25. MAJANDUSARVESTUS MÄENDUSE VÄIKEETTEVÕTTE NÄITEL Julia Gulevitš Viimasel ajal pööratakse palju tähelepanu keskkonnakaitsele, soojusenergeetikale ja põlevkivi kaevandamisele, kuid kõrvale on jäänud mäenduse väikeettevõtete probleemid ja soovid lihtsustada oma tegevust. Ajad muutuvad ja praegused väikeettevõtted kasvavad suurteks äriüksusteks, mis nõuavad mitte ainult tehnoloogilisi, vaid ka majanduslikke uuendusi. Tekib tunne, et puudub kvaliteetne ja kaasaegne õppemetoodika ehitusmaterjalide tootmiseks. Rida olulisi küsimusi jääb vastuseta. Kas lubjakivi tootmine on jäägita? Kas uue karjääri avamiseks on vaja teha detailplaneering? Kas korrastamiskulud on arvestatud omahinna sisse? Kuidas saab korrastamiskulusid optimaalsemalt arvestada? Käesolevas töös käsitletakse peamiselt kaevandamisega seotud kulusid ja maavarade kaevandamise arendamisega seotud väljaminekuid, nende liigitust ja vastavust kehtivale seadusandlusele. Pakutakse mudel, mis on välja töötatud mitme kruusa, liiva ja paekarjääri avamisel. Maardla varud ja nende muutmine aktiivseteks Uue karjääri loomine algab tavaliselt geoloolisest uuringust, kui tegemist ei ole kinnitatud aktiivsete varudega maardlatega. Karjääri ettevalmistamine koosneb paljudest etappidest, kus iga etapp võib nõuda palju aega. Esimeseks etapiks on geoloogilise uuringuloa taotlus. Geoloogilise uuringuloa taotlus Antud etappi läbimiseks tavaliselt ei kulu palju aega. Just selles etapis saab ettevõte aru, kas on lootust avada karjäär soovitud alal. Raskused võivad tekkida, kui mäenduslikult sobiv ala paikneb reformimata territooriumil. Vastavalt Maapõueseadusele paragrafile 20 punkt 3, ei saa ettevõte uuringuluba kätte enne, kui riigivara valitseja on andnud oma nõusoleku. Maa reformimine ise kooseb paljudest etappidest, nagu maa-ala topograafiline mõõdistus, maatüki jagamine, katastritunnuse moodustamine ja katastritunnuse registreerimine. Pärast kõigi protseduuride täitmist võib see uuringuloa taotlus saada Maa-Ameti nimel riigivara valitseja nõusoleku. Ühele sellisele uuritavale alale dokumentide saamine võttis aega 2 aastat, seda ilma geoloogilise uuringuloa taotluse menetlust arvestamata. Selline olukord suurendab oluliselt karjääri avamise aega ja prognoositavaid kulusid. Geoloogiline uuring Geoloogiline uuringu taotlus ise ja selle saamisele järgnev uuring tekitavad mahukaid kulutusi uue karjääri eelarves. Uuringuloa saamisel saab ettevõte õiguse uurida maatüki olevat võimalikku maavara selle leidmise, kaevandamise ja maardla kasutusele võtmise eesmärgil [Maapõeseadus 3 p.4].) ehk ala omab siis juba reaalset väärtust. Aluspõhja maavara on riigi omandis ja geoloogilisel uuringuloal võib olla juriidiline väärtus vastavalt Maapõeseaduse 33 p.4 kehtiva üldgeoloogilise uurimistöö loa või kehtiva uuringuloa omanikult või ühe aasta jooksul pärast loa kehtivuse lõppemist isikult, kellele üldgeoloogilise uurimistöö luba või uuringuluba oli antud, kui luba taotletakse temale varem maavara otsinguks antud üldgeoloogilise uurimistöö loaga või uuringuloaga määratud uuringuruumi piires. Selle punkti alusel kerkib üles küsimus, kas juriidiliste õiguste saamine teatud piirkonna uuringuks omandab rahalist väärtust [1]? Kas ettevõte saab edasi müüa antud juriidilist õigust? Kui vastata nendele küsimustele positiivselt, siis tekib järgmine küsimus, mis väärtus on see? Kas on see ainult geoloogilise uuringu teostamise kulutused või antud maatüki hind kasvab mõnevõrra suuremaks? Järgnev