MATI IILA MEIST SAID LENDURID SASSOVO TSIVIILLENDURITE KOOLI VILISTLASTE LOOD

MATI IILA MEIST SAID LENDURID SASSOVO TSIVIILLENDURITE KOOLI VILISTLASTE LOOD

Toimetanud Lauri Suurmaa Keeletoimetanud Elle Hein Kaanekujundus Jan Garshnek Küljendanud Janek Saareoja Mati Iila ja kirjastus Argo, 2019 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN 978-9949-688-10-4

SISUKORD SISSEJUHATUS...6 ELUKUTSE LENDUR...10 MIS RAAMAT SEE ON JA MIKS SAI SEE ÜLLITATUD...18 SASSOVO LENNUKOOL AJALOOLINE ÜLEVAADE...24 MEIST SAID LENDURID VILISTLASED MEENUTAVAD...42 Kalju Sepp... 46 Rein Randmaa... 63 Raivo Kask... 72 Rein Porro... 88 Ats Künnapuu...119 Kõu Lipp... 125 Jaan Ütsi... 137 August Kaasik...147 Rein Veskus...175 Harri Tustit... 202 Peeter Murusalu...214 Illar Vaks... 222 Rein Viilma... 235 Aleksander Dintšenko... 258 Priit Lõuk... 270 Arli Berens... 278 Anti Tappel... 294 Tiit Pikaro... 303

Enn Kaalep...311 Tõnu Ader... 326 Toivo Liivorg... 352 Rein Roos... 369 Jüri Luha... 373 Einar Redi... 399 LEIVAISA AEROFLOT...414 LENDURID... 426 SASSOVO LENNUKOOLI VILISTLASED (1951 1975)... 466 ISIKUNIMEDE REGISTER...472

SISSEJUHATUS

SISSEJUHATUS 7 Teekond ideest kuni valmis raamatuni on alati pikk. Sellest saab nüüd juba mitu aastat, kui tekkis mõte panna kirja Sassovo lennukooli lõpetajate meenutused. Ei mäleta enam, kellega koos sai seda ideed heietatud, aga kindlasti oli see keegi Sassovo tsiviillendurite kooli lõpetanutest. Oli kuidas oli, aga idanema see mõte hakkas ja seeme mulda sai. Enamik Eestimaalt pärit ja okupatsiooniajal piloodipaberid saanud meestest on Sassovo lennukooli kasvandikud. Eks kõigil selle Kolgata tee jalge alla võtnuil, õppima pääsemise kadalipu läbinuil olid omad kõhklused ja kahtlused, takistused ja tõrked, vaevad ja valud, üleelamised ja õnnestumised, aga siht silme ees oli selge meist peavad saama lendurid. Ja saidki. Alati on midagi, mis jääb meelde kogu eluks. Esimesed triibulised, esimene koolipäev, romantilisemale hingele ka esimene kobamisi tehtud musi ja armuleek. Noorus on ilus ja tagantjärele vaadates muretu aeg. Meie naispresident avaldas küll kahtlust, et see aeg, mil nõukaajal sündinud koolis käisid, ei olnud sugugi õnnelik, aga talle on juba vastu lausutud, selgitatud ja küllap ta on oma apsakast järeldused teinud. Kindlasti on lennukooli vilistlastel midagi meeles esimesest koolipäevast Venemaal, esimene lend, esimene maandumine, langevarjuhüpe. Ei olnud see aeg õnnetu, pigem ikka õnnelik. Lendur, see kõlas uhkelt siis ja kõlab ka täna. Koolile järgnes hoopis karmim aeg oma kordaminekute ja tagasilöökidega. Elu, mis pühendatud kindlale eesmärgile lennata. Kes selle eesmärgi saavutas, ka see on natuke selle raamatu teema. Tollal, kui me seda ideed arendasime, tundus, et on viimane aeg heita pilk Eesti lendurite minevikku, püüda olnut veidi elustada, tuletada meelde, kuidas tulevased piloodid oma tiibadele esimesi sulgi kasvatasid. Tuua midagi sellest ajast järglastele, tulevastele põlvedele. Meie elu ei kordu kunagi, jääb ainult mälestus ja kui me seda mitte mingil moel ei talleta, on see nagu inversioonijälg taevas, mis tasapisi hajub. Minevik püsib vaid seni, kuni seda mäletatakse, kuni miski mälestust elus hoiab ja säilitab. Minevikku taastame väikestest kildudest nagu lõhutud vaasi. Kui mõni kild jääbki leidmata, liimime olemasolevad tükid ümber tühja koha kokku ja saame ikkagi pildi, milline see välja nägi; sellest pole lugu, et ta vett ei pea. Sassovo lennukool, mis koolitas

