BIO- JA SIIRDEMEDITSIINI INSTITUUT Patoloogilise füsioloogia õppetool Trombotsüütide funktsioonihäired Referaat Sofia Zdobnõh STOM III 1. rühm Tartu 2013
Sisukord SISSEJUHATUS 2 TROMBOTSÜÜDID 3 1. Trombotsüütide struktuur 3 2. Trombotsüütide roll hemostaasis 4 2.1 Adhesioon 4 2.2 Agregatsioon ja sekretsioon 4 TROMBOTSÜÜTIDE FUNKTSIOONI HINDAMINE 5 TROMBOTSÜÜTIDE FUNKTSIOONIHÄIRED 5 1. Kaasasündinud trombotsüütide funktsioonihäired 6 1.1 Defektid trombotsüütide retseptorites 6 Glanzmann i trombasteenia 6 Bernard-Soulier sündroom 6 1.2 Defektid graanulite sisaldistes /säilitusdepoode defitsiit 6 1.2.1 Säilitusdepoode häired, mis ei ole seotud süsteemsete haigustega 6 Gray Platelet i sündroom 6 Quebec Platelet Disorder 6 1.2.2 Säilitusdepoode häired, mis on seotud süsteemsete pärilike häiretega 7 Hermansky-Pudlak i sündroom 7 Chediak-Higashi sündroom 7 Wiskott-Aldrich i sündroom 7 1.3. Väljutamisega seotud defektid 7 DDAVP manustamine. 7 1.4 Trombotsüütide funktsiooni häired defektsete plasmafaktorite tõttu 8 Von Willebrand i haigus 8 Afibrinogeneemia 8 1.5 Probleemid trombotsüütide interaktsoonis koagulatsioonifaktoritega 8 Scott i sündroom 8 1.6 Mitmesugused kongenitaalsed häired 8 2. Omandatud trombotsüütide funktsioonihäired 8 KOKKUVÕTE 10 KASUTATUD KIRJANDUS 11 LISA 1 12 1
Sissejuhatus Trombotsüüdid ehk vereliistakud on vere vormelemendid, mis omavad suurt tähtsust hemostaasis. Nimelt on nad peamised komponendid primaarses hemostaasis ehk verejooksu peatamises veresoonte kontraktsiooni ja trombotsüütidest trombi moodustumisega. Samuti sõltub nendest ka kogu ülejäänud verehüübe protsess, sest liistakute aktiveerumise käigus vabanevad nendest mitmed bioaktiivsed ained ja hüübimisfaktorid, mis potenseerivad lõplikku hemostaasi. Sellepärast põhjustabki iga muutus nii trombotsüütide funktsioonis kui ka arvus vere hüübimise häirumist. Hemostaas on organismi vastus veresoone vigastusele ja verejooksule. Hemostaatilise süsteemi ülesanded on säilitada verevool, hoida veresooned avatuna ja sulgeda veresoon vigastuse kohalt nii, et verekaotus oleks minimaalne. Hemostaatilises protsesses osalevad: endoteel trombotsüüdid hüübimissüsteem ehk koagulatsioonisüsteem Järgnevas referaadis antakse ülevaade trombotsüütide üldstruktuurist, nende rollist hemostaasis ja peamistest kaasasündinud funktsioonihäiretest. Kuigi häireid vere hüübimises põhjustavad ka vereliistakute kvantitatiivnsed muutused, peamiselt nende vähenemine ehk trombotsütopeenia, keskendutakse siinkohal kvalitatiivsetele häiretele.
