elukohaks oleva liikmesriigi kaudu, võivad jahimehed ja laskesportlased esitada Euroopa tulirelvapassi asemel kõnealuse liikmesriigi pädeva asutuse jaoks muu asjakohase kehtiva dokumendi. Slovaki õigus 22 Slovaki seadusandja võttis vastu seaduse nr 190/2003 tulirelvade ja laskemoona kohta, millega muudetakse mitut seadust, mis kehtivad eelotsusetaotluse esitamise ajal (edaspidi seadus nr 190/2003 ), et võtta Slovaki õiguskorda üle direktiiv 91/477. 23 Eelotsusetaotluses toodud teabest nähtub, et eelnimetatud seaduse artikli 15 lõige 2 Relva valdamise või kandmise luba ning lubade klassid teeb vahet erinevatel relvakandmise klassidel tulenevalt relva või laskemoona kasutusotstarbest ja sellest, kas luba on antud relva kandmiseks või valdamiseks. Klassidesse jaotamine toimub järgmiselt: [...] 6 ECLI:EU:C:2014:2143

relvade ja laskemoona kandmiseks enese ja vara kaitseks, relvade ja laskemoona valdamiseks enese ja vara kaitseks, relvade ja laskemoona valdamiseks kutsealal tegutsemiseks või milleks on antud luba erisätte alusel, relvade ja laskemoona valdamiseks jahipidamise eesmärgil, relvade ja laskemoona valdamiseks spordialaga tegelemise eesmärgil, relvade ja laskemoona valdamiseks muuseumides säilitamise või kollektsioneerimise eesmärgil. 24 Selle seaduse artikkel 46, mis reguleerib Euroopa tulirelvapassi, sätestab: 1. Euroopa tulirelvapass on ametlik dokument, mis lubab selle omanikul, kui ta on teekonnal teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse, kanda enda nimele registreeritud tulirelva ja sellele sobivat laskemoona niisuguses koguses, mis vastab selle relva eesmärgipärasele kasutamisele, kui Euroopa Liidu liikmesriigid, mille territooriumile või läbi mille territooriumi ta reisib, on andnud oma nõusoleku sellise relva maaletoomiseks või transiidiks. Euroopa tulirelvapassi vorm ja sellesse kantav teave on sätestatud üldkohaldatavas ministri määruses. 2. Euroopa tulirelvapassi omanik võib Euroopa Liidu liikmesriigi eelneva nõusolekuta eksportida kahest või enamast Euroopa Liidu liikmesriigist läbisõitmise ajal relva artikli 6 lõike 1 punktide a c mõttes või automaatse pika tulirelva, mille padrunisalve ja -pessa mahub kokku rohkem kui kolm laengut ning neile vastava laskemoona jahipidamise eesmärgil, või relva artikli 5 lõike 1 punktide a f ja artikli 6 mõttes ning neile vastava laskemoona, et osaleda sportlaskmisvõistlusel, kui see relv on kantud Euroopa tulirelvapassi ja passi omanik suudab oma reisi põhjendada. Seda erandit ei kohaldata siiski reiside suhtes liikmesriiki, kes on keelanud kõnealuse tulirelva omandamise ja valduse või kes võimaldab seda ainult loa alusel. Sel juhul tehakse Euroopa tulirelvapassi vastav selgesõnaline sissekanne. 3. Euroopa tulirelvapassi väljastab politseiasutus füüsilise isiku kirjaliku taotluse alusel, kelle elukoht on [Slovakkias], kellele kuulub lõikes 2 nimetatud relv ja kellel on D- või E-klassi relva luba. Euroopa tulirelvapassi taotlus peab sisaldama taotleja isikuandmeid, relvaloa numbrit ja klassi; taotlusele peab olema lisatud kaks fotot, mis vastavad artikli 17 lõike 2 punktis a esitatud nõuetele. [ ]. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused 25 Michal Zemanil on alates 30. juunist 2010 A-klassi relva luba vastavalt Slovaki õigusnormidele, mis lubavad kanda relva ja laskemoona enda ja oma vara kaitseks kogu Slovakkia territooriumil. Seevastu ei olnud tal D- või E-klassi relva luba, mille väljastamine eeldab, et asjaomaseid relvi kasutatakse sportlaskmiseks ja jahipidamiseks. 26 22. novembril 2010 taotles Michal Zeman Okresné riaditeľstvo Policajného zboru v Žilinelt Euroopa tulirelvapassi. Tema taotlus jäeti 21. detsembri 2010. aasta otsusega rahuldamata. 27 Krajské riaditeľstvo Policajného zboru v Žiline, kes on vaideid lahendav haldusorgan, kinnitas eelnimetatud otsuse põhjendusega, et Euroopa tulirelvapassi väljastamiseks ei olnud täidetud seaduse nr 190/2003 artikli 46 lõikes 3 sätestatud tingimused, kuna sellise passi saab väljastada vaid isikule, kellel on D- või E-klassi relva valdamise luba, mida antakse üksnes sportlaskmiseks või jahipidamiseks. ECLI:EU:C:2014:2143 7

