Lastepsühhiaatria alaspetsiaalsusena ei rahulda Umbes 25 aastat tagasi peeti plaani, et igas maakonnas töötaks ka oma lastepsühhiaater, et tuua lastepsühhiaatriline abi patsiendile lähemale. Pärast Eesti taasiseseisvumist muudeti lastepsühhiaatria alaspetsiaalsuseks, mis on pärssinud selle eriala arengut. Lastepsühhiaatrite arv väheneb Eestis pidevalt. 1990. aastate keskpaiku töötas meil 30 lastepsühhiaatrit, praegu umbes 20, neistki ligi kolmandik on kas pensionil või lähiaastail pensionile jäämas, paljud töötavad väiksema koormusega. Kui katkeb lastepsühhiaatriline ettevalmistus ning lastepsühhiaatria edasine areng Eestis, lastepsühhiaatritena suunatakse tööle üldpsühhiaatreid lastele on ju abi tarvis osutada, siis langeb kindlasti töö kvaliteet, on Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku vanemarst-õppejõud Jüri Liivamägi murelik. Ettevalmistus ebakindel Euroopas on üldpsühhiaatrilise ja lastepsühhiaatrilise ettevalmistuse programm enamasti viieaastane. Meie praeguse üldpsühhiaatria residentuuri programmis on ette nähtud kuus kuud lastepsühhiaatrilist ettevalmistust. Varem, 1999 2005 lastepsühhiaatriks saada soovijatele oli koostatud eriprogramm, mis erines üldpsühhiaatrilise ettevalmistuse korrast. Ettevalmistuseks oli ette nähtud kaks aastat lastepsühhiaatria, pool aastat lasteneuroloogia ja pediaatria õppimist, ülejäänud nelja-aastase residentuuri aeg kulus akuutpsühhiaatria (11 kuud) ja erakorralise meditsiini osakonnas ning mõne fakultatiivkursuse (nt psühhoteraapia) läbimiseks. Akuutpsühhiaatria osakonnas töötamine on lastepsühhiaatrile vajalik. Kuna lastepsühhiaatria ei ole Eestis iseseisev eriala ja lastepsühhiaatrid töötavad meil enamasti psühhiaatriahaiglate koosseisus, tuleb neil teha ka ülehaiglalisi valveid ning sel ajal vastu võtta ägedate psüühikahäiretega haigeid, selgitab dots. Liivamägi. Tegusid ei ole järgnenud Kuigi viimasel Eesti Psühhiaatrite Seltsi kongressil võeti edasise arengu suund lastepsühhiaatria eriala iseseisvumisele, ei ole sellele järgnenud konkreetseid tegusid. Isegi tulevaste lastepsühhiaatrite ettevalmistuse programm asendati üldpsühhiaatrite ettevalmistuse programmiga, s.t et lastepsühhiaatrina võivad tööle hakata ka kuuekuulise lastepsühhiaatrilise ettevalmistusega üldpsühhiaatrid. Jüri Liivamägi meenutab, et nõukogude ajal põhines lastepsühhiaatri erialane ettevalmistus suuresti entusiasmil. Toona oli vaja minna peaarsti juurde ja kokku leppida, et tahan lastepsühhiaatrina tööle hakata. Probleemid võisid kerkida sellest, kas peaarst nägi vajadust lastepsühhiaatri ametikoha järele ning kas oli kas või elementaarseid tingimusi (eraldi ruumid, personal) psüühikahäiretega laste vastuvõtuks. Kui need objektiivsed ja subjektiivsed tingimused olid täidetud, võis soovija üldpsühhiaatri ametkohalt üle viia lastepsühhiaatri ametikohale, meenutab staažikas spetsialist. Muidugi puudusid sellisel lastepsühhiaatril vastavad teadmised ja kogemused, kuid siis tuli üles näidata suurt entusiasmi ja töötahet, teha palju iseseisvat tööd kirjandusega ja õppida vanematelt kolleegidelt. Kolme aasta pärast sai paariks-kolmeks kuuks täiendusele minna kas Moskvasse, Leningradi või mujale Nõukogude Liidu lastepsühhiaatria keskusse. Kui hästi läks, siis sai aasta-paari pärast end uuesti täiendada. Erialasest enesetäiendamisest