Tartu Ülikool Eesti Mereinstituut Kalavarude uuringud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves Töövõtulepingu 4-1.1/192, 27. juuli 21 lõpparuanne Tallinn 21 1
SISUKORD Sissejuhatus 1. Kalapüük Peipsi järvel 21. aastal 5 1.1. Kalapüügi tingimused 21. aastal 5 1.2. Kalasaagid 21. aastal 9 2. Rakendusuuringud Peipsi ja Lämmi järvel 21. aastal 18 3. Varu seisund 2 3.1. Koha 2 3.2. Ahven 31 3.3. Peipsi tint 36 3.4. Haug 4 3.5. Latikas 44 3.6. Särg 49 3.7. Peipsi siig 53 3.8. Rääbis 56 3.9. Luts 59 3.1 Kiisk ja teised liigid 6 3.11 Kalavarude üldine seisund ja kasutamine 61 4. Soovitused kalapüügi korraldamiseks 211. aasta I poolaastal 63 2
TARTU ÜLIKOOLI EESTI MEREINSTITUUT Töö teostajad: V. Vaino T. Klein T. Krause E. Taur E. Perm V. Peedimaa T. Saat 3
Sissejuhatus Käesolevas aruande põhisisuks on ülevaade kalavarude seisust Peipsi ja Lämmijärves 21. aastal. Analüüsitakse varu praegust olukorda, selle kujunemise põhjusi ja lähituleviku väljavaateid. Lähtudes kalavaru seisundist on välja töötatud soovitused 211.aasta püügikvootide ja püügireziimi osas. Samuti analüüsitakse aruandes 21.aasta kalasaake, neid mõjutanud tingimusi ja edasisi püügivõimalusi. 4
1. KALAPÜÜK PEIPSI JÄRVEL 21. AASTAL 1.1. Kalapüügi tingimused 21. aastal ja hinnang püügireziimile Kalavaru seis on peamine kalasaake kujundav tegur. Selle tunnistuseks on Peipsi järve kalavaru seisu peegeldavate püügikvootide ja saakide (tabelid 1 ja 2) omavaheline kooskõla. 21. aasta kalavaru seis lubas oodata suhteliselt kõrgeid saake ahvena, keskmisi latika ja lutsu ning tavapärasest veidi madalamaid saake koha, haugi ja särje osas. Pea olematuid saake prognoosisime siiale, tindile ja rääbisele, neist viimase kahe püük oli lubatud ainult teadusotstarbel. Üldjoontes need prognoosid ka täitusid. Lubatud väljapüügimahud, eriti väärtuslike ja peamiste tööndusliikide osas, hõivati täies või enam kui pooles ulatuses, väiksed reservid jäid ahvenakvoodi täitumisest tingitud püügi sulgemise ja püügistatistika puudulikkuse (särje puhul) taha (tabel 3). Kiisa ja teiste liikide püügi vastu endiselt huvi Eesti poolelt puudub, olgu varu milline tahes. Olulisim muutus varu seisus 21. aastal võrreldes varasemate aastatega oli ahvena püügimahu suurenemises, see muutus kajastus hästi ka saagis (tabel 4). Varu kõrval tulevad kalapüüki mõjutavate teguritena arvesse mitmesugused püügipiiranguid, looduslikud tingimused ja majanduslikud eelistused, samuti kontrolliga seonduv. 21. aastal rakendati kalapüügile, analoogselt varasemate aastatega, terve rida püügipiiranguid (koha alammõõdu osas, kevadise mutniku- ja võrgupüügi piiramine, suvine võrgupüügikeeld, rääbisepüügikeeld, sügisesed piirangud põhjanoodale, võrkudele ja mõrdadele). Kvootide määramisel oldi nendega võimalust mööda ka arvestatud. 21.a. tähtsaimad püügiregulatsioonid olid järgmised: koha alammõõt 35/4 cm I poolaastal ja 4/46 cm II poolaastal; mutnikutega võis püüda kala talvel (jääalune püük) ja sügisel, 1.septembrist 15.novembrini, minimaalne silmasuurus mõlemal juhul 48 mm (kuid sügispüügil soovitatavalt 3/6 mm); suuresilmaliste võrkude kasutamine oli nagu ikka piiratud kevad-suvisel ajal, püügikeeluga 2.aprillist 1.septembrini, minimaalne silmasuurus lubatud ajal 55/11 mm ja 65/13 mm; väiksesilmaliste võrkudega püük oli lubatud vaid 15.märtsist 5.maini, 5
silmasuurustega 3-4/6-8 mm; mõrrapüük vastavalt siseriiklikele tingimustele. Kehtisid eelnenud aastate püüniste piirarvud, kusjuures osad neist (3 suuresilmalist võrku ja 2 mutnikku) kinnitati ka Eesti-Vene kokkuleppega, nagu ülalmainitud regulatsioonidki. Samuti kehtis kalapüügi sulgemise nõue püügikvootide täitumisel. Eesti poole intensiivne ja efektiivne mõrra- ja ka võrgupüük viisidki olukorrani, kus vastavalt kokkuleppele Vene poolega tuli Eesti poolelt sulgeda kalapüük alates 1.oktoobrist, sest ahvena püügikvoot oli selleks ajaks täitunud. Seega jäi Eesti poole sügisene püügiperiood tunduvalt lühemaks kui Vene poolel. Üldiselt oli soovitatud püügireziim sobiv kalapüügiks järvel, kuid Eesti poole kõrge püügikoormus ei võimaldanud seda täies mahus realiseerida. Kalurite ja inspektsiooni vahel käesoleva aasta püügireziim vastuolusid ei tekitanud. Nii nagu varasematel aastatelgi, vahetasid Eesti ja Vene pool ka tänavu püügikvoote. Eesti pool sai 21. aastaks juurde 1 tonni ahvenakvooti ja 5 tonni kohakvooti, vastutasuks loovutati Vene poolele oma 21. aasta kvootidest 5 tonni latikat ja 25 tonni haugi ning oma 211. aasta püügikvootidest 75 tonni särge. Osa Eesti 21. aasta kohakvoodist arvati aga maha 29. aasta ülepüügi tarbeks. Juurdesaadud lisakvoodid võimaldasid Eesti poolel sügisel lühiajaliseltki püüda mutnikutega ja võrkudega, aga kahjuks ei enamat, sest sellele oli eelnenud liiga intensiivne püük jaanuarist-augustini. Tänu kalapüügi ja -müügi jätkuvalt põhjalikule kontrollile on peamiste töönduskalade kvoodid praegu välja püütud 53-1 % ulatuses, mis on väga hea tulemus, kui arvestada ka nn. illegaalset saaki kohaliku tähtsusega kalade (latikas, särg, luts, ka siig) puhul. 21. aastal puudus jätkuvalt huvi kiisapüügi vastu. Kalapüük on alati ilmastikust sõltuv tegevus olnud, kuid 21. aastat võib selles osas lugeda heaks aastaks, sest ilmastik segas kalapüügi läbiviimist tavalisest vähemal määral (ehk vaid paksust lumikattest tingituna). 21. aastal võis täheldada kalapüügi efektiivsuse ja intensiivsuse jätkuvat tõusu. Esmajoones väljendusid need tendentsid koha- ja võrgupüügil ning ahvena- ja mõrrapüügil, kus kahenädalase püügiperioodi jooksul püüti võrkudega välja ~153 6
tonni koha (~3 % kvoodist ja aastasaagist) ning maikuise mõrrapüügiga ~512 tonni ahvenat (~43 % kvoodist ja aastasaagist). Kalavaru, regulatsioonide ja ka ilmastiku seisukohalt olid püügitingimused 21. aastal veidi paremad kui 29. aastal. Kalapüük on muutunud efektiivsemaks ja intensiivsemaks, mistõttu teise poolaasta püügiperiood on jäänud väga lühikeseks. Püügikvoodid täitusid sisuliselt juba septembri lõpus. Tabel 1. Üldine lubatav väljapüük (tonnides) Peipsi ja Lämmijärves 2.-21. aastal, rahvuslikud püügikvoodid moodustavad sellest poole (enne vahetusi ja ülepüükide tasandusi) (*- enne 25.a. neid liike ei kvoteeritud; teised liigid- vimb, säinas, linask, nurg, angerjas) Kalaliik 2 21 22 23 24 25 26 27 28 29 21 Keskmine Siig 8 6 6 6 5 4 2 2 14 14 14 39 Rääbis 2 2 2 2 1 Tint 41 36 65 26 2 2 2 2 1 1 1 294 Latikas 11 11 11 12 12 12 14 13 14 12 12 1218 Koha 2 2 17 26 26 26 2 22 2 12 11 2 Haug 22 3 3 3 32 25 17 22 19 19 19 241 Luts 7 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 97 Ahven 14 13 8 9 9 66 8 2 15 15 22 1269 Särg 7 75 8 1 14 14 12 1 95 72 7 965 Kiisk* 15 15 1 6 6 6 967 Teised liigid* 1 1 1 1 1 1 1 Kokku 967 921 1136 876 857 985 929 8142 6866 5636 6216 856 Kokku, v.a. kiisk ja teised liigid 967 921 1136 876 857 825 769 742 6166 4936 5516 7925 Kokku, v.a. rääbis, tint, kiisk ja teised liigid 557 561 486 616 657 625 569 684 6154 4924 554 583 Kokku koha ja ahven 34 33 25 35 35 326 28 42 35 27 33 3269 koha ja ahven suurt ei kõigugi ehk Peipsi kalavaru ja kvoodid on kaotanud siia, rääbise, ja tindi-kalapüügist mittesõltuvate tingimuste tõttu 7
