EESTI LINDU
EESTI LINDU
EESTI LINDU Eve Mägi
Tekst Eve Mägi, 2010 Fotod Autorid, 2010 Toimetaja Anu Sillaots Kujundaja Mari Kaljuste ISBN 978-9985-3-2134-8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS
SISUKORD EESSÕNA 8 KÜHMNOKK-LUIK 10 HALLHANI 12 VALGEPÕSK-LAGLE 14 RISTPART 16 SINIKAEL-PART 18 LUITSNOKK-PART 20 RÄÄKSPART 22 TUTTVART 24 HAHK 26 TÕMMUVAERAS 28 SÕTKAS 30 JÄÄKOSKEL 32 TEDER 34 NURMKANA 36 TUTTPÜTT 38 KORMORAN 40 HÜÜP 42 HALLHAIGUR 44 MUST-TOONEKURG 46 VALGE-TOONEKURG 48 MERIKOTKAS 50 ROO-LOORKULL 52 RAUDKULL 54 HIIREVIU 56 TUULETALLAJA 58 ROORUIK 60 TÄPIKHUIK 62 RUKKIRÄÄK 64 LAUK 66 5
6 SOOKURG 68 MERISK 70 NAASKELNOKK 72 LIIVATÜLL 74 RÜÜT 76 KIIVITAJA 78 SOORÜDI 80 TUTKAS 82 TIKUTAJA 84 METSKURVITS 86 MUSTSABA-VIGLE 88 SUURKOOVITAJA 90 PUNAJALG-TILDER 92 KIVIRULLIJA 94 NAERUKAJAKAS 96 KALAKAJAKAS 98 HÕBEKAJAKAS 100 MERIKAJAKAS 102 RÄUSKTIIR 104 JÕGITIIR 106 RANDTIIR 108 MUSTVIIRES 110 KAELUSTUVI 112 KÄGU 114 KODUKAKK 116 VÄRBKAKK 118 PIIRITAJA 120 VÄÄNKAEL 122 MUSTRÄHN 124 SUUR-KIRJURÄHN 126 PÕLDLÕOKE 128 SUITSUPÄÄSUKE 130 RÄÄSTAPÄÄSUKE 132 SOOKIUR 134 HÄNILANE 136 LINAVÄSTRIK 138 PUNARIND 140 ÖÖBIK 142 KADAKATÄKS 144
KIVITÄKS 146 MUSTRÄSTAS 148 HALLRÄSTAS 150 LAULURÄSTAS 152 VÕSA-RITSIKLIND 154 KÕRKJA-ROOLIND 156 RÄSTAS-ROOLIND 158 KÄOSULANE 160 VÄIKE-PÕÕSALIND 162 PRUUNSELG-PÕÕSALIND 164 VÄIKE-LEHELIND 166 HALL-KÄRBSENÄPP 168 ROOHABEKAS 170 RASVATIHANE 172 SINITIHANE 174 PUUKORISTAJA 176 PEOLEO 178 HALLÕGIJA 180 PASKNÄÄR 182 HARAKAS 184 HAKK 186 KÜNNIVARES 188 HALLVARES 190 RONK 192 KULDNOKK 194 KODUVARBLANE 196 PÕLDVARBLANE 198 METSVINT 200 ROHEVINT 202 KARMIINLEEVIKE 204 LEEVIKE 206 TALVIKE 208 ROOTSIITSITAJA 210 LINNUNIMETUSTE REGISTER 212 FOTODE AUTORID 215 7
EESSÕNA Kes on Eesti lind? Eesti lindude nimekirjas on praegu (s.o 2010. aastal) 374 liiginimetust. Neist ligemale kolmandik on eksikülalised linnud, kes on meile sattunud täiesti juhuslikult, paljud neist tuultega kantuna, osa aga lihtsalt noorusrumalusest äraeksinuna. Suur hulk on neid linde, kes oma rännuteel meie territooriumi regulaarselt läbivad, nad peatuvad siin väheke aega ja lähevad siis jälle edasi. Läbirändajate jaoks on Eesti väga oluline koht ja nende lindudega me peame arvestama ning nende eest ka hoolt kandma ilma meil peatumata ning siit rahu ja toitu leidmata ei saaks need linnud kuidagi elus hakkama. Kolmas suur hulk linde on need, kes Eestis pesitsevad ja tunduvad olema päris meie omad linnud. On ju koht, kus sa endale kodu rajad ja seal lapsed üles kasvatad, see päris õige kodukoht! Regulaarseid pesitsejaid on Eestis 210 linnuliigist. Siia raamatusse kirjutasin ma lugusid 101 linnust. Püüdsin need lood esitada võimalikult lihtsalt ja huvitavalt, liialdamata teadusliku terminoloogia ja keeruliste mõistetega, kuid andes samas lindude kohta piisavalt teavet. Paljud lood on lõputa, sest enamasti oleks lõpp pidanud kõlama nagu vanades muinasjuttudes: ja kui nad surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult edasi. Raamatus kirjeldatud 101 lindu ei ole meie linnustikus millegi poolest tähtsamad kui ülejäänud liigid, kuid