Heige Peets, Merike Neidorp ja Jüri Peets EESTI AJALOOLISE LIPU JA SELLE KONSERVEERIMISE LUGU Artiklis käsitletakse sinimustvalge Eesti riigilipu tekkimist, kujunemist rahvus- ja riigilipuks ning algse lipukanga säilimist läbi vaenulike aastakümnete. Kirjeldatakse selle 108 aasta vanuse lipukanga konserveerimist ja osalist restaureerimist autorite poolt Ajaloo Instituudi geoarheoloogia ja muinastehnoloogia laboris. Käesolev artikkel põhineb 12. veebruaril 1993. aastal Heige Peetsi ja Merike Neridorpi poolt 5. labori teaduspäeval esitatud ettekandel. Merike Neidorp, Ennistuskoda "Kanut", 10123 Pikk 2, Tallinn, Eesti; Kanutkoda@Kanut.ee Heige Peets, Ennistuskoda "Kanut",10123 Pikk 2, Tallinn, Eesti; Esemed@Kanut.ee Jüri Peets, Tallinna Ülikooli ajaloo instituut, 10130 Rüütli 6, Tallinn,Eesti; jyri45@mail.ee 1. Sissejuhatus Tõenäoliselt ei ole maailmas ühtegi riiki ega rahvast peale Eesti ja eestlaste, kellel oleks ajaloo keerdkäikudest hoolimata säilinud oma rahvusvärvides kõige esimene lipp. Muidugi on peetud silmas juba enne Esimest maailmasõda omaksvõetud ja kasutatud rahvusvärve ja lippe, mis omariikluse sünni järel kuulutati rahvaesindajate poolt tähtsaimaks riiklikuks sümboliks. Teise maailmasõja järel tekkinud-kujundatud lippe võib olla säilinud enamgi. Kindlasti pole säilinud Washingtoni armee esimene madratsitriibuline ega Prantsuse revolutsiooni esimene kolmevärviline, rääkimata Peeter I Hollandi lipu eeskujul valmistatud nn mängusõdurite ja -laevastiku esimesest valgesinipunasest. Seega on küsimus just kõige esimeses lipus, mis valmistamisjärgselt inaugureeriti ja mis hiljem kujunes riigilipu prototüübiks. Selliseks reliikviaks on eestlastele ja Eesti riigile rohkem kui 120 aastat tagasi, 4. juunil 1884. aastal Otepää kirikus pühitsetud Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp. 2. Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu saamisloost Sinimustvalge päris algus oli 3 aastat varem, kui esimese eesti üliõpilasorganisatsiooni Vironia asutamiskoosolekul Tartus 29. septembril valiti ja kinnitati protokolliliselt korporatsiooni värvideks sinine, must ja valge. Saksa üliõpilaste raevuka vastuseisu tõttu "muulaskorporatsioonile" tuli vastloodud ühendus "ümber vormistada" Eesti Üliõpilaste Seltsiks, kuid värvid jäid. Esimese lipu õmbles Põltsamaa kihelkonnakooli käsitööõpetaja Emilie Beermann, varre valmistas Emilie isa Heinrich ja vend Christoph toimetas selle saladuskatte all Tartusse. Teise, küll levinuma, kuid vähem tõenäolise versiooni kohaselt olnud lipu valmistajaid kolm lisaks Emilie Beermannile veel helilooja ja kultuuritegelase Karl August Hermanni abikaasa Paula ja tulevane helilooja Miina Hermann (Härma) ja lipp õmmeldud Tartus 1884. aasta aprilli alguses (Erelt 2004, 15
Loodus, inimene ja tehnoloogia 2 A 44). Kuna varem oli seltsi liikmetel kolme värvi pärast olnud korduvaid intsidente saksa tudengite ja ülikooli ning linnavõimudega, otsustati lipp pühitseda kõrvalises kohas. Sobivaks paigaks leiti olevat Otepää, kus seltsi vilistlane Burchard Sperrlingk koguduse õpetaja ametit pidas. Teisipäeval 3. juunil 1884 sõitsid kuus seltsi vilistlast ja 16 üliõpilast talle "külla". Sõideti suure vankriga, ja kui Otepää kirikutorn paistma hakkas, vabastati lipp kattest ja pandi sõidutuulde lehvima. Niisiis lehvis Eesti lipp esimest korda ajaloos Tartumaal 3. juunil 1884. Järgmise päeva õhtul lipp pühitseti kirikuõpetaja Rudolf Kallase poolt. 