Trombotsüüdid Trombotsüüdid ehk vereliistakud on diskikujulised vererakud, mis osalevad vere hüübimisprotsessis. Nende hulk veres on 150 kuni 450 x 10 9 rakku/l. Kuna trombotsüütide osa verehüübe protsessis on väga oluline, siis kõrvalekalded trombotsüütide arvus või funktsioonis võivad viia hemostaasi raskekujuliste häireteni. Trombotsüüdid tekivad megakarüotsüütide nöördumisel luuüdis. Trombotsüütidel puudub tuum, mistõttu neid võib nimetada ka tsütoplasmaatilisteks fragmentideks. Vereliisatakud on väiksed, paksu membraani ja tuumata vererakud. 70% neist on tsirkulatsioonis, ülejäänud 30% põrnas. Trombotsüütide eluiga on 7-10 päeva, millele järgneb nende eliminatsiooni vereringest põrna või maksa retikulotsüütide poolt. Trombotsüütide mõõdud on 3,0 x 0,5 μm ja keskmine maht (MPV mean platelet volume) on 7-11 fl. 1. Trombotsüütide struktuur. Selleks, et mõista trombotsüütide funktioonihäirete olemust, on vaja aru saada raku ehitusest. Trombotsüütide siseehitus erineb teiste vere vormelementide sisestrktuurist Vereliistakutel esineb perifeerne, kolloid-geeli, organellide ja membraani tsoon. Perifeerne tsoon koosneb välimisest membraanist ja sellega seotud struktuuridest. Membraaniga on seotud vereliistakutele iseloomulik kanalite süsteem, mida nimetatakse avatud kanalikeste süsteemiks (OCS open canalicular system). Nende kanalite kaudu saab toimuda erinevate ainete liikumine rakku ja rakust välja ning just nende kanalite abil toimub aktivatsioonijärgne vabastusreaktsioon. Vereliistakute membraanid sisaldavad rohkelt glükoproteiine, mis on erinevate ainete retseptoriteks, kuid suurem osa retseptoritest saab ekspresseeruda alles pärast trombotsüütide konformatsioonilist muutust. Perifeersesse tsooni kuuluvad ka membraani fosfolipiidid, mis mängivad olulist rolli koagulatsiooniprotsessis, kuna nende abil võimaldatakse koaguleerivate valkude kinnitumine rakumembraanile. Lisaks sellele on fosfolipiidid tromboksaan A2 sünteesi substraatideks. Tromboksaan A2 on aine, mis osaleb trombotsüütide aktivatsioonis ning põhjustab trombotsüütide agregatsiooni. Trombotsüütide membraan on võimeline edastama pinnale jõudnud signaalid keemiliste ainete kaudu ka raku sisemusse Kolloid-geeli tsoon asub perifeerse tsooni all ja on raku raamistikuks ehk tsütoskeletiks. See annab rakule toese ning aitab säilitada tema diskjat kuju ja kontraktiilse süsteemi funktsioneerimist. See süsteem on trombotsüütide funktsioneerimise aluseks, sest see tagab trombotsüüdi aktiveerumise järgselt tema kuju muutuse, pseudopoodide tekke, sisemise kontraktsiooni ja granulaarse koostise väljapaiskumise. Organellide tsoon koosneb graanulitest ja rakulistest elementidest nagu lüsosoomid (sisaldavad hüdrolüütilisi ensüüme), mitokondrid jne, mille ülesanneteks on säilitada rakkude funktsioneerimine, osaledes metaboolsetes protsessides ning salvestades ensüüme ja muid raku tööks vajalikke substantse. Samuti asuvad organellide tsoonis elektrontihedad graanulid ja α-graanulid. Tihegraanulites asuvad mittemetaboolsed adenosiintrifosfaat (ATP) ja adenosiindifosfaat (ADP), serotoniin ja kaltsium. Alfagraanulid sisaldavad vereliistakute adhesioonivalke fibrogeeni, fibronektiini, von Willebrand i faktorit (VWF), trombospondiini ja vitronektiini. Samuti sisaldavad α-graanulid erinevaid kasvufaktoreid (näiteks PDGF (trombotsüütide kasvufaktor) ja trombotsüütide faktor 4) Lisaks sellele asuvad α-graanulites koagulatsioonis osalevad faktorid V ja XI, kininogeen ja plasminogeeni aktivatsiooni inhibiitor-1. 3