8 MEIST SAID LENDURID tsiviillennundusele piloote, on ka killuke Eesti lennunduse ajaloovaasist. Igal ajal on oma lugu. Iga Sassovo lõpetanu mälupangas on tükike koolitaevast sealt saadud emotsioonide, vaimustuse, rõõmude ja raskustega, nii sündmustest, hetkedest kui ka inimestest, on mida või keda meenutada, kiruda või kiita. Vikatimees teeb oma tööd ning on viimane aeg neid lugusid jagada ja raamatusse raiuda. Läks aega, mis läks, aga 24 mehe meenutused lennukooli astumisest, seal õppimisest on nüüd raamatusse raiutud. Raivo Kask oma raamatus Lendur konstateerib, et okupatsiooniajal lõpetas lennukooli ja tuli tsiviillennundusse tööle 58 eestlasest lendurit, enamik neist olid Sassovo lennukooli kasvandikud. 24 Sassovo vilistlase mälestused on suur protsent nõukaajal tsiviillennundusse tulnud eestlastest lendurite koguarvust. Tuhat tänu kõigile, kes vaevaks võtsid ja oma panuse andsid. Lugupeetud lugeja, palume teil enne raamatusse süvenemist ja lendu minevikku kinnitada turvavöö ja lülitada välja mobiiltelefon!

ELUKUTSE LENDUR

ELUKUTSE LENDUR 11 All on vihm ja äike, lendurile särab päike Inimene on alati vaadanud taevasse ja tahtnud hõljuda selle avarustes nagu lind. Kahekümnendal sajandil sai see unistus teoks ja inimene võib lennata sinna, kuhu hing ihaldab. Tänapäeval leidub vähe inimesi, kes poleks õhusõiduki pardal pilvepiiridele tõusnud. Alates esimesest õhupallist ja õhust raskemast lennumasinast ei saada hakkama ilma inimesteta, kes julgevad õhusõidukeid juhtida. Tekkis liik inimesi, kes tahavad lennata ja mitte reisijatena, vaid kipuvad taevaavarusse tegijatena, janunevad lendamise kui elukutse järele. Lendur ehk piloot (itaalia pilota) on lennukeid, helikoptereid ja teisi õhust raskemaid aluseid juhtiv isik 1. Aegade edenedes tekkis vajadus lisada õhusõidukitele teisigi ametimehi, aga lendur ehk piloot oli, on ja jääb lennutegevuse keskseks figuuriks. Ainult piloodist võib saada õhusõiduki kapten 2. Lenduri elukutset on peetud selle tekkimise ajast saadik ebatavaliseks, lausa ohtlikuks, julgust, mehisust ja tugevat tervist nõudvaks. Lendurite elukutset peetakse üheks hädaohtlikumatest, kuigi lendurid ise wastupidist tõendavad ja arwustiku andmete najal näitawad, et raudteedel ja autosõitudel wõrdlemist rohkem õnnetust juhtuwat. Igatahes nõuab lenduri kutse inimeselt, kes sellele alale end pühendada tahab, haruldast külmawerelisust. Ta ei tohi otsustamisewõimet ja enesega walitsemist pilgukski kaotada. Ameerikas on isegi sellekohased aparaadid ehitatud, millega proowitakse kas 1 Vikipeedias antud definitsioon. 2 See on tänapäeval nii, lennunduse algusaegadel ja isegi Teise maailmasõja ajal olid suuremate sõjalennukite komandörideks-kapteniteks navigaatorid ehk tüürimehed.

