Tallinna Pedagoogikaülikool Sotsiaalteaduskond Psühholoogiaosakond Kadri Mölder KAUGTÖÖ - LIIKUMISPUUDEGA INIMESTE VÕIMALUS TÖÖTURUL Magistritöö organisatsioonikäitumises Juhendaja: Tiia Tamm, MA Tallinn 2004
RESÜMEE Infoühiskonna areng on kaasa toonud töötamise võimaluste avardumise. Üks niisuguseid infoühiskonnas kujunenud töövorme on kaugtöö. Kaugtöö on töö tegemine, mis ei toimu tööandja kontoris või mujal tööruumides, vaid näiteks autos, lennukis ja kodus. Kaugtöö rakendamine võimaldab paindlikkust nii töötamise aja kui koha suhtes, aga seab ka teatud nõuded sellega seotud inimestele. Liikumispuudega inimeste erivajadused avalduvad mobiilsuse ja kättesaadavuse valdkondades. Toimetulekuks on vajalik liikumisabivahendite kasutamine, transpordi võimaldamine ja juurdepääsu tagamine. Arvestades eelnevat on kaugtöö liikumispuuetega inimeste jaoks üks võimalik viis töötamiseks. Autori andmetel on Eestis küll 2002. aastal Ariko Marketingi poolt läbi viidud uuring Infotehnoloogia, telekommunikatsiooni ning kaugtöö kasutuse mõju tööhõivele, kuid liikumispuudega inimesi kaugtöö kasutajatena pole uuritud. Töö eesmärk oli välja selgitada kaugtöö vormis töötavate liikumispuudega inimeste probleemistik ja tööandjate suhtumine kaugtöö vormi rakendamisse. Hüpoteesideks seati: 1. kaugtöö vormi kasutamine on nii tööandjale kui töötajale ökonoomne 2. tööandjatel pole valmidust liikumispuudega inimeste kaugtöö vormis rakendamiseks. Eesmärgi täitmiseks viidi 2004. aastal läbi veebipõhine ankeetküsitlus kaugtöö kasutajate sihtrühmas - 33 liikumispuudega inimesega ja 18 tööandjaga. Uurimistöös leidsid mõlemad hüpoteesid kinnitust. Kirjanduse läbitöötamise ja analüüsi tulemusena on autoril kujunenud seisukoht, et liikumispuudega inimesele tuleks anda võimalus end tõestada ja tunda end täisväärtusliku ühiskonnaliikmena. Enamikel juhtudel saaks tööandja endale lojaalse ja kohusetundliku töötaja. Liikumispuudega inimeste näol on olemas arvestatav ressurss kaugtöötajatena kasutamiseks. Võtmesõnad: infoühiskond, kaugtöö, liikumispuudega inimene, tööandja, töövõtja.
ABSTRACT DISTANCE WORK AN OPPORTUNITY FOR PEOPLE WITH MOBILITY IMPAIRMENTS IN LABOUR MARKET Kadri Mölder The development of a global electronic information society has increased possibilities throughout the working environment. One of these potentials is distance work. Distance work can enable a flexible time schedule as well as place, but there are still certain requirements for the people involved. People with mobility impairments have problems in the field of mobility and availability. Distance work is one of the opportunities for people with mobility impairments to find employment. Taking into consideration all the above-mentioned factors, distance work is one of the opportunities for people with mobility impairments to find employment. The topic of people with mobility impairments as users of distance work has not been studied. The aim of the present paper is to understand the problems that distance workers with mobility impairments have to tackle. This includes the attitude of some employers towards distance work. The following hypothesis were established: 1. Distance work is economically viable to employers and employees. 2. Employers are not yet ready to relate distance workers with people who have mobility impairments. In order to achieve the object, a web-based questionnaire was carried out in 2004. A total of 18 employers and 33 people with mobility impairments answered. The present research work confirmed the hypothesis. After working with the literature and the results of analyses, the viewpoint of the author is physically disabled people should be given an opportunity to prove themselves through distance working. Such an opening may allow them to feel more included in society and therefore more worthwhile. In most cases an employer would get themselves a loyal employee. Key words: information society, distance work, people with mobility impairments, employer, employee.
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 4 SISUKORD SISUKORD... 4 SISSEJUHATUS... 5 1 TEOREETILINE LÄHTEKOHT: SOTSIAALNE KONSTRUKTIVISM... 8 2 KAUGTÖÖ OLEMUS JA VÕIMALUSED... 10 2.1 Kaugtöö arengut soosivad taustategurid... 10 2.2 Kaugtöö määratlus ja valdkonnad... 14 2.3 Kaugtöö kasutusele võtmise kriteeriumid... 17 2.4 Suundumused kaugtöövormi rakendamisel... 20 2.5 Juhtimine kaugtöövormi kasutamise korral... 22 3 LIIKUMISPUUDEGA INIMESED KUI ERIVAJADUSEGA INIMESED... 25 3.1 Liikumispuude mõiste ja olemus... 25 3.1.1 Puude olemus... 25 3.1.2 Erivajadused liikumispuude korral... 26 3.2 Normalisatsiooniprintsiip puuetega inimeste elukvaliteedi tagajana... 29 3.2.1 Sotsiaalsed garantiid erivajadustega inimestele... 30 3.3 Liikumispuudega inimeste töötamise võimalused... 32 4 UURIMISPROBLEEMI ASETUS JA METOODIKA... 36 5 UURIMISANDMETE ANALÜÜS JA ARUTELU... 39 5.1 I valimi üldiseloomustus... 39 5.2 I valimi toimetulek... 40 5.3 Küsitletute tööalane ettevalmistus, ametid ja tööalane kogemus... 41 5.4 Kaugtöövorm kui võimalus erivajadustega inimestele ja kontekst... 43 5.5 Kaugtöö tegijate hinnangud kaugtöövormi edendamiseks... 46 5.6 Potentsiaalsete kaugtöötajate hinnangud ja valmisolek kaugtööd teha... 49 5.7 II valimi üldiseloomustus... 51 5.8 Tööandjate kogemus kaugtöö kasutamisel ja hinnangud... 52 5.9 Tööandjate hinnangud liikumispuudega inimeste kaugtöö vormis rakendamise kohta 54 5.10 Arutelu... 58 KOKKUVÕTE JA JÄRELDUSED... 62 VIITED... 66 LISAD... 69
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 5 SISSEJUHATUS Traditsiooniline töötamine on muutunud ja veelgi kiiremas tempos muutumas. Üheks põhjuseks on infotehnoloogia areng, mis puudutab kõiki majandussektoreid ja toob kaasa muudatusi kogu ühiskonna struktuuris avaliku halduse ülesehituses, funktsioneerimises ja juhtimiskorralduses. See soodustab oluliselt kaugtöö kasutusele võttu. 2002. aastal Euroopa Tööandjate Keskorganisatsiooni ja Ametiühingute Keskorganisatsiooni vahel toimunud läbirääkimistel kaugtöö raamkokkuleppe osas arutati muuhulgas, kuidas määratleda, millest räägitakse, kas kaugtööst, e-tööst või mobiil- ehk liikuvast tööst. Otsustati jääda mõiste kaugtöö juurde. Kaugtööks peetakse sellist töö tegemist, mis ei toimu tööandja kontoris või mujal tööruumides ning tööandjaga ollakse ühenduses infotehnoloogia ja telekommunikatsioonivahendite abil. Seega muudab kaugtöö mõiste traditsioonilisi arusaamu tööst, mille lahutamatuks osaks on olnud kindel töökoht ja kindel tööaeg. Samuti ähmastub piir töö ja puhkuse vahel. Kaugtöö teema on leidnud laialdast kajastamist meedias, kirjanduses, uurimustes ja on muutumas üha aktuaalsemaks. 2002. aastal Ariko Marketingi poolt läbi viidud uuringu Infotehnoloogia, telekommunikatsiooni ning kaugtöö kasutuse mõju tööhõivele põhjal on viimase 10 aasta jooksul kasutanud kaugtööd 22% küsitletud ettevõtetest. 56% kaugtööd kasutavatest ettevõtetest asub Tallinnas (Infotehnoloogia, telekommunikatsiooni ning kaugtöö kasutuse mõju tööhõivele 2002). Eesti jaoks on kaugtöö laialdane kasutuselevõtt seotud teatud probleemidega - eelkõige on need inimestega seotud probleemid: ühelt poolt juhid, kes tunnevad end niisuguses töösituatsioonis ebakindlalt ja teiselt poolt töötajad, kel võib nappida kohusetunnet ja korrektsust. Sellegipoolest on see võimalus maapiirkondade ja erivajadustega inimestele tööhõiveprobleemide lahendamiseks. Kuna liikumispuudega inimeste töötamisel on põhiliseks probleemiks ligipääsetavus, seda eriti ratastooli kasutajatel, avardaks kaugtöö märgatavalt nende töövõimalusi. 1995. aastal koostatud ja vastu võetud Eesti Vabariigi Invapoliitika Üldkontseptsiooni eesmärk on tagada, et puuetega inimesed võiksid ühiskonnaliikmetena kasutada samu õigusi ja kohustusi kui teised. Siiski on veel takistusi, mis ei lase puuetega inimestel kasutada samu õigusi ja vabadusi, mis teistel inimestel ning raskendavad nende täielikku osalemist ühiskonna tegevuses. Puuetega inimestele ei taotleta eeliseid või soodustusi.
