SISUKORD KALAD AHVEN võinuks olla ka rahvuskala 15 Sikuska- ehk sikupüük 16 Kirbutamine 19 Käsiõngepüük 22 SÄRG algaja kalastaja esimene kala meenutav saak 25 Elupaik ja toitumine 26 Kevadpüük 26 Suvipüük 28 Talipüük 28 Toiduks kasutamine 29 HAUG suuremaid ja püütavamaid saakkalu Eestis 31 Haug olnud ennevanasti hunt 33 Haugipüük 33 KOHA Eesti atraktiivsemaid püügikalu 41 Püügikohad 43 Kalasabaga siga 44 Kohapüük Emajõel nõuab kogemusi 46 LATIKAS iga õngemehe unistuste saak 49 Latikapüük käsiõnge ja tonkaga 51 Latikapüük järvest 53 Latikapüük jääaugust 55 LEST kummalise välimusega kala 59 Lestapüügivarustus 60 Lestasööt 62 Lestapüügikoht ja -aeg 62 Kalastaja ABC 9
LUTS Eesti ainus magevee tursklane 65 Lutsupüük 67 Püügivahendid 67 Saared sobivad lutsupüügiks 68 Luts on vaese mehe angerjas 69 SIIG Eesti rannikuvete elanik 71 Elupaigad 72 Tonkapüük 72 Talipüük 74 Hõrk kala 75 TUULEHAUG käib meil pulmas 77 Tuulehaug ei ole haugi sugulane 78 Püügivahendid 79 Püügikohad 80 VIIDIKAS väike vilgas kalake 83 Elupaik ja toitumine 84 Püük 84 Sobib elussöödaks 85 KALAVEED Kalaveed nii meres kui ka siseveekogudes 89 PEIPSI JÄRV kalastajate hulgas populaarseim veekogu 93 SUUR EMAJÕGI ehk lihtsalt Emajõgi 97 VÄIKE EMAJÕGI oluline kalade kudemis- ja toitumispaik 101 VÕRTSJÄRV enamiku mageveekalade elupaik 103 NARVA JÕGI Eesti vägevaim 107 PÄRNU JÕGI eriilmeline ülal- ja allpool Sindi paisu 109 PÕLTSAMAA JÕGI üllatusi täis 113 AHJA JÕGI pakub kalastajale elamusi kogu aasta 115 VÕHANDU mitme nimega kalajõgi 117 NASVA JÕGI Saaremaa kalarikkaim 121 10
AUDRU JÕGI üsna kalarikas tundmatu 123 TÄNASSILMA JÕGI populaarne särjepüügikoht 125 ÕHNE JÕGI peamiselt kohalike püügikoht 127 SAUGA JÕGI üsna kalavaene koht 129 PÜÜGIVAHENDID KÄSIÕNG sellega algab ja lõpeb kalamehe teekond 133 Lihtne õngekomplekt 134 Muudatused püügitingimuste vaheldumisel 135 Siirdõngitsemise vahendid 136 Ujukõng 137 SPINNING teadliku ja oskusliku kalastaja püügivahend 141 Spinningukomplektid 143 Spinninguridvad 143 Spinningurullid 144 Lant 145 Vobler 146 Jigi 147 TONKA paljude kalaliikide sobivaim püügiriist 149 LENDÕNG kalastamisstiil friikidele 153 TALIPÜÜK meeliköitvamaid ja vahetumaid püügiviise 159 Püük söödaga 160 Püük landiga 160 Muu varustus 161 SÖÖDAD NATURAALSED söödad jäävad ikkagi 165 Loomsed söödad 165 Taimsed söödad 169 TEHISSÖÖDAD matkivad kala igapäevatoitu 171 Teiste kogemustest on abi 172 Kalastaja ABC 11
12
KALAD A 13
14
AHVEN VÕINUKS OLLA KA RAHVUSKALA Ahven on klassikaline Eesti kala, kes võinuks vabalt olla räime asemel ka rahvuskala. Ahven, keda Vene ajal peeti prügikalaks, tõusis iseseisvuse taastamisel lausa vääriskala staatusesse. Ahvena müügist välismaale sai hulk kalureid endale jalad alla ning paadid ja mootorid majapidamisse. Seetõttu on olnud ahvenavaru Eestis väga kõikuv, kuid päris kadunud pole ahven meie vetest kunagi. Ahven ehk harilik ahven (Perca fluviatilis) on ahvenlaste sugukonna ahvena perekonna röövkala. Ahven on ilus ja ereda värvusega. Tema selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased 5 9 tumeda ristvöödiga. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranžid. Ahvena soomus on väike ja tugevasti keha küljes kinni. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes A 15
