TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND

TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND Karistusõiguse osakond Liisa-Lotta Raag ALAEALISTELE KOHALDATAVAD ERITINGIMUSED KARISTUSE MÕISTMISEL KRIMINAALMENETLUSES Magistritöö Juhendajad: mag iur Andres Parmas Kaire Tamm Tartu 2016

SISUKORD SISSEJUHATUS 1. Karistuse olemus... 8 1.1. Karistusteooriad... 8 1.1.1. Absoluutne karistusteooria... 8 1.1.2. Relatiivne karistusteooria... 9 1.2. Üld- ja eripreventsioonid... 12 1.2.1. Negatiivne üldpreventsioon... 12 1.2.2. Positiivne üldpreventsioon... 13 1.2.3. Eripreventsioon... 16 2. Erisused alaealiste karistamisel... 16 2.1. Alaealine kriminaalõiguse erisubjektina... 16 2.2. Noored täiskasvanud... 20 2.3. Alaealiste kuritegevust soodustavad riskifaktorid... 21 2.4. Rahvusvahelised nõuded alaealise kohtlemisel kriminaalmenetluses ning karistuse mõistmisel... 25 2.4.1. ÜRO lapse õiguste konventsioon... 25 2.4.2. ÜRO Pekingi juhised alaealiste õigusrikkujate kohtlemiseks kriminaalmenetluses... 30 2.4.3. ÜRO Riyadhi juhised alaealiste kuritegevuse ennetamiseks... 31 2.4.4. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee suunised alaealiste õigusrikkujate kohtlemise kohta õigussüsteemis... 32 2.5. Riigikohtu hoiakud alaealistele karistuse mõistmisel... 34 2.6. Alaealiste karistamise praktika Euroopa riikide näitel... 36 2.6.1. Saksamaa... 36 2.6.2. Soome... 38 2.6.3. Holland... 40 2

2.6.4. Rootsi... 42 3. Alaealiste õigusrikkujate karistamine Eestis aastatel 2014-2015... 45 3.1. Alaealistele määratud põhi- ja alternatiivkaristused... 46 3.2. Eelnev karistatus... 50 3.3. KarS 87 kohaldamine... 52 3.4. Menetluskulud... 55 KOKKUVÕTE... 57 SUMMARY... 61 KASUTATUD KIRJANDUS... 65 3

SISSEJUHATUS Justiitsministeeriumi poolt koostatud dokument Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018 märgib esmase eesmärgina ära korduvkuritegevuse ning alaealiste kuritegevuse ennetamise. 1 Dokumendi seletuskirja kohaselt on õigusrikkujatega tegelemisel prioriteediks alaealiste kuritegevuse ning korduvkuritegevuse ennetamine, kuna just need on Eesti kuritegevuse kõige suuremad probleemid. Alaealiste õigusrikkujate arvu ning korduvkuritegevuse ennetamisel on võimalik olulisel määral tõsta ühiskonna turvalisust. 2 Alaealised sooritavad Eestis 13% kuritegudest. Kokku registreeritakse aastas ca 3000 alaealiste kuritegu, mis moodustab 5-6% kogukuritegevusest. Alaealiste ümber kasvatamine ja õigele teele suunamine on kergem kui täiskasvanute puhul ning seetõttu annab just selle grupiga tegelemine kõige suuremaid tulemusi kuritegevuse vastases võitluses. 3 Alaealise toimepandud süüteole on võimalik reageerida kaht eri moodi: kas keskenduda teole, karistamisele ning uute süütegude vältimisele; või asetades keskmesse teo toimepanija noor inimene, põhjused, miks ta teo toime pani ja tema abivajadus. Oluline on tegeleda mõlema vaatenurgaga. 4 Ka alaealise karistamisel peab keskmes olema teo toimepanija ning karistusotsus tuleb teha tuginedes alaealise isikule. Karistusõiguse üheks ülesandeks on alaealise puhul uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine, kuid ka tema sotsiaalne järele aitamine ning integratsioon. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones kasvatamine mitte karistamine. Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu 1 Eesti Vabariigi Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/kriminaalpoliitika_arengusuu nad_aastani_2018.pdf 13.04.2016. 2 M. Koik. Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018. Seletuskiri. Tallinn: Justiitsministeerium 2010, lk 13. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/k riminaalpoliitika_arengusuundade_seletuskiri_2018.pdf 13.04.2016. 3 M. Koik, lk 13. 4 Poliitikauuringutekeskus Praxis. Ühiskondliku mõju osakute võimalike probleemvaldkondade analüüs. Tallinn 2015, lk 13. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2015/07/sib-analyys.pdf 13.04.2016. 4

tähele panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel. 5 Käesoleva magistritöö üheks eesmärgiks on anda ülevaade sellest, milliseid erinõudeid ja printsiipe tuleb alaealiste õigusrikkujate karistamisel järgida. Eesmärgi saavutamiseks analüüsib autor rahvusvahelisest õigusest tulenevaid regulatsioone ja suuniseid ning uurib, millised on Riigikohtu hoiakud alaealiste karistamisel. Võrdleva materjalina kirjeldab autor valikuliselt, milline on alaealiste karistuspraktika teistes Euroopa riikides. Töö peamiseks eesmärgiks on uurida alaealiste õigusrikkujate poolt toimepandud levinumate kuriteoliikide karistuspraktikat aastatel 2014-2015. Karistuspraktika analüüsiks koostas autor valimi alaealiste poolt enim toimepandud kuritegudest (edaspidi valim). Valimisse kuulunud kuriteod olid: Vargus (KarS 199) Kehaline väärkohtlemine (KarS 121) Avaliku korra raske rikkumine (KarS 263) Asja omavoline kasutamine (KarS 215) Sissetungimine (KarS 266) Narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine (KarS 184) Autor analüüsis, millist liiki ja millises määras mõisteti karistusi valimisse kuulunud kuritegude toimepanemise eest. Teise eesmärgina uuris autor, millist mõju avaldab alaealise eelnev karistatus uue karistuse mõistmisel, st kas alaealise eelnev karistatus avaldab mõju menetlusliigi rakendamisel, karistusmäära osas ning karistusliigi valikul. Mõju väljaselgitamiseks püstitas autor kaks hüpoteesi: varem kriminaalkorras karistamata alaealiste karistuste määr erineb oluliselt varem kriminaalkorras karistatud alaealiste määrast 5 Riigi Peaprokuröri juhis Alaealiste erikohtlemine kriminaalmenetluses, 29.06.2007 nr RP- 1-4/07/8, lk 4. Arvutivõrgus: http://www.prokuratuur.ee/sites/www.prokuratuur.ee/files/elfinder/article_files/riigi%20pea prokur%c3%b6ri%20juhis- %20alaealiste%20%C3%BChetaoliseks%20erikohtlemiseks%20krim.menetluses%2028.06.2 007.pdf 14.04.2016. 5

