LOOVMÄNG JA LOOVMÄNGU TEHNIKAD. Ülesanne: Vaadelge laste vabamängu lasteaia rühmas, mänguväljakul või kodus. Kirjeldage, mida nägite. Laste mängud on väga mitmekesised. Tähtsal kohal koolieelikute mängude hulgas on loovmängud. Loovmängu all mõistetakse lapse erilist tegevust, milles ta väljendab oma suhtumist ümbritsevasse, eelkõige sotsiaalsesse tegelikkusesse. Loovmängu iseloomustavad sisu ja ülesehitust. Lapsed ise valivad endale mängu teema, rollid, vajaminevad mänguasjad ja vahendid ning arendavad mängu sisu oma soovi kohaselt. Laps õpib mängu kaudu mitmeid kognitiivseid oskusi. Mäng aitab oluliselt kaasa lapse kõne arengule. Oluline koht on mängul laste sõnavara rikastamisel, sest mängus peab laps lisaks esemete nimetamisele neid ka kirjeldama ja seostama omavahel mitmesuguseid lelusid ja tegevusi (Saar 1997: 58). Kõik keele vahendid on lapse jaoks potentsiaalsed mänguvahendid. Mängus kasutab laps erinevaid häälitsusi, samuti kõne ilmekust ja helisid. S. Smilansky (1968) püstitas hüpoteesi, et sotsiaalse rollimängu mängimine avaldab olulist mõju nii laste mängule kui nende kõne arengule. Just nimelt roll ja rolliga seotud tegevused ning vajadus ennast kõneliselt väljendada avaldab olulist mõju nii lapse mängule kui kõnele. Uurimuses analüüsiti järgmisi kõne kriteeriume: kõne voolavus; keskmine sõnavara hulk; lause pikkus; verbaalsete väljenduste mõtestatus. Pärast uurimuse läbiviimist selgus, et sotsiaalne rollimäng aitab oluliselt kaasa nii sõnavara kui kõneliste
väljenduste rikastumisele ja seda eelkõige mängulise suhtlemise kaudu. Kahtlemata tuleb nõustuda Smilansky kontseptsiooniga sotsiaalse rollimängu positiivsest mõjust laste kõne arengule, sest nõuab ju mäng mängijalt oma rolli sisseelamist ja sellele vastavat käitumist. Mäng eeldab ka, et mängijad kasutavad just kui, just nagu teiste lastega mängulise tegevuse kooskõlastamist, oma sõnavara aktiivset kasutamist, sõnade ja lausete täpsemat artikuleerimist (samas: 61). Loovmängudes avaneb võimalus õppetegevustes ja igapäevases elus omandatud teadmiste iseseisvaks praktiliseks kasutamiseks. See nõuab lastelt oskust valida paljudest olemasolevatest teadmistest just need, mis kõige paremini sobivad mängitavasse mängu. Kasutatavate teadmiste valikus peegelduvad laste suhtumised, arusaamad ning avalduvad kujunevate tõekspidamiste alged ümbritsevatesse elunähtustesse. Paralleelselt olemasolevate teadmiste praktilise kasutamisega kaasneb mängus vajadus ka uute teadmiste järele. See sunnib lapsi teadmisi ammutama kasvatajalt, mängusõpradelt ja vanematelt. Kollektiivsed mängud eeldavad käitumisoskuse, vastastikuste sõbralike suhete ja suhtlusoskuse olemasolu. Mängud lisavad ka uusi praktilisi kogemusi. Samal ajal arendavad mängud laste suhtlusoskust, loovad tingimused initsiatiivi ja organisaatorlike võimete arenemiseks. Loovmängu struktuur on järgmine: süžee sisu roll mänguline tegevus Mängu süžeeks e. teemaks on igapäevane tegelikkus. Kõike mida laps end ümbritsevas elus näeb ja kuuleb, mida tema endaga tehakse, selle püüab viia ka oma mängudesse. Mängitava süžee mitmekesisus ja rikkus sõltub laste kokkupuudete rohkusest tegelikkusega.
Mängitava täpsemaks ja põhjalikumaks iseloomustamiseks eristatakse loovmängudes nende sisu. Sisu on see, mille laps toob esile kui peamise momendi täiskasvanute tegevuste ja kogu ühiskondliku elu kujutamisel. Loovmäng on arenev tegevus, mille iseloom sõltub laste east, nende oskustest, sõnavarast ja võimalustest. Varajases eas läbib laps: mänguasjadega manipuleerimise (saab teada milline üks või teine asi on), funktsiooni e. tegutsemismängu (saab teada milleks üks või teine asi sobib), fiktsiooni e. matkimismängu (saab teada läbi täiskasvanu tegevuse matkimise mida ühe või teise asjaga teha saab) etapid. Nende etappide läbimine valmistab last ette rollimängude mängimiseks. 6- aastaste laste mängud on aga juba sisukate süžeedega loovmängud. Roll on see, mis määrab kindlaks lapse käitumise mängus. Rolli täitmisega kaasnevad alati tunded ja emotsioonid. Mängus võetud roll määrab lapsele nii kohustused kui ka õigused kaasmängijate suhtes. Rolle loovmängudes võib jaotada pea ja kõrvalrollideks. Pearolli täitmisega kaasneb rohke tegutsemisvõimalus, omapoolsete mõtete suhteliselt vaba realiseerimine, teiste mängijate suunamine jne. Kõik see muudabki pearolli täitmise enamikule lastele meelepäraseks tegevuseks. Kõhklusi tekitab see üksnes neis lastes, kes kahtlevad oma oskustes ja võimetes või kellel on mõningal muul põhjusel raskusi suhtlemisel eakaaslastega. Kõrvalrollide täitmine eeldab sageli omapoolsete mõtete ja tegevuse allutamist pearollile. Edukaks toimetulekuks edaspidises elus tuleb kõiki lapsi harjutada ja suunata täitma nii juhtivaid kui ka kõrvalosi. Selle saavutamine on pikaajaline ja kasvataja pidevat tähelepanu nõudev protsess. Vastastikuste suhete loogika tagabki selle, kas lapsed leiavad mängudes emotsionaalse rahuldatuse või jääb sellest vajaka. Positiivsete emotsioonide korral suureneb laste vastuvõtlikus uutele teadmistele, lapsed on teotahtelised ja rõõmsameelsed. Mänguline tegevus. Oluline on laste eneseorganiseerimise harjumuste arendamine. Laps peab pikkamööda õppima ise välja mõtlema mängu sisu ja selle kulgu. Siia juurde peab kuuluma ka oskus iseseisvalt leida vajalikud mänguvahendid (valmis-, asendus- ja omavalmistatud mänguasjad). Mida rohkem pakub mäng lastele tegutsemisvõimalusi, mida asjalikum on laste käitumine mängudes, mida
kestvamad on mängud, mida suuremat rõõmu ja rahuldust nad pakuvad, seda suurem on mängude kasutegur õpetuslikust ja arenduslikust aspektist lähtudes. Loovmängul kui tegevusel on omad iseärasused. Neid iseärasusi tuleb teada, sest mängude organiseerimisel tuleb kasvatajal nendega arvestada. 1. Loovmängud kujutavad endast ümbritsevate inimeste elu aktiivset peegeldamist. Oluline on, et avaldub laste suhtumine kujutatavasse. 2. Mängudes kasutab laps kompleksseid tegevusi. 3. Laps tegutseb vastavalt mängu sisule, tegevust saadab kõne. 4. Kõne abil kooskõlastab ta oma tegevuse kaasmängijate tegevusega. Seega arendab mäng ka laste kõnet. Mänguks vajalikud tingimused. Mänguks vajalike tingimuste all mõistame ruumi, aja, mänguasjade ja vahendite olemasolu. Aga ka lapse valmisolekut, kogemust ja keelealast ettevalmistust. Selleks, et lapsed saaksid mängida sisukat ja neid arendavat mängu, peab õpetaja kandma hoolt eelnimetatud tingimuste olemasolu eest. Mänguruumi sisustamisel tuleb arvestada, et seal oleks küllaldaselt ruumi erineva sisuga mängude mängimiseks. Rohket liikumist nõudvate mängude jaoks on vaja vaba põranda pinda. Lauamängude mängimiseks on vajalik laudade ja toolide olemasolu. Vaip mängutoa põrandal muudab toa hubasemaks ja võimaldab seal istuda ning mängida. Lapsed vajavad aeg ajalt mängimiseks eraldatud nurgakesi, ka nende moodustamiseks peaks olema vahendeid. Mänguasjade ja vahendite olemasolu. Mänguasjade ja vahendite hoidmiseks on hea kasutada nii kappe kui ka avariiuleid. Avariiulitel peaks olema käsitletava teemaga haakuvad mänguvahendid, et nad annaksid lastele impulsse mängumõtete tekkimiseks, fantaasia ergutamiseks. Kuna lasteaiaeas laste tahtlik tähelepanu on lühiajaline, on käsitletava temaatikaga mitte seonduvat materjali hea hoida kapis. Lisaks valmis mänguasjadele ja vahenditele peaks ruumis olema ka vahendid ise mänguasjade valmistamiseks ja üks suur kast igasuguste kottide, peakatete ja muude rollimängu vahenditega. See innustab lapsi mängule. Aeg. Loovmäng on mänguliik, mis nõuab eriti pikka ajavaru. Tundide algus ei tohiks järsult katkestada laste põnevat mängu.
