1 2 30 Käesolev leiutis käsitleb üldiselt fosfonaatühendeid, millel on viirusevastane toime ja täpsemalt HIV integraasi vastased omadused. TEHNIKA TASE AIDS on kogu maailmas levinud väga tõsine avalik terviseprobleem. Kuigi HIVinfektsiooni ravis on saavutatud enneolematut edu, on AIDS jätkuvalt tõsine ülemaailmne terviseprobleem, olles sealjuures Aafrikas peamine surmapõhjus ja kogu maailmas olulisuselt neljas surmapõhjus. Olemasolevate teraapiate mõjusust aga piirab ravimresistentsete HIV-variantide kiire teke ja tõsised kõrvamõjud. Kuigi HIV-viiruste raviks ettenähtud ravimeid on hakatud laialdaselt kasutama ja need on osutunud tõhusateks, on nende kasulikkus olnud toksilisuse ja resistentsuse tekke tõttu siiski piiratud. Inhibiitorite otsingutel ja ka HIV olemasolu diagnoosimisel on praktiliselt kasu analüüsimeetoditest, mis võimaldavad määrata HIV viiruste olemasolu, puudumise või hulga. Inimese immuunpuudulikkuse viirusnakkus (HIV) (human immunodeficiency virus (HIV) infection) ja sellega seotud haigus on kogu maailmas levinud tõsine terviseprobleem. Üldiselt peetakse retroviirust inimese immuunpuudulikkuse viiruse tüüpi I, mis kuulub primaatide lentiviiruse perekonda (De Clercq E (1994) Annals of the New York Academy of Sciences, 724:438-46; Barre-Sinoussi F (1996) Lancet, 348:31-3), omandatud immuunpuudulikkuse sündroomi (AIDS) põhjustajaks (Tarrago et al FASEB Journal 1994, 8:497-03). AIDS tekib HIV-1 korduva replikatsiooni ja immuunvõime (immune capacity) vähenemisel, eelkõige CD4+ lümfotsüütide arvu vähenemisel. Väljaarenenud viirusel on üheahelaline RNA genoom, mis kodeerib 1 valku (Frankel et al (1998) Annual Review of Biochemistry, 67:1-2; Katz et al (1994) Annual Review of Biochemistry, 63:133-173), sealhulgas kolme põhiensüümi, milleks on: (1) proteaas (Prt) (von der Helm K (1996) Biological Chemistry, 377:76-774); (ii) pöördtranskriptaas (RT ehk reverse transciptase) (Hottiger et al (1996) Biological Chemistry Hoppe-Seyler, 377:97-1), ensüüm, mis on ainuomane retroviirustele; ja (iii) integraas (Asante et al (1999) Advances in Virus Research 2:31-369; Wlodawer A (1999) Advances in Virus Research 2:33-30; Esposito et al (1999) Advances in Virus Research 2:319-333). Proteaas töötleb viiruste prekursor-polüproteiine, RT on viiruse genoomi replikatsioonis osalev peamine ensüüm ja integraas, viiruse poolt kodeeritav valk, põhjustab viiruse genoomi kaheahelalise DNA vormi integreerumise peremees-dnasse. 199. aastani olid USAs ainsad asjakohased heakskiidetud ravimid RT nukleosiidsed inhibiitorid (Smith et al (1994) Clinical Investigator, 17:226-243). Sellest ajast peale on
2 1 2 30 heaks kiidetud kaks uut aineklassi, proteaasi inhibiitorid (PI) ja mitte-nukleosiidsed RT inhibiitorid (NNRTI) ja rohkem kui kümmekond uut ravimit (Johnson et al (00) Advances in Internal Medicine, 4 (1-40; Porche DJ (1999) Nursing Clinics of North America, 34:9-112). Nüüd on saadaval kolme klassi kuuluvad ravimid: (1) algupärased nukleosiidsed RT inhibiitorid, (2) proteaasi inhibiitorid (PI), ja (3) mittenukleosiidsed RT inhibiitorid (NNRTI). HIV infektsiooni puhul on oluliseks sammuks viiruse genoomi integreerumine peremeesrakkude tuuma kromosoomidesse. Erinevalt teistest retroviirustest suudab HIV transportida suure nukleoproteiini eelintegreerumise kompleksi (PIC ehk nucleoprotein pre-integration complex) vormis oma geneetilist materjali läbi terve tuumaümbrise tuuma ja nakatada mittejagunevaid rakke, näiteks makrofaage ja mikrogliia rakke. Kuigi tema tuuma importimisega on seostatud mitmeid erinevaid PIC komponente, on tuuma sisenemise mehhanism veel selgusetu (Piller et al (03) Current Drug Targets 4:409-429; Debyser et al (02) Antiviral Chemistry & Chemotherapy 13:1-1). PIC tuuma importimise spetsiifilise inhibeerimise teel on tõenäoliselt võimalik blokeerida HIV nakkuse levimist mittejagunevatesse rakkudesse ja antud oluline HIV replikatsiooni etapp on ravimi märklauana väga huvipakkuv. Antud kriitilise tähtsusega viiruse ensüümi potentsiaalset kasutamist ravimite märklauana toetab HIV replikatsiooni integraasi sihtimise teel selgelt mõjutavate ühendite tuvastamine. On avaldatud teatud HIV integraasi inhibiitorid, mis blokeerivad integreerumist rakuvälistes katsetes ja omavad viirusevastast toimet HIV-nakatatud rakkude suhtes (Anthony, et al WO 02/30426; Anthony, et al WO 02/30930; Anthony, et al WO 02/30931; WO 02/0079 A2 A3; Zhuang, et al WO 02/36734; US 639743; US 624806; US 6271402; Fujishita, et al WO 00/039086; Uenaka et al WO 00/07122; Selnick, et al WO 99/6213; Young, et al WO 99/62; Payne, et al WO 01/0078; Parrill, A. L. (03) Current Medicinal Chemistry :1811-1824; Gupta et al (03) Current Medicinal Chemistry :1779-1794; Maurin et al (03) Current Medicinal Chemistry :179-18; Jing, et al Biochemistry (02) 41:397-403; Pais, et al Jour. Med Chem. (02) 4:3184-94; Goldgur, et al Proc. Natl. Acad Sci. U.S.A. (1999) 96:13040-13043; Espeseth, et al Proc. Natl. Acad. Sci. U.S.A. (00) 97:11244-11249; WO 04/0376; DE 1973800 A1; Nucleosides 8 Nucleotides, 18 (48), 849-81(1999); E. Tramontana et al., Proceeding of the Annuals Meeting of the American Association for Cancer Research, Philadelphia PA: AACR, US, Vol. 40, March 1999, page 19, XP 0080 902). For review, see: Neamati (02) Expert Opin. Ther. Patents 12():709-724; Pommier et al (1999) Advances in Virus Research 2:427-48;
3 1 2 30 Young (01) Current Opinion in Drug Discovery & Development 4(4):402-4; Neamati et al (01) "Human Immunodeficiency Virus type 1 Integrase Targeted Inhibitor Design", Antiretroviral Therapy, E. De Clercq, Ed., ASM Press, Washington, DC; Pani et al (00) Current Pharm. Design 6:69-84; Pommier et al (00) Antiviral Res. 47(3):139-148; De Clercq E. (02) Medicinal Research Reviews 22(6):31-6. Soovitakse leida HIV integraasi inhibeerivad ühendid, millel on senisest parem viirusevastane toime ja paremad farmakokineetilised omadused, sealhulgas tõhusam toime HIV resistentsuse tekke vastu, parem suukaudne biosaadavus, suurem mõjusus ja pikem efektiivne poolväärtusaeg in vivo (Nair, V. "HIV integrase as a target for antiviral chemotherapy" Reviews in Medical Virology (02) 12(3):179-193). Konformatsiooniliselt piiratud kinnamoüül-tüüpi integraasi inhibiitorite (Artico, et al Jour. Med. Chem. (1998) 41:3948-3960) kolmemõõtmelised kvantitatiivsed struktuuriaktiivsuse suhte uuringud ja seostamissimulatsioonid on näidanud vesiniku sidumisega seotud interaktsioonide seost erineva inhibiitorite aktiivsusega antud ühendite seas. Faas II kliiniliste uuringute kandidaat, S-1360 (Shionogi-GlaxoSmithKline Pharmaceuticals LLC) on kõige