Eesti Kunstiakadeemia Vabade kunstide teadusond Skulptuuri ja installatsiooni osakond Sohvi Viik Mälu pildid Magistritöö Juhendajad: Taavi Talve, Jacob Jessen Tallinn 2016
Sisukord Autorideklaratsioon... 3 Sissejuhatus... 4 1. Mälestused... 5 1.1 Mälestsued ja keskkond... 8 1.2 Lapsepõlve maja... 10 2. Fotomälestused... 12 2.1 Perekonna fotoalbum... 15 2.2 Mina pildil... 19 3. Kunstiprojekt... 21 Kokkuvõte... 29 Summary... 30 Allikate loetelu... 32 Kunstiprojekti dokumentatsioon... 34 CV... 37!2
Autorideklaratsioon: Kinnitan, et: 1) käesolev magistritöö on minu isikliku töö tulemus, seda ei ole kellegi teise poolt varem (kaitsmisele) esitatud; 2) kõik magistritöö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd (teosed), olulised seisukohad ja mistahes muudest allikatest pärinevad andmed on magistritöös nõuetekohaselt viidatud; 3) luban Eesti Kunstiakadeemial avaldada oma magistritöö repositooriumis, kus see muutub üldusele kättesaadavaks interneti vahendusel. Ülaltoodust lähtudes selgitan, et: - käesoleva magistritöö koostamise ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste loomisega seotud isiklikud autoriõigused kuuluvad minule kui magistritöö autorile ja magistritööga varalisi õigusi käsutatakse vastavalt Eesti Kunstiakadeemias kehtivale korrale; - kuivõrd repositooriumis avaldatud magistritööga on võimalik tutvuda piiramatul isikute ringil, eeldan, et minu magistritööga tutvuja järgib seadusi, muid õigusaktide ja häid tavasid heas usus, ausalt ja teiste isikute õigusi austavalt ning hoolivalt. Keelatud on käesoleva magistritöö ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste kopeerimine, plagieerimine ning mistahes muu autoriõigusi rikkuv kasutamine....... 2016. a.... magistritöö autori nimi ja allkiri Töö vastab magistritööle esitatud nõuetele :...... 2016.a.... magistritöö juhendaja allkiri, akadeemiline või teaduskraad!3
Sissejuhatus Oma magistri teadustöös,,mälu pildid analüüsin läbi erinevate näidete ja isikliku kogemuse mälestuste ja piltmälu teemat. Sean oluliseks terminiks fotomälu läbi fotode konstrueeritud mälestused. Samuti proovin uurida protsesse, milles kunagistest sündmustest ja olukordadest talletatud fotod on mõjutanud minu mälestusi. Tekib küsimus, mil määral minevikuline visuaalne materjal ühtib tegelikkusega ja mil määral ta toodab vigu. Kas fotod selle asemel, et objektiivselt minevikku talletada, tegelikult ei võimenda selle üksikuid tahke, moondades seeläbi tervikut? Tuginedes erinevatele näidetele artiklites ning teoreetilistele tekstidele raamatutes, uurin ka mälu suhet kindla ruumi või paigaga. Kuidas meie mälestused muudavad mõnd konkreetset ruumi? Kuidas mõni paik talletub meie mällu ja kuidas see ajas muutub? Veel vaatlen piltmälu teemat ühiskonna ja sotsiaalse elu näitel. Kuidas tänapäeval luuakse endale sotsiaalset kuvandit ja kui adekvaatne see on. Kui sõltuvad või mõjutatavad oleme hetke trendidest ja sellega kaasnevast laiemast visuaalsest taustast? Mil moel mälupildid ja emotsioonid mõjutavad meie psühholoogiat, mida peame oluliseks talletada?!4
1. Mälestused Aeg loob meile perspektiivi, mille läbi oskame olukordi teisiti näha ja hinnata. Inimestes püsivad mälestused erinevalt ning erinevad on ka tõukejõud, mis neid esile toovad. Olulised on siin helid, lõhnad, muusika, puudutused või isegi ilm ning sageli ei suuda me põhjust leida. Sellised mälestused tekitavad esmalt nostalgilise tunde, mis tekib meie aju emotsionaalses osas. Paljud hetked jäävad meelde läbi emotsiooni. Emotsioon võib olla see, mis hoiab mälestust ning muudab selle meeldivaks või ebameeldivaks. (Hermann 2014) Emotsiooni määrajaks võib olla ka mälestuse kontekst. Võib juhtuda, et mõne sündmuse puhul saame teatud detailid teada alles aastaid hiljem, ning see võib olla hetk mil mälestus hakkab oma konteksti muutma. Meenuvad hetked millele nüüd, teades mingite olukordade tagapõhja, oskame oma mälu juhtida. Kogu mälestus võib seeläbi muutuda, saades uue emotsionaalse fooni. Minu vanaemale kingiti 85. aasta sünnipäevaks tema sünnitunnistus, mida ta kunagi varem näinud ei olnud. Selle uurimise käigus selgus, et ta ei olnudki esimene laps, nagu terve elu oli arvanud, vaid tal oli olnud vanem õde, kes mingil põhjusel oli väga noorelt surnud. Nende peres poldud kunagi sellest traagilisest juhtumist räägitud, kuid nüüd, pea sajand hiljem, arutleb vanaema, et mõni hägune mälestus siiski meenub. Eelkõige meenuvad olukorrad, mil sugulased emale kaastunnet avaldasid. (Reemann 2016) Sellistest rasketest mälestustest rääkimine ja nende jagamine ei ole alati lihtne. Nendega kaasnevad rusuvad või ebameeldivad emotsioonid. Isiklikud mälestused on väga intiimsed ja puhast mälestust, kujundit, mis kuulub ainuüksi meile, ei taha me teistega jagada. Siseelu saavutab siin mälu ja tahte sünteesi ning see ehitab seinad siseelu mõningate mälestuste ümber. Kuid kas sel juhul ei peida me midagi ka endi eest? Nagu ütleb Joö Bousquet:,,Mitte keegi ei näe minu muutumist. Aga kes mind üldse näeb? Ma olen iseenese peidupaik. (Bachelard 1999: 141-147)!5
Janet Cardiff ja George Burse Miller on Kanada kunstnikud, kelle peamiseks meediumiks on intsallatsioon, milles oluline roll on helil ja videol. Palju käsitlevad nad oma loomingus ka mälestuste teemat.,,dark Pool (Cardiff, Miller 1995) on installatsioon, kus kunstnikud on loonud hämara, asjadega täidetud ruumi. Ruumis asjade vahel liikudes hakkavad need helisid tekitama, kusjuures igal esemel on oma heliline isikupära. (Vancouver Art Gallery 2014) Pilt 1 ja 2. Cardiff, Miller (1995).,,Dark Pool Installatsiooni vaade. Pilt 3. Cardiff, Miller (1995).,,Dark Pool Installatsiooni vaade. Paljud kellelegi teisele kuulunud asjad on tarvitamise käigus kulunud. Tuhanded puudutused on jätnud neile oma jälje, ruumis esineb mingisugune tuttav ja nostalgiline hõng. Ajalugu peidab end neis sadades esemetes tuues esile põimunud mälestusi. Kunstnikud nagu imiteeriksid või looksid vaatajas olematu mälestuse.!6
