PATSIENDI TERVISENÄITAJATE MÕÕTMINE Tööjuhendi koostaja: Kadri Veende, kohandas Jaanus Uibu Tartu Ülikool, Teaduskool EKSPERIMENT 1: KEHAMASSIINDEKSI LEIDMINE EESMÄRK: 17-aastane patsient kurdab pikemaajalist väsimust ja kehva enesetunnet. Leiame tema kehamassiindeksi. Hindame seda võrdluses ealiste normidega ja võrdleme teie klassi keskmistega. Selleks mõõdame klassi õpilaste pikkuse ja kehamassi, tulemused sisestame analüüsimiseks tabelarvutusprogrammi. Hindame, kas patsiendi väsimuse põhjus võiks peituda kaalus, vajadusel anname soovitusi kaalu reguleerimiseks või lisauuringuteks. Soovitused õpetajale: Selle töö võib süžeeliselt seostada töödega Bakteriproovi värvimine patsiendi diagnoosimiseks ja C-vitamiini määramine puuviljades ja marjades. Potentsiaalselt tundlikku mõõtmist, kehamassi leidmist, pole vaja kõigile õpilastele kohustuslikuks teha, mõõdavad need, kes soovivad. Soovitav on nii selle kui ka järgmise eksperimendi puhul kasutada klassi andmete kogumiseks lisaks paberil Uurimisprotokollile (vt näidist faili lõpus) ka ühist klassitabelit arvuti tabelarvutusprogrammis. Sel juhul saab klassi andmed töö lõpus ühiselt kokku võtta, leides kummagi soo keskmised, lisades tulemuste jaotuse näitamiseks histogrammid vm. TAUSTAINFO: KASVUKÕVER JA KEHAMASSIINDEKS Inimesi mõõdetakse ja kaalutakse, et teha kindlaks, kas nad on oma vanuse kohta normaalkaalus ja -kasvus. Liiga väike ja liiga suur kaal tekitavad probleeme väsimust, jõuetust, liigeseprobleeme, südame- ja veresoonkonnahaigusi jms. Ka kaalu muutused annavad infot: mõningate haigustega kaasneb kaalukaotus või -tõus. Kui mõõta sama inimest regulaarsete ajavahemike järel, näiteks iga poole aasta tagant, pikema perioodi vältel, saab koostada tema individuaalse kasvukõvera. Paljude kasvukõverate põhjal tehtud statistika näitab, et erinevate riikide inimeste keskmised mõõdud on väga erinevad. Seda, kas inimene on normaalkaalus, saab hinnata kehamassiindeksi (KMI) abil. Kehamassiindeksit arvutatakse valemiga KMI=mass(kg)/pikkus 2 (m 2 ). Täiskasvanute puhul näitab KMI alla 18,5 alakaalu, 18,5 24,9 on normaalkaal, 25 29,9 ülekaal ja üle 30 rasvumine. Lastel arvutatakse KMI sama valemi alusel, aga kasutatakse erinevaid normväärtusi sõltuvalt vanusest. Kehamassiindeks ei anna infot keha koostise kohta, see tähendab, et näiteks sportlased, kellel on suur lihasmass, aga vähe rasva, võivad KMI kohaselt olla ülekaalulised. 1
Tabel 1. Normaalse kehamassiindeksi (KMI) piirid kooliealistele lastele. KMI NORMID vanus (a) ülekaal alakaal 7 9 >19 <14 10 12 >22 <15 13 15 >24 <16 16 18 >25 <17 19... >25 <18,5 Vajalikud vahendid: TÖÖ KÄIK: seinale kinnitatav reguleeritav pikkusemõõtja (vähemalt 1 klassi kohta) elektrooniline kaal inimese kaalumiseks (vähemalt 1 klassi kohta) kalkulaator pastakas sülearvuti(d) klassi andmetabeliga mõõtmistulemuste sisestamiseks 1. 17-aastane patsient on 171 cm pikk ja kaalub 62 kg. Viimasel ajal ei ole tema kaal oluliselt muutunud. Arvuta patsiendi kehamassiindeks ja anna Uurimisprotokollis hinnang selle normikohasusele. Hinda ka, kas tema väsimuse põhjus võiks peituda kaalus, vajadusel anna soovitusi kaalu reguleerimiseks või lisauuringuteks. 