TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND EESTI KEELE OSAKOND Maiu Nurka Metafoor ja metonüümia kultuurilehe Sirp filmi- ja teatriartiklites Bakalaureusetöö Juhendaja dotsent Külli Habicht TARTU 2011
SISUKORD Sissejuhatus... 4 1. Meedia sõnavara kognitiivsest vaatenurgast... 6 1.1. Kognitiivne lähenemine sõnavarale... 6 1.2. Põhilised tähendusülekande protsessid: metafoor ja metonüümia... 8 1.2.1. Metafoor... 8 1.2.2. Metonüümia... 11 1.3. Sõnavara muutumine... 12 1.4. Metafoorid ajakirjanduses... 14 1.4.1. Ajakirjanduskeele eripära... 14 1.4.2. Metafoorne ajakirjanduskeel... 15 2. Ajalehe Sirp filmi- ja teatriartiklite keelekasutus... 17 2.1. Metafoor ja metonüümia ajalehe Sirp 2010. aasta filmiartiklites... 17 2.1.1. Metafoor... 17 2.1.2. Metonüümia... 22 2.2. Metafoor ja metonüümia ajalehe Sirp 1991. aasta filmiartiklites... 23 2.2.1. Metafoor... 23 2.2.2. Metonüümia... 25 2.3. Metafoor ja metonüümia ajalehe Sirp 2010. aasta teatriartiklites... 25 2.3.1. Metafoor... 26 2.3.2. Metonüümia... 30 2.4. Metafoor ja metonüümia ajalehe Sirp 1991. aasta teatriartiklites... 31 2.4.1. Metafoor... 32 2.4.2. Metonüümia... 34 2
2.5. Analüüs... 35 2.5.1. 1991. ja 2010. aasta filmiartiklite keelekasutuse võrdlus... 35 2.5.2. 1991. ja 2010. aasta teatriartiklite keelekasutus... 36 2.5.3. Filmi- ja teatriartiklite keelekasutuse võrdlus... 37 Kokkuvõte... 42 Kirjandus... 45 LISA 1... 48 LISA 2... 49 SUMMARY... 50 3
Sissejuhatus Siinne töö käsitleb meediasõnavara kognitiivsest vaatenurgast ning esitab kultuuriartiklite põhjal tehtud sõnavarauurimuse tulemused. Ajakirjandustekstides kohtab üha enam kirjutajate isiklikke hoiakuid ning keelekasutuse vabadust. Palju esineb kujundlikku sõnavara. On juhitud tähelepanu sellele, et uuema sõnavara tähendusmuutusi on vähe uuritud (Hausenberg 2009). Samuti on koostatud mitmeid bakalaureusetöid (Mäggi 1997, Nuggis 2006, Kimmel 2008), mis uurivad küll meediasõnavara kujundlikkust, ent enamik neist põhinevad päevalehtede ja uudistekstide eritlemisel. Seepärast oleks huvitav vaadelda, kuivõrd kujundlik on keelekasutus just arvamusartiklites, mille autoriteks on hinnatumad oma ala asjatundjad, kelle kirjutamisstiili võib pidada rangemaks kui mõne päevalehe uudisteksti kirjutaja oma. Niisamuti on töö teema valitud autori isiklikust huvist teatrisõnavara vastu. Bakalaureusetöö jaguneb kaheks peatükiks. Esimeses peatükis antakse teoreetiline ülevaade kognitiivsest lähenemisest sõnavarale. Teises osas esitatakse kognitiivsest metafooriteooriast lähtuv uurimus ajalehe Sirp filmi- ja teatriartiklite keelekasutuse kohta. Töös antakse ülevaade kognitiivteaduse kujunemisest, kognitiivse lingvistika sõnavarakäsitlusest, metafooriteooriast ja metonüümiast. Tutvustatakse ka eesti keele sõnavara muutumise põhisuundumusi, ajakirjanduskeele põhimõtteid ja eripära ning koostatud uurimusi meediametafooride kohta. Sellel tööl on neli suuremat eesmärki. Esiteks, kõige üldisemalt uuritakse, kuivõrd kujundlik on keelekasutus kultuuriajalehe arvamusartiklites. Uurimuse aluseks on ajalehe Sirp filmi- ja teatriartiklid. Sellest lähtub töö teine, ühtlasi ka peamine eesmärk, milleks on jälgida sõnavara muutumist kognitiivse keeleteaduse vaatenurgast 1991. ja 2010. aasta artiklite põhjal. Sõnavara uuritakse nii metafoori kui ka metonüümia kaudu, mistõttu on üheks eesmärgiks välja selgitada, milline kujundlik keelekasutus nendest kahest domineerib. Neljandaks eesmärgiks on vaadelda, milline on erinevus kaht valdkonda, filmi ja teatrit käsitlevate artiklite keelekasutuse vahel. 4
Nimetatud eesmärkidest lähtudes püstitatakse töös kaks hüpoteesi. Metafoor on nii kõnes kui ka kirjas üldiselt sagedasem nähtus kui metonüümia. Sellest tulenevalt on esimene hüpotees, et metafoori esineb ka ajalehe Sirp 2010. ja 1991. aasta artiklites rohkem kui metonüümiat. Kuna Sirbi filmiartiklite autorite hulk on mitmekesisem kui teatriartiklite kirjutajate rühm, siis püstitatakse teine hüpotees: filmiartiklites on metafoori ja metonüümiat rohkem kui teatriartiklites. Töös kasutatakse peamiste allikatena nii eesti- kui ka ingliskeelseid artikleid ja tervikteoseid. Uurimuslik osa põhineb kuuel ajalehe Sirp 1991. ja 2010. aasta numbril. Numbrid on valitud üle ühe kuu (jaanuar, märts, mai), igast kuust on võetud vaatluse alla teine number. 2010. aasta artiklid on saadud internetist, ajalehe Sirp võrguväljaandest, 1991. aasta artiklid pärinevad paberväljaandest. Ühtekokku loeti läbi 35 artiklit, millest filmi- ja teatrisõnavara metafoorilist või metonüümilist kasutamist oli 509 lauses. Töös tuuakse iga ülekande juurde näiteid. Kuna nii mõneski lauses kohtas mitut ülekandevaldkonda, on vastav kujundlikkus alla joonitud. Sama lause võib seega esineda mitme erineva ülekande näitena. 5
1. Meedia sõnavara kognitiivsest vaatenurgast 1.1. Kognitiivne lähenemine sõnavarale Keelekasutus on väga tihedas seoses inimese tunnetus- ja käitumismehhanismidega. Keele olemust ei ole võimalik mõista neid üksteisest lahutades. (Õim 1990: 1819) Kognitiivne keeleteadus sai alguse 1960. aastatel, kui inimestega tegelevatesse teadustesse püüti tagasi tuua arusaam, et inimese mentaalne sisemaailm on seotud temaga toimuvate protsessidega. Kognitiivset lähenemist vaatleb Jerome Bruner raamatus Acts of meaning (1990), nimetades mentaalset sisemaailma ingliskeelse terminiga mind (Bruner 1990: 1). Bruner kirjutab, et psühholoogias alguse saanud kognitiivteadus hakkab ühendama termini kognitiivne kaudu erinevaid teadusharusid, nagu näiteks antropoloogia, filosoofia, ajalugu, keele- ja kirjandusteadus. Erinev on seejuures materjalile lähenemise eesmärk ja viis (Bruner 1990: 3). Kognitiivse lingvistika sünniajaks peetakse tinglikult 1970. aastate lõppu. Selle suuna olulisteks alusepanijateks on kognitiivse grammatika rajaja Ronald Langacker ja kognitiivse semantika arendaja George Lakoff. Enne kognitivismi toetuti keeleteaduses Noam Chomsky generatiivse grammatika ideele, mille järgi seisab keel ja inimese keelevõime rangelt iseseisvana ega ole seotud või mõjutatud teistest mentaalsetest struktuuridest. (Õim 2008: 620) Haldur Õim on kognitiivset pööret käsitlevas artiklis (Õim 2008: 621) keskendunud mõningatele kognitiivse lingvistika seisukohalt tähtsatele mõistetele, mis on olulised ka selle töö seisukohalt ja võetakse seetõttu lähema vaatluse alla. Sellisteks mõisteteks on mõistestamine, kehastamine ja kujundskeem. Samuti kontseptuaalne metafoor ehk mõistemetafoor, millest tuleb juttu metafoorikäsitluse juures. Keeleväljenditel puudub konkreetne tähendus. Need sisaldavad endas alati mingit baasteadmist, mille kõneleja seob individuaalsete kogemuste ja teadmistega, mis tal mingi teema kohta olemas on. Selliselt moodustub kasutuskontekstist ja situatsioonist tulenev tähendus. Kognitiivses lingvistikas eelistatakse kasutada tähenduse asemel 6
