Sissejuhatus: poliitiline kontekst ja ühtekuuluvuse eesmärgid Eelmise ühtekuuluvusaruande avaldamisest möödunud kolme aastaga on EL-i majanduskasv tunduvalt aeglustunud. Selle tulemusena on paljudes EL-i osades tööpuudus uuesti kasvanud koos kõigi sellest tulenevate sotsiaalsete tagajärgedega. EL-i majanduse pikaajaline stagneerumine osutab sellele, et pideva ja vastuvõetavas tempos toimuva majanduskasvu saavutamiseks tulevikus on vaja tegeleda väga põhimõttelistele küsimustele vastuste otsimisega. Esilekerkinud probleemid peegelduvad asjaolus, et viimastel aastatel on tootlikkus EL-is kasvanud aeglaselt, eriti võrreldes USA-ga. Erinevalt Euroopa Liidust on USA majanduskasvu kiirendanud suurem innovaatilisus ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) laiem kasutamine. Kuni 2001. a. majanduslanguseni oli ka tööhõive kasv üldiselt kiirem kui EL-is ning suur osa töövõimelises eas elanikkonnast oli tööga hõivatud. Selle tulemusena on sissetulek elaniku kohta USA-s umbes 30% kõrgem kui EL-is. Et EL-i majandusolukord paraneks ja majandus hakkaks kasvama, tuleb rohkem investeerida nii füüsilisse kui inimkapitali, suurendada innovatsiooni ning kasutada laialdasemalt info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid, ergutamaks tootlikkuse ja tööhõive kasvu. Selline areng ei tohi aga piirduda vaid liidu keskmiste regioonidega, kus tootlikkus ja tööhõive ning innovatiivne suutlikkus on kõige kõrgem, vaid peab hõlmama kogu liitu. EL-i majandust kui tervikut silmas pidades ei tohi ignoreerida asjaolu, et riikidevahelised ja piirkondlikud erinevused toodangus, tootlikkuses ja tööhõives on veel suured. Selline ebavõrdsus tuleneb struktuurilistest puudujääkidest konkurentsivõime võtmetegurite osas ebapiisavast kindlustatusest füüsilise ja inimkapitaliga (infrastruktuur ja ametialased oskused), innovatsioonisuutlikkuse ja tõhusa ettevõtluse toetussüsteemi puudumisest ning madalast keskkonnakapitalist (saastunud loodus- ja/või linnakeskkond). Nende struktuuriliste puudujääkide kõrvaldamiseks ning oma eeliste väljaarendamiseks vajavad riigid ja regioonid abi, mis muudaks nad konkurentsivõimelisemaks nii sise- kui välisturul 1. Samuti peab inimestel olema võimalus saada haridust ja väljaõpet ning arendada oma võimeid elukohast sõltumata. Umbes 15 aastat tagasi, kui ühtse turu projekt algatati, tugevdati ühtekuuluvuspoliitikat just neid vajadusi silmas pidades. Veelgi olulisem on selline abi nüüd, kui EL-i laienemine toob endaga kaasa ebavõrdsuse kasvu. Ühtekuuluvuspoliitika panus EL-i kasvu EL-i majanduspotentsiaali realiseerimiseks tuleb kaasa haarata kõik regioonid, sõltumata sellest, kas nad asuvad praegustes liikmesriikides või liituvates riikides, ning tagada kõigile EL-i elanikele võimalus anda arengusse oma panus. Jõulisest erinevuste vähendamisele suunatud ühtekuuluvuspoliitikast loobumine ei tähendaks seetõttu ainult üksikisiku ja ühiskonna heaolu vähenemist, vii
vaid ka majanduslikult mõõdetava potentsiaalse reaaltulu ja kõrgema elustandardi kaotamist. Kuna integreerunud majandusele on omane suur vastastikune seotus, ei piirdu need kaotused vähem konkurentsivõimeliste piirkondade ega töötute või vähemtootlikel ametikohtadel töötavate isikutega, vaid mõjutavad iga liidu elanikku. Piirkondliku konkurentsivõime tugevdamine kogu EL-is ning inimeste toetamine oma võimete realiseerimisel vallandab EL-i majanduse kui terviku kasvupotentsiaali, tuues kasu kõigile. Majandustegevuse levimine ühtlasemalt üle kogu liidu vähendab ohtu, et kasv takerdub kitsaskohtadesse ning samuti väheneb võimalus, et inflatsioonisurve selle kasvu enneaegselt lõpetab. Nii on ka lihtsam säilitada euroopalikku ühiskonnamudelit, tulla toime üha kasvava pensioniealiste arvuga ning alles hoida sotsiaalset ühtekuuluvust 2. Praegune olukord ja suundumused Erinevused EL liikmesriikide vahel vähenevad, kuid väljakutsed püsivad Viimasel aastakümnel on Euroopa Liidus erinevused sissetulekute ja tööhõive osas vähenenud, eriti alates 90ndate aastate keskpaigast. Perioodil 1994 2001 oli kohesiooniriikides, välja arvatud Iirimaa, SKP kasv inimese kohta EL-i keskmisest 1% aastas suurem ning tööga hõivatud tööealise elanikkonna proportsioon kasvas keskmisest oluliselt rohkem (v. a. Kreeka). Kreekas nagu ka Iirimaal kasvas töö tootlikkus sel perioodil üle kahe korra rohkem kui EL-is keskmiselt ning ka Portugalis oli kasv tublisti üle keskmise. Mõlemas riigis on tugevnenud ka tootmisbaas, mis võimaldab inimeste sissetulekuid lähiaastatel jätkuvalt ühtlustada. inimese kohta ikka veel vaid umbes 70% või vähem EL-i keskmisest ning Kreekas ja Hispaanias on tööealistest inimestest tööga hõivatud umbes 6 8% alla keskmise. Erinevused nii sissetulekutes kui tööhõives suurenevad veelgi, kui lähikuudel ühinevad EL-iga uued liikmed. Nende 10 riigi keskmine SKP inimese kohta on alla poole praegusest EL-i keskmisest ja ainult 56% tööealisest elanikkonnast on tööga hõivatud, samas kui EL15-s on see arv 64%. Kuigi kasv nendes maades on alates 1990ndate keskpaigast olnud ühtekokku umbes 1,5% aastas üle EL keskmise, on see alates 2001. a. alates aeglustunud, kui EL turukonjunktuur, millest nende riikide areng sõltub, on olnud madalseisus. Hoogsa kasvu kestmine, mis on lähiaastatel nende riikide arenguks vajalik, sõltub praeguste liikmesriikide arengu jätkumisest. Kiire kasv uutes liikmesriikides võib samal ajal suure vastastikuse sõltuvuse tõttu anda ülejäänud EL-i majandusele olulisi arenguimpulsse. Nende eesmärkide saavutamiseks vajavad liituvad riigid aga lähiaastatel olulist abi, saamaks jagu ulatuslikest struktuuriprobleemidest ning realiseerimaks oma kasvupotentsiaali. Ebavõrdsus regionaaltasandil Regioonid, kus struktuuripuudujäägid piiravad konkurentsivõimet ja panuse andmist EL-i säästlikku majanduskasvu, kannatavad sageli ka madala tootlikkuse ning tööhõive ja sotsiaalse tõrjutuse all. Konkurentsvõime probleemidega regioonid aga ei asu vaid praeguse EL-i kohesiooniriikides ja uutes liikmesriikides. Ka mitme küllaldase infrastruktuuriga ja inimkapitaliga regiooni innovatsioonisuutlikkus on nõrk ja majandus kipub stagneeruma. Hoolimata ebavõrdsuse vähenemisest püsivad suured erinevused. Kreekas ja Portugalis on SKP viii