kõrgetasemelisem seniloodud HIV integraasi inhibiitor. Loomade toksilisuse uuringute põhjal on saadud ka teised kandidaadid, L-731,988 ja L- 708,906 ettevõttelt Merck. Vaja on leida HIV-vastased raviained, st ravimid, millel on parem viirusevastane toime ja paremad farmakokineetilised omadused, tõhusam toime HIV resistentsuse tekke vastu, parem suukaudne biosaadavus, suurem mõjusus ja pikem efektiivne poolväärtusaeg in vivo. Uued HIV inhibiitorid peaksid olema mutantsete HIV tüvede vastase toimega, selgete resistentsusprofiilidega, vähemate kõrvaltoimete, lihtsamate annustamisrežiimidega ja toimima suukaudsel manustamisel. Eeskätt on vaja lihtsamat annustamisrežiimi, näiteks režiimi, mille korral manustatakse üks pill päevas. Kuigi HIV proteaasi vastu suunatud ravimid on laialdaselt kasutusel ja on osutunud, eeskätt kombineeritult, mõjusateks, on nende kasulikkus olnud toksilisuse ja resistentsuse tekke tõttu piiratud (Palella, et al N. Engl. J. Med. (1998) 338:83-860; Richman, D. D. Nature (01) 4:99-01). Viiruse replikatsiooni supresseerimisel pikemaks ajaks tasemele, mida ei ole võimalik kvantifitseerida, on osutunud väga tõhusaks kombineeritud ravi HIV inhibiitoritega. Kombineeritud ravil RT ja proteaasi inhibiitoritega on tuvastatud ka sünergistlik toime HIV replikatsiooni supresseerimisele. Kahjuks aga osutub kombineeritud ravi praegu paljudel patsientidel edutuks, kuna tekib ravimiresistentsus, patsiendid ei suuda järgida
4 1 2 30 keerukaid annustamisrežiime, tekivad farmakokineetilised vastasmõjud, toksilisus ja ravimid ei mõju. Seetõttu on vaja leida HIV integraasi inhibiitorid, millel on kombineerituna teiste HIV inhibiitoritega sünergistlik toime või mis on kombineeritud preparaatides keemiliselt stabiilsed. Paljude aastate kestel on päris intensiivselt uuritud võimalusi, kuidas parandada ravimite ja teiste ainete viimist märklaud-rakkudesse ja kudedesse. Vaatamata arvukatele katsetele töötada välja tõhusad meetodid bioloogiliselt aktiivsete molekulide importimiseks rakkudesse nii in vivo kui ka in vitro, ei ole ükski neist osutunud täielikult rahuldavaks. Inhibeeriva ravimi selle rakusisese märklauaga seostumise optimeerimine ja samaaegne ravimi rakkudevahelise, st naaberrakkudesse redistributsiooni minimeerimine on sageli keeruline ja ebatõhus. Enamik praegu patsientidele parenteraalselt manustatavaid ravimeid ei ole spetsiifiliselt sihitud, mille tulemusena manustatakse ained süsteemselt organismi rakkudesse ja kudedesse, kus need pole vajalikud ja on sageli soovimatud. Selle tagajärjel võivad tekkida ravimi kahjulikud kõrvalmõjud ja see sageli piirab ravimi (nt tsütotoksiliste ainete ja teiste vähivastaste ja viirusevastaste ravimite) annust, mida saab manustada. Võrdluseks märgime, et kuigi ravimite suu kaudu manustamist peetakse üldiselt kõige mugavamaks ja ökonoomsemaks manustamisviisiks, võib suukaudne manustamine põhjustada kas (a) ravimi tungimist läbi raku- ja koebarjääride, nt vere/aju, epiteelkoe, rakumembraani, mille tulemusena toimub soovimatu süsteemne jaotumine, või (b) ravimi ajutist viibimist seedekulglas. Sellest lähtuvalt on oluliseks eesmärgiks töötada välja meetodid, mis võimaldavad rakke ja kudesid spetsiifiliselt sihtida. Sellise ravi eeliseks on ka võimalus vältida selliste ainete ebasobivast manustamisest tingitud üldist füsioloogilist mõju teistele rakkudele ja kudedele, näiteks nakatamata rakkudele. Rakusiseseks sihtimiseks sobivad meetodid ja kompositsioonid, sealhulgas eelravimid (Krise et al (1996) Advanced Drug Delivery Reviews 19:287-3) on sellesed, mis võimaldavad bioloogilistelt aktiivsetel ainetel kuhjuda või püsida rakkudes. LEIUTISE OLEMUS Käesoleva leiutisega esitatakse uudsed HIV integraasile mõjuvad ühendid, st uudsed inimese retroviiruste integraasi inhibiitorid. Seega suudavad käesoleva leiutise kohased ühendid inhibeerida retroviiruste integraasi ja seeläbi inhibeerida viiruse replikatsiooni. Nimetatud ühenditega läbiviidavast ravist on kasu inimpatsientidel, kes on nakatunud inimese retroviirusega, näiteks inimese immuunpuudulikkuse viirusega (HIV-1 või HIV-2
1 2 tüvega) või inimese T-rakkude leukeemia viirustega (HTLV-I või HTLV-II), mille tagajärjel tekib omandatud immuunpuudulikkuse sündroom (AIDS) ja/või sellega seotud haigused. Käesolev leiutis hõlmab uudseid HIV integraasi inhibiitorina toimivaid fosfonaatühendeid ja tuntud eksperimentaalsete integraasi inhibiitorite fosfonaatanalooge. Leiutisekohased ühendid kuhjuvad vastavalt alltoodule valikuliselt rakkudes. Käesolev leiutis käsitleb üldiselt terapeutiliste ühendite kuhjumist ja püsimist rakkudes. Leiutis käsitleb konkreetsemalt fosfonaati sisaldavate molekulide kõrge kontsentratsiooni saavutamist HIV nakatatud rakkudes. Rakusiseseks sihtimiseks sobivad meetodid ja kompositsioonid, mis võimaldavad bioloogiliselt aktiivsetel ainetel kuhjuda ja püsida rakkudes. Selline tõhus sihtimine on saavutatav mitmesuguste ravimpreparaatide ja protseduuride abil. Käesoleva leiutise kohaste kompositsioonide hulka kuuluvad uued HIV integraasi inhibiitoritena toimivad ühendid, millel on vähemalt üks fosfonaatrühm. Seega kuuluvad leiutisekohaste ühendite hulka kõik tuntud heakskiidetud, eksperimentaalsed ja ettepandud HIV integraasi inhibiitorid, mis ei sisalda eelnevalt fosfonaatrühma ja millega seotakse kovalentselt vähemalt üks fosfonaatrühm. Eksperimentaalsete HIV integraasi inhibiitorite hulka kuuluvad ühendid, mida käsitletakse allikas: Dayam et al (03) Current Pharmaceutical Design 9:1789-1802; De Clercq E. (02) Biochimica et Biophysica Acta 187(2-3):28-27; Nair, V. (02) Reviews in Medical Virology 12(3):179-193; Neamati, N. (02) Expert Opinion on Therapeutic Patents 12():709-724; Asante-Appiah et al (1997) Antiviral Res. 36:139-16; Dubrovsky et al (199) Mol. Med. 1:217-230; Popov et al (1998) EMBO J. 17:909-917; Farnet et al (1996) AIDS (Suppl. A):S3-S 11; Hansen et al (1998) Genet. Eng. :41-61; Bukrinsky, M. (1997) Drugs Future 22:87-883; Neamati et al (00) Adv. Pharmacol. 49:147-163; Pommier et al (1999) Adv. Virus Res. 2:427-48; Neamati et al (1997) Drug Discovery Today 2:487-498; Nicklaus et al (1997) J. Med Chem. 40:9-929; Pommier et al (1997) Antivir. Chem. Chemother. 8:483-03; Robinson J. (1998) Infect. Med. 1:129-137; Thomas et al (1997) Trends Biotechnol. 1:167-172. Käesoleva leiutise ulatusse kuuluvad järgmised HIV integraasi inhibiitorid:
6
7
8
9
11
