VIII 1/12 Elektriõpetuse areng William Gilbert (1544-1603) uuris magnetilisi ja elektrilisi nähtusi ning lõi esimese magneti teooria. Sooritas hulga katseid magnetitega. Näiteks saagis magneti pooleks ja leidis, et poolikutel magnetitel oli pooluseid ikka kaks. Esimesena oletas, et maakera on suur magnet ja sooritas selle tõestuseks katse magnetiseeritud raudkeraga. Oletas õigesti, et magnet ja geograafilised poolused ei pruugi ühtida. Termin elektriline on tema loodud. Steven Gray (1670-1735) näitas esimesena, et vool võib levida mööda kehi. Juhtivuse järgi jaotas ained voolujuhtideks ja dielektrikuteks. Pieter (Petrus) van Musschenbroek (1698-1761) oli hollandi teadlane Leidenist. Ta pööras tähelepanu sellele, et klaas ja merevaik elektriseeruvad erinevalt, mis soodustas 1733. a. Charles François de Cisternay du Fay (1698-1739) poolt vaigulise ja klaasi elektri avastamisele (hilisema Benjamin Franklini terminoloogia järgi positiivne ja negatiivne elektrilaeng). 1745. a leiutas Musschenbroek nn leideni purgi, mis kujutas endast esimest kondensaatorit. Samal aastal, sõltumatult Musschenbroekist, nime all meditsiiniline purk leiutas sama seadme ka saksa jurist ja füüsik Ewald Georg (Jürgen) von Kleist (1700-1748). Välise kattena kasutas Musschenbroek esialgu oma kätt. Leiutatud seade võimaldas tekitada juba väga tuntavat füsioloogilist toimet ja Musschenbroek võrdles selle toimet elektrilise rai poolt tekitatavag. Ta omas töid ka optikas ja termodünaamikas, millest räägime termodünaamika arengut vaatlevas osas. Musschenbroek eitas pikka aega välgu elektrilist olemust ja tunnistas oma viga alles peale kuulsaid Franklini katseid. William Gilbert (1544-1603) P. van Musschenbroek (1698-1761) Benjamin Franklini (1706-1790) Benjamin Franklin (1706-1790) oli USA diplomaat, ajakirjanik ja kirjastaja, leiutaja, üks USA iseseisvussõja juhtfiguure ja füüsik. 1750. aastal avaldas ta töö, milles pakkus viia läbi katse välgu uurimiseks tuulelohe abil. Sellise katse viis esimesena läbi Franklini artikli tõlkinud prantslane Thomas-François Dalibard (1709-1799) 1752. aasta 10. mail. Franklin, kes ei teadnud midagi Dalibardi katsest sooritas sama katse sama aasta 15. juunil Philadelphias. Paljud hukkusid sama katset korrates, näiteksaastal 1753 hukkus eesti baltisakslane Georg Wilhelm Richmann, kes sõltumatult Franklinist oli leiutanud piksevarda, kuid töötas maandamata seadmega. Franklin teadis katse ohtlikkusest ja isoleeris ennast lohe juhtmest. Samas
VIII 2/12 maandas ta ka juhtme teise otsa. Lõpuks lasi ta lohe otse äikese pilve ja avastas sedasi piksevarda põhimõtte. Leiutades piksevarda ja avaldades selle põhimõtte, keeldus ta selle patenteerimisest. Franklin tõestas hõõrdeelektri ja välguelektri samasuse ning seletas ära leideni purgi tööpõhimõtte, leides et tähtsaim osa selles on juhte eraldaval dielektrikul. Pakkus välja elektrimootori idee ja demonstreeris elektriliste jõudude mõjul pöörlevat elektrilist rattast. 1770. aastal, osaledes Golfi hoovuse laiuse, sügavuse ja kiiruse määramisel, andis sellele nime. Saksa 17-18 s. natuurfilosoofia Immanuel Kant (1724-1804) on läbi aegade üks olulisemaid filosoofe, kes leidis palju järgijaid kaasaegsete hulgas, kui ka hiljem (sh Hegel, Schelling, Fichte). Huvitav on Kanti varajane looming, mis toetus Newtoni mehaanikale. Ta oletas, et Universumi ehituse põhjuseks on kunagi tekkinud keeriselised protsessid, mis tekitasid sh ka Päikesesüsteemi. Päikesesüsteem koos teiste tähtedega keerlevad ümber mingi ühise keskme, moodustades süsteemi. Selliseid süsteeme on palju ja nad moodustavad rühmasid ja rühmad omakorda suurrühmasid. Kahjuks ei vallanud Kant piisavalt matemaatikat, et oma teooriale ka matemaatilist kinnitust anda. Tema oletused said kinnituse alles 1920. aastal, kui Andromeda udukogu avaldus võimsa teleskoobi abil Immanuel Kant (1724-1804) galaktikana (Edwin Hubble). Kahjuks tema varasem looming, mis loodusteaduslikust seisukohast on väga olulised, ei avaldanud suurt mõju kaasaegsele teadusele, küll aga avaldas mõju tema filosoofia, mis lähtus objektiivsest idealismist. Kanti järgi on olemas objektiivne maailm (selline nagu ta tegelikult on) n.ö asi iseeneses, kuid selle kohta ei saa me midagi väita. Asi iseeneses mõjutab meie aistinguid ning meeleorganeid tekitades meie jaoks pildi maailmast n.ö asi meie jaoks. See tähendab, et me ei tunneta maailma sellisena nagu ta tegelikult on ja maailmast saab sellise pildi, mida võimaldavad meile tekitada meie meeleorganid, seega ei suuda me tunnetada asju iseeneses.