EL mahajäänud regioonide jätkuv ühtlustumine Arenguprobleemid on teravamad mahajäänud regioonides, kus puudub teiste EL piirkondadega võrdseks konkureerimiseks vajalik infrastruktuur, väljaõppinud tööjõud ja sotsiaalne kapital. Sellised piirkonnad, mis saavad abi struktuurifondide Eesmärk 1 raames või hakkavad seda saama lähitulevikus, paiknevad enamasti kohesiooniriikides ning uutes liikmesriikides. Alates aastast 1994, kui struktuurifonde tugevdati, on Eesmärk 1 piirkondades SKP inimese kohta lähenenud EL keskmisele. Perioodil 1994 2001 kasvas nende piirkondade SKP inimese kohta reaalselt keskmiselt 3% aastas, samas kui ülejäänud EL-is oli kasv veidi üle 2%. Ühtlustumise määr varieerub aga piirkonniti tuntavalt, peegeldades suurel määral piirkonna tähtsust vastavas liikmesriigis. Neljas kohesiooniriigis, mis said olulist abi nii struktuurifondidelt kui riiklikest arenguvahenditest, oli SKP kasv inimese kohta palju kõrgem kui ülejäänud EL-is. Ka tööga hõivatud inimeste arv on kohesiooniriikides alates 1990. aastate keskpaigast märgatavalt tõusnud. Eriti suur oli kasv Iirimaal ning veelgi kõrgem Hispaanias, kuigi tööhõive määr jääb allapoole EL keskmist. Tagasihoidlikum oli kasv Portugalis ja Kreekas. Väljaspool kohesiooniriike pole eesmärk 1 piirkondades kasv nii muljetavaldav olnud, osaliselt on selle põhjuseks kogu riigi majanduse aeglane kasv. Saksamaa uutes liidumaades suurenes SKP inimese kohta 1994. ja 2001. a. vahel peaaegu sama palju kui EL-is keskmiselt, Itaalias Mezzogiornos oli kasv aga alla keskmise. Mõlemal juhul kasvas tootlikkus rohkem kui mujal EL-is, mis võib küll viidata konkurentsivõime kasvule, kuid tööhõive kasvas vähe, kui üldse. Seetõttu oli Lõuna-Itaalias 2002. a. tööealisest elanikkonnast tööga hõivatud ainult 43%, mis on vähem kui kuskil mujal EL-is. Ka uutes liidumaades on tööpuuduse määr endiselt kõrge. Konkurentsivõime tugevdamine ja töökohtade loomine EL-is on hulk piirkondi, kus struktuuriprobleemid peletavad eemale investoreid ning takistavad uute majandusvaldkondade teket, kuigi infrastruktuur ja tööjõud on piisavalt arenenud. Tavaliselt on need vanad tööstuspiirkonnad või piirkonnad, kus mingi geograafiline või muu tegur takistab edasist arengut. Näiteks on EL 15 liikmesriigis 11 NUTS 2 piirkonda, kus 1994. ja 2001. a. vahel ulatus SKP kasv vaevalt pooleni keskmisest (vaid umbes 1% aastas) ja kus SKP inimese kohta ületas 75% künnise, mille puhul on võimalik saada toetust eesmärk 1 vahenditest, kuid jäi oluliselt alla EL keskmise. Need regioonid asuvad üle kogu EL-i, nii Inglismaa kirdeosas, Saksamaa põhjaosas kui Põhja- Rootsi hõredalt asustatud piirkondades. Nii tootlikkuse kasv kui SKP inimese kohta on nendes piirkondades madal. Paljudes piirkondades on alasid, kus SKP inimese kohta on alla 75% EL keskmisest. Väljakutse ühtekuuluvuspoliitikale seisneb nendel juhtudel tõhusas majandusliku ümberstruktureerimise toetamises ja innovatsioonisuutlikkuse arendamises, peatamaks konkurentsivõime, sissetulekute suhtelise taseme ning tööhõive ja rahvastiku arvu langust. Kui see ei õnnestu praegu, teravnevad probleemid jätkuvalt. Regionaalsete erinevuste oluline suurenemine pärast laienemist Umbes 92% uute liikmesriikide elanikkonnast elab piirkondades, kus SKP inimese kohta on allpool 75% EL25 keskmist, üle kahe kolmandiku regioonide puhul jääb see alla poole EL keskmise. Kui liiduga ühineksid ka Bulgaaria ja Rumeenia, kus SKP inimese kohta on allpool 30% EL25 keskmisest, suureneks elanikkonna osakaal, kelle SKP inimese kohta on alla 75% EL-i keskmisest, rohkem kui kaks korda (73 miljonilt rohkem kui 153 miljonini). Vahe nende piirkondade ja EL-i keskmise inimese kohta majandatud SKP vahel ix
kahekordistuks samuti (umbes 30 protsendilt alla keskmise üle 60 protsendini). Samal ajal on majanduslik ümberstruktureerimine viinud uutes liikmesriikides tööhõive vähenemisele, mille tulemusena jääb tööga hõivatud inimeste osakaal tööealises elanikkonnas tunduvalt alla EL15 keskmist. Laienemisega lisandub EL-i SKP-le vaevalt 5% (mõõdetuna eurodes), kuid elanikkond kasvab peaaegu 20%. Selle tulemusena on EL25 keskmine SKP umbes 12,5% väiksem kui EL15 keskmine. 18 regiooni jaoks, kus SKP inimese kohta on praegu alla 75% EL15 keskmisest, ja mille elanikkond on umbes 19 miljonit (sealhulgas Malta, mis on üks uutest liikmesriikidest), tähendab see, et sealne sissetulek inimese kohta ei jää enam allapoole 75% künnist. Kuna struktuuriprobleemid jäävad neis piirkondades pärast laienemist samaks, tuleb toetuse andmist tingimata jätkata. Sotsiaalne ühtekuuluvus ja vaesusrisk Märgatavalt suure arvu nii praegustes kui liituvates riikides elavate inimeste sissetulekute tase paigutab nad vaesusriskirühma suhtelise puuduse mõttes (mõistes seda vähem kui 60%-na elukohariigi mediaanist). 2000. a. ähvardas vaesus umbes 55 miljonit inimest, mis oli umbes 15% kogu elanikkonnast, kusjuures rohkem kui pooltel neist oli sissetulek olnud sama madal kolm aastat järjest. Suhteliselt kõrge oli see proportsioon Lõuna-Euroopas ja Iirimaal, paljudes liituvates riikides oli see arv EL15 keskmisest kõrgem. (Liituvate riikide all peetakse selles aruandes silmas kümmet uut liikmesriiki ning Bulgaariat ja Rumeeniat.) Vaesusriskiga leibkondadesse kuuluvad tavaliselt üle 65 aastased ja vanemad inimesed (eriti üksielavad) ning üksikvanemad (eelkõige naised), eriti Ühendkuningriigis. Vaesusrisk on tihedalt seotud tööpuuduse ja tööturult eemalolemisega. Peaaegu 40% töötute sissetulek oli aastal 2000 allapool vaesuspiiri. Puuetega inimeste, pikaajaliste töötute ja rahvusvähemuste integreerimine tööturule jääb vaesusriski ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel võtmeküsimuseks. Elanikkonna vananemine ja pensionäride suurenev arv Kõigis neljas lõunapoolses liikmesriigis, Saksamaal ja enamikus liituvates riikides hakkab tööealise elanikkonna osakaal sellel aastakümnel langema. Järgmisel aastakümnel toimub langus kõigis riikides peale Iirimaa, Luksemburgi ja Küprose. Viimaste prognooside järgi on 2025. a. EL15-s 15-64 aastaste inimeste arv 4% ja liituvates riikides 10% väiksem kui 2000. a. Selle vähenemisega kaasneb 65 aastaste ja vanemate inimeste arvu oluline tõus. Aastal 2025 on pensioniealisi inimesi nii 15 praeguses liikmesriigis kui liituvates riikides 40% rohkem, mis tähendab, et iga 65 aastase ja vanema inimese kohta on alla 3 tööealise inimese, samas kui praegu on see arv üle 4. Teiste tingimuste samaks jäädes viib elanikkonna vananemine EL-is tööjõu järkjärgulise vähenemiseni ning avaldab mõju ka kasvupotentsiaalile. Nende arengute mõju on aga seotud sellega, kui palju kasvavad lähiaastatel reaaltulu ja tööhõive, millest hakkab sõltuma tulevaste pensionäride toetamise võimalik määr. Praktiliselt töötab antud hetkel ja saab sissetulekut vaid 64% tööealisest elanikkonnast EL15-s ja 56% liituvates riikides. Laienenud EL-is on seetõttu tegelik suhe 2,5 töötajat ühe pensionäri kohta. 2025. aastaks on see suhe langenud vähem kui kaks ühele, kui tööhõive jääb samaks. Need väljavaated suurendavad veelgi vajadust toetada majandusarengut kogu EL-is, suurendada tööhõivet ja vähendada varast pensionile jäämist. Mõnel juhul võib oluline lisatööjõu allikas olla im- x
