Esimene osa Lennukid Peatükk 1 250000 Juba esimestest Suure Isamaasõja päevadest alates peremehetses saksa lennuvägi õhus karistamatult. Seda teesi pole nõukogude sõja-ajaloolises kirjanduses kunagi kahtluse alla seatud. Niipea kui sõjaajaloolased hakkavad seletama järjekordset lüüasaamist, järjekordset inimeste ja tehnika kaotust, järjekordset käskude täitmata jätmist ja kõikide plaanide luhtaminekut, ilmub Ta välja - purustamatu ja legendaarne, kõikvõimas ja saatuse poolt soositud saksa lennuvägi. Nagu raevukas Valküür iidsest skandinaavia saagast sööstavad Messerid ja Junkersid mööda ajalooteaduslikke teoseid, hävitades ladusid ja raudteesõlmi sadade, tanke tuhandete ning vägesid kümnete diviiside kaupa. Ja seda kõike paari päevaga ning (mis kõige imelikum) ilma mingisugusegi nõukogude lennuväepoolse vastutegevuseta. Muide, kus ta siis on, see nõukogude lennuvägi? Kus on stalinlikud kotkad, need sõjaeelsete filmide kangelased, kõikide tüdrukute lemmikud, nõukogudemaa au ja uhkus? Kus on lennukid, mis püstitasid kümneid rekordeid ja varjasid päikese Moskva kohal õhuparaadide päevil? Kus on tohutute lennukitehaste toodang, miljonite inimeste töö tulemus, kes juba rahuajal töötasid kolmes vahetuses, koidikust koidikuni rõõmsate marsihelide saatel? Tõsine küsimus. Sedavõrd tõsine, et ilma veenva vastuseta kipub traditsiooniline versioon 1941 aasta enneolematu sõjalise katastroofi põhjuste kohta kokku varisema. Kommunistlikud ajaloolased mõistsid seda suurepäraselt ja ehitasid nõukogude lennuväe silmapilkse hävingu müüdi ümber tugeva, sügavalt ešeloneeritud kaitse. Veenva ja kindla. Kogu nõukogude ajalooteaduses vaadeldakse lennuväe kadumist kui antud olukorras absoluutselt loomulikku, vältimatut ja ainuvõimalikku (Põhjendades seda ootamatu kallaletungi, raadioside puudumise, vaenlase tohutu arvulise üleoleku, massiliste löökidega kõikide lääne sõjaväeringkondade lennuväljade pihta.). Samal ajal - nagu pagunikandjatele ette nähtud - valmistasid GLAVPUR-i ajaloolased ette ka teise kaitseliini, kuhu nad taganesid organiseeritult (mitte nagu 41-sel) 90-ndate algul, kui tänu arhiivide avanemisele müüt Luftwaffe arvulisest üleolekust varises kokku nagu kaardimajake. Nende uus tõde nägi välja umbes nii: Uute andmete valguses saime täiesti ootamatult teada, et nõukogude õhujõud ei olnudki sõja algul arvulises vähemuses, KUID: - lennukid olid lootusetult vananenud ja ei kannatanud välja mingit võrdlust saksa omadega (halvasti relvastatud...puust...põlesid nagu küünlad... motoressurss ainult 100 tundi... hävitajad ei suutnud isegi saksa pommitajatele järgi jõuda... hirmuäratav avariilisus) - Luftwaffe ässadega, kes omasid juba kaheaastast sõjakogemust, pidid võitlema väljaõppeta poisikesed (kuuekuulised kursused...kümme lennutundi tsoonis...valmistuti paraadideks, aga mitte sõjaks...uutele hävitajatele MiG-3 olid ümber õppinud ainult 686 lendurit...ainult 1192 ekipaaži omasid ettevalmistust öisteks lendudeks) - tige ja usaldav (milline haruldane kombinatsioon!) sm. Stalin uskus oma uue sõbra (vanad oli ta selleks hetkeks pea-aegu kõik maha lasknud) Hitleri rahukavatsusi ja