3. Sinimustvalge kujunemine rahvus- ja riigilipuks Rahva hulgas levis sinimustvalge rahvussümbolina kiiresti. Lipud lehvisid pidupäevadel ärksamates taludes ja küla peoplatsidel. Tallinna laulupeol, mis toimus 1896. aastal, oli peorongkäigus nüüd juba rahvuslipuks muutunud trikoloore arvukalt. Riikliku venestamispoliitika süvenedes ja eriti 1905. aasta revolutsiooni järel üritas tsaarivõim sinimustvalgete lippude ja muu sümboolika kasutamist igati takistada 1910. aasta VII laulupeo ajal Tallinnas maju ehtinud lipud kästi võimude poolt kohe maha võtta. Intsidente juhtus hiljemgi. Alles veebruarirevolutsiooni järgne 1917. aasta, kui Eesti iseseisvumine oli ühel või teisel viisil muutunud juba teostatavaks, kujunes murranguks sinimustvalge ajaloos. Samal kevadel, 26. märtsil toimus Peterburis sinimustvalgete lippude all (enamlased hoidusid oma punalippudega kõrvale) rohkem kui 40 000 eestlase meeleavaldus; nende hulgas oli ka umbes 15 000 eestlasest sõdurit ja ohvitseri. Nii palju Eesti lippe polnud veel keegi kunagi näinud (Eesti Vabadussõda 1937, 27). Kuigi Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918, määrati sinimustvalge Eesti riigilipuks alles 21. novembril, pärast sakslaste lahkumist Tallinnast. Vabadussõja päevil valmistasid sõdivad allüksused endile sageli ise väetähised. Üks selline on eksponeeritud Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäel. Väikese lipu (86 x 59,5 cm) teeb omapäraseks selle saamislugu ja õmblemiseks kasutatud materjal sinine laid on valmistatud õhukesest helesinisest Joon 1. 1. ratsapolgu 1. eskadroni lipp Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe filiaali ekspositsioonis. Valge laiu paremasse nurka on keemilise pliiatsiga kirjutatud: I eskadron I Ratsa p. Jakobstadt 5/VI 19 kuni 8/VI 19 Leitn. Leman (foto: J. Peets). Fig. 1. Standard of the 1st sqadron of the 1 st cavalry regiment in the exposition of the Estonian History Museum on Maarjamäe. In a corner of the white part writing can be seen: I squadron of I cavalry r. Jakobstadt 5/VI 19 till 8/VI 19 Lieut. Leman. 16
Heige Peets, Merike Neidorp ja Jüri Peets. Eesti ajaloolise lipu ja selle konserveerimise lugu kontorilaua kalevist. Sellele osutavad ka paar kangal olevat tindiplekki. Mustaks paaniks on tavaline, ilmselt gallustindiga mustaks värvitud haavamarli. Valgeks laiuks oli kasutatud väga peent kalinguri, mis võib pärineda mõnest naisterõivast. Kõik paanid on omavahel pikkade üleservapistetega kokku õmmeldud. Lipu valmistas pärast Jakobstadti (Jekabpils) vallutamist punastelt 5. juunil 1919. aastal 1. ratsapolgu 1. eskadroni ülema leitnant Boris Leemani korraldusel üks kohalik eestlane ja see heisati samal päeval kell 11 linna raekojale, kuhu see jäi lehvima kuni Läti väeosade kohalejõudmiseni 8. juunil. Lipp võeti raekojalt maha ja oli kuni sõja lõpuni 1. eskadroni lipuks. Mõni aasta pärast Vabadussõja lõppu anti see B. Leemani poolt lipu valgele laiule kirjutatud tekstiga üle Sõjamuuseumile 1 (joon 1). 1992. aastal anti vahepeal "põranda all" olnud lipp Tallinna Linnamuuseumi arheoloogi ja sõjaajaloolase Kaupo Deemanti kätte, kes edastas selle koos kahe piigivimpliga Eesti Ajaloomuuseumile. Kuidas lipp okupatsioonid "üle elas", pole täpselt teada. 4. Algse lipu edasine käekäik Eesti Üliõpilaste Seltsi lipul, nüüd juba Eesti riigilipu ajaloolisel prototüübil, seisis aga ees veel palju katsumusi. Otepääl pühitsetud sinimustvalge lipp oli pöördelisel 1940. aastal hoiul Eesti Rahva Muuseumis Raadil. Sama aasta augustis vahetasid EÜS-i liikmed muuseumis asunud originaallipu salaja koopia vastu ning ajalooline lipp maeti Viljandis maasse. Seda tehti praktiliselt viimasel minutil, sest õige pea tuldi lipule järele. Koopia edasisest saatusest pole midagi teada. Mõni aasta hiljem, juulis 1942, kaevati lipp välja kartuses, et selle