Eeluuring ühtsete planeerimissuuniste koostamise kohta Eksperthinnang Koostanud: Heikki Kalle Eesti Keskkonnainstituut Tartu, 2012

Eeluuring ühtsete planeerimissuuniste koostamise kohta Eksperthinnang Koostanud: Heikki Kalle Eesti Keskkonnainstituut Tartu, 2012

SISUKORD Sissejuhatus... 4 1. Energitõhususe temaatikast planeeringute kontekstis... 6 1.1 Taastuvenergeetika lahenduste planeerimine... 6 1.2 Liikumisvajadues energiakasutus ja selle väljendamine planeeringutes... 8 2 Teiste riikide kogemus... 9 3. Järeldused.... 11 3.1 Suuniste vajadusest... 11 3.2 Suuniste sihtgrupp... 11 1.3 Suuniste sisu... 12 1.4 Muud soovitused... 13 5. Kokkuvõte... 14 Kasutatud allikad... 17

Sissejuhatus Käesolev eksperthinnangu eesmärgiks on hinnata üleriigilise planeeringu Eesti 2030 (edaspidi ka E2030) täpsustamiseks koostatavate konkreetsemate üleriigiliste suuniste vajadust ja sisu vastates alljärgnevatele küsimustele. Kas üleriigilised suunised, mis kehtiksid planeeringute koostamisel ja maakasutuse suunamisel ühtselt kogu riigis, oleksid vajalikud või mitte? Kas ja millises osas peaks riik maakondadele ja omavalitsustele ette kirjutama riigi kui terviku toimimiseks vajalikke planeerimispõhimõtteid? Millised võiksid olla need valdkonnad, mida oleks vaja ruumilises mõttes suunata, nt transport, teedevõrk, kaubanduskeskused, linnakeskused, ligipääs veekogudele, põllumaade säilitamine, uute elamupiirkondade planeerimise põhimõtted, energiasääst jne? Millised võiksid olla need avalikud ja üldised huvid, mille järgimiseks tuleks selliseid suuniseid seada? Milline peaks olema suuniste õiguslik staatus? Kas need peaksid olema siduvad või soovituslikud? Kuidas tuleks korraldada planeerimissuuniste koostamine? Keda ja mil viisil tuleks koostamisse kaasata? Käesoleva eksperthinnangu eesmärk on anda soovitusi elu- ja majanduskeskkonna kvaliteedi tõstmisele läbi energiatõhusa planeerimise põhimõtete, kuid käsitlust on leidnud ka Linnalise ja maalise elukeskkonna kvaliteedi tõstmine läbi asustuse kestliku suunamise; Elu- ja majanduskeskkonna sidusus läbi transpordi taristu arengu suunamise; Käesoleva eksperthinnanguga paraleelselt toimus ka kahel viimatinimetatud teemal eksperthinnangute koostamine. Siinkohal toodud ettepanekud ja kaalutlused nimetatud valkondades on tingitud valkondade paratamatust ülekattest ning on määratud mainitud eksperthinnangutele täiendava infona. Eksperthinnang koostamine toimus järgmiste etappidena: Energeetika ja ruumiplaneerimise seoste ülevaade, sh. üleriigilise planeeringust, kohalike omavalitsuste ja riigi tasandi planeerimisinstitutsioonide praktikast tulenevate probleemide ja võimaluste analüüs.

Rahvusvaheliste kogemuste analüüs üleriigiliste suuniste valkonnas eritähelepanuga energiasäästu toetavate meetmete osas. Üldiste soovituste andmine suuniste osas üleriigilise planeeringu Eesti 2030 elluviimisel (sh. vastates lähteülesandes toodud küsimustele).

