Originaali tiitel: Wildlife Atlas: a complete guide to animals and their habitats John Farndon A New Burlington Book Marshall Editions The Old Brewery 6 Blundell Street London N7 9BH, UK www.marshalleditions.com Sisukord 4 SISSEJUHATUS Revised edition copyright 2010 Marshall Editions Text copyright Barnsbury Books Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata. ISBN 978-1-84566-337-7 (ingl k) ISBN 978-9985-3-2541-4 (eesti k) Tõlge eesti keelde. Olav Renno, 2012 Tõlke toimetanud Anu Sillaots Imetajate nimetusi konsulteerinud Mati Kaal 6 TROOPILISED ROHTLAD 8 Lõuna-Ameerika troopilised rohtlad 10 Elulemine rohtlates 12 Aafrika rohtlad 14 Rohusööjad ja oksasööjad 16 Austraalia rohtlad 18 Kukkurloomad Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee 20 TROOPILISED VIHMAMETSAD 22 Australaasia ja Aasia vihmametsad 24 Elulemine džunglis 26 Lõuna-Ameerika vihmametsad 28 Elu puude otsas 30 Aafrika vihmametsad 32 Puudel kulgemine 34 KÕRBED 36 Aafrika kõrbed 38 Elulemine kõrbes 40 Aasia kõrbed 42 Laiuvad avarused 44 Ameerika kõrbed 46 Kõrvetav päike
48 PARASVÖÖTME METSAD 50 Euraasia parasvöötme metsad 52 Metsaelu 54 Põhja-Ameerika parasvöötme metsad 56 Aastaring metsas 58 Aasia parasvöötme metsad 60 Kadunud metsad 62 Austraalia ja Uus-Meremaa 64 Ohutu elu maapinnal 86 MÄRGALAD 88 Põhja-Ameerika märgalad 90 Elu märgaladel 92 Euroopa märgalad 94 Elu niisketes paikades 96 Aafrika märgalad 98 Jõehobude maailm 66 PARASVÖÖTME ROHTLAD 68 Põhja-Ameerika parasvöötme rohtlad 70 Elulemine preerias 72 Euraasia parasvöötme rohtlad 74 Elu rohu varjus 100 MÄESTIKUD JA POLAARALAD 102 Mäestikud 104 Polaaralad 106 LOOMASÜSTEMAATIKA 108 LOOMADE TUTVUSTUS 108 Imetajad 124 Roomajad 129 Kahepaiksed 132 Linnud 145 Selgrootud 76 TAIGA JA TUNDRA 78 Euraasia taiga ja tundra 80 Elu okasmetsas 82 Põhja-Ameerika taiga ja tundra 84 Kopra kodu 156 SÕNASELETUSI 157 LOOMANIMEDE REGISTER 160 TÄNUSÕNAD 160 KASUTATUD LÜHENDID
Sissejuhatus Võib-olla ainsana universumis kihab meie planeet elust. Sedavõrd, kuidas inimese uurimiskäigud küünivad Maa senitundmata soppidesse, leitakse elu igas pilus ja nurgataguses, igas ükskõik kui ekstreemses paigas. Kummalised kalad peituvad sügavaimagi ookeani pilkases pimeduses. Linde leitakse pesitsemas maailma kõrgeimate mäestike harjadelgi. Ent kõige hämmastavam on eluavalduste mitmekesisus ujutakse hiigelookeanides, lennatakse õhus, siueldakse, roomatakse ja joostakse maapinnal. Seniajani on kirjeldatud rohkem kui 1,5 miljonit loomaliiki ja enamus zoolooge arvab, et neid on mitu korda enam, kui seni on avastatud. Tuntakse üle 5675 liigi imetajaid, 8200 liigi roomajaid, 6250 liigi kahepaikseid, ligi 10 000 liiki linde, üle 32 000 liigi kalu, kaugelt üle miljoni liigi putukaid ning küllap 500 000 liiki muid selgrootuid, sealhulgas 60 000 liiki