Hbus ДаиКЯ, ehk: Tot frt nalja noore valnvalo. Z. хы&ооо- >V TallinnllS, 1881. Tülitud J. H. Orefstl'i lirjadega.
ш$ <x ehk: Tol ja imfjtt noore rähmale. <С& " ^ Tallinnas, 1881. Trükitud J. H. Gresseli kirjadega.
Tsensuri poolest lubatud. Tallinnas, 10. Tetsembril 1880. Kirjandi muuseumi Arhiivra^lukog", Ъ2ЫЬ
Sissekord. Lehelülg. Annetuseks 5 Lilledelle 6 Kokkujuhtumine 6 Esimest kord 7 Õieke 8 Esite palju pärast ei kedagi 9 Palwe, 10 Kiigele tulijaile 11. Tamme tondid 12 So silmad 14 Igatseja armukese järele 15 Endise sõbrale 15 Neiukene 16 Kolm pärimist.. * 17 Talgu päewal 19 Rõõmu leidmine.19 Ilmasüüta lurjus 21 Taluvõis ja linna mamsel 23 Eks sa usu... 25 Tiiule 25 Geograafia 26
4 Lehelülg. Kibuwits 27 Elsekene 27 Südame pettus 28 Maalile 30 Rõõmus armastaja 31 Waadi Aadu 32 Wanataat 37 Igatsemine isamaale 38 Isamaast lahkudes 39 Eudine õieke 40 Armukese rinnal 41 Neiukesed noorukesed. 42 Osaw kütt 43 Kanuatamatta soldatid 46 Laewamehe laul 47
U Annetuseks. rmsad wennad! noored mehed Öed ellad roosi lehed, Prisked Eesti peiukesed, Noored, kenad neiukesed Lustiliku laulu lööjad Rõõmu kandle kõlistajad. Täna teie ette astun Pisnt nudist laulda pakun, Mis ma olen kirja pannud Nõnda kuida mõistus kannud. Leiate siit mitmet sugu Rõõmustawad laulu lugu; Ja kaa mõne, mis on hale Naljakaid weel kauba peale. AstukclU siis ühel meelel Koku, laulgem armsal healel, Laulgem õues õhtu ehal, Laulgem kiigel, heiua luhal Senni, kui weel noorus' päewad Terwises meil kätte jäewad.
^issedesse. ^іе' armsad lilled iluga Nüüd ehitate heinamaa, Ja rõõmustate igameest Kes kõnnib läbi teie seast. Teid kuldne kuning' kewade On hüüdnud õitsemisele, Kui aga õtsa lõpeb ta Siis peate jälle närtsima. Ma aga tean üht õiekest Mis käib teist üle kõikidest; See õis on minu armuke Kes suud mul auuab ellaste. %'al pehmed juuksed, walge kael Ja kaela ümber siidi pael, Ta paled roosi punased Ta silmad taewa sinised. Ta õitseb ikka igal a'al Nii kewadel, kui sügisel, Kaa talwel kui ou lumi maas Ta ikka ilusam kui roos, Kokkujuhtumine. <Hvord koud'siu küla täuawast Ma wälja õhtu eel, Kui kullerkupud 'ilusast Õitsesid alles weel.
Mul wastu tuli neiuke Ja audis ellast kat, Ta ütles: Tere peiuke!" Ma ütlen rääkis tõt. Tal kosilaisi küllalt käis, Ei wasta wõtuud neid, N'ad tulid silmad häbi täis Kõik pikka nina said. Ma mõtlesin: et küsiu kaa Kas wstad wasta mind? Oh õnue mul! ta ütles Ja!" Ma armastau tõest siud!" Nüüd ou mo sõbrad kadedad Et Katake mo pruut, Ei ühtigi wõi teha n'ad Pea saame laulatud. ßstmest kord. ui esimest kord palli peal Sind armas August uägin, Siis südamesse kohe seal Sul jäädwat aset tegiu. Ei kogu õhtul wõinudki Muid teisi tähel' pauna. So sõuu üksi kuulinki, Et, lähme trnuf ma Anna.
Kui wõtsid siis mind kaendlasse Jo paradiisis olin, Ja tantsisin et kõrwusse Ei kostnud Pilli helin. Kui ütlesid mul lahkudes Weel nnlitsal: Adee!" Siis waatasin kord rõõmu fees So poole tagase. Et tuli teine, kolmas kord Mil juhtusime kokku, Siis armastus ta tuhat wõrd So külge pani lukku. Oh jõuaks tulla fee päew pea Et sa jo pulmad teeksid, Ja miim soowid ükskord kaa Koik puhas täide laeksid. Õieke. Aul fa oled armas mulle Ilus kena õieke, Lustiga ma laulan sulle Naabri pere neiuke. Teist ei leia terwes ilmas Keda siuu kõrwa seaks Siua üksi minu silmas Oled, keda kiidan heaks.