Ülesanne: Koostage skeem loovmängu struktuuri elementide ja tingimuste vahelistest seostest.
Loovmängu tehnikad. Rollimäng Rollimängudes eristatakse kolme arengutaset: Elementaarse taseme puhul toimub täiskasvanute episoodiline jäljendamine; kuna mängitakse enamasti omaette, nimetatakse seda üksikmänguks. Koos minateadvuse tekkega mäng täiustub. Tegutsetakse esmalt läheduses asuvate lastega samalaadselt kuid mitte üksteisest sõltuvalt (kõrvumäng). Kolmandal eluaastal kontakteerub mängija esmalt ühe, seejärel mitme kaaslasega. Lühiajaline suhtlemine läheb üle koostegevuse tasemele. Mängule on esialgu iseloomulik episoodilisus ja sagedane partnerite vahetamine. Viiendal eluaastal hakkavad lapsed ühinema kollektiivsesse mängu tekib pikaajalise koostegevuse ja kestva loovmängu etappi, kus lapsedloovad komplekse mängusituatsiooni ja hakkavad kujuteldavat lugu mängima (ühismäng). Rollimängudes kasutatav teemade ring on väga lai ja see sõltub otseselt laste kogemustest seoses ümbritseva keskkonnaga. Meie täiskasvanute jaoks on soositud teemad, mis annavad lastele positiivseid sotsiaalseid kogemusi need on mängu teemad, mis on seotud abistamise, hoolitsemise, kaastunde ja jagamisega. Kuid tahes tahtmata mängivad lapsed ka negatiivsete emotsioonidega seonduvate teemadega mänge- need on teemad, mis väljendavad agressiooni, vaenulikkust, tülitsemist ja solvamist. Küsimused: 1. Mis mõjutab kõige enam laste loovmängu sisu? 2. Kuidas saab Teie arvates kasutada loovmängu õppe-kasvatustegevustes?
Ülesanne: Koostage üks loovmängu stsenaarium, mida saaks kasutada riietusesemete nimetuste ja riietumisprotseduuri õpetamisel......................................................................... Lavastusmäng Lavastusmäng kasvab välja rollimängust ja kujutab endast mängulise tegevuse kõrgemat etappi, neis kujutatakse konkreetseid isikuid, tegelasi ja sündmusi. Lavastusmängu aluseks on kirjanduspala või mingi süžee. Lapsed võtavad endile tegelasrolli, kuju ja välimuse, elavad läbi sündmustiku ja tunded, mida tunnevad tegelased ning väljendavad oma suhtumist tekstis esinevatesse elunähtustesse (Raadik 2001: 5). Õpetaja ülesanne lavastusmängude ettevalmistamisel ja korraldamisel on: Valida lavastamiseks sobiv (jõukohane, kindla õpetusliku eesmärgiga) kirjanduspala või luua mängusüžee ise; Tutvustada lastele lavastatava sisu; Teos esitada emotsionaalselt, kasutades kunstilisi väljendusvahendeid: õiget rütmi, erinevat intonatsiooni, pause ja žeste.
Aidata lastel teose ideed õigesti mõista ja meelde jätta. Mänguvahendeid valmistada koos lastega või nende juuresolekul. Leida originaalseid viise kostüümide ja peakatete valikul. Muinasjuttude ja teiste süžeede dramatiseerimisel tuleb arvestada järgmiste aspektidega: Laps peab jääma dramatiseerimise juures ise uue loojaks, otsijaks, kohandajaks. Laste võime kirjanduslikuks ja loominguliseks tegevuseks väljendub laste juures erinevalt. Lapsed tunnevad sageli üksteise võimeid paremini kui õpetaja, seepärast on hea lubada vahel ise lastel osasid jagada. Harjutamine muudab lavastusmängu kunstlikuks ja tüütavaks ning lastel on siis võimatu tegutseda spontaanselt ja loovalt. Lavastusmängude mõju lapse keelelisele arengule väljendub erinevate oskuste arengus: Kuulamisoskus; Küsimuste esitamise ja nendele vastamise oskus: Jutustamisoskus; Kõne ilmekus; Sõnavara aktiviseerumine; Tabavate väljendite kasutuselevõtt; Kirjandusteose keelelise omapära kandumine igapäevakõnesse; Sõnaloomingu areng läbi sõnamängude; Erinevate häälte ja häälitsuste ning helide tekitamise oskus (kõneaparaadi areng). Rolli- ja lavastusmängude põhiülesanne on lastele meeldivate emotsioonide ja rõõmu pakkumist, loovvõimete arendamist, esinemisjulguse ja kogemuste võimaldamist, eneseväljendusoskuste rikastamist, teadmiste ja oskuste omandamist lastele meeldiva tegevuse abil ning eneseväljendusvormide mitmekesistamist mängude kaudu (Raadik 2001: 3).
Rolli- või lavastusmängu läbi mängides peab laps minema raamatu või teksti sisse: võtma endale tegelase rolli, kuju ja välimuse, läbi elama sündmustiku ja tunded, mida tunnevad tegelased ning väljendama oma suhtumist tekstis esinevatesse elunähtustesse (Raadik 2001: 4). Niimoodi mängides kujunevad lastel terved ja ühiskonnas tunnustatud arusaamad õigest käitumisest, laienevad teadmised ja suureneb kogemuste pagas, areneb mõtlev, arutlev ning oma seisukohta omav ja seda õigel ajal õiges kohas väljaütlev laps, kes oskab loovalt suhtuda igasse oma tegevusse (Raadik 2001: 4). Kindlasti areneb ka lapse sõnavara, keeleline väljendusoskus ning võime täiskasvanute ja eakaaslase jutust aru saada. Küsimused: 1. Mida kujutab endast Teie arvates lavastusmäng? 2. Leidke sobivaid kirjanduspalu lavastamiseks 3-, 4-, 5- ja 6 7-aastaste laste tegevustes?