1. Energitõhususe temaatikast planeeringute kontekstis Energiatõhusa planeerimise põhimõtete lahtiseletamisel tuleb analüüsida, millised on hoovad energia säästlikul tootmisel ja kasutamisel ning mida saab neist ruumilise planeerimisega reguleerida. E2030 sisaldab hulgaliselt parenduspõhimõtteid, mis aitavad energiat säästlikumalt toota ja tarbida, kuid paljud asjaolud on sellised, mis nõuavad lisaks suunamisele ruumilise planeerimise kaudu ka tuge teistelt valdkondadelt. Näiteks energiasäästlike hoonete ehitamisega seotud põhimõtted ja tingimused on efektiivsed vaid siis, paraleelselt planeeringuga leiavad teemaga seotud eesmärgid kajastamist ka muude regulatsioonide raames (näiteks maksusüsteem). Planeeringutega saab kinnistada põhimõtet, et ehitusmaterjalide valikult tuleb eelistada kohalikke materjale, kuna see genereerib vähem transpordikulusid eeldusel, et ehitamise ja kasutamisega seotud kulud on võrreldavas suurusjärgus. Kohalike ehitusmaterjalide sortiment ja kättesaadavus võiks olla muu hulgas kohalike omavalitsuste üldplaneeringute raames käsitletav küsimus. Peamisi asjaolusid, mis on seotud energia säästu ja ruumilise planeerimisega on: Energia tootmisega seotud asukoha- ja tehnoloogia küsimused- ehk toota tuleb energiat seal, kus on nii ressursid kui ka tarbiminesellest on üleriigilises planeeringus lahendatud põlevkiviressursil baseeruv elektrienergia tootmine, mis ei ole jätkusuutlik, kuid paikneb tõepoolest seal, kus on samas ka olulised tarbimismahud (Ida Virumaa tööstus). Samas on planeeringute tasandil reguleerimata jätkusuutliku energiatootmise võimalused regioonides nii saadavate ressursside, piirangute, tabimise kui ka põhivõrgu võimaluste seisukohalt. Energia säästmine on samuti üks olulisi eesmärke, millele viitab ka E2030. Paljud valdkonnad on küll olulised ka energiatõhususe seisukohalt, kuid ei oma ruumilist väljundit või ruumiline väljund ei avaldu planeeringute ruumilises skaalas. Samas on rida teemasid, mida saab ja peab lahendama ruumilise planeerimise erinevatel tasanditel: o o Energiatõhusust suunav ruumi- ja maakasutuse planeerimine kui selline - teenuste paiknemine tarbijatest eemal olukorras, kus ühistranspordilahendus puudub, genereerib autoliiklust ja seetõttu raiskab energiat. Säästvate liikluslahenduste planeerimine ei toimu, kuna eelmises punktis kirjeldatud tegevuste sisend on puudu (peamiselt selle eksperthinnangu teema) ja metoodika ning üldine teadlikkus on madal (lisaks käesolevale hinnangule on ka säästva transpordi eksperthinnangu teema). 1.1 Taastuvenergeetika lahenduste planeerimine Üleriigilise planeeringus on energeetika põhimõtted fikseeritud peatükis 5, kus juba preambulas on rõhutatud energeetika ruumilist tähtsust, eriti punktis 5, kus on mainitud energiatootmise hajutamise põhimõte, mis

tugineb omakorda strateegiates Energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020, Eesti taastuvenergia tegevuskava aastani 2020 ja Eesti elektrimajanduse arengukava aastani 2018 sätestatule. Alapeatükis 5.2 on loetletud peamised energeetikavaldkonnaga seotud eesmärgid: 1. Elektritootmisvõimsuse arendamisel on vaja keskenduda Eesti varustamisele energiaga. Uued energiatootmisüksused tuleb paigutada ruumis ratsionaalselt ja kestlikult. 2. Eesti energiavarustuse võimalusi tuleb avardada, luues välisühendusi Läänemere piirkonna energiavõrkudega. 3. Tuleb vältida soovimatut mõju kliimale, saavutada taastuvenergia suurem osakaal energiavarustuses, tagada energiasäästlike meetmete rakendamine ja energiatootmise keskkonnamõju vähendamine. Tuginedes nimetatud eesmärkidele annab alapeatükk 5.3 suunised energiatootmise üksuste paigutamiseks ruumis ratsionaalselt ja kestlikult. Alates punktist 4 on kirjeldatud tootmise hajutamise põhimõtteid ning alternatiivseid energia tootmise võimalusi. Taastuvenergial põhinevad lahendused ei ole üksikobjekti mahult enamasti suured, mis muudab alternatiivenergia tootmise lahendused pigem võrgustikul põhinevateks tootmisüksusteks, mis on lülitatud tarka võrku. Nii ressursi, tarbimise, võrgutingimuste, kui ka piirangute osas on regionaalsed eripärad üsna suured. Sellest tulenevalt tekib küsimus, kuidas loetletud põhimõtteid kohalikult tasandil ikkagi ellu viia saab, kui ei ole teada põhivõrgu ja kohaliku tarbimisega seotud asjaolud ja pole teada piirkondlikud eeldused alternatiivenergeetika arendamiseks. Heaks näiteks on siinkohal nelja maakonna tuuleenergeetikas planeering, mis selgitab piirangud ja võimalused tuuleparkide rajamiseks Pärnu, Lääne, Saare ja Hiiu maakondades. Arvestades nimetatud planeeringute kogemusi, üldiste eesmärkide olemasolu ja puudulikku infot, millega alternatiivseid energialahendusi sageli propageeritakse oleks otstarbekas koostada maakondlikud teemaplaneeringud, mille eesmärk oleks kajastada taastuvenergia ressursside kättesaadavus piirkonnas ning võimalused alternatiivsete energiaallikate töölerakendamiseks regioonides (maakondades) lähtuvalt: 1. Kohalike ressursside (tuul, biomass, maasoojus, päikeseenergia jm) rakendatavusest energia tootmiseks erinevates lahendustes (väikelahendused ja keskmise suurusega lahendused) 2. Põhivõrgu piirkondlikud võimalused piirkonnas energeetika arendamiseks, sh. tarkade lahenduste võimalused. Siinkohal peaksid nimetatud maakonnaplaneeringu teemaplaneeringud olema kindlasti tugeva haldusliku jõuga sisaldades reaalselt toimivaid ruumi- ja maakasutuspõhimõtteid. Teise variandina võiks taastuvenergia teemat käsitleda üldplaneeringutes (eelkõige mitme omavalitsuse ühistööna koostatavates üldplaneeringutes), mis aga omavalitsuste väikust ning teema ruumilist mastaapi arvestades võib osutuda kohmakaks lahenduseks.