12 MEIST SAID LENDURID inimene ka lenduriks kõlbab. Kandidaat seotakse toolile ja lastakse siis tool elektri abil kiirelt keerlema. Kui keerlemine lõpetatakse ja inimese pea pööritama pole hakanud, siis wõiwat oletada, et temast lendur wõib saada. Ega siis ka surmasõlmi õhus teha saa, kui pea ei kannata. Kõige hädaohtlikum paistab aga wõhikule lennukist täiel sõidul wäljahüppamine, mida iga lendur peab harjutama. Selleks varustatakse lendurid langevarjuga, mis koti näol nööridega selja ümber kinnitatakse ja alles siis automaatselt awanevad, kui inimene juba tükk aega õhku pidi kuulina alla on langenud. Langevarju abil võib lendur oma elu päästa, kui lennuk taeva all äkki põlema sütib või mõni muu viga juhtub. Meie ülesvõttel on pildistatud see silmapilk, kus lennukist wäljahüpanud lendur alla kukub. Langevari pole veel avanenud. Kui ta awaneb. Wäheneb kukkumise kiirus järk-järgult ja lendur maandub õnnelikult. Tekib aga langewarjuga mõni rike on lendur kindlasti surmalaps. Niimoodi kirjutas lenduri kutsest Järva Teataja 8. veebruaril 1927 Vene kirjanik Aleksandr Kuprin ei kirjutanud jutustusi mitte ainult inimeste elust ja loomadest, vaid ka lenduritest. Oli ta ju lennunduse sünni juures ja sellest ülimalt vaimustunud. See on uus, täiesti uus inimtõug, mis nägi jumalavalgust peaaegu, et eile, peaaegu, et meie silmade alla. [ ] Mulle meeldib nende seltskond. On ülimalt meeldiv olla nende hulgas. Olla koos nendega, kes ei vaata kunagi tagasi, ei ole pettunud, ei tunne hirmu tuleviku ees ega klammerdu päästva arukuse külge. Rõõmus on nende õitsev väljanägemine, mis on läbinud kõige rangemad tervisekontrollid. Alaline risk, võimalus igapäeva saada surma või vigastatud. Ohtlik aga armastatud töö värskes õhus, kõrgendatud tähelepanu sinu isiku vastu, enamusele inimestest kättesaamatud kõrgused, sügaviku tunnetus, kaaluta olek, koletu kiirus, mida saadab joovastav hingamiskergus see kõik nagu põletaks tõelise lenduri hingest

ELUKUTSE LENDUR 13 maised madalad tunded kadeduse, ihnuse, arguse, väiksuse, riiakuse, kiitlemise, valed nende hinges kõliseb ainult puhas kuld. Lendurite omavaheline vestlus on alati elav, sundimatu ja kaasakiskuv, harva räägitakse ainult endast, aga mitte kunagi isiklikest kangelastegudest. Neis puudub põlgus alamate relvaliikide suhtes nagu seda varem on esinenud ratsaväes ja laevastikus ja seda vaatamata sellele, et lendurit kohutab kukkumine maisesse väkke rohkem kui surm. Pole halvustavat suhtumist ega pila nõrgemate, võimetumate, andetumate, isegi hädavareste vastu. Ja kui ilusad on need üleloomulikud lindinimesed, kes jultunult ignoreerivad maa külgetõmbejõudu, alalhoiuinstinkte ja enesesäilitamise seadusi. Lausa maaliline on nende muretu suursugusus, nii lõbus, nii päikseline ja õhuline armastus elu vastu. Lõik A. Kuprini jutustusest Lindinimesed (А. Куприн Люди-птицы, 1917) Nii see algas.