Oh! mis armaste sa waatad Minu õtsa alati, Südamel saurt rõõmu saadad Et ta tuksuo tasasti. Kui sa jäeksid sellel kujul Truuwiks mulle otsani. Siis mo laew kül lusti tujul Lcudaks elu lõpuni. Ostte palju, pärast ei kedagi. ^vlai oli kena, noor ja wiks Nii ilus km üks roosi oks, Sest peiusid kaa palju taal No poistest põle puudu maal. Koik armastasid teda tõest Ja mõnigi just südamest, Mai aga ühte wiisi kaa Suurt sõbrust pidas seitsmega. Ta täna oli Pdetri pruut Jo homme Aadul andis suud, Ja tunahomme Hansuga Läks lauda lakka magama. Sest poisid pärast aru said, N'ad jätsid Maie sedamaid; Ja ütlesid: kes kõigiga Peab kosja nõuu, on kõlbmata.
10 Nüüd peiudest siis naerdud sai See enue armastatud Mai, Koik uäitasiwad uäpuga: Seal seitsme peiu pidaja. Sest pange ueiud tähele Ja ärge igaühele Siiu lubage tõest armastust, Ei ole iial kasu sest. Kui ühel on kord ööldud: Ja! Ei teisel euam öölma pea, Ehk muidu kül sa wiimaks näed Kaa Maie wiisi ilma jäed. Oh neiukeue luba Et sulle räägin ma, Kuis ammust ajast juba Mo mõtes seisad sa. Mo südames so uimi On ammn kirjutud, Ei euam ükski wägi Saa sealt t'ad kustuiud. Mis teeb siis sinu süda Kas armastad kaa miud? Ja lubad wasta wõtta Kui tulen kosja sind.
T 11 Kiigele tulijasse. ere tuttaw pere poega! Kus sa nõnda kaua aega Wiibisid weel kiigel tulles? Igaw on jo mul siiu olles, Kui ei ole kiigutajat Ega meele liigutajat. Teised siiu, mo naabri neiud Neil on kiigutajaks peiud; Mina aga üksi istuu Kartes jo et hoopis kustun, Kui ta 'p täna tulegi? Siis ei õigust olegi. Poisid, laske kiige käija, Neiud, teeme lusti kaja Nii et kuulda kaugelle, Meie rõõmu laulu heale Mets weel wastab tagasi. Laulgem wahwast wirgasti. Oh! liinid tunneb rõõmu süda. Unustatud ou kõik häda, Et wõin peiu ligi laulda Tema keua häält ka kuulda, Keda kõigest südamest Armastan ma igawcst.
^amtne tonbxb. lammt Triinu ehtis ikka Oma Eewat hoolega. Käskis alali et plika Läheks lakka magama. Kus saaks teha kosja kaupa Tõnuga ehk Toomaga, Ja siis minna ükskord lauba Kir'ku juure kihlama. Eewa kuulis ema soua Sai pea sõbraks Poistega, Kes siis tulid uoor ja wana Tihti teda waatama. Küla koerad iga õhta Õues waljust haukumas, Rahwas rääkis: palju touta Öösel ou uüüd hulkumas. ч Kase Leeuu ise näinud Kuda Tamme kapsa a'as, Tönt on kükakillc käiuud Ähkides ja ägades. Koeru Kai kaa pannud tähel. Korra kuuwalgscl ööl, Et üks waim ou küla wahel Jooksnud uu kui pikse uool.
Tamme Triinu, Eewa tcatsid Kilst need tondid tuliwad. Aga külarahwal kiitsid; Wist n'ad waimud oliwad. Saadetud meil tähte tooma, Et pea meie küla" seest Surnut saame wälja wiima, Olgu last, uaist ehk kaa meest. Kogu sui see jõudis mööda Ikka tondid hulkusid, Ehk kül kõigil sai jo teada Kus u'ad asja ajasid. Sügise ja talwe tuli Külmas tondid kadnsid. Külas juttu kuulda oli Tammelt saab pea warrusid. Kui jo jälle lahkus lumi Tua sees istus Eewaft, Nii kui üksik ilma tugi Kätkis kiikus lapsuke. Tänawu ei enam touta Olnud külas liikumas, Koerad wõisid rahul kouta Puhata kõik pesades. Tamme Eewa, ilus neiu Kõikidest uüüd jäetud on, Närtsinud kui surnu kuju Riisutud kõik auu ja õn.
14 Selles suurem süü jäeb ikka Triinul, Eewa emale, Et ta käskis tütart lakka Söödaks minna poistele. Aga kuule küla ema On sul ilus tütar tõest, Kui ta aga wirk ja keua Ikka leiab omal meest, Ilma et ta lakkas magab Kus käib petja piilumas, Oige peigmees neid kõik naerab Kes nii kaasat ootamas. Zo stlmad. >o silmad minu südant On süütand põlema, Et armastuse leegis Nüüd lausa loitab ta. Suur tuli mo sees möllab Ja mõtteid sulatab, Et kõik mis Hakan, wiimaks So armu poole a'ab. Sel tulel on nüüd wõimus, Ta põleb wägewast; So silmad füüdlas' jäewad Kui ma ei pease sest.