1.2 Liikumisvajaduese energiakasutus ja selle väljendamine planeeringutes Teiseks olulisemaks valdkonnaks, mis on seotud energia tõhusa kasutamisega on seotud funktsioonide (eriti teenuste) paiknemisega. E2030 on üsna üksikasjalikult käsitlenud regionaalarengu põhimõtteid, mis aitavad maaelu muuta inimväärsemaks ja ressursisäästlikumaks (näiteks peatükk 3 ja eriti alapeatükk 3.3, mis kirjeldab toimepiirkondade toimimist). Energiatõhususe seisukohalt on transpordi energiamahukusel aga suur kaal, sest Eestis moodustab transpordisektori osa energia lõpptarbimisest ligikaudu veerandi (millest 94% sõidu- ja veoautode energiatarve) ja transpordi kütusekulu on ka Eestis pidevalt kasvanud. 1 Seetõttu on oluline, et teenused oleksid kõigile kättesaadav säästvaid liiklusvahendeid (kergliiklus, ühistransport) kasutades. Tegelikkuses aga pahatihti teenuste struktuuri puudutavates otsustes on energia säästu puudutavad kaalutlused sageli puudu isegi riigiettevõttete teenuspunkte puudutavates otsustes. Näiteks kooli sulgemine või haigla sulgemine tähendab nende teenuste kättesaadavuse osas paljudele inimestele olulist muutust ka liikumismustris. Maapiirkonnas tähendab see pahatihti sobiva bussi puudumisel autosõitu. Seetõttu on oluline teenustestruktuuri kavandamisel nii tervikpildina kui ka üksikute ettevõtete asutuste osas eraldi vajalik liikumisvõimaluste ja vajaduste analüüs ka energiatõhususe seisukohalt, mis, arvestades mootorikütuste kõrget maksumust, ühtib enamasti ka üldise toimetuleku ja elukvaliteedi parandamiseks tehtavate jõupingutustega. Nimetatud eesmärgid tingivad juhendmaterjalide vajaduse, mis käsitleksid juhiseid liikumisvajaduste kaardistamiseks ja kavandamiseks nii maavalitsustele kui ka omavalitsustele. avalikku teenust pakkuva riigiasutuse või munitsipaalasutuse (näiteks kool, haigla, ARK) tegevust ruumilise struktuuri kavandamisel. järelvalveasutuste tööd olulist sotsiaalmajanduslikku mõju avaldavate ettevõtete (Eesti Post, pangad, poed) ruumilise struktuuri suunamisel. 1 Jüssi, M., Poltimäe, H., Sarv, K., Orru, H. Säästva transpordi raport 2010. Säästva Arengu Komisjon, Tallinn, 2010, 73 lk.

