PUHANGUD ENSV TU Fr. S KirianUu; * rlkiii /f?i' 9W7 J V. Ü. Q. ÕPPURÜHINQU VÄLJAANNE. ^ ÕPPURITE TÖID. õn koondunud üle kahesaja tegutseishiulise noore, kus nad leiavad küllaldaselt võialusi enesearendaiseks ja eelelahutuseks. Et võialdada liiketele tegutseist oa huvialadel, Õppurühing jaguneb ringesse, illisest igaüks erisihte taotleb. Kuni käesoleva ajani õn asutatud viis ringi, is kõik rahuloldavalt funktsioneerivad. Esiene asutatud ringest õn «is alati õn seisnud oa ülesande kõrgusel. ^Rahvuslaste Ring, õhutades rahvusluse ideed, õn korraldanud hulk referaat- ja vaidluskoosolekuid, 1. dets. ja 1. veebr., Valga vabastaispäeva älestus-aktuseid ja hõiu-õhtuid. Ring korraldab läheal ajal rahvusliku propaganda-päeva ja hilje jüriöö älestusõhtu. püüdes huvi äratada kirjanduse vastu ja õpetada kõneja vaidluskunsti, õn korraldanud loenguid kõnekunsti üle ja hulk ilukirjandusliku sisuga referaat- ja vaidluskoosolekuid. 4. dets. korraldas ring avaliku seltskondliku õhtu, ida võib õnnestunuks lugeda nii sisult kui aineliselt. Ring kavatseb korraldada perioodilisi referaat-koosolekuid ja ühe kirjandusliku kohtu. Cnnrtlirinn" kuhu kuuluvad peaaegu JPOlUlllDy, kõik Õppurühingu liiked, püüab huvi äratada kehakultuuri vastu ja tõsta liikeskonna taset spordi alal. Ring õn korraldanud kooli esivõistlused käsipallis, sõprusvõistluse Võru Ühisgünaasiui nais- ja eeskonnaga ja võialdanud saali kasustaist. Kevadel korraldab ring koos Noorte päevaga kergejõustiku esivõistlused ja pesapalli välkturniiri. püüdes kasvatada häid aletajaid ja kabetajaid, õn korraldanud vastavaid loenguid ja aletaisõhtuid. Praegu õn käias aleturniir kooli eistri niele..reaal-teaduste Ring" Noori ringest õn, Ring õn oa lühikese tegevusaja kestel korraldanud ühe avaliku populaarteadusliku loegu. Kavatsusel õn ekskursioonid tehnilistesse asutustesse ja loodusesse. Pääle eelnietatute korraldab Õppurühing1 igapäev lugeislaua, is leiab kasustaist igapäev keskiselt saja õpilase poolt. Lugeistoas õn kasustada kõik tähtsaad ajalehed ja ajakirjad, sauti võõrsõnade leksikonid ja õigekeelsuse sõnaraaatud. Kä uisutee õn Õppurühingu korraldusel, kuid ebasoodsa ilastiku tõttu ei täida ta oa ülesannet. 21. ail korraldab Õppurühing koos Õpetajate Ühinguga Noorte päeva, is kujuneb kogu aakonna koolinoorte suursünduseks. H. H.
