Tartu Ülikool Sotsiaal- ja haridusteaduskond Riigiteaduste instituut Rahvusvaheliste suhete õppetool Ivika Nõukas MÄGI-KARABAHHIA KONFLIKTI LAHENDAMATUS Magistritöö Juhendaja: Rein Toomla, MA Tartu 2010
Olen koostanud töö iseseisvalt. Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud... /Ivika Nõukas/ 1
Lühikokkuvõte Käesoleva magistritöö pealkirjaga Mägi-Karabahhia konflikti lahendamatus eesmärgiks on pakkuda välja võimalik põhjendus Karabahhia konflikti senisele lahendamatusele. Töös on püstitatud järgmine hüpotees: Karabahhia konflikti lahendus sõltub konflikti osapoolte seisukohtade vastandumise määrast. Hüpoteesi kontrollimiseks analüüsitakse käesolevas töös konflikti osapoolte Armeenia, Mägi- Karabahhia ja Aserbaidžaani esindajate (riigijuhtide ja välisministrite) seisukohaavaldusi ajavahemikul 12. mai 1994 kuni detsember 2009. Empiirilise andmestiku (riigijuhtide ja välisministrite erinevas vormis avaldused) analüüsimise aluseks on loodud mudel, mille taustal on seisukohtade vastandumise kaudu võimalik põhjendada Karabahhia konflikti senist lahendamatust. Töö on struktureeritud neljaks suuremaks peatükiks. Esimeses peatükis antakse ülevaade konflikti taustast, mis on vajalik mõistmaks konflikti olemust, keerulisust ning seniseid edutuid lahenduspüüdlusi. Teises peatükis luuakse analüüsile teoreetiline taust, antakse ülevaade olulistest mõistetest ning kirjeldatakse loodud teoreetilist mudelit. Kolmas peatükk keskendub töö metodoloogilise raamistiku, seal hulgas valimi kirjeldamisele. Neljandas ja kõige olulisemas osas esitatakse analüüs ja selle tulemused kokkuvõtlike järeldustena. Analüüsi tulemusena leiab püstitatud hüpotees kinnitust, kuna esindajate seisukohtade hindamise, analüüsimise ja võrdlemise käigus ilmneb seisukohtade märgatav vastandumine, mis on määravaks teguriks konflikti lahenduse leidmisel. Töös jõutakse järeldusele, et osapoolte seisukohad, mida küll mõjutavad erinevad muutujad (välismõju, sisepoliitika, majanduslikud kaalutlused, avalik arvamus), on terve perioodi vältel olnud vähemal või rohkemal määral üksteisele vastanduvad ning seetõttu ei ole jõutud aktsepteeritava kompromissini. Kompromissini ja konflikti lahenduseni on võimalik jõuda kui osapoolte seisukohad üheaegselt lähenevad või kokku langevad. 2
Sisukord Lühikokkuvõte... 2 SISSEJUHATUS... 4 I KONFLIKTI AJALOOLINE TAUST... 7 1. Konflikti algus, edasine käik ja vaherahu... 7 2. Konflikti põhjused... 14 3. Senised lahenduspüüdlused... 18 3.1. Sõjaaegsed lahenduspüüdlused... 18 3.2. Rahvusvaheline sekkumine... 20 3.3. Osapoolte endi lahenduspüüdlused... 24 II TEOREETILINE TAUST... 26 1. Töös käsitletavad mõisted... 26 2. Varasemad uurimused... 29 3. Empiirilises uurimuses rakendatav mudel... 32 III METODOLOOGILINE RAAMISTIK... 36 1. Eesmärk, muutujad, hüpoteesid... 36 2. Valim... 38 IV EMPIIRILINE ANALÜÜS... 44 1. Armeenia seisukohtade analüüs... 44 1.1. Irredentism... 46 1.2. Sõltumatus... 50 1.3. Võimu jagamine... 56 1.4. Status quo ante bellum... 59 1.5. Status quo... 62 1.6. Kokkuvõte... 64 2. Mägi-Karabahhia seisukohtade analüüs... 67 2.1. Irredentism... 67 2.2. Sõltumatus... 70 2.3. Võimu jagamine... 72 2.4. Kokkuvõte... 74 3. Aserbaidžaani seisukohtade analüüs... 76 3.1. Status quo ante bellum... 77 3.2. Territooriumide vahetus... 80 3.3. Status quo... 83 3.4. Kokkuvõte... 84 4. Järeldused... 86 KOKKUVÕTE... 90 KASUTATUD ALLIKAD... 92 SUMMARY... 100 LISAD... 103 Lisa A. Esindajate valitsemisaeg... 103 Lisa B. Empiiriline andmestik... 104 Lisa C. Läbirääkimiste kronoloogia... 111 3
SISSEJUHATUS Peamine ebastabiilsust loov tegur tänases Taga-Kaukaasias on kaks aastakümmet väldanud konflikt Armeenia, Mägi-Karabahhia ja Aserbaidžaani vahel Mägi- Karabahhia 1 (edaspidi Karabahhia) territooriumi pärast. Karabahhia konflikti olulisust ei ole võimalik ülehinnata. Tegemist on esimese ja kõige vägivaldsema konfliktiga endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide vahel, millele ei ole tänaseni leitud lõplikku lahendust. Erinevalt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia külmutatud konfliktikolletest, kuhu on aktiivselt sekkunud Venemaa (põhjendades sekkumist oma kodanike kaitsega piirkondades), ei ole Karabahhia konfliktiga otseselt ükski suurriik seotud ning konflikt vältab vaid otseste osapoolte vahel. Seetõttu on käesolevas töös Karabahhia konflikti käsitletud eraldiseisva ja ainulaadse üksikjuhtumina. Alates 1994. aastast, kui osapoolte vahel sõlmiti relvarahu, on püütud konflikti mitmel moel lahendada. Peamiseks ja olulisemaks vahendajaks kogu konflikti jooksul on olnud OSCE raames loodud Minski grupp. Osapooltele on pakutud mitmeid võimalusi oma erimeelsuste lahendamiseks ning Karabahhia staatuse määramiseks, seal hulgas võimu jagamist, territooriumide vahetamist, autonoomiat, sõltumatust, referendumi läbi viimist jne. Ükski pakutud võimalustest ei ole leidnud toetust ja rakendust kõigi konflikti osapoolte poolt. Varasemates uurimustes süüdistatakse konflikti pikaajalisuses ja külmutamises sageli just kolmandaid osapooli, eelkõige Minski gruppi, kuid ka maailma ja regiooni suurvõime Venemaad, USA-d, Türgit, Iraani ning rahvusvahelisi organisatsioone ÜRO-d ja Euroopa Liitu. Kuna eelnevalt nimetatud vahendajate ja vahendustegevuse kaudu ei ole suudetud konflikti lahendada, eeldatakse käesolevas töös, et lahendamatuse põhjustab miski muu kui kolmandate osapoolte tahtmine või tahtmatus konflikti lahendamisel. Suurt ja tähtsamatki rolli omavad konflikti otseste osapoolte endi seisukohad. Ei oma tähtsust, milliseid võimalusi kolmandad osapooled välja pakuvad, kui see ei sobitu otseste osapoolte seisukohtade ja hoiakutega. 1 Ametlik nimetus Mägi-Karabahhia Vabariik. Inglisekeelsetes akadeemilistes kirjutistes kasutatakse peamiselt nimetust Nagorno-Karabakh (tuleneb vene keelest нагорный mägismaa), kuid kasutatakse ka Mountainous Karabakh. Armeenlased ise kasutavad enamasti nimetust Artsakh ning aseritel on levinud nimetus Daglig Garabag. Käesolevas töös tuginetakse akadeemilisele tavale ning kasutatakse eesti keeles nimetust Mägi-Karabahhia (enamasti lühendina lihtsalt Karabahhia). 4
