Keel ja Kirjandus 2/2012 LVI aastakäik EEstI teaduste akadeemia ja EEstI kirjanike LIIdu ajakiri JÄTKUSUUTLIK KEELEPOLIITIKA: KAS JA KUIDAS? MAARJA SI

Väljavõte

1 Keel ja Kirjandus 2/2012 LVI aastakäik EEstI teaduste akadeemia ja EEstI kirjanike LIIdu ajakiri JÄTKUSUUTLIK KEELEPOLIITIKA: KAS JA KUIDAS? MAARJA SIINER, TRIIN VIHALEMM Sissejuhatus Käesolevat artiklit ajendas meid kirjutama mure eesti keele jätkusuutlikkuse pärast XXI sajandil ühiskonna kommunikatsioonisüsteemi osana. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul sätestab, et Eesti keelepoliitika juhtivaks printsiibiks on eesti rahvuse, keele ja kultuuri jätkusuutlikkus. Seatud eesmärk annab võimalusi erinevateks tõlgendusteks. Praegune Eesti keelepoliitiline diskursus, mis avaneb seadustekstides, arenguprogrammides ning ajakirjanduses, käsitleb eesti keelt sageli inimesest eraldiseisva nähtusena. Keele arengu visioonides on sisuliselt kõrvale jäetud nii inimesed, kelle jaoks eesti keel on teine keel või võõrkeel, kui ka need, kelle jaoks eesti keel on emakeel. Leiame, et tänapäeva maailmas, kus inimesed liiguvad palju ringi ja majanduslik-tehnoloogiline areng soosib senisest veelgi enam lingua franca de kasutamist nii töö- kui ka erasfääris, peaks väikeriigi keelepoliitika kasutama vähem lineaarseid keelekasutajate käitumist mõjutavaid võtteid ning püüdlema pigem keele erinevate kasutuskeskkondade kujundamise poole. 81 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :14

2 Kas liigne hoolitsus võib ka halba teha? Tulenevalt Eesti riigi ajaloolisest ja demograafilisest eripärast on keelepoliitika ülesanne taasiseseisvunud Eestis olnud viimastel aastakümnetel taaskehtestada eesti keel igakülgselt funktsioneeriva riigikeelena, kaitstes seda eeskätt vene keele võimu ning mõju eest (vt nt Hogan-Brun jt 2009). Tulevikus nähakse ohuna inglise keele mõjuvõimu kasvu ning eestlaste kasutatavate suhtlusvahendite ja -keskkondade mitmekesistumist, mis muudab keelekasutuse kontrolli raskeks. 1 Nende keele normkuju ohustavate faktorite teadvustamises pole iseenesest midagi taunitavat. Probleemiks on, et keelenormi kaitse kõrval puudub järjekindel ja süsteemne poliitika, mis püriks esmalt kasutajate eluilma mõistma ja alles seejärel muutma keelekasutuse viise tänases ja tuleviku Eesti ühiskonnas. Eestis on keelepoliitika uurimisel ja tulemuslikkuse hindamisel vaadeldud keelepoliitikat ühesuunalise, ülevalt alla toimiva riigipoolse kontrollimehhanismina, mille subjektid on institutsioonid (nt haridusasutused), keelegrupid (nt venekeelsed, murrete rääkijad) ja üksikisikud (muulased või eestlased). Keelekaitse ülesande lahtimõtestamine eeskätt keelekasutust tõkestava ja kontrolliva süsteemi loomisena marginaliseerib tahtlikult või tahtmatult küsimused, mis puudutavad keelekasutuse sotsiaalset konteksti ehk olusid, milles tänapäeva eesti keele kasutajad, õppijad ja õpetajad elavad ning toimetavad. Kui näiteks USA-s või Taanis määrab keelepoliitika suuna poliitiline päevakord ja parteide võimuvõitlus (Phillipson 2001; Ricento 2005; Siiner 2010), siis Eesti keelepoliitilises diskursuses domineerib parteideülene kitsalt keeleteaduslik keelekäsitlus (keel on kirjakeele norm) ja sellest tulenevalt normeeriv ja kaitsev-kontrolliv paradigma. Keelenormi kaitse seotus eesti identiteedi ja rahvuse säilimisega (EKAS: 6) annab purismile etnilise alatooni. See seos muudab normatiivsuse paradigma, mis tegelikult on olemas ka nõrga või õhukese keelepoliitikaga riikides (Spolsky 2004), Eestis eriti võimsaks, kuna võimaldab alternatiivseid keelepoliitilisi diskursusi süüdistada riigi julgeoleku ohustamises (Koreinik 2011: 52), raskendades näiteks poliitilist või parteipõhist debatti keele teemal. Meedia vahendatud avalikes aruteludes troonib idealiseeritud keelekasutaja konstruktsioon (kelleks on toimetaja või keeleteadlane), tavakasutajat hoiatatakse ning manitsetakse, mõnikord arvatakse ka diskursiivsete võtetega arutelust välja. 2 Selle, kas eesti keel muutuvas maailmas elava keelena püsima jääb, määravad paljuski just keele tavakasutajad. Eesti keelekorralduses tegeldakse küll tõhusalt sellega, et tagada keele kasutatavus: arendatakse oskussõnavara, luuakse keeleabivahendeid ja -tehnoloogiaid jms, kuid ei tegelda süsteemselt ning järjekindlalt tegelikku keelekasutust mõjutavate ideoloogiliste ja majanduslike teguritega. Seda, et kaalukauss on tugevasti keele kui süsteemi, mitte keelekasutaja poole kaldu, on möönnud näiteks eesti keele õpetamise 1 Näiteks aasta keelepoliitika raamdokumendis (EKAS) ja selle järelstrateegiat kujundavas Eesti keele arengukavas (EKA) on strateegilise põhieesmärgina selgelt esile toodud kasvav vajadus tagada eesti keele (normi) kaitse laiemalt (EKA: 3 9), kusjuures ohustavate teguritena on määratletud eestlaste endi keelekasutusvajaduste ja -tavade muutumine, suurenenud keeleliselt kontrollimatu tekstiloome (EKAS: 11). 2 Näiteks leidis Kadri Koreinik lõunaeesti keele tulevikku käsitlevate meediatekstide süvaanalüüsil, et mitteakadeemiliselt ehk n-ö (liht)keelekasutajatelt on võetud keele tuleviku küsimustes agentsus (Koreinik 2011: 39). 82 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

3 uurijad. Emakeeleõpet ja eesti keele õpet teise keelena nähakse ainena, kus peamiselt omandatakse teoreetilisi teadmisi keele grammatikast, jättes tihtilugu unarusse praktilise keeleoskuse ehk eneseväljenduse arendamise nii kõnes kui ka kirjas (Brock 2012; Pool, Tenjes 2011: 352). Tiina Brock, kes on uurinud keeleõppe didaktikat, nendib, et emakeeleõpe on elust kaugenenud ja muutnud aine koolis üheks ebapopulaarsemaks (Brock 2012: 5). Tekkinud liikumine Uus emakeeleõpetus (Brock 2012: 21) ja õpikud, mis käsitlevad keeleteemat laiemas kontekstis (nt Ehala jt 2012), annavad märku sellest, et ka praktikud on probleemi tunnetanud. Hiljuti üliõpilaste hulgas läbiviidud eesti keele oskuse uuring näitas, et valdav enamik testi sooritanutest on õigekeelsuse omandanud vähemalt rahuldaval määral, samas on noortel raskusi just funktsionaalse keelepädevusega ehk suhtluspädevusega (Ehala jt 2010: 65). Eesti keele arendamise strateegia rakendusdokumendi koostajad nendivad, et võrreldes aastaga on noorte hinnangud eesti keele kui tõhusa kommunikatsioonivahendi osas muutunud pessimistlikumaks ning seda vaatamata asjaolule, et objektiivselt on eesti keel aastal oluliselt paremini arendatud kui kaheksa aasta eest (EKASE: 4). Keele tõhusust ei saa aga reguleerida otse, keeldude ja käskudega ülevalt poolt, vaid seda kujundab inimkäitumine ehk keele kasutaja vajaduste muutumine (Fishman jt 1991: 28). Igas suhtlusolukorras toimub niikuinii teatav keelesüsteemi isereguleerumine, nagu on nentinud akadeemik Uno Mereste (Hausenberg 2009: 250). Eesti noorte pessimism eesti keele tõhususe suhtes ning kasvav lõhe keelekasutuse ja keelenormi vahel on signaal, mida kõik keele tuleviku pärast muretsejad peaksid tõsiselt võtma ning püüdma üheskoos mõtestada, usaldades kitsalt keeleteadusliku lähenemise kõrval ka interdistsiplinaarseid uuringuid. Oluline on vaadelda keelt keelekasutaja ja kasutuse kontekstis ning keelepoliitika prioriteete muutuvas ajas ja ruumis ümber seada. Käesolev artikkel keskendub mõningatele keelepoliitika paradigmaatilistele rõhuasetustele, mille üle teistes riikides sisuliselt vaieldakse, kuid mis Eestis on takerdunud ideoloogiliste deklaratsioonide lävepaku taha. Toome oma väidete illustreerimiseks mõningad näited muulasi puudutava keelepoliitika kohta, sest oleme just seda valdkonda põhjalikumalt uurinud. Eesti keele kehtestamine siin elavate vähemuste teise keelena ei ole kitsalt vene õppekeelega koolide probleem, vaid puudutab laiemalt kogu ühiskonda, näiteks regionaalarengut, tööturgu, töötust ning sellega seotud sotsiaalkaitse süsteemi ehk teisisõnu maksuraha kasutust. Samuti mõjutavad selles valdkonnas tehtu või tegematajätmised kaudselt ka eesti keele õpet emakeelena. Eestis on ihaldusväärse seisundi prototüübiks sageli Põhjamaades kasutatavad mudelid. Ka käesolevas artiklis toome eesti keele teise keelena omandamise ja kasutamise valdkonda analüüsides paralleelselt näiteid selle kohta, kuidas sarnast olukorda Taanis reguleeritakse. Teises kultuuris ja poliitilises kontekstis kasutatavaid lahendusi ei saa loomulikult muutumatul kujul üle võtta, kuid nende kõrvutamine võimaldab vaadelda meil toimuvat uues valguses. 83 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

4 Kas käsitleda keeleoskust kui seisundit või kui protsessi? Keelepoliitika prioriteedid ja kaudselt ka edukuse kriteeriumid on seotud sellega, mida keele all mõistetakse (Schiffmann 1996). Keelekasutuse uurijad rõhutavad keele protsessilaadset loomust (Jørgensen 2010). James W. Tollefson on väitnud, et keelepoliitika käsitlus, mis keskendub vaid lihtsalt mõõdetavatele näitajatele, nt eksamiga mõõdetavale keeleoskusele, avaldatud sõnaraamatute arvule jne, on liiga kitsas ja tehnokraatlik. Tollefson rõhutab vajadust vaadelda keelepoliitikat kui protsessi, mitte kui valmisprodukti, sest muutuvate oludega kaasnevad muutused keelekasutajate käitumises ja vajadustes ning seega ka vajadus keelepoliitikat uues olukorras korrigeerida (Tollefson 2006). Keelt omandatakse kõige paremini selle kasutuskeskkonnas, keelelise sotsialiseerumise kaudu, mitte ainult koolipingis. On isegi väidetud, et liigne tähelepanu keelele mõjub keelekasutusele/suhtlusele pärssivalt (Zinkernagel 1992: 6; seda keelekasutuse psühholoogilist omapära on käsitlenud ka Hjelmslev 2012). Eestis avaldub seisundi mõõtmisele keskenduv lähenemine esmajoones eesti keele kui teise keele kehtestamis- ning sellega tihedasti seonduvas lõimumispoliitikas. Muu emakeelega inimeste lõimumisprotsesside edukuse mõõtmine on seni olnud väga instrumentaalne ja testidega mõõdetava keeleoskuse keskne, kuigi võrreldes esimese programmiga Integratsioon Eesti ühiskonnas on uues programmis Eesti lõimumiskava rohkem tähelepanu pööratud ka kodanikukasvatusele ning sotsiaal-majanduslikule lõimumisele. Viimase integratsiooni monitooringu (EIM) andmed näitavad, et ei omandatud keeletaseme tunnistus ega isegi eesti keele kasutamine suhtluses eestlastega ei pruugi kaasa tuua kuuluvustunnet Eesti ühiskonda ja ka vastupidi. On olemas ka vähese keeleoskusega, kuid tugeva kodanikuidentiteediga Eesti riigi suhtes lojaalsete inimeste rühm ehk nn venekeelsed Eesti patrioodid. Samas on tekkinud Eesti riigi suhtes kriitiline rühm (valdavalt noori) inimesi, kes oskavad suhteliselt hästi eesti keelt, kuid on nõrga või olematu kodanikuidentiteediga. 3 Kriitilisi eesti keele oskajaid iseloomustab aktiivne eestikeelse meedia jälgimine ja ka osalemine väljaannetega seotud virtuaalsetes suhtluskeskkondades. Seda rühma eristab keele omandamise ja kodanikuidentiteedi dimensioonis n-ö harmooniliselt lõimunud rühmast just lähedaste kontaktide puudumine eestlastega, kuigi nad elavad valdavalt Tallinnas, mitte Ida-Virumaal. Harmooniliselt lõimunud venekeelsetel noortel on sagedamini eestlastest sõpru-tuttavaid, võrreldes üksnes keeleliselt lõimunutega. Viimased väidavad aga keskmisest sagedamini, et on kogenud rahvuslikku või keelelist diskrimineerimist ja konflikte just meedia vahendusel (EIM: 202, 243). Seega on eesti keele oskus avanud neile eestikeelsed virtuaalsed keskkonnad, kus nad kogevad muu hulgas ka rahvuslikku vaenu ja sallimatust. Samas puuduvad inimesed, kes aitaks kultuurikonteksti mõtestada. See toob ilmekalt esile, et kitsalt keeleoskuse omandamise motiveerimine ei pruugi anda soovitud tulemusi. Keeleomandamisprotsess peaks olema läbi põimitud teiste ühiskonnas osalemiseks vajalike teadmiste ning oskuste omandamisega. Siiani on väljaspool klassi ja koolitundi toimuvaid tegevusi käsitletud kui toredaid, kuid mitte 3 Ülalmainitud rühmad moodustavad ligikaudu vastavalt 13 % ning 16 % kõigist aastastest Eesti elanikest, kelle emakeel ei ole eesti keel. Allikas: EIM. 84 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

5 tingimata vajalikke integratsioonipoliitika meetmeid, millest võib ressursside nappuses ka loobuda. Poliitika ülesanne peaks aga olema just suhtluskeskkondade pikaajaline ning süsteemne kujundamine. Praegu läheb oluline ressurss vene õppekeelega koolide õpetajate keeleoskuse kontrollimisele, mitte nende sotsiaalsele lõimimisele, edendades õpetajate ja õpilaste omavahelist koolivälist suhtlust: õpetajate ja õpilaste vahetust, eesti ja vene õppekeelega koolide õpetajate ühiskoolitusi, tugivõrgustikke jms (EIM: ). Keelepoliitika, mis keskendub liigselt keeleoskuse kontrollile, kõrgendab näiteks veelgi muukeelse taustaga inimestele kehtivaid ligipääsutõkkeid tööturu kõrgematele positsioonidele. Kujuneb välja tõrjumispraktika, mis toimib nii otseselt, keeletaseme määratluste alusel, kui sageli ka kaudselt, teatud normide ja stereotüüpide konstrueerimise näol, mis mõjutavad töötajate värbamist ja edutamist. Eestis on tööturule pürgijatele esitatavad keeleoskusnõuded viimase aastaga pigem karmistunud (Lindemann 2011: 297). Selle muutuse taga ei ole mitte niivõrd juriidilised kui ideoloogilised põhjused: teatud sotsiaalsed normid ja stereotüübid, mida tööandjad teadlikult või alateadlikult järgivad. Enda väitel Eesti tööandjad inimese etnilise tausta suhtes ise eelarvamuslikud ei ole, kuid nad kaaluvad valiku turvalisust näiteks ettevõtte töökollektiivi ja klientide võimalikke reaktsioone ennustades (MISA 2009). Piisavalt turvaline on praegu valida vaid väga hästi eesti keelt kirjutada oskavad kandidaadid (Lindemann 2011: 297), kes enamasti ka suulises suhtlemises tugevad on. Seega vajavad tööturu kõrgematele positsioonidele pürgijad kõrgtaseme keeleoskuse arendamise (keelekorrektsiooni) võimalusi ning vastavaid tugistruktuure, sisuliselt mentorisüsteemi. Selleks on vaja ette valmistada õpetajaid, vastavaid vabahariduslikke süsteeme (nt keeleklubid, keelementorid töökohtadel vms), riik võiks initsieerida ning toetada neid kindla suunitlusega, et turul oleks vajadustele vastav pakkumine (EIM: 238). Suletud ring tekib ka tööturu alumistel astmetel nende vene taustaga noorte seas, kes siirduvad oma kehva keeleoskuse ja vähese keelelise enesekindlusega põhikoolist kutsekooli või otse tööturule. Inimesi, kes pole suutnud eesti keelt enne tööturule sisenemist piisaval tasemel omandada, ähvardab oht sattuda veelgi suuremasse sotsiaalsesse isolatsiooni, mis takistab ka keeleoskuse paranemist. Ja Eestis on muu keelsed nii geograafiliselt kui ka sotsiaalselt isoleeritu mad kui Lätis (Vihalemm, Siiner 2011: 120): suur osa elab kontsentreeritult Kirde-Eestis, kus eestlasi on vähe. 4 See vähendab omakorda võimalusi eesti keelt praktiseerida. Inimesed ei leia tööd või töötavad ükskeelsetes töökohtades, kus neil puudub otsene kontakt (eestikeelsete) klientidega ning nende töökaaslased on samuti vähese või olematu eesti keele oskusega inimesed. Keeleõppe tõhustamine põhi- ja kutsekoolis võib asja küll parandada, ent selle mõju avaldub siis, kui noortel on võimalus eesti keelt kuskil kasutada. Läti kogemus näitas, et majanduskasvu ajal rakendatud ajutine mitteformaalne töölevõtu tingimuste leevendamine just keelenõuete osas hoopis laiendas riigikeele kasutajate ringi, sest tööturule pääsenutel oli parem võimalus läti keele oskust suhtluses täiendada (Hazans 2010). Eestis võiks näiteks kõigis kutseõppeasutustes praktiliste tööoskuste omandamine käia käsikäes eesti keele õppega, selmet avada erikeelseid õpperühmi. 4 Mihails Hazansi arvutuste järgi oli aastatel etniline palgalõhe Lätis peaaegu kaks korda väiksem kui Eestis, samuti töötute osakaalu vahe enamuse ja vähemuse seas (Hazans 2010). 85 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

6 Muidu püsib nõiaring: selleks et leida keeleoskuse parandamise võimalusi, pead sa juba keelt oskama. Samal ajal on struktuursed tingimused (keeleõpetuse tase koolides, keele koolivälise praktiseerimise võimalused) selle oskuseni jõudmiseks piirkondade lõikes ebaühtlaselt jaotunud, nagu ka keele omandamist toetav sotsiaalne ning majanduslik kapital (suhtlusvõrgustikud, täiendava keeleõppe võimalused jm). Teatud piirini või/ja teatud sotsiaalsete rühmade puhul toimib sisenemisbarjääride seadmine keele omandamise motivaatorina, kuid paljudel juhtudel ei kutsu selline ühekülgne regulatsioon harjumuslikust keelekeskkonnast üldse väljuma. Pikemas ajaperspektiivis takistab see keele kasutusruumi ja kasutajaskonna kasvu, rääkimata tööturul rakendatud maksumaksjate arvu kasvust. Erinevalt Eestist nähakse Taanis täiskasvanud muukeelse keelelise ja kultuurilise õppimise kohana eelkõige töökohta. See toetub arusaamale, et keeleõpe pole kitsalt keele kui reeglite süsteemi omandamine koolipingis, vaid toimub igapäevase suhtluse käigus kodupiirkonnas, tööl ja vaba aega veetes (Borberg 2002; Pedersen 2002). Taanis ja Põhjamaades üldiselt soodustatakse sisserännanute võimalikult kiiret tööturule sisenemist, kuna lisaks oskuskeele ja praktiliste oskuste omandamisele ametikohal on oluline ka töökultuuri ja ühiskonnas kehtivate kirjutamata seaduste omandamine. Sellest filosoofiast lähtudes on täiskasvanud sisserännanute keeleõpe tihedalt seotud nende ametialase järelõppe ja tööturule lõimumisega, mis saadab selge signaali, et keeleõppe eesmärk on iseseisvalt toimetulemine endale ise elatist teenides (Husted jt 2010). Taanis on olemas töötute järelõppe ja tööle taasrakendamise seadus (BLAB), mis näeb ette võimaluse keeleoskust (kohaliku omavalitsuse toetusel) ka töö ja väljaõppe/järelõppe käigus täiendada ning mis eeldab nii riiklike kui ka eraettevõtete aktiivset partnerlust selles protsessis, näiteks ka keelementori kasutamist töökohal. Kes on keelepoliitika otsustaja ja kes on täideviija? Eespool kirjeldatud käsitlust keelest kui protsessist kasutab etnograafilisi meetodeid viljelev keelepoliitika uurimise suund, mis tekkis vajadusest paremini mõista keelepoliitika mikro- ja makrotasandi vahelisi seoseid ehk seda, kas ja kuidas on keelekasutust võimalik tõhusamalt suunata (Hornberger, Johnson 2007). Peale makrotasandi (riik) on keelepoliitikas olemas ka meso- (nt kohalikud omavalitsused, ettevõtted ja institutsioonid) ning mikrotasand (keelekasutaja) (Van der Aa, Blommaert 2011). Vaidehi Ramanathani sõnul võimaldab keelepoliitika vaatlemine eri tasanditel ehk kihilisena uurida nii eri kihtide vahelisi seoseid kui ka seda, kuidas igas kihis leiab aset poliitika kontekstuaalne, sihtrühma- ja valdkonnapõhine tõlgendamine ning kuidas sellised kõrvalekalded poliitikute seatud ametlikest eesmärkidest pole mitte nurjumised, vaid hädavajalikud vabaruumid, milles sündivad tõlgendused võimaldavad ametliku ja nagu Ramanathan ütleb neljakandilise poliitika ümbermõtestamist ja kohaldamist (2005: 98 99). Keelepoliitika vaatlemine protsessina, mis toimub mitmel eri tasandil, lubab näha keelepoliitiliste agentidena mitte ainult poliitikuid, vaid ka praktikuid nt koolides, ettevõtetes või kohaliku omavalitsuse tasandil. 86 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

7 Rebecca Freeman (2004) on rõhutanud, et vabaruumid, mis võimaldavad ametliku poliitika ja individuaalsete/institutsionaalsete tõlgenduste põrkumist, on just hariduses hädavajalikud uute ja kohalikus kontekstis toimivate lahenduste ja sünteesi tekkeks. Kui ametlik poliitika võib valitsuse või ideoloogiate vahetudes muutuda suhteliselt kiiresti, on inimeste keelepraktikad, hoiakud ja tavad aeglasemad muutuma. Keelepoliitika etnograafiline uurimissuund (Hornberger, Johnson 2007) rõhutab seega vajadust vaadelda keelepoliitikat mitte kui ühesuunalist, ülevalt alla toimuvat protsessi, vaid kui mõlemasuunalist ja mitmel eri tasandil (nt perekonnas, koolis, töökohal) toimuvaid katseid keelelise mitmekesisusega toime tulla (Cooper 1989: 45). Selline lähenemine laiendab tunduvalt keelepoliitika mõistet, vaadeldes keelepoliitika osana ka rohujuure tasandil tekkinud kohalikke initsiatiive ning ametliku poliitika vastase protestina sündinud mitteametlikku poliitikat. Keelepoliitika mõiste laiendamine võimaldab uurida keele kasutaja, õppija ja õpetaja rolli keelepoliitika kujunemisel ja kujundamisel mitte kui segavat, vaid kui paratamatut ja hädavajalikku. Eestis on keelepoliitika selline tõlgendamine harjumatu. Kuigi meil on keeleõppe ja -oskusega seonduvad probleemid selgelt seotud teatud piirkondade ja institutsioonidega, on lahenduste pakkuja rollis olnud pikka aega riik, kas siis usaldamatusest kohalike omavalitsuste vastu või ka kohalike tegutsejate harjumuste, oskuste ja ressursside puuduse tõttu. Kuna otsustus- ja algatusõigus on pikka aega olnud riigil, puudub sisuliselt avalik diskussioon näiteks teemal, kuidas kõige paremini tagada venekeelse õppekeelega koolide üleminek eesti õppekeelele ning milliseid sotsiaalseid tugivõrgustikke õpilased, koolid ja õpetajad tegelikult vajavad. Ja õpetajatel puudub julgus anda tagasisidet kartuses, et neid tembeldatakse ametliku poliitika saboteerijateks (Vihalemm jt 2011). Samas oleks õpetajate ja teiste praktikute tagasiside toimivate lahenduste leidmiseks hindamatu väärtusega ja vajadust selle järele on ka tunnistatud näiteks praegu kehtivas lõimumiskavas. Kokkuvõttes ongi võimalused leida kohalikele probleemidele kohalikke lahendusi väga piiratud ning niigi kasinaid riiklikke ressursse koormab kohustus pidevalt kontrollida avaliku keelekasutuse õigsust ja keeleoskuse taset. Taanis puudub ametlik keeleseadus, sest puudub poliitiline tahe ja ka tajutav vajadus taani keele positsiooni seadusega kaitsta. Sellest tuleneb riigi suhteliselt tagasihoidlik roll enamikus keelepoliitika valdkondades (Siiner 2010). Avalikus poliitilises diskursuses on levinud hoiak, et keelekasutuse ametlik reguleerimine piirab sõnavabadust, mistõttu keelekasutuse kontrolli ja reguleerimist peetakse nii ebademokraatlikuks kui ka praktiliselt raskesti teostatavaks. Taani keelt ja selle arengut uuriva ning õigekeelsussõnaraamatut väljaandva institutsiooni Dansk Sprognævn (Taani Keelenõukogu) roll on peaasjalikult nõustada ja soovitusi jagada, asutusel puudub kontrolli funktsioon. Et riiklikul tasandil taani keele sümboolset staatust rõhutav diskursus puudub, ei tajuta keelekasutust madalamatel tasanditel reguleerivaid otsuseid assimileerivate või diskrimineerivatena, kuigi mõned uurijad on seda väitnud (Holmen, Jørgensen 2010). Taanis arvestatakse, kuidas ressursse võimalikult tulemuslikult kasutada ja kuidas hädavajalikke otsuseid serveerida nii, et need muutuksid vastuvõetavaks. Taani keele kui teise keele õppega seotud probleemidele püütakse leida kohalikke ja kontekstuaalseid lahendusi, nii et konkreetne institutsioon 87 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

8 või omavalitsus on lahenduse pakkuja, mitte passiivse täideviija rollis. Näiteks on muukeelsete laste taani keele oskuse hindamine, tugiõppe pakkumine ja kontroll seadusega delegeeritud kohalikele omavalitsustele ja institutsioonidele. Sama kehtib täiskasvanud hilisimmigrantide puhul, kellele pakuvad keeleõpet kohaliku omavalitsuse haldusalas tegutsevate tööhõive ja integratsiooni osakonna alluvuses töötavad keeltekoolid. Taani keelepoliitika peamine eripära võrreldes meie omaga ongi keelepoliitika madalamate tasandite, nt kohalike omavalitsuste keskne roll keelepoliitika rakendamisel, aga ka toimivate mudelite leidmisel. Näiteks tekkis Kopenhaageni mudel (Kofoed jt 2010) siis, kui linnavalitsus pidi lahendama olukorra, kus teatud ringkonnakoolidesse koondus suur hulk muukeelseid lapsi, kuna need koolid asusid piirkondades, kus asus palju sotsiaalseid üüripindu. Et keeleline sotsialiseerumine on sellistes tingimustes raskendatud, pakkus linnavalitsus lahendusena muukeelsete laste jaotamist naaberkoolide vahel (lapsed toodi ja viidi bussiga linna teise kooli), kus sellist probleemi ei olnud. Mudeli toimimisest annab tunnistust tõik, et nüüdseks on see seadusemuudatusena põhikooliseadusesse sisse kirjutatud. Teine näide kohaliku lahenduse leidmisest on Taani riiklikes ja eraülikoolides vastu võetud regulatsioonid, mille eesmärk on tagada ülikoolis nii teadustöötajate hea inglise keele oskus kui ka taani keele positsiooni säilimine toimiva teaduskeelena. Mitmed Taani ettevõttedki on sarnaselt ülikoolidega juurutanud keelepoliitikat, mille eesmärk on tagada asutuse töötajate heatasemeline keelekasutus või reguleerida erinevate keelte kasutust ettevõttes ja selle harudes. Need nime poolest keelepoliitikad on üldiselt ka laiemad kommunikatsioonistrateegiad, pakkudes kontrolli asemel tugimeetmeid (keeleõpet, -nõustamist, esinemisoskuse arendamist, netipõhiseid terminoloogiasõnaraamatuid jms) ning sidudes keelekasutuse ettevõtte brändi ja sisemise kultuuriga (nt kohalike keelte kasutamise toetamine tütarettevõtetes vms). Uuringud näitavad, et sellised kohalikud lahendused toimivad kõige paremini olukorras, kus madalama taseme keelepoliitilistel agentidel, näiteks omavalitsustel, on olemas nii otsustusõigus kui ka materiaalsed vahendid probleemi tuvastamiseks ja lahendamiseks (Siiner 2012). Kui riigi keskne roll keelepoliitika otsustaja ja täideviijana kujuneb liiga ulatuslikuks (nagu Eestis), tekib paratamatult nii rahaliste kui ka ajaliste ressursside, oskuste ning legitimatsiooni nappus keele omandamist pärssivate probleemide tuvastamiseks, toimivate lahenduste leidmiseks ja tugistruktuuride käivitamiseks. Riigipoolsete, ressursipuudusel tekkinud tegematajätmiste eest vastutavad aga keelekasutajad ja -õppijad, sest nendelt nõuab riik või töökoht tulemusi. Aktiivsemad üksikindiviidid võivad näidata lahenduse leidmiseks initsiatiivi, kuid need lahendused tihti pigem süvendavad kui lahendavad probleemi. Seda ebakõla analüüsime lähemalt järgmises alapeatükis. Keeleõppija vajadused erinevates elufaasides Eespool mainitud etnograafilisi meetmeid viljelevast keelepoliitika uurimissuunast inspireerituna analüüsib üks autoritest, Maarja Siiner, oma doktoritöös keelepoliitiliste meetmete tõhusust lähtuvalt sellest, millises elufaasis regulatsioonid keelekasutaja ja õppija ellu sekkuvad (Siiner 2012). Et keelel 88 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

9 on inimese eri elufaasides erinev psühholoogiline funktsioon, on tulemuslikum keeleõppe ja -kasutuse reguleerimine varases eas, koolieelsetes lasteasutustes ja põhikoolis, sest just selles vanuses toimub keeleline sotsialiseerumine (Choudhry 2009). Taanis näiteks on sisse viidud muudatused koolieelsete lasteasutuste ja põhikooliseaduses, mis reguleerivad muukeelsete laste taani keele õpet ja nende taani keele oskusele esitatavaid nõudmisi juba alates kolmandast eluaastast, kaasates sellesse ka nende perekondi. Nii taani- kui ka muukeelse taustaga koolieelikute keeleoskuse kontroll ja vajadusel tugiõpe on tõhusad vahendid keeleprobleemide varajasel tuvastamisel, vältimaks neist tulenevaid hilisemaid raskusi koolis hakkamasaamisel, sest lasteaiad, põhikoolid ja gümnaasiumid on Taanis valdavalt taanikeelsed. Sarnast kontrolli ja tugiõpet jätkatakse ka põhikoolis. Hiljem see kontroll kaob ja asendub ülikooli tasandil ja tööturul pakutavate tugistruktuuridega. Seega võib väita, et Taanis on ametlik, vähemusi assimileeriv keelepoliitika siiski olemas, kuigi varjatud kujul: näiteks on kaotatud riigi toetus immigrantide laste emakeeleõppele (Holmen, Jørgensen 2010). Mainitud lahendusi on peaasjalikult esitatud praktiliste lahendustena, kuna nende ideoloogiline ja poliitiline alatoon jääb avaliku keeleideoloogilise diskursuse puudumise tõttu varju. Eestis on olukord vastupidine: nõudmisi esitatakse ja kontrolli teostatakse alles gümnaasiumi tasemel ja täiskasvanutele. Kuigi koolieelsete lasteasutuste seadusesse on sisse kirjutatud eesti keele õppe kohustus muu õppekeelega lasteasutustes ( 8), ei kata selle olemasolu sisulisi vajadusi. Esiteks ei puuduta see lasteaias mittekäivaid lapsi. Teiseks on segane, millise jätkuhariduse jaoks lapsi lasteaias ette valmistada: kas laps läheb pärast lasteaeda eesti- või venekeelse õppega põhikooli? Vene õppekeelega põhikooli ettevalmistuse ning olulises osas eestikeelse aineõppega gümnaasiumi nõuete vahel on samuti suur lõhe. Selline süsteem ei taga, et muukeelne laps suudaks gümnaasiumis jälgida ainetundi eesti keeles. Need venekeelse põhikooli lõpetanud noored, kes gümnaasiumi ei jõuagi, jäävad keelelise abi osas enamasti eikellegimaale, sest kutseõppeasutuste eesti keele õpe põimitult praktilise kutseõppega on alles lapsekingades. Praktilistele probleemidele lahenduste leidmist ei soosi ka keelepoliitika üleideologiseeritus, mis näiteks takistab vene koolide tuleviku küsimuse laiemat ja avatud arutelu ühiskonnas. Praegu on tekkinud suur sotsiaalne tellimus eestikeelse alushariduse osas: ülekaalukalt eelistavad vene ja muu emakeelega vastajad eestikeelse õppe algust juba lasteaias (EIM: 28). Keelepõhiselt eraldatud lasteaedade pooldajate osakaal kahaneb, 65 % muukeelsetest inimestest pooldaks ühist eestikeelset lasteaeda, kus on teistest rahvustest laste jaoks nende emakeelt valdavad abikasvatajad (EIM: 7). Praegune alushariduse süsteem pole selle tellimuse täitmiseks ilmselt valmis. Kas nüüd hakatakse taas tõkestama sissepääsu keelekeskkonda, s.t vanemad, kes tahavad panna oma lapsi eestikeelsetesse lasteaedadesse, saadetakse tagasi venekeelsetesse lasteaedadesse? Mahasurumise asemel oleks oluline sellist üksikisiku initsiatiivi aktsepteerida kui vox populi t, mis annab märku mittetoimivatest või puuduvatest poliitilistest lahendustest. Vaja oleks ka laiemaid, kontseptuaalseid hariduspoliitilisi muutusi, eeskätt (abi)õpetajate ettevalmistuse osas. Need on kahtlemata ressursimahukad, kuid pikemas perspektiivis aitaksid raha säästa (täiskasvanute keele- 89 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