ning kokkuleppemenetluste rakendamise määr on kõrgem alaealiste puhul, kes on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Töö kolmandaks eesmärgiks on uurida alaealise karistusest vabastamise ja mõjutusvahendite kohaldamise (KarS 87) praktikat. Viimaseks eesmärgiks on uurida, milline on kohtupraktika menetluskulude mõistmisel. Peamiselt, millises määras alaealiselt menetluskulusid välja mõistetakse. Sarnase uuringu 6 on varasemalt läbiviinud Anna Markina ja Maarja Märtson, kus nad uurisid alaealiste karistuspraktikat aastatel 2003-2006. Uuringust on möödas juba 10 aastat ja seetõttu on autori hinnangul aktuaalne sellist tüüpi uuringu uus läbiviimine, et näha kas ja milliseid muutuseid on karistuspraktikas toimunud. Võrdlusmomendi tekitamiseks viitab autor analüüsis vastavalt vajadusele Markina ja Märtsoni uuringutulemustele. Töö koosneb teoreetilisest ja praktilisest osast, millest esimesed kaks peatükki moodustavad teoreetilise ning viimane peatükk praktilise osas. Esimeses peatükis annab autor ülevaate õiguskirjanduses käsitletud karistusteooriatest ning üld- ja eripreventsiooni käsitlustest. Teises peatükis toob autor välja erisused alaealiste karistamisel. Esmalt kirjeldab, milles seisneb alaealise erisubjektsus kriminaalmenetluses. Selle jaoks uurib, millised on Karistusseadustikus (edaspidi KarS) sätestatud erisused alaealise süüvõime kohta. Lisaks annab ülevaate, millised on rahvusvahelised soovitused ja nõuded alaealise süüvõimelisuse ea määramiseks ning kas võiks olla põhjendatud alaealistele suunatud eritingimuste kohaldamine ka nö noortele täiskasvanutele. Teise olulise osana käsitleb autor mitmesuguseid rahvusvahelisi dokumente, mis annavad juhiseid alaealiste kohtlemiseks kriminaalmenetluses ning autor annab ühtlasi ka ülevaate riigikohtu hoiakutest alaealiste karistamisel. Viimaseks kirjeldab autor alaealiste karistamise praktikat erinevates riikides. Kolmandas peatükis analüüsib autor alaealiste õigusrikkujate karistamise praktikat aastatel 2014-2015. See tähendab, millised olid valimisse kuulunud süütegude eest mõistetud põhi- ja alternatiivkaristused ning kas mõistetud karistuste ja eelneva karistatuse vahel on seos. Samuti vaatab autor lähemalt, milline oli kohtupraktika kõikide aastatel 2014-2015 toimepandud 6 A. Markina., A. Märtson. Alaealiste karistuste tulemuslikkus. Tallinn 2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/a laealiste_karistuste_tulemuslikkus._tartu_ulikooli_oigusinstituut._2008.pdf 14.03.2016. 6

süütegude lõikes alaealise karistusest vabastamisel ja mõjutusvahendite kohaldamisel (KarS 87). Viimaseks analüüsib autor, milline on praktika menetluskulude mõistmisel. Magistritöö koostamisel on peamiste allikatena kasutatud eesti- ja ingliskeelset teemakohast erialast kirjandust, alaealistele õigusrikkujatele kohalduvaid siseriiklikke õigusakte, kohtupraktikat, rahvusvahelisi dokumente ja suuniseid, välisriikide õigusakte, erinevate autorite poolt läbi viidud uuringute tulemusi. Töö kirjutamisel on kasutatud analüütilist ning kvantitatiivset meetodit. 7

1. Karistuse olemus 1.1.Karistusteooriad Alates ajast, mil hakati ajalugu kirja panema, on erinevad ühiskonnad samaaegselt nii karistanud süütegude toimepanijaid kui õigustanud seda moraali ja ratsionaalsuse pinnalt ning püüdnud selgitada seost karistuse ja õigluse vahel. 7 Objektiivne karistamine on lähtudes karistusteooriatest on üks vanimaid õigusfilosoofilisi probleeme. Ajalooliselt saab karistamise idee taandada ülekohtu eest kätte maksmisele või ennetamisele. See tähendab, et kas süüdlasele tuleb mõista karistus, mis on tema teo vääriline või tuleb tegutseda selliselt, mis hoiaks ära tulevikus sarnaste süütegude toimepanemise. 8 Neid teooriaid nimetatakse vastavalt absoluutseks ja relatiivseks teooriaks. 1.1.1. Absoluutne karistusteooria Läbi ajaloo on välja kujunenud mitmeid karistusteooriaid, mis kõik püüdsid erineval viisil põhjendada, et riiklik karistusvõim ei pea olema suunatud mõne konkreetse eesmärgi saavutamisele, vaid karistuse kohaldamine on süüteo toimepanemise faktist tulenevalt paratamatult vajalik. Absoluutne karistusteooria toetub tasumis- ehk kättemaksuideele ja lunastusideele. Esimene näeb ette, et kui süüdlasele on mõistetud õiglane ehk tema süüle vastav karistus, on sellega õiguskord taastatud. Lunastusidee rõhub kuriteo toimepanija süüle ning mõistetud karistusega on justkui kurjategijale antud võimalus on süü heastamiseks. Absoluutse teooria järgi on karistus seega asi iseeneses, karistuse õiguslik ja eetiline alus ei vaja täiendavat põhjendamist ega karistamisvolitus õigustamist. Karistada tuleb seetõttu, et süütegu on toime pandud -punitur, quia peccatum est; karistus on vaba mistahes eesmärgist poena absoluta ad effectu. 9 Absoluutne karistusteooria tugineb filosoofiliselt I. Kanti ja G. Hegeli seisukohtadele. Kant arvas, et kohtulikku karistust ei tohi mitte kunagi mõista, et aidata kuidagi kurjategijat või 7 M.C. Materni. Criminal Punishment and the Pursuit of Justice. 2. Br. J. Am. Leg. Studies. 2013. Lk 263. 8 J. Sootak. Theories of Punishment and Reform of Criminal Law (Reforms as a Change of Mentality). Juridica International V/2000, lk 69. 9 J. Sootak. Karistusõiguse alused. Tallinn: Juura 2003, lk 147-148 8

edendada ühiskonda, vaid seda võib mõista ainult siis, kui isik pani toime kuriteo. Inimest ei tohi kunagi mõjutada või kasutada vahendina, kellegi teise heaolu nimel. Esimesena tuleb leida, kas isik on karistuse ära teeninud, kui hakata mõtlema sellele, kas see kurjategijale või kellelegi teisele kasu toob. Veel on Kant öelnud, et kui kodanikuühiskond kõigi liikmete kokkuleppel saadaks ennast laiali (näiteks kui saare peal olevad inimesed tahaks minna maailma laiali), tuleks viimane mõrvar vanglas enne seda hukata, et kõik inimesed näeksid, et teda karistatakse selle eest, mida ta tegi. Kui nad hukkamist läbi ei vii, on saarel elevad inimesed ka ise kuriteost osavõtjad. Kanti teooria toetub kättemaksuideele, mille kohaselt kurjategija väärib karistust ning ühiskonnaliikmetel on ametivõimude toel kohustus karistus täide viia. 10 Hegel põhjendas karistust dialektilise skeemiga, mille järgi õiguskord kujutab endast üldist tahet, millele õigusrikkuja vastandab oma eritahte. Karistus peab eritahet eitama ning ületama. Sellel viisil näitab ühiskond, et süütegu pole tõeline ning kui süüteo toimepanemisega õigusrikkuja eitab õiguskorda, siis karistuse ülesanne on süüteo eitamine ja seeläbi õiguskorra kinnitamine. Hegeli karistusteooria erineb Kanti omast selles osas, et Hegel asendab praktiliselt realiseerimatu talioonipõhimõtte süüteo ja karistuse väärtuste võrdlemisega ning sellisena on tasumisidee püsinud kuni tänapäevani. 11 Alaealiste karistamisel ei saa kindlasti lähtuda absoluutse karistusteooria ideest, mille kohaselt on karistus vaba igasugusest eesmärgist. Alaealise karistamise eesmärk peaks olema tema kasvatamine ja suunamine õigusvastasest käitumisest eemale. Samuti ei saa alaealiste karistamisel juhinduda Kanti ideest. Alaealise, kes oma isikust tulenevalt, ei mõista alati oma käitumise tagajärgi, karistamine ja talle süüteo toimepanemise eest kättemaksmine, ei kasvata teda ning ei õpeta teda aru saama oma käitumise tagajärgedest. Vastupidi, kui ta ei mõista, miks tema toimepandud tegu oli vale ja milliset tagajärjed see endaga kaasa tõi, siis ta ei mõista ka seda, miks teda karistati. 1.1.2. Relatiivne karistusteooria Relatiivsed teooriad lähtuvad ühiskonna reaalsetest huvidest ja vajadustest. Karistus ei saa olla eesmärk iseeneses, vaid peab püüdma karistatavaid tegusid edaspidi ära hoida poeana relata 10 J.G. Murphy. Kant S Theory of Criminal Punishment. Retribution, Justice and Therapy. Springer Netherlands 1979, lk 82 11 J. Sootak. Karistusõiguse alused, lk 149 9

