Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Eesti ja üldkeeleteaduse instituut Leelo Punak Oskar Lutsu kaanon Eesti kirjandusõpikutes ja lugemikes Magistritöö

Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Eesti ja üldkeeleteaduse instituut Leelo Punak Oskar Lutsu kaanon Eesti kirjandusõpikutes ja lugemikes Magistritöö Juhendaja professor Tiina Ann Kirss Tartu 2011

Sisukord Sisukord... 2 Sissejuhatus... 4 1. Kaanon... 6 1.1. Kaanoni mõiste... 6 1.2. Kaanoni muutmine... 10 1.3. Kanoniseerimine... 12 1.4. Kaanon ja žanrid... 15 1.5. Kaanon ja pedagoogika... 16 1.6. Eesti ilukirjanduse kaanon... 18 2. Oskar Luts kirjandusõpikutes ja lugemikes... 21 2.1. Rahvakirjanik Oskar Luts... 21 2.2. Oskar Lutsu looming põhikooli ja gümnaasiumi uues õppekavas... 23 2.3. Valim ja meetod... 24 3. Analüüs ja tulemused... 32 3.1. Analüüsi aluseks olevad tabelid... 35 3.1.1. Oskar Lutsu teosed õpikutes ja lugemikes... 35 3.1.2. Õpikutes ja lugemikes olevad katkendid või terviktekstid... 39 3.1.3. Jutustuse Kevade katkendid õppekirjanduses... 40 3.2. Oskar Lutsu käsitlemine erinevates kooliastmetes... 41 3.3. Jutustus Kevade ja teised Tootsi-lood õppekirjanduses... 43 3.4. Kapsapea ja teised näidendid õppekirjanduses... 46 3.5. Jutustus Nukitsamees õppekirjanduses... 49 3.6. Mälestused õppekirjanduses... 50 2

3.7. Oskar Lutsu luule õppekirjanduses... 51 3.8. Teised Oskar Lutsu teosed õppekirjanduses... 52 3.9. Teosed, mida pole õppekirjanduses käsitletud... 56 3.10. Järeldused ja soovitused... 58 Kokkuvõte... 64 Kirjandus... 67 Analüüsitud õppekirjandus... 69 Summary... 72 Lisa... 74 3

Sissejuhatus Käesolev magistritöö uurib ühte eestlaste armastatuimat kirjanikku Oskar Lutsu (1887-1953). Kõik eestlased teavad, et tema kuulsaim teos on jutustus Kevade ning nähtavasti oskavad nimetada ka Suve ja Sügist, aga teisi Lutsu kirjutisi tuntakse üsna vähe. Lutsu looming jõudis juba tema eluajal kirjandusõpikutesse ning antud magistritöö eesmärgiks ongi uurida, milliseid teoseid lisaks Kevadele kirjaniku loometööst erinevatel ajalooperioodidel koolis esile tõstetakse. Töö on aktuaalne seetõttu, et Oskar Lutsu loomingut on vähe uuritud ning kui uuritaksegi, siis peamiselt jutustust Kevade. Alles 2007. aastal ilmus Aivar Kulli sulest Lutsu esimene täielik biograafia ning see andis käesoleva magistritöö autorile ka innustust jätkata tema uurimist kooli kirjandusõpikutele tuginedes. Töö eesmärgiks on joonistada Eesti kirjandusõpikute ja lugemike põhjal välja Lutsu kaanon, vaadata, millised teosed tema loomingust tõusevad esile, mis jäävad tagaplaanile, kas mõned raamatud on teatud perioodidel eelistatumad ning milliseid teoseid üldse kooliõpikutes ei käsitleta. Antud magistritöö analüüsib loodud kaanonit ning teeb tähelepanekuid selle kohta. Valimisse kuuluvad Oskar Lutsu käsitlevad põhikooli II ja III astme ning gümnaasiumi Eesti kirjanduse õpikud ja lugemikud perioodist 1920-2010. Valimi põhjal koostati kolm tabelit: õppekirjanduses 1 nimetatud Oskar Lutsu teosed, nende katkendid ning katkendid Kevadest. Töö koosneb kolmest suurest peatükist ning mitmetest väiksematest alapeatükkidest. Esimene peatükk keskendub magistritöö teoreetilisele poolele ehk kaanoni mõistega seotud küsimustele. Töö teoreetiline osa põhineb suures osas Irena Rima Makaryki, Jeremy Hawthorni ning Tiit Hennoste teostel. Teoreetiline osa annab ülevaate kaanoni mõiste tekkimisest, selle muutmise võimalustest, kanoniseerimise protsessist, kaanoni seostest žanridega. Kuna kirjanduse aine on tihedalt seotud kaanoniga, siis analüüsib üks alapeatükk ka kaanoni ning pedagoogika omavahelisi 1 Siin ja edaspidi kuuluvad mõiste õppekirjandus alla kirjanduse õpikud ja lugemikud. 4

suhteid. Viimane osa teoreetilises pooles vaatab Eesti ilukirjanduse kaanonit ja Oskar Lutsu asendit seal. Teine peatükk annab ülevaate Oskar Lutsu positsioonist uues põhikooli ja gümnaasiumi õppekavas, kirjeldab töös kasutatud meetodit ning valimit. Samuti on siin kokkuvõttev tabel neljakümne seitsmest õpikust ja lugemikust, mida töös analüüsitakse, ning nendes sisalduv statistiline info Oskar Lutsu loomingu kohta (mitu korda ja mis aastatel tema teoseid nimetati). Valikus olev õppekirjandus hõlmab kõiki kümnendeid alates aastatest 1920 kuni 2010 ning analüüsitav õpik/lugemik peab olema mõeldud õpetamiseks koolides ja/või sisaldama märget haridusministeeriumi või mõne teise haridusameti nõuetele vastavuse kohta. Kolmas ning kõige mahukam peatükk keskendub kirjanduse õpikute ja lugemike analüüsile. Peatüki alguses on kolm õppekirjanduse põhjal koostatud tabelit Oskar Lutsu loomingu kohta: õpikutes ja lugemikes mainitud teosed, teoste katkendid ning eraldi on välja toodud jutustuse Kevade katkendid osade kaupa. Peatükk on jagatud kümneks alapeatükiks, millest esimene koosneb eespool nimetatud tabelitest, teine analüüsib Oskar Lutsu loomingu kajastamist erinevates kooliastmetes, kolmas keskendub Kevadele ning ülejäänud Tootsi-lugudele, neljas tegeleb Kapsapea ja teiste näidenditega, viies vaatleb jutustust Nukitsamees, kuues teeb mälestuste analüüsist kokkuvõtte ja seitsmes uurib Lutsu luulet koolikirjanduses. Kaheksas alapeatükk koondab enesesse ülejäänud Oskar Lutsu loomingu, millele väga palju tähelepanu pole õppekirjanduses pööratud ning üheksandas peatükis tuuakse välja teosed, mida üldse ei mainita. Kümnendas alapeatükis ehk järeldustes ja soovituste osas toob töö autor välja analüüsi põhjal tekkinud Oskar Lutsu kaanoni esikümne, esitab ülevaate viimase kümnendi jooksul õppekirjanduses toimunud muudatustest, mis tema loomingut puudutavad. Samuti annab töö autor viimases alapeatükis soovitusi õpetajatele käesoleva autori loomingu õpetamiseks. Töö lõpus on lisa, mille alla kuuluvad kõik analüüsitud õpikud koos neis sisalduva informatsiooniga Oskar Lutsu loomingu kohta. See on viitematerjal lugejale, kes soovib jälgida Lutsu kaanoni kujunemist ja püsimist. 5