Läänes või Põhjamaades võis vaid unistada. TÜKi psühhiaatriakliiniku lasteosakonnas on pidevalt kaks residendi kohta. Praegu on osakonnas koguni kolm residenti, aga need kõik on üldpsühhiaatria residendid, selgitab osakonna juhataja Inna Lindre. Dr Roman Balõtšev, kes õppis lastepsühhiaatriks, on praegu doktorantuuris. Juurdekasv on aga oluliselt väiksem kui üldine väljalangevus. Nii et prognooside kohaselt muutub lastepsühhiaatriline teenistus veelgi kitsamaks. Kättesaadavus paremaks Et neis paigus, kus lastepsühhiaatrit pole, arstiabi kättesaadavust veidigi parandada, on osakonna tiim võtnud nõuks käia kord kuus ise vastuvõttu tegemas Inna Lindre, Aime Meos ja Elvi Pihlau käivad Ida- Virus; eelmise aasta novembrist on partnerluslepingu raames lastepsühhiaatria vastuvõtt avatud ka Võru
haiglas (Aime Meos). Viimastel aastatel oleme käinud oma meeskonnaga (psühhiaater, psühholoog ja õde) ka neis koolides, kus on palju probleemseid õpilasi, kohapeal ambulatoorset vastuvõttu tegemas, märgib Lindre. Ka osakonna sees on toimunud mõned rõõmustavad muutused. Nimelt on kliinikumi psühhiaatriakliiniku lasteosakonnas alates 2006. a aprillist avatud üks psühhiaatri ja kolm tegevusjuhendaja ametikohta; novembrist lisandus pool nooremarst-õppejõu ja 2007. a pool arst-õppejõu ametikohta. MARIKA KUSNETS marika@mu.ee ******************************** KOMMENTEERIB lastepsühhiaater Anu Susi: "Lastele antava psühhiaatrilise abi kättesaadavus sõltub vastava eriala spetsialistide olemasolust. Eestis puudub lastepsühhiaatria eraldi erialana, kuigi eriala arengukavas (ripub ka sotsiaalministeeriumi koduleheküljel, viimane versioon aastast 2004, kinnitatud sotsiaalministri käskkirjaga) nimetatakse lastepsühhiaatriat psühhiaatria alaerialaks. Varasema sertifitseerimissüsteemi ajal kinnitati lastepsühhiaatriline pädevus sotsiaalministri käskkirjaga erialaseltsi ettepanekul ning viimati tehti seda 1998. aastal. Praeguses eriarstide registris on registreeritud 27 psühhiaatrit, kellel on see pädevus põhimõtteliselt olemas, kuid registris olevatest (lastepsühhiaatri pädevusega) psühhiaatritest töötab kliinilisel tööl, s.t annab kas ambulatoorset või statsionaarset lastepsühhiaatrilist abi oma põhitööna 15 arsti. Ülejäänutest kolm on hetkel välismaal, kolm tegeleb peamiselt konsultatiivse ja õppetööga, mõned teenindavad nii lapsi kui täiskasvanuid ning mõned töötavad osalise koormusega erinevates Eesti maakondades lepingute alusel. Peale mainitute on kaks lastepsühhiaatrina tegutsevat ning vastava väljaõppega psühhiaatrit, kuid süsteemi puudumise tõttu ei ole neil lastepsühhiaatri pädevust. Eriala arengukavas on kirjas, et optimaalse koormusega töötades ja piisava abi tagamiseks peaks Eestis aastateks 2010 2015 olema 40 000 elaniku kohta vähemalt üks lastepsühhiaater. Reaalselt ei ole selline spetsialistide arv saavutatav ning abi saamine muutub lastele järjest halvemaks, kuna paljud lastepsühhiaatrid on üsna eakad ja lahkuvad varsti tööturult. Seepärast on spetsiifilist lastepsühhiaatrilist abi võimalik saada eeskätt Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pärnus ja Järvamaal seal on vastavad spetsialistid kohapeal olemas. Konsultatsioonivõimalus (aeg-ajalt käiakse mujalt konsulteerimas) on Idaja Lääne-Virumaal ning Lääne- ja Hiiumaal. Ülejäänud maakondades teenindavad