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 6 Abinõude eesmärk on puude kompenseerimine, et saavutada võrdset lähtepositsiooni, võrdseid võimalusi ühiskonnaelus. Võrdsete võimaluste loomine tähendab protsessi, mille kaudu erinevad ühiskonna- ja keskkonnasüsteemid, nagu teenused, talitused, informatsioon ja dokumentatsioon, tehakse kättesaadavaks kõigile, iseäranis puuetega inimestele. Puuetega inimesed on ühiskonnaliikmed ja neil on õigus jääda oma kohalikku keskkonda. Nad peavad saama vajalikku abi ja toetust tavaliste hariduse-, tervishoiu-, tööhõive- ja sotsiaalteenuste raamides. Võrdsete võimaluste protsessi ühe osana tuleks puuetega inimesi abistada ka ühiskonnaliikme täisvastutuse kandmise omaksvõtmisel (Eesti Vabariigi Invapoliitika Üldkontseptsioon 1995). Kuna töö autor on isiklikult seotud kaugtöö ja kaugtöötajatega, siis huvi selle teema vastu on viinud valdkonna lähema uurimiseni. Käesoleva uurimistöö eesmärk on välja selgitada kaugtöö vormis töötavate liikumispuudega inimeste probleemistik ja tööandjate suhtumine kaugtöö vormi rakendamisse. Omades ligi 8 aastast töökogemust Eesti puuetega inimeste rehabilitatsioonikeskuses ning olles isiklike kontaktide kaudu väga hästi kursis liikumispuudega inimeste olukorra ja probleemidega tööturul, püstitasin järgmised hüpoteesid: 1. kaugtöö vormi kasutamine on nii tööandjale kui töötajale ökonoomne 2. tööandjatel pole valmidust liikumispuudega inimeste kaugtöö vormis rakendamiseks. Ökonoomsuse parameetritena käsitlen raha (tulud-kulud), aega, tervist ja sotsiaalseid suhteid. Eesmärgi täitmiseks püstitati järgmised ülesanded: 1. Analüüsida liikumispuudega inimeste kaugtöö vormis töötamise probleemistikku ja konteksti teemakohase teaduskirjanduse põhjal 2. Analüüsida kaugtöö kui ühe töövormi olemust 3. Selgitada välja tööandjate arvamused kaugtöö vormis töötamise ja selle rakendamise kohta liikumispuudega inimestele 4. Selgitada välja töövõtjate (kaugtöö vormis töötavad liikumispuudega inimesed ja potentsiaalsed liikumispuudega kaugtöötajad) suhtumine kaugtöövormi nende hinnangute alusel.
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 7 Magistritöö teoreetiliseks lähtekohaks on sotsiaalne konstruktivism, mis rõhutab sotsiaalse keskkonna konstrueeritust ja käsitleb puuet kui meie endi loodut sotsiaalses ja füüsilises keskkonnas. Teoreetiline osa annab ülevaate infoühiskonnaga kaasnevatest, eriti töötamisega seotud muutustest, kaugtööst ja liikumispuudega inimeste erivajadustest ning kaalub liikumispuudega inimeste võimalusi kaugtööks. Töö teises osas püütakse töövõtjate ja tööandjate küsitluse põhjal välja selgitada kaugtöö kasutamise võimalikkus ja sellega kaasnev probleemistik. Valim koosneb töövõtjatest - 33 liikumispuudega inimesest ja 18 tööandjast. Töö uurimusliku osa kirjutamiseks otsiti liikumispuudega inimeste ühingute ja isikliku võrgustiku kaudu üles kõik Eestis kaugtööd tegevad liikumispuudega inimesed ning viidi läbi veebipõhine ankeetküsitlus. Lisainformatsiooni saamiseks viidi läbi ankeetküsitlus ka kaugtöötajate tööandjatele ja potentsiaalsetele tööandjatele. Uurimismeetoditena on kasutatud töös statistiliste andmete ja dokumentide analüüsi ning veebipõhist ankeetküsitlust. Käesolevas uurimistöös kasutatakse järgmisi lühendeid: IT - infotehnoloogia TK - telekommunikatsioon IKT infotehnoloogia ja telekommunikatsioon EL Euroopa Liit RAK riiklik arengukava EVIÜ Eesti Vabariigi Invapoliitika Üldkontseptsioon Magistritöö koosneb sisukorrast, sissejuhatusest, viiest peatükist, kokkuvõttest, resümeest, viidetest ning magistritööga seonduvatest lisadest. Teoreetilises ülevaates toob autor esile olulisemad teemakohased seisukohad ning uurimustulemused.