1. Kaanon 1.1. Kaanoni mõiste Kuigi kaanoni mõiste on seotud nii kirjanduse kui ka muusikaga, siis antud magistritöö tegeleb kaanoni kui kirjandusliku nähtusega: kaanon on autoriteetsete tekstide või loominguliste tööde kogum. See on Kreeka päritolu sõna, mis algselt tähendas mõõteriista või nimekirja. Esimesest tähendusest on tuletatud idee mudelist või standardist, mida saab võtta ka kui reeglit, seadust või põhimõtet. See tähendus säilib mõistetes kaanoniseadus (canon law) või kriitikakaanonid (canons of criticism). Teisest tähendusest on tuletatud kanoniseerimise ehk pühaks tunnistamise mõiste. Kanoniseerimine tähendab rooma-katoliku tava järgi teatud isikute nimetamist pühakuks. Need kaks tähendust on aga ühte sulanud, kuna nimekirja tegijad, pühakute nimetajad nõuavad oma nimekirja väärtustamist, autoriteetseks muutmist. (Makaryk 1993: 514) Kiriklikus kasutuses viitab kaanoni mõiste nii päritolule kui ka väärtusele. Laiemalt kasutatakse kirjanduskriitilises kasutuses sõna kaanon 1) tööde tähenduses, mis vaieldamatult kuuluvad antud autorile. 2) kirjandusteoste valiku tähenduses, mis on välja valitud toetudes nende kirjanduslikule kvaliteedile ja tähtsusele. (Hennoste 1997: 59) Tiit Hennoste toob kaanoni kui autorite ja tekstide kogumi tähendusele juurde uue mõiste: suhtevõrgustik. Tema sõnul kujutab kaanon endast ka suhteid kirjandussituatsiooni sees ja sellest väljapoole. Suhtevõrgustiku moodustavad aga teatud komponendid, mis lubavad mingit teksti või autorit kanoniseerida ja kaanonist välja jätta. Need komponendid saavad olla kas sissetõmbavad või väljaviskavad. Kirjandussituatsiooni koostisosadeks võivad olla näiteks tekstid, keel, 6

tekstitegemisviisid, osalejad, olukord jne ning eri autorid ja tekstid võivad kaanonisse mahtuda kas kõigi või ainult osaga oma komponentidest. Oluline on see, et sissetõmbavad komponendid oleksid väljaviskavatest tugevamad. (Hennoste 1997: 63) Kui Hennoste meelest on kaanon lisaks kõigele muule ka suhtevõrgustik, siis kirjandusteadlane Harold Kolb soovitab mõelda kirjanduskaanonist mitte kui ainsast autoriteetsest nimekirjast või lugematute häälte kakofooniast, vaid kui ritta pandud valikute kogumist, mis on ühelt poolt võrdlemisi stabiilne, püsiv, teiselt poolt aga suhteliselt avatud ning ühendatud muutmisvõimalustega. Harold Kolbi jaoks on kirjanduskaanonis kolm kihti. Näiteks toob ta Ameerika kirjanduskaanoni, kus kõrgeimas kihis on Hawthorne, Emerson, Thoreau, Melville, Whitman, Dickinson, Twain, James, Eliot, Wright ja Faulkner suhteliselt püsiv grupp. Kirjanduskaanoni teises kihis on tema jaoks 21 autorit alates Benjamin Franklinist kuni Scott Momaday ni. Ja viimane, kolmas kiht on väga tihedalt rahvastatud ning sellesse kihti tuleb pidevalt autoreid juurde. (Weixlmann 1988: 281) Idee tekstide kaanonist või kogumist arenes välja 4. sajandil seoses Piibliga. Piibli kaanon formeerus pika aja jooksul ning see hõlmab endas kõiki teoseid, mida kristlik kirik peab pühakirjaks. Protestantide ja katoliiklaste jaoks aga pole piiblikaanon ühine: rooma-katoliku kirik peab kaanonisse kuuluvaks 11 raamatut, mida protestandid nimetavad aga apokriivadeks ehk peidetud raamatuteks, mille autentsust pole suudetud ametlikult tõestada. (Makaryk 1993: 514) Kuigi protestandid ja katoliiklased jäävad eriarvamusele selles suhtes, kas apokriivad kuuluvad kaanonisse või mitte, siis eesmärk on neil ühine: ainult üks kaanon saab olla õige. Kui aga üks kirik otsustaks, et ühelgi kaanonil pole absoluutset autoriteeti, vaid kaanonid kõigest väljendavad kindlate kirikute vajadusi ja vaatepunkte, siis muutub kogu kaanoni idee küsitavaks. (Hawthorn 2004: 35) Kui räägitakse traditsioonilises mõttes defineeritud kaanonist, siis saab Tiit Hennoste sõnul olla kas üks kaanon või üldse mitte kaanonit. Sama kaanoni peale saab ehitada mitu erinevat kirjanduslugu, aga see on tema jaoks kirjandusmaailmas peamiselt terminoloogiline probleem. (Hennoste 1997: 64-65) Kaanoni puhul peetakse oluliseks tema universaalsust ning mitme kaanoni olemasolul kaob see põhimõte ära. 7

Kirjanduskriitilistes ringkondades tekitasid feministlikud kriitikud poleemikat sellega, et nad hakkasid looma konkureerivaid alternatiivseid kaanoneid ning seega hakkas kaanoni universaalsuse printsiip ära kaduma. Feministe ja etnilisi vähemusi suunati alternatiivsete, mitteuniversaalsete kaanonite rajamise juurde, et traditsiooniline kaanon säiliks endisel kujul. (Hawthorn 2004: 35) Ilmalike tekstide kogumina hakati kaanonit nimetama alles 16. sajandil. Ilmalik variant kaanonist ei arenenud välja mitte pühakirjaga seotud kaanonist, vaid hoopis kanoniseerimise praktikast. Elizabethi-aegsed autorid lootsid tänu oma kuulsusele saada kanoniseeritud nagu katoliku kiriku pühakud. William Covell oli esimene inimene, kes propageeris oma teoses Polimanteia (1595) ilmaliku kirjanduse kanoniseerimist. (Makaryk 1993: 515) Piibli kaanoniga seotud analoog ilmalikust kaanonist tuleb kasutusele palju hiljem, siis, kui kriitikud hakkavad tähistama seaduslikult ühele autorile kuuluvaid teoseid, näiteks, kui tuleb kasutusele Shakespeare i kaanon. Teosed, mis täie kindlusega sellele autorile ei kuulunud, märgiti ära kui apokrüüfilised, tundmatu päritoluga teosed analoog piiblikaanonis toimuvale. Siin tuleb kaanoni kahe tähenduse ühtesulamine eriti selgelt esile. Kuigi ühe autori tekstide kaanoni avaldamine võib endas sisaldada vaid tema omaks tunnistatud teoste nimekirja, siis mõne kindla teksti edukas omistamine sellisele suurele autorile nagu Shakespeare, tõmbab endale paljude kriitikute tähelepanu ning see võib suurendada ka teose väärtust aja jooksul. (Makaryk 1993: 515) Kuigi kaanoni idee sai alguse piiblikaanonist, siis kiriku ja kirjanduse kaanon on oma olemuselt väga erinevad. Nagu Tiit Hennoste artiklis Kaanon. Kaanan kirjutab, on kirjanduse kaanon olnud eelkõige mitteametlik, põhiliselt implitsiitne, väga uduste piiridega ja avatud muutustele. Kaanon oli enne 1980. aastaid pigem intuitiivne ja praktiline mõiste, sellest ei kirjutatud eriti. Ühegi teoreetilise kontseptsiooni mõistevõrgustik ei kasutanud olulise mõistena kaanonit. Praktilised kaanoniotsustused tehti tavaliselt institutsionaalselt: kirjanduses määrasid kaanoni eelkõige ülikoolid ja sealsed kirjandusõppejõud, aga erinevate poliitiliste režiimide ajal oli ka riigil suur sõnaõigus. Kaanon esindas M. H. Abramsi sõnul sellisena norme ja nõudeid, kus oluline 8