keelas ettevalmistused kaitseks, isegi lennuväe üleviimise kõrgendatud lahinguvalmidusse. Vähe sellest et keelas, vaid need vähesed ausad komandörid, kes püüdsid stalinlikku käsku rikkuda (Millist? Millest??) ja viia neile alluvad väed lahinguvalmidusse, võeti kinni ja hukati. Ja lõpuks, Viktor Suvorov, kes oli selleks ajaks tekitanud oma raamatutega Jäälõhkuja ja M-päev nõukogude ajalooteaduse konnatiigis paraja lainetuse, käis välja uue, esmapilgul tõepärase vaatenurga. Täna ei tea ainult kõige laisem ja ignorantsem, kuidas oli kõik tegelikult. Valmistudes sissetungiks Euroopasse, nihutati kogu lennuvägi piiritulpade juurde. Seal sakslased selle ka hävitasid. Esimese löögiga. 22. juuni koidikul. Kõik. (Tõe huvides tuleb märkida, et V. Suvorov on oma viga tunnistanud. Tõlkija märkus) Vaatamata kogu oma joovastavale absurdsusele on müüt esimesest purustavast löögist kodumaisele lugejale hingelähedane. Seda (müüti ikka) levitavad isegi need, kelle sümpaatia V. Suvorovi vastu on
muidu olematu. Näiteks täiesti riiklik ajaloolane D.Hazanov avaldab mahuka uurimuse Sissetung. Õhusõja algus nõukogude-saksa rindel. Kogu sissetung mahtus tal ühte päeva - 22. juunisse. 23-ndat ja teisi järgnevaid päevi tema jaoks ei eksisteeri, nende asemel on juba toimunud hävitava lüüasaamise analüüs. Teine, avalikusele küll vähem tuntud ajaloolane M. Timin Uljanovskist, kirjutab raamatu Pealöögi teravikul. Lääne erisõjaväeringkonna õhujõudude lüüasaamise põhjused. Üheainsa, esimese sõjapäeva sündmuste kirjeldus näib autorile olevat piisav, et teha kaugeleuletuvaid järeldusi lüüasaamise põhjuste kohta. Teine, kolmas ja kõik järgnevad päevad jäävad harjumuspäraselt kaadri taha... Vaielda üleüldise vääritimõistmisega on raske, kuid proovime siiski. Kõigepealt proovime mõista, kas sündmus, mille põhjuseid arutatakse juba pea kuuskümmend aastat, üldse toimus. Kas nõukogude lennuvägi tõepoolest hävitati sõja esimestel päevadel või nädalatel....26. juuni. Ligikaudu 20 vaenlase pommitajat ründavad meid. Plahvatused igast suunast. Meie hävitajaid pole näha... 27. juuni. Vaenlase pommitajad leidsid meid jälle. Olukord väga raske......koidikul vihm lakkas, ja kohe ilmusid ka lennukid, mis vahetpidamata ründasid 11-nda tankidiviisi väeosi...iga tunniga rünnakute arv suurenes...vastane omab absoluutset ülevõimu õhus, vähemalt meie piirkonnas......dubno suunal tuli ründegrupil taluda pommirünnakut...meie seniitsuurtükid, kel tuleb üha sagedamini tulistada vaenlase lennukeid, ei suutnud peatada pidevaid õhurünnakuid, mille arv kasvas päevas kuni 80- ni......laine laine järel heidetakse pomme lahingutehnika kolonnidele. Põlevate masinate suits... Kas pole tõsi, lugupeetud lugeja, et just nii, selliste sõnadega kirjeldatakse esimeste sõjapäevade sündmusi kõigis neis raamatutes, mida Te olete sattunud lugema. Ka ülalpool tsiteeritud memuaaride autorid räägivad 1941. aasta juuni sündmustest ja ka sõda on seesama... Ainult põlevate masinate suits ei tule mitte nõukogude, vaid Wehrmachti tankikolonnidest (konkreetselt käib jutt Guderiani teise ja von Kleisti esimese tankigrupi väeosadest, kõige paksemas suitsus