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 8 1 TEOREETILINE LÄHTEKOHT: SOTSIAALNE KONSTRUKTIVISM Käesoleva magistritöö teoreetiliseks lähtekohaks on sotsiaalne konstruktivism. Puue kui eripära, tuleb esile sotsiaalses keskkonnas sotsiaalselt konstrueerituna meie kui inimeste poolt. Berger ja Luckmann (1971) väidavad, et reaalsus on teadmine, mis juhib meie käitumist, kuid meil kõigil on reaalsusest erisugune ettekujutus. Me jõuame ühisele arusaamisele sellest oma teadmiste vahetamise kaudu erinevates sotsiaalsetes protsessides, mis objekteerivad reaalsuse. Sotsiaalne tegevus kaldub muutuma harjumuseks, nii et meil on ühine arusaam sellest, kuidas asjad peavad olema ja me käitume vastavalt sotsiaalsetele kokkulepetele, mis kujunevad ühise teadmise pinnalt. See omakorda viib selliste kokkulepete institutsionaliseerumisele, kuna paljud inimesed jagavad samu arusaamu mingi osa kohta ühiskonnast. Seejärel muutuvad seesugused arusaamad üldiseks neile mingi tähenduse omistamise protsessi kaudu ja sedamööda integreeritakse kujutlused reaalsusest organiseeritud ja tõesekspeetavasse süsteemi. Sotsiaalsed arusaamad on seega inimeste arusaamade produkt. Mis puutub inimestesse, siis see ongi objektiivne, sest teadmine reaalsuse olemusest on üldiselt aktsepteeritud ja kuna inimesed kasvavad üles kesk neid sotsiaalseid arusaamu reaalsusest, on inimesed omamoodi ühiskonna produktid (Payne 1995). Kriitilise konstruktivismi suuna esindajad ei eita füüsilise, meist väljapool oleva ja meid mõjutava maailma olemasolu, nagu väidavad seda radikaalse konstruktivismi esindajad, aga nad rõhutavad, et me kunagi ei või tunnetada seda tegelikkust vahetult. Sotsiaalne tegelikkus ehk inimeste tegelikkus on konstrueeritud ja metafooriline, konstrueeritud peamiselt sümboli, keele abil. Kriitilised konstruktivistid rõhutavad seda, et inimindiviidid konstrueerivad koos isikliku ja sotsiaalse tegelikkuse. Rõhutatakse interaktsiooni ümbritsevate sotsiaalsete ja füüsiliste maailmade suhtes ja interaktiivset sõltuvust neist. Indiviid loob oma elu koos teiste indiviididega ja suhtes füüsilise keskkonnaga (Payne 1995). Sotsiaalse konstruktivismi all võib mõista teoreetilist orientatsiooni, mis vähemal või suuremal määral toetub nendele seisukohtadele, mis pakuvad praegu radikaalseid ja kriitilisi alternatiive psühholoogiale ja sotsiaalpsühholoogiale, samuti sotsiaalteadustes ja
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 9 humanitaarteadustes. Konteksti, mis neid seob, väljendatakse sageli sotsiaalse konstruktivismina (Burr 1995). Burr väidab, et inimene on sotsiaalselt konstrueeritud ja see konstrueerimisprotsess põhineb keelel. Pilt meist kui inimestest, meie mõtted ja tunded on keele tulem. Kui on nii, siis keel moodustab meie enda käsitluse põhja ja personaalse identiteedi (Burr 1995). Nagu selgub, on sotsiaalse konstruktivismi tähtsaimaks põhimõtteks rõhutada, et keele tähendus on pidevalt muutuv ja eripalgeline. Lisaks sellele on keelel palju olulisem roll inimeste elus, kui traditsiooniline psühholoogia on sellele andnud, öeldakse isegi, et inimloomus, meie mõtted, tunded ja kogemused eksisteerivad tänu keelele. Kokkuvõtvalt võib öelda: Me elame mitmete tegelikkuste maailmas Inimeste maailm on sotsiaalselt konstrueeritud Inimeste vahel on keel ja see pakub meile võimaluse luua isiklik ja sotsiaalne tegelikkus üha uuesti Inimesed teevad tähelepanekuid ja tegutsevad alati teiste ja keskkonna poolt moodustunud kontekstis Kultuurid on elamise planeeringud. Võimalus luua rahuldavaid sotsiaalseid suhteid ja selle abil osaleda kultuuri tähtsamates tegevustes nagu töö, koolitus ja vaba aja veetmine (Payne1995). Sotsiaalne konstruktivism rõhutab niisiis sotsiaalse keskkonna konstrueeritust, mida me loome teatud sümboli, keele abil. Nii saame inimeste maailmas luua interaktiivse suhte teiste inimestega, tõlgendada tegelikkust, st orienteeruda just selles inimkultuuris, kus me elame. Seega liikumispuue pole mitte puue iseenesest, vaid muutub selleks meie endi loodud sotsiaalses ja füüsilises keskkonnas.
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 10 2 KAUGTÖÖ OLEMUS JA VÕIMALUSED 2.1 Kaugtöö arengut soosivad taustategurid Alates 1990. aastate algusest on mõistet infoühiskond kasutatud selleks, et kirjeldada mitmesuguseid võimalusi, mida nii majanduses, poliitikas kui ka ühiskonnas tervikuna pakub kaasaegne informatsiooni- ja sidetehnoloogia. Digitaalselt salvestatud info, teksti, hääle ja pildi ühendamine on loonud võimaluse kasutada telekommunikatsioonisüsteeme, personaalarvuteid ja elektroonilisi infoteenuseid (Meyer 2002). Infoühiskond on maailm, kus inimesed töötavad eelkõige peaga, mitte kätega. Infoühiskonna üks suurimaid eeliseid industriaalühiskonna ees on see, et info liigutamiseks kaob ära vajadus ise liikuda (Praust 1997, Viik 2000). Siirdumine infoühiskonda on hakanud oluliselt mõjutama ka tööd ja tööl käimist. Rutiinsete tööde mehhaniseerimise ning automatiseerimisega seoses on tekkinud järjest enam selliseid töökohti, milles on põhirõhk asetatud vaimsele tegevusele, mida arvuti inimeste eest ära teha ei suuda. Info järjest mugavnev edastamisvõimalus pika maa taha ning üle kogu maailmagi seostab seda järjest vähem ühe kindla paigaga, seega kindla töökohaga. Iga tööd, mille tulemit saab viia universaalseks ja hõlpsalt teisaldatavaks digitaalinfoks, võib inimene teha ükskõik millises maailma paigas, mis on globaalse infokiirteega ühendatud. Seega tekib järjest enam inimesi, kes töötavad kodus, suheldes oma töökohaga infokiirtee ehk praeguse Interneti mantlipärija vahendusel. Taolist töörežiimi saavad endale lubada millegi projekteerijad, kujundajad, organiseerijad ja muid sellelaadseid töid tegevad inimesed (Praust 1997). Avalikus sektoris on toimunud järgmised olulisemad muutused: 1. toimunud on töökohtade arvutiseerimine (hetkel umbes 80% arvutiseerimist nõudvatest töökohtadest) ja internetiseerimine (hetkel umbes 50% arvutitöökohtadest); 2. loodud on mõningad toimivad, korraliku juriidilise alusega riiklikud infosüsteemid (nt äriregister, autoregister) ja palju neid, mis on juba algusest peale projekteeritud valesti ja ei toimi (nt hooneregister, rahvastikuregister); 3. on toimunud laialdane raamatupidamise automatiseerimine;