14 MEIST SAID LENDURID Olla lennunduse alguspäevil lendur oli midagi kujuteldamatult vapustavat ja ainulaadset. Seda püüdis Kuprin ka rõhutada. Parafraseerides meremeeste kohta käivat lausungit, olid ka tollased lennukid puust ja mehed rauast. Lendamine, õhuruumi alistamine ja lennukaarte pikenemine ning sellega kaasnenud uute, seni kättesaamatute piirkondade ja rikkuste avastamine oli üks suurimaid samme inimkonna ajaloos. Praktilistes kategooriates hinnates oli see kindlasti palju olulisem kui lend Kuule. Lendamine avas juurdepääsu kohtadele, mis olid seni täiesti kättesaamatud 3. Vaatamata sellele, et õhusõidukid on arenenud üha kiiremateks, keerulisemaks ja automatiseerituks, on elukutse oma salapära ja ebatavalisuse siiski säilitanud. Uuema põlvkonna lennukitel ei pea piloot lennukit enam kätel kandma (lendurite seas on selline ütlemine selle kohta, kui lennukit piloteeritakse käsitsi), nagu see oli veel mõnikümmend aastat tagasi, kui puudusid autopiloot ja pardaarvuti. Tänane tsiviillendur on rohkem arvutioperaator, valges särgis insener. Nagu lendurid ise tehnilise arengu kohta on öelnud, et kui lennukitele tekkisid tualetid, ei olnud see enam julgete ja tugevate pärusmaa. Paraku võib igasugune, ka kõige kaasaegsem tehnika vingerpusse visata, rikki minna ja siis sõltub lennuki ja reisijate edasine saatus piloodi oskustest ja võimetest, et ajapuuduses võtta vastu ainuõige otsus, mis tagab lennu õnneliku lõpu. Teadupärast pole ükski õhusõiduk õhku jäänud, küsimus on, milline saab olema kokkupuude maaga. Lennuki käsitsijuhtimise oskuse vajadus ei kao kuhugi, sest piloodile ei ole keegi andnud õigust rikki minna. Nõukogude lennunduse areng ja lennukiehituse tase sünnitas loosungi: Nõukogude lendur peab oskama lennata ka rikkis lennukil! Sellele vaatamata et lenduri elu on läinud justkui lihtsamaks, sobivad pilootideks vähesed. Eriti käib see militaarlennunduse kohta. Lenduri elukutse on ja jääb üheks väärikamaks ja austust väärivamaks. Paljudele on lendamise ime veel tänapäevalgi suur müstika, unikaalne valdkond. 3 Erkki Luuk. Lendamine kui religioon. Sirp, 13. juuni 2003.

ELUKUTSE LENDUR 15 Kuigi eestlased peavad end maarahvaks, oleme lisaks maalähedusele olnud ka lendav rahvas. Alates lennunduse sünnist kuni tänapäevani on leidunud neid, kes on olnud ja tulevikus on õhuvalda pürgijad, õhulaevade tüürihoidjad, ruumiromantika nautijad. Juba enne Esimest maailmasõda läks eestlasi Tsaari-Venemaa loodavasse lennuväkke. Esimesed eestlastest lendurpioneerid said koolitust Venemaal (Peterburis, Sevastoopolis, Kiievis, Bakuus), Saksamaal, aga mitte Eestis. Eesti Vabariigi lühikeseks jäänud iseseisvus oli Eesti lenduri kuldaeg. Olid oma lennukool, lennuvägi, tsiviillennundus ja harrastuslendurite ühendused. Teises maailmasõjas pidid eestlased lendama võõraste lippude all, kes punatähtedega, kes ristidega tiibadel. Ajaloovanker veereb auklikul teel ja eesti meeste pääsemine lennukijuhise taha sotsialismileeri kuulumise päevil oli keeruline. Polnud enam oma, Eesti lennukooli, lennuväge; oskusi ja luba lendamiseks tuli nõutada võõralt võimult, võõras keeles ja võõral maal. Aga eesti mees on visa, kui ta midagi tahab, siis selle ta ka saab. NSVL-s oli lennunduse lingua franca ks ehk ühiskeeleks vene keel. Kui palju noored, äsja keskkooli lõpetanud eesti poisid seda oskasid? Lendamisoskust mindi nõutama suurele kodumaale napi keeleoskuse ja kõhnukese leivakotiga, aga visa vaimu ning tugeva tahtmisega, et siis nagu laulusalm ütleb: Nii kui üks pääsuke läeb lendes kõrgele Lendurid-filosoofid on öelnud lenduriks tasub õppida siis ja ainult siis, kui tunned, et mitte kuidagi ilma ei saa. Ehk teisisõnu löö või miljoniks tükiks, aga iga tükk kisendab, et tahan lennata. Ja kui ei saa, siis kuidagi ikka saab. Liinilendur Mark Vanhoenacker on välja käinud mõtte, mis hästi sobib lenduriks pürgivatele eestlastele: Üks paremaid põhjusi, miks piloodiks hakata, eriti kui ollakse pärit külmast ja hallist kohast, on võimalus pilvede maailmast kõrgemale tõusta; teada, et päikesevalgus saadab sind pea igal tööpäeval. Lenduri elukutset on alati peetud romantiliseks. Teaduslikult või meditsiiniliselt olevat tõestatud, et lenduri elukutse on nii keeruline, et ainult 10% soovijatest võivad selle omandada ja saavad hakkama kaasaegsete lennukite juhtimisega (piloteerimisega). Võiks nagu öelda,