lapsi täiskasvanute psühhiaatrid, kellel enamasti pole piisavalt väljaõpet, mille teatud määral kompenseerib pikaajaline kliiniline kogemus. Lastepsühhiaatrilist sisulist pädevust on praegu võimalik omandada psühhiaatria residentuuris eraldi õppekava järgi õppides, kuid residentuur lõpetatakse siiski psühhiaatrina, kuna vastav eriala puudub. Lastepsühhiaatria legaliseerimise nimel on sotsiaalministeeriumiga püütud aastaid koostööd teha." Eesti esimene laste ja noorukite psühhiaatriaosakond sai 40 Laste ja noorukite osakond psühhiaatriakliinikus, esimene selletaoline meie vabariigis, avati 1967. aastal Tallinnas. Lihtne arvutus näitab, et tänavu tähistab Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite osakond oma 40. sünnipäeva. Meditsiiniuudiseid huvitas, kuidas varasesse keskikka jõudnud sünnipäevalapsel läinud on, millised rõõmud ja mured teda eluteel saatnud on ja mida tahetaks teistmoodi teha, kui vähegi võimalik oleks. Vestlusringis osalesid lastepsühhiaater, osakonna vanemarst Piret Aavik, lastepsühhiaater Külle Jalukse,
logopeed Ulvi Sarap, kliiniline psühholoog Mare Sergejev, pereterapeut Kadri Raid-Laur ja vastutav õde Mare Kant. Millest kõik alguse sai? Piret Aavik (PA): "Esimene haige võeti Tallinna Vabariikliku Psühhoneuroloogiahaigla laste ja noorukite osakonda vastu 3. jaanuaril 1967. Osakonnas oli kaheksa haiget, kui seoses tulekahjuga 24. jaanuaril 1967 kõik välja kirjutati. Uuesti alustas osakond tööd novembris 1968, töötades 20 voodikohaga. Peamisteks patsientideks olid psühhootilised, käitumishäiretega, vaimse alaarenguga lapsed ja noorukid. Ka neuroloogiliste häiretega lapsi raviti siis psühhoneuroloogiaosakonnas, sest lasteneuroloogia osakondi veel ei olnud. Juhatajaks oli tol ajal dr Anne Aero, kes oli lastepsühhiaatrilise väljaõppe saanud Moskvas ja kes oli ka hilisem vabariigi pealastepsühhiaater ning eriala üks arendajaid Eestis. Aastatel 1969 1975 töötas osakond 40 voodikohaga. Kuna ülekoormus oli suur, suurendati voodite arvu veel 10 võrra. Järjekord uuringutele oli 2 3 kuud. Osakonnas töötasid: osakonna juhataja (pool ametikohta), ordinaatorid (1,5 ametikohta), pediaater (0,25 ametikohta), neuroloog (0,25 ametikohta), õed (9,5 ametikohta), sanitarid (24 ametikohta) ja õde-perenaine (1 ametikoht). Kuna töö oli raske, siis olid puhkused pikad, 42 56 tööpäeva. Kaastöötajatele puhkust võimaldades oli koormus veelgi suurem. 1990. aastal avati Laste Vaimse Tervise Keskus lasteosakonna ja lastedispanseri baasil, mis 1998. aastal teineteisest lahutati. Vaatamata sellele käib praeguseni tihe koostöö osakonna ja polikliiniku vahel." Milline on olukord praegu? PA: "Osakonnas on 15 statsionaari kohta ja viis päevastatsionaari kohta. Teenindame patsiente vanuses 3 18 eluaastat. Valdavalt on meie teeninduspiirkonnaks Tallinn ja Harjumaa, saared, Ida- ja Lääne- Virumaa, aga vahel satub patsiente ka Kesk-Eestist. Neid raviv-hooldav personal koosneb 24 inimesest." Mare Kant (MK): "Osakonnas töötab kaks lastepsühhiaatrit (kahest ametikohast on täidetud 1,5), üks psühholoog, üks logopeed, on kolm tegevusjuhendaja ametikohta, koos vastutava õega kuus meditsiiniõde, hooldajad (6,5 ametikohta), sekretär ja abiline. Põhikooli osas on lastele seadusega ette nähtud ka haiglaõpe. See toimub individuaalselt, õpetavad Tallinna Ristiku põhikooli