ad effectum. Relatiivsete teooriate maailmavaateline alus tuleneb valgustusideest ning positivistlikust maailmapildist, mille järgi inimese käitumine on determineeritud ja empiiriliselt seletatav, inimene ise aga kasvatatav ja mõjutatav. H.-H. Jeschecki arvates on relatiivsed teooriad humaanse, sotsiaalse, ratsionaalse ja utilitaristliku iseloomuga. Süütegusid ärahoidva karistuse idee ulatub tagasi antiikaega. Põhimõttest punitur, sed ne peccatur lähtusid ka loomuõiguslased ja valgustusfilosoofid. Samadele kriminaalpoliitikalistele alustele tuginesid C. Beccaria seisukohad kui ka J. Benthami utilitaristlik eetika ning A. Feuerbachi karistusõigusfilosoofia. 12 C. Beccaria kirjutas 1764. aastal essee: Dei Delitti e delle Pene 13, kus ta seadis kahtluse alla riigi senise õiguse kuritegude eest karistada. Tema arvates tuli karistada ainult siis, kui see oli tõepoolest vajalik, vastasel juhul oli see türannilik. Karistamine on õigustatud, kui see on vajalik kõigi õiguste ja vabastuste kaitseks. Pannud paika need alusprintsiibid järgnesid nendele ka järgmised põhimõtted. Esiteks, karistus kuriteo eest tuleneb seadusest ning seadust loob seadusandja, kes esindab kõiki ühiskonnaliikmeid. Üksi magistraat, kes on ka ise ühiskonnaliige, ei saa mitte ühegi õigustusega mõista kellelegi sellist karistust, mis ei tulene seadusest. Samuti ei saa ükski magistraat, olenemata olukorrast suurendada, vähendada või muuta karistust, mis on kirjas seaduses. Seadusandja on see, kes paneb paika karistused ning magistraatide ainuke kohustus on neid karistusi täide viia nii, nagu need on seaduses kirjeldatud. Teiseks, seadus on sama kõigile ühiskonnaliikmetele, olenemata nende staatusest 14. Viimaseks, kui karistus on väga range ning seetõttu ei aita kaasa kuritegude ennetamisele, ei ole selline karistus vajalik ega õiglane. Ranged karistused ei vähenda kuritegevust vaid tõstavad seda. Parim meede kuritegevuse kontrollimiseks ja ennetamiseks on kiired ja kindlad karistused. 15 Autori hinnangul on Beccaria seatud põhimõtteid võimalik kohaldada ka alaealiste karistamisele, eelkõige nõustub autor sellega, et karistus peab olema selline, mis aitab kaasa kuritegude ennetamisele. 12 J. Sootak. Karistusõiguse alused, lk 15. 13 Eesti k. Kuritegudest ja karistustest. 14 E. Monachesi. Pioneers in Criminology IX Cesare Beccaria (1738-1794). Journal of Criminal Law and Criminology, vol 46/4, lk 443. Arvutivõrgus: http://scholarlycommons.law.northwestern.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=4402&context=jc lc 02.03.2016 15 J.J. Dilulio. Deterrence theory. 2010, lk 235. Arvutivõrgus: https://marisluste.files.wordpress.com/2010/11/deterrence-theory.pdf 02.03.2016 10

J. Benthami utilitaristliku teooria filosoofia näeb ette, et riigi ülesanne on saavutada ühiskonnas maksimaalne õnnetunne. Sellest järeldub, et kuna kuritegu ja karistus ei aita seda saavutada, siis tuleb neid hoida minimaalsel tasemel. 16 On selge, et karistamine toob tagajärjed nii süüteo toimepanijale kui ka ühiskonnale, kuid karistamisest tulenev kasu ühiskonnale peaks olema suurem kui kahju. Põhiline eesmärk ei ole mitte aidata või tuua lunastust süüteo toimepanijale, vaid kurjategijat kasutatakse kui tööriista teiste heaolu saavutamiseks. Utilitaristid saavad aru, et ilma kuritegevuseta ühiskonda ei eksisteeri, kuid nad usuvad,et karistamine on vajalik ainult selle jaoks, et hoida ühiskonnas ära suuremat kurjust. 17 Mõistetud karistus on teistele ühiskonnaliikmetele eeskujuks ja näitab, et kriminaalset käitumist karistatakse. Bentham usub, et karistamine süüteo eest, mida võib käsitleda kui üksikjuhtumit, ei ole vajalik, kuna see lisab toimepandud teole juurde rohkem ebavajalikke kannatusi. Sellise loogika järgi ei peaks karistama kuritegusid, mida statistilise tõenäosuse kohaselt üle ühe korra toime ei panda, näiteks tapmine. 18 See aga saadaks ühiskonnale signaali, et sellise teo toimepanemisele reaktsiooni ei järgne, mis ei lähe kokku Benthami vaatega selles osas, et karistamises tulenev kasu ühiskonnale peaks olema suurem kui kahju. Kindlasti tuleb nõustuda Benthami vaadetega sellest, et kuritegevus tuleb hoida minimaalsel tasemel. Kuritegevuse vähendamiseks tuleb tegeleda ennetamisega, kuid isiku karistamine ja temast teistele eeskuju tegemine ei ole autori arvates õige meede. Samuti peaks süüteo toimepanija abistamine olema just see, mille poole püüelda, et tal oleks pärast süüteo toimepanemist võimalik ühiskonda tagasi integreeruda ja edasist tegude toimepanemist vältida. Karistamisest tulenev kasu ühiskonnale on see, kui õigusvastaseid tegusid sooritanud isikud enam edaspidi kuritegusid toime ei pane, mis tähendab, et ühiskond peab töötama selle eesmärgi saavutamise nimel. 16 J.J. Dilulio, lk 235. 17 A. Mallik. Theories of Punishment in the Ethics of Philosophy. Scholarly Research Journal for Humanity Science & English Language, 2014, lk 901. 18 G. Geis. Pioneers in Criminology VII Jeremy Bentham (1748-1832). Journal of Criminal Law and Criminology, vol 46/2, lk 167. Arvutivõrgus: http://scholarlycommons.law.northwestern.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=4361&context=jc lc 02.03.2016 11