ämblikulaadseid. Elu sellisele mitmekesisusele oleme tänuvõlglased sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsioonile, selle tohutu aja jooksul põlvkonnast põlvkonda toimunud peentele muutustele, milles mõned olendid jõudsid oma erisuse järglastele edasi anda ja teised surid oma erisuse tõttu välja. Muidugi jäid ellu need olendid, kes olid keskkonnaga paremini kohastunud, kuna kehvemini kohastunud hävisid ja vajusid unustuse hõlma. Tingimused muutuvad ja muidugi on palju oleseid leidnud end samast seisust nagu dinosaurused alul oma keskkonnaga hästi kohastunud, ent siis võimetuina üle elama muutusi neid ümbritsevas maailmas. Kuid tingimused ei muutu mitte ainult aja kestel, vaid teisenevad ka planeedi ilme muutudes. Igas Maa piirkonnas on oma ainulaadsed tingimused ja pikas arenguloos on igas eraldi paikkonnas kujunenud just seal kohastunud ainulaadsed loomakooslused. Tunnuste muutumise lõputu jada on loonud tohutu hulga erinevaid loomaliike, kes asustavad Maad tänapäeval igaüks kohastunud elutsema oma erilaadses paigas ja igaüks hõivanud keskkonnas oma orva. Igal liigil on oma kodupaik ja igal paigal on oma liigid. Nii pakuvad Kirde-Ameerika lehtmetsad elupaika pesukarudele ja baribalidele ning Aafrika avarad savannid elevantidele, paavianidele ja lõvidele. Kliima, taimestik, maastik, toidu- ja varjevõimalused ning paljud muud tegurid on igale piirkonnale kujundanud oma kindla olendite koosluse. See raamat annab ülevaate, kus loomad maailmas elutsevad ja miks nad just seal elavad. Selles raamatus 4
reisime elupaikhaaval mööda maailma, lopsakatest troopikarohtlatest kuni Arktika ja Antarktika jäätunud puustusmaadeni. Iga peatükk on pühendatud eri elupaigale ja tutvustab mandrite kaupa olendeid, kes on võtnud mingi paigase oma koduks, esitledes röövloomi, rohusööjaid, linde, putukaid, roomajaid ja paljusid teisi. Igas peatükis olevad pildiveerud selgitavad elupaiga loodust ja kõigi seal elavate loomade vahel toimivat suhtevõrgustikku. Kummatigi on kurb tõsiasi, et ajal, mil te loete seda raamatut, võib mõnigi selles esitatud liik või elupaik olla igaveseks hääbunud. Tänapäeval oleme sunnitud olema tunnistajaiks, et toimumas on suuremaid loomaliikide hävimisi, kuna üha enam liike langeb laastava inimtegevuse ohvriks. Praegu on teada üle 5000 liigi, kes on väljasuremise äärel, veelgi enam on ohualteid. Asjatundjad ennustavad, et viiendik maailma loomaliikidest võib kaduda lähema 20 aasta vältel. Selles ähvardavas tragöödias on süüdi palju tegureid, näiteks elupaikade kadumine, kui põlluharijad ja metsaraidurid raadavad metsi; linnade pidurdamatu laienemine; maapinna ja vee mürgistamine reo- ja mürkainetega; ohjeldamatu jahitegevus. Mida enam me teame ja mõistame selle tapatalgu põhjusi, seda paremini võime neid vältida nõnda leiab selles raamatus