28 Michal Zeman esitas viimati nimetatud otsuse peale kaebuse Krajský súd v Žilinele (Žilina piirkonnakohus), väites sisuliselt seda, et talle Euroopa tulirelvapassi väljastamise keeld ei ole kooskõlas direktiivi 91/477 eesmärgiga ning on vastuolus liidu õigusega, eelkõige hartaga. 29 See kaebus jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kuna nimetatud direktiiv oli Slovaki õiguskorda nõuetekohaselt üle võetud. Lisaks, nimetatud esimese astme kohus leidis, et direktiivi asjaomastel sätetel ei ole vahetut õigusmõju ning et harta artikli 45 lõikega 1 tagatud õigust ei ole rikutud. 30 Michal Zeman esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Najvyšší súd Slovenskej republikyle (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus), kes väljendas oma eelotsusetaotluses kahtlusi seoses küsimusega, kas siseriiklik õigus võib piirata Euroopa tulirelvapassi väljastamist nii, et see pass antakse vaid jahimeestele ja laskesportlastele. 31 Kuna direktiivi 91/477 artikli 1 lõige 4 sisaldab mõiste Euroopa tulirelvapass määratlust, mida ei saa liikmesriigi õigusnormidega muuta, annab see säte nimetatud kohtu sõnul sellest direktiivist tulenevaid õigusi igale relvaloa omanikule, sõltumata asjaomaste relvade klassist. 32 Nimetatud direktiivist ega selle preambulist ei nähtu otseselt, et Euroopa tulirelvapassi kasutatakse üksnes küttimiseks või sportlaskmiseks ning et seda passi käsitlevad reeglid puudutavad vaid neid kahte tegevusala. 33 Otsus mitte anda Michal Zemanile Euroopa tulirelvapass on vastuolus õigusega vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, mis on ette nähtud harta artikli 45 lõikega 1, selles osas, et see õigus on tihedalt seotud iga üksikisiku õigusega kaitsta oma kehalist puutumatust ja tervist, mida võib muu hulgas tagada tulirelva kandmisega. Õigus vedada tulirelvi, mis on mõeldud nende valdaja enda kaitseks, tuleneb niisiis liikumisvabadusest. Siseriiklikud õigusnormid kujutavad endast seega tunduvalt suuremat liikumisvabaduse piirangut kui direktiiviga 91/477 ette nähtud rangemad eeskirjad, mida liikmesriigid võivad võtta selle direktiivi artikli 3 kohaselt. 34 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et ta on teadlik relvade pahatahtliku kasutamise ohust isikute käes, kes kasutavad liidu territooriumil vaba liikumise õigust. Samas leiab kohus, et isegi kui direktiivi 91/477 artikkel 3 võimaldab teha erandi selle direktiivi artikli 1 lõikest 4 nii, et teatud isikutele keeldutakse Euroopa tulirelvapassi väljastamisest, peab selline keeld olema kooskõlas harta artikli 52 lõikega 1 ja järgima proportsionaalsuse põhimõtet. 35 Lisaks meenutab Najvyšší súd Slovenskej republiky, et Euroopa tulirelvapass lihtsustab selle omanikul saada valduse luba teistes liikmesriikides, kuna tal on õigus lihtsustatud menetlusele, mis võimaldab tal pääseda täiendavate tasude maksmisest ja haldustakistustest, mis võivad endast kujutada üksikisikute jaoks vaba liikumise piirangut. 36 Neil asjaoludel otsustas Najvyšší súd Slovenskej republiky menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: 1. Kas direktiivi [91/477] artikli 1 lõike 4 sätteid koosmõjus direktiivi artikli 3, harta artikli 45 lõike 1 ja artikli 52 lõike 1 sätetega tuleb tõlgendada nii, et a) see ei luba liikmesriigil kehtestada õigusnormi, mis keelab direktiivi artikli 1 lõike 4 tähenduses Euroopa tulirelvapassi väljastada sellise relvaloa (relva valdamiseks vajalik luba) omanikule, mis on väljastatud muul eesmärgil kui spordialaga tegelemiseks või jahipidamiseks, ning mis lubab tal ka selle tulirelva valdamist (ja kandmist), millele kõnealuse relvapassi väljastamist taotletakse, ja seda vaatamata asjaolule, et 8 ECLI:EU:C:2014:2143