Tabel 2. Peipsi-Pihkva järve kalasaagid (t) ja saagikused (kg/ha) (21.a. ainult 1 kuu püügiandmed, muude all peamiselt kiisk) Püügi- Saak, sealhulgas Saagiaeg Tint Rääbis Siig Haug Latikas Koha Luts Ahven Särg Muud Kokku kus 2 138 2 13 35 84 1363 47 953 94 865 6672 19 21 1164 1 268 753 747 41 495 627 554 4659 13 22 3558 24 35 1214 1924 45 417 156 1233 9775 27 23 464 12 286 116 3151 43 867 872 161 7916 22 24 72 6 232 177 273 59 667 771 541 5498 15 25 624 6 223 1151 1775 41 628 114 64 665 17 26 577 7 238 116 214 52 824 168 92 6933 2 27 1 9 232 1216 2223 75 1167 824 641 6388 18 28 1 2 114 18 111 43 1268 673 39 4599 13 29 1 3 128 972 122 38 1373 546 339 4421 12 21 1 1 852 82 32 1762 512 254 4315 12 Keskmine 713 8 221 137 1662 47 947 86 671 6113 17 Tabel 3. Eesti kalasaagid, kvoodid ja jääk (t) ning täituvus (%) Peipsi ja Lämmi järves seisuga 31.1.21 (kvoodid peale mahaarvamisi ja vahetusi ning saak koos teaduspüügi saagiga) Kalaliik Saak Kvoot Täituvus Jääk Koha 58 546 93 38 Ahven 125 12 1-5 Haug 46 7 66 24 Latikas 435 46 94 25 Särg 198 33 6 132 Siig,5 7 7 6 Tint,1 5 2 5 Rääbis,2 1 24 1 Luts 26 5 53 24 Kiisk 4 3 13 26 Teised l. 1 5 2 49 Kokku 246 319 81 559 8
Tabel 4. Eesti kalasaagid (t) Peipsi ja Lämmi järvest 2.-21. aastal (21.a. seisuga 31.1) Kalaliik 2 21 22 23 24 25 26 27 28 29 21 Keskmine Koha 622 45 911 1765 895 673 183 9 622 654 58 826 Ahven 538 281 23 6 388 374 492 345 746 88 125 546 Haug 111 123 145 111 72 64 1 113 55 66 46 91 Latikas 135 231 324 251 242 328 332 395 37 537 435 325 Särg 223 213 261 188 199 232 22 22 24 189 198 212 Tint 114 623 2214 187 3 169 83 41 Siig 9 9 11 6 2 1 1 2 1 3 1 4 Rääbis 2 1 1 1 Luts 34 32 37 31 46 17 18 34 25 27 26 3 M. liigid 11 12 18 16 7 3 16 17 65 76 41 26 Kokku 2788 1975 415 3155 1881 1862 2346 29 289 236 246 2461 9
1.2. Kalasaagid 21. aastal 21. aastal, nii nagu juba varemgi (alates 199ndatest aastatest), jätkus külmaveeliste kalade (rääbis, siig ja luts) saakide madalseis. 27. aastal lisandus sellesse nimestikku nullsaagiga tint, ka see aasta jäi tindisaak nulli peale. Sooja- ja parajaveeliste kalade (koha, ahven, latikas, särg, kiisk ja haug) saagid olid seevastu heal tasemel, kuigi enamasti madalamad kui varem (tabel 2). See on seotud peamiselt Vene poole kesiste püügitulemustega (alates individuaalsete kvootide rakendamisest). Eesti poole saakides ebatavalisi langusi pole ja tagasiminek mõnede kalade saakides (koha, latikas, haug) oli tingitud peamiselt piiratud (kalapüük kõikide püügivahenditega keelati ahvenakvoodi täitumise tõttu) püügivõimalustest (tabel 4). Ülalmainitud tendetsid (kalasaagid ja liikide vahekord saakides) on klimaatiliste muutuste ja seeläbi järve ökosüsteemi arengu ning püügikorralduslike meetmete tagajärjeks. Töönduspüük baseerus endiselt 6-7 kalaliigil (Eesti poolelt kiiska eriti ei püüta). Peamiseks püügikalaks oli juba kolmandat aastat järjest ahven, järgnesid latikas, koha, särg ja kiisk. Varasemast väiksemaks jäid haugi- ja lutsussaagid, huvi kadumise tõttu kiisapüügi vastu Vene pooleltki ka kiisasaak. Siiasaagid jõudsid ajaloolisse miinimumi. Rääbist see aasta teaduslikel eesmärkidel ei püütud. Järve kalatootlikkus jääb 21. aastal (Vene poolel veel püük käib) paari viimase aasta tasemele (tabelid 2, 4). 21. aasta 9 püügikuu jooksul (sisuliselt terve aasta, sest püük 1.oktoobrist suletud) püüti Eesti poolelt Peipsi ja Lämmi järvest välja 2438 tonni kala, mis on samasuur saak kui terve 29. aasta kalasaak. Võrreldes eelmise aastaga tõusis märgatavalt ahvenasaak, veidi langesid aga koha-, haugi- ja latikasaagid (joonis 1, tabel 4). Ahvena-, koha- ja haugisaak (ehk eksportkalade saak) tervenisti oli see aasta ~18 tonni, mis on ~3 tonni võrra rohkem kui kahel varasemal aastal (~15 tonni). Kõikidel aastatel andsid mainitud liigid ~7 % Eesti kogusaagist. Sisuliselt tähendab see number ka röövtoiduliste kalade saagiosa, sest väike lutsusaak (mis oli samasuur kui kahel eelnenud aastal) seda näitajat eriti ei tõsta. Lepistoiduliste ja kohaliku tähtsusega kalade, latika- ja särjesaak jäi 21. aastal paari varasema aasta tasemele. Nende osatähtsus kalasaagist moodustab ligikaudu 3 %. 1
Püügireziimi, varu koosseisu, püügihuvi ja looduslike tingimuste iseärasustest tulenevalt on kalapüük Peipsi ja Lämmijärvel väga sesoonne (joonis 2). Saagikaimad püügiajad on tavaliselt talvel-kevadel ja sügisel, nii ka see aasta. Ahvenat ja latikat püütakse rohkesti kevadel ja sügisel, koha talvel ja sügisel, särge, lutsu ja kiiska kevadel ja haugi sügisel. Tänu ahvena kõrgetele kevadsaakidele oli see aasta saagimaksimum maikuus (joonis 2), kuid tema suurim saak võib jääda ka sügisesse (joonis 4). Koha püütakse tavaliselt kõige rohkem sügisperioodil, kui kõik püünised on töös (joonis 3). Varem, nn. tindiajal jäi järve saagimaksimum alati kevadesse, aprilli- või maikuusse. 21. aastal olid ülekaalukalt saagikaimad püünised mõrrad (joonis 5), millega püüti juba ligikaudu kaks kolmandikku kalasaagist (varem ~pool kalasaagist), järgnesid võrgud (ligikaudu neljandik kalasaagist) ja mutnikud (ligikaudu kümnendik kalasaagist), teiste püüniste osa kalasaagist on marginaalne. Mutnikute saak oli lühikese püügiperioodi tõttu see aasta ebatavaliselt väike (joonis 5 ja 6). Järve väärtuslikuimat püügikala, koha püüti kõige rohkem võrkudega (joonis 7), ahvenat ava- ja ääremõrdadega (joonis 8), latikat mõrdadega mõrrajadas (joonis 9). Mõrdadega püütakse ka kõige rohkem särge, lutsu ja kiiska, seevastu haug on ennekõike võrgukala. Mutnikud ei olnud see aasta domineerivaks püüniseks ühegi kalaliigi puhul (joonised 7-9). Ahvena osas oleks see võinud nii olla, kuid I poolaasta intensiivne mõrrapüük ja väike püügimaht ei andnud selleks võimalust. Raskete ilmaolude tõttu (paks lumi ja jää) ei saadud ka talipüüki läbi viia. Kui 29.a. püüti mutnikutega talvel 74 tonni kala, siis 21.a. vaid 2 tonni kala. Sügisese mutnikupüügi koondandmed on välja toodud joonisel 1. Püük oli hoolimata ajalisest piirangust (püük sisuliselt 1 päeval) tulemuslik, sest ahvenasaagid olid väga kõrged. Kümne püügipäeva jooksul saadi 171 tonni ahvenat, lisaks 19 tonni koha, 26 tonni latikat ja 7 tonni muid kalu, kogusaak seega 223 tonni ehk enam kui 1 tonn mutniku kohta päevas. Võrreldes eelmise aastaga langesid mutnikusaagid enam kui kaks korda, ahvena osas oli langus väiksem, koha ja latika osas suurem (joonis 1). Peamiselt oli see tingitud lühikesest püügiperioodiks (talvel, sügisel), aga ka varu koosseisust (suurt koha ei saa 11