migratsioon ja seega muutub olulisemaks ka integratsioonipoliitika meetmete tõhusus. Regionaalsete konkurentsitegurite erinevuste vähendamine Nagu eespool mainitud, peab EL-i regioonides olema täidetud kaks üksteist täiendavat tingimuste kogumit, et konkurentsiküllastes tingimustes jätkuks majandusareng ja oleks tagatud tööhõive. Esiteks peab olemas olema nii vastavatasemeline füüsiline infrastruktuur (tõhus transport, telekommunikatsiooniteenused ja energiavõrgud, tõhusad keskkonnarajatised jne) kui inimkapital (sobivate oskuste ja väljaõppega tööjõud). Teise tingimusena peavad regioonid uues teadmuspõhises majanduses olema võimelised innovatsiooniks ning nii olemasolevate kui uute tehnoloogiate tõhusaks ärakasutamiseks, samuti järgima keskkonnasäästlikku arenguteed. Nende tingimuste täitmine nõuab tõhusat institutsioonilist ja administratiivset raamistikku, mis seda arengut toetaks. Infrastruktuuri täiustamine Viimasel aastakümnel on transpordiühendus kohesiooniriikide siseselt ja kohesiooniriikide ning ülejäänud EL-i vahel oluliselt paranenud. Just struktuurifondide toel kasvas neis riikides maanteevõrgu tihedus 20%-lt alla EL15 keskmist 1991. a. 10%-ni üle keskmise aastal 2001. Kasv leidis aset aga peamiselt Hispaanias ja Portugalis. Eesmärk 1 sihtpiirkondades tervikuna oli teedevõrgu tihedus küll kasvanud, kuid ikka vaid umbes 80% EL15 keskmisest. Liituvates riikides on teedevõrgu tihedus endiselt oluliselt väiksem (alla 20% EL15 keskmisest). Ehitustöö käib täie hooga, hoolimata järeleandmistest keskkonnaküsimustes, kuid peamiselt toimub see suuremate linnade või praegustesse liikmesriikidesse viivate transiitteede läheduses. Viimasel aastakümnel on mõningal määral uuendatud EL-i raudteevõrku, kuid raudteeliinide elektrifitseerimise ning kahele rööpapaarile ülemineku tempo on EL-i mahajäänud piirkondades ja ülejäänud regioonides sama, nii et vahe jääb ikka suureks. Liituvates riikides peegeldab raudteede olukord aastakümnetepikkust tegematajätmist, mistõttu on vananenud liinide asendamiseks ja moderniseerimiseks vaja suuri investeeringuid. Kuid ka maanteede puhul pole investeeringute vajadus väiksem. Teedeehituse kasv kiirendab reisijate- ja kaubaveo üleminekut raudteelt maanteedele. Telekommunikatsioonisektoris jääb tavatelefoniliinide arvu suhe elanikkonnasse nii kohesiooni- kui liituvates riikides palju madalamaks. Seda korvab küll kiire mobiiltelefonide arvu kasv, kuigi Kreekas ja liituvates riikides jääb ka see enamasti oluliselt allapoole EL15 keskmist. Samal ajal on juurdepääs lairibaühendusele, mis on tähtis interneti kasutamisel ning erinevate IKT-rakenduste ning teenuste arenguks, ühenduse siseselt vägagi erinev ja sõltub üldiselt piirkonna jõukusest. Paljudes 15 EL liikmesriigi osades ja peaaegu kõigis liituvates riikides on lairibaühenduse kättesaadavus veel väga piiratud. Muud infrastruktuuri elemendid koolid, kõrgkoolid, meditsiiniasutused ja erinevad sotsiaalabiteenused on sama tähtsad, kuna mõjutavad järjest enam investeerimisotsuseid ning uute ettevõtete paiknemist. Eriti oluline on infrastruktuur teadmuspõhiste tegevuste puhul, mille puhul pole tähtis tooraineallikate ega suure turu lähedus. Keskkonnaküsimustes on kohesiooniriikides ja veelgi enam liituvates riikides innovatsioonivajadus märgatav. Näiteks võib tuua teiste EL maadega võrreldes väiksem kanalisatsioonivõrguga ühendatud rahvastiku osa. Väiksem pole ka vajadus jäätmehoolduse ja saastekontrolli järele, eelkõige liituvates maades pidevalt tihedamaks muutuvat liiklust silmas pidades. Inimkapitali tugevdamine Kuigi 1997. a. käivitatud Euroopa tööhõivestrateegia on majanduslanguse ajal aidanud leevendada tööhõiveprobleeme, on nii praegustes kui xi
uutes liikmesriikides säilinud olulised struktuurinõrkused. Vähendamaks töötust ja toetamaks töötute tööturule integreerimist tuleb tööotsijatele pakkuda personaliseeritud teenuseid kutsenõustamise, väljaõppe ja uute töövõimaluste näol. Preventiivse ja aktiivse tööhõivepoliitika väljatöötamine on majanduse ümberstruktureerimise toetamiseks eriti tähtis uutes liikmesriikides. Kõrge haridustase ja head kutseoskused muutuvad järjest tähtsamaks nii isikliku karjääri kui majandusliku konkurentsivõime seisukohalt. Inimeste osakaal, kelle haridustase ulatub üle põhihariduse, on eesmärk 1 riikides palju madalam kui ülejäänud EL15-s, eriti käib see Hispaania, Itaalia ja Portugali kohta. Erandiks on Saksa uued liidumaad. Siin sarnaneb suhtarv pigem liituvate riikidega, kus see on palju kõrgem kui EL15 keskmine (umbes 80% või rohkem võrreldes EL15-e 64%- ga). Kuid liituvates riikides ei vasta parema hariduse ja kutseõppega saadud oskused alati tööturu vajadustele ning õppekavasid ja õppestruktuuri ei ole piisavalt kohandatud kaasaegse majandusega. Kõrgkoolilõpetanute arv on palju väiksem kui EL15-s, kõrgharidus on aga võtmenõudeks, kui soovitakse anda olulist panust teadmuspõhise majanduse arendamisse. Sarnane olukord valitseb ka praegustes EL eesmärk 1 sihtpiirkondades, kus vahe ülejäänud EL-iga on möödunud aastakümnel toimunud kasvust hoolimata ikka veel suur. Ka jätkuõppes osaleb kohesiooni- ja liituvates riikides palju vähem inimesi kui ülejäänud EL-is (1999. a. alla 20% Kreeka, Portugali ja kõigi liituvate riikide töötajatest, v.a Tšehhi ja Sloveenia), kuigi vajadus majandusmuutustega kohaneda on neis riikides kesksel kohal. Sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine Majanduslikud, tööhõivealased ja sotsiaalpoliitilised meetmed võimendavad üksteist. Majandusareng peab käima käsikäes püüdlustega vähendada vaesust ja võidelda tõrjutusega. Sotsiaalse integratsiooni soodustamine ja võitlus diskrimineerimisega on sotsiaalse tõrjutuse vältimisel ning kõrge tööhõive ja majanduskasvu saavutamisel otsustava tähtsusega, eriti regionaalsel ja kohalikul tasandil. Samuti võib kõige ebasoodsamas olukorras olijate (rahvusvähemused ja koolist väljalangenud) ulatuslik toetamine osutuda oluliseks teguriks majandussaavutuste kindlustamisel kogu EL-is. Jätkuvad erinevused innovatsioonisuutlikkuses Järjest enam teadmuspõhiseks muutuva majanduse puhul peitub innovatsioonis piirkondliku konkurentsivõime võti. Innovatsioonisuutlikkus, oskus pääseda juurde teadmistele ja neid rakendada on aga nii praegustes kui liituvates riikides regiooniti väga erinev. Kuigi poliitika eesmärgiks ei ole kõigi regioonide kindlustamine vahenditega, mis võimaldaksid neil anda uute tehnoloogiate arengusse võrdne panus, peaks piirkondadel siiski olema võrdne võimalus sellest arengust osa saada ja uusi tehnoloogiaid tootmisse rakendada. Kuid erinevad näitajad uurimis- ja arendustegevusele tehtud kulutuste suhteline osakaal, uurimistööga seotud tööhõive ja eriti patenditaotluste arv näitavad aga, et innovatsioonisuutlikkuse osas on EL-i keskregioonide tugevamate piirkondade ja ülejäänud osa vahel suur vahe. (Viimaste andmete kohaselt langeb praeguses EL-is 213 NUTS 2 regioonist kaheksa arvele umbes veerand kogu uurimis- ja arendustegevuse tehtavatest kulutustest ning 31 regiooni arvele pool.) Samuti valitseb suur ebavõrdsus liituvate riikide ja EL15 keskmise vahel ning liituvate riikide pealinnade ümbruse ja teiste piirkondade vahel. Järjest enam ollakse ühel meelel hea valitsemistava (tõhusate institutsioonide, arenguprotsessi kaasatud osapoolte viljakate suhete ja ettevõtluse suhtes positiivse meelestatuse) tähtsuses piirkonna konkurentsivõime seisukohalt. Ka selles suhtes xii