Asjaolu, mis muudab lahenduse leidmise veelgi keerulisemaks on see, et konfliktis osalevad kolm osapoolt - Aserbaidžaan, Armeenia ja Mägi-Karabahhia. Erinevates uurimustes on seda probleemi erinevalt käsitletud ning sageli ei peeta Armeeniat otseseks osapooleks. 2 Samas ei aktsepteeri Aserbaidžaan Karabahhiat konflikti osapoolena ning näeb vastasena just nimelt Armeeniat. Antud töö olemust ja eesmärki silmas pidades on siiski oluline kaasata empiirilisse analüüsi lisaks Aserbaidžaanile nii Karabahhia kui Armeenia, kui faktilised konflikti osalised. Eelnevast tulenevalt on käesoleva magistritöö eesmärgiks leida kinnitust hüpoteesile, et konflikti lahendamatus seisneb konflikti otseste osapoolte vastanduvates seisukohtades. Osapooli käsitlevates alapeatükkides on omakorda püstitatud hüpotees iga osapoole peamise seisukoha kohta. Lisaks seisukohtade väljatoomisele analüüsitakse töös ka vastavate seisukohtade ja nende jõulisuse muutumist ajas. Samuti tuuakse välja muutuste olulisemad põhjused. Analüüsi tulemusena on võimalik riikide seisukohtade võrdlemisel leida olulisi vastandumisi ja ka lähenemisi, mis eeldatavasti määravad konflikti lahendamise võimalikkuse. Käesolev töö on jagatud neljaks suuremaks peatükiks. Esimene peatükk, mis käsitleb Karabahhia konflikti ajaloolist tausta, annab kokkuvõtliku ülevaate konflikti algusest, käigust ning vaherahu sõlmimisest. Ajaloolise tausta tutvustamine on siinkohal oluline, kuna see annab aluse konflikti olemuse ja keerulisuse mõistmiseks. Lisaks tutvustatakse peatükis konflikti olulisemaid põhjuseid ning seniseid ebaõnnestunud lahenduspüüdlusi. Töö teine osa loob uurimusele teoreetilise raami. Teooria peatükis tutvustatakse esmalt töös kasutatavaid mõisteid: setsessioon, sõltumatus, irredentism, võimu jagamine, status quo ante bellum ja status quo. Peatükis antakse ülevaade senistest asjaomastest uurimustest ning käesoleva uurimuse uudsusest. Samuti kirjeldatakse mudelit, mida järgneva empiirilise analüüsi kõigus rakendada püütakse. 2 Osapoole staatuse lükkab ka Armeenia ise tagasi, kuna see omistaks riigile koheselt agressori staatuse. Armeenia peab ennast ennekõike huvitatud osapooleks ja Karabahhia armeenlaste toetajaks. Samuti ei ole rahvusvaheline kogukond nimetanud Armeeniat ametlikult osapooleks või agressoriks, näiteks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid Karabahhia konflikti kohta (822, 853, 874 ja 884) märgivad küll Aserbaidžaani territooriumide okupeerimist, kuid ei too välja okupeerijat. 5
Kolmas peatükk kirjeldab käesoleva töö metodoloogilist raamistikku. Esmalt tuuakse välja uurimuse eesmärk, muutujad ja hüpoteesid ning seejärel kirjeldatakse meetodit ja valimit, mille alusel empiiriline analüüs läbi on viidud. Neljanda ja kõige olulisema peatüki eesmärgiks on analüüsida empiirilisi tulemusi. Kõiki kolme osapoolt on käsitletud eraldi alapeatükkides ning välja toodud riikide esindajate seisukohad, nende jõulisus ja dünaamilisus. Peatüki lõpus teeb töö autor empiirilise analüüsi põhjal kokkuvõtvad järeldused ning annab vastused püstitatud hüpoteesidele. Autorile teadaolevalt ei ole sarnasel empiirilisel andmestikul põhinevat analüüsi Karabahhia konflikti uurimisel varem läbi viidud. Karabahhia konflikti on viimase kahekümne aasta jooksul küll akadeemiliselt uuritud, kaasa arvatud konflikti lahendamatuse põhjuseid, kuid senini on aluseks võetud teised sõltumatud muutujad näiteks välismõju, diasporaa tegevus, avaliku arvamuse mõju, majanduslikud põhjused jne. 6
I KONFLIKTI AJALOOLINE TAUST 1. Konflikti algus, edasine käik ja vaherahu Tänaseni lahenduseta konflikt Armeenia ja Aserbaidžaani vahel sai alguse 1980ndate lõpul, veel enne Nõukogude Liidu (edaspidi NSVL) täielikku kokku varisemist. Thomas de Waal on väga tabavalt öelnud: Armeenia-Aserbaidžaani konflikt alates 1988. aasta veebruarist oli esimene kivi rahvuslik-territoriaalsete konfliktide laviinis, mis pühkis minema Nõukogude impeeriumi. 3 Rahvusküsimus, mida peeti lahendatuks, muutus NSVLi keskvalitsuse jaoks ületamatuks probleemiks. Olgugi, et Karabahhia näol ei olnud tegemist esimese etnilise tüliküsimusega Gorbatšovi juhitud NSVLis, oli see siiski esimene etniline konflikt, mis puudutas otseselt kahe liiduvabariigi huve. Liidu algusaastail omistas NSVLi keskvalitsus Karabahhiale, mille rahvastiku moodustasid suures enamuses armeenlased, autonoomse oblasti staatuse Aserbaidžaani koosseisus. Taoline olukord oli armeenlastele vastuvõetamatu, peamiselt kurdeti kultuurilise diskrimineerimise ning majandusliku ebavõrdsuse üle. 4 Põrandaalune tegevus Karabahhia ühinemiseks Armeeniaga oli tegelikkuses kestnud juba aastakümneid, ikka ja jälle olid armeenlased saatnud Moskvasse kirju ja palveid ühinemissooviga, kuid positiivset vastukaja armeenlased Moskvast ei saanud. Ulatuslikum ja eesmärgistatum tegevus kaasnes Gorbatšovi (võimul alates 1985) algatatud glasnosti ja perestroika poliitikaga. 5 Glasnost ehk avatus andis nõukogude kodanikele suurema vabaduse oma kriitikat ja pahameelt avalikult väljendada ning seda võimalust kasutasid armeenlased aktiivselt ära. Armeenlaste protestivaimu märgatav elavnemine Karabahhia staatuse suhtes ilmnes aastatel 1985-1987. Konflikti võib jaotada kaheks ajaliseks perioodiks. Esimene periood kestis aastatel 1987-1991 ehk konflikti esimeste ilmingute algusest kuni liiduvabariikide 3 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York University Press, p. 9 4 Laitin, David D.; Suny, Robert Grigor (1999, oktoober). Armenia and Azerbaijan: Thinking a Way Out of Karabakh. Middle East Policy Council Journal, 7 (1) 5 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York University Press, p. 16 7
