Eesti Kunstiakadeemia Vabade kunstide teaduskond Maali õppetool Liisa Jugapuu KÕNE Magistritöö Juhendaja: Vano Allsalu Tallinn 2017

Eesti Kunstiakadeemia Vabade kunstide teaduskond Maali õppetool Liisa Jugapuu KÕNE Juhendaja: Vano Allsalu Tallinn 2017

Autorideklaratsioon Kinnitan, et: 1) käesolev magistritöö on minu isikliku töö tulemus, seda ei ole kellegi teise poolt varem (kaitsmisele) esitatud; 2) kõik magistritöö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd (teosed), olulised seisukohad ja mistahes muudest allikatest pärinevad andmed on magistritöös nõuetekohaselt viidatud; 3) luban Eesti Kunstiakadeemial avaldada oma magistritöö repositooriumis, kus see muutub üldusele kättesaadavaks interneti vahendusel. Ülaltoodust lähtudes selgitan, et: - käesoleva magistritöö koostamise ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste loomisega seotud isiklikud autoriõigused kuuluvad minule kui magistritöö autorile ja magistritööga varalisi õigusi käsutatakse vastavalt Eesti Kunstiakadeemias kehtivale korrale; - kuivõrd repositooriumis avaldatud magistritööga on võimalik tutvuda piiramatul isikute ringil, eeldan, et minu magistritööga tutvuja järgib seadusi, muid õigusaktide ja häid tavasid heas usus, ausalt ja teiste isikute õigusi austavalt ning hoolivalt. Keelatud on käesoleva magistritöö ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste kopeerimine, plagieerimine ning mistahes muu autoriõigusi rikkuv kasutamine....... 2017. a.... magistritöö autori nimi ja allkiri Töö vastab magistritööle esitatud nõuetele :...... 2017.a.... magistritöö juhendaja allkiri, akadeemiline või teaduskraad

SISUKORD SISSEJUHATUS... 3 1. ABSTRAKTSE MÕISTMISE JA KOGEMISE VÕIMALUSI KAASAEGSES MAALIS... 5 1.1 Abstraktse kunsti mõistest... 5 1.2 Kaasaegse abstraktse kunsti mõistmise küsimusi... 6 2. EESTI KAASAEGSETE MAALIKUNSTNIKE NÄGEMUS ABSTRAKTSEST KÄSITUSVIISIST OMA LOOMINGUS... 9 2.1 Mina kui kunstnik: arengust, motivatsioonist ja eesmärkidest... 9 2.2 Loominguline protsess... 17 3. KOKKUVÕTE... 25 4. SUMMARY... 27 5. LOOMINGULISE PROJEKTI DOKUMENTATSIOON... 29 6. ALLIKAD... 39 7. CURRICULUM VITAE... 40 LISA 1 intervjuu Mihkel Ilusaga... 43 LISA 2 intervjuu Vano Allsaluga... 47 LISA 3 intervjuu Mart Vainrega... 53 LISA 4 intervjuu Jaan Elkeniga... 57 2

SISSEJUHATUS Mina olen see, kes peab otsustama milline peaks teos lõpuks välja nägema (maalide loomine sisaldab suurel hulgal jah ja ei otsuseid, kus kõige lõpus tuleb teha jah otsus). (Richter, 2013) eesmärgiks on vaadelda ja analüüsida enda meetodit/lähenemist kunstnikuna loomingulise projekti (näitus Kõne ) põhjal, kasutades võrdlusmaterjalina läbi viidud intervjuusid abstraktse, mittekujutava maalikäsitlusega suhestuvate Eesti kunstnikega. Millest tulenevalt koosneb magistritöö kahest osast: kirjalikust ja praktilisest. Kirjalikus osas toetun kaasaegse abstraktse maalikunsti käsitlustele erialases kirjanduses. Uurimuslikus osas viin läbi intervjuud, millega toon enda seisukohtade kõrvale võrdluseks nelja Eestis tegutseva, abstraktset/mittekujutavat käsitusviisi vähemal või rohkemal määral rakendava kunstniku Mihkel Ilusa, Vano Allsalu, Mart Vainre ja Jaan Elkeni vastused küsimustele, mida antud magistritöös oluliseks pean. Teoreetiline osa on eelkõige abistavaks peegelduseks minu enese meetodi/lähenemise kirjeldamisel. Praktiline osa koosneb maaliseeriast, mille ainest olen kogunud iseendast, ehk mis on minu sisekõne visuaalne väljendus, tuues vaatajani need mõtted, tundmused ja olukorrad, läbi mille need maalid sündisid. Siinkohal pean oluliseks teoreetilise ja praktilise osa omavahelist seost. Mõlemad põhinevad protsessi kui sellise uurimisel. Abstraktse lähenemiseni oma loomingus olen jõudnud läbi praktika ja katsetuste, mis on andnud ja annab senini mulle teatavat moodi vabaduse. Siiski püüan abstraktse väljendusviisi kõrval leida teatavat fookust ka kujutamise ja figuratiivsuse küsimustes. Olen hetkel liikuvas faasis, kus leian huvitava olevat iseenese ja enese kui indiviidi arengu. See võib küll banaalsena kõlada, kuid püüan kompida enda piire, et leida koht, kus oleks hea ja turvaline, kuid mis samas ei pruugi kohale jõudes olla see mida otsinud olen. Hetkel näen olulisena vaadelda enese tegevust kui protsessi, mistõttu ei keskendu ma ka oma praeguses loomingus nii väga sellele, mis minu ümber toimub, vaid sellele mis minu sees toimub. Samas on minu, kui kunstniku, sooviks lõppkokkuvõttes olla oma loominguga 3

suhtes vaatajaga, millele viitab minu näituse ja magistritöö pealkiri Kõne, kus keskendun näituse kontekstis dialoogi mõistele. Näitust sissejuhatav tekst on järgmine: Las ma ütlen sulle, kuidas mina seda näen. Sa annad endast seda, mida mina ei taha vastu võtta, ja samal ajal ei anna ma sulle vastu ka seda, mida sina tahaksid vastu võtta see olengi mina ja see on kõne minule. Teadlikult. See on vestlus iseendaga endast. Filosoof Martin Buber toob välja kolm dialoogi vormi: tõeline dialoog - kahekõnelus, mis võib väljenduda nii sõnades kui ka vaikimises; tehniline dialoog, mis tuleneb üksteisest objektiivse arusaamise vajadusest; dialoogiks maskeeritud monoloog, mille eesmärgiks on edevuse rahuldamine ja enesekindluse suurendamine. (Buber, 2017.) (Näitus on eksponeeritud ARS-i maja projektiruumis 16.-20.mai 2017) 4

1. ABSTRAKTSE MÕISTMISE JA KOGEMISE VÕIMALUSI KAASAEGSES MAALIS Abstraktse maali lugemine läbi kaasaegse abstraktse maalikunsti minu magistritöös keskendub küsimuste püstitamisele, mitte õigete või valede vastuste leidmisele. Esimeses osas seletan lahti abstraktsuse mõistet üldisemalt ja teises osas tuginen antud teema kirjeldamisel mind inspireerinud raamatule On not knowing how artists think. 1.1 Abstraktse kunsti mõistest Abstraktne kunst on kunst, mis ei püüa esitada visuaalse reaalsuse täpset kujutust, vaid kasutab selle asemel oma eesmärgi saavutamiseks vorme, värve ja kujundeid. (Tate, 2017.) Abstraheerima tähendab eseme või nähtuse mõnd tunnust mõtteliselt eraldama ja üldistama. Abstraktne on aga midagi mõttelist, meeltega tajumatut, mittekorrektset. Vastand korrektsele. (Erelt T., Leemets T., Mäearu S., Raadik M., 2006) Abstraktne kunst ei jäljenda ega viita otseselt objektide ilmnemisele maailmas. (Little, 2004) Väljend abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio, mis tähendab eraldamist. Sellist kujutamisviisi maalikunstis ja skulptuuris, samuti graafikas võib nimetada ka nonfiguratiivseks kunstiks. Pilt on abstraktne siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ega eset meid ümbritsevast keskkonnast - see tähendab, kui vaataja ise mitte midagi aru ei saa sellest, mida kunstnik on kujutanud ega oska kuidagi ära arvata, mis ta küll selle pildi pealkirjaks pannud on. Pildipinna moodustavad mingis rütmis jooned ja värvilaigud. Need võivad olla kas vabalt voogava vormiga või korrektselt geomeetrilises rütmis. Täpsemalt kasutatakse mõistet "abstraktne kunst" siis, kui kunstnik siiski on alustanud oma pildi loomist reaalsusest, aga tööprotsessis realistlikust kompositsioonist niivõrd kaugenenud, et seda pole enam võimalik ära tunda. Sel juhul on maali vormid tegelikkusest abstraheeritud. Teise mõistena kasutatakse väljendit "nonfiguratiivne kunst" - seda siis, kui kunstnik pole oma teost luues mingit objekti, elusolendit ega eset silmas pidanud ning on lihtsalt joonte ja värvilaikude rütmist maali koostanud. Tavaväljendina on 5