on ta täiesti tume. Ahven on koos haugiga levinuim kalaliik Eesti järvedes, asustades 92% uuritud järvedest, samuti elab ahven peaaegu pooltes meie vooluveekogudes. Mõnes metsa- ja soojärves on ahven ainus kalaliik. Mõnes järves on täheldatud ahvena kaht eluvormi: väiksemat aeglasema kasvuga, tumedama keha ja eredamate uimedega litoraaliahvenat, kes sööb peamiselt zoobentost; ning suuremat ja kiirema kasvuga, põhiliselt röövtoidulist heledama värvusega pelagiaaliahvenat. Ahven on üsna paikse eluviisiga parvekala. Suured isendid hoiduvad siiski rohkem omaette. Ahven on levinud kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaar, Itaalia, Island, Šotimaa ja Norra), Taga-Kaukaasias ning Põhja-Aasias. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas ja Kolõma jõest ida pool. Ta elab erinevates mage- ja riimveelistes veekogudes. Eestis on ahven tavaline kala, keda püütakse ka töönduslikult. Ahven võib kasvada üle 4 kg raskuseks ja 50 cm pikkuseks ning elada 20 25-aastaseks. Eestis peetakse väga suureks isendit alates ühest kilost. Kalastajad saavad kätte enamasti kuni 500-grammiseid isendeid. Eestis on ahvenale meres kehtestatud ka alamõõt: 19 cm. Isasahvenad saavad suguküpseks varakult: 1 2-aastasena. Emased suguvõimestuvad 3 4-aastasena. Noored ahvenad toituvad esimesel ja osalt teiselgi aastal zooplanktonist ning vähesel määral ka zoobentosest, ehkki juba varases maimueas võivad haarata ka teiste kalade vastseid. Röövtoidule lähevad noorkalad üle teiselkolmandal eluaastal umbes 10 cm pikkusena. Saakkalu võivad püüda nii varitsedes kui ka jälitades, viimasel juhul peetakse jahti kollektiivselt. Meie kaladest on ahven suurim kannibal. Sisevetes on ahvena põhilised saakkalad väiksemad ahvenad, kiisk, särg ning suurjärvedes tint. Rannikumeres lisaks veel räimemaimud, ogalikud, luukaritsad, mudilad, emakalad, tindid ja teised arvukamad ning kergesti kättesaadavad kalad. SIKUSKA- EHK SIKUPÜÜK Ahvenat püütakse aasta läbi. Klassikaline püügiaeg on muidugi talv ja püügivahend sikuska. Tavaline sikuskaritv on rulli või haspliga taliritv, mille pitsile mõned kalastajad kinnitavad ka jäigemapoolse nooguti, et võtt oleks samuti näha. Mina noogutit ei kasuta, sest sikuskapüügi korral on võtt ka niisama käega tuntav. Traditsioonilised talvised püügikohad on Peipsi järv ja Pärnu laht. Ainuüksi Peipsi meeste sikuskatest võiks koostada terve näituse. 16
Ahvena talvine sikupüük Peipsil. Viimasel ajal on klassikalistele omavalmistatud sikuskatele hakanud konkurentsi pakkuma ka suurtootjad. Poodides on näha kõikvõimalikke talilante, nii püstise kui ka horisontaalse hoiakuga. Pärnus püütakse ahvenat juba mitukümmend aastat omapärase rakendusega, mis koosneb spetsiaalsest Pärnu ridvast, horisontaalsest klassikalisest Pärnu kirve tüüpi sikuskast ja veidi kõrgemal asetsevast ühest või kahest tutiga konksust. Kirverakenduse ritv ise on tavalisest taliridvast märksa suurem ja tugevam ning tihti kasutatakse sellega ka Vene ajast tuntud suurt Nevskaja ketast ja 0,3 mm tamiili. Ridva pitsi külge on sellise rakenduse korral kinnitatud Pöörlast lipsuni u 8 11 cm Jäigast monofiilist pealiin läbimõõduga 0,30 mm 0,35 mm lips pikkusega 5 7 cm Muška Pöörel koos landilõksuga Ristlandi ehk Pärnu kirve rakendus. A 17