nendega olen ma oma elus rohkem kokku puutunud ja nendega on mul tekkinud mingi side. Samas on nad ka üsna eriilmelised ja igaühest neist on võimalik rääkida oma lugu. Kuna lindude näol on tegemist väga eripärase loomarühmaga, siis on neis lugudes korduvaid, sarnastest tunnustest tulenevaid motiive, kas või lindude pesitsusdetailide osas. Kindlasti mõjutas linnuvalikut minu pikaajaline töötamine Matsalus. Võrreldes muu Eestiga on sealne linnustik üpris erandlik, sest esikohal on meresaarte, rannaniitude, luhtade ja roostike asukad. Seepärast on raamatus nende alade linnustikule mõnevõrra rohkem tähelepanu pööratud. Kuid teisalt on looduslikke niidualasid Eestis väheks jäänud, suur osa neist on kaitse all ning inimestele liikumiseks sageli suletud või on seal liikumine vähemalt piiratud nii ongi looduskaitsealal töötava linnu-uurija kohus vahendada sealset elu ka teistele. Olen käsitlenud ka neid linnuliike, kes elavad minu koduaias või lausa maja räästa all ning kes igal pool mujalgi inimestele ette jäävad. Kui nad ei ela teie koduaias või linnamaja akna all, siis kohtate neid pargis jalutades või kalmistul käies, näete neid autoaknast või puhkuse ajal mööda Eestimaad matkates. 8
Iga linnu kohta on kirja pandud tema üldandmed, aga ka see, kus ta Euroopas põhiliselt ringi liigub ning kus ja mis ajal teda Eestis kohata võib. Sealjuures ei pruugi kõik linnu siinsed elupaigad olla üles loetud alati võib mõnda liiki näha ka tavatus kohas, on ju meil kohatud küllaltki palju eksikülalisigi. Pealegi on elupaikade puhul võimalikud igasugused erisused ja üleminekud, mõnes muidu sobivas kohas võib olla selliseid segavaid mõjusid, et linde seal lihtsalt ei ela. Nii erineb korras mõisapark suuresti vanast hooldamata pargist, aedasid on majade ümber aga lausa igasuguseid. Raamatus ei ole eraldi elupaigana mainitud kalmistuid välja arvatud ühe linnu puhul, kellel tundub just kiriku- ja surnuaedadega eriline side olevat, sest oma laadilt ja puude koosseisult sarnanevad meie kalmistud enamasti parkidega, vaevalt et linnud neil just vahet teevad. Oma linnulugudes püüdsin kirjeldada, kuidas käsitletud lind välja näeb ja mis tunnuste poolest saab teda teistest linnuliikidest eristada ning anda ülevaade tema pesast, kurna suurusest ja poegade üleskasvamisest. Muu jutt puudutab ainuomasena kas mingit kindlat liiki või kehtib see mitme sarnase liigi kohta. Näiteks on pardipesade kinnikatmise nõudest räägitud vaid sinikael-pardi peatükis, kuid seda tuleks teha kõigi leitud pardipesade, samuti hanede, laglede, luikede ja tuttpüttide pesade puhul. Ühesõnaga linnu pesa leides peaksime selle maha jätma just sellisena, nagu lind ise selle sööma minnes maha jätaks. Kui see on muidugi võimalik. Kirjeldatud lindude hulgas on nii neid, kes on meil alati elanud, kui ka uustulnukaid. Mõni uus lind on siia juba pikalt pidama jäänud ja lausa omaks saanud, teiste edulugu aga alles algab. Kuid on ka neid linnuliike, kes kipuvad Eestist kaduma. Nagu me iga juurdetulnud linnu üle rõõmustame, nii tunneme me iga kadumaläinu puhul kaotusevalu. Paraku on kindel, et looduslikult