Kreekakeelne sõna nostos, millest tuleneb sõna nostalgia, tähendab tagasi tulemist, tagasi pöördumist, naasmist, enda uuesti sisse seadmist jne. Aga ka ihaldust, muret, soovi. Algselt on tegemist hääbumise ja igatsuse seisundiga, mida põhjustab painav kahjutunne, mis on tingitud eemalolekust sünnimaalt või muust kauaviibitud paigast. (Papathomas 2015) Seega nähes pilti, lugedes luulet või kuulates muusikat kodumaast valdab meid tihtipeale nostalgiline tunne. Meil on sünniga kaasas kinnitus varasema kogemuse regioonist ning tavadest ja traditsioonidest. (Hochbaum 1960: 218) Kunstiajaloost leiame palju näiteid kunstnikest, kelle loomeimpulsiks on kujunenud kodu (-maa) ja traditsioonid, ning tihti vaadeldakse neid teemasid läbi poliitika või isikliku kogemuse. Ukraina juurtega Eesti kunstnik Taanja Muravskaja analüüsib oma loomingus põhjalikult eestlaste identiteeti. Juhtides tähelepanu eri kultuuriruumides elavate sugulaste erinevatele poliitilistele ja kultuurilistele eelistustele, pöördub kunstnik pidevalt tagasi oma juurte juurde. Näitusel,,Kolm Õde (Hobusepea galerii 2015) uurib kunstnik, mil moel on Ukraina sõda mõjutanud ja muutnud sugulaste ning perede omavahelisi suhteid. Sarnase probleemistikuga tegeleb ta ka 2012. aasta Tallinna Kunstihoone galerii isiknäitusel Kadunud utoopia, märkides sellega oma kultuuriliste ja ajalooliste kontaktide hääbumist Ukrainaga läbi fotomaterjali sealsetest küladest kui kaduvatest mälestuspiltidest. (Eesti Kunstiakadeemia) Samuti võib näiteid tuua sõjaaegsest kunstist. Eerik Haamer, kes põgenes 1944. aastal Nõukogude okupatsiooni eest Vilsandilt paadiga Rootsi, lõi 70ndatel rea maale lapsepõlve- Kuressaare mälupiltide najal. Neist üks tuntumaid on teos nimega,,pidupäev (Vikipeedia 2016). Veel mõned tuntud Eesti kunstnikud, kelle inspiratsiooniks oli tihti kodumaa vaadete ja maastike kujutamine, on Konrad Mägi, Balder Tomasberg, Kristjan Raud, Paul Raud, Ants Laikmaa jt. Nii mõnigi kunstnik on pidanud sõja tõttu pagema, kuid seda suuremaks inspiratsiooniks on neile olnud kodumaa. Kujutatakse nii maastikke kui ka elu ja traditsioone. (Kalm 2010: 167, 194, 187-188, 204) Traditsioon on tihti seoses nostalgiaga, sest kui kordame mingeid traditsioone, siis käime läbi ka enese mälestustest. Samuti kui räägime inimese käitumisest, peame me arvestama!7
traditsioone. Ühed käitumisviisid on inimesel õpitud ning teised geneetilised. Traditsioonid ei ole geneetilised, need eksisteerivad tänu esivanematele ning enamik traditsioone õpitakse esivanematelt automaatselt, läbi kogemuse, ilma konkreetse õpetuseta. See on loomulik protsess. (Hochbaum 1960: 220-221) 1.1. Mälestused ja keskkond Colm Toibin kirjutab oma essees What Is Real Is Imagined, kuidas ta külastas üle pika aja ühel Iirimaa saarel oma lapsepõlvekodu. Kuidas seal nüüd ringi kõndides oli kõik palju võõram, kaugem ja tühisem kui kunagi varem. Aga samas tuttav. Mingite asjade kohta võis öelda, et need olid kunagi palju tõelisemad kui nüüd. Ta kirjeldab ka üht tuttavat lõhna, mida seal, suure aasa ja kalju vahel uuesti seistes tundis. Ta kirjutab, et võib-olla on see lõhn sarnane, mitte sama, aga kuna ta püüab mõelda tollele maailmale aastal 1967 kui praegu eksisteerivale, siis on see lõhn lähemal ja tõesem kui kunagi varem. (Toibin 2012) Essee alguses kirjeldab ta, kuidas jälgis õhtuti oma toa aknast paistvat majakat. Majakas heitis järjest kaks valgussähvatust ning peatus hetkeks, justkui hingetõmbeks. (Toibin 2012) Sellega meenub mul isiklik mälestus lapsepõlvest, kus enne magamajäämist jälgisin toa aknast vaadet laiale aasale, millel paistis pisike valgustatud elektrijaam ning vahel nägi kaugusest mööda sõitvat rongi. Sellised mälestused, kus midagi oodates või mõtteis olles hangub eluks ajaks silme ette kindel pilt, on kindlasti paljudel inimestel. Jääb vaid küsimus, miks just see pilt ja kas see on ka tõeline? Nägin KUMUs Ene-Liis Semperi videoteost Uks (Semper 2010). Videos on vaataja asetatud pimedasse ruumi ning video on filmitud alt üles, umbes kolmeaastase lapse silmade kõrguselt. Ruum ise on pime, kuid uks on pilukil ning sisse paistab heledat valgust. Teises toas, vaguse käes, on näha kellegi liikumist. Lõpuks see keegi nõjatub uksepiidale ning vaatab ruumi sisse, otse vaataja poole.!8
Video meenutab mulle konkreetset hetke lapsepõlvest, une- eelsest ajast, mil uks jäeti praokile, et pilkane pimedus ei tekitaks lapses hirmu; või selleks, et vanemad saaksid kontrollida lapse toast kuulduvaid helisid. Mälestus eksisteerib minus lapsepõlvest saati, ilmutades ennast ikka ja jälle uuesti. Seepärast on samastumine Ene-Liis Semperi video/lapsesilmaga hõlbus. Nii Toibin kui Semper rõhuvad ülduniversaalsetele ja paljudele tuntud lapsepõlve kogemustele. Ka Gaston Bachelardi raamatus,,ruumipoeetika keskendub ta ruumi ja mälu seostele. Autor kirjeldab, et maja on inimese esmamaailm ning ruumid, milles viibime, jäävad hoidma kinni meie mälestusi. Maja ja ruumidega seotud mälestused on ühed kõige tugevamad ja püsivamad. Nende vahelüliks on unelused, mille abil elame läbi mälestused endistest eluasemetest. Ning just uneluste abil säilivad meis mälestused lapsepõlvest. Alateadvus kinnistab meie kõige kaugemad mälestused, mis tihtipeale on seotud just lapsepõlvega. (Bachelard 1999: 42-45, 53) Samas teoses kirjeldab autor, et üks oluline osa lapse mälestuste jäädvustamisel on igavus. Igavuse vältel justkui muutuks aja mõiste. Tekib teistmoodi kulgemine. Ning see aitab lapsel jäädvustada hetki. Sarnasusi võib leida ka õpetamise meetoditest koolides. Tänapäeval leidub igas koolis märkimisväärselt palju lapsi, kellel on keskendumishäired. Et aidata neil tunni teemat jälgida ning samal ajal fakte mällu talletada, peab õpetaja kõne olema rahulik ning pausidega. Just pausid kõnes on hetked, kus laps räägitu talletab. (Viik 2016) Siin ilmselt peitub vastus minu eelnevale küsimusele. Peale selle, et magama minemine on lastele tüütu rutiinne kohustus, ning oma mõtetes midagi jälgiv laps võib tunda hoopis igavust, kaasnevad selliste hetkedega Bachelardi poolt kirjeldatud pausid. Sellistel hetkedel talletuvad meisse teatud nostalgilised tunded ja mälestused. Olles neljandat aastat koolis õpetaja, olen lapsi palju jälginud ning veendunud, et tänapäeval on igavuse mõiste muutunud. Igavlev laps ei ole lihtsalt oma mõtetes, vaid sellega kaasneb tihti tegevus. Lapsed istuvad sellistel hetkedel tundi oodates ukse ees!9