....., 2. Saarapüüdjad. Oa arvaise järgi ärkas ta õige pea. Kuid oeti oli palju uutunud ja isegi olukord, illest end leidis, paistis ielik ja võõrastav, ning öödunud päev kaugel, tunne, is tekib alles pikea une järele. Kõige rohke ja kõige enne andis end tunda kül, is igalt poolt oli juurde tunginud. Tundus nagu laaks ta lues ja külavärinad ei lasknud esialgu liigutadagi. Küün oli päris pie, ainult kaks heledat riba jooksid üles ööda heinakihti ning ukseall oli valge. Paistis kuu. Lui väljas helendas. Oli suravaikus. Lõdisedes ja tuikudes tõusis Mart püsti ja liigutas kangeid jäseeid. Sarnane karuuni! Mis aeg pidi olea? Pisut õudse tundega ronis küünist välja. Üks laud rebenes ühes ja kriiksus võikalt. Ja siis seisis ta põlvini kohedas, jäljetuks tuisanud lues, kena öö kiirgav valge ja surnud vaikusega nagu kuitus laas talvise aa kohal. Tähed vilkusid kahvatult terassinisest kõrgusest, kuu uppus oa valguses. Luine niit oli alasti kahe etsa vahel; kaugel äekülgedel talud ja etsatukad näisid õhku kerkinuna. Oli kesköö seisu järgi. Põhjakaarel heilus värisev valgus. Aeglaselt sügavas lues suades läks ta küüni taha. Tuisk oli sügavaid hangi teinud. Oli kibe kül, sest vahel kuuldus nakse küüni seinas. Üksisili vaatles Mart jõge ja Hära lätteid, is vähe ustasid. Siis jäi ta aeglaselt õeldes seisa, nagu iniene, kelle über keik surnud, isegi õtted. Mis nüüd teha? Maksis end vaevata lätte valvaisega, kust saaras võibolla au läinud? Ei, tuli pöörduda koju, kus tuisu tõttu vast rahutust tunti nende pärast. Seekordne saarapüük oli nurjunud igat pidi. Ta pöördus über, et inna Kerepit ärataa. Kuid saal pilgul kuuldus võigas hüüe küünist, nii et ta seisa jahatas. Kolinal tuli Kerep välja kuuvalgele, heinapuru kasukal, silades ja näol hiru ihne. Mütsi oli ta kätte kahanud ja juuksed seisid turris. Alles Marti nähes ütles lõdisedes: Sina, Mart, kuis a ehatasin. Ja nagu hallitüves rappusid ta liiked ja habad plagisesid. Mis sa kisendasid? küsis Mart tasa. Ma... prrr... hõõ... nägin... hõõ... hirsat und! Ja Kerep hakkas rappudes ringi pöörlea, nagu koer pareat asendit võttes. Ega sa hulluks pole läinud? küsis Mart teda vaadeldes ja tundis end nagu tühjas kirikus. Kerep surus ütsi pähe ja lõdistas hädise häälega: Lähe... võrr... prrr... lähe! Ja hakkas küürus edasi liikua. Mart oli ühe hüppega tal järel ja raputas tugevasti, vaadates näkku. Alles siis ajas Kerep end püsti ja ütles tasa: Väga kül on. Nojah, kül õn! Liiguta end, tee vooriehe võileist seni kui a suusad välja toon. Usun, vähe puudus, et sa oleksid hakanud ööda küüniseinu üles ronia! Tahtsin kõrgest tornist alla kukkuda/ naeratas Kerep ja lausus siis ehiselt, lues trapides: Kurat võtku! Too suusad! Alles nagu praegu ärkasin! See nali läheb liig pikale. Sinupärast oleks võinud vast hoikuni inna, ütles Mart suuski välja visates. Lui oli tuhkjas ja sügavad jäljed jäid. Mõlead saarapüüdjad liikusid üle niidu ja ustad varjud valgel luel ahvisid nende liigutusi järele. 21. nov. Valter Mõttus. Valgas.
r ilüj ÜJ BP H 6 ö lh j t iiüj l S r ül ÜÜÜ IIÜJ r r, isiij t ^8 r ii r Haige. /Tos. O/en haige. Oiul taob tugev vasar. Lõõav valu rinnun raob. Kitsaks uutund aa nii avar... x Seinu piirab. Kes nad aha taob? Valus tuige... Tasa sõber, rahune! Väikest raasu pead elust hoida, ehk sul uidu kaob toogi säilund kübe aisest võlust... Ohver olen... Päev kui katki lõigat lõng alla vaob... Kas vaid täna Kingit ulle eluhõng? Hoe... avanenud kao värav... Tahan laule! Laule kirkast rõõust, tollest, illes leidub aiset hääd. Laula, nooruk, kas või valest saateks ulle luigeteel. Ja nii lähen. Kõrvun heliseb veel kerge, lustlik ühepäeva laul. Toda kuulden surangi veel virget ina, kelle tee nii lühike ja leb... _ ij t r JS BP
i 3 1 i 8 ii I I i i i si l 8 8 i * II III ii Hulkuri kevad. Eos. Taas õhtu, veren hõõgub lääne taevas, ning häardub, u über horisont nii räige, lai, kust kerkib torne, nagu hirutai, u taga valge linn provints sääl vaevleb. Ma hulkur, ulle koduks aa, suur, avar. Linn helevalge, a ta külaline päevi kestvusen. Taas olen siin hing hardund nagu sõbra nägeisen. Eks sõber ole ulle oks puul igal? Õn iniene unustai u hüljand, käe tõsten truudust vannun puule, ullale. Saan vastselt hulkuriks, nöörsirge tee viib vabadusele. Oo õndsust! Vaba, kes sa, iniene, peljand! Õn kevad. Metsan karjub tedrekikas. Suur ärkaine tulvil täitnud etsi, õhku, aid. Sa iniene vaata, suudad ietella vaid, kuis olen uhke, vägev, suur ning rikas! Kõik kuulub hulkurile: tai, lind pesal; ta vähe veli etskits nobe, selgesilne hirv. Kuu, tähed, päike, loodes pilve kir... Need aarded u. Neist kõigist vaiul osa. Mul pole koda, pole sulist aset, ei lauda rikkalikku, sõpru õilsaid, sulneid häid; Ja tasa silitaden rohukõrte päid Nii lausun: Olgu! Ei a ihka teiste taset...