iseseisvumiseni ja Nõukogude Liidu lagunemiseni. Teine periood algas 1992. aasta algusest ning vältas 1994. aasta 12. maini, ajani mil osapoolte vahel sõlmiti relvarahu. Järgnevalt kirjeldatakse mõlemat perioodi eraldi. Konflikt aastatel 1987-1991 Karabahhia konflikti katalüsaatoriks sai Karabahhia armeenlaste soov ühineda Armeeniaga. 1987. aasta augustis saatsid armeenlased NSVLi keskvalitsusele palvekirja, milles paluti Mägi-Karabahhia Autonoomse Oblasti (edaspidi AO) tagastamist Armeeniale. 6 Moskva hoidus selles osas seisukoha võtmisest ning glasnosti perioodile omaselt muutusid keskkonnaalased demonstratsioonid Jerevanis (Armeenia pealinnas) õige pea poliitilisteks ja natsionalistlikeks demonstratsioonideks ühinemise nimel. 7 Sellele järgnes aserite pagendamine Armeeniast, mis aja jooksul aina süvenes. 1988. aasta veebruaris toimusid Jerevanis ja Stepanakertis (Mägi-Karabahhia AO pealinnas) juba ulatuslikumad protestimeeleavaldused ja rahvarahutused ühinemise eesmärgil. 8 Sündmused arenesid kiiresti ning 20. veebruaril esitas Mägi-Karabahhia AO Ülemnõukogu (mis koosnes ülekaalukalt armeenlastest) Armeenia NSV, Aserbaidžaani NSV ja NSV Liidu Ülemnõukogudele resolutsiooni palvega Karabahhia ühendamiseks Armeenia NSVga. 9 Järgmisel päeval teatas NLKP keskkomitee, et piiride muutmine on keelatud ning Karabahhia taotlus on vastuolus Aserbaidžaani NSV ja Armeenia NSV huvidega. 22. veebruaril leidis eelnevate sündmuste ajendil aset esimene armeenlaste ja aserite vaheline kokkupõrge Karabahhia ja Aserbaidžaani piiril Askerani külas, milles teadaolevalt hukkus kaks aserit. 10 Esimese ulatusliku vägivallaaktina käsitletakse Karabahhia konfliktis armeenlaste vastast vägivalda (ajendatud Askerani sündmustest) 27.-29. veebruaril 1988. aastal 6 Libaridian, Gerard (1988). The Karabagh File. Cambridge, MA: Zoryan Institute 7 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East European Studies, Uppsala University, p. 13 8 Rahutused toimusid armeenlaste hulgas juba alates 1985. aastast, perioodil 1985-1989 korraldasid armeenlased 30 ulatuslikku demonstratsiooni, millest igaühel osales vähemalt 10000 inimest. Roeder, Philip G. R. (1991). Soviet Federalism and Ethnic Mobilization. World Politics, 43 (2), 196-232, p. 199 9 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East European Studies, Uppsala University, p. 14 10 Samas, p. 16 8
Sumgaidi linnas Bakuu lähistel, kus rahutuste käigus tapsid aserid ametlikel andmetel 26 armeenlast (Armeenia allikad väidavad, et see arv on alahinnatud), sajad inimesed said viga ning peaaegu kõik 14000 Sumgaidis elanud armeenlast olid sunnitud linnast lahkuma. 11 Sumgaidi rahutus saadi kontrolli alla 1. märtsil kui linna saabusid Moskva poolt saadetud sõjaväelased ja tankid. 12 Seda tapatööd ei suutnud armeenlased rahulikult pealt vaadata, kuna Sumgaidis juhtunu tuletas meelde 1915. aastal Otomani vägede poolt läbi viidud genotsiidi armeenlaste hulgas. Otseseks sõjategevuseks siiski veel ei läinud, kuid vastastikune etniline puhastamine (armeenlaste välja saatmine Aserbaidžaanist ja vastupidi) jätkus senisest aktiivsemalt. 23. märtsil andis Nõukogude Liidu Ülemnõukogu presiidium teada otsusest, mille kohaselt lükati tagasi Karabahhia AO Ülemnõukogu avaldus ühineda Armeenia NSVga. 13 Vältimaks proteste taolise otsuse vastu, saadeti Jerevani nõukogude sõjaväesalgad. Järgnevatel kuudel aserite pagendamine Armeeniast jätkus. Aserbaidžaani NSV Ülemnõukogu teatas oma vastuolekust Karabahhia ühinemistaotlusele alles 13. juunil 1988. aastal. Armeenia NSV Ülemnõukogu seevastu andis 15. juunil teada üksmeelsest otsusest ühendada Karabahhia oma territooriumiga. Sellele järgnes vastureaktsioon, mis väljendus Aserbaidžaani NSV Ülemnõukogu 17. juunil vastu võetud samuti üksmeelses otsuses Armeenia resolutsiooni tagasi lükkamisest, põhjendusega, et taoline otsus on vastuolus Nõukogude Liidu põhiseadusega ning Aserbaidžaani territoriaalse terviklikkusega. 14 28. juunil kinnitas ka Gorbatšov liidu sisepiiride vääramatust. Nähes, et Moskvast Karabahhia armeenlaste jaoks positiivset otsust tulemas ei ole, võeti 12. juulil Stepanakertis vastu otsus Karabahhia unilateraalseks setsessiooniks Aserbaidžaanist. 18. juulil kuulutas NSVLi Ülemnõukogu presiidium Karabahhia otsuse kehtetuks ning kinnitas taas Aserbaidžaani territoriaalse terviklikkuse puutumatust ja Nõukogude Liidu põhiseaduse ülimuslikkust. 15 Järgnesid rahvarahutused, 11 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East European Studies, Uppsala University, p. 17 12 Samas 13 Samas, p. 19 14 Samas, p. 20 15 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East European Studies, Uppsala University, p. 20 9
meeleavaldused ja streigid mitme kuu vältel nii Armeenias, Karabahhias kui Aserbaidžaanis ning aserite lahkumine ning pagendamine Armeeniast ja vastupidi. Novembriks hakkas olukord väljuma kontrolli alt ning keskvõim oli sunnitud kuulutama välja eriolukorra Bakuus ning liikumiskeelu Jerevanis. 16 Ajutise seisaku konflikti arengus tekitas 7. detsembril 1988. aastal Armeeniat tabanud ränk maavärin. 1989. aasta alguses tõi mõningase rahunemise ka NSVLi keskvalitsuse võimu haaramine Karabahhia üle ning otsese Moskva võimu kehtestamine alates 12. jaanuarist. 17 Olukorra rahunemine kaasnes Moskva kehtestatud range korraga, mis tõi kaasa liikumiskeelu (eelkõige Stepankertis) ja nõukogude sõjaväelaste patrullimise armeenlasi ja asereid eraldavatel piiridel. Alates maikuust hakkasid pinged, olenemata keskvõimu kontrollist, taas kasvama ning sellega kaasnesid uued massilised rahutused. 28. novembril 1989. aastal tühistati keskvõimu otsene kontroll Karabahhia üle ning anti võim tagasi Aserbaidžaani NSVle. Sellele järgnes 1. detsembril 1989. aastal Armeenia NSV ja Mägi-Karabahhia Rahvuskogu ühine otsus alade ühendamiseks Ühinenud Armeenia Vabariigiks (seda otsust ei ole tänaseni tühistatud). 18 1990. aasta algas armeenlaste vastase ulatusliku pogrommiga Bakuus 13.-15. jaanuaril. 19 Nädalapäevad hiljem kuulutas keskvõim välja eriolukorra Karabahhias, seda ümbritsevatel aseri aladel ja Bakuus ning linna saadeti nõukogude väed ja tankid. Kogu 1990. aasta jooksul moodustasid armeenlased omakaitseüksuseid (vähemal määral ka aserid) ning valmistusid Karabahhia sõjaliseks hõivamiseks. Aeg-ajalt toimusid kahe rahva vahel väiksemad relvastatud kokkupõrked. 1991. aasta suurimaks sündmuseks Karabahhia konflikti käigus oli nn operatsioon Ring, mis vältas aprillist juulini ning mille käigus nõukogude ja aseri väed ründasid armeenlaste külasid Karabahhiast põhjapool, eesmärgiga suruda maha sealseid illegaalseid relvarühmitusi. Peale seda sündmust suurenes armeenlaste ja aserite vaheliste kokkupõrgete ning neis hukkunute arv märgatavalt. 16 Samas 17 Samas, p. 21 18 Ambrosio, Thomas (2001). Irredentism: ethnic conflict and international politics. Westport: Praeger Publishers, p. 148 19 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East European Studies, Uppsala University, p. 24 10
