TARTU ÜLIKOOL Sotsiaalteaduste valdkond Ühiskonnateaduste instituut Infokorralduse õppekava Üliõpilaste kirjalike tööde vormistamise juhend Lea Leppik, Veiko Berendsen, Krista Lepik Tartu 2016
SISUKORD SISSEJUHATUS... 3 1. ESSEE... 4 2. REFERAAT... 5 3. SEMINARI-, LÕPU- JA MAGISTRITÖÖ... 6 3.1. Uurimistöö osad... 7 3.1.1. Sissejuhatus... 7 3.1.2. Põhiosa... 8 3.1.3. Kokkuvõte... 8 4. UURIMISTÖÖ VORMISTAMINE... 10 4.1. Üldnõuded... 10 4.2. Tiitelleht... 10 4.3. Sisukord... 11 4.4. Pealkirjad... 11 4.5. Loetelud... 12 4.6. Arvud... 13 4.8. Tabelid... 13 4.9. Illustratsioonid... 13 4.10. Märkused ja kommentaarid... 14 4.11. Kasutatud lühendid... 14 4.12. Viitamine teksti põhiosas ja teksti järel (kasutatud kirjanduse loetelus)... 15 4.13. Lisade esitamine... 17 KASUTATUD KIRJANDUS... 18 LISAD... 19 Lisa 1. Uurimistöö võimalikud variandid... 19 Lisa 2. Tiitellehe näidis... 22 Lisa 3. Uurimistöö kaitsmine ja hindamine... 23 Lisa 4. Seminaritöö hindamiskriteeriumid... 24 2
SISSEJUHATUS Juhendis esitatakse järgmiste kirjalike tööde koostamise üldnõuded: essee; referaat; uurimistöö (seminari-, lõpu- või magistritöö). Eraldi peatükis antakse näpunäiteid erinevate kirjalike tööde vormistamise nõuete kohta. Täpsemaid soovitusi selle kohta, kuidas kirjutada esseed, referaati või mõnd mahukamat uurimistööd, võib leida arvukate ülikoolide kodulehekülgedelt ja erinevatest õpikutest, alljärgnevalt on loetletud mõni eestikeelne kasulik õppematerjal, millest alustada: McMillan, Kathleen; Weyers, Jonathan (2011). Õppimine kõrgkoolis. Tudengi käsiraamat. Tallinn: SA Archimedes. Hirsjärvi, Sirkka; Remes, Pirkko; Sajavaara, Paula (2007). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina. 3
1. ESSEE Essee on vabas vormis loov ja kriitiline mõttearendus etteantud teemal. Essees ei nõuta oma väidete tõendamist allikaviidetega, küll aga mõttekäigu argumenteerimist. Essee lubab näidata oma teadmisi, analüüsioskust, faktikäsitluse- ja argumenteerimisoskust. Essee olulisteks sisuelementideks on sissejuhatus, teemaarendus ehk põhiosa, ning kokkuvõte. Essee kirjutamisel tuleb silmas pidada erinevaid kriteeriume, mis hõlmavad töö esitusviisi, ülesehitust ning sisu! Nagu iga teise uurimistöö puhul, tuleb ka essee vormistamisel silmas pidada, et: töös ei tohi olla õigekirjavigu (tekstitöötlusprogramm aitab neid leida); asjakohased kirjalikud allikad ja viited tulevad tööle kasuks, kindlasti tuleb vältida plagieerimist; tabelid, graafikud või diagrammid tuleb alati pealkirjastada ning ülejäänud tekstiga sisuliselt seostada; vormistus peab olema korrektne (üldjuhul 12 p Times New Roman, reavahe 1,5; tekst joondatud mõlemast servast, kasutades tekstitöötlusprogrammi võimalusi); juhul, kui essee maht ületab 3 lk, tuleb sellele vormistada tiitelleht (vt Lisa 2), lühema töö puhul piisab, kui oled töö esilehele paremasse ülemisse nurka märkinud oma nime ja kursuse või õpperühma. NB! Ülesehituse ja sisu kriteeriumide kohta võib leida täiendavat infot siit: McMillan, Kathleen; Weyers, Jonathan (2011). Õppimine kõrgkoolis. Tudengi käsiraamat. Tallinn: SA Archimedes.; peatükk 46. Essee, lk 346 353. Vahel tuleb kirjutada esseed lõpueksami tarbeks. Lõpueksami essee puhul hinnatakse: a) sisu vastavust pealkirjale; b) teemat puudutava ainevaldkonna ja selle arengute laiemat tundmist; c) head stiili selget sõnastust, sobivat ülesehitust, sisutihedust ja huvitavust; d) arutluskäigu loogilisust ja veenvust ning arvamuste põhjendatust konkreetsete ja asjakohaste näidete esitamisega; e) teksti analüütilisust, erinevate seisukohtade vaatlemist ja põhjendamist; f) teksti korralikku ja nõuetekohast vormistatust, sh viitamist kasutatud allikatele, head õigekirja. 4
2. REFERAAT Referaat koondab juba olemasolevat informatsiooni erinevatest allikatest. Referaadi kirjutamine annab hea kogemuse informatsiooni kogumisest, selle analüüsimisest ja vormistamisest. Referaadi kirjutamisel käsitletakse konkreetse teemaga seotud teoseid. Hea referaat sisaldab: a) ülevaadet refereeritavate allikate sisust; b) ülevaadet refereeritavate allikate kontekstist (erinevate allikate vahelised seosed, millist laadi seisukohti võib allikates eristada); c) järeldusi või omapoolset arvamust (Õunapuu, 2010: 5). Referaadis, nagu igas teises varem ilmunud allikaid kasutavas uurimistöös, on hästi oluline viidata kasutatud allikatele korrektselt. Tekstisiseselt kasutatakse refereerimise, parafraseerimise ja tsiteerimise võtteid, mis aitavad töö lugejal lõpuks aru saada, kelle mõtetega ta parasjagu tutvub. Hea refereering vahendab mõtteid lühidalt, täpselt ja arusaadavalt. Referaadi ülesehitus: 1) tiitelleht (ÜLIKOOL, instituut, eriala / Töö pealkiri / Töö liik (Referaat) / Töö autori nimi / Töö juhendaja nimi / Töö tegemise koht ja aasta). Tiitelleht vormistatakse töödele, mille sisu maht ületab 3 lk; 2) sisukord (vajalik siis, kui referaat jaguneb peatükkideks, näidatakse ära ka lisade pealkirjad); 3) sissejuhatus; 4) põhiosa (pikema referaadi puhul võib jaguneda peatükkideks); 5) kokkuvõte; 6) kasutatud allikate loetelu (originaalallikad eespool, käsitlused autori perenime järgi tähestiku järjekorras); 7) lisad (fotod, skeemid, tabelid jms). NB! Referaadi kirjutamise võtete kohta võib leida täiendavat infot siit: McMillan, Kathleen; Weyers, Jonathan (2011). Õppimine kõrgkoolis. Tudengi käsiraamat. Tallinn: SA Archimedes.; peatükk 56. Referaadid, lk 411 414. 5