VIII 3/12 Üks kuulsamaid Kanti filosoofia järgijaid ja edasiviijaid oli Friedrih Wilhelm von Schelling (1775-1854). Olles tugevalt mõjutatud Kanti filosoofiast, töötas ta välja oma filosoofilise maailmasüsteemi, mille aluseks oli dualism kõikides nähtustes. Paljud dualistlikud nähtused on Schellingi järgi omavahel seotud. Sellise dualismi ilminguks Shcellingi järgi tõuke ja tõmbe jõud. Ta propageeris kõikide taoliste jõudude ühtsust, nendevahelist seost ja vastastiku muundumist. Näiteks elektris on kaks vastaslaengut + ja ja need tõmbuvad, vastasnimelised aga tõukuvad. Ka magnetismis on sarnane olukord vastaspoolustega, samanimeliste tõmbumine ja vastasnimeliste tõukumine. Mõlemad on võimelised F. W. von Schelling (1775-1854) tekitama keemilisi muutusi ainetes, seega peavad elekter, magnetism ja keemia olema kindlalt omavahel seotud. Elektri abil peab saama magnetnähtusi esile kutsuda ja magneti abil elektrilisi. Mõlema abil peaks saama sooritada keemilisi reaktsioone ning keemia abil saama elektrit ja magnetismi. Tema teooria mõjul ja tõestamiseks töötasid paljud selle aja kuulsad füüsikud. Nende hulgas võiks nimetada Faraday d ja Ørstedi. Viimane neist töötas ja tegi oma kuulsa avastuse (räägime edaspidi) Schellingi kindla mõju all. Schelling jälgis hoolega teadusmaailmas toimuvat ja oskas leida esmapilgul mitte eriti silmapaistvate uudiste seas just neid, mis tegelikkuses on üsna huvitavad teaduse seisukohal, näiteks Galvani artikkel katsetest konnadega, mis esialgu suurt vastukaja ei leidnud, sai Schellingi kaasabil sai aluspanevaks sündmuste jadale, mis viisid elektromagnetismi kui eraldiseisva teadusharu loomisele. Muuseas huvitava faktina võib öelda, et Schelling eitas atomistliku ja korpuskulaar teooriaid. Saksa natuurfilosoofia mõju. Luigi Galvani (1737-1798), Itaalia arst ja Schellingi pooldaja, sooritas katseid konnadega ja märkas, et prepareeritud konnadel, kes riputati vaskkonksu abil metallvõrele, hakkasid tõmblema lihased. Galvani avaldas oma avastuse ajakirjas, kus seda märkas, populariseeris ja kasutas oma teooria tõestamiseks Schelling. Galvani oli eksliku teooria loomsest elektrist pooldaja. Galvani mõistis küll, et tõmblemine tekkib elektrivoolust, kuid ei mõistnud tõelisi voolu tekkimisi põhjusi. Dualistlikust teooriast lähtudes arvati et kui looma mõjutab elekter, siis looma abil saab elektrit tekkitada.