2 Teiste riikide kogemus Eksperthinnangu koostamise käigus analüüsiti Eesti viimase kümnendi planeerimispraktikat ja kehtivaid regulatsioone ning võrreldi seda rahvusvahelise, eelkõige Fennoskandia ja Balti riikide, kogemustega. Valdavas osas vaadeldud riikides (Rootsi, Norra, Taani, Islandi, Soome, Suurbritannia) üleriigilisi planeeringuid meile tuntud kujul ei koostata, naaberriikidest on üleriigiline planeering olemas näiteks Lätis. Üleriigilise ruumilise planeeringu asemel on enamikes uuritud riikides olemas üleriigilised ruumilise arengu põhimõtted, kus on kajastatud valdavalt tekstilises vormis ka energiatõhususega seotud temaatika, seda nii liikumisega seotud energiatõhususe kui ka energia jätkusuutliku tootmise, ülekandmise ja kasutamisega seonduvalt. Jätkusuutliku energiatootmise ja kasutamise regionaalset teemaplaneeringut loetletud riikides ei teostata, kuid vastav teema on olnud korduvalt põhjamaade mõju hindajate konverentsidel teemaks (Näiteks IAIA Aalborg, Taani 2010). Küll aga on loetletud riikides rida juhendeid, mis on seotud energiatõhususe tagamisega seotud kaudsete vahenditega, näiteks liikumise suunamine suundadesse, mis on kaetud jätkusuutlike liikumisvahenditega (eelistatult jalgsi või kergliiklusvahendiga aga ka ühistranspordiga), samuti energiasäästuga ehitamises, tootmises jne, millele pole aga antud selgelt ruumilist mõõdet. SOOME Üleriigilist planeeringut kui sellist ei koostata, kuid riigi huvid väljendatakse riiklike strateegiatega ja riigi maakasutuse suunistega, mida viiakse ellu peamiselt regionaalplaneerimise vahenditega. Juhised antakse asustusstruktuuri transpordi ja võrkude, sh. energiavõrkude, aga ka oluliste objektide paiknemisele ja arengule. Ühtlasi käsitletakse tasakaalustatud maakasutuse küsimusi (muuhulgas liikumisvajaduse temaatikat). Juhised on üsna üldsõnalised ja kannavad pigem suuniste või planeerimispoliitiliste eesmärkide funktsiooni, kui abistavad praktikas mh. energiatõhusate lahenduste leidmisel. ISLAND Üleriigilist planeeringut Islandis ei ole, kuid Planeerimis- ja ehitusseaduses on märge selle kohta, et Planeeringute Agenuur saab ligipääsu ja säilitab plaane, mis on valmistatud avalike organisatsioonide poolt ja mis kehtivad kogu riigis. See kehtib näiteks transpordi, energiavarustuse ja looduskaitse kohta, kus on olemas vastavad plaanid ja ka juhendmaterjalid lokaalse tasandi planeeringute läbiviimiseks. Järelvalvajaks ja arbiiteriks vastuolude korral on Keskkonnaminister. Tulenevalt Islandi unikaalsest olukorrast energiaallikate osas (25% elektrienergiast toodetakse geotermaalsete allikate baasil, osakaal tõuseb kiiresti) taanduvad energiasäästu küsimused (kui ülekannetega seotud kaod välja arvata) ehitiste omaduste ja paiknemise (sh funkstioonide paiknemisega) ruumis seotud energiatõhususega. Energiatõhususe teemaplaneeringute ja/või selle planeeringus käsitlemise juhendite kohta andmed puuduvad.