Pärnu kirves, kolmkandid, klassikalised Peipsi sikud. võttude registreerimiseks omamoodi nooguti, mille saab teha kõige paremini seinakella vedrust. See erineb tavalisest noogutist selle poolest, et vedrutav osa, mis jääb ridvast ülespoole, pidurdatakse ridvapitsi otsas oleva rõngaga maha, vältimaks selle kaardumist lõpuni alla. Selline süsteem võimaldab raske landiga mängida, rikkumata nooguti tundlikkust. Sellist rakendust nimetataksegi kirverakenduseks. Vähehaaval on see hakanud levima ka väljapoole Pärnut. Pärnu kirve rakendusega püügil lastakse lant põhja, misjärel tehakse paar kiiret tõsteliigutust, lastakse landil põhja vajuda ja oodatakse veidi. Kui võttu ei järgne, mängitakse veidi tutiga konksudega, nii et lant jääb samal ajal põhja. Kui ikka võttu ei järgne, siis tehakse ridvaga uuesti paar pikemat tõstet, lastes landil mängida ja kõik kordub samamoodi. Kui võtmisi ei järgne, ei tasu üle 5 minuti sama koha peal ja sama rakendusega jännata. Peipsil püütakse ahvenat peaasjalikult tavaliste ja horisontaal sikuskatega. Sikuskad võivad olla loomult ja värvuselt vägagi erinevad. Millist igal konkreetsel juhul kasutada, on raske soovitada. Ise alustan alati püüki mõne varem korralikult kala toonud põiksikuskaga. Põigid on seetõttu head, et näitavad tavaliselt ära, kas kala on all või pole. Ka kehva võtu korral togib ahven, isegi kui otsa ei jää, mõne korra ikka põiklanti ja see on kindel märk, et püüki tasub jätkata, proovides muid lante. Viimasel ajal on Peipsil läinud väga 18
moodi nn stingertüüpi landid, millel on kolmikkonks kinnitatud väikse keti abil landi külge eraldi landi kerest. Sellistel puhkudel kasutatakse tihti värvikonkse ja need söödastatakse püügiajal parema efekti saavutamiseks ahvenasilmaga. Sikuskapüük ise käib nii, et olenemata landi tüübist lastakse see esmalt põhja, misjärel kergitatakse põhjast veidi üles ja hakatakse üles-alla liigutades landiga mängima. Selles mängus peitubki tavaliselt püügivõti. Sikuskapüügil on väga tähtsad käteosavus ja kogemus. Sikuskapüüki tasub alustada koos kogenumate kaaslastega, sest muidu kaob usk tegevusse enne, kui tulemused käes. KIRBUTAMINE Peale sikuskate püütakse ahvenat talvel ka kirplandiga. Sikuskameeste arvates teevad seda algajad või siis need, kes sikuskaga püüda ei oska. Üldjuhul minnakse aja jooksul kirplandi püügilt üle sikuskapüügile, vastupidi aga haruharva. Kirplandi- ehk marmõssipüük on väga populaarne lätlaste ja venelaste seas. Ega selles püügis iseenesest midagi halba ole, omamoodi põnev ja hasartne on seegi, aga võrreldes sikuskapüügiga saab sellega oluliselt rohkem väikseid prügikalu ja suurte ahvenate parve enamasti võtma ei saa. Kirplandipüügi plusspool on, et kehva võtu korral saab kastanid tulest välja tuua. Kirplant koosneb kergest ridvast, rullist või hasplist, peenest tamiilist (tavaliselt kuni 0,15 mm) ja tundlikust noogutist. Jämedam tamiil rikub mängu. Tähtis on, et nooguti sobiks kirplandi raskusega. Kirplante, mida vanasti Põiklandid. Stingerid. A 19