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 11 4. vastavalt Emori 1998. aasta kodulehekülgede uuringule omab 88% riigiasutustest kodulehekülge Internetis, omavalitsustest on kodulehekülg ainult 15%-l; 5. automatiseeritud on eelkõige infosüsteeme, mis on suunatud peamiselt sissepoole, s.o oma ametkonna või teiste riigiasutuste teenindamiseks ja väga harva kodanikkonna teenindamiseks; 6. riigiasutuste küllalt hea infrastruktuuri kõrval on omavalitsused märgatavalt halvemas olukorras (Heidmets, Einberg, Kokk, Meerits, Viik 2000). Viimase seitsme aasta jooksul on jõutud olukorrani, kus rääkides infotehnoloogiast ja telekommunikatsioonist (IKT) avalikus sektoris ei räägita enam nii palju vähesest rahast ning puuduvatest arvutitöökohtadest, kuivõrd probleemidest seadusandliku keskkonnaga (andmekogud, turvanõuded, digitaalne allkiri) ja probleemidest töökorralduse muutmisel (Heidmets jt 2000). Riigiettevõtete ja erafirmade erinevusi on välja toonud Praust (1999), kes jagab riigis (riigiaparaadis) tehtavad tööd tegija järgi laias laastus kaheks tööd, mis tehakse oma (st. riigi palgal olevate) töötajatega ja mingi uue tegevuse ilmnemisel võetakse tööle uusi töötajaid ning tööd, mis tellitakse väljastpoolt riigisüsteemi peamiselt konkursi korras. Reeglina on tööd väljastpoolt (erafirmast), oma ala professionaalidelt tellida palju odavam, kui seda ise teha. Seda mitmel põhjusel: Erafirmade vahel toimub loomulik konkurents, mis riigisüsteemis ei toimi. Teiste sõnadega kui erafirma ei moderniseeri oma töökorraldust ega püüa minimeerida kulutusi, tekib talle kõrvale teine erafirma, kes esimese kõrvale tõrjub. Riigiametis ebaefektiivse toimimise korral juhtub tõenäoliselt see, et ekspertide arvates küsib riigiamet teatud töö tegemiseks liiga palju raha ja seda raha lihtsalt ei anta. Tulemuseks on tihti töö poolik tegemine või tegematajätmine. Erafirmades kehtib riigisüsteemist tunduvalt paindlikum tööjõu- ja palgapoliitika. Riigisüsteemis toimib seni edukust pärssiv palgaastmestik, mis ei võimalda edukamatele töötajatele maksta nende tööjõuväärtuse kohaselt. Lisaks kehtivad riigiameteis paljud tüüppiirangud tööaja ja muude tingimuste kohta kuigi on teada, et infoühiskonnas saab tavaline olema kaugtöö ja suhteliselt vaba töövorm, mis meenutab praegusi töövõtulepinguid (Praust 1999). Praeguseks on ka riigiametites muutunud suhtumine nn. tüüppiirangutesse vabamaks ning võimalused töötamise aja ja koha suhtes avardunud. Praust on seisukohal, et infoühiskonnas on mõistlik kõik tööd, mis ei kuulu loomingulise vaimse töö alla st ei
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 12 sisalda sisulist otsustamist ja vastutamist tellida väljastpoolt riigisüsteemi. See tähendab, et riik jätab (oluliste) otsuste tegemise enda (oma töötajate) kätte, kõik ülejäänud tööd/tegevused võib ta aga tellida erafirmadelt konkursi korras, minimeerides kulutusi ning maksimeerides sellega efektiivsust. Nii tuleks infoühiskonnas näiteks andmekogude pidamine, samuti ka andmetöötlussüsteemide ülalpidamine anda lepinguga üle erafirmadele. Lepingus tuleb loomulikult üles loetleda üksikasjalikud tehnilised tingimused (turvaklassid, sisendid, väljundid, nende vorming, ajalised parameetrid jms.), mida erafirma peab kohustuslikus korras täitma. Infoühiskonna areng toob liikumispuudega inimeste jaoks kaasa mitmeid plusse. Näiteks elutegevuse kontsentreerumine suurlinnadesse, mille tekitas tööstusrevolutsioon, väheneb infoühiskonnas märgatavalt. Linna ja maa erinevus suures osas kaob - võrgu vahendusel töötajad võivad elada samahästi nii linnas kui ka maal (Praust 1997). Arvestades, et praegu veel on väiksemates asulates või maal elavad liikumispuudega inimesed ilma infotehnoloogia vahenditeta vägagi ahistatud olukorras, siis viimasena toodud tendents annab neile lootust saada linnaelanikega sarnased tingimused töötamiseks. Infoühiskonnas on tavaline, et vaimset tööd tegev inimene ei tööta põhikohaga üheski ettevõttes, kuid ta on seotud ühe või mitme konkreetse tööga ehk projektiga. Neil kõigil on aga kindel algus ja lõpp, mis on tavaliselt kindlalt paika pandud, nagu töö mahtki. See toob kaasa pideva vajaduse olla valmis uuteks töödeks - sellist eluviisi praktiseeriv inimene ei saa jääda puhkama, vaid peab eelmise projekti lõppemisel leidma alati järgmise projekti ehk töö, millega end siduda. Kui inimesel on oma erialal piisav kvalifikatsioon ja tuntus, pole tal uue projekti leidmisega arvatavasti suuri probleeme. Vastasel korral võib tekkida tööpuudus. Kui palju inimene selliseid projekte enda peale võtab, otsustab ta ise - igaüks teab oma sobivaimat töökoormust ise kõige paremini. Ka ilma projektideta aega ehk puhkust peab vahetevahel olema, sest vastasel korral on olemas ületöötamise oht. Nimetatud tööstiili juures pole aastast korralist puhkust - puhkuse pikkus, sagedus ja iseloom sõltub konkreetsest töödest ja suures osas ka vabast tahtest. Seega muutub infoühiskonnas piir tööl käimise ehk töö tegemise vahel suhteliselt hägusaks ehk raskesti määratavaks. Järjest enam tekib töökohti, kus ajaline kohalolek pole tähtis, peaasi, et vajalikud tööd on tähtajaks ära tehtud. Kuidas niisugune töö on vormistatud, kas töölepinguna või töövõtulepinguna, on kokkuleppe küsimus (Praust 1997).
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 13 Eesti Euroopa Liidu (EL) täieõiguslikuks liikmeks saamisega on avanenud ka Eesti riigile 1. jaanuarist 2004 võimalus kasutada riigi majandusliku ja sotsiaalse arengu kiirendamiseks Euroopa Liidu struktuurifondide toetust. Struktuuritoetuse andmisel on aluseks strateegiline arengukava Eesti riiklik arengukava struktuurifondide kasutuselevõtuks ühtne programmdokument 2004 2006. Dokumendis on ära toodud valdkonnad, mis on valitsuse hinnangul Eesti huvide esindamiseks Euroopa Liidus kõige olulisemad (Valitsuse EL poliitika 2004-2006). Eesti riiklikus arengukavas (RAK) määratletud neljast prioriteetsest valdkonnast, mida on kavas aastatel 2004 2006 struktuurifondide abil arendada, on üks teadmistepõhise majandusruumi arendamine ehk infoühiskond kõigi jaoks. Eesti toetab aktiivselt eeuroopa 2005 eesmärkide saavutamist. Need on: 1. tuua iga kodanik, kodu ja kool, äriühing, halduskogu, piirkond ja riik digitaalajastusse ja võimaldada sidusühendus; 2. luua digitaalse kirjaoskusega Euroopa, mida toetab uute ideede rahastamisele ja arendamisele aldis ettevõtluskultuur; 3. tagada sotsiaalselt kaasahaarav, tarbijate usaldust kujundav ja sotsiaalset ühtekuuluvust tugevdav protsess. Euroopa Liidu konkurentsivõime tõstmise ning siseturu tõhusama toimimise seisukohalt peab Eesti oluliseks eeuroopa 2005 tegevuskavas ette nähtud e-teenuste ja mobiilteenuste alaste innovaatiliste arendusprojektide tegelikku ja kiiret rakendamist valdkondades nagu e-valitsus, e-õigus, e-demokraatia, e-tervishoid, e-haridus. Samuti on valitsuse EL poliitikas prioriteetse valdkonnana ära toodud aktiivne ja paindlik sotsiaal- ja tööturupoliitika, mille eesmärgiks on avatud tööturg, kvaliteetne tööelu, paindlik töösuhe ning aktiivne ja liikmesriikide koostööl põhinev sotsiaalpoliitika. Tööhõive suurendamiseks peetakse vajalikuks aktiivsete tööturumeetmete - tööturukoolituse, nõustamise, töövahenduse, individuaalsete tegevuskavade, edasiarendamist ja mahu suurendamist. Paindlike töösuhete arendamiseks toetatakse aktiivselt tööaja paindlikkuse, kaugtöö ja teiste paindlike töövormide tähtsustamist. Eesti peab seda üheks oluliseks võtmeküsimuseks EL-i konkurentsivõime suurendamisel ning toetab kõiki sellesuunalisi tegevusi EL-i tööseadusandluse täiendamisel. Paindlike töösuhete arendamiseks soodustatakse ka kollektiivlepingute ja kokkulepete sõlmimist töötajate ja tööandjate vahel (Valitsuse EL poliitika 2004-2006).