10 kontroll, koolitus, ümberõpe, töötute sotsiaalkaitse jne). Suhteliselt suur osa vene kodukeelega peresid on juba praegu pannud oma lapse eesti õppekeelega kooli. 5 Kuna muukeelsete laste tuleku eesti koolidesse on otsustanud vanemad (ja mitte nt kohalik omavalitsus nagu Taanis), ei kaasne sellega automaatselt arutelusid teemal, kuidas õpetada emakeeletundides muukeelsele lapsele eesti keelt. Kuidas õpetada ajalugu? Lahenduse peavad leidma õpetajad ja lapsevanemad. See tähendab, et laste tuleviku väljavaated sõltuvad paljuski elurajoonist ning vanemate sotsiaalsest lõimitusest ja toimetulekuvõimest. See aga soosib omakorda getostumist, sotsiaalsete probleemide süvenemist teatud piirkondades ning sotsiaalse ja keelelise tõrjutuse kandumist järgnevale põlvkonnale. Lõpetuseks Praeguses keelepoliitikas on suhteliselt vähe läbi mõeldud keele roll keelekasutajate elus ja ühiskonnas laiemalt ning on läbi analüüsimata keeleoskuse alusel ehitatavate barjääride sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed. Eesti keelepoliitilises diskursuses domineerib endiselt üsna kitsas, võiks öelda, et tehnokraatlik visioon keelest kui reeglite süsteemist ning sellele rajatud arusaam, et kodanike keelelist käitumist saab suunata kontrolli ja karistusmeetmete kaudu. Keele kaitsmise vajadus tuleneb tunnetatud ohustatusest, mis ei pruugi aga tegelikkusega kooskõlas olla (Heller, Duchêne 2007). Eesti keelepoliitika analüüsides on selle praeguse mudeli (ja ohustatuse diskursuse) kujunemisel viidatud lähiminevikust tulenevatele paratamatustele. Toimunud protsesse tagasi kerida ei saa, seega me ei tea ega saagi kunagi teada, kas mingi muu poliitika võinuks olla tõhusam tagamaks paremat keeleõpet ja muukeelsete rakendamist tööturul. On aga üsna selge, et praeguse keelepoliitika mõju ulatub tulevikku ja seetõttu on vajalik süsteemsem ning interdistsiplinaarsem poliitika planeerimine. Jätkusuutlik keelepoliitika peaks tegelema keele kasutatavuse arendamise kõrval ka selle kasutamise tingimuste ja võimaluste loomise ehk keele sotsiaalsete kasutuskeskkondade kujundamisega, kaugemas perspektiivis ka sotsiaalse võrdsuse ja sidususe tagamisega. Pakkusime välja mõningad elemendid, mida peaks jätkusuutliku keelepoliitika kujundamisel arvesse võtma. Esmalt on oluline, et keelepoliitika aluseks on arusaam keele protsessilaadsest loomusest ning kasutaja osalusest selles protsessis. Dünaamilisest keele mõistest lähtuvalt on oluline vaadelda ka riigi keelepoliitikat kui dünaamilist tööriista, mis peab muutuma koos keelekasutajate ja neid ümbritseva ühiskonna ning laiema majanduslik-poliitilise konteksti muutumisega. Nende vajaduste tuvastamisel ja probleemidele lahenduse otsimisel on oluline kaasata peale riigi ka teisi selle protsessiga seotud toimijaid alates kohalikest omavalitsustest kuni ettevõteteni. Võrreldes keeleseaduse kahe esimese, ja aasta versiooniga, on viimases, aasta versioonis keeleseaduse objektiks muukeelsete kõrval selgemalt tõusnud ka need, kellele eesti keel on emakeel. Nii eestikeelseid inimesi kui ka neid, kes kasutavad seda teise keelena, on hakatud vaatlema ühe keeleruumi 5 Põhikooliastmes osales eestikeelses õppes 2009/2010. õppeaastal 5902 õpilast, kelle emakeel ei ole eesti keel ligi 22 % kõigist põhikooliõppureist, kelle emakeel ei ole eesti keel, ning 6,5 % kõigist eesti õppekeeles õppijatest (EKA: 16). 90 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

11 ja ühiskonna osana, keda mõjutavad samad tegurid: suhtlusvõimaluste mitmekesistumine ja kirjaliku keelekasutuse raskem kontrollitavus. Samal ajal on endiselt vajaka arusaamisest, kuidas eri keelegrupid üksteist ja kogu keeleruumi oma käitumisega ja toimetulekuga mõjutavad. Artiklis analüüsisime Eesti praeguse keelepoliitika ning ametliku keeleideoloogia vastavust jätkusuutlikkuse kriteeriumidele, pidades silmas, kuidas soodustada eesti keele kui teise keele omandamist ja selle kasutamist koolis ning tööturul. Keelepoliitika eesmärki tagada valdavalt (heas) eesti keeles suhtlemine kogu Eesti territooriumil ei ole võimalik saavutada peamiselt nõudes ja kontrollides keeleoskuse taset. Toimivate lahenduste leidmiseks on vaja keelepoliitilise olukorra kompleksset analüüsi, võttes aluseks keelekasutajate vajadused vastavalt nende elufaasile ja ressurssidele ning hinnates kriitiliselt ka riigi suutlikkust kontrollida ja pakkuda kohapeal toimivaid lahendusi. Näiteks oleks vaja täiskasvanute keeleõpe tihedamalt siduda tööturule siirdumise ja järelõppega. See eeldab peale riigi ka muude keelepoliitiliste toimijate, näiteks kohalike omavalitsuste, töökohtade ja haridusasutuste kaasamist. Eesti keele (tugi)õpe koolieelsete lasteasutuste ja põhikooli tasandil sõltub aga vene õppekeelega koolide saatusest ehk sellest, milleks last ette valmistatakse: kas vaid vene õppekeelega koolis õppimiseks või aktiivseks Eesti ühiskonna kodanikuks sirgumiseks. Selle küsimuse lahendamiseks oleks vaja laiemaid hariduspoliitilisi ja regionaalpoliitilisi otsuseid. Praegu kehtib olukord, kus vähese eesti keele oskusega muukeelset noort karistatakse täiskasvanuks saades (nt tööturul kehtivate keeletõkete või teatud keeletaseme nõuete kaudu) sisuliselt riigi tegemata töö eest eelkooli ja põhikooli tasandil. Sellises olukorras sõltub noore hakkamasaamine elukohast ja vanemate ettevõtlikkusest ja nii süvendab selline mudel veelgi sotsiaalset ebavõrdsust Eesti ühiskonnas. Praegune keele normikohasuse ja staatuse ületähtsustamine on takistanud nägemast keelelise lõimumise probleemi komplekssust ja selle sotsiaalseid tagamaid ning võib-olla on just seetõttu loobutud lahenduste otsimisel eri valdkondade teadlaste laialdasemast kaasamisest. Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusfondi grant nr 8347 ja Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria tippkeskus). Allikad ja kirjandus BLAB = Bekendtgørelse af lov om en aktiv beskæftigelsesindsats, retsinformation.dk/forms/r0710.aspx?id= B o r b e r g, Karin Ryø Integration handler om at klare sig selv. Magasinet Lederne, nr 4. B r o c k, Tiina Uus emakeeleõpe gümnaasiumis kahe õppeelemendi näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool. C h o u d h r y, Sujit Managing linguistic nationalism through constitutional design: Lessons from South-Asia. International Journal of Constitutional Law, kd 7, nr 4, lk C o o p er, Robert Language Planning and Social Change. Cambridge: Cambridge University Press. 91 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

12 E h a l a, Martin, K e r g e, Krista, L e p a j õ e, Kersti, S õ r m u s, Kadri Kõrgkoolide üliõpilaste eesti keele oskuse tase. Uuringukokkuvõte. Tartu Ülikool. E h a l a, Martin, H a b i c h t, Külli, K e h a y o v, Petar, Z a b r o d s k a j a, Anastassia Keel ja ühiskond. Õpik gümnaasiumile. [Tallinn:] Künnimees. EIM = Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2011 ( EKA = Eesti keele arengukava Haridus- ja Teadusministeerium, EKAS = Eesti keele arengu strateegia Haridus- ja Teadusministeerium, EKASE = Eesti keele arendamise strateegia elluviimine. Haridus- ja Teadusministeerium, F i s h m a n, Joshua, S o l a n o, Frank R., M c C o n n e l l, Grant D A methodological check of three cross-polity studies on linguistic homogeneity/heterogenity. Languages in School and Society: Policy and Pedagogy. Toim M. McGroarty, C. J. Faltis. Berlin New York: Mouton de Gruyter, lk F r e e m a n, Rebecca Building on Community Bilingualism. Philadelphia: Caslon Publishing. H a z a n s, Mihails Ethnic Minorities in the Latvian Labour market, : Outcomes, Integration Drivers and barriers. How Integrated is Latvian Society? Toim N. Muižnieks. Riga: University of Latvia Press, lk H a u s e n b e r g, Anu-Reet Kuhu lähed, eesti keel? Sõnavara muutumine jätkub. Keel ja Kirjandus, nr 4, lk H e l l e r, Monica, D u c h ê n e, Alexandre Discourses of endangerment: Sociolinguistics, globalization and social order. Discourses of Endangerment. Toim A. Duchêne, M. Heller. London New York: Continuum, lk H j e l m s l e v, Louis Sissejuhatus keeleteooria alustesse. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. H o g a n - B r u n, Gabrielle, O z o l i n s, Ulmans, R a m o n i e n e, Meilute, R a n - n u t, Mart Language Politics and Practices in the Baltic States. Tallinn: Tallinn University Press. H o l m e n, Anne, J ø r g e n s e n, Jens Normann Skærpede holdninger til sproglig mangfoldighed i Danmark. Sprogs status i Danmark Toim J. N. Jørgensen, A. Holmen. Københavnerstudier i tosprogethed, kd 58, lk H o r n b e r g e r, Nancy, J o h n s o n, David Cassels Slicing the Onion Ethnographically: Layers and Spaces in Multilingual Language Education Policy and Practice. TESOL Quarterly, kd 41, nr 3, lk H u s t e d, Leif, B o n f i l s, Inge Storgaard, L a u r i t z e n, Helle Bendix, N i e l - s e n, Solveig Baltzer Indvandrerkvinder i danskuddannelsen ( akf.dk/udgivelser/2010/pdf/indvandrerkvinder_i_danskuddannelsen.pdf/). J ø r g e n s e n, Jens Normann Languaging. Nine years of polylingual development of young Turkish-Danish grade school students. 2 vols. (Copenhagen Studies in Bilingualism, K15 K16.) University of Copenhagen. K o f o e d, Jette, A l l e r u p, Peter, L a r s e n, Jane, T o r r e, André Med spredning som muligt svar. København: Danmarks Pædagogiske Universitetsskole, Aarhus Universitet. K o r e i n i k, Kadri Language ideologies in the contemporary Estonian public discourse: With a focus on South Estonian. (Dissertationes Sociologicae Universitatis Tartuensis 5.) Tartu: Tartu University Press. 92 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

13 L i n d e m a n n, Kristina The Labour Market Success of Ethnic Groups: the Reality and Perceived Perspectives. Towards a Normal Stratification Order. Actual and Perceived Stratification in Post-Socialist Estonia. Toim E. Saar. Frankfurt am Main: Peter Lang, lk MISA 2009 = Võrdsest kohtlemisest teadlikkuse tõstmise kampaania eeluuring. Fookusgrupiuuringu aruanne. Läbiviija: Saar Poll. Tellija: Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus. Käsikirjaline dokument Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuses. P e d e r s e n, Michael Svendsen Hold på briller, professionalisme og arbejde. Sprogforum, nr 23, lk 4 6. P h i l l i p s o n, Robert Global English and local language policies. What Denmark needs. Language Problems and Language Planning, kd 25, nr 1, lk P o o l, Raili, T e n j e s, Silvi Konverents Emakeel ja teised keeled VII. Keel ja Kirjandus, nr 5, lk R a m a n a t h a n, Vaidehi Rethinking language planning and policy from the ground up: Refashioning institutional realities and human lives. Current Issues in Language Planning, kd 6, nr 2, lk R i c e n t o, Thomas (toim) An Introduction to Language Policy: Theory and Method. Oxford: Blackwell Publishing. S c h i f f m a n, Harold Linguistic Culture and Language Policy. Oxford New York: Routledge. S i i n e r, Maarja Hangovers of globalization. A case-study of laissez-faire language policy in Denmark. Language Problems and Language Planning, kd 34, nr 1, lk S i i n e r, Maarja Towards a More Flexible Language Policy: An Analysis of Language Policy Design in Denmark and Estonia. Doktoritöö käsikiri. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut. S i i n e r, Maarja, V i h a l e m m, Triin, D j a c k o v a, Svetlana, R a m o n i e n e, Meilute Keelepoliitika rakendamine ja selle seos venekeelse elanikkonna lõimumisega. Eesti Inimarengu Aruanne 2010/2011. Tallinn: AS Eesti Ajalehed, lk S p o l s k y, Bernard Language Policy. Cambridge: Cambridge University Press. Z i n k e r n a g e l, Peter Virjkelighed. København: Munksgaard. T o l l e f s o n, James W Critical theory in language policy. An Introduction to Language Policy: Theory and Method. Toim T. Ricento. Oxford: Blackwell Publishing, lk V a n d e r A a, Jef, B l o m m a e r t, Jan Ethnographic monitoring: Hymes unfinished business in educational research. Working Papers in Urban Language and Literacies, nr 69. V i h a l e m m, Triin, S i i n e r, Maarja Balti riikide lõimumis- ja keelepoliitika Euroopa Liidu kontekstis. Eesti Inimarengu Aruanne 2010/2011. Tallinn: AS Eesti Ajalehed, lk V i h a l e m m, Triin, S i i n e r, Maarja, M a s s o, Anu Sissejuhatus: keeleoskus inimarengu tegurina. Eesti Inimarengu Aruanne 2010/2011. Tallinn: AS Eesti Ajalehed, lk Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

14 Sustainable Language Policy: Why and How? Keywords: language policy, language users, actors, integration, Estonian as L2 The article takes stock of the sustainability of the present language policy in Estonia, asking how capable the ongoing language management is in face of the future challenges of a modern nation state in a globalizing world. The authors offer a critical analysis of the existing technocratic understanding of language policy as a top-down mechanism where political aims are transferred unchanged from decision makers through implementers to passive receivers (language users). Inspired by the writings of some critical sociolinguists and ethnolinguists, the authors propose an understanding of the language policy as a designing tool of the language environment, which is based on the rationale of the language users everyday practices, including their options for social mobility, economic well-being, political participation, access to education and for becoming self-supportive. In an ethnographic approach to language policy, the possibilities for local appropriations in policy implementation and for solving local problems through local initiatives are seen as free spaces. Comparing the language political tools used for integrating the ethno-linguistic minority population in the labour markets of Denmark and Estonia, the authors conclude that Estonia s language political design is relatively top-down and symbolic as in Estonia, less free space is left for solving language problems locally, or for meeting the contextual needs of language users than in Denmark. The Danish language political design is more flexible (despite being even more demanding in regard to Danish language acquisition) as there the policy-making is left to the actors of lower levels (local government, organizations) and thereby the local contextual solutions are not perceived as socially unjust. If, however, the role of state is central in both defining language problems and finding solutions, it is difficult to find ad hoc solutions to local or contextual language problems. Considering the complexity of language policy as an object of study, the authors call for a more interdisciplinary approach to language political issues, with an involvement of specialists from politics, social sciences, economy, law and linguistics. Maarja Siiner (b. 1973), PhD, Advisor on Labour Market and Integration, Department for Employment at the City Government of Copenhagen, maarja@siiner.eu Triin Vihalemm (b. 1968), PhD, Professsor of Communication Studies, Institute of Journalism and Communication, University of Tartu, triin.vihalemm@ut.ee 94 Avaart, Siiner, Vihalemm.indd :26

15 MÄLU KÕHETUMISE VASTU Ülelend viimase kümnendi eestikeelsest tõlkeilukirjandusest JAN KAUS Olen juba mõnda aega vastanud ajalehtede aastalõpuküsitlustele, kus palutakse nimetada kümme parimat aasta jooksul ilmunud eestikeelset teost. Viimati vastates mõistsin erilise selgusega, et tegu on tahtmatu blufiga. Tundus kummaline nimetada parimaid aasta jooksul ilmunud eesti algupärandeid, kui kaks kolmandikku neist lugemata. Tõlkekirjandusest rääkimata. See viib üsna loogiliselt omakorda mõttele, et kas praegu ei toodeta raamatuid ka n-ö kõrgkirjandust liiga palju? Või on liiga palju ikkagi parem kui liiga vähe? Mine tea. Seega on mõnevõrra loogiline, et mõnigi kolleeg, kellele mainisin kirjutavat ülevaadet viimase kümnendi eestikeelsest tõlkeilukirjandusest, hakkas kahtlema, kas ei haara ma liiga suurt ajavahemikku. Kahtlemata. Kuid siinse kirjatöö eesmärk ongi pigem anda põgus ülevaade põhilistest jõujoontest. Kirjatööks eraldatud tähemärkide arv ja jaks lubavad vaid üldpilku. Püüan seda tehes võtta aluseks erinevad tõlkeilukirjanduse sarjad, kuigi mõjus osa viimase kümnendi kõige olulisemaid tõlkeid on loomulikult ilmunud väljaspool sarju püüan neistki tähtsamad ära mainida. Olgu lisatud, et kuigi jätan käsitlemata massmüügisarjad, nagu Eesti Päevalehe romaaniklassika (ilmus ) ja XX sajandi romaan (ilmus ), ei pea ma selliseid ettevõtmisi sugugi ebaoluliseks, kas või juba seetõttu, et sedakaudu taasilmusid muuhulgas Fjodor Dostojevski ja Gustave Flauberti teosed. Samuti jätan tähelepanu alt välja ajaviitelisema kirjanduse (juba ajaviitelisuse määratlemine võtaks hulga ruumi). Aga alustagem. Kirjastuses Varrak ilmuvat Moodsa aja sarja võib ehk pidada nullindate kõige prominentsemaks tõlkekirjanduse sarjaks üldse. Minu teada on sarjas ilmunud ainult esmatõlked, mis on igati tähelepanu- ja kiiduväärne. Sari sai alguse aastal Anthony Burgessi Kellavärgiga apelsiniga Udo Uibo vaimukas tõlkes. Moodsa aja märgi all on ilmunud paljud olulised kaasaegse maailmakirjanduse eestindused: näiteks Bret Easton Ellise Ameerika psühhopaat (2002, tlk Teet Martin), David Mitchelli Pilveatlas (2006, tlk Aet Varik), Michel Houellebecqi Elementaarosakesed (2008, tlk Indrek Koff) või kolm Haruki Murakami teost, millest kaks ( Norra mets aastal ja Kafka mererannas aastal) on tõlkinud Kati Lindström. Ajavahemikus on minu andmetel Moodsa aja sarjas ilmunud 52 teost. 25 neist on tõlgitud inglise keelest, kaheksa prantsuse keelest, viis saksa ja jaapani keelest ning kaks teost soome ja vene keelest. Ühe tõlkega on esindatud hispaania, ungari, portugali, araabia ja itaalia keel. Tõsi, hispaania keelest ilmus Moodsa aja sarjas juba aastal Javier Maríase Nii valge süda (tlk Marin Mõttus), sellele lisandus aastal teine Maríase 95 Kaus2.indd :30

16 tõlge Oxfordi romaan (tlk Kai Aareleid). Nagu Maríaski, on mitmed autorid esindatud rohkem kui ühe teosega. Viimase kümne aasta jooksul on Moodsas ajas ilmunud kolm tõlget Haruki Murakamilt, kaks raamatut Andreï Makine ilt, Michel Houellebecqilt, David Mitchellilt, Daniel Glattauerilt, Amélie Nothombilt ja Nick Hornbylt. Viimaselt on Moodsas ajas ilmunud kokku kolm tõlget, tema ehk kõige populaarsem teos Elu edetabelid ilmus Triin Taela tõlkes juba aastal, aga väljaspool kõnealust sarja on Varrak avaldanud veel kaks Hornby raamatut: Pikk tee alla (2006, tlk Maret Kaik) ja Maoli (2008, tlk Kristjan Jaak Kangur). Kuigi Varraku eestvedaja, eestikeelse kirjanduse üks tähelepanuväärsemaid eestkõnelejaid Krista Kaer on korduvalt kirjutanud kurbi artikleid väärttõlkekirjanduse müüginumbrite pidevast kahanemisest, on rõõm tõdeda, et aastate jooksul pole Moodsa aja sari näidanud kokkukuivamise märke. Vastupidi. Kui aastal ilmus sarjas viis nimetust ning ja aastal vaid kaks kuigi olgu vahemärkusena öeldud, et kvantiteet ei näita alati kvaliteeti, aastal lisandunud kaks teost olid Norra mets ja Pilveatlas, mõlemad olulised teosed nii kõnealuses sarjas kui ka kogu viimase kümnendi tõlkeilukirjanduses, siis näiteks aastal ilmus seitse, aastal samuti seitse ja aastal lausa kaheksa nimetust. Samuti tuleb märkida, et kuigi näiteks soome keelest ilmus viimane eestindus aastal (Elina Hirvose Et tema mäletaks sedasama Piret Saluri tõlkes), siis aastal lisandusid sarja tõlkekeelte nimistusse itaalia ja araabia keel (Paolo Giordano Algarvude üksildus Tiina Randviiru tõlkes ja Alaa al-aswani Jakubijani maja Kalle Kasemaa tõlkes). Märgilisel sarjal paistab minevat kui mitte hästi, siis igatahes rahuldavalt. Selgelt haakub Moodsa aja sarjaga teine Varraku väärttõlkekirjandust vahendav mammutseeria 20. sajandi klassika, mis sai alguse juba aastal. Kuigi selle maht on Moodsa aja omast väiksem viimase kümnendi jooksul on minu andmetel ilmunud 31 nimetust, siis on tegu mõnes mõttes väärikamagi kogumiga kui Moodne aeg. Tõsi, paari autori (Salman Rushdie, William Boydi) tõlkeid on ilmunud mõlemas sarjas. Tegelikult kaldub olema nii, et 20. sajandi klassika raames avaldatakse nii enne kui ka pärast Teist maailmasõda ilmunud raamatuid, Moodne aeg keskendub (nagu nimigi viitab) viimastele aastakümnetele kuigi on huvitav mõelda, kust ikkagi see moodne alguse saab. Seega on 20. sajandi klassika ajaline haare laiem kui Moodsal ajal. Näiteks Salman Rushdie Kesköö lapsed (2009, tlk Aet Varik) nägi ilmavalgust 1981, aga sarja üks olulisemaid tõlkeid, Louis-Ferdinand Céline i pöörane ja tundlik Reis öö lõppu (2010, Heli Alliku loomingulises tõlkes) ilmus originaalis juba Nii on sarjas avaldatud XX sajandi esimese poole ja keskpaiga suuri klassikuid, nagu James Joyce, Albert Camus, André Gide, Isaak Babel, Evelyn Waugh, Marguerite Duras, Dezső Kosztolányi jne, aga nende kõrval ka autoreid, kes avaldasid XX sajandi lõpuni või kirjutavad edasigi: Halldór Laxness, Cormac McCarthy, Philip Roth jne. Näiteks Torgny Lindgreni raamat Isa arm, mis ilmus sarjas aastal Tõnis Arnoveri ja Anu Saluääre tõlkes, sisaldab lugu Doré piibel, mis ilmus originaalis aastal. Viimase kümnendi jooksul ilmunud nimetustest peaaegu pooled 14 on tõlgitud inglise keelest. Samuti on oluline osa prantsuse keelel üheksa tõlget. 96 Kaus2.indd :30

17 Jaapani keelest on sarja jaoks tõlgitud kaks teost, ühe tõlkega on esindatud araabia, ungari, saksa, islandi, rootsi ja vene keel. Vastupidiselt Moodsale ajale näitab 20. sajandi klassika mõningaid mahulise kokkutõmbumise märke. Muidugi ei saa paari aasta põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi, aga nii kui ka aastal on sarjas ilmunud kaks nimetust ning aastal vaid üks võrdluseks võib asetada viie nimetusega ja aasta. Mõningasest ebakindlusest ja murest sarja saatuse suhtes annab ehk märku kujunduse metamorfoos aastal (uus disain erineb eelnevast küllaltki palju, nii et harjumatum silm võib siin näha sootuks uut sarja). 20. sajandi klassika paistab viimase kümnendi lõikes aga silma selle poolest, et korduvad nimed on ainult Albert Camus ja James Joyce. See tähendab, et erinevate autorite nimekiri on väga lai. See võib esmapilgul paista enesestmõistetavana, kuid nagu edaspidi näha, keskenduvad mitmed paralleelse idee ja sisuga sarjad väheste autorite võimalikult põhjalikule (taas)esitamisele. Teinegi kiiduväärt sarnasus Moodsa ajaga : enamik tõlkeid ilmub sarjas esmakordselt. Kahe kõrgilukirjandust koondava suursarja varjus avaldas Varrak ajavahemikus sarja Tele 2. Valitud palad. Igal aastal ilmus üks teos, fookus vist ei saanudki lõplikult paika, sarja esimene teos oli XIX sajandi prantsuse klassiku Prosper Mérimée Etruski vaas (tlk Sirje Keevallik), viimaseks jäi kaasaegne romaan, Asha Miró ja Anna Soler-Ponti Sandlipuu jäljed, mille tõlkis katalaani keelest hispaaniakeelse kirjanduse asjatundja Ruth Sepp. Servapidi haakub 20. sajandi klassikaga Eesti Raamatu Nobeli laureaat. Need kaks sarja kattuvad vähemalt osaliselt 20. sajandi klassika raames tõlgitud autorite seas on mitmeid nobeliste: Camus, Gide, Laxness, Böll, Toni Morrison, Nagib Mahfuz. Nobelistide sari hakkas ilmuma juba 1989: siis avaldati William Goldingi Kärbeste jumal. Mereristsed ja Albert Camus Sisyphose müüt, viimane sisaldas lisaks nimiesseele mitmeid Camus kuulsamaid ja varemgi eesti keeles ilmunud teoseid, nagu Võõras või Katk. Viimase kümnendi jooksul on sarjas avaldatud 27 nimetust, reeglina paar-kolm raamatut aastas. Mõningaks erandiks võib pidada aastat, mil sarjas ilmus viis teost aastal nägi ilmavalgust Saul Bellow psühholoogiliselt detailitundlik Dekaani detsember (tlk Lauri Saaber), mis oleks retseptsioonis vist täiesti kaduma läinud, kui Holger Kaints poleks seda Eesti Ekspressi aastalõpuküsitluses esile tõstnud (eks ole kadumaminek praegu paljude heade tõlketeoste saatus). Kiiduväärt on aga see, et kui varem keskendus sari kuulsate teoste tõlgete taasavaldamisele, siis viimastel aastatel on näha üha enam põnevaid esmatõlkeid. Samal, aastal ilmus Elvi Lumeti tõlkes Knut Hamsuni Aga elu kestab, aastal Mati Sirkli ja Oskar Kuninga tõlkes Herman Hesse Nürnbergi reis, mille neljast loost on varem ilmunud ainult Klingsori viimane suvi (1965. aastal Loomingu Raamatukogus), ning Kaja Rieseni eestinduses Jean Marie Gustave Le Clézio Veeuputus. Elvi Lumeti olulisus norra kirjanduse vahendajana tuleb kõnealuses sarjas kenasti esile aastal ilmus esmakordse tõlkena Sigrid Undseti Proua Marta Oulie. Truu abikaasa. Sarja on lisatud üks reeglit tutvustav erand, mille autor pole mitte Nobeli kirjandusauhinna 97 Kaus2.indd :30

18 laureaat, vaid Rootsi Akadeemia Nobeli Komitee esimees. Mõnevõrra poleemilises raamatus Nobeli kirjandusauhind (2005, tlk Ülev Aaloe, Tiina Mullamaa ja Enno Turmen) tutvustab Kjell Espmark Nobeli kirjandusauhinna eraldamise põhimõtteid, probleeme ja tagamaid. Viimase kümnendi lõikes on kõige rohkem ilmunud tõlkeid, nagu sageli, inglise keelest 11. Tõlkeid prantsuse keelest on kolm, kusjuures kaks neist J. M. G. Le Cléziolt (mõlemad teosed Veeuputuse ja Näljaritornelli on tõlkinud Kaja Riesen). Kahe tõlkega on esindatud norra, saksa ja hispaania kirjandus. Kui Kjell Espmargi raamat välja arvata, siis ka rootsi kirjandust esindab kaks raamatut, kusjuures Pär Lagerkvisti Barabbas (2006) Arnold Raveli tõlkes viib mõtte asjaolule, et eks siiani seostatakse eestikeelset Lagerkvisti pigem aastal ilmunud raamatuga Maailmas võõrsil, mille kattuvus Barabbasiga on suur: mõlemas teoses sisalduvad Kääbus, Sibüll ja Mariamne. Ühe raamatuga on sarjas esindatud taani, ungari, vene ja portugali keel. Kaks viimast sobivad hästi kirjeldama Nobeli laureaadi sarja kui vana taasesitamise ja uue tutvustamise vahelist tasakaaluharjutust. Gabriel García Márqueze Armastus koolera ajal ilmus sarjas 2006, vaid üksteist aastat pärast Marin Mõttuse tõlke avaldamist Varraku nüüdseks hingusele läinud romaanisarjas Iiris. Seevastu José Saramago Pimedus (2007, tlk Mare Vega Salamanca) on väärtuslik lisandus nii nobeliste kui ka laiemalt läänemaise proosakirjanduse parimat osa tutvustavate tõlgete nimekirja. Saramago on üks neid autoreid, kelle loomingut võiks eesti keeles rohkemgi olla. Kuna Eesti Raamatul on pikk ajalugu, siis on mõnegi senimaani ilmuva sarja minevik tõeliselt kuulsusrikas. Heaks näiteks sobib Klassikalised lood, kus on avaldatud jutukirjanduse klassikat juba alates aastast. Võib tähele panna, kuidas viimase kümnendi sees on toimunud valikute ajaline kontsentreerimine. Kui sarja esimestel kümnenditel haarati võimalikult laia ajaperioodi alates Platonist ja Petroniusest ja lõpetades prantsuse XIX sajandi kirjanduse suurnimedega, siis ajavahemikus on avaldatud kas XIX sajandi autoreid, nagu Théophile Gautier, Herman Melville, Robert Louis Stevenson, Alfred de Musset jt, või siis autoreid, kelle tegevus ja elu jõudis lõpule enne Teist maailmasõda (kõige hilisema surmadaatumiga sarjas on F. Scott Fitzgerald 1940). Ainus erand on Horace Walpole, kelle elu ja tegevus jäid XVIII sajandisse. Viimase kümnendi jooksul on sarjas ilmunud 16 nimetust, kümme neist on tõlgitud inglise keelest, neli prantsuse keelest, üks taani ja saksa keelest. Tõlkijatest on olnud kõige tegusam Malle Klaassen viie eestindusega (tõsi, üks neist kahasse Leelo ja Sirje Keevallikuga, viimane on sarja jaoks tõlkinud veel kolm teost). Jällegi paistab silma kahetsusväärne asjaolu ei ühtegi nimetust aastal. Paraku jätan erinevatel põhjustel siin lähemalt käsitlemata teise mainimisväärt minevikuga Eesti Raamatu tõlkeilukirjanduse sarja, mis kannab nime Nüüdisromaan. Kummaline, aga mind on sarjast eemale peletanud ebameeldiv kujundus (kui võrrelda sarja algusaegade, 1980ndate disaini praegusega, siis räägib see selgelt viimase kahjuks), mis annab mõista, et tegu oleks justkui meelelahutuskirjandusega, kuigi sarjas on ilmunud näiteks John Irvingu Siidrimaja reeglid (2006, tlk Urve Hanko) või Margaret Atwoodi Uputuse aasta (2010, tlk Eva Velsker ja Neeme Põder) ning samuti hulk põhjamaiste autorite teoseid. Nii et raamatute juures loeb ka välimus, kuigi seda 98 Kaus2.indd :30