12 1 2 30 Käesoleva leiutise ulatusse kuuluvad eelnimetatud ühendite farmatseutiliselt sobivad soolad ja kõik enoolsed ja nende tautomeersed resonantsisomeerid. Välja arvatud juhtudel, mil stereokeemia on üheselt selge, hõlmavad käesoleva leiutise kohased ühendid kõiki stereoisomeere; st igat eantiomeeri, diastereomeeri ja atropisomeeri puhastatud vormis või ratseemilistes või isomeeridega rikastatud segudes. Käesoleva leiutisega esitatakse farmatseutiline kompositsioon, mis sisaldab mõjusat kogust eelnimetatud ühendeid või nende farmatseutiliselt sobivat soola preparaadis, st kombineerituna farmatseutiliselt sobiva abiaine, lahjendaja või tugiainega. Käesolev leiutis hõlmab preparaatide kombinatsiooni, millesse kuuluvad käesoleva leiutise kohased ühendid koos teiste toimeainetega, mis ravivad või ennetavad HIV infektsioone/nakkusi. Sellised kombineeritud preparaadid võivad olla ühe või rohkema toimeaine fikseeritud annustena, mis sisaldavad vähemalt ühte käesoleva leiutise kohast ühendit. Käesoleva leiutise kohaste ühendite kasutamisel HIV nakatunud patsiendil või HIVkahtlases proovis ennetatakse selliselt viisil manustavate ühendite kõiki metaboliite, mis tekivad solvolüüsi, hüdrolüüsi, fotolüüsi või ensümaatilise aktiivsuse toimel, mis muundab või lagundab manustatud ühendi näiteks väljutamiseks aktiveeritud vormiks, integreeritud vormiks, lõhustatud vormiks või metaboliidiks. Käesoleva leiutisega esitatakse ka eelpool määratletud ühend, mis on ette nähtud kasutamiseks raviteraapias ja ka sellise ühendi kasutamine ravimi valmistamiseks, mida rakendatakse (1) AIDSi või ARCi (AIDSiga seotud kompleksi) ravis; või (2) HIViga nakatumise profülaktikas. Käesoleva leiutise teisteks aspektideks on leiutisekohaseid ühendeid sisaldavad ravikompositsioonid ja antud kompositsioonide valmistamismeetodid. NÄIDISTEOSTUSTE ÜKSIKASJALIK KIRJELDUS Siinkohal viidatakse üksikasjalikult käesoleva leiutise teatud teostustele, mille näiteid illustreeritakse kaasasolevate struktuuride ja valemitega. MÄÄRATLUSED Kui ei ole öeldud teisiti, kasutatakse alljärgnevaid termineid ja väljendeid käesolevaga toodud tähenduses: Patendi taotlejad kasutavad kaubamärkide korral sõltumatult vastava kaubamärgiga toodet ja antud tootes sisalduvat farmatseutilist toimeainet/farmatseutilisi toimeaineid. Terminid fosfonaat ja fosfonaatrühm tähistavad molekulis sisalduvat funktsionaalset rühma või fragmenti, mis sisaldab vähemalt ühte fosfori-süsiniku sidet ja vähemalt ühte
13 1 2 30 fosfori-hapniku kaksiksidet. Fosfori aatom on täiendavalt asendatud hapnik-, väävel- või lämmastik-asendajatega. Antud asendajad võivad moodustada osa eelravimi fragmendist. Vastavalt käesolevas tekstis määratletule sisaldavad fosfonaat ja fosfonaatrühm fragmente, mis sisaldavad fosfonhappe, fosfoonhappe monoestri, fosfoonhappe diestri, fosfoonamidaadi ja fosfoontioaadi funktsionaalseid rühmi. Käesolevas kontekstis tähistab termin eelravim ükskõik millist ühendit, mis bioloogilisse süsteemi manustatuna tekitab spontaanse(te) keemilis(t)e reaktsiooni(de), ensüümide poolt katalüüsitud keemilis(t)e reaktsiooni(de), fotolüüsi ja/või metaboolse(te) keemilis(t)e reaktsioonide tulemusena raviaine, st toimeaine. Eelravim on seega terapeutilise toimega ühendi kovalentselt modifitseeritud analoog või latentne vorm. Fosforipõhiste eelravimite (phosphorus prodrugs) kohta leidub teavet allikast: Krise et al (1996) Advanced Drug Delivery Reviews 19:287-3. Farmatseutiliselt sobiv eelravim on ühend, mis metaboliseeritakse peremeesorganismis, näiteks hüdrolüüsitakse või oksüdeeritakse ensümaatilise tegevuse või üldise happe või aluse solvolüüsi teel, mille tulemusena tekib toimeaine. Käesoleva leiutise kohaste eelravimite tüüpilisteks näideteks on bioloogiliselt labiilsed kaitserühmad ühendi funktsionaalsel fragmendil. Eelravimite hulka kuuluvad ühendid, mida saab oksüdeerida, redutseerida, amineerida, deamineerida, esterifitseerida, deesterifitseerida, alküülida, dealküülida, atsüülida, deatsüülida, fosforüleerida, defosforüleerida, fotolüüsida, hüdrolüüsida või muuta või muundada teist funktsionaalset rühma, mille käigus moodustakse või lõhutakse eelravimi keemilised sidemed. "Eelravimi fragment (Prodrug moiety)" on labiilne funktsionaalne rühm, mis eraldub rakus aktiivsest inhibeerivast ühendist metabolismi ajal süsteemselt hüdrolüüsi, ensümaatilise lõhustumise või mõne teise protsessi teel (Bundgaard, Hans, "Design and Application of Prodrugs" in Textbook of Drog Design and Development (1991), P. Krogsgaard-Larsen and H. Bundgaard, Eds. Harwood Academic Publishers, pp. 113-191). Ensüümid, mis on võimelised käesoleva leiutise kohaste fosfonaat-eelravimi ühendite korral toimima ensümaatilise aktivatsioonimehhanismina, on, kuid mitte ainult, amidaasid, esteraasid, mikroobsed ensüümid, fosfolipaasid, koliinesteraasid ja fosfaasid. Eelravimi fragmente võib kasutada lahustuvuse, absorptsiooni ja lipofiilsuse suurendamiseks, et optimeerida ravimi kohaletoimetamist, biosaadavust ja mõjusust. Näitlikud eelravimite fragmendid on hüdrolüütiliselt tundlikud või labiilsed atsüüloksümetüül-estrid -CH 2 OC(=O)R 9 ja atsüüloksümetüül-karbonaadid - CH 2 OC(=O)OR 9, milles R 9 on C 1 -C 6 alküül-, C 1 -C 6 asendatud alküül-, C 6 -C arüül- või
14 1 2 30 C 6 -C asendatud arüülrühm. Atsüüloksüalküülestrit kasutasid esimesena karboksüülhapete puhul eelravimina ja seejärel fosfaatide ja fosfonaatidega Farquhar et al (1983) J. Pharm. Sci. 72: 324; ka USA patendid nr. 481670, 4968788, 66319 ja 79276. Teatud käesoleva leiutise kohastes ravimites on eelravimi fragment osa fosfonaatrühmast. Sellele järgnevalt kasutati atsüüloksüalküül-estrit fosfoonhapete kohaletoimetamiseks läbi rakumembraanide ja suukaudse biosaadavuse tõstmiseks. Alkoksükarbonüüloksüalküül-ester (karbonaat), atsüüloksümetüül-estri lähedane variant, võib samuti tõsta eelravimi fragmendina kombineeritud leiutisekohaste ühendite suukaudset biosaadavust. Atsüüloksümetüül-ester on näiteks atsüülmetüül-ester (POM) - CH 2 OC(=O)C(CH 3 ) 3. Atsüüloksümetüül-karbonaadi eelravimi fragmendid on pivaloüüloksümetüülkarbonaat (POC) -CH 2 OC(=O)OC(CH 3 ) 3 ja (pivoksiil) - CH 2 OC(=O)OCH(CH 3 ) 2. Fosfonaatrühm võib olla fosfonaat-eelravimi fragment. Eelravimi fragment võib olla tundlik hüdrolüüsi suhtes näiteks, kuid mitte ainult pivaloüüloksümetüül-karbonaadi (POC) või POM rühm. Selle asemel võib eelravimi fragment olla ka tundlik võimendatud ensümaatilise lõhustumise suhtes, näiteks laktaatester- või fosfonamidaat-esterrühm. On avaldatud, fosforrühmade arüülestrid, eeskätt fenüülestrid, suurendavad suukaudset biosaadavust (DeLambert et al (1994) J. Med. Chem. 37: 498). On kirjeldatud ka fenüülestreid, mis sisaldavad karboksüülestrit fosfaadi suhtes orto-asendis (Khamnei and Torrence, (1996) J. Med Chem. 39:49-411). Avaldatud andmete kohaselt tekitavad