ja Mustjõe vene gümnaasiumi õpetajad. Mõni laps saab sellest päris palju tuge ja abi. Eriti need, kes on mitmel põhjusel koolist tükk aega eemal olnud. Lapsed kiidavad meie õpetajaid, sest positiivsete õpitulemuste saavutamisel taandub neil tõrjuv hoiak kooli suhtes." Missuguse diagnoosiga te kõige sagedamini lapsi ja noorukeid haiglasse võtate? PA: "Lasteosakonnas on väga erinevate psüühikahäirete ja probleemidega lapsed koos. Mõnikord võib laps sattuda psühhiaatri juurde ühe probleemiga, aga töö käigus selgub, et tal on veel teisi psühhiaatrilisi probleeme. Depressioon on lastel ja noorukitel sagenenud, ka suitsiidimõtted ja -katsed. Vanematel ei ole oma laste jaoks enam aega, elu on nii kiireks läinud. Ka vanematel endil on palju probleeme, emotsionaalne kontakt lapsega jääb tihti puudulikuks. Ega noorukid oma muredest ja probleemidest ka vanematele alati räägi. Kui, siis ehk suhtlevad nad oma sõbrannade ja sõpradega. Kui täiskasvanu toetus jääb kõrvalt ära, siis võib juhtuda, et laps ei saa enam oma muredest jagu. Ka spetsialistile on laste depressiooni diagnoosimine küllaltki keeruline, sümptomaatika on individuaalselt erinev, sageli on kaasuvad häired esiplaanil." MK: "Vahel tundub lapsel olevat käitumisprobleem, aga tihti on selle taga depressioon, eriti poistel." Mare Sergejev (MS): "Depressiivsel lapsel tekivad kognitiivsed häired, väheneb keskendumisvõime, tähelepanu ja mälu lähevad halvemaks, ta ei suuda enam õppida ja hakkabki vaikselt koolist kõrvale hoidma, sest õppetöö muutub liiga väsitavaks ja raskeks. Tihtilugu selgub, et vanemad ei teagi, et laps pole mitu kuud koolis käinud, ta on kuskil sõpradega või hulgub linna vahel. Neil on ka enesehinnang negatiivne ja esineb rahulolematust oma kehaga. Tavaliselt kujuneb lootusetusetunne ja hirm tuleviku ees." PA: "Depressioon esineb sagedamini vanuses 10 16, viimasel ajal on meil olnud palju just 14 17-
aastaseid patsiente. Aga depressioon võib kujuneda igas eas lapsel." Ulvi Sarap (US): "Viimasel ajal on rohkesti lapsi, kes ei taha koolis käia, aga last uurides selgub, et tal on kõneprobleem, mille tõttu tal on koolis raske. Õpiraskustest tulenevalt tunneb laps, et ta ei saa hakkama, ja loobub. Vanemad arvavad, et laps on laisk ja kohusetundetu, aga põhjus on kõne ja keele või õpivilumuse häires." PA: "Meile satub ka käitumishäiretega, pervasiivsete arenguhäiretega ja autistlikke, vaimse alaarenguga ning hüperaktiivseid lapsi. Märgatakse ju ikka halba et laps ei allu režiimile, on sõnakuulmatu, pahur ja agressiivne. Kui asja uurima hakatakse, siis tihti selgub, et niisuguse käitumise taga on mitmeid põhjusi. Laps on ju hea, ainult tema teod võivad vahel väga halvad olla." Kas psüühikahäiretega lapsi on viimasel ajal rohkem? PA: "On vist rohkem küll. Ühest küljest võib põhjuseks olla, et lastepsühhiaatria ei ole enam tabu ning vanemad julgevad oma probleemidega psühhiaatri poole pöörduda. Aga meie ühiskond ise toodab ka teatud probleeme: elu on pingeline, nõudmised vanematele ja lastele on kasvanud. Kõik peaksid olema väga tublid ja edukad. Igaüks ei ole selleks suuteline. Ka on vähe aega vanemate ja laste mõnusaks koosolemiseks. Meie ülesandeks on välja selgitada, missugune psüühikahäire lapsel esineb, kuid hea ravitulemuse eelduseks on kogu probleemi laiem käsitlemine: suhted peres, suhted