Talvine ahvenapüük kirbuõngega. Kirplandid. valmistati põhiliselt tinast, tehakse praegu enamasti volframist. Volfram on tinast märksa raskem ja nii sobivad püügiks ka väiksemad kirplandid. Kirplant söödastatakse tavaliselt püügiajaks ja söödana kasutatakse ahvena püügil üldjuhul tümmisääse vastseid ehk rahvakeeli motõlli või punaseks värvitud kärbsevastseid. Motõlle aetakse konksu otsa kas üks võ i mitu ja risti pidi, kohe musta pea tagant. Kärbsevastsed lähevad konksu otsa samuti risti ja kust täpselt, see on juba iga kalastaja enda otsustada. Vahel kasutatakse motõlle ja kärbsetõuke sama konksu otsas korraga, sellist kombinatsiooni nimetatakse võileivaks. Harva kasutatakse vihmaussi. Praegu on müügil igasuguseid kunstmotõlle ja usse, kuid mina nendesse väga ei panustaks. 20
Kirplandipüüki nimetatakse kirbutamiseks. Esmalt lastakse lant põhja, seejärel hakatakse seda aeglasemalt või kiiremalt jõnksutades kõrgemale tõstma ja langetama. Vahepeal jäetakse lant ka seisma ja siis jätkatakse jõnksutamist. Loiu võtu korral annab mõnikord tulemust, kui lanti nõnda jõnksutades tõsta peaaegu meeter põhjast ülespoole. Kala võtt kandub edasi läbi nooguti otsa. Alati ei pruugi võtu korral nooguti jõnksutada või allapoole kaarduda. Eriti just suuremate ahvenate puhul tõuseb tihti nooguti ots hoopis üles ja tamiil lõtvub, mis tähendab, et kala on sööda haaranud, tõustes ise altpoolt hooga kõrgemale. Kirbutamisel on tähtis õigesti haakida. Tamiil on peenike, seega peab haakelöök olema kiire ja terav, aga mitte liiga jõuline, sest peenike tamiil võib puruneda. Samuti on omaette kunst tuua suurem ahven peenikese tamiiliga jääauku ja tõsta sealt jääle. Kilost ahvenat ei saa 0,1 mm tamiiliga kindlasti lihtsalt august jääle tõsta, sest tamiil ei pea sellist raskust vastu, liiati kui kala veel rabeleb. Haakinud suure kala otsa, tuleb esmalt vabaneda kinnastest. Selle protseduuri juures lähevad kindlasti käiku ka hambad. See on üks põhjusi, miks vanematel kirbumeestel, kellel oma hambad ammu välja langenud, peavad alati suus olema korralikud kunsthambad. Tamiili nimetissõrme ja pöidla vahel hoides tuleb hakata seda ettevaatlikult jääle lappama. Vältima peab tamiili keerdumist ümber jalgade või jääl olevate muude esemete, sest siis pole kala sööstude korral võimalik järele anda. Samal põhjusel tuleb hoida endast eemal kõik uudistajad. Niimoodi tamiili sõrmede vahel hoides, seda jääle lapates ja vajadusel järele andes, tuleb kala ära väsitada ning peadpidi jääauku tuua. Suur ahven tuleb auku peaaegu alati, suu lahti, ja nõnda on lihtne kala alalõuast sõrmedega kinni haarata ning ta jääle vinnata. Nii nagu sikuskapüük, nõuab ka kirbupüük kogemusi. A 21