ROOTSI Ehkki üleriigilist planeeringut kui sellist Rootsis ei koostata on planeeringu küsimused Rootsis Keskkonnaministeeriumi pärusmaa. Vastavad sektorstrateegiad koos juhenditega on ruumilise planeerimise osas Elamute, ehitamise ja planeerimise nõukogu (Boverket) pärusmaa. Rootsi Keskkonnaameti ((Naturvårdsverket) andmetel on planeeringute süsteem (sh liikumise, transpordi ja energiaga seotud küsimused) hetkel muutumise faasis, millest tulenevalt muutub ka juhendmaterjalide süsteem. TAANI Kui Rootsi, Norra ja Soome süsteemis on palju sarnasusi, siis on uurijate hinnangul Taani süsteem üpris erinev sarnanedes rohkem Saksamaa ja Hollandi süsteemidega, kus riigi reguleeriv roll on suurem kui traditsiooniliselt muudes Fennoskandia riikides ja samuti Islandil. Näiteks koostatakse Taanis regulaarselt (küll soovitusliku iseloomuga) üleriigilise planeeringu raport, mille Keskkonnaminister esitab parlamendile pärast valimisi, ja mis on parlamendidebattide teemaks ja tegutsemisjuhiseks. Pärast uue planeerimisseaduse jõustamist 2007 asuti koostama ka uusi planeeringujuhendeid, mis muuhulgas tegelevad transpordisüsteemi (ja laiemalt liikuvuse) tõhususega. Uues planeeringujuhendis on palju tähelepanu pööratud energiatõhusate hoonete rajamisele ja erinevate energialiikide kasutamisele, kuid üleriigilist alternatiivenergeetika ressursside planeeringut Taanis ei ole. NORRA 2008. aastal jõustus Norra uus planeerimisseadus, mis säilitas planeeringutasemete jaotuse, sh. üleriigilise taseme (ehkki sarnaselt Soome ja Rootsiga üleriigiline ruumiline planeering puudub) mida realiseeritakse kohalikul tasemel. Üleriigilistest suunistest on olulisemad transpordi korraldamise põhimõtted,sh. säästva transpordi põhimõtted. Toetudes uuele planeerimisseadusele on koostatud uued planeeringujuhendid, mis muuhulgas tegelevad transpordisüsteemi (laiemalt liikuvuse) tõhususega ning ka energiatõhususe temaatikaga. Üleriigilist alternatiivenergeetika ressursside planeeringut Norras ei ole, kuid on soovitused energia ja kliimaga seotud protseduuridele planeeringutegevuses. SUURBRITANNIA Uus planeerimisseadus on kehtiv 2004. aastast ja samuti on koostatud üleriigiline planeeringu strateegia raamistik (National Planning Policy Framework). Inglismaal on lähtuvalt anglo-ameerika õigustraditisioonidest pikaajalised kogemused sektor- ja eriti probleemorienteeritud tegevuskavade ja juhendite koostamisel, millest olulisimad on Asepeaministri büroo junedmaterjalid, väljaandjaks alates 2006. aastast Ühendkuningriikide Kogukondade ja Kohaliku Omavalitsuse Amet (the Department of Communities and Local Government), aastatel 2001-2006 nimetusega Asepeaministri Büroo (Office of the Deputy Prime Minister)..

Juhendid on soovituslikud ja paljudes neist on energiatõhususega seotud elemente (näiteks linnade servas asuvate kaubanduskeskuste ohjamisega seotud juhendid- PPG6 jne.). LÄTI Üleriigilise planeeringu koostamise kohustus lasub Lätis Keskkonnakaitse ja regionaalarengu ministeeriumil, mis koostab üleriigilised juhised, muuhulgas ka energeetika teemal. Üleriigiline planeering seab ruumilise raamistiku ka energeetika küsimustes näitates ära näiteks põhivõrgu asukoha ja seab eesmärgid säästva arengu küsimustes. Lätis kehtib üleriigiline planeering Latvia 2030, mis võeti Seimi poolt vastu 2010. Aastal. Planeeringule tugineb Üleriigiline arengukava 2014-2020. Siiski, lähtuvalt üleriigilise planeeringu saadaolevatest inglisekeelsetest materjalidest ei ole energiatõhususe teema eraldi ära toodud olulisemate eesmärkidena, vaid sisaldub säästva arengu kontekstis. Samuti ei ole andmeid vastavas valdkonnas koostatud juhendmaterjalide kohta. 3. Järeldused. 3.1 Suuniste vajadusest Energiatõhususe tagamise seisukohalt on E2030 elluviimist toetavate suuniste vajadus kindlasti olemas, kuna senine praktika ei ole energia temaatikat piisavalt eri tasandi planeeringutesse toonud, millega on ruumilise planeerimise valdkonnas energiatõhususe edendamise võimalused jäänud paljuski realiseerimata. Samas on Eesti riik võtnud endale kohustused nii energiasäästu osas (nii otseselt kui ka näiteks läbi kasvuhoonegaaside vähendamise nõude) kui ka jätkusuutliku energiatootmise osas. Samuti on nii muudes suunisdokumentides kui ka Üleriigilises Planeeringus Eesti 2030 viidatud energeetika detsentraliseerimise vajadusele. Samas ei ole ühtegi ruumilise planeerimise dokumenti (ega ka teadaolevalt mõnda muud dokumenti), mis näitaks, kuidas taoline detsentraliseerimine toimub. Samuti ei ole piisavalt rakendunud maakonnaplaneeringu sotsiaalse infrastruktuuri teemaplaneeringu võimalusi, seda just olulise ruumilise mõjuga riigiasutuste struktuurimuudatuste koordineerimisel (koolivõrk, haiglate võrk jne). 3.2 Suuniste sihtgrupp Suuniste sihtgrupiks on planeeringutega seotud riigiametnikud ja omavalitsusametnikud ruumiliste otsuste vastuvõtmisel, näiteks asukohavaliku teostamisel. Maavalitsused, kes peavad korraldama taastuvenergeetika teemaplaneeringute koostamist ning koordineerima keskustevõrgustikuga ja neis paiknevate teenustega seotud regulatsioone. Kohalikud omavalitsused, kes peavad korraldama energeetika säästmisega seotud temaatika käsitlemist omavalitsuses lähtudes tarbimisest, varustusklindlusest ja energiatootmise ressurssidest ning võrku ühendamise võimalustest tuginedes vastavale maakonnaplaneeringu teemaplaneeringule, samuti juhivad kohalikud omavalitsused läbi üldplaneeringute teenustevõrgu paiknemist.