15 Zgatseja armukese järele. ф armuke! kus oled sa? Ei sõnumid s'ust kuule ma; Ei too mul teadust tuule tiib Kes wihma pilwid mööda wiib. Kas oled ikka elus weel? Kas mõtled wahest minu peäl? Wõi ehk seal kaugel ammu mind Jo hoopis ära unustaud. Ma istun üksi igawas, Mul mure ou suur südames; Ja saadan õhkeid salaja So poole õhta ehaga. Oh! millal wõiksin jälle ma So kaela ümber hakata, Mil seista sinu rinna näal Mil istuda so põlwe peäl! Oh jõua aeg! ja tule pea Et saaksin jälle näha ma Sind rõõmuga, sul anda suud Ei nõuua ma siis enam muud. Z Ondise sõbrale. õber sa mul enne olid Lusti mängis lapsena, Sõbra näul mo wastu tulid Ikka weel kaa mehelta.
16 Aga miks nüüd tükki tegid Viinu armukesega? Et kui meie tutwust uägid Petsid teda ära sa. Mõtle sõber, sa kiil sellest Au ei päri Halge, Klli sa nõuda teise kullest Onue otsid omale. Wõta peale, kui sa wõtsid Mul on teisi tuhandel, Aga häbi sul, et petsid Miuu Miiuat enesel. Pea siis rutu pulmad ära, Ma kaa aitau hõisata Laulda, teha lusti kära Ja siis panen punuma. Reisin hoopis kauge randa Kus mul tutwaid küllalti. Kät sääl tahau selle anda Kes mind ootab ammngi. V Keiukene. elukene, noor ja kena Miks sa oled mures täna? Tule laulma meie hulka Laul toob ikka lusti, palka, Neile kaa, kes kurwadgi, Rõõmu jagab rohkesti.
Waat mis haljas on nüüd aru, Roheline maa ja muru; Ilusaste õitfwad lilled, Wainul karja lnste wiled kauniste on kõlamas Mägi, org nüüd clanrns. Jäta oma muret maha Noorust Põlw ü seda taha, Vanuses saad küllalt waewal Muretseta mitmet päewal; Tule täna meiega Lnsti lugu laulema. Aolm pärimist. ^3h ueiuke! ma olen, sind Jo ammu omaks walitseud, Ei aga põle leidnud weel Ma aega, kõik sul öölda teal. Sa hoiad ikka eemale Kui ligistau end sinule, Et enne kui saau sõna suust Jo oled jälle kaugel in'ust. Nüüd täna kokku trehwas!«, Sest kärmeste siis krähwasin Ja küsin; knida passin sul? Kas tahad kaasaks tulla mul?
IS Ma Põle enam jüsna noor, Eut siiski sile ou weel koor; Ja mis weel kõige enam see, Et raha kott on raswane. Sest kuule Leena, kosta: Ja! Ning lähme homme kihlama; Paar nädalat on pulmad käes Sa oled naene mina mees. Pea suu! sa Toomas wana kaud Kes haised nii kni hundi händ, Kas sedawiisi wõin siis ma So ligi seisma jäeda kaa?" Kolm asja pean sult pärima Kui tahad minu kosida, Et pane seda tähele Mis ütlen ette sinule:" Sa esiteks end puhasta, Siis peenis riidis ehita; Ja kõige wiimaks kolmandaks: Kakskümmend wiis saa nooremaks." Kaks pärimist wõiks täita kül, Ja kosja nõu laeks korda mul; Et kolmas aga wõimata Mis ükski ei wõi toimeta, Sest mõistan nüüd kaa täiest sind, Et sa ei salli ilmas mind; Noh soowin siis kaa südamest Et iial sa ei saaksi meest! /
H H) Halgu päewal. äna on meil talgu päe! Õlle kanu on meie käe; Hõissa wennad! joome nüüd Ollcmärg on kaunis hüüd! Wärsket õlut niis wecl käib Peremees meil mida täib, Kannab ette kannuga Sest wõid süda rõõmusta. Laske kanuud järgcste Ringi käija kärmcste, Antke humalalle ann Kes tcind tubliks õlle jõnu. Aga mis siis seisame? Tooge pill, ja tautsime; Kus on wana karja Mikk? Löögu wälja waltsi tükk. Waat nii! wiinl hüüab nüüd, On kaa pill kel põle süüd; Nõnda jah! sest see on hea, Lusti täis on talgu pea. Floömu leidmine. ksi oleu mina Kust ma kaasat saan? Õues eha puua, Muresse ma jäcu.
20 Astun õige wälja Iahutama meelt, Kuulen kena nalja Lusti laulu häält. Kes seal metsa salus On nüüd laulmas weel? Laul ou wäga ilus Hiljal õhta a'al. Ei mo süda jäta Miud kaa rahule, Sinna tahan tõtta Kohe kärmeste. Tere tutwakefcd! Wõtke hulka mind, Hüüdwad neiukesed: Ootasime siud!" Oh kuis rõõln nüüd täidab Südant rohkeste, Armastns ta wõidab Häda äkiste. Üksi Põle mina, Sest mo kaasa siin; Oh kui ruttu täna ^adus kõik mo piin. Nüüd ma tahan laulda Rõõmsast alati, Kurbadelle öelda: Otske rõõmu uii.