Neljandas ehk membraani tsoonis, paikneb tihe tubulaarvõrgustik, kuhu on koondunud raku kontraktiilsust tagav Ca 2+. Samuti sisalduvad selles tsoonis prostaglandiinide sünteesiks vajalikud ensüümid. 2. Trombotsüütide roll hemostaasis Trombotsüütide roll hemostaasis hõlmab kolme protsessi: aktivatsiooni, agregatsiooni ja sekretsiooni. Alles pärast neid protsesse muutuvad vereliistakud inaktiivsetest rakkudest organiseerunud valgeks trombiks ning koagulatsioonivalgud saavad jätkata verehüübe protsessi. Samal ajal sekreteerivad trombotsüüdid endoteeli paranemist soodustavaid aineid ning aitavad kaasa veresoone fuktsiooni taastumisele. 2.1 Adhesioon Veres ringlevad trombotsüüdid ei kleepu veresoonte seintele, kuid kui veresoone sein on kahjustatud, ilmnevad nähtavale erinevad subendoteliaalsed produktid (kollageen, vwf, fibronektiin, laminiin) ning vereliistakud aktiveeritakse; nad kleepuvad vigastatud kohale ning ning moodustavad n-ö hemostaatilise korgi. Trombotsüüdid kontakteeruvad adhesiivsete valkudega tänu spetsiifilistele adhesiooniretseptoritele. Adhesiooni algatab von Willebrandi faktor (vwf), mis seondub oma retseptoritega GPIb/IX/V trombotsüüdi pinnal ja samas seondub see ka retseptoritega veresoone seinas. Kollageeni kinnitumine GPVI-le põhjustab konformatsioonilise muutuse ning aktiveeruvad GPIIb/IIIa ja GPIa/IIa. Niimoodi ankurdatakse trombotsüüdid subendoteliaase kihiga. Teiste trombotsüütide saabumine vigastuskohta ja omavaheline interaktsioon on põhiliselt vahendatud fibrinogeeni ja tema retseptori GPIIb-IIIa poolt. Trombotsüütide adhesioon ei vaja toimumiseks kontraktsiooni või kujumuutust. 2.2 Agregatsioon ja sekretsioon Aktivatsiooni käigus muutub trombotsüütide morfoloogia. Lamedad kettad muutuvad ogalisteks keradeks ning selle tõttu paljastuvad negatiivselt laetud membraani fosfolipiidid, kuhu saavad nüüdsest kinnituda kuagulatsioonivalgud ja protrombiini kompleksid. See põhjustab granulaarsete komponentide sekretsiooni, muutes lõdvalt üksteise küljes olevate trombotsüütide klombi tihedaks massiks. Kõik need muutused toimuvad trombotsüütide keemilise koostise muutusteta ning membraan ei kahjustu. Agregatsioon on vajalik tugevdamaks trombotsüütide adhesioonil tekkinud üherakukihilist struktuuri võrkjate struktuuridega kõrvuti asetsevate trombotsüütide vahel. Selline agregaat on piisavalt tugev, et vastu pidada vere voolamisest tulenevatele desintegreerivatele jõududele. Sellise agregaadi moodustumine nõuab olulisi muutusi trombotsüütide struktuuris ja tsütoskeletis ja seda põhjustavad lahustunud aktivaatori agonistid (trombiin, adeniin, serotoniin ja ADP). Need faktorid põhjustavad biokeemilise kaskaadi, mille mõjul vallandub α- ja tihegraanulite sisu, sekreteeritakse tromboksaan A2 ning aktiveeritakse trombotsüütide retseptor GPIIb / IIIa. Selle kõige tulemusel fibrinogeen seondub kõrvutiasetsevate trombotsüütide retseptoritega. Fibrinogeeni seondumine tugevdab veelgi olemasolevat trombotsüütidest moodustunud trombi. Põhilised elemendid, mis vastutavad trombotsüütide kogunemise eest, on ADP ja tromboksaan A2. Tromboksaan A2 sünteesitakse trombotsüütide sisemiste biokeemiliste radade kaudu eikosanoididest, mille eelühendiks on arahhidoonhape. Stimuleeritud trombotsüüdid vabastavad essentsiaalset rasvhapet arahhidoonhapet, mis oksüdeeritakse tsüklooksügenaasse raja kaudu endoperoksiidideks, mis omakorda töödeldakse ensüüm tromboksaani süntetaasi abil tromboksaan A2-ks.