1991. aasta teisel poolel kuulutasid Armeenia ja Aserbaidžaan end iseseisvateks riikideks (vastavalt 23. ja 30 augustil). 1991. aasta 2. septembril kuulutas ka Karabahhia end iseseisvaks. 26. novembril 1991 tühistas Aserbaidžaani rahvuskogu Karabahhia autonoomse staatuse ning kuulutas regiooni üheks paljudest eriõigusteta Aseri provintsidest. 20 Sellele vastuseks korraldati 10. detsembril Karabahhias iseseisvusreferendum, mille tulemuseks oli praktiliselt sajaprotsendiline iseseisvuse pooldamine (ametlik iseseisvus kuulutati välja peale referendumi toimumist 6. jaanuaril 1992). 21 Vastuolud süvenesid ning kompromiss osapoolte vahel muutus aina võimatumaks. Aserite jaoks oli äärmiselt oluline Karabahhia armeenlaste nõudmistele mitte järele anda ning iga hinna eest võidelda. Aserbaidžaani rahvastik oli küllaltki mitmekesine, lisaks suurtele venelaste ja armeenlaste vähemustele elasid Aseri territooriumil veel mitmete väiksemate Kaukaasia rahvaste grupid. Aserite jaoks tähendas armeenlaste nõue Karabahhia eraldada ja Armeeniaga liita riigi lõhestamist ning rahvusliku identiteedi ohustamist. 22 Konflikt aastatel 1992-1994 Nõukogude Liidu lagunemine ja vägede välja viimine liiduvabariikidest, faktorid, mis senini olid suutnud konflikti mingilgi määral vaos hoida, viisid otsese relvakonfliktini Karabahhia armeenlaste ja Aserbaidžaani vahel. Armeenia pool, kes juba varem oli valmistunud konflikti sõjaliseks lahendamiseks, oli uues olukorras selges eelises. Aserbaidžaan oli senini lootnud keskvõimu toele olukorra lahendamisel, kuid pidi 1992. aastast alates omal jõul hakkama saama. 1992. aasta algusest alustasid armeenlased Karabahhia hõivamist sõjaliste vallutuste teel. 26. veebruaril toimus esimene suurem rünnak, mille käigus haarasid armeenlased täieliku kontrolli Karabahhia territooriumil Stepanakerti lähistel asuva Khojali linna üle ning tapsid sadu seal resideerunud asereid. 23 Khojali veresaunale järgnenud kuude jooksul võtsid Karabahhia armeenlased 20 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York University Press, p. 162 21 Samas. 22 Samas, p. 30 23 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East European Studies, Uppsala University, p. 31 11
koos vabatahtlikega 24 Armeeniast ette aina uusi edukaid pealetunge. Mais õnnestus armeenlastel vallutada Šuša ja Lachini linnad. Lachini hõivamise tulemusena loodi otseühendus Armeenia ja Karabahhia vahele nii nimetatud Lachini koridori näol. 1992. aasta suvel järgnes armeenlaste edule aserite vasturünnak, mille tulemusena suutsid aserid tagasi vallutada ligi poole Karabahhia territooriumist. Väidetavalt tänu Venemaa sõjalisele abile suutsid Karabahhia väed ennast koguda ja uuendada ning asusid taas vastupealetungile, et kaotatud alad aseritelt tagasi võita. Sügiseks oli armeenlaste rünnakuid saatnud edu ning aserid olid sõjategevusest kurnatud. 1993. aasta märtsiks õnnestus armeenlastel Karabahhia alad taas hõivata ning endised piirid taastada. Aprilli alguseks olid armeenlased vallutanud ka Kelbajari rajooni, mis asus Armeenia piiri ääres, kuid mis jäi väljapoole Karabahhia territooriumit. Kasutades ära Aserbaidžaani ebastabiilset sisepoliitilist olukorda (Aserbaidžaani presidendi tagasi astumine ja uue võimuga kohanemine) ja võitlusvõime vähenemist, vallutasid armeenlaste väeüksused 1993. aasta suvel üha uusi alasid väljaspool Karabahhia piire. Vallutuste eesmärgiks oli luua puhvertsoon ning neid alasid hiljem Karabahhia küsimuses nii öelda kauplemisvahenditena kasutada. 1993. aasta oktoobris sai Aserbaidžaani presidendiks Heidar Alijev, kes lubas kaotatud alad armeenlastelt tagasi võita (esialgu püüdis leida lepitust, vt. alapunkt 3.3.). Rünnakud sel eesmärgil algasid juba 1993. aasta lõpul, kuid põhitegevus armeenlaste vastu algas jaanuarist. Ter-Petrosjani väitel vältas tõeline sõjategevus ajavahemikul 17. detsembrist 1993 kuni 12. maini 1994, kuna nii armeenlased kui aserid omasid esmakordselt konflikti kestuse jooksul tõelist sõjaväge (peamiselt tänu regiooni riikide Venemaa, Türgi, Iraan toetusele). 25 1994. aasta alguses saavutasid armeenlased sõjategevuses aserite üle otsustava ülekaalu, hõivates lisaks Karabahhiale ka seitse Karabahhiat ümbritsevat aseri rajooni. 24 Tegelikkuses on teada, et Karabahhia konfliktis osalesid Armeenia sõjaväe üksused ning seda mitte vabatahtlikkuse alusel. 25 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York University Press, p. 235 12
Vaherahu Kuna sõjategevus oli olnud äärmiselt kurnav ja aserid lüüa saanud ning iga hetk lõplikult murdumas, pooldas Alijev kiiret vaherahu. Vajadus vaherahu järele oli ilmne, nii armeenlased kui aserid olid kurnatud, majandus kokku varisemas, tuhanded hukkunud (ligi 30000 sõjaohvrit) ja üle miljoni inimese kodudest pagendatud. 26 Armeenlased olid vallutanud 14% Aseri territooriumist. 27 Ametliku vaherahuni jõuti Venemaa vahendusel 1994. aasta mais, mil 5. kuupäeval allkirjastati Biškeki protokoll. 28 Relvarahu sõlmiti tingimusel, et selle järel sõlmitakse osapoolte vahel lisaks õiguslikult siduv kokkulepe, mis tagaks sõjategevuse ja vägivalla mitte puhkemise, vägede välja viimise okupeeritud aladelt, kommunikatsiooni taastamise ja põgenike ning pagulaste naasmise. 29 Vaherahu jõustus 12. mail ning on püsinud ilma suurte rikkumiste ja rahuvalvajateta, kuigi eelmainitud tingimusi ei ole tänaseni täidetud. Olgugi, et vaherahu oli saavutatud, ei olnud sõlmitud poliitilist kokkulepet konflikti lahendamiseks. Sõjategevus oli läbi, kuid konflikti põhjustanud fundamentaalsed küsimused olid endiselt lahenduseta. Vaherahu lõpetas sõjategevuse, kuid samas külmutas kehtiva olukorra, kuna armeenlaste poolt vallutatud alad jäid de facto armeenlaste kontrolli alla. 12. maist 1994. aastast algas uus faas Karabahhia konflikti ajaloos külmutatud konflikt. Olgugi, et otsene sõjategevus on peatunud juba 1994. aastast, eksisteerib Armeenia ja Aserbaidžaani vahel siiski pidev pingeseisund ning lõplikku lahendust ei ole olukorrale siiani leitud. 26 Tishkov, Valeri (1999). Ethnic Conflicts in the Former USSR: The Use and Misuse of Typologies and Data, Journal of Peace Research, 36 (5), 571-591, p. 583 27 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York University Press, p. 286 28 Samas, p.238 29 Biškeki protokoll. (1994, 5. mai). http://www.c-r.org/our-work/accord/nagornykarabakh/keytexts15.php 13