2. Kuna patsienti täna päriselt mõõta ei saa, mõõdame täna oma pikkuse ja kehakaalu ning arvutame kehamassiindeksi. Esmalt määrake seinale kinnitatud pikkusemõõtjaga enda ja paarilise pikkus (sentimeetrites). Seda tööd on soovitav teha kahekesi. Mõõdetav isik seisab sirgelt seina äärde pikkusemõõtja ette, kannad, õlad ja pea vastu seina. Pikkusemõõtja liikuv osa lükatakse tihedalt vastu mõõdetava pead, seejärel astub mõõdetav eemale ja skaalalt loetakse pikkuse näit. 3. Vahetage nüüd rollid ja mõõtke ära ka teise paarilise kasv. 4. Sisestage leitud pikkused klassi arvutitabelisse, et saada kõikide klassi õpilaste pikkuste histogramm ning eraldi poiste ja tüdrukute pikkuste histogramm. Märgi oma leitud pikkus ka protokolli. 5. Kaalu end ja arvuta kaalu ja pikkuse järgi kehamassiindeks: KMI=kehakaal(kg)/pikkus 2 (m 2 ). Märgi see Uurimisprotokolli ja hinda selle vastavust normile. 2
EKSPERIMENT 2: VERERÕHU JA PULSI MÕÕTMINE EESMÄRK: Jätkame 17-aastase patsiendi füsioloogiliste põhinäitajate uurimist. Hindame tema vererõhku ja pulssi võrdluses ealiste normidega ja võrdleme seda klassi õpilaste keskmistega. Selleks teostame kõigi õpilaste vererõhu ja pulsi mõõtmise ja sisestame tulemused tabelarvutusprogrammi. Hindame, kas patsiendi tervisemured võivad olla seotud südameveresoonkonna probleemidega. TAUSTAINFO: VERERÕHK JA PULSS Vererõhk on üks inimese elutähtsaid näitajaid. Rõhk on füüsikas jõud, mis mõjub kindla suurusega (ühikulisele) pindalale, võrdudes jõu ja pindala jagatisega rõhk 1 Pa = 1 N / 1 m 2. Vererõhk on rõhk, mida südame poolt pumbatav veri avaldab ristisuunas veresoonte seintele. Füüsikaliselt on tegu hüdrostaatilise rõhuga Pascali seaduse kohaselt kandub vedelikes rõhk edasi ühtlaselt igas suunas. Vererõhku saab mõõta manomeetriga, mis näitab, mitu mmhg on vererõhk atmosfäärirõhust suurem. Meditsiinis, meteoroloogias jm valdkondades laialdaselt kasutatav rõhuühik mmhg tähistab 1 mm kõrguse elavhõbedasamba poolt avaldatavat rõhku (133,322 Pa). Suurim on vererõhk ajal, kui süda pumpab verd välja, ja vähim ajal, kui süda täitub verega neid rõhkusid nimetatakse vastavalt süstoolseks ja diastoolseks vererõhuks. Normaalse vererõhu piirid sõltuvad inimese vanusest (vt Tabel 2). Normaalsest erinev vererõhk või muutused vererõhus viitavad südame ja veresoonkonna probleemidele, stressile vms haigustele. Vererõhuprobleemidega inimene vajab lisauuringuid ja ravi. Teine lihtsalt tuvastatav oluline vereringeelundkonna toimimist iseloomustav näitaja on pulsisagedus. See näitab, mitu korda minutis süda lööb. Ka pulsi osas sõltuvad puhkeoleku ja treeningu soovitatavad väärtused vanusest. Lisaks avaldab siin mõju treenitus. Lastel on kõrgem pulsisagedus võrreldes täiskasvanutega, sportlastel madalam sagedus võrreldes tavainimesega. Järgnevas Tabelis 2 on toodud laste ja noorukite vererõhu ja pulsi näitajad vanuserühmade kaupa. Tabel 2. Vererõhu ja puhkeoleku pulsisageduse normid eri vanuses inimestele. Vanus Süstoolne rõhk (mmhg) Diastoolne rõhk (mmhg) Puhkeoleku pulsisagedus (lööki minutis) 1 12 kuud 75 100 50 70 100-160 1 5 aastat 80 110 50 80 70-130 6 12 aastat 85 120 50 80 70-130 13 18 aastat 95 140 60 90 60-100 19 aastat 90-139 60-90 60-100 3