bensüülestrid lähte-fosfoonhappe. Mõnedel juhtudel võivad orto- või para-asendis paiknevad asendajad kiirendada hüdrolüüsi. Atsüülitud fenooliga või alküülitud fenooliga bensüüli analoogid võivad tekitada läbi ensüümide, nt esteraaside, oksidaaside, jne tegevuse fenoolühendi, millel omakorda lõhustub bensüülne CO-side, mille tulemusena tekib fosforhape ja kinoonmetiidvahesaadus. Sellesse klassi kuuluvate eelravimite näiteid kirjeldavad Mitchell et al (1992) J. Chem. Soc. Perkin Trans. I234; Brook et al WO 91/19721. On kirjeldatud ka teisi bensüül-eelravimeid, mis sisaldavad karboksüülestrit sisaldavat rühma, mis on kinnitunud bensüülse metüleeni külge (Glazier et al WO 91/19721). Tio-rühma sisaldavad eelravimid on avaldatud andmete põhjal kasulikud fosfonaatravimite intratsellulaarseks manustamiseks. Nimetatud proestrid sisaldavad etüültiorühma, milles sisalduv tioolrühm on kas esterifitseeritud akrüülrühmaga või kombineeritud teise tioolrühmaga, moodustades seeläbi disulfiidi. Disulfiidi deesterifitseerimisel või redutseerimisel tekib vaba tiovahesaadus, mis järgnevalt laguneb fosforhappeks ja episulfiidiks (Puech et al (1993)
1 1 2 30 Antiviral Res., 22:1-174; Benzaria et al (1996) J. Med Chem. 39:498). Tsüklilisi fosfonaatestreid on samuti kirjeldatud fosforit sisaldavaid ühendeid sisaldavate eelravimitena (Erion et al, US Patent No. 6312662). Kaitserühm on ühendi fragment, mis varjab või muudab funktsionaalse rühma omadusi või kogu ühendi omadusi. Kaitserühma keemiline alamstruktuur võib olla erinev. Kaitserühma üheks funktsiooniks on toimida vahesaadusena lähteraviaine sünteesis. Kaitsmiseks/kaitserühmade eemaldamiseks kasutatavad keemilised kaitserühmad ja strateegiad on asjatundjatele hästi teada. Vt: "Protective Groups in Organic Chemistry", Theodora W. Greene (John Wiley & Sons, Inc., New York, 1991. Kaitserühmi kasutatakse sageli teatud funktsionaalsete rühmade reaktiivsuse varjamiseks, soovitud keemiliste reaktsioonide tõhususe tõstmiseks, nt keemiliste sidemete korrapäraseks ja ettekavatsetud moodustumiseks ja lõhkumiseks. Ühendi funktsionaalsete rühmade kaitsmisel muudetakse peale kaitstud funktsionaalse rühma reaktiivsuse ka teisi füüsikalisi omadusi, näiteks polaarsust, lipofiilsust (hüdrofoobsust) ja teisi omadusi, mida on võimalik mõõta tavapäraste analüütiliste vahenditega. Keemiliselt kaitstud vahesaadused ise võivad olla bioloogiliselt aktiivsed või mitteaktiivsed. Kaitstud ühendid võivad olla ka muudetud ja mõnedel juhtudel optimeeritud omadustega in vitro ja in vivo, näiteks need võivad läbida rakumembraane või olla resistentsed ensümaatilise lõhustumise või sekvestreerimise suhtes. Antud rollis võib kaitstud ühendeid, millel on kavatsetud ravitoime, nimetada eelravimiteks. Kaitserühma teiseks ülesandeks on muundada lähteravim eelravimiks, mille korral lähteravim vabastatakse eelravimi muundumisel in vivo. Kuna aktiivsed eelravimid võivad imenduda kergemini kui lähteravim, võivad eelravimid olla in vivo mõjusamad kui lähteravim. Kaitserühmad eemaldatakse kas in vitro, nagu keemiliste vahesaaduste korral, või in vitro nagu eelravimite korral. Keemiliste vahesaaduste korral ei ole eriti oluline, kas saadused on pärast kaitserühmade eemaldamist, nt alkoholid, füsioloogiliselt sobivad, kuigi üldjuhul on soovitavam, et saadused oleksid farmatseutiliselt ohutud. Ükskõik millisele käesoleva leiutise kohasele ühendile viidates viidatakse samaaegselt ka selle füsioloogiliselt sobivale soolale. Käesoleva leiutise kohaste ühendite füsioloogiliselt sobivad soolad on näiteks deriveeritud sobivast alusest, näiteks leelismetallist (nt naatriumist), leelismuldmetallist (nt magneesiumist), ammooniumist ja NX + 4 (milles X on C 1 -C 4 alküülrühm).vesinikuaatomi või aminorühma sobivateks sooladeks on muuhulgas orgaaniliste karboksüülhapete, näiteks äädik-, bensoe-, piim-, fumaar-, viin-, maleiin-, maloon-, õun-, isetioon- (isethionic acid), laktobioon- ja merevaikhappe soolad;
16 1 2 30 orgaaniliste sulfoonhapete, näiteks metaansulfoon-, etaansulfoon-, benseensulfoon- ja p- tolueensulfoonhappe soolad; ja anorgaaniliste hapete, näiteks vesinikkloriid-, väävel-, fosfor- ja sulfaamhappe soolad. Hüdroksüülrühmaga ühendi füsioloogiliselt sobivate soolade hulka kuulub nimetatud ühendi anioon kombineerituna sobiva katiooniga, näiteks Na + ja NX + 4 (milles X on valitud sõltumatult H või C 1 -C 4 alküülrühma seast). Raviotstarbel kasutatavate käesoleva leiutise kohaste toimeainete soolad on füsioloogiliselt sobivad, st need on füsioloogiliselt sobivast happest või alusest deriveeritud soolad. Hapete või aluste sooli, mis ei ole füsioloogiliselt sobivad, võib siiski kasutada näiteks füsioloogiliselt sobiva ühendi valmistamisel või puhastamisel. Kõik soolad, sõltumata sellest, kas need on deriveeritud füsioloogiliselt sobivast happest või alusest, kuuluvad käesoleva leiutise ulatusse. Rakusisene/intratsellulaarne sihtimine Käesoleva leiutise kohased fosfonaat-derivaadid võivad lõhustuda in vivo pärast soovitud toimekohta jõudmist, st rakus, etapiviisiliselt. Üks rakusisene toimemehhanism võib hõlmata esimest lõhustumist, nt esteraasi toimel, mille tulemusena saadakse negatiivse laenguga lukustatud ( lock-in ) mehhanism. Terminaalse esterrühma lõhustumisel on seega võimalik saada ebastabiilne vahesaadus, mis vabastab negatiivselt laetud lukustatud vahesaaduse. Pärast fosfonaat-eelravimi jõudmist rakku, rakusisest ensümaatilist lõhustumist või modifitseerimist võib lõhustunud või modifitseeritud ühend kuhjuda "trapping" mehhanismi jõul rakusiseselt. Lõhustunud või modifitseeritud ühend võib seejärel "lukustuda" rakus, tingituna laengu, polaarsuse või mõne teise füüsikalise omaduse olulisest muutusest, mis vähendab kiirust, millega lõhustunud või modifitseeritud ühend suudab rakust väljuda, võrrelduna kiirusega, millega see sisenes fosfonaat-eelravimina rakku. Teised mehhanismid, millega saavutatakse ravitoime, võivad samuti olla sobilikud. Ensüümid, mis suudavad toimida ensümaatilise aktivatsioonimehhanismina käesoleva leiutise kohaste fosfonaat-eelravimites sisalduvate ühenditega, on, kuid mitte ainult, amidaasid, esteraasid, mikroobsed ensüümid, fosfolipaasid, koliinesteraasid ja fosfataasid. Valitud juhtudel, kui kasutatav ravim on nukleosiidset tüüpi, näiteks sidovudiini ja paljude teiste retroviiruste vastaste ainete korral, aktiveeritakse raviaine in vivo fosforüleerimise teel. Selline aktiveerimine võib aset leida käesolevas süsteemis lukustunud vahesaaduse ensümaatilisel muundumisel fosfokinaasiga aktiivseks fosfonaat-difosfaadiks ja/või raviaine enese fosforüleerumisel pärast selle vabastamist lukustunud vahesaadusest,