üks eie keskelt. L. P. Rutt, sa usud, et oled õilis ja hää. Nii sageli õtiskled sa vaiselt jõulisist, eneseohverdavaist, õiglust arastavaist ja ilu nautivaist iniesist ja leiad enese ühe neist õnnelikest, äravalitud ilu ja õigluse kuardajaist. Ent aras Rutt, sa eksid rängasti. Kas pole sa sauti nagu paljud teised vaid närune argipäeva iniene, saa väiklaste annetute soovide ja püüetega? Jlus näid sa endale illusioones, itte elus. Sa pooldad ilusate sõnade püüdu vailisse aaila, ent käid ise toda nürieelset keskteed. Tõde käib nuttes su jälil. Sa oled narr ja arvaiste ori. Sa öönad, et oled blond ja patistne, et oled ilus. Ent see õn saavutatud juestusvahenditega. Su kulukuerusi suurendab habeenuga, su juukse värvingki pole ehtne. Kõik võlts ja loouvastane. Su seesuski õn naeruväärne. Sääl külalisiks õn üksindusvaiud, kes puhuvad su asjatute, rõvedate soovide leeke. Sulle eeldib ingi asi või nähe vaid sellepärast, et see enaikule su kaaslasist eeldib. Sinus pole originaalsust ja kä iseloou itte. Vahest läbib sind tahe väita, et sa oled hoopis erinev teistest, oled oaette tüüp, isesuguse väliuse ja hingelaadiga. Jonnakalt väidad sa siis, et sind põrugi ei huvita isikud eessoost, ehkki sa ise tead, et see õn vale. Kui õni neist kunagi huvitub sinust, uidugi viskad sa kuklasse pää ja usud kõige suurea rahuldusenaudinguga, kui ükskõikne õn ta sulle. Sul õn enesetunnet,eseda õn sul tõesti! Rutt, sa oled kontrastide koostis. Vahest, kui sul õn väga valus, sa peidad selle ja naeratad üleolevalt, uskudes, et oled võitnud elu. Ent saas sa ei suuda taluda vähiatki solvaist, hingeline oled, usud. Rutt, jonnakust ja iseeelsust õn sus liiati palju. Egoisne ina läatab kõik, is õn sinus tõeliselt väärtuslikku. Su kahepalgses elus õn oeti vahest kä tahet salata ennast ja töötada teistele. Ent need õn harvad ja ruttu ööduvad hetked. Sageli veegad sa teisi enese iseseisvuses, rippuatuses ja suuris õttekäiges. Sa võid tõesti üksaeg näida sellisena, is õn oeti paljad sõnad. Ühekülgsus, pinnapealsus ja passiivsus õn sinu ilne iseloou põhi. Sa hindad tööd kirjutatult paberil. Tõeliselt oled sa hooliatu tööle, katsud vältida teda, kuigi tead, et töö õn füüsiline treening, töö tagajärjed hingeline hääolu. Sa oled laisk ja kasutu! Sa õpid vaid lõpptunnistuse ja kohusetunde pärast, eales itte õppeaine enese pärast. Sa ei küsi eneselt kunagi, illeks õpid sa, ida annab sulle iga õppeaine. Loogika ja eneseanalüüsiise oskuse puudus õn kä sinu kohta käivad. Auahnuse ja hiilatatahtisest võid sa kä ju idagi saavutada. Isegi perpetu obile konstruktsioonist oled sa unistanud. Sa ei saavuta idagi enese vabast tahtest või püüdest. Sul pole ju ürgusvõiet ega organiseeriisandi. Su tagantkihutajaks õn kalkulatsioonil põhjenev egois. Su õistuse teed kulgevad harjuuste kuiva liiva. Kuigi ei tahaks seda kuulda enese kohta, õn see nii. Isegi nürieelsuseni küünid sa. Rutt, õn sul ingit taipu õõnesläätsa tulipunktist, akkoodatsiooni võiest või valguse dispersioonist, hüperboolest, piiriõistest, või saad sa aru tunde ja tunnetuse, intellekti ja