siiski mõlema suuna osas kasutusel "abstraktne kunst" ja sõna "abstraktne" esineb ka paljude alavoolude nimedes. (kunstikeskus.ee, 2017.) 1.2 Kaasaegse abstraktse kunsti mõistmise küsimusi Kunstnikud loovad alati midagi teadmata kuidas lõpptulemus välja kujuneb. Mõned meetodid mida kunstnikud kasutavad oma loominguprotsessis või kuidas töötavad välja probleeme võivad olla objektiivsed ja ratsionaalsusele tuginevad, mida praktikas iseloomustab tehtava läbimõtlemine. (Fisher, Fortnum, 2013.) Raamatus Teadmata kuidas kunstnik mõtleb uuritakse kaasaegsete kunstnike meetodeid mis põhinevad pigem instinktiivsele ja irratsionaalsele, sisetundelisusele kui võrd mõistuspärasele tegevusele. (Sama, 2013.) Elizabeth Fisheri vestlus Briti kunstniku Phyllida Barlowiga teemal Tundmatud võõrkehad. Sissejuhatuses mainib kunstnik oma hoiakut kunstisse põhinedes Gabriel Josipovici raamatus tsiteeritud Joseph Koerneri (Saksa kunstiajaloolane) mõtisklusele, kus kunstnik toob välja tsitaadist olulisema nagu: vastupidiselt selle üksluise ja tüütu mõtte asemel, et kunst küsib küsimusi on Joseph Korner selle ümbermõtestanud ja läheneb samale teemale teisest küljest: siin on vastus, mine ja otsi küsimus. Viimast mõtet ka Phyllida Barlow oma kunstis (foto 1) paistab järgivat. (Sama, 2013.) 6

Foto 1. SCREE STAGE, Phyllida Barlow Inervjuus palus Fisher Phyllidal kirjeldada loomeprotsessis endale antud ülesannet, mida Barlow ei pidanud aga üldsegi oluliseks käivitamaks loomeprotsessi kui sellist, põhiline oli kogemus. Tsiteerides Barlowd, siis ma tahan saada kogemust mis oleks praegusele hetkele võimalikult lähedal, mis eemaldaks kõik hinnangud, nagu mulle ei meeldi see, mulle meeldib see, see näeb välja nagu see või see, see on see jne.. (Sama, 2013.) Järgmiseks küsiti kunstnikult lõpetatud kunstiteose kohta ehk millal ta saab rääkida lõpetatud kunstiteosest. Barlow oma loomingu juures kirjeldas seda järgmiselt: on ainult mõned kunstiteosed mille juures tunnen enesekindlust, et kuulutada see täielikult lõpetatuks. Ja kui need on lõpetatuks kuulutatud, siis sellest hetkes ma tunnen, et need tööd hakkavad mulle üha vähem meeldima. (Sama, 2013.) Samuti pidi Barlow vastama küsimusele loomise ja mõtlemise omavahelise suhte kohta. Siinkohal tugines kunstnik oma vastuses vestlusele Cathy de Monchauxiga, kus viimane ütles, et: mõned inimesed loovad ja siis mõtlevad, ja mõned inimesed mõtlevad ja siis loovad, peale mida esitas Cathy väljakutse teha mõlemat versiooni samal ajal korraga, mida Barlow arvas olevat lihtne viis öelda, et: misiganes sa teed sa lõpetad sellega, et sa mõtled selle peale. (Sama, 2013.) 7

Konkreetne raamat käsitleb mitte nii väga kunstiteost, kui et kunstiteose kunstnikku, mistõttu leian see olevat oluline välja tuua toetava, sissejuhatava materjalina oma magistritöö uurimusliku osa kõrvale. 8

2. EESTI KAASAEGSETE MAALIKUNSTNIKE NÄGEMUS ABSTRAKTSEST KÄSITUSVIISIST OMA LOOMINGUS Uurimuslikus osas pöördusin nelja Eestis aktiivselt tegutseva maalikunstniku: Mihkel Ilusa, Mart Vainre, Vano Allsalu ja Jaan Elkeni poole, kes oma loomingus käsitlevad teemasid rohkemal või vähemal määral abstraktselt või mittekujutavalt, eesmärgiga tuua võrdluseks sarnase käsitusviisiga kunstnike loomeprotsessi enda loomeprotsessi kõrvale. 2.1 Mina kui kunstnik: arengust, motivatsioonist ja eesmärkidest Oma loominguprotsessis tegelen abstraktse maalikunstiga, milles olen enamasti kindlaks jäänud kindlaks lõuendile, kuid tulenevalt ideest teostanud end ka video, skulptuuri, installatsiooni näol, mille läbivaks jooneks on taas värv, mida kasutan kuuldavaks tegemisel vahendina samamoodi, nagu rääkides häält. Seoses abstraktse, mittekujutava lähenemisviisiga, töötan just läbi selle, kuna leian, et see on kõige ausam hetkelise, praeguse olukorra ülekanne. Siinkohal on keeruline rääkida abstraktsest lähenemisviisist samamoodi juba olnud tööde põhjal või tuleviku kontekstis, kuna praeguses loomingulises protsessis pean oluliseks just seda hetke iseeneses, mis on oma olemuselt aga pidevalt muutuv ja liikuv. Kirjeldades oma loominguprotsessi lühidalt, siis koosneb see kolmest etapist, esimese osa sellest moodustab alateadvus, teise osa tunne ja kolmanda osa tunde teadlik defineerimine ehk teadvus. Kokkuvõtlikult nimetan eelnevat sisekõneks, mida oma praeguses loomingus ja ka selles kirjatöös püüan verbaalselt enda jaoks avada. Oma enda kunstnikupositsiooni ja loomingulise praktika (maali)kunsti alal (sealhulgas seoses abstraktsusega) toon esmalt võrdluseks visuaalkunstniku Mihkel Ilusa, kelle põhifookuseks on maali laiendatud väli. Oma loomingus töötab ta suuremõõtmelise installatsiooniga, milles maaliline lähenemine omab keskset rolli. M. Ilusa praktika oluline osa on ka kaasaegse näitusekultuuri ja -etenduskunsti põimumine. Viimasel ajal tegeleb ta peamiselt objektse kunsti erinevuste uurimisega black box ja white cube tingimustes. Seoses abstraktsusega leiab ta olevat sellest keeruline kõnelda, abstraktsust kui sellist peab ta väga intiimseks alaks, mis ka varem ja jätkuvalt on olnud tema praktikas väga olulisel, kui mitte öelda kesksel kohal. Viimasel ajal on ta erinevatel põhjustel selle tähtsuses kahtlema hakanud. Igatahes on abstraktsuse eelistamine kujutamisele pakkunud Mihklile 9