mutnikutega kätte). Mutnikute saagikuses 21. ja 29. aasta sügisel suuri vahesid ei olnud, tänavu püüti 1 püügipäevaga mutniku kohta ~124 kg kala, millest ~95 kg oli ahven, ~1 kg koha ja ~14 kg latikas, eelmine aasta (peenesilmalise püügiperioodi jooksul) aga ~16 kg kala, millest ~13 kg oli ahven, ~19 kg koha ja ~7 kg latikas. Peamine osa järve kalasaagist püüti välja Peipsi järvest, kuid Lämmijärve kalakogused ei ole sugugi väiksed (joonis 11). Mõne liigi osas küünivad Lämmi- ja Pihkva järve (antud juhul on neid otstarbekam vaadelda koos) saagid 5 % järve üldisest saagist ja seetõttu on sealsel püügil oluline roll järve kalavarude kasutamisel (joonis 12). Vaadates järve kalasaakide dünaamikat (joonised 2-4) ja võrreldes käesoleva ning varasemate aastate kalasaake, tuleb tõdeda, et sügispüüki meil enam pole ja erinevate püügivahendite saagikuses on toimunud suured muutused (joonised 5-9). Kui kalavaru on ja see on püüdmist väärt või on püütav, siis peale I poolaasta võrgu- ja mõrrapüüki ei jää II poolaastaks suurt midagi püüda. Probleem pole mitte ainult selles, kas see on kaluritele vastuvõetav või mitte ja mis püüniste omanikke see rohkem puudutab, vaid ka kalavaru kasutamises. Seni on kalapüügi mahtude määramisel arvestatud asjaoluga, et ligikaudu pool aastasest saagist võiks välja püüda enne kalade kasvuperioodi ja ülejäänud poole peale kasvuperioodi ehk on arvestatud kalade juurdekasvuga. Kui sellega arvestada ei saa, tuleb vastavalt vähendada ka püügikvoote. Vaevalt selline lahendus kellelegi meeldib, lahenduseks on ikkagi püügikoormuse vähendamine I poolaastal. Meie pakkusime välja mõrdade arvu vähendamise, kuid peale jäi kalurite seisukoht mõrrapüügile ajaliste piirangute seadmiseks. Järve üldine kalasaagikus on tänu Vene poole madalatele kalasaakidele vähenenud. Viimaste aastate järve kalasaak eristub varasemate aastate saakidest eelkõige tindisaagi puudumisega ja ahvena tõusmisega esimeseks püügikalaks. Eesti poole 21. aasta kalasaak oli suurem kui 29. aastal, ahvenasaak tõusis, kuid koha-, latika- ja haugisaagid langesid. 21. aasta peamisteks 12
kalapüünisteks olid mõrrad. Sügispüügi toimumise eelduseks on püügikoormuse vähendamine I poolaastal, eelkõige mõrrapüügi piiramise teel. 14 12 Joonis 1. Peipsi ja Lämmijärve kalasaagid 29. ja 21.aastal Saak (t) 1 8 6 4 2 29 (2345 t) 21 (2438 t) Koha Ahven Haug Latikas Särg Siig Luts Kiisk Teised Joonis 2. Peipsi ja Lämmijärve kalasaagi dünaamika 21.aastal Saak (t) 7 6 5 4 3 2 1 Teised l. Kiisk Luts Särg Latikas Haug Ahven Koha 1 2 3 4 5 6 7 8 9 1 11 12 Püügikuu 13
Joonis 3. Kohasaagi dünaamika Peipsi ja Lämmijärves 29. ja 21.aastal 25 2 29-653 t 21-55 t Saak (t) 15 1 5 1 2 3 4 5 6 7 8 9 1 11 12 Püügikuu Joonis 4. Ahvenasaagi dünaamika Peipsi ja Lämmijärves 29. ja 21. aastal 6 Saak (t) 5 4 3 2 29-85 t 21-121 t 1 1 2 3 4 5 6 7 8 9 1 11 12 Püügikuu 14
Joonis 5. Peipsi ja Lämmijärve kalasaagi jagunemine püügivahendite vahel 29. ja 21.aastal 1 9 8 7 6 5 4 3 2 1 29-2345 t 21-2438 t suur võrk väike võrk ääre- või avaveemõrd mõrd mõrrajadas põhjanoot ehk mutnik teised püünised Joonis 6. Kalasaakide jagunemine püügivahendite kaupa Peipsi ja Lämmijärves 27.-29.aastal 27 28 29 7 6 Saak (t) 5 4 3 2 1 suur võrk väike võrk mõrd mõrrajadas ääre- ja avavee mõrd mutnik 15
Joonis 7. Kohasaagi jagunemine Peipsi ja Lämmijärves 29. ja 21. aastal 5 4 29-653 t 21-55 t Saak (t) 3 2 1 suur võrk väike võrk ääre- või avaveemõrd mõrd mõrrajadas põhjanoot ehk mutnik teised püünised Joonis 8. Ahvenasaagi jagunemine Peipsi ja Lämmijärves 29. ja 21. aastal Saak (t) 9 8 7 6 5 4 3 2 1 29-85 t suur võrk väike võrk ääre- või avaveemõrd mõrd mõrrajadas põhjanoot ehk mutnik teised püünised 21-121 t 16
Joonis 9. Latikasaagi jagunemine Peipsi ja Lämmijärves 29. ja 21. aastal Saak (t) 35 3 25 2 15 1 5 29-531 t 21-423 t suur võrk väike võrk ääre- või avaveemõrd mõrd mõrrajadas põhjanoot ehk mutnik teised püünised Joonis 1. Mutnikusaagid Peipsi järves 29. ja 21.aastal 4 35 3 29 21 25 Saak (t) 2 15 1 5 Koha Ahven Haug Latikas Särg Teised 17
Joonis 11. Kalasaagi jagunemine järve erinevate osade vahel 21.aastal Lämmijärv; 362 t; 14,8% Pihkva järv; 14 t;,6 % Peipsi järv; 262 t; 84,6 % Joonis 12. Kalasaakide liigiline koosseis (%) järve erinevates osades Lämmi- ja Pihkva järv Peipsi järv 1% 9% 8% 7% 6% 5% 4% 3% 2% 1% % ahven haug koha särg latikas luts siig kiisk muud liigid 18
2. RAKENDUSUURINGUD PEIPSI JÄRVEL 21. AASTAL 21. aasta jooksul viidi järvel läbi järgmised uuringud: 1) Talvised-kevadised võrgupüügid erineva silmasuurusega (6-13 mm) võrkudega, mille eesmärgiks oli kaluritest sõltumatu ülevaate saamine saakidest ja saagi koosseisust. Paralleelselt analüüsiti ka töönduslikke saake. Nende võrgupüükide abil koguti materjali veel koha bioloogia ja kudekarja koosseisu kohta. Andmestiku alusel tehti rida ettepanekuid Peipsi järve võrgupüügireziimi osas ja iseloomustati koha kudekarja koosseisu (vt. I vahearuanne). Suvine võrgupüük toimus seoses vajadusega hinnata latikapüügi võimalusi ja otstarbekust, sügisesed võrgupüügid moodustasid aga osa andmestikust, mille alusel tehti ettepanekud 211.a. talvise võrgupüügireziimi osas (tulemused käesolevas aruandes). 2) Kevad-suvised mõrrapüügid ja kevad-suvised mõrrapüükide analüüsid koha, latika, ahvena, särje, haugi ja lutsu töönduspüükide jälgimiseks ja koha kudekarja seireks (tulemused vahearundes). Andmed olid vajalikud ka rääbisepüügi võimaluste hindamiseks ja mõrrapüügi korraldamiseks järves 211.a. suvel (käesolev aruanne). 3) Kevadine tindipüük mõrraga. Eesmärk tindikarja seisundi jälgimine, bioloogiliste andmete kogumine ja püügisoovituste andmine (tulemused vahearundes). 4) Kevad-suvised-sügisesed katsetraalimised. Eesmärk andmete kogumine Peipsi järve kalapopulatsioonide kohta, varude seisundi hindamine ja püügiprognoosi koostamine. Püükide tulemused moodustavad põhiosa andmestikust, millele tuginevad nii 211. aasta püügikvoodid kui ka püügireziim. Püükide käigus koguti põhiosa erinevate kalaliikide bioloogilisest andmestikust (põlvkondade tugevus, karjade koosseis, kasv ja vanus, koha toitumine). Osad tulemused esitatud 19