oli teoste kõrge intellektuaalne ja kunstiline väärtus ning nende tõendatud jõud hõlmata olulisi inimlikke väärtusi. Nii peeti kaanonit objektiivseks nähtuseks, milles paljud subjektiivsed erimeelsused tasandusid. Selleks, et teha vahet kanoniseeritud ja mittekanoniseeritud tekstide vahe, kasutavad mõned kirjanikud kanoniseeritud tekstide kohta sõna kirjandus ning nende seast välja jäävate kohta mõistet parakirjandus. Viimase mõiste alla kuulus tavaliselt hulk ajaviitekirjandust, ajakirjaluulet jms. 1980. aastatest alates, postmodernismi ajajärgul hakkasid toimuma olulised muutused kaanonikäsitluses. Kaanonit hakati teoreetiliselt uurima, tema kohta tehti olulisi üldistusi ning mitmetes kirjandustest tehti ka katseid kaanonit muuta. Tõuke selleks andsid postmodernistlikud kirjandusteooriad ning ühiskonnas toimunud muutused. (Hennoste 1997: 62) Kahekümnenda sajandi lõpu poole on kriitikud rõhutanud seda, et kirjanduslik kaanon eelistab keskmisest või kõrgemast klassist valgete Euroopa meeste töid ning jätab kõrvale paljude naiste ning teiste kultuuride ja rasside populaarsemate kirjanike kirjatööd. (Makaryk 1993: 516) Feministlikud kriitikud on kaanoni loojatele ette heitnud seda, et enne 18. sajandit pole praktiliselt ühtegi naissoost autorit, kes kuuluks kaanonisse. John Guillory seletab selle väga lihtsalt lahti. Enne 18. sajandit oli maailmas väga vähe naissoost kirjanikke. Põhjus on selles, et varasematel aegadel õpetati ainult meestele (ja vähestele naistele) kirjutamist või olid mehed sellistel sotsiaalsetel positsioonidel, mis võimaldasid kirjandusliku loominguga tegelemist. Kui 18. sajandi keskpaigast alates hakati naistele kirjutamist õpetama, siis ilmusid kaanonisse ka esimesed naissoost autorid nagu näiteks Jane Austen. (Guillory 1995: 238) Seega pole õige süüdistada varasemat kaanonit meestekesksuses, kui varemalt õigupoolest polnudki see võimalik, et mõni naine oleks pääsenud kaanonisse, sest naised alustasid kirjandusliku tegevusega meestest hiljem. Kindlasti pole aga meestekesksuse põhjus ainult kirjaoskamises, vaid ka subjektiivses arvamuses. Kujundavad ju kaanonit eelkõige kriitikud, kirjandusteadlased, lugejad ning võimalik, et nende jaoks on meeste kirjutatud teosed tugevamad. Kindlasti pole õige väita, et kaanoni loojad sihilikult jätavad naised kaanonist välja. Kuna aga mehed on kaanonis rohkem esindatud, võtavad feministid seda kui naiste diskrimineerimist. 9

1.2. Kaanoni muutmine Viimastel aastakümnetel on hakatud rääkima kaanoni muutmisest, kuna senine kirjanduskaanon ei esinda piisavalt palju erinevaid kultuure, rasse, sugupooli. Hakatakse otsima lahendusi sellele probleemile. Seoses kaanoni muutmisega on tekkinud aga kaks koolkonda. Tiit Hennoste jagab kriitikud kaanoni tõlgendamise ja muutmise soovi poolest pehmet suunda ja radikaalset suunda esindavateks: 1. Pehmet suunda järgivad kriitikud leiavad, et kaanonit tuleb muuta, laiendada, avardada, mitmekesistada, nii et ta rohkem ja teadlikult peegeldaks eri ühiskonnarühmade huve. Sellel suunal on omakorda olnud kaks keskset muutustesuunda, millest esimene tendents on muuta kaanonit multikultuurseks ja arvestada enam vähemusi ning teine tendents on hierarhia vastane: tuua sisse ja arvestada rohkem populaarkultuuri. (Hennoste 1997: 64) 2. Radikaalse suuna esindajad leiavad, et standardne kirjanduskaanon tuleb kaotada ja asendada mitme pisikaanoniga. Selle suuna olulisemad esindajad on radikaalfeministid, kes hakkasid looma oma kaanonit, mis ei pidanud asendama olemasolevat, vaid olema sellele alternatiiviks. (Hennoste 1997: 64) Mõned kriitikud on üleüldse soovitanud loobuda kaanoni ideest, kuna see on loomupäraselt eksklusiivne ja elitaristlik. Oht täielikult kaanonist loobumise juures on see, et loobumine eeldab, et kriitika saab hakkama hinnangute andmiseta, aga hindamine on kõikides tõlgendamisvormides sisuliselt olemas. Kriitikud, kes hülgavad kaanoni seetõttu, et kaanon on elitaarne nähtus, ajavad Makaryki sõnul väärtuse küsimuses töö kvaliteedi, suhtumised, mida ta väljendab ja ideoloogilised funktsioonid, mida ta minevikus on täitnud, segamini teose tähtsusega tänapäeva lugejale. Kuigi kaanon võib teenida kõrgemaid huve, siis kanoonilised teosed ise omavad keerulisi, sisemiselt jagatud suhteid nende loomise ja kasutamise kontekstidega. (Makaryk 1993: 516) 10

Russell Ferguson on kaanoni säilitamise poolt. Kui mõned kuraatorid, kirjanikud või õpetajad väidavad, et kaanonit pole olemas või et kaanon ei tohiks olla olemas, siis Fergusoni sõnul nad ei näe tegelikku suhet kaanoniga. Nad võivad teadvustada, et kaanon on ilukirjanduslik, väljamõeldud, võib-olla isegi meelevaldne konstruktsioon, aga oluline on meeles pidada seda, et ka ilukirjandus kannab endas tähendust. Kaanoni vaidlustamine on Fergusoni meelest hädavajalik, aga kaanonist loobumine, selle tühistamine pole vajalik. Igasugune arutelu ühe autori tööde üle asetab kirjaniku paratamatult teatud kanoonilisele staatusele ning lugejad on sellest protsessist mõjutatud. Kaanoni täieliku hävitamise idee asemel pakub Russell Ferguson välja produktiivsema, mitmekesise kanooniliste narratiivide idee. Tema viskaks absoluutsed teoloogilised juured üle parda ning asendaks need orgaanilisemate, mobiilsemate struktuuridega. Selle elluviimiseks pole Fergusoni sõnul vaja omaks võtta kättesaamatut täielikult kaanonivaba maailma. (Ferguson 1999: 4) Kui mõelda, et kaanon on väljapaistvam osa kirjandusest, siis tundub loogiline, et kirjandus on laiem mõiste kui kaanon. Tiit Hennostel on aga teine ettekujutus kaanonist. Tema võrdleb kirjanduslikku kaanonit kirjandusega ning ta leiab, et kirjanduslik kaanon on hoopis laiem mõiste kui kirjandus, kuna see on poliitiline, ideoloogiline, pedagoogiline ja majanduslik nähtus. Hennoste sõnul on väga paljud ühiskonna institutsioonid huvitatud kaanoni olemasolust ja stabiilsusest, samas ei pruugi nad seejuures olla üldse huvitatud kirjandusest enesest. Järeldus: mida vähem on kaanonist huvitatud institutsioone ja mida kirjanduskesksemad nad on, seda kergem on kaanonit lõhkuda. (Hennoste 1997: 63) 11

1.3. Kanoniseerimine Kanoniseerimine sai alguse küll piiblitekstide ja pühakute nimetamisest autoriteetseteks, aga käesoleva magistritöö teoreetiline osa keskendub peamiselt kirjanduse kaanoni tekkimisele. Mihhail Bahtini jaoks on kanoniseerimine protsess, mille poole kõik kirjanduslikud žanrid liiguvad. Selle protsessi käigus saavad ajutistest normidest ja nõuetest universaalsed ning teose hindamise käigus kajastataksegi pigem universaalseid kui kultuurilisi või teatud ajaga seotud väärtusi. Bahtin, kes uuris heteroglossia olemasolu romaanis, mainib, et teose ilmumise ajal saab heteroglossia tunnuseid näha üsna palju, aga mida aeg edasi, seda enam see nähtus ähmastub kanoniseerimisprotsessi käigus. Kanoniseerimine standardiseerib ja vähendab neid võimalusi, kuidas teost lugeda saab. (Hawthorn 2004: 35) Kirjanduse kanoniseerimise puhul on olulised kaks probleemi: kes on kanoniseerijad ja kuidas kanoniseerimine käib. Kui kaanoni mõiste kasutusele võtmise ajal olid kirikus piiblikaanoni koostajateks vaimulikud, siis hiljem muutus kaanoni loomise protsess palju laiemaks ning hakkas puudutama rohkemaid inimesi. Tiit Hennoste kasutab artiklis Kaanon. Kaanan kaanoni loojate, muutjate ja konkreetsete teoste või autorite kanoniseerijate kohta Juha Niemi terminit mõjukad lugejad. Mõjukateks lugejateks on kirjanikud, kirjastajad, toimetajad, kriitikud, kirjanduse müüjad, õpetajad ja õppejõud, raamatukogutöötajad, kultuuriametnikud ning paljud teised. Need lugejad jaotuvad kahe parameetri alusel. Esiteks on nad jaotatavad isikuteks ja institutsioonideks. Teiseks saab neid jaotada vahetult ja vahendatult tegutsevateks. Isikud ja institutsioonid puutuvad ise teosega kokku ning mõtlevad selle üle. Teised on sellised, kes toetuvad esimese rühma teatud liikmete otsustele ja kujundavad selle põhjal oma arvamused. Viimaste seas on oluline institutsioon riik, kes on küll kaudne, kuid väga mõjukas otsustaja. (Hennoste 1997: 63-64) Kanoniseerimine on protsess ning seda saab jaotada mitmeti. Tiit Hennoste pakub artiklis Kaanon. Kaanan välja kaks võimalust: 12

