1. Pädevus Juhend tarbijakrediiti väljastavatele ettevõtetele Tarbijakaitseameti põhimääruse 14 punkti 10 kohaselt võib Amet oma pädevuse piires välja anda soovituslikke juhendeid õigusaktidest tulenevate tarbijakaitsealaste nõuete järgimiseks. Tarbijakaitseametil on tuginedes võlaõigusseaduse 420 järelevalve teostamise õigus võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jao osas, sealjuures 48, 49, 49 1, 54, 54 1, 55, 65 1, 403 1, 403 2, 404, 404 1, 406, 407, 418 tulenevate tarbija teavitamisekohustuste täitmise osas. 2. Reguleerimisala ja eesmärk Juhendi eesmärgiks on võlaõigusseaduse 01.07.2011 a. jõustuvate sätete ühetaoline kohaldamine kõigi tarbijatele krediiti pakkuvate ja andvate ettevõtjate poolt. Juhendis selgitatakse jõustunud sätete kohaldamise võimalusi teenuse olemuse läbipaistvuse ja omaduste paremini mõistmiseks nii tarbija kui teenusepakkuja jaoks, arvestades senist Tarbijakaitseameti praktikat ja head tava. 3. Kohaldamisala Juhend kohaldub Eestis tegutsemisõigust omavatele tarbijatele krediiti andvatele ja vahendavatele ettevõtetele. Samuti kohaldub juhend laenu väljastamise eelsetele toimingutele ning selle kohaldamisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse sätetest. 4. Tarbijakrediidilepingu mõiste ja kohaldumine 4.1. Mõisted 4.1.1. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS 402). 4.1.2. Krediidilepingu esemeks võib olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel, seega kohalduvad muudatused ka liisinglepingutele ja järelmaksulepingutele (mööbel, riided, tehnika vms). 4.1.3. Krediidivahendajaks on füüsiline või juriidiline isik, kes ei tegutse krediidiandjana ning kes teeb rahalises või muus kokkulepitud majanduslikku kasu andvas vormis tasu eest oma kaubandus-, majandus või kutsetegevuse raames järgmist: 1) esitleb või pakub tarbijatele krediidilepinguid; 2) abistab tarbijaid, tehes krediidilepingutega seotud ettevalmistavat tööd või 3) sõlmib tarbijatega krediidilepinguid krediidiandja nimel (nt. agendilepingud). 4.1.4. Krediidivahendajaks, kes tegeleb vahendustegevusega kõrvaltegevusena, on eelkõige isikud, kelle põhitegevuseks on müügi- või teenuse osutamine, kuid kes viitavad lepingu sõlmimisel võimalusele omandada asi, teenus või muu hüve järelmaksuna. Krediidivahendajad ei pea järgima tarbijakrediidiregulatsiooni sätteid ( 54 lg 4 1 ja lg 4 2,
54 1 lg 2 1, -des 403 1 ja 403 2 ning 407 lg 2 1-2 3 ning 407 lg 2 1-2 3 ) juhul, kui krediidivahendusega tegeletakse kõrvaltegevusena. 4.2. Enne krediidivahenduslepingu sõlmimist peab krediidivahendaja teavitama tarbijat alljärgnevatest asjaoludest: - krediidivahendaja volituste ulatus, eelkõige kas krediidivahendaja teeb koostööd ühe või mitme krediidiandjaga või tegutseb iseseisvalt; - Krediidivahenduse eest makstava tasu suuruse, kui see tuleb tasuda tarbijal. 4.3. Krediidivahendaja peab eraldi sõlmima krediidivahenduslepingu, mis ei või sisalduda krediidilepingus. Krediidivahenduslepingus tuleb märkida: - krediidivahendaja volituste ulatus, eelkõige kas krediidivahendaja teeb koostööd ühe või mitme krediidiandjaga või tegutseb iseseisvalt; - krediidivahenduse eest makstava tasu suurus; - asjaolu, kas krediidivahendaja on tasu kokku leppinud ka krediidiandjaga ja selle tasu suurus. 5. Vastutustundliku laenamise põhimõte 5.1. Vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab, et laenutoode peab olema konkreetsele laenusaajale sobiv ning tarbijale tuleb anda informatsioon lähtuvalt tema vajadustest ja võimalustest, mis eeldab laenusaaja krediidivõimelisuse täpsemat hindamist. 5.2. Krediidivõimelisuse hindamine vähendab krediidiandjate krediidiriske ja eeldab, et tarbija annab laenu taotlemise protsessis krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta ning kinnitab oma võimekust teha teadlik ja jätkusuutlik otsus krediidi võtmise kohta. 