Artes Terrae OÜ Akadeemia tn 4, Tartu tel POSTITEE MAASTIKUHOOLDUSKAVA Koostanud: MERLIN REHEMA maastikuarhitekt AGE ME

Väljavõte

1 Artes Terrae OÜ Akadeemia tn 4, Tartu tel POSTITEE MAASTIKUHOOLDUSKAVA Koostanud: MERLIN REHEMA maastikuarhitekt AGE MERILA maastikuarhitekt NELE NUTT Fotod: AGE MERILA NELE NUTT TARTU 2003

2 Sisukord Sissejuhatus... 3 Mis on hoolduskava... 4 Üldandmed ja asukoht... 5 Täpsustused väärtusliku ala piiride osas... 6 Ala kirjeldus ja ajalugu... 6 Postitee kujunemine ja olulisemad objektid... 7 Ajalooline analüüs... 9 Omandisuhted Postitee maastiku väärtused Planeeringud Maastike muutumisega seonduvad probleemid SWOT analüüs Vaated Hoolduskava Hoolduse eesmärgid Põllumajandusmaastik Põllud Teed Asustus Mõisad ja mõisapargid Postijaamad, kõrtsid, veskid Varemed Talud ja muu hoonestus Muinasmälestised Looduslikud alad ja objektid Puhkealad ja objektid Olulisemad tegevused ja tegijad Tegijad Olulisemad tegevused Rahastamine Kasutatud materjalid Postitee maastikuhoolduskava 2

3 Sissejuhatus a. läbi viidud Põlvamaa väärtuslike maastike määratlemise maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused alaprojekt Väärtuslikud kultuurmaastikud eeldab järgmise tegevusena määratletud väärtuslikele aladele hoolduskavade koostamist, kuna väärtuslike maastike määratlemise käigus ei käsitletud nende alade hooldust. Käesolev Postitee hoolduskava on niisiis eelnenule jätkuks. Nii käesolevas töös kui väärtuslike maastike määratlemise projektis käsitletakse maastikku kui : Atraktiivset ja inimväärset kohta elamiseks Väärtuslikku ressurssi ettevõtluse (sh turismi) arendamiseks maapiirkondades. Seda kõike pakub mitmekesise maakasutuse ja taimestikuga ilus maastik, kus leidub nii kohalikku identiteeti loovaid ajaloolisis elemente kui sobivaid elupaiku erinevatele taimedele, loomadele ja teistele elusolenditele lühidalt öeldes väärtuslik maastik. Hoolduskavade koostamisega on Eestis tegeletud alles lühikest aega, seepärast antakse käesolevas töös ka lühike ülevaade hoolduskava üldistest eesmärkidest ning tutvustatakse hoolduskava koostamise protsessi ja tulemusi. Hoolduskava koostamisel on väga oluline roll kohalikel elanikel, sest hoolduskava prioriteedid sõltuvad eelkõige nende endi huvidest ja võimalustest. Samuti on hoolduskava abimaterjal süsteemse tegevuse teostamiseks ja kajastab just kohalike elanike jaoks olulisi väärtuseid. Kohalike elanike kaasamiseks korraldati hoolduskava koostamise käigus rahvakoosolek. Postitee hoolduskava koostamisel on lähtutud eelkõige ajaloolisest väärtusest, arvestades ka maantee ja selle ümbruse esteetilist ja puhkemajanduslikku väärtust ning turismipotentsiaali. Hoolduskava on soovituslik dokument, mis on aluseks maahooldustoetuste lepingute sõlmimisel. Postitee hoolduskava koostamisel tehti koostööd Põlva Maavalitsuse, Kõlleste, Kanepi, Laheda, Põlva, ja Vastse-Kuuste Vallavalitsusega, Põlvamaa Keskkonnateenistuse, SA Põlvamaa Turismiarenduskeskus, Eesti Maanteemuuseumi ja Põlva Talurahvamuuseumiga. Tööd finantseeris Keskkonna Investeeringute Keskus. Kaasfinantseerijad olid Põlva Maavalitsus ja Kõlleste, Kanepi, Vastse-Kuuste ja Põlva Vallavalitsus. Postitee maastikuhoolduskava 3

4 Mis on hoolduskava Hoolduskava lähtub eeldusest, et suur osa maaomanikke hindab kõrgelt oma kodukandi maastikke ning on valmis neid hoidma ja hooldama vastavalt oma võimalustele. Hoolduskava ei määra ega piira maaomaniku tegutsemist tema omandi piirides, vaid osutab maastiku väärtustele ning võimalustele nende väärtuste hoidmiseks ja edasiarendamiseks. Lisaks pakub hoolduskava välja mitmeid ühiseid eesmärke, mida on võimalik saavutada vaid koostöös teiste maaomanike ja -kasutajatega. Hoolduskava ülesanded: anda ülevaade ala põhilistest maastikulistest väärtustest panna paika ala hoolduse eesmärgid kirjeldada eesmärkide saavutamiseks vajalikke hooldustegevusi lähiaastatel panna tegevused tähtsuse järjekorda pakkuda välja hoolduse organiseerimise ja rahastamise võimalusi täpsustada väärtusliku maastiku piire Hoolduskava aitab koordineerida koostööd riiklikul, maakondlikul ja kohalikul tasandil ning nende tasandite vahel. Hoolduskava: võimaldab koordineerida ja suunata riiklikke toetusi kõige väärtuslikumatele aladele on alusmaterjaliks toetuste taotlemisel ja hoolduslepingute sõlmimisel on alusmaterjaliks detailplaneeringute koostamisel on alusmaterjaliks turismimarsruutide koostamisel ja matkaradade kujundamisel on inspiratsiooniks ja abiks kohalikele elanikele, kes tahavad hoida oma kodukandi maastike väärtusi ja omapära aitab korraldada koostööd piirkonna maaomanike ja -kasutajate vahel vahendab kontakte ja informatsiooni kohalike elanike ja asjasse puutuvate ametnike ja ametkondade vahel Hoolduskava koostamise protsess: Andmete kogumine Ala inventeerimine (välitööd) Andmete analüüs Hoolduskava kausta ja plaanimaterjali koostamine Hoolduskava esitlemine ja/või hooldustööde arutelu kohapeal Ideaalsel juhul peaks järgnema talgutööd ja konkreetsetele hooldustöödele lepingute sõlmimised maaomanikega. Hoolduskava on oma iseloomult soovituslik, seevastu selle alusel koostatavad hoolduslepingud määratlevad täpselt, mida maaomanik või kasutaja peab tegema antud toetussumma saamiseks. Hoolduslepingu sõlmimine on aga muidugi vabatahtlik. Postitee maastikuhoolduskava 4

5 Üldandmed ja asukoht Ala asub Põlva maakonnas, kulgedes põhjast lõunasse läbi Vastse Kuuste, Kõlleste, Põlva, Kanepi ja Laheda valla (vt. kaart 1). Põlva maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused alaprojekti Väärtuslikud kultuurmaastikud nimekirjas on ala Vana Võru maantee nime all. Postitee kuulub Põlvamaa väärtuslike maastike I tähtsusklassi (kokku III tähtsusklassi), tegemist on potentsiaalselt riikliku tähtsusega alaga. Ala peamiste väärtsutena on Põlvamaa väärtuslike maastike hindajad loetlenud järgmised väärtused: Kultuurilis-ajalooline Ajaloo kontsentraat Esteetiline Rekreatiivne Kohalik huvi Kaart 1. Postitee väärtusliku maastiku asukoht Põlva maakonnas. Postitee maastikuhoolduskava 5