1. Kanoniseerimisprotsess jaguneb neljaks põhietapiks selle mõjukate lugejate kihi järgi, kelle jaoks autor kaanonisse kuulub. a. I etapp: autor/teos on kodumaal väikese, kuid mõjuka rühma poolt heaks kiidetud. b. II etapp: järgneb sellele üldine heakskiit suure mõjuka lugejarühma poolt. c. III ja IV etapp: samasugune heakskiit rahvusvahelisel tasemel. (Hennoste 1997: 64) 2. Kanoniseerimisprotsessi saab jagada osadeks toetudes sellele, et erinevate rollidega mõjukad lugejad tulevad kanoniseerimisprotsessi eri ajal. Tinglik järjestus: a. Autor ja kirjastaja. Kui autor ei soovi teost avaldada või kirjastus kirjastada, siis jäävad need kaks isikut kohe protsessi alguses kõrvale. b. Kirjanduskriitika. Selle kaudu saab teos endale esimese avaliku tähenduse. Kriitika võib nii teost esile tõsta, maha teha kui ka näiteks õpetada kirjanikku, kuidas see peaks kirjutama, et olla kaanonisse sobiv. Selle filtriga seotud probleemrühma koonduvad nt põlvkonnakriitika probleemid, pisikeste omakirjastuste probleemid jms. c. Lugejad ja kirjanduspreemiad. Nemad teevad oma valiku kas paralleelselt kriitikaga või kohe kriitika ilmumise järel. Nende valik võib kattuda kriitikaga, aga ei pruugi. d. Kirjandusuurimine ja ajalugu. Kuna kriitika pole alati kõikvõimas ja võib ka eksida, siis kirjandusuurimine parandab kriitika vead. Sellises olukorras on uurijad kesksed kanoniseerijad. Nemad on ka eelkõige need, kes võivad tagantjärele muuta autori saatust ja staatust. e. Kirjandusõpetus. Valitakse pedagoogiliselt sobivaid teoseid ja õpetatakse lugemisviise, mis sobivad kirjanduskaanoniga või selle kesksete teostega. (Hennoste 1997: 64) 13

Nagu ülal mainitud, on kaanon paljude teadlike valikute tulemus ning kuna valijaid on palju, siis kujuneb nende kõigi eesmärkidest ja arusaamadest kaanoniks midagi keskmist. Valikute tegemisel toetutakse mitmesugustele teooriatele ja ideoloogiatele nagu näiteks europotsentrism, rassism, seksism, imperialism, kommunism. (Hennoste 1997: 62) Kuna kaanon on kohati väga subjektiivne nähtus, siis leidub tegelikult hulk võimalusi, kuidas tuua kaanonisse autoreid ja teoseid, mis ei sobi kokku kaanoni tuumaga. Põhjus on selles, et olulised lugejad saavad tuua kaanonisse autoreid, kes neile väga meeldivad ning samuti saavad nad kaanonist eemaldada autoreid, kes neile eriti ei meeldi. Kui kaanonisse satub mõni teos, mis ei haaku kaanoni tuumaga, toovad otsustajad neile teostele/autoritele vabandavad nimed nagu näiteks noorusvallatus, eksperiment, nali jne. Alati ei pea kaanonisse sisse saama kellegi teise tõttu, vaid teinekord võib ka nii olla, et autor ise tahab tulla kaanonisse või sellest väljuda. (Hennoste 1997: 63) 14

1.4. Kaanon ja žanrid Kuigi erinevate teoste kaanonisse sattumine on suures osas seotud inimeste valikuga, nende kirjandusliku maitsega, siis Alastair Fowler tõi kaanoniloomise teooriasse žanride teooria. Fowler märkas, et muutused kirjanduslikus maitses on seotud nende žanridega, mida kanoonilised teosed esindavad. Igal ajajärgul on mõned žanrid rohkem tähelepanu all kui teised. Varasematel kümnenditel vaimustuti Ameerikas romantilisest proosast (American prose romance) ning seetõttu avaldati näiteks Faulknerit, Hemingwayd ja Fitzgeraldi kui 20. sajandi domineerivamaid ilukirjanduse autoreid. Romantilisemad autorid olid kõrgemalt hinnatud kui realistlikke romaane kirjutavad autorid. Kümnendeid hiljem aga hakkas domineerima ajakirjanduslik romaan, mis mõnevõrra muutis varasemalt ilmunud realistlike teoste staatust: need teosed tõusid nüüd, uue žanri domineerimise aja rohkem esile. (Bloom 1995: 20) Alastair Fowleri sõnul on igal ajastul küllaltki väike žanride valik, mida lugejad ja kriitikud suudavad entusiasmiga vastu võtta. Fowler on öelnud, et erinevate perioodide ajal tehakse uusi valikuid, kus repertuaarist kustutatakse mõned teosed ära. Võib-olla on kõik žanrid küll erinevatel aegadel olemas olnud, aga aktiivsete žanride repertuaar või valik on alati olnud väike ja avatud kustutamistele või lisandustele. (Bloom 1995: 21) 15

1.5. Kaanon ja pedagoogika Nagu eelnevalt kirjas, on kaanoni mõiste tugevalt seotud kirjandusega ning koolis õpetatav kirjanduse õppeaine lähtub suures osas kaanonist. Seega on kaanoniloome ja pedagoogika omavahel väga tihedalt seotud. Just suures osas kooliõpikute ja kohustusliku kirjanduse kaudu tutvuvad õpilased esimest korda kanoniseeritud teostega ning nende lugemise kaudu arendatakse koolis kirjutamis- ja lugemisoskust. John Guillory on väitnud, et kaanoni kehtestamine ja muutmine/täiustamine on lähedalt seotud keeleõppe pedagoogikaga ning need teosed, mis kaanonisse kuuluvad, on kanoniseeritud osaliselt just seetõttu, et neid on rohkemal või vähemal määral peetud sobilikuks erinevate haridusastmete ja erinevate ajalooperioodide keeleõppe komplitseeritud vajaduste jaoks (Hawthorn 2004: 35). Tiit Hennoste on kirjutanud: Kaanonisse kuuluvatest teostest kirjutatakse rohkem, neist tehakse uurimusi, neid võetakse antoloogiatesse, õpetatakse koolis ja ülikoolis. (Hennoste 1997: 59-62) Ka Tiit Hennoste toob olulise kaanoni loojana esile keele- ja kirjandusõpetust. Seal valitakse õpetamiseks pedagoogiliselt sobivaid tekste ja tutvustatakse ka lugemisviise, mis sobivad kirjanduskaanoniga või selle kesksete teostega. Samuti on oluline, et kaanoni keskmesse kuuluvad autorid sobiksid hästi vastavas ühiskonnas kirjanduse kaudu edastatavate väärtuste illustreerimiseks ja õpilastesse viimiseks. Nõnda on kaanoni muutumine seotud ka keele ja kirjandusõpetuse muutumisega. (Hennoste 1997: 63) Kaanon pole nähtus, mis puudutab ainult väikest osa inimestest. Kaanoni loomine ja kasutamine hõlmab tervet ühiskonda ning see on üks osa kultuuriajaloolisest pärandist. Lugeja õpib kaanonit lähemalt tundma koolis, see on tema jaoks tõeline, õige kirjandus. Mittekanoonilised tekstid, autorid, kujutamisviisid jäävad väljapoole meelespeetava piire, kuna neile pööratakse koolis vähem tähelepanu, ja ununevad. Kanoniseerimine pole seega hea ja halva kirjanduse piiritlemine tegemist on vastava ajastu normsüsteemi produktiga. (Hennoste 1997: 62-63) 16

