KÕRGEM SÕJAKOOL 1921-1931 KÕRGEMSÕJAKOOL TALLINN 1931
Eessõna Kõrgem Sõjakool mälestab käesoleva aasta 12. septembril oma k ü m n e a a s t a s t tegevust. Selle aja kestusel on temas ümarguselt sada ohvitseri omandanud kõrgema sõjalise hariduse. Kõrgemas Sõjakoolis omandatud teadmised ja oskused on rakendatud tööle meie riigikaitse organiseerimisele. Juubelipäeval Kõrgema Sõjakooli lõpetanute pere tuletab tänutundega meelde oma haridusetemplit ja toob temale ohvrianniks käesoleva teose, mille eesmärgiks on Kõrgema Sõjakooli möödunud kümne aastast tegevust elustada kõikide nende mälestuses, kes selle aja kestusel tema tööst ja tegevusest osa võtnud. Selleks toob teos kokkuvõtliku ajaloolise ülevaate Kõrgema Sõjakooli tegevusest 1921. 1931. a., üksikuid selgitavaid artikleid ja Kõrgema Sõjakooli juhtide, õppejõudude ning õpilaste pilte ühes vastavate märkmetega. Albumi korraldajad. Mihklikuul 1931. a. 2
MEIE KÕRGEMA SÕJAKOOLI LOOMISEST JAAN SOOTS Meie Vabadusesõja juhtimisel tuli ületada palju raskusi. Üheks neist oli asjaolu, et meie juhtiv koosseis, ohvitserid, oli omandanud Maailmasõjas küll teatava praktika, kuid tema teoreetiline ettevalmistus oli nõrk. Rõhuv enamik meie tolleaegsest ohvitserkonnast oli omandanud ohvitseri kutse sõjaajal, sooritades lühikese, 2 4 kuulise õppekursuse. Rahuaegse ettevalmistusega ohvitsere oli sedavõrd vähe, et neist ei jätkunud isegi kõigile rügemendiülemate kohtadele. Kõrgema sõjalise haridusega (kindralstaabi) ohvitsere võis sõrmedel loendada: Laidoner, Larka, Soots, Lill, Rink, Reek ja Mutt. Nendest õieti vaid kolm esimest olid lõpetanud kõik klassid ja täitnud vene väes nõudmised selleks, et ka rahuajal kindralstaabi ohvitseride kohtadel teenida. Loomulikult neist kõrgema sõjalise haridusega ohvitseridest ei jätkunud isegi diviisi staabiülemate ja kõrgematele kohtadele, rääkimata muudest vähematest kohtadest. Nii tuli määrata kohasema ettevalmistusega ohvitseride puudusel topograaf kindralstaabi operaiivosakonna ülemaks, kelleks ometi igal juhul peaks olema kõrgema sõjalise haridusega ohvitser. Kõik see raskendas juhtimist ja sundis isegi kõrgemaid juhte kindral Laidoneriga eesotsas kirjutama hulga korraldusi isiklikult oma käega. Pärast sõda ohvitseride sõjalise ettevalmistuse täiendamise küsimus tõusis paratamatult päevakorda. Asuti põhimõttelisele seisukohale, et kuna meie kaitsevägi on väiksearvuline, siis peab tema ettevalmistus olema hea, et ta suudaks vastu panna suurematele jõududele. Eriti hea peab olema kaader, sest mobilisatsiooni läbiviimisel ja kaitseväe täiendamisel tagavaraväelastega määratakse kõik kaadriohvitserid kõrgematele ametikohtadele. Selle põhimõtte teostamiseks loodi kõigepealt üheaastase kestusega alaliseväe ohvitseride kursus, et anda kõigile rahuajal kaitseväkke teenima jäänud ohvitseridele rahuaegse ohvitseri ettevalmistus. Samal ajal tõusis päevakorda ka kõrgema sõjalise haridusega ohvitseride ettevalmistamise küsimus, mille lahendamine oli juba raskem. Alaliseväe ohvitseride kursuse jaoks meil leidus nii õpilasi kui õpetajaid, kuid kõrgema sõjalise hariduse andmiseks olid väljavaated mõlemate suhtes väga piiratud: õppejõudude saamiseks oli vähe kõrgema haridusega ohvitsere, samuti oli vähe rahuaja kursuse lõpetanud ohvitsere, kelle hulgast võis saada õpilasi. Sellepärast alul tekkis mõte saata meie ohvitsere õppima välismaa akadeemiatesse. Selle mõtte kaalumisel selgusid aga pea 3
tema suured puudused, nimelt: 1) meil läks tarvis korraga palju kõrgema haridusega ohvitsere, välismaal aga oli võimalik ette valmistada ainult mõnd üksikut, 2) välismaale komandeerimisel oli esijärgu tähtsusega vastava võõrkeele tundmine, mille tõttu paljude andekate ja Vabadusesõja kogemustega ohvitseride kandidatuur oleks pidanud ära langema kas jäädavalt või vähemalt mõneks aastaks, kuni nad keele oleksid ära õppinud. Siiski lasin diplomaatilisel teel pinda sondeerida Prantsuse ja Briti valitsuste juures, kas meie sõjaväelastel ei lubataks õppida nende riikide akadeemiates. Jaatavat vastust ei saanud sel ajal kustki. Siis võtsin põhjalikule kaalumisele juba ennemalt tärganud mõtte, asutada kindralstaabi kursused omal maal. Niisuguse lahenduse paremuseks oli asjaolu, et sel teel võis korraga ja võrdlemisi väikeste kuludega ette valmistada suurema arvu ohvitsere, kusjuures kandidaatide valikul võõrkeel ei mängi otsustavat osa, ja küllalt on sellest, kui õpi- (Lk 21) lased omandavad kursuse lõpuks võõrkeeled sedavõrd, et nad välismaa sõjakirjandust jälgida võiksid. Ühtlasi avaneb võimalus kõrvaldada kursuse jooksul ka muid õpilaste ettevalmistuse puudusi, mis sisseastumise juures ilmsiks tulnud. Väljavaated vastavate õppejõudude leidmiseks olid olemas, kuigi mitte väga roosilised. Nimelt võis küsimust lahendada ainult sel viisil, et meie väejuhid, kes omasid kõrgema sõjalise hariduse, oleksid täitnud oma alaliste ametikohuste kõrval ka kindralstaabi kursuste lektorite ja praktiliste tööde juhatajate kohuseid, kusjuures tuli leppida sellega, et osa ainete õpetamine pannakse endise vene kindralstaabi akadeemia õppejõudude peale, kes pärast revolutsiooni olid Eestisse elama asunud või isegi meie teenistusse astunud. Niisugune lahendus oli vastuvõetav selle tõttu, et tol ajal kõik meie ohvitserid valitsesid vabalt vene keelt, milles venelased võisid loenguid ette kanda, ja et sõjaväelised ained on tehnilist laadi ning politikat ei käsita. Tol ajal Eestis viibivatest vene õppejõududest, kes meile olid lektoriteks kohased, võiks nimetada endist vene sõjaväe akadeemia asjadevalitsejat ja professorit A. Baiovi, kelle eriala oli sõdade ja sõjakunsti ajalugu, Pärnumaalt preestri perekonnast võrsunud ja Pärnu gümnaasiumis õppinud D. Lebedevi, kes samuti oli õppejõuks vene akadeemias, edasi meie maalt pärit olevat kolonel A. Salfi, vene inseneriväe akadeemia endist õppejõudu Marisevi, kindral Vannovskit ja teisi. Olukorda hinnates, palusin professor Baiovi kokku seada õppeainete kava ja minu poolt kavatsetud lektorite nimekirja, mis ta ka tegi. Selle tulemusena selgus, et õppejõude tõesti jätkus, kuigi nende suhtes ei saanud olla väga nõudlik. Koostati ka majanduslik kalkulatsioon, mis näitas, et kõrgema haridusega ohvitseri ettevalmistamine kodumaal tuleb mitu korda odavam kui välismaal. Meie 4