Regionaalse või kohaliku võrgustikuga riigiasutused (nt. Haridusministeerium, Sostiaalministeerium-Haigekassa, Pensioniamet jt.), mille võrgustiku asetus ja toimimisprintiip (näiteks kaugteenuste võimekus, lahtiolekuajad) võivad oluiliselt mõjutada liikumisvajadust ja sealtkaudu energiakasutust, Regionaalse või kohaliku võrgustikuga eraettevõtted (postkontorid, pangad, meditsiiniasused), mille võrgustiku asetus ja toimimisprintiip (näiteks kaugteenuste võimekus, lahtiolekuajad) võivad oluiliselt mõjutada liikumisvajadust ja sedakaudu energiakasutust, Võrguettevõte (Elering), kes peab olema valmis andma sisendit taastuvenergia tootmisega ja võrku ühendamise võimalustega seotud regionaalsete planeeringute koostamisse. Kõik eelpoolmainitud asutuseks peaksid olema teadlikud regionaalsetest võimalustest taastuvenergia toomisel piirkonnas, et seda propageerida ja ka ise rakendada. 1.3 Suuniste sisu Korralduslikud soovitused Planeeringute korraldamiseks peaks suunises sisalduma alljärgnev: Planeeringus sisalduva optimaalse teabe määratlus (alla mille ei tohiks olla ja ka ülemäärane info ei tule kasuks) peaks käsitlema olulisemaid planeeringuga seotud töövahendeid (kaardid, andmebaasid, metoodikad, energeetika toimimise põhimprintsiibid). Lisaks planeeringuga otseselt seotule tuleks käsitleda ka teisi seotud töövahendeid- näiteks riskianalüüsi ja keskkonnamõju strateegilist hindamist, lisaks koostamise etapile tuleks lahti seletada ka planeeringu ülevaatamise protseduur, mis tuleks perioodiliselt läbi viia lisaks alapõhisele lähenemisele ka teemade kaupa (transport, energeetika). Sisulised soovitused Energiatõhususe eesmärkidest lähtuvad ruumi- ja maakasutuse planeerimise põhimõtted vajavad kindlasti terviklikku käsitlust, kuid eritähelepanu tuleks pöörata alljärgnevatele teemadele: Taastuvenergeetika teema(planeeringu) puhul on vaja määratleda ressurside, tarbijate, piirangute ja põhivõrgu sõlmede asukohad ja arenguvõimalused. Planeeringu koosseisus peaksid olema määratletud ka selle elluviimise tõhusust jälgivad mehhanismid. Saavutatav tulu oleks vaja näidata ka väliskulude kaudu, samuti peaksid planeeringu elluviimisel olema rakendatud metoodikad ja indikaatorid näiteks süsinikubilansi jälgimiseks jne.. Teenustevõrgu teemal peaks määratlema täpsemalt teenustevõrgu paiknemise, millega saavad arvestada ka oluliste teenustega (haridus- ja meditsiiniasutused, kauplused, post, side, pank aga ka ARK jne) võrgustikku haldavad ettevõtted ja asutused. Nimetatud asutuste võrgustiku muutumine toob kaasa olulisi muutusi