2. Konflikti põhjused Ajaloolised põhjused Karabahhia konfliktil on pikad ajaloolised juured ning sõjategevust on esinenud Armeenia ja Aserbaidžaani vahel varemgi. Üks oluline konflikti põhjus seisneb Armeenia ja Aserbaidžaani erinevates ja vastanduvates ajaloo narratiivides. 30 Kumbki osapool on kindlal seisukohal, et Karabahhia kuulub ajalooliselt just temale ning teise riigi rahvas on sinna saabunud hiljuti. Reaalseks konflikti põhjuseks ei ole siiski mitte kauge ajalugu, vaid kaasaegne Karabahhia konflikt sai alguse 20. sajandi esimeses veerandis, kui Stalin oma jaga ja valitse poliitika (vältimaks riikide ühendatud vastupanu) tulemusena määras Karabahhia autonoomse oblastina Aserbaidžaani koosseisu ning just sel moel, et Karabahhiat ning Armeeniat jäi füüsiliselt eraldama Aserbaidžaanile kuuluv maariba. 31 Peale 1917. aasta Vene Revolutsiooni sai Karabahhia osaks Transkaukaasia Föderatsioonist, mis õige pea lagunes kolmeks eraldiseisvaks riigiks Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia demokraatlikeks vabariikideks. 32 Järgneva kahe aasta jooksul 1918-1920 pidasid Armeenia ja Aserbaidžaan mitu lühiajalist sõda territooriumide pärast, mille hulgas oli ka Karabahhia. Aserbaidžaan kuulutas iseseisvuse välja Otomani impeeriumi kaitse all ning Otomani vägede kaasabil jätkusid kokkupõrked aserite ja armeenlaste vahel. Peale Otomani impeeriumi lüüa saamist Esimeses maailmasõjas okupeerisid Karabahhia Briti väed ning Briti võim kinnitas Karabahhia kuulumist Aserbaidžaanile. Sellele otsusele olid vastu Karabahhia armeenlased, kuid 1920. aasta veebruaris nõustus Karabahhia rahvuskogu, küll vastumeelselt, kuid siiski, allumisega 30 Põhjaliku ajaloolise ülevaate saamiseks vaata näiteks Thomas de Waal (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York University Press; Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East European Studies, Uppsala University; Melander, Erik (2001). The Nagorno-Karabakh conflict revisited: Was the war inevitable? Journal of Cold War Studies, 3 (2), 48 75. 31 Walker, Christopher J. (1991). Armenia and Karabakh: The Struggle for Unity. London: Minority Right Publications, p. 109 32 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East European Studies, Uppsala University, pp. 6-7 14
Aserbaidžaani jurisdiktsioonile. Samal ajal jätkasid armeenlased kogu Karabahhias vastupanuvõitlust ning ei aktsepteerinud nimetatud allumist. Õige pea tühistati kokkulepe Karabahhia rahvuskogu poolt ning aprillis kuulutati välja liit Armeeniaga. Samal ajal võeti Aserbaidžaan esimesena Kaukaasia riikidest bolševike poolt üle, mille järel Karabahhia läks Armeenia kontrolli alla. 1921. aastal läks ka Armeenia bolševike kontrolli alla, kes olid toetuse võitmiseks lubanud anda Karabahhia Armeeniale. Kuid kuna Nõukogude Venemaal oli soov luua häid suhteid ka Türgiga, ei olnud võimalik antud lubadust pidada ning 1921. aasta 5. juulil määras Kommunistliku Partei Kaukaasia Büroo Karabahhia Aserbaidžaani jurisdiktsiooni alla. 33 Selle kõige tulemusena loodi 1923. aasta 7. juulil Aserbaidžaani jurisdiktsioonis Mägi-Karabahhia Autonoomne Oblast, mis püsis sellisena kuni NSV Liidu lagunemiseni. Nendele ajaloolistele faktidele rõhub Armeenia, kuna eelnevat arvesse võttes kuulus Karabahhia enne Aserbaidžaani ja Armeenia bolševike poolt hõivamist just viimasele. Poliitilised ja õiguslikud põhjused Kuna tegemist ei ole ajaloolistel erimeelsustel põhineva konfliktiga (nagu seda paljudes uurimustes käsitletakse), vaid pigem rahvuslik-territoriaalse tüliga kahe riigi vahel, siis tuleb põhjuseid otsida rahvusvahelisest õigusest. Peamine põhjus seisneb kahe olulise rahvusvahelise õiguse põhiprintsiibi vastandumises: territoriaalne terviklikkus (mis hõlmab endas riigipiiride puutumatust), mida nõuab Aserbaidžaan, versus enesemääramisõigus, mis on nii Karabahhia armeenlaste kui Armeenia eesmärk. Osapooled kasutavad oma nõudmiste õigustamiseks Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverentsi (CSCE) 1975. aasta Helsingi aktis nimetatud põhimõtteid. Armeenia toetub printsiibile VIII 34, mille alusel on Karabahhia armeenlastel õigus enesemääramisele. Aserbaidžaan omakorda on aluseks võtnud printsiibid III ja IV 35, mis nõuavad riigipiiride puutumatust ning riikide territoriaalse terviklikkuse austamist. Aserid väidavad, et Karabahhia enesemääramisõiguse tunnustamine ja iseseisvumine on 33 Croissant, Michael P. (1998). The Armenia-Azerbaijan Conflict, Causes and Implications. London: Praeger, p. 20 34 Helsinki Final Act 1975 35 Helsinki Final Act 1975 15
vastuolus Aserbaidžaani õigusega riigi territoriaalsele terviklikkusele. Armeenlased nii emamaal (tähistab Armeeniat kui rahvusriiki) kui Karabahhias on vastupidisel seisukohal. Lühidalt öeldes on enesemääramisõigus rahvuslikku teadvust omava grupi õigus rajada riik ja vabalt valida selle valitsemisvorm. Teise maailmasõja järel sai enesemääramisõigusest üks ÜRO põhiprintsiipe. ÜRO põhimõtted on Peaassamblee deklaratsioonis 2625 (XXV) 36 põhjalikult lahti kirjutatud ning dokumendis käsitletakse enesemääramisõigust kahes tähenduses. Esiteks on kõikidel rahvastel vastavalt enesemääramisõigusele õigus määratleda oma poliitiline staatus ilma välise sekkumiseta ning korraldada oma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut ning iga riigi kohus on seda õigust respekteerida. 37 Teiseks on rahvastel õigus luua oma suveräänne ja iseseisev riik või mingil muul kombel määratleda (lõimida või ühineda) oma suhe juba olemasoleva iseseisva riigiga. 38 Nendest printsiipidest lähtuvad armeenlased, arvestusega, et Karabahhial on rahvusvahelise õiguse kohaselt õigus enesemääramisele ning seeläbi õigus luua iseseisev riik või ühineda Armeeniaga. Aserbaidžaani argumendiks seevastu on, et enesemääramisõigus on teisejärguline võrreldes territoriaalse puutumatuse printsiibiga ning enesemääramisõigust ei ole võimalik rakendada, kui seeläbi rikutakse riigi territoriaalset terviklikkust. Reaalselt on tegemist kahe täpselt samaväärset jõudu omava rahvusvahelise õiguse printsiibiga ning neid omavahel pingeritta seada ei ole võimalik, kuigi rahvusvaheliselt on kujunenud tavaks, et territoriaalse terviklikkuse printsiipi hinnatakse enesemääramisõiguse suhtes mõneti ülimuslikuks. Sellest tulenevalt ei ole enamikke setsessiooni taotlenud riike rahvusvaheliselt tunnustatud. Loomulikult on õigus Aserbaidžaanil, nii nagu kõigil teistel ÜRO liikmesriikidel, argumenteerida oma territoriaalsele puutumatusele, kuid Karabahhia puhul ei ole see ajaloolistel põhjustel õigustatud. Siinkohal tekib ajalooline vastuolu, kas Karabahhia kuulub tegelikkuses Aserbaidžaani territooriumi hulka ning 36 ÜRO Peaassamblee resolutsioon 2625 (XXV). Declaration on Principles of International Law Concerning Friendly Relations and Cooperation Among States in Accordance with the Charter of the United Nations. (1970, 24. oktoober) 37 Samas, p. 123 38 Samas, p. 124 16