õpingute ajal meeletut sisemist vabadust ja ka tõukejõudu installatiivse kunsti suunas. Oma loominguprotsessis iseloomustab ta abstraktset käsitusviisi järgmiselt: See on ehk koordinaatide ja maamärkide süsteem, mis mind on sisuliselt alati maaliga sidunud, kui olen sellest meediumist vormiliselt juba üsna kaugel ära käinud (LISA 1). Vano Allsalu aga läheneb oma loomingulisele praktikale ja kunstnikupositsiooni määratlemisele maalikunsti alal enesekaemusliku eksperimendi kaudu, mille omavahelises seoses peab ta oluliseks taasavastada olnut, tõlgendada ja ümber mõtestada varem kogetut ja tehtut. Oma ainest ammutab ta enesest ja ümbritsevast, üldisest voolust. Mäng värvide ja vormidega on siin pigem vahendiks kui eesmärgiks. Kõige kompaktsema kokkuvõtte, millele tänagi võib Allsalu alla kirjutada, on tema isikunäituse Motiiv (2014, Draakoni galerii) pressiteatest: Vano Allsalu mitmekülgse ning jõulise värvikeelega peamiselt abstraktsed tööd kompavad riivamisi ka figuraalsust. Allsalu teoste teemadering on ulatunud loodusstiihiatest mütoloogiliste konstruktsioonide ning meeleseisunditeni, puudutades seejuures nii intiimselt isiklikku kui ka tõlgendusi kultuurilisel ja sotsiaalsel väljal toimuvast. Oma viimaste aastate loomingus käsitleb kunstnik peamiselt kujutamise ja mittekujutamise piiride ning tähenduse tekkimisega seotud küsimusi (LISA 2). Mart Vainre, kes oma praktikas tegeleb mitte nii otseselt mittekujutava, abstraktse kunstiga ning määratleb enda suhet seesuguse käsitusviisiga pigem probleemseks, mis on tema jaoks pigem vaheldus ja eksirännak. Oma loomingulises praktikas tahab ta välja tuua kujutise vastuolulisust, mis on üheaegselt nii isikustatud kui ka mitte. Samuti näidata subjektiivse ja objektiivse kokkupõrget, mille tingivad maali individuaalsus ja käsitöölisus ning selle subjektiivsusega lahus seisva vaataja pilku foto läbi. Seda kontrasti esile tõstes soovib kunstnik tähelepanu pöörata individuaalsusele keskkonnas, mis on üha enam suunatud avalikule vaatemängule. M.Vainre nimetab ennast pigem mõtlevaks kui tunnetele põhinevaks ja meeleliseks inimeseks. Mistõttu tundub talle, et abstraktne kunst võib just seetõttu talle võõraks ja arusaamatuks jääda. Omal moel fännab ta seda olukorda. Säärane puhas visuaal on võõras, huvitav ja eksootiline. Inimlikult on ta lummatud teistsugususest, kuid elu on näidanud, et ta ise ei kinnitu selle külge kuigi kauaks. Peale mida pöördub ta tagasi teadvustatud, mõtestatud visuaali juurde, mis teda ennast sättumuse tõttu rohkematel tasanditel käivitab (LISA 3). 10

Maalikunstnik Jaan Elkeni isikunäituse Tagasi hüperreaalsusesse 2.Tallinna Kunstihoone galerii (13.06.2014-06.07.2014) eessõnas väidab ta, et tema looming jaguneb pealiskaudsel lahterdamisel kaheks: hüperrealistlik ja valdavalt abstraktsena käsitletav loomeperiood. Tegelikult on ta arhitektile omaselt olnud alati sihikindel realist. Arhitektiks õppinuna on ta paratamatult sõltuv reaalainetest ning reaalsustajust. Ta ei tegutse kunagi muinasjututegelase Peeter Paani moodi «eikunagimaal». J.Elkeni maa on «kunagimaa». Ning samuti ammutab ta inspiratsiooni inimesest kui sellisest, kes on J.Elkeni jaoks saladus, sest kaudselt on tema tööd inspireeritud inimeste kätetööst. Ta mainib küll, et virtuaalreaalsus on ka tähtis, kuid ehk on siin tegemist hoopis tõlgendava kultuurantropoloogiaga, mis käsitleb tehnikaprogressi kui antropoloogilist probleemi. Niisiis J.Elken kui antropoloog, omalaadne Clifford Geertzi või Claude Levi-Straussi töö jätkaja, müüdiuurija ja keeleteadlane lõuendil (LISA 4). Rääkides minu kui kunstniku arengust ja sellest kuidas ma olen jõudnud oma praeguse praktikani, siis Eesti Kunstiakadeemiasse astudes lähenesin algselt oma enda loomingusse väga figuratiivselt, olgugi et ma antud viisil eriti maalida ei osanud, olin siiski valmis pigem seda poolt endas arendama, rohkem kui abstraktset. Viimasest ei arvanud ma suurt midagi, mis muutus ühe kunstipraktika jooksul, kui koolitöö raames tuli maalida viisil, milles tunneme ennast kõige ebamugavamalt. Mina valisin selleks abstraktse käsitusviisi, peale mida hakkas mulle seesugune lähenemine üha rohkem huvi pakkuma. Kuni 2015.-nda aastani nimetan oma töid katsetusteks, eneseotsinguteks maalis, kus ekslesin figuratiivse ja abstraktse maali vahepealsel alal. Alates oma esimesest isikunäitusest aastal 2015 Hobusepea Galeriis hakkasin intensiivsemalt tegelema mittekujutava, abstraktse maaliga, kuid tänaseni ja ka antud näituse raames ei ole ma suutnud täielikult figuratiivsusest loobuda. Ilmselt põhjusega, kuna olen oma loomingus läbivalt inspiratsiooni ammutanud inimsuhetest, milles suhe, kui selline iseeneses ei ole figuratiivne, kuid mis toimib inimeste vahel. Seega olengi nö. tunnet kui sellist tõlkinud enda jaoks moonutatud figuurina, mis justkui on ja ei ole ka. Mihkel Ilus aga seevastu peab oluliseks oma arengus kunstnikuna rahutust, kus pidevalt uue otsimine on viinud edasi ja uute väljunditeni. Samas ustavus maalile on hoidnud alati mingit missioonitunnet või eelkõige enesedistsipliini jätkata sellega millega kord alustatud. Samuti peab M.Ilus praeguses hetkes oluliseks erinevaid koostöid (LISA 1). 11

Vano Allsalu alustab kirjeldamist oma arengut kunstnikuna kunstiakadeemias õppimise ajast alates (1985-1991), mil ta tegeles päris palju natuurist maalimisega nagu tollane õpetus seda ette nägi. Seejuures huvitas teda juba algusest peale vormiüldistus, samuti värvi kui materjali lõuendile kandmisega seonduv vahetu käeline kogemus ja tunnetus, ekspressioon. Mingil ajal muutus Allsalu maalikäsitlus hästi pastoosseks, mida ta kirjeldab järgmiselt: võisin keskmisele meetrisele maalile kanda oma 5-6 kilo õlivärvi. Tahestahtmata tuli sellele aga füüsiline piir ette ning peale kooli lõpetamist, 90ndatel liikusin suuremate ja õhemate värvipindade suunas ning hakkasin ka palju lõuendit vabaks jätma. Viimast peab ta tänaseni enda jaoks oluliseks, kus ta leiab, et värvidele ja kujunditele peab pildi pinnal jääma paisumisruumi. Samuti oli oluliseks märksõnaks tollases ERKIs kompositsioon võib öelda, et see, kas kompa on paigas, oli üheks keskseks küsimuseks tööde hindamisel. Teatud mõttes suhestus see juba olemuslikult abstraktse kujutamise küsimustega ja sillutas teed ka Allsalu liikumisele selles suunas. Vano peab oma kunstnikupraktikat eelkõige kogemuslikuks, tegutsemises kujunenud ning ajas muutuvaks ja arenevaks tervikuks, milles põimuvad nii kunstniku enda olemine inimesena, iseloomuomadused, väärtushinnangud ja maailmavaade kui teatav kunstialaste teadmiste, hoiakute ja oskuste kogum (LISA 2). Mart Vainre seeläbi aga jaotab oma arenguprotsessi kunstnikuna vanuseliselt viieks, kus vanuses 13-17 tegeles ta Graffitiga. Tol ajal pidas ta oluliseks disainerlikku lähenemist, mis sisaldas palju tüpograafiat. Tähed andsid talle turvatunde, millest kinni haarata, et neid proovida kõikvõimalikes erinevates stilistikates väänata. Esteetiline testimine, katsetamine olid olulised. Vanust 16-19 kutsub ta sürreaalseks või siis tsiteerides Marti: Sürr värk, kus ta teadvustas, et inimene on keeruline ja müstiline olend, mida ta arenguprotsessis nimetab suvaliseks surfamiseks, aga ka teisisõnu katsetamiseks. Vanuses 18-24, tundis Vainre vajadust sürrist ja üleüldse igasugusest nö kunstipärasusest halvas mõttes end distantseerida. Soov oli rääkida teemadest, mida ta hoomas, viisil, millest tal jõud üle käis. Konkreetsus ja enese üles ehitamine, liikumine selguse poole muutus oluliseks, kus otsus pildil pidi olema põhjendatud ning mida kunstnik pidi olema suuteline artikuleerima. 22.aastasena kuni praeguseni tunneb kunstnik, et eelnevalt kirjeldatud Konkreetne periood muutus liiga kinniseks süsteemiks, kus teostamise algul oli juba lõpptulemus teada, mistõttu muutus see tema jaoks igavaks, mille ajal avastas ta enda jaoks protsessikunsti. Viiamses hakkas Vainre käsitlema maalimist performance-ina. Töömeetod kui vaimne harjutus, inimlik praktika. Töömeetod mis on alati kontseptuaalne žest, mida ta 12