6 Täpsustused väärtusliku ala piiride osas Ala suurus on Põlvamaa väärtuslike maastike inventeerimisel määratud esialgselt 3200 hektarit. Piiride täpsustamisel suurenes ala 4886 hektarini. Piiride täpsustamisel on lähtutud tee ja tema lähiümbruse ühtse maastikuruumi moodustamisest. Ala on pikendatud lõuna suunas Lahe asulani, kus paikneb Põlgaste mõisaansambli hoonetekompleks koos pargi ja õunaaiaga, mida ümbritseb omapärane telliskivimüür. Mõis on ilusaks lõpetuseks kogu teele. Idas on Penijärvest kuni Tilleoruni piir teele lähemale toodud lähtudes avanevate vaadete ulatusest. Läänes on samadel põhjustel ala kohati laiendatud. Väärtuslikust piirkonnast on peaaegu kogu ulatuses välja jäänud Ahja jõgi ja selle ümbrus, kuna see pole seotud Postiteega ning moodustab omaette terviku. Kindlasti tuleb arvestada, et väärtusliku ala piir ei ole lõplik ja konkreetne. See tähendab, et kaartidel näidatud piir on küll konkreetselt tähistatud kuid maastikul on see tinglik. Ala piir on tegelikult laiem hajuv tsoon, kus käsitletav ala sulandub ümbritsevaga. Postitee puhul on heaks näiteks teelt avanevad vaated, mis olenevalt vahelduvast pinnamoest, maanteed ääristavast hekist ning vaataja asukohast võivad ulatuda tunduvalt kaugemale metsade taha kui kaardil märgitud. Need vaated lisavad Postitee piirkonnale esteetilisust ja atraktiivsust kuid on selle alaga seotud peamiselt ja eelkõige visuaalselt. Sellepärast tuleb nii Postitee kui teiste väärtuslike alade puhul alati arvestada piiride tinglikkuse ja hajumisega ning rakendada üldisi maastikuhoolduse põhimõtteid ka vahetult väärtuslike aladega piirnevatel aladel. Ala kirjeldus ja ajalugu Ala hõlmab Postitee all tuntud Vana Võru maanteed ning seda ääristavaid asulaid Liiva, Küka, Karilatsi, Koti, Ihamaru, Viia, Varbuse, Puskaru, Mustajõe ja Lahe. Kahel pool teed domineerib lainjas põllumajandusmaastik vaheldudes männimetsaga. Tänu 1970te aastate otsusele rajada täiesti uus Tartu-Võru maantee on Postitee säilitanud ajaloolise keskosa õgvendamata ning laiendamata kujul. Lõiku Liivalt Põlva-Kanepi teeristini ilmestavad kitsad ajaloolised sillad ja truubid koos valgeks värvitud betoonist piirdepostidega. Teed ääristab peaaegu kogu ulatuses tihe pügamata kuusehekk, mille vahelt avaneb rohkesti ilusaid ja vaheldusrikkaid vaateid ümbritsevale maastikule. Ihamaru ja Mustajõe vahel kaunistavad teeäärt ka kase, saarvahtra, vahtra, pärna, papli ning õunapuu alleed. Ilmestavateks elementideks on heki ja tee vahel paiknevad puudedegrupid. Tavaliselt on neis umbes kümmekond erinevast liigist puud ja nad jätavad kauni ja kompaktse mulje. Postitee maastikuhoolduskava 6

7 Postitee piirkonnale on iseloomulik hajaasustus ning valdavateks külatüüpideks on läbi aegade olnud hajakülad ning hajalised sumbkülad, kus talud paiknevad ebakorrapäraselt oma kruntidel laiali ja puudub kompaktne külakeskus. Sellise asustustüübi levik on tingitud Lõuna-Eesti kühmulisest maastikust, kaua domineerinud võsapõllundusest ning avarate ühiskarjamaade puudumisest. Asustatud on see piirkond juba väga ammu: I aastatuhande esimesest poolest II aastatuhande alguseni on pärit Varbuse lähedal asuv kalme. Karilatsi tarandkalmed on pärit III IV sajandist ja samas olevad kääpad V IX sajandist. Tilleoru veerul asub linnamägi Kantsimägi, mida kohalikud nimetavad ka Maakantsiks ja Matsikantsiks. Sealt leitud savinõude järgi on linnus arvatavasti rajatud juba VI VIII sajandil. Postitee kujunemine ja olulisemad objektid Vanemad andmed teest, mis ühendas Tartut Vastseliina ja sealt üle piiri Venemaaga, pärinevad juba Rootsi ajast aastal koostatud Tartumaa teede atlases on ära toodud põhjalik tee kirjeldus, kus on üles loetletud tee äärde jäävad asulad, talud, veskid, kirikud, kõrtsid, mõisad, vaestemajad, pastoraadid, miilipostid ja isegi võllapuud. Kaardile on märgitud ka teeäärsed sood, rabad, võsa ning põllud. XIX sajandil keskel avati Tartu ja Võru vahel Postitee. Kui esialgu veeti posti teeäärsetesse kõrtsidesse, siis aastaks 1863 valmis postijaam Varbusel. Varbuse postijaam tegutses kuni üldise hobupostiveo hääbumiseni Eestis aastatel ja anti aastal Varbuse teemeistri käsutusse. Kuni aastani asus postijaama hoonetes teemeistripiirkonna keskus, praegu asub seal Eesti Maanteemuuseum. Varbuse postijaam on näide XIX sajandi keskel ehitatud uuemast postijaamatüübist. Ühekorruselist kivikatusega tellistest peahoonet ümbritsevad viis õuehoonet: maakividest tall, maakividest tõllakuur, telliskividest postidega ja laudadest esiseinaga hoone, tellistest elamu postipoistele, saun-pesuköök ning maa- ja telliskivist sepikoda. Kõiki hooned on omavahel ühendatud maakividest piirdemüüriga. Karilatsi kooli ja selle lähedal asuvatesse endistesse Kähri (Karilatsi) valla keskuse hoonetesse rajati aastate algul Põlva Talurahvamuuseum. Tegemist on Kagu-Eestile tüüpiliste külaehitistega XIX sajandi IV veerandist ja XX sajandi I veerandist magasiait, vahimaja (hilisem valla- ja kohtumaja ning seejärel vaestemaja), koolimaja, uus vallamaja, õpetajate elumaja ja nende kõrvalhooned aastast kuni aastani oli kompleks Karilatsi valla keskuseks aastatel oli Karilatsi tuntud kultuurikeskus, kus oli koguni kaks kultuurimaja. Karilatsi kõrtsi juures toimusid ka kaks korda aastas laadad. Vallamajas asus peale Teist maailmasõda rahvamaja ja kolhoosikeskus. Praegu asub siin külaraamatukogu. Hilba oja kaldal asub endine Alamusti kõrts. Selle lähedal asus kunagi saeveski, kus töötas ka kirjanik Rudolf Sirge. Mustajõel võib näha XIX sajandil ehitatud kõrtsihoonet (foto 1). Postitee maastikuhoolduskava 7

8 Foto 1. Mustajõe kõrts 1943 (ERM 1523:4345) Tilleorus asuv veski võis tegutseda juba XVI sajandil. Rückeri koostatud Liivimaa kaardil aastast 1839 on veski näidatud töötava veskina. Praeguseni säilinud suur veskihoone koos elumajaga on ehitatud aastal (foto 2). Betoonist pais valati koos turbiini juurde viivate kanalitega samal aastal. Foto 2 Tille veskijärv, veskihoone 1935 (ERM KV 285:41) Postiteeäärses asustuses domineerisid XIX sajandi lõpuni Lõuna-Eesti tüüpi kahe või kolmekambrilised rehielamud, kus elamu ja rehi, või ka elamu, rehi ja hobusetall olid ühe katuse all. XX sajandi algusest alates on ülekaalus Postitee maastikuhoolduskava 8