vaikuses, ning klõbistavad oma telefonides. Seega ei täida igavuse hetki enam mõtted, vaid pildid. Globaalne võrk on täitnud tegevustevahelised tühimikud. Minu arvates on see põhimõtteline erinevus. Usun, et sellised hetked ei kvalifitseeru selle igavuse alla, mida on näitena toonud Bachelard oma raamatus,,ruumipoeetika (1999). Sest antud hetkel ei teki pausi, mis on eelnevalt mainitud näite puhul üks oluline osa igavusest. 1.2. Lapsepõlve maja Oma kunstiprojekti käigus sõitsin oma lapsepõlve suvekodusse. Suure osa oma esimestest eluaastatest saatsin mööda jõe kaldal asuvas vanaema talus. Majal on kokku kuus abihoonet: küün, laut, mesilasait, suur ait, kelder ja saun. Mina oma nelja õega, ja meie kuus nõbu, veetsime seal lapsepõlve suved ja koolivaheajad. See on oluline mängumaa paljudele lastele meie suguvõsas. Seekord pöörasin tähelepanu esemetele ja nurkadele, mis mälestustest paremini esil või millegi poolest olulisemad. Püüdes lapse perspektiivi, laskusin ruumis kükakile ning vaatasin ruume lapse silmade kõrguselt, tajudes perspektiivi muutumise läbi ruumi olemuse täielikku metamarfoosi. See tegevus tõi mälestused kirkamalt esile. Lapsena ja täiskasvanuna on sama ruumi funktsionaalne kasutamine totaalselt erinev. Muutunud on liikumise trajektoorid vastavalt sellele kuidas ja milliseid osi me ruumis tarbime. Samas on huvitav tõdeda, et eri ajastu lapsed kasutavad ruumis samu teekondi ja eelistavad samu piirkondi. Vanaema majas tekib ringikujuline trajektoor, mis uste avamisel läbib köögi, elutoa, esiku ja trepikoja. See on suurepärane ring koos paljude nurkadega, kuhu aeg-ajalt varjuda, et peitusemängust hinge tõmmata. Teine populaarne piirkond on pikk koridor, mis kulgeb läbi köögi, pisikese kangastelgede toa ja vanaema magamistoa. Ilmselt nende trajektooride võlu ongi uksed, nurgatagused ning läbikäidavus. Piirkonna muudab köitvaks tunneliefekt, mida jooksumängudes saab ära kasutada.!10
Bachelard kirjutab, et maja on inimese esmane häll, ning meie unelustes on see alati olulisel kohal. Maja tagab meile kaitse ja heaolu, mis kuulub meie olemise juurde juba algusest peale.,,olles sellises kindlas ruumis nagu on oma maja, tunneb inimene end just kui materiaalses paradiisis. Nagu oleks tal olemas kõik mida vajab (Bachelard 1999: 42-43). Ka meie nimetasime lapsepõlves vanaema maja paradiisiks. Kogu majade kompleks kuulus justkui ainult meile. Saunapealsest sai meie mänguruum, mida nimetasime lastekoduks. Küün ja kanala olid teatrid, kus korraldasime etendusi ja maja pööningust ehitasime garderoobi. Kõik ruumid ja nurgad olid meile teada. Ning tagasi mõeldes nendele ruumidele, ükskõik kas need on suured, väiksed; soojad või külmad, on need alati lohutavad. (Bachelard 1999: 46) Vahel tundub, et isegi esimesed mälestused eksisteerivad kusagil mälus siiani ning väljenduvad läbi mingi kindla ruumitaju. Nagu Semperi videoteos,,uks (2010), mis elustas minu lapsepõlve nostalgia. Sarnased mälestused ilmuvad ka tagasi mõeldes oma lapsepõlve ruumidele, kus olen kunagi palju aega veetnud. Sellistes mälestustes esineb mingi kindla ruumi muutumise või ümberpööramise efekt. Meenuvad küll teatud objektid ja ruum, kuid hoopis veidrama nurga alt. Tundub nagu oleks mälu asjad ja ruumi kuidagi ümber pööranud. See võib tuleneda lapse ja ruumi suuruse suhtest. Samuti ka tubade erinevatest trajektooridest ja funktsioonist läbi aja.!11
2. Fotomälestused Rutiinselt ajaloo jäädvustamisel kasutatav fotograafia on tuntud mälu tööriist. Kuid see instrument pole täiuslik. Ajaloolised illustratsioonid kujundavad väga palju meie mälu ja arusaama ajaloost. Kui räägime ajaloo jäädvustamisest, räägime ka kollektiivse mälu mentaliteedist. Näiteks oli Nõukogude- aegsetes fotoalbumites palju puudulikke lünki, sest see, milline oli tegelikult elu pahupool, ei tohtinud eksisteerida pildimaterjalina. (Narušyté 2012: 2-4) Kolektiivse mälu uurimisel on hea leida näiteid lähinaabrite ja saatusekaaslaste juurest. Näiteks kirjeldab Agnė Narušytė artiklis,,contemporary Lithuanian Photography: The Discourse of Memory, kuidas Leedus hakkas kollektiivne mälu muutuma tänu Nõukogude ajal tegutsenud Perestroika ja Glasnosti politsei tegevusele. Fotoarhiivid muutusid kohtadeks, kus mälu ja mälestused rekonstrueeriti. Nagu teame ka Eesti ajaloost, tegeleti Nõukogude liidus pidevalt fotograafilise mälu terrori ja propakandaga. Keelates ära teatud visuaalsed objektid ja pildid. Pärast sõda avalikustati Leedus palju fotosid, kus oli näha tegelikku sõja olukorda. Kui jõhker oli tegelikult Nõukogude- aegne vangistus ja sõjategevus. (Narušyté 2012: 137-138) Nii dokumentaalfotol kui kunstil oli peale Nõukogude võimu kadumist Leedust suur roll kollektiivse mälu taastamisel. Oldi šokeeritud näitustel ja foto väljapanekutel nähtud sõjategevusest ja vägivallast. Fotosid eksponeeriti nii Siberi vangilaagritest ja seal piinatud inimestest kui ka massiliselt tapetud metsavendadest. Fotokunstis levis tol ajal kollektiivse mälu taastamise teema, kus kunstnikud käsitlesid oma loomingus tihti Nõukogude elu. (Narušyte 2012: 139) Fotograafide Romas Juškelis ja Gintaras Zinkevičius fotonäituste läbivaks teemaks oli Nõukogude sõjavägi. Näitena võib tuua ka Virgilijus Šonta, kes käis pildistamas vaimuhaigete laste koolis. Kool oli eraldatud muust maailmast, sest Nõukogude Liidus oli psüühhiliselt haige inimene tabuteema (Narušyte 2012: 139). Samuti fotokuntnik Alfonsas Budvytis (1949-2003), kes elas suurema osa oma elust Leedu väikeses külas oma vana-!12