21 Zlmasülita lurjus. Jlorb linna läks üks rannamees, Wiis paadi lasti pnid; Tal lootsik kiikus lainetes Kus kalad lusti lõid. Puu koorma otsas oli taal Piit kns fees wärske wõi, Mis korjand kodn eide hool Ja mees nüüd müüa tõi. Üks teine püt sääl nähti weel Kus oli pudru fees, See oli mehel toiduks teel Ta joomist leidis wces. Se põle meelest läinud mul Mis tiik tal sündinud, Sul sõber wõiu ma rääki kül Ma usuu, sa pead suud. Ta liuna jõudis õhta eel Kui turult kaubad laiud, Ja mõtles: lähen katseks weel Sest ennem ma ei wõind. Puupaati jätis sadama, Wõi Pütti wõttis ta Ja pani seega plagama, Et saaks weel kaubelda. Üks herra juhtus uulitsal Ta wastu, hüüdis: Hei!"
22 Mis on sul müüa püttis seal? Ons munad, wist, ehk wõi?" Wõi jah! wõi wärske kollane Et tulge waadake, Лиі on teil meele järele Siis kohe kaupleme. Et aga juba Widewik Pea oli tulemas, Ja rauuamees kui sõge sik End rutul eksitas. Ta jätis sadamasse wõi Ja pndrn kammitses; Kui herra seda mekki sai Siis karjus kärades: Mees! keda tahad petta sa? Oh häbemata kelm! Kas tead kaa, kes olen ma? Nüüd peasmist põle snl!" Mis asi ou see,? kuri waim! Et ütle kärmeste?" Wõi hcrrake! ta kodunt tõin On wärske tõeste. See sõnnik, lurjus, mitte wõi! Mull tule järele." Wiis rauuamche politsei, Kus pandi keldrisse.
23 Ta kogemataks tunnistas Kül ennast kohtll ees, Ja ütles: wõi on sadamas, Tõin pudru eksides. Kui sai sealt järel kuulatud, Kust wõtta? warga kap Wõi pütti oli korjauud, Sest õigus jüsna uap. Ta ilma süüta keldri jäi Kus istus Päewa wiis, Ja kui sealt wiimaks lahti sai Puud paadist ära müüs. Ta aga kodu eide käest Weel sõna sanna sai, Et kogu wõi ja puude eest Nii wähe raha tõi. Jalupois ja linna mamsel. ^(eg on juba kosja»inna, Poisme põlwe jätta kaa, Lähen sest siis õige linna Mõnda mamslid kosima. Laen siis sunre uulitsale Kus ueed kaunid kõuuiwad, Waliu wälja enesele Kohe kõige kenamad.
24 Aga näe ta lippab tuppa; Oot ma lähen järele. Külap :ne' seal kosja kaupa Kasulikult sobime. Ilus mamsel! tee siis mulle Lahti oma kambri ust, Seal ma tahan rääki sulle Ära omast südamest. Ust ei wõi ma lahti teha, Oucs on niiüd wilu ilm; Kaugest tuulest saaksin koha, Haigilst, ja mul tuleks külm." Wihma hoog weel ukse wahelt Koik mo riided märjaks teeks, Rikuks kallist kaela ehet, Lindid ripakille läcks." Kallis mamsel miks sa pilkad? Ilm on õues ilns kül; Ma saan aru et mind Põlgad, Wist ehk peigmees ou jo sul. Talu mees et ära enam Äiind siin iial tülita, Linna noorsand on mul kenam Peigmees, sind ei salli ma." Põlgawad mind linna lilled, Tõttan maale tagasi; Otsin üles Viaied, Malled, Kes kõik õitsewad keuasti.
2ГІ N'ao mind ika wasta wõtwad Kät ja südant annawad, Istuma mo sülle tutwad Neilt saan musu magusad. OKs sa usu! ^(eiukenc, ets sa usu! Kuida ma sind armastan! Ja kui kalliks pean üht musu Mis sult armastuses saau. Sa sest aru, kõik mo soowid Õn so omad surmani, Sul mo laulud, lusti toonid Jäewad ikka alati. Aiiule. і ш Paistis armu päike So Palgest hiilgusel, Ja hoidis lootus' läike Mo soojal südamel. Siis kui weel armastasid Mind tõeste Tiiuke, Ja armastuses lasid End minu rinnale.
26 Nüüd olen ära. näinud: Ei armasta sa nüüd, Üks kade keel on wõinud Sind petta, ilus liud. Sul ou ehk kaasa kenam, Sul ikka rõõmus meel; Mind ükski asi euam Ei tröösti ilma peäl. Geograafia. 'glfe linna isand juhtus kaa Maa kõrtsis korra olema, Ja rääkis seal uii mitmest maast Kus ütles ise käima tõest. Ta wastas istus talu pois Sel sai jo jutust himu täis, Et ütles uüüd siis korraga: 3e' teate heast Geograafia." Kolm korda olen laewaga Sealt juba mööda sõitnud ma, See on üks suur ja ilus lin, Weel uhkem neist, mis rääkisin."" Nüüd kõlas kange naeru heäl, Ei isandal olud asu seal; Sest et kõik teda pilkasid. Ta kadus kõrtsist sedamaid.