17 1 2 30 nagu kirjeldatakse eelpool. Mõlemal juhul muundatakse algne nukleosiidset tüüpi raviaine käesoleva leiutise kohaste derivaatide kaudu aktiivseks forforüleeritud aineks. Rakusisese kuhjumise teostus Käesoleva leiutise teise teostuse korral on tegemist ühenditega, mis suudavad kuhjuda inimese perifeerse vere mononukleaarsetes rakkudes (PBMC - peripheral blood mononuclear cells). PBMC on vererakud, millel on ümarad lümfotsüüdid ja monotsüüdid. PBMC on füsioloogiliselt infektsioonivastase mehhanismi kriitiliselt tähtsad komponendid. PBMC võib isoleerida normaalsete tervete doonorite või buffy coat hepariniseeritud täisverest standardse tihedusgradiendis tsentrifugeerimise teel, mille järgselt kogutakse rakud liidesest kokku, pestakse (nt fosfaatpuhvri soolalahusega) ja pannakse hoiustamiseks külmutusainesse. PBMC võib kasvatada paljude süvenditega plaatidel. Kasvatamise ajal võib eriti aegadel eemaldada hindamiseks supernatandi või koguda rakud kokku ja neid analüüsida (Smith R. et al (03) Blood 2(7):232-240). Selle teostuse ühendid näitavad valikuliselt ühendite või ühendite rakusiseste metaboliitide paranenud rakusisest poolväärtusaega inimese PBMCs võrreldes nimetatud ühendite analoogidega, millel puudub fosfonaat või fosfonaat-eelravim. Poolväärtusaeg paraneb tavaliselt vähemalt 0%, veelgi sagedamini vähemalt 0-0%, sellest veelgi sagedamini vähemalt umbes 0% ja sellest veelgi sagedamini rohkem kui umbes 0%. Veel ühe teostuse korral paraneb ühendi metaboliidi rakusisene poolväärtusaeg inimese PBMCs võrreldes ühendi analoogiga, millel puudub fosfonaat või fosfonaat-eelravim. Sellistes teostustes võib metaboliit tekkida rakusiseselt, st moodustuda inimese PBMCs. Antud metaboliit võib olla fosfonaat-eelravimi lõhustumissaadus inimese PBMCs. Antud fosfonaat-eelravim võib lõhustuda, moodustades metaboliidi, millel on füsioloogilise ph korral vähemalt üks negatiivne laeng. Fosfonaat-eelravim võib lõhustuda ensümaatiliselt inimese PBMC, moodustades fosfonaadi, millel on vähemalt üks aktiivne vesinikuaatom kujul P-OH. Stereoisomeerid Käesoleva leiutise kohastel ühenditel võivad olla kiraalsed tsentrid, nt kiraalsed süsiniku-, väävli- või fosforiaatomid. Käesoleva leiutise kohaste ühendite hulka kuuluvad seega kõigi stereoisomeeride, sealhulgas enantiomeeride, diastereomeeride ja atropisomeeride ratseemilised segud. Lisaks võivad leiutisekohased ühendid olla rikastatud või lahustatud optilised isomeerid ükskõik millise või kõikide asümmeetriliste kiraalsete aatomite juures. Teisisõnu, kujutistel toodud kiraalsed tsentrid on kiraalsete isomeeride või ratseemiliste segudena. Nii ratseemilised kui ka diastereomeersed segud ja ka üksikud optilised
18 1 2 30 isomeerid, mis on isoleeritud või sünteesitud ja on olulisel määral sõltumatud oma entiomeersetest või diastereomeersetest partneritest, kuuluvad kõik käesoleva leiutise ulatusse. Ratseemilised segud eraldatakse nende eri, olulisel määral optiliselt puhasteks isomeerideks teadaolevate tehnikate, näiteks eraldades optiliselt aktiivsete lisanditega, nt hapete või alustega moodustatud diastereomeersed soolad, muundades need seejärel tagasi optiliselt aktiivseteks aineteks. Enamikel juhtudel sünteesitakse soovitud optiline isomeer stereomeetriliste reaktsioonide teel, alustades soovitud lähteaine sobivast stereoisomeerist. Teatud juhtudel võivad käesoleva leiutise kohased ühendid võivad olla ka tautomeersed isomeerid. Kuigi antud juhul võib olla kujutatud ainult üks delokaliseeritud resonantsstruktuur, kuuluvad käesoleva leiutise ulatusse kõik sellised vormid. Näiteks eenamiin-tautomeerid võivad eksisteerida puriin-, pürimidiin-, imidasool-, guanidiin-, amidiin- ja tetrasoolsüsteemides ja kõik nende võimalikud tautomeersed vormid kuuluvad käesoleva leiutise ulatusse. Soolad ja hüdraadid Käesoleva leiutise kohased kompositsioonid hõlmavad valikuliselt ka käesolevas taotluses toodud ühendite sooli, eeskätt farmatseutiliselt sobivaid mittetoksilisi sooli, mis sisaldavad näiteks Na +, Li +, K +, Ca +2 ja Mg +2. Selliste soolade hulka võivad kuuluda ka soolad, mis on deriveeritud sobivate katioonide, näiteks leelis- ja leelismuldmetallide ioonide või ammoonium- ja kvaternaarsete aminoioonide kombineerimise teel happe aniooniga, üldjuhul karboksüülhappega. Kui soovitakse veeslahustuvat soola, on eelistatud ühevalentsed soolad. Metallisoolade valmistamiseks pannakse tavaliselt metalli hüdroksiid reageerima käesoleva leiutise kohase ühendiga. Sellisel viisil valmistatavad metallisoolad on näiteks soolad, mis sisaldavad Li +, Na +, and K +. Vähem lahustuva metallisoola saab sadestada rohkem lahustuva soola lahusest sobiva metalliühendi lisamise teel. Lisaks võib sooli moodustada teatud orgaaniliste ja anorgaaniliste hapete, nt HCl, HBr, H 2 SO 4, H 3 PO 4 või orgaaniliste sulfoonhapete lisamise teel aluselistele ühenditele, üldjuhul amiinidele või happelistele rühmadele. Lõpuks tuleb pidada silmas, et käesolevas taotluses esitatud kompositsioonid sisaldavad käesoleva leiutise kohaseid ühendeid ioniseerimata ja tsvitterioonsel kujul ja kombinatsioone stöhhiomeetriliste veekogustega nagu hüdraatides. Käesoleva leiutise ulatusse kuuluvad ka lähteühendite soolad ühe või rohkema aminohappega. Sobilikud on kõik eelpool kirjeldatud aminohapped, eeskätt looduslikud aminohapped, mis sisalduvad valkudes, kuigi kasutataval aminohappel on tavaliselt
19 1 2 30 kõrvalahel, millel on aluseline või happeline rühm, nt lüsiin, arginiin või glutamiinhape, või neutraalne rühm, näiteks glütsiin, seriin, treoniin, alaniin, isoleutsiin või leutsiin. HIV integraasi inhibeerimismeetodid Käesoleva leiutise veel üks aspekt on seotud meetoditega, mis võimaldab inhibeerida HIV integraasi aktiivsust ja hõlmab etappi, milles HIV kahtlusega proovi töödeldakse käesoleva leiutise kohase kompositsiooniga. Käesoleva leiutise kohased kompositsioonid võivad toimida HIV integraasi inhibiitoritena, selliste inhibiitorite vahesaadustena või omada teisi funktsioone, nagu kirjeldatakse allpool. Antud inhibiitorid seonduvad HIV integraasi pinnal või õõnsuses, millel on HIV integraasile ainuomane geomeetria, paiknevate asukohtadega. HIV integraasi siduvad kompositsioonid võivad seonduda erinevate pöörduvusastmetega. Ühendid, mis seonduvad põhimõtteliselt pöördumatult on ideaalsed kandidaatühendid, mis sobivad kasutamiseks käesoleva leiutise kohase meetodiga. Märgistatuna saab olulisel määral pöördumatult seonduvaid kompositsioone kasutada sondidena, mis võimaldavad tuvastada HIV integraasi. Vastavalt sellele käsitleb käesolev leiutis meetodeid, mis