tasakaalus olevas süsteemis peaks liikide arv üsna konstantne olema, mis tähendab seda, et liike ei saa lõputult juurde tulla, ilma et neid meilt ka ära ei läheks. Ainus, mida me ei tea, on see, milliseid tagajärgi toob endaga kaasa meie endi tegevus kas me soodustame parasjagu kellegi levimist või põhjustame mõne teise kadumist. Ja kui paljude lindude (ning muude elusolendite) elupaiga me oleme lihtsalt endale võtnud ja ehitanud sinna neljarealise kiirtee, vabriku, elumaja, supermarketi, tuulegeneraatori või suvila koos golfiväljaku ja muude atraktsioonidega. Loodan, et sellest raamatust saavad elamuse nii vanad kui ka noored, nii need, kes linnud enda jaoks alles avastavad, kui ka need, kes linde juba ammu märganud on. Eve Mägi 9
1KÜHMNOKK- LUIK Cygnus olor Pikkus: 1,45 1,6 m Kaal: 9 14, 7 11 kg Levik Euroopas: Iiri- ja Inglismaal, Kesk-Euroopas ja Läänemere maades. EESTIS Elupaik: roostiku- ja kõrkjarikkail lahtedel, rannikulõugastel ning meresaartel. Staatus: haudelind 1959. aastast, väikesearvuline läbirändaja ja arvukas talvituja. Arvukus: 3000 3500 Asustusaeg: märtsist veekogude jäätumiseni, jäävabadel mereosadel läbi talve. Kühmnokk-luik on Eesti kõige suurem ja raskem lind, ka läbirändajate hulgas ei ole temast suuremat. Rändlindudest on ta üks suurimaid kogu maailmas temast kogukamad ei jõuaks lihtsalt oma raskuse tõttu pika maa taha lennata. Luige tunneb peaaegu iga inimene juba kaugelt ära ikkagi suur ja valge ja pika kaelaga lind, kuidas seal eksida saab. Tegelikult on luiki mitu liiki ja kaht neist laulu- ja väikeluike näeme me põhiliselt ainult kevadja sügisrände ajal, kui nad meil pikema peatuse teevad ja ennast enne rände jätkamist kosutavad. Vähesed laululuiged ka pesitsevad meil, kuid rohkelt pesitsevad Eestis ainult kühmnokk-luiged. Teistest luikedest eristub kühmnokk-luik mitme tunnuse poolest: tal on punane tugeva musta kühmuga nokk, ta armastab oma kaela kenasti kenusse tõmmata (või vähemalt suundub nokatipp alati allapoole) ning tal on harjumus tõsta oma tiivad selja kohale üles nagu purjed ning lasta tuulel ennast lükata. Selline tõstetud tiibadega poos on luikedel lembehetkede ajal. Ka liigikaaslast rünnates tõstavad nad tiivad, kuid siis tõmbavad nad pea sügavale õlgade vahele ega ole üldse enam kenad. Kühmnokk-luiged käitusid veel mitukümmend aastat tagasi nagu rändlindudele kohane tulid aprillis ja lahkusid enne talve tulekut jälle sinna, kus meri on pidevalt lahti ning toitu piisavalt. Kuid üha sagenevad soojad talved on meelitanud linde siia jääma. Mida aasta edasi, seda enam luiged lahkumisega viivitavad. Sagedasti tabab siis linde äkiline külmalaine ning mere kiire jäätumine. Pika ja karmi öö jooksul kaanetab külm ka luikede veesilma ning linnud jäävad sinna jalgupidi kinni. Siis on kotkastel söömapidu, palakesi korjavad sealt ka rongad, varesed, harakad ja rebased. Lindude päästmiseks korraldatakse küll operatsioonegi, kuid ega neist palju abi pole, sest suurte külmadega jääb jäävabaks ainult üsna sügav meri, kust luikedel pole miskit leida. Söömiseks küünitavad luiged oma pika kaela ja keha vette, tagumik