nendel päevadel olid Hothi kolmanda tankigrupi kolonnid, kelle pihta suunati 25-ndal juunil kõikide läänerinde õhujõudude ja kaugpommituslennuväe massiivne löök). Kuid kas tasub teha kaugekeulatuvaid järeldusi ainuüksi paari-kolme vaenlase sõduri isiklike mälestuste põhjal? Muidugi mitte. Seepärast pöördume soliidse kodumaise monumentaalse uurimuse 1941. aasta - õppetunnid ja järeldused poole. See monograafia ilmus 1992. aasta lõpus tollal veel SNG ühendatud relvajõudude peastaabi egiidi all, varustatuna sellise mastaabiga töö kohta tagasihoidliku märkusega ainult ametialaseks kasutamiseks. Teadusliku kollektiivi juht oli sõjateaduste doktor, vanem teaduslik töötaja kindralmajor V.P.Nelasov. Raamatu lõpus on ligi kakssada viidet Kaitseministeeriumi Keskarhiivile. Niisiis, 151-l leheküljel on autor nii muuseas pillanud sellise fraasi: 250000-st väljalennust, mis sooritati nõukogude õhujõudude poolt kolme esimese sõjakuu jooksul... Kakssada tuhat väljalendu kolme kuu jooksul. Ja seda nimetatakse hävitatud õhujõud? Stopp! Võib-olla on soliidsesse teosesse sattunud viga? Masinakirjutaja on kogemata liigse nulli lisanud? Siiski mitte, kõik nullid on oma õigel kohal. Avame veel õndsal nõukogude ajal trükivalgust näinud Koževnikovi monograafia Punaarmee õhujõudude juhtkond ja staap Suures Isamaasõjas. Autor, viidates jällegi arhiiviandmetele, teatab, et juba 18-ne esimese sõjapäeva jooksul (ehk siis kuni 10-nda juulini) sooritas rindelennuvägi 45000 väljalendu, lisaks veel 2112 väljalendu, mille sooritajateks olid KPL (Kaugpommituslennuvägi) lendurid. 47000 väljalendu kaheksateistkümne päeva jooksul annabki ligi 250000 lendu kolme kuu jooksul. Kõik selgub võrdluses. Et väärikalt hinnata ülaltoodud arve, tuletame meelde, et viie nädala jooksul maist juunini 1940 ehk siis praktiliselt kogu Prantsuse kampaania vältel sooritasid prantsuse õhujõudude hävitajad 10000 väljalendu. Lahingutes Inglismaa pärast sooritasid saksa hävitajad esimese kolme nädala vältel ligi kaheksa tuhat väljalendu. Kolme kõige dramaatilisema kuu jooksul lahingutes Briti taevas (1940 aasta august, september ja oktoober) sooritasid saksa pommitajad 22000 väljalendu. Lendude intensiivsuse poolest rekordiliseks kujunes Luftwaffe jaoks 1942. aasta juuni, mil Idarindel sooritati 83949 väljalendu (andmed nõukogude õhuvaatluse ja sideteenistuselt). Kordame veelkord, tegu oli Luftwaffe jaoks rekordilise lahinguaktiivsusega, tipuga (olukord kohustas, sest maa peal käis sõja saatuse jaoks otsustava
tähtsusega pealetung Harkovist Stalingradi suunas.) Nõukogude lennuväe jaoks kujunes rekordiliselt intensiivseks 1943. aasta, mil Kurski kaarel 40-e pika päeva jooksul (12. juulist kuni 23-nda augustini) sooritasid nõukogude lendurid 89300 väljalendu. Teiste sõnadega, purustatud ja maapinnal hävitatud nõukogude lennuvägi lendas 41-se aasta suvel samasuguse intensiivsusega, millise saksa Luftwaffe suutis saavutada vaid ühe kuu jooksul terve sõja kestel! Tuhande üheksasaja neljakümne neljandaks aastaks oli saksa lennuvägi juba ammu ja pöördumatult kaotanud ülevõimu õhus idarindel, kuid mitte keegi ja mitte kunagi ei