palgad olid sel ajal õige väikesed, nii ülikooli õppejõududel ja tehnikumis (tol ajal kõrgem õppeasutis) kui ka kaitseväes. Järelikult kujunes väikeseks ka kõrgema sõjakooli õppejõudude tasu, mis pidi olema kooskõlas muude palkadega. See asjaolu tegi nii mõnelegi tuska. Kuuldus isegi sõnu ekspluateerimisest. Kuid kui olukord ja ülikooli õppejõudude palgad nurisejatele teatavaks tehti, leppisid nad kavatsetavate palkadega. Kursuste juhataja suhtes asusin seisukohale, et sellele ametikohale tuleb määrata kõrgema sõjalise haridusega eestlane vabadusesõjaväelane. Seda seepärast, et ühe hästi ettevalmistatud, kuid Vabadusesõjast mitte osavõtnud ohvitseri (optandi) määramine alaliseväe ohvitseride kursuse juhatajaks oli sünnitanud pahameelt ja välja kutsunud sekeldusi. Niisuguses olukorras valik kohaste kandidaatide hulgast peaaegu puudus, sest pärast Vabadusesõja lõppu mitmed kõrgema sõjalise ettevalmistusega ohvitserid olid lahkunud tegevast teenistusest. Kaitseväkke olid neist teenima jäänud vaid kindralmajor Larka sõjaministri abi kohal, kindralmajor Lill sõjavägede staabiülema kohal ja kolonel Reek, diviisi staabiülema kohal. Kuna viimasele ametikohale võis määrata hädapärast ka ilma kõrgema hariduseta ohvitseri ja kolonel Reegil olid omandatud Vabadusesõjas niihästi rügemendiülema kui diviisi staabiülema tsensused, siis jäin peatuma tema määramise juurde. Kursustele asukohta otsides tuli sellena kaaluda kõigepealt Tondi kasarmuid. Sellest kavatsusest aga ei saanud esiotsa asja seetõttu, et Tondil oli puudus ruumidest; asus ju seal peale Sõjakooli veel Sõjatehnikakool. Ei leidunud kortereid kursuste juhatajale ega kuulajate perekondadele. Pealegi oli siin side linnaga halb. Järve jaama ega elektrirongide ühendusi ei olnud olemas ja sõjakooli lektoreid toimetati kohale sanitarautodel. Seepärast tuli sellest kavast esiotsa loobuda ja avada kursused Tallinnas Väike Patarei tänaval, missugune koht oli kõigile kättesaadav. Õpilasteks kursustele võeti ohvitsere kirjalikkude ja suuliste katsetega, kusjuures katsetele lasti ainult neid, kellel oli rahuaja ohvitseri haridus, s. o. kes olid omandanud alalisväe ohvitseri kutse enne Maailmasõda või lõpetanud meil üheaastase alalisväe ohvitseride kursuse. Ühenduses Kindralstaabi Kursuste avamisega tuli lahendada ka nende ohvitseride hariduse täiendamise küsimus, kes Vabadussõjas rügemendiülema või kõrgematele kohtadele olid määratud, kuid kes samuti ainult sõjaaegse ohvitseri hariduse olid saanud. Oli selge, ei need ohvitserid ilma täiendava ettevalmistuseta ei suuda rahuaja õppusi edukalt juhtida. Ühtlasi võis ette näha, et kui väeossa hakkab 5
ilmuma ikka rohkem ja rohkem alalisväe ohvitseri kutse omandanud või koguni kõrgema sõjalise haridusega ohvitsere, (Lk 22) kes samuti Vabadussõjast osa võtnud, siis madalama haridusega rügemendiülema autoriteet ei või nende silmis püsima jääda. Teisest küljest aga rügemendiülemate saatmine üldistel alustel alalisväe ohvitseride kursustele ei tahtnud sobida nende autoriteediga. Sellepärast tulin otsusele komandeerida neid Kindralstaabi Kursustele vabakuulajatena. Neilt ei nõutud sisseastumisekatseid ja neile tagati sisseastumisel nende endised ametid, kuidas nad Kursusi ka ei lõpetaks. Niisugusel juhul aga, kui nad soovisid saada kindralstaabi ohvitseri õigused, pidid nad sooritama vastavad katsed üldistel alustel. See moodus oli nimetatud ohvitseridele üldiselt vastuvõetav. Mõni neist lükkas küll esialgu ettepaneku tagasi perekondlistel põhjustel, mõnega tulid pikad jutud maha ajada, enne kui ta nõus oli kursustele minema, kuid lõplikult loobus Kursustest pärast seal mõne nädala viibimist 2. rüg. ülem kolonelleitnant H. Kurvits. Sügisel 1921. a., kui Kursuste avamisega seotud küsimused järkjärgult olid lahendatud, jõuti lõppeks nii kaugele, et Kursused võis avada, missugusel toimingul viibisin isiklikult, soovides õpetajatele ja õpilastele edu nende eelseisvas töös. Kümme aastat on möödunud sellest ajast, kui Eesti Kõrgemale Sõjakoolile vundamenti tuli rajada, nagu eelpool kirjeldatud. Kümme aastat on teotsenud Eesti Kõrgem Sõjakool. Selle aja jooksul ta on andnud viis lendu kõrgema sõjalise haridusega ohvitsere, rahuldades sellega tungiva vajaduse meie kaitseväes kõrgema sõjalise haridusega tööjõudude järele. Mitmed tema õpilased on jõudnud väga vastutusrikastele kohtadele. Kool ise ei ole jäänud muutmata, vaid on arenenud ajanõuete kohaselt. Olles loodud Kursuste näol ja vene õppejõudude abiga, on ta kujunenud käesolevaks ajaks Kõrgemaks sõjakooliks, kus õpetavad puhteesti õppejõud, kellest mitmed on täiendanud oma haridust Prantsusmaal, et pakkuda ka meie Kõrgemas Sõjakoolis kõige värskemat sõjateaduse arengu alalt. Ja kuigi meie Kõrgema Sõjakooli õppekavad ja õpetamise meetodid on muutunud vastavalt ajanõuetele, siiski on need põhimõtted, mis kooli rajamisel üles seati, üldiselt püsima jäänud. Soovin, et meie Kõrgem Sõjakool ka tulevikus valmistaks ette juhte meie kaitseväele samasuguse eduga, nagu ta seda seni on teinud meie üldise julgeoleku tagamiseks ja iseseisvuse kindlustamiseks. 6
KÕRGEMA SÕJAKOOLI OSA RIIGIKAITSE ETTEVALMISTAMISEL J. TÕRVAND Paratamatusena tundub veel tänapäev vajadus r i i g i k a i t s e t ette valmistada eesmärgiga sõjapuhkemisel rakendada kaitsetegevuseks küllaldased jõud ja ressursid v õ i d u t a g a m i s e k s. Pole ju rahvast ja riiki, kes sõda kaotada tahaks. Kaotatud sõda hävitab rahva moraalse enesetunde ja toob kaasa soovimata seesmisi politilisi vapustusi ning pikkadeks aastateks raske majandusliku koorma hääkstegemise" maksude näol. Kõike seda oleme näinud Maailmasõja ajal ja hiljem. Seda võime näha veel praegugi, kui jälgime rahvusvahelist elu. Võit ei tule iseendast. Võitu vaja organiseerida, ette valmistada rahuaja tööga. Tuleb ette näha kõik, mis võidu saamiseks oluline. Sõdib, s. o. tegelikult teostab riigikaitset, sõjavägi, meie määrangu kohaselt kaitsevägi. Viimane pole muud kui organiseeritud inimhulgad, mis relvastatud ja varustatud kõige sellega, mida pakub tänapäeva tehnika. Tuletame meele ja kriipsutame alla j u h t i d e ääretult tähtsat osa selles organisatsioonis; samuti peame meeles, et iga organisatsiooni üheks kandvaks toeks on õige tööjaotus ja igal t ö ö a l a l k õ r g e kvalifikatsiooniga tööjõud. Säärase tööjõu loomine on üks tähtsamatest