terminit mõiste. Tähenduse loomise protsessi nimetatakse mõistestamiseks. (Õim 2008: 621) Mõiste tähendust on põhjalikult vaadelnud Ene Vainik ja Toomas Kirt (Vainik, Kirt 2008). Mõisted on kompleksne nähtus ja seotud tugevalt inimtunnetusega. Seetõttu on nad mõistetavad mitmel viisil. Neid saab käsitleda eri vaatenurkadest erinevate olemuslike tunnuste ja käitumisjoonte väljatoomise abil. Vyvyan Evans ja Melanie Green (Evans, Green 2006) on esitanud mõistete mõistmisel läbitavad tasandid (joonis 1). Välismaailma tajuprotsesside tulemusel toimub mõiste mõistmine ja keeleline avaldumine. Omavahelise vastastikmõjuna on välja toodud mõiste ja keeleline tähendus: esimene kutsub esile teise ning vastupidi. (Vainik, Kirt 2008: 239 240) taju tajumine mõiste mõistmine keeleline tähendus välismaailm vorm Joonis 1. Representatsioonitasandite koondesitus (Evans, Green 2006: 7) Teiseks oluliseks mõisteks kognitiivses keeleteaduses on kehastamine. Selle idee seisneb kognitiivsete protsesside, näiteks emotsioonide ja abstraktse mõtlemise seotuses inimese keha funktsioneerimisega. Nii võib näiteks kontekstita mõista väljendit minust paremal asub x. Asuja paiknemine mina suhtes on automaatselt tajutav. Cliff Goddard (2003) näiteks seletab selle mõiste kaudu erinevaid võimalusi, kuidas rääkida mõtlemisest. (Õim 2008: 622) Oluline mõiste kognitiivses semantikas on kujundskeem. Selle idee autoriks peetakse Mark Johnsonit. Maailmaga suhtlemisel korduvad mitmed olukorrad ja saadakse uusi kogemusi, mis omandavad inimese meeles ja tajus äratuntava mustri skeemi. Nende skeemide kaudu on võimalik mõistestamine ja kategoriseerimine, teadmiste ja kogemuste korrastamine. (Lakoff 1990: 271) 7
1.2. Põhilised tähendusülekande protsessid: metafoor ja metonüümia Kognitiivsete protsesside all käsitletakse metafoori ja metonüümiat. Neid kahte nähtust ühendab tähenduse ülekandmine. Tihti on metafoori- ja metonüümianähtust nimetatud kujundkõneks, mille all mõeldakse juhtumeid, kus öeldakse ühte, ent sellega tahetakse öelda hoopis muud. Ka iroonia ja huumor arvatakse tihti kujundkõne alla. (Pajusalu 2009: 106) 1.2.1. Metafoor Metafoori käsitletakse üldiselt kui sarnasusel põhinevat ülekantud tähendusega keelekasutust, mille realiseerumiseks on oluline, et suhtluspartnerid oleksid kursis teineteise teemakohaste teadmistega. Vastasel juhul metafoori kasutust ei tuvastata ja suhtluses tekib arusaamatuse moment. (Lakoff, Johnson 2003: 2) Metafoori võib sisuliselt käsitleda kui lühendatud võrdlust. Seda võib kirjeldada järgmise seose abil: X on nagu Y suhtes Z ning seepärast ütleb kõneleja, et X on Y. Niisugune seletus on küll väga üldistatud, kuid selline metafoori kirjeldus on üldjuhul esmane. Et eristada metafoori mõistelist ja keelelist kasutust, esitatakse tavaliselt metafoori mõistestruktuur suurte tähtedega. (Lakoff, Johnson 2003: 6) Tänapäevase metafooriteooria (the contemporary theory of metaphor) järgi ei ole metafoor oma olemuselt keeleline võte, milleks seda kaua aega peeti, vaid seisneb ühe vaimse valdkonna mõistestamises teise valdkonna kaudu. Metafoori on aja jooksul käsitletud paljude erinevate teooriate abil. Klassikaliselt on seda peetud poeetilise keele võtteks, kus üks või mitu sõna ei esine oma tavapärases kokkuleppelises tähenduses, vaid väljendab sarnast mõistet. (Lakoff 1992: 202 203) XX sajandi keskpaigani peeti metafoori üksnes kirjandusteooria ja retoorika valdkonda kuuluvaks nähtuseks. Aristotelesest alates on metafoori käsitletud implitsiitse võrdlusena, mis põhineb analoogiaprintsiibil. Sisuliselt on see hiljem tuntud kui võrdlusteooria (the comparison theory of metaphor): mingi ühistunnuse alusel nimetatakse ühte objekti või nähtust teise nähtuse või objekti nimega. (Ortony 1998: 3) Võrdlusteooriale üsna sarnaselt mõistab metafoori semantiliste tunnuste teooria. Selle järgi on metafoori mõistmisel oluline teemale (topic või tenor) ja kandjale 8
(vehicle) omaste tunnuste taandamine, teisendamine, kombineerimine või omavaheline vahetamine (Gibbs 1994: 213). Anomaaliateooria väidab, et metafoor on sõnasõnaliselt võetuna grammatiliselt hälbeline, semantiliselt anomaalne, sisuliselt absurdne või vale. Seepärast tuleb metafoorne väide n-ö normikohaseks tõlkida (Gibbs 1994: 222). Kui eespool mainitud teooriad lähtusid semantilisest vaatepunktist, siis metafoori kui tähendussisuta keeleelemendi teooria (metaphors-without-meaning view) arvestab rohkem keeletarvitust ja kontekstuaalseid aspekte. Kontekstita on võimatu metafoori tähenduse üle otsustada, sest see võib inimese meeles lõputult reaktsioone esile kutsuda. Pragmaatilisemalt tõlgendab metafoori ka vabakõne (loose talk) teooria, mis põhineb relevantsusel. Metafoor on vahend öeldu tähtsuse suurendamiseks: selle tõlkimisel on vajalik suurem pingutus ja seetõttu on öeldul n-ö topeltmõju. Kõnetegude teoorias aga on lausetähendus ebaoluline ning tähtsaks peetakse vaid kõnelejatähendust. (Gibbs 1994: 219, 230) Metafoori käsitlemisel on ajas liigutud traditsiooniliselt pragmaatilise lähenemise suunas. Tänapäeval on oluline interaktsiooniteooria (interactive view): kõneleja mõtleb täpselt seda, mida ütleb, ehk ta on otsinud väljenduse, mis oleks kõige paremal viisil kooskõlas tema mõtete ja ideedega ning annaks neid edasi täpsemini kui sõnasõnaline keelekasutus. Selles teoorias sisaldub selgelt kognitiivset lähenemist, mis alates 1980. aastatest on levinuim metafoorikäsitus. (Black 1998: 35) Olulise muutuse metafoorikäsitluses tõid 1980. aastal George Lakoff ja Mark Johnson, kes panid aluse mõistemetafoori teooriale (conceptual theory of metaphor), millele viidati juba kognitiivse keeleteaduse juures. Selle järgi seisneb metafoori põhiolemus ühe asja mõistmises ja kogemises teise kaudu. Mõistemetafoori teooria puhul kõneldakse valdkondadest: allikvaldkonnast (source domain), milles sisaldub metafoori mõistmise aluseks olev info, ning sihtvaldkonnast (target domain), milleks on see, millele viidatakse. Lühidalt väljendatakse seda vormeliga SIHTVALDKOND ON ALLIKVALDKOND (TARGET-DOMAIN IS SOURCE DOMAIN). Oma teooriat seletavad Lakoff ja Johnson lihtsa näitega sellest, kuidas keeles esitatakse mitmeid väljendeid metafoorina VAIDLUS ON SÕDA (ARGUMENT IS WAR). Allpool toodud näidetest 1 4 selgub, et vaidlusel on palju ühisjooni sõjaga: nii nagu sõdagi sisaldab see mõisteid 9