jääb püsti veepinnale, ning korjavad põhjast kõike head ja paremat. Sügavamalt, kui nokk ulatab, nad toitu kätte ei saa. Kühmnokk-luiged hakkavad ka korraliku jääkattega kevadel üsna varakult ringi liikuma. Kohe, kui lumi on sulama hakanud ning kuhugi on tekkinud esimesed lahvandused või on kogunenud niisama lumesulavett, on luiged kohal. Rohkem saabub neid siis, kui algab jääminek. Linnud on varakult paarides ning hoiavad oma vana hea pesakoha lähedusse, kui jääolud seda muidugi lubavad. Aprilli lõpus, kuid enamasti siiski mais, alustab isalind pesaehitusega, lõppjärgus ühineb ehitustöödega ka emalind. Pesa on üldjuhul suur, nii umbes 1 1,5 m läbimõõduga, kuid selle lõplikud mõõdud olenevad kättesaadavast materjalist ning ilmselt ka 10
ehitajast ja tolle ambitsioonidest. Suuremate pesade läbimõõt võib olla 2,5 kuni 3 m, nende kõrgus aga kuni 70 cm. Reeglina on kõige suuremad pesad roostikes pesitsevatel lindudel seal ju materjalist puudust ei ole. Ka kulustel saartel näevad pesad välja tihti nagu noored saod. Nende kokkutassimisel teevad luiged niitude hooldamise tänuväärset tööd. Väikestel ja kivistel meresaartel pole aga lindudel pesamaterjali kuigi palju ning linnud peavad leppima vähesega. Eriti leidlik ja vähenõudlik peab olema veel siis, kui saar teistelegi luigepaaridele meeldib. Kitsikuses murtakse pesamaterjaliks magesõstraid, korjatakse rannast adrut ja muud mereheidist; kui ka põõsaid pole, tehakse liivasse lihtsalt lohk ning markeeritakse see lapikute kividega. Tuleb ette sedagi, et mõni lind tarib rannast munadele lisaks pessa ka mõne elektripirni või tühja pudeli, mõni noorlind aga täidab pesa lihtsalt kividega ja mängib haudumist. Valmis pessa muneb emalind 3 8, harva kuni 10 muna, tavaliselt on kurna suurus 4 5 muna. Munad on rohekatoonilised ja neid katab sageli valkjas lubitäpistus. Iga paksukooreline muna kaalub 350 400 grammi. Nii suure muna valmimine võtab üsna kaua aega, seepärast lisandub mune pessa umbes iga kahe päeva järel. Ja siis algab pikk haudumine oma viis nädalat ühtejutti ja vahel mõni päev lisakski. Pojad kooruvad ühe-kahe päeva jooksul. Koorunud tibud on väga armsad hõbehallid sulepallid, kuid neist on kasulik kaugemale hoida. Iga veidigi pikema kontakti puhul haagivad need väikesed linnuhakatised end teile sappa ning enam te ilma nendeta minema ei saa astute vaid mõned sammud, ning juba jälitab teid nõudlik piiksumine. Noorlinnud on valkjas-pruunikashallid ning säilitavad sellise sulestiku kevadeni. Ka pärast suvist sulgimist jääb neil pea veel pruunikaks. 11
2HALLHANI Anser anser Pikkus: 75 90 cm Kaal: 2,8 4,3, 2,1 3,8 kg Levik Euroopas: Islandil, Iiri- ja Inglismaal ja Läänemere maades, laiguti Kesk-ja Ida-Euroopas ning Musta mere ümbruses. EESTIS Elupaik: roostiku- ja kõrkjarikkail lahtedel, ranniku lõugastel ning meresaartel. Staatus: väikesearvuline haudelind ja läbirändaja. Arvukus: 600 700 Asustusaeg: märtsist, lumeta talvedel veebruari lõpust septembri lõpuni. Eestis kohatavatest hanedest on hallhani kõige suurem, samas on ta ka kõige heledam, heledamad on just linnu pea ja kael. Lind