võimaldavad tuvastada HIV integraasi HIV kahtlusega proovis ja antud meetod hõlmab järgmisi etappe: HIV kahtlusega proovi töötlemine kompositsiooniga, mis sisaldab käesoleva leiutise kohast ühendit, mis on seotud märgisega; ja proovi poolt märgisele avaldatava mõju jälgimine. Sobivad märgised on diagnostikas hästi tuntud ja nende hulka kuuluvad stabiilsed vabad radikaalid, fluorofoorid, radioisotoobid, ensüümid, kemiluminestseeruvad rühmad ja kromogeenid. Antud taotluses esitatud ühendeid märgistatakse tavapärasel viisil funktsionaalsete rühmade, näiteks hüdroksüül- või aminorühmadega. Käesoleva leiutise kontekstis kuuluvad kahtlusekohaselt HIV integraasi sisaldavate proovide hulka looduslikud või sünteetilised materjalid, näiteks elusorganismid; koe- või rakukultuurid; bioloogilised proovid, näiteks bioloogiliste materjalide proovid (veri, seerum, uriin, seljaajuvedelik, pisarad, röga, sülg, koeproovid, jne); laboratoorsed proovid; toidu-, vee- ja õhuproovid; biosaaduste proovid, näiteks rakuekstraktid, eeskätt rekombinantsed rakud, mis sünteesivad soovitud glükoproteiini; ja teised sarnased proovid. Üldjuhul kahtlustatakse, et proov sisaldab organismi, mis toodab HIV integraasi, sageli patogeenset organismi, näiteks HIVi. Proovid võivad olla ükskõik millises keskkonnas, sealhulgas vees ja orgaanilise lahusti/vee segudes. Proovide hulka kuuluvad elusorganismid, nt inimesed, ja inimese poolt loodud materjalid, nt rakukultuurid.
1 2 30 Leiutise töötlemisetapis lisatakse proovile käesoleva leiutise kohast kompositsiooni või kompositsiooni prekursorit. Lisamisetapis võib kasutada ükskõik millist manustamismeetodit, nagu on kirjeldatud eelpool. Soovi korral võib pärast kompositsiooni manustamist jälgida ükskõik millisel meetodil, sealhulgas HIV integraasi aktiivsuse otsestel ja kaudsetel tuvastamismeetoditel, HIV integraasi aktiivsust. Võimalikud on kõik kvantitatiivsed, kvalitatiivsed ja poolkvalitatiivsed HIV integraasi määramismeetodid. Üldjuhul kasutatakse ühte eelpool kirjeldatud skriinimismeetodit, kuid selleks sobivad ka kõik teised meetodid, näiteks elusorganismi füsioloogiliste omaduste jälgimine. HIV integraasi sisaldavate organismide hulka kuulub HIV viirus. Käesoleva leiutise kohaseid ühendeid saab edukalt kasutada loomadel või inimestel HIV infektsioonide ravis või profülaktikas. Inimese immuunpuudulikkust inhibeerivate ühendite skriinimisel tuleb siiski meeles pidada, et ensüümanalüüside tulemused ei tarvitse vastata rakukultuuride analüüside tulemustele. Seega tuleks esmaseks töövahendiks pidada rakupõhist analüüsi. HIV integraasi inhibiitorite skriinid Käesoleva leiutise kohaseid kompositsioone skriinitakse eesmärgiga tuvastada inhibeeriv toime HIV integraasi suhtes ükskõik milliste tavapäraste tehnikate abil, mis võimaldavad hinnata ensüümide aktiivsust. Käesoleva leiutise kontekstis skriinitakse kompositsioone esmalt HIV integraasi inhibeerimise suhtes in vitro ja seejärel skriinitakse kompositsioone, millel ilmnes inhibeeriv toime, aktiivsuse suhtes in vivo. In vivo kasutamiseks on eelistatud kompositsioonid, millel on in vitro Ki (inhibeerimiskonstant) väiksem kui umbes x -6 M, üldjuhul väiksem kui umbes 1x -7 M ja eelistatult väiksem kui umbes x -8 M. Kuna sobivaid in vitro skriine on kirjeldatud üksikasjalikult mujal, ei peatuta neil siinkohal pikemalt. Näidetes siiski kirjeldatakse sobivaid in vitro analüüse. Ravimpreparaadid Käesoleva leiutise kohaseid ühendeid kasutatakse koos tavapäraste tugi- ja abiainetega, mis valitakse vastavalt tavapärasele kasutuspraktikale. Tabletid sisaldavad abiaineid, glidante, täiteaineid, sideaineid ja teisi sarnaseid aineid. Veepõhised preparaadid valmistatakse steriilses vormis ja mitte-suukaudse manustamise korral on need üldjuhul isotoonilised. Kõik preparaadid sisaldavad valikuliselt abiaineid, näiteks aineid, mis on toodud allikas Handbook of Pharmaceutical Excipients (1986). Abiainete hulka kuulub askorbiinhape ja teised antioksüdandid, kelaatorid, nt EDTA, süsivesikud, nt dekstriin,
21 1 2 30 hüdroksüalküültselluloos, hüdroksüalküülmetüültselluloos, steariinhape ja teised sarnased ained. Preparaatide ph on ligikaudses vahemikus 3 kuni 11, aga tavaliselt ligikaudses vahemikus 7 kuni. Kuigi toimeaineid on võimalik manustada ka ühekaupa, on siiski soovitatav valmistada neist ravimpreparaadid. Nii loomade kui ka inimeste jaoks ettenähtud käesoleva leiutise kohased preparaadid sisaldavad vähemalt ühte toimeainet, nagu on määratletud eelpool, koos ühe või rohkema sobiva tugiaine ja valikuliselt teiste raviainetega. Tugiaine/ained peab/peavad olema sobivad selles mõttes, et see/need peab/peavad sobima kokku teiste preparaadis sisalduvate ainetega ja olema ravialusele füsioloogiliselt kahjutud. Kasutatavate preparaatide hulka kuuluvad preparaadid, mis sobivad eeltoodud manustamisviisidega. Preparaadid võivad olla käepärase üheannuselise ravimvormina ja need võib valmistada ükskõik millise farmaatsias tuntud sobival meetodil. Vastavad võtted ja preparaadid leiate allikast Remington's Pharmaceutical Sciences (Mack Publishing Co., Easton, PA). Nimetatud meetodite korral viiakse läbi etapp, milles toimeaine viiakse kokku tugiainega, mis sisaldab ühe või rohkem lisaainet. Vajalikud preparaadid valmistatakse üldjuhul ühtselt ja täielikult, viies toimeaine kokku vedelate tugiainete või ühtlaselt jaotatud peenestatud tahkete tugiainetega või mõlemaga ja seejärel vajadusel vormides sellest toote. Käesoleva leiutise kohased preparaadid, mis sobivad suukaudseks manustamiseks võivad olla eraldi üksustena/ühikutena, näiteks kapslite, oblaatide või tablettidena, millest igaüks sisaldab etteantud koguse toimeainet; pulbri või graanulitena; lahuse või suspensioonina vees või muus vedelikus; või õli-vees vedela emulsioonina või vesi-õlis vedela emulsioonina. Toimeaine võib manustada ka booluse, mett, siirupit või keedist sisaldava ravimisegu (electuary) või pastana. Tablett valmistatakse kokkupressimise või vormimise teel, kasutades sealjuures ühte või rohkemat lisaainet. Kokkupressitud tabletid võib valmistada sobiva masinaga, millega pressitakse toimeainet, mis on vabalt voolavas vormis, näiteks pulbri või graanulite kujul, valikuliselt segatuna sideaine, lubrikandi, inertse lahjendusaine, säilitusaine, pindaktiivse aine või dispergandiga. Vormitud tabletid võib valmistada sobiva masinaga, millega vormitakse pulbristatud toimeaine segu, mida on niisutatud inertse vedela lahjendusainega. Tabletid võivad olla valikuliselt kaetud või tähistatud ja valmistatakse valikuliselt selliselt, et need tagaksid toimeaine aeglase või kontrollitud vabanemise tabletist.