liikumisvajaduses, mis tingib ka energiasäästlike liikumisvõimaluste paraleelse väljaarendamise. Kahaneva rahvastikuga piirkondades nõuab teenustevõrgu järkjärguline sulgemine täpset planeerimist, sest läbimõtlematud sammud toovad kaasa autoliikluse kasvu, mis kehva majandusolukorra tingimustes kiirendab kahanemist veelgi. Näiteks kooli sulgemisel tuleb arvestada ühistranspordi ümberkorraldamise vajadusega jne. Tihendamine on liikumisvajaduse vähendamiseks kindlasti sobiv võimalus, kuid eeldab hoolikat ja oskuslikku planeerimist, sest mõtlematu tihendamine võib kahjustada keskkonda. Tingimustes, kus tihendamisega seotud ruumiline mastaap on valesti valitud ja ühistranspordi arendamisele pole piisavalt tähelepanu pööratud, võib tihendamine ühes piirkonnas tekitada ebaratsionlnaalset ruumi ja energia kasutust teises kohas. Läbimõtlemata lahendused võivad põhjustada täiendavat liikumiskoormust vaid autoliiklusega hõlmatud suundades või aegadel ja seega energia, st fossiilsete kütuste liigkasutust. Energiatemaatikaga seoses tuleb üldplaneeringute puhul hinnata erinevate lahenduste mõju energiatarbimisele, samuti tuleb hinnata ka lahenduste mõju kasvuhoonegaaside emissioonide kaudu kliimale, mis eeldab energiatootmise välismõjude analüüsi. 1.4 Muud soovitused Oluliseks teguriks energiatõhusa ehitustegevuse kavandamisel on kohalike materjalide kasutuselevõtu propageerimine, mis parimal juhul annab lisaks madalatele transpordikuludele effekti ka materjali elutsükli lõppfaasis, kus objekti lammutamine on energiatõhus tänu asjaolule, et materjal on kohalik ja looduslik (heaks näiteks on siinkohal savimajad, mille eluea lõppedes jäävad alles peamiselt vaid kohalikud korduvkasutatavad materjalid). (Taastuv)energia temaatika puhul on seisukohad ja tehnoloogilised võimalused muutunud nii ruttu, et teemanõuab lisaks energeetika teema piirkondlike rakenduste ülevaatusele ilmselt ka kas üleriigilise aga võimalik, et ka regionaalsete energiakompetentsikeskuste töölerakendamist, et promoda eriskaalalisi taastuvenergial baseerubvaid lahendusi (väikeasulate lahendused, kodulahendused jms.).

5. Kokkuvõte Kokkuvõtvalt, energiatõhususe temaatika käsitlus peaks olema kindlasti vastavatte suunistega kaetud peamiselt kahel põhjusel: Üleriigilise planeeringuga Eesti 2030 käsitletud energiatõhususega otseselt või kaudselt seotud valkonnad on selgelt ruumilise mõjuga, Senises planeerimispraktikas energiatõhususe temaatikat otseselt ei kajastata. Alljärgnevalt on antud vastused lähteülesandes toodud küsimustele võttes kokku eeleva ülevaate ja arutelu. Kas üleriigilised suunised, mis kehtiksid planeeringute koostamisel ja maakasutuse suunamisel ühtselt kogu riigis, oleks vajalikud või mitte? Jah, oleksid küll. Eriti energiatõhususe seisukohalt ei ole teemakäsitlus tegelikult ülelgi tasandil rahuldavalt lahti seletatud, seda nii taastuvenergeetika rakendamise kui ka liikumisega seotud energiatarbimise seisukohalt. Sarnaseid juhendeid ei tuvastatud ka naabermaade praktikat uurides, samuti ka vesteldes ekspertidega. Kõik viitasid aga paremate suuniste vajadusele antud valdkonnas. Kas ja millises osas peaks riik maakondadele ja omavalitsustele ette kirjutama riigi kui terviku toimimiseks vajalikke planeerimispõhimõtteid? Kõige olulisem oleks võrgustike kavandamise läbiviimine avaliku protsessina, soovitavalt vastava tasandi (üleriigiline, maakondlik, kohaliku omavalitsuse üldplaneering) planeeringute raames. Teede valdkonnas on vastav metoodika koostamisel, kuid töö käigus on selgunud, et kitsaskohaks on sageli riigi vajaduse põhjendamine ja ning objektide mõjude selgitamine (sh energiatõhususe seiukohalt) maakondade ja kohalike omavalitsuste lõikes. Energiaga seotud võrgustike ja tootmisvõimsuste puhul (gaas, elekter) sellised maakondlikud seletused terviklikul kujul puuduvad või ei ole avalikult kättesaadavad. Liikumisvajaduste käsitlemisel ei ole näiteks sotsiaalse infrastruktuuri maakonnaplaneeringu teemaplaneeringud soovitud tulemusteni sageli jõudnud peamiselt erinevate teenuseliikide (koolid, haiglad) planeeringust autonoomselt toimuva kavandamise tõttu, mis vajaks nimetatud asutuste kaasamist nii juhendi koostamisel kui ka juhendi sihtgrupina. Sarnane on olukord järelvalve osas olulisi avalikke teenuseid pakkuvate eraettevõtete (näiteks pangad, postiteenused) puhul. Millised võiksid olla need valdkonnad, mida oleks vaja ruumilises mõttes suunata, nt transport, teedevõrk, kaubanduskeskused, linnakeskused, ligipääs veekogudele, põllumaade säilitamine, uute elamupiirkondade planeerimise põhimõtted, energiasääst jne?