rünnak-vasturünnak, enesekaitse, agressiivsus, võit, kaotus jne. (Lakoff, Johnson 2003: 4 5) (1) Sinu väited on kaitstamatud. (2) Ta põrmustas tema väite. (3) Ta ründas igat nõrka kohta minu väites. (4) Ma ei ole kunagi teda sõnasõjas võitnud. Mõistemetafoori teooria põhineb Lakoffi ja Johnsoni järgi järgmistel printsiipidel. Esiteks, metafoorsus on mõistete, mitte sõnade omadus. Metafoor on keeleline võte, mille eesmärgiks on mõistetest parem arusaamine, ja mitte üksnes kunstiline võte. Metafoori on tavapäraselt peetud sarnasusülekandeks (Lakoff, Johnson 2003: 3), ent tihti ei põhine see üldsegi sarnasusel. Metafoore kasutavad kõik inimesed oma igapäevasuhtluses see on vältimatu osa inimmõtlemisest. (Lakoff, Johnson 2003: 5) Haldur Õim ja Ilona Tragel üldistavad mõistemetafoori olemuse ja väidavad, et metafoorsust vaadatakse kui mõistetevaheliste suhete omadust, millesse inimese mõistus loob oma süsteemi (Õim, Tragel 2007: 105). Kognitiivse keeleteaduse teoreetiku John Searle i järgi (Searle 1998: 87) on metafoor semantiliste reeglite rikkumine. Nimelt, kuuldes suhtluspartnerilt väljendit, mis ei allu loogikale, hakkab inimene otsima sellele loogikavastast tähendust. Searle i tuntuim näide seejuures on Sally is a block of ice ( Sally on jäätükk ), mille metafoorne tõlgendus ütleb, et inimene on tundetu. Metafoorid jaotuvad Searle i käsitluses lihtsateks ja avatuteks. Esimesed annavad tõlgendamisel ühese tulemuse nagu eelneva näite puhul, teised kätkevad endas taotluslikult mitut tähendust korraga, näiteks lauses Washington oli oma riigi isa. Ühe rühmana toob Searle välja ka surnud metafoorid kui aja jooksul konkreetse tähenduse omandanud metafoorid (nt laua jalg). (Searle 1998: 110) Metafoor on muutunud igapäevases suhtluses ja keeles väga ulatuslikuks ja on tänu sellele niivõrd tavaline nähtus, et tihti ei tajugi tavakõneleja selle kasutust. Mitte ainult argikeel ei ole metafooridest läbi põimunud, vaid ka teaduskeeles räägitakse nt keelepuudest ja tähendusväljadest. (Lakoff, Johnson 2003: 3) Helle Metslang (2001) on eristanud metafooride juures kahte äärmuslikku rühma. Esimest tüüpi metafoore nimetab ta okasionaalseteks (nt sinitaeva silm päikese kohta). 10
Sellised metafoorid põhinevad hetkevälgatustel ja võivad olla ainukordsed. Teist tüüpi metafoorid on, vastupidi, keeles juurdunud. Sellised on näiteks üksiksõnade metafoorne kasutus (hiir, juured, pesa jne) või fraseologismid (juuri ajama, pesa punuma). (Metslang 2001: 222) 1.2.2. Metonüümia Lakoff ja Johnson (2003) seletavad metonüümiat, tuues võrdluseks isikustamise. Viimase puhul (näide 5) lisatakse asjadele või nähtustele (nt teooriad, haigused, inflatsioon jne) inimese omadusi, nii et elutust räägitakse kui elusast see isikustatakse. Näites 5 ei viidata inflatsiooniga inimesele, küll aga tehakse seda näites 6: vorstivõileib viitab inimesele, kes selle tellis. Kui me lisaksime sellele mõttes inimese omadused, ei ütleks see meile midagi ja me ei mõistaks öeldut. Isikustamise asemel on näites 6 viidatud entiteedile sellega seotud teise entiteedi kaudu. (Lakoff, Johnson 2003: 35) (5) Inflatsioon röövis kõik mu säästud. (6) Vorstivõileib ootab arvet. Metafoor ja metonüümia on erinevad kognitiivsed protsessid. Metafoori abil saadakse ettekujutus mingi objekti, sündmuse või nähtuse kohta teise objekti, sündmuse või nähtuse kaudu. Selle peamine eesmärk on mõistmine. Metonüümia kui samuti kognitiivne protsess hõlmab tähendusseost kokkupuute alusel. Teisisõnu, metonüümilises väljendis esindab üks entiteet teist. Näiteks nimetatakse keeles tihti OSA TERVIKU ASEMEL (THE PART FOR THE WHOLE). Sel juhul on palju osi, mis võivad esindada tervikut. Näiteks, kui öelda, et selles projektis vajatakse palju häid päid, siis heade peade all viidatakse tarkadele inimestele. Niisiis ei ole oluline märgata üksnes seda, et osa (pea) all on mõeldud tervikut (inimene), vaid eelkõige just seda, millisele teatud iseloomuomadusele (tarkus) selle osaga vihjatakse. (Lakoff, Johnson 2003: 36) Samuti on ühe erinevusena välja toodud metonüümia kui ülekandenähtuse kergem piiritletavus. Metafoori piiritlemine võib olla hoopis hägusam ja vaieldavam. Metafoor lisab referendile mingi omaduse, mille kaudu antakse talle ka uus tähendus, metonüümia puhul referendile vaid viidatakse. Võib öelda, et metafoori puhul on nihe tähenduses, metonüümia puhul seisneb nihe viitamises. (Lakoff, Johnson 2003: 36 37) 11
Metonüümia on kinnistunum kui metafoor. Näited 7 9 (Pajusalu 2009: 115) on tüüpilistest metonüümilistest tähendusülekannetest. (7) Autori nimetamine teose asemel, nt: Loen Tammsaaret. (8) Koha nimetamine institutsiooni asemel, nt: Washington otsustas kuulutada boikoti. Pariis määrab seeliku pikkuse. (9) Osa nimetamine terviku asemel, nt: Ülikoolis on palju tarku päid. Toodud näitelaused on keeles juurdunud ja seetõttu ka kergesti mõistetavad. Metonüümia kasutus keeles ei ole alati otstarbekas. Näiteks on suhtluses mõttekas nimetada autorit teose asemel vaid juhul, kui tegemist on niivõrd tuntud autoriga, nagu seda on Tammsaare (näide 7). Metonüümia kirjapanek on kokkuleppeliselt järgmine: Y X-i ASEMEL (Y FOR X), milles X on siht- ja Y allikvaldkond. Nii näiteks on lause Ülikoolis on palju tarku päid puhul tegemist metonüümiaga KEHAOSA INIMESE ASEMEL (osa nimetamine terviku asemel). (Lakoff, Johnson 2003: 36) 1.3. Sõnavara muutumine Keelte ja seejuures ka sõnavara muutumine on keelelise arengu oluliseks eelduseks ja tulemuseks. Keeles toimuvaid muutusi üldjuhul nende toimumise hetkel ei märgata, need on enamjaolt aeglased ning neid tajutakse tagantjärele. Sõnavara seejuures on aldis muutuma. (Hausenberg 2009: 249) Eesti keeles toimib hästi keele kui süsteemi spontaanne enesekaitse, mistõttu tarbetute laensõnade puhul tajub keelekasutaja ühel hetkel nende vastuvõetamatust ning blokeerib nende leviku. Erinevate keelehoiakute kujundamisele aitab tugevasti kaasa meedia. Et meediakeelgi on stiililiselt üha enam segunenud, siis on keeruline piiritleda, milline sõnavara kuulub üldkeele, milline argikeele või slängi alla. (Hausenberg 2009: 250) 12