16 MEIST SAID LENDURID et lendurid kuuluvad inimkonna eliidi hulka nii tervise kui ka kõige muu poolest. Lendurid on romantikud, hindavad poeesiat, nii taevast kui ka maist, loevad ja kirjutavad ise luuletusi. Selle tõestuseks toon ära kellegi T. Smirnovi värsid unistusest lennata. Ma ei tea, kes oli T. Smirnov, kuid eeldan, et ta oli lendur. Autor püüdis ka salmikese eesti keelde ümber panna. Kas hästi või halvasti, jääb lugeja otsustada. С детских лет мечтаю я о небе. Я хочу летать, летать, летать. Звёзды дальние руками трогать, Облака стрелою пробивать. Ma taevast unistasin lapsest saati. Ma tahtsin lennata, lennata, lennata. Kaugeid tähti kätega haarata, Noolena pilvedest läbi tormata! Но одной мечты бывает мало, Разве можно просто так мечтать? Я хочу, чтоб это былью стало. Я хочу летать! Kuid ainult unistustest jääb väheks, Kas tohib lihtsalt mõtteis uidata? Ma tahan, et mu soovid täide läheks, Sest tahan lennata! (T. Smirnov) Tänasele lugejale tuleb natukene lahti seletada ka tollast tööandjat, organisatsiooni, mille raames lennati, töötati, samuti lendurite ametija kvalifikatsiooninimetusi.

MIS RAAMAT SEE ON JA MIKS SAI SEE ÜLLITATUD

MIS RAAMAT SEE ON JA MIKS SAI SEE ÜLLITATUD 19 Memuaarides päästetakse minevikku tulevikule. Mälestused annavad faktidele ja sündmustele uuesti elu. Kuigi mälestuste täpsust ja usaldusväärsust looritab nostalgia, on tagasivaatavad kirjutused möödapääsmatult vajalikud. Schreder Ise küsin, ise vastan. See on raamat, mis sisaldab ülestähendusi eesti meeste poolt, kellest said lendurid-piloodid. Kust tuli neil tahtmine ja teadmine saada piloodiks? Just piloodiks! Lennunduses on palju ameteid, üks uhkem kui teine, aga just piloodikutse on see kõige ihaldatavam, romantilisem ja vastutusrikkam. Teine küsimus. Miks ma selle raamatu kirjutasin? Kirjutama on muidugi liiga suurelt öeldud, mälestused-meenutused kogunud, tekstid kokku pannud, arvutisse toksinud, saatesõnad lisanud, seega koostanud sobiks ehk paremini. Suurim au, suurim au on olla lendur, õhuvallas avatud kõik teed 4 Nii lauldi möödunud sajandi viiekümnendatel. Ega ikka eriti avatud need teed ei olnud. Takistusi oli mitmetasandilisi, vertikaalseid ja horisontaalseid, poliitilisi ja majanduslikke. Väikerahvad olid punases impeeriumis ebakindel element, eriti eestlased, üks eriti kahtlane rahvakild. Ükskõik, kuidas sa teda ei meelita, annad piitsa või pakud präänikut, ikka võib metsa poole vaadata. Metsa all mõeldi roiskuvat läänt. Lubad eestlase lendama, lendab Rootsi. Kuuldavasti olid lätlased või leedulased seda ka üritanud. Kui Venemaa OSOAVIAHIM-i 5 ja 4 Helilooja Solovjov-Sedoi poolt komponeeritud kultuslaul. 5 OSOAVIAHIM ehk Riigikaitse ning Lennundus- ja Keemiaalase Töö Abistamise Ühing (vene keeles: Общество содействия обороне, авиационному и химическому строительству, lühend ОСОАВИАХИМ) oli NSV Liidu riigikaitseline organisatsioon, mis tegutses aastatel 1927 1948 ning mille järeltulija oli ALMAVÜ. Vikipeedia.