5.3. Vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimiseks kehtestab krediidiandja sisereeglid mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. 5.4. Krediidiandja võtab kasutusele piisavad meetmed, et tagada enne laenuotsuse tegemist tarbija mõistliku laenukoormuse arvutamiseks vajaliku ja piisava informatsiooni olemasolu ning säilitada tarbija kohta kogutud andmed. 5.5. Krediidiandja on kohustatud välja arvutama tarbija mõistliku laenukoormuse, mille käigus tuleb kindlaks teha kliendi võime teenindada konkreetsest laenulepingust tulenevat kohustust jätkusuutlikul viisil. 5.6. Mõistliku laenukoormuse arvutamiseks ning tarbija tausta uurimiseks kasutatavad krediidiandjad andmekogusid, mis on Eestis avatud nii Eesti kui välisriigi isikutele ja mida krediidiandjad kasutavad ka tänasel hetkel krediidivõimelisuse hindamisel. Tarbija majanduslikku seisu kajastavad andmekogud, mida on võimalik krediidivõimelisuse hindamisel kasutada, on näiteks ametlikud teadaanded, kinnistusraamat, äriregister,
maksukohustuslaste register jne. Lisaks võtab krediidiandja arvesse neid tarbijaga seotud asjaolusid ja teavet, mis on krediidiandjale teada lepingueelsete läbirääkimiste perioodil. 5.7. Kogutud andmete põhjal teeb krediidiandja otsuse eelkõige selles osas kas tarbija on võimeline jätkusuutlikult tagastama laenu oma sissetulekute arvelt arvestades juba olemasolevaid tarbija finantskohustusi. 5.8. Lisaks lepingueelsele teavitamiskohustusele on krediidiandjal kohustus tarbijat lepingueelselt nõustada, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks. 5.9. Krediidiandja ja/või krediidivahendaja peavad tarbijale krediidilepingu sõlmimise mõju ja tagajärjed arusaadavaks tegema. Nõustamise eesmärgiks on asetada tarbija olukorda, kus ta võiks langetada kaalutletud otsuse ning tarbija peab enda varalise seisundi ja pakutavate lepingute pinnalt aru saama, kas lepingu sõlmine on talle vajalik ja kasulik või mitte. 5.10. Tarbijale tuleb anda piisavalt selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks. Kuna nõustamise käigus tuleb tarbijale anda teavet selle kohta, kas pakutav krediidileping vastab tarbija finantsolukorrale, siis sisaldab nõustamise kohustus finantshindamise kohustust. 5.11. Krediidiandja on kohustatud andma tarbijale täiendavaid selgitusi ja hoiatama teda võimalikest ohtudest tarbijakrediidi võtmisel, kui võib eeldada, et tarbija vajab või soovib täiendavaid selgitusi lepingueelse teabe, tarbijale pakutud lepingute põhiomaduste või mõju kohta, mida need võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbija maksetega viivitamisest tulenevate tagajärgede kohta. 5.12. Piisavate selgituste andmise vajalikkus ja põhjalikkus sõltub tarbija isikust, lepingu pakkumise asjaoludest, krediidi- ja lepingutingimuste keerukusest, kusjuures hinnangu eeltoodule annab krediidiandja temale teadaolevate asjaolude pinnalt. Tarbija nõustamine eeldab personaalset lähenemist, krediidiandja nõustamiskohustust ei saa lugeda täidetuks pelgalt standardvormide või tüüpnäidete esitamisega või veebilehel või nt pangakontoris avalikult välja pandud teabele viitamisega. Pooled ei saa nõustamiskohustuse täitmata jätmises kokku leppida, sest tulenevalt VÕS -st 421 on tarbija kahjuks sõlmitud kokkulepe tühine. 5.13. Nõustamisel tuleb tarbija tähelepanu juhtida võimalikele ohtudele laenu võtmisel. Lepingueelse nõustamise käigus tuleb tarbijat lisaks teabelehe andmisele selgelt informeerida: - kui suureks kujuneb kuumakse ja millises ulatuses lisanduvad intressid; 5.14. Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma.