1.2. Üld- ja eripreventsioonid 1.2.1. Negatiivne üldpreventsioon A. Feuerbachi karistusõigusfilosoofiast saab rääkida kui mitte lihtsast karistuse ärahoidvast ehk preventiivsest eesmärgist, vaid ühest konkreetsest preventsioonimudelist, nimelt üldpreventsioonist. Anselm Feuerbachi arvates toimub üldpreventsioon psühholoogilise sunni abil. Kurjategija on tegemas süüteo toimepanemise otsust, mille ajal talle avaldavad mõju hulk motiive, millest osa räägib süüteo poolt ja osa vastu. Ühel poolel on motiivid, mis õhutavad süütegu sooritama, näiteks kättemaks, viha, ahnus või häda ning teisel pool on pärssivad motiivid nagu sünnipärane vastumeelsus igasuguse vägivalla vastu või kasvatusega omandatud kalduvus oma kirgi alla suruda. Otsus kujutab endast sel juhul niisuguses motiivide kogumis sisalduvate tõukejõudude koosmõju tulemust. 19 Feuerbachi arvates peab riik olema meedium nende motiivide vahel, mille tõttu on isikutel psühholoogiliselt võimatu seadust rikkuda ja kahju teha. Ainuke võimalus, kuidas riik seda teha saab, on tekkinud motiive ja tundeid mõjutada teiste motiividega. Karistusõigus peab süüteo ärahoidmiseks avaldama mõju süüteo kasuks veel mitte otsustanud isiku motiivide kogumile. Karistusähvarduse kehtestamisega antakse isikule täiendav vastumotiiv ja loodetakse, et ta loobub süüteost teda ähvardava karistuse mõjul. 20 Mitmed teoreetikud usuvad, et riik peab looma kurjuse (karistuse), et inimesed hoiduksid muust kurjusest (kuriteost). Võimalus saada karistada, ennetab süütegude toimepanemist. Sellest järeldub, et mõne kurjategija karistamine annab vajaliku psühholoogilise motiivi kolmandatele osapooltele, mitte panna toime sarnaseid kuritegusid. Tekib küsimus, kas psühholoogiline motiiv on samaaegselt ka õiguslik. Riigi õigus karistada isikut lihtsalt selle pärast, et see toob riigile kasu, tähendab inimese kohtlemist asjana vahendina. Karistuste kohaldamist reguleerib (kriminaal)seadus, mis on üldine ja vajalik. See kohaldub kõigele ning ähvardab karistusega kõike, mis märgitud karistatavaks. Igale süüteole on määratud konkreetne karistus ning igaüks, kes paneb toime antud teo, peab kandma karistust. 21 Tuleb rõhutada, et kui üldpreventsiooni teooriale on palju ette heidetud eelnevalt mainitud inimese vahendina kasutamist, siis Feuerbachi üldpreventiivses teoorias on kesksel kohal just kriminaalseaduses 19 J. Sootak. Karistusõiguse alused, lk 151-152. 20 M.J.F. Tella., F.F Tella. Punishment and Culture: A Right to Punish? Brill Academic Publishers, Inc, 2006, lk. 159-160. 21 M.J.F. Tella., F.F Tella, lk. 159-160. 12

sisalduv karistusähvardus, mis mõjutab potentsiaalset kurjategijat ning hirmutab ta süüteo toimepanemisest eemale. 22 Feuerbach usub, et karistusseadus motiveerib inimesi teisiti käituma ainult teatud tingimustel. Esiteks, seadus peab olema koostatud selliselt, et potentsiaalsele kurjategijale on arusaadav, et tegu, mida ta tahab toime panna, on seadusega hõlmatud. Teiseks, karistusähvardus peab olema väljendatud võimalikult täpselt, et potentsiaalsel kurjategijal on võimalik ennustada, milline karistus teda teo toimepanemisel ähvardab. Kolmandaks, seadus saab motiveerida vaid siis, kui see oli olemas enne, kui tegu toime pandi ning see oli teada ka potentsiaalsele kurjategijale. 23 Tänapäeval ollakse arvamusel, et karistuse üldpreventiivne toime on olemas ja tuvastatav, kuigi preventsioon toetub mitte niivõrd ähvardava karistuse ja saavutava kasu võrdlemisele, kuivõrd riskile saada tabatud. 24 1.2.2. Positiivne üldpreventsioon Negatiivne üldpreventsioon toetub homo oeconomicuse mudelile, mis tähendab, et isik otsustab igas olukorras täpselt nii, nagu talle kasulikum tundub normi järgitakse, kuna see on inimesele soodsaim. Tänapäeval lähtutakse sociologicuse teooriast, mille järgi on normijärgimine omandatud lapse- ja noorukieas. Antud juhul tuleb karistus kõne alla ainult siis, kui sisemine kontrollsüsteem üles ütleb, see tähendab et seda kasutatakse üksnes välise kontrolli äärmusliku abinõuna. 25 Positiivne üldpreventsioon kujutab endast sotsioloogilist ühendteooriat, mis püüab kombineerida nii homo sociologicuse kui ka homo oeconomicuse aspekte. Esimese eelis on, et ta väldib teise ebarealistlikku hoiakut, nagu inimene suudaks igas olukorras käituda ratsionaalselt kalkuleerides. Homo oeconomicuse tugev külg on seevastu, et ta väldib idealistlikku arusaama piiritult vormitavast ja täielikult ühiskonnakorral kohandatavast inimesest. Mõlemad teooriad on sarnased selles osas, et inimesel kujunevad ajapikku omadused, kalduvused ja harjumused, mis tavaliselt suubuvad teatud tegudesse, ilma, et igas käitumissituatsioonis kaalutaks eelseisvate alternatiivide eeliseid ja kahjusid. See tähendab, et 22 J. Sootak. Karistusõiguse alused, lk 152. 23 J. Sootak. Karistusõiguse alused, lk 153. 24 J. Sootak. Karistusõiguse alused, lk 154. 25 J. Sootak. Sanktsiooniõigus. Tallinn: Juura 2007, lk 45 13

normikonformsus tähendab antud juhul mitte ainult olukorrast tulenevat normijärgimist, vaid ka dispositiivset ehk hoiakust tulenevat seotust normiga. 26 Üldpreventsiooni positiivne aspekt seisneb selles, et karistusähvardus ja karistuse kohaldamine mõjuvad õiguskorra tugevust ja toimejõudu ning elanikkonna õiguskuulekust tugevdavalt. Positiivne üldpreventsioon võimaldab anda karistusõigusele otseselt integreeriva, normitugevdava rolli. Positiivset üldpreventsiooni saab käsitada kolmesugusena. Esiteks sotsiaalpedagoogiline õppimisefekt, õiguskuulekuse sisseharjutamine, mille kutsub esile õigusorganite tegevus ning selle teatavaks saamine elanikkonnale. Teiseks usaldusefekt, mis kindlustab kodaniku veendumust, et õigus tõepoolest realiseerub ja et õigusorganid täidavad oma ülesandeid. Viimaseks on rahuldusefekt, mis avaldub üldise õigusteadvuse rahulolus, et õigusrikkumistele reageeritakse ja konflikt saab õiglaselt lahendatud. 27 Positiivsest üldpreventsioonist on eraldunud kaks suunda W. Hassemeri ja G. Jakobsoni suund. Hassemer lähtub sotsiaalse kontrolli teooriast ehk ühiskonna võimest ennast ise reguleerida. Ta mõistab sotsiaalset kontrolli kõikjaleulatuvuse seisukohalt. Võttes aluseks funktsionaalsuse on kriminaalõiguslikud ja sotsiaalsed sanktsioonid ühetaolised mõlemad reageerivad normist kõrvalekaldumisele ja on seega normiga seotud. Hassemer usub, et normirikkumised on vajalikud, kuna ainult seeläbi tuleb norm selgelt esile. Kriminaalõigus kuulub ühe osana samuti sotsiaalse kontrolli alla, erinedes ülejäänust objektide ja vahendite poolest. Kriminaalõigus ei saa oma ülesannet, tegeleda kõige raskemate õigusrikkumisega, täita läbi negatiivse üldpreventsiooni ehk hirmutamisega. Kriminaalõiguse norme ei saa vaadelda kui malakat. Normid peavad hoolitsema meie igapäevaelu selliste aluste kindlustamise eest, ilma milleta ei oleks normaalne elu võimalik. Positiivne üldpreventsioon ei rajane kuritegevusele kalduvate inimeste hirmutamisel, vaid lähtub kõikide arusaamast, et kriminaalõiguslikud normid on vajalikud ja nende kaitsmist tuleb võtta tõsiselt. 28 Jakobs lähtub oma karistusteoorias Niklas Luhmanni süsteemiteooriast. Luhmani süsteemiteooria järgi on iga ühiskond jaotatud erinevateks (alam)süsteemideks, nagu näiteks õigussüsteem või haridussüsteem. Sotsiaalsed süsteemid on struktuuriks ülimalt keerulisele keskkonnale, et anda sellele vähem keerukas ja mõtteline kontekst. Luhmanni teooria koosneb mitmest olulisest elemendist ning teooria tuumelemendiks on kommunikatsioon. Luhmann 26 J. Sootak. Sanktsiooniõigus, lk 45. 27 J. Sootak. Sanktsiooniõigus, lk 47-48. 28 J. Sootak. Uuematest arengutendentsidest karistusteoorias ja kriminaalpoliitikas. Juridica I/2000, lk 6-7 14