igapäevaselt teostas. Alates 27.-ndast eluaastast tegeleb Mart oma loomingus materjalismiga. Materjal kui iseseisva väärtuse ja kontseptuaalse laenguga töövahend, mida tuleb eelkõige jälgida ning väga vähesel määral suunata, mis on kui olemasoleva ja inimliku tahtejõu keeruline sünergia (LISA 3). Jaan Elken peab oma teekonda praeguse positiooni ja praktikani väga pikaks. Venemaal välja antud hüperrealismi raamatus on Elkeni reprodutseeritud "Õhtu Tartu maanteel", mis kuulub Tretjakovi galeriile, ja "Kalevipoja põik". Sellel laguneb telefonikabiin pintslilöökidega, töö oli maalitud 1980ndate II poolel. Hüperrealismi lagunemine algas tegelikult juba 1984. aastal, kus kunstnik oli kummaliselt sünkroonis sellega, mis toimus meie ümber ühiskonnaga. Abstraktne suund ei olnud Jaani teadlik valik, tsiteerides Elkenit: see on keeruline lugu. Puhas abstraktne esteetika kunstnikku lõplikult ei rahuldanud. Hetkel kui ta jõudis tagasi urbanistliku temaatikani, tekkis temas uus kindlus. Praeguseks leiab Elken olevat teatud mõttes naasnud taas "Koidula ja Leineri tänava nurga" juurde. Kunstniku viimaste aastate töödes liitub tema siseilm üha silmanähtavamalt välisilmaga ning mõne töö kohta võib öelda, et need on sügavalt isiklikud taasloodud ajaloodokumendid (LISA 4). Töö koostamise käigus püüdsin leida vastust sellele, miks väljatoodud kunstnikud tegelevad kunstiga üldiselt ja oma praeguse praktikaga konkreetsemalt ning mis on need peamised motivaatorid. Minu enda jaoks on kunsti loomine hetkelise tunde/tunnetuse tõlkimine visuaalikeelde. Ma ei käsitle oma kunstis otseselt ühiskonda puudutavaid teemasid, vaid pigem seda tunnet mida ma selles ühiskonnas olles kogen. Seega lähenen ka abstraktsele maalile väga isiklikult. Oma loomingu tõukejõuks ja motiiviks pean suuresti teadvustatuse ja alateadvustatuse omavahelist suhet. Võrreldes abstraktset figuratiivse ja narratiivse maaliga on abstraktse puhul keeruline rääkida samasugusest tõukejõust, nagu seda kasutab figuratiivne ja narratiivne kunst. Samuti nagu ma eelnevates lõikudes olen maininud, ei ole ma siiski teatavast figuratiivsusest oma loomingus loobunud, mistõttu pean siinkohal oluliseks näidata nende mõlema, olemasolu, kus abstraktne osa sellest on põhinenud suuresti alateadvusele ja teatav figuratiivne, kujutav osa teadlikkusele. Siinkohal ei püüa ma oma kunstiga algatada suuremat vaidlust enda ja kellegi teise vahel, vaid pigem vaielda endaga ning vaadelda ennast selles protsessis. Kunstipraktika on minu jaoks minu enda sisemine vaidlus, aga ka refleksioon, millest viimane on ühtaegu nii enese psüühika tunnetamine ja ka peegeldus. 13

Seevastu on Mihkel Ilus lõpetanud endalt antud küsimuse küsimise, miks ta teeb täpselt seda mis ta teeb. Ilus leiab, et tegemist on nii eksistentsiaalse küsimusega, millega kiilub mõte kinni, kus võib sama hästi küsida, miks me üldse elame? - saaks ju ka ilma, või kas maailm ei saaks ilma meieta hakkama jne. Kunstnik leiab, et vastates küsimusele - miks ta teeb kunsti, saab see sama teed vastuse (kusjuures Mihkli jaoks ei ole elu ja kunsti vahel võrdusmärki), oluliseks peab ta irratsionaalnset tahet olla, kogeda, anda oma panus mingisse sootsiumi, tähtis on eneseteostus, kus kunst on kui leevendus elu absurdile nende samade vahendite ja mängudega (LISA 1). Vano Allsalu jaoks on aga kunsti loomine püüdlus puudutada reaalsuse olemust, olemise sügavaimaid põhjusi. Heaks kunstiks peab ta midagi, mis ehk aitab inimesel mõista paremini nende olemasolu... eks ole see igasuguse kultuuri ja religiooni olemuslikuks eesmärgiks. Samuti kui läheneda sellele vähem filosoofilisemalt, on see Allsalu jaoks amet, kutsumus, väljakutse, elamus? Vajadus eneseväljenduse, tunnustuse, teenistuse järele? Samuti esitab kunstnik endale siinkohal täpsustava küsimuse: kas kunst on pigem töö või seks? Tsiteerides Allsalu vastust tema enda esitatud küsimusele: Ilmselt võib omada seksikat töökohta ja pornotööstuses on seks töö. Tema enda jaoks kordub alati kunstis midagi ja samas on iga kord midagi teistmoodi. Samuti toob kunstnik välja oma 2015 aasta isikunäituse Järelpõletus pressiteate, kus Allsalu esitab näituse raames endale järgmised küsimused: Millised on kunstniku energiaalikad, mis on see aines, mis muundatakse nii kõrvalseisjale kui kohati ka tegijale tabamatu vaimse ja manuaalse protsessi tulemusel kunstiliseks tulemuseks? Rõõm, mure, ängistus? Intriig, vaesus, ilu? Valu, vaimustus või hoopis väsimus? Siinkohal on motivaatoriteks mis teda kui kunstnikku käivitavad: maailmavalu, teinekord mõni vilksamisi märgatud proosaline motiiv, inimlik puudutus või lühike lause, kummitama jääv sõna või helikatke. Võluda võib korduse rütm, siis jälle tundub see talumatult tüütu. Pingutus võib olla erutav, vahel tahab ta lihtsalt olla. Vano Allsalu tunneb, et on (maali)kunstnikuks olemisse kuidagi loomuldaselt sisse kasvanud. Ehkki suurema osa oma teadlikust elust on ta pidanud ka muid ameteid tegelenud õpetamise, administreerimise, projektijuhtimise, reklaamtekstide kirjutamisega siiski kirjutab ta küsitlustes ameti lahtrisse ikka esikohale kunstnik (LISA 2). 14

Maalikunstnik Mart Vainre on küsimuse vastuse kokku võtnud lühidalt ja konkreetselt. Vainre tunneb vajadust väljendada end ümbritsevat kujundlikult, kuhu koondab suured inimlikud küsimused ühe kompaktse katuse (pildi) alla (LISA 3). J.Elken viitab siinkohal aga Johannes Saarele, kes kirjutas kunagi Päevalehes, et Vene ajal olevat Elken uuristanud Nõukogude süsteemi, praegu paljastavat ta aga kapitalismi. Maalikunstnikuna liigub kunstnik aga kindlalt esteetilisusest riivatud maailmas, mis üritab rääkida vaatajaga veel universaalsemalt ja globaalsemalt positsioonilt kui ühiskonnakorralduslikud hõõrdumised ja palgalõhed. Ei ole teemat, mida nüüdismaal ei oleks võimeline sublimeerima ja n-ö toormena kasutama, seletab kunstnik lahti oma kunsti motiivi, tõukejõudu (LISA 4). Enda kui professionaalse kunstniku ja enese loomingulise positsiooni/meetodi suhet kunstiajalooga, aktuaalsel kunstiväljal ise määratleda leian olevat enda loomingu puhul keeruline. Olen hetkel liikuvas faasis, kus leian enda jaoks huvitav olevat mina ise ja minu kui indiviidi areng, see võib küll banaalsena kõlada, kuid püüan katsetada enda piire, leida enda kohta, kus oleks hea ja turvaline, mis ei pruugigi sinna jõudes olla see mida otsinud olen, kuid hetkel näen olulisena vaadelda iseenese protsessi. Mistõttu ei keskendu ma ka oma praeguses loomingus nii väga sellele, mis minu ümber toimub, vaid sellele mis minu sees toimub. Kogu minu kunstiõpingute aja on minu eeskujudeks olnud (maali)kunstnikud nagu Francis Bacon, Asger Jorn, Cy Twombly, kuid sealjuures naudin abstraktse kõrval väga puhast ja korrastatud kunsti, just minimalistlikku ja väga kontseptuaalset, kus minu absoluutseks lemmikuks on Hiina kunstnik Lee Kit. Viimase juures imetlen, tema võimet läheneda kunstile õrna eneseväljendusliku käsituse poolest. Siinkohal kattub minu arvamus samuti ka Mihkel Ilusa omaga, kes oma vastuses sellele küsimusele paluda kirjeldada enda kui professionaalse kunstniku ja enese loomingulise positsiooni/meetodi suhet kunstiajalooga, aktuaalsel kunstiväljal arvas olevat teiste öelda. Ehk siis nende, kes kirjutavad ajalugu, või on aktuaalse kunstivälja sees. Veel tunneb Ilus, et osaleb suhteliselt aktiivselt kohalikus kunstielus ja tahaks, et see püsiks nii ka edaspidi, kuid et lisanduks ka rahvusvahelisem ring milles liikuda. Samuti tunneb Mihkel head meelt selle üle, et ta saab enda kohta öelda vajadusel kunstnik (kui saab, hoidub). 15