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 14 Jaanuaris 2004 hakkaski Riigikogu sotsiaalkomisjon menetlema uue töölepinguseaduse eelnõud. Selle vajalikkuse tingis tänapäeva oluliselt muutunud töösuhete iseloom. Projektitöö, kaugtöö, paindlik tööaeg, tulemuspalk, töötaja suurem vastutus ja otsustusõigus on märksõnad, mis eeldavad ka seaduse suuremat paindlikkust. Uus eelnõu käsitleb töötajat ja tööandjat eelkõige lepingupartneritena (Sotsiaalministeerium 2004). Eesti edusammud infoühiskonna ülesehitamisel on olnud märkimisväärsed. Toimiv konkurents on toonud kaasa internetiühenduse ja telefoniteenuste hindade languse. Tänu sellele on internetiteenuste kasutajate arv stabiilselt kasvanud ning mobiiltelefonide kasutajate suhtarv on suurimaid Euroopas. Olulist rolli infoühiskonna loomisel on mänginud valitsuse tegevus loodud on soodne õiguslik keskkond, avaliku sektori asutused on täielikult arvutiseeritud ning kodanikele on loodud märkimisväärne hulk e- teenuseid. Tänu ID-kaardi kasutuselevõtule ja selle suhteliselt kiirele levikule on võimalik luua turvalisi e-teenuseid (Vare 2003). Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui aastasadu on olnud töötamise olulisteks parameetriteks kindel tööülesanne, töökoht ja tööaeg, püsiv töökorraldus ja tööiseloom, siis viimasel aastakümnel on ilmnenud üha suuremad muudatused. Infotehnoloogia ja ühiskonna areng võimaldab olla paindlik töötamise koha suhtes ja seega soosib kaugtöö kui töövormi teket ja edenemist. 2.2 Kaugtöö määratlus ja valdkonnad 2002. aastal kirjutasid ETUC (Euroopa Ametiühingute Keskliit), UNICE (Euroopa Ettevõtjate Keskliit), UEAPME (Euroopa Väike- ja keskmiste Ettevõtete Keskliit) ja CEEP (avaliku sektori osalusega ettevõtete Euroopa liit) alla kaugtööd käsitlevale raamkokkuleppele, mille üldosas rõhutatakse, et Euroopa tööhõive ja infoühiskonna arengu seisukohalt on oluline paindliku töökorralduse edendamine. Kaugtöö arengule kaasaaitamisel on oluline, et töökorraldus oleks üheaegselt paindlik ja turvaline, et juurde tuleks kvaliteetseid töökohti. Kokkuleppe eesmärgiks on tagada kaugtöö tegijatele samasugused töötamise tingimused nagu tööandja territooriumil või hoonetes töötavatele inimestele.
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 15 Kaugtöö raamkokkuleppe sõlmimisel oli üheks oluliseks küsimuseks, kuidas määratleda, millest räägitakse, kas kaugtööst, e-tööst või mobiil- ehk liikuvast tööst. Otsustati jääda kaugtöö juurde, kuna see piiritleb teema kõige täpsemalt. Kaugtöö defineerimisel lähtutakse sellest, et selline töö tegemine ei toimu tööandja kontoris, tehases vm tööruumides (Eesti Tööandjate Keskliidu infokeskus 2002). 2002. aastal Ariko Marketing poolt läbi viidud uuringus Infotehnoloogia, telekommunikatsiooni ning kaugtöö kasutuse mõju tööhõivele on kasutatud eelnevast veidi erinevat kaugtöö määratlust. Selles öeldakse on kaugtöö töötamine väljaspool tööandja tavapäraseid tööruume (kas kodus või kaugbüroos) olles samal ajal tööandjaga ühenduses kaasaegsete infotehnoloogia ja telekommunikatsioonivahenditega (Infotehnoloogia, telekommunikatsiooni ning kaugtöö kasutuse mõju tööhõivele. Põhiuuring 2002). Kolmanda määratluse kaugtöö kohta saab 2000. aastal Haldusreformi Kaugtöö töörühma koostatud raportist Peaministri Büroole. See ütleb, et kaugtööks nimetatakse töötamise viisi, milles töötaja füüsilist kohalolekut asendab infotehnoloogiliste vahendite kasutamine. Kaugtöö puhul asendab töötajate liikumist teabe liikumine, füüsilist kohalolekut asendab virtuaalne kohalolek (Esta, Kokovkin, Kokovkin, Lüsi, Telvik 2000). Lüsi (2000) toob välja järgmised kaugtöö tunnused: 1. märkimisväärne vahemaa töötaja ja tööandja vahel; 2. on üks sissetuleku allikatest (peamine või kõrval); 3. määratlemata tööaeg; 4. kasutatakse infotehnoloogilisi vahendeid. Kuna enamik Eesti inimesi on arvutiteadlikud, arvuti hind on võrreldav keskmise kuupalgaga, arvutiside järjest odavnev, siis on populaarseks ja laialdaseks muutunud kodus töötamine. Järjest ebatavalisem on olukord, kus bürootööd tegevad inimesed lähevad igal hommikul kindlal kellaajal büroosse. Pigem minnakse sinna kokkulepitud kohtumistele või koosolekutele. Muu rutiinne töö ja infotöötlus tehakse üha suuremal määral kodus. Juba praegu on paljudel teadmissfääris töötajatel raske öelda, kus nende päris töökoht (ruumiliselt) asub, see on nii kodus kui kontoris, natuke autos, rongis ja lennukis.
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 16 Samavõrra raske on määratleda tööpäeva ajalisi piire. Kuna virtuaalsel tööjõuturul saavad otsustavaks just inimese oskus ning teadmised (mitte tema vanus, välimus, sugu, rahvus jms), siis laieneb nii vanemaealiste kui päris noorte rakendatus töösfääris (Heidmets jt 2000). Ilmnenud on, et (etteantud tööde ja ametite loetelu põhjal), et kõige enam (49% kaugtööd kasutatavatest ettevõtetest) kasutatakse kaugtööd müügitöös, seejärel klienditeeninduses (35%) ning raamatupidamises (29%). Kuna nimetatud uuringu valim oli eelkõige ettevõtlusekeskne, siis jäid traditsioonilised kaugtööd kunst, kirjandus, teadus nimekirja lõppu ehk olid kõige vähem levinud. Üllatav oli aga lihtsa tekstitöötluse väga väike levik kaugtööna aga ka infotehnoloogiaalase töö oodatust tagasihoidlikum levik (14%) (Kaugtöö põhiuuring 2002). Puuetega inimeste integreerimiseks tööturule läbi viidud arvutiõppeprojektis THINK Baltic Extension 2002-2003, mille peamine eesmärk oli internetikeskkonnas potentsiaalse töövõtja koolitamine ja ettevalmistus eelkõige kaugtööks, nähti ette nende kodus töötamine kaheksas valdkonnas - teleturundus (otsepostitused, telefonimüük ja müük interneti vahendusel), tõlkimine (mitmesugused tõlketeenused), disain (graafiline disain, elektroonilise meedia illustreerimine), programmeerimine (andmebaaside kavandamine, eri keeltes programmeerimine), veebilehtede koostamine (interneti kodulehekülgede loomine ja haldamine), kodulehekülgede majutus (FIE-na serverimajutuse korraldamine), tekstitöötlus (andmete sisestamine, tekstide korrigeerimine ja redigeerimine), märkmed ja ülestähendused (andmete kogumine ja üles märkimine). Eesti olustikku arvestades pidas THINK projekti meeskond vajalikuks täiendada nimetatud valdkondade loetelu veel kahega: e-koolituse tuutorlus (e-kursuste ettevalmistajad, e-õppe programmide teenindamine) ja projektide kirjutamine ( mitmesuguste rahastamistaotluste koostamine) (Kask 2003). Lüsi (2000) jagab kaugtöö viide valdkonda: 1. Kunst: maal, graafika, arvutigraafika, disain, arhitektuur 2. Tekstitööd: kirjutamine, tõlkimine, küljendamine, kujundamine 3. Majandus: ettevõtlus-, finants-, keskkonna-, personali- jms nõustamisteenused, dotcom äri, reklaam 4. Arvutid: kasutajakoolitus, nõustamine, Interneti teenused 5. Koolitus: kursuste ja õppematerjalide ettevalmistamine.