VIII 4/12 Luigi Galvani (1737 1798) Galvani joonised katsetest konnadega Alessandro Giuseppe Antonio Anastasio Volta (1745-1827) mõistis, et konna jalg ei tekita elektrit vaid konnajalg on kõigest elektrolüüdiks ja asendas konnajalad soolalahusega ning asetas selle vask- ja tsinkplaadi vahele sai esimese nn galvaanielemendi. Ühendades selliseid vooluelemente järjestiku ja mugavuseks asetades need teineteise peale silindrisse, ehitas ta 1799. a. esimese püsiva vooluallika volta samba. Koostas nn volta rea. Mida kaugemal metallid selles reas teineteisest on seda paremini nad elektriseeruvad kokkupuutel st seda suurema pinge saab nende kokkupuutel. Kahjuks ei leidnud tema teooria sellest, et vool tekkib tänu eri metallide kokkupuutele, kaasaegsete poolehoidu ja edasi nimetati kõiki keemilisi vooluallikaid galvaanielementideks. Valdavaks sai tollel ajal nn keemiline teooria, mille kohaselt tekkib vool vaid tänu keemilisele reaktsioonile elektrolüüdi ja metallide Alessandro Volta (1745-1827) vahel. Tekkiva pinge uurimise tõttu anti pinge ühikule tema nimi. Volta leiutatud nn volta samba abil tehti koheselt suurel hulgal tähtsaid avastusi: elektrolüüs ja vee koostise täpne määramine (1800.a jaotasid William Nicholson ja Anthony Carlisle vee volta samba abil vesinikuks ning hapnikuks), avastati elektrikaar (1803. a. Vasili Petrov), avastati metalliline kaalium (1807. a. Humphry Davy) Volta aretas leideni purgi teooriat, ehitas elektroskoobi, kirjeldas telegraafi tööpõhimõtte, uuris soojuspaisumist ja difusiooni, avastas leegi voolujuhtivuse, metaani ning seletas viimase loomset ja taimset päritolu.
VIII 5/12 Charles-Augustin de Coulomb (1736-1806), 1770 aastate alguses, formuleerides väändumise seadused, konstrueeris ta ülitäpse pöördkaalu ja selle täpsuse tõestuseks, mõõtis ta laengute vahelisi mõjusid ja konstrueeris ülitäpse elektroskoobi. Oma katsete põhjal tuletas ta Coulombi seaduse elektriliste laengute ja magnetiliste pooluste vahel. Formuleeriks ka laengu jaotuse seaduspärasusi juhi pinnal. Coulomb uuris laengute jaotust juhi pinnal, viis sisse mõisted magnetmoment ja laengu polariseeritus. Coulomb tegeles rohkem tehnilise mehaanikaga kui elektriõpetusega, millele ta andis hindamatu panuse. Veel tegeles ta hõõrde jõudude uurimisega (eriti liughõõrdumisega), osales meetermõõdustiku väljatöötamisel. Tema auks on nimetatud laengu ühik ja teda on nimetatud üheks suurimaks prantsuse teadlaseks. C-A. de Coulomb (1736-1806) Hans Christian Ørsted (1777-1851) oli suur Schellingi austaja ja töötas just nimelt tema mõjul ja tema teooria tõestuseks. Magnetid ja vooluallikad ei sattunud juhuslikult ühte ruumi. Ørstedi olevat alati kandnud endaga magnetit kaasas, et mõelda elektrivoolu ja magneti seotusest. Loengus, kus Ørsted demonstreeris voolujuhi soojenemist volta sambast sadava elektrivoolu abil, märkas keegi kohalviibinutest, et merekompassi nõel, mille kohal kulges juhe nn galvaani ahelast (vooluahel), muudab suunda vooluahela sulgemisel. Ørstedi katsed, mis näitasid, et elektrivool tõesti tekitab magnetilisi nähtusi, kuid erinevalt elektrilistest, ei saanud seda katkestada, paigutades sinna vahele savi, vett, puitu, klaasi jne. Uurides jõu mõjusuunda, sai ta aru, et see ei ühtinud Newtoni kontseptsiooniga sellest, H. Ch. Ørsted (1777-1851) et kõik jõud on kesktõbelised. Erinevalt senisest ei mõjunud jõud pikki vastastikmõjus olevaid kehasid ühendavat sirget vaid pikki selle sirge normaali. Magnetilisi omadusi avaldasid isegi voolujuhid, mis muidu ei avaldanud mingeid magnetilisi omadusi. Edasi uuris Ørsted magnetvälja mõju sõltuvust kaugusest. Üheaegselt Ampére iga avastas voolude vastastikmõju. Paljud tema kaasaegsed suurkujud üritasid avastada sama, kuid nende viga (sh ka Ørsted oma viga oli see, et töötati avatud kontuuriga (juhtmed olid pinge all aga voolu polnud). Avastas termoelektsilise efekti ja konstrueeris esimese termoelemendi. Ørstedi auks on nimetatud SI väline magnetvälja pingestatuse ühik.