usub, et ühiskond toimib ainult tänu kommunikatsioonile. 29 Luhmanni teooria süsteemide omavaheline vastasmõju on määratud normidega. Normide olemasolu on süsteemi olemasolu tarvilik tingimus. Normid tekivad kas ühiskondlikul või õiguslikul tasandil ning norme tugevdab asjaolu, et iga asjaoluline ootab teiselt nende järgimist. 30 Seega on sotsiaalne kooselu võimalik ainult siis, kui kaasinimestelt saab oodata teatud käitumist. 31 Edasi tuleb mõelda, milline on süsteemi reageering, kui norme rikutakse. Esimene võimalus on rikutud normist loobuda. Seda ei saa teha aga kõikide normirikkumiste puhul, kuna peaaegu kõiki ühiskondlikke norme rikutakse ikka ja jälle ning selline reageerimine viiks süsteemi purunemiseni. Teise võimalusena võivad süsteemi üksiksubjektid võimaliku normirikkumisega ette arvestada. Näiteks on inimesed arvestanud, et vargused on sellised rikkumised, mis toimuvad tihti ja seetõttu kasutavad varguste vältimiseks ettevaatusabinõusid. Ka selline reaktsioon ei ole ühiskondlikus tegelikkuses soovitav. Kui tunnustatakse, et selliseid rikkumisi pannakse toime, siis see viib eravägivalla eskaleerumisele ning teiseks võib selline reageerimisviisi üleüldisus viia jällegi süsteemi lagunemiseni, kuna sellisel pinnal ei oleks suhtlemine võimalik. Jakobs ja Luhmann pakuvad välja kolmanda viisi, kuidas normirikkumisele reageerida. Rikkumisi ei kuulutata mitte süsteemi veaks, millega üksiksubjekt peaks arvestama, vaid normi rikkuva subjekti veaks. Kuigi reaalsuses rikutakse norme pidevalt, defineeritakse rikkumised ümber üksiksündmusteks, mis ei kõiguta süsteemi normide olemasolule tuginevat toimimist. Kuritegu ei ole mitte rünne konkreetsele õigushüvele, vaid normivastane õigusrikkumine. 32 Kriminaalõiguslikult tagatud normide rikkumisega tekib indiviidiülene, avalik konflikt. Normirikkuja asetab normi kehtivuse kahtluse alla. Normi kehtivus tuleb garanteerida ja karistus on see sotsiaalne garantii. Jakobs ise ei pea on konspetsiooni empiiriliselt kontrollitavaks. Karistatu või teiste isikute mõjutamine ei ole kriminaalõiguse ülesanne, ehkki see võiks olla soovitav kõrvalmõju. Kriminaalõigusega ei juhita inimeste käitumist vaid kriminaalõiguse ülesanne on täidetud, kui toimub normirikkumise asja menetlus. Ainult väljaastumine normirikkumise vastu kujutab endast ühiskonna muutumatut identiteeti. 33 29 C. Mattheis. The System Theory of Niklas Luhmann and the Constitutionalization of the World Society. Goettingen Journal of International Law, 2012 lk 627-631 30 E. Samson. Kriminaalõiguse üldosa. Tallinn 2000, lk 23 31 J. Sootak. Uuematest arengutendentsidest, lk 8. 32 E. Samson. Kriminaalõiguse üldosa, lk 24. 33 J. Sootak. Uuematest arengutendentsidest, lk 8. 15

1.2.3. Eripreventsioon Eripreventsiooni kohaselt on karistuse eesmärk konkreetse õigusrikkuja selline mõjutamine, mis hoiaks ära uute õigusrikkumiste toimepanemise tema poolt punit, sed ne peccatur. Eripreventiivset teooriat on oma töödes puudutanud Franz Liszt, kelle kohaselt saab süütegusid vältida vaid üksikkurjategija mõjutamisega. Isiku mõjutamiseks on esmaselt vaja teada, miks isik teo toime pani ning teiseks, millised on need riiklikud vahendid, mis sobivad süütegude vältimiseks tulevikus. Eripreventiivse karistusteooria järgi süüteo toimepanemisel esimene samm kurjategija isoleerimine ühiskonnast ehk üldsuse kaitsmine. Teiseks tuleb kurjategijale mõista karistus ning kolmandaks mõjutada kurjategijat nii, et ta uusi kuritegusid enam toime ei paneks. 34 Eripreventiivset karistusteooriat saab üldpreventiivse karistusteooria eeskujul jagada positiivseks ja negatiivseks. Positiivne eripreventsioon on suunatud süüdlase parandamisele ja tema tagasitoomisele ühiskonda. Negatiivne seisneb kurjategija hirmutamises ja kahjustamises. 35 Tänapäeval proovitakse võtta eeskuju positiivsest eripreventsioonist ehk üritatakse süüdlast parandada ja aidata tal ühiskonda tagasi integreeruda. Sedasorti preventsioon on väga sobilik just alaealistele, kelle mõtlemine ja tegudest arusaamine ei ole veel täielikult välja arenenud, mis tähendab, et pärast süüteo toimepanemist on oluline isiku parandamine ja suunamine selles suunas, et ta enam tegusid toime ei paneks. 2. Erisused alaealiste karistamisel 2.1.Alaealine kriminaalõiguse erisubjektina Lapse õiguste konventsiooni artikkel 1 kohaselt määratletakse lapsena alla 18aasta vanust inimest. See on hetkel olemasolev juriidiline parameeter defineerimaks lapse mõistet. Euroopa Liidu seaduste kohaselt ei ole hetkel ühtegi lepingut, kus oleks kirjas täpne definitsioon, mis selgitaks, keda lapse all mõista tuleks. Lapse definitsioon on varieeruv. Näiteks seadus EL kodanike ja nende perekondade vaba liikumise kohta, defineerib lapsi kui otseseid järeltulijaid, kes on alla 21 aasta vanad või on vanematega sõltuvussuhtes. See tähendab, et vaatluse all on 34 J. Sootak. Karistusõiguse alused, lk 156-157. 35 J. Sootak. Karistusõigus. Tallinn: Juura 2010, lk 46. 16