9 olnud rehest lahku ehitatud elamud. Seinamaterjalides olid kõige enam kasutusel krohvimata palgid, vähesel määral ka krohvitud palgid, hiljem hakkas laialdaselt levima seinte laudvooderdus. Tähtsamate ehitiste, eriti mõisa- ja kõrtsihoonete ehitamisel kasutati palju maakive ning savi (foto 3). Domineerivaks katusetüübiks olid pilbastest või sindlitest poolviilkatused. Taluõued hajakülades on olnud üsna avarad, keskmiselt 2000 m 2, ja korrapäraselt asetsevate hoonetega. Sissesõit õuele toimus tavaliselt kõrvalhoonete vahelt ning elumaja paiknes sageli õue tagaküljel. Elamu otsesesse lähedusse, enamasti taha, rajati viljapuuaed. Olulisel kohal õuedes olid puud, eelistades kaski, vahtraid, pärni ja teisi kõrge võraga lehtpuid. Foto 3. Laastukatusega savimaja Postitee ääres Ajalooline analüüs Ajalooline analüüs põhineb säilinud ajalooliste ja tänapäevaste kaartide võrdlusel ning kirjalike allikmaterjalide analüüsil. Analüüsi eesmärgiks on kirjeldada toimunud muutusi, leida hästisäilinud maastikustruktuure ja elemente varasemast ajalooperioodist ning tuvastada ajaloolise ja kultuurilise tähtsusega paiku. Kaartidest on ajaloolise analüüsi koostamiseks kasutatud vene üheverstast kaarti ( ; 1 : ), iseseisvusajal trükitud Eesti topograafilist kaarti ( ndad; 1 : ) ja katastrikaarti (80ndad; 1 : ). Eesti Ajalooarhiivis on käsitletava ala kohta säilinud mitmeid kaarte. Käesoleva töö käigus on kasutatud Tartumaa teede atlast (1695), kaarti Geographisk Afritning öfwer Hertigedömet Lifland (1702), Krahv Mellini atlast (1798), Võrumaa I, II, III Postitee maastikuhoolduskava 9

10 klassi teede topograafilist kaarti (1866), Võrumaa teede liinigraafikuid (1866), Varbuse mõisa kaarti aastast 1865 ning Varbuse mõisa hoonestuse plaani (1901). Praegune Postitee trass kujunes välja juba ligi tuhat aastat tagasi ning on suuremate muutusteta säilinud praeguse ajani. Aga alles XVI XVII sajandil hakkas selle äärde tasapisi levima asustus (kaardid 2-4, 6-12, joonis 1). Tartumaa teede atlasel (1695. aasta) on kogu tee ulatuses märgitud vaid paarkümmend maja, valdav osa maast on metsad ja põllud. Olulise tõuke piirkonna arengule andis postiveo ja liikluse sagenemine mööda Postiteed. Krahv Mellini atlase kaardil (kaart 3) on ära märgitud juba kuus suuremat küla. XIX sajandi lõpuks oli Postitee käsitletavas lõigus seitse kõrtsi ja üks postijaam ning Tille veski (joonis 1 ). Vene üheverstase kaardi (kaardid 7,8) koostamise ajal oli Postitee ala küllaltki tihedalt asustatud. Eesti topograafilise kaardi (kaardid 9,10) koostamise ajaks oli asustus ilmselt suures osas asundustalude arvelt peaaegu kahekordistunud. Tänapäevase kaardiga võrreldes on hävinud vaid mõned üksikud talud, juurde on ehitatud peamiselt tööstushooneid ja mõned üksikud elamud (kaardid 11,12). Võrreldes vanu kaarte tänapäevastega võib veenduda, et maakasutus on suuresti säilinud. Varbuse mõisa kaardil (kaart 5) on näha, et maatükid olid üldiselt ebakorrapärase kujuga, teed ääristavad põhiliselt põllud ja heinamaad, metsad on teest kaugemal. Sellel kaardil on ära märgitud ka nulumetsad, mida praeguseks enam pole. Selline maakasutuse struktuur on säilinud suuresti ka tänapäeval, enamus endistest põldudest on senimaani kasutusel. Nõukogudeaegne maaparandus ei ole piirkonnas olnud väga intensiivne, põllumaa osatähtsus on jäänud enam-väham samaks, küll aga on metsaservad kohati tunduvalt sirgemaks läinud (ülevaatekaart). Postitee maastikuhoolduskava 10

11 Kaart 2. Geographisk Afritning öfwer Hertigedömet Lifland 1702 (EAA f 308 n 2 s 7). Kaardil on näha Postitee kulgemine Tartust Võrru, sinisega on märgitud väärtusliku ala piires olev teelõik. Postitee maastikuhoolduskava 11

12 Kaart 3. Krahv Mellini atlas aastast (EAA). Jälgitav on Tartu-Vastseliina tee kulgemine, sinisega on märgitud väärtusliku ala sisse jääv Postitee osa. Postitee maastikuhoolduskava 12

13 Kaart 4. Võrumaa I, II, III klassi teed aastast (EAA f 1660 n 1 s 99). Kaardil on näha Postitee Võru maakonda kuulunud osa, märgitud on maavalduste piirid ja kõrtsid. Postitee maastikuhoolduskava 13

14 Joonis 1. Võrumaa teede liinigraafikud aastast (EAA f 1660 n 1 s 100). Jälgitav on Postitee kulgemine Varbuselt kuni Tartumaa piirini. Liinigraafikul on märgitud maavalduste piirid, mõisad, kõrtsid, verstapostid. Postitee maastikuhoolduskava 14

15 Kaart 5. Varbuse mõisa kaart aastast 1865 (EAA f 1379 n 1 s 29/1). Kaardil on näha mõisakeskus ja Varbuse postijaam, samuti teeäärsete kruntide paigutus ja maakasutus. Postitee maastikuhoolduskava 15

16 Kaart 6. Varbuse mõisa hoonestuse plaan aastast (EAA f 1379 n 1 s 21). Postitee maastikuhoolduskava 16

17 Kaart 7. Tänane Karilatsi ümbrus sajandi vahetusel (Vene verstane kaart) Kaart 8. Tänane Ihamaru ümbrus sajandi vahetusel (Vene verstane kaart) Postitee maastikuhoolduskava 17

18 Kaart 9. Tänane Karilatsi ümbrus Esimese Eesti Vabariigi ajal ndatel aastatel (Eesti topo kaart). Kaart 10. Tänane Ihamaru ümbrus Esimese Eesti Vabariigi ajal ndatel aastatel (Eesti topo kaart). Postitee maastikuhoolduskava 18

19 Kaart 11. Tänane olukord Karilatsi ümbruses (katastrikaart; peegeldab 1980-ndate aastate olukorda). Rohelisega on märgitud talud, mis olid olemas enne 20. sajandit, sinisega Esimese Eesti Vabariigi ajal moodustatud talud, punasega Nõukogude Liidu ajal ehitatud hoonestus ning kollasega praeguseks hävinud talud. Kaart 12. Tänane olukord Ihamaru ümbruses (katastrikaart; peegeldab 1980-ndate aastate olukorda). Rohelisega on märgitud talud, mis olid olemas enne 20. sajandit, sinisega Esimese Eesti Vabariigi ajal moodustatud talud, punasega Nõukogude Liidu ajal ehitatud hoonestus ning kollasega praeguseks hävinud talud. Postitee maastikuhoolduskava 19

20 Omandisuhted Suur osa Postitee äärsetest maadest on kuulunud erinevatel aegadel erinevate mõisate alla, viimastena põhiliselt Varbuse ja Põlgaste mõisate alla. Talude päriseksostmise käigus läksid enamus maid aga erakätesse. Nõukogude perioodil olid maad kolhooside valduses. Käesolevaks ajaks on valdav osa maast tagastatud ja eraomanduses. Enamus eramaast on maatulundusmaa, sealhulgas ka põllumajandus- ja metsamajandusmaa. Ülejäänud osa moodustab põhiliselt elamumaa. Riigimaast on ülekaalus riigimetsad samuti Ihamaru looduskaitseala ja Tilleoru maastikukaitseala. Piirkonnas on veel ka vaba maa staatuses olevaid krunte, mis paiknevad lappidena eramaade vahel. Keskmiseks krundi pindalaks on 8 hektarit. Joonis 2.Miiliposti kujutised Rootsi ajast (võivad olla ka XVIII. sajandi algusest; EAA f 1 n 2 s 757 l. 100, 101). Postitee maastikuhoolduskava 20