19 on pisut vastumeelne tunnistada. Tõsi, ka sisuliselt tundub Nüüdisromaan kaunis eklektiline, segades erinevaid kaalukategooriaid. Kolmas väärtuslik Eesti Raamatu sari ongi Põhjamaade romaan. Nagu nimigi ütleb, iseloomustab seda sarja geograafiline ja sellest tingituna ka keeleline kontsentreeritus. Kusjuures viimase kümnendi sees on Põhjamaade romaanis ilmunud pea samapalju nimetusi kui Nobeli laureaadis 24. Rootsi keelest on sarjas 11, norra keelest üheksa tõlget, lisaks kolm tõlget taani keelest. Keeleliseks erandiks võib liigitada inglise keelest tõlgitud Rose Tremaini Muusika ja vaikuse (2008, tlk Kattri Ezzoubi), mis on Taani-aineline teos. Võib-olla tuleb just siit sarjast välja, et meil on (veel) olemas väga tugev rootsi ja norra keelest tõlkijate kooslus. Juba mainitud norra kirjanduse tõlkijal Elvi Lumetil on sarjas ilmunud koguni viis eestindust (sealhulgas sarja seni viimane ja ainus aastal ilmunud teos, Anne Birkefeldt Ragde Ma teen su nii õnnelikuks ), meie ühel teenekamal rootsi kirjanduse vahendajal Anu Saluäärel neli ja Tõnis Arnoveril kolm tõlget. Arnoveri tõlgetest kaks pärinevad muide soomerootsi kirjanikelt: Lars Sundi Eriku raamat (2006) ja Kjell Westö Kus kõndisime kunagi (2011). Nii norra kui rootsi keelest on sarja jaoks tõlkinud Eha Vain: esimesest Lars Saabye Christenseni Modelli (2008) ja teisest Märta Tikkase Isiklikud asjad. Suur hülgekütt (2004). Ka Tikkanen on soomerootslane. Soomerootsi autorite kaasatus tingib tõsiasja, et kuigi Põhjamaade romaani sarjas pole ühtegi tõlget soome keelest, on soome kirjandus ometi väga hästi esindatud. Kummaline, et sarja pole sattunud ühtegi Ülev Aaloe tõlget tema viimaste aastate eestindused on lõviosas ilmunud Loomingu Raamatukogus. Vaadates aastal alguse saanud Põhjamaade romaani tõlkijaskonda, tuleb tõdeda, et Eestist põhja ja kirdesse jäävate naaberriikide kirjandus on siinmail kenasti esindatud (tuleb ju lisada hulk tõlkeid nii Loomingu Raamatukogus kui ka mujal, nii sarjades kui ka eraldi teostena). Seda kurvem on tõdeda, et lõunanaabrite kirjandust vahendatakse eesti keelde kohutavalt vähe. Kui luulet veel tõlgitakse (seda on teinud näiteks Rein Raud leedu ja Livia Viitol läti keelest), siis proosa osas haigutab põhimõtteliselt tühimik. Uutest läti autoritest on võimalik eesti keeles lugeda ainult Nora Ikstenat. Eesti lugejaskond on oma lõunanaabrite kirjanduse osas peaaegu täielikus pimeduses. Sama ei saa öelda näiteks eesti kirjanduse esindatuse kohta Lätis ja seda just tänu mitmele võimekale eestindajale, nagu Maima Grīnberga ja Guntars Godiņš. Asi on tasakaalust väljas. Aga tagasi selle juurde, mida on eesti keelde tõlgitud. Kuna jutt kaldus Põhjamaade kirjandusele, tuleb mainida ka teisi katseid anda tavapärasest korrastatumas vormis välja Skandinaavia kirjandust. Nullindatel tekkinud kirjastus NyNorden, mida veab juba mainitud Eha Vain, on püüdnud juurutada sarja nimega Põhjamaade novell. Katse tundub olevat põnev ja kooskõlas NyNordeni mõnevõrra erandliku iseloomuga: tegu on kirjastusega, mis püüab vahendada Põhjamaade kirjandust Eestisse ja eesti kirjandust Põhjamaadesse. Põhjamaade novelli näol pole tegu ainult tõlkesarjaga. Siiani on ilmunud seal kolm teost: Lars Saabye Christenseni Oscar Wilde i lift (2009, tlk Eha Vain), eesti prosaisti Eeva Pargi xnovell (2010) ja Ida Jesseni Üks mees tuli linna (2011, tlk Enno Turmen). Kirjastuslik rusikareegel ütleb, et novellikogusid ei osteta, aga sellegipoolest tuleks loota, et sari ei katke juba 99 Kaus2.indd :30

20 eos. Ainuüksi Lars Saabye Christensen on Euroopa mastaabis tähelepanuväärne novelli- ja romaanikirjanik, lisaks Oscar Wilde i liftile tasub lugeda tema mahukat, psühholoogiliselt pinevat ja ajastuliselt kangastuslikku romaani Poolvend (ilmunud aastal kirjastuses Pegasus Maarja Siineri tõlkes). Lisaks Põhjamaade novellile on NyNorden püüdnud välja anda ka sarja Põhjamaade draama, aga selle nimetuste arv piirdub kahe aastal ilmunud teosega: Astrid Saalbachi näidendiga Pietá (tlk Eha Vain) ja Ingmar Bergmani ema-tütre looga Sügissonaat (tlk Ülev Aaloe). Viimase kümnendi ehk tugevaim uus kirjastus Pegasus on teinud samuti katset anda välja just Skandinaavia regioonile keskenduvat Põhjamaade sarja. Äsja mainitud Poolvend on üks kuuest teosest, mis selles sarjas ajavahemikus ilmuda jõudis. Mõnevõrra erandlikult ning Põhjamaade mõistet laiendavalt ilmus sarjas esimesena hollandi nüüdiskirjaniku Karel Glastra van Looni romaan Kire vili (tlk Kerti Tergem). Ühtekokku on seega sarjas ilmunud kolm tõlget norra keelest ning üks tõlge rootsi, soome ja hollandi keelest. Põhjamaade sarjast mõnevõrra vastupidavamaks on osutunud Pegasuse väike sari, mis sai alguse aastal ning praeguse hetkeni on selles ilmunud 34 teost. Tähelepanuväärne on siin juba tõsiasi, et tõlgitud keelte esikohta ei hoia mitte inglise keel. Isegi teist kohta mitte! Kõige rohkem on sarja jaoks tõlgitud prantsuse keelest 13 teost. Hispaania keelest on tõlgitud viis raamatut. Inglise keel jagab koos itaalia keelega alles kolmandat-neljandat kohta: mõlemast pakub Pegasuse väike sari neli eestindust. Muidugi, kuna nimetatud keeled on võrreldes eesti keelega nõnda suured, võib ühe keele tõlgete seast leida tegelikult erinevaid kultuuriruume, postkolonialistlik olukord on pilti veelgi elavdanud ja andnud paljudele kirjanikele kaasa kireva kultuurilise tausta. Pegasuse väikse sarja kontekstis on ühe keele sees sisalduvate eri kultuuride prominentseim esindaja mehhiko kirjanik Carlos Fuentes, kes kuulub Ladina-Ameerika kirjanduse väljapaistvasse kuuekümnendate põlvkonda siis omandas suur hulk selle hiigelsuure piirkonna kirjanikke maagilise realismi koondnimetuse kaudu maailmakuulsuse. Pegasuse väikses sarjas ilmunud Inezi vaist (2006, tlk Margus Ott) esindab n-ö hilist Fuentest. Samasuguseid näiteid saab tuua nii inglise kui ka prantsuse keelest. Yasmina Khadra teos Plahvatus on tõlgitud küll prantsuse keelest (ilmus sarjas 2010, tlk Tiina Vahtras), aga see esindab ka Alžeeria kultuuriruumi, samal aastal ilmunud Jean-Philippe Touissant i Armastajad (tlk Leena Tomasberg) jällegi belgia kirjandust. Jhumpa Lahiri, kelle jutukogu Murede mõistja ilmus sarjas aastal Ainu Janusoni tõlkes, on bengali päritolu ameerika kirjanik. Viis autorit on Pegasuse väikses sarjas esindatud rohkem kui ühe teosega. Prantslannalt Anna Gavaldalt ja itaallaselt Alessandro Bariccolt on ilmunud kolm, hispaanlaselt Albert Sánchez Piñolilt, soomlannalt Riikka Pulkkiselt ja prantslaselt Philippe Claudelilt kaks teost. Sarja parim aeg paistab olevat vahemik , aastal ilmus paraku vaid üks tõlge, Kanada ingliskeelse kirjaniku Madeleine Thieni Armastatud ja kardetud (tlk Kätlin Kaldmaa). Pegasuse väike sari on oma olemuselt julge ja seega riskantne ettevõtmine, kuna lõviosa ilmuvatest teostest pärineb kaasaegsetelt autoritelt, keda eesti lugejaskond eriti ei tunne kui Fuentes, Baricco ja veel mõni välja arvata. Loodetavasti ei tähenda ainult üks nimetus aastal sarja seiskumist. Aga kardetavasti just seda see tähendabki. 100 Kaus2.indd :30

21 Nüüdiskirjanduse uutele nimedele keskendunud Pegasuse väikest sarja tasakaalustab Pegasuse klassika, kus avaldatakse XX sajandi suuri teoseid. See tähendab suures osas tõlkeklassika uustrükke, Harald Rajametsa, Valda Raua, Marta Sillaotsa ja eriti Enn Soosaare suurtööde taasavaldamist. Tõsi, on ka mõned värsked tõlked, nagu John Steinbecki Hiirtest ja inimestest (2008, tlk Udo Uibo). Sarja juhtmotiiv tundub olevat kadunud põlvkonna kesksete autorite (F. Scott Fitzgeraldi, John Steinbecki, Ernest Hemingway) tõlgete (taas)avaldamine, kogumi staar on kahtlemata Hemingway, kelle loomingust on ilmunud suisa üheksa eestindust võrdluseks olgu öeldud, et kokku on ajavahemikus Pegasuse klassikas ilmunud 19 eri nimetust. Näiteks ja aastal avaldati sarjas kokku kolm teost ja need kõik olid Hemingwaylt. Hemingway tõlked jagunevad selgelt kaheks. Esiteks vanemate, klassikaliste Enn Soosaare või Valda Raua tõlgete taastrükid, millest mõnigi ilmub eesti keeles juba kolmandat või neljandat korda: näiteks romaani Ja päike tõuseb eestindus jõudis lugejateni esmakordselt 1961, seejärel 1978 ning siis kaks paralleelset trükki aastal üks Eesti Päevalehe romaaniklassika sarjas ning teine Pegasuse klassikas. Muide, viimati mainitud versiooni tõlkijaks on kirjastuse kodulehel märgitud Enn Soosaar, õige on ikkagi Valda Raud, kuigi mitmed Hemingway tähtteoste eestindused pärinevad just nimelt Soosaarelt. Pegasuse klassika nimekirjas on taasilmunud ka Pidu sinus eneses, Hüvasti, relvad ning Vanamees ja meri vastavalt 2010., ja aastal. Tõsi, Vanamehe ja mere esimene tõlge pärineb Ellen Laanelt, see ilmus aastal Eesti Raamatus. Teise osa Pegasuse klassika Hemingway eestindustest moodustavad aga Henn Käämbre värsked tõlked. Füüsikuna elatist teeniv Käämbre tundub olevat tõeline Hemingwayfänn, ta on tõlkinud sarjale Üle jõe ja puude varju (2008), Saared hoovuses (2010) ja Eedeni aia (2011). Oluliseks tuleb pidada veel Marta Sillaotsa tõlgitud Thomas Manni Võlumäe uustrüki avaldamist aastal. Eelmine trükk pärineb aastast (samuti kahes köites). Ent nagu mitme teisegi huvitava tõlkekirjanduse sarja puhul, sisendab aasta mõningast ärevust, sest sarja ei lisandunud ühtegi teost. Kirjastuse Tänapäev aastast ilmuv Punase raamatu sari on nii mahult kui ka sisult üks võimsamaid tõlkeilukirjanduse kooslusi, mis viimase kümnendi jooksul eestikeelset kirjasõna rikastanud. Minu andmetel on ajavahemikus selles sarjas ilmunud 93 nimetust, kusjuures mõnevõrra erandlikuna leiab nimekirjast teoseid, mida on sarja raames erineva kujundusega avaldatud koguni kaks korda: William Goldingi Kärbeste jumal (2003 ja 2011), Kurt Vonneguti Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda (2003 ja 2010) ning sama autori Tšempionide eine (2003 ja 2010). Olgu täpsustuseks öeldud, et mõni selline sarjasisene kordustrükk jääb otsapidi minu vaadeldavast ajavahemikust välja näiteks George Orwelli Loomade farm on ilmunud Punases raamatus nii kui ka aastal. Muide, 1984 ilmus eestikeelsena esmakordselt Loomingu Raamatukogus aastal kellegi Elias Treemani tõlkes, Punase raamatu tõlke autoriteks on Loomade farmi eestindaja Mati Sirkli kõrval märgitud Treemani varjunime taha peitunud Tõnis Arro, Tiit Kusnets ja Rünno Vissak. Niisiis sisaldab Punane raamat nii klassikalisi tõlkeid kui ka värskeid 101 Kaus2.indd :30

22 eestindusi. Sarja esimesest poolest leiab mitu teost, mis ilmusid eesti keeles juba tükk aega tagasi. Kõige eredam näide on Oscar Wilde i Dorian Gray portree, mille esimese eestinduse tegi ei keegi muu kui A. H. Tammsaare (ilmus 1929). Tammsaare tõlge on ilmunud veel kolmel korral 1957, 1972 ja Punase raamatu sarjas (Selle kõrvale tuleb asetada Jana Linnarti tõlge kirjastusele Ersen aastal ning Krista Kaera tõlge Eesti Päevalehe romaanisarjale Siit paistab üks tõeline maiuspala ilukirjanduslike tõlgete võrdlevaks analüüsiks.) Aga selliseid klassikaliste eestinduste taasavaldamisi pakub Punane raamat veelgi. Näiteks Johannes Semperi tõlge Stendhali Punasest ja mustast (ilmus sarjas aastal) või Helga Krossi aastal kuulsas Varamu sarjas ilmunud Hermann Hesse Klaaspärlimängu tõlge (värsid tõlkinud Ain Kaalep, ilmus sarjas samuti aastal). Klassikaliste teoste tõlgete kordustrükkidest ulatuvad ajas kõige kaugemale XVI sajandi prantsuse renessansskirjaniku François Rabelais Gargantua ja Pantagrueli eestindused (tlk Ilotar Aavisto), mis ilmusid esimest korda eraldi teostena 1990ndate ühes kõige olulisemas tõlkekirjanduse sarjas Europeia ( Gargantua aastal ning Pantagruel aastal). Tuntud tõlgete taasavaldamise tasakaalustamiseks on Punases raamatus aga avaldatud rohkesti esmakordseid eestindusi. Sari paistab silma tõlkimiseks valitud autorite ja teoste hea valikuga, eriti mitmete kaasaja oluliste kirjanike loomingu pideva ja regulaarse eestindamisega. Mõned näited. Günter Grassilt on sarjas ilmunud Kammeljas (2003, tlk Mati Sirkel), Minu aastasada (2006, tlk Vahur Aabrams) ja Vähikäigul (2011, tlk Tiina Aro), lisaks veel Plekktrummi teine trükk (2006, tlk Mati Sirkel, esmakordselt ilmus eestikeelne versioon aastal). Milan Kunderalt on ilmunud Teadmatus (2006, prantsuse keelest Tiina Jaksman), Identiteet (2007, tlk Leena Tomasberg) ja Elu on mujal (2009, tlk Pille Kruus). Märkimisväärseks võib pidada mitme kaasaegse kirjaniku toomist eestikeelsesse kultuuriruumi. Näiteks Ljudmila Ulitskaja on ehk osalt tänu Punase raamatu neljale tõlkele jõudnud käia Prima Vista kirjandusfestivalil esinemas. Võimsas nimistus paistab silma Kätlin Kaldmaa töö Jeanette Wintersoni pühendunud tõlkijana: Kehale kirjutatud (2004), Tuletornipidamine (2006), Apelsinid pole ainsad viljad (2008), Kirg (2008, tõlge ilmus esmakordselt aastal) ja Kivist jumalad (2011). Väärtuslik on Sergei Dovlatovi loomingu kogumine nii kordustrükkide kui uustõlgete näol. Mulle isiklikult on valmistanud rõõmu John Irvingu, Ian McEwani, Dina Rubina, Paul Austeri, Edgar Hilsenrathi, Mario Vargas Llosa esmaeestindused. Samuti leiab Punasest raamatust autoreid, kes on sarjas esindatud nii vanade kui ka uute tõlgetega. Kui võtta kas või aasta, siis seda raamistavad kaks Vladimir Nabokovi raamatut: kordustrükina Lolita (tlk Hans Luik, eestindus on varem ilmunud 1990, 2000, 2004 ja 2005) ning värske tõlkena Kuningas, emand, poiss, mis minu hinnangul kuulub sarja oluliste esmatõlgete hulka. Olgu siis mainitud veel mõned kahtlemata olulised esmakordsed tõlked: Leonid Tsõpkini Suvi Baden-Badenis (2004, tlk Jüri Ojamaa); Viktor Jerofejevi Hea Stalin (2004, tlk Ilona Martson); Mark Twaini Elu Mississippil (2006, tlk Lauri Pilter); Jevgeni Zamjatini Meie (2006, tlk Maiga Varik); Alfred Döblini Berliin, Alexanderplatz (2007, tlk Mati Sirkel); John Dos Passose Manhattan Transfer (2007, tlk Olavi Teppan); William Faulkneri Absalom, Absalom! (2008, tlk Kersti Unt). 102 Kaus2.indd :30

23 Statistilist: sarja võimsaim aasta oli kahtlemata 2006, mil ilmus suisa 22 nimetust (2003. aastal ilmus näiteks kuus ja aastal vaid kolm teost). Vaibumise märke sari õnneks ei näita, aasta andis juurde üheksa nimetust. Paistab, et vene kirjandus mängib sarjas vähemalt sama suurt rolli kui ingliskeelne kirjandus, kuigi inglise tõlkeid on vene omadest kindlasti rohkem. Meeldiv on saksa kirjanduse nähtav positsioon. Ajalehekirjastustelt võib samuti leida katseid anda välja uuema kirjanduse esmatõlgetele keskendunud sarju. Ekspress Grupi kirjastus Hea Lugu avaldab alates aastast sarja Areeni bestseller. Siiani on jõutud avaldada kuus raamatut, millest kolm on tõlgitud inglise keelest ning üks teos soome, prantsuse ja ungari keelest. Tore algatus, mis on toonud eesti lugeja ette uued nimed (Joel Haahtela, György Dragomán, Irène Némirovsky, S. J. Watson, Tom Rachman, Emma Donoghue), aga praegu on veel vara suuri üldistusi teha. Kindlasti ei saa üle ega ümber Loomingu Raamatukogust (edaspidi LR), mis on jätkuvalt tähtis tõlkeilukirjanduse avaldamise kanal. Tõsi, tehnilis-juriidiliselt pole tegu sarjaga, vaid ajakirjaga, kuid ma kuulun nende hulka, kes pole kunagi suutnud LR-sid võtta ajakirjadena, vaid ikka pigem eraldiseisvate raamatute ühtse kogumina. Küll annab ajakirjastaatus LR-le võimaluse hoida aasta jooksul ilmuvate nimetuste arvu vahel. Erinev on seegi, et selles väga sarjalikus ajakirjas avaldatakse ka eesti autorite loomingut, ajavahemikul on ilmunud päris korralikult eesti algupärandeid (35). Mõnevõrra rõõmsa üllatusena järgnevad tõlked saksa keelest (27), seejärel inglise keelest (21), millel on kohe kannul eestindused rootsi keelest (20), sh üks Karl Ristikivi teos! Õieti on rootsi keelest vahendatud 20,5 teost, sest aastal ilmunud Jaan Kaplinski ja Johannes Salmise kirjavahetus Ööd valged ja mustad on tõlgitud nii soome kui ka rootsi keelest (Aino Laagus ja Mari Allik). Muide, saksa kirjandus on ainus, millest on kümnendi lõikes ilmunud tõlkeid igal aasta(käigu)l. Vene keelest on LR-is viimase kümnendi jooksul ilmunud 16 tõlget, prantsuse keelest 13 tõlget. Rõõmustav on seegi, et nendele mõnevõrra ootuspärastele keeltele järgnevad tõlked heebrea keelest üheksa nimetust, kusjuures kuus neist on Kalle Kasemaa tõlked. Kasemaa on kahtlemata LR-i ja kogu eesti tõlkekultuuri üks olulisemaid tegijaid. Lisaks heebrea keelele on Kasemaa tõlkinud pelgalt LR-i viimase kümne aasta lõikes kreeka keelest (Dido Sotiriu Verega joodetud maa aastal ja Menis Kumandarease Nende lõhn ajab mind nutma aastal), kõmri keelest (rüütliromaan Efrawci poeg Peredur aastal), prantsuse keelest (Hiner Saalemi Minu isa püss aastal) ja albaania keelest (Ismail Kadare Kuri aasta aastal). Tegu on vist ainsa otse albaania keelest eesti keelde tõlgitud teosega! Üleüldse tuleb LR-i tunnustada keskendumise eest õhtumaise kirjanduse vanimale osale: Kasemaa kõrval peab siin esile tõstma Vello Salo (ja ka Indrek Hirve) tööd (Johannese ilmutus kreeka keelest aastal, kuningas Taaveti laulud heebrea keelest aastal). XIX ja XX sajandi taha jäävast kirjandusest tasub mainida veel järgmisi teoseid: Viikingid Vinlandis. Eiríkr Punase saaga. Gröönlaste saaga (2003, vanaislandi keelest Arvo Alas); Tommaso Campanella Päikeselinna tõlge itaalia keelest (ilmus ladina keeles 1623, itaalia keeles 103 Kaus2.indd :30

24 kirjutatud 1602, eesti keeles 2005, tlk Kristiina Rebane); Francis Baconi Uus Atlantis (ilmus ladina keeles 1624 ja inglise keeles 1627, LR-is 2004 Karin Suursalu tõlkes) või Novalise Aforisme ja fragmente (2006, saksa keelest Krista Räni). Tõsi, varase saksa romantismi oluline kuju Novalis jääb XVIII ja XIX sajandi piirile, ta suri aastal ning tema teosed ilmusidki peamiselt XIX sajandil. Aga jätkakem keelte loeteluga. Heebrea keele tõlgete üheksale nimetusele järgnevad tõlked soome keelest (kaheksa, või õieti kaheksa ja pool), hispaania ja itaalia keelest on tõlgitud viis teost, uuskreeka ja norra keelest neli teost, poola keelest kolm teost, tšehhi, ungari, islandi, läti ja ladina keelest kaks teost. Ühe teosega on ilmunud LR-is esindatud hollandi, rumeenia, taani, jaapani, türgi, kõmri, sanskriti, serbia, albaania ja vanakreeka kirjandusruum. Paistab silma, et LR-il on n-ö omad tõlkijad. Kalle Kasemaad sai juba mainitud. Ingliskeelse tõlkekirjanduse nimistus tõuseb esile Karin Suursalu viie tõlkega, venekeelse kirjanduse tõlkijate eesotsas on Jaan Ross nelja tõlkega. Suurte keelte tõlgete nimistuid vaadates võib rõõmuga tõdeda, et pink on pikk. Isegi saksa keeles, kus 27 tõlkest tervelt 15 pärinevad kahe tõlkija sulest kaheksa Krista Ränilt ja seitse Katrin Kaugverilt. Neile lisanduvad Heli Mägar, Tiiu Relve, Tiiu Kokla, Mati Sirkel ja veel mitmed. Väiksemate keeltega hakkavad nimed rohkem korduma. Näiteks soome kirjanduse kaheksast tõlkest pärinevad kolm Piret Salurilt, kaks Ants Paikrelt ja kaks Asta Põldmäelt kõik vanema põlve kogenud tegijad. Muide, Paikre on tõlkinud LR-le ka vene keelest. Norra kirjanduse neljast nimetusest kolm on Dag Solstadi raamatud ja kõik need teosed on tõlkinud Sigrid Tooming. Kuigi reeglina on teostel üks tõlkija, leidub ka huvitavaid erandeid ja rõõmustavalt just mõnevõrra väiksema keele näitel. Ungari kirjaniku János Háy jutukogu Géza-poisike (2008) eestindamisel on osalenud lausa üheksa inimest (Anne-Mari Anderson, Siiri Erm, Siiri Kolka, Mariliis Laurend, Kaidi Lõhmus, Keiu-Nille Ollin, Viktória Tóth, Kristi Valk ja Veronika Varep). Hispaania ja itaalia kirjanduse viies tõlkes ei kordu ühegi eestindaja nimi jällegi lootustandev asjaolu. Kusjuures itaalia kirjanduse tõlkijad on kõik inimesed, kelle vanus lubaks neil veel kaua ja palju tõlkida: Hanna Kaal, Kristiina Rebane, Maarja Kangro ja Heidi Grenzen. Samuti on mainimisväärt asjaolu, et LR ei ole seadnud avaldamisele mingisuguseid žanrilisi piire. Lisaks proosale ilmub luulet ja esseistikat. Näiteks viimase kümnendi tõlkeluulepärl on kindlasti biitluule nurgakivi Allen Ginsbergi Ameerika: valik luuletusi (2003), mille tõlkijatest Contra, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Andres Langemets, Margit Langemets, Jürgen Rooste ja Tõnu Õnnepalu mängib nii mõnigi eesti kaasaegses luules väga olulist rolli. Ingliskeelset luulet esindavad lisaks Ginsbergile Billy Collins ( Allegooria surm, 2008, tlk Ann Must) ja W. H. Auden ( 39 luuletust ja 5 esseed, 2012, tlk Märt Väljataga). Viimase kümnendi ainus türgikeelne raamat LR-is kannab nime Lind tulemäe kohal: Valik XX sajandi teise poole luulet (2010), teose tõlkijateks on Ly Seppel ja Andres Ehin. Muide, Andres Ehin on küll õigusega hinnatud luuletaja, kuid tema kui luuletõlkija tõeliselt aukartustäratavat ja lennukat haaret jääb kõige elavamalt tähistama kirjastuses Huma aastal ilmunud Kaksainus: Maailma armastusluulet, mille puhul võib öelda, et maailm pole antud juhul mingi liialdus. Selle raamatu juures ta- 104 Kaus2.indd :30

25 sub mainida pretsedenditut ajalis-ruumilist haaret sumeri armuloitsust tonga rahvalauluni. Kuid see selleks. Antud juhul on oluline, et LR-is ei peljata ebakonventsionaalseid lahendusi omamoodi peadpööritav ja jubedusesegust põnevust sisendav on Aleksei Gastevi Töölislöögi poeesia (2009, tlk Aare Pilv). Lisaks luulele on LR avaldanud märkimisväärseid esseekogumikke. Esile tasuks siin tõsta just tõlkeid prantsuse keelest, kas või Pierre Bayard i mõnevõrra kenitlevat, aga samas lõbusalt poleemilist teost Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud? (2008, tlk Tanel Lepsoo) või Paul Bourget Esseid kaasaja psühholoogiast (2011, tlk Heete Sahkai), mis sisaldab imeilusaid esseid prantsuse XIX sajandi kirjanduse suurnimedelt, nagu Charles Baudelaire ja Gustave Flaubert jt. Mulle isiklikult kõige olulisem esseekogu, mis LR-is viimase kümne aasta sees on ilmunud, pärineb aga ingliskeelsest kultuuriruumist George Steineri Valik esseid (2008, tlk Triinu Pakk). Samuti väärivad tähelepanu saksa filosoofi Walter Benjamini teosed: Ühesuunaline tänav (2007, tlk Katrin Kaugver) ja Valik esseid (2010, koost Marek Tamm, tlk Mati Sirkel, Hasso Krull ja Tiiu Relve). Kuna seoses Loomingu Raamatukoguga sai rõhutatud tõlkeid, mille autorid pärinevad kaugemast ajast kui XIX või XX sajand, siis tõstaksin rõõmuga esile Tartu Ülikooli Kirjastuse sarja Maailmakirjanduse tõlkevaramu, mis eriti oma alguses, aastal andis mõne ääretult olulise lisanduse eestikeelsesse kirjasõnna. Sarja avaraamat räägib enda eest: Geoffrey Chauceri Canterbury lood on inglise kirjanduse üks alustalasid, nende oma Dekameron, XV sajandi ja renessansskirjanduse üks suurteoseid. Raamatu tõlkija Votele Viidemann ei jõudnudki paraku näha oma töö trükisilmumist tõlge viibis sahtlis kümmekond aastat, kuid seda võimsam mälestusmärk see tema tööle on. Nõnda tähenduslikule tõlkele järgnesid samal aastal hispaania XVII sajandi barokk-kirjanduse suurnimede Tirso de Molina ja Pedro Calderón de la Barca raamatud: esimeselt Sevilla pilkaja ja kivist külaline ning teiselt Suur maailmateater. Mõlemad teosed on tõlkinud hispaania kirjanduse kirglik austaja ja vahendaja Jüri Talvet. Sarjas on ilmunud samuti põhjalikult saatesõnastatud ja kommenteeritud Goethe Faust (2007), hiljem on sari keskendunud Pürenee poolsaare XX sajandi kirjanduse oluliste teoste vahendamisele (Miguel de Unamuno, Fernando Pessoa). Siiani on kokku ilmunud kaheksa teost. Kui vaadata mõttelise sirge teist, ajaliselt kõige lähemat otspunkti, siis üks tõlkekirjanduse sari, millelt võiks ja tuleks palju oodata, on õpikukirjastuse Koolibri Ajavaim, mille eesmärgiks on täita lünki eesti tõlkeloos. Tänuväärne eesmärk, mis on siiani andnud mõnegi meeldiva tulemuse. Kuna sari sai alguse alles aastal, siis on kaugeleulatuvaid järeldusi veel vara teha, kuid keskmiselt on aasta jooksul ilmunud kolm uut nimetust (2010. aastal neli, aastal kaks). Peamiselt on tõlgitud inglise keelest (viis tõlget), neile lisanduvad ühe tõlkega saksa, hispaania, vene ja itaalia keel. Tõlgitud on mitme Nobeli laureaadi teoseid: Herta Mülleri Hingamise kiige (2010, tlk Tiiu Relve) ja Nadine Gordimeri July rahvas (2010, tlk Riina Jesmin). Sarja aktiivseim tõlkija on Olavi Teppan, kes on inglise keelest vahendanud kolm igati olulist teost, neist vähemalt William Burroughsi Alasti lõunasöök (ilmus 2011) on lausa kultuuriloolise tähendusega eestindus. 105 Kaus2.indd :30