iseloomustanud teda sõnadega hävitatud, mitte keegi ja mitte kunagi ei kirjutanud, et sõjataevas ei olnud näha haakristidega lennukeid. Arvudes väljendus see nii: kogu aasta (mitte kolme kuu, vaid kaheteist kuu) jooksul sooritasid Luftwaffe hävitajad idarindel 69800 väljalendu, pommitajad ja ründelennukid 226500 väljalendu. Kokku 296300 väljalendu. Kogu 1944 aasta jooksul. Miks siis ikkagi korduvad 1941. aasta ettekannetes meeletutes kogustes ühed ja samad fraasid: lahingutegevuse kestel puudub täielikult meie lennuväe toetus...vaenlase lennuvägi terroriseerib karistamatult meie väeosi...meie õhujõudusid pole näha...põhilisi kaotusi ja mis peamine, paanikat, põhjustab vaenlase lennuvägi, kes, kasutades meie lennuväe puudumist meie rindelõigul, teeb karistamatult oma tööd madallennul... Kui seda kirjutavad Punaarmee jalaväe- ja tankikomandörid, võib oletada nii tahtlikku kui ka tahtmatut "värvide lisamist", soovi leidmaks täiendavaid põhjuseid seletamaks nende hoolde usaldatud väeosade purustamist. Kuid kuidas mõista saksa lendureid ja lennuväe komandöre, kes kirjutavad sõna otseses mõttes sama? Mis mõte on neil näidata väiksemana vastupanu, mida osutas nende poolt purustatud vaenlane? Luftwaffe kindral V.Schwabedissen (õhutõrjesuurtükiväe korpuse komandör sõja algul) kirjutas juhtkonna aruannete ja ohvitseride mälestuste põhjal raamatu, milles analüüsib nõukogude lennuväe tegevust 1941-1945 aastatel. Peksasaanud fašistliku kindrali järeldustega võib nõustuda või mitte, kuid mida teha sündmustes osalenute selliste tunnistustega:...kuuekümnel väljalennul kuni 9. septembrini kohtas meie allüksus nõukogude hävitajaid ainult kümnel korral... (Major Cossart, pommitajate eskadrilli komandör)...kahekümnest lennukist, mis kaotati minu grupis 1941-sel aastal, jäi ainult kolm või neli avariid seletuseta ning on ainukesed, mida võib seletada nõukogude hävitajate tegevusega...ma ise olen mitmeid kordi nõukogude hävitajatega peaaegu kokku põrganud, lennates läbi nende rivi, aga nemad isegi ei avanud tuld... (Alampolkovnik H. Raizen, pommitajate grupi II / KG-30 komandör)...kuni 1941. aasta sügiseni me kas ei puutunud üldse kokku nõukogude hävitajatega või siis nad lihtsalt ei rünnanud meid... (major J. Jodike, pommitajate eskadrilli komandör )...alates 22. juunist kuni 10. augustini sooritasin ligikaudu sada väljalendu ja ainult viiel korral kohtusin nõukogude hävitajatega. Ühelgi korral tõsist õhulahingut ei sündinud... (kapten Pabst, pikeerivate pommitajate eskadrilli komandör )...kuni 41. aasta lõpuni lendasin 21 korral strateegilisele luurele venelaste sügavasse tagalasse ja ainult ühel korral kohtusin nõukogude hävitajaga... ( major Shlage ) Siinkohal tuleb teha väike selgitus, et lugeja võiks vääriliselt hinnata fraase: ma sooritasin ligi sada lendu, ma lendasin 21 korda venelaste sügavasse tagalasse. 