vanematega, sest tema vanemad saadeti Siberi vangilaagritesse kohe peale Alfonsase sündi. Enamik tema fotodest lihtsalt ei peegalda reaalsust, vaid kasutavad fotograafiat pidevalt millegi uue loomiseks. Kurba minevikku on tema kunstis olnud alati tunda. (Budvytis) Ka Eestis on olnud teoseid ja väljapanekuid, mis on peale Nõukogude aega tegelenud mingil määral kollektiivse mälu teemaga. Näiteks esitlesid 2007. aasta Tallinna Rahvusvahelisel graafikatriennaalil Poliitiline ja poeetiline (KUMU) graafikatudengid väljapanekut, milles võtsid eesmärgiks luua oma tõlgenduse stalinistlikust plakatist. Nõukogude- aegsed plakatid, nagu ka paljud muud sellest ajast ja kultuuriruumist pärit esemed, on erinevate põlvkondade jaoks täiesti erineva tähendusega. Vanemale põlvkonnale toovad nad silme ette mälestused lapseeast ning noorusest, koos kõige kaasnevaga. Tõenäoliselt on valdav negatiivne emotsioon, hoolimata nooruse meenutamisega kaasnevast nostalgiatulvast. Grotesksed ja anakronistlikud poliitilised sõnumid märgivad reaalseid olukordi, millega noorematel põlvkondadel ei seostu midagi isiklikku. Kui tänasele noorele loovad need posterid teatava esteetilise minevikunähtuse, siis minu vanaemale ärevuse ja hirmutunde koos mälupiltidega sõjajärgsest troostituset ENSVst. (Reemann 2016) Kuid ühised mälestused ei pea ilmtingimata seostuma suurte ajalooliste vapustustega. Siinkohal oleks heaks näiteks tuntud Eesti kunstniku Mark Raidpere näitus Isolaator (Veneetsia Biennaal 2005), kus kunstnik esitleb oma videosid,,shifting Focus (2005) ja,,voiceover (2005). Esimeses vestleb kunstnik oma emaga ja teises videos räägib ta isa. Videos,,Shifting Focus (Raidpere 2005) püüab kunstnik emale midagi tõsist öelda. Kuid muutub hoopis väga emotsionaalseks ning lõpuks ei ütle ta siiski midagi, vaid räägib Veneetsia Biennaalist, mille jaoks videoteos on loodud. Videos,,Voiceover (2005) räägib Raidpere skisofreeniat põdev isa lakkamatult erinevatest teemadest: isadest ja poegadest, välisest sarnasusest, häältest mida ta kuuleb ja kaotamishirmust. Video kõrval, teisel ekraanil on kunstnik ise ja püüab isa juttu inglise keelde!13
tõlkida, kuid tekstist ei tule välja ühtki konkreetset sõnumit ning sellest ei ole võimalik aru saada. (Kaasaegse kunsti Eesti keskus). Neis teostes on tajutav mingi vaatajale teadmata painav saladus. Raidpere on eriti teadlik kaamera sotsiaalsetest funktsioonidest pihtimuslike stseenide loomisel. Ta näitab lõhestatud perekonna sisedraamasid ja nende elu, mälestusi ja elukohta lähivaates. Näeme kunstniku ebamäärast süütunnet ning pihtimust, mis paneb vaataja kaasa elama millelegi väga intiimsele. (Kaasaegse kunsti Eesti keskus) Kui kunst püüab elu teravaid nurki kontsentreeritult esile tuua, siis elus on tihtipeale vastupidi. Artiklis Crossing Boundaries: A Family Story kirjutab Jamie Wagman oma abikaasa vanaema Heniast, kes elas oma perekonnast ainukesena üle Holokausti vangilaagrid. Henia ei kaasanud oma mälestustesse kunagi oma lapsi ega teisi järeltulijaid, vaid vaikis kogu mineviku maha. Ometi olid mälestused pidevad mõjutajad tema järgnevas elus. Tema järelejäänud perekond- kaks last, nägid pidevalt, kuidas mälestused väljendusid vahelduvates viha- ja kurbusehoogudes. Wagmani abikaasa vend loobus peale vanaema surma kogu fotomaterjalist, mis oli seotud vanaemaga. Ta rebis katki ka pildid, millel oli vanaema Henia peal. (Wagman 2014: 120-128) Inimene ei suuda tihtipeale kibedaid mälestusi taluda ja üritab need oma elust kustutada, hävitades sel moel mälestusest teatud detailid, sihiteadlikult suunates ja moonutades mälu. Kuid kunstis võib selline isiklik materjal osutuda oluliseks inspiratsiooni allikaks või vahendiks, millega kunstnik töötab. Fotod, esemed ja ruum meie ümber põimununa meie peas toimuvaga, loovad mälupilte. Nagu ütleb Bergson, on mälestus vaimu ja aine lõikumispunkt (Bergson 2007: 11).!14
2.1. Perekonna fotoalbum Perekonna fotoalbumeid luuakse peamiselt selleks, et jäädvustada kirkamaid eluhetki, et fikseerida inimese muutmisi ajas jne. Sünnipäevad, matused, reisimine. On standardteemad, mis enamikes albumites leiduvad. Arhiveerimine toimub sageli teemade kaupa, kuid ka sündmuste või ajalise gradatsiooni järgi. Enne albumisse lisamist fotod selekteeritakse, valikuprintsiibid on erinevad ning kollektsiooni olemus on valija nägu. Kaasaegsed albumid on üpris sageli digitaalsed kogumid, millel materiaalne väljund sootuks puudub. Nii füüsilise kui ka digitaalse materjali puhul eemaldatakse ebavajalik. Seega keskendutakse vaid oluliste hetkede visuaalsele jäädvustamisele. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus Mu naine vihastas analüüsib teatri vahenditega fotojäädvustuse osa meie elus ja seda, mil määral sõltub meie identiteet ning edaspidine käekäik selle olemasolust või selle puudumisest. Etenduses kaotab peategelane kõik puhkusereisil jäädvustatud pildid. Näitlejate abiga taaslavastab ta reisi ning püüab mälestused uuesti üles pildistada. Ühes meeldejäävas stseenis mängivad näitlejad paari minuti jooksul läbi mitukümmend ajaloolist kunstiteost. Paljud neist taiestest olid suurele osale publikus äratuntavad - see oli saalis valitseva elevuse järgi tajutav. (Ojasoo, Semper 2014) Minu ema pikki aastaid kestvaks tegevuseks on olnud perekonna fotoalbumite koostamine. Meie suure pere sündmusterohke elu annab selleks rikkalikult materjali. Esmalt fikseerib ta kirjalikult aasta jooksul toimunud tähtsamad sündmused. Seejärel selekteerib suure hulga faile, millest väikese osa prindib fotodeks. Järgneb etapp, mil ta teeb fotodest veel viimase valiku ning asetab need ajalisse järjekorda. Lõpuks lõikab ta osa pilte sobivasse formaati sõltuvalt albumi lehe kompositsioonilisest tervikust või siis konkreetse pildi fokusseerimiseks. Tegevuse viimases faasis liimib ta koosluse albumisse ning lisab lehele vajalikud kirjalikud märked, kommentaarid ja daatumid. Fotoalbumi arhiveerib pealkirjaga, mis annab aimu albumi sisut ja ajast.!15