26 Suur osa sarju pole eriti pika elueaga. Mõnelgi juhul on sellest väga kahju. Liiga varakult kuhtuvate sarjade/kirjastuste sümbol on mu jaoks olnud Vladimir ja Tiina Indriksoni (hiljem Ainola) algatatud ja veetud Atlantis, mille parimad ajad jäävad vaadeldavast ajajärgust otsapidi välja, kuigi aasta üks tähelepanuväärsemaid tõlkeraamatuid oli kindlasti Vladimir Indriksoni tõlgitud Lõuna-Aafrika nobelisti John Maxwell Coetzee postkolonialistlikke pingeid kirjeldav Häbi. Kirjastuse viimaseks teoseks jäi aastal ilmunud Paul Austeri Auggie Wreni jõulujutt (tlk Tiina Ainola). Muide, just tänu Atlantisele on meil olemas mõned Paul Austeri kõige olulisemate teoste eestikeelsed versioonid. Kirjastus Vagabund, mis andis välja nii hoolikalt valitud eesti autoreid kui ka tähelepanuväärset tõlkekirjandust, alustas aastal sarjaga Luukamber, kus jõudis ilmuda üheksa vägagi huvitavat teost. Tegu oli omaelulooliste raamatutega, milles peegeldus tugevalt XX sajandi ajalugu koos oma lugematute Gordioni sõlmedega. Mulle isiklikult on kõige sügavama mulje jätnud Curzio Malaparte teoses Kaputt (2005, tlk Mailis Põld) esinev stseen Jätkusõja ajal järve külmunud hobustest ühtaegu verdtarretav ja samas kangastuslik kirjeldus sõja jubedustest. Nagu Pegasuse väikse sarja puhul, tuleb tõsta esile tõsiasja, et Luukambri eestinduste seas pole esikohal tõlked inglise keelest. Üheksast raamatust lausa viis on tõlgitud vene keelest, lisaks kaks teost nii itaalia kui inglise keelest, kusjuures valitud on kultuurilooliselt või ajalooliselt olulised autorid, nagu Dmitri Šostakovitš, Anatoli Tšernjajev, Nina Berberova, Nadežda Mandelštam. Seega paistab Luukambri sari siiani silma hoolika ja selgelt piiritletud valikuga, mille ühendavaks märksõnaks on XX sajandi mullistuste ning isiklike läbielamiste poeetiline dokumenteerimine. Tõlkijate nimekirjas kerkib esile Udo Uibo, kes tõlkis nii inglise keelest Isaac Bashevis Singeri suurepärase rännu- ja pagulasmõtiskluse Eksinud Ameerikasse (2003) kui ka vene keelest Anatoli Tšernjajevi aasta. NSV Liidu presidendi abi päevik (2006), mis on detailne ja põnev sissevaade Mihhail Gorbatšovi putšiaegsetesse üleelamistesse. Tahaksin ära mainida ühe sarja, mis lõppes enne, kui see õieti alata jõudiski, ning mille viimane teos ilmus aastal. Õieti sai kirjastuse Hotger Sinise apelsini sarjas ilmuda vaid neli raamatut. Kuid vähemalt kaks neist väärivad kestvamat tähelepanu. Vladimir Sorokini skandaalne Sinine pekk ilmus sarjas aastal Jüri Ojamaa tõlkes, värsid tõlkis Ott Arder. Ning sarja viimase teosena nägi ilmavalgust Julian Barnesi Maailma ajalugu 10½ peatükis (tlk Tõnis Leemets), mis meenutab ülesehituselt David Mitchelli Pilveatlast, kuid on suurema ajalise haardega ning ääretult hea huumoritajuga romaan. Viimase kümnendi olulisemate sarjade hulka kuulub Ninniku (väljaandja Eesti Keele Sihtasutus), sest tegu on kõige nähtavama ja mitmekesisema tõlkeluule sarjaga praeguses eesti kirjakultuuris. Sari saigi alguse kümme aastat tagasi aastal, ning seni on sarjas ilmunud 11 nimetust. Ninniku (või Ninniku Raamatukogu ) kõige silmapaistvam omadus on aga see, et kui kaks ingliskeelset eestindust kõrvale jätta, ei moodustu tõlgitavatest keeltest mingit pingerida, nimetuste arvu ning tõlgitud keelte suhe on siinsetest sarjadest kindlasti kõige suuremas tasakaalus. Ilmumise järjekorras on need inglise, vene, itaalia, võro, rootsi, hiina, hispaania, jaapani, araabia ja norra keel. Tõsi, Hasso Krulli ja Kalju Kruusa algatusel loodud tõlkekirjanduse võrgukirja 106 Kaus2.indd :30

27 Ninniku tuules tekkinud sarjas tegutsevad ühe kindla ringkonna inimesed erudeeritud ja keeleoskusega haritlased, kes on sageli ise luuletajad. Kahe eestindusega esindatud tõlkijad (Carolina Pihelgas, Lauri Kitsnik ja Aare Pilv) on kõik ise tähelepanuväärsed luuletajad. Silma paistab seegi, et ükski nimetatutest pole panustades piirdunud ühest keelest tõlkimisega. Carolina Pihelgas on eestindanud hispaania (Pablo Neruda Kapteni laulud, 2010) ja norra keelest (Tor Ulveni Sinagi kuulud kiviaega, 2012); aukartustäratava keeletajuga Lauri Kitsnik hiina (Bei Dao Lumearmee, 2007) ja jaapani keelest (Tanikawa Shuntarō Sõnade asjatu flirt, 2010) ning Aare Pilv vene (Lev Rubinsteini Kartoteegid, 2003) ja koos Kirsti Oidekiviga võro keelest (Kauksi Ülle Emaemamaa, 2005). Kummaline, et ei Krull ega Kruusa, mõlemad väga tugevad ja loomingulised luuletõlkijad, pole Ninniku sarjas avaldanud ühtegi tõlget. Loodetavasti nad jõuavad selleni ja korduvalt. Minu hinnangul üks olulisemaid sarju praeguses eesti kirjakultuuris. Kui rääkida tõlkeluulest kirjastusturu vaeslapsest, siis ei saa üle ega ümber Hendrik Lindepuust ja tema ühemehekirjastusest (Hendrik Lindepuu kirjastus). Lindepuu tegevusest saaks kirjutada eraldi artikli, õnneks on tema tööd ka märgatud ning kõrgelt auhinnatud, eelkõige tänu prominentsetele eestkõnelejatele, nagu Märt Väljataga või Kivisildnik. Lindepuu XX sajandi teise poole poola luule- ja proosatõlked moodustavad vaat et omaette sarja, kuigi teoste kujundused pole täies mahus identsed. Siin jõuab ära märkida vaid mõned Lindepuu vahendustöö tipud. Arvatavasti jääb nullindate tõlkeluule üheks kesksemaks teoseks Zbigniew Herberti Valitud luuletused (2008), kuiv, irooniline, illusioonivaba luule, millest tõstaksin esile kibedalt muigama ajavaid miniatuure. Samuti peab lisama, et Lindepuu töö ei piirdu ainult luule eestindamisega, olgu mainitud kas või Czesław Miłoszi raamatute tõlked: Teeäärne koerake (2011), Miłoszi ABC (2011) ja Sünnimaa Euroopa (2012). Lindepuu pole õnneks ainus omasuguste, ühele konkreetsele teemale/ ajajärgule/autorile pühendunud tõlkijate reas. Tahaksin heaks näiteks tuua veel ühe pealtnäha madala profiiliga kirjastuse Atlex, mis on viimaste aastate jooksul järjekindlalt avaldanud mitmete oluliste kirjanike eestindusi. Saksakeelse kultuuriruumi hetkel ühe tuntuima nüüdiskirjaniku, austerlase Daniel Kehlmanni kolm eestindust ilmusid just nimelt Atlexis kõik Kristel Kaljundi tõlkes ( Maailma mõõtmine, 2008; Kuulsus, 2009 ning Mina ja Kaminski, 2010). Teine autor on W. G. Sebald, kelle esimene eestindus ilmus juba aastal Moodsas ajas ( Väljarändajad, tlk Tiiu Kokla), millele aastal järgnes väljaspool sarju Austerlitz (tlk Mati Sirkel). Kuid Atlexis on pärast seda järjest ilmunud kaks W. G. Sebaldi eestindust: Saturni rõngad aastal ja Peapööritus. Tunded aastal, mõlemad Mati Sirkli tõlkes. Hetkeks tõlkeluule juurde tagasi. Arvo Valtoni väsimatul, vaat et jonnakalgi eestvõttel avaldatakse sarja Väikeste rahvaste suur kirjandus, mis rikastab kindlasti tõlkeluule üldpilti. Sari keskendub Venemaa aladel elavate soome-ugri rahvaste luule tõlkimisele ja avaldamisele. See on näidanud Venemaa soomeugrilaste ja omariiklusega soome-ugri rahvaste kirjanduste sügavat erinevust, mis võib-olla hakkab siiski ajapikku vähenema. Venemaa soomeugrilaste (rahvus)romantiline, lüüriline ja riimiline poeesia peaks sobima neile lugejaile, kes on väsinud moodsamast vabavärsist ja sellega sageli 107 Kaus2.indd :30

28 kaasnevast sotsiaalsest närvist, irooniast või siis mängulisest intertekstuaalsusest. Sissejuhatuseks Venemaa territooriumil sotsiaalselt raskes olukorras elavate, ebakindla tulevikuga soome-ugri rahvaste luulesse sobib nimetatud sarja kõrvale/asemele mahukas (784 lehekülge), igati ammendav antoloogia Kuum öö (2006, koostanud ning tõlkinud Arvo Valton ja Jaan Õispuu), mis mahutab endasse 33 komi, 27 udmurdi, 16 mari, 11 vepsa ja 10 karjala autorit. Mokša luuletajaid on antoloogias kaheksa, ingeri-soome luuletajaid seitse, ersa luuletajaid viis ning kirsina tordil üks neenetsi autor. Kahetsusväärselt vähe vastukaja on saanud Kaasajaluule nime kandev tõlkeluule sari, mida annab välja Tartu Ülikooli Kirjastus. Nii nagu Ninniku käivitavaks jõuks on olnud tandem Krull/Kruusa ja Väikeste rahvaste suurt kirjandust ei eksisteeriks ilma Valtonita, on Kaasajaluule sündinud eelkõige Jüri Talveti eestvõttel. Sarjas on ilmunud seitse kogu, neist lausa viis on tõlkinud Talvet: kolm hispaania, ühe inglise ja ühe prantsuse keelest. Üks Kaasajaluule raames ilmunud teos kuulub eesti autorile Mari Vallisoole tegu on tema valikkoguga Tabamatu toalävel (2011). Sarja esimene teos H. L. Hixi Kindel kui linnulend ilmus 2007, aastal nägi ilmavalgust koguni kolm teost, aga aastal vaid üks raamat Marian Raméntoli Mu mürgine arm, mina ei ole loogika Jüri Talveti valikus ja tõlkes. Kahtlemata on viimase kümnendi jooksul ilmunud ka olulisi tõlkeluule üksikteoseid aastal lisandus peatükk Charles Baudelaire i eestindamise saagasse, kuna ilmus järjekorras juba neljas eestikeelne Kurja lilled ( 66 kurja lille, Eesti Keele Sihtasutus, tõlkinud Ain Kaalep, August Sang ja Märt Väljataga). Seegi tõlkelooline erijuhtum vajaks eraldi käsitlust. Olulisi teoseid on veel: aastal kirjastuses Vagabund ilmunud Bertolt Brechti Luulet (koostanud Märt Väljataga) ning aastal kirjastuses Tuum ilmunud Pentti Saarikoski Luuletused (toimetanud Hasso Krull ja Kalju Kruusa). Mõlemad kogumid võtavad peaaegu ammendavalt kokku nende kahe XX sajandi luule suurkuju loomingu. Lisaks on mõlemal raamatul võimas tõlkijate nimekiri: Brechti teosel Ain Kaalep, Maarja Kangro, Jaan Kross, Kersti Merilaas, August Sang, Debora Vaarandi ja Märt Väljataga, Saarikoskil aga Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Asko Künnap, Jürgen Rooste, Joel Sang ja Elo Viiding, kusjuures viimane oli mahuka teose eestvedaja. Tõsi, Brechti kogumikus on rohkem vanemaid tõlkeid kui Saarikoski omas. Nende kahe näite põhjal võib märgata, et eesti luuletõlget kannavad lõviosas luuletajad. Suuremad erandid on eestikeelse tõlkeluule üks võtmefiguure Märt Väljataga (kelle CV-s on siiski olemas ka luulekogu Teine keel aastast ja mänguline sonetikogu Sada tuhat miljardit millenniumisonetti aastast) ja Arvo Valton, kes on mitmekülgne ja viljakas prosaist. Võib-olla on just prosaistitaust üheks põhjuseks, miks Valtoni luuletõlked on pälvinud mõningat kriitikat? Pühendunud luuletõlkijate nimistu poleks täielik ilma Mathurata. Temagi on tuntud luuletaja, kes ajab vaikselt, aga järjekindlalt oma asja kirjastuses Allikaäärne. Viimastel aastatel on temalt ilmunud mitu märkimisväärset tõlkeluulekogu: Lääne-India taustaga nobelisti Derek Walcotti valikkogu Saared (2009. aastal inglise keelest) ning tänapäeva India ühe tuntuima luuletaja Kunwar Naraini See ainuke maailm (2010. aastal hindi keelest) aastal lisandus Ben Okri romaani Jumalaid hämmastades eestindus ning TLÜ kirjastuses V sajandi luuletaja ja filosoofi Bhartrhari raamat Vairāgyaśataka 108 Kaus2.indd :30

29 ehk Sada värssi ilmaelust loobumise kiituseks (tõlgitud sanskriti keelest kahasse Martti Kaldaga). Kuna tõlkeluulest kõneldes sai nimetatud paar olulist üksikteost, mainiksin veel viimase kümnendi sees ilmunud ilukirjanduslikke tõlketeoseid, mis on eesti kultuurile möödapääsmatult olulised. Osa jäämäe veepealsest osast. Koraan. Võimas mälestusmärk Haljand Udamile ning kultuuriliselt üks olulisemaid viimase kümnendi tõlkeid. Ilmus aastal kirjastuses Bit, teose toimetaja oli Amar Annus, kellest on kujunemas Udamile väärikas mantlipärija. Amar Annuse Gilgameši eepose tõlge akkadi keelest (ilmus Tallinna Ülikooli Kirjastuses 2010). Muide, TLÜ Kirjastus sisendab suurt lootust, sest see tegeleb muu hulgas maailmakirjanduse kõige vanemate või kaugemate tekstide eestindamisega. Mõned näited: Gaius Sallustius Crispuse Catilina vandenõu (2011, tlk Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau); Egiptuse Vana riigi aegadest pärinev Ptahhotepi elutarkus (2011, tlk Sergei Stadnikov); varakeskaegse jaapani luule klassiku Saigyō Mägikodu (2012, tlk Alari Allik). Rääkimata Rein Raua tõlgetest, millest seni viimane, Dante Alighieri Vita Nova. Uus elu, pani väärika punkti aasta tõlkeaastale. Kirsiks tordil on vist ainus korea keelest eesti keelde tõlgitud ilukirjandusteos: XX sajandi naiskirjaniku Hahn Moo-Sooki esikromaan Ajalugu voolab (2012, tlk Kim Jung-Gon ja Tarmo Lilleoja). Dante Alighieri Jumalik komöödia. Põrgu Harald Rajametsa suurtöö, mis ilmus aastal korraga Tallinna Ülikooli Kirjastuses ja Eesti Keele Sihtasutuses, toimetajateks Külli Habicht ja Märt Väljataga. Rajametsa pärandi võtab väärikalt kokku antoloogia Pegasos ja peegel (Eesti Keele Sihtasutus, 2004). Marcel Prousti Taasleitud aeg Tõnu Õnnepalu tõlkes. Teos ilmus aastal Eesti Keele Sihtasutuses. Tegu on Prousti romaanisarja Kaotatud aega otsimas lõpetamata lõpuosaga, mis ilmus originaalis aastal. Lisaks sellele, et teos andis olulise lisanduse äärmiselt lünklikult esindatud eestikeelsele Proustile, on tegu ka imeilusa mõtisklusega soovist aega peatada ja ületada. Mika Waltari Sinuhe. Soome kirjanduse tähtteose oli eesti keelde varemalt tõlkinud Johannes Aavik see ilmus pagulaskirjastuses Orto aastal ning seejärel juba Eesti Raamatus aastal aastal nägi aga kirjastuses Varrak ilmavalgust Piret Saluri uus eestindus. Seegi tõlge on mitmes mõttes märgiline. Kõige muu kõrval kinnitab see suurtöö eesti tõlkekultuuri tugevust. Robert Musili Omadusteta mees. Teos on eesti ühe tuntuima tõlkija Mati Sirkli magnum opus ja tour de force. Lisaks on see aastal ilmunud kolmeköiteline, korralikku veinipakki meenutava ümbrisega mammutteos kutsunud esile mitmeid sarkastilisi kommentaare, sealhulgas tõlkijalt endaltki. Eelkõige on heidetud õhku küsimus, kas teost lugenud inimeste loetlemiseks läheks vaja teise käe näppe ning kas Musilist rääkimiseks poleks parem otsida abi siingi ülevaates mainitud Pierre Bayardi teosest. Parimaks Omadusteta mehega seotud naljaks pean filmilavastaja Veiko Õunpuu kommentaari ühes naisteajakirjas, kus ta soovitas Musili raamatut daamidele ridiküliteoseks. Nali naljaks, tegu on mõjusa sissevaatega Austria-Ungari nimelisse moodustisse, aga teos püstitab ka üldisemaid küsimusi, kirjeldades muu hul- 109 Kaus2.indd :30

30 gas inimliku korrastamisvajaduse tekitatud üldist virvarri ja segadust. Sirkli hämmastavalt kõrgetasemelist panust eestikeelse kirjasõna arengusse tuleks eraldi käsitleda, olgu siin lisaks kõigele eespool mainitule kirjas nullindatel jätkunud töö Franz Kafka eestindamisel: Päevikud (kirjastus Verb, 2009) ja Kirjad (Verb, 2012). Üht Sirkli tõlgitud romaani mainin puhtalt isikliku sümpaatia tõttu: Sten Nadolny Aegluse avastamine (Varrak, 2005). Elias Canetti Pimestus. Jällegi üks Sirkli suurtöö. Teose kolmas osa Maailm peas ilmus juba aastal Loomingu Raamatukogus Toivo Tasa tõlkes, Mati Sirkel viis alustatud töö lõpule aastaks, kirjastajaks Eesti Päevaleht aasta Nobeli kirjanduslaureaadi painav, tihe, salvavalt väljendusrikka keelega teos. Muide, teose kujundus viitab samuti sarjaidentiteedile, mis aga vist ei kujunenudki lõplikult välja. Orhan Pamuki Lumi (Pegasus, 2007, tlk Ly Seppel) ja Must raamat (Pegasus, 2011, tlk Helen Geršman ja Inna Ossiptšuk). Pamuk on mu meelest üks neid kaasaegseid kirjanikke ja Nobeli auhinna laureaate, kes hoiab elus klassikalise romaanikirjanduse traditsiooni, kuid lisab sinna oma äratuntava nägemuslikkuse, sidusa detailsuse ja avara pilgu. Raymond Queneau Stiiliharjutused (Varrak, 2007, tlk Jana Porila, Triinu Tamm ja Ain Kaalep). Raamat on oluline kas või sellepärast, et teeb mänguliselt, aga samas veenvalt puust ja punaseks ilukirjandusliku keele vormilise väljendusrikkuse. See teos võiks olla iga kirjandusõpetaja laual. Last, but not least, midagi veel suuremat kui lihtsalt sari: Muinasaja kirjanduse antoloogia (Varrak, 2005, koostanud Amar Annus), Vanakreeka kirjanduse antoloogia (Varrak, 2006, koostanud Janika Päll) ja Rooma kirjanduse antoloogia (Varrak, 2009, koostanud Kaspar Kolk). Juba esiletõstetud George Steiner kirjutab oma esseekogus: 20. sajandi keskpaiga ja lõpu hariduse ning kultuuri valitsev joon on mälu kõhetumine. [---] Kõige elementaarsemadki allusioonid kreeka mütoloogiale, Vanale ja Uuele Testamendile, klassikutele, antiikaja ja Euroopa ajaloole on muutunud hermeetiliseks. See on oluline tsitaat ning nimetatud antoloogiad sümboliseerivadki vaat et sisyphoslikku katset seista vastu mälu kõhetumisele, ujuda vastuvoolu egotsentristliku maailmapildi võidukäigule, hoida alles kohta, kus maailm on avar labürint, mida tasub lõputult uurida, jälgida, lugeda, milles tasub liikuda nagu millimallikas ookeanis. Kas pole lugemisest levimas väärarusaam, mille kohaselt see justkui lahutab meid maailmast, muudab meid eluvõõraks? Kas pole kirjanduse ja kunstiga üldisemalt just vastupidi? Või nagu kirjutas kunagi Publius Ovidius Naso: Kärmeid laevu ju kunst juhib aerude-purjede kaudu, / kunst juhib vankreid teel. Armugi juhtigu kunst ( Rooma kirjanduse antoloogia, lk 330, tlk Ain Kaalep ja Ülo Torpats). Lõpetuseks. Loo kirjutamise käigus tuli välja üks paradoks. Heitsin algatuseks õhku küsimuse, kas head tõlkekirjandust ei vahendata eesti keelde mitte liiga palju. Ometi paistab silma, kuidas just aastal/aastaks on selgunud või tõusetunud mitmete sarjade lõpp või ebakindel tulevik: Nobeli laureaat, Klassikalised lood, Pegasuse väike sari. Mis saab Põhjamaade romaanist, Põhjamaade novellist, Kaasajaluulest? Muidugi on sarju, mille käekäik tekitab vähem rahutust: Moodne aeg, Punane raamat, Areeni bestseller. Loodetavasti on asjad korras ka Ajavaimu ja 20. sajandi klassi- 110 Kaus2.indd :30

31 kaga. Tõlkekirjanduse regulaarse ja keskendunud kirjastamise olukorda ei saa kindlasti nimetada üheselt heaks. Ega ka üheselt halvaks. Lugeja positsioonilt vaadates võib tõde asuda sootuks mujal. Kuigi euro kasutuselevõtuga on hüppeliselt tõusnud ka raamatute hinnad, korraliku uudisteose hind võib vanas vääringus ulatuda kroonini, saab hea teose vajadusel varem või hiljem kätte mõnest raamatukogust. Raha kõrval on hakanud üha olulisemat rolli mängima aeg. Eestikeelset head kirjandust tuleb üha juurde, selle lugemiseks vajaminevat aega jääb üha vähemaks. Seega on regulaarne, pidev, üldpilku omav lugemine muutumas tasapisi sisyphoslikuks ülesandeks. Against Atrophy of Memory: An Overview of the Estonian Translations of Fiction Published in the Past Decade Keywords: translation, modern literature, review of translated literature The article seeks to map the literature translated into Estonian over the past decade ( ). As the titles are very numerous the review is mainly focused on book series. Even despite the usual time-period or genre restrictions a seriesbased approach will contribute to the general picture. First, series enable a crosslanguage approach. The dominance of English among the source languages is hardly surprising, but fortunately there are also some series contributing to source language diversity. Second, the voluminous nature of most series helps to notice and describe the contribution of different translators, some of which feature an awe-inspiring industry and versatility. Third, the general situation and near-term outlook of literary translation will become visible. The shrinking or exhaustion of several major book series in 2012 evokes a sense of danger. However, the numbers of quality books translated are so high that it is really difficult to keep abreast of them all. Jan Kaus (b. 1971), MA, freelance novelist and literary critic, jan@ekl.ee 111 Kaus2.indd :30

32 FILOSOOFIATÕLKEST JA KEELEST Emmanuel Levinasi Teisiti kui olla ehk teispool olemust KAIA SISASK Humanitaar- ja sotsiaalteadustes hakatakse aastate keskel rääkima eetilisest pöördest, mille tekkepõhjuseks näib olevat tõrge niinimetatud kahtlusefilosoofiate suhtes, mis on maad võtnud alates Nietzschest ja pääsenud domineerima poststrukturalistlikus äärmusrelativismis. Eetilist pööret seostatakse eelkõige prantsuse-juudi filosoofi Emmanuel Levinasi nimega, kelle puhul, paradoksaalsel kombel, ei saa küll rääkida otsesest vastandumisest poststrukturalismile. Pigem on tegu eetilise diskursuse uuendamisega üsnagi postmodernistlikus vaimus, mille lahutamatuks osaks on igasuguste suurte narratiivide eitamine või koguni väljakutse lääne filosoofilisele traditsioonile tervikuna. Lääne filosoofiline traditsioon põhineb ratio l ja logos el, kuid Levinasi jaoks ei ole ethos sisemiselt ratsionaalne eetika on hoopis igasuguse filosoofia lähe ja igasuguse tähenduse sünd algab nimelt sealt. Eetiline kohustus eksisteerib enne, kui me seda mõistame ja lahti mõtestame, omades autoriteeti justkui iseenesest. See eetika valdkond on seega olemise teine ning just seda olemise teist püüab Levinas kirjeldada oma põhiteoses Teisiti kui olla ehk teispool olemust ( Autrement qu être ou audelà de l essence, 1974, e.k 2012). Siinne artikkel resümeerib mõningaid Tallinna Ülikooli filosoofiatõlke seminaril Tarkus tõlkes (16. XI 2012) käsitletud probleeme, mis siinkirjutajal tekkisid selle teose tõlkimisel eesti keelde. Olgu öeldud, et nimetatud seminaril küll mingite suurte üldistusteni ei jõutud, kuid ikka ja jälle võis näha, kuivõrd on filosoofiline mõte kasvanud välja konkreetsest keelest, ja küsida, kuidas on tõlkimine sel juhul üldse võimalik. Muidugi kehtib see ühtviisi iga keele puhul, kuid eriti eksplitseeritud kujul prantsuskeelses strukturalistlikus ja poststrukturalistlikus humanitaarias, mille keskmes ongi nimelt teadlik tähelepanu keelele: keelele iseeneses, mitte keelele kui tähenduse teenijale. Nii pole Jacques Derrida järgi tähendus midagi sellist, mis justkui kuulub sõnale, ja kuna sõna taga pole mingit platonistlikku ideed, pole seega ka tõde. Sõnaloori taga, kui metafoorides kõnelda, nagu teeb Derrida näiteks oma autobiograafilises essees Siidiuss ( Un ver à soie, 1997), on tähenduse asemel vaid teine loor, mida katki käristades jõuame ikka ja aina uue loori juurde. Derridalik mõiste disseminatsioon ei ole ka mitte polüseemia kui lihtne tähenduste paljusus. Muidugi omandavad sõnad mingis kindlas kontekstis enam-vähem kindla tähenduse, kuid Derridad ei huvita mitte ühtlustav ja totaliseeriv tähenduse tasand, vaid sõna metamorfeerumise potentsiaal. Just selles mõttes avab disseminatsioon tekstilise ahela. Siidiussis mängib Derrida näiteks sõnaga verdikt, mis on tema jaoks üks sõna ver ( uss ) metamorfoosidest, nagu ka vérité ( tõde ) või verbe ( sõna ) tõde, otsus ja sõna, need kõik on pidevas muutumises nagu siidiuss oma teekonnal röövikust liblikaks. 112 Kaia Sisask.indd :33

33 Ilmselgelt kuulub Derrida ise nende filosoofide hulka, kelle tõlkimine on tegelikult võimatu, sest tema kirjutamisviis järgib tema enese teooriat tähenduste libisemisest ja tekstilisest ahelast. Nii on ka Mart Kangur oma Derrida-tõlke ( Surma and, vt Derrida 2012) puhul valinud lugejale vastutuleku mõttes vaid teose ühe tasandi, jättes teadlikult kõrvale kõikvõimalikud keelemängud, homoloogiad, assotsiatsioonid, mis moodustavad lõputuid võrgustikke. Kui võrrelda Derridad ja Levinasi, siis viimane sel viisil keelega ei žongleeri, küll aga pöörab tavatähendused ümber. Esmapilgul võib see tunduda peaaegu meelevaldne, kuid mõningase süvenemise järel oleme sunnitud tõdema, et Levinas teeb täpselt nii palju, kui prantsuse keel teha võimaldab. Seega võib teda pidada suurepäraseks ümbertõlgendajaks, kes näeb keele sisemisi võimalusi ja toob sealt välja need aspektid, mis toetavad tema filosoofilist mõtet. Levinasi filosoofia ongi tavatähendustele esitatud väljakutse ja, nagu öeldud, väljakutse ontoloogiale eetika kaudu. Kuid ka väljakutse öeldule kui mingile tähenduslikule sisule ütlemise kui eetilise akti kaudu, milles Levinas väärtustab just teise inimese poole pöördumist kui sellist. Igasugune identiteet või identsus peab pöörama end otsekui pahupidi, seestpoolt väljapoole, tühjenema iseendast teisele suunatuse isetus aktis. Näiteks kui Levinas ütleb, et nägu tähistab või et teise nägu on tähendus par excellence, ei pea ta silmas Saussure i tähistaja/tähistatava suhet, kus tähistaja osutab tähistatavale ehk näitab tähistamises tähistatavat. Nägu viitab ainult iseendale, tema tähendus või mõte ongi tema tähistavus ehk teisisõnu, teise nägu kutsub mind üles eetilisele käitumisele tema suhtes. Nägu pole niisiis midagi, mida saab defineerida või hõlmata ja allutada totalisatsioonile. Niisamuti toimib Levinas ka paljude muude mõistetega ikka eesmärgiga vabastada need kas siis võimu ja domineerimise või hõlmatavuse ja totaliseeritavuse aspektist. Olgu siinjuures öeldud, et totaalsus ja totaliseerimine ise on Levinasil üliolulised mõisted, nagu see kajastub ka tema teise põhiteose Totaalsus ja lõpmatus pealkirjas. Totaliseerimise all peab ta silmas igasugust sulgemist, fikseerimist, lõplikku kirjeldust või haaramist, mis hävitab lõpmatu avatuse ja mis on Levinasi meelest just nimelt logos e põhiomaduseks. Järgnevalt võtan lähema vaatluse alla mina mõiste analüüsimaks, kuidas Levinas kasutab ära prantsuse keele grammatilise struktuuri ja etümoloogia võimalused, et defineerida mina mitte kui domineerijat, vaid kui allutatut, sõna otseses mõttes sub-jectum it ehk allaheidetut. Levinas on täiesti teadlik, et Piibli käsk armastada oma ligimest nagu iseennast 1 räägib vastu tema enese põhiseisukohale, et teine pole minuga võrdne, vaid alati tähtsam. Kuna heebreakeelne Toora tekst, milles ei kasutata kirjavahemärke, võimaldab kergesti mitmesuguseid tõlgendusi, paneb Levinas ette koguni järgmise tõlgenduse: Kui nõustuda lahutama heebrea kirjakoha viimast sõna kamokha 2 värsi algusest, võib lugeda ka veel teisiti: See on ligimesearmastus, mis on sina ise (vt Levinas 1992: 144), millest ta järeldab, et igasugune identiteet saab subjektil olla vaid teise inimese teenimise kaudu. Tähendab, et subjekt või mina on teise poole pööratus ligimesearmastuses. Sellesamani püüab ta nüüd jõuda ka prantsuskeelse sõna moi ( mina ) keele- 1 Ära tasu kätte ja ära pea viha oma rahva laste vastu, vaid armasta oma ligimest nagu iseennast! (3Ms 19:18). 2 nagu iseennast (heebrea k). 113 Kaia Sisask.indd :33

34 ajaloolise analüüsi kaudu. Prantsuse keele isikulises rõhulises asesõnas moi ei näe Levinas mitte nominatiivi-, vaid ajaloolist akusatiivivormi. Kui teha siinkohal väike sissepõige prantsuse deklinatsioonisüsteemi arengusse, siis ladina kuuest käändest jäi prantsuse keelde alles kaks: nominatiiv ja akusatiiv ehk subjekti- ja objektikääne. Viimast sai koos vastavate prepositsioonidega hakata kasutama kõikide teiste käänete asemel peale nominatiivi ja vokatiivi. Sõna mina puhul andsid ladina käändelised vormid ego, mei, mihi, me, me vanaprantsuse keelde seega kaks vormi: ego st sai prantsuse je (rõhutu ma ) ja me st rõhutu asesõna me ja rõhuline moi, mille puhul oli tegu objektikäände vormidega. Alles hiljem sai moi st rõhuline asesõna mina, mida saab kasutada ka nimetavas käändes. See nimetavakäändeline rõhuline mina on tavaliselt tajutav just nimelt domineerijana, Levinas aga annab omapoolse üsna radikaalse tõlgenduse, nähes seal mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt sedasama kadunud akusatiivi. Seega on see mina tema jaoks pigem mind (või mõni muu käändeline vorm, s.t miski, mis allub mõjule, mitte ei avalda seda). Levinasi mina on allutatud eetilisele käsule, olles allutatu ka grammatiliselt nüanss, mida pole aga võimalik eesti keeles edasi anda. 3 Teise grammatilise võimaluse sellesama minakäsituse rõhutamiseks leiab Levinas prantsuskeelsest väljendist me voici ( siin ma olen ), kus nominatiivse je ( ma ) asemel kasutatakse taas käändelist vormi, sedapuhku rõhutut me d, mis sõnasõnalises tõlkes võiks olla seega näiteks mind siin. Me voici on Aabrahami vastus teda otsivale Jumalale (1Ms 22) ning selles vastuses näeb Levinas Aabrahami valmisolekut alluda Jumala (s.t eetilisele) käsule. 4 Paratamatult ebaadekvaatses eestikeelses tõlkes kõlaks see: Ma tähendab siin ma olen, andes vastust kõige ja kõigi eest (Levinas 2012: 219; Le mot Je signifie me voici, répondant de tout et de tous, Levinas 1978: ). Prantsuse keeles on selline ebatavaline konstruktsioon muidugi lihtsalt seda tüüpi lause nagu tu me vois ici ( sa näed mind siin ) kontraheerumise tulemus, mis ei õigusta kuidagi nominatiivi- ja akusatiivivormi sisulist samastamist. Kuid Levinasi eesmärk polegi ju ei grammatiline ega keeleajalooline analüüs oma originaalsete tõlgendustega illustreerib ta suurepäraselt kaasaegse tõlketeooria seisukohta, et tõlgenduste hulk võib olla küll ammendamatu, kuid peab siiski lähtuma vähimast ühisest nimetajast ehk siis jääma võimalikkuse piiridesse. Eelnevate selgituste taustal näeme, et kahel tasandil (millest üks on grammatiline) on võimalik lugeda ka järgmist lauset: Jättes Mina ilma tema imperialismist, kehtestab heteroafektsioon uutmoodi deklineerimatuse: sellise ise, kes on allutatud absoluutsele akusatiivile, just nagu tuleks see akusatsioon, mida ta isegi ei pea enda peale võtma, temast enesest. (Levinas 2012: 234.) En dépouillant le Moi de son impérialisme, l hétéro-affection instaure une indéclinabilité nouvelle, le soi, soumis à l accusatif absolu, comme si cette accusation qu il n a même pas à assumer venait de lui. (Levinas 1978: 193.) 3 Võimalik oleks see inglise keeles, kus esimese isiku asesõna on ametlikus kasutuses küll pigem I kui me, kuid mittestandardses kõnes võib me d siiski kasutada ka nominatiivis (nt my father and me). Siinkirjutajale teadaolevad Levinasi ingliskeelsed tõlked pole paraku seda inglise keele sisemist võimalust kasutanud. 4 See, et nimetatud kirjakohas otsib Jumal Aabrahami selleks, et käskida tollel ohverdada oma poeg Iisak, pole Levinasile antud juhul oluline. Jumal on siin pigem see ontoloogiaväline hääl või käsk inimeses, mis kutsub üles eetiliselt käituma. 114 Kaia Sisask.indd :33