on piirkondade vahel suured erinevused, samuti on erinev võime arendada oma spetsiifilisest oskusteabest lähtuvalt välja konkurentsieelised. Liikmesriikide poliitika mõju ühtekuuluvusele Liikmesriikide kulutused ühtekuuluvuspoliitikale on kordi suuremad kui EL-i kulutused. Kui liikmesriikide kulutused on keskmiselt 47% SKP-st, siis ELi ühtekuuluvuspoliitikale määratud summa on veidi alla 0,4% EL-i SKP-st. Kuid hoolimata oma suhteliselt väikesest osast, mängib EL-i ühtekuuluvuspoliitika EL-i siseste sissetulekute ja tööhõive erinevuste põhjuste kõrvaldamisel hinnatavat rolli. Kui liikmesriikide poliitika, k.a riiklikud kulutused, on peamiselt suunatud põhiteenuste ja sissetulekute toetamisele, siis EL-i ühtekuuluvuspoliitika on keskendunud piirkondade majanduslikku konkurentsivõimet ning inimeste tööhõivet mõjutavate struktuurierinevuste vähendamisele. Riiklikud kulutused on peamiselt suunatud põhiteenustele juurdepääsu tagamiseks Riiklike kulutuste põhiosa on liikmesriikides seetõttu suunatud sellistele teenustele, mis tagaksid kõigile juurdepääsu haridusele, tervishoiule ja sotsiaalkindlustusele. Kokku moodustavad need kulud EL-is peaaegu kaks kolmandikku valitsemiskuludest. Seevastu riiklikud investeeringud inim- ja füüsilisse kapitali ulatuvad keskmiselt vaid veidi rohkem kui 2 protsendini SKP-st ning jäävad kõigis riikides peale Iirimaa ja Luksemburgi allapoole 4% SKP-st. Ka riikide kulutused ettevõtluse, kõrghariduse, innovatsiooni ning uurimis- ja arendustegevuse toetamiseks on madalad (viimatimainitud moodustavad EL-is keskmiselt vaid 0,3% SKP-st). Võrreldes liikmesriikide poolt strukturaalseteks kulutusteks eraldatavate summadega ei tundu ühtekuuluvuspoliitika eelarve enam sugugi nii napp. Veelgi enam, erinevalt riiklikust rahastamisest on EL-i kulutused struktuurile keskendunud kõige rohkem abi vajavatesse piirkondadesse (EL-i struktuurialased eraldised Kreeka ja Portugali jaoks ulatusid umbes 2,5% kummagi riigi SKP-st). Ja annavad olulise panuse piirkondlike sissetulekuerinevuste vähendamisse Enamasti on riiklikud kulutused põhiteenustele (haridus ja tervishoid) inimese kohta liikmesriikide kõigis piirkondades suhtes SKP-ga üsna sarnased, mis näitab, et peetakse oluliseks tagada nende teenuste kättesaadavus sõltumata inimeste elukohast. Peamine erinevus on aga kulutustes sotsiaalkaitsele, kuna tööpuuduse määr ning pensionäride arv on erinev, kuid valitsusasutuste koondumise tõttu pealinna erinevad ka administratiivkulud. Nende tendentside koosmõju tulemusel on riiklike kulutuste osa sissetulekutes vaesemates piirkondades enamasti oluliselt kõrgem kui jõukamates, mille põhjuseks on küll pigem madalam sissetulekute tase kui suuremad riiklikud kulutused. Kui valitsussektori tulud on proportsionaalsed sissetulekutega Riigitulud seevastu tunduvad olevat sissetulekutega üldiselt proportsionaalsed, mille põhjuseks on peamiselt asjaolu, et liikmesriikides toimub maksustamine keskselt sissetulekust või kulutustest lähtuvalt. See ei vähenda riiklike kulutuste positiivset panust sissetulekute erinevuste vähendamisse regioonide vahel. Veelgi enam, maades, kus oluline osa maksutuludest saadakse kohapeal, on paika pandud ümberjaotusmehhanismid, mis vähendavad erinevusi sissetulekutes, mis regioonidel on oma väljaminekute finantseerimiseks käsutada. Üldise tendentsiga viia vastutus avalike teenuste eest üle regionaal- ja kohalikule tasemele ei kaasne samasugust tendentsi, mis puutub nende kulutuste finantseerimiseks vajalikesse vahendi- xiii
tesse. Erandiks on Itaalia, kus vastutus tulude kasvu eest suunatakse järjest enam regioonidesse, samas aga ei suurendata regionaalseid ülekandeid. Välismaised otseinvesteeringud: regionaalarengu peamine mõjutaja Välismaised otseinvesteeringud võivad majandussuutlikkuse piirkondlike erinevuste vähendamisel mängida võtmerolli, suurendades mitte ainult sissetulekuid ja töökohti, vaid aidates ka viia tehnoloogiat ja oskusteavet mahajäänud piirkondadesse. Eriti oluline on see liituvate riikide puhul, kelle ees seisab ülesanne majandus oluliselt ümber kujundada ning saavutada märgatav tootlikkuse ja konkurentsivõime kasv. Välisinvestorid ei pruugi finantsilistest ajenditest hoolimata olla huvitatud piirkondadest, kus investeeringuid kõige rohkem vaja oleks. Põhjused on enamasti samad mis kodumaiste investorite puhul (infrastruktuuri puudujäägid, väljaõppinud tööjõu puudumine jne). Otsesed välisinvesteeringud kipuvad seetõttu minema pigem liidu tugevatesse kui nõrgematesse osadesse. Perioodil 1999 2001 moodustasid investeeringud Iirimaal SKP-st 21% (kus SKP inimese kohta on EL-is teisel kohal), Taanis 15% (kolmas koht) ja Hollandis 13% (neljas koht). Seevastu Portugalis ulatusid investeeringud vaid veidi üle 4% SKP-st, kõige vähem investeeringuid tuli aga Hispaaniasse (1,5% SKP-st), Itaaliasse (1%) ja Kreekasse (alla 1%). Riigisiseselt on otsesed välisinvesteeringud üldiselt koondunud suurematesse linnadesse ning nende ümbrusse, eriti pealinna piirkonda, mahajäänud piirkondadesse jõuab neist väike osa. Saksa uute liidumaade (välja arvatud Ida-Berliin) arvele langes seetõttu 1998 2000 ainult üle 2% Saksamaale tehtud investeeringutest ning Hispaania eesmärk 1 piirkonnad said 2000. a. alla 10% investeeringutest. Ka Itaalias töötas välisettevõtetes ametis olevates töötajatest alla 4% Lõuna-Itaalias. Liituvate maade kohta kehtib sama üldmudel. 