elupaikade käsitluses mõne ohus oleva võtmeliigi ja põhjused, mis on pannud nende olemasolu kaalule. Siiski on maailm veel õnnistatud loomaelu hämmastava rikkusega ja see ongi, miks Loomaelu atlas püüab väärtustada käesolevas ülevaates meie planeedi loomaja taimeriiki. JOHN FARNDON Loomade kodukohad On hulk viise, kuidas maailma looduspiirkondadeks jaotada. Zooloogid jaotavad ta viieks regiooniks. Klimatoloogid jaotavad ilmastiku järgi, botaanikud taimkattetüüpide järgi. Kliima ja taimestikuvööndite vahel on tihe seos Toitumisahel rohtlas ning mõlemal on määrav osa, kus mingi loomaliik elutseb. Nii ongi selles raamatus maailm jaotatud elupaikadeks aladeks, kus kliima ja taimkate on kujundanud loomade jaoks eriomase keskkonna, näiteks troopilised vihmametsad ja kõrbed. Sumatra vihmamets Loomarühmad Loomariik jaotub selgroogu evivateks loomadeks, keda nimetatakse selgroogseteks, ja nendeks, kel seda pole selgrootuteks. Selgrootud on enamjaolt väikesed loomad (näiteks putukad ja limused), kuigi hiidkalmaarid kasvavad kuni 18 m pikkuseks. Selgroogsete põhiüksused on kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad. Selles raamatus rühmitatakse linde ja imetajaid vastavalt sellele, kus nad veedavad enamuse ajast (näiteks õhuvalla-linnud ja maapinna-linnud) või kuidas nad hangivad toitu (röövlinnud, kiskjad, oksasööjad, tuhnijad ja rohusööjad imetajad). Need rühmad erinevad ka elupaigati. Osa käsitletud loomi on haruldased või juba kadunud, osa aga on hoopis tavalised. 5
Troopilised rohtlad Enam kui kolmandiku maailma maismaapinnast hõlmavad rohtlad. Suur hulk rohumaid on kujundatud põlluharijate poolt, kes raadasid metsi oma kariloomade tarbeks. Ent on säilinud veel suur hulk täiesti looduslikke rohtlaid. Troopilised rohtlad on levinud seal, kus vihma sajab vaid poolel aastal ja ülejäänud aeg on puude kasvamiseks liiga kuiv. Arvestamata väheseid akaatsiaid ja palmipuid, laiub siin rohi avara taeva all nii kaugele, kui silm võtab. Vihmaperioodil on rohi roheline ja lopsakas, kuivaperioodil on aga maapind kuivanud ja rohi kolletunud. Isegi sellistena on troopilised rohtlad uskumatult tootlikud. Kuigi rohurinne on hõre, kasvatab Aafrika rohtla ruutmeetri kohta 2,25 kg taimemassi aastas (männimetsal kuluks selleks pool aastat) ja suudab toita tohutut hulka loomi, olles nii maailma kõige huvipakkuvamate olendite kodupaik.
Kus leidub troopilisi rohtlaid? Vähi pöörijoon Ekvaator Kaljukitse pöörijoon Lõuna- Ameerika rohtlad Troopiliste rohtlate võrdlus Aafrika rohtlad Austraalia rohtlad Aasia rohtlad Troopilise rohtla keskkond Troopilistes rohtlates valitseb soojus päevaajal ulatub õhutemperatuur tavaliselt keskmiselt üle 27 C. Kuivaperioodil võib temperatuur kerkida kuni 54 C. Vihma sajab enamasti 500 1500 mm aastas, kuid enamjaolt tuleb see 5 8 kuud