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 17 2.3 Kaugtöö kasutusele võtmise kriteeriumid Kaugtöö tekkimise eeldused on järgmised: 1. tööandjate vajadus laiendada kõrge kvalifikatsiooni ja oskustega spetsialistide tööjõuturgu; 2. üha suurem ettevõtete koostöö vajadus; 3. töötajate soov leida endale tasuvam töökoht elukohta vahetamata; 4. arvutiside ja arvutite areng, tehniliste võimaluste kasv ja tehnoloogia kiire odavnemine; 5. haridustaseme üldine tõus, arvutikasutamise oskuste laialdane levik (Lüsi 2000). Kaugtöö põhiuuringu järgi on kaugtöö kasutuselevõttu enim mõjutanud tööde mahu ebaühtlane jaotus ajaliselt, ettevõtte geograafiline paiknemine ja töökoha/tööjõu kulude kokkuhoiu vajadus. Kokkuvõttes on aga põhiküsimus tööjõu paindlikumas kasutamises ja vastavate kulude ratsionaliseerimises. Üldisematest teguritest lisandusid geograafiline aspekt (ettevõtte soov viia töötajad geograafiliselt lähemale kliendile, töötajate soov töötada elukohajärgselt, töötajate soov pidada mitut töökohta või täita korraga mitmeid erinevaid tööülesandeid geograafiliselt erinevates kohtades), paindliku tööaja aspekt (tööandja ja töötaja soov saavutada suuremat paindlikkust tööaja osas), kulutuste aspekt (tööandja ja töötajate soov säästa transpordikulude pealt; ettevõtte soov säästa tööruumide rendikulude pealt) ja sotsiaalne aspekt (vastutulek töötajale seoses viimase puude ja terviseprobleemidega) (Kaugtöö põhiuuring 2002). Kaugtöös eristatakse järgmisi vorme: 1. Mobiilne kaugtöö - töötaja töötab liikuvalt, olles ettevõttega ühendatud mobiilsete sideja infotehnoloogia vahenditega; 2. Satelliitbüroo - ettevõtte mõned üksused on eri piirkondliku paiknemisega, kuid IT ja TK abil omavahel ühendatud; 3. Naabrusbüroo - mõnes teises paikkonnas elavate töötajate jaoks renditakse seal IT ja TK abil ühendatud büroo, büroos töötajad aga ei moodusta ettevõtte üksust; 4. Kaugteenuskeskus (teletsenter) - teises paikkonnas on renditud IT ja TK täisvarustuse ja teenusega büroo selles paikkonnas tegutsemiseks;
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 18 5. Osaline individuaalne kaugtöö - töötaja töötab kodus või mõnes büroos individuaalselt vaid osa ajast, ülejäänud aja aga ettevõttes oleval töökohal; 6. Täielik individuaalne kaugtöö - töötaja töötab täielikult kodus või mõnes büroos individuaalselt, omamata füüsilist töökohta ettevõttes (Kaugtöö põhiuuring 2002). Kuna liikumispuudega töötajate puhul pole mobiilne kaugtöö arvestatav, siis pole käesoleva magistritöö uurimuslikus osas see vorm ka käsitlemist leidnud. Kaugtöö põhiuuringust selgus, et pooled kaugtööd kasutavatest ettevõtetest kasutavad mobiilset kaugtööd, 45% osalist individuaalset kaugtööd ning kolmandik valimist täielikku individuaalset kaugtööd (Kaugtöö põhiuuring 2002). Ettevõtte seisukohalt kaugtöö rakendamisega seotud eelised ja probleemid: Eestis arvasid ettevõtete esindajad, et kaugtöö eelisteks on töökoha ja tööjõu kulude alanemine, tööaja parem planeerimine, töötajate suurem mobiilsus ning ettevõtte töö efektiivsuse paranemine. Probleemina nähakse aga suurenevaid infotehnoloogiakulusid (kui need on tervikuna tööandja kanda), tehnoloogiliste süsteemide ja protsesside vähest ja kontrollimatut turvalisust, tööaja jälgimist ning raskusi kaugtöötajateks sobivate inimeste leidmisel. Kokkuvõtlikult on 37% ettevõtete jaoks kaugtöö levimist takistavaks peamiseks probleemiks selle juhtimine ja kontroll, sobivate ametikohtade vähesus ning napp informeeritus sellest suhteliselt uuest töötamismoodusest. Töövõtja seisukohalt kaugtöö eelised: 1. võimalus paindlikumalt jagada töö- ja puhkeaega ning üldse aega planeerida, sõltumatus, üldine aja kokkuhoid; 2. kokkuhoid transpordikulude arvelt; 3. võimalus töötada elukohajärgselt; 4. rahulik vaikne tööõhkkond; 5. võimalus pidada mitut töökohta; 6. võimalus ajada asju geograafiliselt mitmes eri paigas; 7. tervisehäirega töötajal paremad võimalused. Töövõtja seisukohalt puudused / ohud: 1. töö- ja puhkeaja mõiste hägustumine: 2. isoleerituse tunde tekkimine;
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 19 3. kartus, et ise firmas kohal olemata, jäetakse jagatavatest hüvedest ilma (Kaugtöö põhiuuring 2002). Kaugtöö kasutuselevõtu majanduslik põhjendatus: 1. bürookulude kokkuhoid; 2. odavamalt ja kvaliteetsemalt tööjõu kasutamine; 3. ettevõtte asukoha valikul ei pea arvestama vaba tööjõu olemasoluga; 4. regionaalpoliitilised toetused; 5. ettevõtete koolituskulude vähenemine (Lüsi 2000). Äripäeva finantsjuht Toomas Truuverk on teinud kalkulatsioone (vt tabel 1), et välja selgitada, kuivõrd ökonoomne on kodukontoris töötamine tööandjale ja töövõtjale. Kalkulatsioonid näitasid, et kodubüroo ei toonud kaasa olulisi lisakulutusi ja pigem parandas töötajate töötulemusi (neid, mida sai mõõta). Tabel 1. Kulutused kodubüroole ja kontoritöökohale Poole tööajast kodus töötava inimese kohta hoiab ettevõte kuus kokku Üür 1090 Laud + tool 85 Elekter 5 Kohv 10 Kokku 1190 Kodutöötaja peale peab aga ka kulutama. Ettevõtte lisakulu kuus kokku on ühe kodutöökoha kohta järgmine: Arvuti 450 ADSL 300 Mobiiltelefon 200 Lauatelefon 200 Kokku 1150 Lisaks ei pea tegelema uue kontoripinna otsimisega. Nagu näha, on vahe kõigest 40 krooni, mis pole palju. Tegelikult on see summa tühine võrreldes 1150 ja 1190 krooniga, mis kulutatakse või hoitakse kokku kodutöökohal. Seega võib öelda, et kodus töötamine ei suurendanud oluliselt kulutusi, ligikaudu võib öelda, et kulutused kodubüroole jäid tavalise kontoritöökoha kulude piiridesse (Einama 2002).