kas Aserbaidžaanil on õigus põhjendada sõjategevust ja vastuseisu Karabahhia iseseisvusele oma territoriaalse puutumatuse kaitsmisega? Nagu juba eelnevalt kirjeldatud, ei omanud iseseisev Aserbaidžaan kontrolli Karabahhia üle aastatel 1918-1920, ega sellest tingituna ka peale 1991. aastat. Karabahhia allumine Aserbaidžaanile oli NSVLi pärand. 39 Vaidlus käib Armeenia ja Aserbaidžaani poolte vahel ka selle üle, kas Karabahhial kui endisel autonoomsel oblastil üldse on õigus setsessiooniks. Armeenia argumenteerib Nõukogude Liidus 3. aprillil 1990. aastal vastu võetud seadusele 40, mille artikkel 3 alusel oli Mägi-Karabahhia Autonoomsel Oblastil referendumi tulemuste alusel täielik õigus Aserbaidžaanist eralduda. 41 Karabahhia setsessiooni kaitseargumendina rõhutatakse ka asjaolu, et kui Aserbaidžaan kuulutas ennast 1991. aastal Nõukogude Liidust iseseisvaks, kuulutas ta ennast Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi (1918-1920) õigusjärglaseks. Viimasel puudus aga kontroll Mägi-Karabahhia alade üle, kuna nagu juba eelpool öeldud, sai Karabahhia osaks Aserbaidžaanist alles 1921. aastal kui Aserbaidžaani Sotsialistlik Vabariik kuulus juba Nõukogude Venemaa võimu alla. Seega NSV Liidu kokku varisemise tulemusena ei omanud iseseisvunud Aserbaidžaan Karabahhia üle de facto kontrolli, mistõttu ei eraldunud Karabahhia mitte iseseisvast riigist, vaid taotles võrdsetel alustel liiduvabariikidega setsessiooni NSV Liidust. Aserbaidžaani esindajad vastukaaluks on kindlad, et enesemääramisõiguse taotlemine ei anna õigust ühepoolseks setsessiooniks. Seega Aserbaidžaan Karabahhia eraldumist ei tunnusta ning jääb kindlaks seisukohale, et eraldumisega ning iseseisvuse välja kuulutamisega rikub Karabahhia peamist rahvusvahelise õiguse printsiipi, milleks on territooriumide puutumatus ja riigipiiride austamine. 42 Aserbaidžaani interpretatsiooni kohaselt ei seisne konflikt mitte enesemääramisõiguses, vaid Armeenia territoriaalsetes nõuetes Aserbaidžaani vastu. Sealjuures mõlemad osapooled on oma argumentides väga resoluutsed. 39 Avetisyan, Robert (2009, 14. juuli). Nagorno Karabakh must no longer be barred from the negotiating table. RFE/RL 40 Law on Secession. (1990, 3. aprill) 41 Nagorno-Karabakh: A Plan For Peace. Europe Report no 167. (2005, 11. oktoober), p.4 42 Samas, p. 5 17
Enesemääramisõigust puudutavad tülid on reeglina keerulised lahendada ning eeldavad osapoolte tahet läbirääkimisteks ning võimet alluda kompromissidele. Olukord on oluliselt raskendatud, kui küsimuseks on enesemääramisõigus versus õigus territoriaalsele terviklikkusele. Sageli ei ole sellises olukorras võimalik läbirääkimisi pidada või on see äärmiselt komplitseeritud, kuna mõlemad pooled on kinni oma õigustes. Järele andmine nendes küsimustes võrdsustuks oma riigi või rahva reetmisega ning seega isegi selgete kasutegurite ilmnemisel (näiteks majanduslikud) ei ole läbirääkimised edukad või koguni võimalikud. 43 See probleem eksisteerib ka Mägi- Karabahhia küsimuses. Läbirääkimised on senini olnud edutud ning kõik lahendusettepanekud on lükatud tagasi, kuna kompromiss on vastuvõetamatu. Järgnevas alapunktis tulebki juttu sellest, milliseid võimalusi on seni kasutatud Karabahhia konflikti lahendamiseks. 3. Senised lahenduspüüdlused 3.1. Sõjaaegsed lahenduspüüdlused Esimesed katsed rahu vahendamiseks tegi Venemaa president Boris Jeltsin koos Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajeviga 1991. aasta septembris. Presidendid pakkusid lahendusena välja relvarahu, millega oleks kaasnenud uued valimised, põgenike ja pagulaste naasmine ning konstitutsioonilise valitsuse loomine Karabahhiasse. Peale mitmeid kohtumisi vahemikul 20-23 september nõustusid pooled allkirjastama Železnovodski kommünikee 44. Kommünikeele andsid allkirjad nii Vene kui Kasahstani president ning ka Armeenia ja Aserbaidžaani presidendid. Paraku sellest leppest kasu ei olnud, kuna osapooled lootsid endiselt saavutada eesmärke sõjaliste vahendite, mitte kompromisside kaudu. Lahendust püüdis edutult vahendada ka Iraan ning 1992. aastal veelkord Kasahstani president Nazarbajev. 45 Mõlemad katsed luhtusid. 43 Babbitt, Eileen F. (2006). Mediating Rights-Based Conflicts: Making Self-Determination Negotiable, International Negotiation, 11 (1), 185-208, p. 194 44 Železnovodski Deklaratsioon. (1991, 23. september) 45 Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure or part of the disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86 114 18
Kui armeenlaste väed juba enklaavi piire ületasid, reageeris ka rahvusvaheline kogukond. 30. aprillil 1993. aastal võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni nr. 822 46, milles kinnitas, et Karabahhia on osa Aserbaidžaani territoriaalsest terviklikkusest, teise riigi territoriaalse puutumatuse rikkumine on lubamatu ning nõudis armeenlaste vägede välja viimist aserite territooriumilt. Peale selle võttis ÜRO Julgeolekunõukogu 1993. aastal vastu veel kolm resolutsiooni, mis puudutasid Armeenia ja Aserbaidžaani vahelist konflikti. Resolutsioonid 853 47 (29. juuli), 874 48 (13. oktoober) ja 884 49 (12. november) väljendasid Julgeolekunõukogu seisukohta, et oluline oli osapoolte vaheline sõjategevus koheselt lõpetada, okupeeritud territoorium tagastada, lubada rahvusvahelise humanitaarabi andmist ning teha koostööd CSCE-ga (Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverents, alates 1. jaanuarist 1995 Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon) lahenduse leidmisel. Paraku ei olnud resolutsioonid Armeeniale siduvad ning jäid ka ainsaks ÜRO poolseks sammuks, kuna Julgeolekunõukogu andis ainuõiguse konflikti lahendust vahendada 1992. aastal loodud OSCE Minski grupile. 1993. aastal tõusis oluliseks rahuvahendajaks Venemaa. Jeltsin väljendas väga selgelt, et Venemaal olid regioonis, kui Venemaa tagahoovis mängus omad huvid ning püüdis Minski gruppi kõrvale tõrjudes muutuda ainsaks konflikti vahendajaks. 50 Lisaks Venemaale panustas konflikti vahendamisse alates 1992. aastast (peale Aserbaidžaani liitumist organisatsiooniga) Sõltumatute Riikide Ühendus (edaspidi SRÜ). 1994. aastal õnnestus Venemaal, SRÜ-l ja CSCE-l veenda konflikti osapooli relvarahu lepet allkirjastama. Nagu juba eelnevalt öeldud, sõlmiti vaherahu 1994. aasta mais. 46 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 822 (1993), http://www.un.org/docs/scres/1993/scres93.htm 47 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 853 (1993), http://www.un.org/docs/scres/1993/scres93.htm 48 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 874 (1993), http://www.un.org/docs/scres/1993/scres93.htm 49 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 884 (1993), http://www.un.org/docs/scres/1993/scres93.htm 50 Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure or part of the disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86 114 19