2001. a. läks Ungaris üle kahe kolmandiku välimaistest otseinvesteeringutest Budapesti piirkonda, üle 60% Tšehhi Vabariiki tehtud investeeringutest Prahasse ning sama proportsioon kehtis ka Slovakkia ja Bratislava kohta. Mõju ühenduse poliitikatele: konkurentsivõime, tööhõive ja ühtekuuluvus Erinevalt struktuuripoliitikast ei ole teised EL-i poliitikad suunatud esmajoones piirkondlike erinevuste vähendamisele või inimestevahelise ebavõrdsuse vähendamisele. Vaatamata sellele on neil mõju ühtekuuluvusele ja paljudel juhtudel pööravad nad erinevustele suurt tähelepanu. Teadmuspõhise majanduse rajamine Ühenduse ettevõtlus- tööstus- ja innovatsioonipoliitika on pühendunud eeskätt EL-i tootjate konkurentsivõime suurendamisele, seda läbi konkurentsi soodustamise, kindlustades juurdepääsu turgudele ja rajades keskkonna, mis soodustaks uurimis- ja arendustegevust liidus. Tuleb tõdeda, et innovatiivse suutlikkuse puudumine regionaalsel tasandil ei tulene mitte ainult teadusliku baasi puudujääkidest ning uurimis- ja arendustegevusele tehtavate kulutuste madalast tasemest, vaid ka uurimiskeskuste ja ettevõtete vahelistest vähestest kontaktidest, samuti infoja sidetehnoloogiate aeglasest kasutuselevõtust. Innovatsioonikeskused ja üleeuroopaline innovatsioonipiirkondade võrgustik on loodud just selleks, et ergutada regioone arendama innovatsioonipoliitikat ja kindlustada tehnoloogilist toetust äritegevusele. Kuigi Kuues raamprogramm taotleb osaliselt ka EL-i keskosas ja äärealadel paiknevate teaduskeskuste vahelise ühenduse paranemist, on ebavõrdne ligipääs ühenduse teadusuuringute xiv
programmide jaoks ettenähtud ressurssidele endiselt ilmne, seda eriti regionaalsel tasandil. Hariduse ja väljaõppe tugevdamine EL-i peamisi konkurentsieeliseid üldises konkurentsis on tema tööjõu oskused. Hariduse kõrge tase ja väljaõppetingimused, mis on inimestele kättesaadavad kogu nende tööelu vältel, on võtmeks, et tugevdada uuenduste mahtu terves EL-is ja saavutada Lissaboni eesmärk, milleks on Liidu majanduse muutmine maailma kõige dünaamilisemaks teadmuspõhiseks majanduseks. Programm Education and training 2010 ( Haridus ja väljaõpe 2010 ) ongi ellu kutsutud just selleks, et aidata saavutada seda eesmärki, muuta aastaks 2010 hariduse ja väljaõppe kvaliteeti Euroopas. Rohkem ja paremaid töökohti kaasavas ühiskonnas Euroopa Ülemkogus Lissabonis defineeris EL laiahaardelise strateegia, mis on suunatud pikaajalise majanduskasvu saavutamisele, täielikule tööhõivele, sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja säästlikkusele teadmuspõhises ühiskonnas. Aastal 2003 vaadati Euroopa tööturu strateegia (ETS) uuesti läbi, et laienenud liidus paremini toetada Lissabonis kindlaksmääratud eesmärke ning toetada liikmesriikide jõupingutusi oma tööturu reformimiseks, täistööhõive saavutamiseks, töö kvaliteedi ja tootlikkuse parandamiseks ning sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks. ETS-i rakendamise edu sõltub liikmesriikide selgest kohustusest aidata töötajatel ja ettevõtetel oma kohanemisvõimet parandada, haarata rohkem inimesi tööhõivesse, investeerida rohkem ja efektiivsemalt inimressurssidesse ja parandada valitsemist. Tegevus sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks aitab vähendada ebavõrdsust töökohtade kättesaadavuse osas ning suurendada majanduspotentsiaali kasvu. Pärast Lissaboni võttis EL 2001. aastal vastu ühise sotsiaalse kaasamise strateegia. Liikmesriikide poolt 2003. a. koostatud teise põlvkonna riiklikud tegevuskavad tõdesid sotsiaalse tõrjutuse mitmemõõtmelisust ja vajadust võidelda sellega laiaulatuslike meetmete abil, muutes majanduse, tööhõive ja sotsiaalpoliitika üksteist toetavaks. Liidu kohustust kohelda mehi ja naisi võrdselt tuleb tõlgendada laiaulatusliku üldise lähenemisena, tagades, et kõik poliitikad võtaksid planeerimisel ja elluviimisel arvesse soolist võrdõiguslikkust. Kui tahetakse saavutada Lissabonis 2010. aastaks seatud tööhõive eesmärk, tuleb jõuliselt käsile võtta faktorid, mis on sugudevahelise ebavõrdsuse põhjuseks seoses tööhõive, tööpuuduse ja töötasu maksmisega. Selles suhtes tuleks rohkem tähelepanu pöörata meetmetele, mis toovad naised tööturule, julgustavad neid pikemaks ajaks tööturule jääma ja võimaldavad kergemini ühitada nende tööalast karjääri ja vastutust perekonna ees, näiteks lasteasutuste abil. Keskkonnakaitse säästliku kasvu ja töökohtade huvides Säästev majandusareng ja pikaajaliste, stabiilsete töökohtade loomine sõltub ka keskkonna kaitsmisest majanduskasvuga potentsiaalselt kaasnevate kahjulike mõjude eest ning ammenduvate ressursside liigse väljakurnamise vältimisest. Kuues keskkonnaalane tegevusprogramm Meie tulevik - Meie valik (Our Future - Our Choice) näitab ära, millised tegevused on vajalikud EL-i majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks. Nende hulka kuulub kliimamuutuste piiramine, looduskeskkonna ja liigirikkuse säilitamine, tervisele kahjuliku saaste vähendamine ning loodusressursside kasutuse vähendamist jäätmete vähendamise teel. Samuti tähendab see keskkonnaalaste kaalutlustega arvestamist struktuuripoliitika investeeringutega seotud otsuste täideviimisel. Kuigi keskkonnakaitse nõuab ka kulutusi, eriti mahajäänud regioonides, kus infrastruktuuri vajadused on reeglina kõige suuremad, kaasneb muutustega ka oluline potentsiaalne kasu, väljendudes xv
nii tervisehoius ja uute töökohtade loomises ökotööstustes kui ka säästvamas arengus. Siseturg ja üldise majandushuvi teenused Transpordi-, telekommunikatsiooni- ja energiaturu liberaliseerumine on toonud kaasa suurema efektiivsuse ja madalamad hinnad. Kuid sellega kaasneb oht tõrjuda teatud sotsiaalsed grupid või regioonid eemale juurdepääsust hädavajalikele teenustele. Seega on avalike teenuste osutamise kohustuse eesmärgiks kindlustada kõigile juurdepääs hädavajalikele teenustele või üldise majandushuvi teenustele tehes seda vastuvõetava kvaliteedi ja taskukohaste hindadega, nagu on ette nähtud EL-i lepingus (artikkel 16). Ühenduse rahastamine on aidanud kindlustada, et neid kohustusi järgitakse terves EL-is. Samal ajal on üleeuroopalised transpordivõrgud parandanud juurdepääsu kõrvalistesse piirkondadesse ja muutnud kergemaks kaubanduse laienemise. Kavandatavatel ühendustel uute ja olemasolevate liikmesriikide vahel on tõenäoliselt sarnane mõju. Üleeuroopalise energiavõrgu suunised, mis võeti vastu aastal 2003, on järgnevaid aastaid silmas pidades rohkem rõhutanud investeeringuid gaasijuhtmetesse ja elektrienergia jaotussüsteemi raskesti ligipääsetavates, perifeersetes ning eriti perifeersetes piirkondades. Üleeuroopalise telekommunikatsioonivõrgu programm (eten) on kavandatud mitte ainult kõrvaliste piirkondade ja teiste EL-i osade vahelise ühenduse parandamiseks, vaid püüab lahendada ka puudujääke infokommunikatsioonitehnoloogiate kasutamises ja vastavates teenustes. Ühiste poliitikate reformimine: põllumajandus ja kalandus Kuigi kulutused ühise põllumajanduspoliitika (CAP) raames on aja jooksul järk-järgult vähenenud, moodustab see siiski peaaegu 