SISEPOLIITIKA PEADIREKTORAAT POLIITIKAOSAKOND C: KODANIKE ÕIGUSED JA PÕHISEADUSKÜSIMUSED ÕIGUSKÜSIMUSED Kohaldatav õigus piiriüleste liiklusõnnetuste puhul: Rooma II, Haagi konventsioon ja liikluskindlustuse direktiiv KOKKUVÕTE PE 462.492 ET
Käesolev dokument on valminud Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni tellimusel. AUTOR Jenny PAPETAS Organisatsioon Aadress VASTUTAV ADMINISTRAATOR Vesna NAGLIC Poliitikaosakond C: Kodanike õigused ja põhiseadusküsimused Euroopa Parlament B-1047 Brüssel E-post: vesna.naglic@europarl.europa.eu KEELEVERSIOONID Originaal: EN Tõlked: BG/CS/DA/DE/EL/ES/ET/FR/IT/LV/LT/HU/MT/NL/PL/PT/RO/SK/SL/FI/SV TEAVE VÄLJAANDJA KOHTA Poliitikaosakonnaga saab ühendust võtta ning selle igakuist teabelehte on võimalik tellida aadressil: poldep-citizens@europarl.europa.eu Euroopa Parlament, käsikiri valmis 2012. aasta novembris. Euroopa Liit, 2012 Dokument on internetis kättesaadav aadressil: http://www.europarl.europa.eu/studies MÄRKUS Dokumendis väljendatud arvamuste eest vastutab ainuisikuliselt autor ning need ei väljenda tingimata Euroopa Parlamendi ametlikku seisukohta. Teksti reprodutseerimine ja tõlkimine on lubatud mitteärilistel eesmärkidel, kui viidatakse allikale ja teavitatakse sellest eelnevalt väljaandjat ning saadetakse talle koopia.
Kohaldatav õigus piiriüleste liiklusõnnetuste puhul: Rooma II, Haagi konventsioon ja liikluskindlustuse direktiiv KOKKUVÕTE ELis toimuv piiriülene liiklusõnnetus võib kaasa tuua kolme õigusliku režiimi kohaldamise, millest kõik sisaldavad kollisiooninorme. Režiimid sisalduvad Rooma IIs 1, Haagi konventsioonis liiklusõnnetuste suhtes kohaldatava õiguse kohta 2 ja liikluskindlustuse direktiivis 3. Liikluskindlustuse direktiiv on selles õigusvaldkonnas oluline, sest enamiku liiklusõnnetustest tulenevaid nõudeid täidavad kindlustusandjad, mitte süüdlased ise. 4 Euroopas peavad kindlustusandjad tegutsema liikluskindlustuse direktiivis sätestatud eeskirjade kohaselt. Üks neist eeskirjadest on, et kindlustuskaitse tuleks anda liiklusõnnetuse toimumise koha õiguse või sõiduki tavalise asukoha õiguse alusel, olenevalt sellest, kumb pakub paremat kaitset. Kui kaitse puhul ei võeta arvesse ainult maksimumsummat, mis poliisi alusel välja makstakse, vaid ka kahju liiki ja suurust, edendatakse sellega direktiivi eesmärki kaitsta kannatanu huve olenemata sellest, millises liikmesriigis õnnetus juhtus. Kuid see võib olla vastuolus Rooma II eeskirjadega. Rooma II kohaldamine toob tõenäoliselt kaasa selle, et kohaldatakse selle riigi õigust, kus liiklusõnnetus toimus 5, või selle riigi õigust, kus on mõlema osapoole elukoht 6. Erandjuhul võib see kaasa tuua ka muu õiguse valimise, kui kõnealune õigus kehtib riigis, mis on ilmselgelt tihedamalt seotud lepinguvälise võlasuhtega, kui see riik, kus õnnetus toimus, ja see riik, kus on mõlema osapoole elukoht 7. Kui kohaldatakse muu riigi kui kannatanu elukohaks oleva riigi õigust, võib see kaasa tuua liiga suure või liiga väikese hüvitise maksmise kannatanule ning samuti aegumis- ja muude tähtaegadega seotud soodsama või ebasoodsama olukorra 8. Kuid need eeskirjad võivad kuuluda liikluskindlustuse direktiivis sisalduvate õiguse valiku eeskirjade kohaldamisalasse. Võib väita, et liikluskindlustuse direktiivi võib pidada Rooma II artikli 16 tähenduses ülimuslikuks, imperatiivseks õigusnormiks või Rooma II artikli 27 tähenduses ühenduse õigusnormiks, milles on sätestatud