Vajalikud vahendid: elektrooniline vererõhu- ja pulsisageduse mõõtja (soovitavalt sama tüüpi mõõtjaid 3 4 tk klassi kohta); kalkulaator; pastakas; sülearvuti(d) klassi andmetabeliga mõõtmistulemuste sisestamiseks TÖÖ KÄIK: 1. Meie 17-aastase patsiendi vererõhk on 135/85 mmhg ja puhkeoleku pulsisagedus 90 lööki minutis. Eelnevatel arstikülastustel viimase aasta jooksul oli tema vererõhk 123/80mmHg ja 121/81mmHg ning pulss vastavalt 79 ja 78 lööki minutis. Kontrolli, kas praegused näidud on tema vanuse jaoks normaalsed ja kas varasemate uuringutulemustega võrreldes on midagi muutunud. Kirjuta järeldused Uurimisprotokolli. Vajadusel anna soovitusi lisauuringuteks. 2. Mõõda automaatse vererõhumõõtjaga enda vererõhk ja puhkeoleku pulsisagedus, lähtudes järgnevast juhendist. 2.1. Enne vererõhu mõõtmist peaks poole tunni jooksul vältima suitsetamist, ergutavate jookide joomist (kohv, tee, alkohol, energiajoogid), tugevat söögikorda ja füüsilist pingutust. Enne mõõtmist on soovitav 5 minutit rahulikult istuda. Lisaks tuleb vererõhu mõõtmiseks õlavarrelt valida õige suurusega mansett. Liiga kitsas mansett annab kõrgema, liiga lai madalama rõhu kui tegelikult. 2.2. Mõõtmise ajal tuleb istuda laua ääres, selg peab olema toestatud ja uuritav käsi lamama vabalt lauaplaadil. Mõõtmist peab tegema südame kõrguselt. Kui mansett on südamest madalamal, saame kõrgema, kui mansett on kõrgemal madalama rõhu kui tegelikult. 2.3. Aseta mansett õlavarrele vastavalt vererõhumõõtja kasutusjuhisele. Kutsu vajadusel õpetaja kontrollima. 2.4. Käivita aparaat. Kui mõõtmine on tehtud, märgi oma süstoolne (=ülemine) ja diastoolne (=alumine) vererõhk ning pulss protokolli. 3. Hinda protokollis, kas leitud väärtused on Sinu vanuse jaoks normaalsed (vaata Tabelit 2). Kui mõni väärtus ei ole normi piires, siis püüa seda selgitada. 4. Kui Sind huvitab vererõhu mõõtmine pärast füüsilist koormust, tee heas tempos 20 kükki ja mõõda seejärel vererõhku ning pulsisagedust. Kas need väärtused erinevad puhkeolekus tehtud mõõtmistest? Miks? Soovitus õpetajale: juhul kui on aega, võib täpsemate tulemuste huvides teha lisamõõtmisi. Samalt käelt võib rõhku mõõta 2 3 korda järjest ja leida mõõtmiste keskmise. Kahe mõõtmise vahel tuleks teha 2 3-minutiline paus. Erinevatel kätel võib olla erinev vererõhk. Seetõttu võivad õpilased mõõta vererõhku ka oma teiselt käelt ja kahe käe näitusid võrrelda. Vanuritel, diabeetikutel ja südamehaigetel soovitatakse mõõta vererõhku nii istudes kui ka seistes, sest seistes võib vererõhk olla oluliselt madalam. Õpilased võivad mõõta oma vererõhku ka seistes ja tulemusi võrrelda. 4
NÄIDISPROTOKOLL Patsiendi tervisenäitajate mõõtmine Nimi: Kuupäev:.. Patsiendi andmed Vanus (a):... Vererõhk (mmhg): süstoolne..., diastoolne:. Pikkus (m):... Puhkeoleku pulsisagedus:... lööki minutis Kehakaal (kg):... KMI = kehakaal(kg)/pikkus 2 (m) 2... Kas patsiendi KMI on normaalne?... Kas väsimustunne võiks olla tingitud patsiendi kaalust? JAH/EI.. Põhjenda!... Kas patsiendi vererõhk ja pulsisagedus on normaalsed? JAH/EI... Kas varem mõõdetud vererõhu ja pulsiga võrreldes on toimunud muutusi? JAH/EI.. Kui jah, siis milliseid?... Soovitused kaalu reguleerimiseks või lisauuringuteks:...... Sinu andmed Vanus (a):... Vererõhk (mmhg): süstoolne..., diastoolne:. Pikkus (m):... Puhkeoleku pulsisagedus:... lööki minutis Kehakaal (kg):... KMI = kehakaal(kg)/pikkus 2 (m) 2... Kas patsiendi KMI on normaalne?... Kas vererõhk ja pulsisagedus on normaalsed?... Kui vererõhk ja pulss ei jäänud normi piiridesse, siis millest see võiks tingitud olla?...... Lisaülesanne kiirematele vererõhu ja pulsi mõõtmine pärast kehalist koormust (nt 20 kükki) Vererõhk (mmhg): süstoolne..., diastoolne:. ; pulsisagedus: Mitu % suurenes süstoolne vererõhk?.. Mitu % suurenes pulsisagedus?... Miks see nii juhtus? 5