ülesannetest riigikaitse ettevalmistamisel. Kui see ülesanne õigesti lahendatud, siis on loodud avarad väljavaated edukaks sõjategevuseks. Vajalikkude tööjõudude ettevalmistus sünnib meieajal vastavates õppeasutistes. Nii näeme kõikjal riigikaitse alal rida koole ja kursusi, kus ühe või teise väeliigi jaoks, ühele või teisele erialale valmistatakse ette juhte mitmesugustel teenistuslikel astmetel. Kõikide nende koolide ja kursuste seas kerkib esikohale K õ r g e m Sõjakool, mis peab andma selle kvalifitseeritud kontingendi o h v i t s e r e, kust normaalselt võrsuvad kõrgemad juhid ja nende lähemad abilised staapide juhtivad tööjõud. Kõneledes juhatusest ja staapidest võiksime siin ära märkida, et juht ilma hää staabita ei suuda tänapäev rahuldada kogu juhtimise komplitseeritud nõudeid. Tänapäev juhtimisprotsess ikka ja ikka rohkem kujuneb kollektiivseks tööks, kus igal tööjõul täita suur ja tähtis osa. Samuti võime ära märkida, et kui juht kvalifikatsioonilt, s. o. erialalistehniliselt ettevalmistuselt, on "peajagu" kõrgemal oma lähematest abilistest või vastupidi, siis teoreetiliselt pole eeldusi hääks koostööks juhi ja tema staabi vahel. Inimeste erinevad omadused suudavad küll siin palju teravaid nurki maha viilida, kuid alati on parem, kui juht ja 7
tema abilised omavad enam-vähem võrdse kvalifikatsiooni. Võrdse mitte tähe järele, vaid sisult. Õige teenistusliku edasiliikumiskorra juures ei saa kõrgemateks juhtideks inimesed, kes intelligentsilt ja iseloomult alla keskmise. Juhid, kes edasi jõuavad, on pika rahuaja teenistuse kestusel end rikastanud suurte teenistuslike ja ka elukogemustega. Vahest küll kaasaegse ja alatasa areneva tehnika tippsaavutised ja võimed pole neile nii omased kui nooremale generatsioonile. See viimane annabki juhtidele abilisi. Kui noorema põlve ettevalmistusel on käidud õiget teed, siis on loodud eeldused, et juhid endale ka vastavaid abilisi valida võiksid. Juht ja staap üheskoos moodustavad tänapäev kõikide suuremate väekoondiste üldise j u h a t u s e. Juht ja tema staap (õigemini staabi tööjõud) täiendavad üksteist ja sääraselt kujundatud juhtimisaparaat peab suutma võita alluvate väeosade usalduse. Tegelikus elus, vähemalt sõjaajal, on ju rügemendiülemale näiteks ükspuha, kes temale käsu (Lk 24) annab kas brigül ise või tema nimel staap. Tähtis sellejuures on, et käsuga seotud pingutused ja ohvrid poleks mitte asjatud. Tarvis on juhtida võidukalt ja nõnda, ei väed täidaksid oma ülesanded "väiksema vere ja kergema vaevaga." Maailmasõja ajal võisime imetledes jälgida seda lõpmatut energiat ning asjatundlikkust, mida avaldas saksa väejuhatus kõikidel astmetel ja staapides. Kohati tundus küll teatud paindumatust, samuti ka liialdustesse kalduvat staapide domineerimist juhtide üle. Kokkuvõetult aga nii juhid kui staabid olid suurejooneliselt ette valmistatud. On huvitav ära märkida, et Versailles' rahulepingu järele koos raskesuurtükiväega, tankide ja lennuväega on Saksas keelatud objektideks ka peastaap (kindralstaap) ja kõrgem sõjakool. Saksa kõrgem sõjakool ja teenistusekäigu kord Saksas andis sõjaväele üldse ja eriti peastaabile silmapaistvaid töömehi, kelle kvalifikatsioon seisis väga kõrgel. Rivi, kõrgem sõjakool, vahelduv teenistus jälle rivis ja staapides, lõid Saksa sõjaväele rikkaliku kontingendi inimesi, kes suutsid arvuliselt nõrgemaid keskriikide sõjalisi jõude hiilgavalt juhtida ja korraldada. Lõplik kaotus sõjas ei vähenda nende inimeste kui kvalifitseeritud juhtide ja staabi tööjõudude väärtust. Ja et tulevikus enam ei tekiks selliseid inimesi, on võitja pool õigeks arvanud likvideerida Saksas kõrgema sõjakooli ja peastaabi. Ajaloost samuti teame, et pärast õnnetut 1870 71 a. sõda Prantsusmaal hoolega hakati otsima lüüasaamise põhjusi. Ja leiti, et üheks mõjuvaks teguriks on olnud nii juhtide kui ka staapide tööjõudude ebaratsionaalne ettevalmistus. Selle puuduse kõrvaldamiseks koos teiste reorganiseerimistega hakati õige pea rajama 8
uutele alustele ka kõrgema sõjakooli tööd. Tulemused ilmutasid end Maailmasõjas, mille alguses Prantsuse Kõrgem Sõjakool oli annud suure hulga kainelt ja sügavalt mõtlejaid ohvitsere kõikidel juhtivatel teenistuseastmetel ja staapides. Liialdusteta võib tõendada, et liitlaste vägede lõpliku võidu üheks väga tähtsaks põhjuseks oli aastakümneid kestnud pinev ja ratsionaalne töö Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis. Eesti riigi sündimisel sündis ka tema sõjavägi. Juhtivad tegelased on siin olnud kõrgema sõjakooli haridusega ohvitserid, kellel ühtlasi olid seljataga pikad sõjaaastad rikkalikkude kogemustega. Vabadusesõjas ülemjuhatus samuti oli kõrgema sõjakooli haridusega ohvitseride käes. Sama ettevalmistusega ohvitserid olid diviisi staabi ülematena divülide abilisteks. Sõda lõppes võiduga ja üheks põhjuseks siin oli kahtlemata, et leidus noore riigi noore sõjaväe etteotsa asetada vilunud ja kõrge kvalifikatsiooniga juhte ja staabi tööjõude. Eeltoodud üldised väited ning viiped ajaloole on siinkohal aset leidnud vaid selleks, et alla kriipsutada üldises juhtide tähtsuses erilisi osa, mis kuulub kõrgema sõjalise haridusega ohvitseridele ja sellele õppeasutisele, kus nad oma kõrgele kvalifikatsioonile alused rajavad. Nagu alul oli tähendatud, tundub veel paratamatusena ette valmistada riigikaitset. Et võita, on vaja kasvatada juhte. See äratundmine on teravalt ilmnenud meie riigikaitse töös juba Vabadusesõja ajal ja sai hiljem i m p e r a t i i v s e k s. Kes on jälginud meie kaitseväe arengut, eriti tema juhtkonna ettevalmistamise ja õppetöö alal, sellele peaks paistma silma vankumata sirge joon t õ s t a m e i e juhtkonna kvaliteeti võimaluste piirideni kõrgele ja ü h t l a s e l e t a s a p i n n a l e. Sellega on seletatav ka suur hulk igasuguseid kursusi. Samuti kõrgema sõjakooli ellukutsumisel oldi juhitud sellest üldisest suunast. Õigusega mõnikord toonitatakse, et võitja sõjavägi nagu uinub loorberitel. Eesti kohta seda tõendada ei saa, sest pärast võidukat Vabadusesõda algab kohe pinev töö juhtkonna ettevalmistamiseks rahuaja tingimustes. Ollakse teadlik, ei väikese riigi jõude võib suurendada hää väljaõpe. Väljaõppe tegelik täitmine nõuab aga hääd kaadrit. Üldise tööjaotuse põhimõtte kohaselt vajas meie kaitsevägi pärast sõda suure arvu kõrgema sõjalise haridusega ohvitsere. Tegelikult olid vaid üksikud. Kaitseväe kõrgema juhatuse silmi ees seega seisis küsimus, k u i s hakata arendama ja 9