vahearundes (tindi, rääbise kohta), kuid enamus andmestikust leiab kajastamist käesolevas aruandes. 5) Kevadised ja sügisesed mutnikupüügid tööndusliku püügi seire ja selektiivsuse hindamise eesmärgil. Kogutud andmestiku alusel tehti ettepanekud 21.a. sügisese ja 211.a. talvise püügireziimi osas (tulemused mõlemas aruandes). 6) Katsepüügid pöörinoodaga eesmärgiga tutvuda selle püügivahendiga ja koguda andmestikku püügireziimi väljatöötamise jaoks (käesolev aruanne). 7) Kalandusstatistika analüüs, tulemused mõlemas aruandes ja need olid paljude püügisoovituste lahutamatuks osaks. Uuringute tulemused moodustasid teadusliku alusmaterjali Peipsi järve kalapüügi korraldamise küsimustes Eesti-Vene kalandusläbirääkimiste 3. ja 31.sessioonil, samuti on saadud tulemuste alusel tehtud jooksvalt KKM kalavarude osakonnale ettepanekuid kalavaru haldamise osas. 2
3. VARU SEISUND 3.1. Koha 3.1.1. Üldosa Koha on pelaagiline röövkala, kes eelistab järve kesk- ja põhjaosa sügavaveelisi piirkondi. Koelmud paiknevad Peipsi järve lõunaosas (Pedaspää laht, Raskopeli laht), Suur-Emajõe alamjooksul ja Lämmi ja Pihkva järves, kuhu rändab kevadeks kudema. Viimaste aastakumnete Peipsi järve kõige hinnatum töönduskala. Populatsioon halvenevas seisundis. Karja tööndusküps osa tugeva püügisurve all, noorkalade toitumistingimused ja seeläbi varu täienemine ebatavaliselt nõrk. Sõltuvalt töönduspüüki tulevate põlvkondade arvukusest ja kasvust on töönduslik alammõõt kõikunud 2-4 cm vahel (tänavu 35/4 ja 4/46 cm, I poolaastal ja II poolaastal SL/TL järgi), järve kalapüügireziim lähtub suuresti koha püügireziimist. 3.1.2. Varu seisund ja muutused viimastel aastatel 29.aasta lõpus oli järve kohakari ebastabiilses seisus, tööndusvaru kõrge, kuid täiend väga nõrk. 21.aastal kohakarja ja varu olukord veidi paranes. Seda võib öelda mitme asjaolu põhjal. Esiteks, 29.aasta kohapõlvkond osutus suhteliselt tugevaks põlvkonnaks, tema arvukus ja mass ei küüni küll 25. ja 21.a. tugevate kohapõlvkondade tasemeni, kuid ületab selles osas mitmeid kordi teisi 2ndate aastate põlvkondi (tabelid 5,6). Kui eelmine aasta näitas, et paari aasta pärast võib kohavaru järsult väheneda, siis nüüd võib rääkida stabiilselt madalast seisust. Teiseks, tänu rangetele püügipiirangutele säilis suhteliselt nõrkade 27. ja 28.a. kohapõlvkondade arvukus, nende mass aga tänu väga heale kasvuperioodile (kõrgete veetemperatuuridega pikk suvi) suurenes märkimisväärselt (tabel 5,6). Kolmandaks, 25.a. kohapõlvkonna, kes moodustab lähiaastate karja tööndusvaru põhiosa, arvukus ja mass on (jällegi tänu püügipiirangutele) väga kõrgel tasemel, 2ndate aastate kõrgeimal (tabel 5,6). Need asjaolud lubavad lähiaastateks suhteliselt stabiilset varu ja püüki, kuigi väiksemaid kui varem. 21
29.aasta kohapõlvkonnale oli, nagu kõikidele teistelegi peale 25. aastat sündinud kohapõlvkondadele iseloomulik väga aeglane kasv esimesel eluaastal (tabel 7). Nagu näitas tänavune aasta, võivad nad selle mahajäämuse hiljem tasa teha. 27. ja 28.aasta kohapõlvkonnad, kes alguses kasvasid samuti aeglaselt, on nüüd, tänu väga soodsale kasvuperioodile, isegi suuremate mõõtmetega kui mõned tindiaegsed kohapõlvkonnad samas vanuses (tabel 7). Noorkalade kasvuraskused toovad kaasa kõrge suremuse esimesel eluaastal. Näiteks kui 21. ja 25.a. kohapõlvkondade (nn. tindiaegsed põlvkonnad) üldsuremus vanuses + kuni 1+ oli,23 ja,37, siis 27. ja 28.a. kohapõlvkondadel (nn. tindijärgsed põlvkonnad) oli see näitaja,94 ehk 94 % kohamaimudest suri ühel või teisel viisil teise kasvuperioodi lõpuks. 29.a. kohapõlvkonnaga õnneks nii ei läinud. Tänu tindi olemasolule 29.aasta teises pooles ja 21.aasta esimeses pooles (vt.ptk. tint) säilitas see põlvkond (kui palju neid oli, raske öelda (29.a. augustis keskmiselt 385 kohamaimu traaltunnis), sest isegi 1 mm traalist läks enamus neist vanuses + läbi) kõrge arvukuse ja massi. Seega kohapopulatsiooni üldine seisund 21.aastal veidi paranes. Koha arvukus ja biomass tõusid, tööndusküpsete kalade kõrvale kujunes arvestatav täiend. Lähiaastate kohavaru ei tohiks õige majandamise korral enam väheneda. Järgnevatel aastatel on varu ja saakide hoidmise seisukohalt esmatähtis võimalikult vähe püüda enne tööndusküpseks saamist välja 29.a. kohapõlvkonna kalu. Seetõttu tuleb kinni pidada koha alammõõdust, senisest vähem kasutama kohapüügiks väiksesilmalisi püüniseid (eelkõige mutnikud, aga ka mõrrad) ja vajadusel vähendama püügikoormust. Mis juhtub 3-4-5 aasta pärast? On väga tõenäoline, et koha ja ahvena (vt.ptk. ahven) väga kõrge arvukuse ja ebasobivate keskkonnatingimuste koosmõjul ei taastu järve tindikari ja nii tugevaid kohapõlvkondi, kui 21. ja 25. aastal, kohal enam ei teki või nad süüakse ära. 21.a. kohapõlvkonna puudumine on selle järjekordseks kinnituseks. See viib paratamatult kohavaru ja saagid kunagi veelgi madalamale tasemele, sest 25.a. sündinud kalade väljapüüki ei saa ju pikemat aega kuidagi vältida. 22
3.1.3. Varu hinnang ja prognoos Varu hinnangu aluseks on katsetraalimistel põhinevad arvukuse ja biomassi hinnangud ning püügistatistika. Esimesed määrati Eesti-Vene Valitsustevahelise kalanduskomisjoni teaduse töörühma poolt ühiselt. Vastavalt hinnangule on kohakarja arvukus ~19,5 miljonit isendit massiga ~52 tonni, millest lubatav väljapüük moodustab ~1 miljon isendit (kolmandik 211.a. tööndusküpsetest kaladest pluss 1 % alammõõdulisi kalu) massiga ~12 tonni. Seega on 211.a. soovitatav püügikvoot 6 tonni mõlemale poolele (tabel 8). 3.1.4. Püük ja saagid Alates eelmise sajandi viimasest kümnendist Peipsi järve tähtsaim ja väärtuslikum töönduskala. 2ndate aastate Eesti poole keskmine saak 826 tonni, viimastel aastatel saagid langenud (tabel 4). Püütakse kõigi peamiste püünistega (mõrrad, võrgud, mutnikud), kuid 21.a. nagu 29.a. oli suurim võrgusaak. Ühe või teise püügiviisi tähtsus sõltub paljuski varu koosseisust ja püügireziimist, viimastel aastatel soosisid need võrgupüüki, vähem mutnikupüüki (joonis 7, 1). Parimad püügikuud sügisel ja talvel (joonis 3). Seoses majanduse üldise legaliseerumisega ja kontrolli tõhustamisega kalapüügi ja - tehingute üle on ametlikult registreeritud saagid aasta-aastalt muutunud tõepärasemaks. Viimastel aastatel registreeritakse ehk 8-9 % koha väljapüügist. 21. aasta võrgupüük ja ühtlasi töönduspüük baseerus suuresti 25. aasta kohapõlvkonnal (vt. vahearunne ja joonis 13 (25.a. sündinud kalad pikkusega 51-66 cm)). Loodetavasti suudab 25. aasta kohapõlvkond veel 2-3 aastat tööndust üleval hoida. Viimastel aastatel kehtestatud ranged püügipiirangud (eelkõige põhjanooda-, aga ka võrgu- ja mõrrapüügi ajalised piirangud) annavad selleks lootust. Kohapüügi peamine probleem on kogu tema töönduskalaks olemise aja olnud peenesilmaliste püüniste kasutamises (mutnikud, vähem mõrrad). 21. aasta ei olnud 23