selgitus aitab vastata esitatud küsimustele. Maardla seisundi muutmine Geoloogilises uuringus on väga oluline maavara leiukoha keskkonnaregistrisse kandmise hetk. Sellest hetkest muutub maavara maardlaks. Ainult keskkonnaregistris registreeritud maavara kaevis, mis on kaevandatud vastavalt nõuetele väljaantud loa alusel kuulub kaevandajale [2]. Maapõuseaduse 4 p.5 vastab eitavalt küsimusele, et kas enne kaevandamisloa saamis on maavaral materjaalne väärtust. Kui ettevõte tahab kasutada geoloogilise uuringu andmete väärtust oma kulude arvestuses, peaks ta kasutama ainult tehtud ehk reaalseid kulutusi, mis olid tehtud antud maavara uurimiseks. Maavara registreerimisel võib juba rääkida selle mahust ja kvaliteedist, ning kuigi see kõlab kahtlaselt, ka maavara hinnast. Vastavalt Keskkonnatasude seaduse 9 on kinnitatud riigile kuuluva 108
maavaravaru kaevandamisõiguse tasumäärad aastateks 2006 2009. Kui ettevõte plaanib kaevandamisluba taotleda, siis tuleb arvestada seaduses antud tasumääradega. Näiteks, kui kõrgemargilise dolokivi kui riigile kuuluva maavara maht on 200 000m 3, siis vastavalt antud seadusele peab ettevõte omahinna arvutamisel arvestama, et on kohustatud kaevandamisel tasuma 2,8 mln kr ehk 14kr ühe tonni eest. Kaevandamisloa taotlus Kaevandamise loa taotlusega ei kaasne tavaliselt suuri kulutusi, kuid selle saamiseks on vaja teostada sageli täiendavaid uuringuid ja taotleda lisaks kooskõlastusi, nõusolekuid jne. Kavandamisloa taotlus ja sellele järgnev kaevandamisluba annavad ettevõttele aega oma kuluste arvutamiseks. Näiteks, kui loa kehtivusaeg lõpeb 10 aastat pärast loa saamist, siis peab ettevõte valmis olema selle aja jooksul kaevandama kogu maavara mahu ja realiseerima. Vastavalt Maapõueseaduse 48 p. 8 tuleb maavaravaru kaevandamisega rikutud maa korrastada enne kaevandamisloa kehtivuse lõppemist [2]. Ettevõte peab samuti arvestama, et loa saamiseks tuleb teostada keskkonnamõju hindamise uuringuid, millest üks mahukamaid on enamasti veeseire- ja hüdrogeoloogilised uuringud. Keskkonnauuringud Vastavalt Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse 6 p.28 ja 29 kuulub olulise keskkonnamõjuga tegevuseks pealmaakaevandamine suuremal kui 25hektari suurusel alal, allmaakaevandamine või turba mehhaniseeritud kaevandamine ja pealmaakaevandamise lõpetamine suuremal kui 25hektari suurusel alal, allmaakaevandamise või turba mehhaniseeritud kaevandamise lõpetamine. Tavaliselt nõutakse keskkonnamõjude hindamise uuringute läbiviimise kohustust suurematelt paekivi karjääridelt, kus kaevise kobestamine toimub lõhketöödega ja omab suure tõenäosusega mõju veerežiimile. Väiksemate karjääride avamisel piisab ainult keskkonna eksperthinnangu tegemisest, mis on KMH-st kordi odavam. Tavaliselt on need uuringud väga mahukad nii ajaliselt kui ka rahaliselt. Raamatupidamises on neid uuringut raske nimetada investeeringuks või väljaminekuks arendusele, kuna ettevõtte väärtus neist uuringutest ei kasva, küll on aga need uuringud hädavajalikud tegevusloa saamiseks ja jätkamiseks. Täiendavad lisakulutused ja selle seadusandlus Kaevandamisloa saamine ei garanteeri ettevõttele otsekohe suure tulu laekumist. Enne kaevandamistööde alustamist peab ettevõte lahendama rea teisejärgulisi probleeme, mida näevad ette seadused: planeerimisseadus, veeseadus, maaparandusseadus ja katastriseadus. Maa sihtotstarbe muutmine Maa katastriüksuse sihtotstarve muutmine ise ei too ettevõttele mingeid kulutusi, kuid