Häire mõnes eelpool nimetatud sündmuses või biokeemilises protsessis võib põhjustada muutusi trombotsüütide funktsioonis ning tekitada probleeme vere hüübimises. Need häired võivad olla nii omandatud kui ka kaasasündinud. Trombotsüütide funktsiooni hindamine Järgmised probleemid võivad viidata trombotsüütide funktsioonihäiretele: Rohked spontaansed verevalumid Veritsus, mis kestab üle 30 minuti Menorraagia Igemete veritsus Rohke veritsemine sünnituse ajal Rohke veritsemine invasiivsete protseduuride järgselt (hamba ekstraktsioon, mandlioperatsoon, adenoidide eemaldamine) Defektse hemostaasi põhjuseks võivad olla vaskulaarsed häired trombotsütopeenia või trombotsüütide funktsioonihäired defektne koagulatsioon Kuna trombotsütopeenia on üsna sage hüübimishäirete põhjus, tuleks selle välistamiseks testida perifeerset verd. Lisaks saab vereproovi abil välistada mõnigaid võimalikke hüübimishäirete põhjusi (nt aneemia). Trombotsüütide funktsiooni hindamiseks on vaja rakendada lisauurimismeetodeid (veritsusaja määramine, platelet function test-100 (PFT-100)). Kahjuks ei ole ideaalset testi trombotsüütide funktsiooni hindamiseks olemas. Veritsusaja määramisel asetatakse rõhumansett käe ülemisele osale ja mansetti pumbatakse 40 mmhg suurune rõhk. Seejärel tehakse spetsiaalse seadisega kätte haav, mis on tavaliselt 5 mm pikk ja 1 mm sügav. Haava serva tupsutatakse iga 15 sekundi järel, et imada ära veri haavast seni, kuni verejooks on peatunud. Normaalne veritsusaja pikkus on alla 9 minuti. PFA-100 analüüsi käigus juhitakse tsitraadiga hüübimatuks muudetud veri läbi kapillaari membraanile, mis on kaetud kollageeni ja ADP-ga või kollageeni ja adrenaliiniga. Verevool säilitatakse. Mõne aja möödudes verevool peatub, sest trombotsüüdid hakkavad vwf mõjul kinnituma GPIb ja GPIIb/IIIa kaudu membraanile. Laboratoorsete analüüside teostamisel on väga oluline õige vere võtmine ning selle korrektne transport. Antikoagulandina soovitatakse kasutada 3,2% naatriumtsitraati, mis seob Ca 2+. Tuleb jälgida, et naatriumitsitraadi kontsentratsioon ei oleks liiga suur (kuni 9:1), sest vastasel korral võib toimuda liigne Ca 2+ sidumine ning testide tulemused ei ole korrektsed. Trombotsüütide funktsioonihäired Antud referaadis ei ole käsitletud trombotsüütide hulga muutustega seotud probleeme (nt trombotsütopeenia), vaid ainult trombotsüütide funktsiooniga seotud häireid, mis võivad olla omandatud või kaasasündinud. 5
1. Kaasasündinud trombotsüütide funktsioonihäired Kaasasündinud trombotsüütide funktsioonihäired on seotud üsna harvaesinevate sündroomidega. 1.1 Defektid trombotsüütide retseptorites Glanzmann i trombasteenia Selle haiguse põhjuseks on fibrinogeenile afiinse trombotsüütide retseptori IIb-IIIa puudus või vähesus. Trombotsüütide arv, suurus, kuju ja eluiga on normaalsed. See on pärilik aotosomaalne retsessiivne haigua, seega vanematel võivad veritsusnähud puududa. Naised ja mehed haigestuvad võrdselt. Veritsusaeg on alati pikenenud. Trombi teke on puudulik või olematu. Trombotsüütide agregatsiooni testis toimub agregatsioon ainult ristotsetiini mõjul. Esialgne adhesioon vigastuse kohas on normaalne, kuid defektne on teiste trombotsüütide liitumine primaarse hemostaatilise trombiga. DDAVP ei aita selle haiguse puhul (DDAVP desmopressiin). Raviks kasutatakse trombotsüütide transfusioone, kuid nende tagajärjeks võib olla tõsine alloimmunisatsioon, seega tuleks transfusioone rakendada mõistlikult. Bernard-Soulier sündroom See on harv haigus, mida iseloomustab trombotsüütide suurenemine ning tagasihoidlikult suurenenud arv. Veritsusaeg on silmatorkavalt pikenenud. Agregatsioon ristotsetiinile on anormaalne. Selle põhjuseks on Ib-IX retseptori ehk von Willebrand faktori retseptori vähenemine või puudumine. Bernard-Soulier sündroom on pärilik aotosomaalne retsessiivne haigus, mis mõjutab mehi ja naisi võrdselt. Vanematel sarnased veritsusnähud puuduvad. Raviks kasutatakse trombotsüütide transfusiooni, kuid ka siin võib ilmneda alloimmunisatsioon. 