siin erandiks. Traditsioonilises mutnikus, noodapära silmasuurusega 24/48 mm esines palju kahesuviseid kohasid (pikkusega kuni 35 cm), 3/6 mm noodapära lasi enamuse neist läbi, mistõttu sügispüügiks soovitatigi seda silmasuurust (joonis 14). Hea, et see aasta ei olnud vajadust pikemaajalise noodapüügi järele, vähemalt Eesti poolelt. 2ndate aastate koha püügikvoodid (ehk TAC- total alloable catch) Eesti ja Vene poolel ning ametlikult registeeritud saagid on välja toodud joonisel 15. Algselt on kvoodid mõlemale poolele võrdsed, kuid võivad muutuda ülepüügi (võetakse järgmise aasta püügikvoodist maha) või vahetuste tõttu. Kohasaagid on vaadeldud perioodil kõikunud küll ühe või teise poole kasuks. Eesti pool on mitmel korral (22., 23., 26. ja 29.a.) kohakvoodi üle püüdnud, Vene pool vaid korra (22.a.). Põhjused on kvootide jagamise erinevas mehhanismis. Meil individuaalseid kvoote ei jagata, püük käib nn.olümpiasüsteemis ja väljapüük selgub järgmise kuu keskpaigaks, neil on individuaalsed kvoodiosad, mis paraku kunagi ei täitu ja statistika järgi on kõik korras. Eriti hea olukord on Vene poole statistikaga olnud kahel viimasel aastal, kui nende saagid jäid tunduvalt pikemast püügiajast hoolimata meie saakidest enam kui kahe korra väiksemateks. 3.1.5. Koha toitumine Koha toitumistingimused olid 21.a. jällegi keerulised. Aasta esimeses poole leidus järves veel tinti (ka samasuviseid) ja eelmise aasta ahvena-, kiisa- ja kohamaimusid. Augustiks oli tint juba praktiliselt kadunud, vähe oli ka tänavusi kiisa- ja ahvenamaimusid. Samasuvistele ja väiksematele kahesuvistele kohadele oli seetõttu sobivat toitu väga vähe, kuid juba rööveluviisile ülejäänud kohad said hästi hakkama. Kohakarja peamised toiduobjektid 21. aastal, nagu paaril viimasel aastal varemgi, olid ahven ja kiisk (joonis 17). Kevadel ja suve esimeses pooles söödi nende liikide väikseid, alla 1 cm pikkuseid isendeid, suve teises pooles saakkalade pikkus kasvas (toidus tavaliselt 12-13 cm ahvenad), parema puudusel söödigi neid. Kõik 29.a. sündinud kohad olid sügiseks üle läinud röövtoidule, samas olid väiksemad neist (pikkusega 15-16 cm) suuremate kohade toiduobjektideks. Kohade toitumisaktiivsus tõusis nii kalade suuruse kui vanuse kasvades, kasvuperioodi jooksul oli see 24
maksimumis sügisel. Aastaste ja kahesuviste kohade (1.-1+ kalad) seas oli suvelsügisel kõige vähem toitunud kalu, mis näitab, et vähemalt osaliselt kannatasid nemadki toidupuuduse all. Koha toitumisindeks ehk Fultoni tüsedusindeks muutus samuti kalade suurusest ja vanusest sõltuvalt, maksimumväärtused olid antud juhul samuti sügise alguses. Võrreldes varasemate aastatega olid Fultoni indeksi väärtused sügisel 15 cm pikemate kalade seas samal tasemel (joonis 18), samasuviste kohade toitumist analüüsida kalade puudusel ei saanud. Bentostoidulisi kohasid 21.a. uuritud kalade seas ei kohatud. Koha toitumist iseloomustavad andmed on esitatud tabelis 1. 3.1.6. Soovitused Üldises plaanis tuleb kohakarja säästliku majandamise huvides jätkata peenesilmaliste püünistega kalapüügi piiramist (eelkõige mutnikupüügi ajalised piirangud) ja rakendada meetmeid püüniste selektiivsuse tõstmiseks (mutniku- ja mõrrapüügil). Mõlemal juhul väheneb püügikoormus koha noorjärkudele, mis on muutunud eriti aktuaalseks seoses vajadusega neid varasemast rohkem kaitsta. Looduslikel põhjustel on neid niigi kordades vähem. Koha alammõõt on alati olnud üheks I poolaasta tähtsamaks püügiregulatsiooniks. 211.aasta esimeses pooles koha alammõõduga probleeme pole, sest arvukalt kalu, kellede modaalpikkus langeks 46 cm juurde, lihtsalt pole (joonis 16). Kuivõrd talvel on peamisteks püünisteks suuresilmalised nakkevõrgud ja tööndusvaru koosneb suuremalt jaolt 25.a. põlvkonna kaladest, kes on juba pikemad (51 cm ja enam) kui alammõõt (46 cm), peaks kasutama võrke minimaalse silmasuurusega 65/13 mm. Sellisel juhul oleks tagatud nii kohasaak kui kõigi tähtsamate võrgupüügi kalade eeskirjajärgne saagi koosseis (tabel 9 ja vt ka vahearunde tabelid 1, 21). Alammõõduliste kohade kaaspüügi vähendamiseks (nii, et ahven ikka püünisesse jääb) talvisel mutnikupüügil tuleb aga kasutada minimaalset silmasuurust vähemalt 3/6 mm, siis väheneb oluliselt 29.a. kohapõlvkonna kaaspüük. 28.a. kohapõlvkonna kalad (pikkusega ~35-45 cm) aga saab vette tagasi lasta. 25
Võrgupüük peaks lõppema 15.aprillil, mis välistab koha püügi kuderände ajal ja langeb kokku haugipüügikeelu algusajaga. Talvist (vabas vees) ja kevadist (aprillikuist) mutnikupüüki kohavaru ei võimalda. Talvine-kevadine mõrrapüük kohast lähtuvalt regulatsioone ei vaja, sest püük on suunatud teistele liikidele (ahven, särg, latikas). Suvisel mõrrapüügil on esmajoones vaja tõsta mõrra suunavate osade (juht- ja karjaaiad) või koguvate osade (mõrrapära) minimaalset silmasuurust, soovitavalt 3/6 mm ja esialgu järve avaosas. 3.1.7. Märkused Varu täpsemaks hindamiseks on vaja jätkata jõupingutusi Eesti ja Vene katsetraalimiste unifitseerimiseks (laevade, püüniste ja püükide osas). Eesti pool loodab lähitulevikus laeva varustada tänapäevase hüdroakustilise aparatuuriga. Kohakarja seisund 21. aastal veidi paranes. 29. aasta kohapõlvkonnal õnnestus kujuneda keskmise tugevusega põlvkonnaks, 27. ja 28. aasta põlvkondade arvukus oluliselt ei vähenenud, kuid hea kasvu tõttu suurenes nende mass. 25. aasta kohapõlvkonna, kes moodustab järgmise aasta varu põhiosa, vastavad näitajad on 2ndate aastate kõrgeimal tasemel. Seetõttu võiksid (sõltub majandamisest) nii koha varu kui saagid lähiaastatel jääda suhteliselt stabiilseteks. Samas on tindipuudusest tingituna säilinud oht, et tugevaid kohapõlvkondi enam ei teki või need süüakse nii koha enda kui ahvena poolt ära, nagu juhtus 21. aasta kohapõlvkonnaga. 211. aasta püügikvoodiks soovitame 6 tonni ehk 5 tonni võrra rohkem kui 21. aastal. Koha alammõõduks soovitame kehtestada 4 ehk 46 cm, alammõõduliste kohade kaaspüügi määrad jäävad vastavalt püügieeskirjadele. Talviseks võrgupüügiks järve avaosas on sobivaimad võrgud minimaalse silmasuurusega 65 mm ehk 13 mm, püüda võiks 1. jaanuarist 15. aprillini. Kevadist mutnikupüüki kohavaru ei võimalda, talvisel püügil on soovitav kasutada päras silma vähemalt 3/6mm, mõrrapüük I poolaastal kohast lähtuvaid täiendavaid regulatsioone ei vaja. 26