35 Tuleb arvesse võtta, et prantsuse sõna décliner tähendab lisaks deklineerimisele ka keeldumist või tagasi lükkamist. Levinasi mõte on, et eetiline mina ei saa oma vastutust teise inimese eest tagasi lükata või sellest keelduda. Aga samas on mina või ise [soi] deklineerumatu. Ta ei käändu, sest ta juba on algselt absoluutses akusatiivis (vt eespool). Aga a k u s a t i i v i s mina on see, kes on teise a k u s a t s i o o n i all, see tähendab, et see teine justkui alati süüdistab teda selles, et ta ei tee piisavalt palju. Eetiline mina on teise jaoks, aga ta ei suuda seda kunagi olla sel määral, nagu oleks vaja. Paratamatult tuli sellise mitmetähendusliku teksti tõlkimisel säilitada võõrsõnad deklinatsioon, akusatsioon ning paljudel juhtudel kasutada kommenteerimist, et säilitada erinevad tekstitasandid võimaluste piires ka eesti lugeja jaoks. Olles valinud Levinasi teose tõlkimisel seega sagedase kommenteerimise tee vaatamata sellele, et teatavasti ilmutab kommentaaride kasutamine tõlke puudulikkust, põrkusin siiski probleemiga, mida ei saanud ka sel moel päriselt lahendada. Tegu on nimelt mõistega signifikatsioon (pr signification) ja selle derivaatidega. Nii prantsuse kui ka inglise keeles on sõnal signification kaks tähendust; inglise keeles seega: 1. The established meaning of a word, 2. The act of signifying; indication. Eesti keeles on võimalus kasutada kahte noomenit tähendus ja tähistus ning vastavalt kahte verbi tähendama ja tähistama, mis viitab küll eesti keele suurematele võimalustele, kuid kokkuvõttes osutasid need võimalused tõlkele karuteene, sest vahe nende kahe vahel ei pruugi sugugi alati olla nii selge, nagu see näib olevat Saussure i tähistaja ja tähistatava puhul. Võtkem näiteks järgmised tekstilõigud (minu allakriipsutustega K. S.), mille puhul tuleb silmas pidada, et see, mis eesti keelde on tõlgitud kas sõnadega tähendus, tähistus, tähistamine või tähendamine, on prantsuse keeles üks ja seesama signification ja verbina signifier. Minevik, mis on vanem kui mis tahes olevik minevik, mis pole kunagi olnud olevik ja mille an-arhiline muistsus pole kunagi esinenud varjamiste ja avaldumiste mängus, minevik, mille teist tähendust (signification) meil tuleb kirjeldada tähistab (signifie) teispool olemise manifesteerumist, kusjuures see manifesteerumine vahendab vaid selle tähistava tähistamise (signification signifiante) ühte momenti. (Levinas 2012: 58.) Või: Kui Ütlemine on midagi muud kui Öeldu korrelatiiv, kui tema tähistavus (signifiance) ei imendu Öeldu tähendusse (signification), kas ei võiks siis leida selles olemist ütleva Ütlemise teispooles või eespooles diakroonia tähistavust (signifiance)? Olemise ja selle näitamise taga kuuldub nüüd juba teistsuguste tähistamiste kõla (résonance d autres significations), mille ontoloogia on unustanud ning mis nõuavad uurimist. (Levinas 2012: 83.) Miks mitte tõlkida näiteks viimases lauses résonance d autres significations kui teiste tähenduste kõla? Eestikeelse tõlke puhul on kõige üldisemalt lähtutud Levinasi vahetegemisest ütlemise ja öeldu vahel. Öeldul on tähendus ehk siis mingi omistatud mõte ja Levinasi järgi on öeldu seega midagi suletut ja lõpetatut, mis kuulub siinpoolsuse, olemise ja totaalsuse valdkonda: Identifitseerimine on tähenduse omistamine. Olevad näitavad end identsetena oma tähenduses. Nad ei ole kõigepealt antud või tematiseeritud, et saada seejärel tähendust, vaid nad on antud oma tähenduse kaudu (Levinas 2012: 115 Kaia Sisask.indd :33

36 80). Ütlemise tähendus aga ei sisene öeldu tähendusse. Ütlemise tähendus on Levinasil eetiline. See on pöördumine teise inimese poole, olenemata selle sisust, mida öeldakse. Ütlemisel on seega hoopis teistsugune tähendus. Kui me nüüd ütleksime, et ontoloogia taga on teised tähendused, siis peaks kohe küsima, millised need on. Ütlemine ei saa midagi tähendada; ütlemine saab üksnes olla tähenduse tähendavus ise (signifiance même de la signification). Teise inimese poole pöördumise eetilises aktis me tunnustame seda teise näo tähendavust, seda, et teise nägu ütleb: Ära tapa mind, viidates seejuures eetilisele käsule. Viidates ehk siis tähistades. Niisiis pakub tõlge välja variandi, et öeldu tähendab, aga ütlemine ja nägu tähistavad, kuid paratamatult jääb tõlkijat vaevama fakt, et prantsuse keeles on tegu ühe ja sama sõnaga ning kohati ka mõistelise kattuvusega, ning kahtlus, kas eestikeelses semiootikas enesestmõistetavaks saanud tähistamine ongi parim võimalik tõlkevaste. 5 Mõistagi olid eespool toodud näited vaid väike osa probleemidest, mis kerkisid esile Levinasi teose tõlkimisel. Suur osa Levinasi tekstist töötab mitmel tasandil, viies ikka ja jälle tagasi prantsuse keele eripärade juurde. Kuid ei tohi unustada ka seda, et prantsuse keel oli leedu-juudi päritolu Levinasi jaoks hiljem õpitud keel ning tema inspiratsiooniallikad näivad peituvat sageli just heebrea keeles ja kultuuris, mida ta siis püüab prantsuse keeleruumi üle kanda ja sellega kohandada. Neid võimalusi aga teatavasti pannaksegi paremini tähele just võõrkeele puhul. Siin ehk peitubki Levinasi paradoks: püüdes väljuda keelest nii palju kui võimalik, kuni isegi verbi on vastumeelse kasutamiseni kuna taandab ju see verb kõik automaatselt ontoloogiale, osutab Levinas keelele tegelikult kõrgendatud tähelepanu ning demonstreerib väga selgelt mõtte ja keele lahutamatut ühtekuuluvust. Tõlge aga on ikka suuremal või vähemal määral vägivald originaali suhtes ja filosoofiatõlge pole siin mingi erand, sest kuigi võib tunduda, et ideed on paremini ühest keelest teise kantavad kui spetsiifiliselt ilukirjanduslikud elemendid, näitab kas või siinnegi käsitlus, et selline arusaam oleks liialt lihtsustatud. Kirjandus D e r r i d a, Jacques Un ver à soie. Contretemps 2 3. Paris: Galilée, lk D e r r i d a, Jacques Surma and. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. L e v i n a s, Emmanuel Autrement qu être ou au-delà de l essence. The Hague: Martinus Nijhoff. L e v i n a s, Emmanuel De Dieu qui vient à l idée. Paris: Vrin. L e v i n a s, Emmanuel Teisiti kui olla ehk teispool olemust. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. 5 Sama kahtlus jäi kõlama ka Tallinna Ülikooli filosoofiatõlke seminaril osalenute vastukajas ettekandele, kus filosoof Andres Luure leidis termini tähistamine olevat eesti keeles ebaõnnetunud ja pakkus asemele lihtsalt signifikatsiooni. 116 Kaia Sisask.indd :33

37 Translation and Language of Philosophy: Otherwise Than Being or Beyond Essence by Emmanuel Levinas Keywords: philosophy, translation, French language structures The present article highlights some of the problems that occurred in my translating of French philosopher Emmanuel Levinas s work Autrement qu être ou au-delà de l essence ( Otherwise Than Being or Beyond Essence ) from French into Estonian. There is no doubt that every philosophical system has its roots in its author s native language, and this fact is especially explicit in the works of contemporary French philosophers. Levinas as a major thinker about ethics and one of the initiators of the so-called ethical turn in the humanities in the second half of the 20 th century, separates ethics from ontology, defining ethical language as preontological or metaontological and locating the ethical Other beyond the phenomenological field. The real subjectivity for Levinas is not the ego asserting his power, but a selfhood on the other side of ontological identity, irreplaceable and unique in his responsibility to the other. In defining of such subjectivity, Levinas bases himself strongly on the French language, its linguistic structures and its etymology. In fact his conception of the ethical I cannot be understood without a certain knowledge of the history of the French language and the development of its declension system that can still be met in French pronouns. That is why translating Levinas s work is not an easy matter because the Estonian language offers nothing to parallel some structures that are of utmost importance for Levinas s philosophy. Kaia Sisask (b. 1967), PhD, lecturer in French Literature, Tallinn University, Chair of Romance Studies, -kaia.sisask@tlu.ee 117 Kaia Sisask.indd :33

38 ÜLO TEDRE JA VANA KANNEL Õnneks on asju, mis ei aegu. Aegumatute väärtuste hulka kuuluvad ka meie regivärsilised rahvalaulud. Nüüd, kui meie tänapäevane regilauluharrastus on leidnud esiletõstmist ja imetlust koguni filmi näol välismaalase silmade läbi ( Regilaul, režissöör Ulrike Koch), tundub asjakohane selle pärimusžanri arhiivides peituva alusmaterjali väärttrükise tutvustamine. Juba rohkem kui kümme aastat tagasi ilmus Põhja-Eesti esinduslikku lauluala kajastav Vana Kandle VIII köide: Jõhvi ja Iisaku regilaulud (Tartu, 1999), mille toimetaja ja mitme saatesõna kirjutaja on tänavu veebruaris 85-aastaseks saav Ülo Tedre. Raamatu koostajad on Hilja Kokamägi, Ülo Tedre ja Edna Tuvi. Ülo Tedre Saatesõnas on antud ülevaade Vana Kandle väljaandmisest alates juba esimese toimetuskolleegiumi moodustamisest aastal. On kirjutatud VIII köite koostamisprobleemidest ja tegijatest. Kõnealune 2362 rahvalauluteksti sisaldav 1286-leheküljeline teos paljude ülevaatepeatükkidega, registrite, sõnastiku ja muude lisadega on arusaadavalt kollektiivne töö. Väljaande koostamine algab vastava kihelkonna regilaulude väljaotsimisega meie ligi paarikümnest rahvaluulekogust ning tekstide kollatsioneerimisega, mis on kahtlemata ajamahukas töö. Tekstiosa koostamisel on kõige aeganõudvam, keerulisem, aga ühtlasi kõige huvitavam tööjärk laulude tüpologiseerimine. Lausa põnevaks teeb selle regilaulutekstide lõputu varieerumine, tekstiosade (motiivide) liitumine ja põimumine, aina uute koosluste moodustumine. Eriti muidugi lüüriliste laulude puhul. Lüroeepikas annab süžee laulule püsivama selgroo. Kuid ka lüürilistel lauludel on oma tunnusmotiiv, mis teeb võimalikuks tüübi määramise. Haljala kihelkonna köite eessõnas on Eduard Laugaste tõdenud, et tüpologiseerimisel on palju abi olnud Ülo Tedre toimetatud neljaköitelisest antoloogiast Eesti rahvalaulud ( ), kus toimetaja eestvedamisel üritati tüpoloogiliselt määratleda kogu meie regilaulu tekstimaterjal (välja jäi vaid väga eriilmeline setu lauluvara). Jõhvi ja Iisaku laulude köites on laulutekstid tüübistanud Hilja Kokamägi, lõplik viimistlemine (eriti pulmalaulude osas) on jäänud Ülo Tedre hooleks. Hilja Kokamäe tööks on olnud laulutekstide liigitus ja järjestus, ka on ta koostanud laulutekstide tüpoloogilised registrid. Kuna tegu on väga esindusliku laulualaga, pole ehk liigne siinset laulumaterjali mõne sõnaga tutvustada. Mingis mõttes võime Põhja-Eesti regilaule pidada kõige stiilipuhtamateks, sest nad vastavad enim sellele mallile, nn statistilisele reeglistikule, mille Kaarle Krohn omal ajal soome ja karjala runodele ning enda ja mõnede eelkäijate tähelepanekutele toetudes esile tõi. Ilmselt on see ka üks põhjusi, miks Jakob Hurt kohe suurkogumist alustades sellesse kanti oma lootustandvamaid kogujaid suunas. Jõhvi-Iisaku regivärsiline lüroeepika on kahtlemata esinduslik, sisaldades tähelepanuväärsel hulgal terviklikke variante. Nii on häid variante müütilistest Loomisest ja eriti Tähemõrsjast, samuti paljudest teistest lauludest, mis väärivad sisusse süvenemist: Laevapuu, Laevasõit, Ristitud mets, Arg kosilane, Lunastatav neiu, Tütarde tapja, Põlvist põdema, Mareta laps, Mehe tapja jt. Neiu liiga varasest mehelepanekust, tema äralubamisest sugulaste poolt kõneleb dramaatiline Müüdud neiu. Samateemaline, aga 118 Ruth Mirov.indd :33

39 leebem Piilun piimakambrist tundub kohaliku arendusena ja on sellisena väga huvitav. Omaette temaatilise rühma moodustavad Ehted katki jt neiu ehetest, nende puudumisest või nendega juhtunud õnnetustest kõnelevad laulutüübid. Sedalaadi õnnetustest jutustavad laulud kuuluvad vormilt omapäraste korduslaulude hulka. Kubjas ja teomees kui hilistekkeline laul on endasse suhteliselt vabalt sulatanud osiseid teistest sisult sobivatest laulutüüpidest, üks stabiilsemaid liiteid on Härjad murtud. Samuti on hilistekkeline laulurühm nekrutilaulud, mis oma olemuselt on raskemeelsed, kujundikeelelt värvikad ja tabavad. Nekrutilaulude hulgas on lüürilisemaid ja eepilisemaid arendusi, kuid nii temaatilise kokkukuuluvuse kui ka motiivide suure liikuvuse tõttu on tavaks saanud nende koosesitamine lüroeepika rühmas. Kõige köitvam sõda ja nekrutielu käsitlevas teemarühmas on aga vana, arvatavalt eelmise aastatuhande algusest pärinev Venna sõjalugu, mille sõnastuse ilmekus ja täpsus on suutnud kogu selle pika aja hinge liigutada. Sõjaõudusi kirjeldatakse tagasivaatena, sõjamehe jutustusena, ning selgub väärtushinnangute ja elukäsituse muutumine. Sama suhtumine ilmneb ka laulutüübis Mõõk merest, mis siinses laulumaterjalis on liitosana laulutüübis Harja otsimine ja jääb selle nimetuse varju. Küllap kumab sõjalaulude sõnaseadest läbi ka reaalne ajalooline taust, sest Virumaa, eriti selle idapoolne osa, on olnud sajandeid Eestimaal peetud suurte sõdade tallermaa. Konkreetseid sõdu laulutekstides küll ei nimetata. Legendilaule esineb rohkem Setumaal, kesksetena Jeesus ja Maarja. Põhja-Eestist on legende vähe kirja pandud, käesolevas kogumikus on suurema variantide hulgaga esindatud Ori taevas. Selles, nagu vanas lüroeepikas üldse, on oluline seisukohavõtt eetika vallas, tõe ja õiguse küsimus. Väljaande esinduslikust lüroeepikast on paljud täiuslikud tekstid Mihkel Ostrovi ja Oskar Kalda üleskirjutused, kes noorte üliõpilastena kohe aastal Jakob Hurda innustavale üleskutsele reageerisid ja kogumistööle asusid. Materjali sirvides on hästi näha, et hiljem kirja pandud tekstid on pahatihti kas lühemaks kulunud, lünklikud või teemaga vähesobivate liidetega. L ü ü r i k a alla, nagu tavaks, on paigutatud ka temaatilis-funktsionaalsed laulurühmad: pulmalaulud, kalendritähtpäevade laulud, loitsud, laste hällitused ja mängitused, loodushäälendid. Kõik ei olnud lauldavadki, kuid on mingil määral poeetiliselt töödeldud, omavad regivärsijooni ning suurtes joontes võttes käibisid samaaegselt regilauludega. Ka mingi tööga seotud lauludest on mõnedki loitsulaadsed, eraldi rõhutatud on seda vaid rühma Koduste tööde laulud ja loitsud puhul ( Kokku, koorekene, Kee, pada jt). Loitsulikku on ka alarühmas Laulud loodusest. Samas võiks mõned nn looduselauludest kuuluda hoopis töölaulude (nt Veere, päev, õhtule, Kägu kukub karjasele jt) või lastelaulude ( Hunt ja kits jt) hulka. Üldistavalt võib ehk öelda, et ilmastikust, aastaaegadest ja loodusnähtustest kõnelevatest lauludest võiksid mõned liigituda töölaulude hulka, lindudest ja loomadest kõnelevatest lauludest mõned aga lastelaulude hulka. Rõhk ongi enamasti inimsuhetel, kuid ühtlasi peegeldub siin inimese ja looduse kokkukuuluvus. Väljaandes on arvukalt esindatud orjuslaulude rühm, samuti on tüübi- ja variandirohke küla sotsiaalseid suhteid (rikas ja vaene, pererahvas ja sulasrahvas) ja küla argipäeva kajastavate laulude rühm. Viimases on juba palju puhtlüürilist, kaunilt sõnastatut ja hingepuudutavat. Aga ei puudu ka satiiriline, lausa sarkastiline toon. Liigutavate vaeslapselaulude hulgas on suurearvuliselt esindatud supertüüp Ema 119 Ruth Mirov.indd :33

40 haual 10 varianti, millest üle Eesti on ca 1000 üleskirjutust. Siinses vaeslapselaulude rühmas näib supertüübina hoopis Oma ema ja võõrasema ootavad koju 20 varianti. Neis tekstides on palju motiivide segunemist, põimumist, liitumist, ja paistab, et neid võinuks paigutada ka kahte eri tüüpi, ühes ootavad töölt tulijat koju ema ja emale vastandatud võõrasema, teises aga peremees või perenaine ning lisandub hoopis valesüüdistuse motiiv (süüdistus pererahva vara ja toidu omastamises). Omamoodi huvitav, samuti suure levikuga (16 varianti) on laulutüüp Imelik maja : põlatud laps ehitab imepärase maja, mida möödakäijad imetlevad. See on selline muinasjututeema, kus halvakspeetust, viimasest saab parim, esimene. Laulust ja laulikust kõnelev teemarühm on suures osas laulik-neiu eneseülistus võluv oma uhkes eneseteadlikkuses. Tundetoonilt sellele lähedastes kiigelauludes on märgata ka tavandilist alust ( Kiik kiunub kindaid jt). Palju liigutavat on lapsepõlve ja koduga seotud lauludes, aga samas ka õpetlikku ja hoiatavat elutarkust ja eetilisi norme anti põlvest põlve edasi poeetilise sõna abil. Teadaolevalt on murelauludes eriti kaunist sõnastust, hingeminevaid kujutluspilte, neisse kätketud kurbus küünib valu ja meeleheiteni. Need puhtlüürilised laulutekstid esindavad regivärsilist kõrgluulet. Pulmalaule on käesolevas köites sadakond tüüpi, ja nagu ikka saadavad need kombestiku igat etappi. Oma osa on taas õpetamisel ja hoiatamisel. Muude kindla funktsiooniga tavandilaulude hulgast tõuseb üleskirjutuste rohkusega esile kalendritähtpäevaline Mardilaul 53 variandiga, millest vähemalt sisselaskmist paluvad motiivid on lauldavad tänapäevalgi. Siiani populaarsed on ka mõned muud funktsionaalsed laulutüübid, nagu lastemängitused: Tee kakku! (siin 41 varianti), Sõit-sõit sõtsele! (27), Sõit-sõit linna! (10). Lastele suunatud ja tänaseni käibiva hulka võib lugeda ka loitsu Varesele valu! (siin 51 varianti). Koolinoortest kirjapanijate puhul võib variandirohkus kajastada üksteiselt mahakirjutamist, aga küllap kajastab variandirohkus ka laulu laialdast levimist ja pikemaaegset aktiivset käibimist. Tüpologiseerimisel võib tekkida küsimusi, kui paarimotiivilises laulus on mõlemad motiivid võrdse kaaluga. Probleeme tekitavad ka mõned kontaminatsioonid, näiteks laulutüübi 396 Laulan mered maaks 2. variant, kus 17 esimest värssi kuuluvad sellesse laulutüüpi, 33 järgmist värssi moodustavad sisult hoopis kaalukama laisast naisest kõneleva motiivi (laulutüüp Põlvist põdema ). Arusaadavalt tuleb nii suures tekstikogus ette üksikuid tekste, mille puhul võib kahelda, kas olnuks õigem paigutada nad mõnda teise laulutüüpi ja/või teemarühma, ka võib samast laulust olla eepilisemaid ja lüürilisemaid arendusi. Sellised tüpoloogilises mõttes mitmeti lahendatavad juhtumid osutavad selle töö keerukusele. Kuigi Jõhvi-Iisaku regilaulude köites on märgatavalt kümne ja enama variandiga laulutüüpe, on köite 795 laulutüübi valdavast enamusest siiski vaid 1 2 varianti. Kuna tegu on aastakümneid kogujate tähelepanu all olnud laulualaga, kus pole eriti suuri kogumistöö puudujääke, võib kindlamini rääkida regilaulu soositud teemadest: pereelu alates lapsepõlvest ja lõpetades lesepõlvega (erilise tähelepanu all on noorus, noorte suhtlus ja abielu), aga ka ühiskondlikud suhted. Nüüd kogumiku saatematerjalidest. Arusaadavalt on heal professionaalsel tasemel Mari Musta kirjutatud ülevaateartikkel Jõhvi ja Iisaku murrak, kus saab mõningast kajastust ka spetsiifiline regilaulukeel, kuna murdenäited on võetud siinsetest laulutekstidest. 120 Ruth Mirov.indd :33

41 See paikkond on läbi aegade olnud sõdadest räsitud ja peaaegu inimtühjaks jäänud. Enn Tarveli erudeeritud kirjutis annab üksikasjaliku ja hea ülevaate Iisaku ja Jõhvi kihelkonna aja- ja arenguloost. Tegu on elava jutustusega, mida ilmestavad tsitaadid ja refereeringud vanadest ürikutest ja dokumentidest, kokkuvõtlikud tabelid jms. Ülo Tedre on kirjutanud ülevaateartikli Rahvalaulude kogumisest Jõhvis ja Iisakus. Jakob Hurda aasta üleskutse vallandas rahvaluule suurkogumise, kuid juba varem oli ta kogumist organiseerinud Eesti Kirjameeste Seltsi egiidi all. Ülo Tedre ülevaatest selgub huvitav asjaolu, et kogumistöö kohalike korrespondentide abil Jõhvis ja Iisakus ei olnud eriti tulemusrikas, ilma üliõpilastest stipendiaatideta olnuks see sootuks kehv. Filoloogiatudeng Oskar Kallas ja meditsiinitudeng Mihkel Ostrov panid Jõhvi-Iisaku alalt kirja 549 rahvalaulu, mis on kaugelt kõige suurem korjandus sealt. Ja laiemalt mõeldes kui polnuks Jakob Hurda alustatud kogumist XIX sajandi lõpus, poleks meil regivärsilisest rahvalaulust (v.a ehk Setu omast) suurt midagi rääkida. Muidugi lisas oma osa pea samaaegne Matthias Johann Eiseni algatatud kogumistöö ja uue sajandiga alanud Oskar Kalda regilauluviisidele suunatud kogumistöö. Aga Oskar Kallas kurtis juba oma aasta kogumispäevikus, et regilaulu tõrjub hoogsalt välja uuem laulutava ning noored suhtuvad vanamoodi lauludesse üleolevalt. Kogumine jätkus ka iseseisvunud Eestis ega olnudki päris tulemusetu, seda enam, et siis tegid seda peamiselt erialainimesed eesotsas aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi töötajatega. Hiljem, aastate teisest poolest alates kogusid Kirde-Eestis rahvaluulet peamiselt tollase Keele ja Kirjanduse Instituudi töötajad, ja veel aastatel oli võimalik mõni regilaul kirja panna. Siis jäädvustati laulud magnetofonilindile. Nii läks Hurda algatatud kogumistöö algusest arvata veel sadakond aastat, et rääkida regilaulu lõplikust hääbumisest. Ülo Tedre kirjutab sellest kõigest süsteemselt ja detailselt. Ülo Tedre kirjutatud on samuti väljaande sisu, s.t kohalikku regilauluvara ning selle loojaid ja edasikandjaid käsitlev peatükk Jõhvi-Iisaku regilaulud ja laulikud. Ta alustab regilaulu vormi, kujunemise ja levikuteede tutvustamisega. Leidub ka vihje regilaulutekstide redigeerimisel tekkivatele raskustele. Materjali ülevaade kinnitab, et lüroeepikat on sellelt laulualalt registreeritud suhteliselt palju. Samuti on kirja pandud palju pulmalaule (üle saja tüübi), ka kosja- ja armastuslaule. Töölaulude rohkust seostab Ülo Tedre sellega, et tegu on vana põllundusliku alaga. Ka märgib ta, et Jõhvis on olnud palju meeslaulikuid, aga regilaulurepertuaaris on ikka valitsev naisteema. Siinkohal tahaks lisada, et ka kõrvalasuvas Lüganuse kihelkonnas on olnud palju meeslauljaid. Kas see on paikkondlik eripära? Ehk oleme liiale läinud regilaulu naiselikkuse rõhutamisega? Meie teadmisse ulatunud suured laulikud on tõesti valdavalt naised, naiste igapäevaelus oli ju rohkem laulmiseks sobivaid olukordi. Samal ajal on olemas ka meeste tööde laulud, teomehe laulud, õlle- ja viinapruukimise, kõrtsiskäimise ja tubakasuitsetamise laulud, on noormeeste kaasaigatsuse ja -valimise laulud, abielumehe laulud jne. Puhas meesteteema on nekrutilaulud, millest paljud on tundetoonilt lähedased nukrameelsetele murelauludele. Tundub küll, et laulude kunagiste loojate hulgas on meeste osakaal päris suur olnud. Ülo Tedre piiritleb ka mõistet laulik. Ta leiab, et tuleb teha selgelt vahet lauliku ja lihtsalt lauluoskaja vahel, ning juhib taas tähelepanu meeslaulikute suurele hulgale. Huvipakkuvad on tä- 121 Ruth Mirov.indd :33

42 helepanekud laulikute perekondadest ja suguvõsadest. Ka annab Ülo Tedre hea ülevaate laulude seostest kombestikuga (kalendritähtpäevad, pulmad jms). Peatüki Jõhvi ja Iisaku regiviisid on kirjutanud Edna Tuvi. Teadagi on viiside ülestähendusi tunduvalt vähem kui sõnade omi, sest viisi kirjapanija vajab spetsiaalset ettevalmistust. Siiski on üksikuid viise registreeritud juba XIX sajandist. Teadlikult organiseeris viiside noodistamist Oskar Kallas Eesti Üliõpilaste Seltsi egiidi all XX sajandi algusest Esimese maailmasõjani, mil see arusaadavatel põhjustel soikus. Tal õnnestus kaasa haarata Peterburi konservatooriumi eestlastest üliõpilasi, koguni heliloojaid jpt. Oskar Kallas pani aluse tööle, mida hilisemal kogumisel on jätkatud aastate lõpust on kasutatud küll juba magnetofone, kuid siis polnud enam suurt midagi registreerida. Edna Tuvi annab ülevaate vanade noodistuste redigeerimispõhimõtetest, samuti toob esile helikandjatelt tehtud noodistamise põhimõtted. Oluline ja hindamisväärne on viiside tüpoloogia. Selle aluseks on Ingrid Rüütli ja Koit Haugase väljatöötatud meetod, mis võimaldab arvuti abil tuvastada meloodiatüüpe ja selgitada nendevahelisi seoseid. Kõnealuses köites äratab suurt huvi kommentaarium (lk ), mida kõigis Vana Kandle köidetes pole. See koosneb viiest osast: tähisega A on esitatud kõik teated, mis on noteeritud seoses vastava tekstiga; B all on toodud iga lauluvariandi redigeerimisparandused; C all on tekstoloogilised märkused, sh teksti varasemad trükis avaldamised; D all on esitatud tähelepanekud laulutüübi funktsioonist, seostest teiste lauludega jms; E all on märkused viiside kohta. Viimased on teinud Edna Tuvi; eelnevad, laulutekste puudutavad kommentaarid on koostanud Ülo Tedre, arvestades sealjuures ka Hilja Kokamäe tähelepanekuid. Kommentaariumi näol on tegu aukartust äratavalt üksikasjaliku täppistööga. Kõige töömahukam oli kindlasti kommentaaride B-osa kokkupanemine, s.t tekstide redigeerimisega seotud märkmed. Otseselt kirjavigu on vanemates üleskirjutustes päris palju, sest mõnigi koguja oli vähese kirjaoskusega. Käekiri on sageli raskestiloetav, valesti tõlgendamist võib juhtuda ka teksti kopeerimisel. Silmanähtavate õigekirjavigade parandamine ei ole raske, keerulisem on murdeliste joontega. On ju murdekeel sama variandirohke nagu regilaul isegi. Eriti hädas on rahvaluulekoguja, kellel endal on teine murdetaust. Kuid raskusi on ka redigeerijal: kui kaugele on parandamisel-muutmisel üldse mõttekas minna? Kui puhas on olnud lauliku enda murdekeel, millised vead on tulnud üleskirjutaja küündimatusest jms? Vanade regilaulukirjapanekute redigeerimine nõuab mõnigi kord leidlikkust, et eksitavalt kirjapandust ära tunda, mida on öelda tahetud. Lausreegleid redigeerimiseks pole, on ainult üldised suunised. Nii leidub ikka vaieldavat ja tekib küsimusi. Õnneks on hoolega tehtud kommentaaride B-osa abil kõik kontrollitav ja originaalkirjapanek taastatav, mis kinnitab selle töö vajalikkust ja tegija teadusmehelikku korrektsust. 70-leheküljeline kommentaarium on tohutult informatsioonirikas. Selle järgmistest osadest võib saada mitmekülgseid teadmisi mitte ainult üksikute regilaulutüüpide, vaid üldse regilaulutraditsiooni kohta. Saame teada laulude varasemad trükised, saame teada dubletid. Saame üht-teist teada laulude esitamisolukordadest ja laulu(oskuse) omandamisest. Saame palju teada motiivide ja terviktekstide liitumisest, sobivatest ja sobimatutest liidetest. On vihjeid ka laulu sisu paremaks mõistmiseks või stiililiste erisuste tajumiseks (näiteks kui laulutekstis esineb uuema rahvalaulu elemente või kirjanduslikke 122 Ruth Mirov.indd :33

43 mõjutusi). Sama sisukad on ka märkmed viiside osas. Suur enamik sellest informatsioonitulvast põhineb väljaande koostajate teadmistel, vähesel määral on kogujate märkmeid. Kommentaaridele järgneb murdeliste ja vähetuntud sõnade sõnastik. Sõnastikul on sissejuhatus, mis abistab kasutajat ja kust selgub ka regilaulu üleskirjutiste keelevigade tekkepõhjusi. Vihjatud on ka nii lauljate kui ka kogujate individuaalsetele keelelistele nüanssidele. Ära on märgitud sõnaseletuste allikad: murdesõnastikud ja -sõnakogud, etnograafilised sõnastikud, varasemad sõnastikuga varustatud regilauluväljaanded. Allikarohkus näitab töö põhjalikkust, kuid juba ette on öeldud, et kõike pole siiski suudetud seletada. Ühtlustamise mõttes on kirjakeeles h-algusega sõnad sõnastikus esitatud h all, kuigi murdes h üldjuhul puudub ning originaalkirjapanekutes on h esinemus ebaühtlane. Väga asjakohane on kogujate register, kus on lisaks põhilistele isikuandmetele muudki eluloolist ja pilt isikust muutub elavamaks. Sama kehtib ka lauljate ja laulikute loendi puhul. Arvatavalt sama isiku erinevad nimekujud on kokku viidud, kui muud andmed (sünniaeg, elukoht) seda toetavad. Erinevaid nimekujusid esineb märgatavalt palju, sest enamasti on nimed pandud kirja kiiruga ja kuulmise järgi. Ainulaadne ja väga informatiivne on Jõhvi ja Iisaku külade loend, mille koostamisel on kaasa aidanud Virma Murel. Loend on antud kihelkonniti, lisaks küladele on ära toodud ka muud territoriaalsed üksused (linn, alev, mõis jne), iga asustusüksuse juures on loetletud sealt pärinevad lauluvariandid. Aastakümnete jooksul on nende kihelkondade administratiivses korrastuses toimunud mitmeid muutusi, mistõttu ülevaatliku loendi koostamine on kahtlemata olnud keeruline, aga väga tänuväärne töö. Viisitüüpide loend on esitatud tabeli kujul (esimeses lahtris viisiridade arv ja viisirühma järjekorranumber, teises vastava viisitüübi meloodiamudel, kolmandas viisitüüpi kuuluvate viiside marginaalinumbrid) ning on seetõttu hästi ülevaatlik. Järgnev, tüübinimede võrdlev register on kujunenud üheks Vana Kandle seeria vältimatuks lisaosaks. Võrdlemise aluseks olev laulutüüpide nimistu ei ole korrastatud alfabeetiliselt, vaid on esitatud teoses esinemise järjekorras ning on niimoodi kergesti kasutatav. Võrreldud on kõigi varasemate teaduslike regivärsiväljaannetega. Võrdlemisel on lähtutud eeskätt tekstide vastavusest (n-ö samast laulutüübist), mitte tüübinimetuse identsusest. Erinevused tüübinimedes on registris esile toodud. Asjasse pühendamatu võib-olla ei hooma, kui töömahukas on selline võrdlemine juba võrdlusmaterjali suure hulga tõttu. Laulutüüpide liigilis-tüpoloogiline register on mõnes mõttes täiendus sisukorrale, kuna toob esile ka iga laulutüübi variantide arvu. Oluline on, et sellest registrist saame teada laulutekstide liitosad. Viimase lisana on esitatud laulutüüpide alfabeetiline register. Siit leiame teksti kergesti tüübinimetuse järgi ning ühtlasi lisandub veel informatsiooni laulumotiivide liitumiste kohta. Niisiis on kolm viimast registrit väga olulised regilaulu tüpoloogia osas, aidates kaasa selle täiustumisele. Tüpoloogiline määratlemine on paratamatult aluseks nii regilaulu teaduslikul uurimisel kui ka publitseerimisel. Ja laiemas plaanis on see vajalik alus igasugusele regilauluga seotud tegevusele, ka kunstilisele. Mida me siis ikkagi esitame, kui me ei tunne laulu olemust ega tema seoseid muu regivärsimaterjaliga, ei tea tema kasutussfääri, algset funktsiooni, ei hooma sügavamat sisu ega mõista kõiki sõnugi. 123 Ruth Mirov.indd :33