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 20 2.4 Suundumused kaugtöövormi rakendamisel Viimase 10 aasta jooksul on Eestis kasutanud kaugtööd 22% küsitletud ettevõtetest. Keskmisest kõrgem on see protsent alla 10 töötajaga väikeettevõtetes, äriteeninduse ja IKT sektoris ning Tallinnas. 56% kaugtööd kasutavatest ettevõtetest asub Tallinnas. 3,5% täiskasvanud elanikkonnast teeb praegu kaugtööd (Kaugtöö põhiuuring 2002). Prognoositakse aga kaugtöötajate arvu pidevat kasvu (Eesti Tööandjate Keskliidu Infokeskus 2002). Think-projekti andmete alusel näitas Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu poolt 2003 veebruaris läbi viidud tööandjate (20) küsitlus, et 55% küsitletud ettevõtetest suhtub kodukontoritesse hästi, 35% kasutab kodukontori varianti juba praegu ja 15% kavatseb kodukontori lahendust lähitulevikus rakendada. Ka mujal maades, kus juba praegu on Eestist märgatavalt suurem kaugtöötajate arv, täheldatakse selle pidevat kasvu. Töö suundub üha enam koju. Võrgutöö, kuhu ühiskond suundub, tähendab aga inimestele nii omaalgatuslikkuse kui uute tööviiside omaks võtmist. Tööd muutuvad aina enam projektipõhisteks (Savolainen, Himanen, Hintikka, Sarasvuo, Heikkilä, Steinbock, Oesch, Visuri, Kalm 1995, Meyer 2002). 2002. aastal toimunud ILO Euroopa konverentsil Infotehnoloogia ja inimväärne töö: infoühiskonnas lahenduste leidmine Euroopa Ametiühingute Keskliidu peasekretär W. Buschak andes ülevaadet kaugtöö raamlepingust, rõhutas, et kaugtööst rääkides, on oluline mõista, et tegemist ei ole töö sisulise muutusega, vaid töökorralduse muutumisega, mis toob kaasa ka teistmoodi juhtimise. Kaugtöötamine ei sobi kõigile ja kaugtöö tegijaid tuleb hoolega valida. Euroopa Ametiühingute Keskliidu taotlused kaugtöö osas on väga progressiivsed: 1. Töötaja staatus kaugtöö korral ei tohi muutuda. Tal peavad olema samad õigused ja võimalused, kui kontoris või tootmisüksuses töötavatel töötajatel. Kaugtöötaja peab oma kolleegidega võrdväärselt osa saama informeerimisest ja konsulteerimisest, koolitusest ja oma huvide esindamisest läbi ametühingu. 2. Kaugtöö peab olema vabatahtlik, tööandja ja töövõtja ühine tahe ja otsus. 3. Tööandja peab kaugtöö tegijale võimaldama tarkvara, riistvara, side ja tehnilise toetuse. Euroopa Ametiühingute Keskliit ei toeta kaugtöö tegija enda
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 21 vahendite kasutamist, seda peamiselt turvalisuse ja andmekaitse probleemide pärast (Eesti Tööandjate Keskliidu infokeskus 2002). Eestis kodus töötavad kaugtöötajad kasutavad töövahenditest enim lauatelefone (86% juhtudest on see isiklik), arvuteid (71% on isiklikud), mobiiltelefone (samuti 71% juhtudest isiklikud), veidi vähem tööalaselt autot (80% juhtudest isiklik). Seega - põhiliselt tuleb Eestis kodust kaugtööd teha isiklike vahenditega. Probleemiks on olnud see, et tööandja ei saa seadustest lähtudes makse maksmata hüvitada töötajale tema töövahendite muretsemise ning nendega töötamise kulutusi. Seda kinnitas ka Sotsiaalministeeriumi asekantsler ILO konverentsil, kelle sõnul puudub seadustes senini isegi kaugtöö mõiste. 2002. aastal arvati, et see ei jõua niipea seadusandlusesse, kuid praegune töölepinguseaduse eelnõu tõestab vastupidist (Kaugtöö põhiuuring 2002, Vare 2003). Ettevõte varustab oma kaugtöötajaid peamiselt kontoritarvete, mobiiltelefoni, arvutitarkvara ning statsionaarne arvutiga. Kõige rohkem varustab tööandja tarkvaraga - 43% kaugtöötajatest on see tööandja poolt antud (Kaugtöö põhiuuring 2002). Kaugtöö üha laialdasem kasutamine toob kaasa: 1. Konkurentsi süvenemise rahvusvahelisel tööjõuturul. Kaugtöö juurutamine Eesti avalikus halduses kiirendab tööjõu hindade ühtlustumist. Üha suurem ring kõrgepalgalisi kaugtöötajaid, kes on oma tööd suutelised müüma üle maailma, tugevdab Eesti majanduse arengut ja suurendab maksude laekumist. 2. Vahendatud suhtluse osatähtsuse kasvu. Vahendatud suhtluse puhul kasutatakse persoonidevahelisel suhtlemisel erinevaid tehnilisi vahendeid. Kasvav vajadus vahendatud kommunikatsiooni järele on seotud sellega, et ühelt poolt toimub tööviljakuse kasv - üks spetsialist on suuteline teenindama üha suuremat arvu inimesi. Teiselt poolt toimub kitsas spetsialiseerumine, mille tulemusel ühe eriala spetsialistide ring paikneb üha laiemal territooriumil. Seega spetsialistide omavahelised konsultatsioonid, kollektiivne õppimine, erialased nõupidamised jne muutuvad "näost-näkku" vormi puhul üha kallimaks. Kompenseerimaks igapäevase vahetu suhtlemise defitsiiti on kasutusele võetud uha laienev ring vahendatud kommunikatsiooni tehnikaid ja vahendeid. 3. Suundumuse tekstipõhiselt häälepõhisele suhtlusele. Kui Interneti algusaegadest tänaseni on domineerinud tekstipõhine suhtlemine, siis on
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 22 initsiatiivi haaramas kõnepõhine ja juba lähiajal suureneb videopõhine suhtlemine. Selle eelduseks on sidekanalite läbilaskvuse järjekindel kasv, personaalseks suhtlemiseks vajalike seadmete ja tehnoloogia kiire odavnemine ning vajaliku tarkvara tasuta levitamine (Esta jt 2000). 2.5 Juhtimine kaugtöövormi kasutamise korral Eesti jaoks on kaugtöö laialdane kasutuselevõtt seotud teatud probleemidega - eelkõige on need seotud inimestega: ühelt poolt juhid, kes tunnevad end niisuguses töösituatsioonis ebakindlalt ja teiselt poolt töötajad, kel võib nappida kohusetunnet ja korrektsust (Vare 2003). Paratamatult muutuvad kaugtöö rakendamisel nõuded juhtidele ja samuti juhtide motivatsioon. Ametiauto, kabineti suurus, sisustus ja sekretäri olemasolu ei oma enam kaalu alluvate silmis kaugtöötajad ei puutu nendega pidevalt kokku. Palju suurema kaalu saavad juhi isikuomadused ja professionaalsed oskused. Eelnevale toetudes võib väita, et juht, kes juhib kaugtöö meetodil töötavaid alluvaid, satub tänases Eestis mitmepoolse surve alla: ühelt poolt kaotavad tähenduse tänases kultuurikontekstis kehtivad staatuse sümbolid ja paljude juhtide korral ka olulised motivaatorid, samas nõutakse neilt palju enam nii professionaalset kui isiksuslikku kvaliteeti säilitamaks oma liidripositsiooni. Kaugtöö rakendamine avalikus sektoris on kaasa toonud rea muutusi juhtimiskorralduses: 1. Paindlikkuse suurendamine - suurendamaks avaliku sektori paindlikkust, motivatsiooni ja läbipaistvust on toimumas üleminek hierarhiliselt juhtimiskorralduselt lepingulisele ja protsessikeskselt juhtimiselt tulemustele suunatule. Lepinguliste suhete kasv on iseloomulik nii organisatsiooni kui ametniku tasandile. 2. Detsentraliseerimine - selleks, et suurendada avaliku sektori kandepinda ja vähendada inimeste võõrandumist riigist on toimunud funktsioonide ja otsustamisõiguse detsentraliseerimine. See on kasvanud nii vertikaalses