Sõnade laenamine teisest keelest on üks hõlpsamaid viise sõnavara rikastamiseks. Kõige suuremaks mõjuriks on eesti keelele selles osas inglise keel. Ühe põhjusena võib näha anglitsismide sobitumist eesti keele morfoloogilise süsteemiga. (Hausenberg 2009: 251) Liitsõnade puhul on eesti keeles märgatud kasvutendentsi. Märgatavalt tõusis nende arvukus 1995. aastal, kui neid registreeriti 382 (vrd 1990. aastal 225). Liitsõnade moodustamine on keeles lihtne ning seetõttu kasutatakse seda tihti uudsuse efekti ning emotsioonide lisamise eesmärgil hetke ajel. (Hausenberg 2009: 253) Metafoor on viimaste aastakümnete huviobjekt keeleteaduses, aga ka selle naaberaladel. Juurdunud metafoore, millest on räägitud jaotises 1.2.1, kohtab eesti keeles rohkelt ka grammatikas. Enamasti on metafoorid grammatikas niivõrd juurdunud, et neid ei panda tähelegi. Eesti keeles on üheks selliseks grammatiliseks metafooriks komitatiiv, millega märgitakse nii kaaslast (10) kui ka vahendit (11). (Metslang 2001: 224) (10) Anne jalutab oma sõbraga (11) Anne kirjutab pliiatsiga Arvo Krikmann (Krikmann 2002) on kirjeldanud elu ja hinge metafoorilist kasutust (näited 12 19). (12) Ta on elus. (13) Ta on hinges. (14) Pikkamisi imbus ta mu ellu. (15) Ta tuli mu ellu. (16) Ta tormas mu ellu. (17) Nõtke kassina kargas ta mu ellu. (18) Vargsi hiilis see siug mu ellu. (19) See siug puges vargsi mu ellu. Krikmann toob välja tendentsi rääkida elust KONTEINERi-metafooridega (näited 12 13). Samuti kasutatakse elu tihti sellistes lausetes, mis viitavad mulla või käsna omadustele (näide 14). Levinud on mitmesuguste metafoorsust tekitavate verbide nagu tulema, tormama, kargama kasutamine (näited 15 17) ning elust kõneldakse tihti hiilivate ja põuepugevate madude kontekstis (näited 18 19). 13
1.4. Metafoorid ajakirjanduses 1.4.1. Ajakirjanduskeele eripära Ajakirjandusel on oluline osa keele säilitamisel ja arendamisel. Inimesi pidevalt ümbritsedes vahendab see kõnesituatsioonides tekkinud uusi väljendeid ja sõnu, toetab uute keelendite tulekut ning aitab kaasa nende kodunemisele. Seepärast on tähtis, et ajakirjanduses töötaksid erialase haridusega inimesed. Reet Kasik (Kasik 2003: 119) tõdeb uurimustulemuste põhjal, et professionaalseid keelehooldajaid ja toimetajaid on ajakirjanduses vähe ning mõne väljaande juures puudub selline ametikoht sootuks. (Kasik 2003: 118 119) Kuna ajalehe- ja ajakirjanumbreid kirjutatakse lugemiseks tuhandetele lugejatele korraga, siis peab väljaanne järgima keelelise korrektsuse nõudeid ehk normkirjakeele reegleid. Suulise kõne tunnuseid ja argikeelset väljendust on lubatud kasutada tsitaatides ning n-ö pehmetes uudistes. Pehmeteks uudisteks nimetab Tiit Hennoste selliseid uudiseid, mille keskmeks on ootamatud sündmused, mis on eelkõige huvitavad ning mitte niivõrd oluliselt elu mõjutavad (näiteks kultuur, haridus, teadus, tehnika, kuritegevus, sport jne). (Hennoste 2008: 24, 133) Uudisteksti oluline nõue on objektiivsus. Uudise keel ei tohi sisaldada võtteid lugejaga manipuleerimiseks või tema mõjutamiseks. Seda reeglit rikutakse üsna tihti just sõnavara abil. ( Hennoste 2008: 138 139) Ajakirjanduskeelt mõjutavaid tegureid on vaadelnud Tiina Alekõrs (2008). Oma artiklis toetub ta Michael Halliday (2004) funktsionaalse grammatika põhimõttele. Selle järgi teeb teksti koostaja keelelisi valikuid kõikvõimalike variantide hulgast, mis on mõjutatud mitmetest teguritest. Tekstis kasutatavad keelendid loovad tekstile tähendust ning ühtlasi kujundavad keelekasutust ühiskonnas. Keelekasutust peetakse seotuks eelkõige ühiskonna ning selles valitsevate võimusuhete ja ideoloogiaga. Ajakirjaniku keelelise hoiaku kujunemisel toob Alekõrs oma artiklis (2008) välja sõltuvussuhte ajalehe ja lugejaga. Igale väljaandele on ühiskonnas omane teatud ideoloogia ja positsioon. See ilmneb kirjutatud tekstide kaudu. Ajakirjanik on sunnitud omaks võtma ajalehe stiili ja talle omased väärtused ning tegema sellest lähtudes keelelisi valikuid. (Fowler 1991: 10 23) 14
Ajalehti on tavaks liigitada kvaliteet- ja meelelahutuslehtedeks vastavalt nende vormile ja sisule. Tiit Hennoste järgi (Hennoste 2008: 25) peavad esimesed oluliseks keskenduda majandus- ja poliitikasündmustele. Meelelahutuslehtedes on esiplaanil sotsiaalsed sündmused, kuritegevus, sport vms. Teemavalikust tuleneb ka sõnavara kasutamine ja stiil, mis võib olla ametlik või argine. Igal ajaleheväljaandel on lugeja näol olemas kindel sihtrühm, kellele mõeldes uudiseid koostatakse. Ajakirjanik kirjutab, pidades silmas konkreetset sihtrühma. Nii on tema keelekasutus versioon lugeja keelest. Ka lugejal kujunevad väljaande suhtes teatud ootused. Tekst on ajalehe, ajakirjaniku ja lugeja ühistoodang, mis on kooskõlas ühiskonnaga, milles elatakse. (Fowler 1991: 35 59) 1.4.2. Metafoorne ajakirjanduskeel Ille Rohtlaan (Rohtlaan 2006) on eritlenud uudistekstide pealkirjades esinevaid metafoore. Metafooridel on muutuv ja arenev loomus. Oma artiklis vaatleb autor uute metafooride esinemist ning seda, kuidas uutest metafooridest kujunevad iseenesestmõistetavused ehk kinnistunud tähendusega n-ö loomulikud metafoorid. (Rohtlaan 2006: 634 635) Ilmneb, et rohkesti esineb metafoore poliitikas. Populaarseim metafoor Lääne kultuuris on POLIITIKA ON SÕDA, mis pole enam lihtsalt kinnistunud, vaid on kujunenud niivõrd kasutatud keeleliseks võtteks, et mõjutab otseselt poliitikat. See mõistemetafoor on levinud ka Eesti poliitikas. Sõda sisaldab füüsilise vägivalla ja sõjalise strateegia segu ning neile kahele aspektile toetudes kasutatakse poliitikast kirjutatades väljendeid võitjad, kaotajad, partesõdur, manööver, rünnak, strateegia. Taoliste sõnadega viidatakse poliitikast sõja kaudu kõneldes mehelikkusele ja tugevusele. (Rohtlaan 2006: 635 636) Ruth Mäggi (1997) uurimusest juhtkirjade metafooride kohta ilmnes kõige rohkem just sõjandusmetafoore (POLIITIKA ON SÕDA). Ülle Kimmel (2008) on oma bakalaureusetöös uurinud ajalehekeele tule- ja tulekahjude kontseptsiooni. Selle töö tulemusena selgus, et kõige sagedamini räägitakse tulekahjust kui sõjast inimese ja tule vahel. Ka Viive Nuggis (2009) jõudis oma bakalaureusetöös meditsiiniliste metafooride 15