27 Aibuwits. ^xia tuntsin ühe pimeda Kes rikas oli otsata, See tahtis wõtta omal' naest, Kes rikas ei jäe ilma tõest. Sest tallutajat palkas siis Kes teda järel kosja wiis; Ja Peab weel imeks paneina Sai neiu kõige kenama. Pool aastad oli pulmadest Siis küsis pime sõbra käest: Et ütle mul, mis nägu on Mo noorukene nacsuken'?" Ta sõber wastas: 57ahju kül Et nägemist ei ole snl, So naene kenadust оі täis Kui ilus kibuwitsa õis." Nüüd õhkas pime sndcnncst: Mis ütled weud, on tõsi just! Üks kibuwits on tõeste ta Öit ei näe okkaist tunnen maa."" Glsekene. lsekene ellakene, Kena kullerkupukene, Igapidi ilus neiu, Kas wõiks olla ma so peiu?
28 Olen kül jo kaugel käinud, Mitmed lapsed ära näiuud, Aga need ei paösind mulle; Sind ma wõtaksin wast sülle. Esmalt kui mo silm sind nägi, Sundis mind üks salawägi, Südamest siud armastama Elseke, cud rõõmustama. Kaua olen ma jo lootuud Sinu peäl, ja aega ootuud Et ma wõiksin rääti snllc, Viis so armastus teiu'b mulle. Nõuda olcu nüüd siis tuluud, Ööluud sull' mis öölda olnud: Armas Els, kas tahad tulla? Ja mo abikaasaks olla Eks sa taha kät siis anda Mull', et wõiksin koju kanda Sind, mu ella Elsekene, Roheline roosikene. Südame pettus.!pvl a olin korra armastanud Uht keua neiud, noorukest; Ja kiudlast seda lootma jäeuud Et euam ta ei lahku m'ust.
29 Ma uiusin jo õnne meres, Kui elu ettenägija; Ma seisiu uues ukse juures Kust paistis rõõmu riigi ma. Ma nägin juba waimus lahti Neid kuldseid lootus wärawaid Kus igatsuste täiust tehti Meil tulcwikus sedamaid. Ma rändasin jo mõtes rada Kus rohkest roosid õitsesid, Et unustasin hopis seda Et mõted mõnda petsiwad. Mind põlgas ära ilus neiu Ja pööras selga kognui, Ta ütles: on sul' rumal tuju Et nõnda lootma hakadki. Nüüd tunnen mitn tnhat walu, Ei wõigi südant waigista, Ja elan aina kurba elu, Oh, kellel' tohi» kaebada? Ma mures päewad mööda saadan, Ja õhtul ohkan salaja; Kas teen, ehk.püüan mis ma tahan, See walu waewab otsata. 3iii südamest siin ilma elus Üht teist ei wõi ma armasta; Kül armastuse haaw on walus, Ei ükski rohi paranda.
Maalile. "Mo ШааШгІ miks kõnnid sa Nüüd nõnda nukra meelega? Ma armastan jo ellaste Sind ilus lind, ja õieke. Tõest südamest ma olen sind Jo armnks omal walitsend; Sa tubasid kaa lahkest mull', Kui ütlesid: jäen trumviks sull'. Kas oled nüüd siis nnustand Mind, kes ma olen armastand Sind üksi snure ilma seest, Neist mitme kümnest neidudest? Kas tahad fe'ega tasuda Et püüab põlgtus asuda, Mo wastu sinu südames Mis nään so kombeis, kõnedes! Mo Maalike! et oota weel So Peäle mõtleb minu meel, Las' tuleb kcwad' lillega Siis saame pnlme pidama. Kui õisi täis on toomikad Ja laanest laulud kõlawad Siis Wiiu sind wõera kasu alt, Ja kannan koju kaugelt maalt.
A 31 Flõömus armastaja. ui waatan luhal lillesid Kes kaunist kaswawad, Kui kuulen koplis lindusid Kes oksal hõiskawad. Siis saab luu süda rõõmustud Et laulau lustiga; Koik elu mured unustud Mis wõtwad waewata. Mo meeles seisab Maieke Ta armsa wiisiga; Mo õusam lootus õieke, Mo ülem wara kaa. Ta pühapäewal kiriku teel Kät argsest andis mull', Ja lahkudes siis hüüdis weel: Head õhtad sõber sull'! Ta armastab mind cllastc, On minu wastu truu Sest oleu rõõmus alati Et laulust liigub suu. Mis oleks elust ilma peäl, Kui puuduks armastus? Wist külm, ja kole wibiks seal Kus nüüd on rõõmustus. Kül armastus mo südant sa Teed rõõmsaks rohkeste,