Ühiskonnas leiab ta olevat see lihtsustatult selline narr ja kuningas samaaegselt positsioon, kus ole eriti midagi kaotada ega võita, see on teinud elu huvitavaks ja viinud kunstnikku kokku suurepäraste inimestega. Siinkohal rõhutab ta veel, et ei pea muid elu valdkondi igavamaks, kuid ise naudib igati seda eluviisi, mida tänapäev pakub neile, kes kunstnikutee on valinud (LISA 1) V.Allsalu läheneb oma suhtele kunstiajalooga aktuaalsel kunstiväljal veidi teisest küljest. Kunstnikku huvitab maailmas toimuv seda nii ajaloo kui aktuaalsete ühiskondlike protsesside osas, samuti loodust, keskkonda, universumit puudutavad teemad ja küsimused. Samas ei käsitle ta neid küsimusi või mõtteid oma loomingus otsekoheselt, vaid pigem jõuavad need ta töödesse kaude, läbi mitmete väga isiklike - kontseptuaalsete, mentaalsete ja visuaalsete - filtrite, kui nii võib öelda. Sama kehtib ka teiste kunstnike loomingu ja igasuguste muude kultuuriliste mõjutuste suhtes (muuhulgas on Allsalu kirglik filmisõber). Allsalu sõnul ei ole tal kunagi olnud isiklikku mentorit ega otsest eeskuju kunstiajaloos küll aga tajub ta südamelähedasena näiteks Giotto, Edward Munchi, Cy Twombly mõttemaailma ja maalija-käekirja. Tsiteerides Vanot: Huvitav ei pruugi olla tingimata isiklikult ja intiimselt puudutav intellektuaalselt ja meeleliselt võib kunstnik nautida samahästi Anish Kapoori ja Ai Weiwei objekte ja installatsioone, Eric Fischli ja Peter Doigi maale... igatahes valdavalt mitte-abstraktset kunsti. Ka heatasemeline pressifoto, samuti mitmesugune ajalooline fotomaterjal köidab teda (LISA 2). Mart Vainre kirjeldab hetkel oma loomingulise meetodi suhet aktuaalse kunstiväljaga põhinedes infokeskkonnale. Kuntnik leiab, et kõike on kogu aeg väga palju üle, liigselt on ülemäärast keerukust ja erinevad ideoloogiad on omavahel väga sõlmes, kus tähelepanuperiood hästi lühike. Enese tööd käsitleb ta kui inimlikku praktikat, mis on tehtud aeglaselt, süvenedes, suure tähelepanuga, mida ta nimetab kompenseerivaks hoiakuks. Samal ajal on Vainre viimase aja töödes ka täpselt vastupidist, sellist kiiret ja lahmivat segadust. Neid kahte näeb ta olevat omavahel ebaloomulikult integreerunud (LISA 3). J.Elken siinkohal on kodanikuna alati esinenud positsioonilt, kes ta ise parajasti sootsiumis on, ja kunstnikuna väljendanud maailma sellisena, nagu ta seda ise läbi elab. On oluline ära märkida, et kunstnik pani ka Kunstihoone seintele mõned pildid ajast, mil ta oli "hüperrealist"- selle suundumuse alla on teda kunstiajaloos ikka asetatud. Nüüd võib aga 16

kogeda, et see "realism" oli Elkenile ikkagi rohkemat kui 1970. aastate "moodne stiil", kunstniku isiklik suhe tollesse maailma, reaktsioon ajavaimule, kui reaalsusele hakati vaatama uutmoodi - pigem kui inimese enda ehitatud uuele hüperreaalsusele (LISA 4). 2.2 Loominguline protsess Oma enda loomingu juures pean oluliseks protsessi säilitamist iseeneses, kus kõik on minu jaoks pidevas muutumises. Siinkohal leian ka praeguses hetkes keeruline rääkida mingisugusest kindlast motiivist või tõukejõust, mis mind ajendab tegema täpselt seda mida ma teen. Teose juures ei saa ma lubada vaatajale mingit absoluutset kindlust või tõde, mida ta võiks teose nimest või kontseptsioonist välja lugeda, kuna visuaal ei toeta seda otseselt. Olulised on pigem küsimused nagu, mis ajendas mind just sedasi maalima, mitte aga see mis on maalil. Annan siin endale vabaduse vastata sellele küsimusele sama abstraktselt, kui minu maalid praegusel hetkel. Hetk, kus ma olen endaga kahekesi, see võib olla ka hetk kellegi teisega, kuid millal tunnen end siiski olevat koos ainult ise endaga. Kui rääkida oma loominguprotsessist, siis on minu jaoks maalimine sama loomulik nagu seda on söömine, see on aktsioon, mis on vajalik minule isiksusena. Samuti on hetki, kus tunnen üleküllust ja olen ääreni täis, mil on raske aru saada, kas tahaks veel või peaks lõpetama. Seega ma püüan alati jätta oma töödesse teatavaid lahtisi otsi, et lubada neil vajadusel ka järgmisel päeval/kuul/aastal edasi areneda ega nimeta neid kunagi ka seepärast täielikult lõpetatuks. Pean end kiireks maalijaks, kus kiirus kui selline on oluline, mida pean maalides ka alati silmas. Kui jään pikemalt ühe teose juurde peatuma, kipun sellesse liialt ära kaduma. Sellest sünnib tavaliselt midagi väga porist ja olgugi minu üritusest seda päästa, ei pruugi see õnnestuda, isegi kui seda järgmisel päeval uue energiaga ümber püüan maalida. Samuti ei ole mulle omane teha eelnevaid kavandeid oma tulevase töö jaoks, ma ei pea seda enda loomingu juures piisavalt ausaks ja muidugi on sellise lähenemisviisi puhul see veidi keerulisem kui narratiivse puhul. Kujundid ja objektid, mis on vaevu äratuntavad või lausa kohati absurdsed, on objektid minu ümbert sellel hetkel, kui maal sündis. 17