kasvatama seda kontin- (Lk 25) genti ohvitseridest, kust võiksid võrsuda edaspidi juhid ja vajalikud tööjõud staapides. Võis olla järgmisi lahendusi: komandeerida vajaline arv ohvitsere välismaale, või luua oma kõrgem sõjakool. Viimane lahendus leiti õigusega ratsionaalsemaks ja nii näeme 1921. a. meie kõrgema sõjakooli sündi. Ühtlasi seatakse üles kindel eesmärk e t t e valmistada tööjõude staapidele ja täiendada juhtide sõjalist h a r i d u s t. Noore kaitseväe erilised olud tingivad selliselt seatud eesmärgi. Siinkohal võiks meelde tuletada, et 1921. a. tolleaegses Kindralstaabi Valitsuses oli vaid üks kõrgema sõjalise haridusega ohvitser. Teatud kõrgema õppeasutise ellukutsumine ei ole kerge. Kaitseväe kõrgem juhatus 1921. a. oli selles teadlik. Kuid raskused on saatuse poolt määratud selleks, et neid võita. Ühisel jõul ja nõul asusid tööle need, kes ühel või teisel viisil ellukutsutud asutise eest vastutust kandsid. Ja 1923.a. annab Kõrgem Sõjakool esimese lennu, mille koosseisust praegu meie näeme kõrge kvalifikatsiooniga juhte rivis ja töömehi staapides. Siit paistab, et meie Kõrgem Sõjakool algusest peale on püüdnud käia õiget teed, kasutades oma tähtsa eesmärgi saavutamiseks kõiki tolleaegseid võimalusi. Olles kutsutud ellu 1921. a. on Kõrgem Sõjakool eksisteerinud juba 10 aastat ja selle aja sees läbi teinud teatud arenemisprotsessi. Selles protsessis on lõplikult välja krisialliseerunud taotletav eesmärk a n d a k o o l i a s t unud või komandeeritud ohvitseridele kõrgem sõjaline haridus. Mis sünnib edaspidi iga lõpetajaga, on jäetud lahtiseks. Elu ise peab näitama, mis kellestki saab ja mis kohal keegi kasulikum võib olla. Kooli e e s m ä r g i p r a k t i l i n e k ü l g on nüüd k a s v a t a d a j u h t e, e e l d a d e s, et iga lõpetaja on küllaldaselt ette valmistatud ka staabi tööks vägede operatiivse kasutamise alal. Praegu Kõrgema Sõjakooli kümne aasta juubeli päeval lõpetab kooli viies lend. Kõik viis lendu kokku on meie kaitseväele annud juba ligikaudu 100 ohvitseri, kes omavad kõrgema sõjalise hariduse, iga lend (1923, 1925, 1927 ja 1929) andis omalajal nagu uut hoogu ja värsket verd meie kaitsejõudude igakülgsele korraldamisele. Aasta-aastalt on kergemaks muutunud nende ülesannete lahendamine, mis lasuvad keskasutiste, diviiside ja väeosade peal väljaõppe, 10
organisatsiooni ja mobilisatsiooni aladel, s, o. nende alade tehnilise läbiiöötamise, ettevalmistamise ja elluviimise mõttes. Ilma selle kvalifitseeritud tööjõuta, mis on läbi käinud kõrgemast sõjakoolist, poleks mõeldav olnud meie oma määrustikkude, eeskirjade, juhtnööride ja õppekavade ilmumine, suuremate taktikaliste õppuste ja manöövrite korraldamine, sõjaasjanduse propageerimine ja selgitamine laiematele kihtidele nii kaitseväes kui ka välispool kaitseväge, organisatsiooniliste vormide ajanõuetele alatasa kohandamine, mobilisatsiooni tööde ettevalmistamine, vedude ja transpordi küsimuste läbitöötamine, osavõtmine sise- ja välispolitilisest elust küsimustes, mis seotud riigikaitsega, teadlik osavõtmine kaitseväe seadusandlusest, meie oma sõjaasjandusliku kirjanduse algidude loomine ja välismaa sõjaasjandusliku literatuuri jälgimine, teiste riikide sõjaliste jõudude uurimine ja paljude-paljude muude küsimuste üksikasjaline lahendamine. Kõik see on olnud tööpõlluks ohvitseridele, kes lõpetanud kõrgema sõjakooli. Sellel põllul tehtav töö on vaimline töö, mis nõuab töötäitjailt vastavaid omadusi. Kõrgem sõjakool neid omadusi teritab, kuid selle teritamise väärtus oleneb paljude väliste olude kõrval arusaadavalt ka iga koolis viibinud ohvitseri intellektist ja vastuvõtlikkusest. Üle kahe aasta kestev vaimline töö Kõrgemas Sõjakoolis annab aga igal juhul tugeva treeningu edaspidiseks tööks. Ühes praktiliste töödega ja pakutavate ratsionaalsete töömeetoditega antakse lõpetajatele kaasa teadmisi ja oskusi tegelikult ja asjatundlikult osa võtta vägede juhtimise tööst rahu- ja sõjaajal. Kogu vaimline töö kõrgemas koolis märksa laiendab õppivate ohvitseride silmaringi ja arendab neis omadusi ja võimeid mõtlemiseks, kaalumiseks, vaatlemiseks, järelduste tegemiseks kõigest sellest, mis teenistuslikult peab huvitama iga kõrgema sõjalise haridusega ohvitseri. Analüüsi ja sünteesi protsess pole neile võõras. (Lk 26) See viimane ongi väga tähtis, ei mitte muutuda unistajateks, kes hõljuvad kuskil pilvedetagustel kõrgustikkudel, kuid kes sealt ei näe enam ka meie reaalset olukorda. Sageli on ju nii, et just unistajatel tekivad kaunid mõtted, mis pealtnäha väga sümpaatsed ja vaimustavad. Kuid unistajad ei suuda jõuda asja sisuni, s. o. mõtelda lõpuni ja ette kujutada kõiki tulemusi, kui mõtet realiseerida tahetakse. Sääraseid inimesi sõjajumal kõrgelt ei hinda. Küll on aga temale meeltmööda need, kes suudavad mõtelda lõpuni ja tungida asja sisusse, konkreetselt ette näha kõik üksikasjad. Kõrgem sõjakool püüab alati unistajaid pilvede tagant maa peale ja inimeste keskele tuua. Võimed vaadelda, näha, analüüsida ja leida süntees on see väärtuslik vaimu teritamine kõrgemas sõjakoolis, mis loob eeldused, et kooli 11
lõpetajatest kujunevad asjatundlikud ja küpsed juhid ning kasulikud tööjõud staabija õppetöö alal. Võib vaid kahetseda, et üldisest olukorrast olenevalt ei saa veel tarviliku intensiivsusega läbi viia kõrgema sõjakooli lõpetanud ohvitseride ringvoolu rivi ja staapide vahel. Viienda lennuga on aga ka selles mõttes paremaid väljavaateid. Tuleb lugeda möödapääsemata vajaduseks vahelduv teenistus staapides ja rivis, hoopis kõrvale jättes niinimeiatud staažide sooritamise. Kindel töö kindlal kohal, täieliku vastutuse kandmine, on parimaks tagatiseks, et kõrgema sõjakooli lõpetanuist edaspidi kujuneksid just sellised juhid ja staabi tööjõud, kes oma kvalifikatsioonilt seisavad ajanõuete kõrgusel, eriti aga meie olukorras. Näib, et just selles meie olukorras tuleb normaalseks pidada, ei kõik vanemad juhid, alates patülidest jalaväes, grupiülemaist suurtükiväes ja vastavatest ülematest teistes väeliikides, omaksid kõrgema sõjakooli hariduse. See pole unistus, vaid praktiliselt lahendatav ülesanne. Oleme suutnud jõuda nii kaugele, siis oleme teinud suure sammu edasi