Selle tegevuse tulemusel on tekkinud aastakümnete vältel kümneid albumeid, mis ka võõraid sageli endasse süübima ahvatlevad. Seega võib öelda, et mu ema loob meie perele visuaalse mälu oma pilgu läbi. Ta suunab meie mälu teatud sündmustele, mida oluliseks peab. Ta teeb valiku, mis on pildil oluline, mis mitte, kärpides välja tema jaoks ebaolulise. Ta suunab meie pilgu teatud detailidele. Kirjeldatud tegevus võib suuresti muuta pildi algset konteksti. Mõni aeg tagasi vaatasime perega vanu albumeid. Ühel vanal fotol seisid ema, mu nõbu, õde ja veel üks perekonna tuttav põlvini meres, suured seljakotid seljas. Pilt tekitas väga tuttava mälestuse, teadsin, et tegemist on jalgsimatkaga Vilsandi saarele. See võis olla aasta 1995, olin siis nelja-aastane. Mäletan, et matk oli raske ja tüütu, sumpasime saarele jalgsi läbi mere, mis oli valdavalt madal, kuid mõnes kohas ulatus see siiski emale puusadeni. Pilt 4. (Foto: perearhiivist 1995) Kord kui isaga see aastatetagune reis jutuks tuli, selgus, et mina sellel Vilsandi reisil kaasas ei olnudki. Lastest oli vaid minu õde. Olin küll vanematega Vilsandil käinud, kuid see oli olnud hoopis üks teine kord ning siis oli meiega kaasas hoopis minu vanim õde!16
Tuuri. Ja me ei sumpanud jalgsi läbi mere, vaid sõitsime paadiga. Tagasitulekul oli meri tormine, mina ja mu õde istusime paadis kahekesi suure päästerõnga sees. Sellest hetkest pärineb ka ema fotojäädvustus. Pilt 5. (Foto: perearhiivist 1996) Üks kõhedusttekitav mälestus seostub mul kunagise perereisiga Hiiumaale. Sõitsime läbi Hiiumaa ning peatusime Luidja rannas. Käisime ujumas ning veest väljudes püüdis isa meie tähelepanu, et üks perepilt teha. Meie tähelepanu koondus kaamerale. Korraga tõstis ta kiiresti kaamera tagant pilgu, sest ema ta kõrval karjus meile midagi paaniliselt. Pöörasime ümber ning nägime, et kõige noorem õde, kes oli tollal kahene, oli kadunud vee alla. Vanem õde tõmbas ta kiiresi veest välja, ning olukord lõppes õnnelikult. Šokk sellest juhtumist oli suur ning püsib siiani eredalt meeles. Kogu loole lisandus aga veel teinegi kummaline tasand. Hiljem reisifotosid arvutis selekteerides leidsime teiste seast pildi, kus meres, meie kolme tagant paistavad laineharjast noorima õe väikesed jalad. Kaamera oli jäädvustanud hetke, mida me tegelikult keegi sell-!17
isena ei mäletanud. Kas oli tegemist kollektiivse alateadliku otsusega mitte meenutada hirmsat hetke? Loo teeb veel segasemaks tõik, et päris mitmel meist on meeles foto, millel me neljakesi oleme merest väljumas ja meie taga kõrgest laineharjast sirutuvad need väikesed jalad. Pildilt puudub meie vanim õde ning kogu kompositsioon on teine, kui meenutuste käigus räägitu. Kas tegu on hilisemate korduvate mälestuste käigus kujunenud petliku mälupildiga või lihtsalt sihilikult kaotatud failiga, on nüüd hulga aastate tagant võimatu välja selgitada. Pilt 6 ja 7. (Foto: perearhiivist 1996)!18
Fotoalbumit kokku pannes loome me endale visuaalse mälu. Vahel tundub, et paljud neist tabatud hetkedest oleks justkui väga hästi meeles. Nagu mäletaksime täpselt, mis mingile hetkele eelnes ja järgnes. Kuid see, mida näeme vanal fotol, ei pruugi olla meie täpne mälestus hetkest. Võime vaid aimata, mida tol hetkel tundsime. Ja võib juhtuda, et mälestused ja kujutlusvõime segunevad ning on ajas muutuvad. 2.2 Mina pildil Kui mind pildistatakse, muutub minus kõik. Ma muudan oma kehahoiakut, oma ilmet ja isegi mõtted muutuvad hetkega. Ma poseerin. Valmistun olemaks pilt. Objektiivi ees olen ma samaaegselt see kes ma arvan end olevat; see, kelleks ma tahan, et teised mind peavad; see, kelleks fotograaf mind peab. Seega muutub fotol inimene kohe kellekski teiseks. Poseerides justkui jäljendatakse surnut ning fotograaf üritab seda surnut minus ellu äratada. (Barthes 1981: 10-14) Peeglis näeme ennast alati kellegi teisena kui me tegelikult oleme. Vaatame end selle pilguga, kes tahaksime olla, mitte kes oleme. (Barthes 1981: 13) Fotograafia ja sotsiaalmeedia on tänapäeval vahendid, mille abil saame luua endast just soovitud kuvandi. Postitades endast pilte ja tekste on meil võimalik end aina uuesti ja uueks luua. Tegelikult valitses sama käitumismudel juba fotoeelsel ajal- näiteks toonastel portreemaalidel. Pildid koduseintel näitasid perekonna tegemisi ja staatust, kujundasid selle visuaalset kuvandit. (Berger: 106) Näitusel,,Ära ole see, kes sa oled, ole ilus! keskendutakse naiseks olemise üksikasjadele ja naise kuvandile ühiskonnas. Videos,,Autoportree (Lill 2016) kirjeldab näitleja Mariliis Lill kuidas teda, kui avaliku elu tegelast, pidevalt sotsiaalmeedias moonutatakse. Ajakirja artiklites muudetakse juttu ning fotodelt kaotatakse isikupära. Poseerimise ja fotoshopi abil jääb järele isikupäratu kaunilt pakendatud printsess, isiksus on haihtunud ja sõpradelgi on raske selles klantsis kujutises tuttavat leida. (Lill 2016)!19
Massitasandil luuakse avalikust huvitavast persoonist väga kitsapiiriline kuvand. Kõikjal meedias ning kommertsfotodel vohavad trendiimagod klammerduvad meie alateadvusse sageli isegi juhul, kui neid eirata proovime. Reklaamide pildikeel on salakaval, tungides meie alateadvuse sügavamatesse soppidesse. (Markman 2010) Samuti rõhuvad meie alateadvust pidevalt müügireklaamid. Alati ei pea reklaamitav pilt olema sügav ja hästi läbi mõeldud, et meie alatedvusega manipuleerida. Ka kõige lihtlabasemad visuaalid reklaamidel jäävad inimestele meelde. Kasutatakse erksaid värve ja lihtsaid kujundeid ning rõhutatakse teatud fakte, mis massidele korda lähevad. 2007. aastal valminud dokumentaalfilmis loovad kaks noort režissööri Vít Klusák ja Filip Remunda kampaania uue kaubanduskeskuse,,czech Dream avamiseks. Kampaania on suur ning hõlmab televisiooni, ajakirjandust ja raadiot. Levivad kampaaniaga seotud plakatid, flaierid ja parimaid pakkumisi reklaamivad ajakirjad. Avamispäeval on kaupluse ette kogunenud suur rahvamass, kel on soov poodi tormata ning kaupluses oma esimesed ostud sooritada. Kuid tuleb välja, et kogu kampaania on välja mõeldud ning poodi tegelikult ei eksisteeri. (Vit, Filip 2004) Film on suurepärane näide sellest, kuidas inimesed reklaamidele alluvad. Kui loomulik osa see meie igapäevasest elust on. Alateadlikult jälgitakse kampaaniaid, moodi ja muid aktuaalseid teemasid. Ning seeläbi muudame ka iseendit. Püüdleme pidevalt oma ideaalide suunas ja kuulume alati mingisse sotsiaalsesse gruppi. Ning aina rohkem on meil võimalus luua endale sotsiaalset kuvandit, sest nii meedia kui ka internet on suur osa meie ühiskonnast, kus toimub aktiivne suhtlus inimeste vahel.!20