kohta tulemuseni, mille järgi meditsiinivaldkonnas moodustavad ühe suure rühma militaarsed ehk sõjandusmetafoorid. Tiina Alekõrs toob oma artiklis (Alekõrs 2008) välja uudistekstile iseloomulikud jooned ning märgib seejuures nihkeid, mida tänapäeva tegelikkuses kohtab. Nimelt on traditsiooniline uudistekst objektiivne ja sõnakasutuselt neutraalne. Tänapäeva Eesti uudistekstis kasutatakse meelsasti stilistiliselt markeeritud keelendeid ning kohati kaldub selle stiil isegi lobisemisele. Selgus ka, et kasutatakse rohkesti vandesõnu (kolmest ajalehest kahes). (Alekõrs 2008: 9) Alekõrre uurimus toob välja kolme Eesti päevalehe Postimehe, Õhtulehe ja Eesti Päevalehe keelevalikuid jälgiva uurimuse tulemused. Stilistiliselt markeeritud sõnade esinemissagedus on seotud uudise eri osadega. Enim leidus selliseid keelendeid refereeringutes ja tsitaatides. Põhjendusena tuuakse välja uudiste tegelaste rohke tsiteerimine ja kõneleja stiili säilitamine refereeringutes. Ajakirjaniku ülesandena nähakse aga sõnavara keelelist kohandamist uudisteksti stiilinõuetega. Pealkirjas kasutatavat stiili peetakse oluliseks manipuleerimise ja tähelepanu tõmbamise võimaluseks. Autoritekst piirdub tänapäeval enamjaolt saatelausega, millest võib tihti välja lugeda autori hoiaku sündmuse või asjaosalise suhtes. (Alekõrs 2008: 15 16) Teemade järgi vaadelduna on stilistiliselt markeeritud sõnu enim Eesti sündmusi kajastavates, oluliselt vähem välisuudiseid vahendavates uudistekstides. Kõige rohkem kohtas stiilivärvingut kuritegevust kajastavates uudistes ning kõige vähem välispoliitilistes tekstides. (Alekõrs 2008: 16 17) Tihti kasutatakse stilistiliselt markeeritud sõna korduste vältimiseks. Vaadeldud uurimuses eelistati kasutada stilistiliselt markeeritud sõna just põhisõnana, mida asendati vahel neutraalsema keelendiga. Selle põhjuseks võib olla stiili erinev tajumine: mitteneutraalne sõna on leidnud niivõrd suurt kasutust, et seda tunnetatakse kui kirjakeelele omast ja kõlblikku neutraalse stiiliga keelendit. (Alekõrs 2008: 18) 16
2. Ajalehe Sirp filmi- ja teatriartiklite keelekasutus Bakalaureusetöö selles peatükis analüüsitakse ajalehe Sirp 1991. ja 2010. aasta filmi- ja teatriartiklite keelekasutust. Täpsemalt tehakse kindlaks, millised muutused on toimunud, võrreldes 1991. ja 2010. aasta artiklite sõnavara. Samuti eritletakse kogutud materjali põhjal metonüümia ja metafoori esinemust ehk selgitatakse välja, mida leidub rohkem. Uurimuse aluseks on võetud kuus ajalehenumbrit, kummastki aastakäigust kolm: jaanuari-, märtsi- ja maikuu teine number. Kõigis numbrites on vaatluse all teatri- ja filmiartiklid ning nendes esineva vastavalt teatrit ja filmi puudutava sõnavara kujundlikkus. 2010. aasta artiklid on saadud Sirbi võrguväljaandest, 1991. aasta artiklid paberväljaandest. 2.1. Metafoor ja metonüümia ajalehe Sirp 2010. aasta filmiartiklites Selles alapeatükis tuuakse välja peamised tendentsid, mis ajalehe Sirp filmiartiklite läbitöötamise tulemusena esile tulid. Aluseks on võetud 12 filmiartiklit 2010. aasta kultuurilehest Sirp. Need 12 artiklit on 11 erineva autori kirjutatud ehk üks autor nende hulgast on kirjutanud kaks teksti. Analüüsiks otsiti esmalt vaatluse all olevatest artiklitest välja kõik metafoorset ja metonüümilist ülekannet sisaldavad laused, mida oli kokku 347. Lõplikku valimikku jäeti üksnes need laused, milles on metafoorselt või metonüümiliselt kasutatud filmisõnavara: vaatajat, filmi, stseeni, autorit, rolli, muusikat, vastuvõttu jmt puudutav leksika. Selliseid lauseid oli kokku 132, millest 41 on pärit jaanuarikuu, 52 märtsikuu ja 39 maikuu numbrist. Järgnevalt esitatakse ülevaade, milles liigutakse üldisemalt konkreetsemale ja suuremalt esinemuselt väiksemale. 2.1.1. Metafoor Kõige rohkem ilmnes kogutud materjalis ülekandeid, mis on toimunud füüsilise ja vaimse, elusa ja elutu, füüsilise ja abstraktse tähenduse omavahelisel vahetamisel ning millega on kirjeldatud fiktiivset liikumist. 17
Nimelt leidus 71 lauset, milles on metafoorne või metonüümiline ülekanne toimunud selliselt, et vaimsele nähtusele või tegevusele on omistatud füüsiline omadus või tähendus. Näites 20 on karakterit iseloomustatud sõnaga tugev, mis annab sellele karakterile tajutava füüsilise vormi. Näite 21 puhul kirjutatakse hinnanguliselt loo sisust kui millestki, mida võib näha ja katsuda. (20) Esitatu asetub tasakaalu ilma pingutuseta: persoonilugu tutvustab mitmekülgselt tugevat karakterit eri kultuuride kontekstis. (21) Näitlejad muidugi teevad oma töö korralikult ära, aga on näha, et neil lihtsalt pole suurt midagi mängida, neil puudub lähtematerjal. Palju leidus selliseid lauseid, milles ülekanne põhines elutule elusa omaduse lisamisel. Peamiselt tekitas taolist ülekannet verbi valik nagu näites 22. Omadussõnaga tubli antakse üldjuhul hinnang kellegi või millegi tegevusele, ent näites 23 on sellega iseloomustatud filmi, mistõttu on see tajutav elava organismina. Selliseid lauseid leiti 26. (22) Isikukeskne lähenemine avab vaatajale ka üldisemalt selle müstifitseeritud ja vähe mõistmist leidnud rahvuse sisu. (23) Naised varjust on draama sugemetega tubli seiklusfilm, kus... Ülekannetes eristus 25 lauset, milles võis tajuda abstraktse sisu edasiandmist füüsilise kirjelduse ja omaduse lisamise kaudu. Näiteks väljendatakse filmi tegemist kui abstraktset protsessi väntamise kui otsese füüsilise tegevuse kaudu (näide 24). Näites 25 on tegevusele omistatud hargnemisvõime, mistõttu tegevust kui väga laia ja abstraktse tähendusega mõistet tajutakse füüsiliselt. (24) Et kogu film on valmis vändatud põhimõttel: näitame meie uut, fantastilist koreograafiat, meie superägedat kaameratööd ka seda tüüpi filmis. (25) Filmi tegevus hargneb Saksamaal 15 kuu jooksul enne Esimest maailmasõda. Lausetes eristusid ka sellised ülekanded, millega tekitati näilist ehk fiktiivset liikumist nähtuste või sündmuste kirjeldamisel. Selliseid näiteid oli 14. Näites 26 kirjutatakse sellest, et režissöör toob end minategelasena filmi sisse. Otseses tähenduses pole see kuidagi võimalik. Lausega tahetakse öelda hoopis muud, mille tähendus ei hõlma mingit füüsilist liikumist. Kuna igas filmis on vähemal või rohkemal määral 18
äratuntav režissööri isiklik elu, on kirjutaja tahtnud selle lausega öelda, et film lähtub suures osas režissööri elust. Selle väljendamiseks öeldakse aga hoopis, et režissöör toob isseennast filmi. Näites 27 kirjutatakse sündmusest, mis toob loo senisesse kulgu olulise muutuse ehk pöörde. Iga filmi puhul eeldatakse selle keskses tegevuses alati mingisugust pööret ja nii öeldaksegi, et see jõuab kohale. (26) Režissöör Laiapea ei figureeri selles filmis distantseeritud tähelepanijana, vaid toob ennast juba üsna alguses minategelasena sisse. (27) Pööre jõuab kohale siis, kui Bishop kohtub taas Lilyga: minevik ja allasurutud tunded tõusevad taas pinnale. Kõik laused sellisele kategoriseerimisele siiski ei allunud. Näites 28 on ülekanne toimunud abstraktselt vaimsele: tegelaste muutumine on edastatud matemaatilise mõistega, mis viitab suunda muutvale joonele. (28) Erinevalt klassikalisest Hollywoodi draamaõpetusest puudub siin selge tegelaste muutumiskõver. Järgmisena kirjeldatakse süsteemsemalt eristunud tähendusülekandeid mõistemetafooride kaudu. Kõige enam