kestva vihmaperioodi jooksul. Ülejäänud aeg on peaaegu purukuiv. Kuna õhk on soe, aurub isegi märjal ajal vesi kiiresti. ºC Temperatuur Sademed mm 25 250 200 20 150 15 100 10 50 Troopilised rohtlad 5 0 I II III IV V VI VII VIII IX X XI XII Üle 160 liigi rohttaimi, sh sale preeriarohi ja väriheinad Eukalüptid Palm (karnauubapalm) Lõuna-Ameerika Lõuna-Ameerika rohtlad on sageli pargilaadsed, neis kasvab salguti puid ja Kõrge keeritshein Valge kilpseemnik (Aspidosperma quebrachoblanco) põõsaid, sekka ka kõrgeid palme. Siin-seal on piirkonnale eriomaseid metsi (espinale), millele on tunnuslikud ogade ja asteldega põõsad ning madalad puud. Lõuna- Ameerika rohtlates kasvab peaaegu igal pool kilpseemnikuid ja kebratšopuid, moodustades kohati tihnikuid, mis kõrguvad keset rohumerd nagu saared. Rohttaimi leidub üle 160 liigi, osa neist on nii kõrged, et ulatuvad ratsanikul üle pea. Madal punahein Akaatsiad Elevandirohi (purpur-hiidhirss), kuni 3 m kõrgune Puukujulised piimalilled, sh kütuspiimalill Baobab ehk ahvileivapuu; jäme tüvi talitleb veemahutina Aafrika Aafrika troopiline rohtla (savann) hõlmab enamuse Kesk-Aafrikast, eriti selle idapoolse osa. Savanni ilme oleneb kuivaperioodi kestusest. Piki Sahara kõrbe lõunaserva sirutuv hiiglaslik Sahel on valdavalt poolkõrb ja kohati kuiv savann (nn astelsavann), kus kasvab hajusalt peenetüvelisi puid ja kasinalt rohttaimi. Kuiv astelsavann katab suurt ala ka Lõuna- Aafrikas Kalahari kõrbe naabruses. Siiski on see suhteliselt niiske paikkond, kus leidub väikesi metsi ja üsna tihedalt suurelehiseid puid, sh puukujulisi piimalilli. Austraalia Austraalias katab põõsasrohtla oma troopiliste rohttaimedega hiigelkaarena mandri põhjaosa idast läände. Kirdes, Queenslandis, eristub kuiv Mitchelli rohtla. Niiskematel aladel kasvavad kõrged keeritsheinad ja madalad punaheinad. Suurem osa Austraalia rohtlate puudest on igihaljad (nt eukalüptid, akaatsiad ja sämplehikud). Nende lehti katab vahakirme, see vähendab veekadu ja aitab puudel taluda kuivaperioodi. Loodes on kõige tavalisemad puud ahvileivapuud (baobabid). Päike ja vihm Graafik näitab Aafrikas Nairobi ümbruse savanni igakuiseid sademeid ja keskmisi õhutemperatuure. Niiskem on novembrist maini. Kuivaperiood algab juunis ja kestab viis kuud, kuni novembris jälle vihmad algavad. Äikesetormid Kui troopilises rohtlas vihma sajab, tuleb seda kui oavarrest. Hommikukuumuses hakkavad moodustuma tohutud hallid äikesepilved ja tavaliselt algab pärast keskpäeva torm. Sageli tabavad pikselöögid üksikult seisvaid puid ja süütavad kuiva rohu. Uus rohi Kuumal kuivaperioodil rohi kuivab ja võib sageli savannipõlengutes süttida. Kõik näib olevat hukkunud, ent kuigi rohtaimed on põlenud, säilivad pinnases nende juured ja seemned ning vihmaperioodi saabudes ajavad välja uued idud.