3. SEMINARI-, LÕPU- JA MAGISTRITÖÖ Iga uurimistöö peaks andma mingit uut teadmist. Seminari-, lõpu- ja magistritööde ülesehituse ja vormistamise põhimõtted on üldjoontes sarnased, erinev on tööde maht, nõutav kasutatud allikate hulk ning probleemi käsitlemise sügavus ja ulatus. Mida kõrgema kooliastme töö, seda enam oodatakse autorilt iseseisvat mõtlemist ja töölt teaduslikku uudsust. Erinevad kooliastmed puudutavad ka juhendaja valikut: juhendajal peab olema vähemalt sama kraad, mida taotleb tema juhendatav (st bakalaureus ei saa juhendada magistritööd). Nõutav maht: 6 EAP mahuga seminaritöö pikkus on lisadeta orienteeruvalt 40 000 tähemärki ehk 1 autoripoogen, mis vastab u 20 leheküljele (1,5 reavahega kirjas Times New Roman suurusega 12 punkti). Viidatud allikate arv on üldreeglina vähemalt 10. 6 EAP mahuga lõputöö pikkus on lisadeta umbes 70 000 tähemärki, mis vastab u 35 leheküljele. 6 EAP mahuga lõputöös on soovitatav jätkata seminaritöös alustatud uuringuga, s.t osa lõputööst hõlmabki juba varem kirjutatud ja kaitsmise järel korrastatud seminaritööd. 15 EAP mahuga lõputöö pikkus on lisadeta umbes 80 000 tähemärki ehk 2 autoripoognat, mis vastab u 40 leheküljele. Viidatud allikate arv on üldreeglina vähemalt 10-20. 20 EAP mahuga magistritöö pikkus on lisadeta umbes 100 000 tähemärki ehk 2,5 autoripoognat, mis vastab u 60 leheküljele. Viidatud allikate arv on üldreeglina vähemalt 20. Seminaritöö ja lõputöö kujutavad endast iseseisvat väiksemahulist empiirilist, teoreetilist või kombineeritud uurimust (Õunapuu, 2010), lisaks võib seminari- või lõputööna kaitsta rakenduslikku uurimust. Üldiselt eeldab seminari- või lõputöö kirjutamine mõne uurimisprobleemi lahendamist teemakohaste allikate toel ja/või kogutud empiirilise materjali põhjal. Vastavalt uurimisvaldkonnale ja lähenemisviisile tuleb valida seminaritöös rakendatavad meetodid. Töö teema, allikad ning meetodid valib üliõpilane koos juhendajaga, või annab need ette juhendaja. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis aktsepteeritavatest uurimistöö variantidest annab ülevaate Lisa 1. 6
Magistritööna võib esitada a) analüütilist uurimisaruannet, b) juhendajaga kaasautorluses avaldatud või avaldamiseks vastuvõetud teaduslikku artiklit, c) kaht erialast (populaarteaduslikku) artiklit koos neid siduva ülevaateartikliga, d) õppevahendit, e) praktilist projekti või f) teoreetilise iseloomuga ülevaatlikku tööd. Magistritöö sisuliste nõuetega on võimalik täpsemalt tutvuda Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi koduleheküljel. 3.1. Uurimistöö osad Igal uurimistööl peab alati olema sissejuhatus, sisu või põhiosa ja kokkuvõte. Juhend annab ülevaate nende sisuelementide olulisematest osadest, kuid seda, kuidas kirjutada head uurimisküsimust või hüpoteesi, tulemuste analüüsi või järelduste peatükki, saab õppida juhendi sissejuhatuses mainitud õppematerjalide või konkreetseid meetodeid käsitlevate õpikute varal. 3.1.1. Sissejuhatus Sissejuhatuses peab olema: 1) lühike ülevaade taustast, teemavaliku põhjendus (võimalusel kinnistatud uurimisprobleemiga), töö eesmärk ja uurimisküsimus(ed) või hüpotees(id) vastavuses töö pealkirjaga; 2) lühiülevaade antud probleemi varasematest käsitlustest (monograafiad, artiklid, teised üliõpilastööd vm), st analüüs, mis selgitab, milliseid aspekte on varem uuritud, milliseid veel ei ole ja kuidas autor oma töös kavatseb küsimusele läheneda siit selgub, mille poolest on kirjutatav töö uudne; 3) valitud meetodi(te) ja töö struktuuri (peatükkideks jaotamise) sisuline põhjendus. Uurimisprobleem: esitada piiritletud kujul, eksperimentaalselt või allikate abil uuritavana. Uurimisprobleemi esitus on kirjeldus selle kohta, miks on vaja antud uurimust läbi viia. Uurimistöö eesmärgid: peavad olema valmiva töö raames saavutatavad ja aitama lahendada eelnevalt esitatud uurimisprobleemi. Eesmärgid tuleb sõnastada nii, et need oleks suunatud tulemusele, mitte protsessile, s.t eesmärk võib olla midagi kaardistada, seletada, kirjeldada või ennustada (Hirsjärvi, Remes ja Sajavaara, 2007: 129). Näide: Vanem põlvkond kurdab, et noored loevad vähe. Noored ise arvavad, et nad loevad väga palju. Siin on ilmne vastuolu. Näide: Töö eesmärk on võrrelda eri põlvkondade lugemisharjumusi. Uurimisküsimused: sõnastatakse enamasti kvalitatiivse uurimuse korral, kusjuures saadav vastus ei ole küll tingimata mõõdetav, kuid peab olema konkreetne. Uurimusküsimus on 7