22 1 2 30 Silmainfektsioonide ja teiste väliste kudede, nt suu ja naha infektsioonide korral kasutatavad preparaadid kantakse peale eelistatult paikse salvi või kreemina, mis sisaldab toimeainet/toimeaineid koguses, mis moodustab näiteks 0,07 kuni % w/w (sealhulgas toimeainet/toimeaineid vahemikus 0,1% ja %, 0,1% w/w kaupa, näiteks 0,6% w/w, 0,7% w/w, jne), eelistatult 0,2 kuni 1% w/w ja kõige eelistatumalt 0, kuni % w/w. Salvi korral võib toimeaineid kasutada kas parafiini või veega seguneva salvi baasil. Selle asemel võib toimeainetest valmistada ka õli-vees kreemi alusel kreemi. Soovi korral võib kreemi vesifaas sisaldada näiteks vähemalt 30% w/w polühüdriidset alkoholi, st alkoholi, millel on kaks või rohkem hüdroksüülrühma, näiteks propüleenglükooli, butaan-1,3-diooli, mannitooli, sorbitooli, glütserooli ja polüetüleenglükooli (sealhulgas PEG 400) ja nende segusid. Paiksed preparaadid võivad soovi korral sisaldada ühendit, mis suurendab toimeaine absorbeerimist või tungimist läbi naha või teiste haigusest haaratud alade. Ained, mis suurendavad sellist läbi naha tungimist on näiteks dimetüülsulfoksiid ja sellele lähedased analoogid. Käesoleva leiutise kohaste emulsioonide õlifaasi võib valmistada teadaoleval viisil teadaolevatest koostisosadest. Faas võib sisaldada ainult emulgaatorit (mis on tuntud ka kui emulgent), võib see soovi korral sisaldada ka vähemalt ühe emulgaatori segu rasva või õliga või nii rasva kui ka õliga. Eelistatult kasutatakse hüdrofiilset emulgaatorit koos lipofiilse emulgaatoriga, mis toimib stabilisaatorina. Eelistatult sisaldab see nii õli kui ka rasva. Koos moodustab/moodustavad emulgaator/emulgaatorid koos või ilma stabilisaatori(te)ta nn. emulgeeriva vaha ning antud vaha koos õli ja rasvaga moodustab nn emulgeeriva baassalvi, mis moodustab kreem-preparaatide puhul dispergeeritud õlifaasi. Käesoleva leiutise kohastes preparaatides kasutamiseks sobivad emulgaatorid ja emulsiooni stabilisaatorid on näiteks Tween 60, Span 80, tsetostearüül-alkohol, bensüül-alkohol, müristüül-alkohol, glütserüül-monostearaat ja naatrium-laurüülsulfaat. Preparaati sobivad õlid ja rasvad valitakse vastavalt soovitavatele kosmeetilistele omadustele. Kreem peaks eelistatult olema mitterasvane, mitte plekke jättev ja mahapestav toode, millel on sobiv konsistents, et vältida toote lekkimist tuubidest ja teistest pakenditest. Kasutada võib lineaarse või hargnenud ahelaga ühe- või kahealuselisi alküülestreid, näiteks di-isoadipaati, isotsetüül-stearaati, kookospähkli rasvhapete propüleen-glükool-diestrit, isopropüül-müristaati, detsüül-oleaati, isopropüül-palmitaati, butüül-stearaati, 2-etüülheksüül-palmitaati või hargnenud ahelaga estrite segu, mis on tuntud kui Crodamol CAP, kusjuures eelistatud on kolm viimatinimetatud estrit. Neid võib sõltuvalt soovitud omadustest kasutada ühekaupa või kombineerituna. Selle asemel
23 1 2 30 kasutatakse ka kõrge sulamispunktiga lipiide, nt valget pehmet parafiini ja/või vedelat parafiini või teisi mineraalõlisid. Käesoleva leiutise kohased ravimpreparaadid hõlmavad käesoleva leiutise kohast kombinatsiooni ühe või rohkema farmatseutiliselt sobiva tugiaine või abiaine ja valikuliselt teiste raviainetega. Toimeainet sisaldavad ravimpreparaadid võivad olla ükskõik millises vormis, mis sobib kavatsetud manustamisviisiga. Suukaudse kasutamise korral võib näiteks valmistada tabletid, tropsid, losengid, vesi- või õlisuspensioonid, dispergeeritavad pulbrid või graanulid, emulsioonid, kõvad või pehmed kapslid, siirupid või eliksiirid. Suukaudseks manustamiseks ettenähtud kompositsioonid võib valmistada ükskõik millisel tuntud farmatseutiliste kompositsioonide valmistamismeetodil ja sellised kompositsioonid võivad sisaldada ühte või rohkemat ainet, sealhulgas magusaineid, maitse- ja lõhnaaineid, värvaineid ja säilitusaineid, et muuta preparaat suupäraseks. Tabletid, mis sisaldavad toimeainet segatuna mittetoksilise farmatseutiliselt sobiva abiainega, mis sobivad tablettide valmistamiseks, on sobivad. Nimetatud abiained võivad näiteks olla inertsed lahjendusained, nt kaltsium- või naatriumkarbonaat, laktoos, kaltsium- või naatriumfosfaat; granuleerivad ja disintegreerivad ained, nt maisitärklis või algiinhape; sideained, nt tärklis, želatiin või akaatsia kummi; ja lubrikandid, nt magneesiumstearaat, steariinhape või talk. Tabletid võivad olla katmata või kaetud tuntud tehnikate, näiteks mikrokapseldamise teel, eesmärgiga lükata lagunemist ja imendumist seedekulglas edasi ning tagada seeläbi pikemaajalisem toime. Toimeaine kontrollitud vabanemist võimaldava ainena võib kasutada glütserüül-monostearaati või glütserüüldistearaati eraldi või koos vahaga. Suukaudsed preparaadid võivad olla ka kõvade želatiinikapslitena, milles toimeaine on segatud inertse tahke lahjendusaine, näiteks kaltsiumfosfaadi või kaoliiniga, või pehmete želatiinikapslitena, milles toimeaine on segatud vee või õliga, nt maapähkliõli, vedela parafiini või oliiviõliga. Käesoleva leiutise kohased vesisuspensioonid sisaldavad toimeaineid segatuna abiainetega, mis sobivad vesisuspensioonide valmistamiseks. Selliste abiainete hulka kuulub suspendeeriv aine, nt naatrium-karboksümetüültselluloos, kroskarmelloos, povidoon, metüültselluloos, hüdroksüpropüül-metüültselluloos, naatriumalginaat, polüvinüülpürrolidoon, tragakant ja akaatsia kummi ning dispergeerivad või märgavad ained, nt looduslik fosfatiid (nt letsitiin), alküleenoksiidi ja rasvhappe kondensatsioonisaadus (nt polüoksüetüleen-stearaat), etüleenoksiidi ja pikaahelalise alifaatse alkoholi kondensatsioonisaadus (nt heptadekaetüüleenoksütsetanool),