leidus mõistemetafoori FILM ON MITMEKIHILINE FÜÜSILINE TERVIK (näited 29, 30). Kokku oli selliseid lauseid kolmes ajalehenumbris 34, mis jaotusid jaanuari, märtsi ja mai numbrite vahel vastavalt 14, 9 ja 11. Sellised metafoorid sisaldavad sõnu nagu liin, komponent, tasand, fragment, kulgema, põimuma, hargnema vms, mis loovad lugejale ettekujutuse terviku moodustumisest, selle lahtivõetavusest mingiteks osadeks või tasanditeks. (29) Film on jutustatud romaanikäras polüfoonilises vormis, kus omavahel kulgeb, põimub, hargneb ja kontrapunkteerub mitu liini. (30) Režissöör Laiapea juhatab vaataja maailma, mille põhikomponentideks roma identiteet ja misjonitöö. Üheks enim esinenud (kokku 14 korral) mõistemetafooriks oli ka FILM ON RUUM (näited 31, 32). Selle esinemine jagunes kolme numbri vahel järgmiselt: kolm, üheksa ja kaks lauset. Osaliselt on see metafoor seotud eelmisega (FILM ON MITMEKIHILINE FÜÜSILINE TERVIK). Osade kaudu muutub automaatselt tajutavaks tervik. Selle tervikuga seostub filmi kui ruumi tajumine. Esimeses näites (31) viidatakse filmile kui 19
kohale või ruumile, kuhu on tarvis jõuda. Teises näites (32) osutatakse sisenemisele, mistõttu film on tajutav kinnise ruumina. Samuti on kirjutajad sellise mõistemetafoori loomisel filmist kõneldes kasutanud verbe ja verbiühendeid nagu avama, kohal olema, välja viima jne. Metafooris FILM ON RUUM võib näha sarnasusi eelmises peatükis käsitletud metafooriga ELU ON KONTEINER (näited 12 19), mida on lähemalt analüüsinud Arvo Krikmann (2002). Mõlemal juhul, nii konteineri- kui ka ruumimetafoori puhul on tegemist justkui suletud piirkonnaga. Metafoor tekitatakse mitmete verbidega (näited 14 19,32), ent mõlemad toimivad edukalt ka sisekohakäände kasutamisel (näited 12, 13, 31). (31) Tegelaste elust on filmi jõudnud üksikud kaadrid, kõik viimseni filmitegijate hirmuäratavas meelevallas. (32) Selle kaudu siseneb filmi autor, kes sai Ostrovis kord ennustamisest keeldumise tõttu ära neetud. Kokku 14 korral kohtas ka metafoori FILM ON JOONISKUNST (näide 33, 34), milles filmimisest kirjutati kui joonistamisest. Kaadrid, tihti ka kogu film üldse oli kujutatud kui üksainus pilt, millele tegelased jäädvustati. Selliste ülekannete hulka on arvatud ka sõnade teos ja portreteerima kujundlikuna tajumine. Filmi nimetati kas linateoseks või lihtsaks teoseks. Selline kasutus on eesti keeles juurdunud olevat. (33) Laiemalt joonistatakse sel (eneseiroonilisel) taustal välja müsteeriumi ja ratsionaalselt hoomatava, ühiskonna ja indiviidi, saatuse ja tavalise väikese inimese vaheline pingeväli. (34) Plusspoolele tuleb kanda kindlasti Angelo Badalementi filmimuusika, mis lisab nappi sünget värvi. Samuti metafoor FILMINDUS ON TÖÖSTUS (näited 35, 36) esines järjekindlalt igas numbris. Seda metafoori kasutati 12 korral, lausete esinemissagedus ajalehenumbriti oli kaks, viis ja viis. Peamiselt kasutati seda metafoori filminduse kui masinsüsteemi abil toimimise kujutamiseks (näide 35) ja tootmise (36) kontekstis. (35) Kõik käib õlitatud masinavärgina, tänapäeval muidugi mõista spetsiaalselt festivalide jaoks loodud raalitarkvara toel ja kõigi ülimoodsate vidinate vahendusel, paistab, et üllatusedki on siin ammu kavva programmeeritud. 20
(36) Ja samas on ka nii, et kellele meeldib keskmine Hollywoodi toode, sellele on see film täiesti asjakohane meelelahutus. Mõneti vähem (kaheksal korral) leidus filmiteemalisi lauseid spordi kontekstis. Metafoori FILMINDUS ON SPORT (näited 37, 38) esines kolmest ajalehenumbrist kahes (esimeses kolm ja teises viis lauset). Selle metafooriga anti filmi omadusi edasi fraaside lahti lööma, programmis jooksma, emotsionaalne litter jms abil. (37) --- kuid täiesti Kim Ki-duki vääriline litter on siiski ka Uni. (38) Filmis Otsides Ericut on oma sotsiaalsse ja neurootilisse staatusesse lämbuval peategelasel võimalik end teostada just meeskonnamängus. Näitlejatööst kõneldi üsna sageli (kokku kuus) kui mängust või mängimisest. Metafoori NÄITLEMINE ON MÄNGIMINE (näide 39) kohtas kolmest numbrist kahes: jaanuarikuus neljas ja märtsikuu numbris kahes lauses. Siia koondusid kõik sellised metafoorid, milles näitlemist on nimetatud mängimiseks. (39) Saksa näitlejatel on natsimölakate mängimisega leivaraha veel pikaks ajaks garanteeritud, isegi vene filmides ja seriaalides kasutatakse nüüd ehtsaid sakslasi. Sellest on eristatav metafoor FILM ON MÄNG, kus filmis kasutatud sümbolite iseloomustamiseks (näide 40) aga ka näiteks autori kavatsusest tegelaste suhtes (näide 41) kirjutatakse mänguga seostuvate mõistete kaudu. Seda metafoori esines vähem, kuid siiski läbivalt kõigis kolmes väljaande numbris. See, milliseks kujuneb üks film, sõltub suures osas just režissöörist, kuigi selle valmimine on tegelikult meeskonnatöö. Näites 41 iseloomustab kirjutaja malemängu kaudu filmi tegelaste kaootilist, samas kindlalt juhitud käitumist: autori subjektiivset käsitlust on võrreldud malemänguga, milles iga käik peab olema etteaimatav aga samal ajal vastasmängija jaoks ootamatu. (40) Mustlase missioonis on juba filmi alguses mängitud müstilise mustlase kujundiga. (41) Kuid tegemist ei ole siiski läbinisti külma analüüsiga, milles autor paigutab tegelasi kui vigureid malelaual. Niisamuti kirjutati filmiteemadel. Kasutati metafoore FILM ON ELEKTER (näide 42), FILM ON MUUSIKA (näide 43), FILM ON TOIT (näide 44) FILM ON LOOMISAKT (näide 45), 21
VAATAMINE ON TEEKOND (näide 46). Kõiki neid leidus küll üksikute lausetena, ent siiski läbivalt kõigis kolmes numbris. (42) Vastasmängija miilitsainspektor Vadim Lesjev on samuti kogenud näitleja Marton Csokas, aga filmi pinge langeb kohe, kui kaob kaadrist Evilenko ja näidatakse miilitsameeste askeldamist. (43) Aeglane rütm, staatiline kaameratöö ning tasakaalustatud kaadrikompositsioonid on külaühiskonda käsitleva ajastufilmi puhul adekvaatne vormikeel, must-valge pilt mõjub juba iseenesest vanaaegsena. (44) On tunda vanade tummfilmi suursaavutuste, Frankensteini (Boriss Karloffiga peaosas) ja loomulikult ületamatu Friedrich Murnau Nosferatu maitsvat hõngu. (45) --- võib-olla sellepärast ma polegi paar aastat midagi head loonud... et liiga mugav on. (46) Sunnitud mõtlemine oma varasemale kokkupuutele romadega mõjutab filmi kulgu ja juhib vaataja ennustaja juurde. Lausetes esines ka orientatsioonimetafoore. Kasutamist leidis metafoor NEGATIIVNE ON ALL (näide 47). (47) Ometi ei upu film põhjamaise heaoluidülli rammestavasse voogu, --- Orientatsioonimetafoore leidus vaid negatiivse hinnangu andmisel ja üldiselt siiski vähe. 2.1.2. Metonüümia Metonüümiat esines analüüsitud materjali hulgas vähe, kõigest 13 korral, kuid neid leidus siiski kõikides vaadatud ajalehenumbrites: jaanuarikuu teises numbris kahel, märtsikuus seitsmel ja maikuus neljal korral. Rohkem esines INSTITUTSIOON ESINDAJA ASEMEL (näide 48), vähem KOLLEKTIIV ESINDAJA ASEMEL, üksikult RIIK AUTORITE ASEMEL (näide 49), TEOS AUTORI ASEMEL metonüümianäiteid. (48) Loach, kelle võidetud paljude auhindade hulka kuulub ka Euroopa filmiakadeemia poolt möödunud aastal antud elutööpreemia, kujutab oma filmides läbivalt väikest inimest. 22
