Kultuur > Kunst > Suurnäitus, mis ei jäta kedagi külmaks 17. veebruar 2022, 20:55 ARVUSTUS Suurnäitus, mis ei jäta kedagi külmaks Elnara Taidre KUNSTITEADLANE Katja Novitskova «Aktiveerimise muster (Marsil)» (2014); Igor Eškinja «Vabasta meeled, valluta ruum» (2008); Nada Prlja «Katastroo päevik» (alates 2019) EKA galeriis. FOTO: Paul Klooren Tänavune Tallinna Graa katriennaal üllatab formaatide ja toimumiskohtade rohkusega. Iseenesest on see pika ja rikka ajalooga sündmus: 1968. aastast järjepidevalt toimununa on see Eesti ja laiemalt Baltimaade vanim kaasaegse kunstiga seotud regulaarne suurnäitus, mille dünaamika on alati ühendanud traditsioone ja eksperimente. KUULA ARTIKLIT TELLIJALE Kui varasemate triennaalide katalooge läbi vaadates tekib stabiilse arengu tunne teatud autorid, valdavalt kolme Balti riigi esindajad, teatud kvaliteet ja nõtked katsetused oma isikupärase kujundisüsteemi sees, siis viimased näitused ja nendega kaasnenud trükised on olnud iga kord üllatus. Kuigi mäng graa kamõiste laiendamisega ripub kohati karva otsas, kaasneb see-eest triennaali külastusega uhke tunne, et Eestis on ikka võimalikud rahvusvahelisel tasandil näitused. Tallinna Graa katriennaal pole enam ühele kunstimeediumile keskendunud regionaalne ülevaatenäitus, vaid kaasaegse kunsti rahvusvaheline regulaarsündmus, mille seos graa kaga on pigem kummardus ajaloole ja identiteet pidevas muutuses, ehk otsinguski. Kombates aktuaalseid teemasid ja kunstivorme, ei soovita vaatajale pakkuda mitte lihtsalt ülevaadet, vaid päevakajalist sõnumit. Viimased triennaalid on kahtlemata igaüks oma tegija nägu: jõuliselt kureeritud tervik, kus kvaliteet domineerib kvantiteedi üle.
Palju tehnikaid ja formaate Tänavuse triennaali «Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses» kuraator Róna Kopeczky on trükigraa kaga suhestunud valdavalt ajaloolises kontekstis, küll aga kaasanud mitmeid joonistuse tehnikas valminud teoseid ja samuti töid, mida ühel või teisel kujul saaks seostada graa lise kultuuriga: kirjakujundus, graa line disain, poliitilised loosungid ja karikatuurid, info graa kutes visualiseerimine jm. Alternatiivne lähenemine väljendub samuti kesklinnast väljaspool toimumiskohtade eelistuses ja nende (staatuselises) paljususes (Kai kunstkeskusest Flo Kasearu majamuuseumini), aga ka teiste kunstiliikidega seotud (Kanuti Gildi SAAL) ja isegi sootuks kunstiväliste (Põhjala Tap Room) pindade kaasamises. Eva Koťátková teos «Empaatia taastamise tuba» Temnikova ja Kasela galeriis. FOTO: Stanislav Stepaško Esiplaanil Hubert Czerepok, «Ameeriklased, keda ma kardan» (2019). FOTO: Mari-leen Kiipli Paljusus jätkub formaatides: isikunäitusest grupiväljapanekuni, saunaloengust pop-up-baarini. Peab mainima, et pindade rohkust arvesse võttes tuleb üsna kasuks videoteoste vähesus: suhestudes valdavalt staatiliste kujunditega, on vaataja oma külastustempos vabam. Kui on rohkem aega, võib aga plaani võtta mõnda osalusteost tasub jälgida triennaali programmi. Järgmise nädala lõpus avatakse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis ka noortenäitus «Aeglased manöövrid», mis käsitleb paljutõotavalt keskkonnaeetilise graa ka võimalusi.