eakaaslastega ja toimetulek koolis. Tänapäeval tehakse hoopis rohkem võrgustiku- ja peretööd." Külle Jalukse (KJ): "Lastepsühhiaatria üks eripärasid seisneb selles, et me peame aitama ka oma patsientide vanemaid, sest ainult last aidates on ravi kasutegur väike. Paljud koolid ja lasteasutused teevad meiega koostööd, mõned õpetajad ja sotsiaaltöötajad käivad võrgustikukohtumistel ja on motiveeritud probleemset last abistama ja toetama." Kadri Raid-Laur (KL): "Et peret toetada, oleme mõne lapse puhul, kes on haiglast välja kirjutatud, pakkunud vanematele varianti pereteraapias mingi aja jooksul edasi käia. Peres, kogu süsteemis, peab ka mingi muutus toimuma. Ikka selle nimel, et lapsel hakkaks paremini minema ja et pere tuleks oma probleemidega paremini toime. Pereterapeutiline lähenemine on ravikvaliteeti oluliselt tõstnud." Kas te sõltuvushäiretega lapsi ja noorukeid ka ravite? PA: "Seda tehakse Tallinna lastehaiglas. Seal on eraldi neljakohaline sõltuvushäirete osakond. Võõrutusravi järgselt on osa patsiente küll meile üle tulnud näiteks kui on kaasuv patoloogia: psühhootiline häire või raske depressioon, mil on vaja pikemaajalist ravi." MS: "Päris narkomaane me siia võtta ei saa, pole nii palju ruumi ja peame ikkagi vaatama, et patsiendid enam-vähem üksteisega sobituksid. Lastehaiglas on rohkem sotsiaaltöötajaid, personal on hoopis teistmoodi komplekteeritud." Kas teil on haiglakohti piisavalt? PA: "Kohti on ehk piisavalt. Psühhiaatrias üldse ja lastepsühhiaatrias samamoodi on suund ikkagi sinnapoole, et püüda võimalikult palju ambulatoorselt ravida. Haiglaravi peaks olema äärmuslik juhtum. Samas on last ja tema käitumist statsionaaris jälgides ja uurides keerulisematel juhtudel diagnoosi püstitamine tõhusam kui ambulatoorselt. Meie probleem on veel selles, et lastepsühhiaatreid on Eestis üldse väga vähe. Paljudes maakondades lastepsühhiaatreid ei töötagi, siis suunatakse laps uuringutele spetsialiseeritud osakonda. Seepärast teeme mõnikord koos dr Jaluksega ka ambulatoorset tööd, kutsume peale haiglaravi konsultatsioonile lapse ja pere, et neid nõustada ja vajadusel ravi korrigeerida." Miks lastepsühhiaatreid nii vähe on? PA: "Raske öelda, seda peaks Tartu ülikoolist küsima. Võib-olla on noorte arstide seas eriala reklaam vähene või ettevalmistuses probleeme. Meie kolleegid, täiskasvanute psühhiaatrid, peavad lastepsühhiaatriat raskeks ja keeruliseks. Just sellepärast, et peame töötama ju ka oma patsientide vanemate ja muu koostöövõrgustikuga. Tihtilugu tuleb ette vaidlusi, pead püüdma kõike selgitada ning vanemad ja teised sotsiaalsed süsteemid lapsele toeks saama see on üsna koormav. Siit kindel vajadus
ka meeskonnatööks meie erialal. Teiseks, lastepsühhiaatria ei ole praegu meil Eestis omaette eriala. Täpselt samamoodi, nagu ei ole Eestis lasteneuroloogia eriala. On küll mõningad spetsialistid, kes vastavatel erialadel ettevalmistust omavad ja töötavad. Kolmandaks peame tegema rohkem psühhoterapeudi tööd, koostööd koolidega, vahetama infot ja nõustama oleme lisaks mõnes mõttes omamoodi sotsiaalpedagoogid." MK: "Kahjuks on meil terves kliinikus ainult üks sotsiaaltöötaja, saame teda vaid hädapäraselt kasutada, tema koormus on niigi suur." Saan aru, et personali võiks ikkagi oluliselt rohkem olla. PA: "Meie osakonnas on praegu 24 töötajat tundub