Lõuna-Ameerika troopilised rohtlad Lõuna-Ameerika troopilised rohtlad erinevad Aafrika omadest oluliselt. Aafrika savannid on tohutud rohulagendikud, kus uitavad hiiglaslikud rohusööjate karjad. Kuid Lõuna-Ameerika rohtlad pampad on hulga mitmekesisemad, paljudes paikades soode ja tihnikutega. Suurte mäletsejate asemel elutsevad siin suured närilised nagu kapibaarad ja aguutid, ning sellised eripärased loomad nagu taapirid ja pekaarid. Ka linde on palju. Maapinnal elavad linnud Puude nappus tingib, et paljud linnuliigid Lõuna-Ameerika rohtlais elutsevad maapinnal. Peale nandude liiguvad rohus ringi tinamud (sh triip- ja pampatinamu), vutid ja teised. Mitmesugused vintlased toituvad seemnetest. Nandu Nandu on suur lennuvõimetu lind, kes aga jookseb väga väledasti. Ehkki nandude arvukus on küttimise ja põlluharimise tõttu tugevasti kahanenud, võib neid siiani näha kuni 30-isendiliste salkadena. Pesitsusajal paaritub isalind mitme emasega. Seejärel kraabib ta maapinnale madala pesalohu ja haub kõigi oma kaasade mune. V a i k n e o o k e a n A m a z o n a s A n d i d Gran Chaco on hiiglaslik kuiv tasandik, mis hõlmab Lõuna-Ameerika keskosas Andide ning Paraguay ja Paranà jõgede vahel 725 000 km² suuruse maa-ala Kapibaara Kapibaara on nüüdisajal elavatest närilistest suurim, ta kasvab kuni 1,25 m pikkuseks, kaaludes üle 55 kg. Kapibaarad on üsna peidulised ja elavad salguti jõepervedel. Nad sukelduvad kähku, kui ilmub kiskja (nt jaaguar). Kapibaarad söövad peamiselt lehti, kuid põllumajanduspiirkonnis võivad võimaluse korral näpata meloneid ja teravilja. Roomajad ja kahepaiksed Sood ja jõed pakuvad küllaseid elupaiku paljudele roomajatele ja kahepaiksetele. Peale madude (nt boade ja lõgismadude) on seal teisigi roomajaid, nt kaimaneid, lamekilpkonlasi, iguaane ja teisi sisalikulisi (nt tejusid). Sageli on siin näha mürgiseid lehe- ja puukonni ning kärnkonni, nt ruuge-kärnkonna (Bufo rufus). Närilised Rohtlasood on suurnärilistele turvaline elupaik. Peale kapibaarade ja aguutide toimetavad roostikes mitmed merisea- ja tukoliigid. Palju on pisinärilisi, nt põldhamstrikuid ja mitmeid teisi hiirlasi. Peale näriliste leidub siin ka kiskjalisi ninakarusid ehk koaatisid ja hiidsaarmaid, kes on palju suuremad kui euroopa saarmad. Kuningboa Boalased on suur mürgita madude sugukond, kes surmavad oma saagi kägistades. Nad kugistavad oma ohvri tervelt, seejärel veedavad päevi seda seedides. Lõualuude eriline ehitus võimaldab neil suu väga laialt ammuli ajada. Suurt pala (nt kapibaarat) võib näha tombuna järkjärgult mööda mao keret edasi nihkumas, kuni ta on seedunud. 8 Kuningkondor Kuningkondori tiibade siruulatus on ligi 1,8 m. Ta toitub peamiselt raipeist (korjustest) neist loomadest, kes on juba surnud. Kuningkondor on visa lendaja, ta veedab tunde kõrgel õhus hõljudes, otsides maapinnal lebavaid korjuseid. Kondoritel on terased silmad ja hea haistmismeel, viimane omadus on lindude juures ebatavaline. Röövlinnud Väiksemad linnud ja Lõuna-Ameerika teised pisemad loomad on rikkalikuks toiduvalikuks sellistele röövlindudele nagu tuttkotkad, preeriaviud, karakaarad, pistrikud, tšatšalaka-hokod, hõbehaukad ja videvikusorrid. Ronkkondorid ja kuningkondorid laskuvad aga korjustele.