3. Kunstiprojekt Tõeline kujutlus / Kujutletud tõelisus. What Is Real Is Imagined (Draakoni galerii 2016) Näituse pealkiri on laenatud Colm Toibini artiklist,,what Is Real Is Imagined. (Toibin 2012) Oma isikunäitusel,,tõeline kujutlus / Kujutletud tõelisus (Draakoni galerii 2016) tegelen fotoalbumi ja isikliku pildimaterjali säilitamise temaatikaga. Uurin fotojäädvustuse ja mäluprotsesside seoseid ning mil moel foto meie mälestusi kujundab. Samuti seda, kuidas foto käivitab meis fantaasiad, sugereerib meile sündmusi, mida tegelikult pole eksisteerinud. Mõtisklen esmapilgul lihtsate küsimuste üle. Miks on meil pidev vajadus oma elu jäädvustada ja kuidas me seda teeme? Kas pildistades tahame lihtsalt konserveerida teatud mälestused ning naudime vana fotojäädvustusega kaasnevat nostalgilist tunnet, või hoopis loome endast sotsiaalsemat kuvandit kellegi teise jaoks? Millised valikud teeme pildistades ja mida peame oluliseks säilitada? Pilt 8. Näitusevaade.,,Tõeline kujutlus / Kujutletud tõelisus. What Is Real Is Imagined Näitusele olin kogunud oma fotomaterjali aastaist 1995-2016. Tegin valiku olulisematest piltidest, sündmustest ja hetkedest. Kogu materjal oli olemas digitaalselt, olin oma lapsepõlve filmirullid arvutisse skanneerinud ning digitaalselt arhiveerinud. Lisasin valitud!21
fotodele napid pealkirjad, mis pilti, konkreetset ajahetke või pildil olevaid objekte iseloomustaksid. Mõned üksikud nimetused iseloomustasid vaid minu isiklikku emotsionaalset seost fotoga. Vanimaks pildiks valisin 1995. aasta jäädvustuse, mil olin nelja- aastane. See on kõige varasem foto, mille tegemise hetk mul meelde on jäänud ning millega seostuvad elu esmamuljed. See oli 1995. aasta suvi, mil käisin emaga tuttavatel külas Vilsandi saarel. Elu esimene tuvastatav suvi minu jaoks. Pilt 9. (Foto: perearhiivist 1995) Udutasin (blur) kogu fotomaterjali kaotades sellest kõik konkreetse ning äratuntava, jättes vaid aimatava. Printisin fotod välja mõõdus 10 x 15cm, kõige levinumas fotoalbumi formaadis. Raamisin pildid ning asetasin 234 raamitud fotot galerii seinale juhuslikus järjekorras. Tööde paigutuses järgisin lakoonilist, täpse ning ühesuguse rütmiga paigutusprintsiipi. Taotlesin minimalistlikku ja esteetilist tervikmuljet.!22
Pilt 10 ja 11. Näitusevaated.,,Tõeline kujutlus / Kujutletud tõelisus. What Is Real Is Imagined!23
Nummerdasin iga pildi. Tekitasin näitusele ka heli mis peale iga numbri lausumist ütleb pildi pealkirja. Vaatlesin seda seina mingil määral ka kui heliinstallatsiooni, kus näitleja rahulik hääl lausus pildi pealkirju. Pausid pealkirjade vahel olid üsna lühikesed. Vaatajale, kes üritas samaaegselt vaadata pilte, kuulata nende nimetusi ning jälgida numeratsiooni, oli tempo õige pisut kiire, võte, mis ühelt poolt pidi andma mingi kogumulje ja teisalt vihjama ajastule omasele visuaalsele üliküllusele ning süvenemisvaegusele. Vähetähtis pole ka fakt, et hääl kuulus Saara Nüganenile, kellega jagame suurt osa fotodel kujutatud ähmastest lapsepõlvemälestustest. Heli salvestamise käigus näitasin talle järjest pealkirjade kaupa udustatud fotosid, testides ning võrreldes seeläbi kattuvusi ning erinevusi meie mälupiltides. Loomulikult pidi teos vaatajale, kel puudus isiklik side materjaliga mõjuma hoopis teisel moel, looma talle ainuomase mälupildi territooriumile, mis paiknes udukogu ja sõna vahel. Pilt 12. Foto pealkirjaga,,minu esimene mälestus näituselt,,tõeline kujutlus / Kujutletud tõelisus. What Is Real Is Imagined (Draakoni galerii 2016)!24
Kõige lihtsam näide sellisest tänapäeva internetikeskonnast on facebook, millega seonduvalt kasutame tihti sõna scrollima. See tuleneb inglise keelsest sõnast scrolling, mis tähendab kerimist, ning algselt on see saanud tähenduse sõnast scroll, mis on kokku keeratud papüürus, pärgament või paber, mis sisaldab käsitsi kirja pandud sõnumit või teksti. Kuid tänapäeval kasutame tihti sõna scrollima siis kui kerime facebookis ajaviiteks tekste ja pilte oma silme eest läbi. (Vikipeedia 2016) Olen alati tundnud huvi analoogfotograafia vastu. Sellega seoses olen algatanud 2012. aastal projekti,,damaged Images. Ma hoian alles filmile pildistamisega kaasnevaid kahjustatud fotosid. Nii filmi esimesed kui ka viimased kaadrid on tihti valguse või mõne muu põhjuse tõttu kahjustada saanud. Vahel on pool pilti hävinud, kuid ülejäänud pool fotot säilinud. Mõnikord saavad pildid kahjustada ka täiesti ootamatult, filmirulli keskelt. Nii mõnigi foto saab minu jaoks sel kujul hoopis suurema tähenduse. Need pildid tekitavad palju küsimusi. Mis hetked kaduma on läinud? Kas või kuidas ma seda hetke nüüd mäletan? Kas mul tekib kujutluses see pilt, mida kahjustatud fotol lootsin näha? Kirjeldatud temaatika moodustas Draakoni galerii näituse teise, mõneti erineva, kuid temaatiliselt haakuva osa. Galerii vastasseina paigutasin kolm suuremõõtmelist fotot seeriast,,damaged Images. Barthes on öelnud, et see, mis on foto puhul atraktiivne, on seiklus. Tänu seiklusele foto eksisteerib. Foto ise pole kuidagi elustatud, aga see elustab mind ja see ongi see, mis loob seikluse. (Barthes 1981: 19-20) Usun, et fotoalbum on meie mälestuste pagas ning ühtlasi ka manipulatsiooni allikas, sest isikliku pildimaterjaliga on võimalik kujundada mälestusi.!25