47% ühenduse eelarvest. Alates reformiprotsessi algusest 1992. aastal on otsetoetused tootjatele kasvanud 70%-ni kogukuludest, jäädes kohesiooniriikides ainult Hispaanias alla EL-i keskmist. Keskmiselt on suurtele ja keskmistele ettevõtetele tehtud maksed sissetulekuga võrreldes suuremad kui väikestele ettevõtetele tehtud maksed. Aastatel 2000 2006 on toetus maaelu arengule eesmärk 1 sihtpiirkonnas suurem kui EL-i teistes osades (56% kogukulutustest), vaatamata sellele, et ainult umbes 10% sellest suunatakse maamajanduse tugevdamisele väljaspool põllumajandust. Järgmisel programmeerimisperioodil, aastatel 2007 2013, peaksid CAP-i reaalkulutused olema väiksemad, seda tänu otsemaksete lahtisidumisele toodangust, suurtele põllumajandusettevõtetele tehtavate maksete vähendamisele, madalamatele hindadele ning suurema tähelepanu pööramisele nii maaelu arengule kui keskkonnale. Koos laienemisega kasvab põllumajandussektori tööhõive EL-is umbes 60% võrra, kusjuures oluliselt tõuseb väikeste põllumajandusettevõtete arv. See osa CAP-i kogukuludest, mis läheb eesmärk 1 regioonidele uutes ja olemasolevates liikmesriikides, tõuseb hinnanguliselt ligi 10 protsendipunkti võrra kuni umbes kahele kolmandikule. Ühine kalanduspoliitika (CFP) on suunatud peamiselt kalavarude säilitamisele ja tööstuse ümberkorraldamisele, et kindlustada selle jätkusuutlikkus. Hiljuti tutvustatud hädaabimeetmetel on märkimisväärne mõju mitmetele piirkondlikele majandustele, eriti Hispaanias ja Portugalis. Samal ajal kui ümberkujundatud tööstused peaksid pärast hädaabimeetmete lõppu pikemas perspektiivis jälle kasumit tootma hakkama, siis lühemas perspektiivis on sotsiaalse ja majandusliku kahju tagajärgede leevendamine üldiselt liikmesriikide kohustuseks. Liituvatest riikides on ainult Poolal ja kolmel Balti riigil kalatööstusi ja nende arv on juba vähenemas. Kokku on nende püügikogus alla 7% seniste liikmesriikide kogusest. xvi
Riigiabi ja ühtekuuluvuspoliitika Kuna praegune kord lubab probleemsetele regioonidele eelisseisundi andmist, võib riigiabi kontrollimine aidata ja toetada ühtekuuluvuspoliitikat. Kooskõlas Euroopa Nõukogu Stockholmi tippkohtumisel vastu võetud kohustustega langesid ajavahemikul 1997 2001 kaheteistkümnes liikmesriigis 15-st üldkulutused riigiabile oluliselt, seda nii rahalises väärtuses kui suhtes SKP-sse. Samal ajal on kulutused üha enam nihkunud horisontaalsete eesmärkide suunas. Sellele vaatamata jääb see jõukamates liikmesriikides kõrgemaks kui kohesiooniriikides. Aastal 2001 suunati ainult 9% EL-i riigiabist Eesmärk 1 piirkondade toetamiseks ja see summa moodustas vähem kui ühe kolmandiku võrreldes tippaastaga 1993, seda peamiselt tänu Saksa uutele liidumaadele ja Lõuna-Itaaliale antava abi ulatuslikule kärpimisele. Regionaalabi Eesmärk 2 piirkondadele moodustab umbes 6% kogu riigiabist. Laienemise kontekstis on riigiabi kontrollil, mis mõjutab majandustegevuse ja sissetulekute regionaalset jaotumist, endiselt suur tähtsus. Pärast 2006. aastat jätkuvad pingutused riigiabi reeglite moderniseerimiseks, lihtsustamiseks ja selgemaks muutmiseks, võttes arvesse ka muutusi ühtekuuluvuspoliitikas, eesmärgiga saavutada küll väiksem, aga paremini suunatud abiandmine. Justiits- ja siseküsimused: arengutingimuste parandamine Tundub, et kuritegevuse kõrge tase ning organiseeritud kuritegevus ja korruptsioon pärsivad majandust ja peletavad eemale potentsiaalseid investoreid. Seega on kuritegevusega võitlemise tõhustamine, laiem piiriülene koostöö, välispiiride parem kontroll ja kolmandate riikide kodanike tihedam integratsioon ühiskonda regionaalarengu toetamise vahenditeks. Seda eriti liituvates riikides. Millisena tajutakse ühenduse poliitikaid regioonides EL-i regionaalametnike seas korraldatud uuringud näitavad, et ühenduse poliitikaid samastatakse suures osas ühendusepoolse rahastamisega ja et projektid, mida finantseerivad struktuurifondid, on reeglina kõige märgatavamad ja nende mõju hinnatakse kõige suuremaks. See kehtib eelkõige Eesmärk 1 regioonide, eriti aga kohesiooniriikide kohta. Samuti tunnustati ühenduse INTERREGinitsiatiivi positiivset mõju, seda tänu silmatorkavale keskendumisele koostööle ja selle ergutamisele. Samal ajal kui CAP-i mõju ühtekuuluvusele hinnati üldiselt positiivseks nendes regioonides, kus põllumajandus on kõige tähtsam, peeti seda Vahemere piirkondades ebaõiglaseks ja süüdistati kõige kasumlikumate talumajapidamiste ning arenenumate piirkondade soosimiseks. Kritiseeriti olematut seost CAP-i ja keskkonnapoliitika vahel, samal ajal kui keskkonnakaalutluste kaasamine regionaalarengu poliitikasse leidis laia heakskiidu, nagu ka uurimis- ja arendustegevuse investeeringute ühendamine viimasega, mida peeti eriti tähtsaks Eesmärk 1 regioonide jaoks. Samal ajal kritiseeriti laialdaselt struktuurifondide programmide juhtimise kulukust käesoleval perioodil ning protseduuride suurenevat keerukust. Seevastu ettevõtete ja sotsiaalpartnerite suuremat kaasamist peeti oluliseks edasiminekuks, mis peaks jätkuma ka edaspidi. Struktuuripoliitikate mõju ja lisandväärtus Sekkumise ulatus ja suund Eesmärk 1 sihtpiirkondades Struktuurifondid ja Ühtekuuluvusfond, mille suurus on vaid 0,4% EL-i SKP-st, on keskendunud abiandmisele kõige vähem edukamates liidu osades. Perioodil 2000 2006 võrdub Eesmärk 1 regiooni- xvii
desse ülekantud summa Hispaanias 0,9%-ga SKP-st ja Kreekas ning Portugalis üle 2,5%-ga SKP-st. Olulisem on, et hinnanguliselt lisavad need ülekanded investeeringute mahule Hispaanias umbes 3%, Kreekas ja Portugalis 8-9%, Itaalias Mezzogiornos 7% ja Saksamaa uutes liidumaades 4%. Enamikul juhtudel olid riiklikud vahendid, mis täiendasid struktuurifondi toetusi, 1994 1999 programmeerimisperioodil reaalarvudes suuremad kui eelmisel perioodil, suurendades olemasolevate investeeringute mahtu 40 50%. Sellele lisandus täiendavalt erasektori poolne rahastamine, mis oli eriti märkimisväärne Austrias, Saksamaal, Hollandis ja Belgias, kuigi kohesiooniriikides. Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis olid need summad võrdlemisi väikesed. Käesoleval perioodil tundub erainvesteeringute võimendav efekt olevat sarnane, kuigi Saksamaal on see palju väiksem. Strukturaalseid kulutusi täiendavad ka Euroopa Investeerimispanga (EIB) laenud. Aastatel 2000 2002 laenati EL15 abivajavatele piirkondadele kokku 20 miljardit eurot, millest rohkem kui pool läks Eesmärk 1 piirkondadele ja liituvad riigid said 3 miljardit eurot aastas. Rohkem kui kolmandik laenudest investeeriti Eesmärk 1 regioonide transporti, samal ajal investeeriti liituvates riikides transporti, keskkonda ja energeetikasse 90%. Struktuurifonde on eriti kasutatud infrastruktuuri ja inimkapitali erinevuste vähendamiseks Eesmärk 1 piirkondade ja teiste EL-i regioonide vahel. Seega on viimasel kümnendil oluliselt täiustatud transpordisüsteeme, nii üleeuroopalisi ühendusi kui kõrvalvõrke. Samuti on tegeldud selliste inimeste nõustamise ja koolitusega, kes on töötud või kellel on oht kaotada töö, et suurendada nende võimalusi tööd leida ning parandada nende oskusi. Samal ajal on toetatud uurimis- ja arendustegevust ning innovatsiooni, et luua uusi uurimisvõimalusi ning, niisama tähtis, formuleerida piirkondlikuid strateegiad uurimis- ja arendustegevuse suunamiseks kohalike arenguvõimaluste suunas, ja levitada tehnoloogia kasutamiseks vajalikke infokommunikatsioonitehnoloogia põhioskusi. Lisaks sellele on märkimisväärne osa struktuurifondidest (14% ajavahemikul 2000 2006) läinud keskkonnainvesteeringute finantseerimiseks, eriti jäätmehooldusele ja reovee töötlemisele; samal ajal kui strukturaalsete sekkumiste üle otsustamisel on keskkonnaalaseid kaalutlusi otseselt arvesse võetud. Sekkumise mõju reaalsele konvergentsile ja majanduslikule integratsioonile Empiiriline analüüs näitab, et eriti 1990ndate aastate keskpaigast on SKP, tööhõive ja tööviljakus Eesmärk 1 sihtpiirkondades kasvanud kiiremini kui ülejäänud Euroopa Liidus, ning et lähenemine on olnud kõige suurem Eesmärk 1 kõige vaesemates sihtpiirkondades. (Tuleks märkida, et analüüs põhineb konsistentsetel andmetel, mis on spetsiaalselt kogutud selle aruande tarbeks.) Samuti näitab see, et strukturaalsed sekkumised on soodustanud kasvu kohesiooniriikides, niihästi nõudluse lisamise kui majanduse tarnete poole tugevdamise teel. Seega oli Hispaanias 1999. aastal SKP hinnanguliselt 1,5% kõrgem, kui see oleks olnud ilma sekkumiseta, Kreekas üle 2% kõrgem, Iirimaal peaaegu 3% kõrgem ja Portugalis üle 4,5% kõrgem. Lisaks on Saksamaa uutes liidumaades SKP kasv sekkumiste tulemusel hinnanguliselt 4%. Strukturaalne sekkumine on ergutanud ka kaubanduse kasvu kohesiooniriikide ja teiste Euroopa Liidu osade vahel see on viimase aastakümne jooksul rohkem kui kahekordistunud ja tihedamat integratsiooni. Tõendid osutavad, et keskmiselt neljandik strukturaalsetest kulutustest tuleb liitu tagasi suurenenud impordi, eeskätt masinate ja seadmete impordi näol. See leke on iseäranis suur Kreekas (42% kulutustest) ja Portugalis (35%). Kuna suur osa kulutuste kasvust uutes liikmesriikides läheb impordile ja ligi 60% importidest tuleb olemasolevatest liikmesriikidest, siis on tõenäoline, et uute liikmesriikide strukturaalsete kulutuste leke ülejäänud liidu kasuks on sama suur. Nagu ka kohesiooniriikides, lähevad need kulutused xviii
ebaproportsionaalselt tihti masinate ja seadmete impordile, millest saab eriti kasu Saksamaa, kelle arvele läheb ligi 45% sellistest EL15-st tehtud importidest. Sekkumised Eesmärk 2 regioonides: ümberstruktureerimine ja töökohtade loomine Ajavahemikul 1994 1999 said 12 liikmesriigi 82 piirkonda, kus esines tööstuse taandarengut, Eesmärk 2 toetusi kogusummas umbes 2,4 miljardit eurot aastas (käesoleval perioodil on see summa tõusnud 3,3 miljardi euroni). Sellele lisandusid samasse suurusjärku jäävad rahaeraldised riiklikust ja erasektorist, tõstes nendes piirkondades tehtavaid strukturaalseid kogukulutusi ligikaudu 7 miljardi euroni aastas. Kulutusi tehti peamiselt endiste tööstuspindade ümberehitamiseks ja ettevõtluse toetamiseks (kokku umbes pool kulutuste mahust), samal ajal kui inimressursi arendamiseks läks umbes 20% ning uurimis- ja arendustegevuse ning infokommunikatsioonitehnoloogiate toetamiseks 10%. Analüüsid osutavad, et strukturaalne sekkumine nendes piirkondades tõi sel perioodil kaasa umbes 700 000 uue töökoha loomise, mis netoarvudes väljendatult on napilt vähem kui 500 000 töökohta, kusjuures umbes 300 000 VKE-d abistati tootmismeetodite täiustamisel ning uute turgude otsimisel. Samal ajal puhastati ja kujundati ümber ligikaudu 115 miljonit ruutmeetrit tööstuslikku jäätmaad, võimaldades seal arendada uut majandustegevust, sh vaba aja veetmisega seotud või kultuuritegevust. Osaliselt nende meetmete tulemusena kahanes nendes piirkondades töötute arv pisut rohkem kui ülejäänud EL-is, ehkki SKP tõus ühe inimese kohta oli veidi väiksem. Üksikasjalikum analüüs näitab, et teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja tehnoloogiasiirde toetamine oli eriti tõhus uute töökohtade loomisel või olemasolevate säilitamisel, ehkki üldjoontes jääb Eesmärk 2 piirkondade innovaatilise suutlikkuse tase madalamaks kui edukamates regioonides. Sellele vastukaaluks on infrastruktuuri ja inimkapitali tehtavad investeeringud võrreldavad nende tasemega mujal. Ehkki sekkumistel oli positiivne mõju, oleks see võinud olla isegi suurem, kui abiõiguslikke alasid ning rahastatud operatsioone oleks olnud rohkem ning kui projektide elluviimiseks antud aeg (kolm aastat) oleks olnud pikem. Need muutused võimaldaksid toetada piirkondliku arengu jaoks suurema strateegilise tähtsusega tegevuskavasid. Põllumajanduse, maapiirkondade arengu ja kalanduse toetamine Eesmärk 5a alla kuuluvad sekkumised aastatel 1994 1999 olid suunatud põllumajanduse efektiivsuse tõstmisele ja maapiirkonna kaitsmisele ning näib, et need on olnud võrdlemisi edukad väikeste talude ümberstruktureerimise toetamisel Eesmärk 1 sihtpiirkondades. Eesmärk 5b alla kuuluvate sekkumiste kogusumma tõusis umbes 1,2 miljardi euroni aastas ning seda rakendati piirkondades, kus elab umbes 9% EL-i rahvastikust. Tundub, et see on kaasa toonud põllumajandustoodangu teatava mitmekesistumise ning teatud tegevusalade, mille hulka kuuluvad näiteks maaturism ja keskkonnateenused elavnemise, aidates uuendada külasid ja arendada avalikke teenuseid. Käesoleval programmeerimisperioodil on maapiirkondade arengu toetused integreeritud ühte üldisesse strateegiasse, olles siiski jagatud kahe programmi vahel, millest ühele kehtivad struktuurifondi ja teisele EAGGF-i tagatisfondi määrused. Viimased keskenduvad põllumajandusturu poliitikatele ning neid on raske kohaldada mitmeaastastele tegevuskavadele. Kalandussektor on koondunud väikesesse arvu regioonidesse EL-i äärealadel, mis kalavarude kaitseks rakendatud meetmete tõttu said valusa löögi, ning kus ühise kalandusprogrammi toetused xix