Paljudes ülikoolides kasutatakse õpetamisel erinevaid antoloogiaid. Barbara Mujika arvab, et kuigi postmodernistlikud kriitikud on hüljanud kaanoni idee, siis antoloogiad, mis kujutavad endast kanooniliste tekstide kogumit, on endiselt populaarsed õpetamisvahendid. (Mujika 1997: 203) Wendell Harrisel on antoloogia kohta oma mõiste: pedagoogiline kaanon. Uuringud on näidanud, et õpetajad eelistavad kirjanduse algkursustel õpetada nende raamatute järgi, kus pedagoogiline pool on hästi välja arendatud. (Mujika 1997: 207) Õppejõud ja kirjandusteadlane Joe Weixlmann üritas üldistes kirjandusloengutes käsitleda kanoonilisi ja mittekanoonilisi teoseid võrdsetes kogustes. Ta tahtis, et tema õpilased tutvuksid vastuvõetud kaanonis olevate mõjukate teostega, aga kuna praktiliselt kõik need tööd on valgete meeste poolt loodud, siis üritas ta õpilastele tutvustada võimalikult palju ka naiste ning teistest rassidest meeste töid. Tema sõnul pole eesmärk mitte statistilise võrdsuse saavutamine, vaid sellise õpetamise kaudu üritas ta teadvustada õpilastele seda, et autoreid ja üldse inimesi on vähemalt kahest soost ning mitmetest erinevatest rassidest. Selleks, et erinevad kirjanduslikud hääled ei jätaks õpilastele muljet nagu tegemist oleks kirjandusliku kakofooniaga, jagab Joe Weixlmann teosed eristatavatesse gruppidesse, mis tihti põhinevad kas sool või rassil. Selline õpetamispraktika tulenes artikli autori eeldusest, et kõrgetasemeline teos, mis on kaanonist välja jäänud, on tihti seotud vähemalt kahe traditsiooniga: esimene neist on kirjaniku rahvuslik kirjandus ja teine on autori rassilisel, etnilisel, soolisel, geograafilisel või mõnel muul taoliselt allharul põhinev kirjandus. Selliste teoste gruppidena õppimine aitab õpilastel paremini märgata erinevaid kontekste, milles kirjandus toimib. (Weixlmann 1988: 281) 17

1.6. Eesti ilukirjanduse kaanon Eesti ilukirjanduse kaanon on alates 20. sajandi esimesest poolest püsinud võrdlemisi ühesugusena. Muidugi lisandub tänapäeval kaanonisse uusi kirjanikke tasapisi juurde (näiteks Kivirähk), aga kaanoni tuumik jääb samaks. Režiimimuudatusi arvestades on taoline tulemus päris üllatav. Nõukogude võimu ajal tehti kirjanikele mitmeid ettekirjutisi nende loometöö kohta ning sobimatud teosed kas ei jõudnudki trükki, lisati keelatud raamatute nimekirja või tsensuuriorgani ametnikud tegid teoses mitmeid korrektuure. Nõukogude režiimi ajal koostati kirjanike jaoks sotsialistliku realismi kaanon, mis tähendas, et kirjutatavad teosed peavad sisaldama eepilisust, positiivsust ja võitluslikkust. Õige romaan oli piiratud niivõrd paljude nõuetega sisule, karakteritele ja konfliktile, et selle tegelik läbikirjutamine oli uue kaanoniga harjumatutele autoritele kaelamurdvalt raske. Kui teos ei vastanud õigetele nõuetele, siis teost trükki ei lastud. Samuti vaadati üle ka varem ilmunud trükised ning vajadusel paigutati sobimatud teosed erifondidesse. Oskar Luts oli üks nendest, kes üritas uute oludega kohaneda ning kirjutas etteantud nõudmiste põhjal jutustuse Jüri Pügal. Ametlik kriitika leidis aga teosest nii palju eksimusi kaanoni nõuete vastu, et Luts ei riskinud enam uuesti katsetada. (Annus jt 2001: 351) Nõukogude ajal kuulusid lubatud klassikute hulka Kreutzwald, Tammsaare, Vilde ja Luts. Tänapäevani kaanoni keskmes olev Friedebert Tuglas aga oli 1940.-1950. aastatel põlatud autor, kuna ta kuulus rühmitusse Noor-Eesti. (Annus jt 2001: 349-351) Lubatud kirjanike teoseid avaldati nõukogude ajal väga palju, näiteks Oskar Lutsu loomingut trükiti kokku neljakümne kahel korral. Muidugi ei tähendanud see, et nimetatud autorite teosed jäid tsensori pilgu alt välja. Ka nende raamatutes tehti mitmeid ideoloogilisi, keelelisi ning stilistilisi parandusi. Pärast tsensuuri kadumist hakkas hulk inimesi tegelema sellega, et taastada eestlaste jaoks oluliste teoste algne tekst ning kirjaniku isikupärane keelekasutus. (Kull 2000: 14) Anne Erbseni magistritöö üheks osaks oli uurida 20. sajandi gümnaasiumi õpikukomplektide kirjanduslugudes esile tõstetud kirjanikke ning selle töö tulemusena tekkis kaanon autoritest, kelle elu ja loomingut käsitletakse õppekirjanduses kõige 18

põhjalikumalt. Proosakirjanikest kuuluvad kaanoni esikümnesse näiteks Eduard Vilde, A. H. Tammsaare, F. R. Kreutzwald, Friedebert Tuglas, R. F. Faehlmann ja Eduard Bornhöhe. (Erbsen 2007) Lisaks Vildele, Tammsaarele ja Tuglasele mainib Tiit Hennoste kaanonis püsiva autorina ära ka August Gailitit (Hennoste 2000: 261). Nimetatud kirjanikud on tänapäeval gümnaasiumi õppekavas esindatud. Hilisematest autoritest võiksid siia lisanduda kindlasti Mats Traat ja Jaan Kross, keda peetakse Eesti rahvuskirjanikuks. Kui käesoleva magistritöö teoreetilise osa alapeatükis 1.1. oli kirjas, et enne 18. sajandit ei kuulunud kirjanduskaanonitesse ühtegi naiskirjanikku, siis Eesti näitel ja Anne Erbseni magistritöö põhjal võib öelda, et 20. sajandi alguses kuulus Eesti ilukirjanduskaanonisse ka kolm naissoost luuletajat: Lydia Koidula, Anna Haava ja Marie Under. Samas, kui vaadata samal perioodil proosakirjanduse kaanonit, siis võib küll öelda, et selles nimekirjas pole peaaegu ühtegi silmapaistvat naisprosaisti (peamiselt luuletajana tuntud Lydia Koidula kirjutas ka näidendeid). (Erbsen 2007) Millisel kohal aga paikneb Oskar Luts Eesti ilukirjanduse kaanonis? Anne Erbseni magistritöö analüüsi põhjal ei pääse Luts küll gümnaasiumi õppekirjanduses kaanoni esiotsa, aga samas ei jää ta laiemast kaanonist ka välja. Kõne all oleva magistritöö kohaselt pääseb Oskar Luts gümnaasiumi õpikukomplektides eesti kirjanike kaanoni esikümnesse alles 1953. aastal Endel Sõgla Eesti kirjanduse ajaloos. (Erbsen 2007) On tähelepanuväärne, et samal aastal Oskar Luts ka sureb. Tabelis 1.1. on Anne Erbseni magistritöö põhjal tehtud kokkuvõte Oskar Lutsu kaanonist gümnaasiumi õpikukomplektides. Protsendid tabelis näitavad seda, kui suur osa (mitu lehekülge) õpikukomplektist tegeles Oskar Lutsuga. Kuigi Oskar Luts ei ole enamasti eesti kirjanike hierarhia esikümnes, siis tabelist saab näha, et ta on siiski kaanonis kindlalt sees. Arvestades seda, et Mihkel Kampmaa käsitles oma 1923. aasta õpikukomplektis kokku 97 autorit ja Oskar Luts sai nende hulgas kahekümnenda koha, võib öelda, et Oskar Luts saavutas juba oma eluajal kooliõpikutes ja ka Eesti kirjanduses tähelepanuväärse positsiooni. 19