21 Postitee maastiku väärtused Viljandi maakonna pilootprojekti käigus koostatud väärtuslike maastike inventeerimise metoodikat kasutades tuvastati, kirjeldati ja hinnati Postitee maastikul viit tüüpi väärtusi: Kultuurilis-ajalooline väärtus (maastikumustri ja asustuse sarnasus traditsioonilisega; ajalooliselt ja kultuurilooliselt tähtsad paigad): Postitee piirkonda iseloomustab rohkete ajalooliselt ja kultuurilooliselt oluliste objektide esinemine. Tegemist on ajaloo kontsentraadiga, mis on väärtuslik nii kohalikele kui ka kogu Eestile. Väga hästi on säilinud piirkonnale omane hajaasustus. Asustuse struktuur ja arhitektuur on suurel määral säilitanud esialgse kuju. Kirjeldataval alal on mitmeid erinevast ajast pärit väärtusi, maastikuelemente ja objekte, mis annavad alale veel omakorda lisaväärtuse. Väga olulised on üksikud säilinud versta- ja kilomeetripostid (foto 16, joonis 2), jõgede ületuskohti tähistavad valgendatud betoonist piirdepostid (fotod 14,15) ning hilisemast ajast pärit erineva arhitektuuriga bussipeatused (fotod 17-20). Näha võib ka veel üksikuid piimapukke. Tähtsad on ka tee äärde püstitatud mälestusmärgid aastal Kodusõjas (foto 4) ja aastal Intsupalu lahingus (foto 5) langenute auks. Piirkonna ammusest asustatusest annavad tõestust kalmed Karilatsil ja Varbusel ning muistne asulakoht Kantsimäel. Ajalooliselt on olulised Varbuse ja Põlgaste mõisakeskused, postijaam Varbusel (foto 9) ja kõrtsid Alamustil, Varbusel, Mustajõel (fotod 1, 24) ja Puskarul. Foto 4. Varbuse vennaskalm Postitee maastikuhoolduskava 21

22 Foto 5. Mälestusmärk Eesti Vabariigi eest langenud metsavennad Intsupalu lahingus Esteetiline väärtus (maastiku ilu, vaated): Tegemist on vahelduva reljeefi ja üldiselt hooldatud põllumajandusmaastikuga. Teelt avanevad kaunid vaated avaratele põldudele ja jõeorgudesse (fotod 6, 11). Foto 6. Vaade Varbuse ümbrusele Kaunid taluõued korrashoitud hoonete, viljapuuaedade ning silmapaistvate üksikpuudega mitmekesistavad vaateid. Postitee maastikuhoolduskava 22

23 Häirivad tegurid: viimastel aastakümnetel ehitatud kohaliku ilmega mittesobivad või viimistlemata tööstushooned ja elamud (foto 7); lagunevad mõisaansamblid, kõrtsi ja taluhooned, bussipeatused (fotod 10, 24,26); kiletatud heina- ja põhupallid (foto 11); söötis ja võsastuvad alad; võssa kasvanud ja kohati põlenud, hõrenenud muude kahjustustega teed ääristav kuusehekk. ning Foto 7. Üldmuljega mittesobivad tööstushooned Looduslik väärtus (poollooduslikud rohumaad, märgalad jne): Postitee alal on suhteliselt kõrge looduslik väärtus, mis tuleneb suuresti mitmekesisest reljeefist. Põhilisteks väärtuslikeks elementideks on teed ääristavad metsad ning veekogud. Ihamaru looduskaitseala: Palojärvest kirdes paiknev sihtkaitsevöönd hõlmab puutumata metsa Ahja jõe oru ja Hilba oja vahelisel alal; Postitee ümbruse maastikku ilmestab Liivalt kuni Karilatsini Voorepalu mõhnastiku künklik reljeef; Varbuse mõisa kunagise looduspargi ala ja seal asuv Merioone allikas, Põlgaste mõisa park; Kõrvelätte allikas; Tilleoru maastikukaitseala; Kogrejärv ja Palojärv; Postitee maastikuhoolduskava 23

24 Ala läbivad mitmed jõed (Leevi, Hilba, Ahja ja Orajõgi), ojad ( Piigaste ja Hurmi) ning väiksemad kraavid; Vooluveekogusid ääristavad luhad mitmekesistavad maastikku, kahjuks on need suures osas võsastunud; Põlispuud, puudegrupid, alleed ja teed ääristavad hekid ning põllusaared tõstavad bioloogilist mitmekesisust (fotod 8, 21, 22). Foto 8. Kaseallee Ihamaru ja Varbuse vahel Identiteediväärtus (väärtus kohalike arvates): Alal on kõrge kohalik ja ka maakondlik väärtus. Elanike seas on hinnatud nii loodus ja maastik kui ka tee ise oma ajaloo ja legendidega. Väga oluliseks peetakse hajaasustust ja selle säilimist. Olemas on ka kohalikud ettevõtlikud inimesed, kes soovivad Postitee arengule kaasa aidata ja inimesi selle heaks koondada. Ühe võimalusena näevad kohalikud just konkreetse piirkonna tegevust koordineeriva organisatsiooni loomist. Postitee piirkonnas tegelevad hetkel Varbuse Külaselts, Hurmioru Selts, MTÜ Voorepalu, Karilatsi Muuseumi Seltsing, mitu jahi ja spordiseltsi ning muud seltsid. Rekreatiivne ja turismipotentsiaal (olemasolev ja võimalik puhkeväärtus): Postitee piirkonnal on kõrge puhkeväärtus nii kohalikele kui kaugemalt tulijatele. Turistidele pakuvad huvi muuseumid ja ajaloolised objektid, puhkajatele kaunis loodus ja head võimalused matkamiseks. Geograafiliselt asub piirkond suurte tõmbekeskuste Tartu-Võru-Otepää- Taevaskoja vahel. Tulevikupotentsiaali lisab Via Hanseatica marsruudi kulgemine Lõuna-Eestis. Postitee maastikuhoolduskava 24

25 Ala tervikuna on ilus läbisõidumaastik. Säilinud on külaarhitektuur ning kultuuritraditsioonid. Piirkonnas tegutsevad Mesikamäe puhkemaja ja Ala-Kure talu, samuti Riigimetsa Majandamise Keskuse puhkeonnike endise karjääri ääres. Postitee äärde jääb kaks muuseumi mis peaks huvi pakkuma nii kohalikele elanikele kui ka kaugemalt tulnutele. Põlva Talurahvamuuseum kogub, uurib, säilitab ja eksponeerib Põlva maakonna inimese ja tema elukeskkonnaga seotud kultuurilise väärtusega asju. Eesti Maanteemuuseum (foto 9) eksponeerib läbi aegade teedel töötanud masinaid ning teede ja teedeehituse ajalugu. Matkajatele peaks huvi pakkuma Tilleorus ja Kogrejärve ümbruses olemasolevad matkarajad, puhkajatele liivapõhjaga Palojärv ja Kogrejärv. Foto 9. Eesti Maanteemuuseum Varbuse postijaama hoonetes Planeeringud Postitee piirkonnas kehtib hetkel kaks olulisemat planeeringut: käesoleva hoolduskava aluseks olev Põlva maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused alaprojekt Väärtuslike kultuurmaastike määratlemine ning Põlva valla üldplaneering. Teistes valdades on üldplaneeringu koostamine algatatud või tehakse seda lähiajal. On ka üksikuid kinnitatud detailplaneeringuid. Postitee maastikuhoolduskava 25

26 Maastike muutumisega seonduvad probleemid Nagu mujalgi Eesti maapiirkondades, põhjustab ka siin peamisi maastikumuutusi maaelanikkonna kahanemine ning põllumajandusliku maakasutuse vähenemine. Õnneks ei ole hetkel talude tühjaks jäämist eriti märgata, piirkonna eeliseks on kindlasti ka Põlva lähedus: Antud ala võib tugevalt ohustada talukomplekside/hoonete lagunemine ja tulevikus võimalike uute elanikega kaasnev asjatundmatu ümberehitamine ja sobimatud kõrvalhooned. Üsna viletsas olukorras või juba varemetes on mitmed endised postijaamad ja kõrtsihooned (foto 24) ning mõisahooned nii Varbusel kui Lahel. Õnneks on ka paremaid näiteid (foto 10). Varbuse mõisa endine looduspark on täielikult kaotanud oma endise ilme ja sama võib juhtuda ka Põlgaste mõisa pargiga. Põllumaad on hetkel veel valdavalt kasutuses. Võsastumine ja metsastumine ohustab ala ühte olulist väärtust maastiku avatust ja ilusaid vaateid põldudele ja jõgedele. Valesti tehtud raied või korrastamata langid võivad oluliselt kahjustada nii ala looduslikku kui esteetilist väärtust. Foto 10. Hea seisukorras mõisahoone Varbusel Postitee maastikuhoolduskava 26