32 Ja oskad muret magama Mult saata sageste. Tõest, armastus so ime nool, Mind trehwas salaja; Et eune kui sain aru weel So oma -olin ma. Waadi Aadu. Aoored mehed, kuulge seda! Ma teil tahan juttustaba Lugu, kust te' saate näha Mis teil tõest siis tuleb teha Kui te' ükskord kosja laete, Kenat neiud koju toote; Et sest sils ka tuleb tulu, Ega mitte kurptust walu, Sest et naisterahwa sugu Muudab meeste elulugu Paradiisi rohuaiaks, Ehk kaa pimeks põrgu kojaks. Mehe õuu ou uaese süles, Sest siis otsi oma üles. Ära kosi mitte seda (Ehk kül ilm kaa kiidaks teda) Keda sa siin ise enne Töös ja elus weel ei tunne, Ehk kui sa üks alam peiu Ära kosi uhket neiu,
33 Nagu seda mõned teewad Kes siin uhkust taqa a'awad; Arwa kül, kes head sest saanud, Enam neid, kes kimpu jäenud. Waadi Aadu elu lugu Õpetust sest annab sugn Kuida naiste tahte üiwad, Mehe elu metsa wiiwad. Aadul oli armukene Kuulus kubja Kadrikene, Kellel ammu tõutust teinud Sest siis teist ei wõtta wõiuud, Waid tõi koju kena piiga Kellest head ei olnud liiga. Mõni nädal mööda oli Kubja waim jo wälja tuli. Niiüdap Aadu ara nägi Mis ta ilus ingel tegi; Wõttis Püksid oma jalga Aadu pidi murdma selga Naise tahtmist, käsku tehes Igawiisi, waewa nähes. Ei ta tohtind tarbeks süüa Kadri käest sai kohe lüüa, Ega kodunt wälja minna Kui ei naine luba auna. Pidi söötma sead ja lambad, Lõunal, õhtul lüpsma lehmad, Tallitama koerad kassid Pesema kaa kohwi tassid. 2
Kui ei tahtnud kõiki teha Karjus Kadri: Laisa keha! Eks sa ammu tea jo seda, Kui sul naine, teeui teda; Naist on loodud mehe iluks, Mees peab kõik mis tarwis eluks Tegema, ja tooma kätte, Supigi weel tõstma ette." Nüüdap ilu!" õhkas Aadu, Oled mul, oh wilets elu! Oh et surm mind wõtaks ära! Tüütaud kül so kole kära!" Ei weel olnud aasta mööda Kui jo külas oli teäda Waadi Kadri läinud ilmast. Wesi tilkus Aadu silmast; Ei kül sest et Kadri suri, (Ta jo oli t r ak kuri;) Aadu aga poega nuttis Keda surm ka ühes wõttis. Kui said surnud maha maetud; Aadu jälle üksi jäetud; Rõõmustas ja tegi nalja N'agu wang, kes peäsnud wälja. Aasta pärast wõttis ette Uuest jälle kosja mõtte; Tõkke Mihklil Merekülas, Kes seal jõe kaldal elas; Kena tütar, prist ja ilus N'agu maasik mätta wilus.
35 Seda Aadu silm kord nagi Sest siis pika kirja tegi; Saatis sinna salamahti, Ootas wastust 'p tullind ühti. Wiimaks ise julgust wõttis Sõbra seltsis siuna tõttis; Aga nein ütles t'alc: Ei ma tule, miue m'ale." Aadu tuli kurtes koju, Ei weel kautand kosja tujn. Tunle möldri tütar: Taali Wõi ehk mõisa mamsel: Maali; Neist ma teise tahan wõtta, Ei neid enne rahul' jätta, Kui saau kuulda kord: Jah!" sõna Eks siis ole asi kena?" Kuda mõtles, nõnda tegi Oh sa õnn! ja ime wägi, Tuule möldri Taali tuli Aadule, kas Põlnud uali? Pulme peeti just öö õtsa, Kallist toitu wiidi warsa Höbe lusikate abil, Kus ka «Nad ei seisnud häbil, Leik'sid praadi ühtepuhku; Õllekannud käisid kähku. Aadu elas n'agu taewas Sõitis elu õuue laewas, Hoidis kaeudlas kallitesta, Ilusada armast lasta.
36 Päewad ja kuud kadusiwad Ilma, et n'ad aru saiwad Igapäew «'ad saia sõiwad, Magust kohwi peale jõiwad. Taali mõistis Aadu nieele Meelitada uhkusele, Et ta eud kaa herraks arwas Seistes uhke uaise kõrwas; Ei ta hooliud oma sugust, Huutsakatega pi'as sõbrust; Ega tee peäl terwist annud, (N'ap mittu tähel paunud.) Aga kas ta mõistis weli Mis sest Pärast wälja tuli? Rahwas uüüd kõik teda uaeris, Uhkel mehel selga pööris. Hüüdsiwad kõik teda: tühjaks Mäe kingul heina knhjaks, Herra riidis käiaks ahwiks Sõimunimcl: Külagrahwiks!" > Elab weelgi Aadukene Ja ta tore Taalikene, Aga elu ou kõik mage Ta on rahast, warast lage. Uhked riided ammu müüdud Kohwi märgid kaubal wiidud; Kadunud kõik mis uoorelt korjas Käib nüüd hoopis küla karjas. Nõnda on nüüd Aadu lugu, Mis kõik uhke naise tegu.