ju päris palju, aga mitu neist töötab vaid osalise koormusega. Põhjamaades oleme näinud ideaalvarianti, kus kahe patsiendi kohta on üks töötaja. Ka teine psühholoog võiks lisaks olla ja sotsiaal- või lastekaitsetöötaja kas või polikliiniku ja statsionaari peale ühine. Nii võib ju unistada. Samas oleme rahul, et meil on olemas pereterapeut." MS: "Noorukitele ja lastele oleks vaja eraldi osakonda. Seda juttu oleme juba üle 20 aasta rääkinud, aga sinnapaika on see jäänudki. Kui noorukil on ikka väga tõsised psühhootilised häired, siis saadame ta täiskasvanute esmaste psühhooside osakonda. Ei ole ju mõeldav, et meil on siin koos 3- ja 17-aastased. Sellepärast eelkooliealised käivadki päevastatsionaaris." US: "Lastega tegelev hoolduspersonal peab ka tasemel olema: koolitatud, empaatiline ja lapsi armastav. Osakonnas tuleb tagada rahulik miljöö vaatamata sellele, et lapsed on erinevas vanuses ja erinevate soovidega. See on vahel päris keeruline." PA: "Kõigele vaatamata on meil ikkagi hästi tore ja ühtne kollektiiv." Mida lapsed vabal ajal haiglas teevad? MS: "Meie tegevusjuhendajad pakuvad lastele loovat ja arendavat eesmärgipärast tegevust, see aitab ka lapsel osakonnas kohaneda, laps on siis rahulikum ja üldises mõttes koostöövalmim. Meil on sinine tuba, kus saab tegeleda meisterdamise ja kunstiga, võib ka lihtsalt muusikat kuulata." MK: "Lastega käiakse ka jalutamas: pargis, metsas, mere ääres Stroomi rand on lähedal. Paljudele lastele meeldib kõige rohkem hipodroomil, kus mõnikord saab hobuseid ka toita." KL: "Meie patsientidele on olnud hipodroomi lähedus hästi oluline. See on lastele omaette teraapia loomade nägemine ja nendega suhtlemine." PA: "Heade inimeste abiga oleme mõnikord lapsed saanud viia ka loomaaeda ja nukuteatrisse. Kõik eelnev on vajalik lapse emotsionaalse seisundi parandamiseks. Tähtis on, et lapsed tunneks end siin võimalikult turvaliselt ja hästi." Mida te siis teete, kui endal mõistusest puudu tuleb? PA: "Superviisoriks käib meil dr Jüri Männik, kes on olnud ka pereteraapia algataja ja õpetaja Eestis. Ta on erialalt lastepsühhiaater, Ameerikas õppinud ja pikka aega Rootsis töötanud, tal on hindamatu kogemus. Temaga saame neid juhtumeid arutada, kui me ise jänni jääme. Tavapäraselt igal nädalal toimub osakonna spetsialistide omavaheline arutelu meeskonnatöö on lastepsühhiaatrias ikkagi väga oluline. Töötajad on tublid, keerulistes olukordades püütakse üksteist aidata." Aga rõõmsam pool on ikka ka? PA: "Lastepsühhiaatria on selles mõttes natukene rõõmsam eriala, et lapsel esinevad kriisiperioodid ja ta vajab ehk ainult aasta-paar spetsiifilist ravi ja jälgimist, edasi saab juba ise hakkama. Ei saa öelda, et kõik, kes on lastepsühhiaatri abi vajanud, jäävadki psühhiaatri juurde käima. Palju on muutunud ka ühiskonna suhtumine, enam ei vaadata psühhiaatriale nagu mingile müüritagusele tegevusele. Samas on lapsed vahvad ja tublid, nendega tegelemisest saab palju positiivseid emotsioone, mis ongi
