BETTI AlVER
O M A J U U R
Koostanud Kristi Metste Toimetanud Elo Rohult Kujundanud Angelika Schneider Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond Käesolev valimik ja saatesõna Kristi Metste ja Tänapäev, 2017 ISBN 978-9949-85-116-4 Trükitud AS-i Pakett trükikojas
SISUkORD I 13 14 15 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 32 33 34 35 36 37 38 39 40 Pedja Raskelt valgub vaha Kaks kevadlaulu Vist polekski kuigi raske Lõppude lõpuks Raudne taevas Peegel Ebausklik Suured voogajad Maailma saatust alati Halvad naised Mulle meenuvad kauged hommikud Kannibal Kunstile Teist päeva piirab valge ving Mitte viirastus, meeltepett Lahendus Aimus Tuhm kalender Sügis 1 Priiskaja Quasi una fabula Aasta Tuhapäeval Hing Kunsti sünd
41 42 43 44 45 Lepitus Ime Vabaduse deemon Galeer Ekstaas II 49 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 66 67 68 70 71 72 73 Amor ja Psyche Päikeses Ühele hullule Kes poleks näinud häda Raugad Teisik Must madonna Tõrkuja Kahepaikne Ei tea Irdumus Hääled Suur nimetu Öömaja Tuli Viimne soov Vana teater Kuri päev Uni Suvi Vilepuhuja Koguja
74 76 78 79 80 81 82 83 84 85 86 88 89 90 92 108 109 110 111 112 Suurest haardest Talv Kõrgel aknal Umbtänav Maru 1 Maru 2 Öölaul Linna taga Kiivas kuu Udus Hirm Lehekuu lumi Äike Külm puhang lõõtsub Raudsed roopad Kui ma kauges lapsepõlves Pilvele Mu juurde voogas Rändaja mõtted kehval ajal Unenägu III 117 118 120 121 122 123 126 Kevadekartus Sõber talv Raudahjus põlesid puud Ärasaatmata kiri Vanast vihikust Tulipunane vihmavari Ojake niriseb
127 129 131 134 147 148 150 155 156 163 164 166 171 177 178 179 181 183 202 204 206 207 208 209 Läbi lillede Lähen müüjaks Noorus Pärast pikka põuda Jälle ja jälle Tähetund Tuulde räägitud Algav päev Jõgeva ja Pedja vahel Laul Sõnarine Uus külaline Tuju Kuristikulill Linnud naersid Kuuljale Kuradile mingu mure Mustjalg Masin Kevadhaldjas Häire Raudsed närvid Eluhelbed Väike perekonnalugu IV 221 225 230 Tuuletriller Naaber Tore
231 232 233 236 238 240 242 243 245 245 246 247 248 250 251 252 Kooliminek A Õpilased Kodune kirjandustund Looming Viimne instants Sügis 2 Kalendrituul Üle sõnade serva Lahtine raamat Hilisel hingetunnil Oma häälega Lähteloojad Ringlevad rütmid Põdural põllul Üle tuhande tõkke V 257 264 265 267 268 270 272 273 275 277 279 Sim-sala-bim Ettevaatust klaas Sa hapramast hapram Ei vaibu Võlg Kodused arved Inimhetk Allikal Võrdlus Elu on alles uus Ood vanale kartulikorvile
289 292 294 295 300 302 304 305 306 307 309 310 311 312 313 Vanitas Vanitatum Kellahääl Lindprii Kotuse lill Kui elu on vaid uni Kodu Korallid Emajões Lootus Kaduv käsi Ainus autor Karda kiitust Arbujate aegu 1 Arbujate aegu 2 Kõnehäire Elul on väikene hingemaa 315 See omajuur või mis ta oli (Kristi Metste)
I
13 PEDjA Seal, kus pööriputk ja loogas pajud peegelduvad Pedja mustas vees sinna jooksen ikka pakku ajul, kui mu hinges umbne viha keeb. Kas mind rõhub ahas toakoobas, rasvaving ja haisev murulauk, elu rammalt, loiult roomav roobas, nurjund ootus, hargnev sukaauk Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva tallad tambivad siis tusapalangu, sinu öised, laisad lainetiivad viivad minema mu vihavalangu. Mul on äkki võlusõnu üleliia, imet sõrmedes kui hanges lund. Pillun võimatusi sinna-siia, kuni huugama lööb hommiktund. See on vabrik teispool lubjakuuri, kaugest metsast tõuseb õhkuv kirm. Jooksujalu tõttan jälle puuri, hinges vastse päeva vastne hirm. Jälle tahmana mu peale viha vajub, tuhm kui tuhk, ma sorin tuhka lees. Mina? Ei, ma olen seal, kus loogas pajud peegelduvad Pedja mustas vees. 1931
14 RASKELT VAL gub VAHA Raskelt valgub vaha üle lühtri vase, peeglis tuhmid varjud, minu valge ase. Laman laastukotil, ihust soojus hajund, sinkjad sõrmed rinnal, huuled aukuvajund. Naabreid, sugulasi täis kõik seina-ääred, lell on jälle purjus, tädil tursund sääred. Trepil kerjalapsed söövad mett ja marju, keegi hulkur tummalt hoidub ukse varju. Tema silmist vargsi pisar rohtu nõrgus. Rumal! küllap ükskord saame kokku põrgus. Kui ent pole troosti siin su süngel tujul, tulen sinu juurde valge kassi kujul. 1931
15 KAKS KEVADlAULU 1 Naerma peaksin mina nüüd, naerma, et aken põruks! Ent tummalt ma ootan hommikut, suu ümber nutuvõru. Issand! kuskil aosinetuses seisavad noored, niisked kased, kuskil murduvad praegu tammid, suitseb tõrvane kütisease, kuskil nagisevad puukodarad, vajudes rummuni lumevette, kuskil oh, miks mina istun siin, vahtides süngelt enda ette? Nüüd mina tunnen, kõik oli tuhk, mida otsisin lõõmavas innus. Milleks minule kirevad uimad, petlikud rannad, lilled ja linnud? Maanteele nüüd kisub mu süda seni sihitult hulkuda tahan, kuni jahedad kevadvihmad pesevad silmist nukruse maha. 1932
16 2 Kevad piirand selle linna, tuultel vastu ruttan. Kõik nüüd mulle vend ja sõsar, tahaks laulda, nutta. Roimar nelja täägi vahel peidad silmi, kõrvu. Ah, nii tihti mustal tunnil seisime ju kõrvu. Valemängur, laadaline, parkal, kingsepp, varas igamees mul täna sõber, iga iste paras. Naine närbuv sünges majas ehid kõhnu õlgu. Nõnda palju, hirmus palju olen sulle võlgu. Kellele teind elu liiga, joomar, pätt ja lurjus võtke, võtke minu süda, rüübake end purju! 1932
17 *** Vist polekski kuigi raske saada väikeseks Danteks, Catulliks, kogudes ihnsalt niklit ja vaske või mängides kõik kirjaks-kulliks. Minu jumal, igal poeedil on lauseid kui liuglevad laevad, on rütme, mis nagu sireenid väävelkollasest äikesetaevast. Aga hääl, mis sosistas siiralt, samas võõrana vastu kajas, kõik, mis kuidagi miskit piirab, vajub laiali ruumis ning ajas. Rütmid helgivad nagu kilbid, sõnu tärinal kokku põrkub aga rütmid ja sõnad ja silbid kaovad hääletult varjude võrku. 1934