VIII 6/12 André-Marie Ampére (1775-1836) tegeles sammuti elektromagnetismiga ja seletas ära Ørstedi katse liikuvate laengutega. Toetudes Ørstedi katsekirjeldustele konstrueeris magnetelektrilise galvanomeetri (kõikide elektriliste mõõteriistade alus). Ampere ile kuulub ka esimene püsimagneti olemuse seletus magnetis olevate ringvoolude abi. Ampérei järgi saab aine magnetilised omadused tänu temas toimuvatele pööriseliste molekulaarsetele vooludele. Ta avastas sõltumatult Ørstedist kahe vooluga juhi vahelise vastastikmõju. Veel avastas Ampérei vooluga solenoidi magnetilise mõju, mis oli identne püsimagnetiga, tugevdas seda mõju rauast südamikuga leiutades sedasi elektromagneti. 1820 ehitas esimese telegraafi konstrueerides esimese komutaatori. Tegeles ka botaanika ja filosoofiaga. Tema nime järgi sai oma nimetuse voolutugevuse ühik. Ampérei katsed olid aluseks Faraday kuulsatele katsetele. A.-M. Ampére (1775-1836) Michael Faraday (1791-1867) oli iseõppija. Tal kujunes omapärane maailmapilt ja arvamus maailma asjadest. Varsti hakkas ta külastama füüsikaalaseid loenguid. Peale Humphry Davy (1778-1829) loengute külastamist huvi füüsika vastu süvenes ja Faraday palus, et Davy võtaks ta enda abiliseks. Too võttiski Faraday 1812.a. ümberkirjutajaks ja 1815. a. oma assistendiks. Kuid juba alates 1816. aastast tegeleb Faraday teadusega täiesti iseseisvalt ja teenib elatist iseharimisühingus oma loengutega keemia ja füüsika alal. 1821. sai Faraday Kuningliku instituudi laborite vaatleja koha. Selleks ajaks omas ta juba rohkem kui 40 teadusliku publikatsiooni. 1827. a. sai Faraday professori koha. Ta vaated mateeriale ja liikumisele olid originaalsed. Shellingi austajana lähtus ta jõudude ühtsuse printsiibist. Tollel ajal oli füüsikas ainuvalitsev kaugmõju teooria. Faraday asus välja üldlevinud arvamuse vastu toetades lühimõju teooriat. Peale Ørstedi katset 1820. a. hakkas teda huvitama magnetismi elektriks muutumise probleem. Ta hakkas aina rohkem tegelema selle probleemiga. Koos Davyga üritab ta ehitada elektrimootorit, kuid edutult. Koos ehitavad nad nn homopolaarse mootori (elavhõbeda sees magneti pöörlemine juhtme ümber ja juhtme pöörlemine magneti ümber). 1831. a. teostas Faraday oma kuulsad katsed elektromagnet Michael Faraday (1791-1867) Faraday homopolaarse mootori tööpõhimõte
VIII 7/12 induktsiooni poolidega. Selle probleemiga tegelesid paljud tolle aja kuulsaid füüsikuid, püüdes luua kvantitatiivset teooriat vana kaugmõju positsioonilt, lisades teooriasse erinevaid jõude, kiirusi ja kiirendusi. Faraday lähenes asjale teisiti. Juba oma esimese avastuse publikatsioonis seletab avastust lähtudes lähimõju teooriast. Ta seletab, et magneti ja voolujuhi ümber on mateeria erilises elektriliselt ärritatud seisundis. Selle idee võttis hiljem üle ka kuulus füüsik Maxwell. Töötades hapete ja sooladega avastas Faraday 1833. a. elektrolüüsi seadused (Faraday seadused). Faradayle kuulub ka palju teisi tähtsaid töid füüsika vallas. Ta tõestas loomse, galvaanilise, termoelektrilise, hõõrdeelektri ja magnetilise voolu samasuse. Leiutas voltmeetri. 1820. a. tegeles ta raua-nikli sulamitega ja sisuliselt avastas roostevaba terase, mis küll tollel ajal metallurgide huvi ei äratanud. 