Ljaano on hiiglaslik madala rohu ja soodega ala, mis hõlmab Venezuelas ja Colombias 900 000 km² suuruse ala. P a r a n a Kalad Lõuna-Ameerika rohtlajõgedes ja -soodes elab enam kalaliike kui üheski teises elupaigas. Leidub haratsiine ja kääbussuid, ogasägasid, aplaid lihatoidulisi piraajasid ja nende ohutuid sugulasi ketassalmlereid. Harilik piraaja Harilikud piraajad on napilt 38 cm pikkused, ent nad ujuvad nii suurte parvedena, et suudavad oma nugateravate hammastega süüa suure looma luudeni paljaks kõigest mõne minutiga. Tavaliselt peibutab neid saagi juurde verelõhn. Putukad Lõuna-Ameerika rohtlad on tohutu hulga putukate, sh paljude kärbeste ja mardikate ning kaunite pääsusabaliblikate kodupaik. Siiski on valdavad liigid termiidid ja sipelgad, eriti tuli- ja rändsipelgad. Gran Sabana on kaljujärsakutega piiratud, rohu ja põõsastega kõrge lavamaa. Tema ligipääsmatus muudab ta paljude haruldaste liikide väärtuslikuks pelgupaigaks. A t l a n d i o o k e a n Cerrado on rohu ja põõsastega maa-ala lõuna pool Amasoonia vihmametsi ning hõlmab veerandi Brasiiliast. Ta on pindalalt sama suur kui Lääne-Euroopa ning on 5 protsendi kõigi maailma loomaliikide kodupaik. Rohusööjad Rohtlad pakuvad eluaset vähestele suurtele rohusööjatele, peale guanaakode ja pampahirvede elavad siin veel puna- ja hallmasaamad. Nende loomade karjad on nüüdseks veisefarmide laienemise tõttu üsna kokku kuivanud. Tava-pampahirv See väike hirvlane rändles millalgi mööda Argentina puudeta pampatasandikke. Nüüdseks on põlluharimine ja küttimine ta enamjaolt välja tõrjunud ning ta elutseb vaid Cerrado ja Gran Chaco pampas. Puuma Puuma (tuntud ka mägilõvi ja cougar i nime all) on sihvakas kaslane, kes on levinud mõlemas Ameerikas. Vanaloomad on kuni 3 m pikkused, kaaludes kuni 100 kg. Puuma häälitseb nagu kodukass, ainult valjemini. Kütib hirvlasi ja guanakosid. Kiskjalised Rohtlais uitab neli suurt kaslast jaaguar, jaguarundi, otselot ja puuma, lisaks veel väiksemad kassid, nagu pampakass ja soolakass. Siin leidub ka kaht liiki koerlasi: haruldane lakkhunt ja hoopis harv võsakoer. Punasaba-läiklind See värvikas lind istub oksal ja kõigutab putukaid seirates pead. Kui ta mõnda märkab, sööstab toda napsama ja lendab siis oma oksale tagasi. Mõnikord lööb ta putuka enne ärasöömist oksa vastu surnuks. Läiklinnud munevad kaks kuni neli muna pinnaseurgu, mille kaevab emalind. Linnud õhuvallas Pampa kohal nähtavatest lindudest on paljud läbirändajad (nt piiritajad, turpialid ja tikatid). Omamaiste lindude hulgas on madukaelad, rähnid, papagoid, hüatsint- ja teised siniaarad, tuvid ja kärbsenäpid. Putuktoiduliste seas on ahjulinde, puhvlinde, koolibreid ja tangaraid. Troopilised rohtlad: Lõuna-Ameerika Rändsipelgad Lõuna-Ameerika troopikaosas elutseb üle 150 liigi rändsipelgaid. Nad on saanud oma nime sellest, et läbivad saagi otsimisel kolonnidena suuri vahemaid. Nad ei raja pesa nagu teised sipelgad, vaid elavad üheskoos n-ö rändlaagrina, mille seinad moodustuvad üksteise külge klammerdunud sipelgatest. Eripärased imetajad Lõuna-Ameerikas on eripäraseid imetajaid, nende seas sõralised pekaarid ehk nabasead ja hobuse sugulased taapirid. Sipelgaid ja termiite on nii arvukalt, et söönuks saavad nii suur-sipelgaõgija, hiidvöölane kui ka üheksavöölane. Näriliste hulka kuuluvad okaslased toituvad taimevõrsetest ja puuviljadest. 9 Hiidvöölane Hiidvöölane on suure kerega lühijalgne loom, kes kasvab kuni 1 m pikkuseks. Rohtlalooma kohta on ta tavatult aeglane, kuid teda kaitseb sarvplaatidest turvis. Ründe puhul sibab ta oma urgu või tõmbub lihtsalt kerra. Toitub peamiselt termiitidest, kaevudes nende pessa tugevate kõverate küüniste varal.