suurimaks tänuks töö eest." KJ: "Spetsialisti seisukohalt on meie töö hästi huvitav, palju on uusi juhtumeid. Täiskasvanute psühhiaatrias on patsientuur suhteliselt püsiv ning palju on kroonilisi haigeid." Veidi lähemast tulevikust. PA: "2008 2009 plaanitakse kolimist Sütiste teele, Põhja-Eesti regionaalhaigla põhikompleksi juurde. Praegu paikneb meie osakond territooriumi kõige uuemas majas, mis valmis aastal 1989. Just mõnusa loodusliku ümbruse poolest kaotame ümberkolimisega, samas on siis ootamas uued ja kaasaegsed ruumid. Ambulatoorne vastuvõtt ja statsionaar on ühendatud. Nii on ka lapsel stressi vähem, teda konsulteerinud juba tuttav arst hakkab temaga ka haiglas tegelema." MK: "Võib-olla leitakse tulevikus võimalus eraldada lapsed ja noorukid eri osakondadeks." Kuidas te sünnipäeva tähistate? PA: "Väikese konverentsiga 25. jaanuaril Seewaldi klubis. Kutsume külla endised töötajad ja meiega koostööd tegevate asutuste (erikoolid, lastekodud, turvakodud) esindajad. Ettekanded tulevad osakonna ajaloost ja tööst, natuke räägime ka tulevikuplaanidest. Lastele on selleks ajaks osakonnas üllatusi varuks." Uued antipsühhootikumid jõuavad Ameerikasse Uus skisofreeniaravim Invega (paliperidoon) sai ametliku kasutusloa USA ravimiameti FDA poolt. Tootjafirma Janssen-Cilag teatel peaks ravim Ameerika patsientide jaoks olema kättesaadav käesolevast kuust. Paliperidooni näol on tegemist atüüpilise antipsühhootikumiga. Keemiliselt on paliperidoon juba tuntud risperidooni peamine aktiivne metaboliit, mis on toodetud pikendatud vabanemisega ravimvormina. Janssen-Cilagi sõnul on paliperidoon esimene täiesti uus skisofreeniaravim Ameerikas 2003. aastast. Ravimi efektiivsust on tootjafirma teatel uuritud 1665 patsiendil 23 riigis. Peamiseks näitajaks oli tulemuse paranemine PANSS-skaalal. Patsientide paranemisele saadi veel kinnitust nende seisundit PSPskaala (Personal and Social Performance) abil hinnates. Sümptomite paranemine kuuenädalase ravi jooksul leiti olevat statistiliselt oluline. Paliperidoni soovitatav päevane annus on 6 mg, jätkuda võib ka kolmest, maksimaalselt lubatakse 12 mg päevadoosi. Ravimi kasutamise registreeritud näidustuseks on FDA teatel skisofreenia. Kauem kui kuus nädalat ei ole paliperidooni platseebo-kontrollitud uuringutes kasutatud ning FDA soovitab pikema tarvitamise korral patsienti regulaarselt jälgida. Kõrvaltoimed, mis esinesid vähemalt 5%-l patsientidest ning vähemalt kaks korda sagedamini kui platseebo puhul, olid akatiisia ja ekstrapüramidaalhäired. Lisaks hoiatatakse harva tekkivate südame rütmihäirete eest, ära on mainitud ka maliigne neuroleptiline sündroom, tardiivne düskineesia jne. Firma on eelmise aasta kevadel esitanud taotluse ka müügiloa saamiseks Euroopas. Kliinilistes uuringutes selgitatakse ka, kuidas sobib ravim bipolaarse maania ja skisoafektiivsete häirete raviks. Forbesi teatel kaotab Janssen risperidooni (Risperdal) patendikaitse USAs 2008. a alguses ning firma ootab Invegast oma olulisele müügiartiklile asendajat. Analüütikute arvates võib aga südame arütmia hoiatus arstid ja patsiendid ravimi suhtes ettevaatlikuks teha. Mõnigi arst on olnud kriitiline aga selle pärast, et paliperidoon on välja kuulutatud kui uus
skisofreeniaravim. AP vahendas psühhiaater dr Grant Michelli, kelle sõnul ei ole tegemist suure läbimurde ega täiesti uue ravimiga. Skisofreenia ravis paliperidooni tulek revolutsiooni ei tähenda, arvas New Yorgi piirkonnas asuva haigla psühhiaatriaosakonna juhataja. Antipsühhootikumide valik peaks aasta jooksul Ameerikas, hiljem ka Euroopas veelgi laienema. Lundbeck, Wyeth ja Solvay on turule toomas uut antipsühhootikumi nimega bifeprunox