19 ndal augustil 1941 anti välja Stalini allkirjaga kaitse rahvakomissari käskkiri Nr.0299, millega määrati kindlaks autasustamise ja materiaalse stimuleerimise kord õhujõududes. Niisiis, pommitus- ja ründelennuväes anti Nõukogude Liidu Kangelase aunimetus ja rahaline preemia summas 3000 rubla 30 lahingulennu sooritamise eest, luurelende tuli selleks sooritada 40. Oma raamatu 54-ndal leheküljel teeb V. Schwabedissen järelduse: Valdava enamuse Luftwaffe komandöride järeldustes kõlab imestus nõukogude lennuväe nõrkuse ja väheefektiivsuse kohta, aga samuti nende nutuste tulemuste üle, mida nad saavutasid 41-sel aastal Nagu teada,on igal medalil kaks poolt. 250000 lahingulendu - seda on mõõtmatult palju. Kui seda võrrelda väljalendude arvu nutuste tulemustega. Seda enam kui võrrelda Luftwaffe lahingulise efektiivsusega, mis (nagu traditsiooniks arvata) andis kohutava hoobi nõukogude vägedele. Teisest küljest, 250000 lahingulendu kolme kuu jooksul on imetlusväärselt vähe. Täpsemalt, seda on viis-kuus korda vähem sellest, mis pidanuks olema, võttes arvesse nõukogude õhujõudude arvukust ja õhujõudude võimalusi korvamaks rivist välja läinud masinaid. Tänapäeval on see statistika kõigile kättesaadav.
Ja kuigi pole kaht dokumenti, kus lennukite pargi arvandmed langeksid kokku absoluutse täpsusega, mahuvad andmed, mis iseloomustavad nõukogude õhujõudude arvulist koosseisu 22. juunil 1941 sõjateatri laval, järgmisse koridori : - 6800 kuni 7200 lennukit rinnete lennuväe koosseisus, neist 4200-4300 hävitajat -1300 (või kui mitte arvestada vananenud TB-3-sid, siis 1100) pommitajat KPL koosseisus -1450 lennukit Balti-, Musta- ja Põhjamere laevastiku koosseisus. Lihtsalt ja lühidalt - 9500 lahingulennukit s.t. hävitajat, ründelennukit ja pommitajat. Arvestamata abilennuväge, transport- ja sanitaarlennukeid. Lähtudes keskmistest (kesksuvel on keskmiselt valget aega päevas 15 kuni 17 tundi) näitajatest lahingulennuväe kasutamise intensiivsuse kohta (kaks väljalendu hävitajale päevas, üks pommitajatele) oleks oma arvukuselt kolossaalne nõukogude lennuvägi võinud sooritada 15000 väljalendu päevas. Või siis 45000 lahingulendu kolme-nelja päevaga, mitte aga 18 päeva jooksul nagu tegelikult juhtus. Sama kummalistele järeldustele viib meid ka väljalendude arvu analüüs, kui seda teha väeosade kaupa. Niisiis, ligi kaks tuhat väljalendu, mis sooritati KPL pilootide poolt kümnendaks juuliks, tähendab üheksa kauglennuväe diviisi juures, mis asusid lääneringkondades, ainult ühte väljalendu 11 päeva jooksul. Termin kauglennuvägi ei peaks asjaga mitte kursis olevat lugejat häirima. Jutt pole hoopiski mitte tohututest lendavatest kindlustest, mille iga väljalend nõuab hoolikat planeerimist ning ettevalmistust, vaid keskmistest kahemootorilistest pommitajatest DB-3f, mille stardikaal oli isegi väiksem nende Junkersite ja Heinkelite stardikaalust, mis igapäevaselt ja mitmekordselt pommitasid nõukogude vägede positsioone. Paljukorrutatud ootamatu löök rahulikult magavate lennuväljade pihta ei vähendanud KPL arvu mitte ühegi lennuki võrra. KPL dislotseerus sõja algul Novgorodi, Smolenski, Kurski, Kiievi ja Zaporožje rajoonides. 