konkreetses valdkonnas kollisiooninormid. Ehkki nii võib kahe õigusakti vahelisest suhtest aru saada, tähendab see samuti, vastutust ja tähtaegu puudutavate küsimuste suhtes võidakse kohaldada ühte õigust ning kahju liigi ja suuruse suhtes teist õigust. See võib kaasa tuua ebasoovitavad tagajärjed, mille tõttu kannatanule makstav hüvitis võib olla liiga suur või liiga väike. Rooma II artikkel 28 lubab Haagi konventsiooni jätkuvat kohaldamist nendes liikmesriikides, kes olid sellele alla kirjutanud 9 enne Rooma II jõustumist. Kahe õigusakti eeskirjade põhjal võib eesmärkidest sõltuvalt valida erineva õiguse. Konventsiooni kohaselt kohaldatakse eelkõige selle riigi õigust, kus õnnetus toimus, või vajaduse korral selle riigi õigust, kus sõiduk on registreeritud. Rooma II ja Haagi konventsiooni vahelist suhet tuleb veel täpsustada. Näiteks määratakse nii Rooma II kui ka Haagi konventsiooni artiklis 1 kindlaks vastava õigusakti reguleerimisala ning mõlemas viidatakse vastutusele lepinguväliste võlasuhete puhul. 1 Määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta. 2 4. mai 1971. 3 Direktiiv 2009/103/EÜ 4 Compensation of Victims of Cross-border Road Traffi c Accidents in the EU: Comparison of National Practices, Analysis of Problems and Evaluation of Options for Improving the Position of Cross-border Victims, õigusbüroo Demolin Brulard Barthélémy poolt komisjonile koostatud aruanne on kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/internal_market/insurance/ docs/motor/20090129report_en.pdf 5 Artikli 4 lõige 1. 6 Artikli 4 lõige 2. 7 Artikli 4 lõige 3. 8 Vt allmärkuses 4 nimetatud komisjoni aruanne, lk 22 23 ja 43 44. 9 Haagi konventsioonile on alla kirjutanud järgmised ELi liikmesriigid: Austria, Belgia, Tšehhi Vabariik, Prantsusmaa, Läti, Leedu, Luksemburg, Madalmaad, Poola, Sloveenia, Slovakkia ja Hispaania. 3
Poliitikaosakond C: Kodanike õigused ja põhiseadusküsimused Võib väita, et see mõjutab konventsiooni artikli 1 tõlgendamist seoses selle kohaldamisega ELi liikmesriikide vahel, nii et see peegeldab määrustes Rooma I 10 ja Rooma II kasutatud mõistete lepingulised võlasuhted ja lepinguvälised võlasuhted sõltumatut ja teineteist välistavat määratlust. See asjaolu ei ole siiski täiesti kindel. Lisaks sellele on ebaselge, kas need kohaldatava õiguse valikut käsitlevad kokkulepped, mida lubatakse Rooma II kohaselt, on lubatud ka konventsiooni kohaselt. Isegi kui Rooma II ja Haagi konventsiooni vahelise suhtega seotud ebaselged küsimused lahendatakse, jääb olukord tõenäoliselt ikkagi keeruliseks ning võimalus saavutada erinevaid tulemusi sõltuvalt kohaldatavast õigusest soodustab meelepärase kohtualluvuse valimist. Sellest ei ole abi neile, kes soovivad lahendada nõuded ilma kohtuvaidluseta, sest pole võimalik kindlalt öelda, millist õigust tuleks sel eesmärgil kohaldada. Seoses Haagi konventsiooni ja liikluskindlustuse direktiiviga tundub üsna ilmne, et konventsioon ei saa piirata direktiivi kohaldamist. EL ise ei ole konventsiooniga seotud ning sellele on alla kirjutanud vähem kui pooled ELi liikmesriigid. Kui konventsioon võiks mõjutada liidu õiguse kohaldamist, tooks see kaasa liidu õiguse ebaühtlase kohaldamise liikmesriikides, mis oleks vastuolus ühtsuse põhimõttega. Kuid direktiivi kohaldamine omakorda toob kaasa selle, et juhtumi suhtes võidakse kohaldada kahte õigust, nagu Rooma II puhul. Praegune olukord ei ole rahuldav. See on keeruline, segane ja seotud