ilma antud menetluse teostamiseta ei saa avada karjääri. Vastavalt Maakatastriseaduse 2 p. 9 on katastriüksuse sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. Tavaliselt toimub maa sihtotstarbe muutmine kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse alusel (Maakatastriseadus 18 p.4), kuid vastavalt sama seadusele 18 p.2 planeerimisseaduses sätestatud detailplaneeringu koostamise kohustusega määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel. Detailplaneeringu tegemine Antud etapil tekib küsimus, miks on vaja kasutada Planeerimisseadust, Ehitusseadust ja Maakatastriseadust, kui tegemist ei ole ehitusega, vaid maavara kaevandamisega. Vastuseks pakutatakse järgmine põhjendus. Kuna maavaravaru kaevandamine (edaspidi lihtsalt kaevandamine ) on maavara looduslikust seisundist eemaldamise ettevalmistamiseks tehtav töö, maavara looduslikust seisundist eemaldamine, kaevise tehnoloogiline vedu kaevandamise paigas ja kaevise esmane töötlemine [Maapõueseadus 2 p.7], kaasnevad kaevandamisele ettevalmistustööd kraavide, teede ja ehitiste rajamise näol, mida reguleerivad eelpool mainitud seadused. Planeerimisseaduse 3 lõikes 2 ei käsitleta kaevandamisega kaasnevat tegevust kui tegevusest, mis nõuab detailplaaneringu koostamise kohustust. Kuid sama seaduse 9 p.11 võib kohaliku omavalitsuse volikogu põhjendatud vajaduse korral algatada detailplaneeringu koostamist aladel ja juhtudel, kui käesoleva seaduse 3 lõige 2 ei ole sätestanud detailplaneeringu koostamise kohustust. Otsuse on volikogu vastu võtnud, siis peab ettevõtte arvestama suurte kulutustega. Kuidas ettevõte saab kajastada antud kulutusi? Kui detailplaneeringu käigus on võimalik projekteerida väljaveoteede ja vee äravoolukraavide asukohad ehk teisel nimetuste all kogu töödalustava karjääri infrastruktuuri, siis on tegemist arenguväljaminekutega, mida saab kajastada immateriaalse põhivarana, kuna detaiplaneeringu koostamine suurendab ettevõtte väärtust. 109
Vee äravoolu projekt ja väljaveo tee projekt Selliseid projekte võib üldiselt teha tavaline projekteerimisfirma. Lisaks projektide teostamise kuludele võivad tekkida lisakulutused naabermaa omanikega kokkuleppele jõudmiseks. Et lubada teerajamist oma maatükile eesmärgiga kaevise väljaveoks, võib maaomanik paluda määratud tasu, mis raamatupidamise mõttes kantakse omahinna arvestusse. Näiteks, kui maaomanik küsib 500 kr kuus oma maatüki kasutamise eest, tuleb arvestada, et see tõstab kogu kaevise hinda 0,3 kr võrra ühe kuupmeetri kohta, kui kaeveloa kehtivuse aeg on 10 aastat ja kogu maavara maht on 200 000m 3. Vee erikasutusluba Nagu ka detailplaneerigu koostamisel, nõuab Veeseaduse 8 lõige 2 p.8 vee erikasutusluba tingimusel, et kaevandamisel toimub põhjavee varude täiendamine, alandamine või ümberjuhtimine. Taotlusega ei kaasne täiendavaid uuringuid ega kulutusi, kuid antud loa saamisel kohustub ettevõte maksma vee kasutamistasu. Vastavalt määrusele tasumäär veevõtu eest pinnaveest või põhjaveekihist, mida kaevandav ettevõte peab 2009.aastal maksma, on 0,19 kr iga kasutatud liitri vee eest. Keskkonnatasud Põhilised keskkonna tasumäärad moodustuvad riigile kuuluva maavaravaru kaevandamisõiguse eest, vee erikasutusõiguse tasu ja jäätmete tasu. Jäätmete tasud Vastavalt Jäätmeseaduse 2 lõike 2 p. 11 sätestatud alusel on kaevandamisjäätmed kaevandamise jäägid, mis ei leia kasutamist. Nende käitlemiseks on olemas eraldi määrus Ohtlike ainete sisalduseta kaevandamisjääkide ladestamiskohtadele