Tabel 1.1. Oskar Lutsu koht gümnaasiumi õpikukomplektides Õpikukomplekt Koht eesti kirjanike kaanonis Kampmaa 1923 20 (97-st) 1,3 Ridala 1924-1929 - (71-st) - Mihkla 1939 31 (43-st) 0,7 Jänes 1939 24 (72-st) 1,2 1943 25 (48-st) 1 1951 11 (34-st) 3,1 1953 10 (37-st) 3 1960.-70. - (71-st) - Puhvel 1983 26 (72-st) 0,7 Osakaal kirjandusloos (%) Kui 20. sajandi alguses kirjutati teoseid enamasti korrektses kirjakeeles, siis tänapäeva autorid üritavad uuendada kirjandust selle kaudu, et nad kasutavad mitmesuguseid dialekte, sotsiolekte, argikeele sõnavara, ropendamist, keerulist metafüüsilist ja kaunist sümbolistlikku keelt, naisteajakirjade keelt jne. 1990. aastatel polnud kirjanduses erinevaid eesti keele võimalusi veel maksimaalselt ära kasutatud. Tiit Hennoste tõstis esile küll argikeele kasutamise Sauteri proosas, aga kõige radikaalsemaks argikeele ja suulise kõne mallide tarvitajaks eesti kirjanduses pidas ta ikkagi Oskar Lutsu. (Hennoste 2000: 264) Ka A. Schmuul on kirjutanud, et Oskar Lutsu stiilile annavad värskena püsiva võlu just rahvapäraste kujundite ja kõnekeelevormide omataoline kasutamine, ökonoomsete vahenditega saavutatud kujutuse piltlikkus, lihtsus ja selgus. Mõned meeldejäävad ja üldtuntud võrdlused jutustusest Kevade : Tootsi käes lähevad rehkendustehted sassi nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul; köster karjub, justkui oleks veeuputus käes ja temal laev tegemata; poiss on lühike ja paks nagu margapuu pära; teenijatüdruk Mari on kohmetu nagu põlenud jalgadega kana. (EKA 1969: 445) Lihtsus, selgus ja kõnekeelne lähenemine ongi Kevadele rahva hulgas nõnda suure populaarsuse toonud. 20

2. Oskar Luts kirjandusõpikutes ja lugemikes 2.1. Rahvakirjanik Oskar Luts Oskar Luts on eesti rahva kirjanik. Kirjanduslike teenete eest omistati talle 1945. aastal Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus. (Vihalem 1951: 275) Bernard Sööt leiab, et Oskar Lutsu ei saa kõrgemalt hinnata, kas või nt nimetada teda rahvuskirjanikuks, kuna Luts liigub oma loomingus peamiselt elu välispinnal, ei haara endasse silmapaistvaid ideelisi väärtusi ja on stiililt viimistlemata ning ebaühtlane, mõnelgi puhul ennast kordav ja hõre. (Sööt 1943: 109) Need Söödi nimetatud tunnused aga kirjeldavadki teiste sõnadega lihtsust ja selgust, mis on Lutsu tuntumatele teostele väga omased ning selleks, et olla armastatud kirjanik oma rahva seas, polegi tarvis nii suursugust nimetust nagu rahvuskirjanik. Oskar Lutsu teoseid loetakse koolis ja vabal ajal, neist tehakse teatrietendusi ja filme, suurem osa eestlastest teavad, kes Oskar Luts on ning Kevade tegelasi teab iga eestlane peast, aga sellegipoolest on teda siiamaani üsna vähe uuritud. Juba 9 aastat pärast Oskar Lutsu surma räägiti sellest, et teda pole tõsisemalt uurima hakatud. K. Koger kirjutas 1962. aastal: Oskar Luts on üks nendest eesti kirjanikest, kes ise on palju kirjutanud ja kellest on palju kirjutatud. Ometi puudub tänini tema elulugu ja loomingut ammendavalt käsitlev monograafia. Praegu, mil rahvakirjaniku surmast on möödunud juba ligemale üheksa aastat, peaks meid eriti rahutuks tegema asjaolu, et veel ei ole ükski kirjandusloolane Oskar Lutsu elulugu ja loomingut tõsiselt uurima hakanud. (Koger 1962: 18) Ka 1987. aastal tundsid inimesed muret, et Lutsust puudub põhjalik käsitlus. Seda on näha kas või Asta Põldmäe ja Uno Lahe ütlemistes. Põldmäe: Luts on lugemiseks, mitte teoretiseerimiseks; Luts ei saa kunagi olla liiga moes või moest; Lutsu iseloomustab tema eriliselt hell suhe oma ainega; Lutsul puudub tänaseni vääriline käsitlus. (Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb 2010) Uno Laht: Meil, Paunvere-pürjelitel pole oma kõigi aegade loetavaimast klassikust ainsat õhukestki elulugu-monograafiat. (Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb 2010) Ka 21

sajandivahetuseks polnud temast ilmunud monograafiat. Alles 2007. aastal ilmus Aivar Kulli sulest tema monograafia Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest, mis käsitleb põhjalikult nii kirjaniku elu kui ka loomingut. Kui 2002. aastal ilmus noorte naiste poolt loodud kooliõpik Eelmise sajandi eesti kirjandus (autorid: Pille Riismaa, Astrid Rätsep, Tiina Õunapuu), kust jäeti välja armastatud kirjanik Oskar Luts, siis tekitas see mitmete kirjanduseõpetajate hulgas pahameelt. Kuigi autorid ise põhjendasid asja sellega, et põhikoolis nagunii tegeletakse Lutsuga palju ja seetõttu pole keskkoolis temast enam vaja rääkida, siis mitmed vanemad õpetajad autoritega samal nõul ei ole. (EPL 2002) Kuigi Oskar Luts ei ole samal tasemel või positsioonil kui näiteks Tammsaare või Vilde, keda võib nimetada ka rahvuskirjanikeks, siis on selge, et Oskar Lutsul on Eesti koolielus ikkagi teatud positsioon olemas ning temata jääks eesti kirjandusse tuntav lünk sisse. 22

2.2. Oskar Lutsu looming põhikooli ja gümnaasiumi uues õppekavas Käesoleva magistritöö eesmärgiks on uurida seda, kuidas kajastatakse Oskar Lutsu loomingut eesti kirjandusõpikutes ja lugemikes. Võrreldes 2002. aastal vastu võetud kirjanduse ainekavaga on uues ainekavas Oskar Lutsule mõnevõrra rohkem tähelepanu pööratud. Vanas kirjanduse ainekavas nimetati Lutsu vaid põhikooli II astme programmis, seejuures polnud nimetatud ühtegi tema teost (Riigi Teataja 2002). Järgnevalt on välja toodud uue põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava Keele ja kirjanduse ainevaldkonna need osad, mis puudutavad Oskar Lutsu. Eesmärk on näidata seda, et Oskar Luts on tänapäeva kirjandusõpetuses olulisel kohal. Põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas on 5.-6. klassis terviklikult käsitletavate teoste nimekirjas Oskar Lutsu näidend Kapsapea. III kooliastmes on terviklikult käsitletavate teoste nimekirjas Oskar Lutsu Kevade ning samuti kuulub selles kooliastmes Luts põhjalikumalt käsitletavate autorite hulka. (Riigi Teataja 2011a) Gümnaasiumi osas on paika pandud, et elulookirjanduse ja memuaaride õpetamise juures võiks ühe autorina käsitleda Oskar Lutsu. Samuti soovitatakse 20. sajandi eesti draama all lugeda ühte Oskar Lutsu külakomöödiat ning käsitletavate draamateoste nimekirjas on toodud välja Oskar Lutsu Tagahoovis. (Riigi Teataja 2011b) Oskar Lutsul on endiselt kindel koht Eesti kirjandusõpetuses ning käesoleva magistritöö eesmärk on näidata, kas ja kuidas on Oskar Lutsu loomingu käsitlemine aja jooksul muutunud, milline osa tema loomingust on rohkem esile tõstetud ning mida käsitletakse vähe või üldse mitte. 23