27 SWOT analüüs 28. novembril 2003 kohtumisel kohalike inimestega viidi läbi SWOT-analüüs nende arvamuse väljaselgitamiseks. VÄÄRTUSED Tee enda ajalooline väärtus muistendid, legendid Loodus ja vahelduv maastik Hekk, alleed, puiesteed Tööstusobjektide vähesus Kohalikud ettevõtlikud inimesed Hooldatud hooned Hajaasustus VÕIMALUSED Atraktiivsete objektide arendamine Turismiettevõtluse arendamine ja mitmekesistamine Jalgrattaturismi arendamine Koostöö tihendamine Postitee arengukava Kõla- ja värvipasside koostamine Koordineeriv organisatsioon Toitlustusasutused Rahvusmaastik (UNESCO) Rahvusvaheline koostöö PUUDUSED Hekk halvas seisus Võsa Vähene tuntus Taluvusuuringute puudumine Hooldamata hooned Puudub koostöö koordinaator Ühistranspordi puudulikkus Puudulik viidamajandus Toitlustusasutuste puudumine OHUD Tee, kaasaarvatud sildade laiendamine Ebakorrektne võsalõikus Hooldamata hooned Koostöö koordineerimatus Isetegevus viidad, ehitus Lagunevad bussipeatused Uued standardsed putkad Uued tiheasustusalad Vaated Postitee väärtusliku maastiku vaated on peamiselt seotud maanteeäärsete aladega, avanedes teed ääristavatele põldudele ja heinamaadele ning jõgede ääres paiknevatele luhtadele. Kuna maanteed ääristab mõlemalt poolt tihe vabakujuline kuusehekk, siis on vaated ümbritsevale maastikule suures osas suletud. Kaugemal sulgevad vaated metsamassiivid (foto 11). Olulised on ka teelt taludele avanevad vaated, mis on seotud hoonestuse ja selle juurde kuuluvate elementidega. Postitee maastikuhoolduskava 27

28 Samuti pakub looklev Postitee ise suurepäraseid vaateid piki teetrassi, mida ääristavad tihe kuusehekk (foto 22) ja kohati ka vanad alleed (fotod 8, 21). Lisaks ilmestavad teed mitmes kohas erinevatest liikidest (näiteks lehised, kased, pihlakad jne) moodustatud puudegrupid. Teega seotud vaateid ohustavad kõige enam võsastuvad kraavid ja söötis heina- ning põllumaad, samuti halvasti hooldatud ja räsitud kuusehekk (foto 22). Foto 11. Küka panoraam Postitee maastikuhoolduskava 28

29 Kaart Ülevaatekaart 1. Postitee maastikuhoolduskava 29

30 Kaart Ülevaatekaart 2 Postitee maastikuhoolduskava 30

31 Kaart Ülevaatekaart 3 Postitee maastikuhoolduskava 31

32 Kaart Ülevaatekaart 4 Postitee maastikuhoolduskava 32

33 Olulised objektid ja maastikuelemendid Postitee maastikuhoolduskava 33

34 Ülevaatekaardi legend. Hooldusplaani legend Postitee maastikuhoolduskava 34

35 Kaart Hooldusplaan 1 Postitee maastikuhoolduskava 35

36 Kaart Hooldusplaan 2 Postitee maastikuhoolduskava 36

37 Kaart 14.3.Hooldusplaan 3 Postitee maastikuhoolduskava 37

38 Kaart Hooldusplaan 4 Postitee maastikuhoolduskava 38

39 Hoolduskava Hoolduse eesmärgid Säilitada piirkonnale omane maakasutus ja asustusstruktuur ning arhitektuur. Paremini eksponeerida ja tutvustada laiemale avalikkusele Postitee kultuuriloo ja ajalooga seonduvaid objekte ja ehitisi ning tagada nende hooldatud ilme. Säilitada põllumajandusmaastiku avatust, vaheldusrikkust ja vaated. Säilitada looduslikult väärtuslikud alad. Parandada kohalike elanike ja turistide puhkevõimalusi. Aidata kohalikel teadvustada ala väärtusi ja arenguvõimalusi. Põllumajandusmaastik Põllumajanduslik kasutus hoiab vaated avatuna ja säilitab aastasadade jooksul väljakujunenud maastikumustrit. Umbrohtunud söötis põllud ja võsastuvad rohumaad on enamiku inimeste jaoks inetu ja masendav vaatepilt. Põllumajandusmaastiku ilme sõltub ka detailidest, muuhulgas sellest, missugune on talude olukord ja kuidas näevad välja teeservad. Kui tee servas vohab võsa, on vaade suletud, hoolimata maastiku avatusest võsariba taga. Maastikku muudavad mitmekesisemaks põlispuud, alleed, rändrahnud, põllusaared, ojad, kraavid, tiigid jne. Isegi kariloomad on omamoodi tähtis maastikuelement. Põllumajandusmaastik taludega, kuid ilma loomadeta tundub kummaliselt väljasurnud. Põllud Postitee piirkonna põlised põllumaad, mis ääristavad teed peaaegu kogu ulatuses, on enamasti kasutuses, kas põllu või rohumaana. Kahjuks asuvad söötis põllualad sageli just teeservas. Et säilitada avatud vaateid, tuleks tingimata kasutuses hoida eriti just maanteed ääristavad ja kõrgendikel asuvad põllud ja heinamaad Kasutuseta põllualade majanduslikuks alternatiiviks on mets. Kindlasti tuleks aga vältida metsa istutamist vaatelise tähtsusega aladele ja talude vahetusse lähedusse. Metsastamine võiks kõne alla tulla madalamatel ja väheviljakatel aladel, mis külgnevad olemasoleva metsaga või metsadest ümbritsetud väiksematel põllulappidel. Postitee maastikuhoolduskava 39

40 Soovitav on jätta eri kultuuride vahele vähemalt 1 m vaheriba tekitades nn ökoribasid (põllupeenraid), mis rikastavad põllumajandusmaastikku taime- ja putukaliikidega, pakuvad pesitsus- ja toitumispaiku lindudele ja väiksematele imetajatele. Eri kultuuride kasvatamine võimaldab mitmesuguseid talupidamise viise (mesitalu, vanade põllukultuuride taaskasutamine, köögiviljad, teravilja kasvatavad talud jne) andes nii võimaluse elanikel piirkonda arendada ja elus hoida ning luua uusi tegevust ning sissetulekuallikaid kohalikele. Metsaservad ja puudetukad Metsa ja põllu vaheline piir on oluline elupaik paljudele looma- ja linnuliikidele. Soovitav on jätta metsaserva ja põllu vahele vähemalt 5 m laiune püsirohumaariba, mida ei väetata ega pritsita taimekaitsevahenditega. Elupaiga väärtus suureneb, kui metsaserv ei ole järsk ega avatud, vaid ääristatud põõsastikuga. Lisaks kaitseb suletud metsaserv metsa tuulte eest ja parandab sealset mikrokliimat. Selline metsaserv näeb ka kaunim välja. Raiete puhul peaks harvendus- ja lageraiete tegemisel metsaservad terveks jätma m ulatuses. Praegusel hetkel on Postitee ääres mitmes kohas näha ulatuslikke lageraieid, mida on alustatud otse tee äärest (foto 12). Sellised järsud muutused maastikupildis rikuvad mulje terviklikkust, samas kui läbi metsa kaugemal paistvad lagendikud rikastavad maastikku ja pakuvad uusi vaateid. Väga oluline on ka tehtavate raiete puhtus, et maha jäetud risu ei riivaks silma. Foto 12. Teeäärne lageraie Metsaservade hooldus võib olla vajalik vahetult maantee, karjamaa või niiduga piirnevate servade puhul. Hooldus tähendab näiteks valikulist Postitee maastikuhoolduskava 40