puust ümbriskast pole piisavalt niiskusekindel. Maa peale ei jäänud lipp kauaks. Pakituna uude raudkasti maeti see 1944. aasta aprillis Vaimastveres EÜS-i liikme Karl Auna kodutalus köögi korstnajala alla. Peidikust teadsid vaid kolm EÜS-i liiget ja taluperemees Aleksander Aun. Lipu peitjaist põgenes K. Aun läände, Harald Tammur ja Rudolf Saago aga arreteeriti. Eestisse jäi ainult üks inimene, kes teadis lipu asukohta vana taluperemees. Enne oma surma 1955. aastal näitas A. Aun peidupaika oma naisevennale Rudolf Korgile. Kui Tammur eluga Siberist tagasi tuli, sõitis ta peatselt Auna talu vaatama. Korsten oli alles, kuid pererahvas võõras ning ta ei usaldanud rohkem uurida, otsustades jääda ootama aega, millal võib lipu välja võtta (Erelt 2004, A 45). Oodata tuli 36 aastat. Pärast Eesti taasiseseisvumist tõi perekond Kork 26. detsembril 1991 lipu Läänemardi talu peidikust välja ning 24. veebruaril 1992 anti see üle Eesti Üliõpilaste Seltsile. Kuna lipp oli peitmisele eelnenud pikaajalisest kasutamisest kahjustatud ja määrdunud, pöörduti selle konserveerimise ja puhastamisega seotud probleemide lahendamiseks artikli autorite poole. Ülevaade lipu konserveerimistöödest protokoll koos seisundi- ja tööfotodega anti koos konserveeritud lipuga EÜS-ile üle 14. septembril 1992. Esmakordne ülevaade lipu konserveerimisest Ajaloo Instituudi geoarheoloogia ja muinastehnoloogia laboris esitati 12. veebruaril 1993. aastal H. Peetsi ja M. Neidorpi poolt labori teaduspäeva ettekandekoosolekul. Käesolev artikkel on esimene trükis ilmuv kirjutis Eesti ajaloolise lipu konserveerimisloost. 1 Andmed Jakobstadti operatsioonist ja 1. eskadroni lipu saamisloost pärinevad B. Leemani poolt 1957. aastal kirjapandud mälestustest "Võrust ratasapolguga Jakobstadti". Leemani kirjutise tekst on saadaval internetis aadressil http://pages.interlog.com/~verbum/kv/ladumine/c1721.htm 17
Loodus, inimene ja tehnoloogia 2 5. Eesti ajaloolise lipu konserveerimisest Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp toodi konserveerimiseks Tallinna 23. märtsil 1992. aastal. Töökohaks sai Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi geoarheoloogia ja muinastehnoloogia labori tööruum 221. Kuna tegemist oli eestlaste jaoks ühe suurima reliikviaga, olid reaalselt võimalikud katsed see hävitada või kahjustada. Mäletatavasti oli siis nn interrinne vägagi sõjakas ja okupatsioonivägede kohalolek lisas nendele veelgi bravuuri. Esines isegi üleskutseid eestlastega füüsiliseks arveteõienduseks ja barrikaadide püstitamiseks koos relvastatud väljaastumistega. Sellepärast olid konserveerimistööd Ajaloo Instituudi laborihoone tööruumis 221 salastatud ja sellest teadis vaid väike arv inimesi. Konserveerimisruumi võtmed olid kättesaadavad vaid konservaatoritele ja labori juhatajale. 5. 1. Lipumaterjali tehnilised uuringud Esmalt tehti konserveerimistöödeks vajalikud uuringud. Määrati lipu kahjustuste liigid ja ulatus, tekstiilmaterjali ja värvainete olemus, veekindlus ja tundlikkus kemikaalidele. Töö eesmärgiks oli lipu puhastamine ja toestamine selle säilimise ja võimaliku ajutise sisetingimustes eksponeerimise tagamiseks. Lipp on valmistatud koeripstehnikas kootud naturaalsest siidist vabrikuriidest ja kokku õmmeldud kolmest võrdse laiusega sinisest, mustast ja valgest paanist (joon 2). Sinine materjal on värvitud 19. sajandi lõpukümnenditel tekstiilitööstuses veel tehnikauudiseks olnud happelise sünteetilise värvainega. Algselt on siidi toon olnud taevasinine, mida on näha palistuste sisekülgedel, kuid pleekimise ja vananemise tagajärjel on see omandanud roheka varjundi. Järgmise, sügavmusta lipulaiu siid on värvitud happelise, samuti sünteetilise värvainega, kasutades värvi kinnitamiseks uudset kroompeitsi (ilmselt kaalium-di-kromaat K 2 Cr 2 O 7 ). Valge paan on kergelt kreemikas, naturaalne värvimata siid selle kreemikas toon võib olla tingitud vananemisest (joon 2). Joon 2. Eesti Üliõpilaste Seltsi Lipp enne konserveerimist (foto: E. Väljal). Fig. 2. The flag of the Estonian Students Society before conservation. 18