5.15. Kui otsus tarbijale krediiti mitte anda põhineb andmekogudest saadud teabel, teavitab krediidiandja tarbijat viivitamata ja tasuta sellise andmekogus sooritatud päringu tulemustest ja kasutatud informatsioonist. 6. Lepingueelne teave ja lepingu vorm 6.1. Võlaõigusseaduse muudatuse raames on tarbijale lepingueelselt esitatava teabe maht oluliselt suurenenud ning vältimaks tarbija jaoks info üleküllust on ettenähtud teabe esitamine selgel ja lihtsalt jälgitaval Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe, mis kehtestatakse justiitsministri määrusega - https://www.riigiteataja.ee/akt/122122010004. 6.2. Standardvormi kasutades saab tarbija võimaluse võrrelda talle pakutavaid lepingutingimusi teiste krediidiandjate poolt pakutavaga, s.h nii kodu- kui välismaiste krediidiandjate suhtes. Teabelehe esitamine teenib tarbija teavitamise eesmärki, omamata eraldi iseseisva tahteavalduse jõudu. 6.3. Krediidiandja kohustus on hilisemate vaidluste tekkimisel tõendada, et ta on tarbijale teabelehe edastanud. 6.4. Teabeleht peab olema vormistatud määruses ettenähtud korras vormi muutmata ja sellel ei või olla märgitud tarbija nime. 6.5. Tarbija tahteavaldus, mis on suunatud tarbijakrediidilepingu sõlmimisele, peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 6.6. Sidevahendi abil sõlmitavale tarbijakrediidilepingule ei ole kehtestatud kohustuslikku vorminõuet, kuid olenemata sellest on krediidiandja kohustatud vormistama ning edastama tarbijale püsival andmekandjal lepingudokumendi kogu kohustusliku lepingueelse teabega. 7. Lepinguvormi järgimata jätmise tagajärjed 7.1. Kohustuslike lepinguliste andmete esitamata jätmise sanktsiooniks on eelkõige lepingulise intressimäära alanemine seadusjärgse intressimäära tasemele, kui see ei ole kõrgem lepingus kokkulepitust - kui krediidiandja rikub VÕS -S 404 kehtestatud vorminõudeid, on tarbijakrediidileping tühine. 7.2. Eelmärgitud punktis sätestatud vorminõuete rikkumisel muutub leping kehtivaks juhul, kui tarbijale on krediit väljastatud ning ta on asunud seda kasutama, kuid intressimääraks loetakse võlaõigusseaduse -s 94 sätestatud intressimäär. 7.3. Lisaks eraõiguslikele sanktsioonidele lepingu sisu- ja vorminõuete rikkumise osas, on Tarbijakaitseametil tulenevalt tarbijakaitseseaduse -st 41 1 lõikest 1 õigus teha ettekirjutus rikkumise lõpetamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks ning vajadusel kohaldada
sunniraha võlaõigusseaduse -des 54, 54 1, 55, 62 1, 403 1, 403 2, 404, 404 1, 406, 407, 408 kehtestatud teavitamiskohustuste rikkumisel. 7.4. Tarbijakaitseametil on õigus Eesti Vabariigi nimel õigus pöörduda hagiga kohtusse ning nõuda kauplejalt/krediidiandjalt tarbijate õiguste rikkumise lõpetamise ja rikkumisest hoidumist eelkõige võlaõigusseaduse -de 45, 50, 61, 487 ja 420 kohaselt. 8. Nõuded tarbijakrediidi reklaamile 8.1. Reklaamiseadus 29 lõike 3 kohaselt tuleb igas reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada selliseid lepinguid, ära näidata krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. 8.2. Tüüpiline näide peab olema: a) esitatud ükskõik millise tarbijakrediidi reklaami puhul, nt järelmaksu, väikelaenu, SMS-laenu, eluasemelaenu, kodulaenu, liisingu, krediitkaardi, õppelaenu arvelduskrediidi reklaami puhul jne; b) esitatud mistahes reklaamkandjal; c) märgatav keskmise tähelepanu juures ning vastav näide peab olema esitatud proportsionaalselt kogu reklaamiga, mõistlikus formaadis ja fondis ning piisava kestvusega; d) võimalikult täpne, tegelikke asjaolusid arvestav ja esinduslik (st võimalikult täpselt kajastama keskmist tulemust ehk tüüpilist juhtumit). 8.3. Tüüpiline näide peab koosnema vähemalt kolmest alljärgnevast komponendist: - krediidi kulukuse määr; - keskmine krediidi kestus; - keskmine krediidi kogusumma. Krediidi kulukuse määra arvutamise kord on sätestatud Rahandusministri määruses nr 51 Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord 1. 8.4. Krediidiandja peab: a) tuginedes ettevõtte enda statistikale vastutama krediidilepingute liigitamise eest; b) vastutama tüüpilises näites kasutatud andmete õigsuse eest (tüüpilises näites kasutatud andmed peavad tuginema värskele/viimasele teenusepakkuja statistikale, mis oli teenusepakkujal reklaami valmimise hetkel olemas); c) vajadusel kontrolli käigus olema valmis tõendama oma valitud tüüpilise näite elulisust ja numbrite pädevust. 8.5. Kaubamärgi reklaamidele vaadeldav reklaamiseaduse nõue ei laiene. Kui reklaamis esitletakse üksnes teenuspakkuja äriettevõtte tähist (kaubamärk, ärinimi), siis ei ole vaja krediidi kulukuse määra tüüpilise näite kujul avaldada. 1 VÕS 406 lõike 2 kohaselt krediidi kulukuse määra arvutamise täpsema korra kehtestab rahandusminister Euroopa Liidu nõuetest lähtudes. Rahandusministri määrus nr 51 Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord on kättesaadav internetiaadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/13363716.
8.6. Kompleksreklaamide (reklaamid, kus avaldatakse valmisolekut anda mitut erinevat tarbijakrediidi tüüpi korraga, kusjuures kasutatakse üldiseid nimetusi nagu liising/laen/krediitkaart, konkreetse(te)le toodetele viitamata) puhul peab olema avaldatud iga reklaamis esitletud toote krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. 9. Jõustumine 9.1. Juhend jõustub alates 01.07.2011 a.