44 Võib niisiis öelda, et Vana Kandle iga köide on ka õpik ja lugemik, annab baasteadmised meie suurest rahvuslikust rikkusest regilaulust. Aga ennekõike on Vana Kandle iga köide oma klassifitseeritud ja tüpologiseeritud tekstikorpuse ja süvauuringuid edastavate lisadega väärtuslik rahvusteaduslik panus meie kultuurilukku. Hea näide siinkohal on eeskujulikult koostatud Jõhvi Iisaku köide. Selles on suur osa Ülo Tedrel, kes oma paljude kirjutiste ja sõnavõttudega on avalikkusele tuntud Vana Kandle seeria kindlameelse eestseisjana. Jõudu talle edaspidigi ja palju õnne sünnipäevaks! RUTH MIROV 124 Ruth Mirov.indd :33

45 RAAMATUID TOOMAS LIIV: PARADOKS JA PETTUR Toomas Liiv. Tekst teeb oma töö. Arvustusi, esseid ja artikleid Koostanud Elo Lindsalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk. Luuletaja ja kirjandusuurija Toomas Liiv ( ) oli kummaline kuju, kinnitavad kõik temaga kokku puutunud inimesed. Mitte ainult tema luule ja igapäevajutt, vaid ka kirjandusteaduslikud tekstid elasid maailmas, mis mõnigi kord äratas... küsimusi. Alustan sellest, et tegelikult on selle raamatu arvustaja roll kohati üsna mõttetu, sest sissevaate Liivi tehtud teadusesse on kogumiku koostaja Elo Lindsalu ja Maie Kalda oma järelsõnades juba ära teinud (lk ). Mida ma saan lisada? Mida ma tahan lisada? Liivi uurija- ja õppejõukarjäär oli lihtne ja samas vägagi muljetavaldav. Tema üks töökoht oli Keele ja Kirjanduse Instituut, kus ta oli kirjandusloo sektori uurija , ja selle järglane Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, kus ta oli direktor. Tema paralleelne töökoht oli Tallinna Pedagoogiline Instituut ja selle järglane Tallinna Ülikool, kus ta oli õppejõud ja professor. Seal oli tal mitmeid andunud õpilasi eesotsas Wimbergi ja Jürgen Roostega, kes on Liivi asja omal moel edasi ajanud. Aga selles on kaks konksu. Esimene. Ma usun, et kõik teda tundnud on nõus, et Liiv oli inimene, kelles ei olnud kübetki tänapäeva professorit või direktorit, kelle keskseks tööks on teadupärast bürokraadiks olemine. Veel enam, tema loosungiks oli Épater les institutions!, mis on sügavalt avangardistlik mõtteviis (erinevalt XIX sajandi boheemlaste kodanluse epateerimisest). Ja teine. Liivi uurijaelulugu algab aastate keskel ja lõpeb aastal Kokku niisiis umbes 35 aastat. Vabas Eestis oli ta üks eesti kirjandusteaduse perestroika algatajaid, avaldades 15. märtsil 1987 koos Maie Kalda, Pärt Liase ja Rein Veidemanniga Rahva Hääles artikli Kuidas edasi?, millest algas suur suude puhtaksrääkimine. Sama aasta lõpus toimus murranguline Karl Ristikivi 75. sünnipäeva konverents, mille üheks algatajaks oli Liiv. Seejärel algatas ta nt teoloogilise ja ideoloogilise lugemise. Ja kadus varsti ise areenilt. Kõigis teatmeteostes on tema tööloost puudu aastad Mis oli siis? Teoloogia? Vaikus? Liivi kirjandusteaduslik töö on laiali mõnes paigas. Siia kuulub kogumik Proosast (Tallinn, 1997), kogumata lood halli EKA viimases köites, Tuglase teoste järelsõnades ja mujal ning Tekst teeb oma töö (Tallinn, 2011). Kokku vast 800 lk tekste, millest üle poole annab viimane. Liivi varasema uurimise kese oli teadupärast eesti novelli lugu. Need tööd jagunevad kolmeks. Üks rühm on teoreetilise tausta ehitamine, mis refereerib eri maade novelliteoreetilisi käsitlusi väikeste omapoolsete lisandustega. Teise rühma annavad eesti novelli punktiirsed ülevaated ilmunud kogudest ja kolmanda sissevaated konkreetsete novellikirjanike loomingusse (Tuglas, Rumor, Metsa- 125 RAAMATUID indd :34

46 nurk, Hindrey jt). Just need viimased on mu arust kõige huvitavamad. Juba seal paistab välja see, et Liiv on tugev kirjaniku, konkreetse teksti uurijana. Liivi teine suur uurimiskese on luule. Mul on tõeliselt kahju, et Teksti -raamatusse pole pandud EKA-s ilmunud luuletajate ülevaatelugusid Alliksaarest, Rummost ja Ehinist. Need on kindlasti parimate seas, mis seal leida on. Eriti Ehini-loost on näha, kuidas alles aastaid hiljem on teised Liivi märksõnadest ehitanud suuremaid süsteeme. Ehk kolmas, kuigi väiksem kese on kirjandusloo ülevaatamine, mida ma nimetaks Liivi kõige asjalikumaks tööks, mis tähendab klassikalist ülevaadet koos pisikese analüüsiga. Nii on Liiv kirjutanud tekste luulest kirjanduslooni. Puuduvat paistab draama. Aga see kõik ei rahuldaks tänapäeva küsijat. Tema küsiks: Mis on õieti doktor Liivi meetod? Mis on tema teooria? Liivi suurimaks teeneks on peetud eesti kirjanduse teoloogilise lugemise algatamist, milles ta tegeles klassikute uuestilugemisega läbi kristliku mõistestiku ja mis oli tollal tõeliselt mõjuv sõna. Võib-olla ka nii. Sellest on kirjutanud oma järelsõnas Elo Lindsalu. Ma keskenduks muule. Maie Kalda on Liivi lähenemist nimetanud aastate lõpus kirjaniku individuaalmeetodi uurimiseks. See on vaid meeldejäänud märkus kusagilt ja selle sisu on minu jaoks hämara peidus. Mis välja paistab, on teksti detailne ja täpne lugemine. Ütleksime, Liivi meetod on kvalitatiivne deskriptiivne bottom-up mikroanalüüs. See määratlus kõlab võimsalt ja peaks mõjuma ka paadunuimale siisikesesööjale. Samas on see lähenemisviis, mis eesti kirjandusteaduses, eriti luulelugemises, on variatsioonidega elanud aastate lõpust peale. Ma olen sellest kirjutanud ega hakka siin kordama. 1 1 T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Milles on selle tuum Liivi puhul? Mis on tema eripära? Esimene eripära on sõnas. Sõnade leidmises. Tema tekstid on tihti arendamata, fragmentaarsed, killustunud, täis ütlematajätmisi (millele ta ise tihti osutab) ja põikeid. Sellega koos tihti ka tegelikult väga tihedad. Aga ta leiab sõna, mis kannab asja tähendust ja tuuma. Mul on tunne, et välgatus oleks Liivi kirjandusteaduse puhul kõige olulisem sõna. Just ideevälgatused ja neid kandvad märksõnad on need, millel on tugevaim heuristiline väärtus. Sellise fragmentaarse sõnakeskse lugemise varasemad musternäited on siit raamatust puuduvad Tuglase Kogutud teoste novellide ja Felix Ormussoni järelsõnad. 2 Neis antakse lühiülevaade kõigest, millest järelsõnas tuleb anda. Aga kesksed on Liivi märkused Tuglast painavatest teemadest ja probleemidest, mida ta vaatleb läbi erinevate dihhotoomiate (isand ja ori, vabadus ja surm, uni ja tõelus jm). Need ainult markeerivad teemasid, kuid neis on juba märksõnadena olemas nii tollase uurimise kokkuvõte kui ka suur osa tänapäevase Tuglase-analüüsi ideid. (Selle juures on huvitav mõelda muuseas Jaan Unduski ja Liivi linkidele nii Tuglase uurimises kui ka töös). Siinses kogumikus on sellise lähenemise näideteks pea kõik luulest kirjutatud lood. Liiv kirjutab kirjandustea- Euroopa kirjandusteaduse taustal. 7. loeng: Esimene hüpe teksti poole aastate vahetusel. Vikerkaar 2007, nr 3, lk ; 25. loeng: Stalinismist perestroikani IV: hüpe modernismi poole: modernismi ümber. Vikerkaar 2012, nr 3, lk T. L i i v, F. Tuglase novellistika aastail F. T u g l a s, Kogutud teosed. Kd 1. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk ; T. L i i v, F. Tuglase novellistika aastail F. T u g l a s, Kogutud teosed. Kd 2. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk ; T. L i i v, Felix Ormussonist, Tuglase miniatuuridest ja Norra reisi kroonikast. F. T u g l a s, Kogutud teosed. Kd 3. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk RAAMATUID indd :34

47 dust, kirjanduslugu ja arvustust, mis on teadupärast klassikaliselt narratiivsed või analüüsivad tekstiliigid. Igatahes midagi süsteemset. Liivi tekstid kubisevad eri diskursuste märksõnadest, mis kokku mõjuvad hoopis mingi võõritusena, kooslusena, mis klapib kokku ainult nurgeti nagu eesti agulimaja. Ta kasutab palju numbreid, aga need mõjuvad nagu tühised, mõttetud asjad, parasiidid. Keel on talle omaette elav olevus, mille registritega ta mängib väga hästi. Tema tekstid on, mida aeg edasi, seda enam täis varjatud mis asju? mitte tsitaate, vaid nimelt konstruktsioone, süntaktilisi konstruktsioone, mis laenavad oma vormi erinevatelt keelelistelt praktikatelt, mitte ainult fraasidelt ( Alguses oli Friedrich Robert Faehlmann ). Ta ei järelda, ta kõrvutab, asetab asjad kõrvuti. Raha on väärtuse ekvivalent ja kohe järgmises lauses Unenägu on ärkveloleku ekvivalent. Kokkupanemise aluseks võib olla mis tahes. Ideaalne on selles vallas Unenägu: kas nägu või uni?. Liiv ehitab simultaanseid tekste nagu avangardset luulet. Kui aga läheme kirjandusloolistest tekstidest arvustuste suunas, siis leiame kaks joont juurde. Liivi kirjutusviisi teine joon, mis mulle nüüd tekste lugedes üsna üllatav oli: Liiv ei olnud algusest peale teravuste vältija. Ta julgeb hinnata, sealjuures negatiivselt. Ta rõhutab kuuekümnendate põlvkonna jõudmist resignatsiooni aastate teiseks pooleks. Tollal jumaldatud Alliksaar tundub talle mõneti juba vanamoeline anno 1976, esindades optimismi ja muud ajakaja. Ta kiidab Üdi ja lisab juurde, et selle luules on liiga palju vigurdavat tühijooksu. Ta esitab Ehinit vembumeheliku moondajana, kes armastab mängu, aga viitab ka aastate teise poole Ehini nüristumisele. Ta leiab, et Runneli Lauluraamat mõjub tüütavalt. Sellega koos käib kogu aeg üksiku ja üldise ühendus. Nii on tema ühe luulekogu arvustusena kirjutatud tekstid pea alati sama autori kokkuvõtlikud luulekäsitlused. Ta leiab luulest väga olulisi jooni ja paralleele. Meetod on lihtne: märksõna ja selle seosed maailma, teiste luule ja ajaga. Ta toob välja Alliksaare fragmentaarsuse esteetika ja paneb selle Whitmani võimalikule taustale. Ta seob Vaarandi soome luulega. Ta ühendab Alliksaare, Ehini ja Viidingu kui kolm suurt mängumeest. Tema juubelilugu Paul-Eerik Rummole Lootusrikas muraalsus on parimaid, mida ma sellest kogumikust leida oskan. Sama käib ka kirjandusuurijatest kaasteeliste portreede kohta. Muru on mitmekülgne ja mõnus mees, lisaks kompetentne kirjandusteadlane. Haug on erifondiromantik. Olesk on edev egotsentrik. Võiks öelda, kokkuvõttes on need avangardse luuletaja ja klassikalise uurija kahe peale kirjutatud tekstid. Selle nimeks võiks olla paradoks või oksüümoron, kui kasutada eesti kirjandusuurijate viimase aja üht lemmiksõna. Siit jõuame Toomas Liivi üldisemate arusaamade juurde. See arvustus ei ole Liivi-monograafia, nii vaid mõned mulle tähtsad jooned. Võib kohe alguses öelda, et ka need koonduvad samasuguseks paradoksiks. Liivi tähtsaks negatiivseks sõnaks luulest kirjutamisel on etüüdilikkus, aga ta kirjutab ise tekste, mis ei arenda just pikalt ühte teemalõiku või motiivi, vaid hüppavad kiiresti edasi. Ta hindab luules elamust, elamusväärtust ja kirjutab šarlataansuse ekspansioonist XX sajandi luules. Šarlatan on asjatundjana esinev võhik. Šarlataansus on esteetilise sõnumi nullistamine või irvitav profaneerimine. Ta rõhutab Hiire ja Barbaruse algatajarolli šarlataanse luule ehk avangardi loomisel ja peab samas Hiire Armluult eesti luule kolmanda suure tee rajajaks. Jne. Ta alustab perestroika ajal kristliku tekstilugemisega, aga selle kõrvale ei 127 RAAMATUID indd :34

48 tule mitte kristliku ligimesearmastuse kuulutamine, vaid kõige räigem punakirjanike sõim. Ja peagi järgneb hoopis pööre, mille järel leiab punakirjanike mõistja ning teravalt pahempoolse Liivi. Liiv tegeles kogu aeg eesti kirjanduse suurte autoritega ja samas oli mingis mõttes marginaalide inimene. Kristlik lähenemine kirjandusele oli marginaalne (tegelikult puuduv) sel hetkel, kui Liiv selle üles võttis. Samuti oli marginaalseks saanud nõukogude kirjandus siis, kui ta selle juurde asus. Ja viimaks sai temast kirjanduse kolikambri uurija. Ta esindas mõnel hetkel sügavat konservatiivsust ja samas oli talle loomuomane vaimu ja võimu vastandus. See aga on eesti kirjanduse ja kirjandusuurimise suur pahempoolne paradigma tarapitalastest ja nende kaasteelistest peale. Tema tekstid muutuvad aja jooksul järjest lühemaks, vastandina tavasuunale, milles kirjandusuurijad liiguvad hilisemas elus pikemate lugude poole. Aga samas liiguvad need üha eemale rangematest suundadest, üha kergemaks, iroonilisemaks ja ambivalentsemaks, mis on olnud paljude uurijate tee. Lisaks lähevad ta tekstid lõpu poole üha enam kõnelisteks, neis on selgelt kuulda Liivi intonatsioon, kõnelemise viis. Kõige selle juures kasutab ta palju üldises kultuurimälus negatiivsete konnotatsioonidega sõnu, nagu eespool näha, aga tihti on need tema jaoks positiivse sisuga laetud (ehk parim näide programmiline Nüüdisluule väärtusi ja ebaväärtusi ). Nii on Toomas Liiv ka väljaspool otsest teksti õieti kummaline konservatiivsuse ja avangardsuse põiming. Lõpumõte. Oma arusaama luule olemusest seletab Toomas Liiv mitmes loos oma kirjutajaelu kaudu, aga kõige selgemini pseudoarvustuses ehk tegelikult oma teises suures programmtekstis Achtungi arvustus. Ta kirjutab, et luule on teatav tüpograafiline/ visualiseeriv mehhanism kirjanduselus osalemiseks ja et luule, tema luule on teatud petukaup, milles tekst loob alguses pettuva lugeja ja siis pettunud lugeja. See on oluline ülestunnistus. See on luuletamise mudel, mis lähtub lugeja ootustest ning nende petmisest. See pole väärlugemine, vaid väärjuhtimine. See on kogu avangardse ja laiemalt modernistliku luuleviisi üks aluseid ja oluline uuendus, mille see tõi. Aga siin on ka võti Liivi kirjandusuurimuslike tööde lugemiseks, mis on samuti ehitatud suuresti samale masinale, olevale mudelile, normile lugeja peas ja selle lammutamisele. Nii võime öelda: Liivi jaoks on kirjandusteadus mehhanism kirjanduselus osalemiseks, milles luuakse pettuvat ja pettunud lugejat. Olgu ta selle petukauba eest tänatud. TIIT HENNOSTE AKADEEMILINE AINO KALLAS Silja Vuorikuru. Kauneudentemppelin ovella. Aino Kallaksen tuotanto ja raamatullinen subteksti. Akateeminen väitöskirja. Helsinki: Helsingin yliopisto, lk. On kirjanikke, kelle loomingust tehakse väitekirju keskmisest palju sagedamini. Soomlaste jaoks on üheks niisuguseks Aino Kallas. Teda uurides on oma doktorikraadi saanud Kai Laitineni järel mitmed, peamiselt naisuurimuslikke või kultuuriloolisi meetodeid kasutavad kirjandusteadlased. Silja Vuorikuru väitekiri käsitleb Kallase teoseid, mida ta loeb lähtuvalt 128 RAAMATUID indd :34

49 kindlatest piiblitekstidest. Piibel kui Kallase loomingu oluline kujundaja ongi Vuorikuru uurimuse teemaks. Alates aastal kirjutatud, kuid avaldamata jäänud piibliainelisest värssnäidendist Bathseba on Vuorikuru leidnud seoseid piibliga Kallase kogu loomingus. Aino Kallas on lugenud piiblit eelkõige mõjuva ja olulise kirjandusliku tekstina. Piibel oli tema jaoks uks ilu templisse. Et mõista, mida üks kirjanik sellest templist ammutada võib, tuleb piiblit väga hästi tunda. Silja Vuorikuru raamatu õnnestumise võtmeks on suurepärane piiblitundmine, mis aitab tal avada Kallase tekstides uusi, seni varju jäänud kihistusi. Teoreetiliseks raamistikuks Kallase loomingu ja piibli kõrvutamisel on Vuorikuru kasutanud intertekstuaalse lähilugemise vahendeid ja mõisteid, vaadeldes piiblit kui kogu Kallase loomingu subteksti. Autor on valinud mõned Aino Kallase teosed (novellid Lasnamäe valge laev, Johannes Sarkka uni, Üks kõigi eest, lühiromaanid Reigi õpetaja, Hundimõrsja, Imant ja tema ema ja aastate luuletused) ning kõrvutab neid tekste piibli erinevate osadega. Nii tulevad välja Ilmutusraamatu ja Johannes Sarkka une vahelised otsesed seosed, rännak tõotatud maale Lasnamäe valges laevas, enam või vähem üllatavaid või peidetud Kristuse-motiive tema novellides jne. Niisuguseks uurimuseks on vaja lugeda avatud meelega uuritavat autorit ja tunda viimsete pisiasjadeni piibli teksti. Piibel, see läänemaise kunsti ja kirjanduse suur kood, on Eestis jäänud kuidagi unarule. Eesti kirjandusuurimuses tulevad sarnastena meelde vaid Anneli Mihkelevi tööd piibliallusioonidest Kalju Lepiku luules ja Toomas Liivi vaimukad viited piiblile kui alustekstile Tammsaare loomingus. Ometi võiks neid seoseid, nii otseseid (Ain Kalmuse romaanid, Põrgupõhja uus Vanapagan, Peeter Morgani /Lauri Vahtre Torm jne) kui ka kaudsemaid (ikka Tammsaarel, eriti Tões ja õiguses, ka Visnapuul jt luuletajatel) olla hoopis rohkem. Ning kindlasti on autoreid, kelle loomingus on need motiivid veel sügavamal, vajades tähelepanelikku ja erudeeritud lugejat. Kuivõrd niisugune lugemine ja alustekstide lahtipõimimine laiendab meie tekstija autorimõistmist, seda näitab Silja Vuorikuru üpris veenvalt. Olgu näiteks Reigi õpetaja lähilugemine, kus uurija süveneb nii Iiobi raamatusse, Ülemlaulu teksti kui ka Belsassari peo motiividesse ja avardab teost pelgast ajaloolisest ja biograafilisest tõlgendusest märksa laiemaks, täiendades oma analüüsi ka Eino Leino Toonela luige motiividega. Huvitav on ka Viljandi toomapäeva sündmusi käsitleva novelli ( Imant ja ta ema ) ning samast ainest kirjutatud näidendi ( Mare ja ta poeg ) piiblimotiivide käsitlus. Mare kuju vastandub seal rüütlite Maarjamaa nimipühakule neitsi Maarjale, kristliku ema kõrval on vanade maausuliste ema, kes ei lase oma pojal saada Lunastajaks. Kõige avalikumalt on piibel olemas Aino Kallase värssnäidendis Bathseba (1910), mis kirjutamise järel ei ilmunud ja mille käsikirigi arvati olevat hävitatud, nagu Kallas ise oli kunagi professor Laitinenile tunnistanud. Ometi lebas see käsikiri puutumatuna Tartus Eesti Kultuuriloolises Arhiivis, kuni Silja Vuorikuru selle sealt leidis. 1 Värssnäidendi tekst on nüüd avaldatud väitekirja lisana. Meie pilti Kallasest värsivormi kasutajana avardab see kindlasti. Väitekirja lõpus käsitleb Vuorikuru Aino Kallase aastate luuletusi, mis on kirjutatud sageli psalmide stiilis, kuid jäänud tema muu loomingu varju. Aino Kallase lüürikat käsitledes läheb Vuorikuru tagasi Bathseba juurde, 1 Vt ka S. V u o r i k u r u, Bathseba Aino Kallase tundmatu näidend. Keel ja Kirjandus 2009, nr 3, lk RAAMATUID indd :34

50 mis on samas stiilis kirjutatud värssnäidend. Nii moodustub Vuorikuru käsitluses Kallase loomingust läbi aastakümnete ulatuv tervik, mille puhul ta veenvalt näitab selle integreeritust ja lähtumist piibli erinevatest osadest. Samas peatükis käsitleb Vuorikuru ka Kallase loomingut soome kirjandusliku kaanoni osana, näidates, et kuigi Kallas on olnud eesti kirjanduskaanonis loomulikult sees ja eesti kirjandusloos oluline autor, on ta samavõrra, tegelikult eelkõige, soome kirjanik, kelle teosed seostuvad oma aja soome kirjandusega rohkem, kui seni nähtud ja näidatud. Eestlastele pakub Vuorikuru väitekiri huvi ka selle poolest, et taas on soome akadeemilisse maailma tulnud uurija, kes oskab eesti keelt ja tunneb eesti kirjanduse põhijooni. Vahepeal hakkaski Kallase-uurimuses levima arusaam, et kõike, mis Aino Kallase loomingus erines oma aja soome kirjanduslikust peateest, võis tõlgendada eesti mõjudena. Nii lihtne see muidugi pole olnud: kahe maa ja kahe kultuuri vahel elav ja loov kirjanik võib tunda ennast mõnikord üsna ebakindlalt ( Mul ei ole aineid, kordas Kallas oma päevikutes Tartuperioodi keskel). Enne kui ta leidis Eesti ajalugu puudutavad saksakeelsed kroonikad, katsetas ta mitmesuguse ainesega erinevates stiilides. Kallas kirjutas Bathseba Tartus, pärast Eesti-ainelist romaani Ants Raudjalg. Viimane ei leidnud Eestis kuigi head vastuvõttu ja ilmselt otsis Kallas pärast seda oma ainest mujalt. Vuorikuru püstitabki hüpoteesi, et kui piibliaineline Bathseba oleks ilmunud, vahest oleks Kallas läinud siis edasi seda teed ega oleks hakanud otsima ainest Eesti ajaloost ja eesti folkloorist. Bathseba jäi avaldamata, kaua kavatsetud Hiiu Ungur ilmsesti üldse kirjutamata. Samas, kavandades neid teoseid, leidis Kallas väga palju oma stiilist ja ainesest. Kirjaniku looming ei ole kunagi nii selge ja sihipärane, nagu me vahel kipume uskuma. Veel näitab Vuorikuru, kui erinevalt on Kallast loetud ja uuritud Soome lahe kahel kaldal. Meile on ikka veel aktuaalsemad Kallase kultuuriloolised tekstid: pärast väga hästi vastu võetud päevikute köiteid on lugejate huvi pälvinud viimastel aastatel Mall Jõgi koostatud ja osalt ka tõlgitud Kallase mälestuslikud teosed, mis on nüüd ilmunud pealkirjade all Londoni võlus: väikesi kirju Briti saartelt (2010) ja Mu saatuse maa (2012). Kallase ilukirjandusel on Eestis kindlasti väike, kuid püsiv lugejaskond, ent sedavõrd laia huvi nagu Soomes pole need siin ammu pälvinud. Kallase paralleelnähtus eesti kirjanduses on minu meelest olnud Tuglas, kelle loomingu retseptsioon on viimastel kümnenditel samuti olnud väga kõikuv. Samas, tänu viimase aja publikatsioonidele on Tuglast vast jälle rohkem tähele pandud ja pole võimatu, et tema kõrval leiab laiemalt uusi lugejaid ka Aino Kallase kõrge ja kunstipärane ilukirjandus. SIRJE OLESK TÕLGE. EESTI KEELES LEITUD Methis. Studia humaniora Estonica 9/10, Tõlkeloo erinumber. Koostajad Anne Lange, Daniele Monticelli. 212 lk. 130 Ajakiri Methis. Studia humaniora Estonica on üks väheseid väljaandeid maailmas, kus humanitaarteadusest saab kirjutada puhtas eesti keeles. Mitmesajamiljonilise kõnelejaskonnaga keelte vahele lõksu jäänud eestikeelse teaduse jaoks on see kingitus, mida pole võimalik üle hinnata. Eesti keelde tõlkimisest tulebki eesti keeles rääkida. Siinkirju- RAAMATUID indd :34

51 taja kui tõlkija jaoks on kõige põnevamad need vestlused ja arutelud, kus avaneb uks tõlkija teadvusse, otsuste taha, ehkki praktikute puhul ei ole neil otsustel enamasti vähimaidki seoseid erinevate tõlketeooriatega. Niisama oluline on aga kaardistada ka aega, mil raamatud ilmuvad, ja seda kirjeldav tõlkelugu hõlmabki suure osa ajakirja mahust. Kui selles numbris on uurijad järjega jõudnud esimese Eesti Vabariigi lõpuni, siis nõukogude aja algus tõotab põnevaid muutusi nii tõlgitavate raamatute lähtekeele kui ka ideoloogilise suuna osas. 1 Ajakirjale esimest tiiru peale lugedes hakkas silma, et artiklid on reastatud sajanditepikkuse klassikalise mõtlemismalli järgi: kõige tähtsam on teoloogia (piiblitõlge), järgmiseks antiigiteemalised artiklid ja alles siis need käsitlused, mis puudutavad lähemalt eesti rahva eluolu. Loomulikult võib tekste lugeda suvalises järjekorras, aga jäi veidi häirima, et liikumine toimub väikselt väiksele, omavahel sisuliselt haakuvad artiklid asetsevad üksteisest suhteliselt kaugel ning Elin Sütiste üldistava jõuga Tõlkelugu ja kultuurimälu on järjekorras kõige viimane. Teisel lugemisel sai artiklid juba omaette väikesteks tähtkujudeks koondada ja igaüks neist valgustab rada teekäija ees. Ülevaatlikult Elin Sütiste artikkel Tõlkelugu ja kultuurimälu algab tõdemusega, et tõlkelugu on mälu lugu. Eesti kultuuri puhul on tõlked ja tõlkimine olnud väga olulisel kohal, praegugi moodustavad umbes poole trükitoodangust tõlkeraamatud:...eesti kultuur öeldakse olevat sündinud suurel määral tõlkest (lk 152). Igasugune mälu on 1 Vt Tõnis Vilu ülevaadet Kirjandusmuuseumi tõlkelooseminarist Fragmente eesti tõlkeloost. Nõukogude aeg käesoleva numbri lk aga selektiivne. Nii on viimase paarikümne aasta jooksul tekkinud vajadus tõlkeloo põhjalikuks läbiuurimiseks, eriti kuna viimati, aastal ilmunud Eesti kirjandusloos ei ole sellele suuremat rõhku pandud. Nõnda ongi juhtunud, et tõlkelugu nüüd otsekui taasavastatakse ja muudetakse see mitteajaloost (passiivse mäletamise ja passiivse unustamise sfäärist) ajalooks (aktiivse mäletamise sfääriks), tuuakse ajalookirjutuse levinumate vormide (rahvusajalugu, kirjandusajalugu, keeleajalugu jne) varjust välja (lk 155). Sütiste tõdeb, et Eesti mitmekeelelise ja -kultuurilise ajaloo mõtestamiseks peaks tõlkelugu olema olemuselt sobiv vorm, sest võimaldab ühendada erinevaid kultuurielemente. Tänapäeval ei saa mööda ka tõlgetest teistesse meediumidesse, olgu film, telelavastus, teatrietendus, kunstiteos. Tihedalt haakuv artikkel on Aile Möldre Ilukirjanduse tõlked 20. sajandi esimese poole Eesti ja Soome raamatutoodangus ( ), ajal, mil Eesti kujunes moodsaks euroopalikuks ühiskonnaks ning rajati omariiklus (lk 88). Ei saa olla oma riiki ilma oma kirjanduseta ega oma kirjandust ilma tõlgeteta, ning artikkel analüüsib olukorda kahel maal, mis mõlemad olid XX sajandi alguse esimesed kaks aastakümmet osa Vene impeeriumist, kahel järgmisel kümnendil aga tegutsesid iseseisvate riikidena. Eesti jääb oma väiksuse tõttu muidugi nimetuste osas mõnevõrra alla, ent protsentuaalselt on seis üsna sarnane, esimesel kahekümnel aastal enam-vähem fifty-fifty. Võrdluses Soomega on huvitav näha, et Eesti on endiselt väga tugevasti saksa keele mõjuväljas, samal ajal kui Soomes tõlgitakse enam Skandinaavia ning inglise ja ameerika kirjandust. Rohkesti tõlgitakse ka vene keelest, XX sajandi alguses hakatakse aga enam eestindama kaasaegseid kirjanikke, näiteks Lev Tolstoid. 131 RAAMATUID indd :34