Heige Peets, Merike Neidorp ja Jüri Peets. Eesti ajaloolise lipu ja selle konserveerimise lugu Joon 3. Katkenud lõimelõngadega siid lipu valgel laiul (foto: E. Väljal). Fig. 3. Silk of the white pane with broken warp threads. Paanid on kokku õmmeldud 0,5 cm laiuse pesuõmblusega, külgedel on 2 3 mm laiune palistus. Õmblemiseks on kasutatud masinat. Valge ja sinise paani külge on kinnitatud eelpistes 2 cm pikkused brokaatnarmad (joon 2, 3, 6). Lipu otsas need puuduvad. Selle vardapoolsesse otsa on needitud 8 hõbetatud pronksist 5 cm läbimõõduga varretusrõngast. Nende samast materjalist kinnitusplaadid on ühelt poolt varjatud topeltõmblusega, kuid teisel küljel on need nähtavad. Lipu laius koos narmastega on 174 cm ja pikkus 375 cm. Lipuga oli kaasas peenematest brokaatnööridest keerutatud 1,5 cm läbimõõduga köis, mille otstes olid samast materjalist ilututid (joon 4). Joon 4. Otsatuttidega kaunistusnöör enne konserveerimist (foto: E. Väljal). Fig. 4. Docorative cord with tassels before conservation. 19
Loodus, inimene ja tehnoloogia 2 Joon 5. Seismisvoldid ja kortsud ning värvipritsmed sinise laiu varrepoolses otsas (foto: E. Väljal). Fig. 5. Folds and creases and paint stains at the pole end of the blue pane. Nagu juba mainitud, oli lipp viimased 50 aastat peidus talu ahju all. Õnnelikel asjaoludel tagas taoline peidik lipule turvalisuse ning korralik pakend ka stabiilse keskkonna. Siidile ei olnud tekkinud niiskus- ega hallitusplekke ning näriliste kahjustusi, kuid pikaajalisest kokkulapituna seismisest olid kangasse jäänud tugevad voldid ja kortsud (joon 5). Joon 6. Rebendid sinise laiu varrepoolses servas. Näha on ka vihmaveest ja mustusest tekkinud laigud (foto: E. Väljal). Fig. 6. Tears in the pole end of the blue pane. Blotches of filth and rain are also visible. Materjal on vananemisele hästi vastu pidanud, siid ei ole muutunud rabedaks ja värvid on hästi säilinud. Lipp oli määrdunud, plekiline ja kohati rebenenud. Kõige rohkem kahjustatud oli valge paan, eriti selle otsapoolse kolmandiku osas, kus lõimelõngad olid katkenud ja narmendavad, koelõngad sassis (joon 2, 3). Neid hoidsid koos narmad ja laiu servapalistus. Sinisel ja mustal paanil olid rebendid, enamjaolt lipu äärtel. Rõngaste kinnitusplaatide alune siid oli tugevasti kahjustunud, seda eriti sinisel ja valgel paanil (joon 6, 7). Rebendeid oli püütud (väga oskamatult) parandada: sinisele siidile oli õmmeldud puuvillasest riidest paik ja rebendeid oli mõnes kohas parandatud musta puuvillase niidiga. Valgel siidil oli allservas ilmselt huulepuna plekid ja vardapoolses otsas ümar (ajajooksul tumenenud) laik. Sinisel paanil olid mitmes kohas kollakaspruunid ookervärvi plekid (kas lipp oli mingi remondi ajal ilma katteta väljas?) ja üle kanga lippu ümbritsenud tavakeskkonna saastatuse (tolm, tubakasuits, tahm jms) ning vihmavee koostoimest põhjustatud pruunikad 20