37 Mana taat. ІчШ kuulen Lääne rannata, Seal wäikse wee peäl kõlama? Üks imeline armas heäl Mis lustipidu \>etta seal? Kas sõidab seal üks pulma fa'a, Kel' hõiske heäl käib iile maa? Wist ruttab peiu Pruudiga Nüüd koju rohke rõõmuga? Ei ole pulma pidu see, Mis kõla kuuled üle wee; Et astu orust ülesse Ja rutta, ruttu rannale. Seal jõuab koju kallis Paat, Ja rauda tuleb wana taat; Käes kulda kannelt hoiab ta Seal hüüdes: Lapsed, tere kaa! Wist ootasite ammu mind, Sest teed mul' wiitis wette rind; Ja lained lõiwad tagasi, Kui sõudsin paati edasi. Nüüd kannelt teile kinkida Ma tahan terwe keeltega, Et mängige ja laulge siis, Mo lapsed irnif üks ilus wiis. Poeg wõtab kätte kandlekest, Suur healte helin wägewast
38 Nüüd leikab läbi laia maad, Et mäed ja orud hõiskawad. Nüüd saatke lapsed rahuga Miud pikast reisist puhkama; Ja lööge lugu kaudlc peal, Sest uuem aeg on isamaal. Igatsemine isamaale. ghife kohad meri kaugeste Weel waiksel õhta a'al? Ja tõstad ennast ülesse, Et kerkid kalda Peal. Kas sõnumid sa mulle tood, Mo õitsvast isamaast? Mis räägiwad so wette wood Mo kodust kauuist maast? Kas terwiksid tood mulle ka, Mu priske peiu kääst? Ma uuuksuu mures uutuga Ei kuiwa silmad wcest! Kui päewa tõusul hommikul, Eo laeued liiguwad; Kõik purju paadid miuikul, Wee pinnal kiignwad. Siis tõuseb lootus südames, Ehk täna Nüeb ta; Seal jõuab õhta oodates, Ja ma jäeu õhkama.
89 Oh! kanna ükskord ommeti, Mo peiu paadikest! Ja too t T cib wiima wiimakski Mind koju Eesti last. Z Zsamaaft lahkudes. äe Jumalaga isamaa! Mo armas maa! so rahwaga. Ma lahkuma nüüd pean siit Sest laulan sulle leiua wiit; Ja hüüau hale healega: Jäe Jumalaga isamaa! Jäe Jumalaga isamaa! So halja metsa, muruga; Kus lapselt lusti pidasiu Ehk karjas käies kebasiu; Teist lahkun kurwa meelega: Jäe Jumalaga isamaa! Jäe Jumalaga isamaa! So nurme wilja waljaga, Kus tööd ma tegin põllu peäl. Ehk niitsiu heina, heinamaal; Ei ma teid enam näha saa: Jäe Jumalaga isamaa! Jäe Jumalaga isamaa! Koik mis mul armas, üle pea; Weel wiimist korda waatab silm Mo kodupaika sest maailm!
40 On wõeras mul, kus lähen Jäe Jumalaga isamaa! Ond'ne õieke. Kitses enne Eesti pinnal Auu ja ilu õieke. Wapra weude wabal rinnal Kõlas lahkest lauluke Kalewide kau uid wõsud Metaanes luusisid; Kust neid korra hüüdsid kasud: Vabakäik on kadunud. Siisap seitsme kordse sängi Uinutati hingama, Õekese iln, mängi Musta mure maruga. Sammaldanud künkas kaua, Maetud musta tekiga; Kus weel hoidjad ümber haua Ois on pidand uinuma. Aga õie õhkamised Tõusid põrmust taewasse. Idast päewa paistemised Tungisid kalmu künkasse. Siisap ärkas õiekene Endse, aja iluga,
41 Kaswis uuest kaunikene Muistse põlwe mõnuga. Oh Armukese rinnal. armuke! so nuua näal Ma olen ikka õnne maal; Siin lõpeb kõik mo kibedus, Kaub meelest ilma kadedus Kui miuu õtsa waatad sa, So armsa selge silmaga, Oh! siis mo süda sulab sees Kui lumi päewa paiste ees. Üks asi teeb mul igawust, Et elau wäga kaugel sust; Ei saa nii sagest näha sind Kui selleks süda sunnib mind. Kakskümmend wersta wõerast teed Kus wahel on weel suured weed; Mind keelwad tihti tulemast Sind waatma, armast, wäga last. Kui aga tuleb kord see päew, Et sadamasse saab meil laew; Siis jäeme ühte alati M'e armastuses otsani. Las tuleb kätte lehekuu, Mil õisi täis laeb toome puu;
42 Kül siis ui'e ühes õitega Hakame pulmc pidama. Neiukesed noorukesed! gjleiujefeb noorukesed! Peened pihta piigakesed! Lähme lauldes lepikusse, Keua kase kaasikusse. Otsime sealt õnne õisi, Kes saab esmalt kosilaisi; Esmalt kätki kiigutajaks Leemekulbi liigutajaks. Peame laanes lusti pidu, Nüüd meil õitseb õnne idu Kauuis noorus on weel käessa, Wanus ootab nkse eessa. Kül meid wiimaks wangis peeta, Wastatahtmist teesid weeta; Siis ei meki nüüdne nali Siis saab suwe järel tali! Siis ou otsas õnne päewad, Kui kord silmad näha saawad Tõeste peiu pehmet sängi Nüüdse mõtte rõõmu mängi. Aga nüüd kõik kurbtust jätkem Rõõmsast lustil laulda wõtkem;
Nukkermeel, fee jäegn maha Ei me' seda maits'da taha. Osaw Küt.» aus oli kuulus, osaw küt Ta eest ei peasüüd hiir ei rot; Ja uii kui ise ütles ta: Kaa parmu laseu püssiga. Kord küla warrul kiitis ta: Kolmkümmend tedre korraga Ma toona tapsin mere peäl Kes jäe sõrwal jõiwad seal. Mo wiimse tutri pulma pae' Jo lähikorral oli käv; Mul puudus aga mõnda weel. Sest mure tõest suur südamel. Kust wõtan kõik need kraamid ma Mis nüüdses pulmas pruugita Ei ole kohwi, sukrud, theed Wa' Haus? wist ilma uaeruks jäed. Ei, tõeste, pulmad tecu ma head, Kui kautaksin ka poole pead; Nii osaw küt, kui olen ma Ei iial häbi tundma pea. Set mõtel warnast Püssi ma Siis wõtsin, rutsin rannata;
u Ehk leian mõnda linnukest Saan kinni kenast kopikast. Ma tüki maad jo olin kaind Paar wersta kodnst kaugel' läind; Ei silmand siiski kedagi Ei maal, ei merel midagi. Mul tuli tust, ja hale meel, Sest pidin pöörma kodn pool; Siis hakas kohin heinamaalt Mis kütil magus kuulda pealt. Ei jõudnud püssi lasta ma Laks linnu parw jo üle pea, Ja sada sammu eemale N'ab lastsid maha merele. Nüüd halasin siis arwama Kuis faaksiu lasta korraga, Neid linda jae sõrwa Pealt Kes pikas rias jõiwad sealt. Kolmsülda linnu rida pik, Mis näitas wciga imelik, See seisis seal pool põigiti Sest olin kimbus õieti. No tuli wiimaks hüwa nõuu, Sest tegin lahti suure pauu; Nüüd püssi laadi raputes Kõik linnud langesid minu ees.