riigikaitse ettevalmistamisel. Rahuaja töö seisukohalt võib paista, et puudutatud küsimus pole aktuaalse tähtsusega. See vaade oleks aga ekslik, sest meie oludes on patülidel ja vastavatel ülematel täita nii rahu- kui ka sõjaajal märksa suuremaid ülesandeid kui suurte riikide sõjavägedes. Tõsiasjaks jääb alati, et ühtlane doktriin, s. o. kui juhid ühes ja samas olukorras enam-vähem ühtlaselt suudavad tegutseda ja kui praktilised võtted juhtimisel on ühed ja samad, on tugevaid eeldusi seesmiselt kokkukõlastatud juhtimiseks lahingus kõikidel komandoastmetel, alates palülist ja kõrgemale. Kõrge kvalifikaisiooniga juhtide ettevalmistamisel rahuajal oleks seega ääretu suur mõte üldise riigikaitse ettevalmistamise seisukohalt, teisiti võidu organiseerimise seisukohalt. Meie Kõrgem Sõjakool on seni püüdnud jõudumööda kaasa teha seda tööd. On kasvamas juhtide noorem generatsioon, kes edaspidi riigikaitsetöö täies ulatuses enda õlgadele võtab. Ta peab seda võtma. See kohustus olgu alaliseks meeldetuletuseks suurest vastutusest, mida kannab juba nüüd iga kõrgema hariduse saanud ohvitser. Ajaga sammu pidada, kasvada ja areneda ühes oma tööga olgu kõikide püüdeks, kes kõrgemas sõjakoolis möödasaadetud aastate ilusat mälestust ei taha tumestada. Kümme aastat Kõrgema Sõjakooli elu ja tööd on kõikidel meil, kaasaegsetel, selgetes kontuurides silme ees. Meie näeme, kuis Kõrgem Sõjakool ise on ajaga sammu pidada püüdnud. On läbi tallatud kindel rada, mille kaudu sammume oma eesmärgi poole juhtide ettevalmistamisel. Meie aineline olukord loob erilised 12
tingimused kooli töös. Need tingimused on rasked. Nad sünnitavad palju muret ja vaeva kõikidele, kes vastutust kannavad juhtide noorema generatsiooni ettevalmistamise eest. Kuid oleme harjunud raskusi võitma. Eesti kaitseväe loov energia ei ole 1931. aastal vähem kui kümme aastat tagasi. Selles teadmises vaatame julgesti tulevikku ka Kõrgema Sõjakooli elu ja töö mõttes. Vaatamata raskustele peab meie Kõrgem Sõjakool suutma täita temale määratud osa üldises riigikaitse ettevalmistuses, alati meenutades, et üheks võidu pandiks on kõrge kvalifikatsiooniga juhid ja staabi tööjõud. (Lk 27) 13
KÕRGEMA SÕJALISE HARIDUSE ARENEMINE VÄLISMAIL Kolonel H. BREDE Pildi saamiseks sõjalise erihariduse tekkimisest ja tema arenemisest kõrgemaks sõjaliseks hariduseks, nagu seda mõistame tänapäev, peame heitma pilgu õige kaugele minevikku. Juba algusest peale kõikide sõjaväe süsteemide juures näeme, et igalpool oli maksev teatud juhtimise organisatsioon. Ükskõik kui primitiivne see ka ei olnud, kuid alati näeme isikuid, kellele sõjavägi kuulus need olid harilikult kuningad, keisrid või muude tiitlitega riigipead muretsevat selle eest, et leida endale sõjalise jõu juhtimiseks abilisi, kellel oleksid võimalikult head professionaalsed oskused sel alal. Professionaalseid oskusi omandati tol ajal praktilisel teel, asudes lihtsalt teenistusse sõjaväkke ja õppides kurbade kogemuste najal, või minnes õpilaseks kellegi kuulsa väejuhi juurde. On selge, et kahest nimetatud moodusest teine oli igati parem. Kuid mitte igaühel ei olnud võimalust seda teed sammuda. Selleks, et mõne kuulsa väejuhi juure sellisesse lähedusse sattuda, kus ka tõesti midagi võiks õppida, pidi asjasthuvitatud isik kuuluma juba väga kõrgesse perekonda. Harilik surelik, astudes sõjaväkke, sattus alati reamehe kohale, ja oli tarvis väga suurt annet ja ka palju õnne, et siit edasi saada. Kõik meile tuntud väejuhid antiik- ja ka keskajast, nagu Hannibal, Wallenstein, Turenne ja paljud teised, on just niisugust "õpipoisi" teed käinud. Ajajooksul kasvasid sõjaväed; kultuuri ja tehnika arenemise tõttu arenes ka sõjavägi ja tema juhtimine läks keerukamaks. Asulate ja teede arvu kasvamisega läks raskemaks väeosade saatmine õigesse kohta; kindluste tekkimine tegi vajalikuks piiramise ja purustamise kunsti tundmise; tulerelvade ilmudes osutusid tarvilikuks vastavad rivivormid, et neid relvi kasutada ja end nende mõju eest kaitsta. Sõjamehe professionaalsele oskusele seati ikka suuremaid nõudmisi. Kuna sõjaväe arv järjest suurenes ja selle tõttu ka juhtide arv pidi kasvama, teiselt poolt aga alalised sõjad nende seast ohvreid nõudsid, siis näeme, et normaalne tee omad kogemused tarvilise professionaalse oskuse saavutamiseks või õpipoisi amet kuulsa juhi juures osutus liiga aeglaseks, et elult ülesseatud nõudeid rahuldada. Ei ole teada, kes tuli esimesena mõttele, et sõjamehe oskust võib teatud määrani ka teoreetiliselt ära õppida. Teame vaid, et juba õige ammugi, koguni XV 14
sajandil, mõnes kloostris, mis olid tol ajal teaduse taimelavadeks, õpetati ka piiramise ja purustamise kunsti ja vastuabinõusid sellisele tegevusele. Möödaminnes olgu tähendatud, et ka Brienni kool, kus Napoleon sai oma esialgse hariduse, oli võrsunud kloostrikoolist. XVII sajandi lõpul leiame aga juba koole, mida täie õigusega võiks nimetada sõjakoolideks. Need olid üksikutelt suurematelt väeüksustelt organiseeritud õppeasutised, kus said tarvilise ettevalmistuse nende üksuste "Wachtmeistrid", "Quartiermeistrid" ja teised erialadel teenivad alljuhid ja ametnikud. Isegi Venemaal leiame Peeler I ajal tema poolt asutatud kooli, kuhu ta sunduslikult paigutas bojaaride poegi. Peeter I asutatud kool jagunes kahte ossa matemaatiliseks ja navigaatorlikuks. Esimeses osas said ettevalmistuse need, keda tsaar Peeter kavatses sõjaväkke määrata, teine osa valmistas ette tegelasi kaubanduslikul ja teistel aladel. (Lk 28) Esimene regulaarne sõjakool asutati 1749. aastal Ludwig XV poolt. Vastavas aktis on see otsus järgmiselt formuleeritud: Meie oleme tarvilikuks leidnud asutada sõjakooli ja seal üles kasvatada Meie silmade all 500 noort aadlimeest, kellel puudub oma varandus. Meie eelistame neid, kelle isad on langenud sõdades ja kes selle tõttu on saanud riigi lasteks." Vähe hiljem, 1765. a., asutas Berliinis Friedrich II Suur umbes samasuguse kooli nimega Academie des nobles". Seega XVIII sajandi esimesel poolel pääsis maksvusele põhimõte, et iseloomu ja hinge omadused üksi ei tee väejuhti, vaid neile täienduseks on tarvis teadmisi sõjakunsti alal. XVIII sajandi lõpul näeme, et kõikides sõjavägedes on välja kujunenud juba võrdlemisi suured staabid mitmesugustel aladel tegutsevate ohvitseridega. Osa staapides teenivatest ohvitserest täitsid ülesandeid, mida meieajal täidavad kindralstaabi ohvitserid. Väga suurt rõhku pandi igasugustele topograafilistele ja geodeesilistele töödele. Nendel aladel nõuti kortermeistri osakonna" ohvitseridelt suurt oskusi. Selle liigi ohvitseride keskelt leiame palju hiljem kuulsaks saanud nimesid. Nii teenisid Prantsusmaal leitnant Bertier, Preisimaal Scharnhorst ja Venemaal leitnant Barklai-de-Tolly, kortermeistri osakonna ohvitseridena. XIX sajandi alul kindral Bonaparte sai Prantsusmaa esimeseks konsuliks ja hiljem keiser Napoleoniks. Ta reorganiseeris sõjaväe, pannes eriti suurt rõhku 15