b) (päritolu)liikmesriigi õigusnorm lubab sellel relvaloa omanikul ka ilma Euroopa tulirelvapassita viia nimetatud relv selle liikmesriigi territooriumilt teise liikmesriigi territooriumile pelgalt tingimusel, et on täidetud teatamiskohustused, kusjuures selle relvaloa omaniku olukord ei muutuks päritoluliikmesriigi suhtes ka Euroopa tulirelvapassi väljastamisel mingil moel (see tähendab, et relvaloa omanik peaks vaid järgima sama teatamiskohustust)? 2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav ja kui liikmesriigi õigusnorm ei luba sellele relvaloa omanikule väljastada Euroopa tulirelvapassi, siis kas direktiivi artikli 1 lõikel 4 on vahetu õigusmõju selles tähenduses, et liikmesriik on selle sätte alusel kohustatud väljastama nimetatud relvaloa omanikule Euroopa tulirelvapassi? 3. Kui vastus esimesele või teisele küsimusele on eitav, siis kas pädev asutus on kohustatud tõlgendama liikmesriigi õigusnormi, mis a) sõnaselgelt ei keela kõnealusele relvaloa omanikule Euroopa tulirelvapassi väljastamist, kuid b) näeb ette Euroopa tulirelvapassi väljastamise vaid niisuguse relvaloa (relva valdamiseks vajalik luba) omaniku jaoks, mis on väljastatud küttimiseks või sportlaskmisega tegelemiseks, võimalikult suures ulatuses nii, et pädev asutus on kohustatud väljastama Euroopa tulirelvapassi ka sellise relvaloa omanikule, mis ei ole väljastatud sportlaskmiseks või jahipidamiseks, kui see on võimalik direktiivi vahetu õigusmõju alusel? Eelotsuse küsimuste analüüs Esimene küsimus Sissejuhatavad märkused 37 Esmalt tasub sedastada, et Euroopa Kohtu valduses olevate dokumentide kohaselt on Michal Zeman A-klassi relvaloa omanik vastavalt Slovaki õigusnormidele, mis lubavad kogu Slovakkia territooriumil kanda ühte relva ja laskemoona enese ja oma vara kaitseks. Samas on selge, et Michal Zeman ei ole D- või E-klassi relvaloa omanik vastavalt seadusele nr 190/2003 ja ei ole seega õigustatud valdama relva jahipidamise või sportlaskmise eesmärgil. 38 Teiseks tuleneb eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja vaidluse ainus ese ei ole mitte asjaolu, et Michal Zemanil ei lubatud vedada talle kuuluvat relva teise liikmesriiki, vaid see, et pädev ametiasutus keeldus talle sellise passi väljastamisest. 39 Kolmandaks tuleb märkida, et harta artikkel 45 Liikumis- ja elukohavabadus, millele tugineb Michal Zeman ja millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimeses küsimuses, annab [i]gal[e] liidu kodanikul[e] [ ] õigus[e] liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada. Põhiõiguste harta selgituste (EÜT 2007, C 303, lk 17) kohaselt on artikli 45 lõikega 1 tagatud õigus ELTL artikli 20 lõike 2 esimese lõigu punktiga a tagatud õigus, mida tuleb teostada vastavalt ELTL artikli 20 lõike 2 teisele lõigule aluslepingutes määratletud tingimustel ja ulatuses ja nende alusel võetud meetmete kohaselt. Kuna direktiiv 91/477 käsitleb ka relva valdajate, eelkõige jahimeeste ja laskesportlaste vaba liikumist, kujutab see endast sellist meedet. Seega tuleb esimesele küsimusele vastata üksnes samast direktiivist lähtudes. ECLI:EU:C:2014:2143 9