Eesti-Vene kalanduskomisjoni 31. sessioonil otsustati võrgupüüki järve avavööndis lubada kuni 2.aprillini, mis oli kompromissväljundiks poolte erinevate seisukohtade vahel. Tabel 5. Koha arvukus (is.arv traaltunnis) traalpüügil Peipsi järves 21.-21. a. (paksus kirjas 2ndate aastate tugevamad põlvkonnad) Vanusrühm Püügiaasta + 1+ 2+ 3+ 4+ >4+ Kokku 21 852 4 12 3 11 2 11 22 125 654 16 16 812 23 88 258 5 351 24 13 1 6 39 1 23 25 1424 28 11 2 1466 26 92 16 4 1 923 27 148 29 2 1 359 28 552 9 12 1 664 29 17 33 4 35 2 182 21 347 32 3 1 392 Tabel 6. Koha mass (kg traaltunnis) traalpüügil Peipsi järves 21.-21. a. (paksus kirjas 2ndate aastate tugevamad põlvkonnad) Vanusrühm Püügiaast a + 1+ 2+ 3+ 4+ >4+ Kokku 21 27 7 53 4 2 7 117 22 4 186 11 19 1 1 222 23 11 146 5 1 162 24 2 19 33 1 56 25 33 6 9 4 52 26 119 12 6 2 139 27 1 55 3 1 59 28 2 1 49 3 54 29 1 3 1 37 5 47 21 3 2 4 22 75 27
Tabel 7. 21.-21. aasta kohapõlvkondade kasv Peipsi järves Kesk.pikkus, SL (cm) Vanus Põlvkond 21 22 23 24 25 26 27 28 29 21 + 13 13 8 11 12 9 8 7 7-1+ 27 21 19 25 22-19 19 19 2+ 35 3 32 36 27-29 35 3+ 39 39-46 33-42 4+ 49 48-55 41-5+ 57 55-61 51 Kesk.pikkus, TL (cm) Vanus Põlvkond 21 22 23 24 25 26 27 28 29 21 + 16 16 1 13 14 11 9 8 9-1+ 31 25 22 29 26-22 23 22 2+ 4 35 37 42 32-33 4 3+ 45 44-52 38-48 4+ 55 55-64 47-5+ 65 63-69 58 Kesk.mass, TW (g) Vanus Põlvkond 21 22 23 24 25 26 27 28 29 21 + 33 33 7 19 23 8 5 3 6-1+ 283 122 94 26 132-83 97 86 2+ 565 352 4 741 261-339 616 3+ 856 811-151 478-1144 4+ 1746 1677-2713 149-5+ 2948 2696-3632 2156 Tabel 8. Kohavaru suurus ja lubatud väljapüük Peipsi ja Lämmijärves Varu suurus 21.a. Lubatud väljapüük 211.a. Põlvkond Vanus Is.arv (tuh.) Is.mass (t) Vanus Is.arv (tuh.) Is.mass (t) 29 1+ 16458 1415 2+ 12 21 28 2+ 1752 18 3+ 526 319 27 3+ 2 229 4+ 6 75 26 4+ 5+ 25 5+ 139 224 6+ 312 73 24 ja v. 6+ ja v. 6 229 7+ ja v. 18 67 Kokku 1959 5193 118 1185 28
Joonis 13. Kohakarja koosseis võrgupüügil 21.a. septembris 12 1 % kalade arvust 8 6 4 2 4 45 5 55 6 65 7 75 8 Pikkus, TL (cm) Joonis 14. Kohasaagi koosseis (%) mutnikupüügil noodapära erinevate silmasuuruste korral % kalade arvust 16 14 12 1 8 6 4 2 24/48 mm noodapära 3/6 mm noodapära 15 2 25 3 35 4 45 5 55 6 65 7 Pikkus, TL (cm) 29
Joonis 15. Koha püügikvoot ja saagid (t) Peipsi ja Lämmijärves Eesti saak Kvoot Vene saak Kvoot ja saagid (t) 2 18 16 14 12 1 8 6 4 2 2 21 22 23 24 25 26 27 28 29 21 Joonis 16. Kohakarja koosseis (%) traalpüügil Peipsi järves 21.a. sügisel 18 16 14 % kalade arvust 12 1 8 6 4 2 5 1 15 2 25 3 35 4 45 5 55 6 65 7 Pikkus, TL (cm) Tabel 9. Alammõõduliste (punasega) ja mõõduliste (rohelisega) kalade vahekord (%) erineva silmasuurusega võrkudes Peipsi järves 1999.-29.a. talvel (alammõõdud: koha 4/46 cm, latikas 3/35 cm ja haug 4/45 cm; alammõõdulisi kalu ei tohi olla rohkem kui 8%) Kalade arv (%) Liik/silm 45 5 55 6 65 7 75 Koha 94 6 57 43 1 9 5 95 4 96 4 96 27 73 Latikas 72 28 56 44 4 6 21 79 4 96 1 99 1 Haug 5 95 1 1 1 99 1 1 1 3
Joonis 17. Koha toidu liigiline koosseis 21. aastal Koha 3% Särg 6% Kiisk 18% Ahven 73% Joonis 18. Koha pikkuse ja Fultoni tüsedusindeksi vaheline seos 27 28 29 21 1,4 1,2 Fultoni indeks TL järgi 1,8,6,4,2 1 2 3 4 5 6 7 8 Pikkus, TL (cm) Tabel 1. Koha toitumist iseloomustavad andmed. Püügiaeg ja näitajad Kalade vanus 1.-1+ 2.-2+ 3.-3+ 5.-5+ ja enam Suvi Kalade pikkus (cm) 17,7 35,1 45,6 53,5 Toitunud kalu (%) 28,7 55,2 75, 8, Fultoni indeks,76,88,93 1,1 Sügis Kalade pikkus (cm) 22,2 39,7 47,8 58,4 Toitunud kalu (%) 36,4 73,2 81,8 77,4 Fultoni indeks,72,97 1,2 1,1 31
3.2. Ahven 3.2.1. Üldosa Ahven on parvelise eluviisiga kala, eelistab elupaigana Peipsi järve kesk- ja põhjaosa. Koelmud asuvad järve kaldavööndis, Eesti poolelt on suured koelmud Meerapalu, Nina, Kodavere, Sääritsa, Lohusuu, Mustvee ja Vasknarva juures. Töönduslik varu ja saagid on viimase paari aasta jooksul märgatavalt tõusnud. Väljapüügilt esimene, kuid väärtuselt teine töönduskala. Populatsioon mõõduka püügisurve all, nii kutseliste kui harrastuspüüdjate poolt. Lisaks on ahven praegu üks koha tähtsamatest toiduobjektidest, samas on kohamaimud ahvenate toidumenüüs. Alammõõt puudub, on olnud mõned kaudsed püügipiirangud ahvena kaitseks. 3.2.2. Varu seisund ja muutused viimastel aastatel Alates 27. aastast koosnes ahvena tööndusvaru peaasjalikult 25. aasta ahvenapõlvkonnast (tabel 11). Tema arvukus ja biomass olid väga kõrged, kuid teiste tugevate ahvenapõlvkondade puudusel majandati 25.a. põlvkonda ettevaatlikult. Kolmel viimasel aastal on selle põlvkonna üldsuremus olnud vaid,36-,33 ja tänavu (vanuses 5+) nende biomass isegi veel tõusis (tänu paremale kasvuperioodile) varasemate aastatega võrreldes. 178 kg-st ahvenasaagist (tabel 11) moodustas 25.a. sündinud ahvenate mass ~poole, 85 kg. 29.a. tekkis (selgus alles 21.a.) aga veel üks tugev ahvenapõlvkond, mistõttu ahvenavaru olukorda võib lugeda väga heaks. Ahvenakarja seisundi ainukeseks miinuseks on toidupuudusest tingitud aeglane kasv, kuid seda saab ehk leevendada suuremate väljapüükide teel. 25. aastal sündinud ahvenad on praegu, kuuesuvistena keskmiselt 23,6 cm pikkused (joonis 19) ja 15 g raskused ehk nad jäävad massilt enam kui 2 korda alla tindi ajal järves elanud samavanustele ahvenatele. 29. aastal sündinud ahvenad on samuti kehva kasvuga (keskmine pikkus 13 cm ja mass 2 g). 29.a. tekkinud ahvenapõlvkond on vähemalt sama tugev kui 25.a. sündinud ahvenapõlvkond. Nende arvukus ja mass (88 kg) on ligikaudu võrdsed 25.a. 32