2.3. Valim ja meetod Kui Anne Erbsen uuris gümnaasiumi õpikukomplekte ja koostas kõikide nendes esinevate autorite kohta kaanoni, siis minu magistritöö eesmärgiks on vaadelda Oskar Lutsu loomingu kaanonit ning selle jaoks uurin ma nii põhikooli II ja III astme kui ka gümnaasiumi astme kirjanduse õpikuid ning lugemikke. Antud uurimuses on analüüsitavaks materjaliks 20. sajandi algusest kuni tänapäevani ilmunud eesti kirjanduse õpikud ja lugemikud, kus on käsitletud Oskar Lutsu loomingut. Töös analüüsitakse vaid õpikute ja lugemike esmatrükke, kordusväljaandeid ei uurita. Kokku on vaatluse all 47 õpikut ja lugemikku. Taotluseks oli läbi uurida valdav enamik käesoleva perioodi jooksul kasutusel olnud põhikooli II ja III astme ning gümnaasiumi eesti kirjanduse õpikud ja lugemikud, kus käsitletakse Oskar Lutsu loomingut või tuuakse ära mõne tema teose katkend. Valimisse ei kuulu eriorientatsiooniga õpikud ja lugemikud, näiteks õpikud kutsekoolidele, töölisnoortele, õhtukoolidele. Valimi koostamise põhimõtted: Valimisse kuuluvad kõik õpikud ja lugemikud, kus on käsitletud Oskar Lutsu loomingut või kus on toodud mõni katkend tema teostest. Valimisse kuuluvad õpikud ja lugemikud on valitud Tartu Ülikooli raamatukogu andmebaasi abil ning kuna täielikku nimekirja eesti kirjanduse õpikutest ei olnud võimalik leida, siis tekkis valim nende teoste põhjal, mis otsingu abil olid kättesaadavad. Võimalik, et kõik Oskar Lutsu käsitlevad õpikud, lugemikud pole minu valimis esindatud. Kuna valim on aga piisavalt mahukas, siis selle põhjal saab juba teha üldistusi tema õppekirjanduses kajastatava loomingu kaanoni kohta. Valimis peavad olema esindatud kõik kümnendid alates 1920ndatest, mil Oskar Luts oli esimest korda kooliõpikus esindatud. 24

Valimisse kuuluvad kirjanduse tunnis kasutavad õppematerjalid, mis on saanud haridusministeeriumilt või mõnelt muult haridusametilt kinnituse, et see teos sobib õpetamiseks või on mõeldud koolis kasutamiseks. Materjali kogumiseks uuriti igat õpikut põhjalikult ning kirjutati välja kõik teosed, mida Oskar Lutsu loomingust mainiti ja eraldi toodi välja katkendid/terviktekstid, mis õpikutes-lugemikes esinesid. Seejärel tehti tabelid, kus on statistika selle kohta, mitu korda kokku ja mis aastatel teatud teos õppekirjanduses esines ning millistest raamatutest on katkendeid võetud. Eraldi tabel koostati jutustuse Kevade kohta, kuna sellest teosest esines õppekirjanduses kõige rohkem katkendeid ning soov oli näha, millistest peatükkidest võetud katkendid osutusid kõige populaarsemateks. Antud magistritöö analüüsi aluseks tekkis kolm tabelit: mainitud teosed, esindatud katkendid või terviktekstid ning jutustuse Kevade katkendid õppekirjanduses. Käesoleva magistritöö analüüsi aluseks olevad kirjandusõpikud ja lugemikud on järgnevas tabelis välja toodud. Tabelist 2.1. saab näha, mis aastal analüüsitav õpik/lugemik ilmus, mis pealkirjaga ja kes on autori(te)ks, mitmendale klassile on õpik mõeldud, milliseid teoseid on loomingu ülevaates nimetatud ning millistest raamatutest on katkendid või terviktekstid pärit. Nimetatud teoste alla kuuluvad vaid need raamatud, mida Oskar Lutsu loomingu ülevaadetes on mainitud, katkendid ja terviktekstid siia alla ei käi (kui neid just ülevaates mainitud pole). Selle järgi saab aru, kas õpikus on ainult katkend või käib selle juurde ka loomingu tutvustamine. Analüüsi peatükis aga kuuluvad mainitud teoste hulka ka katkendid ja terviktekstid, kuna seal pole enam oluline see, kas raamatu pealkiri on pärit loomingu ülevaatest või katkendist, tähtis on see, milline teos, mitmel korral ja mis aastatel on õppekirjanduses esindatud. 25

Tabel 2.1. Oskar Lutsu käsitlevad kirjandusõpikud ja lugemikud Aasta Õpik/lugemik, autor Klass Nimetatud teosed Katkendid või terviktekstid 2007 Labürint II. J. Rooste jt. 8. Kevade, Tagahoovis. Tagahoovis 2006 Labürint. J. Rooste jt. 7. Kevade, Kapsapää, Soo, Suvi, Nukitsamees, Tootsi pulm, Äripäev, Tagahoovis, Sügis, Mälestused. Talvised teed, Kevade I osa 2. ptk. 2006 Tuulepesad. K. ja M. Vardja. 5. - Kevade I osa 21. Ptk 2006 20. sajandi I poole eesti kirjandus. E. Annus jt. G. Paunvere, Kapsapea, Kevade, Soo ( Kirjutatud on ), Kirjad Maariale, Sinihallik, Sootuluke, Andrese elukäik, Pankrot, Tagahoovis, Nukitsamees. Soo 2005 Eesti keele õpik 6. klassile. Kirjandus I osa. J. Urmet jt. 2004 Kirjanduse kõnetus. Sirje Nootre. 2004 Eesti keele õpik 5. klassile. Kirjandus I osa. J. Urmet jt. 6. Kevade, Suvi, Sügis. Kevade I osa 8. ptk G. Nukitsamees, Kevade. - 5. - Luuletus Suitsetamas 2003 Sõna lugu. A. Nahkur jt. 9. - Följeton Jutt viiest väikesest pakikesest 2002 Sõna vägi. A. Nahkur jt. 8. - Kalevi kojutulek 2000 Eesti kirjanduse klassikat. V. Maanso jt. 1997 Tuglasest Ristikivini. Eesti proosa 1906-1940. Maie Kalda. 4.-6. Kevade I ja II, Suvi, Tootsi pulm, Äripäev, Sügis, Kapsapea, Nukitsamees. G. Kevade I-II, Kapsapää, Suvi I- II, Tootsi pulm, Äripäev, Sügis I-II, Soo, Tagahoovis, Kirjad Maariale, Andrese elukäik, Paunvere, Ärimehed, Laul õnnest, Mahajäetud maja, Kirjutatud on ehk Soo. Mälestused Vanad teerajad, Talvised teed, Läbi tuule ja vee, 26 Minu esimene tööpõld, Ebausk. -