bioloogiline ja majanduslik aspekt. EL direktiiv 94/33/EC, mis sätestab noorte inimeste kaitse tööl, teeb vahet mõistetel nagu noor inimene, termin, mida võib kasutada alla 18 aastaste isikute koht). Samuti termin nagu nooruk ehk isik, kes on vähemalt 15 aastat vana, kuid noorem kui 18 aastat isik, kellel ei ole enam koolikohustust. Viimaseks lapsed, kes on definitsiooni kohaselt alla 15 aastased isikud, kellel on enamikel juhtudel keelatud vastu võtta töökohustusi. Euroopa inimõiguste kohus nõustub konventsioonis märgitud definitsiooniga ning on samuti arvamusel, et lapsena saab määratleda isikut, kes on noorem kui 18 aastat. 36 Käesolevas töös räägib kasutab autor sünonüümidena mõisteid laps ja alaealine, keda tuleb mõlemal juhul mõista kui alla 18 aastast isikut. Karistusseadustiku 32 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik saab teo toimepanemises süüdi olla ainult siis, kui ta on süüvõimeline. KarS 33 kohaselt on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Karistusseadustiku kommentaaride järgi kujutab süüvõime endast isiku võimet teada ühiskonnas kehtivaid norme ja juhtida oma käitumist vastavalt nendele normidele. See tähendab põhimõtteliselt isiku võimet saada aru oma teo ebaõigusest. Seega on eeldused isiku süüvõime tuvastamisel seotud vanuse ja süüdivusega, mis tähendab, et isik peab olema vaimselt terve. Süüdiv isik peab teadma ühiskonnas kehtivaid norme ja juhtima oma käitumist vastavalt nendele normidele. Teine eeldus, milleks on vanusepiir 14 aastat, tuleneb pedagoogikast ja psühholoogiast. Samaaegselt on vanusepiiri asetamine ka mõnevõrra tinglik ja kujutab endast peamiselt õiguspoliitilist otsust. Alla 14 aasta vanust isikut ei ole võimalik süü puudumise tõttu karistada, kuid tema suhtes saab kohaldada kasvatuslikke mõjutusvahendeid alaealise mõjutusvahendite seaduse (edaspidi AMVS) alusel. AMVS 3 sätestab mõjutusvahendid, mida on võimalik alaealisele kohaldada. Nendeks on näiteks hoiatus, sotsiaalporgrammides osalemine, üldkasulik töö ning kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamine. Ka süüvõimelisele alaealisele on võimalik kohaldada mõjutusvahendeid, kui ta karistusest vabastatakse KarS 87 järgi. 37 Autor mainis eelnevalt, et vanusepiiri asetamine on mõnevõrra tinglik ja kujutab endast õiguspoliitilist otsust. Vanusepiir, mis on seatud ühe eeldusena süüvõime tuvastamiseks, on 36 European Union Agency for Fundamental Rights and Council of Europe. Handbook on European law relating to the rights of the child. Luksemburg: Publications Office of the European Union, 2015, lk 18-19. Arvutivõrgus: http://www.echr.coe.int/documents/handbook_rights_child_eng.pdf 05.03.2016. 37 J. Sootak., P. Pikamäe. KarS 33 Karistusseadustik. Komm vlj. Tallinn: Juura 2015. 17

riigiti erinev (vt. Tabel 1). ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 1 kohaselt määratletakse lapsena alla 18-aastast isikut. Konventsiooni artikkel 40 annab konventsiooniga liitunud riikidele vabad käed süüvõime minimaalse ea määratlemisel. Lapse õiguste komitee (edaspidi komitee) andis välja 2007. aastal üldkommentaari, kus täpsustas muuhulgas artikkel 40-s sätestatud minimaalset iga kriminaalse vastuse mõttes. Riikide poolt edastatud aruannete kohaselt oli minimaalne vanusepiir riigiti väga erinev. Madalaim oli 7-8 aastat ning kõrgeim 14 ja 16 aastat. Päris mitmed riigid kasutasid ka kahte minimaalset vanusepiiri. Pekingi reeglite artikkel 4 näeb ette, et minimaalne vanusepiir ei tohi olla seatud liiga madalale, arvestades alaealise emotsionaalset, psüühilist ja intellektuaalset küpsust. Erinevused süüvõimelisuse minimaalse ea osas, tulenevad erinevast ajaloo- ja kultuuritaustast. Tänapäevane lähenemisviis on kaaluda, kas laps suudab moraalselt ja psühholoogiliselt kanda vastutust toimepandud teo eest. See tähendab, et kas laps sai toimepandud teost aru ja kas teda saab selle eest vastutusele võtta. Kui süüvõimelisuse iga on liiga madal või minimaalset iga ei ole seatud, siis muutub lapse vastutusele võtmine mõttetuks. 38 Laps peab oma teost aru saama, et mõistetud karistus talle positiivset mõju saaks avaldada. Võttes arvesse Pekingi reeglites märgitut, soovitas komitee, et riigid ei seaks minimaalset vanusepiiri liiga madalale ning need, kes seda juba teinud, tõstaks vanusepiiri rahvusvaheliselt aktsepteeritud tasemele. Nendest soovitustest järeldub, et kriminaalvastutuse minimaalne iga alaealise puhul ei tohi olla madalam kui 12 aastat. Soovituslik vanusepiir on 14 või 16 aastat, mis tähendab, et karistusseadustikus sätestatud vanusepiir 14 aastat on komitee kohaselt sobilik. Viimasena toob komitee välja asjaolu, et kui alaealise vanus ei ole teada ja ei ole võimalik kindlaks teha, kas ta on vanuse poolest minimaalse vanusepiiri ületanud, ei tohi teda kriminaalvastutusele võtta. 39 Tabel 1. Süüvõimelisuse minimaalne iga riikide võrdluses Riik Vanus Riik Vanus Riik Vanus Andorra 12 Soome 15 Makedoonia 14 Armeenia 14/16* Prantsusmaa 8-10** Malta 9 38 United Nations Standard Minimum Rules for the Administration of Juvenile Justice ( The Beijing Rules ). 29. nov. 1985. Art. 4. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.un.org/documents/ga/res/40/a40r033.htm 07.03.2016 39 Commitee on the Rights of the Child. Convention on the Rights of the Child. General Comment No. 10, 2007, p. 30-35 18

Austria 14 Gruusia 14 Moldova 16 Aserbaižaan 14/16* Saksamaa 14 Monaco 13 Valgevene 16 Kreeka 13 Montenegro 14 Belgia 12 Ungari 12/14* Holland 12 Bosnia ja 14 Island 15 Norra 15 Hertsogoviina Bulgaaria 14 Iirimaa 12 Poola 15/17* Horvaatia 14 Itaalia 14 Portugal 16 Küpros 14 Läti 14 Rumeenia 14 Tšehhi 15 Liechtenstein 14 Vene Föderatsioon 14/16* Taani 15 Leedu 14/16* Rootsi 15 Kuningriik Eesti 14 Luksemburg 16 Šveits 10 Türgi 12 San Marino 12 Sloveenia 14 Ukraina 14/16* Serbia 14 Hispaania 14 Ühendkuningriik 10 Slovakkia 14 Ameerika Ühendriigid Sõltub osariigist*** Argentiina 16 Kanada 12 Mehhiko 12 India 7 Indoneesia 8 Iisrael 12 Jaapan 14 Tai 7 Austraalia 10 * Olenevalt süüteost on minimaalne vanusepiir erinev **Alla 18-aastased isikud, kes saavad oma tegudest aru, vastutavad väärtegude ja pisikuritegude eest. Üldiselt ei ole seatud minimaalset vanusepiiri, kuid üldiselt arvatakse, et alaealine vanuses 8-10 aastat, ei ole süüvõimeline. 13-18 aastaseid saab võtta kriminaalvastutusele ning mõista karistuseks vangistust. 16-18 aastastele võib teatud juhtudel mõista sama rangeid karistusi nagu täiskasvanutele. *** 33-s osariigis ei ole seatud minimaalset vanusepiiri. Ülejäänud osariikides on varieeruv (7-10 aastat). 40 40 Child Rights International Network. Minimum Ages of Criminal Responsibility Around the World. Arvutivõrgus: https://www.crin.org/en/home/ages 05.03.2016. 19