intelligentsi vahest? Nad kõlavad hääldatuna oavahel nii ühesugusena. Mäletad sa, kes oli Alexander Suur, kas elas ta enne või pääle Kristust, illal oeti võisid olla need ristisõjad, renaissance see õn päris tundatu õiste, sauti ratsionalis. Ingliskeelne lae hääldaine õn keelele suureks vaenlaseks, eesti keele tundide aegne probleeide lahendus ja intriigi sõlituse otsiine annab vaiuvaesele pääajule palju tööd. Sa evid õpitust vaid pääliskaudse arusaaise, kuigi kinnitad, et haridus õn lõppsiht iseendale. Sa õpid vaid varjaa oa rualusi ja laedusi. Rutt, su hingel õn kaks palet. Senikaua, kui doineerib su hinges too pahepoolse, ei jõua sa kaugeale iseendast. Rutt, võta endale põhiõtteks päikesekella otto: Mina näitan ainult päikesepaisteseid tunde!
Äesta wahetysel- Alfa. Harvad, pikad, ustjashallid pilved kulgevad ööda taevafooni Põhja. Harvad sinirohelised tähed kui hundisilad iluvad silale tähelpaneata taeva ja helklevad kui ääratuad opaalid süngel talveööl. Tõuseb kuu, kuendades Lääne saeldanud pedakate taha, vaarub aeglaselt edasi ning kerkib kõrgele avarusse ja aalib pikki üstilisi varje aapinnale. Monotoonselt vingub tuul lagendikel, sahistab puude oksi etsa all ja salaja, nagu tähelpaneata, suigutab elutuid, luiseid lagendikke. Äkitselt sähvatab ingi eteor kui tulikera ööda otsatut avarust ja joonestab ust-sinisele taevale iniõistusele arusaaatut tähekirja, is säilib silapilgu ning kaob saa hääletult, tähelepapaneata, nagu iinunudki. Keegi ei õista selle tähendust. Ainult kidurad soopedakad ja aarjakased sirutavad oa roidunud, saeldanud oksi ja tõstavad aha vajunud latvu avaruse poole. Nad õn ainukesed, kes õistavad selle tähendust. Nad õn näinud sadanded kordi sarnast kirja, ja õppinud seda tunda. Nad teavad, et varsti tuleb ingi põnev võitlus kahe oleata olevuse vahel. Kõrgel ustjastuedal taeval, sääl, kus algab linnutee ja lõpeb vaatepiir, askeldavad ustad varjukogud kui deeonid ja vahivad tulisilil lahkuvat aastat. Pikkaööda looklevad tulised niidid kui ussid igast ilakaarest kokku. Nad ristlevad ja looklevad kui elastsed faunid. Siis äkitselt vilksatavad punased joad kui veritulbad taeva, atavad endasse kui uttu tuliseid niite ja tekitavad ääratut kaaost. Siis ühtuvad nendega tulised faakelid ja kogu taevas põleb nüüd verevas, silipiestavas tuleeres. Algab võitlus... Ristati-rästati sahisevad veritulbad kui viralised ja valgustavad kahvatut aad. Mannetult vilksatavad üksikud uljad niidid vahetevahel taeva, hüplevad, lõbutsevad ja kaovad jälle. Kogu õhkkond õn täis elektrit. Arvaata kõrguses, säälpool tähtede aaila, tantsisklevad varjukogud kui koletised oa rõõutantsu ning pilluvad vahete-vahel alla säravaid helklevaid serpentiine, is rulluvad lahti pikiks, võnkuvaiks paeluks... ja kuskil kaugel, aises aailas, lööb tornikell 24. Kohe raugeb too ässuline võitlus ja tulejoad kustuvad teine-teise järele kui põlenud pirrud ja kerkib kuuvalgusel uskalbeis värves hiiglasuur 1933. aasta originaal. Vana aasta õn uuele loovutanud oa koha. *, * * Inieste silad pole aga näinud toda võitlust. Too võitlus oli ainult ingisuguseile kõrgeaile, tähtsaaile olevusile nähtav...kuid põlised etsad ja kidurad soopedakad õn näinud seda võitlust, ning nad võiksid iniesile paljugi jutustada sest inisilile kättesaaatust luksusest. /