Õppemängud. Õppemängud on sellised mängus, mis on mõeldud eelkooliealiste ja alg- klasside õpilaste õpetamiseks, kasvatamiseks ja igakülgseks arendamiseks. Õppemäng e. didaktiline mäng kujutab endast õpetuse erilist mängulist vormi, mis võimaldab õpetuse ja kasvatuse ülesandeid ellu viia lastele jõukohase ja köitva tegevusemängu- kaudu. Õppemäng on õpetamise mänguline vorm lapsed mängivad ja samal ajal õpivad või kinnistavad olemasolevaid teadmisi. Õppetegevuse osana kasutatavatel õppemängudel on õppesisust tulenevad konkreetsed õpetuslikud, arenduslikud ja kasvatuslikud eesmärgid. Kuid säilitada tuleb ka mängulise tegevuse ühisjooned: vabatahtlikkus, loomingulise omaalgatuse olemasolu, iseseisvus, rahuldus- ja rõõmutunne. Õppemängude põhirõhk on suunatud laste vaimsete võimete arendamisele, olemasolevate teadmiste süvendamisele, laiendamisele, nende süstematiseerimisele ja iseseisvale kasutamisele uues mängulises situatsioonis. Õppemängud omavad kindlat struktuurilist ehitust, mille iseärasust tuleb kindlasti arvestada, sest üksnes kõigi nelja struktuuri elemendi olemasolu korral on meil tegemist õppemänguga. Kõik struktuuri elemendid on omavahel tihedalt seotud. Õppemängu struktuura) didaktilised ülesanded ( lastele jõukohased) b) mängulised ülesanded + mänguline tegevus (muudab õpiülesande täitmise lastele kergemaks), mänguline tegevus koosneb mängulistest toimingutest: mängulisust saab luua sellega, et anda võimalus tegutseda mingi esemega mängulisus seisneb peitmises-otsimises võistlusmoment mõistatamisega seotud rolli omistamine lastele c) mängureeglid- organiseerivad ja suunavad lapse käitumist mängus, reeglid ühendavad didaktilisi ja mängulisi ülesandeid d) mängutulemus- 1) kasvataja seisukohalt 2) laste seisukohalt
Õppemängus on pearõhk suunatud vaimsete võimete arendamisele, teadmiste süvendamisele ja laiendamisele. Kasvatuslik mõju teostub mängureeglite täitmise kaudu (õpib end pidurdama, tahteliselt suunama oma mõtlemist, tähelepanu, mälu). I Didaktiline ülesanne. Igas õppemängus on üks või mitu didaktilist ülesannet. Selles väljendub mängu tunnetuslik külg, s.o. milliseid võimeid tahetakse antud mängu kaudu arendada, milliseid teadmisi täpsustada, laiendada või süvendada. Ülesanne esitatakse mängu kaudu, tihedas seoses mänguliste ülesannete ja mängulise tegevusega. Tähtis on, et didaktiline ülesanne muutuks lapse enese mänguliseks ülesandeks st. ainult didaktilise ülesande täitmisel võib laps saavutada seda, mis teda antud momendil kõige rohkem huvitab ja mis on mängu lähimaks eesmärgiks. See tingib lapse erilise aktiivsuse selliste mänguliste ülesannete täitmisel, mis omavad õpetuslikku tähtsust ja on oma sisult lähedased lapse mängumotiividele. Seega didaktiline ülesanne on nagu lapse eest peidetud, teadmised ja oskused omandatakse ettekavatsematult, mängides. Didaktilised ülesanded peavad vastama laste eale, sest ainult siis äratavad nad lapses huvi, aktiviseerivad ja arendavad teda. Tuleb arvestada ka laste eelteadmistega. Didaktiliste ülesannete põhiliigid- 1. Võrrelda ja välja valida esemeid erinevate või ühesuguste tunnuste alusel. 2. Klassifitseerida ja jaotada esemed või pildid liigi, materjali jt. tunnuste järgi. 3. Määrata ese ühe või mitme tunnuse järgi 4. Meelde jätta mingisugune fakt, esemete kogus, mängijate rühm, vm. ning määrata muutused, mis toimusid laste äraolekul. II Mänguline ülesanne ja tegevus. Didaktiline ülesanne muudetakse mänguliseks ülesandeks. Täidetakse mängulise tegevuse kaudu. Mängulisus määrab lapse emotsionaalse suhtumise tegevusse. Lapse tegevus on õppemängus ettemääratud. Kaks peamist nõuet lapse tegevusele: 1. peab täitma mängu õpetavat ülesannet 2. peab olema huvitav ja kaasakiskuv mängu lõpuni Mäng tekib siis kui didaktilised ja mängulised ülesanded on tihedalt seotud mängulise tegevusega. Mängulise tegevuse järele jaotatakse mängud tinglikult:
1. mõistatamismängud 2. võistlusmängud 3. süžeelis- rollilised mängud 4. peitmis- ja otsimismängud 5. lavastusmängud 6. pandimängud 7. liikumismängud Oluline on mängulise tegevuse varieerimine, keerukamaks muutmine. Tegevus on huvitavam siis, kui sisaldab sobivaid põnevusmomente, üllatusi; õpetaja ise on ilmekas ja emotsionaalne. Väga häid tulemusi annab riimkõnede, salmide, laulude, mõistatuste, matkivate liigutuste lisamine. III Reeglid. Reeglid on kindlalt määratletud ja täpselt formuleeritud nõudmised, mida esitatakse lastele mängu vormis. Nende kaudu õpetaja juhib mängu ja mõjutab lapsi. Ta teeb seda mängu abil. Reeglid suunavad mängu, ühendavad didaktilised ja mängulised ülesanded, organiseerivad laste käitumist ja vastastikuseid suhteid. Didaktilised reeglid: 1. suunavad laste tegevust didaktiliste ülesannete täitmisel, määravad mida ja kuidas peab tegema või mida ei tohi teha. 2. organiseerivad - määravad laste tegutsemise järjekorra mängus, mängijaile tasu või karistuse. 3. distsiplineerivad - suunavad laste käitumist mängus. Reeglid täpsustavad eesmärke. Didaktilised ja mängulised ülesanded määravad mängulise tegevuse iseloomu, reeglid aitavad mängulist tegevust läbi viia ja seega täita mängu ülesannet. IV Tulemus. Igal õppemängul on oma kindel lõpp, oma tulemus. Mängu tulemust tuleks hinnata nii õpetaja kui laste seisukohalt. Tulemus on ülesannete ja reeglite täitmine. Näitab laste poolt omandatud teadmiste taset, vaimse tegevuse ja laste vaheliste suhete iseloomu. Õpetaja hindab õppemängu tulemust didaktilise ülesande täitmise põhjal. Siit selgub, kes suutsid didaktilised ülesande täita, kes ei osanud, kellele on vaja edaspidigi samalaadseid ülesandeid anda, keda peab õpetama ja kellega veel materjali kordama. Laste seisukohalt hinnatakse õppemängu tulemust selle põhjal,
missugust vaimset ja moraalset rahuldust mängimine tõi, kas lastel oli heameel mängust, kas ta aktiviseeris lapsi tegutsema, kas ta andis positiivseid emotsioone.
Ülesanne: Valige üks matemaatika valdkonna teema koolieelse lasteasutuse õppekava vastavast osast ja koostage õppemängud selles teemas õpetatavate mõistete kinnistamiseks erinevates vanuserühmades. Järgige õppekava struktuurilise ülesehituse nõudeid ja laste ealise arengu iseärasusi................................................................................................................ Õppemängude... liigitus.