2.2.Noored täiskasvanud Eelnevas alapeatükis andis autor ülevaate erinevates riikides paika pandud minimaalsetest süüvõime vanustest, alates millest võib last süüteo toimepanemises süüdi tunnistada. Kuid küsimus sellest, milline peaks olema vanuse ülempiir, mil isikut koheldakse eritingimustel, on samuti aktuaalne. Palju on arutletud vanuse ülempiiri tõstmise üle 18 aastase pealt 20 aasta peale. Kriminoloogiliste arusaamade kohaselt võtab areng lapsest täiskasvanuks aega kauem kui 18 aastat. Viimase 50-ne aasta jooksul on elu erinevad etapid, mille all on mõeldud hariduse saamist, töö leidmist ja pere loomist, läbitud ajaks, mil isik on üle 20-ne aastane. Täiskasvanuks saamine ning täiskasvanu ellu sisse elamine, tekitab paljudele noortele inimestele psühholoogilisi kriise ning raskusi, mis paljudel juhtudel saadavad neid kuni 20-ndate keskpaigani. Veel enam, uued neuroloogilised uuringud näitavad, et küpsus ning psühholoogilised ja sotsiaalsed oskused on lõplikult arenenud alles ajaks, mil isik on 30-ne aastane. Arvestades eelnevat oleks õigustatud alaealistele suunatud eritingimuste laiendamine ning vanuse tõstmine 21 või isegi 24 aasta peale. 41 Üha kasvav on riikide arv, kus nö noorte täiskasvanute karistamiseks on loodud eraldi regulatsioonid, milles sisalduvad sanktsioonid on peamiselt kasvatusliku iseloomuga. Saksamaal kohaldatakse alaealistele mõeldud regulatsioone rohkem kui 90 % ulatuses ka noorte täiskasvanute puhul, kes panid toime raske kuriteo. Teistes riikides on selline karistamine pigem erand. Saksamaal on noorte täiskasvanute karistamise jurisdiktsioon alaealiste kohtul vastupidistel teistele riikidele, kus jurisdiktsioon on kriminaalkohtul, kellel on võimalus kohaldada teatud osa alaealistele suunatud meetmetest (näiteks võttis sellise võimaluse 1960. aastal kasutusele Jugoslaavia). 1998. aastal andis Horvaatia jurisdiktsiooni noorte täiskasvanute karistamiseks üle alaealiste kohtule. Sama tegi ka Austria 2001. aastal. Noorte täiskasvanute karistamine täiskasvanutele mõeldud regulatsiooni raamides ei tähenda, et neid ei saaks praktikas kohelda nagu alaealisi. Hollandi kriminaalõigus sätestab mitmesugused alternatiivsed karistused, mis on kasvatusliku või rehabiliteeriva mõjuga (näiteks ühiskondlik töö). 42 41 F. Dünkel. Juvenile Justice Systems in Europe Reform developments between justice, welfare and new punitiveness. Kriminologijos Studijos I/2014, lk 47. 42 F. Dünkel. Juvenile Justice Systems, lk 47. 20

Autori hinnangul tuleks ka Eestis kaaluda ülempiiri tõstmist, mis lubaks alaealiste kohta käivaid erisusi kohaldada kuni 21-aastastele noortele. Hüpoteetiline olukord: süüteo on toime pannud grupp noori, kes on vanuses 17-19-aastat. Üks osa neist on seaduse järgi täiskasvanud ning neile mingeid eritingimusi ei ole, kuid teine osa 17-aastased kuuluvad suurema kaitse alla. Asjaolu, et noor on saanud 18-aastaseks, ei tähenda, et ta suudab oma tegude eest vastutada. Hinnata tuleks pigem noore arengutaset, kui numbrilist vanust. Vahemärkusena toob autor välja, et Eestis lõpetavad gümnaasiumi 19-aastased noored, kes pärast kooli lõppu alles alustavad oma iseseivat elu. Sellises vanuses noori peaks õigusvastase käitumise puhul püüdma samuti mõjutada, mitte karistada. 2.3.Alaealiste kuritegevust soodustavad riskifaktorid Alaealiste õigusrikkumiste põhjuseid on väga palju uuritud ning on leitud, et ühest vastust antud küsimusele ei olegi, küll aga võib õigusrikkumiste toimepanemist soodustada mitu riskifaktorit. Riskifaktorid võib jagada kolme suurde kategooriasse, milleks on individuaalsed karakteristikud, sotsiaalsed faktorid ning kogukonnaga seotud riskifaktorid. 43 Individuaalsete karakterisikute alla kuuluvad psühholoogilised, käitumuslikud ja vaimse tervisega seotud omadused. Näiteks arvatakse, et lapse agressiivsus enne lapse 13-aastaseks saamist on üks omadus, mis aitab ennustada lapse õigusvastast käitumist tulevikus. 44 Usutakse ka, et hälbiv käitumine esineb eelkõige neil isikutel, kelle enesekontrolli tase on madal. Isikud, kellel on kõrge enesekontrolli tase, suudavad vastu panna kohestele naudinguvõimalustele, mis seonduvad kuritegeliku käitumisega. Küll, aga madal enesekontroll koosmõjus võimalustega süütegusid toime panna, annab tulemuseks kuritegeliku käitumise. 45 Samuti on leitud, et on olemas seos lapse õigusvastase käitumise ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirete, keskendumisraskuste, impulsiivsuse ning liigseid riske võtva käitumise 43 M. Shader. Risk Factors for Delinquency: An Overview. Office of Juvenile Justice and Delinquency Prevention. Sine loco, sine anno, lk 1-5. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.ncjrs.gov/pdffiles1/ojjdp/frd030127.pdf 13.04.2016. 44 R.E, Tremblay., D. LeMarquand. Individual risk and protective factors Child Delinquents: Development, Intervention, and Service needs. Thousand Oaks: SAGE Publications 2012, lk 141. 45 A. Markina., B. Žarkovski. Laste hälbiv käitumine Eestis. Kriminaalpoliitika uuringud. Tallinn: Justiitsministeerium 2014, lk 70. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/l aste_kaitumise_uuring_2014.pdf 14.04.2016. 21

vahel. 46 Probleemid koolis ja õpiraskused võivad samuti viia õigusvastase käitumiseni. Lapsed, kellel on alg- ja põhikoolis õppides madal õppeedukus, kes ei keskendu õppimisele ja kellel puuduvad eeskujud, kes motiveeriks neid õppima, on suuremas ohus kuritegelikule teele sattumisel. 47 Sekkumiste efektiivsed uuringud näitavad, et akadeemilise edukuse parandamine toimub samaaegselt koos õigusvastase käitumise vähendamisega. Seos madala akadeemilise edukuse ning õigusvastase käitumisega kehtib nii poiste kui ka tüdrukute puhul. Anna Markina ja Beata Žarkovski poolt 2014. aastal läbiviidud laste hälbiva käitumise uuringust selgub, et mida paremini laps koolis edasi jõuab, seda väiksem on tema puhul õigusrikkumise toimepanemise tõenäosus. Õigusrikkumiste toimepanemise riski ei suurenda ega vähenda asjaolu, et laps on klassikursust kordama jäänud. Samuti ei erine õigusrikkumiste tõimepanemine lastel, kes kavatsevad akadeemilist karjääri jätkata, neist lastest, kes kavatsevad pärast põhikooli lõpetamist minna kutsekooli või otsida endale töö. 48 Sotsiaalste riskifaktoritena soovib autor esimesena välja tuua perekonnaga seotud riskitegurid, milleks on: pereliikmed, kellele endale on omane kriminaalne või antisotsiaalne käitumine; suur perekond (viis ja rohkem last perekonnas); lapse kasvatuse ebaadekvaatsed meetodid, nagu nõrk järelevalve, nõrk distsipliin, külmad suhted ning lapse eiramine; vanema vähene kaasatus lapse ellu; lapse seksuaalne või füüsiline ärakasutamine või lapse hooletusse jätmine; konflikt vanemate vahel või lõhutud perekonnad; muud perekonnaga seotud faktorid, nt vanemate noor iga, alkoholi- või narkosõltuvus, stress või depressioon 49 46 J.D. Coie., N.F. Watt., S.G. West., J.D. Hawkins jt. The science of prevention: A conceptual framework and some directions for national research program. American Psychologist vol 48/10 1993, lk 1016. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.researchgate.net/publication/14942167_the_science_of_prevention_a_concept ual_framework_and_some_directions_for_a_national_research_program 14.04.2016. 47 T.L. Herrenkohl., J.D. Hawkins., I. Chung jt. School and community risk factors and interventions Child Delinquents: Development, Intervention and Service Needs. Thousand Oaks: SAGE Publications 2012, lk 223. 48 A. Markina., B. Žarkovski, lk 56. 49 A. Markina., B. Žarkovski, lk 37. 22