küsimus, millele tahetakse läbiviidava uuringuga vastust leida, saadavad vastused omakorda aga aitavad jõuda uurimistöö eesmärkideni. Hüpoteesid: sõnastatakse tavaliselt kvantitatiivse uurimuse korral. Hüpotees on teaduslikult põhjendatud oletus (uurimisprobleemi oletatava lahenduse kohta), mida püütakse uurimistöö käigus tõestada. Hüpotees peab olema kontrollitav, tal peab olema hea üldistusvõime ja ta peab samas olema võimalikult lihtne. 3.1.2. Põhiosa Uurimistöö põhiosa ülesehitus sõltub valitud teemast ja meetodist (vt Lisa 1). Uurimistöö põhiosa kirjutamisel tuleb hoolega meeles pidada sissejuhatuse sisuelemente vastasel juhul tekib oht teemast, püstitatud eesmärkidest ja uurimisprobleemist jm olulisest kõrvale kalduda. Töö põhiosa võib jaguneda peatükkideks; sotsiaalteadustes on põhiosa ülesehitus enamasti järgmine: teoreetilised ja empiirilised lähtekohad (mida on eelnevalt uuritud, millises keskkonnas leiab aset minu uurimus); meetodikirjeldus (kuidas ma uurin); saadud tulemused (milleni ma jõudsin); tulemuste vaatlus (mida saadud tulemustest võib järeldada). Ajaloolise ülevaate puhul on töö põhiosas otstarbekas kasutada kronoloogilist või temaatilist ülesehitust. Alati tuleb jälgida, et peatükkide jaotusalus oleks läbivalt kogu töös ühesugune, mitte nii, et üks peatükk on temaatiline ja teine kronoloogiline. Iga peatükk peaks lõppema selle peatüki kokkuvõttega. Need kokkuvõtted omakorda on aluseks lõpuks kogu töö kokku võtmiseks, kuid mehaaniliselt seda teha ei saa. 3.1.3. Kokkuvõte Kokkuvõttes esitatakse lühidalt töö põhitulemused ja neist tehtavad järeldused. See peaks kujunema peatükkide kokkuvõtetest, kuid mitte sõna-sõnalt, vaid suuremal üldistusastmel. Alguses püstitatud uurimisküsimus peab saama vastuse, seepärast tuleks töö viimistlemise faasis alati sissejuhatust ja kokkuvõtet omavahel võrrelda. Ka negatiivne tulemus on tulemus kui töö käigus selgus näiteks, et valitud metoodikaga antud küsimusele vastust ei saa. Kokkuvõttes tuleb 8
sel juhul ära märkida, mida tulnuks teha teisiti. Kokkuvõtte lõpuks esitatakse tulemuste kasutamise võimalikud viisid ja/või töö edasiarendamise võimalused. 9
4. UURIMISTÖÖ VORMISTAMINE Peatükk Uurimistöö vormistamine annab ülevaate seminari-, lõpu- ja magistritööde vormistusnõuetest: alates üldistest kujunduspõhimõtetest konkreetsete sisuelementide vormistamiseni, tekstisiseste viidete koostamisest kasutatud kirjanduse loeteluni. 4.1. Üldnõuded Kõik kirjalikud tööd esitatakse valge kirjutuspaberi ühel poolel formaadis A4 (210 297 mm). Lõputöö ja magistritöö köidetakse kõvade kaante vahele. Bakalaureuse- ja seminaritööd võivad olla köidetud kiirköitjasse. Referaadi ja essee köitmine pole kohustuslik. Töö tuleb printida 1,5 reavahega (32 rida leheküljel). Lehe veerised on: üleval ja all 2,5 cm, paremal 1,5 cm ja vasakul 3 cm. Leheküljel, kus algab peatükk või töö muu iseseisev osa (sisukord, sissejuhatus, kokkuvõte jne), jäetakse ülalt vabaks 6-7 cm laiune äär. Tekstilõigud eraldatakse taandrea (1,25 cm) või tühja reavahega (space after paragraph). Nõutav tähemärgi suurus on 12p ja kirjatüüp Times New Roman. Tekst joondatakse mõlemast servast (justify). Tekstis esiletõstmist vajavaid sõnu või lauseid võib vormistada kald-, s õ r e n d a t u d või paksus kirjas. Kõik töö leheküljed alates tiitellehest kuni resümee lõpuni saavad järjekorranumbri, sh ka leheküljed, kus on ainult joonised või tabelid. Tiitellehel lehekülje numbrit ei näidata. Lehekülgede nummerdamist alustatakse sisukorra esimesest leheküljest ja numbrid paigutatakse lehekülgede paremasse alumisse nurka. Lõputöö ees ja taga peab olema valge puhas leht (nn köiteleht). 4.2. Tiitelleht Tiitelleht 1 (vt Lisa 2) on töö esimene lehekülg, millel on ära toodud järgmine informatsioon: 1 Kirjalikule tööle mahuga alla 3 lehekülje tavaliselt tiitellehte ei koostata. 10
1. Kõrgkooli nimetus (läbivalt suurtähtedega); 2. Teaduskonna nimetus; 3. Instituudi nimetus; 4. Õppekava; 5. Töö autori ees- ja perekonnanimi; 6. Töö pealkiri; 7. Töö üldnimetus (essee, referaat, bakalaureuse-, seminari-, lõputöö või muu töö); Töö juhendaja andmed (amet, ees- ja perekonnanimi ja teaduslik kraad; kui juhendaja on väljastpoolt kõrgkooli, siis ka töökoht). Kui tööl on mitu juhendajat või konsultanti, siis kirjutatakse nende andmed esimese juhendaja andmete alla; 8. Töö tegemise koht ja aasta. 4.3. Sisukord Sisukorras esitatakse kõik töö peatükid ja alajaotused täpses vastavuses nende pealkirjade ja alguslehekülgede numbritega. Soovitav on kasutada (kuni) kolmetasandilist peatükkide ja alapeatükkide süsteemi. Sissejuhatus, kokkuvõte, kasutatud kirjandus ja resümee on ilma järjekorranumbriteta, kuid esitatakse sisukorras. Samuti tuleb sisukorras esitada kõik lisad koos pealkirja ja Sisukorra näide: 1. 1.1. 1.1.1. 1.1.2. 1.2. 1.2.1. alguslehekülje numbritega. Automaatse sisukorra tegemiseks tuleb kõigile määrata pealkirja stiil. 4.4. Pealkirjad Pealkirjade vormistamiseks kasutatakse erinevaid pealkirjastiile. Soovitav on kasutada esimese tasandi puhul 16-, teise tasandi puhul 14- ja kolmanda tasandi puhul 12-punktist kirjasuurust. Kõikide peatükkide, sissejuhatuse, kokkuvõtte, kasutatud kirjanduse ja resümee pealkirjad kujundatakse suurtähtedega. Alljaotuste ja alapunktide pealkirjad kirjutatakse väiketähtedega (v.a suur algustäht). Peatükkide ja teiste alljaotuste pealkirjade järele punkti ei panda. Kõiki peatükke ja töö iseseisvaid struktuuriüksusi (sisukord, sissejuhatus, kokkuvõte, kasutatud kirjanduse loetelu, resümee) alustatakse uuelt lehelt. 11