22. juunil ei sooritatud neile lennuväljadele ühtki rünnakut ning sõja algusest Saksamaaga said KPL lendurid-tehnikud teada alles miitingul, mis korraldati kõikides väeosades peale Molotovi ettekannet üleliidulises raadios... Samuti said keskpäevasel miitingul alanud sõjast teada 202-se kiirpommitajate lennuväepolgu lendurid 41-se pommituslennuväe diviisi koosseisus. Polk paiknes Leningradi oblastis Kingissepa linna lähedal ning polgu lennuväljadele ei sooritatud sõja esimestel päevadel ühtegi vaenuakti. Monograafias, mis on pühendatud polgu lahinguteele, on öeldud, et...polgus olnud ainult 22-le lennukile sai osaks sooritada kolm-neli väljalendu päevas.... Aga edasi tuuakse aruanded polgu lahingutegevuse tulemustest Leningradi rindel: Lahingutegevuse perioodil 22. juunist kuni 28-nda augustini 1941 sooritasid 202. kiirpommitajate polgu lennukid 194 lahingulendu. Vaenlasele visati kaela 107 tonni pomme, hävitati ligi sada tanki ja iseliikuvat suurtükki, kaks raudteeešeloni, 1400 erinevat autot ja muud koormat... Ärme hakkame isegi arutama 202. lennuväepolgu vapustavat efektiivsust, ärme esitame küsimusi selle kohta, et kergete pommitajate 194-st väljalennust piisas ligi saja tanki ja 1400 auto ja muu koorma hävitamiseks (see tähendab ligi poole saksa tankidiviisi materjaalosa hukku). Aga ikkagi, kuidas siis peale 250000 lahingulendu säilis elusana kasvõi üksainus Wermachti sõdur ja üks hobuveok? Proovime mõista seda lihtsat, puhtalt aritmeetilist küsimust. Kolm korda kakskümmend kaks võrdub kuuskümmend kuus. Kuuskümmend kuus korda kolm võrdub ükssada üheksakümmend kaheksa. Ülalnäidatud lennutundide arv ülalnäidatud intensiivsusega ( polgus olnud ainult 22-le lennukile sai osaks sooritada kolm-neli väljalendu päevas ) oleks polk pidanud selle tulemuse saavutama kolme päevaga. 25-ndaks juuniks. Aga mitte 28- daks augustiks... Edelarinde õhujõud, mille koosseisus oli 1900-2000 lennukit, sooritas 10-ndaks juuliks 10000 lahingulendu, mis vastab ühele väljalennule nelja päeva jooksul. Kusjuures praktiliselt kõik lendurid, kellel õnnestus elada Võidupäevani, kirjutavad oma memuaarides, et nad sooritasid sõja algul kuni neli väljalendu päevas. Ja mitte ühe lennu nelja päeva kohta! Pärast tutvumist Edelarinde juhataja kindral Astahhovi ettekandega 21-st augustist 1941.a muutub sündmuste pilt veelgi mõistatuslikumaks. Ettekanne lõpeb teatisega 22. juunist kuni 10-nda augustini 1941 kulutatud lahingumoona kohta. Heidetud lennukipomme - 2842 tonni. Ärme hakkame praegu arutama, kuhu (kas vaenlase peale, tühjale põllule, oma vägede kraesse) olid heidetud need pommid, milline oli nende rünnakute täpsus ja resultatiivsus jne. Lahkame tunduvalt lihtsamat küsimust. 2800 tonni pomme - kas seda on vähe või palju? Kõik selgub jällegi võrdluses. Kolme kuuga (aga põhiliselt veebruaris 1940) heitis nõukogude lennuvägi Mannerheimi liini kindlustustele 10500 tonni pomme. Seda siis ainult Karjala kannasel ja Mannerheimi liinile. Üldse heitsid Soome sõjas vene lennukid Soome pihta üle 15000 tonni pomme.