1824. a. leiutas ta kloori veeldamisemeetodi, mida ennustas juba 1821. aastal. Kloori baasil avastas ta ka aine, mida kasutatakse senini paljudes putukatõrje vahendites. Veel avastas ta para- ja diamagnetismi, valguse polariseerumist magnetväljas (Faraday efekt) seega pani aluse magnetoptikale ja kaudselt ka valguse elektromagnetlainetuse teooriale. Faraday oli suurepärane eksperimentaator, kes oskas välja käia originaalseid ideid nende teostamiseks. Faraday on viimaseid iseseisvalt hariduse saanud ja kõrgele jõudnud füüsikuid. Faraday hüpoteese iseloomustab lõplikkuse puudumine. Ta ei ürita kehtestada lõplike mudeleid füüsikalistele nähtustele, andes võimaluse neid tulevikus täiustada ning täpsustada, seda enam, et ta mudelid olid küllaltki paindlikud. Tema nime järgi nimetatakse Faraday puur ja mahtuvuse ühikut. Tema võttis kasutusele sellised mõisted nagu anood, katood, ioon, jõujoon jne. Faraday
VIII 8/12 Elektromagnet laine teooriast kuni raadio ehitamiseni James Clerk Maxwell (1831-1879) lõi uut tüüpi uurimisasutuse: Cavendishi laboratooriumi, mis oli maailma esimene õppe teaduslik laboratoorium ja mis tegutseb edukalt tänapäevani. Oma esimene teadusliku töö tegi ta veel kooliajal, kui töötas välja uue ovaalide joonestamise meetodi. Ta tegeles värvide probleemiga ja värvide segunemise probleemiga (Maxwelli ketas). Tõestas matemaatiliselt, et Saturni rõngad ei saa olla vedelik. Maxwell tegeles palju termodünaamika probleemidega. 1859. a. esines ta ettekandega, kus näitas nn Maxwelli jaotust (molekulide jaotus kiiruste järgi), märgates, et osakeste liikumine allub Gaussi statistikale. Lähtudes sellest seletas ta ära: Avogadro seaduse, difusiooni soojusjuhtivuse ja sisehõõrdumise. Ta näitas termodünaamika II printsiibi statistilist olemust (Maxwelli deemon). Tollel ajal, 20 aastat peale Faraday avastust, levisid elektriõpetuses veel kaks põhiteooriat: Amperei kaugmõju (analoog gravitatsioonilise mõjuga) ja Faraday viljeldud lähimõju teooria. Maxwell, lähtudes lähimõju teooriast, töötas välja hüdrodünaamilise jõujoonte mudeli ja kirjeldas tolleks ajaks tuntud elektrodünaamika põhiseoseid matemaatilises keeles, mis vastasid Faraday mehaanilistele mudelitele. Maxwell lõi elektromagnetilise väljateooria (tema termin) ja kirjeldas seda kõigest nelja võrrandi abil (Maxwelli võrrandid). Nii jõudis ta järeldusele, et suvaline elektri või magnetvälja muututmine tekitab muutusi ka jõuväljades. Kusjuures need muutuste impulsid, J. C. Maxwell (1831-1879) tekitades teineteist, levivad laineliselt. Edasi arvutas ta välja nende lainete levimise kiiruse ja leidis, et see sõltub keskkonna magnetilisest läbitavusest ja on ligikaudu võrdne 7 aastat varem mõõdetud valguse kiirusega (Maxwelli järgi 3,4 10 8 m/s). Sellest kirjutas ta ka Faradayle, avaldades arvamust, et valgus on elektromagnetiline häiritus, mis levib laineliselt (elektromagnetlainetus on kah Maxwelli termin) mittejuhtivas keskkonnas. Maxwell oli paljude radikaalselt erinevate pisiavastuste autoriks, alates esimesest püsivast värvifotost kuni radikaalse rasvaplekkide eemaldamise viisini. Maxwell oli erinevalt Faradayst teoreetik. Tema elektromagnetvälja teooria saavutas küll tuntuse, kuid ei omanud tema elu ajal eksperimentaalset tõestust ja kaasaegsed võtsid seda tihtipeale teoreetiku aju mänguna, kuni tema teooria võttis omaks ning tõestas Hertz. 8 Tema auks oli nimetatud SI väline magnetvoo ühik 1Mx= 10 Wb. Maxwelli loodud maailma esimene püsiv värvusfoto 1861. a.