Peatüki pealkirja stiil vormistatakse tehniliselt nii, et pealkiri jääb järgneva lõiguga kokku (pealkiri ei tohi jääda lehekülje viimaseks reaks). Peatüki pealkirja ja sellele järgneva teksti vahele jäetakse vähemalt üks tühi rida. Uue (ala)pealkirja ja eelneva teksti vahele jäetakse vähemalt kaks tühja rida. 4.5. Loetelud Loetelude vormistatakse, kasutades tekstitöötlustarkvara võimalusi täpp- või nummerdatud loetelude moodustamisel. Juhul, kui loetelu koosneb üksikutest sõnadest või sõnaühenditest, siis kirjutatakse loetelu punktid üksteise järele ja eraldatakse komaga. Loetelu punktid nummerdatakse, kui järjekord on oluline või kui tekstis soovitakse mõnele loetelu punktile viidata. Kui loetelus on pikemad sõnaühendid või laused, milles esineb ka koma, sulud jms, siis võib need kirjutada üksteise alla eraldi ridadena ja eraldada üksteisest semikooloniga. Loetelu punkti alustatakse väiketähega. Kui loetelu mingis osas on kaks või enam lauset, siis pannakse järjenumbri järele punkt ja loetelu osad eraldatakse üksteisest punktiga. Kui mõni loetelu sisaldab omakorda loetelu, siis üldisema loetelu osad nummerdatakse ja all-loetelu osad tähistatakse tähtedega. Töö peatükke ja allpunkte ei lõpetata loeteluga. Igasugusele loetelule peaks järgnema kommentaar või hinnang. Näide: Loomeprotsessis eristatakse seitse astet: 1) ettevalmistus, 2) inkubatsioon, 3) ilmumine, 4) viimistlemine, 5) hindamine, 6) nautimine, 7) puhkamine. Küsitlusele esitatakse rida nõudeid, sh: 1) küsimused on sihipärased, mitte juhuslikud; 2) küsimused peavad olema arusaadavad kõigile küsitletavatele; 3) küsimus eeldab üheselt hinnatavat vastust. Millised on tüüpilisemad vead essee ülesehituses? 1. Ümber palava pudru. Selline töö on laialivalguv, hüplev, seosetu ega jõua kuhugi välja. Info peab olema esitatud asjakohaselt ja essee erinevad osad peavad olema loogiliselt seotud. 2. Puudub sissejuhatus ja/või kokkuvõte. Sissejuhatus ja kokkuvõte näitavad, et oled võimeline sügavalt ja analüütiliselt mõtlema ning essee moodustab terviku. 3. Liiga üksikasjalik. Sellisel juhul on kirjutaja tahtnud näidata, kui palju ta on pähe õppinud või leidnud erinevaid fakte, ning unustanud näidata, kui paljust ta tegelikult aru on saanud. Teema arendamisel on äärmiselt oluline kriitiliselt mõelda ning eristada olulist ebaolulisest. (McMillan ja Weyers, 2011: 349) 12
4.6. Arvud Arvude esitamisel järgitakse eesti õigekeelsusreegleid. Ühekohalised arvud kirjutatakse tekstis sõnadega. Suuremad arvud ja murrud kirjutatakse numbritega. Järgarvu järele pannakse punkt. Protsentide arvutamisel on soovitav piirduda ühe, statistiliste koefitsientide arvutamisel kahe kohaga koma järel. Konkreetse uurimuse iseloomust tulenevalt võib komajärgseid kohti olla ka rohkem. 4.8. Tabelid Tabeleid kasutatakse arvuliste andmete ja väga oluliste tekstiosade ülevaatlikuks ja kompaktseks esitamiseks. Tabelid varustatakse nimetusega ja nummerdatakse (näiteks: Tabel 1. Seminaritööde teemad ja juhendajad). Tabeli nimetus peab avama tabeli sisu. Tabelid nummerdatakse läbiva numeratsiooniga kogu töö ulatuses araabia numbritega. Tabelis olevad andmed tuleb siduda töö tekstiga. Selleks võib kasutada otsest viitamist (järgneva Tabel 10 andmed iseloomustavad ) või kaudset viitamist. Viimasel juhul pannakse lause lõppu sulgudesse tabeli number, näiteks (vt Tabel 10). Juhul, kui tabelisse märgitakse andmeid, mis on pärit mõnest teisest teosest, tuleb tabelile panna nimetus, tabeli alla märkida aga vastav allikas. Toodud näites on tabeli koostamiseks kasutatud palju erinevaid arhiivallikaid. Kui säilikute numbrid jooksevad järjest, võib neid näidata vahemikuna (20300-20325). Kui numbrid ei ole järjest, tuleb anda iga kasutatud säiliku viide. Tabel 1. Tabeli nimetus (Allikas: Aasmaa 2000, lk 5) Tabel 2. Tabeli nimetus (Koostamisalus: EAA, 2100-2-20300 20325; Eesti ajalugu VI, lk 89) 4.9. Illustratsioonid Töödes kasutatakse mitmesugust illustreerivat materjali graafikute, diagrammide, skeemide, jooniste, fotode jne kujul. Illustratsiooniga visualiseeritakse teksti. Illustratsioon peab olema 13