juhtimise organite kujundamisele. Bertier, kes vahepeal tõusnud kindraliks ja 1804. a. marssaliks, määrati sõjaministriks ja ühtlasi keisri staabiülemaks. Kuna Bertier ise oli võrsunud võrdlemisi suure hariduse saanud ohvitseride hulgast siis eelistas ta hea haridusega ohvitsere ka oma ümbruses. Napoleoni ajal silmapaistva noore ohvitseri teenistusekäik arenes umbes järgmiselt. Noor ohvitser algas oma teenistust rügemendis. Siin ta tõmbas endale oma brigaadiülema tähelepanu ja sattus tema juurde adjutandiks või käskudetäitjaks. Kui sel ohvitseril tõesti oli silmapaistvaid võimeid staabiteenistuseks, siis varem või hiljem teda õppisid hindama diviisi ja korpuse ülemad ja mees viidi üle nimetatud staapidesse. Siin oli juba kerge jõuda keisri silma alla ja tõmmata tema tähelepanu enesele. Kui see sündinud, läks ohvitser kas armee staapi või keisri käskudetäitjaks ohvitseriks. Nii kujunesid väga tublid kindralslaabi ohvitserid ja nende keskelt keiser määras väga tihti rügementide ülemaid. Sealt tõusid nad juba kõrgetele kohtadele. Napoleon ise oli väga nõudlik nende ohvitseride vastu ja kontrollis nende ettevalmistust väga valjult. Nagu teatab Thiebault, kutsus keiser alatasa ohvitsere igasugustest staapidest enda juurde ettekanneteks ja esitas neile küsimusi, näiteks: kui palju mehi on diviisis ja kui palju selles või teises rügemendis; kas on diviisist osi maha jäänud, kui palju ja kus; milline on relvade, riietuse ja jalatsite seisukord; missugused tagavarad on diviisis; suurtükiväe seisukord; milline on hobuste seisukord; kuidas on korraldatud toitmine ja mida antakse toiduks, kuidas on diviis asetatud; mida on teada vaenlasest; kuidas on korraldatud diviisi julgeolek jne. Kõikide küsimuste peale oli tarvis anda kiired ja täpsed vastused. Sel ajal, kui Napoleon oma geeniusega oskas mehi valida, tarviliselt ette valmistada ja isegi isiklikult õpetada (tema kirjavahetus annab sellest kõige selgema pildi), oli teistes Euroopa sõjavägedes asi palju kurvem. Austria kindralstaap oli kivinenud teooriasse ja, nagu teada, seletas oma kaotusi ja Napoleoni võite sellega, et Napoleon ei sõdi korrapäraste reeglile järele. (!) Preisimaal ei olnud asjad sugugi paremad. Siin soojendati end ikka veel Friedrich Suure päikese all, kuigi tema põhimõtted olid ammugi unustatud, sellele vaatamata, et vaevalt oli möödunud 25 aastat. Venemaa sõjavägi oli täielikult austerlaste mõju all, sest austria koriermeistri osakonna ohvitserid kindral Weiroier'iga eesotsas mängisid seal väga suurt osa. Puudulik sõjaväe organisatsioon ja juhtide nõrk ettevalmistus oli seega üheks paljudest põhjustest, miks Napoleonil läks korda lüüa nii kerge vaevaga oma arvurikkaid vastaseid. (Lk 29) 16
Pärast Jena katastroofi asusid Preisimaal tööle mitmed, nende hulgas Scharnhorst, Gneisenau, Lützow ja mõned teised, et selgitada selle katastroofi tõelisi põhjusi. Tuldi muu seas otsusele, et uut võitlust Napoleoniga võib alata ainult siis, kui on loodud küllalt suur ja ajakohaselt ettevalmistatud juhtide kaader. Ja juba 1807. aasta alul töötas Berliinis Seharnhorstilt organiseeritud Akademie für junge Offiziere, kus õppisid Clausewitz, Boyen ja Valentini. Selle akadeemia programmis leiame järgmisi aineid: loogika, matemaatika, sõjamaateadus, taktika, strateegia ja Friedrich II sõjad. Vahepeal Lützow töötas välja uuele õppeasutisele kindla programmi ja organisatsiooni, mis pandi maksma kuninga käskkirjaga, ja 15. okt. 1810. a. akadeemia algas tööd uutel alustel ja uue nimetuse all Allgemeine Kriegsschule. Kooli ülesandeks oli kasvatada sõjaväes kohusetunde vaimu, suurendada teadmisi ja anda kuulajatele kindlad põhimõtted, mis neile kergendaksid täita oma kohuseid kuninga ja isamaa vastu; kahtlemata on laialiste teadmistega mehed valmis tegema suuremat kui võivad teha piiratud silmaringiga inimesed, kes oma teenistust täidavad ainult mehaaniliselt. Kõikidele sisseastujatele pandi toime katsed. Viimaste hulgas oli esikohal matemaatika, sest on tarvis omada matemaatilist vaimu, mis on aluseks korrale, täpsusele ja selgusele mõtlemisviisis. 1813. a., mil sõda algas jälle suuremas ulatuses, suleti kool ja avati uuesti alles 1816. aastal. Programmi laiendati nüüd veelgi, sest taheti kuulajaid sisse viia kõrgematesse sõjateaduse harudesse ja ette valmistada neid kindralstaabi ohvitseride tegevusele. Nii olid sakslased esimesed, kes panid aluse kõrgemale sõjalisele haridusele. Kurbade kogemuste najal nad olid jõudnud arusaamisele, et põhjaliku ja mitmekülgse ettevalmistuse andmine juhtidele on aluseks sõjaväe otstarbekohasele organisatsioonile ja eeltingimuseks tema edukale tegevusele. Sakslaste järele sammusid teised riigid, käies sakslastelt näidatud teed kuni Maailmasõjani. Sellepärast, kui tahame saada pilti kõrgema sõjalise hariduse arenemisest, siis peame jälgima peaasjalikult Berliini sõjaakadeemia arenemist. Olgu tähendatud, et Venemaal sõjaakadeemia asutati kindral Jomini alusprojekti järele, mis sarnanes üldjoontes Berliini akadeemia põhikirjale. Vene akadeemia algas tegevust 1832. aastal, kusjuures temasse koondati kõik sõjateaduse harud. Kuni selle ajani Venemaal teotses Kolonni juhtide kool, kus said teoreetilise ettevalmistuse kortermeistri osakonna ohvitserid. Kolonni juhtide kool 17