Lääne võimud, nagu USA, Euroopa Ühendus (hiljem Euroopa Liit) ja teised rahvusvahelised organisatsioonid kartsid konflikti sekkuda tingituna Külma sõja lõpu ebakindlusest ning hiljutisest ebaõnnestumisest Jugoslaavias. 51 3.2. Rahvusvaheline sekkumine Karabahhia konflikti rahvusvahelistumine sai alguse 1991. aastal, langedes kokku Nõukogude Liidu lagunemise, osapoolte iseseisvumise ning sõjategevuse intensiivistumisega Karabahhias. Kuni selle ajani oli tegemist Nõukogude Liidu siseasjaga ning teistel riikidel või organisatsioonidel puudus võimalus ja ka jurisdiktsioon konflikti sekkuda. 1991.-1992. aastat võib pidada ajaks, mil regiooni liidrite Venemaa, Iraani, Türgi ja samuti lääne huvid Taga-Kaukaasia suhtes elavnesid. Peamiseks vahendiks regiooni poliitiliste protsesside mõjutamisel kujunes vahendaja rolli etendamine regiooni konfliktides, seal hulgas Karabahhias. 52 Peamiseks konflikti vahendajaks on 1992. aastast olnud Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon (ingl. k. Organization for Security and Cooperation in Europe, edaspidi OSCE). 1992. aastal loodi Aserbaidžaani ja Armeenia vahelise konflikti rahumeelseks lahendamiseks OSCE raames Minski grupp (ingl. k. OSCE Minsk Group), mis koosneb täna kaaseesistuja riikide Prantsusmaa, Venemaa, USA - ning Türgi, mitmete Euroopa riikide ja Armeenia ja Aserbaidžaani esindajatest. 53 Esimesed Minski grupi katsed konflikti lahendada leidsid aset juba aastatel 1992-1994. Paraku osutus Minski grupi sekkumine nõrgaks, eelkõige seetõttu, et grupil oli vajaka kogemusest taoliseid konflikte hallata, grupi liikmete huvid regioonis olid liialt vastanduvad, osapooltel endil puudus huvi läbirääkimisteks ning CSCE ei suutnud saata piirkonda rahuvalve missiooni. 54 Tulenevalt nendest asjaoludest oli Minski grupp oma tegevuse algaastatel 51 Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure or part of the disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86 114 52 Nagorno Karabakh: A White Paper. (1997, märts), http://www.armeniaforeignministry.com/fr/nk/white_paper.html 53 OSCE kodulehekülg, www.osce.org/ 54 Mooradian, Moorad; Druckman, Daniel (1999). Hurting Stalemate or Mediation? The Conflict over Nagorno-Karabakh, 1990-95. Journal of Peace Research, 36 (6), 709-727, p. 710; Cornell, Svante E. 20
lahenduse leidmisel otsustusvõimetu. Minski grupi aktiivsemad püüdlused lahendusvõimalusi luua ja välja pakkuda algasid 1995. aastal. Alates OSCE Lissaboni tippkohtumisest 1996. aastal, peale mida Minski grupi kaaseesistujateks said lisaks Venemaale veel Prantsusmaa (alates 1. jaanuarist 1997) ja USA (alates 14. veebruarist 1997) 55, on grupp esitanud konflikti lahendamiseks kogu perioodi jooksul viis konkreetset ettepanekut. Esimesed kolm üksteisest küllaltki erinevat lahendusvõimalust pakkus Minski grupp välja kahe aasta jooksul 1997. ja 1998. aastal: 1997. aasta juunis pakettlahendus, 1997. aasta oktoobris etapiline lahendus ning 1998. aasta novembris ühise riigi loomise võimalus 56. Neist pakutud võimalustest aktsepteeris Aserbaidžaan kahte esimest ning Armeenia viimast, kuid ühisele kompromissile ei jõutud. Peale pikemat pausi pakkusid kaaseesistujad 2007. aasta novembris OSCE tippkohtumisel Madridis välja neljanda võimaluse konflikti lahendamiseks. Kaaseesistujad kinnitasid, et lahenduseni jõudmiseks rakendatakse järgmisi põhimõtteid: Armeenia sõjaväe järk-järguline välja viimine Karabahhiat ümbritsevalt Aserbaidžaani territooriumilt (eritingimusena jäävad Kelbajari ja Lachini regioonid (1997). Undeclared War: The Nagorno-Karabakh Conflict Reconsidered. Journal of South Asian and Middle Eastern Studies, 20 (4), p. 11 55 Nagorno Karabakh: Risking War. Europe Report No 187. (2007, 14.november), p. 1 56 1) 1997. aasta juunis pakkus Minski grupp Karabahhia konflikti lahendamiseks välja nn pakett lahenduse (ingl. k. package solution), mis tähendanuks üheaegselt Aserbaidžaani ja Armeenia territoriaalse terviklikkuse tunnustamist, kõrgeima autonoomia andmist Karabahhiale ja julgeolekugarantiide pakkumist kogu Karabahhia rahvale (nii piirkonda naasvatele aseritele kui residentidest armeenlastele). 2) 1997. aasta oktoobris tuli Minski grupp välja juba uue ettepanekuga, mida iseloomustas etapiline (ingl. k. step-by-step) liikumine lahenduse suunas. Taolise lahenduse kohaselt oleks Karabahhia staatuse otsustamine jäänud lahenduse kõige viimaseks etapiks, eelnevalt oleks vabastatud okupeeritud alad ning naasnud põgenikud. 3) 1998. aasta lõpul pakkus Minski grupp veel kolmandagi võimaluse lahenduse leidmiseks, nii nimetatud ühise riigi (ingl. k. common state) loomise idee. Selle idee rakendumine tähendanuks, et Karabahhia säilitab de facto riigi staatuse, moodustades Aserbaidžaaniga viimase rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ühise riigi konföderatiivse riigivormi taolise. Selle ettepaneku lükkas Aserbaidžaan tagasi, kuna see oli vastuolus suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõttega. 21