20 MEIST SAID LENDURID ALMAVÜ 6 lennuklubides koolitati piloote nii lennukitele kui ka helikopteritele, siis Tallinna OSOAVIAHIM-i lennuklubis lõpetati mootorlendurite koolitus enne ära, kui see õieti alata jõudis. Ainuke pilootide kursus Tallinna OSOAVIAHIM-i lennuklubis toimus aastatel 1947 1949. Kursuse lõpetanutest läksid sõjakooli Meinhard Leibur, Hans Vadi ja Kalju Seenemaa, kellest said sõjaväelendurid, õhujõudude piloodid. Koos nendega lõpetas sõjakooli ka eelneva lennukogemuseta Feliks Maasik. Kalju Seenemaa osales sõjalinnu Tu-16 juhise taga ka Moskva kohal korraldatud õhuparaadidel. Esimese pilootide kursuse lõpetanud Harald Sangel tahtis saada küll lenduriks, aga armees valitseva korralageduse tõttu sattus edasi õppima hoopis Tšeljabinskis paiknevasse lennuväe tüürimeeste kooli ja temast sai navigaator ehk tüürimees sõjalennukitele. Ringiga jõudis ka Eestisse, lendas mõnda aega Tartus paiknevatel Tu-4-del (NATO koodnimi Bull), sealt edasi viis teenistus ta merelennuväkke ja Eestisse sai alles pärast erru arvamist. Veel üks mees samast lennust, Karl Lepiman läks edasi õppima Buguruslani tsiviillendurite kooli. Kuni 1960. aastani oli ta ainus eestlane Aerofloti Eesti lennugrupis 7. Kõik peale Kalju Seenemaa ja Harald Sangeli tulid hiljem tsiviillennundusse. Sõjaväe lennukoolidesse oli lihtsam pääseda, ka ENSV sõjaväekomissariaatidel oli ülesanne värvata noormehi sõjaväe lennu- ja merekoolidesse. Eesti Tsiviillennunduse Valitsuses lendasid pikka aega endised sõjaväelendurid Guido Jakobson, Otto Taur ja Lui Jaanson, kes olid kompartei esimese kirjutaja Nikita Hruštšovi reformide käigus N Liidu õhujõududest kinga saanud. Lisaks sõjalenduriks tahtjatele leidus eesti poiste seas üritajaid ka tsiviillennukoolidesse. Teadaolevalt lõpetas 1951. aastal Sassovo lennukooli esimese eestlasena Ülo Keedus. 6 Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing, lühend ALMAVÜ (vene keeles: Добровольное Общество Содействия Армии, Авиации и Флоту, lühend ДОСААФ; oli Nõukogude Liidu ja on praegu Venemaa Föderatsiooni paramilitaarne spordi-, sõjalis-tehnilise ettevalmistuse ning patriootliku kasvatuse organisatsioon. Vikipeedia. 7 Toomas Türk. Eesti lennunduse 100 aastat. Post Factum, 2018.

MIS RAAMAT SEE ON JA MIKS SAI SEE ÜLLITATUD 21 Tsiviillennunduse kiire areng on nõudnud pidevalt üha rohkem kõrge kvalifikatsiooniga, kaasaegset keerukat lennutehnikat hästi tundvaid spetsialiste. Meie vabariigist on pidevalt suunatud tsiviillennukoolidesse õppima noori, kel on olnud soovi ja jätkunud püsivust lenduri austava ning raske kutse omandamiseks. Loomulik, et sel teel on Nõukogude Liidu tsiviillennukoolides õppinud lendama ka väga paljud eesti rahvusest noormehed. Sellise hinnangu annab N Liidu lennunduspoliitikale oma raamatus Teedel õhuavarustesse Ants Künnapuu 8. Viimane ei olnud küll lendur, vaid lennundusinsener, kuid ta pühendas oma elu lennundusele. Üksiküritajana oli ta lõpetanud 1964. aastal Kiievi Tsiviillennunduse Inseneride Instituudi. Viiekümnendate lõpust kuni kaheksakümnendateni kehtestas NSVL Tsiviillennunduse Ministeerium liiduvabariikidele lennukooli kvoodid. See tähendas, et esimene valik soovijate seas viidi läbi liiduvabariigis, korraldati sisseastumiseksamid ja tervisekontroll. Kes läbis konkursi paremate hinnetega ja tervis lubas, võis ennast lugeda lennukooli vastuvõetuks. Ka eksamite osas tehti järeleandmisi, näiteks ei pidanud eestlased kirjutama vene keeles kirjandit, vaid piirduti etteütlusega. Eesti kodukooliks sai mitte kaugel Moskvast, Rjazani oblastis töötanud Sassovo tsiviillendurite kool, kus Eestile eraldati 5 10 kohta. Tüürimehed ja mehaanikud tulid teistest lennukoolidest. 1957. aastal oli vabariigile Sassovo lennukoolis eraldatud 10 kohta. Kohaliku konkursi läbisid ja Sassovosse sõitsid Ernst Juhanson, Peeter Peterson, Ralf Raudkepp, Kalju Sepp ja Ants Uus ning veel viis teistest rahvustest eestimaalast. Nagu öeldud, tehti sisseastumiseksameid Tallinnas ja seega tekkis ka eesti rahvusest noormeestel parem võimalus jalg lennukooli ukse vahele saada. Mõnda teise lennukooli minnes tuli kandideerida üldistel 8 Ants Künnapuu. Teedel õhuavarustesse. Valgus, 1979.