Tuues näitena oma esimese isikunäituse Peaaegu aus, mis oli eksponeeritud 2015.aastal Hobusepea Galeriis, mida loen siinkohal ka sissejuhatuseks oma magistritöösse. Kogu näitust otsast lõpuni sh. maale, maalide üksiknimetusi, kontseptsiooni ja näituse pealkirja iseloomustas lõpetamatus, kui jätku tähendus läbivalt. Siinkohal mainin ära, et antud näituse eesmärk oligi säilitada teatav poolikus ja lahtised otsad ja mitte päris lõpuni välja minna. Lõik näituse kontseptsioonist kõlas järgmiselt: Jätan alati kujundid lahtiseks, et need ei tarduks ei muutuks ebaausaks. Sellised vormid õrritavad äratundmisrõõmu, kuid tekitavad ka kahtlusi ja ebakindlust hoiavad ärkvel. Iha selge kujundi järele jääb rahuldamata. Ma kasvatan kihte, mis võistlevad omavahel, see, mis peale jääb, on aus. Peaaegu aus." Näitusel olid eksponeeritud peaaegu täielikult abstraktsed maalid, mida saatsid ühesõnalised pealkirjad, kulgedes kindlas järjekorras ja moodustades seeläbi kokku peaaegu terviklause, mis kõlas nii: Ma olen alasti, aga ma ei näita. Sa näed. Eelnev mittetäielik lause on osa näituse kontseptsioonist, kus terviklause kõlas järgmiselt: Ma olen alasti, aga ma ei näita. Sa näed, kui ei vaata, sest kui vaatad, olen juba muutunud. Ma olen sinuga aus. Peaaegu. Vaatajale nähtav poolik lause avaldus veelgi poolikumana ja samuti toetas jätku mõistet ka näituse pealkiri Peaaegu aus, mis justkui ei luba olla täielikult aus. Paludes Mihkel Ilusal kirjeldada oma loominguprotsessi läbi ühe näituse, tõi ta näitena koostööd teatris koos Henri Hütiga ( Kapriisid 2, Kanuti Gildi SAAL, Tallinn, 2017), performatiivse installatsiooni. Antud etteastes objektide pidev kohalolu, liikumine ja muutumine laval omas suurt rolli, sageli jäi ruum tähelepanuta/tähenduseta kogeda kui hiigellõuendit. Seejuures valguspark ise muundus tühipaljast funktsioonist skulpturaalseks objektiks ruumis, mis hindas ümber nii tasandeid kui ka rolle etendajate, ruumi ja objektide vahel. 18

Oma stuudiopraktikas on ta keskendunud maali füüsilisusele ja ajalisusele. Siinkohal esitab ta küsimuse millest või kuidas algab maalikogemus või maal kui objekt? Ja kas või kuidas see aistingulisel ja eksperimenteerival kujul kattub sellega, mida tavatsetakse maaliks pidada? Maali, kui materjalikogumit de- ja rekonstrueeris M.Ilus, et vabaneda kujutamise illusoorsusest. Tema teosed, ei jää oma valmimise kujul püsima, sest ümbertöötlemiste juures tuleb palju ootamatusi ette. Ometi paelub teda teoste ajalisuse mõõde. Teoste ajalisus on saanud osaks ka kunstniku näitusetegevusest, milles ta uurib võimalusi ja piiranguid objektsele kunstile galerii-olukorras. Näiteks koostöö, mis jõudis avalikkuse ette mullu suvel (Tupik, koos Marten Eskoga, Tallinna Kunstihoone galerii, Tallinn, 2016) küsitles kogu staatilist ja muutumatut näituseformaati tervikuna. Lühidalt võib öelda, et see oli näitus, mille sees toimus seitse erinevat näitust, mis olid ülesehituses omavahel seotud. Üle iga kolme päeva installeeriti uus peatükk, mil kogu installatsioon vahetus või muutus täielikult. Teoste loomine käis kolmes erinevas töökojas ja ka galeriis koha peal ekspositsiooni jooksul, mis publiku poole pealt avab küsimusi osadusega eksperimenteerimiseks. Autoritele tähendas see kuu ajalist pidevat kohalolu ja kiirete otsuste vastuvõtmist, sest mitmekümne teosega muutuva installatsiooni igat detaili polnud võimalik täielikult ette planeerida, mis oli ka teoste ajalisuse sisu tekkekoht. Ülal kirjeldatud kaks koostöö näidet avavad ehk täpseimini, seda, millele on M.Ilus keskendunud viimasel kahel aastal, sest nii pikk ja pikemgi on olnud mõlema teose ettevalmistusperiood. Sel viisil töötamine on talle andnud soovi ja vajaduse tegeleda teostega mis vajaksid pikka süvenemist ja põhjalikku läbikomponeeritust (LISA 1). Vano Allsalu tõi näitena oma loomingulise protsessi kirjeldamiseks näituse Unepaanika (Draakoni galerii, 2012), mille puhul kirjeldas kunstnik maali valmimise protsessi järgmiselt: Pildi pinnast saab neelukoht, purskeala, ohutsoon, lahinguväli, orgiajärgne segipaisatud tuba. Mind köidab maalimise leebe raev, minnalaskmine ja tagasitulek. Ja vaimustab hetk, mil varjatud olnu on äkitselt ilmsi. Peale tööd magan rahutult, mu aju üritab maletajana teha õiget käiku laual, kus nuppudeks on kujutluspildid ent kaotab viimaks ikka nimetule ja kujutule vastasmängijale. Töötades keskendub Allsalu sellele hetkele, mil varjatu muutub nähtavaks, kujuteldav saab reaalseks. Tsiteerides V.Allsalu: See on justkui viibimine aja piiril, kus tulevik kujuneb minevikuks. Iseenesest kujuneva 19

puhul ei saa öelda, et midagi on valesti või vales kohas. On ainult püsimatud, olematud reeglid ja needki üksnes minu omad. See on hea tunne. Allsalu on kunagi öelnud et ei taha, et aeg takerduks tema töödes, seega, maali aja kulgemist võib käsitleda selle loomise protsessi sisemise dünaamika, kestuse ja kiiruse tasandil kui vaataja poolt pildi vaatlemisel läbitava teekonnana. Aja-küsimust laiendab õli kui aeglaselt ja akrüüli kui kiirelt kuivava värvi dialoog, visuaalse kujundi iseloomu ning kunstniku käekirja kiiruse omavaheline suhe. Ehkki V.Allsalu jaoks on ka iga üksik teos oluline ja selle loomine õigupoolest ainukordne eelistab ta enese loomingulist protsessi selgitada või põhjendada pigem üldiselt. Näitusel Motiiv (2014, Draakoni galerii) vaatles ta seda lähtudes tõdemusest, et see, mida kujutada ja see, miks üldse midagi kujutada, on tema jaoks ilmselges ja paratamatus seoses (LISA 2). Jaan Elken seevastu ei keskendu oma loomeprotsessi kirjeldamisel ühele konkreetsele näitusele, vaid läheneb sellele üldisemalt. Kunstnik tunneb vajadust maalida (kunstiga tegeleda) kogu aeg, kuid kui näitus on kirjas struktureerib ja puhastab see välja vajaduse (tähtajad/kuupäevad) fokusseerida tähelepanu teatud tööde rühmale, millest omakorda moodustub siis konkreetse ruumi(de) võimalustega koos töötav komplekt (detailne kujundus selgub siiski alles viimasel hetkel). Samas, iga uue näitusekomplekti rüpes on märgatavad juba uue (siis tulevase) näitusekomplekti võrseid. Õieti märkab ta neid tagasivaateliselt. Sellest võib järeldada, kuidas kunstnik kasvab (vähemalt tema ise) näitusest näitusesse, läbi tegeliku tööprotsessi, ja kuidas tema kunstiline mina on permanentses muutumises, olukorras kus kunstiline DNA jääb samaks. 2005 a Tallinna Kunstihoone suurel isikunäitusel oli tal võimalik koos esitada väikest valikut hüperrealistliku perioodi ja tolleks ajaks tema viimast, uusimat kunstilist mina ja Elkenit ennastki rabas materjali identsus! Seega maalikunsti mõte on kusagil mujal, pole põhjust liiga tõsiselt võtta kunstnike jutte teemapüstitusest ja nende lahendamisest (LISA 3) 20