40 Neil asjaoludel tuleb käsitleda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt seda, kas direktiivi 91/477 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad Euroopa tulirelvapassi väljastada vaid isikutele, kellel on luba vallata tulirelva küttimise või sportlaskmise eesmärgil. Põhiküsimus 41 Kuna direktiiv 91/477 ei sisalda sõnaselgeid sätteid, tuleb seda tõlgendada lähtudes selle eesmärkidest ja üldisest ülesehitusest ning kontekstist, et anda küsimusele tarvilik vastus. 42 Selle kohta tuleb meenutada, et direktiivi 91/477 põhjenduste 2 4 kohaselt võeti see vastu eesmärgiga moodustada siseturg ning et veetavate esemete ohutuse ja isikute kontrolli kaotamine eeldab muu hulgas relvi käsitlevate õigusaktide ühtlustamist. 43 Nii leidis liidu seadusandja, et relvade valduse kontrolli kaotamine ühenduse sisepiiridel muudab hädavajalikuks selliste tõhusate eeskirjade vastuvõtmise, mis võimaldavad liikmesriikides kontrollida tulirelvade omandamist ja valdust ning nende teise liikmesriiki viimist. 44 Direktiivi 91/477 põhjendusest 6 nähtub, et see põhineb postulaadil, et põhimõtteliselt tuleks keelata liikumine ühest liikmesriigist teise koos relvaga; erandi võib teha üksnes juhul, kui on vastu võetud kord, mis võimaldab liikmesriikidel teada saada tulirelva toomisest nende territooriumile. 45 Lõpuks, nimetatud direktiivi põhjenduse 7 kohaselt tuleks küttimise ja sportlaskmise suhtes siiski vastu võtta paindlikumad eeskirjad. 46 Sellest tuleneb, et üks direktiivi 91/477 eesmärke on põhimõtteliselt keelata liidu piires selliste relvade vedamine üle piiri, mis ei ole mõeldud küttimiseks või sportlaskmiseks, välja arvatud juhtudel, mil asjaomased liikmesriigid seda lubavad vastavalt nimetatud direktiivi artiklis 11 ja artikli 12 lõikes 1 ette nähtud menetlustele. 47 Sama lähtepunkti järgides tuleb direktiivi üldise konteksti ja ülesehituse osas märkida, et see kujutab endast relvade omandamise, valduse ja piiriülese liikumisega seotud teatavate haldustingimuste osalist ja minimaalset ühtlustamist, kuna direktiivi 91/477 artikkel 3 annab liikmesriikidele võimaluse võtta siseriiklikus õiguses rangemaid eeskirju kui direktiivis sätestatud. 48 Sellegipoolest välistab artikkel 3 sõnaselgelt selle, et antud valikuõiguse kasutamine võiks piirata liikmesriikide elanikele direktiivi 91/477 artikli 12 lõikega 2 antud õigusi. Viimati nimetatud säte näeb konkreetselt ette, et olenemata direktiivi 91/477 artikli 12 lõikes 1 kehtestatud menetlusest võivad jahimehed ja laskesportlased, kui nende valduses on Euroopa tulirelvapass, kuhu vastav tulirelv on kantud, liikuda ühest kohast teise, ilma et nende suhtes rakendataks muid haldusformaalsusi, tingimusel, et nad suudavad oma reisi põhjendada, esitades eelkõige kutse või muu tõendusmaterjali oma küttimis- või sportlaskmistegevuse kohta sihtliikmesriigis. 49 Nendest kaalutlustest lähtudes tuleks analüüsida Euroopa tulirelvapassi juriidilist laadi ning seda, milline on liikmesriikide autonoomia ulatus selle väljastamisel. Nimelt sätestab direktiivi 91/477 artikli 1 lõige 4, et Euroopa tulirelvapass on dokument, mis väljastatakse liikmesriigi ametiasutuste poolt tulirelva seaduslikult omandavale ja kasutavale isikule taotluse alusel ja sellele märgitakse passi omaniku valduses ja kasutuses olev(ad) tulirelv(ad). Sellesse märgitakse nii tulirelvade valduse või omaduste muutumine kui ka tulirelva kaotamine või vargus. 50 Nimetatud säte annab niisiis Euroopa tulirelvapassi määratluse, kuid ei täpsusta otsesõnu sellisega passiga antavate õiguste ulatust. 10 ECLI:EU:C:2014:2143