Kes wõib kül rõõmu rääkida Ja seda headmeelt arwata? Mis tundsin omas südames Suurt linnu lasu waadates. Tõin kodunt hoost ja kibika Ning läksin linna lindega; Neid ostis kaupmees seal mo käest Kolmkõrda kuue rubla eest. Ma ostsin linnast sukrud pea Paar kotti, nisu püüli kaa; Theed, kohwi ja weel mõuda muud Mis pulmalistel mööda suud. Wa' kimlil paras koorem peäl, Tee oli lõppul, sulas weel, Sest kõndsin kõrwas ohjad pi'us Iunntubakas see tolmas suus. Üks kutsar tuli waukriga Mo järel kolme korwiga, Jo eemalt hüüdis: Anna teed, Ehk muidu ratta alla jäed!" Ei ma sest teinud wäljagi Waid läksin õtse edasi; Ta tõmbas mööda üks, kaks, kolm, No waata: oh sa sula ilm! Mis tuhat! wankri assi ots Lõi wasta kintu mul, mis mats
4G Ass' katki läks, ja rattaga Tee kõrwa kraawi weeres ta. Ei minu jalg sest häda saand Kuid pisut oli paistetand, Mis audis kohe järele Kui jõudsiu koju parsile. Kannatamata soldatid. Jiord sõdis soldat lahingis Kus mõõk kolm sõrme temal wiis, Ta karjus, kargas waluga, Ei wõinud seda kannata. Sest weri jooksis wulinal Ta sõrmest maha sorinal, Ei olnud saada seda meest Kes oleks siduud käpakest. Ta sõber kellel terwis käe See hüüdis: Oh sa lamba pea! Kolm sõrme ueist ni kahju sull Et tõstad healt kui torupill." Näe seal, kus maas üks teine mees Sel ommeti on süda sees; T^al poole pead wiis tükiknnl, Kas kuuled kisa tema sunl?" Ta seisab wait ja kannatab Ehk tema haaw kül walutab,
4 7 Sest wõta omal märku sa Ja ära karju asjata." Sel silmapilgul püssi kuul Wiis sõbral nina nii kui tuul; Weel kaugemine karjus ta, Ja pani jooksu häbiga. ^5aewamehe laul. Jäew on tõusnud tuul on hüwa, Rutust aukur ülesse; Meri põle euam tiiwa, Tuul ju puhub priskeste. Peastkem lahti purjed puhas See toob jõudu sõidule, Et me' ette seatud kohas Aegsaste seal seisame. Laew ta lippab linnu kiirul Leudes läbi lainete, Wesi weerleb wahu wiirul Kohiscdes kõrwale. Kaugele jäeb kodu maha Seljataha sinama; Pea ta wajub wette taha Kogu kena rannaga.
48 Wähe weel Ш äffen wilgub Hiilgwa Päewa paistuses; Sinna, meel ja mõte mõlgub Tasa, ime tundmises. Waikseste kaks silma waatwad Sealt weel praegu feie pool; Tuule õhul termist saatwad Ehk faa weerjal wette wool. Oota, oota ellakene Las saab suwcst sügise; Kaunata mu kallikene Kiil siis kaupa sobime. Eune läeu weel Helsingisse Kodunt kauba koormaga, Weeren korra Wiiburisse, Kus mu kallis tuled kaa. Sõidame sealt Peterburki, Uhket linna waawma; Wenepoodist mitmet wärki Pulma ehtid ostema. Nõnda jah! jah nõnda teeme, Teeme ükskord armuke; Kui me' kodu kokku saame Kül siis räägiu sinule. Lenda laew nüüd lustiliste Üle lainemägede, Puhu tuul kaa parajaste Tõmba purjed piugule.
л Hind 10 top. J