Ester Vee on oma raamatus Õppemängud lasteaia õppe- ja kasvatustöös. toonud välja õppemängude liigituse. Didaktilised e. õppemängud sõna otseses mõttes on vabamängud, mis on loodud autodidaktismi ja laste iseseisva mänguks organiseerumise võimaluse põhimõttel (loto, doomino, täringumängud, Telefon, Pandimäng jne.). Neid mänge loob ja õpetab lastele küll täiskasvanu, kuid tuttavaid mänge saavad lapsed ka iseseisvalt mängida. Organiseeritud õppemängud- neid mänge organiseerib ja juhib õpetaja(enamasti tunnis, aga ka vabal ajal) ja ilma täiskasvanu osavõtu- ta nad ei eksisteeri. Enamasti jaotatakse õppemängud kolme suurde rühma lähtuvalt mängus kasutatava materjali iseloomust: 1) mängud esemetega- mänguks valitakse kindla eesmärgiga esemeid või neist moodustatud komplekte: mänguasju, tarbeesemeid, tööriistu, looduse objekte jne. (nt. Imekotike, Koolitarvete kauplus, Mitmes mänguasi on kadunud jne.). 2) lauamängud- kasutatakse esemete kujutisi (pilte), kaarte, mängulaudu vastavate nuppude ja täringutega, mängukive, mitmesuguseid mängudetaile jne. (nt. loto, doomino, täringumängud, kabe, male jne.) 3) sõnalised mängud- ei tugine vahetule tajule, vaid laste kujutlustele, nõuavad tähelepanu, kuulamis- ja mõtlemisoskust, kiiret reageerimisvõimet, oskust kasutada teadmisi. Sõnalised mängud jagunevad omakorda: a) suulised - (nt. Telefon, Lind lendab, Ütle vastupidi, Täidan laeva jne.) Koolieelses eas kasutaksegi peamiselt suulisi sõnalisi mänge. b) kirjalikud - koolieelikute rühmas kasutatakse lihtsaid mänge lugema ja kirjutama õpetamiseks, kuid põhiliselt kasutatakse ikkagi koolieas (nt. Kes jõuab rohkem? kirjutada t-tähega algavaid sõnu jne) Mängulise tegevuse järgi liigitatakse õppemänge järgnevalt: 1) mängud-ülesanded nende aluseks on laste huvi tegutseda mitmesuguste mänguasjadega, muude esemete ja piltidega, mänguline tegevus on siin elementaarne ja sageli ühtib praktilise tegevusega. 2) peitusmängud- põhinevad laste huvil esemete ootamatu ilmumise ja kadumise, nende otsimise ja leidmise vastu (nt. Tibu, tibu, ära näita )
3) süžeelised õppemängud- nende aluseks on mitmesuguste eluliste situatsioonide, täiskasvanute või loomade kujutamine (nt. Polikliinik, Lasteaed, Loomade kool jne.) 4) võistlusmängud- põhineb püüdel kiiremini saavutada mänguline tulemus, võita mäng (nt. Reis ümber maailma, Kes on kiirem, Kes jõuab esimesena jne.), siia kuuluvad ka viktoriini- tüüpi mängud 5) pandimängud, mängud keelu ja karistusega- on seotud huvitava mängulise momendiga, kus laps peab vabanema mittevajalikust kaardist, esemest (nt. Must notsu ), mitte ütlema keelatud sõna (nt. Pandimäng ), mitte eksima sõna või liigutusega (nt. Mina ka, Lind lendab ). Osa õppemände on liikuva iseloomuga. Neid võib eristada liikumismängudest selle järgi, mis on antud mängus suurema tähtsusega- vaimne või kehaline areng (nt. Liiklusmängus on esiplaanil liiklemisreeglite täitmise harjutamine tänaval, kõnni kui liikumisvormi harjutamine aga teisejärgulise tähtsusega) (Vee 1979: 37-38). Õppemänge liigitatakse veel ka õpetusliku ülesande, ainevaldkonna järgi: 1) kõne arendamise mängud, keelemängud on laste sõnavara arendamiseks, fonemaatilise kuulmise ja õige hääldamise arendamiseks, kõne parandamiseks (logopeedilised mängud), õigete grammatiliste vormide kasutamise harjutamiseks, mängud sidusa kõne arendamiseks (nt. Täidan laeva ). Peale emakeelealaste mängude kuuluvad siia gruppi ka võõrkeele õpetamiseks kasutatavad mängud. 2) loodusalased õppemängud (nt. Juured ja pealsed, Zooloogiline loto, Arva ära maitse järgi, Loomad mängivad peitust, Arva ära, mis lill see on jne.) 3) sotsiaalsete kujutluste ringi arendavad õppemängud (nt. Kellele on seda tööriista vaja, Kauplus, Millega me sõidame, Raamatukogu jne.). Selles mängude grupis võib eraldada järgmised alagrupid, mängud mille põhieesmärgiks on: a) laste kõlbeline kasvatus (nt. Mis on hea ja mis on halb ) b) esteetiline kasvatus (nt. Nii on ilusam ) c) kunstiline kasvatus (nt. Pildi näitus, Teatrimäng ) d) mängud, mis kaudselt avaldavad mõju laste kehalisele kasvatusele ja töökasvatusele- kinnistavad laste kujutlusi kehakultuuri ja tervishoiu valdkonnast, arendavad sõrmelihaseid jne. e) matemaatilised õppemängud
4) mängud laste sensomotoorse kultuuri arendamiseks (mängud värvi-, suuruse-, vormi- ja ruumitaju arendamiseks, kuulmis-, kompimis-, maitsmis- ja haistmismeele arendamiseks, esemete ja tegevuste ära tundmiseks liigituse järgi) 5) mängud vaimsete võimete arendamiseks (laste tähelepanu, mälu, mõtlemise jne. Arendamiseks (Vee 1979: 39-40). Õppemängud võivad erineda oasvõtjate arvu poolest: 1) individuaalsed mängud- need on enamasti reegliteta harjutusmängud (matrjoskad, mosaiigid, piltkuubikud, peitepildid, labürindid) 2) grupimängud- osa võtab väike lastegrupp 2-6 last, neid mängitakse vabal ajal 3) kollektiivsed mängud kogu rühmaga- kogu rühmaga mängimiseks sobivad sellised mängud, millest saavad osa võtta aktiivselt kõik lapsed või vähemalt enamus, nii et ükski laps ei peaks ootama liiga kaua oma järje- korda, kui kõik lapsed ei jõua olla juhtmängija rollis, peaks ülejäänud mänguline tegevus pakkuma neile ka põnevust või olema naljaka sisuga, et nad saaksid elada mängule aktiivselt kaasa (Vee 1979: 41-42). Eri vanuses laste õppemängud. 3-aastased lapsed. Sellesse vanusesse jõudnud lapsed ei tule veel esialgu päris iseseisvalt õppemängude mängimisega toime ja vajavad õpetaja toetust ja eeskuju. Läbi õppemängude kujundatakse lastel erinevaid eneseteenendamise oskusi, jätkatakse esemete ja tunnuste omaduste tutvustamist. Lapsed omandavad õiget kõnekeelt, õpivad lauseid koostama ja häälikuid õigesti hääldama. Selles vanuses lastele antakse õpetatav ülesanne süžeelises vormis, sest lastele tuleb alati anda võimalus mängu ajal tegutseda ja liikuda. Õpetaja juhib mängu, olles ise üks mängijatest. Mängud toimuvad loomulikus keskkonnas, et õpetada lapsi iseseisvalt mängima. Oluline tähtsus on nukumängudel. Mängud peavad ergutama lapsi aktiivselt osalema kahekõnes mängu teiste osalejatega, et aktiviseerida kõnet. Nukumängudes vestleb kasvataja lastega kord ise kord nuku või mõne muu tegelase abil. Et saavutada laste tähelepanu, peab õpetaja kõne olema ilmekas ja õpetaja ise heatujuline. Õppemängudes võib kasutada mänguasju, mitmesuguseid esemeid, pilte. Mängud piltidega võivad olla sellised:
kus laps peab nimetama või jutustama, mis on pildil kujutatud; koostab osadest pildi; leiab paarispildid. 3-aastastelt lastelt ei saa veel nõuda sisukat seotud kõnet pildi järgi, ta on suuteline väljendama end kahesõnaliste lausetega (nukk magab, pall veereb, koer haugub). Ka matemaatiliste mõistete tutvustamiseks sobivad kõige paremini õppemängud. Mõistete üks ja palju ning võrdlemisoskuste kinnistamiseks on soovitav mängudes kasutada mitmesuguste esemete ja mänguasjade kõrval ka looduslikku materjali (kivid, käbid, tammetõrud jne). Jalutuskäikudel metsas või pargis võime kasutada õitsvaid lilli, mahalangenud lehti jm (Galinskaja jt 1972: 9-10). 4-aastased. 4-aastaste õppemängud on juba keerulisema ülesandega ja mitmekesisemad. Et lapsed saaksid aru mida mängu reeglid neilt nõuavad, tuleb neid seletada väga näitlikult kuna laste mõtlemine on veel väga konkreetne. Korratakse eelmise vanuserühma mänge, muutes nende ülesandeid keerulisemaks. Mängus võib juba lastele anda erinevaid osi (ühes mängus saavad lapsed olla nii kass, koer, kana, hiir konn jne; teised lapsed peavad nende tegevuse või häälitsuste järgi ära arvama, kellega on tegu). Suurt rõhku tuleb panna õige kõne kasutamise oskusele. 4-aastased lapsed omavad juba suurt sõnavara, räägivad palju, aga tihti on neil lauseehitus vale, kasutatakse ebaõigeid sõnavorme, mistõttu on kõne raskesti mõistetav. Õppemängude abil suunatakse lapsi lauseid koostama ja õigesti mõistma sõnu. Sobivad on õppemängud, mis nõuavad kirjeldamist, esemete tunnuste võrdlemist, mõningate materjalide tundmist. Õpetaja peab mängu tutvustades selgitama lastele, kuidas kirjeldada eset või pilti, kuidas koostada jutukest ning kirjeldust või jutustab kõigepealt ise. Eriline osa on mängudel, mis õpetavad lapsi esemeid klassifitseerima ühiste tunnuste alusel. 4-aastaste teadmistes pole veel loogilist korda ja seepärast tuleb alustada lihtsamast klassifitseerimisest (nt suve- ja talveriided, mets- ja koduloomad). Matemaatiliste mängude abil arendatakse võrdlemisoskust, tähelepanu, mälu, orienteerumisoskust, tutvustatakse lastele geomeetrilisi kujundeid. Loodusloolise sisuga õppemängud aitavad kinnistada teadmisi loomadest ja taimedest. Mängu reeglid suunavad lapsi loomi ja taimi kirjelduse järgi ära tundma. Mängudes ei tohi unustada laste loomulikku liikumisvajadust ja võimaluse korral
siduda alati mängu liikumisega looduses. Nii saab mängu Tunne kompimise järgi ära läbi viia aias peenra ääres peale juurviljade saagi koristamist, et jätta meelde ka see, kus juurviljad kasvavad. Ka mängu Arva ära, milline lill on õige mängida aias lillepeenra juures. Lapsed kirjeldavad lilli ja teised arvavad ära, mis lill see on ning näitavad seda peenral (Galinskaja jt 1972: 11-12). 5-6-aastased. Vanemate laste mängud on juba keerulisemate ülesannete ja rangemate reeglitega. Mängude läbi viimisel kasutatakse mitmesuguseid mänguasju, tarbeesemeid ja pilte, millest enamik peaks olema süžeega. 6-aastaste rühmas kasutatakse pilte, mille abil püütakse arendada laste tähelepanu (mis on muutunud võrreldes eelmise pildiga), mälu ja mõtlemisoskust, lugema-, kirjutama- ja arvutama hakkamise alusoskusi. Laialdaselt kasutatakse sõnalisi mänge. Enne mängu algust peavad lapsed selgelt arusaama mängu ülesandest ja reeglitest ning omandama need. Lastelt tuleb nõuda täielikku iseseisvust mängureeglite täitmisel. Laps peab õppima ennast valitsema: mitte ette ütelda; vastab ainult see, kellelt küsitakse jne. Need nõuded valmistavad last ette toime tulema koolis. Selles vanuses laste õppemängud võivad sisaldada ka võistlusmomenti. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et see ei põhjustaks liigset erutust ja hasarti. Mäng peab aitama kasvatada heatahtlikku suhtumist üksteisesse, soovi jõuda igas tegevuses tulemuseni ja püstitatud ülesannet hästi täita. Õpetaja peab arvestama ülesande valikul ja küsimuste esitamisel laste individuaalsete iseärasustega. Mängus avalduvad laste iseloomujooned, huvid, arengutase. Vastavalt sellele antakse ühele lihtsam teisele keerulisem ülesanne, küsimustele vastamise juures suunatakse vajaduse korral abistava küsimusega või nõutakse iseseisvat lahendamist. Eesmärk on, et kõik lapsed saaksid mängus aktiivselt osaleda. Mängu seletus peab olema selge, lühike ja konkreetne, äratama huvi mängu vastu. Lastel on selles vanuses juba küllalt mängukogemusi ja arenenud mõtlemine, mis tõttu on nad võimelised mõistma konkreetsemat mängujuhist. Ainult keerulisemate mängude puhul on veel vajalik näitlik selgitus. Mängujuhis ei tohi viia lapsi mehhaanilise matkimiseni vaid peab jätma võimaluse ka oma initsiatiivi rakendada. Sõnalistes mängudes tuleb lastel kirjelduse järgi ära tunda esemeid. Meeldejätmisoskust, vormi ja materjali taju arendavad mängud, kus lastel tuleb kirjeldada esemeid, mis mängus asukohta muudavad või ära kaovad (Galinskaja jt 1972: 12-14).
Küsimused: 1. Mille poolest erineb õppemäng teistest eelpool nimetatud mänguliikidest?......... 2. Mida tuleb tähele panna erinevas eas lastele õppemänge valides või koostades?............ 3. Koostage õppemängude kirjeldused koduloomade teema kinnistamiseks 3-, 4-, 5- ja 6 7-aastaste laste õppe-kasvatustegevuses kasutamiseks...........................................................................................