41 harvendamist, teatud liikide soodustamist või eemaldamist, servas kasvavate puude võra tõstmist, serva rohttaimestiku niitmist jne. Lisaks võiks soodustada silmatorkavate õite või söödavate viljadega puude-põõsaste (toomingas, pihlakas, kibuvits, viirpuu, metsõunapuu, sarapuu jne) levikut, samuti võiks eelistada häid meetaimi (remmelgad ja pajud, pärn, vaher, metsõunapuu, kirss, sarapuu, vaarikas jt). Postiteel mitmekesistavad suuri lagedaid välju puude ja põõsastega põllusaared (foto 11) ning neid tuleks säilitada juba sellepärast. Kauniks näiteks on põline tammik Ihamaru ja Varbuse vahelise teelõigu ääres (foto 13), mis on väga heas korras hoitud. Põllusaartelt leiavad toitu ja elupaiku mitmesugused linnuliigid. Vahel on tegemist endiste talukohtadega või muude rajatiste jäänustega, millel on ka ajalooline väärtus. Kui puid-põõsaid on liiga tihedalt, võib neid harvendada, eelistades söödavate viljadega või meetaimedena väärtuslikke liike, samuti silmatorkavaid puid. Kindlasti tuleks vältida põllusaarte ja metsatukkade täielikku eemaldamist. Foto 13. Tammik Ihamaru ja Varbuse vahel Võsa põldudel; võsastunud kraavid ja jõeluhad Tänapäeval on enamik jõe- ja kraavikaldaid võsastunud või võsastumas ja lahtist vett näeb ainult siis kui puud-põõsad on raagus. Jõgedel ja kraavidel on teatav väärtus kahepaiksete ja putukate elupaigana ning maastikku mitmekesistava elemendina. Kraavi väärtus elupaigana kasvab, kui kraavi serva jäetakse väetamata ja pritsimata kaitseriba. Põlde läbivate kraavide äärde võiks jätta kasvama üksikuid puid ja põõsaid. Kallastel lokkav tihe võsa takistab nii vee liikumist kui niitmist ning varjab vaateid. Kraavide ääri võiks niita igal teisel aastal. Kraave ei tohiks puhastada kevadel ega varasuvel, mil Postitee maastikuhoolduskava 41

42 see kahjustab kraavides elutsevaid loomi ja putukaid kõige enam. Parim aeg selleks on hilissügis. Võsa on ala piires üsna vähe: jõgede ja ojade äärsetel kuivendatud aladel ja kasutuseta jäänud põldudel. Maastikuhoolduse seisukohalt võib võsa Postitee väärtuslikul alal käsitleda kolmes kategoorias (vt ka hooldusplaan): Likvideeritav võsa Raietega ümberkujundatav võsa Seda on alal suhteliselt vähe kuna võsaga lausaliselt kaetud alasid eriti ei esine. Selle moodustavad võsastunud jõeääred ja kraavid. Olulise osa Postiteelt avanevatest vaadetest moodustavad just vooluveed koos oma orgudega. Seepärast tuleb suurt tähelepanu pöörata nende endise ilme taastamisele ja vaadete avamisele. Heaks näiteks on Tilleorg, kus viimastel aastakümnetel kasvanud võsa tõttu ei ole Ahja jõe käänulisust teelt praktiliselt üldse näha ning ka väga omapäraseid terrassid oru vasakul küljel on raske eristada (fotod 14,15). Sama probleemi võib kohata ka teiste veekogude ääres. Kuna kraavid ja jõeääred ei ole ühtlaselt võssa kasvanud ja sisaldavad palju üksikpuid, tuleks neis eemaldada vaid silmapaistvamaid objekte ja vaateid varjama hakkav võsa. (joonised 3-5) Võsaribast saab kujundada ebakorrapärase puuderea, kasutades ära olemasolevaid tugevamaid ja ilusamaid puutaimi. Mitmetüvelisi puid ei pruugi tingimata kujundada ühetüvelisteks. Allesjäetav võsa Mõned väiksemad võsastunud alad on moodustanud põldudel atraktiivseid ja maastikku ilmestavaid kogumeid. Sellised väiksemad võsaalad on soovitav alles jätta, nii suureneb maastikulise mitmekesisusega ka bioloogiline. Postitee maastikuhoolduskava 42

43 Foto 14. Vaade Tilleoru terrassidele 1960-ndatel Foto 15. Vaade Tilleorule Postitee maastikuhoolduskava 43

44 Joonis 3. Teeäärsest võsaribast saab kujundada ebakorrapärase puuderea, kasutades ära olemasolevaid tugevamaid ja ilusamaid puutaimi. Joonis 4. Kui võsa on juba kõrge ja tihe, kipuvad allesjäetud puud olema peenikese tüvega ja väikese kõrgel asuva võraga. Sellised puud murduvad kergesti. Postitee maastikuhoolduskava 44

45 Joonis 5. Antud juhul on parem teha lausraie ja valida alles järgmisel aastal välja sobivad puuhakatised kännuvõsude seast. Meetod nõuab muidugi teatavat järjepidevust. Niitmine/karjatamine Karjatamine on alternatiivseks tegevuseks põlluharimisele söötis alade hooldamisel. Samuti saab karjatamisega hoida võsastumast veekogudeäärseid madalamaid alasid ning pargi äärealasid. Lisaks pakuvad karjatatavad loomad esteetilist vaatepilti. Kuigi niitmine ja karjatamine võtavad mõlemad maha valguskonkurentsi, on nad ometi oma olemuselt äärmisel erinevad protsessid. Karjatamisega kaasneb alati tallamine ühelt poolt tekivad tühikud, kuhu põhimõtteliselt saavad tulla uued liigid. Ometi on tallamise mõju tavaliselt niipalju suur, et tekkinud aukude kaudu saavad tulla uued liigid tõstavad kogu liikide arvu koosluses vaid mingitel keskmistel söömise intensiivsustel. Teiselt poolt kahjustab tallamine kamarat ja paljusid taimi otseselt. Paljud liigid on tallamise suhtes parasjagu tundlikud, kui neid pisut liialt palju tallata, ei kannata seda välja ja kaovad. Eriti puudutab see vartega taimi ja kõrsi. Lisaks sellele söövad loomad selektiivselt. Mingid maitsetumad liigid saavad selle tõttu eelise. Taimed, kellel on herbivooride vastu mingi kaitse saavad eelise valguse ligipääsemisel. Eelnevalt kirjeldatud karjamaade taimestikule kahjulike protsesside ärahoidmiseks ei tohi karjatamiskoormus ületada karjamaa taluvusvõimet ning loomade valik võiks olla mitmekesine, sest eri loomad (lehmad, hobused, lambad) söövad erinevaid taimeliike. Postitee maastikuhoolduskava 45

46 Niitmise ja heinakoristamisega aga viiakse üsna suur hulk taimedele olulisi aineid aineringest välja ja pikaajalise niitmise tagajärjel koosluse produktiivsus langeb. Eriti puudutab see lämmastiku osa aineringes. Sellist koosluse produktsiivsuse langust ei toimu aga karjatamise juures, sest loomade väljaheited toovad ained ringesse tagasi. Ometi põhjustavad nad ainete olulise ümberjaotumise ja kohad, kuhu väljaheited satuvad, saavad võrreldes muu rohumaaga oluliselt enam väetatud. Kulu piirab taimede paljunemist. Kulu ei teki kui niita või karjatada. Niitmine tekitab homogeensust, karjatamine heterogeensust. Põllupeenarde ja kasutuses väljas olevate alade niitmist soovitatakse ka taimestiku mitmekesistamiseks, nii saavad nõudlikumad liigid võrdsed kasvutingimused domineerivate taimedega. Niita ei tohiks enne juuli keskpaika, siis jõuavad linnud pesitseda ja suurem osa õistaimi õitsemise lõpetada. Niita tuleks keskelt lahku või servast serva meetodil, siis saavad põgeneda pojad ja lennuvõimetud linnud. Teed Postitee on säilitanud oma algupärase käänulise ja kitsa kuju. Just see teeb antud ala väga väärtuslikuks ja seepärast tuleb kindlasti vältida tee laiendamist või õgvendamist parandustööde käigus. Samas on oluline hoida teed korras ja hästi läbitavana, eriti talvisel perioodil, mil libedus võib muuta tee läbimise raskeks kui mitte võimatuks. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata teepervede olukorrale, et võimaldada jalgratturitel teed ohutult läbida. Võimaluse korral tuleks rajada maanteest eraldi olev rattatee, et suurendada turvalisust ning vältida tee laiendamist. Hooldust vajavad ka teeservad, et vältida võsastumist. Kui teeservi kuni hekini niita 1-2 korda suve jooksul ja kui niidetud hein eemaldada, on võimalik sealset taimestikku ka liigi- ja õiterikkamaks muuta. Teetähised, -postid ja muud teeäärsed objektid Postiteel on olulisel kohal üksikud säilinud versta- ja kilomeetripostid (foto 16), millele tuleks enam tähelepanu pöörata näiteks väikese tutvustava sildiga. Tähtis on nende ümbruse korrashoid, et nad ei kasvaks rohtu või võssa. Kindlasti ei tohi neid muuta ega eemaldada oma kohtadelt. Postitee maastikuhoolduskava 46