on tagasihoidlikult pruunikashall, ilma eriliste triipude ja muude kaunistusteta. Silmatorkavad on vaid hallhane tugev oranžikasroosa nokk ja enamvähem sama tooni jalad. Jalgadest tahapoole jääv alaosa on valge, aga määramistunnuseks see ei kõlba ka rabahanedel ja laukhanedel on vastav piirkond valge. Lendaval hallhanel on näha tiiva laialt helehall eesserv, mis eredas kevadpäikeses võib teinekord lausa valgena tunduda. Hallhani on koduhane eellane. Hallhanede käsi on Eestis käinud kord paremini, kord halvemini. Alati on ta olnud ihaldatud jahilind, tema küttimise aeg ja määr on sõltunud varem maaomanike suvast ning hiljem loodusekaitselistest seadustest ja määrustest. Hallhanede pesitsusalana on ammustest aegadest peale olnud esikohal Matsalu laht, samas on seal olnud aastasadu linnulaskjate paradiis. Muidugi ei kütitud seal ainult hanesid, lasti ikka parte ja luiki ka. Praegu õnneks Eestis enam kevadist linnujahti ei peeta ja Matsalu lahel ei tohi üldse jahtida. Haned võiksid siin rahus pesitseda. Kahjuks ei lähe hallhanedel praegu just kõige paremini. Lindude arvukus üha väheneb ja seda eriti saartel. Arvukuse languse peasüüdlaseks tuleb ilmselt lugeda kühmnokk-luike. Nimelt on neil kahel linnul väga sarnased pesapaigaeelistused ning omavahelises konkurentsis jääb suurem alati peale. Roostike puhul tundub neil siiski veidi erinev maitse olema ning nad võiksid sinna mõlemad ära mahtuda, aga paraku on ka Matsalu roostik hanede poolest üsna hõredaks jäänud. Ilmselt pole hallhanede arvukuse vähenemises tegu ainult ühe süüdlase, vaid mitme teguri koosmõjuga. Kindlasti on praegu suur osa pesarüüstajatel. Kevadel kogunevad roostikku toituma mittepesitsevate ronkade ja vareste hulgad, madala vee ajal jahivad seal saaki rebased ja kährikud, kes jõuavad mööda tormidega mahalükatud roogu ja pahnavalle üha kaugemale, ning lisaks on kevaditi roostiku kohal vahti pidamas lausa kümneid merikotkaid, kes samuti midagi nokka tahavad saada. Merikotkaid jätkub ka iga kõrgema meresaare peale ning mõnel saarel peatub neid terve turvameeskonna jagu. Hallhani on ainus Eestis pesitsev pärishani. Vähesel määral pesitseb meil veel laglesid, kuid sellest tuleb juttu edaspidi. Hallhani on Lääne-Eestis rändlindudest esimesi kevadisi saabujaid. Lind jõuab kohale kohe pärast väljade lume alt vabanemist ja roostikuservadesse esimeste sulaveeloikude teket. Esialgu võib teda näha orasepõldudel ja heinamaadel toitumas. Hallhanede kevadine läbiränne on väike ja märkamatu. Läänerannikul peatujad jäävad valdavalt siia pesitsema ning hoiavad 12
seetõttu juba enamasti paaridesse. Aprilli keskpaigast alates näeb neidki harva, sest käib pesaehitus ja algab munemine. Sel ajal enam pikki toitumislende ette ei võeta ja suupoolis leitakse lähemast ümbrusest. Roostikes teevad linnud pesa roojuppidest, saartel kasutatakse sagedasti lisaks ka muud materjali. Ka tööde järjekord võib roostikes ja saartel veidi erinev olla kui roostikus pole ilma pesata eriti kuhugi muneda, siis saartel alustatakse tihti just munemisest. Lind nühib rinnaga rohu sisse paraja lohu ning muneb sinna esimese