mitmete ebaselgete asjaoludega. Suurem osa liiklusõnnetustest tulenevaid nõudeid lahendatakse ilma kohtumenetluseta otse kannatanute ja kindlustusandjate vahel 11. Liikluskindlustuse direktiivi eeskirjad soosivad selles olukorras kannatanut. Nad tunnistavad kannatanu nõrgemat positsiooni selles suhtes ning loovad süsteemi, kus kannatanu võib esitada nõude oma koduriigis ja emakeeles. Neid põhjendusi ei kohaldata juhtumite puhul, kus kannatanu ja süüdlane on võrdses olukorras. Kuid seoses otsese nõudega kindlustusandja vastu on juba olemas raamistik, mille põhjal lahendada alles olevaid probleeme, millega kannatanud kokku puutuvad. Praeguse olukorra parandamiseks on juba esitatud mitmeid võimalusi. Kahju ja tähtaegu käsitlevate oluliste õigusaktide ühtlustamine lahendaks kohaldatava õigusega seotud probleemid. On küll väike võimalus, et tähtaegade osas võidakse lähiajal kokkuleppele jõuda, kuid kahjuga seotud õigusaktide ühtlustamine on lühikeses ja keskpikas perspektiivis ebarealistlik eesmärk. Tõenäoliselt ei jõuta siin nähtavas tulevikus kokkuleppele. Tähtaegu puudutava teabe andmine ei lahendaks kohaldatava õiguse valiku eeskirjade keerukuse probleemi ning autori arvates ei parandaks see piisavalt kannatanute praegust olukorda. Selle valdkonna probleemidele ei ole ideaalset lahendust. Käesolevas dokumendis soovitatakse õiguse valiku osas lahendust, mille kohaselt tuleks kannatanu koduriigi õigust kohaldada nende nõuete suhtes, mis on esitatud otse kindlustusandja vastu ja liikluskindlustuse direktiivi kohaselt. See lahendus toetaks nii isikute vaba liikumist ELis kui ka Euroopa Komisjoni meetmeid kannatanute õiguste tugevdamiseks 12. Kuid tuleb teha poliitiline valik, kas kohaldada seda õigust täies ulatuses ning kohaldada juhi suhtes selle riigi vastutust käsitlevaid eeskirju, kus ta õnnetuse hetkel ei viibinud, või kohaldada kahte õigust, nii et vastutuse suhtes kohaldataks selle riigi õigust, kus õnnetus toimus, ning kõikide muude nõude aspektide suhtes selle riigi õigust, kus on kannatanu elukoht. Nagu eespool öeldud, võib kohaldatava õiguse jagamist sel viisil kritiseerida, kuna see 10 Määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta. 11 Vt Inglismaal kohaldatava süsteemi kohta R. Lewis Insurance and the Tort System 25 LS (2005) lk 85 88. Vt ka E. W. Esseni poolt rahvusvahelist eraõigust käsitleva Haagi konverentsi jaoks koostatud üldaruannet "Actes et Documents de la XIN Session", 1970, III osa, lk 200 206, milles käsitletakse Šveitsi delegatsiooni poolt Haagi konverentsi üheteistkümnendal istungil esitatud tõendeid, mis näitavad, et kindlustusandjad lahendasid 1000st liiklusõnnetusest 995 ilma kohtumenetluseta. 12 Vt Euroopa Komisjoni teatist Ohvrite õiguste tugevdamine ELis (COM(2011)0274 final). 4
Kohaldatav õigus piiriüleste liiklusõnnetuste puhul: Rooma II, Haagi konventsioon ja liikluskindlustuse direktiiv toob kaasa ebaühtlased tulemused, mistõttu kannatanule makstav hüvitis võib olla liiga väike või liiga suur. Sel põhjusel ning kuna kindlustusandjate suhtes juba kohaldatakse iga liikmesriigi õigusakte liikluskindlustuse direktiivis, Rooma IIs ja/või Haagi konventsioonis sisalduvate eeskirjade tõttu, võib leida põhjenduse, miks kohaldada täiel määral selle riigi õigust, kus on kannatanu elukoht, võttes arvesse, et hageja peab valima, kas esitada hagi kindlustusandja või süüdlase vastu, et vältida probleeme seoses muude asjaga seotud hagidega. 5