52 Krista Mits, Ene-Reet Soovik ja Kaisa Vaher seevastu vaatavad praeguseks ülekaalukaks muutunud ingliskeelse kirjanduse tõlkimist. Mits on artiklis Pilk ingliskeelse kirjanduse tõlgetele 18. sajandi lõpust 20. sajandi algusveerandini võtnud uurida kogu toona inglise keelest eesti keelde tõlgitud raamatuhulga. Kui esialgu kuulus tõlgete puhul otsustav osa vaimulikule kirjandusele, siis mida aeg edasi, seda enam hakkas ilmuma jutukirjandust, mida küll tõlgitakse, küll jutustatakse ümber, küll saksa, küll inglise keelest, nõnda et välja tuleb paras puder ja kapsad. Ka sellest artiklist ilmneb toetumine saksa keelele, mille kaudu vahendatakse tegelikult ka teisi keeli ja kultuure. Isegi Shakespeare i tõlkimine tundub olevat alguse saanud saksa keele vahendusel. Sellises olukorras läheb tõlkest originaali leidmiseks vaja väga teravat detektiivipilku. Sooviku ja Vaheri artikkel Kolm Eesti Robinsoni: Daniel Defoe romaan eesti tõlkes võrdleb kolme raamatut: aastal ilmunud Rudolf Sirge tõlget ning kaht Valter Rummeli tõlget, ilmunud (kordustrükk 2001) ja aastal. Lisaks kolme versiooni erinevustele uuritakse tõlkija nähtavust raamatus tervikuna ja avatakse ilmumisaegseid tõlkenorme. On tõstatatud küsimus, miks oli tarvis raamat aasta väljaandeks uuesti tõlkida, kui see töö oli juba kord tehtud. Eesti keel on kirjakeelena väga noor ja aasta kuulub perioodi, mil eksisteerisid veel teistsugused keelenormid, aastaks oli keel aga tänu fanaatiliste toimetajate põlvkonnale saavutanud teatava stabiilsuse, mis tõi kaasa vajaduse vanad tõlked kas põhjalikult läbi töötada või uuesti tõlkida. Ka niinimetatud toimetamine tähendas tihtipeale seda, et raamat sisuliselt tõlgiti uuesti ja esialgsest tõlkest jäid järele vaid riismed. Ometi on sellegi kivi all peidus vähk olemasolevaid tõlkeid üle toimetades läheb kõigepealt kaduma esialgse tõlke olemus ja teiseks ei pääse kahe kuhja vahel koperdades esile ka teise tõlkija-toimetaja nägemus. Uuesti tõlkimine oleks targem tegu ning nagunii on kirjakeele areng ja muutumine faktor, mida rõhutamata ei saa eestikeelsest tõlkest rääkida. Tõlkija Tõlkijatele pühendatud artikleid leidub Methises sedapuhku täpselt üks ja see on pühendatud Marta Sillaotsale, kelle tegevust kirjaniku ja tõlkijana on varemgi mitmest küljest vaadeldud. Artiklis Marta Sillaotsa eksplitsiitne ja implitsiitne tõlkepoeetika uurib Katiliina Gielen, milliste põhimõtete järgi Sillaots ise tõlkis ja mida ootas teistelt tõlkijatelt. Gielen ütleb tema eksplitsiitse tõlkepoeetika kohta nõnda: Tõlkimine on Sillaotsa jaoks ümberloomine, uuesti hingestamine, kus tõlkekadu on vältimatu ja tõlkijapoolne tõlkelisand paratamatu, kuid maitsekalt miinimumini viiduna siiski aktsepteeritav (lk 107). Veel näeb Sillaots ette eestikeelse teksti loetavust, soravust ja keelelist ladusust, laitmatu ja kiiduväärt eesti keele kasutamist, võõrelementide puudumist, eessõna olemasolu. Sillaotsa implitsiitse tõlkepoeetika näiteks on toodud laused tema tõlgitud teostest ( David Copperfield, Jean- Christophe ), mis on Henno ja Lia Rajandi abil tänapäevasema kuue saanud. Mitme toodud näite puhul ei saa aga tegelikult kohendatud tõlke paremuse üle õiglaselt otsustada, sest puudub originaal. Tõlke adekvaatsus ei sõltu ainult sihtkeele ladusast jooksust. Jääb mulje, et Gielen ei arvesta Sillaotsa tõlkepoeetika üle otsustades diakroonilist aspekti, ja see ei ole tõlkija suhtes õiglane. Eesti keel, milles elas, rääkis ja kirjutas Marta Sillaots, on üsna kaugel sellest keelest, mida kasutati Eestis aastal. Siin on ajahüpe veel pikem kui 132 RAAMATUID indd :34

53 eespool käsitletud Robinson Crusoe erinevate tõlgete vahel. Elanuks Sillaotski 1990-ndail, küllap olnuks tema keelekasutus teistsugune. Sillaotsa saagale annab täiendust samuti Gieleni vormistatud arhiivileid: verinoore Ain Kaalepi kirjad Marta Sillaotsale. Suuresti statistikal põhinevat tõlkelugu on seekordses Methises salvestatud hoolega ja statistika ei kao kusagile, pigem täieneb ajaga. Aga inimesi, tõlkijaid, ei ole meil seni kindlasti piisavalt jäädvustatud ja sellega on mõnes mõttes kiirem. Kui nemad on meie hulgast lahkuda jõudnud, jäävad nende meetodid üles tähendamata, läbi vaidlemata tõlkija töö põhineb enamasti ju vaistlikel otsustel, mille taga on alati omaette keele-, kasvu- ja arenguruum. Nii ei pruugi see, mida tõlkija arvab tõlkimise kohta 30-aastaselt, langeda kokku sellega, mida ta teab 70-aastaselt. Põhja ja lõuna võitlus Artiklis Stahli ja Gutslaffi Uue Testamendi tõlke kõrvutus paigutab Kristiina Ross kultuuri- ja ajalookaardile kaks XVII sajandil eesti keelde tõlgitud Uut Testamenti, Heinrich Stahli põhjaeestikeelse perikoobitõlke ja Johannes Gutslaffi lõunaeestikeelse Uue Testamendi tõlke. Esimene on tõlgitud saksa keelest, teise puhul on kasutatud ka kreekakeelset piiblit. Mõlemad variandid on eelkõige mõeldud kirjaoskamatutele eestlastele kirikus ettelugemiseks ning ehkki seda on võrdlustekstide puudumise tõttu pea võimatu tõestada salvestavad ühe ajajärgu eesti keele arengus enne seda, kui põhjaeesti keel lõunaeesti keele üle võimust võttis. Mõne lisatud katkendi võrdlemisel on huvitav jälgida, kuidas Stahl ja Gutslaff on eesti keelele lähenenud. Stahl on lähtunud praeguseks ilukirjanduse puhul vananenud sõna sõnale mudelist, nõnda et tõlge meenutab enam saksa kui eesti keelt, Gutslaff seevastu on kirjakeelde lubanud ka eesti keelele omaseid väljendeid ja mustreid. Igatahes on 350 aasta tagune sakslaste kirjapandud eesti keel midagi sootuks muud kui praeguseks välja kujunenud keel ning ei saa mööda mõttest, milline oleks eesti keel juhul, kui meie grammatika vastanuks tegelikule keelekasutusele. Artiklit lugedes kummitas kusagil teadvuse piiril pidevalt ketserlik mõte tuleviku eesti keelest, mida on tugevalt mõjutanud nooremate keelekasutajate seas aina enam leviv inglise keel: kuidas meist saavad tuleviku keeleuurijate jaoks arhailised ignorandid, kellel pole veel aimugi eesti keele tegelikust olemusest. Vanaaeg Antiigitõlkest kirjutavad seekord kaks teadlast, Janika Päll ja Maria-Kristiina Lotman. Pälli artikkel Eesti antiigitõlke traditsioonid annab hoogsa ja ammendava ülevaate sellest, kuidas antiiktekstide tõlge Eestis on arenenud alates XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi alguse eeletapist kuni praegu toimuva kaanoni laiendamiseni. Antiigi tõlkimine ja tõlgete avaldamine on käinud tihedalt käsikäes trükiajaloo muutustega: kui algul ilmusid tõlked seeriatena või iseseisvalt ärkamisaegsetes ajalehtedes, mille eesmärk oli rahvast harida, siis nüüdseks on (pea igasugused, mitte ainult antiiktekstide) tõlked ajalehtedest ammu pagendusele saadetud ja katkendid pooleliolevatest tõlgetest ilmuvad heal juhul mõnes ajakirjas. Tõlkijate osas on toimunud nihe professionaalsuse suunas: nüüd tõlgivad tekste rahvaharijate ja poeetide asemel filoloogid, kellel on küll kõik eeldused tähenduse täpseks edasiandmiseks, ent ei pruugi olla luule tõlkimiseks piisavalt annet. Kokkuvõttes tundub aga antiikkirjanduse tõlkimine ülesmäge liikuvat. Küll oleks hea, kui oleks kusagil selline regulaarselt uuendatav andmebaas, 133 RAAMATUID indd :34

54 mis annab teada, millal uusi tõlkeid oodata: näiteks Ovidiuse Metamorfoose või Herodotose Ajalugu, ka Gravesi Kreeka müütide II osa. Maria-Kristiina Lotmani artikkel Antiikvärsimõõdud eesti tõlgetes 19. sajandi lõpul 20. sajandi esimesel poolel annab aimu äärmiselt põhjalikust eeltööst: eri tüüpi värsiread on ükshaaval kokku loetud, sealjuures on kaasatud seni käsikirja jäänud tõlked, millest laiemal avalikkusel aimugi pole, näiteks Jaan Lõo Iliase tõlge, mida oleks kindlasti võrdluses Annistiga huvitav lugeda. Antiiksed värsimõõdud kogu oma kaelamurdvas mitmekihilisuses on kui kõrgem matemaatika ja Lotmani artikkel nagu iidsete salakunstide abil kootud Arani kampsun, mis tekitab tahtmise kõik värsiread üles otsida ja salakood lahti muukida. Kauge ja imeline Jaapani kirjandus paistab siitpoolt vaadates ühtaegu mõistatuslik ja imeline ning salapära ja väikesi imesid toob ajakirja külgedele ka Alari Alliku artikkel Pilgusadu läbi elu: Ono no Komachi tõlkimisest. Aasia keeli mitteoskava inimesena on ääretult põnev jälgida, mida kõike kannab endas üks näiliselt lihtne jaapani luuletus ja missuguseid variatsioone moodustab see kooskõlas teiste luuletustega, kuidas luuletustevahelised sidemed muudavad iga konkreetse luuletuse tähendust. Praegusaegsest, iga hinna eest kaksitimõistmist vältivast kirjakultuurist vaadatuna on see kingitus niihästi autorile kui ka lugejale. Ono no Komachi on kõigest üks paljudest õitest teiste väänkasvude vahel, mis vaid viivuks oma kroonlehed avab, et peagi taas hääbuda. Igal lugemisel puhkeb ta uuesti õide, aga tema värv ja lõhn on iga kord erinevad (lk 147). Nii lõpetab Allik artikli, milletaolisi ihkaks lugeda enam ja enam ja enam. Sellised artiklid ei pakata mitte matemaatiliselt tõestatavast teadmisest, ehkki sedagi on vahel tarvis, vaid inspiratsioonist, mida tõlkijatel ja kirjanikel ei saa kunagi liiga palju olla. Teooriat Teooriavahenduse rubriiki on valitud Anne Lange tõlgitud Maria Tymoczko artikkel Tõlkimine ja poliitiline angažeeritus. Aktivism, sotsiaalne muutus ja tõlkimise roll geopoliitilistes nihetes, kus slovaki päritolu keskaja ajaloolasest tõlketeadlane uurib Iiri kangelase Cú Chulainni lugude teisenemist tõlkija poliitilise angažeerituse vaatepunktist. Tegelikult peaks ka postkolonialistlikus kultuuriruumis toimivas Eestis palju enam rääkima teemadest, mis on tihedalt seotud ajalooliste faktide ja seeläbi ka kirjandusteoste (tõlkes) muutmisega. Oleme selle hooletusse jätnud, sest vanad ju teavad ja keskmised on servast näinud, aga noorema, vabaduses kasvanud põlvkonna jaoks on see midagi täiesti uut. Tõlgetele ja nende muutumisele Tymoczko vaatenurgast lähenedes saaks meil siin nii mõndagi ära teha. Tänu Methisele saab eesti tõlkeloost ka omakeeli kõnelda ja mõelda. Tõlkimise vanker veereb edasi niikuinii ja loodetavasti saab peagi jälle vähemasti niisama huvitavaid artikleid lugeda. Meie tõlkemahtude juures on see alles jäämäe tipp. KÄTLIN KALDMAA 134 RAAMATUID indd :34

55 POLIITILISUSE KEEL Acta Semiotica Estica IX. Erinumber: Poliitilisuse semiootika. Tartu: Eesti Semiootika Selts, lk. Käesoleva arvustuse alustuseks kõlagu kõhklus ja kimbatus. Semiootikaajakirja erinumber kõneleb poliitilisusest, seega ennekõike võimusuhetest keeles: võimust märkide vahel, erinevate märgisüsteemide vahel, märkide vastuvõtmise ja tõlgendamise võimuaspektidest. Kui heita kriitikuna pilk uurimisobjekti peeglisse, selle asemel et neelduda kohemaid kirjutamise hoogu, siis meenutab kogumik seda, mis ammugi teada: võimusuhted läbivad keele kasutamise viise kõikjal; ei ole nii, et leidub mingi piiritletud poliitilisuse valdkond, mida õnnestuks mittepoliitilisest keelest isoleerida ning eraldi uurida. Seejuures on kriitika üks keelevõimu ehedamaid väljendusvorme, mis ei luba kriitikul tegeleda pelgalt teksti nautimisega vaja on analüütilist struktuuri ja normatiivseid hinnanguid. Hoomates kriitika võimu ja sellega kaasnevat vastutust, tunneb selle kirjatöö autor ennast nagu võhik võõrsil, kes peab rakendama kriitilist hybris t. Sest mis on XXI sajandi humanitaarteadusliku kirjatöö mõõt? Ennekõike kõnelemine argoos, mida antud teadusharu spetsialistid valdavad, kõnelemine spetsialistidelt spetsialistidele. Ükski teadusajakiri ei tegele läbivalt ja pidevalt oma teadusharu aluste lahtimõtestamisega, et olla mõistetav igale intellektuaalile tänavalt. Ometi loetakse siinses kirjatöös vaadeldavat kogumikku üldintellektuaalselt lähtekohalt, olemata kodus semiootikas ning olles üksnes põgusalt huvitunud tänapäeva poliitilisest filosoofiast. Seetõttu on paljud järgnevad kriitilised märkused kantud erialase tausta puudumisest. Kirjatöö ilmumine laiemalt keelest ja kirjandusest huvituva auditooriumi jaoks võiks siiski säärast lähenemist õigustada. Järgnevalt küsime: mida olulist võiks vaatlusalune kogumik tervikuna öelda poliitilisuse semiootika kohta, ilma et lugeja peaks kaevuma semiootika ja poliitilise mõtlemise aluste rägastikku? Üldisi tähelepanekuid Kogumikus sisaldub kümme teadusartiklit kokku 12 autorilt (kaks artiklit on ühistööd) ning lisaks lühemaid kommentaare-arvustusi-kroonikat. Paljud tööd on põnevalt kirjutatud ning avardavad kahtlemata lugeja silmaringi. Kuid kui vastata eelmise lõigu lõpus püstitatud küsimusele, tuleb tõdeda, et kogumik suletud tervikuna ei ole piisav mõistmaks poliitilisuse semiootilise analüüsi omapära ning võimalikku potentsiaali. Kogumiku mõttekäikude nautimiseks on vaja mitmete eelteadmiste olemasolu. Kes soovib mõista, mida kujutab endast semiootika või milles seisneb poststrukturalistliku poliitilise mõtlemise eripära, peab alustama lugemist teistest allikatest, käesolev kogumik asju puust ja punaseks ei tee. 1 Kas pole ajakirjalt sisulise terviku nõudmine kriitiku kiuslik vemp? Mis sellest, et tegemist on sisulist pealkirja kandva erinumbriga, humanitaarteaduses on ju võimalik kirjutada kõigest ükskõik mil viisil, sisuline laialivalguvus on tema pärisosaks. Ja tõesti leidub kogumikus tekste (nt Jaak Tombergi ja Anu Haameri tööd), kus sugugi mitte semiootikateadlastest autorid ajavad oma asja, mis üksnes väga avaralt ja tinglikult vaadates võiks semiootika- 1 Kultuurisemiootika metodoloogiliste aluste mõistmiseks sobiks suurepäraselt Mihhail Lotmani hiljuti ilmunud monograafia Struktuur ja vabadus I (2012). Poliitilisuse mõistega seotud allikatest järgmises alapeatükis. 135 RAAMATUID indd :34

56 ga seostuda on ju kogu tunnetuslik tegevus märgiline. 2 Kuid sisulise terviku taotlus pärineb sedakorda siiski kogumiku koostajatelt endilt: nimelt ilmus antud number teadusgrandi Võimusuhete ja poliitilise kommunikatsiooni semiootilise analüüsi perspektiivid raames, neli kogumikus esindatud autorit on antud grandi täitjateks. Andreas Ventseli juhitud teadusprojekti eesmärgiks pole mitte üksnes uurida poliitilisi nähtusi siit ja sealt, vaid rajada poliitilisele semiootikale metodoloogiline alus; 3 samuti rõhutatakse projekti aluseks olevate metodoloogiliste lähtekohtade kehtimist vaatlusaluse kogumiku eessõnas (lk 7 8). Poliitilisuse semiootika avab mainitud metodoloogilisi aluseid kaunis napilt: eessõnas pühendatakse sellele paar lõiku (lk 7 8), lisaks tutvustatakse aluseid lühidalt Rein Ruutsoo ja Peeter Selja artikli esimeses osas (lk ). Küsimus pole selles, nagu oleks metodoloogia tänaseni välja töötamata, pigem vastupidi: poliitilisuse semiootika põhialused on pikemalt välja arendatud juba teisal, ennekõike Andreas Ventseli 4 ja Peeter Selja 5 doktoritöödes, aga ka mainitud autorite paljudes eelnevates artiklites. Seega tuleks käesolevas kogumikus läbiviidud empiiriliste analüüside aluste tõsiseks kaalumiseks pöörduda mujale, lugeda ennast sisse tausta. Olgu mainitud, et moodsale ajale kohaselt on nii metodoloogia rajajate 2 M. L o t m a n, Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist Tartu Moskva koolkond: tekstist semiosfäärini. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2012, lk Vt projekti lühikirjeldust ee/sose/teadus/teadusprojektid.html, autor tänab Andreas Ventselit, kes avalikustas arvustuse kirjutamise hõlbustamiseks ka projektitaotluse mahukamad lähtematerjalid. 4 A. V e n t s e l, Towards semiotic theory of hegemony. Tartu: Tartu University Press, P. S e l g, An Outline for a Theory of Political Semiotics. Tallinn: Tallinn University, doktoritööd kui ka enamik teadusartikleid avaldatud inglise keeles. Ajalugu kordub: kui eesti semiootikas hakkab taas midagi originaalset võrsuma, siis võõrsil ja teises keeles, kodukultuurile jäävad pudemed pidulaualt. Igatahes jäi eelduste vähene esitamine kriitikut häirima, oleks oodanud pikemat emakeelset artiklit noorte teadlaste rühma teoreetilistest alustest või siis vähemalt täpseid lugemisjuhiseid selle kohta, mida tuleks Selja-Ventseli mahukast teadusloomingust eelnevalt lugeda. Ainus tekst, mille pealkiri vaadeldavas kogumikus piisavalt avarale teoreetilisele haardele vihjab, on rubriigis Märkamisi sisalduv Igor Gräzini Poliitilise semiootika võimalikkus (lk ). Paraku on pealkiri petlik: Gräzini eklektiline fragmentaarium vaatleb poliitikat (just kitsas tähenduses, millest Selja-Ventseli koolkond soovib hoiduda, vt lk 7) semiootika objektina, tehes seda repliike pilduvas memuaristikavormis, ennekõike Pronkssõduri juhtumi näitel. Antud katsetust võiks nimetada teoreetilise selguse antipoodiks. Enne põhiliste küsimuste lahkama asumist veel kaks vormilist märkust. Esiteks suurendaks lugejasõbralikkust autorite lühitutvustuste lisamine ajakirja lõppu. Teiseks tuleks astuda julgemalt edasi Acta Semiotica Estica vaba juurdepääsu võimaldamise tänuväärsel teel: tänaseks on täistekstina alla laetavad vaid kaks numbrit üheksast. 6 Semiootika kaevik ja poliitilisuse mõiste võnkumine Ei tea, kas see on semiootikale laiemalt omane, kuid nii Mihhail Lotmani vastses monograafias 7 kui ka vaatlusaluses ajakirjas rõhutatakse semiootika eri- 6 html, 1.I M. L o t m a n, Struktuur ja vabadus I, lk RAAMATUID indd :34

57 nevust filosoofiast, filosoofiale omaste taotluste puudumist (lk 7). Antud vastandumine tundub mulle mõlemal puhul imelik: Lotmani mõtisklusi teksti, märkide, semiosfääri, vabaduse üle võiks julgesti nimetada väga põnevaks keelefilosoofiaks; Ventseli-Selja koolkonna arusaam poliitilisusest on aga ju otse filosoofiast (Ernesto Laclau hegemooniateooriast) imporditud: Poliitilisust kui protsessi mõistetakse siinses kontekstis permanentse antagonismina ühiskondlikus läbikäimises, mida ei saa kunagi täielikult või lõplikult lahendada (lk 7). 8 Eessõnast loeme eristumise selgituseks: kui poliitiline filosoofia on enamasti normatiivne, siis semiootika tundub et mitte, semiootika üksnes kirjeldab tähistamisprotsessides peituvaid võimusuhteid (lk 7). Eessõnas väidetakse, et võim sisaldub igas tähistamisprotsessis, mis kehtestab teatud konfiguratsiooni, kuid välistab teisi võimalikke (lk 8). Sama mõtet väljendatakse Selja ja Ruutsoo artikli algul: tähendussüsteem koosneb heterogeensetest elementidest, mis asuvad asümmeetrilistes hierarhiasuhetes ning välistavad üksteist (lk ). Seega on Selja-Ventseli koolkond importinud kultuurisemiootikasse põneva poliitika- ja keelefilosoofilise idee: kogu semioos on poliitiline, kogu märkide kasutus on poliitiline. Kultuurisemiootika peaks olema alati ka poliitilisuse semiootika. 8 Põhjalik filosoofiline sissevaade nii piiritletud poliitilisuse mõistesse on J. L i p p i n g, Suveräänsus sealpool riiki. Iganenud või igavene? Tekste kaasaegsest suveräänsusest. Toim H. Kalmo, M. Luts-Sootak. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010, lk Algallikatest võib eesti keeles soovitada E. L a c l a u, Miks on tühjad tähistajad poliitikas olulised? Akadeemia 2002, nr 6, lk ; C. S c h m i t t, Suveräänsuse definitsioon. Vikerkaar 1994, nr 5, lk 50 54; C. S c h m i t t, Poliitilise mõiste. Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid. Koost J. Lipping. Tartu: EYS Veljesto Kirjastus, 2002, lk Kui see tõlgendus paika peab (antagu andeks, kui olen teadmatusest liialt üldistanud), siis ei ole poliitilisuse semiootikal võimalik filosoofia tonti endast eemale peletada. Muidugi võib hoiduda poststrukturalistlikule poliitilisele mõtlemisele omasest (kuigi mitte vältimatust) programmilisest normatiivsusest, kuid iga subjekt, mis kultuurisemiootika järgi moodustub tekstilise autokommunikatsiooni läbi, 9 peaks ju ometi poliitilisuse semiootika uurimusi lugedes muutuma, teadmise valguses ümber kujunema? Sealhulgas ka uurija-subjekt, semiootik, kes ei asu samuti semioosist väljaspool. 10 Minu arvates kirjeldab poliitilisuse semiootika oletatavat mõju väga tabavalt kogumikus leiduv Jaak Tombergi artikkel (lk ): kas ei ole paratamatu, et veenvalt esitatud poliitilisuse semiootika äratab lugeja utoopia-unest düstoopiasse, kaotab meie poliitilise ja keelelise süütuse? Just neil radadel kõnnib kogumikus Ott Puumeister, kirjutades subjekti eneseloomest võimusuhetes toetudes taas pigem filosoofiasse liigitatud autoritele (Agamben, Badiou, Foucault). 11 Kas ei peitu poliitilisuse semiootikas väljaütlemata emantsipeeriv paatos: näiteks Ruutsoo ja Selja artikkel tundub Eesti lähiajaloo teleoloogilist narratiivi siiski naeruvääristavat, mainides ka igatsust analüütilise ajalookirjutamise järele (lk ). Mari-Liis Madissoni ja A. Ventseli artiklis liigutakse võõra 9 M. L o t m a n, Struktuur ja vabadus I, lk M. L o t m a n, Struktuur ja vabadus I, lk Ääremärkuse korras: kas kultuurisemiootiline pidevalt kestva subjektiloome mudel autokommunikatsiooni läbi ei laienda antagonismi ka subjekti südamikku, nagu arvavad lacaniaanid? Ventsel ja Selg on oma teoorias üritanud Laclau panust psühhoanalüüsi mõjust puhastada, äkki on see ennatlik samm ning tuleks eneseloome semiootikasse kaasata nt ka Žižeki tööd? 137 RAAMATUID indd :34

58 modelleerimisel kultuur antikultuur - mudelist dialoogilise kultuur teine kultuur -mudelini, autorid näivad tundvat viimase mudeli suhtes sümpaatiat (lk ). Mulle tundub, et hegemooniliste tähistusprotsesside analüüs toimib tahes-tahtmata kultuuritõkestusena, nii nagu seda kirjeldab oma artiklis Laclaule toetudes Remo Gramigna analüüs näitab mingi tähistamissüsteemi piire, tekitades seeläbi tähistamisprotsessis katkestust, kokkuvarisemist (vt lk 84). Veidi tuleb nuriseda ka empiirilise materjali üle. Kui Ventseli-Selja koolkonna metodoloogilised alused on kõikehõlmavad poliitilisus on kõikjal, siis nende empiirilised uuringud on seni piirdunud poliitiliste nähtustega kitsas tähenduses. Paraku on empiirilistes analüüsides vähe üllatavat, seal saavutatud tulemused on enamasti triviaalsed ja üldteada. Näiteks Ruutsoo-Selja artiklis analüüsitakse antagonismi konstrueerimist Eesti taasiseseisvumise narratiivi näitel: sisuliselt valatakse teoreetilisse raami teadatuntud intriig rahvuslased vs. reformikommunistid ja Rahvarinne kes saab endale meie vabastamise au? Seda juttu on Ruutsoo suust palju kuuldud ning semiootiline analüüs annab lisaks vaid detaile. Samuti on haritud inimeste jaoks üldteada Madissoni ja Ventseli artikli põhiavastus: eestlaste rahvuslik identiteet on kujunenud võõra(ste) le vastandumise kaudu. Ootaks poliitsemiootikutelt tulevikus analüüse, mis suudaksid lugejat üllatada kas laiema üldistusvõimega või siis tähistamise võimuaspektide väljakaevamisega seal, kus neid oodata ei oskaks, petliku neutraalsuse näitelavalt (kuid millega võiks pärast Foucault d meid veel üllatada?). Senistes töödes on analüüsitud üksnes selliseid nähtusi, kus tähistamise hegemooniline taotlus tugevalt ja ilmselgelt esil on. 12 Loodan, et uurimisrühmal on silme ees n-ö suur pilt, kuhu tahetakse analüüsidega liikuda, ning objektide valikul pole lähtutud pelgalt konjunktuursetest kaalutlustest. Empiirilises mõttes on kogumiku kõige põnevam tekst Juhan Saharovi analüüs hegemoonsest retoorikast liikumise Harta 77 näitel (lk ) analüüsitav ajalooline taust ja tekstid on eesti lugejale vähem tuntud, mistõttu on artiklil ka üldhariv funktsioon. Olgu öeldud, et Saharov lähtub samuti Laclau hegemooniateooriast, kuid ei sünteesi seda mitte Lotmani kultuurisemiootikaga, vaid sotsiaalse liikumise raamistusteooriaga. Laiemat üldistusvõimet igatsedes kerkib esile järgmine metodoloogiline alusküsimus: kas poliitilisuse semiootikal on pretensiooni kasvada üldsemiootikaks? S.t kas poliitilisus ja hegemoonilisus iseloomustavad ühtviisi kõikide tähendussüsteemide kehtestamist ning keeltevahelisi kodeerimisprotsesse? Kui jah, siis tuleks poliitilisuse semiootikal ümber sõnastada üldised keeleteoreetilised alused, avada keele retooriline loomus. 13 Antud üldistuse fikseerimine 12 Eelnevates töödes on Ventsel ja Selg analüüsinud laulupidu, pronksiööd, meie-kategooria konstrueerimist totalitaarses keelekasutuses (vt A. V e n t s e l, Towards semiotic theory of hegemony, artiklite osa). 13 Poststrukturalistlikud mõtlejad, sh Laclau, on ju avaldanud üht-teist keele retoorilise loomuse kohta (P. D e M a n, Allegories of Reading. Figural Language in Rousseau, Nietzsche, Rilke, and Proust. New Haven London: Yale University Press, 1979; E. L a c l a u, The Politics of Rhetoric. Material Events: Paul de Man and the Afterlife of Theory. Toim T. Cohen, B. Cohen, J. Hillis Miller, A. Warminski. Minneapolis London: University of Minnesota Press, 2001, lk ); samuti tasub tähele panna Lakoffi metafooriteooriat, mida vaadeldavas ajakirjas arvustab Silvi Salupere (lk ). 138 RAAMATUID indd :34

59 avardaks diskussiooni välja, ka keeleteadlased ja -filosoofid saaksid võtta poliitilisuse semiootika kriitilise luubi alla. Kuid kui poliitilisus esineb erinevates tekstides erineval määral (ehk nt sekundaarsetes modelleerivates süsteemides rohkemal määral 14 ) või kui leidub ka teisi tähenduste kehtestamise protsesse hegemoonilisuse kõrval, siis oleks vaja asjakohaseid tüpoloogilisi eritlusi ning metodoloogilisi juhendeid poliitilisuse isoleerimiseks. 15 Ilmselgelt poliitilist pinget kandvate tekstide valimine uurimisobjektideks pole teoreetiliselt piisavalt veenev menetlus. Artikleid seinast seina Lisaks juba mainitud semiootilise hegemooniateooria alastele töödele sisaldab ajakiri mõtisklusi seinast seina. Remo Gramigna artikkel kultuuritõkestusest (lk 66 89) üritab luua silda kultuuriuuringute ja kultuurisemiootika vahele. Näidisobjektina analüüsitakse seejuures kultuuritõkestust reklaamide paroodiate kaudu. Analüüs toetub olulisel määral samuti Laclaule ning sisaldab vajalikku potentsiaali edasisteks uuringuteks. Risto Heiskala tutvustab süvateoreetilises artiklis (lk 42 65) sünteesi semiootilise sotsioloogia rajamiseks tekst on analüütiliselt üles ehitatud ja veenev, kuid jääb eraldivõetuna vähe kõnekaks. Oleks vaja näha, kas ja kuidas pakutud programm empiirilise materjaliga toime tuleb. Anu 14 Juri Lotman tundub arvavat, et retoorilisust esineb erinevates tekstides ja kultuurides erineval määral (vt J. L o t m a n, Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion, 2006, lk , eriti 193 jj). 15 Peeter Selg eristab oma doktoritöös erinevaid poliitilise kommunikatsiooni tasandeid ning seab eesmärgiks eristusi tulevikus täpsustada, vt P. S e l g, An Outline for a Theory of Political Semiotics, lk 29 jj. Haamer uurib kvalitatiivsete meetodite varal õppejõudude professionaalset identiteeti (lk ). Tekst on koostatud ladusalt, sotsiaalteadustele kohase malli järgi: on küsitlus õppejõudude ideaalidest, andmete analüüs, mille käigus joonistuvad välja teatud tüübid jne. Samas ei ole midagi üllatavat ning seos semiootikaga tundub olevat nõrk. Kõige põnevam ja sügavam artikkel kogumikus on Jaak Tombergi Ärkamine düstoopiasse (lk ): teksti võib julgelt soovitada igale kirjandusteooriahuvilisele. Vaatamata napile mahule jõuab Tomberg korda saata väga palju: tuua esile kirjanduslike utoopiate ja düstoopiate struktuursed sarnasused ning nendevahelise põhierinevuse: düstoopia on utoopia, millest on ärgatud (lk 102). Tomberg analüüsib süvitsi subjekti positsiooni mainitud žanrites ning jõuab välja ärkamise-suikumise dialektikani kirjanduslikkuse väljal (lk 106). Nagu juba eelnevalt vihjasin, tundub Tombergi tekstis peituvat potentsiaal mitte üksnes ilukirjanduse, vaid ka ühiskonnas käibivate ideoloogiliste narratiivide analüüsiks. Märkamiste rubriigist väärivad lisaks juba mainitud tekstidele esiletõstmist Andreas Ventseli arvustus Foucault viimasest eestikeelsest kogumikust ning Ott Puumeistri arvustus Roberto Esposito biopoliitikaalasest monograafiast. Foucault on Eestis väga populaarne autor, kindlasti tasub tema austajatel tutvuda semiootiku tõlgendusega. Biopoliitikaalased uurimused, mis kaevuvad võimusuhete toimimisse mikrotasandil, tunduvad siinkirjutajale väga olulistena julgen lõpetada soovitusega, et ka poliitilisuse semiootikud võtaksid selle kaevetöö ette. LEO LUKS 139 RAAMATUID indd :34