Heige Peets, Merike Neidorp ja Jüri Peets. Eesti ajaloolise lipu ja selle konserveerimise lugu laigud ja voolujooned riide voltide harjadele sadenenud mustuse jäljed (joon 5). Samas olid kollased ookervärvi pritsmed ümbritsetud oreooliga veega kangasse kandunud tavalise põranda- või seinavärvi sideaine jäljed. Narmastiku brokaatniidid olid deformeerunud ja sassis ning selle hõbe tuhmunud. Kirjeldatud kahjustused on kahtlemata tingitud keskkonna toimest lipule tema kasutusperioodil (tolm, tahm, tööstusgaasid, sademed, tuul, värvimata siidile eriti lagundavalt mõjuv päikesevalgus jms). 5. 2. Lipu konserveerimine ja osaline restaureerimine Konserveerimistöid alustati 12. aprillil 1992. Esmalt eemaldati kinnitusrõngad, mis puhastati mehhaaniliselt ja poleeriti. Enne üldpesu kõrvaldati ookervärvi plekid. Värvi mineraalne osa eemaldus kergesti, kuid sideaine oreool mitte. Siid värvipritsmete all oli kahjustunud ja sinine värv pleekunud. Lipu suuruse tõttu ei olnud võimalik üldpesu laboratoorsetes tingimustes ja pesemine toimus Ajaloo Instituudi sauna basseinis (joon 8). Pesuainena kasutati vahendeid "Kastan" (Leedu) ja "LV" (Soome). Pesti pesuainet vahetades kaks korda, millele järgnes korduv loputamine. Seejärel sirutati lipp väikeste nõeltega fikseerituna mitmes kihis sauna eesruumi põrandale laotatud filterpaberitele kuivama. Lipu juures oli sel ajal pidev valve. Sinise värvi taastamiseks niisutati terve paan 0,5%-lise äädikhappe lahusega, mille tagajärjel rohekas toon asendus sinisega. Lipu toestamiseks kasutati naturaalset siidi crepelin (Prantsusmaa), mida tooniti sünteetiliste värvidega. Rebendite ja aukude paikamiseks kasutati liimainega kaetud crepelini. Sassis niidid sirutati ja kinnitati toestuskangale sidepistes. Õmblemiseks kasutati crepelinist harutatud niiti. Valge siid vajas kahepoolset üldtoestust. Selleks õmmeldi paan kahe kihi crepelini vahele lühikeste pistetega. Sinine laid toestati üleni ainult ühelt poolelt ning must ei vajanudki üldtoestust. Brokaatnarmad sirutati nõelte abil. Lõpuks kinnitati rõngad uute neetidega. Katkenud brokaatniidid nööris ja tuttides kinnitati ning "kaod" täideti lähedast tooni mulinee-niidiga. Konserveerimistööd vältasid väikeste vaheaegadega viis kuud (umbes 870 töötundi). Lipp anti üle EÜS-i esindajatele 14. septembril 1992. aastal. Praegu säilitatakse lippu Eesti Rahva Muuseumis. Ta on keeratud spetsiaalsele rullile pleegitamata puuvillase riide vahele ja hoitakse samast materjalist vutlaris. Lipp tuuakse avalikkuse ette vaid eriti tähtsate sündmuste puhul (joon 9). Joon 7. Rebendid valge paani varrepoolses servas (foto: E. Väljal). Fig. 7. Tears in the pole end of the white pane. 21
Loodus, inimene ja tehnoloogia 2 Joon 8. Lipu pesemine Ajaloo Instituudi sauna basseinis (foto: E. Väljal). Fig. 8. Washing the flag in the pool of the sauna of the Institute of History. Tänuavaldus Täname fotograaf Enno Väljalit abi eest. Eraldi tänu kuulub Rootsi restauraatoritele ja väliseestlastest EÜS-i vilistlastele ning teistele lipu saatuse pärast südant valutanutele. Joon 9. Konserveeritud EÜS-i lippu esitletakse 1994. aastal Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis (foto: EMS-i fotoarhiiv). Fig. 9. The presentation of the conservated flag of the Estonian Students Society in the History Museum of the University of Tartu. 22
Heige Peets, Merike Neidorp ja Jüri Peets. Eesti ajaloolise lipu ja selle konserveerimise lugu Kasutatud kirjandus Eesti Vabadussõda. Tallinn, 1937. Erelt, P. 2004. Olgu Eestimaa täis kuradeid, me lippu nad ei võida! Eesti Ekspress, 3. juuni, A 44, 45. Lisa 1 Heige Peets. EÜS-i lipu konserveerimisel tehtud analüüsid ja kasutatud materjalid 1. Lipu tekstiilmaterjali analüüs Metoodika: mikroskoopilised uuringud, põletusproov, lahustuvustest. Tulemus: naturaalne siid. 2. Tekstiili värvainete analüüsid Metoodika: värvide lahustuvustestid, poolmikroanalüüs. Tulemus: sinine sünteetiline värvaine (indigo test negatiivne); must sünteetiline värvaine (happeline peitsvärv, kroompeits). 