aga ei omanud kindlat programmi, ja viimane muutus seal väga tihti; sõjaväe topograafiat ja geodeesiat selles koolis üldse ei õpetatud. Nende ainete läbivõtmiseks ohvitserid komandeeriti Tartu ülikooli juurde, kus oli organiseeritud vastav osakond kindral Schubert'i poolt. 1818. aastal määrati Berliini akadeemia ülemaks Clausewitz. Temal tekkis esimesena mõte pöörata tõsist tähelepanu sõjaprobleemide praktilisele küljele. Ta algas siin oma suurteost Die Lehre vom Kriege. Hoolimata mitmest katsest muuta Berliini akadeemia kursus praktilisemaks jäi viimane ikkagi väga teoreetiliseks. Vahepeal, 1850. aastal, tekkis isegi uus vool eesotsas kindral von Rühlega, kes soovitas üldse likvideerida sõjaakadeemia ja organiseerida mõne ülikooli juures sõjafakulteedid. Algas kibe võitlus uute ideede pärast ja 1854. a. määrati akadeemia ülemaks kindral von Peucker üks v. Rühle tugevamatest vastastest. Kindral von Peuekeri ametissemääramisega algas Berliini sõjaakadeemia ja ühes temaga üldse kõrgema sõjalise hariduse õitseaeg. Peucker viis õppemeetodi lõplikult praktilisele alusele ja pani kõige suuremat rõhku taktikale ja sõjaajaloole, püüdes arendada ohvitseride otsustamisvõimet. Tema kõrvale ilmus varsti Verdy-du-Vernoys, kes võttis tarvitusele konkreetsete ülesannete lahendamise meetodi, mida tänapäev loetakse ainsaks normaalseks, ja Moltke, kes esimesena organiseeris sõjamängu (Kriegsspiel). Edaspidine õppetöö Berliini akadeemias arenes nende meeste poolt kätte näidatud suunas, kusjuures õppeviise püüti alatasa parandada ja täiendada, et viia kuulajaid võimalikult lähedale tõelisele sõjaolukorrale. Peab tunnustama, et Berliini akadeemia ei ole (Lk 30) asjata tööd teinud, siin on olnud tegevad von der Goltz, Schlichting, Schlieffen ja paljud teised, ka Ludendorff. Sel ajal, kui Berliini sõjaakadeemia õitses, teised riigid ei suutnud ikka veel välja jõuda organisatsiooni raskustest või neil polnud õnne isikutega, kellele kõrgem sõjaõppeasutis allus. Nii käis Prantsusmaal kibe võitlus küsimuse ümber, kas on tarvis mingisugust kõrgemat kooli, kus ohvitsere valmistatakse ette ainult staabiteenistuse jaoks, või on tarvis üldse ette valmistada ohvitsere laiemal teoreetilisel baasil, et neist edaspidi võiksid võrsuda kõrgemad sõjaväe juhid. Võitlusest võtsid osa St. Cyr, Chasseloup, edaspidi marssal Pellissier ja marssal Niel. Võit kaldus kord ühele, kord teisele poole, kuid kuni Prantsuse-Preisi sõja alguseni ei olnud veel midagi kindlat välja kujunenud. Napoleon III arvas, et sõda 18
üksi võib õpetada, kuidas sõda pidada, ja mingisugust doktriini ei tunnustanud. Oli kulutatud palju energiat ja vaeva, kuid tulemus oli kurb. Venemaal, kus akadeemia oli rajatud enam-vähem õigele alusele, polnud õnne tema juhiga. Keiser Nikolai I, kelle käsul akadeemia organiseeriti, ei olnud nähtavasti selle asutise vastu väga heatahtlik, sest juba alul tähendas ta, et ta toetab akadeemiat vaid nõnda kaua, kui seal asjad arenevad vaikselt, nii pea aga, kui seal midagi juhtub, saab asutis otsekohe likvideeritud. Akadeemia ülemaks määrati kindral Suhosanet, mees, kes peale kõige karmima distsipliini midagi ei tunnustanud. Kindral G l i n o e t s k i toob oma ajaloolises ülevaates kaks kindral Suhosaneti lauset, mis seda meest iseloomustavad. Ta olevat kord kõikide kuulajale juuresolekul oma abile, viitsedirektor kindral Zeddelerile, märkuse teinud ja öelnud: Ilma teaduseta võib vaenlast lüüa, kuid ilma distsipliinita ei saa. Teine kord ta olevat tähendanud: Teadus on sõjaasjanduses nagu nööp mundri juures kaunis raske on kanda mundrit ilma nööbita, kuid nööp ise ei ole kaugeltki peaasi! On arusaadav, et niisuguse direktori juhatusel ka kõige paremad jõud, nagu olid Zeddeler, Medem, Stefan j. t., ei suutnud palju teha ning vene akadeemia ainult kiratses. Uus ajajärk algas seal alles pärast Vene-Türgi sõda, kui akadeemia ülemateks määrati alul kindral Dragomirov ja edaspidi Leer. 1866. ja 1870./71. a. sõdade tulemused tõendasid, et Peuckeri, Moltke ja Verdy-du-Vernoys meetodid olid õiged. Nüüd läksid ka prantslaste silmad lahti ja siin asuti suure hoolega sõjalise hariduse ümberkorraldamisele ja eriti kõrgema sõjalise hariduse levitamisele Uute ideede eestvõitlejateks olid marquis d'havricourt ja kindral Barrail ja 1876. a. avati uus kõrgema sõjateaduse spetsiaalkursus", mille kavasse võeti sõjakunsti ajalugu, fortifikatsioon, suurtükiväe teadus, maateadus, taktika, õigusteadus, saksa keel ja rida muid õppeaineid, peale selle oli ette nähtud kuulajate osavõtt kõikidest suurematest manöövritest, et tutvuda praktiliselt tarviliste töödega. Prantslased püüdsid igati viia õppetöö oma kõrgemas sõjalises õppeasutises teooria valdkonnast praktilisele alusele ja jälgisid suure hoolega sakslaste tegevust ja edusamme. Nii kindral Lebrun võitles liiga koormatud statistika õppekava vastu, kindral Leval organiseeris praktilised taktikalised tööd, kolonel Maillard juhtis erilist tähelepanu väeliikide koostöö tarvidusele, commandant Bonneau pühendas oma töö sõjaajaloo analüüsile ja kolonel Bonnal organiseeris sakslaste eeskujul sõjamängud 1892. a. Ka marssal Foch aitas palju kaasa kõrgema hariduse 19
laiendamiseks, luues 1909. aastal Pariisi kõrgemas sõjakoolis kolmanda kursuse modernsõja tingimuste uurimiseks". Selle kursuse põhiideed on meile tuntud Foch'i kirjatööde kaudu. Edaspidi leiti olevat otstarbekohasem viia üle see osa kursusest niinimetatud "Kõrgema sõjateaduse tsentrumi", kus ka tänapäev valmistatakse ette prantsuse korpuse- ja armeejuhte ja nende staabiülemaid. Selles tsentrumis uuritakse konkreetselt küsimusi, mis puutuvad riigi sõjalisse ettevalmistusse, sõjaplaanidesse, jõudude koondamise plaanidesse, tööstuse mobilisatsiooni jne. Nii võime konstateerida, et enne Maailmasõja algust kõik sõjaakadeemiad olid seadnud endale ülesandeks kasvatada oma kuulajaskonna vaimu, arendada nendes kiiret asjaolude haaramist, sügavalt sissetungivat otsustamist, kombineerimisvõimet ja ideede küllust, mis juhatab väljapääsu ka kõige raskemast olukorrast, ja lisaks sellele varustada kuulajaid rikkaliku professionaalsete teadmiste ja oskuste pagasiga. (Lk 31) Algas sõda ja ühe või teise ebaedu puhul hakkasid kostma hääled, osalt kompetentsed, enamikus aga mittekompetentsed, kes süüdistasid sõjateaduse levitajaid ja kandjaid. Neile heideti ette, et nad ei ole osanud ajaga sammu pidada, et ikka veel hoitakse kinni Napoleonist ja Moltkest nagu evangeeliumist vaatamata sellele, et 40 aastaga on peaaegu kõik muutunud. Kuid me teame, et arvustada on kerge, eriti ebaedu puhul. Ei tohi unustada, ei sõjaline doktriin baseerub sõjaajaloo sügaval ja kriitikalisel uurimisel. Sealt tuletatakse põhimõtted, mis maksavad igal ajal ja igas kohas. Doktriin moodustab juhi peas vundamendi, millele juht ehitab oma tegevuse sõja äärmiselt muutlikus olukorras. Tegevus aga on seda raskem, mida kõrgemal astmel seisab juht. Ei ole kaugeltki ükskõik, kuidas inimene on selleks ette valmistatud. Tuntud prantsuse kindral Ragauneau, olles enne Maailmasõda alles kolonelleitnandi auastmes, kirjutas selle kohta järgmiselt: Kui ohvitseril, kes on töötanud oma eluaja ainult väeosades ja olnud seal kõige paremaks juhiks, tuleb juhtida strateegilist üksust, siis ta peab varsti tunnustama, et temal olemasolevatest kogemustest ja omadustest, mis tal ajajooksul välja kujunenud, nagu meelekindlus, otsustamisvõime, autoriteet, meeste tundmine ja oskus nendega ümber käia, ei jätku veel kaugeltki selleks, et eduga juhtida sõja muutlikus olukorras sellist keerukat mehhanismi, nagu seda on suur strateegiline üksus. On tarvis rutuliselt hakata õppima sõjateaduse kõrgeid 20