Maalikunstnik Mart Vainre võtab oma loominguprotsessi siinkohal üsna konkreetselt kokku näitusega Mullid Näituse eesmärk oli lõhkuda piir kujutatu ja kujutamise vahendi vahel. Selle tagajärjel maalis ta värvi, selleks, et tekiks terviklik sisering, kus ei oleks katkestust. Kunstnik alustab loomist mingisugusest tähtsusetu märgi tegemisest ning mis ongi konkreetse töö alguseks, kust areneb kõik juba loomulikult edasi. Kavandamisest analüüsini on protsess kõigile näha (LISA 4). Rääkides visuaalse ja verbaalse omavahelisest seosest loomingus, siis nagu ka eelnevalt mainisin, on mul oma enda teose juures on mul keeruline rääkida millestki konkreetsest oma maalil, samuti ei saa ma vaatajale lubada mingit absoluutset kindlust või tõde nime või kontseptsiooni näol. Enamasti ma hoidun nimede panemisest või teoste lahti seletamisest nimede kaudu, ja kui ma siiski tunnen, et töö vajaks nime, lähenen sellele pigem mänguliselt kui et surmtõsiselt, sest nagu ka inimese puhul ei anna tema nimi tema isiksuse kohta infot, milline ta inimesena on, ei erista teda teistest läbi nime, kuna sama nimega inimesi on maailmas rohkem ja veel. Samuti ei seostu visuaalne verbaalsega vahetult ka Mihkel Ilusa loomingus (LISA 1). Seevastu Mart Vainre ei erista verbaalset ja visuaalset, oluline on inimlik teema, mina ta lahendab ning mida võib igast kanalist väljutada (LISA 3). Vano Allsalu aga naudib sõnadega ringi käimist ka pikemates tekstides. Teatav arutlemine tema loomingu üle, mingite asjade mustvalgel välja kirjutamine aitab tal seejärel enesekriitiliselt ja värskemalt pildiliste küsimuste ja puhtvisuaalse tähendusloome juurde naasta. Seoses oma hiljutise näitusega Kogu Vabaduse galeriis kirjutas kunstnik näiteks mõnevõrra sõnamänguliselt: Kogu on tervik. Iga maal on omaette täielik ja samas ebatäiuslik maailm. Kogu on kuju(nd), vari, miski. Miski, mis ilmneb, saab nähtavaks. Ja kunagi kaob uuesti. Kogu on kollektsioon. Pildid kogunevad kunstniku juurde. Need on seotud värvide, kujundite ja pealkirjade kaudu (LISA 2) Jaan Elken on visuaalse ja verbaalse omavahelise seose kirjeldamisel kriitilisem. Autoritekstid, millega kunstnik varustab oma näitusi nullindatest alates ja mis mõnikord ka pressiteksti(de)na levisse lähevad, või vähemalt mõned laused neist võivad uurijatele aineseks olla tema kui kunstniku diagnoosimise seisukohalt, ja ehk mõnele süvahuvilisele ka piltide hinge-elu lahtimuukimiseks. Siinkohal tahab ta lisada palun vaadake ennekõike pilte oskate veel üldse pilte vaadata? Seal on kõik avalikult väljas, 21

maalikunstnik on läbi oma teoste permanentselt otsekui röntgeniaparaadi all, kus kõik ta patud ja kiirlaenud, truudusemurdmised ja anomaaliad, kiibitsemised ja wannabepositsioneeringud viimseni nähtaval on ja kogenud silmale loetavad. Kokkuvõttes võivad need tekstid ajaraiskamisena tunduda. Arvestades aga meie kultuuri keele-kesksust, pikendavad nad kindlasti seda aega, mida pühendame kunstile, ja sellisel juhul ehk polegi kulutatud aeg niiväga maha visatud? Ajaraisk ei ole tekstid ka neile, kes kunstis või kunstielus veel vähe orienteeruvad, lisaks kõigele aitavad nad kiiresti ja küllaltki täpselt määratleda vaatamise- ja arutlemistasandit, mida kunstnik soovib, et ta teoste puhul rakendataks. Nii või teisiti on nad aga kargud ja/või abivahendid, tuleb valmis olla selleks et pildid saaksid ka ilma sõnata hakkama, kui nad laia maailma saata. Ja maailm on siinkohal konkurentsitihe ja mõnikord mitte ka nii-väga sõbralik. Omaette teemana toob Elken välja enda loomingus seose visuaalse ja verbaalse vahel, kus teksti kui sellise integreerimine maali vundamenti, ei lähtu mitte ainult sõnumi (teksti) sisulisest mahutavusest ja assotsiatsioone tekitavast/mitte_tekitavast võimest, vaid tähenduse omandab ka kasutatud kirjatüübi formaal-esteetilised e. vormilised parameetrid (LISA 4). Oma enda loomingut analüüsides leian olulisete märksõnadena välja tuua järgmised: monoloog, dialoog, sisekõne, enesekaemus, reflektsioon, tõlgendus, viimased kirjeldavad seda kuidas ma antud magistritöös oma enda loomingu protsessile kui sellisele lähenen. Samuti peab oma loomingus antud märksõnu oluliseks Mihkel Ilus. Kunsti peamiseks funktsiooniks peab ta kommunikatsiooni, kunst on tema jaoks eelkõige suhtlus. Suhtlu läbi kogemuste, tundmuste, teadmiste, vahetuste, rituaalide. Need võivad olla süvaisiklikud aga ka vahetusväärtusega. Vaim ja võim, kõik läbisegi. Jutt käib ju lihtsalt inimeseksolemisest. Kuidas, on ju igaühe enda valik. Kunst pakub selleks meeletult viise (LISA 1). Vano Allsaluletähendab kunstnikuks olemine uudishimu maailmas toimuva suhtes, teatavat vaimset sõltumatust, head enestunnet ka läbi raskuste. Ka võimalust maailma ja kaasinimesi kuidagi mõjutada, nendega oma loomingu vahendusel suhelda ja saada seeläbi vahel ka enese kohta midagi uut teada. 22

Samuti leiab ta, et esmane tasand sellise peegelduse loomisel on juba autori vahekord oma teosega. Tema suhe oma töödega kujuneb vahel küllaltki pingeliseks järk-järgult kasvades muutub töö järjest iseseisvamaks, hakkab esitama oma nõudmisi. Nii on see lõpuks ka võimuküsimus, kumb jääb peale. Kõige muu kõrval on tema looming ühtlasi ka arutlus iseendaga eimillestki, loomise võimalikkuse ja millegi loomise mõistlikkuse üle (LISA 2). Mart Vainre arvates on kunst kindlasti iseendaga, dialoog materjaliga, kus vaataja on pigem selle kõige tõlgendaja rollis (LISA 3). Sarnasel arvamusel on ka Jaan Elken, kelle jaoks kogu looming ongi suhted/dialoog sisemise välimise vahel, kahekõne iseendaga ja maalituna on see ka kõigile nähtav (LISA 4). Abstraktse teose puhul seisan sageli küsimuse ees, mida antud teos tähendab või kuidas seda lugeda. Siinkohal oma enda maalides ei saa ma rääkida otsesest figuratiivsusest või kujutatavusest, kuigi täielikult ma neid ka ei välista. Viimased avalduvad peale abstraktsust ja kui avalduvad siis ka katkendlikult andes teatava kujutatavuse kohta üksnes vihjeid. Vihjeid pean oma loomingus oluliseks, kuna tunnen hirmu, abstraktsuses liialt ära kaduda. Antud magistritöö kirjutamisel pakkus mulle huvi kuidas seostuvad antud mõisted nagu: kujutav, mittekujutav, figuratiivne, non-figuratiivne ja abstraktne intervjueeritavate loominguga. Mihkel Ilus on eelnevaid mõisteid varem oma loomingus väga lahus hoidnud, ta lausa põlastas kui tajus abstraktsuse taga illustratiivseid igatsusi. Praeguseks arvab ta ehk isegi vastupidi, kus ta otsib viise, kuidas ühildada seda mida ta varem endale keelas. Väljatoodud mõisteid mõtestab M.Ilus kui teetähiseid, nende erisust ja panust, mis neil on anda, igaüht tuleb mõtestada eraldi. Kui see on tehtud, pole nende erisusel enam tähtsust. Kunstnik usub, et lõpuks loeb ainult isiklikkus ja pühendumine. Nüri ja nõrga sotsiaalse kompassiga varustatuna ei pruugi enda tegevus küll teistele korda minna, aga lõpuks loeb ikka ausus iseenda ees (LISA 1). Vano Allsalu jaoks liigitamine ja kategoriseerimine ei ole oluline kunstnik teab, et teda nimetatakse abstraktsionistiks või abstraktseks ekspressionistiks või uusekspressionistiks. Ehk et tema käsitlus ei ole figuratiivne. Tsiteerides V.Allsalu: See on umbes sama informatiivne, nagu liigitada inimkonda valgeteks, värvilisteks, koduperenaisteks ja 23