Vaadeldes rändavaid pilvi, Ladina köök, Kuldsete lehtede all, Kuningakübar, Mälestusi VIII, Tagala, Która godzina?, Punane kuma, Sõjarändur, Pikem peatus. Inderlin. 1996 Kirjandus. Õpik-lugemik 7. klassile. Anne Nahkur. 7. - Põrandapesu, Kapsapea, Kevade II osa 2. ptk. 1996 Eesti kirjandus tekstides. Lugemik keskkoolile. I osa. Märt Hennoste. 1993 Kirjanduse lugemik 9. klassile. Märt Hennoste. 1992 Kirjanduse lugemik VII klassile. Anne Nahkur. G. Kevade I ja II, Paunvere, Kapsapää, Soo, Tagahoovis, Vaikne nurgake, Nukitsamees, Inderlin, Suvi I ja II, Tootsi pulm, Äripäev, Sügis, Kirjad Maariale, mälestused Vanad teerajad, Vaadeldes rändavaid pilvi, Punane kuma. 9. Pildikesi Paunverest, Kapsapää, Kevade I ja II, Suvi I ja II, Tootsi pulm, Äripäev, Sügis, Kirjutatud on ehk Soo, Kirjad Maariale, Karavaan, Harald tegutseb, Inderlin, Nukitsamees, Andrese elukäik, Tagahoovis, Vanad teerajad, Talvised teed, Läbi tuule ja vee, Vaadeldes rändavaid pilvi, Kuldsete lehtede all, Ladina köök, Kuninga kübar, Tagala, Która godzina, Punane kuma, Sõjarändur, Pikem peatus. 7. Kevade, Vaadeldes rändavaid pilvi. Andrese elukäik Suvi Põrandapesu, Kevade I osa 1. ja 9. ptk, Kapsapea. 1991 Kirjanduse lugemik V klassile. Mari Välba. 1990 Kirjanduse lugemik VI klassile. Märt Hennoste. 1989 Kirjanduse lugemik VI klassile. I osa. E. Hiie jt. 5. - Kevade I osa 2. ptk. 6. - Kevade II osa 7. ptk. 4. - Kevade I osa 1., 13., 14., 17. ptk. 27

1989 Kirjanduse lugemik VI klassile. II osa. E. Hiie jt. 4. - Luuletus Suitsetamas 1983 Eesti kirjandus X klassile. Heino Puhvel. G. Kevade, Suvi, Andrese elukäik, Õpilane Valter, Pankrot, Udu, Tagahoovis, Vaikne nurgake, Vanad teerajad, Talvised teed, Läbi tuule ja vee, Vaadeldes rändavaid pilvi, Kuldsete lehtede all, Kapsapea. - 1981 Kirjanduse lugemik VI klassile. Mari Välba. 1976 Kirjanduse lugemik IV klassile. Mari Välba. 6. - Kevade I osa 1. ja 9. ptk, II osa 2. ptk, Kapsapea. 4. - Kevade I osa 2. ptk, II osa 19. ptk. 1972 Kirjanduse lugemik VI klassile. H. Kuut. 1967 Eesti kirjandus. Õpik X klassile. K. Muru jt. 6. Nukitsamees, Kevade, Suvi, Tootsi pulm, Lauka poiste ootamatu teekond, Ülemiste vanake, Kapsapea, Teekond Alamusele. 10. Andrese elukäik, Õpilane Valter, Väino Lehtmetsa noorpõlv, Tagahoovis. Õpiku lõpus teoste nimekiri: Suvi I ja II, Tootsi pulm, Argipäev, Sügis, Andrese elukäik, Õpilane Valter, Pankrot, Tagahoovis, Vanad teerajad, Talvised teed, Läbi tuule ja vee, Vaadeldes rändavaid pilvi, Kuldsete lehtede all, Ladina köök, Kuningakübar, Inderlin, Nukitsamees. Kevade I osa 1. ja 9. ptk, II osa 2. ptk. - 1964 Emakeele lugemik IV klassile. E. Janno jt. 1961 Kirjanduse lugemik VII klassile. Kalju Leht. 4. - Kevade I osa 2. ja 3. ptk, II osa 19. ptk. 7. Kevade, Kapsapea. Kapsapea 1960 Kirjanduse lugemik VI klassile. H. Kuut. 6. Kevade I ja II, Suvi I ja II, Tootsi pulm, Kapsapea. Kevadest I osa 1., 2., 9., 10., 13. ja 17. ptk. 1960 Kirjanduse lugemik V klassile. A. Kriisa. 5. - Ülemiste vanake 28

1957 Kirjanduse lugemik V klassile. A. Selmet 5. - Ülemiste vanake, Kevade I osa 1., 2., 3., 4., 5., 6. ja 7. ptk. 1956 Eesti kirjanduse ajalugu II. Õpik keskkooli X klassile. Endel Sõgel. G. Kevade I ja II, Suvi I ja II, Tootsi pulm, Äripäev, Sügis, Paunvere, Kapsapää, Karavan, Harald tegutseb, Vähkmann ja Ko, Inderlin, Nukitsamees, Andrese elukäik, Ants Lintner, Õpilane Valter, Olga Nukrus, Pankrott. - 1954 Eesti kirjandus. Lugemik XI klassile. I osa. L. Vihalem. G. - Kevade I osast 1., 2., 9., 11., 19. ptk; II osast 1., 7., 14., 27. ja 28. ptk. Andrese elukäik. 1953 Eesti kirjanduse ajalugu IV, õpik keskkooli XI klassile. E. Sõgel. 1951 Eesti kirjandus XI klassile. I osa. L. Vihalem. G. Kevade, Suvi I ja II, Tootsi pulm, Äripäev, Sügis, Paunvere, Laul õnnest, Kapsapea, Ärimehed, Pärijad, Andrese elukäik, Olga Nukrus, Õpilane Valter, Väino Lehtmetsa noorpõlv, Esimesed sammud, Udu, Pankrot, Tagahoovis, Vanad teerajad, Talvised teed, Läbi tuule ja vee, Vaadeldes rändavaid pilvi. G. Kevad I ja II, Paunvere, Kapsapea, Jüri Pügal, Lapsepõlv ja kooliiga, Jutustused, Suvi, Tootsi pulm, Väino Lehtmetsa noorpõlv, Esimesed sammud, Andrese elukäik, Õpilane Valter. - Kevade I osa 9. ptk, II osa 27. ja 28. ptk, Väino Lehtmetsa noorpõlv ja Esimesed sammud. 1949 Kirjanduslik lugemik V klassile. A. Selmet. 1949 Kirjanduslik lugemik VI klassile. A. Selmet. 5. - Kevade I osa 13., 14. ja 17. ptk, Ülemiste vanake. 6. - Kapsapea 1948 Eesti kirjandusloo lugemik keskkooli XI klassile. I osa. L. G. Kevade I, II, Suvi I, II, Kirjutatud on ( Soo ), Kirjad Maariale, Karavan, Inderlin, 29 Andrese elukäik, Vanad teerajad.

Vihalem. Nukitsamees, Tootsi pulm, Harald tegutseb, Andrese elukäik, Olga Nukrus, Ants Lintner, Õpilane Valter, Vanad teerajad, Talvised teed, Läbi tuule ja vee, Vaadeldes rändavaid pilvi, Tagahoovis, Kuldsete lehtede all, Ladina köök, Kuningakübar, Jüri Pügal, Paunvere, Kapsapea, Ärimehed, Pärijad, Ülemiste vanake, Kalevi kojutulek. 1945 Emakeele lugemik V klassile. A. Selmet. 1945 Emakeele lugemik VI klassile. A. Selmet. 1945 Emakeele lugemik IV klassile. J. Seilental. 5. - Ülemiste vanake 6. - Kapsapea 4. - Andrese elukäik, Kevade I osa 13. ptk. 1943 Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile III. B. Sööt. G. Kevade I ja II, Suvi I ja II, Tootsi pulm, Äripäev, Sügis, Andrese elukäik, Iiling, Tagahoovis, Vaikne nurgake, Vanad teerajad, Talvised teed, Läbi tuule ja vee, Vaadeldes rändavaid pilvi, Kuldsete lehtede all, Paunvere, Kapsapää, Kalevi kojutulek, Laul õnnest, Mahajäetud maja, Siniallik, Sootuluke. - 1941 Eesti keele lugemik algkooli 5. ja 6. klassile. E. Ambur. 5., 6. - Põrandapesemine ( Vaadeldes rändavaid pilvi ), Ülemiste vanake. 1939 Eesti kirjanduslugu III. H. Jänes. G. Kapsapää, Kevade I ja II, Suvi I ja II, Tootsi pulm, Äripäev, Sügis, Kirjutatud on ehk Soo, Kirjad Maariale, Karavaan, Harald tegutseb, Inderlin, Nukitsamees, Andrese elukäik, Iiling, Tagahoovis, 30 -