24 1 2 30 etüleenoksiidi ja rasvhappest ja heksitool-anhüdriidist deriveeritud osalise estri kondensatsioonisaadus (nt polüoksüetüleen-sorbitaan-monooleaat). Vesisuspensioon võib sisaldada ka ühte või rohkemat säilitusainet, näiteks etüül- või n-propüül-p-hüdroksübensoaati, ühte või rohkemat värvainet, ühte või rohkemat lõhna- ja maitseainet ja ühte või rohkemat magusainet, nt sahharoosi või sahhariini. Õlisuspensioonide valmistamiseks võib toimeaine suspendeerida taimeõlis, nt arahhiisiõlis, oliiviõlis, seesamiõlis või kookospähkliõlis või mineraalõlis, nt vedelas parafiinis. Suukaudsed suspensioonid võivad sisaldada paksendajat, nt mesilasvaha, tahket parafiini või tsetüülalkoholi. Suukaudse preparaadi suupäraseks muutmiseks võib selle lisada eelpool nimetatud magusaineid ning lõhna- ja maitseaineid. Nimetatud kompositsioonidele võib säilitusainena lisada antioksüdanti, nt askorbiinhapet. Käesoleva leiutise kohaste dispergeeritavate pulbrite või graanulite korral, mis sobivad vesisuspensiooni valmistamiseks vee lisamise teel, on toimeaine segatud dispergeeriva või märgava ainega, suspendeeriva ainega ja ühe või rohkema säilitusainega. Sobivad dispergeerivad või märgavad ained ja suspendeerivad ained on näiteks eelpool avaldatud vastavad ained. Kasutada võib ka täiendavaid abiaineid, näiteks magusaineid, lõhna- ja maitseaineid ja värvaineid. Käesoleva leiutise kohased kompositsioonid võivad olla õli-vees emulsioonide vormis. Õlifaasiks võib olla taimeõli, nt oliiviõli või arahhiisiõli, mineraalõli, näiteks vedel parafiin või nende segu. Sobivad emulgaatorid on näiteks looduslikud kummid, näiteks akaatsia kummi ja tragakant, looduslikud fosfatiidid, nt sojaletsitiin, estrid ja rasvhapetest ja heksitool-anhüdriididest deriveeritud osalised estrid, nt sorbitaan-monooleaat ja nimetatud osaliste estrite ja etüleenoksiidi kondesatsioonisaadused, nt polüoksüetüleensorbitaan-monooleaat. Emulsioon võib sisaldada ka magusaineid ning lõhna- ja maitseaineid. Siirupid ja eliksiirid võib valmistada magusainetega, nt glütserooli, sorbitooli või sahharoosiga. Sellised preparaadid võivad sisaldada ka pehmendavat ainet, säilitusainet, lõhna- või maitseainet või värvainet. Käesoleva leiutise kohased kompositsioonid võivad olla ka steriilse süstepreparaadi vormis, näiteks steriilse vee- või õlipõhise süstesuspensiooni vormis. Antud suspensiooni võib valmistada teadaolevate meetoditega, kasutades eelpool toodud sobivaid dispergante või märgavaid aineid ja suspendeerivaid aineid. Steriilne süstesuspensioon võib olla ka steriilne süstelahus või -suspensioon mittetoksilises parenteraalseks manustamiseks sobivad lahjendusaines või lahustis, näiteks lahusena 1,3-butaan-dioolis või valmistatuna lüofiliseeritud pulbrina. Sobivate vehiiklite või lahustite seas, mida võib kasutada, on vesi,
2 1 2 30 Ringeri lahus ja isotooniline naatriumkloriidi lahus. Lisaks võib tavapärasel viisil kasutada lahusti või suspenseerimiskeskkonnana steriilseid tahkeid rasvu. Antud otstarbeks sobib ükskõik milline mahe tahke rasv, sealhulgas ka sünteetilised mono- või diglütseriidid. Lisaks võib süstepreparaatide valmistamiseks kasutada rasvhappeid, nt oleiinhapet. Toimeaine kogus, mida võib kombineerida tugiainega, et valmistada üheannuseline ravimvorm, sõltub ravitavast peremeesorganismist ja konkreetsest manustamisviisist. Näiteks inimestele ettenähtud suu kaudu manustatav preparaat, mis vabastab toimeainet pikkamööda, võib sisaldada umbes 1 kuni 00 mg toimeainet, mis on seotud sobiva ja käepärase koguse tugiainega, mis võib moodustada kompositsiooni kogumassist ligikaudu kuni 9 massiprotsenti. Farmatseutilise kompositsiooni saab valmistada selliselt, et manustamiseks vajalikke koguseid oleks kerge mõõta. Näiteks veenisiseseks infusiooniks ettenähtud vesilahus võib sisaldada umbes 3 kuni 00 µg toimeainet ühe milliliitri lahuse kohta, et oleks võimalik infundeerida sobiv kogus ainet ligikaudsel kiirusel 30 ml/h. Preparaatide hulka, mis sobivad paikseks manustamiseks silma, kuuluvad ka silmatilgad, milles toimeaine on lahustatud või suspendeeritud sobivas tugiaines, eeskätt toimeaine veepõhises lahustis. Toimeaine kontsentratsioon antud preparaatides on eelistatult 0, kuni %, veelgi eelistatumalt 0, kuni % ja kõige eelistatumalt 1, % (w/w). Preparaatide hulka, mis sobivad paikseks manustamiseks suhu, kuuluvad losengid, mis sisaldavad toimeainet maitsestatud baasaines, milleks tavaliselt on sahharoos ja akaatsia kummi või tragakant; pastillid, mis sisaldavad toimeainet inertses baasaines, milleks on näiteks želatiin ja glütseriin, või sahharoos ja akaatsia kummi; suuloputusvahendid, mis sisaldavad toimeainet sobivas vedelas tugiaines. Preparaadid, mis on ette nähtud rektaalseks manustamiseks, võivad olla suposiitidena, millel on sobib baasaine, näiteks kakaovõi või salitsülaat. Intrapulmonaarseks või nasaalseks manustamiseks sobivate preparaatide osakeste suurus on näiteks vahemikus 0,1 kuni 00 mikronit (sealhulgas osakeste suurused vahemikus 0,1 ja 00 mikronit astmetena kasvavate mikronite hulgaga, nt 0,; 1; 30 mikronit, 3 mikronit jne), mis manustatakse kiire sissehingamise teel läbi nina või sissehingamise teel läbi suu selliselt, et preparaat jõuaks alveolaarsetesse kottidesse. Sobivate preparaatide hulka kuuluvad toimeaine vesi- ja õlilahused. Aerosooli või kuiva pulbri manustamiseks sobivad preparaadid võib valmistada tavapärastel meetoditel ja neid võib manustada koos teiste raviainetega, näiteks ühenditega, mida seni kasutati HIV infektsioonide ravis või profülaktikas vastavalt allpool kirjeldatule.