1.2 Graanulite salvestushaigused 1.2.1 Säilitusdepoode häired, mis ei ole seotud süsteemsete haigustega Hallide trombotsüütide sündroom Seda häiret iseloomustab alfa-graanulite proteiinide defitsiit trombotsüütides ja megakarüotsüütides, nagu näiteks trombotsüütide faktor 4, β-tromboglobuliin, fibrinogeen ja trombotsüütide kasvufaktor. Perifeerses veres on trombotsüüdid värvilt hallid ja normaalsest suuremad. Agregatsioon on püsiv aga nõrk. Patsiendid peaksid proovima DDAVP d enne, kui lasevad teostada trombotsütide transfusiooni. Siiski tuleks transfusioon teostada neil, kes kannatavad väga tõsise veritsuse all või kes ei allu DDAVP le. Quebec i trombotsüütide sündroom See on pärilik aotosomaalne dominantne haigus, mis väljendub trombotsüütide suurenenud agregatsioonis adrenaliini mõjul. Seda põhjustab α-graanulite proteiinide proteolüüsi defekt või α- graanulites oleva ensüümi multimeriini defitsiit. See ensüüm seostub graanulis faktor V ja viib selle ning teiste proteiinide (fibrinogeeni, vwf-i, jne) sisalduse vähenemisele.
1.2.2 Säilitusdepoode häired, mis on seotud süsteemsete pärilike häiretega Hermansky-Pudlak i sündroom See on pärilik aotosomaalne retsessiivne haigus, mis on seotud okulokutaanse albinismiga. Haigust iseloomustab pikenenud veritsusaeg ja mõõdukas veritsuse häire; tihedad graanulid puuduvad. Trombotsüütide funktsiooni uuringud näitavad puudulikku sekundaarset vastust ADP-le, adrenaliinile ja ristotsetiinile ning samuti ebanormaalset agregatsiooni kollageeniga. Chediak-Higashi sündroom See on harv aotosomaalne retsesiivne häire. Seda haigust iseloomustavad suured ebanormaalsed graanulid, mis esinevad melanotsüütides, leukotsüütides, fibroblastides, aga mitte trombotsüütides. Võib esineda okulokutaanne albinism ning sagedased püogeensed infektsioonid. Trombotsüütide hulk on normaalne, veritsusaeg on pikenenud, tihegraanulite arv on väiksem ning ebanormaalne trombotsüütide agregatsioon on sedstatav. Wiskott-Aldrich i sündroom See on harv X-liiteline retsessiivne haigus, mida iseloomustab trombotsütopeenia koos väikeste trombotsüütidega. Haigel võib tekkida veritsus tänu vähenenud trombotsüütide hulgale ja trombotsüütide ebanormaalsetele funktsioonidele. Mõnede patsientide puhul on kirjeldatud ka säilitusdepoode defitsiiti. Patsientidele on iseloomulik korduvad infektsioonid ja ekseem. Haigust iseloomustab ka isohemaglutiniini puudus. Akuutset veritsust ravitakse trombotsüütide transfusiooniga. Luuüdi transplantatsioon on nende haigete puhul otsustavaks ravivõtteks. 