47 Foto 16. Verstapost Postitee ääres Maanteed ilmestavad ka veeületuskohti ääristavad Eestis harvaks jäänud (leidub veel mõningates kohtades näiteks Lõuna-Eestis ja Saaremaal) valgendatud betoonpostid (fotod 14,15). Vajaduse korral tuleks poste parandada või asendada uute samasugustega (eelistada võiks esimest varianti), kuid üldmulje säilitamiseks ei tohi neid eemaldada või asendada plastpostidega. Seejuures tuleb kindlasti tegevus kooskõlastada teedevalitsusega. Eelnevalt tuleks teedevalitsust teavitada vanade teetähiste väärtustest. Piimapukid on oluline kuid hääbuv element Eesti maastikes. Siiski on Postiteel ja selle ümbruses mõned neist säilinud ja osad neist isegi nö töötavad, vähemalt kohalike elanike vahel kauba vahetuseks. Võimaluse korral tuleks soodustada ka teiste piimapukkide uuesti kasutuselevõttu ja hoida olemasolevad pukid tervetena. Ajaloo mäletamise seisukohalt on olulised tee äärde püstitatud mälestusmärgid (fotod 4,5) lahingutes langenute auks. Seepärast tuleb nende Postitee maastikuhoolduskava 47

48 ümbrust kindlasti hoida võsast puhtana ning korrastada ka mälestusmärke endid. Bussipeatused 20. sajandi algul hakkas liiklusvahendina hobuse asemel levima auto. Järjest avati autobussiliine, mis peagi katsid suure osa Eestist. Postitee äärde ehitati järjest rohkem bussipeatusi. Praeguseks hetkeks on säilinud neli erineva ilmega bussipeatuse tüüpi (fotod 17-20). Kuna bussiliiklus maapiirkondades on vähenenud ning bussid ei keera tihti peatustesse sisse, ähvardab neid teele väga omaseid objekte lagunemine ning hävimine. Ala omapära säilitamiseks on tähtis hoida olemasolevad bussipeatused töökorras ja neid vajadusel taastada ning vältida uute standardsete putkade ehitamist. Renoveerimisel tuleks kasutada samu materjale, mis ennegi on konkreetses peatuses olnud, peamiselt puitu ning katuste puhul eterniiti. Uute peatuste rajamise vajadusel tuleks eeskujuna kasutada lähemate bussipeatuste kujundust. Puhkajatele mõeldes võiks tee äärde bussipeatuste juurde, mida enam sihtotstarbeliselt ei kasutata, rajada puhkekohti, kus oleks istekoht ja väike infotahvel. Samuti tuleks tee äärde paigutada viidad, mis juhivad tähelepanu erinevatele väärtuslikele objektidele. Siltide ja viitade panemisel tuleb hoolega jälgida, et need sobiks ümbrusega ega hakkaks domineerima vaatamisväärsuse üle, ning, et kogu Postitee ulatuses oleks nende kujundus ühtlane. Foto 17. Karilatsi bussipeatus Foto 18. Varbuse bussipeatus Foto 19. Puskaru bussipeatus Foto 20. Ihamaru bussipeatus Postitee maastikuhoolduskava 48

49 Alleed ja hekid Alleed ja puuderead rikastavad teemaastikku ja on seetõttu väga väärtuslikud. Nende hooldus peaks piirduma võsa tõrjumise ja heina niitmisega vähemalt puude võra ulatuses. Võib eemaldada ka kuivanud oksi. Kui puud kasvavad põllu serval, ei tohiks maad künda nii lähedal, et puude juured viga saavad. Postiteel on väärtuslikuks Ihamaru ja Mustajõe vahel teeäärt kaunistavad kase, saarvahtra, vahtra, pärna, papli ning õunapuu alleed (fotod 8,21). Aja jooksul tuleb neid kindlasti uuendada, kuid nende maha võtmist või hävitamist tuleb kindlasti vältida sest nad on Postitee olemuse ja ajalooga tihedalt seotud. Mõelda võiks ka täiesti uute alleede, puuderidade või puudegruppide istutamisele teede äärde, pidades eelnevalt nõu tee valdajaga. Foto 21. Vasakul paplite ja paremal õunapuude rida Tee ja põllu või rohumaa vahel olevad hekid kaitsevad teed tuisklume eest ja põldu heitgaasides sisalduvate raskemetallide ja muude mürgiste ühendite eest. Postiteed ääristav tihe ja kõrge kuusehekk on piirkonnale väga omane maastikuelement ja lisab alale esteetilisust ja huvitavust. Hekk on selliseks kujunenud suuresti tänu uue Tartu-Võru maantee ehitamisele, mistõttu jäi vana tee hooldus unarusse ning kuusehekki ei pügatud madalaks. Samas varjab see kohati ilusaid vaateid ümbritsevale maastikule. Väljaveninud ja alt hõredaks jäänud kuusehekk tuleks eemaldada või järk-järgult uuendada. Noorte puude istutamine vanade vahele ei ole aga üldiselt mõttekas, sest taimed jäävad tugeva konkurentsi tõttu kiduraks. Kui tegemist on puudereaga ainult ühes tee servas, võiks noored puud istutada teise teeserva; Postitee maastikuhoolduskava 49

50 alleed võib samuti uuendada kahes järgus enne ühel pool, siis teisel pool teed. Heki puhul võib uue puuderea istutada vana heki ette, vana heki võib siis järk-järgult eemaldama. Heki äärde kasvav võsa tuleks eemaldada. Kohtades, kus lehtpuud on kuuskedest üle kasvanud, võiks tugevamatest puudest kujundada hoopis lehtpuuheki või -allee. Võimaluse korral, pidades silmas valdavate tuulte suunda ning heki olukorda, tuleks avada vaateliselt olulisi kohti, et Postitee maastikupilti veelgi mitmekesistada. Foto 22. Valede võtetega hooldatud hekk Asustus Mõisad ja mõisapargid Kui tavaliselt halvas seisus mõisahooneid pole võimalik taastada, siis tuleks nad korrastada ja säilitada sellisena, et nad ei muutuks ohtlikuks lastele või muidu uudishimulikele möödujatele. Varbuse mõisa hoonete varemetel ja ümbruses kasvav võsa või noored puud tuleks eemaldada, üksikuid dekoratiivseid põõsaid võib säilitada. Põlgaste mõisaansamblit tuleks võimaluse korral kindlasti renoveerida alustades härrastemajast. Esialgsel kujul tuleb kindlasti säilitada parki ääristav ainulaadne tellistest aukudega müür (foto 23). Postitee maastikuhoolduskava 50