(49) Suurte maade kinematograafiamängude juures pole Eestil kui filmiriigil nähtavasti suurt kaasa rääkida. Kõige enam leidus metonüümiat, milles viidati konkreetsemale üldisema abil, mis on keeles üsna levinud metonüümiatendents. Näites 48 jagab preemiat filmiakadeemia ning näites 49 avaldab riik arvamust, mitte inimene. Sellist viitesuhet kasutatakse tavaliselt siis, kui antud juhul jagaja ja arvamuse avaldaja pole teada. See on mingis mõttes justkui umbisikulisuse väljendamine. Filmiakadeemia jagab igal aastal auhindu, mille üleandja pole aga igal aastal üks ja seesama isik. Niisamuti kõneldakse maailma kontekstis riikide, mitte inimeste tasandil. Kuna näites 49 ei ole tegemist konkreetse arvamusega, pole ka teada selle arvamuse avaldaja ning seetõttu tehakse üldistus riigi tasandil. 2.2. Metafoor ja metonüümia ajalehe Sirp 1991. aasta filmiartiklites Siinses alapeatükis käsitletakse 1991. aasta jaanuri-, märtsi- ja maikuu teise numbri filmiartiklite metafoorilisust ja metonüümilisust filmisõnavaras ja võrreldakse seda eelmises alapeatükis analüüsitud 2010. aasta filmitekstide sõnavaraga. Artikleid oli nimetatud numbrites kokku viis, neist kahel oli üks autor. Kokku leidus filmisõnavara metafoorilist ja metonüümilist kasutust 72 lauses. 2.2.1. Metafoor Eelmises alapeatükis tehtud eristus üldisemate valdkondade ülekannete kohta on rakendatav ka 1991. aasta artiklite keelekasutuse põhjal. Kõige enam esines ülekannet, milles vaimset protsessi või nähtust väljendati füüsilise ilminguna (näide 50), seda leidus 20 lauses. Peaaegu samas ulatuses, 19 lauses, esines ülekannet, milles abstraktset sisu kandva keelendi tähendusele lisati füüsilisusele osutav tähendus (näide 51). 13 lauses omistati elutule elusa tunnused (näide 52) ning fiktiivset liikumist esines seitsmes lauses (näide 53) (50)... uus jäik ideoloogia toob kaasa samasuguse kunstilise vahendite jäikuse nagu see kaasnes vana sundideoloogiaga. 23
(51) Aleksandr Solženitsõni romaani Esimeses ringis ainetel hakati väntama 4-jaolist teleseriaali... (52) Antropoloogiline film võib lihtsalt väärtustada inimest ja inimlikku,... (53) Ü. Tambeki Rõõmuratas (1979) kirjeldas inimeste olukorda loomafarmi kaudu ja läks ikkagi riiulile. Metafoori FILM ON JOONISKUNST (näide 54) kasutasid filmikirjutajad kuuel korral. Seda esines läbivalt kolmes numbris: esimeses ühel, teises neljal ja kolmandas ühel korral. Kunstimetafoore kasutati filmi kas otseselt teoseks, kunstiks nimetades või pildiga võrreldes, nagu tehti ka 2010. aasta artiklites. (54)... ning hiinlase Tian Zhuangzhuangi ilupilt Mandžu-dünastia viimastest aastatest Li Lianying, keisri eunuhh. Mõistemetafoor NÄITLEMINE ON MÄNGIMINE esines viiel korral, ent vaid ühes artiklis, mis tutvustas filminäitleja elu ja milles mängimisest kirjutati üksnes teatri kontekstis, mistõttu võib öelda, et filmisõnavara kasutuses seda metafoori ei esinenud. Viiel korral ja väljaande numbreid läbivalt (vastavalt üks, kolm ja üks lauset) esines metafoor FILM ON ELUSORGANISM (näide 55). Sellise allikvaldkonna üldistus on tehtud peamiselt filmile antava kõnelemis-, jutustamis- ja kasvamisomaduse tõttu. (55)... Ugo Tognazzi poja Ricky Tognazzi jalgpallihuligaanidest pajatavale debüütfilmile Ultra. Kahes numbris esines kokku kolmel korral metafoori FILM ON AGRESSIIVNE ISIK (näide 56), kahel korral FILM ON MUUSIKA (näide 57) ja FILM ON RUUM (näide 58), ühel korral ka FILM ON TOIT (näide 59). Näites 57 on helide all silmas peetud filmile olemuslikult tähtsat, mille avaldumist võrreldakse heliga, mida samuti ei ole võimalik näha, küll aga tajuda muul viisil antud juhul kuulda. (56)... olgu või S. Govoruhhini lausa süsteemi aluseid ründav, meilgi linastunud Nii enam edasi elada ei saa, mille läbivaatuselt Mihhail Gorbatšov olevat poole pealt lahkunud, siis... (57) Ta oskab leida võtme nende helide väljatoomiseks. (58)...stagnaajaks nimetatud aastatel teha filme, milles varjatumalt või avalikumalt sisaldus nõukoguliku süsteemi tobeduste kriitikat. 24
(59) Kandikul lugu kätte ei anta, arenguga karakter nauditava näitleja esituses puudub. Huvitav oli tähele panna, et 1991. aasta filmiartiklites kasutati selliseid sõnu nagu kineast ja läbivaatus (näide 41), mida 2010. aasta kirjutajate sõnavaras kordagi ei esinenud. Filmist kirjutati väga üldiselt kui lihtsalt tööst, nimetati seda visiooniks, teoseks või pildiks. Režissöör oli tihti lihtsalt tegija, näitlemine anti edasi sõnadega kehastama või tegema ning roll sünonüümse sõnaga osa. Kujundliku keelekasutust oli tunduvalt vähem kui 2010. aasta autorite filmiartiklites. 2.2.2. Metonüümia Metonüümiat esines 72 kujundlikust lausest 12-s: esimeses numbris kahel, teises seitsmel ja kolmandas kolmel korral. Kõige levinum metonüümialiik oli RIIK RAHVUSE ASEMEL, mida kasutati viiel korral. Näites 60 nimetatakse ameeriklastele omaseks saanud filmitraditsiooni lihtsalt Ameerika stiiliks. Riik esindab siin rahvuse filmitraditsiooni. (60) Ameerika stiiliga läheb üsna hästi kokku Rein Marani Suitsupääsuke. Ühel korral väljendati ülekannet metonüümiaga TULEMUS TEGEVUSE ASEMEL, FILM REŽISSÖÖRI ASEMEL, INSTITUTSIOON INIMESE ASEMEL (näide 61), RIIK SÜNDMUSE ASEMEL, KOHT PROBLEEMI ASEMEL. (61) Sõelale jäid itaallase Marco Bellocchio psühholoogiline draama Süüdimõistmine ning Viktor Aristovi mängufilm Saatan (väikestuudiote Uliss ja Tak-T ühistöö). 2.3. Metafoor ja metonüümia ajalehe Sirp 2010. aasta teatriartiklites Selles alapeatükis vaadeldakse ajalehe Sirp 2010. aasta kolme numbri (jaanuari-, märtsija maikuu teine number) teatriartiklites esinenud metafoorilist ja metonüümilist sõnavara ja esitatakse uurimuse tulemusena esile tõusnud suundumused. Esmalt kirjutati artiklitest välja kõik metafoorilist ja metonüümilist ülekannet sisaldavad laused, mida oli kokku 359. Uurimuses keskendutakse otseselt teatrit puudutavale sõnavarale, s.t 25