ahvenate vastavate näitajatega (tabel 11). Tööndusesse jõuab see põlvkond alates 212. aastast. Nende arvukust kahandab veel ka koha. Tänu aeglasele kasvule said 25. aasta ahvenapõlvkonna isendid märksa lühematena suguküpseks (emaskalad 18 cm ja isaskalad 13 cm juures) kui tavaliselt (emaskalad 22 cm ja isaskalad 16 cm juures)(vt. tabelid 28.a. vahearundes), mis muudab ahvenale alammõõdu kehtestamise suhteliselt mõttetuks, sest tööndusel polegi erilist huvi alla 17 cm ahvenate püügi vastu (ehk kalad massiga alla 5 g). 3.2.3. Varu hinnang ja prognoos Varu hinnangu aluseks on katsetraalimistel põhinevad arvukuse ja biomassi hinnangud ning püügistatistika. Esimesed määrati Eesti-Vene Valitsustevahelise kalanduskomisjoni teaduse töörühma poolt ühiselt. Vastavalt hinnangule koosneb ahvena tööndusvaru (kalad vanuses 2+ ja enam) ~4 miljonist isendist massiga ~57 tonni, millest lubatav väljapüük moodustab 35 tonni ehk 175 tonni mõlemale poolele. 3.2.4. Püük ja saagid Ahven on koha kõrval teine olulisem töönduskala Eesti kaluritele. Tänu ahvenavaru järsule vähenemisele 2ndate aastate alguses langesid saagid 22. aastal järve kalasaakide registreerimise ajaloo madalaimale tasemele, 417 tonnini (sellest Peipsi järves vaid 334 tonni ja Eesti pool 23 tonni). Varasemate aastate saagid on olnud kordades suuremad, sest siis püüti palju väikest ahvenat (kuni 12 cm pikkuseid kalu) ka nn. III grupi kalade koosseisus, praegused saagid on samuti kõrged (tabel 2, 4). 2ndate aastate keskmine ahvenasaak on olnud ligikaudu 95 tonni (tabel 2), millest Eesti osa moodustab enam kui poole (tabel 4). 21. aasta Eesti saak, 125 t, on viimaste kümnendite rekord. Ametlik saak võiks Eesti poolelt olla tegeliku väljapüügi lähedane (~8-9 %), lisaks püüavad arvestatava koguse ahvenat (sõltuvalt varust, tänavu hinnanguliselt ~3 tonni) harrastuspüüdjad (peamiselt talvel, jääalusel püügil ja suvel). 33
Kutselised kalurid püüavad ahvenat peamiselt mõrdade ja mutnikutega, kevadel ja sügisel, tänavu rohkem esimeses variandis (joonised 4, 8, 1), varem teises variandis. Ahvenasaagid koosnesid 21.aastal peamiselt 25.a. sündinud kaladest (vt. vahearuanne ja tabel 11, joonis 19). Viimaste aastate kvoodid nind ametlikult registeeritud saagid Eesti ja Vene poolel on välja toodud joonisel 2. Mitmel aastal on Eesti oma püügikvoodi üle püüdnud, siis on kas Vene poolelt kvooti juurde saadud (vahetusena või mitte) või tehtud mahaarvamisi järgmise aasta kvoodi arvelt. Ka 21.a. püüti meil ahvenat 5 t üle kvoodi, mis võeti maha järgmise aasta kvoodist ja vahetusena sai Eesti veel 1 t ahvenakvooti juurde. Tavaliselt püüab Eesti pool rohkem ahvenat kui Vene pool, erandiga 27.a., kus Vene poole kalurid individuaalsetele kvootidele üleminekul võimalikult hea stardipositsiooni saagina märkisid (joonis 2). Seoses ahvenakvoodi (ja ka koha, latika) ülepüügi ohuga keelati Eesti poolel tänavu kalapüük juba 1.oktoobril, sealjuures mutniku- ja võrgupüügiga alles 15.septembril alustatigi. Ahvenakvoodi varajase täitumise taga on eelkõige meie väga efektiivne ja intensiivne mõrrapüük, nii et II poolaastaks enam suurt midagi ei jäägi. Siiski oleks ka tänavu (nagu 29.a.) ahvena püügimaht võinud suurem olla, kuid Vene pool oli teisel arvamusel ja varu täiendiga olid küsitavused. Kuivõrd ahven ei ole järve püügireziimi võtmeliik, on mõistlik edaspidi ahvena jäigast kvoteerimisest loobuda. See vabastaks Eesti poole pidevast reguleerimise vajadusest ja võimaldaks hõivata kvoodi täies mahus või väikse ülepüügiga (kuni 1%). Järve peamist töönduskala silmas pidades on samas kasulik (väheneb alammõõdulise koha püük), kui ahvena püük toimuks rohkem just I poolaastal kui II poolaastal. 3.2.5. Soovitused Varu kasutamiseks piisab mõrrapüügist ja talvis-sügisesest mutnikupüügist. Põhjanooda 3/6 mm minimaalne silmasuurus, mis tuleb kehtestada kohapüügist lähtuvalt, on sobiv ka ahvenapüügiks (saagi suuruses võrreldes 24/48 mm päraga eriti ei kaota), nagu kaldavööndi võrkude 3-4/6-8 mm silmasuuruski. Kui ka 211.a. talvel-varakevadel püütakse üle poole kvoodist, tuleb piirata I poolaasta mõrrapüüki. 34
Kuigi ahven ei peaks olema rangelt kvoteeritud liik ja on isegi soovitav teda rohkem I poolaastal püüda, võime mõrrapüügi arengu tulemusel jõuda olukorrani, kus isegi mõrrapüügiks ei jää sügisperioodiks ahvenakvooti, rääkimata mutnikutest. Piiramise võimalused on püügi ajalises lühendamises (praeguses seisus kokkulepitult) või ikkagi mõrdade arvu vähendamise teel (see variant langes ära 211. aastaks). 3.2.6. Märkused Varu täpsemaks hindamiseks on vaja unifitseerida Eesti ja Vene katsetraalid ning suurendada katsetraalimiste arvu Eesti poolelt. Selgitamist vajab harrastuspüüdjate osa järve ahvenavarude kasutamisel. Järve ahvenakari on praegu heas seisus. On säilinud kõrge tööndusvaru ja lisandunud tugev 29.a. ahvenapõlvkond. 211.a. varu põhiosa moodustab 25.a. ahvenapõlvkond, püügikvoot 175 tonni. Varu kõrge tase säilib mõistliku varu majandamise korral veel vähemalt 3 aastat. Varu kasutamiseks piisab mõrrapüügist ja talvisest-sügisesest mutnikupüügist. Tabel 11. Ahvena arvukus ja mass (is.arv ja mass kg-s traaltunnis) traalpüügil Peipsi järves 26.-21.a. Püügi- Arvukus Mass aasta 1+ 2+ 3+ 4+ >4+ Kokku Kokku 26 4738 61 1 4 486 94 27 11 1965 53 5 234 82 28 2 1267 12 3 1284 81 29 7 7 812 14 84 79 21 4422 46 4 4 546 522 178 35
Joonis 19. Ahvenakarja koosseis traalpüügil Peipsi järves 29. ja 21. aastal (ilma 29.a. põlvkonna kaladeta) % kalade arvust 18 16 14 12 1 8 6 4 2 21 29 1 11 12 13 14 15 16 17 18 19 2 21 22 23 24 25 26 27 28 29 3 Pikkus, TL (cm) Joonis 2. Ahvena püügikvoot ja saagid (t) Peipsi ja Lämmijärves Kvoot ja saagid (t) 14 12 1 8 6 4 2 Eesti Kvoot Vene 2 21 22 23 24 25 26 27 28 29 21 36