Mõtteid tänapäevast. H. S. Elae suursünduste sajandil. Peaksie olea uhked sellele ja oa jõudsale itekülgsele kultuurile ja tsivilisatsioonile. Ja eriti noored, kes saavad nendest uudsea, peaksie jatkaa nende looist. Aga iski seob ja hoiab eid tagasi. Eealetõukav linik varjab senistegi saavutuste õilsust ja otsest õju eisse. See õn tsivilisatsioon, tänapäeva kultuuri ja elu tooniandja. Tänapäeva aail õn õieti väljakutse noorpõlvele. Mõtlen aaila all kogu praegust organiseeritud seltskonda kõigi ta seaduste ja koetega; üksikisikute ja ühiskondade elu reguleeriistega. Autoriteedi ja kivinenud traditsioonide survel tahab uutuda see organisatsioon stabiilseks, jätta kuivikule elulätted, nooruslikud elutungid. Ta lakkab oleast küllalt plastiline ugavneiseks uusile õtteile ja olukorrile. Ja säilitades inevikuväärtusi, lähendatakse ühtlasi tuleviku arengut hukule. Perslaste seadused püsisid sadu aastaid. Ajad ja olukorrad aga uutusid, ja rahvas, kes oli uutuatute seaduste eseeks, ei eksisteerinud ena. Tuntud aoniidid kujundasid sarnase tiheda koplitseeritud karbi enesele, is läatas nende evolutsiooni ja elutegevuse nad hukkusid. Inikond õn hädaohus langeda ohvriks tsivilisatsioonile, ille ta ise loonud. Noorus, kui elu säilitais- ja teostaissübol, võib tõsta kol suurt süüdistust eie praegusele tsivilisatsioonile: ta õn liialt väliste raaide vahel, kindlusetu ; õn üliehaniseerunud; õn arenenud ühekülgselt. Tõepoolest õn elu juba väliselt niivõrt seotud ja tsentraliseeritud üksikutesse kohtadesse ja aladesse, is tahavad juhtida ja kontrollida iljonite elu. Kä igapäevastesse peensustesse õn tunginud see või, halvates inieste individuaalset algatus- ja teotseisvõiet ja oapära. Ja sellepärast tärganud isiklik vastutustunne õn kadunud kä pühaais kohustusis. Tuhandeid aastaid püsinud ja täienenud usulis-kõlbla vendluse-ideaal lööb kõikua ja asetub silakirjaliku või autoaatse orjaeraaliga. Nii võie käsu järele arastada vaenlasigi, luues igasuguseid toetusfonde igasuguseile hõiudele ja välisaa puudustkannatajatele ja hädalistele. Kuid oa übrusele õn silad suletud sureva venna oa kodulävel jätae hoolekandele ja töökodadele. Meie vastutus ja kohusetunne, kui seda üldse õn, pareal juhul täitub vaeste hääks ääratud aksu õiendaisega uidugi viisel võialikul tähtpäeval, et pääseda viivitustrahvist. Seda häbenee ise tunnustada. Olee pahased koguni, kui keegi julgeb sellest avalikult rääkida. Enese vabandaiseks tooe tuhandeid põhjendusi; olee täitnud kõik oa sisetunde järele jne., ütlee. Kuid pole süüdi sulg halvas kirjas. Olee eiegi ainult praeguse staatilise ja ebakindla kultuuri produktid. Olee tõsiselt ehaanika orjad. Uued viiistletud asinad kihutavad lakkaatult taga nii tööpereeest kui töölist, uutes neid endidki osakeseks asinas. Masinad ründavad üha intensiivsealt inieste tööjõudu, tekitades üliproduktsiooni