Mängitused ja näpumängud. Küsimused: 1. Kas Teile meenub oma lapsepõlvest mõni näpumäng või mänguline tegevus, mida Teile meeldis koos ema või vanaemaga mängida? 2. Milline on näpumängude roll lapse arengus Teie arvates? 3. Meenutage oma lapsepõlvest, kas ja kui oluline oli Teie jaoks täiskasvanuga koos tegutsemine, mängimine?.. Lugedes pedagoogika alaseid publikatsioone, kohtame tihti seisukohta, et lapse vaimne areng on tihedalt seotud tema peenmotoorika arenguga. Kuigi teaduslikud uuringud pole kindlaid tõestusi käelise tegevuse ja mõistuse seoste kohta leidnud, on see seos kindlasti olemas. Samas on palju kaudseid andmeid, mis kinnitavad, et näpuosavuse edendamine võib soodustada vaimset arengut. On ju üsna raske kindlaks teha, millest täpselt vaimne areng sõltub. Kuid kindlasti on motoorika vaimset arengut stimuleerivaks teguriks. Küll on aga paljud uuringud tõestanud, et lapse arengu seisukohalt on väikelapseeas oluline täiskasvanuga koosveedetud aeg. Täiskasvanu poolt juhendatud tegevus koos lapsega võimaldab koosveedetud aega arengu seisukohalt positiivselt sisustada. Kogu koolieelse ea jooksul on lapse põhitegevuseks mäng. Seda tuleb silmas pidada igasuguse õppetegevuse planeerimisel. Täiskasvanul on õpetamisel läbi mängu kanda vahendusfunktsioon: mängu kaudu ta vahendab lapsele ümbritsevat keskkonda,
esemeid ja mänguasju, tutvustab eriilmelisi tegevusi ning on lapse jaoks oma eeskujuga jäljendamise objektiks. Pikka aega kannab suhtlemiseas sõnalist osa ainult täiskasvanu. Sõnad, lause intonatsioon, laulud ja lastevärsid, mängitused ja näpumängud pakuvad lõbu suurtele ja väikestele ammu enne seda, kui laps ennast sõnades väljendama hakkab. Suur on rõõm kui tekib võimalus üksteisega natuke rääkida. Teisel eluaastal kontaktivõimalus suureneb, laps omandab järjest uusi sõnu. Väike laps haarab maailma sõrmedega ning avastab selle käigus maailma. Käeline osavus ja tunnetuslik aktiivsus on tihedalt seotud ning toetavad lapse arengus vastastikku teineteist. Kui kõne on muutunud arusaadavaks, toimub suur osa lapse ja täiskasvanu vahelistest kontaktidest sõnade abil. Ometigi on kehalisel kontaktil kogu sensomotoorse perioodi jooksul ja veel hiljemgi suur tähtsus. Keha, emotsioonid ja mõtlemine on omavahel lahutamatult seotud. Puudutus on ühendus maailmaga. Puudutus kannab endas teavet ja stimuleerib reaktsioone. Meeldiva, rahustava puudutuse puudumine varajases lapseeas on terve probleemiderea põhjustajaks täiskasvanuelus, seda nii füüsilisel kui psüühilisel tasandil. Ebapiisav tähelepanu ja hoolitsus täiskasvanute poolt, kas hoolimatuse või lahusoleku tõttu, põhjustab lapsel täiskasvanu eas raskusi lähedaste suhete loomisel ning iseendaga kooskõla saavutamisel (Tomberg 2001: 114). Hea võimaluse toetuda õppe-kasvatustegevuse organiseerimisel kehalisele kontaktile ja peenmotoorika aktiivsusele on meie rikkalikule rahvaloomingupärandile. Varasematel aegadel olidki laulud-mängud laste kasvatamise ja arendamise põhiliseks vahendiks. Juba üsna varases eas puutus laps kokku lauludes, mängudes, juttudes, vanasõnades jne. esivanemate maailma vaatega. Siit ammutati hingelist tasakaalu ja sisemist kindlustunnet (Vikat 1999: 39). Kindlasti on igati õigustatud mängituste, näpumängude, vanasõnade ja liisusalmide kasutamine varases keeleõppes. Rahvaloomingule on omane kindel rütm ja värsimõõt, mis soodustavad keele omandamist. Näpumänge, liisusalme, vanasõnu, mõistatusi, laulu- ja ringmänge on põlvest põlve edasi antud suuliselt ja nii on need sisu ja sõnastuse poolest muutunud. Eri variante leidub vastavalt rahvusele, paikkonnale,
murdealale ja muule eripärale. Sageli on just see huvitav ja muudab mängu lapsele eriti lähedaseks. Lapse arengusuund läheb ülalt alla ehk peast jalgade poole. Käeliste oskuste areng toimub õlast sõrmede poole. Mida aeg edasi seda enam õpib laps oma kätt suunama ning seda vilunumad on tema liigutused (Uriko, Raukas, Mets & Liik 2002: 206). Mängitused, mis sisaldavad endas nii keha kui häälega mängimist, kuuluvad motoorse mängu alla. Kui silitamised, äiutused, hüpitused ja hällilaulud on rohkem ema ja lapse pärusmaa, siis näpu-, käe- ja jalamänge võib edukalt kasutada ka lasteaias. Mängitus on täiskasvanu mäng väikelapsega, mis koosneb traditsioonilistest mängitustegevustest koos sinna juurde kuuluva lauldud või loetud tekstiga. Mängitus ühendab endas hälli- ja muude lastelaulude, mängude, loitsude ja nendega kooskäivate maagiliste toimingute elemente. Tegevustiku ja teksti seotuse astmelt jagunevad mängitused kahte rühma. Mängituste tegevus võib vastata teksti süžeelisele arengule, kusjuures tekst on kas värsistatud või koosneb lühivormelitest ja neid siduvast jutustavast osast. Teine suur rühm tekste on mängutegevusega lõdvemalt seotud, kuna tegevus koosneb ühetaolistest rütmilistest liigutustest nagu hällilauludegi puhul (Oras 1996: 122). Mängitusi on võimalik kasutada erinevate tegevuste juures. Lapsed meelsasti tegelevad oma näppude ja varvastega. On ju näpud ja käed lapse esimesed mänguvahendid juba imikueas. Neid liigutatakse, nendega haaratakse kõige järele, mis silmapiiril. Näpud on lapsel igal hetkel võtta kui tuleb tahtmine mängida. Nad on kogu aeg olemas ja kaasas. Laps hoiab kinni täiskasvanu sõrmedest. Lapsega rääkides liigutab täiskasvanu lapse käsi üles-alla, edasi-tagasi. Kontakt täiskasvanuga äratab lapsest tundmusi, paneb teda kaasa häälitsema. Sellepärast kasutataksegi lapsega kontakti loomisel juba kõige varasemast east näpumänge. Näpumängude väärtus on sisu lapsepärasuses, lihtsas riimis, rõõmus, mida nad endas kannavad ja mis paneb lapsi liikuma ja tegutsema. Nii mõnigi liisusalm ja näpumäng on rännanud ühelt maalt teisele ning nende päritolu on isegi raske kindlaks teha. Ka
on lasteaiaõpetajad ja kooliõpetajad loonud toredaid näpumänge (Kivi, Muhel & Roosileht 1988: 112). Küsimused: 1. Kuidas on oma vahel seotud lapse liigutuslik ja vaimne areng? 2. Millist mõju avaldavad liigutustega mängud lapse emotsionaalsele arengule?... Mängitused. Mängituse puhul on tegemist eelkõige lapse ja täiskasvanu ühise mänguga. Täiskasvanu suunab ja juhib - mängitab väikelast. Mängitusi on eri rahvaste juures liigitatud erinevalt. Aga selline motoorse mängu liik on enamasti kõikide meie naaberrahvaste folkloorivaramus olemas. Leedus nimetatakse mängitusi liigutusmängudeks. Liigutusmänge defineeritakse kui mänge mida täiskasvanud väga väikeste lastega läbi viivad. P. Jokimantiene järgi on liigutusmängud mängu ja laulu vaheline žanr. Erinevus mängu ja liigutusmängu vahel seisneb selles, et mängu mängib laps iseseisvalt, koos täiskasvanu või teise lapsega, samas liigutusmängus suunab lapse mängu täiskasvanu (Vaichiene 1998: 110). Mängituste tegevustiku aluseks on rida universaalseid väikelapse lõbustamise viise: õhkutõstmine, igal viisil kiigutamine, lapse kehaosade loetlemine, käte kokkupatsutamine, kõditamine. Lastelaulude, ka mängituste teemaderingi kuuluvad (kodu) loomad-linnud, lapse suhe pereliikmete ja teiste inimestega, talle tuttavad kodused tööd (Oras 1996: 104-108).
Lapse käte või jalgadega mängimine Siin on tuntumad mängitustüübid folkloorivaramus Tee kakku, Tii, tii, tihane, Kuts karja. Vabamas vormis sõnastusega või paari püsivormeliga piirduvad Kuts, säh jalga!; jalatalla kopsimine ja kõditamine hobuserautamist või ka kingsepatööd jäljendades (Ptruu, rauda!, tuntud nii soome kui germaani traditsioonis); tavaliselt miilu-maalu vormeliga algav ja siit-siit-sirr/ siin- siin vormeliga lõppev lõppev peopesa silitamine või/ja kaenla alt kõditamine (Milu-maalu miisu; Hiireke, too vett).viimastes kõneldakse kassist ja hiirest, kes on germaani ja ka balti traditsioonis tavalised sõrmedega mööda lapse keha jooksmise ja "koju" jõudes kõditamisega lõppevate mängituste tegelased. Ka pudrukeetmist imiteerivates mängitustes on põhitegevuseks peopesa silitamine, sageli koos sõrmedele "pudru jagamisega". Üks neist on venelaenuline Harakas keedab putru (levinud ka Soomes, kusjuures Lääne- Soome variantides on pudrukeetjaks hiir). Tuntud on ka puusaagimise jäljendamine lapse kätega. Sõrmede, varvaste, näo- ja kehaosade lugemine Sõrmede lugemine on üldlevinud mängituselement, mis arvatakse seotud olevat vanade uskumustega- sõrmed olid pühendatud jumalatele ja igaühel oli oma funktsioon. Eesti sõrmelugemised piirduvad valdavalt sõrmenimede loetlemisega. Väga paljud nimetused langevad kokku Skandinaavia, saksa ja soome tõlke- või kõlavastetega. Kehaosade nimetamisest (Eestis: Silm, silm, nina, suu, tiss, tiss, naba, l`uu / tussu-tuu) leiab teiste rahvaste väljaannetest vähem näiteid. Kõik need lugemised - välja arvatud ehk varvaste lugemine- võivad kuuluda ka suuremate laste omavaheliste mängude repertuaari. Mängituste hulgast jääb välja ennustamine sõrmeküünte "õitsemise" põhjal, mille juurde kuulub eri sõrmede tähenduste loetlemine (Kiitus, laitus ), ka nööpide lugemine on pigem laste omavaheline mäng. Pisilõbustused Traditsioonilise lõbustava tegevuse juurde kuuluvad selles rühmas vaid vähesed kinnistunud lühivormeli, näiteks sarvlooma kujutamine peaga puksides või sõrmedega lapse suunas liikudes (Puua-puua; Puka tuleb); vaksaga mõõtmine; mokapill.