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 23 (iseseisvate asutuste teke) kui horisontaalses (regionaalse tasandi tähtsuse tõus) mõistes. 3. Infotehnoloogia kasutuselevõtt - suurendamaks avaliku sektori efektiivsust, kliendisõbralikkust ja avatust on keskseks muudatuste suunaks infotehnoloogia arengust tulenevate võimaluste rakendamine. On kasvanud detsentraliseerimine, elektrooniline asjaajamine ja suurenenud asjaajamise läbipaistvus. 4. Muutused töögraafikus - tulenevalt infotehnoloogia arengust, muutustest inimeste töötamisharjumustes ning juhtimisteoorias ja -praktikas on juurdumas paindliku töögraafiku kasutamine (Esta jt 2000). Mida intensiivsem on informatsiooni vahetus kaugtöö tegijate ja teiste organisatsiooni üksuste vahel, seda enam on edukaks tegevuseks vaja teadmuspõhise võrgustikorganisatsiooni juhtimisloogikat. Mida suurem on virtuaalse infovahetuse osakaal, seda olulisemaks muutuvad usaldus ja ühtne organisatsioonikultuur. Koostööd toetavat organisatsioonikultuuri aitab tugevdada kordaminekute ühine tähistamine, mis kaugtöötajatel üksteisest emotsionaalselt liiga kaugele ei lase jääda. Efektiivne kontroll saab toimida eeskätt infovoogude suunamise, meeskonnajuhi virtuaalse kättesaadavuse, tagasiside, avatud teabejagamise ja kaugtöötajate konsulteerimise kaudu. Kaugtöö muudab senisest olulisemaks delegeerimise ja tulemusjuhtimise põhimõtete rakendamise, et teha panus iga töötaja vastutusele ja enesekontrollile. Virtuaalse meeskonna juht peab olema valmis: 1. jätma oma otsustest ja juhistest e-kirja kujul jälgi; 2. muutma juhtimisprotsessi läbipaistavamaks; 3. kujundama virtuaalse suhtluse reeglid, mis hoiavad ära infouputuse; 4. rakendama delegeerimise ja tulemusjuhtimise põhimõtteid; 5. tasakaalustama igapäevase silmast silma suhtluse defitsiiti Üleminek iseseisvale tööle, ilma töökaaslaste ja kontorita, võimalus töötada kodus, nõuab ka kaugtöötajalt palju suuremat enesedistsipliini kui igapäevase rutiini jälgimine ja tööülesannete täitmine kaastöötajate nõuannete ja vahetu toetuse baasil. Kaugtöö on valdavalt loovinimeste pärusmaa, keda iseloomustavad kõrge nõudlikkuse tase, kriitiline enesehinnang, kõrge kvalifikatsioon ja oskuste tase ning kõrge saavutusvajadus - kunstnikud, arhitektid, programmeerijad, raamatupidajad jt. Seoses infoühiskonna arenguga kerkivad töötajate ette uued väljakutsed:
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 24 Valmidus elukestvaks õppeks ja oskuste arendamiseks Uute arvutioskuste õppimine Omaalgatuslikkuse suurendamine, iseseisev tegutsemine Individuaalne ettevõtja hing Koostöövalmidus ja -oskus Võime kaasa minna organisatsiooni kultuuri muutustega Võime elektroonilisteks kontaktideks ja tööviisideks Paindlikkus ja avatus (Savolainen jt 1995). Kokkuvõtvalt võib öelda, et kaugtöö nõuab muutustega kaasa minekut nii tööandjatelt kui töövõtjatelt. Eestis kui e-riigis on küllaltki head eeldused kaugtöö kasutamiseks ja laiendamiseks. Kaugtöö on üks võimalusi suurendada tööhõivet ja luua uusi töökohti.
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 25 3 LIIKUMISPUUDEGA INIMESED KUI ERIVAJADUSEGA INIMESED 3.1 Liikumispuude mõiste ja olemus 3.1.1 Puude olemus Esimeses peatükis käsitletud sotsiaalse konstruktivismi idee alusel pole sotsiaalne ja füüsiline keskkond kõigile inimestele ühtmoodi vastuvõetav. Käesolevas töös käsitletakse liikumispuudega inimest ja tema probleeme füüsilises keskkonnas. Puuet kui erivajadust võib määratleda mitmeti. Kaks kõige laialdasemalt kasutatavat mõistet lähtuvad meditsiinilisest ja sotsiaalsest mudelist. Puude mõiste meditsiiniline käsitlus lähtub eelkõige indiviidist ning vaatleb puuet kui personaalset probleemi, mille on põhjustanud haigus, trauma või tervisehäire ning mille puhul sekkumise vormiks on individuaalne ravi. Puudega inimese toimetulek on selles kontekstis suunatud inimese kohanemisele puudega ning käitumise muutmisele. Puude sotsiaalne käsitlus hõlmab puude defineerimisel ka keskkonna mõistet ning puuet vaadeldakse eelkõige kui sotsiaalset probleemi puudega isiku ühiskonda integreerimisel. Puue ei ole niivõrd inimese omadus kui kompleksne tingimuste kogum, mis suures osas on mõjutatud sotsiaalsest keskkonnast. Seega on see hoiaku või ideoloogia küsimus, mis nõuab sotsiaalset muutust (ICH kodulehekülg). Meditsiinilise ja sotsiaalse lähenemise ühendab Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) haldusalas arendatud Rahvusvaheline Puuete, Vaeguste ja Invaliidsuse Klassifikatsioon (ICIDH - International Classification of Impairments, Disabilities and Handicaps, WHO, 1980), mis eristab selgelt puude, vaeguse ja invaliidsuse mõisted ning defineerib terminid lähtuvalt kolmest tasandist: 1. Puue (Impairment) kui patoloogiliste muutuste avaldumine inimese keha tasandil tähendab inimese mõne anatoomilise, füsioloogilise või psühholoogilise struktuuri või funktsiooni kaotust või püsivat kõrvalekallet. Puue ilmneb eelkõige üksikisiku ja keskkonna vastastikuses suhtlemises, kus puudeinimesel ja tema perel on raskusi selles osalemises ning kohanemisel. Puuet võib pidada nö tehniliseks vajakajäämiseks, mis tekitab üksikisikule tegutsemispiiranguid, kuid mida on võimalik kõrvaldada abivahendeid kasutades.
Kaugtöö - liikumispuudega inimeste võimalus tööturul 26 2. Vaegus (Disability) on inimese indiviiditasandi probleem. Vaegus on puude tagajärjel tekkinud funktsioneerimisvõime piiratus, mis mõjutab inimese võimalusi igapäevaelus toimetulekus. 3. Invaliidsus (Handicap) sotsiaalne takistus kui ühiskonnatasandi probleem. See on ebapiisav tegutsemisseisund ja kirjeldab vastuolulist olukorda inimese tegutsemisvõimaluste ja keskkonna poolt pakutavate tegutsemiseelduste vahel ning tähendab inimese võimaluste kaotust või piiratust võtta osa ühiskondlikust elust võrdväärselt teiste inimestega. See kirjeldab suhet puudega inimese ja keskkonna vahel (ICH kodulehekülg, Eesti Vabariigi Invapoliitika Üldkontseptsioon 1995). Inimesele määratakse puude raskusaste terviseseisundi, tegevusvõime, kõrvalabi ja juhendamise vajaduse, elukeskkonna, puudest tingitud lisakulude ja rehabilitatsiooniplaani olemasolul selles ettenähtud tegevuste põhjal. Puude raskusastmed on sügav, raske ja keskmine. Puude raskusaste võib rehabiliteerimise, abivahendite kasutamise, elukeskkonna kohandamise või muude asjaolude mõjul muutuda (Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise kord 2002). 3.1.2 Erivajadused liikumispuude korral Liikumispuue on väga lai mõiste. Liikumispuuet põhjustavad mitmesuguse iseloomu ja raskusastmega haigused ja häired: halvatused, lihasnõrkused, liigutuste koordinatsioonihäired, amputatsioonid, aju ja selgroo traumad, tserebraalparalüüs. Omaette rühma moodustavad liikumispuudeni viivad haigused. Liikumispuudega kaasnevad sageli funktsionaalsed piirangud kõne- ja koordinatsioonihäired, lihaste nõrkus, spastika, käe haaramisraskused (Nõuandeid tööandjale 2003). Eestis puudub andmebaas, mis kajastaks, kui palju on liikumispuudega inimesi. Andmeid on võimalik saada ainult puude astmete (keskmine, raske, sügav puue) ja töövõimetuse protsendi järgi. Eesti Liikumispuudega Inimeste Ühing soovitab lähtuda arvestusest, et Euroopas levinud statistika alusel on ühiskonnas umbes 10% inimestest puudega, nendest ligikaudu pooled liikumispuudega. Seega tuleks Eestis liikumispuudega inimeste arvuks