koeraomanikeks. Olulisem on see, mida ja kuidas sa maalikunsti vahendeid kasutades tegelikult teed, mida selle juures läbi elad ja kes suudab sellega kaasa tulla. Kui pidada abstraktsuse all silmas eelkõige kunstilist (vormi)üldistust, siis rohkem või vähem tegeleb sellega ju igasugune maalikäsitlus vahest olulisem on see, et ilma otsese, kergesti verbaliseeritava jutustuseta on nö päris abstraktne pilt üsnagi alasti sarnaselt instrumentaalmuusikaga. Kehv abstraktne on ilmselt vaatajale igavam kui ilmetu figuratiivne töö. Kui ta peaks seda määratlema visuaalgeograafiliselt, siis tegutseks ta kusagil mittekujutamise ja kujutamise piirialal inimesed näevad Allsalu töödes tihtipeale asju ja olendeid ometi pole need mingid peitepildid. Kunstniku lähenemine on pooleldi alateadlik alustades tööd esialgse mõtte või nägemuse kallal, laseb ta protsessil ennast kaasa haarata ja nii juhib teos ise teda oma täieliku lõpetamiseni. Eks selle käigus võib ka ilmneda igasugu asju (LISA 2). Mõistet kujutav oma loomingus näeb Mart Vainre aga inimliku kinnisideena, psühholoogilise projektsioonina, mis on kui mõtlemine asjade ja kehade kaudu. Samuti ka enese määratlemine läbi välise keskkonna (selle mõiste alla ta liigitab ka figuratiivse) Mittekujutav on aga seevastu meeleline, otsinguline emotsionaalne viis, mis tegeleb pigem inimese sees toimuvaga, aga ka sellega kuidas väliskeskkond inimesele mõjub (abstraktne ja non-figuratiivne) (LISA 3). Jaan Elken toob aga siinkohal välja mõistete tähtsuse detailsemalt oma enda loomeprotsessi jooksul, mida ta on palju tarvitatud, aga mis siiski on konkreetse kunstniku jaoks ebatäpsed ja lahterdavad terminid. Kunstnik teab, et teda nimetatakse abstraktsionistiks. Iga värvilaik ja pintslilöök on tema jaoks konkreetne, sõnumiga akt tõenäoliselt on nii enamike kunstnike puhul, kuid mõistagi räägib ta vaid enda kogemuse baasil. Tema, kes ta läbi hüperrealismiks klassifitseeritava võõrandusmeeleolusid kandnud fotorealismi ja sellele järgnenud abstraheeritud reaalsuse sisemise vabaduse kunstiväljale on maandunud ei oska enda kohta pädevat definitsiooni anda, Elken teab, et abstraktse kunstiga (selle tavatähenduses) vaevalt tegu saab olla ainuüksi kasutatavate tekstimassiivide rohkus (mis iseseisvalt käivitudes pilte hakkavad maalima) tühistab selle võimaluse. Teksti võime maalida vaataja teadvuses hoopis teisi pilte/maailmu, mis võivad sootuks erineda lugudest, mida ta polümorfsete isiklike väljendusvahendite abil üritab jutustada. Ta arvab, et paralleelmaailmad oleks õige sõna, mis ta piltidelt vastu vaatavad (LISA 4). 24

3. KOKKUVÕTE Põhifookus, mis hõlmas kogu minu magistritöö praktilist ja teoreetilist osa, oli isikliku protsessi uurimine, mille toetuseks tõin välja abstraktset, mittekujutavat kunsti viljelevate Eestis tegutsevate kunstnike loomeprotsessi. Eesmärk ei olnud niivõrd teada saada kunstnike loomingu süvaisiklikke tagamaid, kui pigem vaadelda seda kui erinevalt või sarnaselt seesuguse kunsti loojad tegutsevad ja mõtlevad. Eesmärgi saavutamisel lähtusin intervjueeritavatele esitatud küsimustest, mis on praegusel hetkel minu enda loominguprotsessis kesksel kohal. Samuti oli antud kirjatöö kirjutamisel inspireerivaks materjaliks Elizabeth Fisheri ja Rebecca Fortnumi raamat On not knowing how artist think, mis avas mulle abstraktset mõttemaailma laiemalt, samuti mitte ainult teose, vaid ka kunstniku mõistmise kontekstis. Läbi enda ja intervjueeritavate küsimuste vastuste, ei püüdnud ega püüa ma ka edaspidi jõuda selleni, mis on õige või vale. Pigem oli küsimustiku eesmärk tekitada juurde küsimusi. Kasutades abstraktset, mittekujutavat lähenemisviisi, teostan end läbi selle, kuna leian, et see on kõige ausam hetkelise, praeguse olukorra ülekanne. Praeguses loomingulises protsessis pean oluliseks just seda hetke iseeneses, mis on oma olemuselt aga pidevalt muutuv ja liikuv. Seega ei saa ma vaatajale lubada mingit absoluutset kindlust või tõde, mida talle teose nimi või teose kontseptsioon anda võiks, kuna visuaal ju otseselt ei toetaks seda. Olulised on pigem küsimused, mis ajendasid mind just sedasi maalima, mitte aga see mis on maalil. Peale magistritöö koostamist pean enese- ja loominguprotsessi arengus oluliseks endale pidevalt küsimuste esitamist, et olla liikuvuses ja mitte seisma jääda. Siit ka minu näituse pealkiri KÕNE, mis käsitleb dialoogi iseendaga, kus näituse sissejuhatavaks tekstiks on: Las ma ütlen sulle, kuidas mina seda näen. Sa annad endast seda, mida mina ei taha vastu võtta, ja samal ajal ei anna ma sulle vastu ka seda, mida sina tahaksid vastu võtta see olengi mina ja see on kõne minule. Teadlikult. See on vestlus iseendaga endast. Juudi filosoof Martin Buber toob välja kolm dialoogi vormi: tõeline dialoog - kahekõnelus, mis võib väljenduda nii sõnades kui ka vaikimises; tehniline dialoog, mis tuleneb 25

üksteisest objektiivse arusaamise vajadusest; dialoogiks maskeeritud monoloog, mille eesmärgiks on edevuse rahuldamine ja enesekindluse suurendamine. (Wikipedia, 2017.) Soovin tänada oma juhendajat Vano Allsalu, intervjuudes osalenuid Mihkel Ilusat, Vano Allsalu, Mart Vainret ja Jaan Elkenit, rakendusinformaatikut Rauno Pukki, kunstiteadlasi Eva-Erle Lilleaeda, Darja Andrejevat ja oma perekonda. 26

4. SUMMARY I am the one who has to decide what they should ultimately look like (the making of picture consists of a large number of yes and no decisions and a yes decision at the end. (Richter, 2013) The aim of the master s thesis is to observe and analyze my own artistic method which is based on the creative project (exhibition Speech ), while using using interviews with Estonian artists who relate with an abstract painting as comparative material. Accordingly, the master s thesis consists of two parts: written and practical. In the written part I rely on approaches taken on the subject matter of contemporary abstract painting in specialized literature and in the research part interviews have been conducted that highlight in comparison to my own the outlook of four Estonian based artists, Mihkel Ilus, Vano Allsalu, Mart Vainre and Jaan Elken, who all include abstract/nonfigurative method in their work and whose contribution is considered substantial in the given master s thesis. The theoretical portion of the writing should be foremost seen as an ancillary reflection to represent my own method. The practical part consists of a series of paintings, where the subject matter is assembled from myself i.e. it is a visualised inner monologue, that introduces the thoughts, feelings and situations to the viewer that were present during the creation of these paintings. Here I see the importance of the connection between the practical and theoretical part, that both study the process. The abstract approach has been found through practice and experimenting, that has given and continues to give me a certain creative freedom. However, I am constantly trying to find a figurative focus alongside an abstract way of expression. At the moment I am in a mobile phase where I am fascinated in my own progress as an individual. It may sound banal, by I try to push my limits in order to find a place that is pure and secure, but that might not be the thing that I was been looking for when I eventually get there. 27

Currently I consider it substantial to perceive my work as a process, which is why I concentrate on what is inside of me rather than on what is happening around me. At the same time, as an artist I wish to communicate with the viewer through my work, to which I refer to in the title of my exhibition and thesis Speech, where I concentrate on the term dialogue in the context of an exhibition. The following text introduces the exhibition: Let me tell you, how I see it. You give more of yourself than I want to take, and at the same time I do not give you, what you would like to receive...that is me...and that is speech for me. Jewish philosopher Martin Buber distinguishes three different dialogue types: actual dialogue, that can be expressed in words or in silence; technical dialogue, that derives from the need to understand each other objectively; monologue disguised as a dialogue, that aims to gratify vanity and enlarge self-confidence. (Wikipedia, 2017.) The last one is the dialogue with yourself about yourself. (Exhibition is exhibited in ARS project space from 16th till 20th May 2017). 28

5. LOOMINGULISE PROJEKTI DOKUMENTATSIOON Näituseprojekti Kõne dokumentatsioon 70 x 100 cm Akrüül lõuendil 29

25 x 35 cm Akrüül lõuendil 30