1.3. Sekretsioonihäired See on suurim trombotsüütide funktsiooni häirete grupp. Nende häirete põjusteks on on suur hulk teisi defekte, mille mehhanismid ei ole tihti veel täiesti selged. Põhiline häire selles grupis on võimetus edukalt vabastada graanulite sisu peale trombotsüütide aktivatsiooni. Tavaliselt iseloomustab neid häireid pikenenud veritsusaeg ja ebaloomulik agregatsioon ADP-ga (tuues kaasa puudliku sekundaarse laine), adrenaliini ja kollageeniga. Teatud uuringutes on leitud märkimisväärne defekt seoses ADP vabanemisega. Paljusid patsiente, kellel on defekte selles vallas, saab ravida DDAVP abil, mis on vasopresiini analoog. DDAVP manustamine. DDAVP (desmopressiin) kontsentratsioon on tavaliselt 4 μg/ml. Seda võib manustada intravenoosselt 0,3 μg/kg, subkutaanselt (üks süst ei tohiks olla rohkem kui 1,5 cc) või ka nasaalse spreiga (kontsentratsioonis1,5 mg/ml). Doosiks on üks pahvak mõlemasse ninasõõrde nendel patsientidel, kes kaaluvad vähem kui 50 kg ja kaks pahvakat nendel, kes kaaluvad 50 kg või rohkem. Ravi ajal peab patsienti hoolega jälgima, kuna ravim omab olulist antidiureetilist efekti, mis võib viia vee retensioonini või hüponatreemiani. Need kõrvaltoimed esinevad sagedamini lastel alla 3 a ja patsientidel, kes operatsiooni tõttu saavad intravenooselt vedelikku. Ravimi manustamist väikeste vaheaegadega tuleks vältida. Vaatamata sellistele puudustele on DDAVP vähendanud väljutamise seotud defekte ligi 50% võrra. 7
1.4 Häired trombotsüütide funktsiooni mõjutavates plasmafaktorites Need häired tekivad vaatamata normaalsele trombotsüütide hulgale ja korrektsele funktsioonimehhanismile. Selles kategoorias on kõige tavalisem häire von Willebrandi haigus. Plasma ja trombotsüütide fibrinogeeni puudulikkus viib selleni, et häirub trombotsüüt-trombotsüüt interaktsioon primaarse trombo moodustamisel. afibrinogeneemia on haruldane autosomaalne retsessiivne häire. VWD puhul häirub adhesioon veresoonega, afibrinogeemia puhul aga trombotsüütide omavaheline interaktsioon. Von Willebrand i haigus Defekt asub von Willebrandi koagulatsioonifaktoris (vwf), mille retseptoriks on GPIb-IX. Häired vwf osas viivad mukokutaansete verejooksudeni. VWD on pärilik autosomaalne dominantne haigus, millesse haigestumise risk on meestel ja naistel võrdne. Veritsusaeg võib olla pikenenud. Koagulatsiooniuuringutes võivad avalduda häired faktor VIII aktiivsuses, vwf antigeeni koguses ja vwf aktiivsuses ning struktuuris. Afibrinogeneemia Selle haruldase päriliku autosomaalse retsessiivse haiguse tunnuseks on ääretult madal või puudulik fibrinogeeni tase.veritsusaeg võib olla pikenenud. Plasma fibrinogeeni puudus või tõsine defitsiit viib trombotsüütide omavahelise interaktsiooni häireteni. 1.5 Kaasasündinud haigused, millega kaasuvad trombotsüütide funktsioonihäired Scott i sündroom Selle haiguse korral on trombotsüütidel defektne seostumine koagulatsioonifaktorite kompleksidega Va-X ja VIIIa-IXa. See omakorda põhjustab faktor X ja protrombiini nõrgenenud aktivatsiooni, häirunud on trombotsüütidest sõltuva fibriini moodustumise ja trombotsüütide faktor 3 aktiivsus on liiga suur. Need defektid põhjustavad arvatavasti ka ebaloomuliku fosfatidüülseriini ekspressiooni plasmamembraanis. 1.6 Mitmesugused kongenitaalsed häired On avastatud mitmeid trombotsüütide häireid, mis on seotud erinevate sidekoehaigustega. Need on näiteks Ehlers-Danlos i sündroom, Marfani sündroom, ebatäiuslik luuteke. May-Heggelin anomaalia on aotosomaalne dominantne haigus, mida iseloomustab ebaefektiivne trombopoees koos normaalse trombotsüütide funktsiooniga ja ebanormaalsete graanulitega leukotsüütides. Ka Downi sündroomiga patsientidel on avastatud trombotsüütide funktsiooni häireid. Trombotsüütide funktsiooni häired esinevad ka TAR i puhul (Thrombocytopenia absent radii syndrome). Selle sündroomiga imikud võivad kannatada ägedate ja isegi fataalsete verejooksude all esimesel eluaastal. Peale seda trombotsütopeenia järk-järgult paraneb. Tavaliselt on nendele patsientidele soovituslik trombotsüütide transfusioon. Trombotsüütide funktsiooni häireid võib esineda ka suurenenud seerumi IgA, nefriidi, kurtumuse ja hiiglaslike trombotsüütide puhul. 2. Omandatud trombotsüütide funktsioonihäired Omandatud trombotsüütide funktsioonihäired on üks kõige levinumaid hematoloogilisi häireid. Tihtipeale avastatakse need häired kogemata, kui veritsusaeg on pikenenud või PFA-100