tekstiga seotud. Illustratsioon täidab oma ülesannet, kui annab kirjeldatavast objektist parema ja põhjalikuma ülevaate kui sõnaline seletus. Illustreeriva materjali kasutamisel tuleb jälgida, et ei koormataks teksti üle, mis teeb lugemise raskeks. Suuremahuline illustratiivne pildi- või joonismaterjal (mahult suurem kui pool lehekülge) peaks minema lisasse. Väiksemad statistilised tabelid ja illustratsioonid peaksid paiknema illustreeritavale tekstilõigule võimalikult lähedal. Illustratsioonid nummerdatakse analoogiliselt tabelitega ja allkirjastatakse. Illustratsiooni tähiseks on termin Joonis. Tekstis tuleb viidata kõikidele illustratsioonidele. Viitamisel näidatakse illustratsiooni number, mis paigutatakse ümarsulgudesse, näiteks (Joonis 2) või (vt Joonis 1). Juhul, kui teadustöös kasutatakse joonist, mis on ilmunud mõnes varasemas allikas, tuleb sellele joonise allkirja juures viidata ning esitada viide kasutatud kirjanduse loetelus. Näide 2: Foto, joonis, diagramm, maali skaneering, reproduktsioonid jne Joonis 1 Pildi allkiri (Allikas: Wilber, 1999: 100) 4.10. Märkused ja kommentaarid Kui töös kasutatakse joonealust viitamist, võivad märkused olla teiste joonealuste viidete seas, teksti alustatakse sõnaga Märkus. Kui töös kasutatakse tekstisisest viitamist, siis võib märkused paigutada joone alla, kasutades läbivat numeratsiooni kogu töö ulatuses (funktsioon footnotes). Märkused tabeli kohta on soovitav teha tabeli all. Kui märkusi on üks, siis pärast sõna Märkus pannakse punkt. Kui märkusi on rohkem, siis pärast sõna Märkus tuleb koolon, märkused aga nummerdatakse. 4.11. Kasutatud lühendid Töös tuleb kasutada võimalikult vähe ja ainult üldlevinud lühendeid, nagu lk, nt, nr, st, vt, a, jms, vrd, jne. Kui kasutatakse üldlevinud lühendeid, mille täisnime ei ole üldjuhul tavaks kasutada (näiteks: ÜRO, USA, ENSV), siis ei ole vaja esitada lühendi täielikku kirjapilti. 14
Üldtuntud lühendite lõppu punkti ei panda. Punkt tuleb panna juhul, kui punktita lühend raskendab teksti mõistmist, eriti juhtumitel, kui lühend langeb kokku mõne sõnaga tekstis. Kui lühendatakse sõnaühendit ja saadud punktita lühend langeb kokku mõne sõnaga tekstis, siis on soovitav kasutada lühendi sees sõnavahet tähistavat punkti: k.a käesoleval aastal, kaasa arvatud; v.a välja arvatud, e.m.a enne meie ajaarvamist, s.o see on. Kui tööd läbib üks ja seesama küllaltki pikk ja mitmest sõnast koosnev kategooria, siis võib luua uue lühendi, mis esimesel mainimisel tuleb defineerida täieliku kirjapildi kaudu, näiteks: 1921. aastal loodi Varnja Maanaiste ühing (edaspidi VMÜ). 4.12. Viitamine teksti põhiosas ja teksti järel (kasutatud kirjanduse loetelus) Teadustöös toetutakse teiste autorite poolt loodud töödele. Kasutades oma töös teiste autorite mõtteid, seisukohti, uurimistulemusi jms, tuleb viidata allikale, millest need on võetud. Varem ilmunud tekstide kasutamise puhul oma töös tuleb arvestada erinevate tekstisisese viitamise võtetega: tsiteerimine, parafraseerimine ja refereerimine, samuti kaudne viitamine. Tekstis kasutatavad viited peavad olema üksüheses vastavuses teksti järel kasutatud kirjanduse loetelus olevate viidetega. Tsiteerimine on teise autori teose mingi osa üksühene kordamine oma töös. Tsiteeritav osa tsitaat peab kõigis oma osades vastama originaali sisule ja vormile. Tsitaat esitatakse jutumärkides originaalkeeles või tõlkena. Väljajäetavad sõnad asendatakse nurksulgudes punktiiriga [ ]. Välja jätta ei tohi sõnu ja lauseid nii, et autori esialgne mõte täielikult moonduks. Kui tsitaati lisatakse selgitavaid märkusi, siis piiritletakse need nurksulgudega ja lisatakse vihje märkuse tegijale [võrdle eelmisega! LL]. Pikemate tsitaatide puhul (rohkem kui kolm rida) võib kasutada ka muid eristamise või esiletõstmise viise: taandatud tekst või vähendatud tähesuurus. Parafraas on oma sõnadega kokkuvõttev ümberjutustus teksti osast. Seda ei eristata jutumärkidega, küll aga täpse tekstisisese viitega autorile, ilmumisaastale ja konkreetsele leheküljele (lehekülgedele) (Ainsaar, 2014). NB! Viitamise võtete ja plagieerimise vältimise kohta võib leida täiendavat infot siit: McMillan, Kathleen; Weyers, Jonathan (2011). Õppimine kõrgkoolis. Tudengi käsiraamat. Tallinn: SA Archimedes.; peatükid 36. Kasutatud allikatele viitamine. ja 37. Plagiaat ja autoriõiguse rikkumine, lk 266 287. Refereerimine / refereering on teise autori idee kasutamine ja väljendamine oma sõnadega, et toetada töös esitatud väidet (McMillan ja Weyers, 2011: 266). Refereerimine võib hõlmata nii 15