51 Foto 23. Tellistest aed Põlgaste mõisas Lahel asuv mõisapark on võrreldes enamuse Eesti mõisaparkidega heas korras, pole võsa ning pargist on võimalik läbi näha. Kindlasti tuleb sellist hooldust (pealetükkiva võsa eemaldamist, niitmist ja prahi korjamist) jätkata. Vältida tuleb uute ehitiste ja rajatiste paigutamist parki. Varbuse mõisa loodusliku pargi alal võiks kaaluda seal kunagi olnud jalgradade võrgustiku osalist taastamist, et muuta ala paremini läbitavaks ning atraktiivsemaks. Samuti tuleks mets valikraietega hoida avatud ja liigirikkana. Postijaamad, kõrtsid, veskid Postitee kõige olulisemateks objektideks on kindlasti postijaamad ja kõrtsid, mis annavad alale ajaloolise ning identiteedilise väärtuse. Kõrtsid Alamustil, Mustajõel (foto 24) ja Puskarul on väga halvas olukorras. Osad kõrtsihooned on juba lagunenud ja nendest saab aimu ainult vanadelt kaartidelt. Kui ei ole kohe võimalik lagunevaid hooneid taastada, tuleks neid kindlasti korrastada ja säilitada, et huvitatutel oleks võimalik tutvuda ühe etapiga ala ajaloost. Üheks võimaluseks probleemi lahendada on hoonetele otstarbe leidmine, näiteks toitlustus- või majutusasutusena, muuseumina või muu sarnasena. Suureks edusammuks võib pidada Varbuse postijaama hoonete renoveerimist ja neile otstarbe leidmist. Postitee maastikuhoolduskava 51

52 Foto 24. Lagunev Mustajõe kõrts Ka Tille veski, mis ei ole küll kaitse all kuid on väärtuslik maastikuelement, on üsna lagunenud ja halvas seisukorras. Varemed Lagunevaid hooneid tuleks võimaluse korral taastada, konserveerida või lihtsalt puhastada pealetükkivast võsast. Üksikuid dekoratiivseid puidpõõsaid võib säilitada, kui need ei kasva varemetele liiga lähedal, et juurtega neid kahjustada. Prahi olemasolul tuleb ka see eemaldada. Siiski peab olema sellega ettevaatlik, sest varemetes hoonete ümbruses võib leiduda väärtuslikke vanu ehitusdetaile ja materjale, mis peaksid oma kohale jääma. Tille veskile tuleks kindlasti avada vaade maanteelt, et muuta ehitis ja veskijärv nähtavaks. Talud ja muu hoonestus Enamus Postitee äärde jäävatest taludest on praeguseni kasutusel kas aastaringselt või suvekodudena, leidub ka mõningaid tühjaks jäänud ning juba lagunenud hooneid. Piirkonnale on omane hajaline asustusstruktuur, kus valdavaks hoonestuseks on ühepereelamud koos mitme kõrvalhoonega. Kõik ajaloolised hooned tuleks säilitada. Kui neid pole võimalik hetkel korda teha, tuleb leida võimalused lagunemise eest kaitsmiseks. Et säilitada Postiteele omast miljööd, tuleks ka uusehitiste puhul võimalikult palju järgida vanu ehitustraditsioone. See ei pruugi tähendada vanade hoonetüüpide jäljendamist, vaid pigem traditsiooniliste ehitusmaterjalide ja värvide kasutamist, proportsioonide, kõrguste, katusenurkade, aknatüüpide jms sobitamist olemasolevate vanemate ehitistega. Postitee maastikuhoolduskava 52

53 Väga oluline on, et mahud, pindalad ja kõrgused ei ületaks seniseid traditsiooniliste ehitiste omi. Säilinud õuedel peavad hooned püsima samadel kohtadel võrreldes varasemaga ning uutele hoonetele peab leidma sobiva funktsiooni. Uute talukohtade rajamisel tuleb vältida ainult ühe suure hoone ehitamist, võimalusel ehitada mitu väiksemat hoonet paigutades need õuel järgides vanu traditsioone. Soovitused vanade/olemasolevate hoonete(-komplekside) ümber-ehitamisel. Maksimaalselt säilitada hoonete esialgset välisilmet ja terviklikkust. Materjal Kasutada algupäraseid materjale, hoonele algselt võõraid materjale võib kasutada vaid varjatud konstruktsioonides, Olemasolevad detailid säilitada [ka proportsioonides (uksed, aknad, korstnad), dekoratiivdetailid (hinged, käepidemed, nurgikud, piirdelauad, impostid, puitnikerdused, lukud jms.) jt.], eriti tuleb säilitada hoonele iseloomulikud detailid. Kui võimalik säilitada originaaldetailid. Vanu ehitusdetaile (aknaid, uksi, korstnaid jms) tuleks pigem renoveerida kui asendada. Oluline on tähelepanu juhtida akendele. Näiteks akende väljavahetamisel tuleb jälgida olemasolevate akende jaotust. Akende jaotust võiks lubada muuta ainult tervel majal korraga ning soovitavalt kooskõlastatuna arhitektiga. Kindlasti vältida pakettaknaid, eriti peegelduvate klaasidega. Korruselisust, katusetüüpi ja -kallet, välispinna liigendust ja viimistlusmaterjale, mahulisust, kubatuuri, kõrgust mitte muuta. Soovitused uusehitistele (eesmärk sobitada uut traditsioonilisega). Kindlasti lähtuda ehitustraditsioonidest (täpsemate arhitektuursete näpunäidete ja soovituste jaoks on soovitav maastikuarhitektilt või arhitektilt tellida Postitee alale iseloomuliku arhitektuuri uurimus koos täpsemate soovitustega ja koostada küla- ja värvipassid). Soovitavalt järgida järgnevaid nõudeid: Elamutüüp ühepereelamu Korruselisus maksimum 1,5-korruseline, st teine korrus vaid katusealuse korrusena Katusetüüp poolkelp- või viilkatus Katusekalle 45 Materjal eelistada naturaalseid materjale (puit, kivi, metall jne). Tuleb vältida naturaalseid materjale imiteerivaid materjale. Värvus looduslikud või pastelsed toonid Piirdeaedade ja väravate ehitamisel võib kasutada vaid kohalikke looduslikke materjale ja traditsioonilist teostust. Puitaedade ja tarade püstitamisel tuleks eelistada lihtsaid konstruktsioone, mida paikkonnas Postitee maastikuhoolduskava 53

54 ennegi kasutatud. Võimalusel asendada ka juba olemasolevad nõukogudeaegsed aiad ja väravad. Talude juurde kuuluv haljastus on samuti oluline maastikku ilmestav element. Talude põlised õuepuud ja viljapuuaiad rikastavad maastikku visuaalselt, eriti olulised on need põllumaastikul. Hekitaimedest võiks eelistada traditsioonilisi pügatud kuusk või sirel, enelad, ebajasmiinid jt lehtpõõsad. Istutada võiks ka uusi puudegruppe ja üksikpuid näiteks väravapostideks või sissesõidutee äärde alleesid, mis ilmestaks teemaastikku. Rõhutatud tähelepanu tasuks pöörata hoovide korrasolekule, kuna see jääb hästi silma ja mõjutab oluliselt üldist väljanägemist ja külalistele jäävat muljet. Lagunevad hooned ja talud on ühelt poolt nukrad kuid siiski ka maastikku ilmestavad (ja mitte tingimata negatiivselt) elemendid. Kui ei ole võimalik enam hooneid korrastada siis võib lasta neil ka lihtsalt hääbuda, jäävad ju neid meenutavad märgid maastikku (hoonete varemetest tekkivad kühmud, metsistunud talupuud ja aiataimed) veel kauaks ajaks. Kiirema lagunemise takistamiseks oleks vajalik aga varemetele selga kasvava võsa eemaldamine ja tõrjumine (foto 26). Alles võiksid jääda üksikud silmapaistvad puud-põõsad. Foto 26. Säilitamist väärivad varemed Kinsis Postitee ääres on olulisemad häirivad elemendid liiga suured ja üksikult seisvad uusehitused ning Põlgaste mõisaparki nõukogude ajal ehitatud miljööga mittesobivad hooned. Oluline on nende hoonete üldine korrashoid, korrastamisel ja viimistlemisel tuleks kindlasti kasutada algseid materjale, samas tuleks püüda sobitada neid ka ajaloolisse miljöösse. Postitee maastikuhoolduskava 54