VIII 9/12 Viimased aastad tegeles Cavendishi pärandi uurimisega ja kirjutas temast mitmeosalist raamatut. Henry Cavendish (1731-1810) inglise füüsik ja keemik. Kuningliku seltsi liige. Sai hea hariduse ja küllaltki kopsaka päranduse, mille raiskas enamuses katsetele. 1766. a. avastas Cavendish vesiniku. Edasi määras ta õhu koostise (määras et hapnik ja lämmastik on põhikoostisosadeks), sai esimesena puhta süsihappegaasi, vesiniku põletamisel hapnikus sai vee, seega määras vee koostise ja ainete vahekorra selles. 1771. a. määras ta keskkonna dielektrilise läbitavuse mõju kondensaatorile. Keerdkaalu abil tõestas ta kahe massiivse kuuli vahelise tõmbejõu abil ülemailmse gravitatsiooni seaduse kehtivuse ja määras gravitatsiooni konstandi, mille abil omakorda arvutas ta ülitäpselt Maa massi ja keskmise tiheduse. Ta ennustas paljude hilisemate leiutiste avastuste tuleku. Kuid kahjuks need ei saanud tuntuks ja seisid arhiivis kuni Maxwelli poolt leidmiseni. Henry Cavendish (1731-1810) Näiteks ennustas ta valguse paindumise gravitatsiooni mõjul juba 200 aastat enne Einsteini. Kusjuures ka ta arvutuse täpsus oli pea identne. Kuid samas ta ei hoolinud oma avastuste publitseerimisest. Henrich Rudolf Hertzi (1857-1894) põhisaavutuseks võib lugeda Maxwelli teooria katselist kinnitust. Kaudselt mõjutas ta ka relatiivsusteooria sündi. Ta tõestas esimesena elektromagnetiliste lainete olemasolu, uuris selle peegeldust, interferentsi, difraktsiooni, polariseerumist ning tõestas, et selle kiirus on võrdne valguskiirusega, leides, et valgus ongi elektromagnetlainetus. Ta lõi eksliku (hiljem selgus, et katseandmetega vastuolus) liikuva keha elektrodünaamika (lähtus eetri teooriast, mille asendas Lorentzi elektroni teooria). Ka kirjeldas ta esimesena välist fotoefekti (sellest ka osa relatiivsusteooria rajamisel), kui paigutas raadiolainete vastuvõtja pimedasse karpi, et paremini näha selle kontaktide vahel tekkivat sädet. Oli väljatöötamas kontuuri resonantsi teooriat. Mehaanikas omas ta olulisi töid kontaktvastastikmõju vallas. H. R. Hertz (1857-1894) Hertzi vibraatori ja vastuvõtja tööpõhimõtte skeem
VIII 10/12 Sir Oliver Joseph Lodge (lodž) (1851-1940) kasutades saatjana Hertzi vibraatorit sooritas ta 1894. a. 14. augustil esimese eduka raadio ühenduse edastades morse signaali. Vahemaa vastuvõtja ja saatja vahel oli 40m. Tema vastuvõtja (nn lodži vastuvõtja) omas originaalset konstruktsiooni ning koosnedes galvonomeetrist, vooluallikast, releest, koherterist (rauapuruga täidetud klaastoru; dioodi eelkäija) ja elektrikellast, mis raputas koherterit ja muutis ta jälle tundlikuks. Leiutas ka vajalikule raadiolainele pooli abil seadistamise mehhanismi. Tema poolt leiutatud raadio huvitas teda vaid teaduslikult poolelt ja varsti kaotas ta selle vastu huvi ning ei tegelenud enam selle probleemiga. Huvitav on ka fakt, et ta ennustas hiljem Lorentzi poolt arvutatud pikkuse kontraktsiooni (Lorentzi teisendused), mis oli üsna tähtis relatiivsusteooria loomisel. Guglielmo Marconi (1874-1934) oli itaallane ja üks väidetavatest raadio leiutajatest. Huvitus Hertzi (surmajärgsetest) publikatsioonidest, Tesla ja Lodgi katsetest. Saatjaks kasutas ta Hertzi vibraatorit Rigi modifikatsioonis ja vastuvõtjaks Lodge täiustatud seadet. Sama seadet kasutas ka Popov (juttu tuleb hiljem), mis kutsuski esile venelaste seas seni levinud arvamuse, et Marconi lihtsalt varastas kõik Popovilt (Popov oli esimene, kes avaldas süüdistuse), keda nad peavad raadio tõeliseks leiutajaks. Kuid tõele au andes, tuleb O. J. Lodge (1851-1940) G. Marconi (1874-1934) veel kord rõhutada, et mõlemad kasutasid Hertzi ja Lodge seadmeid. Marconi vastuvõtja oli võrreldes Lodge algseadmega veidi täiustatud ja oli seetõttu teistsugune kui Popovil. Nimelt kasutas kasutas Marconi enda leiutatud drosselketast ja vaakumkoherterit (mida muideks võttis hiljem kasutusele ka Popov). 