60 RINGVAADE KONVERENTS KARL RISTIKIVI aasta oktoobris tähistati Karl Ristikivi 100. sünniaastapäeva kaheosalise kirjanduskonverentsiga: 16. oktoobril Tartus Kirjandusmuuseumis ja 17. oktoobril Tallinnas Kirjanike Majas. Tartu konverentsipäeva esimese kõnelejana andis Janika Kronberg ülevaate Karl Ristikivi loometeest, tema teoste vastuvõtust ja tõlkimisest. Pikemalt rääkis Kronberg Ristikivi muuseumi rajamise raskustest nõukogude ajal ning Helgi Ebberi väsimatust tööst kirjaniku tutvustamisel. Samuti kirjeldas oma kirjanduslikku detektiivitööd Ristikivi pärija otsimisel, esitledes pärijat, Korfu saarelt pärit Spiridonis (Spyro) Arvanitist, paar kuud varem ülesvõetud video vahendusel. Selgus ka kõnekas fakt, et Ristikivi lubanud temast romaanigi kirjutada, kuid jõudis kauaaegset sõpra kujutada ainult kõrvaltegelasena. Kas Spyrost kunagi ka mõne romaani peategelane saanuks, jääb saladuseks. Eluloolistel teemadel jätkas Enn Lillemets, nimetades Ristikivi üheks peateoseks tema päevaraamatut, mis ilmus rohkem kui 30 aastat pärast kirjaniku surma. Lillemets tõi välja päevaraamatus esile tõusva mineviku-eesti, eriti lapsepõlvemälestused, pakkudes siiski, et Ristikivi tõeline kodu oli unenäos ja kujutluses, sest päriskodu ei ole tal kunagi olnud. Eva Lepik juhtis tähelepanu Ristikivi motiivistikule, tuues esile Läänemaa looduse kirjeldamise detailirohkuse ja sära, samas melanhoolse igatsuslikkuse selle kadunud sära järele, aga ka sinise kui puhtuse ja igatsuse värvi kordumise Ristikivi loomingus. Nii näiteks leiab tihti tegelasi, kes, sinine mantel üll, teekonda alustavad. Brita Melts kõneles Ristikivi Vahemere-ruumist, tema reisidest reaalsel maastikul ja unistuste Arkaadias, mille kirjanik leidis Itaaliast ja Sitsiiliast, mitte Kreeka kuivast pinnasest. (Vt selle kohta ka J. Kronberg, B. Melts, Karl Ristikivi rändav Arkaadia. KK 2012, nr 10, lk ) Geograafilisi motiive puudutas ka Krista Keeduse ettekanne, mis keskendus Dante Alighieri Jumaliku komöödiaga seostuvale struktuurile Ristikivi ajaloolises sarjas, jaotades romaanid neis esinevate või domineerivate geograafiliste regioonide ja aastaaegade alusel paradiisiromaanideks ning põrgu ja purgatooriumi motiive kandvateks teosteks. Cornelius Hasselblatt vaagis isamaatust kui põhilist eksiilikogemust või -tunnetust ja liigset isamaatunde otsimist Ristikivi luulest, osundades senise retseptsiooni mõningasele ühekülgsusele selles vallas ning tõigale, et Ristikivi oli rohkem kosmopoliit, kui tema kaasaegsed või hilisemad käsitlejad on näha soovinud, viidates rohketele rändamisega seotud motiividele Ristikivi luules. Külliki Kuusk võrdles Karl Ristikivi ja Uku Masingu luules leiduvaid ühisjooni, kõrvutades mõlema luuletaja filmihuvist inspireeritud luuletusi ja nähtud filmide põhjal konstrueeritud naiseideaale. Kadri Tüür seevastu võttis luubi alla Ristikivi lasteloomingus leiduvad loomtegelased ja nende karakteristika. Loone Ots otsis Ristikivi romaanidest roosi motiive ning tõmbas paralleele ooperimaailmaga. Lauri 140 RINGVAADE indd :35

61 Kärk esitles tähelepanuväärset arhiivileidu: Karl Ristikivi filmikavandit pealkirjaga Lipp tõuseb aastast 1937, mis riikliku propagandatalituse stsenaariumivõistlusel jäi tähelepanuta ning film selle järgi loomata. Jaan Kaplinski, kelle esseistliku ettekande esitas eemalviibiva autori palvel Janika Kronberg, tõdes, et Ristikivi Rohtaed ja Hingede öö jätsid talle sügava mulje ning Ristikivi luule mõjus noorpõlves kui ilmutus, mille mõju kestab tänaseni. Sellest inspireeritult kirjutas Kaplinski luuletuse Valgusepühad ning saatis käsipostiga Ristikivile, kes seda pikka luuletust oma päevaraamatus hea sõnaga ka maininud on. Õhtu lõpetas Soome folkansambel Põlev Ristikivi, mis pakkus huvitava ja värske muusikalise tõlgenduse Ristikivi luuleloomingust. Konverentsi teise päeva Tallinna Kirjanike Majas avas Jaan Undusk, meenutades sellessamas musta laega saalis Karl Ristikivi 75. sünniaastapäeva puhul peetud konverentsi 25 aastat tagasi, aastal, mis pani aluse pagulaskirjanduse uurimisele. Rutt Hinrikus kõneles Ristikivi käsikirjadest. Eestisse jäänud paberid (teoste käsikirjad, sealhulgas avaldamata tekstid, fragmendid, kirjad jm) andis kirjaniku kunagine korteriperenaine Irene Pulst üle pärast Ristikivi surma ja need asuvad praegu Eesti Kultuuriloolises Arhiivis. Neid ei ole eriti palju, osa materjali on sõja ajal kaduma läinud. Pagulasaja käsikirjad asuvad Rootsi Riigiarhiivis säilitatavas Balti Arhiivis ja neid on tunduvalt rohkem. Ristikivi pagulasperioodi kirjavahetusi on hoolega säilitatud. Nende lugemine avab kirjaniku mõistmiseks uusi võimalusi. Ristikivi kirjades ja päevikutes on rohkesti vihjeid teostamata ideedele, kirjutamata teostele. Õnne Kepi ettekanne Rohtaed ja Arkaadia. Aeg maastikus keskendus Ristikivi romaanidele Kõik, mis kunagi oli (1946) ja Ei juhtunud midagi (1947) ning tema aastatel loodud luulele. Esineja kõneles Ristikivi loomingu aja- ja ruumikäsitluse metafüüsilisemaks muutumisest paguluses. Kirjaniku nende aastate loomingu tunnetuslik-poeetiline aluspõhi on ühtne, sellest lähtub ka romaan Hingede öö ja hiljem tema luulekogu Inimese teekond. Jaan Undusk kõneles teemal, miks hakkas Ristikivi aastatel kirjutama romaane Euroopa ajaloost ( Mälukaotuskirjandus. Karl Ristikivi ajaloolisest proosast ). Esineja arutles mälukaotuse ja mälunihke üle ning püstitas hüpoteesi, et Ristikivi hakkas kirjutama ajaloolisi romaane kaugetest maadest just seetõttu, et osa tema Eesti-mälu oli trauma tõttu lukustatud. Euroopa ajaloost kirjutades ei olnud ta seotud traumaatiliste ideoloogiliste skeemidega, oli vabam. Oma viimases romaanis Rooma päevik jõuab Ristikivi siiski ka Eesti teemani ja Baltimaadest pärit tegelaseni (Kaspar von Schmerzburg). Tema teostumata kavatsuste hulgas on romaan Jüriöö ülestõusust, millest ta kirjutas aastal Bernard Kangrole. Tundub, et Ristikivile pakkus huvi peamiselt Jüriöö ülestõusu rahvusvaheline, euroopalik aspekt. (Jaan Unduski ettekande tekst on avaldatud Loomingus 2012, nr 10.) Kui Ristikivi kirjutamata teostele olid vihjanud oma ettekannetes nii Rutt Hinrikus kui ka Jaan Undusk, siis Marek Tamm püüdis Ristikivi päevikute ja kirjade põhjal kaardistada enam-vähem kõiki tema kirjutamata teoseid. See materjal on üllatavalt suur: 37 romaani, 10 näidendit, 5 rootsikeelset kriminaalromaani jm. Tähelepanuväärne on seegi, et enamasti on Ristikivi oma kirjutamata teosed ka pealkirjastanud. Tiit Aleksejev vaatles tekste, mida Ristikivi oli kasutanud romaani Viimne linn kirjutamisel. Jeruusalemma 141 RINGVAADE indd :35

62 kuningriigi keskus Akkon tehti aastal sõna otseses mõttes maatasa ja muutus paljudeks sajanditeks viirastustelinnaks. Alles XVIII sajandil hakati Akkonit taastama. Uued ehitused rajati Osmani impeeriumi ajal vanadele müüridele. Ristikivi kirjutas oma romaani Akkonis käimata aastal on ta päevaraamatus tõdenud, et nii või teisiti ei ole Akkonis midagi näha. Viimne linn on kirjutatud kirjalike allikate põhjal ja linna kirjeldamiseks on kasutatud ka vanu kaarte. Tulemus on fenomenaalne. Ja kui kirjanik lõpuks praegusesse Akkonisse jõudis, tundus kõik kuidagi väga tuttav, nagu ta kirjutab Uku Masingule. Aarne Ruben tuletas Viimse linnaga seoses meelde templirüütlite erakordselt rikkalikku folkloorset pärimust (Püha Graali otsingud, mõõga kaotamine, seiklused roosi, risti ja püha hauaga, Mäevana ja Hingede kaevu lood). Mõnevõrra on seda pärimust kasutanud ka Karl Ristikivi oma Viimses linnas. Seejärel rääkisid oma kogemustest Ristikivi tõlkimisel Jean Pascal Ollivry, Peeter Puide, Tarah Montbélialtz ja Ljudmilla Kokk (Simagina). Peeter Puide on tõlkinud rootsi ja Tarah Montbélialtz prantsuse keelde Inimese teekonna. Jean Pascal Ollivry ja Ljudmilla Kokk (Simagina) on vahendanud kirjaniku proosateoseid, vastavalt prantsuse ja vene keelde. Peeter Puide mõtisklus Ristikivi tõlkimise teemadel ( Karl Ristikivi tõsikindluseta maailmas ) on avaldatud Loomingus 2013, nr 1. Konverentsile järgnes kirjanduslik kolmapäev, kus Enn Nõu kõneles Karl Ristikivist ja näitas temast jäädvustatud katkendeid amatöörfilmidest. Helilindilt kuulati aastal Eesti Rahvusfondi koosolekul peetud Ristikivi ettekannet eesti nõukogude kirjandusest, mis on tekstina avaldatud tema Eesti mõtteloo sarjas ilmunud raamatus Viimne vabadus ( Kirjanduse olukord kodumaal, lk ). Laule Ristikivi tekstidele esitasid Jean Pascal Ollivry ja Helena Tulve ( Sõnajalad ), Tõnu Tepandi ja ansambel Põlev Ristikivi. Konverentsi korraldasid Karl Ristikivi Selts, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Eesti Kirjanduse Teabekeskus, Eesti Kirjanike Liit. KRISTA OJASAAR, MALL JÕGI AKADEEMILISE RAHVALUULE SELTSI KOGUMISKONVERENTS PILDI SISSE MINEK On tavaks saanud, et igal sügisel vaatavad folkloristid tagasi suvistele kogumisretkedele, et anda ülevaadet uuest materjalist. Samuti on need arupidamised mõeldud kogumistegevuse mõtestamiseks, tekkinud probleemide avamiseks ning metoodilisteks aruteludeks. Seekordne, 24. oktoobril 2012 Eesti Kirjandusmuuseumi saalis toimunud konverents Pildi sisse minek pakkus võimalusi jätkata osalt ka eelmise aasta koguja eetika ja valikute teemat. Samal ajal aga inspireeris see kogumistööd iseloomustav poeetiline metafoor välitöö tegijaid arutlema kogumistöö inimlike aspektide üle ning esitama uurijapoolseid tõlgendamisvõimalusi. Piret Õunapuu (Eesti Rahva Muuseum) vaatles kogujate päevikuid kui ajastut peegeldavaid dokumente. Ettekanne andis ülevaate sellest, millisena nägid vanavarakorjajad Eestimaad enne Esimest maailmasõda ja millisena 142 RINGVAADE indd :35

63 paistis Eestimaa läbi vanavarakorjajate töö ERM-i kogudes. Uurijapoolseid arhiivikasutuse ja tõlgendamise võimalusi käsitles Marika Alver (Eesti Kunstiakadeemia). Intervjuusituatsioonist ja vestluspartneritega kohtumistest saadud informatsiooni, muljete ja elamuste adekvaatse vahendamise probleeme kirjeldas Moon Meier (Eesti Kirjandusmuuseum) aasta välitööd viisid uurijaid Eestimaa eri paigusse, soome-ugri hõimlaste maile ja internetti. Kristiina Tiideberg (Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut) esitas oma tähelepanekuid Kihnu õigeusust aasta välitööde põhjal, Rasmus Kask (Eesti Vabaõhumuuseum) valgustas metodoloogilisi probleeme Kihnu välitöödel. Eesti Rahva Muuseum käis välitöödel Avinurmes, mille tagapõhja tutvustas Vaike Reemann (ERM). Marju Kõivupuu (TLÜ EHI) võttis kokku aasta suvel Hargla kihelkonnas läbi viidud looduslike pühapaikade ja arheoloogiamälestiste inventeerimise tulemused. Lona Päll (Hiite Maja sihtasutus) ja Reeli Reinaus (Tartu Ülikool) kirjeldasid pühapaikade inventeerimise väljakutsete metoodilisi ja teoreetilisi tasandeid. Pühapaikadega seotud välitööd hõlmavad lisaks maastikukesksele käsitlusele ka tegevuslikke seoseid ning uue ja vanema pärimuse põimumist. Piiritagustest ekspeditsioonidest pakkus Ergo-Hart Västrik (TÜ) kaks võimalust pildi sisse minekuks: aasta suvel Viistinäs korraldatud isuri kultuuri festivali ja nädal hiljem peetud Luutsa külapüha, mis on praegu olulisim vadjalaste etnilist eneseteadvust manifesteeriv avalik ettevõtmine. Internetis koguja, veel enam aga uurija ees kerkivatest eetilistest probleemidest, konfliktidest ja dialoogivõimalustest rääkis Maili Pilt (TÜ) oma kogemuste põhjal teistmoodi laste vanemate internetifoorumis. Ühelt poolt seab uurijale piire eriti tundliku sisuga aines, teisalt eetikakeskuse soovitusednõudmised. Mare Kalda (EKM) arutles geopeituse visuaalse enesekajastuse iseärasuste üle. Geopeituse kodulehekülg, mis on uurija üks allikaid, moodustab pildilise ja tekstilise kommunikatsiooni ühtse terviku. Konverentsi lõpus avati Eesti Põllumajandusmuuseumis näitus, mis kajastab põllumajandusreformi mälestuste kogumisaktsioonis saadud materjali. ELL VAHTRAMÄE KERGED TEKSTID 9. novembril 2012 tähistati Tallinna Ülikooli rakenduslingvistika professori Krista Kerge 60. sünnipäeva kõnekoosolekuga Kerged tekstid. Konverentsi sisse juhatades nentis kunagine Krista Kerge üliõpilane ja praegune kolleeg Jaanus Vaiksoo, et loengutel antud harjutustekstid olid kõike muud kui kerged, aga see-eest väga õpetlikud. Helin Puksand (TLÜ) kõneles kooliõpilaste lugemist mõjutavatest teguritest aastal läbiviidud PISA funktsionaalse lugemisoskuse uuringu põhjal. Uuriti, mida õpilased loevad (ilukirjandust, koomikseid, veebitekste), kuidas nad loetust aru saavad ja näiteks ka seda, kas nad naudivad lugemist. Selgus, et lugemismaterjali valik sõltub lugemisoskusest. Lugemistulemuste parandamiseks on vaja muuta suhtumist lugemisse. (Samal teemal vt KK 2012, nr 11, lk ) Hille Pajupuu (EKI) ettekande teema oli Valents meie tekstides. Uuring 143 RINGVAADE indd :35

64 peab aitama kirjalikest tekstidest ära tunda emotsiooni. Valentsidimensioonil liigituvad emotsioonid positiivseteks ja negatiivseteks. Praegustele teadmistele toetudes sõnakasutus mõjutab lugeja meeleolu rohkem kui teksti sisu ja teksti meeleolu püsib ortograafilise lõigu piires enamasti sama on loodud emotsioonidetektor teksti võimaliku emotsionaalse mõju automaatseks hindamiseks. Detektor kasutab võtmesõnu, milleks on kõige sagedamad eesti keele emotsioonisõnad (413 positiivset, 606 negatiivset). Detektori loomisele on aidanud kaasa koos Krista Kergega tehtud uuring, mille tulemusel selgus, et haritud inimese kirjutatud tekstid koosnevad valdavalt (u 70 %) sagedastest sõnadest ning igas lugeja poolt emotsionaalseks peetavas tekstilõigus esineb vähemalt üks sage valentsisõna. Kersti Lepajõe (TÜ) ettekanne andis ülevaate, kui kerge või raske on saada emakeeleõpetajaks. Emakeeleõpetajaid valmistatakse ette Tartu ja Tallinna ülikooli magistriõppes, lisaerialadeks on soome keele õpetaja, Tartus lõunaeesti keele õpetaja ja gümnaasiumi valikainete õpetaja. Kahjuks on eriala praegu üsna ebapopulaarne, nii oli aastal TLÜ-sse vaid neli sisseastujat seega saavad sisse kõik soovijad. Samal ajal on emakeeleõpetajal suur vastutus, ta peab õpetama kaht väga ulatuslikku ainet. Ülikooli erialaainete osakaal pole piisav koolis õpetamiseks. Eesti filoloogia haridus ei taga enam isegi õigekirjaoskust. Küsimus on selles, kas anda nõudmistes järele. Nii ongi riigieksamite hindamisel aasta-aastalt suurenenud vigade hulk, mida abiturient tohib teha. Õpilased kasvavad toimetamata tekstide maailmas, viibides suure osa ajast suhtlusportaalides. Läbi tuleks vaadata bakalaureuse- ja magistriõppekavad. Praktika osakaal peaks suurenema, sest praegu on paraku nii, et õpitakse alles siis, kui kooli tööle minnakse. Reet Kasik (TÜ) käsitles oma ettekandes ajaleheuudistega seonduvat. Ta arutles teemal, kelle häälekandjad on ajalehed tänapäeval. Esineja liigitas uudised kõvadeks (poliitika, majandus, välissuhted) ja pehmeteks (kultuur, haridus, sotsiaalsed suhted, ootamatud sündmused). Ajaleht peab lisaks informeerimisele ka müüma. Teemast sõltumata on uudised enamasti riigikesksed. Meedikute streigi ajal said vaevalt sõna patsiendid, keda see samuti puudutas, pigem kajastati streiki haiglate juhtkonna vaatepunktist. Kui hinnatõusust kirjutatakse, siis saavad sõna need, kes hindu tõstavad jne. Niisiis on vaatepunkt otsustajate poolel. Meedias peetakse loomulikuks, et lugejalähedane vaatepunkt kuulub meelelahutuse valdkonda, seega leiab teistsuguse ülesehitusega lugusid peamiselt nädalalõpulisadest. Ajaleht on endiselt poliitilise ja majandusliku võimu häälekandja. Krista Kergelt küsiti ettekannete lõppedes, kas teda kuuldust miski ka üllatas. Tähtpäevaline vastas kunagise kolleegi Henno Rajandi sõnadega: keel on vahend, mis väljendab kõige targa ja aruka kõrval ka lollust ja rumalust. Ja see tuli välja nii mõnestki ettekandest ka seekord. TIINA HALLIK 144 RINGVAADE indd :35

65 POEETIKA KOOL Karl Muru 85. Jaak Põldmäe novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis seminariga Poeetika kool Karl Muru 85. sünnipäeva ja Jaak Põldmäe 70. sünniaastapäeva. Muuseumi fuajees sai tutvuda väikese isikuloolise näitusega. Rein Veidemanni avasõnad luges ette muuseumi direktor Janika Kronberg, kaht ettekandepaneeli juhtisid Sirje Olesk ja Mart Velsker. Marja Undi ettekanne Luuleseletaja Karl Muru andis ülevaate Muru kriitikukarjäärist ja valikutest (näiteks on Muru harva võtnud arvustada debüüte) ning jõudis järeldusele, et arvustajana on Muru olnud pigem lahke mõistja ja kaasamõtleja kui karm kaaluja ja hindaja. Peeter Olesk rääkis Jaak Põldmäest kirjandusteaduse õppejõuna, tuginedes Tartu Ülikooli arhiivis säilinud materjalidele ja omaenese üliõpilaspõlvemälestustele. Kui Unt ja Olesk esinesid juubilaride õpilastena, siis Jaak Rähesoo kõneles kui Põldmäe kaasaegne ja õpingukaaslane. Nagu lubab aimata pealkiri Filoloogina Tartus , raamistas ta mälestused Põldmäe isikust väärtusliku tagasivaatega Tartu kirjandus- ja keeleteaduses valitsenud meeleoludesse ja suundadesse teaduslik-tehnilisest revolutsioonist orientalistikani. Arne Merilai ettekanne kandis pealkirja Lüürilisest ja meetrilisest minast: Karli ja Jaagu jutt. Merilai pidas oma eesmärgiks anda publikule ajalooline järeleaitamistund ja osutada, et praegust avatud aega ei saa võrrelda mõnekümne aasta taguse suletud ajaga, polemiseerides nii lõdvalt mõne aja eest meedias esitatud väidetega, nagu oleks nõukogude aeg tagasi jõudmas. Põldmäe elukäigus nägi ta kurba paralleeli Juhan Liivi eluga, kirjeldades neid kui kaht piinatud geeniust, kelle elu rikkus riiklik järelevalve. Karl Muru hindas Merilai kui head pedagoogi ning lüürilise mina lähilugejat ja läbinägijat. Jüri Talvet eritles eesti luule väliskontakte ja -mõjusid, olles rõhutanud, et Jaak Põldmäe kujunes luuleuurijana välja ennekõike vene värsiuurimise traditsioonis. Aile Tooming pidas ettekande võimalustest Uku Masingu vabavärsi kirjeldamisel, lähtudes sealjuures neljastest jaotustest: ta iseloomustas Masingu vabavärssi neljast küljest (kultuurilised mõjud, struktuur, võrdlev-semantiline aspekt ja kommunikatiivne aspekt) ning tõi välja neli masinglikku tüüpi (prohvetlik, vanatestamentlik vabavärss, religioosne armastusluule, jutustav-kõneline vabavärss ning kordusterohke laululine vabavärss). Põldmäe kursusekaaslane Reet Vääri meenutas lühidalt ülikooliaegu ning tsiteeris publiku suureks rõõmuks Karl Muru koostatud näitematerjale, mida tuntakse Jüri kirjandi ja Jaani kirjandi nime all. Viimasena sai sõna sünnipäevalaps Karl Muru ise, kes meenutas Jaak Põldmäed nende esimesest kokkupuutest Elva koolis viimase kohtumiseni Tartus ülikooli kohviku ees. JOHANNA ROSS 145 RINGVAADE indd :35

66 SEMINAR FRAGMENTE EESTI TÕLKELOOST. NÕUKOGUDE AEG 13. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumi saalis eesti tõlkeloo seminar, mille korraldasid Tallinna Ülikooli germaani-romaani keelte ja kultuuride instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum. Eestvedajateks olid Anne Lange ja Daniele Monticelli Tallinna Ülikoolist. Monticelli rääkis avasõnas, et eesmärgiks on täita eesti tõlkeloo seniseid valgeid laike, ning andis lootust, et selline ettevõtmine ei jää viimaseks, sest kuigi tõlketeooria huviliste ring on Eestis küllalt väike, on antud diskurss kultuuri(ajaloo) mõtestamise seisukohalt väga oluline. Seminar algas Aile Möldre (TLÜ) ettekandega, mis andis põhjaliku statistilise ülevaate tõlkekirjanduse suhtarvudest ENSV-s. Kuigi teiste liiduvabariikide rahvaste kirjanduse tõlkimine oli omaette poliitiline programm, et pidevalt taasluua vendluse illusiooni, ilmus väliskirjandus (s.t kirjandus väljastpoolt Nõukogude Liitu) sellest survest hoolimata suuremates tiraažides, põhjuseks kirjastuste vajadus kasumisse jääda. Nõukogude rahvaste kirjanduse seas oli domineerival positsioonil loomulikult venekeelne ja erilist tähelepanu pidi pöörama Stalini preemia pälvinuile. Tõlgete mitmekesisus kasvas aastatel üsna järjepidevalt ja vahepeal tõlgiti ka väiksemate rahvaste kirjandust (nt Siberi ja Kaukaasia, soome-ugri jne). Tänapäeval on sedalaadi varieeruvus silmanähtavalt langenud ja kirjandust Lätist praeguse Türkmenistanini tõlgitakse aastatest alates suhteliselt vähe. Katre Talviste elav ja elev ettekanne Ida-Saksa ekspressionistliku luuletaja Johannes Becheri valikkogu Unistades täiusest saamis- ja surmaloost pani mõtlema unustuse hõlma vajunud teoste saatuse peale. Kas Ain Kaalepi, August Sanga, Debora Vaarandi, Jaan 146 Krossi jpt keerukas tõlketöö on asjatu või võib teos ka peaaegu lugejateta edasi elada? Kui mitte mujal, siis igatahes elab Becher edasi mõnedes Sanga ja Kaalepi tolleaegsetes (umbes aastate vahetuse) luuletustes, mis on Becherist tugevalt mõjutatud. Jaak Rähesoo lisas publiku seast, et nn Ida-Saksa teema oli tollal eesti kultuuris küllalt levinud ja laiapõhjaline, avaldudes näiteks ka maalikunstis. Seminari esimene pool lõppes Anne Lange (TLÜ) ettekandega Henno Rajandi keeleteooriast ja tõlkepraktikast, mis põhines suuresti Rajandi aastal Keeles ja Kirjanduses (nr 2 3) avaldatud artiklil Keel: protsess ja süsteem. Artikkel peab oluliseks keelesüsteemi elementide suhestumist teiste elementidega, nende dünaamilisust, relatiivsust ja ajalis-ruumilist hargnevust. See avaldub ilmekalt Rajandi idiomaatiliselt väga rikastes tõlgetes, nagu Jane Austeni romaanis Uhkus ja eelarvamus. Rajandi oli ja on kindlasti üks tõlkijameisterlikkuse etalone. Peeter Torop (TÜ) alustas seminari teist poolt sissejuhatusega tõlketeooria kultuuriteoreetilisse harusse, rääkides assimilatsioonist ja dissimilatsioonist. Iga tõlge on samas ka teatud positsiooni ning suunitlusega kultuuri- ja enesetõlge. Tekste võib tõlkida lähematest või kaugematest kultuuridest, kodustamise või mitmekesistamise eesmärkidel see eeldab arusaama omast ja võõrast. Dissimilatsioon assimilatsioonis tähendab näiteks seda, et ühe vastupanutõlke jaoks on tarvis tasakaalustada seda teiste, poliitiliselt korrektsemate tõlgetega. Nii tehti näiteks Mihhail Bahtini Valitud töödega (1987), millele eelnesid Boriss Sutškovi ja Mihhail Hraptšenko kui omade poiste teosed. Viimasena esines Daniele Monticelli, kes teatud mõttes jätkas Toropi juttu, RINGVAADE indd :35

67 kuid keskendus rohkem totalitarismi ja tsensuuri mõtestamisele, kasutades erinevaid teoreetilisi lähtekohti muuhulgas Derridalt ja Brechtilt. Vaadeldes totalitarismi ja tsensuuri monologiseerivaid ja võõritavaid efekte, tõi ta värvikaid näiteid juhtudest, kus kas või väikseimad tõlkelised muudatused tsensuuri poolt võivad esile kutsuda suuri ajalookummitusi. Näiteks Gianni Rodari lasteraamatus Cipollino seiklused on Aleksander Kurtna tõlkinud itaalia keelest sõnasõnaliselt väljendi vabariigi lipp, mis eestlasele toob kahtlemata meelde sinimustvalge, kuid venekeelses tsenseeritud versioonis on see muudetud vabaduse lipuks. Üritus lõppes ajakirja Methis tõlkeloo erinumbri (2012, nr 9/10) esitlusega, kus peatoimetaja Marin Laak rõhutas, et iga Methis on justkui omaette teos sinna on panustatud palju aega ja tööd ning kõike seda on tehtud rahvusvaheliselt kõrgel tasemel. Lugegem, mõelgem. TÕNIS VILU LÜHIKROONIKA detsembrini 2012 Hiinas Yichangis toimunud eetika ja kirjanduse suhteid käsitlenud rahvusvahelisest kirjanduskonverentsist võttis osa TÜ maailmakirjanduse professor Jüri Talvet. Ta valiti sealsamas asutatud uue kirjandus- ja kultuuriuurijate ühenduse, Rahvusvahelise Eetilise Kirjanduskriitika Assotsiatsiooni (IAELC International Association of Ethical Literary Criticism) juhtkonda, ühena selle asepresidentidest. Eeskätt Wuhani Ülikooli hiina kirjanduse professori Nie Zhenzhao ja Oslo Ülikooli Ibseni keskuse juhataja professor Knut Brynhildsvolli eestvedamisel asutatud assotsiatsiooni presidendiks sai Hiina teenekamaid väliskirjanduse uurijaid, professor Wu Yuanmai. 27. detsembril kaitses Nikolai Kuznetsov Tartu Ülikoolis doktoritöö teemal Komi keele kohakäänete ruumisemantika (kognitiivne analüüs). Väitekirja juhendaja oli TÜ dotsent Tõnu Seilenthal, oponent filoloogiakandidaat Galina Nekrassova (Venemaa TA Uurali osakonna Komi Teaduskeskuse keele, kirjanduse ja ajaloo instituut). 16. jaanuaril kaitses Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi doktorant Ave Mattheus oma doktoritöö Eesti laste- ja noortekirjanduse genees: küsimusepüstitusi ja uurimisperspektiive. Doktoritöö juhendajad olid TLÜ professor Piret Viires ja filoloogiakandidaat Reet Krusten, oponendid Groningeni Ülikooli professor Cornelius Hasselblatt ja TLÜ professor Ulrike Plath. 25. jaanuaril peeti Eesti Keele Instituudi saalis Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse seminar Libertinism Balti kirjanduses ehk valgustusajastu erootikast. Seminari juhatas Ulrike Plath. 30. jaanuaril toimus Eesti Keele Instituudis Silvi Vare sõnaraamatu Eesti keele sõnapered esitlus. Uut sõnaraamatut tutvustasid EKI direktor Urmas Sutrop ja sõnaraamatute osakonna juhataja Margit Langemets, autor Silvi Vare ning keeleteadlased Mati Hint, Reet Kasik ja Krista Kerge. Tänusõnad lausus Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja Jüri Valge. 30. jaanuaril korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts Kirjandusmuuseumis kõnekoosoleku, kus Anu Korb pidas ettekande Kuidas kujutada Siberi küla? Filmitõest ja eetikast aasta kevadel osales filmimees Vahur Laiapea ERA Siberi ekspeditsioonil, selle käigu põhjal valmis dokumentaalfilm Võidupäeva ootus Siberi Haida külas, mille põhjal arutletigi filmitõe ja eetika üle. 147 RINGVAADE indd :35

68 IN MEMORIAM MEENUTADES LEENU SIIMISKERI 27. XII XI 2012 Leenu Siimisker 27. IV 1961 Betti Alveril külas. Richard Hanseni foto. Leenu Siimisker oli meeldejääv inimene. Tänapäeval öeldakse karismaatiline. Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis on töötanud mitmeid nimekaid kirjandusinimesi. Enamasti on nad tulnud ja läinud ning mälestused nendest on seotud teiste paikadega. Ka Siimisker läks. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 75. sünnipäevaks kirjutatud mälestused Kirjandusmuuseumist minu elus (Mnemosyne teenistuses. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2004) on Siimiskeri väheseid tagasivaateid. Helene Siimisker võeti toonase nimega Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonda tööle aastal pärast aspirantuuriaja lõppemist. Üheksa aastat muuseumis oli ta elu kõige püsivam töökoht. Ta ise on kinnitanud, et see aeg oli nagu igavik või ainult üks päev. Kas ta just sel ajal ei hüljanud oma endise kesta ja Helenest sai Leenu? Leenule oli sündides kaasa pandud mitmeid häid andeid: särav mõistus, elujulgus, teadmistejanu. Aeg aga seadis teadmishimulise ande arengule püüniseid ja paelu. Kui Helene Siimisker tuli aastal 1945 Pärnust Tartusse ülikooli, võis ju loota, et kõik teed ei ole kinni. Kui ta lõpetas 1950, valitsesid juba hoopis teised olud. Samast põlvkonnast õppisid samal ajal, neljakümnendate lõpupoolel ja viiekümnendate alguses TRÜ-s filoloogiat Heino Puhvel ja Udo Kolk, Endel Nirk ja Ain Kaalep. Viimane visati 1949 välja kui nõukogude ülikooli sobimatu element. Välja visati nõukogude ülikoolist ka Leenu Siimiskeri hilisem kolleeg Kirjandusmuuseumis Ellen Kaldjärv, kelle isa oli küüditatud. See oli tol ajal piisav põhjus, et näidata tütrele ja ühiskonnale, keda peab kartma. Mõistagi oli selliseid eksmatrikuleerimisi tol ajal rohkesti. Maie Kalda alustas TRÜ kaugõppes 1948., Karl Muru aastal. Juhan Peegel alustas õpinguid kohe pärast demobiliseerimist 1946, Harald Peep astus ülikooli aastal, mil Leenu lõpetas. Saaksime seda loetelu paljude nimedega jätkata, sest sõjajärgne Tartu ülikool koolitas terve rea humanitaare, kes on jätnud eesti kultuurilukku jälje. Vaatamata neil aastail süvenenud ideoloogilisele survele ja sellele, et suur hulk andekaid inimesi, rahvuslikku varandust oli kas hukkunud või põgenenud. Kirjandust õpetasid pärast sõda Soomest tagasi tulema sunnitud Juhan Käosaar, Venemaa tagalast koos võidu- 148 RV, Rutt Hinrikus.indd :36