3. Brokaatniidid 3. 1. Narmastiku brokaatniit Metoodika: poolmikroanalüüs. Tulemus: Z/zz kedratud ja korrutatud valge linase südamikuniidi ümber on kedratud 0,5 mm laiune hõbetatud vasest lint. 3. 2. Brokaatnöör koos ilututtidega Metoodika: poolmikroanalüüs. Tulemus: Z/ zzzz kedratud ja korrutatud valge puuvillase südamikuniidi ümber on kedratud 0,3 mm laiune hõbetatud vasest lint. 4. Kollased värviplekid sinisel paanil Metoodika: poolmikroanalüüs. Tulemus: värvi, täite- ja värvaineks oli kriit ja kollane ooker, sideaineks ning lahustiks tõenäoliselt linaseemeneõli ehk värnits. 23
Loodus, inimene ja tehnoloogia 2 5. Konserveerimisel kasutatud materjalid ja reaktiivid Pesuaine "Kastan" (Leedu); mitteionogeenne, pesulahuse ph = 7,5. Pesuaine "LV" (Lever, Soome, Turku); anioonaktiivne, ph = 6,5. Pesemisel kasutati 3%-lisi vesilahuseid. Sünteetiline liimaine A-45K (akrülaat, Leedu); kanti 5%-lise atsetoonlahuse aerosoolina dubleerimismaterjalile. Dubleerimismaterjal crepelin (valge naturaalne siid, Prantsusmaa). Sünteetilised värvid (Orto happevärvid siidi värvimiseks). Pakkematerjaliks pleegitamata puuvillane kangas. Heige Peets, Merike Neidorp and Jüri Peets THE HISTORY OF ESTONIAN HISTORIC FLAG AND ITS CONSERVATION Summary The prototype of the blue, black and white Estonian national flag, the flag of the Estonian Students Society, consecrated in the church of Otepää on June 4 th, 1884, is most likely the only preserved first historic banner of an existing state. It was sewn by the handicrafts teacher of the parish school of Põltsamaa Emilie Beermann. For the first time the flag streamed in Tartumaa on June 3 rd, 1884. It was consecrated next evening. People quickly adopted the tricolour. After the beginning of the russification, and particularly after the revolution of 1905, the czarist authorities in every possible way tried to prevent the use of blue, black and white flags and other symbols. Although the Republic of Estonia was proclaimed on February 24 th 1918, the tricolour was officially declared the national flag of Estonia only on November 21 st when the German troops had left Tallinn. In the days of the coup of 1940 the flag of the Estonian Students Society was stored in Estonian National Museum. In August of the same year the members of the Society secretly commuted the original flag for a copy, and the historic flag was buried in the ground in Viljandi. In June 1942 when the danger seemed to be over, the flag was recovered but not for long. Packed in a new iron casket, it was concealed beneath the stove in the kitchen of the homestead of a member of the Estonian Students Society Karl Aun in Vaimastvere in April 1944. After the restoration of the independence of Estonia, on December 26 th, 1991 the Kork family recovered the flag from the hiding-place in the Läänemardi farm and on February 24 th 1992 it was handed over to the Estonian Students Society. Since the flag had been damaged and soiled by the long use before the concealment, the Society appealed to the authors of this paper for help to solve the problems connected with the cleaning and conservation of the flag. The aim of the conservation was to clean the flag and strengthen it to secure its preservation and make the temporary indoors exhibition of it possible. First, the necessary investigations were carried out. The type and extent of the damages was determined, the nature of the fabrics and 24