Võib analüüsida seda arvu 2842 tonni ka teisest küljest ning võrrelda tegelikku tulemust planeerituga. Kindral Astahhovi ettekandes antakse Edelarinde pommitajate arvuline seis: - 237 keskmist pommitajat ( 214 SB ja 23 Ar-2 ) - 119 kaugpommitajat DB-3f - 117 kiirpommitajat (68 Pe-2 ja 49 JAK-2, -4) - 114 kerget pommitajat Su-2 Nähes natuke vaeva pliiatsi või lauaarvutiga, saame isegi normaalse pommikoorma korral nende masinate kogupaugu summaks 370 tonni. Maksimaalse pommikoorma korral (mis oleks täiest õigustatud ja ka tehniliselt lubatav olukorras, kus kogu rindelennuvägi tegutseb sihtmärkide vastu, mis asuvad vahetult rindejoonel ja vastase lähitagalas s.t. minimaalsel lennukaugusel) suureneb pommide kogukaal tunduvalt ja oleks juba 780 tonni. Miks siis ometi oli Edelarinde lennuväel 2842 tonni pommide heitmiseks vaja mitte kolm-neli päeva, vaid tervelt viiskümmend? Vasakpoolseks naabriks Edelarindele oli Lõunarinne, mille koosseisus oli sõja alguseks 966 lennukit (nendest esimese juuni seisuga oli lennuvalmis 798 masinat). Nendest omakorda 625 olid hävitajad, milledest 189 olid uusimad MiG-3-d. Samas alas tegutses veel ka Musta mere laevastiku lennuvägi, kus ainuüksi hävitajaid I-16 oli 148 masinat. Sellele õhuarmaadale oponeeris Luftwaffe neljas õhukorpus, kelle relvastuses oli 22. juuni seisuga 61 korras Messerschmitti. Veel 44 korras masinat oli III / JG-52-l, mis kattis Rumeenias paiknevaid tagalaobjekte. Sellise jõuvahekorra juures alanes Lõunarinde lennuväe koosseis 11-daks juuliks 622 lennukini. Kuid ka seda on väga palju, eriti kui võtta arvesse fakti, et...alates 13. juulist, kui käisid pingelised lahingud Berditševi pärast, sooritasid kogu Lõunarinde õhujõud kuuenda armee lõigus 30-80 lahingulendu päevas... 30-80 lahingulendu oleks võinud sooritada üks-kaks eskadrilli, igaühes 12 lennukit... 1941. aasta suvel toimus imelik sõda, kus tohutu lennuvägi sulas nagu lumi kevadise päikese kiirtes, aga see vähene, mis jäi rivvi, leidis kasutamist vaid kümnendiku ulatuses oma tegelikest võimalustest. Väljalende kogunes sadade ja tuhandete kaupa, aga vaenlane seda praktiliselt ei märganudki... Peale seda kui need ja kümned, kümned teised faktid jõudsid avalikuse silme ette, sai eriti hästi selgeks, kui targalt ja ettenägelikult talitasid nõukogude ajaloolased, kes õigeaegselt valmistasid ette suure koguse lugusid nõukogude lennuväe tehnilisest mahajäämusest. Sest ilma nende lugudeta tuleks neil vastata paljudele väga ebameeldivatele küsimustele. Aga nüüd on ilma küsimatagi kõik selge: vineerriiulid", "mis ei kannata mingit võrdlust saksa lennukitega. Nii neid lastigi alla nagu kanu, kümnete tuhandete kaupa. Miks kaotati sõda õhus? Aga sellepärast, et lennukid olid viletsad. Aga kust te võtate, et lennukid olid viletsad? No sellepärast ikka, et õhusõja me ju kaotasime... Ettepoole rutates hoiatan kohe lugejat, et igasugune diskussioon sõja algusperioodi nõukogude lennukite taktikalis-tehniliste omaduste kohta on täiesti mõttetu. Autor on sügavalt veendunud, et isegi kui kogu nõukogude lennuvägi oleks relvastatud MiG -dega, kusjuures mitte tolleaegsete MiG-3-ga, vaid tänapäevaste MiG-29 -ga, jääks tulemus ikkagi samaks. Aga neid lugupeetud lugejaid, kelle silmist paistab umbusk, ootavad järgmised üheksa peatükki, milles proovime selgusele jõuda, mida mulle tervelt viis aastat õpetati kuulsusrikkas akadeemik S.P.Koroljovi nimelises Kuibõševi lennundusinstituudis. Niisiis, miks lennukid lendavad?