Triennaali võtmesõna «soe» asetab tähelepanu keskpunkti pidevalt kuumenevat kultuurilist, klimaatilist, poliitilist olukorda tänapäeva maailmas, aga ka sellega toimetuleku viise. Kuigi fookuses on eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopa materjal, kõnetab see kaasaegset situatsiooni ka laiemalt. Võtme sõna «soe» asetab tähele panu kesk punkti pidevalt kuumenevat kultuurilist, klimaatilist, poliitilist olukorda. Oleme nagu konnad ühest mõistuloost: istudes vaikselt üles soojenevas potis ei saa aru, et olukord muutub aina keevamaks ja lõpp on üsna lähedal. Saame veel vaadata teatud ajalooprotsesse hirmuäratavalt meenutavaid sündmusi Poolas või Ungaris kõrvalt, lohutades end, et seda ju meil ei toimu. Aga kui kaua? Ja mida saaks antud juhul teha kodanike, kunstnikena? Seejuures ei huvita Kopeczkyt kui kuraatorit mitte otsene poliitiline aktivism, vaid peenemad visuaalsed vastuseisustrateegiad: sekkumine ja eskapism, huumor ja absurd. Terve eneseiroonia kunsti enda vahendite toel. On ju absurditeater ajaloos läbiproovitud vastupanu vahend totalitarismile; viide teatrile sisaldub ka triennaali pealkirjas ja ülesehituses. Totalitaarse mineviku kontekst tõuseb esile näitusel Liszti Instituudi galeriis, mis on kuraatori ilus kummardus Ungari graa kaavangardile ja ühtlasi dialoog Eesti 1960. 1980. aastate uuendusliku graa kaga. Dóra Maureri ja Kaisa Puustaku sügavtrükkide tektoonika, Agnes Denesi ja Raul Meele kontseptuaalsed diagrammid kõnelevad ilmekalt idabloki ja Nõukogude Liidu kunstiolukorra sarnasusest ja erinevusest.
Raul Meel, «Laulev puu» (1968 1969). Kirjutusmasina joonistus. FOTO: FOTO: Kunstniku Loal Eesti Kunstimuuseum Väga lihtsustades võiks öelda, et ungarlased olid rohkem informeeritud kaasaegse kunsti meetoditest ja vabamad nende rakendamises, samas kui eestlased pidid olema eriti leidlikud, kasutades endisi kujutamisviise uuenduslikus, kontseptuaalses võtmes. Tulles korraks tagasi Denesi ja Meele «diagrammide» juurde, väärib ka märkimist, et graa kulaadsed kujutised eri protsesside ja nähtuste kokkuvõtmine skemaatilise üldistuse kujul esinevad tänavusel triennaalil korduvalt (Oxana Gourinovitch jt). Tegemist on graa lise mõtlemise huvitava avaldumisvormiga. Uutmoodi märgisüsteemid Mõtiskledes edasi sõna «graa ka» etümoloogia üle, kus graphō tähendab kreeka keeles «kirjutan», tekib seos kirjal ja tekstil baseeruvate triennaalieksponaatidega. Siin on nii kunstigrupi Société Réaliste uue kirjatüübi leiutamist kui ka Ferenc Gró katsetused: ladina tähestikul põhinev, kuid eri keeltest kõikvõimalikke lisamärkidega tähti kasutav tekst. Need akuudi, graavise, tilde jt «kihistused» on seejuures autori poolt mõeldud viitena uuema kunstiajaloo eri teostele, peegeldades oma värvi ja graa lise temperamendiga vastavate teoste ja autorite Kazimir Malevitšist Sirje Rungeni loomingu olemust. Kiri justkui vahetab siinkohal oma toimimisrežiimi, muutub uutmoodi toimivaks märgisüsteemiks.
Eva Koťátková teos «Empaatia taastamise tuba» Temnikova ja Kasela galeriis. FOTO: Stanislav Stepaško Režiimivahetusest võib rääkida ka Eva Koťátková installatsiooni puhul, kus riided vahetavad lastega tehtud töötoa käigus oma funktsiooni, muutudes meeleolu ja enesetunnetuse väljendajaks. Praktilisest esemest saavad need autonoomseks sümboolseks objektiks, mis ei lähegi tingimata kellelegi selga, kuid on see-eest isikupärane ja samas teistele arusaadav metafoor. Nagu on performatiivne metafoor kunstigrupi Slavs and Tatars hapukurgivedeliku baari ülesanne pakkuda peaparandust mitmes mõttes, muu hulgas vastumürgina toksilisele ühiskondlikule olukorrale. Sellised teosed panevad naeratama ja samas sügavalt mõtlema tänavune graa katriennaal ei jäta kindlasti külmaks. Tallinna Graa katriennaali «Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses» peanäitus Kai kunstikeskuses. Näitusevaade. FOTO: Mari-leen Kiipli 18. graa katriennaal «Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses» 22. jaanuarist 27. märtsini 2022 Kuraator Róna Kopeczky
Kunstnikud: ArtLeaks, Jasmina Cibic, Hubert Czerepok, Agnes Denes, Igor Eškinja, Oxana Gourinovitch, Ferenc Gróf, Flo Kasearu, Eva Koťátková, Volodymyr Kuznetsov, Irena Lagator, Olson Lamaj, Marko Mäetamm, Alexander Manuiloff, Dóra Maurer, Raul Meel, Katja Novitskova, Dan Perjovschi, Géza Perneczky, Nada Prlja, Kaisa Puustak, Driton Selmani, Slavs and Tatars, Société Réaliste, Bojan Stojčić, Endre Tót Toimumiskohad: Kai kunstikeskus, Temnikova & Kasela galerii, Põhjala Tap Room, EKA galerii, Flo Kasearu majamuuseum, Liszti Instituut Tallinnas, Kanuti Gildi SAAL