Pilt 13. Kolm fotot seeriast,,damaged Images. Näitusevaade.,,Tõeline kujutlus / Kujutletud tõelisus. What Is Real Is Imagined (Draakoni galerii 2016) Pilt 14.,,Venice 2011. Digiprint, foto 90 x 200cm (Zenit, 35mm film)!26
Pilt 15 ja 16.,,Berliin 2012. Digiprint, 2 x foto 100 x 63cm (Zenit, 35mm film)!27
See teine osa näitusest, nagu ka esimene käivitas vaataja peas loodetavasti samasuguse protsessi, luues mälusilla uduse kujutise ja isikliku kogemuse vahele. Siin puudus heli, toetuda oli võimalik vaid klassikalisele visuaalsele kujutisele ning pealkirjale. Minu isiklik suhe fotodega, mis oli seikluslik, põnev ja atraktiivne, jäi vaatajale suletuks. Kui miski ähmaselt olnust märku andiski, siis ehk pealkirjad, mis hea tahtmise korral lubasid aimata erakordset. Fotode visuaalsel küljel oli Berliini ja Veneetsiaga sama vähe või palju seost, kui päikesetõusu või kuuvarjutusega. (Barthes 1981: 19-20)!28
Kokkuvõte Mälu võib olla petlik ja segane. Kuid mälestused on üks väga oluline osa inimese loomusest ning enamasti proovime neid alles hoida ja raamatusse panna. Fotoalbumitesse on mälestuste pagasist valitud vaid mõned illustratsioonid, mis hoiavad meie mälestust elus. Just need hetked jäävad tänu visuaalile hästi meelde, ning meenuvad meile tihti sarnaste visuaalsete seoste läbi. Nii võibki öelda, et fotoalbum on kui visuaalne mälu arhiiv. Kuid fotol on tabatud vaid üks hetk. Mis oli enne seda hetke, mis pärast seda hakkab looma meie endi kujutlusvõime. Juba kaadrit seades ja pildistades teeme mälestustest mingi valiku. Fotoalbumit kokku pannes kujundame oma mälu. Albumites loome fotodele järjekorra, mis mõjutab vaatajat. Iga detail on meie mälu mõjutajaks. Tihti me ilustame või vastupidi, võimendame ebameeldivaid hetki. Ilustame parema enesetunde pärast, kuid vahel võimendub ebameeldiv läbi kujutlusvõime. Samuti suudame eirata või unustada negatiivsed mälestused. Kuid mõnikord käitume alateadlikult just nende suunas. Vahel tegeleme teadlikult oma mälestuste talletamise või unustamisega. Oluliseks osaks on saanud ka see, kuidas meid tuntakse sotsiaalselt, näiteks läbi internetikeskkondade. Seal me ehitame endast justkui teise mina. Inimestel on alati olnud soov end teistele kuidagi esitleda. Kuid see kuvand, mis tahetakse endist jätta, ei pruugi olla alati siiras ja sõltumatu. See on seoses ühiskonnaga. Ühiskond loob meile standardid ja suunad, mida juba alateadlikult järgime. Inimese psühholoogias käib pidev pürgimine mingi ideaali poole. Tahame näida fotol, mis on justkui ajalukku talletatud ese, sellisena kes me ka oma olemuselt olla püüame. Kuid nii võib kaduma minna meie isikupära, just nagu vanadel portreemaalidel, kus see läbi poseerimise ja teatud ilustuste kaotatakse. (Barthes 1981: 12)!29
Summary This master thesis serves as an addition to the practical part of the degree work that is a solo exhibition in Draakon gallery. Exhibition included 234 blurred photos of my personal photo album, from the years of 1995-2016. Photos were sized 10 x 15 cm and framed on the wall, side by side. I numbered all the pictures and a recorded women voice in the gallery said every picture number and title which I had given to each photo. Adding a title was my comment to the picture. On the other wall there were three large sized photos which were a part of my project,,damaged Images (2012). The idea of the project is to collect damaged photos which occur with analogue cameras. I gave these three photos a title which said the time and technique of the pictures taken. My master work is about how one's memory might be deceptive and distracted. But memories are a very important part of human nature so usually we try to keep and restore them in different books. There is just a small amount of illustrations chosen to photo albums to keep our memories alive. These are the moments we remember well thanks to the existing visual, and which often remind themselves through similar connections. So we can say that a photo album is as a visual archive of our memory. But a photo can capture just a moment. What happened before that moment, what after- that will be created by our memory. Adjusting the frame and taking the picture we already make a choice of our memories. Putting together an album we shape our memory. In these photo albums we create an order for the pictures, which will also influence the viewer. Every detail has an impact on our memory. We often glorify or on the contrary, amplify the unpleasant moments. We glorify them to feel better, but sometimes the unpleasant amplifies through imagination. Also, we can forget or ignore negative memories. But sometimes we subconsciously act towards them. Sometimes we consciously deal with restoring or forgetting our memories. It has become very important how we are known through social media. There we almost build another me from ourselves. People have always had the desire to present them-!30
selves to others. But the impression one tries to leave from herself might not always be sincere or independent. It is connected to society. Society creates norms and standards which we all, even though somewhat subconsciously, try to fulfil. One's psychology always aspires for an ideal. In photos, which will be documented to history, we try to look like something we want to look like. But that way we can easily lose our personality just like on old portrait paintings, where it is lost through posing and romanticised painting. (Barthes 1981: 12)!31