tulemused on ebarahuldavad. Võib juhtuda, et avastastatud häired ei ole patsiendi tervise seisukohast olulised, mistõttu võib säärased kliinilised leiud jätta tähelepanuta. Omandatud trombotsüütide funktsioonihäireid võib jaotada selle järgi, kas tekitajaks on seesmine faktor (intrinsic) või trombotsüütidest väline faktor (extrinsic) (LISA 3). Paljud ravimid ja süsteemsed haigused viivad põhjustada trombotsüütide funktsioonihäireid. Hüübimisvastsed ravimid (näiteks Aspiriin) inhibeerivad tsükloksügenaasi sünteesirada ja seega ka tromboksaan A2 sünteesi. Ühekordse doosi mõju kestab 7-10 päeva, st nii kaua kuni sünteesitakse uued trombotsüüdid. Trombotsüütide häireid on samuti kirjeldatud ureemia, maksapuudulikkuse, kardiopulmonaarse šunti, infektsioonihaiguste, leukeemia ja DICi korral. 9
Kokkuvõte Trombotsüüdid on vererakud, mille funktsiooniks on verejooksu peatamine vigastuste korral, sellest tulenevalt põhjustavad igasugused häired trombotsüütides probleeme vere hüübimises. Trombotsüütide kaasasündinuid funktsioonihäireid on väga palju erinevaid ning nende raskusaste varieerub asümptomaatilisest/kergest kuni tõsiste hüübimisprobleemideni. Enamusel, kellel on diagnoositud mõni eelpool käsitletud haigus, esineb veritsusaja pikenemine, kergesti tekkivad hematoomid, limaskestade veritsused või suuremad verejooksud vigastuste/operatsioonide järgselt. Kuigi paljude defektide korral on selgeks saadud nende etioloogia, ei ole veel tehtud suuri edusamme nende haiguste ravis. Hetkel on peamisteks ravikomponentideks afibrinolüütiliste ravimite ja desmopressiini kasutamine ning ohtlike verejooksude korral tehakse trombotsüütide ülekandeid. Sümptomite vähendamise juures on oluline teada, et kõik veritsushaigustega inimesed peaksid kindlasti vältima aspiriini ja teiste põletikuvastaste ravimite tarvitamist, kuna need pikendavad veritsusaega. Paraku on tegemist pärilike haigustega, mida saab küll ravimite tarvitamisega leevendada, kui mida ei ole võimalik välja ravida. Sellest tulenevalt on arsti jaoks oluline teada nende olemsasolu ning tunda ka neid põhjustavaid mehhanisme.
Kasutatud kirjandus 1. Hoffbrand, Moss, Pettit. Essential Haematology, Fifth Edition. Blackwell Publishing, 2006 2. Shapiro, MD. Platelet function disorders. Treatment of Hemophilia. Indiana Hemophilia and Thrombosis Center, Indianapolis, U.S.A, 1999. 3. Scmaier, Petruzzelli. Hematology for the medical student. Lippincott Williams & Wilkins. 2003 4. Paju, K. Patofüsioloogia 3. loeng: Perifeerse vereringe ja mirkotsirkulatsiooni patofüsioloogia. 2013. 5. Minajeva, A. Patoloogilise anatoomia 2. loeng: Rakukahjustus ja hemodünaamika. 2012. 6. Nurden, P, Nurden, A.T. Congenital disorders associated with platelet dysfunctions. 2008. Kättesaadav: http://www.medicine.wisc.edu/~williams/inherited_platelet_disorders_2.pdf 7. What are inherited platelet dysfunctions? World federation of Hemofilia. 2010. Kättesaadav: http://www1.wfh.org/publication/files/pdf-1336.pdf 11
LISA 1 Shapiro, MD. Platelet function disorders. Treatment of Hemophilia. Indiana Hemophilia and Thrombosis Center, Indianapolis, U.S.A, 1999.