22 KÄSIÕNGEPÜÜK Jäävabal ajal püütakse ahvenat enamasti tavalise käsiõngega. Eriti põnev on ahvenapüük kevaditi ja sügiseti, kui ahvenaparved tõusevad pärast kestvaid mere poolt puhuvaid tuuli merest jõgedesse. Miks nad sinna tõusevad, ei tea keegi täpselt, aga püügirõõmu pakub jõkke tõusnud ahven rohkesti. Eriti populaarsed püügikohad on Nasva jõgi Saaremaal, Tiskre oja Õismäel ja Orjaku kanal Hiiumaal. Samuti külastab ahven suuremaid jõgesid, nagu Pärnu, Pirita ja Narva jõgi. Väiksemates jõgedes on püük mitu korda põnevam ja vahetum. Püütakse ujukõngega ning konksu asemel kasutatake erinevaid kirplante. Samuti kasutatakse vahel lisaks ujukile või lausa ujuki asemel ridva otsa kinnitatud noogutit. Kõik need vigurid teenivad vaid üht eesmärki: et söödaga saaks mängida. Peale vooluvee saab ahvenat edukalt ujukõngega püüda enamikust Eesti järvedest ja ka meie riimveelisest merest. Mida soojem aeg, seda rohkem kandub ahvena tippvõtt varajastesse hommikutundidesse ja õhtusesse loojanguaega. Söödaks kasutatakse suvipüügil vihmaussi või krevetti. Sügise poole võtab ahven edukalt ka elussööta, näiteks rünti, lepamaimu või viidikat. Vahel kasutatakse ahvenapüügil ka kalatükke. Üks huvitav tähelepanek, millest võib ussiga ahvenapüügil kasu olla. Enamikule kalastajatest, kes Lõuna-Eesti järvedel on käinud, on tuttav pilt, et juulikuise leitsaku ajal on parv parajaid panniahvenaid kogunenud paadisilla alla ega tunne mingit huvi kalamehe pakutud hõrgutiste vastu. Korra proovisin sellisel juhul kasutada sama järve kaldakivi alt leitud vihmaussi ja pilt muutus täiesti. Koduse lõhnaga uss ajas ahvenaparve marru ning natukese ajaga olid kõik sillaalused triibud mul kalakotis. Jäävabal ajal saab ahvenat edukalt püüda peaaegu kõigist Eestimaa järvedest spinninguga, kasutades peibutuseks väikest pöörlevat lanti, voblerit või võdikut. Selline püük on eriti nauditav, kui kasutada ultralight-varustust. Siis tunduvad juba kõik üle 100 g kalad tõsised tegijad. Milliseid lante ja võdikuid ahvenapüügiks kasutada, oleneb igast konkreetsest veekogust. Rusikareegel on, et mida sogasem vesi, seda erksamad värvid, ja vastupidi. Vahel, kui sügavused on suured, kasutatakse vobleri paadi järel vedamisel ka lisaraskusi: õngenööri otsas on 5 10-grammine tinapomm, sellest umbes 15 cm kõrgemal on lips ning selle otsas jookseb vobler. Samasugust rakendust kasutatakse
Peale vooluvee saab ahvenat edukalt ujukõngega püüda enamikust Eesti järvedest ja ka meie riimveelisest merest. vahel ka võdikuga heitepüügil. Spinninguga ahvenapüügil tuleb jälgida, et pakutava sööda suurus vastaks eeldatava kala suurusele. Omaette nähtus on suve teise poolde jääv suvesikuskapüük Peipsil. Ka see on pikkade traditsioonidega kalastusviis, kus iga kalastaja valmistab oma sikuskad ise. Ühe kuulujutu järgi on parimad pilliroo tühja toru sisse seatinast valatud sikuskad. Mine sa võta kinni, mille järgi kohalikud mehed neid sikuskaid teevad, aga koledad ja hallid näevad need välja küll. Eks siin tule lähtuda teooriast, et lant ei pea meeldima kalamehele, vaid ikka kalale. Kulinaarsete omaduste poolest kuulub ahven kõrgklassi. Kuigi väliselt võib tunduda, et tegu on kõva pantseriga okkalise kalaga, siis selle koore all peitub tegelikult maitsev, väherasvane, valge ja peaaegu luuvaba liha. Ahvenat fileeritakse ja praetakse, kasutatakse suppides või suitsutatakse. A 23