muna, pesa ehitatakse alles hilisemate munemiste käigus munade alla ja ümber. Munad on valged, veidi krobelise paksu koorega ja suured, tavaliselt on neid kurnas 4 6, harva vähem või rohkem. Juba enne viimase muna munemist kitkub emalind pessa oma valkjashalle udusulgi ning pärast viimase muna munemist alustab neli nädalat kestvat haudumist. Isalind haudumisel ei osale, kuid viibib valvet pidades kusagil läheduses. Enne poegade koorumist muutub ta siiski närvilisemaks ning hakkab asja vastu huvi ilmutama. Pojad kooruvad enamasti ühe päeva jooksul ja lahkuvad pesast juba järgmisel päeval, isa ja ema valvsalt saatmas. Esimesi hallhanede pesakondi võib näha juba mai esimesel dekaadil, väga hilise kevade korral veidi hiljem. Pojad viiakse lähimale veekogule ja sealt suundutakse edasi merele või mõnele väiksemale ohutuna tunduvale veekogule. Igal juhul peab läheduses olema ka rohumaid, sest kasvavad pojad peavad tihti süüa saama ja ega vanalinnudki nälga taluda taha. Jaanipäeva paiku jõuab kätte hallhanede sulgimine, sel ajal kaotab osa neist lennuvõime täielikult. Sulgivad linnud kogunevad merele ja lahtedele, söömas käivad nad meelsasti madalatel rohurikastel väikesaartel, kus nad tunnevad ennast turvaliselt. Augustis hakkavad parved üha kasvama ning algavad regulaarsed hommikused ja õhtused toitumislennud põldudele ning vahepealsed puhkelennud merelahtedele, pärast päikeseloojangut suundutakse turvalistesse ööbimispaikadesse, enamasti kaldalähedasse vette. Septembri lõpuks on enamik hallhanesid meilt lahkunud. 13
3VALGEPÕSK- LAGLE Branta leucopsis Pikkus: 58 70 cm Kaal: 1,5 2,2, 1,3 1,9 kg Levik Euroopas: kaugetes põhjapiirkondades, alates 1971. aastast Läänemere saartel. EESTIS Elupaik: meresaartel. Staatus: arvukas läbirändaja ja 1981. aastast väikesearvuline haudelind. Arvukus: 100 160 Asustusaeg: läbiränne aprillist mai kolmanda dekaadini, sügisel septembri lõpust novembrini. Valgepõsk-lagle on hallhanest tunduvalt väiksem. Laias laastus võib tema sulerüüd kirjeldada selliselt: kukal, kael ja saba on mustad, selg hall ning alapool valge. Muidugi ei tohi seejuures ära unustada linnule nime andnud valget põske. Linnu nokk ja jalad on mustad. Et tegemist on Eestist arvukalt läbi rändava liigiga, siis on üks määramistunnuseid ka väga suur ja valjusti kisav parv, vähemasti peaks sellise nägemine linnuhuvilist valvsaks tegema ning õhutama lindusid paremini vaatlema. Meilt läbi rändavad valgepõsk-lagled pesitsevad põhiliselt Venemaa tundrates ja Novaja Zemlja järskudel kaljunõlvadel ning talvituvad Hollandis ja selle lähistel. Oma teel pesitsusladele ja tagasi teevad nad pikema peatuse Eesti läänerannikul ja saartel. Alles kümmekond aastat tagasi peatusid linnud meil peamiselt kevaditi, praegusel ajal on siin päris palju ka sügisel peatuvaid linde. Kevadel hakkavad linnud saabuma Eestisse aprilli alguses. Esialgu on neid veel vähe, kuid mida aeg edasi, seda suuremaks kasvab nende arv, linnud ühinevad üha suuremateks parvedeks, kuni moodustuvad tõelised suurkoondised. Mõnes eriti soodsas kohas võib mai keskpaiku koos olla kümme tuhat