Allikate loetelu KASUTATUD KIRJANDUS: Bachelard, Gaston 1999. Ruumipoeetika. (Avatud Eesti raamat) Paris: Presses Universitaires de France. Barthes, Roland 1981. Camera Lucida. Reflection on Photography. New York: Hill and Wang, a Devision of Farrar, Straus and Giroux. Bergson, Henri 2007. Aine ja mälu. Avatud Eesti raamat. Tartu: Ilmamaa. Hochbaum, H. Albert 1960. Travels traditions of waterfowl. Newton, Massachusetts: Charles T. Branford. Kalm, Mart 2010. Eesti kunsti ajalugu. Tallinn: Kultuurileht. Klusák, Vit / Remunda, Filip 2004. Czech Dream [Film], 90 min. Viik, Sohvi 2016. Tõeline kujutlus / Kujutletud tõelisus [Näitus]. Draakoni galerii. INTERNETI ALLIKAD: Arhimandriit Grigorios D. Papathomas. Esatholoogiline nostalgia. Eesti apostlikõigeusu kirik. Nr 1, lk 1 https://translate.google.ee/translate? hl=en&sl=et&u=http://www.orthodoxa.org/ee/orthodoxieee/theologieee/ nostalgia.htm&prev=search (12.10.2015) Budvytis, Tadas. Biography. Alfonsas Budvytis photography http:// www.budvytis.lt/budvytis/lietuvos_fotografijos.aspx?lang=en (23.04.2016) Cardiff, Janet / Miller, George Burse 1995. Dark Pool. Installation http:// www.cardiffmiller.com/artworks/inst/darkpool.html# (15.04.2016) Eesti Kunstiakadeemia. Tanja Muravskaja,,Kolm õde Hobusepea galeriis http://www.artun.ee/kalender/tanja-muravskaja-kolm-ode-hobusepea-galeriis/ (04.05.2016) Kaasaegse kunsti Eesti keskus. Isolaator [näitus]. Veneetsia Biennaal. Mark Raidpere, 2005 http://www.cca.ee/kunstnikud/mark-raidpere/tood/228-shiftingfocus-shifting-focus (05.05.2016) Markman, Art Ph.D. 2010. What Does Advertising Do? When You Don t Pay Attention to Ads, They Affect You, lk 1 https://www.psychologytoday.com/blog/!32
ulterior-motives/201008/what-does-advertising-do (23.04.2016). Narušytė, Agnė 2012. Contemporary Lithuanian Photography: The Discourse of Memory. Kunstiteaduslikke uurimusi. Nr 121, lk 169-173 http://ktu.kty.ee/ index.php?id=page&lang=est&cont=38 (04.12.15). Tobin, Colm 2012. What Is Real Is Imagined. The New York Times, nr1, lk 1 http://opinionator.blogs.nytimes.com/2012/07/14/what-is-real-is-imagined/?_r=1 (13.10.2015). Vancouver Art Gallery 17.07.2014. Lost in the Memory Palace: Janet Cardiff & George Bures Miller [Video] https://www.youtube.com/watch?v=lahrsiuep2i (26.04.2016). Vikipeedia 2016 https://et.wikipedia.org/wiki/eerik_haamer (21.04.2016). Vikipeedia 2016 https://en.wikipedia.org/wiki/scroll (24.04.2016) PUBLITSEERIMATA MATERJAL: Eesti Kunstimuuseum (KUMU) 2007. Poliitiline/Poeetiline [näitus]. Eesti Kunstiakadeemia graafika tudengite väljapanek. Hermann, Eik. Mälu. Eesti Kunstiakadeemia [seminar]. (16.02.2015) Lill, Mari-Liis. Autoportree [videoteos]. Näituselt,,Ära ole see, kes sa oled, ole ilus!, Vaal Galerii. (23.04.2016) Ojasoo, Tiit / Semper, Ene-Liis 2014. Mu naine Vihastas [lavastus] NO99, 40' Raidpere, Mark 2005. Shifting Focus [videoteos] 9.30'. Raidpere, Mark 2005. Voiceover [videoteos] 5,03'. Reemann, Aino 2016. Mälestused [vestlus]. Semper, Ene-Liis. Uks [videoteos]. Näitus,,Kõik saab korda, KUMU. Viik, Mari 2016. Kooliharidus ja juhendamine [vestlus]. KASUTATUD PILTIDE ASUKOHAD: Pilt 1 - http://www.cardiffmiller.com/artworks/inst/darkpool.html# Pilt 2 - http://www.cardiffmiller.com/artworks/inst/darkpool.html# Pilt 3 - http://www.cardiffmiller.com/artworks/inst/darkpool.html# Pilt 4-16 autori fotod!33
Kunstirojekti dokumentatsioon Näituse vaatede Seitse näitusel eksponeeritud fotot koos pealkirjadega,,venice 2011. Digiprint, foto 90 x 200cm (Zenit, 35mm film)!34
Pilt 12 ja 13.,,Berliin 2012. Digiprint, 2 x foto 100 x 63cm (Zenit, 35mm film)!35
Nr 83.,,Pidulaud Nr 81.,,Isa kaisus Nr 82.,,Sõbrad Jäckid Nr 80.,,Ohtlikud mängud!36
CV Sohvi Viik Sündinud 1991 Rakveres Elab ja töötab Tallinnas sohviviik@gmail.com HARIDUS 1999-2011 Vanalinna Hariduskolleegium (kunsti eriala) 2011-2014 Eesti Kunstiakadeemia (BA fotograafia) 2013 Bergen Academi of Art and design 2014... Eesti Kunstiakadeemia (MA skulptuur/installatsioon) KURSUSED 2013 Videoprojektsiooni kursus Bergeni kunstiülikoolis. Juhendaja HC Gilje. 2013 Siiditrükki kursus Bergeni kunstiülikoolis. Juhendaja Odd Melseth. 2013 Siiditrüki kursus Eesti Kunstiakadeemias. Juhendaja Tõnis Kenkmaa. 2012,,Videocrash video kursus Eesti Kunstiakadeemias. Juhendaja Flo Kasearu ja Urmas Muru. 2012 Siiditrükki kursus Eesti Kunstiakadeemias. Juhendajad Mari Prekup ja Britta Benno. 2011 Tüpograafia kursus Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis. Juhendaja Piia Ruber. 2011 Stsenograafia kursus Eesti Kunstiakadeemias. Juhendaja Epp Kubu. 2007 Fotograafia käsitsi ilmutamis kursus Nõmmel, Tallinnas. Juhendaja Arne Kiin. ISIKUNÄITUSED 2016,,Tõeline kujutlus. Kujutletud tõelisus, Draakoni galerii, Tallinn. 2012,,Dialoog iseendaga, Tallinna Linnateatri Galerii. GRUPINÄITUSED 2015,,Piiri peal, EKA magistrantide ühisprojekt.!37
2015,,Folkpsühhedeelia, Kunstihoone galerii, Tallinn. Koostöös Urmas Viigi ja Anna Viigika. 2015,,Noblessneri Elektrijaama Live, Nobessner, Tallinn. Kuraator Raul Keller. 2015,,MA grupinäitus, Katariina Kirik, Tallinn. Kuraator Andres Tali. 2014,,MA grupinäitus, EKKM, Tallinn. Kuraator Andres Tali. 2014,,Rituals on Conditions of Clarity, ISFAG galerii, Tallinn. Kuraator Tarvo Hanno Varres. 2014,,Mängu maa-ala, Draakoni Galerii, Tallinn. 2013,,Näitamiseks/Müümiseks, Rundum projektiruum, Tallinn. 2012,,Kunst või Elu, Eesti Kunstiakadeemia, fotograafia BA II. Katarsise projektiruumis. Kuraator ja juhendaja Marge Monko. 2012,,Kohapeal selgub, Eesti Kunstiakadeemia, fotograafia BA I. Muhu saar, Koguva küla. 2011,,Proloog- epiloog, Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiharu lõpunäitus, Kullo galerii. PUBLIKATSIOON 2016,,Tõeline kujutlus. Kujutletud tõelisus, Draakoni galerii, Tallinn. 2015,,Folkpsühhedeelia, Kunstihoone galerii, Tallinn. Koostöös Urmas Viigi ja Anna Viigika. 2014,,Minu tuba, heli. Kasutatud Disainiöö raames tomunud tantsuetenduses, NO99. 2014,,MA grupinäitus, EKKM, Tallinn. Kuraator Andres Tali. 2014,,Rituals on Conditions of Clarity, ISFAG galerii, Tallinn. Kuraator Tarvo Hanno Varres. 2014,,Mängu maa-ala, Draakoni Galerii, Tallinn. 2012,,Laimre on toru, video. Juhendaja Indrek Grigor. 2012,,Kunst või Elu, Eesti Kunstiakadeemia, fotograafia BA II. Katarsise projektiruum. Kuraator ja juhendaja Marge Monko.!38