ja ladestamisele esitatavad nõuded, millest tulenevalt peab kaevandaja selliste kaevandamisjäätmete ladustamiseks taotlema jäätmeluba. Vastavalt Keskkonnatasude seadus 21 on saastetasumäärad jäätmetonni kohta jäätmete kõrvaldamisel järgmised: (1) tavajäätmete prügilasse prügila valdaja jäätmeloa või keskkonnakompleksloa alusel ladestada lubatud tava- ja ohtlikud jäätmed, välja arvatud käesoleva lõike punktides 5 9 nimetatud jäätmed alates 2006. aasta 1. jaanuarist 122 krooni, alates 2008. aasta 1. jaanuarist 133 krooni ja alates 2009. aasta 1. jaanuarist 156,5 krooni. Et mõista, kui suur osa see on, oletame, et kaevandamisjääkide osalus on 25 % (75% on tavaline kivipurustamise killustiku väljatulek ). Sellest järeldub, et 200 000m 3 dolomiidi kaevandamisel läheb aherainesse 100 000 tonni materjali (tonnidesse ülemiku koefitsendiga 2). Pikaealise kaevandamisjäägi ladestamise nõuete kohaselt tuleks maksta 15,65 mln krooni, mis on 78,25 kr iga kaevandatud kuupmeetri kohta. Selliste summadega ei saa nõustuda ükski ettevõte. Üks võimalikest lahendustest on lugeda jäätmeid lühiajalisteks kaevandamisjääkideks, mille käitlemisnõuded on esitatud määruses Ohtlike ainete sisalduseta kaevandamisjääkide ladestamiskohtadele ja ladestamisele esitatavad nõuded. Samas määruses sätestatakse. Et riigile kuuluva kinnisasja maavaravaru kaevandamiseks andmise korraldab riigivara valitseja või tema volitatud isik. Antud seaduse 1 lõige 2 p.1 järgi on kaevandamisjäätmed jäägid, mida ei saa kasutada kasutatava kaevandamise tehnoloogia juures. Kaevandamisjäägi potentsiaalse tarbimisväärtuse tõestamisega võib ettevõtte kajastada kaevandamisjäägid lühiajalisteks. Näiteks, killustiku tootmise aheraine või sõelmed maavara varu kaevandamise käigus võib lugeda lühiajalisteks jääkideks, sest neid saab kasutada rekultiveerimise protsessis kaeveõõnte täitmiseks. Korrastamine Korrastamine on kaevandamise loogiline osa, mida sageli unustatakse jätta ettevõtte arvestustes märkimata. Rekultiveerimiskulud koosnevad kahest osast: rekultiveerimisprojekti koostamisest ja korrastamistööde teostamisest. Esimese osa kulutused on selgemini prognoositavad. Korrastamisprotsessi kulutused tulenevad masinate kasutamise kulu (buldooseri, ekskavaatori ja laaduri töö, kütuse tarbimine, remont, nende juhide palgad), metsa istutamise kulud, mis sisaldavad endas istikute maksumust, veokulusid ja töömeeste palka. Neid kulusid tuleb toodangu omahinna arvutamisel kindlasti arvestada, sest muidu tuleks maksta kasumist, kui muidugi seda on. Kui kogu korrastamisprojekti hind on 50 000 kr ja tehnilised korrastamiskulud on 500 000 kr, siis kogu korrastamise maksumus 550 000 kr tuleb jagada toodangu kogumahuga ehk 200 000m 3 -ga. Siit järeldub, et rekultiveerimiskulu on 2,75 kr ühe kuupmeetri kohta. Korrastamisega tuleb alustada niipea, kui see on võimalik, sest kui korrastamisega ei tegelda kaevandamise ajal ja jäetakse see kaevandamise lõppu, võivad ettevõttel tekkida suured raskused. Tööde mahul on suured, masinapark 110