Sotsiaalse kontrolli teooria alusel saab eeldada, et vanematepoolne range kontroll ja kokkukuuluvus perekonnaga vähendab laste delikventset käitumist. Negatiivsed tingimused perekonnas kombineerituna lapse haavatusega viivad sageli püsiva kriminaalsuseni. On leitud, et seosed perekondlike sidemete ja delikventsuse vahel on dünaamilised, sõltudes indiviidi vanusest. See tähendab, et lapsepõlves ja noorukieas kontrollivad lapse delikventset käitumist perekond ja kool, siis noores täiskasvanueas tekivad uued suhtevõrgustikud, mis vähendavad perekonna sellesuunalist mõju. 50 Sotsiaalsete riskifaktorite hulka kuuluvad ka elustiili ja sõpradega seotud tegurid. Mitmed uuringud on leidnud, et kui lapse suhtlusringkond koosneb isikutest, kes panevad toime õigusrikkumisi, siis mõjutab see ka lapse käitumist. Eriti tugevalt mõjutab see 12-14aastasteid noori. 51 Faktorid nagu sõprade õigusvastane käitumine, õigusvastase käitumise heakskiit sõprade poolt ning sõprade poolne surve õigusvastaseks käitumiseks, mõjutavad kõik lapse õigusvastast käitumist. 52 Vastupidiselt, lapse läbikäimine selliste sõpradega, kes ei kiida õigusvastast käitumist heaks, võib ära hoida lapse vägivaldse käitumise tulevikus. Sõprade mõju lapsele on väga suur ja see on eriliselt võimendatud siis, kui lapse ja vanemate omavahelised suhted on külmad ning last peres eiratakse. 53 Lapse suhtlemine delikventse grupiga mitte ainult ei mõjuta lapse enda käitumist, vaid ka grupis süütegude toimepanemine on väga tavapärane fenomen noorte seas. 54 Ka Markina ja Žarkovski uuringu tulemused kinnitasid, et sõbrad avaldavad mõju lapse käitumisele. Uuringu kohaselt on õigusrikkumiste toimepanemise riskifaktoriteks vaba aja veetmine suurema sõprade grupiga, delikventse grupi 50 A. Markina., J. Saar. Alaealiste hälbekäitumine Eestis, Tšehhis ja Ungaris: rahvusvaheline self-report-meetodil tehtud delinkventsuse uuring (ISRD-2). Juridica VII/2009, lk 467. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.juridica.ee/get_doc.php?id=1457 13.04.2016. 51 M.W. Lipsey., J.H. Derzon. Predictors of violent or serious delnquency in adolescence and early adulthood: A synthesis of longitudinal research. Serious and Violent Juvenile Offenders: Risk Factors and Succesful Interventions. Thousand Oaks: SAGE Publications 1998, lk 98. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.researchgate.net/publication/224049104_predictors_of_serious_delinquency_in_ adolescence_and_early_adulthood_a_synthesis_of_longitudinal_research 13.04.2016. 52 J. McCord., C.S. Widom., N.A. Crowell. Juvenile Crime, Juvenile Justice. Panel on Juvenile Crime: Prevention, Treatment and Control. Washington DC: National Academy Press 2001, lk 80. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.nap.edu/read/9747/chapter/1 13.04.2016. 53 M. Shader, lk 6. 54 J. McCord., C.S. Widom., N.A. Crowell, lk 81. 23

liikmeks olemine, sõprade olemasolu, kes tarvitavad narkootikume, panevad toime poevargusi või on kellelegi kehavigastusi tekitanud. 55 Viimase kategooria moodustavad kogukonnaga seotud riskifaktorid. Kogukond avaldab mõju õigusvastasele käitumisele kahel viisil. Esiteks, kogukonna kontekst on lapse arengu ning moraalinormide kujundamisel oluline tegur. Sotsiaalselt disorganiseeritud, mittetoimivad kogukonnad ei võimalda pro-sotsiaalsete hoiakute edasiandmist. Samuti ei toimi sellised kogukonnad sotsiaalse kontrolli institutsioonina. Teiseks, kogukonna kontekst võib tõsta õigusrikkumiste toimepanemise ja ohvristumise riski, pakkudes soodustavat keskkonda, milles õigusvastane käitumine aset leiab. 56 Laste õigusvastast käitumist soosivad ka kooli eeskirjad, mis lubavad jätta last klassi kordama, kui ta ei täida õppeaasta lõpuks ettenähtud mahtu. Lapse nö istuma jätmine võib tunduda hea meetod tema edasise õppeedukuse parandamiseks, kuid mitmesugused uuringud selle kohta näitavad, et paremat efekti avaldab lapsele tema lubamine järgmisesse klassi. Klassi kordama jäämine on lapsele väga negatiivne ja stressirohke kogemus. Lastel, kes on jäetud klassi kordama, on võrreldes teiste lastega negatiivsem hoiak kooli suhtes ja neil tekib õpitud abituse seisund. Nad süüdistavad ennast oma ebaõnnestumistes ja näitavad välja vähesel määral vastuhakku. 57 Autori hinnangul on kokkuvõtvalt kõik alaealise õigusrikkumist soosivad riskitegurid seotud alaealisele tähelepanu osutamisega ja tema vajaduste arvestamisega. Kõik saab alguse lapse suhetest perekonna ja lähedastega. Äärmiselt oluline on perekonna tugev roll lapse elus. Ükskõik millisel tasandil lapsega tegeledes peaks olema märksõnadeks lapse kuulamine ja tema vajaduste väljaselgitamine. Tuues näite kooli kohta, siis olukorras, mil on oht, et laps võib jääda klassi kordama ja ta ei suuda kooli poolt ettenähtud mahtu täita, siis tuleb välja selgitada, mis on need põhjused. Põhjustega tuleb tegeleda nii perekonna- kui ka koolikeskselt. Klassi kordama jäänud õpilasest võib saada koolis teiste õpilaste jaoks nö halb laps, kes ei pinguta piisavalt või ei ole piisavalt võimekas, et klassi läbida. Selline suhtumine avaldab negatiivset mõju lapse enesehinnangule ning võib temas tekitada trotsi kooli ja edasise õppimise suhtes. 55 A. Markina., B. Žarkovski, lk 68. 56 A. Markina., B. Žarkovski, lk 71. 57 J. McCord., C.S. Widom., N.A. Crowell, lk 84. 24