Elulemine rohtlates Lõuna-Ameerika rohtlaloomade elu on pidev võitlus ellujäämise eest. Kuivaperioodi pikad kuud tähendavad, et toidu ja vee leidmiseks peavad kõik loomad pingutama. Samuti napib puudealuseid varjepaiku ja see teeb lagedal elamise kogu aasta ohtlikuks. Taimtoidulised loomad elatuvad rohust või juurtest ja kiduratel puudel kasvavatest tillukestest puuviljadest. Taimesööjad on omakorda toiduks hulgale kiskjatele, nagu jaaguaridele, puumadele ja lakkhuntidele. Kes mida sööb Nagu igas keskkonnas, sõltuvad ka Lõuna- Ameerika rohtlaloomad üksteisest. Taimesööjad saavad endale vajaliku toidu ümbritsevast taimestikust. Ülejäänud loomad aga peavad elus püsimiseks sööma teisi loomi. Jaaguarid söövad peamiselt nandusid ja hirvlasi, lakkhundid vöölasi, vöölased omakorda termiite. Kõik rohtlaloomad on üksteisega toitumisahelaid pidi seotud, ahelad moodustavad peenelt tasakaalustatud ja vastamisi põimunud ökoloogilise kompleksi toitumisvõrgustiku. Isegi mingi pisikese lüli muutus selles võrgus võib-olla inimese sekkumisest võib kogu tasakaalu uppi lüüa. Aguutid on liialt väikesed, et tulla toime kõrges rohustikus, mistõttu nad elutsevad madala rohuga paikades, kus korjavad varisenud puuvilju. Nende kuulmine on nii terav, et leiavad viljad üles heli järgi, kui need vaikse mütsuga maha kukuvad. Hiidvöölane on visa loom, tema keha katavad soomusplaadid ja ta küünised on uskumatult tugevad. Nendega kaevab ta lahti termiidipesi, et pääseda termiitideni, keda sööb. Termiidid toituvad kõdupuidust ja juurtest, võimaldades nii ainete tagasijõudmist mulda. Termiit Vihmaussidel on oluline osa mullatootmisel ja pinnase viljakamaks muutmisel. Nad neelavad kõdupinnast, omastades sealt toitaineid, väljutatud jääk rikastab pinnast. Karakaarad toituvad varahommikuti sageli raipest. Nad ründavad aga ka väikelinde, nt ahjulinde ja puhvlinde. Kärbestel on oluline osa rohtlate ökosüsteemis. Nad levitavad õietolmu, kui toituvad taimedel, ja vähendavad jätteid, kui toituvad sõnnikul ja lõpnud loomadel. Lõuna-Ameerika pimelik on urus elav pime, siugkonnaliste seltsi kuuluv kahepaikne. Ta tegutseb mullas ja toitub vihmaussidest. Kohastumus rohtlaeluks: pikad jalad Kui kuhugi pole peitu pugeda, sõltub paljudel loomadel kiskjate käest pääsemine põgenemiskiirusest. Paljud rohtlaloomad ongi maailma kiireimaid jooksjaid, näiteks saavutab Aafrikas thomsoni gasell ehk tommi kiiruseks 80 km/h ja nandu sugulane jaanalind 65 km/h. Et sellise kiiruseni jõuda, peavad rohtla rohusööjatel (näiteks hallmasaamal ja nandul) olema pikad sihvakad jalad. Mõned kiskjad, nagu gepardid Aafrikas, suudavad saaki püüdes joosta niisama kiiresti. Jalalihased paiknevad kõrgel ja on jala pöiaosaga ühenduses vaid kõõluste kaudu, mis tagab jala alumisele osale kerguse. Hallmasaama Pahkluu pöördeulatus on suur ja tagab jõulise äratõuke. Jalaluud on väga pikad. Masaamadel on kaks varvast ja nad toetuvad joostes varbaotstele, mis lisab kiirust. Nandu Pöia- ja kannaluud on kokku kasvanud hästi pikaks jooksmeluuks. Nandu ülipikad varbad võimaldavad saavutada suurt kiirust. 10