Mängituse määrab funktsioon. Nagu lastelauludes üldse, liidetakse mängitustes sageli ühte erineva päritoluga tekstimotiive, sealjuures sisulist terviklikkust taotlemata. Tekstid jäävad pigem assotsiatiivseks, tihti kõlakujundeil põhinevaks sõna/värsimänguks. Kuid igal mängitustüübil või -rühmal on oma tunnuslikud lühivormelid, mis tihtipeale on seotud kindla tegevusega. Neist lähtumine aitab teha valikut vastavalt vajadusele. Näiteks üks tekstirühm, mida ühendab pilli imiteeriv onomatopoeetiline algusvormel piu-piu-piu / ämm-piu-piu, järgnevate püks jalga ja/või härjapilli-motiividega. Tekste tuntakse eelkõige hüpituslauludena, lapse hüpitamist nende saatel nimetataksegi piutamiseks. Samas on härjapill üks mokapillimängu (ka huulepill, viripill, virr, tatraveski; instrumentidest on mokapilliks nimetatud parmupilli) nimetusi. Näiteks sellest, kuidas sobivat märksõna sisaldav, millegagi inspireeriv värss või värsirühm võib olla iseseisev poeetiline tervik ja samas põimida enda ümber mitmeid erinevaid motiive, võiks olla ka lastelaul-mäng-mängitus Tii, tii tihane. Mängituse või laste omavahelise mängu tunnusmotiivideks on algusvärss oma paralleelvärssidega ja lõpuvormel (Üle metsa-) vurr! Tii, tii tihane, vaa, vaa varblane värsipaar esineb mitmetes eesti, soome, karjala ja ka vepsa laulutüüpides, kus kõneldakse lindudest ja mis kuuluvad põhiliselt lasterepertuaari. Lätis tuntakse sarnase algusega lastelaulu, mille sisu (kus pesa - pesa tamme otsas) langeb kokku pigem soome ühe Tii, tii tihane versiooni ja eesti ahellaulu Liiri - lõõri lõoke variantidega. Küsimused: 2. Milliseid tegevusi kasutatakse mängitustes? 3. Kuidas saab mängitusi kasutada õppe-kasvatustegevustes?
Ülesanne: Valige kaks eesti keele kui teise keele õpetamisel läbitavat teemat ja püüdke leida või ise koostada mängitusi õppetegevuste rikastamiseks............................................................. Näpumängud. Väikelapsega tegelemine on normaalne ja paratamatu kõigis kultuurides, ka on lapse lõbustamise viisid isetekkivad ja põhijoontes kõikjal ühesugused. Kohalik traditsioon vormib universaalsed mängituste tegevuselemendid ja temaatika ainukordseks tüübikogumiks. Näpumängud, vanasõnad, liisusalmid, mõistatused ja laulumängud kuuluvad meie rahva kultuuripärandi hulka, mida võiks tunda ja ka praktikas kasutada. Kindla koha võiksid näpumängud leida lasteaia päevas (tegevustes, vabal ajal jne). Nende kasutamine aitaks rikastada laste sõnavara, arendada liikuvust, tugevdada lihaseid, õpetada tunnetama rütmi ja tempot, tähelepanelikult vaatlema ümbritsevat. Pealegi loovad mängitused lastele rõõmsa meeleolu ja hea tuju (Muhel 1985: 54). Esimestel eluaastatel on lapse liigutused ebatäpsed ja kohmakad, puudub silmade kontroll käe liikumise üle või on see veel õige nõrk. Refleksid silmast ja kõrvast levivad ühtviisi kõigile lihastele- toimub difuusne erutus. Hiljem tuleb aeg, mil liigutused grupeeruvad ja liigutused muutuvad piiritletumaks ( Muhel 1981: 44).
Kant on märkinud, et käed on justkui väljapoole ülekandunud aju. Väike laps haarab vaid seda, mida saab käte või sõrmedega puudutada ja peos hoida. Nii toimub ka laste esimeste mõtete haaramine ja kujunemine. Mängu käigus tekib lastel nimetatud liigutuste ebateadvuslik kujund. Sellega üheaegselt kujunevad välja ka närvisüsteemi peenstruktuurid (Kummer: 28). Rahva loodud mängudel, mõistatustel ja salmidel on kindel rütm ja tempo. Selle tunnetamine aitab lastel paremini aru saada ka kirjutamise rütmist ja tempost. Samuti arendavad mängud käe, silma, kõrva ja keha koostööd. Näpumängude mängimine aitab vabaneda pingest ja luua rõõmsa meeleolu (Kivi, Muhel & Roosileht 1988: 111). Näpumängudesse tuleb suhtuda loovalt, vastavalt kohalikule omapärale rikastada neid uute sõnade ja uue sisuga. Sisu järgi võime näpumänge rühmitada järgmiselt: 1) tarbeesemete või tööga seotud mängud; 2) loomade või taimedega seotud mängud; 3) sõrmenimedega seotud mängud (Kivi, Muhel & Roosileht 1988: 112). Üks näpumängu vorm sõrmenukuteater on suureks abiks just argadele ja liiga agressiivsetele lastele, kuna see on rajatud nukule (näpule) ning auditooriumi tähelepanu on suunatud nukule, mitte lapsele. Tänu sellele on arad lapsed palju enesekindlamad ja agressiivsed rahulikumad, kuna nemad ise ei ole peategelased. Hästi mõjub nukuteater ka kõnehälvetega lastele, kuna nad püüavad rääkida nii, et nukkude kõne oleks arusaadav (Uusen 2002: 50). Näpumängud on väga head kirjutama õpetamise ettevalmistaval etapil, sest need arendavad käe ja sõrme peenlihaseid, samuti liigutuste koordinatsiooni. Samuti on laste aktiivne kõne ja käeliigutuste areng tihedalt seotud. Sõrmede peenmotoorika on seotud inimese mõtlemise täpsusega, ka arendab see tahet. Näpumängud aitavad arendada:
- koordinatsiooni ja väikeseid lihaseid (peenmotoorikat); - käe ja silma koordinatsiooni; - võimet hoida õigesti kirjutamisvahendit; - põhikujundite /-joonte tegemist; - suunamääramisoskuse kujunemist (parem-vasak); - käe- ja silmamõõtu; - liigutusmälu; - nägemiskujutlust jne. Waldorf lasteaedades ja koolide esimestes klassides pannakse sõrmeosavuse arengule suurt rõhku. Lastelaule või luuletusi lugedes mängivad lasteaiaõpetajad koos lastega ikka ja jälle lihtsamaid sõnamänge. Esimeste kooliaastate jooksul harjutavad klassiõpetajad oma klassiga kehageograafiat. Korrutustabelit ja tähestikku õpitakse kindlas rütmis kõndimise, hüppamise või plaksutamise saatel. Õpitavaid luuletusi või poeeme loetakse klassis rütmiliselt liikudes või sõrmedega rütmi lüües. Samuti arendatakse peenmotoorikat flöödimänguga (Kummer:29). Näpumängud ja kirjutamine Käekirja mõjutavad psüühilised, mentaalsed ja emotsionaalsed faktorid. Käekirja tuleb harjutada vastavalt igaühe individuaalsele motoorika kontrollile. Kuna motoorika, mis mängib suurt rolli loetavalt kirjutamisel, ei ole eriti korrelatsioonis intelligentsiga, siis võib ilus loetav käekiri olla nendel lastel, kes ei ole akadeemilise poole pealt edukad (Uusen 2002: 122). Enne kui (käsikirjalist) kirja hakata tõsiselt õpetama, tuleks olla veendunud, et lapsel on selleks olemas väljakujunenud eeldused, see tähendab et tuleks arendada kirjutamisvalmidust (käega kirjutama hakkamise valmidust). Maria Montessori on öelnud, et kirjutama õppimine nõuab nii intelligentsi kui piisavat motoorika arengut. Lapsed omandavad mentaalse kirjutamisvalmiduse kogemuste kaudu, mis väärtustavad kirjutamist ja suurendavad huvi kirjutamise õppimise vastu. Motoorset kirjutamisvalmidust saab arendada tegevustega, mis võimaldavad lastel hakkama saada kirjutamisel vajaminevate oskuste ja liigutustega.