Karabahhia staatuse selgumiseni Armeenia kontrolli alla); nende alade demilitariseerimine; ning referendum või avalik hääletus Mägi-Karabahhia lõpliku staatuse määramiseks (seal juures referendumi aeg ja läbiviimise viis selguvad edasiste kõneluste käigus). 57 Nimetatud põhimõtetega nõustumine tähendas mõlemale osapoolele arvestatavaid järeleandmisi. Paraku ei suutnud osapooled ka sel korral kompromissile jõuda ning nii Armeenia kui Aserbaidžaani esindajad jäid oma seisukohtadele kindlaks. 2009. aasta detsembris Minski grupi poolt kohendatud Madridi põhimõtted (viies pakutud võimalus) konflikti lahendamiseks leidsid esimest korda peale 1997. aastat Aserbaidžaani välisministri üldise heakskiidu. 58 1997. aastast alates on Aserbaidžaan tagasi lükanud kõik lahendusettepanekud, niisamuti ei nõustunud Aserbaidžaan rakendama 2007. aastal Madridis esitletud põhimõtteid. 2. detsembril 2009. aastal OSCE konverentsil Ateenas peetud kõnes teatas välisminister Elmar Mamadjarov, et Aserbaidžaan nõustub Minski grupi pakutud stsenaariumiga ning annab Karabahhia rahvale võimaluse otsustada oma staatus referendumi teel ning austab nende enesemääramisõigust. Ometi kinnitas välisminister taas, et see ei tähenda, et Karabahhia armeenlastel on õigus iseseisvuda ja luua oma riik ning olenemata enesemääramisõiguse austamisest, säilitab Aserbaidžaan territooriumi üle suveräänsuse. 59 Nüüd ei sobinud viimati välja pakutud põhimõtted Armeeniale, kuna selgelt eelisseisundisse jääks konflikti lahendamisel Aserbaidžaan. 60 Nagu kirjeldatud, ei ole Minski grupi eestvedamisel ning välja pakutud lahendusettepanekute kaudu jõutud osapooltele vastuvõetava lahenduseni. Olgugi, et ettepanekud on olnud küllaltki erinevad, on siiski igal korral eelisseisundisse seatud vaid üks osapool, kord Aserbaidžaan ning kord jälle Armeenia. Sellest tulenevalt ei ole 57 Nagorno Karabakh: Risking War. Europe Report No 187. (2007, 14. november), p. 3 58 Hakobyan, Tatul (2010, 16. veebruar). The Athens proposals: Armenia faces a difficult choice, http://www.civilitasfoundation.org/cf/analysis/armenia/374-the-athens-proposals-armenia-faces-adifficult-choice.pdf 59 Azerbaijan Insists on Self Rule For Karabakh. (2009, 2. detsember). RFE/RL 60 Hakobyan, Tatul (2010, 16. veebruar). The Athens proposals: Armenia faces a difficult choice, http://www.civilitasfoundation.org/cf/analysis/armenia/374-the-athens-proposals-armenia-faces-adifficult-choice.pdf 22
leitud ka ühist sobivat lahendusviisi. Kumbi konflikti osapool ei ole kokkuvõttes rahul Minski grupi tegevuse ning efektiivsusega. Osapooled on Minski grupile süüks pannud eelkõige ebakompetentsust, pidades silmas saadikute teadmatust nii regioonist kui konflikti olemusest. 61 Minski grupi peamiseks nõrkuseks on täielik erapooletus ja pealtvaataja roll, reaalsuses oleks grupi tegevus märksa efektiivsem kui oleks kasutuses ka teatav survemehhanism, mis ajendaks konflikti osapooli lahendust otsima ja leidma. 2004. aastast alates katsetas Aserbaidžaan uut taktikat ning püüdis konflikti lahendamise suunata taas OSCE Minski grupi pädevusest Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile (ÜRO püüdis sekkuda juba 1993. aastal, andes välja neli resolutsiooni). Üks võimalikest ajenditest oli Aserbaidžaani jaoks kindlasti lootus, et ÜRO kaudu on võimalik saavutada soodne lahendus, arvestades, et islamiriigid hääletaksid solidaarsusest igal juhul Aserbaidžaani kasuks. Lisaks Armeenia vastuolule ei pooldanud Aserbaidžaani initsiatiivi ka Minski grupi kaaseesistujad. 62 14. märtsil 2008. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu taaskord mitte siduva resolutsiooni 63, millega nõuti Armeenia sõjajõudude kohest, lõplikku ja tingimusteta välja viimist Aserbaidžaani territooriumilt. Resolutsiooni vastu võtmise poolt hääletas 39 riiki ning vastu seitse riiki, seal hulgas Minski grupi kaaseesistujad Venemaa, USA ja Prantsusmaa, ülejäänud ÜRO riigid jätsid hääle andmata. 64 Vastuseisu põhjendasid grupi liikmed sooviga tagada lahendus läbirääkimiste teel ning säilitada oma neutraalne positsioon. Tänaseks on saanud juba küllaltki selgeks, et ei OSCE, ÜRO, ega ükski suurriik üksiküritajana ei ole võimeline tooma lahendust kaks aastakümmet väldanud vaenule armeenlaste ja aserite vahel. Fakt on see, et ainus lahendus saab tulla kahe riigi omavahelise kokkuleppe ja kompromissi tulemusena. Kuid küsimus on, kas see on võimalik ja kas osapooled on selleks valmis? 61 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York University Press, p. 229 62 Caucasus Report: December 6, 2004. RFE/RL, 7 (45) 63 ÜRO Peaassamblee resolutsioon GA/10693. (2008, 14. märts), http://www.un.org/news/press/docs/2008/ga10693.doc.htm 64 Azimov, Araz (2008, 15. märts). Azerbaijan Criticizes France, Russia, U.S Over Karabakh Resolution. RFE/RL 23
3.3. Osapoolte endi lahenduspüüdlused 1993. aasta septembris korraldas Aserbaidžaani president Heidar Alijev (ametlikult president küll alles 3. oktoobrist 1993) esimese avaliku kohtumise Aserbaidžaani ja Karabahhia esindaja vahel. Kusjuures seda tehes möönis president esmakordselt (mis jäi ka üheks viimastest kordadest), et konflikti teiseks osapooleks on Karabahhia. Kohtumisel, mis leidis aset 13. septembril leppisid poolte esindajad kokku vaherahus, mis siiski ei õnnestunud, kuid palju tähtsam oli kohtumise toimumine ise. 65 25. septembril toimus Venemaa välisministri juhtimisel järjekordne kohtumine Alijevi ja Karabahhia armeenlaste tollase juhi Robert Kotšarjani vahel, kuid läbirääkimised olid salajased ning nende sisu ei ole teada. Viimane samalaadne kohtumine leidis aset 9. oktoobril, kuid ka sel kohtumisel tulemusi ei saavutatud. 1993. aasta sügis tundus sobiv aeg Karabahhia sõja lõpetamiseks läbirääkimiste teel. President Alijev, kes oli värskelt presidendiks saanud, võis teha rahumeeli kompromisse, jättes vastutuse mineviku kaotuste eest eelmise valitsuse õlgadele. Samuti oli rahu sõlmimise poolt Armeenia president Levon Ter-Petrosjan, kelle juhitud riik kannatas majandusliku isolatsiooni all ning oli ehmatatud ÜRO Julgeolekunõukogu poolt ettekirjutatud resolutsioonidest. 66 Olukorra muutis taas pingeliseks Alijevi kõne, mis järgnes 10. oktoobril, kus ta ähvardas Armeeniat konflikti püsimisega veel pikki aastaid. 67 Sellele järgnesid kummagi poole rünnakud ning jätkuv sõjategevus. Kuna Minski grupi ettepanekud ei ole lahendust toonud ka peale vaherahu sõlmimist, on osapooled püüdnud lahenduseni jõuda otseste läbirääkimiste teel. Armeenia president Kotšarjan ei pooldanud võimule tulles Minski grupi sekkumist Karabahhia konflikti läbirääkimistesse ning seetõttu jätkusid kõnelused 1999. aasta aprillist uues formaadis. 1999. aasta 25. aprillil leidis Washingtonis aset president Kotšarjani ning Aserbaidžaani tollase presidendi Heidar Alijevi kohtumine, millele järgnes mõne aasta jooksul ligi kakskümmend kohtumist (vt. lisa C). Presidendid ja välisministrid on kogu perioodi 65 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York University Press, p. 226 66 Samas 67 Samas, p.227 24