3.3. Peipsi tint 3.3.1. Üldosa Tint on lühiealine, planktontoiduline kala. Hoidub rohkem järve kesk- ja põhjaosa avavööndisse. Koeb järve kaldavööndis, intensiivsemalt järve lõuna- kui põhjaosas. Tänu oma lühikesele elueale, muutusid varud ja saagid kiiresti ning suures ulatuses. Eesti pool käsitleb tinti kui koha ja ahvena peamist toiduobjekti, kuigi ka viimasel kümnendil on tint olnud väljapüügilt mitmel aastal eespool koha ja ahvenat. Alates 198ndate lõpust ei oma Pihkva järves tint enam töönduslikku tähtsust, Peipsi järves kadus tint töönduspüügist 27. aastal. Varu taastumise märke röövkalade kõrge arvukuse tõttu seni ei ole. 3.3.2. Varu seisund ja muutused viimastel aastatel Peipsi järve tindipopulatsioon koosnes tavaliselt kord ühe, kord kahe aastakäigu esindajatest. Varu ja väljapüügid olid kõrgemad neil aastatel, kui populatsioonis esinesid mõlemad vanusrühmad, nagu näiteks 22. aastal või kui populatsioon koosnes ühest kiirekasvulisest põlvkonnast, nagu 2. aastal. Neid aastaid iseloomustas ka tindi kõrge arvukus järves. 2ndate aastate keskel varu ja saagid (tabel 2, 4) järsult vähenesid, jõudes 24. aastal ajaloolisse miinimumi. Siis püüti Eesti ja Vene poolelt kokku vaid 72 tonni tinti. 23. aasta varu ja saakide vähenemise põhjustas tugev 21. aasta kohapõlvkond. Sellest olukorrast ei jõudnudki tindikari veel taastuda, kui teda tabas järgmine, 25. aasta ligikaudu samasugune (biomassilt) kohapõlvkond. Peale arvuka kohapõlvkonna tekkis 25. aastal järves ka arvukas ahvenapõlvkond. Juba 26. aasta lõpuks oli tindikari sisuliselt ära söödud, mida kinnitas ka 27. aasta nullsaak (tabelid 2, 4). Järgnevatel aastatel (28, 29) tindikari veidi kosus ja 21.a. kevadel (vt.vahearuanne) märgati tema kudemist mitmes kohas, õnnestus ka katsepüük. Veel 21.a. suvelgi esines traalpüügil vähesel arvul tinti, isegi kolmest põlvkonnast, 29. ja 28.a. sündinud tindid (joonis 21), lisaks samasuvised kalad (3,4 cm ja,16 gr. keskmiselt). Augustis olid püügis vaid üksikud tindid ja oktoobris me katsepüügil tinti ei saanudki. Tindi järjekordses kadumises on süüdi 29.a. koha ja 37
ahvenapõlvkond, kes tema abil end poolteist aastat kasvatasid. 21.a. täheldati, nagu juba 3-4 aastat varemgi, tindi head kasvu (vt.vahearuanne), mis on seletatav nõrga toidukonkurentsiga. Mingist töönduslikust varust ja püügist lähema 5 aasta jooksul ei saa üldse rääkida. Isegi kui varu taastub, tuleb tindipüüki edaspidi suhtuda väga suure ettevaatlikusega. Varu taastumisele aitaks kaasa röövkaladepoolse surve vähendamine, mõistlik on seda teha ahvena kaudu. Halvenenud elutingimused (vetikaõitsengud, zooplanktoni vähenemine, kõrged veetemperatuurid ja madal hapnikusisaldus) ei soodusta samuti tindivaru taastumist (siin võib paralleele tõmmata Võrtsjärve, Pihkva järvega), kuigi nende mõju on kohati ebaselge (hea kasv-planktoni vähesus?). 3.3.3. Varu hinnang ja prognoos Varu hinnangu aluseks on katsetraalimistel põhinevad arvukuse ja biomassi hinnangud. Eesti-Vene Valitsustevahelise kalanduskomisjoni teaduse töörühm leidis, et 211. aastaks tindile püügikvoote määrata ei saa. Mõlemale poolele soovitati uuringute eesmärgil eraldada 5 tonnine püügikvoot. 3.3.4. Püük ja saagid Oli kuni eelmise sajandi 199ndate aastateni Peipsi-Pihkva järve üks tähtsamatest töönduskaladest. Seoses sotsiaalmajanduslike ümberkorralduste ja koha arvukuse tõusuga tema staatus muutus. 26. aasta seisuga hõivas väljapüügilt alles kuuenda koha ja 27. aastal kadus tint kalasaakide nimistust, järgnevatel aastatel tinti püütud enam pole (tabelid 2, 4). Püüti kevadel, aprillis-mais kudemise ajal. Püük toimus spetsiaalsete mõrdadega, lühikese ajavahemiku (maksimum langeb ~1 nädalale) jooksul. Saagid sõltusid paljuski hüdrometeroloogilistest tingimustest kevadel, mis valmistas probleeme õige püügiaja tabamisel (püügiaeg lühike, võib kudeda kaldast kaugemal; jää olemasolu kaldavööndis). Eeldused kõrgeteks saakideks paremad Peipsi lõuna- ja keskosas, kuid huvi tindipüügi vastu oli Eesti poolelt suurem Peipsi põhjosas paiknevatel firmadel. 38
Viimati said Eesti kalurid tinti 26. aastal, korraliku saagi aga 22. aastal (tabel 4). Ametlikku statistikasse läks enamus (~9 % ulatuses) tindisaagist kirja, sest see müüdi edasi kalatööstustele. Viimase kümnendi kvoodid ja saagid on välja toodud joonisel 22. 3.3.5. Soovitused 211. aasta soovitatav tindikvoot mõlemale poolele on 5 tonni, mis on ette nähtud katsepüükide teostamiseks. Arvestades varu ja saakide madalseisu tuleb 211. aastal tindimõrralubasid mitte väljastada. Et kaluritel ajalooline püügiõigus ei kaoks, on vajalik teha kalapüügiseadusesse parandus, mis säilitab nende õigused ka juhul kui 3 aastat pole püügivõimalusi antud. Tindikarjale paremate taastusmisvõimaluste loomise huvides on mõistlik suurendada ahvenapüüki järvel. 3.3.6. Märkused Tindivaru täpsemaks hindamiseks on vajalik spetsiaalse traali kasutuselevõtt või uurimislaeva varustamine hüdroakustikaga. Tindivaru ja saagid on järve ajaloolises madalseisus, nende taastumine on praeguses seisus kaheldav. Viimastel aastatel on tindi kasvutempo olnud kiirem kui tavaliselt. 211. aastal ei tohi töönduslikku tindipüüki läbi viia. 39
Joonis 21. Tindikarja koosseis traalpüügil 21.a. Juulis (ilma samasuviste kaladeta) 6 5 % kalade arvust 4 3 2 1 5 6 7 8 9 1 11 12 13 14 15 16 17 18 19 2 Pikkus, TL (cm) Joonis 22. Tindi püügikvoot ja saagid (t) Peipsi ja Lämmijärves Kvoot ja saak (t) 35 3 25 2 15 1 5 Eesti Kvoot Vene 2 21 22 23 24 25 26 27 28 29 21 Aasta 4
3.4. Haug 3.4.1. Üldosa Koha ja ahvena kõrval tähtsuselt kolmas Peipsi järve eksportkala. Röövkala, erinevalt kohast ja ahvenast eelistab elupaigana järve kaldavööndit, hoidub rohkem järve lõunaossa. Koelmud asuvad samuti peamiselt järve lõunaosas ja Lämmijärves, rändab suurel hulgal ka Emajõkke ja teistesse järve lõunaossa suubuvatesse jõgedesse ja ojadesse kudema. Haug on olnud kogu aeg üks olulisemaid Peipsi ja eriti Lämmijärve töönduskalu. Töönduslik alammõõt 4/45 cm. 3.4.2. Varu seisund ja muutused viimastel aastatel Viimastel aastatel oli varu madalseisus (tabel 1). Alates 26.a. haugi arvukus ja mass vähenesid, kuid 21.a. saadi tänu noorkalade rohkusele varasemast mitu korda rohkem haugisid (joonis 23) ja varu hakkab suurenema. Domineerivad 25.-27.a. haugipõlvkonnad, pikkusega ~45-7 cm (joonis 24). Tööndusvaru põhiosa moodustavad 25.aastal sündinud kalad ehk 5-aastased kalad. Lähiaastatel on oodata varu suurenemist, sest ka 28.a. tekkis arvukas haugipõlvkond. Seoses noorkalade rohkusega langesid haugide keskmised mõõtmed, tänavu 49,3 cm ja 1,6 kg, eelmine aasta 5,3 cm ja 1,2 kg, kuid domineerivate põlvkondade kasvu tõttu tõusis mõõduliste haugide osatähtsus, 29.aasta 53 %-lt 21.aasta 7%-ni. Haugi arvukuse (ja massi) tõus on seotud ilmselt veetaseme kerkimisega viimastel aastatel, kõrge veetase on tugevate põlvkondade tekke eelduseks. 3.4.3. Varu hinnang ja prognoos Varu hinnangu aluseks on katsetraalimistel põhinevad arvukuse ja biomassi hinnangud ning püügistatistika. Esimesed määrati Eesti-Vene Valitsustevahelise kalanduskomisjoni teaduse töörühma poolt ühiselt. Vastavalt hinnangule on haugivaru paranenud ja püügikvoodi võib tõsta 11 tonnini mõlemale poolele. 211. aasta püügikvoot võib vajada korrigeerimist, sest ei arvesta Lämmijärve kui iseseisva veekogu haugivaru ja selle kasutamise võimalusi. 41