võivad aidata olulisel määral kaasa muude majandusharude arendamisele nendes piirkondades. Tööhõive, hariduse ja väljaõppe edendamine ESF-i abil Perioodil 1994 1999 moodustasid Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) poolt inimressursi arendamiseks antud toetused struktuurifondi kõigist sekkumistest ligi kolmandiku, millest umbes pool suunati Eesmärk 1 sihtpiirkondadesse. Eesmärk 3 alla kuuluvate sekkumiste eesmärgiks on noorte, pikaajaliselt töötute ja potentsiaalselt tõrjutute tööhõivesse integreerimine ja võrdsete võimaluste edendamine. Eesmärk 4 alla kuuluvad sekkumised olid suunatud töötajate abistamisele kohaneda tööstuslike muudatustega. Praktika on näidanud, et kõige edukamateks meetmeteks on osutunud need, mis pakuvad kombineeritud toetust nagu juhendamine, väljaõpe ja abi tööotsingul, mida on kohandatud vastavalt isiklikele vajadustele. Lisaks sellele rahastab ESF tööhõive-, haridus- ja väljaõppesüsteeme nii riiklikul kui regionaalsel tasandil. Eesmärk 1 sihtpiirkondades aitas ESF tõsta avaliku sektori investeeringud haridusse ja väljaõppesse. Ehkki Euroopa Tööhõive Strateegia (ETS) käivitati hetkel, kui programmeerimisperiood juba käis, andis ESF alates 1997. aastast märkimisväärseid toetusi riiklike tööhõive tegevuskavade (NAPs) plaanide elluviimiseks ning seda eriti lõunapoolsetes liikmesriikides. Aastatel 2000 2006 on ESF-i ja ETS-i suhe muutunud märgatavalt tugevamaks. Eelarvega, mis küündib 60 miljardi euroni, on ESF muutunud ühenduse peamiseks ETS-i toetavaks finantsinstrumendiks ning ETS omakorda kujutab endast tugevat poliitilist raami ESF-i sekkumiste ja tööhõive loomise jaoks. Koostöö ja võrkude loomise edendamine Ühenduse algatuste eesmärgiks on innovatsiooni, partnerluse ja ühisettevõtete edendamine riikide ja regioonide vahel, rahuldamaks vajadusi, mis on jäänud struktuurifondi eesmärkide raames ellu viidud põhilistest programmidest välja. Perioodil 1994 1999 toetas INTERREG II kolme laiemat programmi: piiriülene koostöö (haru A), energiavõrgud (haru B) ja piirkondliku ning ruumiplaneerimis-alane koostöö (haru C). Suurem osa rahastamisest läks haru A programmidele, mille eesmärgiks oli keskkonna parandamine, kultuuritegevuse, turismi ja VKE-dele mõeldud teenuste toetamine, transpordisidemete (eriti aga piiriüleste teede) arendamine. Märkimisväärseid parandusi tehti peaasjalikult Eesmärk 1 sihtpiirkondade piiriületuspunktides Kreekas, Saksamaal ja Soomes. Peamiseks tulemuseks on aga kontakti tekkimine ja parem teineteisemõistmine võimuorganite ning era- ja poolavalike organisatsioonide vahel mõlemal pool piiri. Perioodil 2000 2006 tugevdas INTERREG III, mille eelarve on 5 miljardit eurot, piiriülest komponenti (haru A), edendas riikidevahelisel tasandil ruumiplaneerimise alast strateegilist koostööd (haru B) ning arendas regioonidevahelist koostööd ja kogemuste vahetamist (haru C). Tulevikus peab INTERREG võtma arvesse uut konteksti, kus piiriäärsed alad moodustavad EL-ist suurema osa nii rahvastiku kui territooriumi poolest. URBAN-i algatus katab 44% EL-i rahvastikust, kes elab rohkem kui 50 000 elanikuga linnades. Perioodil 1994 1999 moodustas toetus 148 miljonit eurot aastas ning seda jagati 118 linnale. Käesoleval perioodil vähendati seda summat 104 miljoni euroni aastas ning see jagatakse projektide vahel 70 linnas. Põhitähelepanu on väikestel äärelinnadel ning kohalike inimeste kaasamisel projektidesse, mis otseselt mõjutavad nende elu. See on aidanud tõsta EL-i struktuuripoliitika nähtavust tervikuna. Samuti on see aidanud xx
ligi tõmmata erasektori investeeringuid. Teisest küljest on aga selline keskendumine väikestele piirkondadele tähelepanu alt välja jätnud laiahaardelisemad regionaalsed teemad, nagu näiteks linna ja selle naabruses olevate maapiirkondade vaheline suhe. 1994 1999. aastatel teostasid EMPLOYMENT- ja ADAPT-initsiatiivid umbes 9 300 projekti, kaasates tööturu integratsiooni programmidesse ja kohalikul tasandil töökohtade loomisse ligikaudu 1,6 miljonit inimest. Rahastatud projektideks olid tööle ja väljaõppele ligipääsu lihtsustavad meetmed, toetused uute töökohtade loomiseks, VKE-de abistamine muutuste prognoosimisel ning lapsehooldustugi naistele, mis muudavad nende jaoks karjääri edendamise lihtsamaks. Ajavahemikul 2000 2006 keskenduvad EQUAL-i algatused innovaatilistele lähenemisviisidele tööjõuturul valitseva ebavõrdsuse ja diskrimineerimise vastu võitlemiseks, rõhutades eriti riikidevahelist koostööd, partnerlust ja kogemuste ning heade tavade vahetamist. LEADER II, aastaeelarvega 300 miljonit eurot, toetas perioodil 1994 1999 maapiirkondades umbes 900 kohalikku tegevusgruppi. Tänu kaasfinantseerimisele tõusis summa 700 miljoni euroni. Enam eraldati raha turismile, kuid toetati ka väike- ja keskmisi ettevõtteid ja kohalike toodete arendamist. LEADER+ (2000 2006), millel on sama suur aastaeelarve kui LEADER II, paneb enam rõhku pilootprojektidele ning on hõlbustanud koostööd. Innovaatilised pilootprojektid Ligikaudu üks kolmandik EL15 regionaalsetest võimuorganitest on sõnastanud regionaalse innovatsiooni strateegia (RIS) või regionaalse infoühiskonna algatuse (RISI). Kummagi algatuse kõige silmapaistvamaks tulemuseks on avaliku ja erasektori partnerlussuhted ja VKE-de toetamine, aidates neil juurde pääseda uutele tehnoloogiatele. 2001. aastal käivitati uus innovaatiliste tegevuste süsteem, millel on struktuurifondi toetus kogusummas 400 miljonit eurot ning mille eesmärgiks on julgustada regioone välja arendama programme regionaalse konkurentsivõime tõstmiseks tehnoloogia ja innovatsiooni abil (Lissaboni strateegia), kasutades uusi infokommunikatsioonitehnoloogia võimalusi (eeuroopa tegevuskava) ja edendamaks säästva arengu toetamist (Göteborg). Praeguseks on oma taotluse nende kolme teemaga haakuvate programmide rahastamiseks esitanud kolm neljandikku liidu regioonidest. Struktuurifondi juhtimise efektiivsuse tõstmine Viimases struktuurifondi määruste ülevaates 1999. aastal oli ära toodud plaan süsteemi lihtsustamiseks ja igapäevase juhtimise delegeerimiseks liikmesriikidele. Kuigi liikmesriikide vastutus fondide kasutamise eest on pidevalt kasvanud, on vahendite kasutamise eest lõplikult vastutav ikkagi Komisjon. Enne uue rahastamisperioodi algust on vaja määrused üle vaadata eesmärgiga tõsta süsteemi efektiivsust ning püüda jätkuvalt kahandada selle komplekssust. Põhiprintsiibid Alates 1988. aasta reformist on struktuurifondide põhiprintsiipideks jäänud kavandamine, partnerlus, keskendumine ja täiendavus. Programmeerimine, mille all mõistetakse kulude planeerimist mitmeteks aastateks ette strateegiliste eesmärkide saavutamise nimel, on andnud rohkem kindlustunnet, stabiilsust ja sidusust poliitika ning rahastatavate projektide osas. Samal ajal kui programmeerimisperiood on kavandamisoskuste suurenedes pikenenud, ja eesmärgid on muutunud kvantifitseeritumaks, teeb muret keerulisus ja programmi dokumentatsiooni heakskiitmisele kuluv aeg, samuti vajadus tagada, et programmid oleksid muutustega kohanemiseks piisavalt paindlikud. xxi