22 MEIST SAID LENDURID alustel, ühises pingereas, kus ühele kursandikohale võis kandideerida kümmekond soovijat. Oli eestlasi, kes ka sellega hakkama said. Seitsmekümnendate keskel kvoodisüsteemi muudeti, vabariiklike kohtade asemele tulid piirkondlikud kvoodid. Kuni 1980. aastani otsustas eestlaste pääsu Sassovosse Riia piirkondlik komisjon, hiljem viidi eestlased Leningradi piirkondliku komisjoni alla. Näiteks üks viimaseid eestlasi, kes Sassovo lennukooli läks, Andres Peterson pidi läbima eksamisõela Riia komisjonis ja konkureerima üldistel alustel Läti, Leedu ja vist kogunisti Valgevene noormeestega. Sellega on ka seletatav, miks Sassovosse pääsenud eestlaste arv hakkas järjekindlalt vähenema, sõelad muutusid üha tihedamaks. Kodus enam eksameid teha ei saanud, lähimad kohad, kus seda sai teha, olid Riia ja Leningrad, aga seal eestlastele enam hinnaalandust ei tehtud. Muidugi jäi võimalus sõita omal käel kas Sassovosse, Buguruslani või Kasahstanis asuvasse Aktjubinski lennukooli ja läbida seal üldises konkurentsis eksamite sõel ja arstlik komisjon. Peale 1975. aastat kuni N Liidu kokkuvarisemiseni saabus Eesti Tsiviillennunduse Tootmiskoondisesse ainult neli eestlasest pilooti: Rem Kivi Sassovo lennukoolist, Maido Veebel Buguruslani lennukoolist, Jüri Hirve ja Kuuno Siniväli Aktjubinski lennukoolist 9. Võrreldes merekoolidega jäi lennukooli kvootide alusel lõpetanute arv marginaalseks. Muidugi oli meretransport palju laiema haardega, kaadrimahukam kui tsiviillennundus. Tallinnas oli kaks keskastme merekooli, mis igal aastal saatsid tööturule 50 60 eestlasest laevajuhti ja mehaanikut ning seda juba alates 1949. aastast. Sellegi poolest oli Eesti merelaevanduses ülekaalus muukeelne seltskond. Tee kaptenisillale oli eesti laevajuhtidel sama vaevaline kui eesti pilootidel komandöri istmele. Lisaks kvoodikohtadele, nagu eespool öeldud, oli üksiküritajaid ka teistesse NSVL tsiviillennukoolidesse. Keegi ei keelanud minna omal käel õnne katsuma, aga enamik Eestimaalt pärit ja okupatsiooniajal piloodipaberid saanud meestest on lõpetanud Sassovo tsiviillendurite 9 Raivo Kask. Lendur. Kirjastus SE & JS, 2016.

MIS RAAMAT SEE ON JA MIKS SAI SEE ÜLLITATUD 23 keskastme kooli. Pea kõik Sassovo poisid tulid tagasi Eestisse, kui mitte kohe pärast kooli, siis mõne aasta pärast kindlasti, aga leidus ka neid, kes jäid Venemaa avarustel kadunuks. Rem Kivi lõpetab Sassovo lennukooli eestlastest vilistlaste nimekirja. Eesti omariikluse ja oma lennunduse saabumisel jõuti ka läänes valmistatud õhusõidukite juhiste taha. Lingua franca ks tuli inglise keel.