töötatööliste näol. Nii suured õn viiaste läinud aastakünete leidused, et eie oraalne areng pole suutnud pidada sau nendega. Olee leiutanud eluhävitaiseetodeid kiireini, kui olee suutnud kasvatada oraalset kontrolli nende iestusväärsete jõudude õtleatu kasutaise ärahoidiseks. Olee leidnud teid luua igasuguseid vajalisi luksustarbeid sarnasel ääral, illisest vare ei osatud unistadagi. Kuid eie pole kindlustatud nende varade õiges jaotuses. Meie väikeses Eestis pole need tsivilisatsiooni pahed nii ärgatavad kui suuris kultuurriiges. Kuid üldine kultuuriline pilt õn selge igal pool: ainitud pahed suurenevad aina järjest kasvava intensiivsusega ingil päriatul jõul. Ja sõda õn nende harilikuaid avalduisvore. Siin viskubki suuri inisoo päästislootus noorsoole. Noortel ja eriti tänapäeva noortel peab jatkua selleks jõudu ja optiisi; nagu terve organis, suudab ainult tea kõrvaldada oa verest kahjulikud ploksiivid. Mitu iljonit nooreest (Jaapanis kä naisi) teeb lahingdrilli tänapäeva Euroopas, ürgitades koolinooredki. Iga tsiviliseeritud riigi laboratooriuides noored vaiukad üliõpilased katsetavad oa looisvõiet uute, hirsaate hävitusvahendite leiutaisel. Kuid illeks siis, küsie, õn n. n. Rahvasteliit? Õn
see tõesti nii annetu rahvaste konfliktide lahendaisel? Kuid õn selge, see sõjasüstee ja hädaoht püsib seni, kui pole kaotatud ta tekkiispõhjused; seni aga püsib väljakutse noortele. Noorte pulbitsevas jõus õn ainukene lootus säilitada ja kooskõlastada keerulised individuaalsed, sotsiaalsed ja rahvuslikud ning rahvusvahelised suhted, paralüseerida eie staatilise tsivilisatsiooni puudused ning täiendada uute, väärtuslikuatega. eeeeeeee Ea surapäeval. Eos. Hardus valdab... ielikult vaikus kõneleb elust, valust... Tajud, sõsar, kuskil vase kuinat ilust, võlust? Õn see vai, sünnitab hir suinat. Tuli toonelane taha akna, angub: Lase sooja! Mine, analane, tavaline õnnetuse tooja! Magaa kõik läksid üksi olen, väeti... Kuis Sind võtan vastu, keda au aeti? Tare kitsas, raske õhk õn, suitseb taht, olen hirul: ukse taga kooljas-vaht... Õn ehk eekene tulnud kaea oa leiklast? Pole ure, ust ja rusuv, annud hauas rahu vast? Tule ee, ehkki kooljas, a ei pelga! Tule, leiklapse valu alla pane õlga! Üksi olen. Õde ul õn sünge ul, is ei ela, särasili varjab range kahtluskul. Tuled jälle? Pääle paned käe, is kõrb... Näib see pehe nii... ju kaua olen orb... Eide silas oli asetseas häädus, saas silas, is ju au-au äärdus. Asetu u päetsi, tasa sule lapse laud, haigelt varbalt valu võta, ega sind ei varja haud? Pühid silad lapsel oled ise aiva rõõ... Ah, u ee, pole Sind, vaid ainult unistusist raa... Õiendus: Eelises nubris ilunud Konst. Kõvask! töö 0n silapilke iniese elus... kohta õn selgunud, et see pole algupärand, vaid plagiaat. Väljaandja: V.Ö.G.Õppurring. Vastutav toietaja: L.LE0SK. Kultutir-Joh, Meisteri trükk, Valgas. Õnnelikud iniesed. Õnnelikud iniesed olid Cäsar ja Cicero. Esiesel ei tarvitsenud õppida enda elulugu ja teine võis unustada enda kõne, ila et oleks saanud nõrga! Huanist. Tegevtoietaja: L.AKERMAN. Korrektor: E. ORAV.