51 Seega tuleb märkida, et asjaolu, et nimetatud pass väljastatakse isikule, kes siseriiklike sätete kohaselt juba on õiguspärane relva valdaja, annab alust eelduseks, et see ei asenda siseriiklikku luba relvade omandamise ja valdamise valdkonnas. Nimelt järeldub asjaolust, et selline pass antakse üksnes taotluse alusel, et tulirelva õiguspärase valdamise tingimuseks ei ole see, et valdajal peab olema Euroopa tulirelvapass. 52 Lisaks tuleb sedastada, et direktiivi 91/477 artikli 1 lõige 4 viitab selle direktiivi II lisale, mis sisaldab teavet selle kohta, millised andmed tuleb märkida Euroopa tulirelvapassi. Nimetatud II lisa kohaselt peab pass tingimata sisaldama märget Eespool nimetatud eelluba ei ole põhimõtteliselt vaja, kui C-või D-klassi tulirelvaga reisitakse küttimise eesmärgil, või kui B-, C- või D-klassi tulirelvaga reisitakse sportlaskmises osalemise eesmärgil, tingimusel et reisija valduses on [Euroopa] [tuli]relvapass ja ta suudab reisi põhjendada. Sellest tuleneb, et nimetatud direktiivi artikli 1 lõike 4 eesmärk koostoimes artikli 12 lõikega 2 on lihtsustada küttimiseks või sportlaskmiseks mõeldud relvade vedamist. 53 Neil asjaoludel tuleb ühest küljest sedastada, et liikmesriigid on kohustatud Euroopa tulirelvapassi väljastama üksnes jahimeestele ja laskesportlastele, kuna sellise passi puudumisel ei saaks nimetatud isikud kasutada õigust, mis neile on direktiiviga sõnaselgelt antud. 54 Teisest küljest tuleb märkida, et ainsal tingimusel, et asjaomased siseriiklikud õigusnormid ei piira jahimeeste ja laskesportlaste õigusi, võivad liikmesriigid vastu võtta direktiivis 91/477 sätestatutest rangemaid eeskirju ning nad ei ole kohustatud Euroopa tulirelvapassi väljastama teistele relva valdajatele. 55 Seda tõlgendust toetab ka liidu õiguse tulirelvi käsitlevate muude õigusaktide sätete analüüs. 56 Niisiis, kuigi on tõsi, et määrus nr 258/2012 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, tuleb siiski märkida, et selle määruse artikkel 9 näeb ette lihtsustatud menetlused jahimeestele või laskesportlastele mõeldud tulirelvade importimiseks või eksportimiseks. 57 Samamoodi kinnitab direktiivi 2008/51 põhjendus 14 sarnaselt soovituse 93/216 põhjendusele 2, et Euroopa tulirelvapassi kehtestamise mõte oli võimaldada relvi valdavate jahimeeste ja laskesportlaste vaba liikumist ühest liikmesriigist teise üksnes ulatuses, mis on nimetatud eesmärgi saavutamiseks hädavajalik. 58 Lisaks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnorme niivõrd, kuivõrd see on võimalik, tõlgendada rahvusvahelist õigust silmas pidades, ja seda eriti siis, kui asjaomaste õigusnormide eesmärk on just rakendada liidu sõlmitud rahvusvahelist lepingut (vt eelkõige kohtuotsused Bettati, C-341/95, EU:C:1998:353, punkt 20; SGAE, C-306/05, EU:C:2006:764, punkt 35; Peek & Cloppenburg, C-456/06, EU:C:2008:232, punktid 29 32, ja Donner, C-5/11, EU:C:2012:370, punkt 23). 59 Selline tõlgendus toetab käesoleva kohtuotsuse punktis 54 väljendatud seisukohti. Nimelt, protokolli artikkel 10, pannes alla kirjutanud riikidele kohustuse rakendada tulirelvade impordi-, ekspordi ja transiidilitsentside tõhus süsteem, lubab lõikes 6 lihtsustatud menetluste kehtestamist relvade ajutisel importimisel ja eksportimisel üksnes sellistel eesmärkidel nagu küttimine, sportlaskmine, ekspertiis, näitusel osalemine või parandamine, mille õiguspärasust saab kontrollida. 60 Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal tuleb direktiivi 91/477 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad Euroopa tulirelvapassi väljastada vaid isikutele, kellel on luba vallata tulirelva küttimise või sportlaskmise eesmärgil. ECLI:EU:C:2014:2143 11

Teine ja kolmas küsimus 61 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata. Kohtukulud 62 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: Nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivi 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiviga 2008/51/EÜ) tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad Euroopa tulirelvapassi väljastada vaid isikutele, kellel on luba vallata tulirelva küttimise või sportlaskmise eesmärgil. Allkirjad 12 ECLI:EU:C:2014:2143