lavastamist, lavastust, vaatajat, näitlejat, rolli, vastuvõttu jmt puudutavale. Selliseid lauseid jäi alles 191, nendest lähtub ka edasine analüüs. Vaadeldud kolmes ajalehe Sirp numbris oli üheksa artiklit, neist kaheksa oli erineva autori kirjutatud. Esimeses numbris oli neli artiklit, mille lausetest 101 on kaasatud siinse uurimuse analüüsi. Teises numbris leidus kolm artiklit, millest analüüsitakse 45 lauset ja kolmandas kaks artiklit, samuti 45 analüüsitava lausega. Järgnevalt esitatakse nende lausete põhjal selgunud suundumused. 2.3.1. Metafoor Filmiartiklite lausete põhjal võis eristada peamisi üldisi valdkondi ja suundi, nagu elusa omaduste ülekandmine elutule, abstraktsele füüsilise omaduste andmine ning vaimsest kirjutamine füüsilise kontekstis. Selline eristus oli võimalik teha ka teatriartiklite keelekasutuse puhul. Samuti ilmnes fiktiivset liikumist ja abstraktse tähenduse ülekannet vaimsele. Ehkki analüüsitavate lausete koguhulk on teatriartiklite puhul 191, saab taolist eristust rakendada üksnes 111 lausele. Nagu filmi- nii ka teatrisõnavaras esines kõige enam selliseid metafoorilisi ülekandeid, milles vaimsele nähtusele omistati füüsilisusele osutav omadus (näide 62). Selliseid lauseid oli kokku 42. Näites 62 kirjutatakse tantsude omavahelisest sidumisest, mille all mõeldakse seda, et tants töötab lavastuses kui tõlgendatav sündmus, mida on jutustaja abiga võimalik tajuda tervikuna. Publiku tagaajamise ja sündmuste keerisesse tõmbamise kaudu tahetakse näites 63 tegelikult öelda seda, et etendus kulgeb rahulikus tempos ja selle vastuvõtt ei ole publiku jaoks koormav. (62) Lavaloo keskteljeks on vanem õde, kes hakkab jutustaja rollis lugema vana muinasjuturaamatut ning seob niiviisi tantsud tervikuks. (63) See ei tähenda, et publikul oleks igav etendust jälgida, aga teda ei aeta taga ega tõmmata kogu aeg sündmuste keerisesse. Sageduselt järgmisena, 27 korral, avaldus füüsilisuse omistamine abstraktset tähendust kandvale nähtusele. Näites 64 kirjutatakse loo serveerimisest kandikul, millega tahetakse öelda, et vaataja peab etenduse sisu endani jõudmiseks andma oma panuse ehk nägema rohkem vaeva. Näites 65 nimetatakse sisemonoloogi algamist kui abstraktset protsessi füüsiliseks sünniprotsessiks, mis on tajutav samuti algusena. 26
(64) Kandikul lugu kätte ei anta, loojaid huvitab eelkõige etendaja ja vaataja suhe. (65) Kui Leemet viimaks Luigile üüratu suure tordiga kosja saabub, sünnib teine Luigi suur sisemonoloog. Elutule omistati elusa tunnuseid 24 lauses. Näites 66 on tantsule ja muusikale omistatud tegusõna looma abil tegija võimed. Kivirähkile kui näitekirjanikule iseloomulikke omadusi kirjeldatakse näites 67 sõna kuri abil. Seda omadussõna tarvitatakse elusolendi tegevusele või käitumisele hinnangu andmiseks, mistõttu autori omadused on selles lauses tajutavad elusana. (66) Tants ja muusika loovad atmosfääri, rõhuvad vaataja emotsioonidele, üldistavad teemat. (67) Kiviräha huumor, pila ja absurd pole kunagi olnud kuri. Fiktiivset liikumist kirjeldati kokku 15 korral. Etendus või lavastus jõuab, tuleb, tuuakse lavale, nagu näites 68. Samuti esines fiktiivset liikumist etenduse vastuvõtuga seotud emotsioonide kirjeldamisel (näide 69). Taju väljendamisega seoses kohtas palju tähendustele liikumisomaduste omistamist. (68) Väikelinnade kultuurikeskustes jõudis lavale kontsertetendus lastele Stravinski ballett-muinasjutu Petruška ainetel. (69) Muusika ja tants kasvavad koos, viivad su kuskile üles võimsatele lainetele ja jätavad sinna. Kõige enam kasutati teatrisõnavaras metafoori LAVASTUS ON MITMEKIHILINE TERVIK. Kokku 25 korral kirjutati tasandite segunemisest (näide 71), erinevate efektide, näidendist või lavastusest ilmnevate nähtuste või selles kasutatud võtete omavahelisest segamisest (näide 70) või loo hargnemisest osadeks. (70) Jüri Tuuliku loomingus põimub lüüriline huumor hinge kriipiva valuga. (71) Toni Dove tahtis loo tasandil segada ulmežanri ja kummitusloo ja rääkida põnevusloo neiust, kes uurib teispoolsust. Vaid pisut vähem kirjutati teatrist kui kunstist. Metafoori LAVASTUS ON JOONISKUNST esines 22 korral. Oluline erinevus võrreldes filmisõnavaraga oli see, et lavastus on konkreetsemalt kunstiteos. Filmi analüüsiti artiklites tegelaste joonistamise, pintslitõmmete, raami moodustumise vms kujundlikkuse abil. Teatriartiklite kirjutajad 27
nimetavad üsna tihti lavastust otse kunstiteoseks. Mõnel korral oli kasutatud sõna etenduskunst, mis leiab ka suulises kõnes aina laiemat kasutamist. Lavastusest mõeldaksegi üsna tihti kui kunstiteosest, ilma et sellesse oleks peidetud mingit tähendusülekannet. See on saanud niivõrd tavapärase kasutuse, et metafoori olemasolu selles oleneb suuresti kontekstist. Näidetes 72 ja 73 on kasutatud sõnu kunstiteos ja kunst n-ö liialdusega. Lause kontekstis puudub igasugune viide lavastusele. Seetõttu on kunsti osakaal tajutav intensiivsemalt ning see seostub eelkõige siiski maalikunstiga mitte üldisemas tähenduses teatri kui kunstivaldkonnaga. Seepärast on nendes näidetes tegemist metafooriga. (72) Viimatine NYYDi festival tegi säärase kunsti tutvustamisel Eestis tänuväärset tööd ja pakkus ülipõnevaid kunstiteoseid maailma tippudelt. (73) Petruška vastlad on tänuväärne ettevõtmine, tuues pisikese publiku ette kunsti, mis jääb argivaatajast üha kaugemale. Ka metafoori LAVASTUS ON LOOMISAKT või LAVASTAJA ON LOOJA esines palju. Enamjaolt kasutati selles sõna looma, mille tõttu lavastusprotsess ja selle osade valmimine on võrreldav äkilise tekkimisega mittemillestki (näide 74). Esines aga ka metafoore, milles lavastajat nimetatigi otse loojaks või jäeti lavastaja küll nimetamata, ent tajutav oli siiski tema olemasolu (näide 75). (74) Niiviisi sündis aastase loomeprotsessi vältel kuus teost. (75) Kõik nähtud teosed on loodud prooviprotsessi ajal, väheste puhul on kasutatud mingit alusmaterjali (nt Gustav Mahleri laulud). Metafoori NÄITLEMINE ON MÄNG (näide 76) kasutati 15 korral. Filmi- ja teatrisõnavara metafoorid on selles osas üsna sarnased. Kirjutatakse enamasti näitleja mängust või sellest, et keegi mängis oma osa kas hästi või halvasti. (76) Mängivad Tiit Sukk, Ivo Uukkivi, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Merle Palmiste, Guido Kangur, Mait Malmsten, Raimo Pass ja Elina Rainold. Metafoori LAVASTUS ON TOIT (näited 77, 78) leidus 13 korral. Toidumetafoore kasutati peamiselt lavastuse mitmetahulisuse, keerukuse vms koosnemise kirjeldamiseks. Näiteks väljendati mitmežanrilisust lavastuses kokteiliseguga (näide 78). Valminud toit koosneb mitmetest komponentidest. Nii on näites 77 antud ideaalse lavastuse saamiseks juhis toiduretsepti vormis. 28