Heige Peets, Merike Neidorp ja Jüri Peets. Eesti ajaloolise lipu ja selle konserveerimise lugu dyestuff were identified, their impermeability and sensitivity to chemicals were tested. The flag is made of silk fabric woven in weftep technique. It is sewn of three panes blue, black and white of equal width. The black and blue fabrics have been dyed with acidic synthetic dyes. The white pane is of slightly cream-coloured natural undyed silk. The panes of the flag are joined with a 0.5 cm wide double seam and hemmed with a sewing machine on outer sides. Fringe has been attached to the outer sides of the white and blue panes. At the ends of the flag the fringe is missing. Eight pole rings of silvered bronze have been riveted, with the aid of plates of the same material, to the pole end of the flag. The width of the flag together with the fringe is 174 cm and the length 375 cm. Together with the flag a cord with the diameter of 1.5 cm, made of brocade threads and decorated with two tassels of the same material, was concealed. As it was mentioned already, the flag had been concealed for the last 50 years under a stove of a farmhouse. Fortunately such a hiding-place granted the security of the flag and the proper casing provided also stable environment, but as it stood folded up for a long time, sharp creases are visible in the fabric. The fabric has endured time quite well silk is not friable and the colours are well preserved. The flag was soiled, stained and sporadically torn. White fabric was worst damaged. The blue and black panes were torn mainly at the edges of the flag. Inapt attempts have been made to mend the rips. The white silk had stains, evidently of lipstick, on the lower edge. The blue pane had several yellowish-brown stains of ochre paint, and brownish stains and streaks of environmental pollution and rain all over the fabric. Traces of filth are visible on the fold tops. The brocade threads of the fringe were deformed and tangled and their silver was tarnished. The described damages were undoubtedly due to the environmental impact during the period of use of the flag (dust, soot, industrial gas, precipitation, wind, sunlight, which is particularly decomposing to undyed silk, etc.). After material research the conservation started. First, the rings were removed, mechanically cleaned and polished. Owing to the large size of the flag the general wash was not possible in the laboratory, therefore it was carried out in the pool of the sauna of the Institute of History. The flag was washed twice, with a change of detergent, and repeatedly rinsed. Then it was spread on the thick layer of filter paper on the floor of the sauna and fixed with small pins. During that period the flag was constantly guarded. To restore the blue colour the whole pane was moistened with a 0.5% solution of acetic acid. As a result of that the greenish tint was replaced with blue. To strengthen the flag, it was doubled on natural silk crepelin (France) was used. For sewing thread was unripped from crepelin. The white pane needed general strengthening on both sides. The blue pane was doubled on one side only, and the black pane did not need general strengthening at all. The brocade fringe was straightened with pins. Finally, the rings were attached with new rivets. The broken brocade threads of the cord and tassels were fixed and the gaps filled with thrown silk of similar hue. The conservation lasted, at short intervals, for five months. The flag was handed over to the representatives of the Estonian Students Society on September 14 th, 1992. Nowadays the flag is stored in the National Museum of Estonia. It is rolled between cotton fabrics on a special spool and kept in a cotton sheath. 25