1895. a saatis Marconi oma aiast põllule raadiosignaali, mille fikseeris 3 km kauguselt põllul. Marconi omas ärivaistu ja patenteerides oma leiutised ära ning hakkas oma teenust pakkuma eri riikide postivalitsusele. Itaalia post polnud tema leiutisest esialgu huvitatud, seetõttu pöördus ta Suurbritannia postivalitsuse poole, kelle eesotsas oli tollel ajal füüsik. Koostöös täiustati aparaat ja juba 1896. a. tegi ta linnas avaliku katsetuse. Saades raha asutas ta 1897. a. oma firma, palkas palju spetsialiste ja hakkas tootma nn traadita telegraafe. Samal aastal levis tema aparaatide raadioside juba 23 km kaugusele. Edasist raadio arengut mõjutas Marconi sügavalt ekslik arvamus, et raadiolained levivad läbi pinnase ja vee, kuigi juba palju varem teadis Tesla kindlalt, et pinnase läbimisel on energia kaotused väga suured ja elektromagnetlained saavad levida vaid otsese nähtavuse kaugusele. Marconi, ei teadnud seda, kuid tema autoriteet ja veenmisoskus sundisid katseid selles suunas jätkama. Ta veenis investoreid, et raadiolained suudavad läbida ka Maa. Marconit saatis edu, sest peagi avastatigi raadiolainete levimine suurtele kaugustele, kuid mitte seetõttu, et raadiolained suutsid läbida Maa vaid tänu sellele, et pikema lainepikkusega raadiolainetel on omadus peegelduda ionosfäärilt.
VIII 11/12 Kuigi edu baseerus ekslikule arvamusele, võimaldas see tal korraldada esimese Trans-Atlantilise raadioside 1901. aastal (üle ookeani saadeti morse täht S), mille eest sai ta ka 1909. aastal Nobeli preemia. Marconi oli esimene, mikrolaine telefonisideme kasutaja. Aleksander Popov (1859-1905) keda venelased peavad raadio leiutajaks, sest ta olevat teinud oma katsed veel enne Marconi patente, demonstreerides esimese praktilise raadio. Kuid dokumentaalselt tõestatud katsed on pärit ajast, mis on peale Marconi patentide avaldamist ja kaugelt hiljem Marconi esimestest katsetest. See, et Popov tegi katseid enne Marconi patente pärinevad vaid temalt endalt. Pealegi polnud Popovi aparaat Marconi katsetuste ajaks praktiliseks kasutuseks valmis. Enamus kriitikud väidavad ka, et miskit uut ta oma esimeses raadio mudelis ei teinud (Marconi oli veidigi uuendusi sisse viinud). Popov võttis Herzi ja Lodge seadmed ning täiustas vaid Lodge koherteri raputamise viisi, mis revolutsiooniliselt A. Popov (1859-1905) radikaalseks leiutiseks lugeda ei saa. Pealegi võtis ta hiljem kasutusele Marconi poolt täiustatud vaakumkoherteri ja drosseli. Rahvuslike leiutajaid on veelgi. Prantslased pidasid selleks pikka aega Eduard Branly, ameeriklased Teslat. Kuid mujal tunnustatakse enamasti Marconi prioriteeti. Kui võtta kriitiliseks, siis raadio isaks võiks lugeda Herzi, esimese kasutuskõlbliku raadio leiutajaks Longe ja toimiva raadiotelegraafi side isaks Marconit. Veel üheks raadio leiutajaks loetakse Nikola Teslat (1856-1943), kes pakkus esimesena välja Hertzi vibraatori sidevahendina kasutusviisi, kuid ei töötanud püsivalt selle projekti kallal, kuna teda huvitas rohkem mitte info vaid energia enese edasi saatmine elektromagnet lainetuse abil. Ta lootis ehitada universaalne võimas seade, mis suudab edastada korraga nii energiat, kui ka infot. Tema selle alased leiutised on viimasel ajal taas aktuaalseks muutunud. Vaatamata kõigele ehitas ta ja katsetas oma esimese raadio 1893. aastal s.o kaks aastat enne Marconi esimest mudelit. 1896. aastal, kui Marconi mudel püüdis signaale 3 km kaugusel oli Tesla mudel võimeline saatma ja vastuvõtma pea 50 km kaugusele. 1943. aastal nimetas USA teda ametlikult raadio ametlikuks leiutajaks. Nikola Tesla (1856-1943)