Eristatakse kuut spetsiifilist kirjutamiseks vajaminevat valmidust. Üheks nendest on väikeste lihaste areng ja koordinatsioon. Eelkooliealised lapsed kasutavad piisavalt käsivarre ja õlalihaseid, kuid vähem randme- ja sõrmelihaseid. Enne kui nad saavad hakata kirjutama, peavad oskama kasutada pliiatsit/kirjutusvahendit ilma eriliste pingutusteta ja olema võimelised kasutama sõrmelihaseid tähesarnaste geomeetriliste kujundite kopeerimisel. Kui lapsed ei tule nende lihaste kontrolliga vastaval tasemel toime või kui nad pingutavad üle, saavutamaks kirjutamiseks vajalike lihaste koordinatsiooni, võib neil tekkida vastumeelsus kirjutamisse. Sundides lapsi kirjutama enne, kui nad ei ole selleks füüsiliselt valmis, võime tekitada pikaajalise või püsiva probleemi käekirjaga (Uusen 2002: 123, 124). Kirjutama õppimise seisukohalt on väga vajalik liigutusmälu. Näpumängud õpetavad liigutusi seostama üheks sujuvaks liigutuseks. Liigutusmälu ja nägemiskujutlus on toeks kirjaeelharjutuste ja tähtede sujuval joonistamisel ja kirjutamisel (Kivi, Muhel & Roosileht 1988: 107). Näpumängud ja kõnelemine Laialt on levinud ekslik arusaam, et kõnehäireid saab parandada vaid kõneharjutustega. Tegelikult areneb liikumine kiiremini kui rääkimaõppimine. Kõnet võime pidada kehalise liikumise metamorfoosiks, sest kõrisõlm sooritab vähendatud kujul neidsamu liigutusi nagu keha suurelt. Seepärast võibki kõigi kõnehäirete puhul täheldada suuremaid või väiksemaid häireid liikumise arengus. Kui teha teatud harjutusi (siia kuuluvad ka näpumängud) võib probleeme tekitanud häälikuid paremini artikuleerima õppida (Goebel & Glöckler 1998: 271). Kõne areng sõltub sõrmede liikumise osavusest. Lapse kõnelise arengu taset võib hinnata sõrmede liikuvust jälgides (Kummer: 29). Näpumängud ja arvutamine Arvutamisoskus on inimesel seotud näppude tajumisega. Kui täiskasvanul tekib ajukahjustus, mille tõttu sõrmed muutuvad tundetuks kaasnevad sellega ühtlasi arvutamisraskused või kaob arvutamisvõime sootuks.
Keele arengu uuringud näitavad võrdlemisi otsest seost arvutamise ühe põhioskuse loendamise ja näppude vahel. Nii kultuuride kui lapse arengu seisukohalt on loendamine küllalt hiline oskus, saades alguse näppude järjestamisest. Vähem arenenud keeltes on arvul ning näpul sageli sama nimi, näiteks sõna pöial tähendab ühte, nimetissõrm on ühtlasi ka kaks jne. Loendamisel osutatakse siis kindlas järjekorras sõrmedele (ja varvastele). Tihedatele seostele arvumaailma ja näppude tajumise vahel näitab ka see, et algeliste kultuuride esindajad ja väikelapsed joonistavad inimese käele sageli rohkem või vähem kui viis sõrme (Toomela 2003:27). Viimaste aastakümnete uuringud kinnitavad näppude tajumise ja arvutamisoskuse vahelist seost. Arvutamine ja näppude tajumise võime pole kaasasündinud: need oskused õpib laps selgeks arengu käigus. Loendamiseks on vaja kõigepealt eristada ja järjestada näppe. Kui laps on osavust nõudvates tegevustes omandanud oskuse näppudega õiges järjekorras õigeid liigutusi teha, saab ta keskenduda arvude sidumisele näpujärjestusega. Näpumängud ja käeline tegevus soodustab näppude eristamist ja näpuliigutuste järjestamist. See omakorda aitab kaasa loendamisoskuse omandamisele, mis on arvutamisoskuse üks aluseid (Toomela 2003:27). Küsimused: 1. Kas Teie arvates on vajalik näpumängude kasutamine õppetegevustes? Põhjendage. 2. Milliseid arengu valdkondi saab toetada näpumängude abil? 3. Mida peaks silmas pidama näpumängude valikul?
Ülesanne: 1. Valige allpool pakutud näpumängudest välja 3 näpumängu ja analüüsige. Milleks sobivad? Eesmärgid. Millisele vanusele?........................................................................... 2. Analüüsi, miks järgnev sõrmede lugemise salmike ei ole sobilik eesti keele kui teise keele õpetamise tegevuses kasutamiseks. Täitapper tapab täisid Puuraidur raiub puid Pikk Peeter peksab rehte Nimeta Mats niidab heina Väike Ats läheb veskile.......................................
SÕRMEDE LOENDAMINE Sõrmed tulevad rusikast ühekaupa välja, nii avaneb terve pihk. Samuti võib parema käega ükshaaval kinni võtta vasaku käe sõrmedest või vastupidi ja liigutada neid ringikujuliselt ning lõpuks pihku peita. Kasuta oma loovust ja fantaasiat! PEREKOND See isake, see emake, see pojake, see tütreke, see kikakaka kivipuuke. (Kodavere) MISSUGUSED ME OLEME Olen paks ja pisike, Pöidla-Mann on minu nimi. Mina olen pisut pikem, Näpu-Miku nimeks mul. Mina olen kõige pikem, Pikk-Peeter nimeks mul. Mina olen veidi pisem, Meie-Mats mu nimi on. Mina olen kõige pisem, Väike-Ats mu nimi on. Inglane, Prantslane, Venelane, Lätlane, Eestlane. (Rakvere) Tamm, Maias mees, Pikk mees, Rikas mees, Väike mees. Kus mu sõrmed käinud? See on metsas käinud, see on seeni (jänkut) näinud, see on koju kandnud, see on pannil pandud, see kelm on üksi prae ära söönud. MINU KÄED (alustatakse väikesest sõrmest) Lapse käel on viis sõrme, viis sõrme lapse käel, esimene sõrm ja teine sõrm, kolmas sõrm ja neljas sõrm, viies sõrm on pöial, tema sõrmi hoiab!