ühe kui ka mitme autori väidete kokkuvõtmist, näiteks siin juhendis võetakse arvesse üliõpilastööde vormistamisalaseid materjale (Hirsjärvi jt., 2007; McMillan ja Weyers, 2011; Õunapuu 2010). Kaudne viitamine on vajalik juhtudel, kui leiame käepärasest teosest idee, mis on algselt ilmunud mõnes teises teoses, mida meil aga pole võimalik kätte saada, vt nt (Howard ja Sharp, 1995: 23, Hirsjärvi jt., 2007: 61 kaudu). Kasutatud kirjanduse loetelus esitatakse kaudse viitamise korral viide teosele, mida oleme saanud reaalselt kasutada. Töö lõpus on kõigi kasutatud ja töös viidatud allikate loetelu. Kui allikaid on palju (ja kasutati joonealust viitamist), siis võib allikad loetelus grupeerida: arhiiviallikad, käsitlused, perioodika. Arhiiviasutuste nimetused kirjutatakse siin välja. Artiklid ja monograafiad esitatakse autori või toimetaja perenime järgi tähestiku järjekorras. Veebiallikatel ja trükistel pole vaja vahet teha, kuid veebiallikatel peab olema ka veebilehe aadress ja selle külastamise kuupäev. Tekstisiseste ning -järgsete viidete koostamiseks on olemas erinevaid viitesüsteeme (APA, Harvard style, Chicago style jt). Viidete vormistamisel on kõige olulisem, et ühe töö piires oldaks järjekindel ühe süsteemi kasutamisel. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis on kasutusel APA (American Psychological Association) viitamise stiil, millega tuleb arvestada seminari-, lõpu- või magistritöödes. APA viitesüsteem sobib eeskätt tekstisiseseks viitamiseks, see on kasutatav erinevate viitehaldustarkvarade (RefWorks, Zotero, EndNote, Mendeley jpt) abiga. Konkreetsed näited monograafiatele, peatükkidele, artiklitele, veebimaterjalidele jm allikatele viitamise kohta on leitavad TÜ ühiskonnateaduste instituudi koduleheküljelt: http://www.yti.ut.ee/et/viitamine. Kuna info- ja dokumendihalduse, raamatukogunduse ja infokeskkondade ning infokorralduse erialadel kasutatakse võrreldes teiste instituudis õpetatavate erialadega teadustöödes rohkem arhiivimaterjale, on siin juhendis spetsiaalselt käsitletud arhiivimaterjalidele ning erikollektsioonidele viitamist. 16
Viitamine arhiivimaterjalidele ja erikollektsioonidele Arhiiviallikate puhul peab viites olema viidatava dokumendi autor, pealkiri, daatum ja leidandmed. Autor võib olla ka asutus. Kõigil dokumentidel ei pruugi pealkirja olla või pole teada autor, kuid tavaliselt saab selle tuletada (näiteks: Tartu Linnavolikogu protokoll 25.01.1927, Riia õpperingkonna kuraatori kiri Tartu Ülikooli rektorile 14.12.1890). NB! Arhivaalide ja käsikirjade lehed on sageli nummerdatud ainult ühelt poolt. Sel juhul ei saa kasutada lk, vaid viidatakse lehte (l. 2) ja lehe pööret (l. 2p). Kui toimikus lehenumbreid pole, siis tuleb lisada märkus lehed nummerdamata. Kuna Eestis on valdavalt kasutusel ühetaoline arhiiviallikate viitekood (arhiiviasutus, fond, nimistu, säilik, võib seda kasutada viitamiseks täiendavate seletusteta (näiteks EAA 402-5-26, l. 8). Arhiiviasutuste lühendid tuleb esimesel korral lahti kirjutada (Ajalooarhiiv EAA, Riigiarhiiv ERA, Kirjandusmuuseumi Eesti kultuurilooline arhiiv KM EKLA jne). Näide: Riia õpperingkonna kuraatori kiri Tartu Ülikooli rektorile 14.12.1890. EAA 402-5-26, l. 8-12. Välismaiste allikakogude puhul või Eesti allikakogude viitamisel välismaise lugeja tarbeks tuleb üheselt mõistetavalt anda edasi mäluasutuse leidandmed, üldjuhul suunaga üksikult üldisemale. Üldine formaat: Autor Dokumendi pealkiri, daatum [materjali tüüp]. Kollektsioon. Leidandmed. Arhiiv/Raamatukogu, Linn. Näide: Karl Morgensterni kiri Georg Friedrich Parrotile 16.02.1806 [käsikiri]. F 3, Mrg DCXXV, l. 39-42. TÜR KHO [Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakond], Tartu. Tekstisisese viitamise puhul mainitakse ainult autorit, aastat ja konkreetset viidatud lehte, näiteks: (Morgenstern, 1806: l. 40p). Kirjatüki lõpus peab olema täisviide. 4.13. Lisade esitamine Lisadesse paigutatakse materjalid, mis ei ole asja mõistmiseks esmatähtsad, kuid millele siiski tuleb viidata (Hirsjärvi jt., 2007): ankeedid, intervjuu kava, (vajadusel) intervjuude transkriptsioonid jpm. Ka enam kui poole lehekülje pikkused illustreerivad materjalid (tabelid ja joonised) tuleks esitada lisadena. Sarnaselt tabelitele ja joonistele tuleb lisad numereerida ning pealkirjaga varustada (vt Lisa 1, Lisa 2, Lisa 3 ja Lisa 4). 17
KASUTATUD KIRJANDUS Ainsaar, M. (2014). Viitamine. Tartu. Kasutatud 1. oktoober 2014 http://www.yti.ut.ee/et/viitamine Hirsjärvi, S., Remes, P. ja Sajavaara, P. (2007). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina. McMillan, K. ja Weyers, J. (2011). Õppimine kõrgkoolis. Tudengi käsiraamat. Tallinn: SA Archimedes. Õunapuu, L. (2010). Üliõpilaste kirjalikud tööd: Metoodiline juhend magistritöö, seminaritöö, lõputööde, referaadi ja essee koostamiseks ning vormistamiseks. Viljandi. 18
LISAD Lisa 1. Uurimistöö võimalikud variandid A-variant Iseseisev väikesemahuline kvantitatiiv-, kvalitatiiv-, juhtumi- või eksperimentaaluuring, millel on selgelt piiritletud ja konkreetne rakenduslik või tunnetuslik eesmärk, mida on võimalik realiseerida antud empiirilise materjali põhjal. Sellises töös võib teoreetiline osa olla väga lühike või üldse puududa. Autor peab välja tooma konteksti ning sellest lähtudes põhjendama oma uurimisainese valikut ja esitama uurimisküsimuse(d) või hüpoteesid. Sellesse kategooriasse kuuluvad ka arhiiviallikatel rajanevad kirjeldavad uurimused. B-variant Otsinguline uurimus (pilootuuring), mis võib olla teoreetilise või empiirilise fookusega. Teoreetilis-metodoloogilise fookusega uuringu puhul on eesmärgiks töötada välja mingite teoreetiliste käsitluste operatsionaliseerimise skeem (st defineerida mõisted nii, et neid saaks mõõdetavalt uurida) ning seda proovida või katsetada varasemaid operatsionaliseerimise viise uue andmestiku peal. Empiirilise fookusega uuring on uudse/originaalse/ebatavalise materjali kirjeldamise, struktureerimise ja mõtestamise katse. Antud variandi puhul moodustab teoreetiline ja metodoloogiline osa kuni 50% töö üldmahust. Autor peab kriitiliselt analüüsima senist valdkonna käsitlustraditsiooni ja põhjendama sellest lähtudes oma lähenemise või ainese uudsust ja pilootuuringu vajadust. Töö peab lõppema teoreetilis-metodoloogilise arutlusega ja hinnanguga oma otsingu tulemuslikkusele. C-variant Teatud suurema uurimistöö raames kogutud empiiriliste andmete kirjeldus, mis esitab osa suuremast tööst (koos vastava probleemipüstitusega). Antud variandi puhul peab autor tutvustama kasutatavat andmestikku ja selle kogumise teoreetilist ja metodoloogilist tausta 4-5 leheküljel. Oluline on esitada enda poolt valitud osa probleemi seade ning selgitada analüüsi põhimõtteid. Autor peab tundma lähedasi uuringuid Eestis ja mujal ning suutma oma materjali nendega võrrelda. 19
D-variant Teatud protsessi või probleemi (näiteks kommunikatiivse kampaania) kriitiline analüüs vastava valdkonna teooriast lähtudes ning asjakohased rakenduslikud järeldused. Antud variandi puhul peab autor näitama oma oskust kasutada teoreetilisi kontseptsioone ja mudeleid reaalsete protsesside kriitilisel analüüsil ja probleemide lahendusteede otsingul. Sissejuhatav osa peab sisaldama analüüsitava objekti kirjeldust ja teoreetilist mõtestust. Mõtestuse osa peab sisaldama viiteid valdkonna põhilistele teoreetikutele ja empiirilistele uuringutele. Variandi D puhul on teoreetiline käsitlus läbiv ega pea olema esitatud omaette struktuurosana. E-variant Ülevaade mingi protsessi või probleemi senistest teoreetilistest käsitlustest või empiirilisest uurimisest. Tööl peab olema selgelt püstitatud eesmärk, mis võib olla nii teema-, probleemi- kui autori(te)keskne. Sellest lähtuvalt on tööl ülevaateline, süstemaatiline või kriitiline iseloom. Nõutav on valdkonna põhitekstide vahetu (mitte sekundaarsete allikate kaudu) kasutamine ja viitamine. Töö peab olema valdkonna põhiautorite suhtes esinduslik. Samuti on nõutav erinevate interpretatsioonide ja kriitikate tundmine ning nende võrdlemise oskus. Variandi E puhul on teoreetiline osa läbiv ega pea olema esitatud omaette struktuurosana. F-variant Praktiline loominguline produkt (näit. probleemsaade, uuriv põhilugu) või kommunikatsiooniprojekt (kampaania plaan, kommunikatsioonistrateegia) või rakenduslik projekt asutuse arhiivi, infosüsteemi või asjaajamise ümberkorrastamiseks koos selle teoreetilise põhjenduse ja koostamise analüüsiga. Antud variandi puhul peab autor näitama oma loome- või organisatsioonilise tegevuse teoreetilis-kriitilise reflektsiooni oskust. Autor peab oskama kasutada teoreetilisi kontseptsioone ja mudeleid oma loomingu või tegevuse põhjendamisel ja analüüsil. G-variant Olemasoleva praktilise lahenduse (dokumendiregistri, veebilehe, andmebaasi, infosüsteemi jne) kriitiline analüüs, lähtudes seadustega pandud nõuetest, kasutajamugavusest ja/või tehniliste lahenduste otstarbekusest. 20
Autor peab näitama orienteerumist vastavas seadusandluses, tehniliste lahenduste võimalustes ja piirangutes ning tarbija vajadustes. Sellisel tööl on kirjeldav osa, analüüsiv osa ja reeglina lõpeb töö soovitustega, kuidas olukorda paremaks teha. 21
Lisa 2. Tiitellehe näidis TARTU ÜLIKOOL Sotsiaalteaduste valdkond Ühiskonnateaduste instituut Infokorralduse õppekava Peeter Tamm Digiajastu kujundajad Seminaritöö Juhendaja: Klaara Õun, MA Kaasjuhendaja: Siim Sipelgas, MSc, AS Medisoft Tartu 2016 22
Lisa 3. Uurimistöö kaitsmine ja hindamine Uurimistöö kaitsmine toimub komisjoni ees. Töö autor annab lühidalt ülevaaate töö eesmärgist, sisust ja peamistest tulemustest. Järgneb retsensendi sõnavõtt. Seejärel saab töö autor sõna kaitsmiseks. Pärast autori ja retsensendi vahelise diskussiooni lõppu on komisjoni liikmetel (ja kuulajatel) võimalus esitada autorile lisaküsimusi. Uurimistöö hinne kujuneb töö ja selle kaitsmise põhjal. Kirjaliku töö puhul hinnatakse: struktuuri ja kompositsiooni terviklikkust ja põhjendatust; püstitatud eesmärkide realiseerimist; järelduste sisukust ja selgust; metoodilist korrektsust, meetodi ja ülesande sisulist vastavust; ratsionaalsust ja oskust teha uurimisobjekt mõõdetavaks; arutluste loogilisust, sidusust ja arukust; keelt ja stiili; vormistuse korrektsust (sh arvutikasutamise oskust). Kaitsmisel hinnatakse: töö autori kaitsekõnet, selle ettevalmistust ja oskust tuua ettenähtud aja jooksul välja olulisi seisukohti; töö kaitsja vastuseid retsensendi ja komisjoni liikmete poolt esitatud küsimustele. 23