Puhvlinnud istuvad oksal ja sööstavad suuri lendavaid putukaid püüdma. Mõnikord laskuvad nad maapinnale sipelgaid nokkima. Lakkhundid peavad jahti vöölastele ja aguutidele, samuti merisigadele, küülikutele ja viskatšadele (villakhiirlastele). Nad söövad ka putukaid ja linde, samuti puuvilju ja suhkruroogu. Ahjulinnud on väikesed värvulised, kes toituvad maapinnal, noppides rohukõrte vahelt ja põõsaste alt sipelgaid, termiite ja ämblikke. Hallmasaamad on väikesed hirvlased, kes elavad ainult kõrges rohustikus, kuhu nad saavad peituda. Nad söövad kõrte ladvaosi ning selliste puude nagu tsesalpiinide ja kreektürnide vilju. Nandud elutsevad kõrges rohustikus ja toituvad kõrrepähikutest, nad on sageli koos hirvekarjadega. Nandud söövad ka puuvilju ja putukaid. Loomad on ohus! Lakkhunt 1990. aastate keskel oli ellu jäänud vähem kui 2200 lakkhunti. Lakkhunt muutus haruldaseks peamiselt sellepärast, et rohtlaid hariti sojaoapõldudeks. Mõnel pool aga lakkhunte lausa hävitati. Tänu looduskaitselistele meetmetele loendati Lõuna- Ameerikas 2008. aastal aga juba 13 000 lakkhunti. Troopilised rohtlad: Lõuna-Ameerika Jaaguarid kütivad suuremaid rohtlaloomi masaamasid, nandusid ja kapibaarasid. Ründavad ka pekaarisid, kuid need suudavad enamasti jaaguari tagasi tõrjuda. Kapibaarad toituvad madalast vee-äärsest rohust ja väldivad nõnda konkurentsi hirvlaste ja ka talunike kariloomadega. Guanaako Guanaako on Lõuna-Ameerika suurim maismaaimetaja, kuid tema asurkond kahanes vahepeal drastiliselt. Kui 19. sajandi lõpus elas rohkem kui 8 miljonit guanaakot, siis 20. sajandi teisel poolel oli alles ainult u 100 000 isendit, kuna rantšoomanikud tarastasid karjamaadeks suuri alasid ja lambad sõid rohu ära. Nüüdseks on guanaakode arv kaitse tulemusena kasvanud miljoni ligi. Jaaguar Jaaguaril on kogukas keha, kuid nagu paljud kiskjad, on ta rohustikus liikudes väga nobe ja sire. Ta suudab lühimaal arendada suurt kiirust, ronida puude otsa ja koguni hästi ujuda. Oma saagile ligineb jaaguar märkamatult, lebab vaikselt ja ründab sobival hetkel. Kui ta saaki rabab, võivad ta tugevad lõuad purustada tolle kolju. Inimtegur Kariloomade tarbeks tarastatakse tohutuid rohtlaalasid (eriti Brasiilia Cerrados), sj pööratakse metsloomade olukorrale vähe tähelepanu. Veiste ja lammaste karjatamine ning tarade püstitamine tundub ohutumana kui vihmametsade raadamine, tegelikult on aga karjakasvatuse mõju ulukitele lausa hukatuslik. 11