VIII 12/12 Tesla elu on täis avastusi ja tagasilööke. Tänu onude toetusele astus õppima Praha ülikooli, kuid sai seal õppida vaid ühe aasta, sest raha puudumise tõttu oli ta sunnitud kooli pooleli jätma. Siis asus ta tööle elektri kompaniisse, kus leiutas vahelduvvoolu mootori, kuid kuna antud firmas puudus perspektiiv sellega rohkem tegeleda lahkus ta töölt ja asus tööle Edisoni firma Euroopa filiaalis. Tehes ära firma jaoks suure töö prantsuse raudtee ja Strasburgi raudtejaama elekrifikatsiooni ülesehitusel jäeti talle palk väljamaksmata (25 tuhat dollarit; tänapäeva vääringus pool miljonit). Lahkus töölt ja suundus Ameerikasse, kus hakkas tööle Edisoni laboratooriumis. Edison väljendas üha enam rahulolematust Tesla uurimisuunadega ja lubas talle 50 tuhat dollarit (miljon tänapäeva vääringus), kui see suudab oluliselt täiendada Edisoni kompanii poolt toodetavat alalisoolu generaatori. Tesla lõi 24 väga olulise ja efektiivse täiendustega varianti Edisoni masinast. Edison kiitis heaks kõik täiendused aga raha ta siiski ei saanud. Edison ütles, et Tesla veel ei mõista piisavalt hästi Ameerika huumorit. Tesla lahkus koheselt töölt. Edasi, palus üks elektrifirma Teslat luua efektiivne kaarleegi lamp. Kui Tesla sai sellega valmis, pakuti tal raha asemel selle firma aktsiaid. Tesla keeldus ja lahkus jälle otsekohe töölt. Edasine eluperiood oli üks kurvemaid. Tesla oli kodutu, teenis elatist juhutöödega sh. kraavikaevamine. Lõpuks veenis üks tema saatusekaaslane insener Brown mõndasid tuttavaid investeerima raha Tesla enda poolt loodavasse firmasse. See hakkas tegelema Tesla poolt leiutatud kaarlambipõhise tänavavalgustuse paigaldamisega ja varsti saavutas teatud kuulsuse ja palju tellimusi. Kuid see firma oli vaid vahend, et saavutada Tesla põhieesmärke: vahelduvvool ja energia ülekandmine pika vahemaa taha. Saadud raha eest rentis Tesla suure maja New Yorki kõige kallimal tänaval (5. avenue), mis asus Edisoni kompanii hoone vahetus läheduses. Kahe asutuse vahel läks palavaks võitluseks, mida tuntakse kui voolude sõda. Edison üritas võita turgu alalisvooluga, kuna enamus tema seadmeid olid arvestatud just alalisvoolule. Edison üritas igati tõestada vahelduvvoolu ohtlikust (elekektritooli konstrueerimine) ja vähest efektiivsust. Võitis küll vahelduvvool (George Westinghouse rahade abil, kes ostis Teslalt ligi 40 olulist patenti ja toetas teda ka voolude sõjas, kuna tootis ise vahelduvvoolu), kuid Teslale see suurt kasu ei toonud. Tema labor 5. avenüül põles maha nagu ka mitu tema hilisemat laborit, millest võib oletada, et tegu oli süütamistega. Tema järgi on nimetatud SI magnetilise induktsiooni mõõtühik tesla, mille tähis on 1T. Suri kuulsana, kuid täielius vaesuses. Nikola Teslat peetakse üheks tähtsamaks panustajaks elektri kasutuselevõttu ärilisel eesmärgil. Samuti on temalt pärit ka märkimisväärselt palju edasiarendusi elektromagnetismi vallas 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Tesla patendid ja teoreetiline töö on aluseks nüüdisaegsetele vahelduvvoolu elektrienergia süsteemidele, mille hulka kuuluvad ka mitmefaasiline elektrijaotuse süsteem ja vahelduvvoolu elektrimootor.