Lisa 4. Seminaritöö hindamiskriteeriumid Teema valiku põhjendamine Uurimisülesan de püstitamine Teoreetilise, empiirilise või metoodilise teabe käsitlemine Uurimismetoo dika kavandamine ja rakendamine E D C B A Põhjendus on Põhjenduses Põhjendus on Põhjenduses selgub Teema uurimise vajalikkus kogemusele ja näidatakse teema uurimisvaldkonna teema teoreetiline ja/või ja tähtsus selgub tavateadmisele uurimise üldine teoreetilise ja/või rakenduslik tähtsus ning uurimisvaldkonna tuginev kirjeldus sotsiaalkultuuriline rakendusliku uurimise vajadus lahendamist vajavate vajadus ja tähtsus üldproblemaatikaga teoreetiliste ja/või seotud selgitus rakenduslike probleemide analüüsi tulemusena Probleem, eesmärk Probleemi, eesmärgi Probleem, eesmärk ja Probleemipüstitusel, Probleemipüstitus, ja ülesanded on ja ülesannete ülesanded on eesmärgil ja ülesannete eesmärk ja osaliselt teemaga sõnastused on sõnastatud kooskõlas sõnastusel on uurimisülesanded kooskõlas sõnastatud omavahel ning teema põhjenduses teoreetiline ja/või tulenevad antud teemaga kooskõlas käsitletud teoreetilise rakenduslik lähtekoht uurimisvaldkonnas ja/või rakendusliku lahendamata teoreetiliste problemaatikaga ja/või rakenduslike uurimisprobleemide ning hüpoteeside analüüsist Teemaga seotud Teemaga seotud teave Teemaga seotud teave Teaduslik teave on Teaduslik teave on teave on esitatud on referatiivne on referatiivne esitatud teoreetilismetoodilise esitatud teema suhtes referaadina, mis ülevaade, kus autor on ülevaade, mis sisaldab ülevaatena, relevantsete allikate moodustub püüdnud teabe analüüsi ja mis moodustub teema ülevaate integreeritud refereeritud refereeringuid üldistavaid suhtes relevantsete teadusliku tervikliku tekstilõikude ja/või sidustada omapoolse vahekokkuvõtteid allikate ideede analüüsi tekstina; selgelt eristub otsetsitaatide sildava tekstiga ja ja üldistuse tulemusena autoripoolne loogilisest jadast kommentaaridega allikakriitilisus Uurimismetoodika Uurimismetoodika Uurimismetoodika Uurimismetoodika ja Uurimismetoodika on uurimuse sisaldab kavandamisel on teoreetilis-metoodiline moodustab uurimuse probleemi, eesmärgi uurimismeetodi ja toetutud refereeritud ning empiiriline teave probleemiga, eesmärgiga ja teoreetilismetoodilise uurimisprotsessi teoreetilis- on loogilises kooskõlas; ja refereeritud teadusliku teabe üldise metoodilisele teabele; uurimisobjekt on teabega integraalse suhtes kirjeldatud kirjelduse uurimisobjekt on määratletud ja uuritavad terviku; näidatud on
haakepunktideta üldjoontes tunnused kirjeldatud metoodika sisemine ja sisulise üksusena määratletud; andmete kooskõlas väline valiidsus kogumise meetod uurimisprobleemiga; võimaldab koguda andmete kogumine, andmeid uuritava analüüs ja objekti kohta interpreteerimine vastab uurimuse probleemile ning eesmärgile Kokkuvõtte Kokkuvõte on tehtud Kokkuvõte kirjeldab Kokkuvõte sisaldab Kokkuvõte põhineb Kokkuvõte sisaldab tegemine töö üldsõnaline tehtud tööd ja esitab uurimuse probleemiga andmete analüüsi tulemuspõhist vastust kirjeldus tulemuste ja eesmärgiga tulemustel; järeldused uurimisprobleemile; argumenteerimata kooskõlas olevaid põhinevad saadud järeldused põhinevad üldistusi, mis annavad üldistusi ning tulemustel ning on andmete analüüsi osalise vastuse argumenteerimata kooskõlas uurimuse tulemustel; on antud uurimisprobleemile järeldusi probleemi ja argumenteeritud hinnang eesmärgiga; näidatud uurimismeetodile; on uurimistulemuste näidatud on rakendatavus uurimistulemuste rakendatavus ja võimalikud suunad probleemi jätkuvaks uurimiseks Teadusteksti Tekstis kasutatakse Tekstis kasutatakse Termineid on Termineid on kasutatud Termineid on kasutatud kirjutamine ja kõnekeelseid defineerimata kasutatud õiges õiges tähenduses ja õiges tähenduses ja vormistamine väljendeid, erialast erialatermineid; tähenduses ja kontekstis; põhimõisted kontekstis; tekst on slängi ja terminite kasutus on kontekstis; tekst on on defineeritud; tekst korrektne ja teaduskeelne, tühisõnalisust; tekst ebajärjekindel, loogilise on teaduskeelne, loogilise ülesehitusega, sisaldab omades läbi töö mitu ülesehitusega, kuid loogilise ülesehitusega mõtteliselt selge ja sidus kontekstiväliseid/eba erinevat tähendust; esineb üksikuid tervik selge mõttega esineb üksikuid kõrvalekaldeid lauseid ja lõike loogikavigu teaduskeele tavadest Vormistus Kasin Rahuldav Hea Väga hea Suurepärane 25
Suuline kaitsmine Kaitsekõne tekst loetakse ette; vastused retsensioonis ja/või kaitsmise käigus esitatud küsimustele on ebamäärased Kaitsekõnes esitatakse töö uurimisprotseduuri kirjeldus; vastustes retsensioonis ja/või kaitsmise käigus esitatud küsimustele esineb teatavat ebamäärasust Kaitsekõne on osaliselt tulemuspõhine; vastused retsensioonis ja/või kaitsmise käigus esitatud küsimustele on asjakohased Kaitsekõne on tulemuspõhine ettekanne; vastused retsensioonis ja/või kaitsmise käigus esitatud küsimustele on asjakohased ning osaliselt argumenteeritud Kaitsekõne on sidus, tulemuspõhine ja argumenteeritud ettekanne; vastused retsensioonis ja/või kaitsmise käigus esitatud küsimustele on asjakohased ning argumenteeritud 26