harusid. Ja siin selgub omapärane psühholoogiline fakt inimene on neis aastates, kus veel võiks õppida, kuid temal on väga raske assimileeruda uute ideede valdkonnas. Siin ei aita palju isegi kõige kindlam iseloom. Enamik meie kindralitest oli võrsunud ja kuulsaks saanud lahingutes Aafrikas, Krimmis ja Mehhikos. Need olid kõik väikesed detailettevõtted ja seal need mehed olid väljendanud palju vahvust, külma verd ja meelekindlust. Õnnetuseks sõjas Itaaliaga vastase juhid olid veel halvemad meie omadest ja tulemus nagu oleks kinnitanud pettekujutelma, et sõjateaduse sügav õppimine on asjata ning et sõjapidamist võib õppida ainult sõjas. 1870 a. mõistis niisuguse arvamise veriselt hukka." Hoolimata paljudest etteheidetest kõik peavad tunnustama, et Maailmasõja läbiviimise organisatsioon nii operatiivselt kui materjalselt lasus peaasjalikult meestel, kes selle tööga hakkama said ainult tänu oma põhjalikule ettevalmistusele. Meile on tuntud äärmine aktiivsus, mida väljendasid alatasa saksa kindralstaabi ohvitserid, samuti teame, kuivõrra raske oli staabitehnilisest vaatepunktist see töö, mida tuli tihtilugu täita prantslastel. Lõppeks keegi ei saa eitada, et ka vene väes kõik organiseerimise ja operatiivne töö nii enne Maailmasõda kui selle sõja vältel lasus täies ulatuses kõrgema sõjalise hariduse saanud ohvitseride õlgadel ja ainult nende töö arvele tuleb kirjutada, et riik, mis mitmesugustel põhjustel polnud sõjaks ette valmistatud, siiski nõnda kaua suutis vastu panna. Selle juures peab pidama silmas, et töötingimused Venemaal nii akadeemias ja ka staapides olid palju ebasoodsamad kui teistes riikides, nagu võib otsustada kindral Denikin'i teosest Staraja Armija. Milliseks on kujunenud olukord pärast sõda? Aeg on kätte jõudnud, et teha kokkuvõtteid ja tarvilikke järeldusi. Neli aastat Maailmasõda ja neile järgnenud kolm aastat revolutsioonide sõdasid oma edudega ja ebaedudega, oma igapäevaste vastoludega, lootustega ja illusioonidega seisavad veel elavalt meie silma ees. On nähtud edusid, mis on peaaegu vastolus terve mõistusega, on läbi elatud katastroofe, mille tekitajateks olid pisiasjad. Kõike seda on tarvis silmas pidada, kui tööle asume. Kuid sellest üksi on vähe, peab veel juurde lisama need võimalused, mida tulevik meile pakub. Meie ees seisavad teadus ja tehnika oma ääretu tööga, mis muudavad lahingu tingimusi aastast aastasse, päevast päeva, ja selle tõttu on tarvis alaliselt valvel olla oma doktriini kontrollimisel ja temas korrektiivide tegemisel. 21
Siin peavad kõik kaasa aitama, iseäranis aga kõrgem sõjakool, kus nii õpetajad kui õpilased peavad olema vabad oma arvamuste avaldamises ja vaadete kaitsmises. Ei ole kahtlust, et endistel aegadel polnud selle poolest kõik alati korras. Küllalt on teada juhtumeid, kus kõrgema sõjakooli kuulaja ja nii oli see kõikides sõjavägedes kes julges (Lk 32) avalikult välja astuda probleemide ametliku lahenduse vastu, halvasti kvalifitseeriti. Sellega tõmmati tõkked algatusevaimule ja vähendati vastutuserõõmu. Mul ei ole käepärast küllalt materjale täpsa pildi andmiseks sellest, missugustes tingimustes edeneb praegu töö Euroopa tähtsamate riikide kõrgemates sõjalistes õppeasutistes. Kuid selle najal, mis on annud minu isiklikud kogemused ja mida olen leidnud literatuuris, võin kinnitada, et kõik ülemaltoodu on arvesse võetud ja kõik tarvilised järeldused on tehtud. Meetodid on jäänud üldiselt samadeks, nagu nad olid välja kujunenud Berliinis ja Pariisis enne sõda ja eelpool juba kirjeldatud. Isegi Venemaal, kus kõik vana maha lõhuti, näeme tekkimas uut kõrgemal sõjakooli, kus tehakse suuri jõupingutusi ja nähtavasti ka saavutatakse positiivseid tulemusi. Me näeme, et seal töötatakse lakkamatult esimese järgu tähtsusega probleemide kallal, nagu sõjaökonoomika. Uuritakse tagala tähtsust mitte ainult puhtoperatiivselt, vaid ka revolutsioonilise klassisõja seisukohalt. Ja veel palju muid puhtoperatiivse iseloomuga küsimusi, mis on ühenduses laiade rinnetega, pikkade pealetungidega, kriisidega lahingus jne. Näeme, ei kõik rahvad, kes tahavad püsida päikese all, püüavad luua endile kindlat sõjadoktriini. Teisiti see ei võigi olla, sest vastasel korral tuleks jätta selle äärmiselt raske probleemi lahendamine juhuse hooleks. Ainult geenius, nagu oli Napoleon, võiks ehk sellise ülesandega veel hakkama saada. Kuid me teame, et temagi suutis võita kõik raskused ainult nõnda kaua, kui ta armee oli veel nii väike, et ta isiklikult võis kõiki käskida ja kõike korraldada. Edaspidi aga, kui tal sõjaväe suurenedes osa tööst tuli üle anda oma kindralitele, pidi ta mitu korda kibedusega konstateerima, et viimased kahekümneaastase sõjapraktika peale vaatamata ikkagi veel ei mõistnud kõrget taktikat". Vastandiks Napoleonile oli Moltke, kelle sõjakogemused olid äärmiselt väiksed, kuid kes tungis sõjaprobleemidesse sügava vaimutööga ja oskas õppida suurtelt sõjameistritelt. See mees, kes lahingus kunagi polnud juhtinud vägesid, kes ei osanud kihutada oma rügemente vägitegudele tuliste kõnedega, nagu oskas Napoleon, kes just vastuoksa alati peitis end oma kabineti üksindusse ja keda nimetati "Suureks 22
Vaikijaks" see mees saavutas edu seal, kus Napoleon kaotas massilise sõjaväe juhtimises. Tema kutsus sõjaväe juhte suurele, sügavale, intensiivsele intellektuaalsele tööle, milles ka kõik meie tahame olla tema jüngrid oma kalli sõjaväe ja kauni isamaa kasuks. (Lk 33) 23