lindu või isegi 2 3 korda enam näiteks Matsalu lahe ääres Haeskas või Salmis või Põgaris. Eestis peatub kevadel kuni 190 000 lindu, neist kolmandik viibib Matsalu lahe ääres. Lahe äär on muidugi kokkuleppeline mõiste. Linnud tegelikult ainult ööbivad lahe ääres ja käivad siin päeval puhkamas, toituma lähevad nad enamasti ümberkaudsetele põldudele. Ka need ümberkaudsed põllud ei tähenda seda, et need otsapidi kuidagi lahe äärde välja jõuaksid põllud võivad asuda kuni paarkümmend kilomeetrit lahest eemal. Muidugi söövad lagled rohtu ka rannaniitudelt ja hea oleks, kui nad saaksid lahe äärest kogu kõhutäie kätte. Kuid paraku on rannaniidud suuresti kas täis ehitatud või neid lihtsalt enam ei kasutata ning seetõttu kulus, roostunud või lausa võsastunudmetsastunud. Sellistelt aladelt ei leia lagled endale sobivat söögipoolist. Ka väike hooldatud rannaniidulapp ei sobi lagledele. Linnud vajavad avarat platsi, kus nad alati valvsatena lähenevat ohtu juba kaugelt saaksid märgata. Mitte kunagi ei toitu kogu parv korraga, vaid ikka on osa linde, kael õieli, valvamas ning ohu korral teisi hoiatamas. Mitmetuhandepealine lagleparv teeb orasepõllul või ristikuväljal toitudes talunikele üsna palju peavalu. Pikalt põllul toituvatest lindudest jääb maha teinekord üpris paljaks söödud maa, kus saak võib jääda kesiseks. Tagasihoidlikuma toitumise korral võivad lagled aga viljapõldudele isegi kasu tuua, sest linnud väetavad põldu oma väljaheidetega ning liblede näksimine soodustab rohkete viljakõrte arenemist. Enamasti on 14
aga kahju siiski märkimisväärne ning riik peab selle talunikele korvama. Seepärast oleks hea, kui aprillismais hoiaksid inimesed eemale neist rannaniitudest, kus lagled peatuvad ega ajaks neid sealt minema on ju lagled väga head rannaniitude hooldajad ning töötavad kui efektiivsed muruniidukid, kes mitte ainult ei niida rohtu maha, vaid töötlevad selle taimedele sobilikuks väetiseks. Paraku tuuakse aga rannaniitudele üha enam paate, et nendega merele minna, ikka enam inimesi tahab endale randa soetatud suvila juurde ka lautrit ehitada ja autoga otse randa sõita. Häirimine muudkui süveneb ja niitusid jääb vähemaks. Lagled lahkuvad meie niitudelt 20. mai paiku ning siia jäävad ainult väikestel meresaartel pesitsevad linnud. Lagled asustavad peaaegu samasuguseid saari kui hallhaned ikka neid, kus on käepärast piisavalt niidualasid. Pesamaterjaliks kasutavad nad peenemat materjali kui hallhaned, pesa on väiksem ning ka munad on neil väiksemad ja siledamad, kuigi samuti valged nagu hanel. Pesas on enamasti 5 6 muna, helehallide udusulgede ring on rikkalikum kui hanepesal. Väga iseloomulikuks tunnuseks on pesa ümbritsev emalinnu väljaheidete sõõr, mis on seda väljakujunenum, mida kauem on mune hautud. Isalind leiab endale haudumise ajaks pesa lähedusse hea ülevaatega koha, sageli mõnel madalal lapikul kivil, ning valvab seal usinasti emalinnu ja kurna ohutuse järele. Ka tema pikaajalisest tööst annab märku suurem väljaheidete hunnik. Koorunud pojad lahkuvad pärast sulestiku kuivamist vanematega merele, kust nad käivad koos saarel toitumas. 15