vananenud ja rahaliste vahendite seisund on ettearvamatu. Juba kaevandamise algusest peale tuleb prognoosida ja fikseerida summa, mis kulutatakse tulevikus mäeeraldise korrastamisele. e. Arvutustes võib kasutada inflatsiooni keskmist väärtust või Statistikaameti poolt avaldatud tarbijahinna-indeksit, et deponeerida raha tulevaste kulutuste jaoks. Vajalik summa, meie näitel 550 000 kr jaotatakse 5 aasta peale, kui korrastama hakatakse 5 aasta pärast kaevetööde algust, mis teeb aastaseks kuluks 110 000 kr. Arvestades inflatsiooni, on 5 aasta pärast see summa kindlasti suurem. Kui keskmine inflatsiooni kasv oli 4,2 %, siis rekultiveerimisele kulutatav summa on 5 aasta pärast 675 618 kr. Sellest võib teha järelduse, et igal aastal tuleb kõrvale panna korrastamise jaoks keskmiselt 135 000 kr. Kui aasta kaevandamise maht on 20 000m 3, siis on see summa 6,75 kr iga kuupmeetrist saadud toodangu hinnast. Täpsema arvutuse jaoks tuleb teha täiendavaid uuringuid ja valida meetod, mis annaks parima tulemuse. Majandusmudeli põhimõtted Vastavalt eelnevatele peatükkidele võib ühe näidiskarjääri eelarve uuringu ja kaevandamise kulutusi liigitada järgnevalt: Geoloogilise uuringu taotlus Geoloogiline uuring -topotööd; -kameraaltööd; -katsetamine; -maavarade komisjonile esitamine Maavarade komisjon -varude kinnitamine Kaevandamisloa taotlus Kaevandamine -kaevandamise projekt; -keskkonnauuringud; -detailplaneering; -rekultiveerimine; -erikasutusloa projektid Geoloogilise uuringu luba Kulude akumuleerimine Arendusväljaminekud Kaevandamise luba Immateriaalne põhivara Loa lõpp Joonis 25-1 Karjääri eelarve Vastavalt antud skeemile soovitatakse uurimiskulusid kajastada arenguväljaminekuna, sest kaevandamisloa saamisel saab neid liigitada immateriaalse põhivara alla. Kui karjääri avamisel on olemas teada kindel eelarve ja kaevandamise kestus (kaevandamise loa lõpp), võib immateriaalse põhivara amortiseerida ehk karjääriga seotud lubade ja lepingute väärtuse ümber hinnata. Saadud amortisatsioonieraldisi kajastatakse juba omahinna arvestuses koos tootmiskulude, keskkonna- ja erilepingutasudega. Kokkuvõtte Kogu infomatsioon, mis on toodud eelnevates peatükkides, näitab, et uue karjääri avamisel võib kasutada erilist majanduslikku arvestust, liigitades uuringu ja hindamise varad kas materiaalseteks või immateriaalseteks sõltuvalt varade olemusest [1]. Selline arvestus aitab ettevõttel oma arengutegevust paremini kontrollida ning prognoosida uue karjääri eelarvet ja valmistoodangu omahinda. Artikkel on seotud uuringuga ETF7499 Säästliku kaevandamise tingimused. Kasutatud kirjandus 1. Pajuviidik, E. Maavara kaevandamisega seotud uurimiskulude kajastamine vastavalt standardile IFRS 6, Raamatupidaja, november 2008; 111
2. Maapõueseadus, vastu võetud 23.11.2004 (RT I 2004, 84; 15, 87; 2005, 15, 87; 67, 512; 2006, 14, 109; 58, 439; 2007, 42, 303; 66, 408; 2008, 28, 183; 48, 267; 2009, 3, 15). 3. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus, vastu võetud 22.02.2005 (RT I 2005, 15, 87; 2006, 58, 439; 2007, 25, 131;2008, 34, 209; 2009, 3, 15). 4. Maakatastriseadus (RT I 1994, 74, 1324; 1995, 29, 356, 59, 1006; 1996, 36, 738; 1997, 16, 261; 2000, 54, 347, 92, 598; 2001, 93, 565; 2002, 47, 297, 61, 375, 63,387, 99, 579; 2003, 51, 355; 2006, 58, 439; 2007, 69, 425). 5. Jäätmeseadus (rt i 2004, 9, 52, 30, 208; 2005, 15, 87, 37, 288; 2006, 28, 209, 58, 439; 2007, 19, 94, 44, 315; 66, 408; 2009, 3, 15). 6. Keskkonnatasude seadus (RT I 2005, 67; 2006; 15, 120, 29, 220; 2007, 22, 117, 45, 319, 2008, 53, 295, 58, 328; 2009, 3,15, 93). 7. Veeseadus (RT I 1994, 40, 655; 1996, 13, 240; 13, 241; 1998, 2, 47; 61, 987; 1999, 10, 155; 54, 583; 95, 843; 2001, 7, 19; 42, 234; 50, 283; 94, 577; 2002, 1, 1; 61, 375; 63, 387; 2003, 13, 64; 26, 156; 51, 352; 2004, 28, 190; 38, 258; 2005, 15, 87; 37, 280; 2005, 67, 512; 2006, 28, 211; 2007, 1, 1; 62, 396; 66, 408; 2009,1,2; 3,15) 112