Nimetatud valkondadest vajaks erineval määral suunamist kõik loetletud valdkonnad, ehkki siin tuleks eristada teemasid, mis on traditsiooniliselt vähem käsitletud, näiteks energiatõhusus. Millised võiksid olla need avalikud ja üldised huvid, mille järgimiseks tuleks selliseid suuniseid seada? Energiatõhususe seisukohalt seiseb avalik huvi järgmistes asjaoludes: Energiajulgeolek, mille üheks komponendiks on mitmekesisus, ehk mitte toetumine ühele allikale (põlevkivi). Väiksem keskkonnamõju, mis põhjustab nii lokaalseid kui globaalseid probleeme, sh. kliimale. Võrgustuv ja hajutatud tootmine peaks muutma hinda konkurentsivõimelisemaks (lühemas perspektiivis). Ja jätkusuutlikkus peaks tagama konkurentsivõimelise hinna ka tulevikus (pikemas perspektiivis). Milline peaks olema suuniste õiguslik staatus? Kas need peaksid olema siduvad või soovituslikud? Planeeringute suunised võiksid olla pigem soovituslikud. Praegune olukord, kus planeerimisseadus on reguleerinud protsessi ja jätnud sisu suures osas tegijate otsustada on üldiselt ennast õigustanud. Samuti näitab kogemus, et planeeringu koostajate (riik, kohalikud omavalitsused) poolt tehtud põhilised vead on seotud pigem oskamatusega, st vead tulenevad pigemas asjatundmatusest või halvimal juhul ressursipuudusest, mitte pahatahtlikus soovist halvasti planeerida. Suuniste rakendamisel võiks kokku leppida testperioodi, mille jooksul määratletakse, milline osa suunistest jääks vabatahtlikuks ja milline osa saaks kohustuslikuks. Kuidas tuleks korraldada planeerimissuuniste koostamine? Keda ja mil viisil tuleks koostamisse kaasata? Planeeringusuuniste koostamisse tuleks kaasata esinduslik valim teemaga seotud praktilise oskusega inimesi erinevatest planeeringuga seotud gruppidest: Planeerimiseksperdid Maakondade ja kohalike omavalitsuste planeerimisspetsialistid Võrguvaldajad (Elering) Taastuvenergia eksperdid (eri taastuvenergia allikate lõikes) Majanduseksperdid Keskkonnaeksperdid Liikumisvõrgustike teemal ka sotsiaalvalkonna eksperdid Liikuvuse planeerimise eksperdid Kõik nimetatud eskperdid tuleks planeeringumetoodika koostamisse kaasata võrdsetel alustel, suurema integreerituse saavutamiseks võiks valdkonnapõhiseid töörühmi vältida (ala transport, energeetika, majandus

jne). Tegevust võik juhtida selleks sobiv ja kogemustega projektijuhtkirjutaja, soovitavalt planeeringuekspert.

Kasutatud allikad Üldised Peter Schmitt, Lisbeth Greve Harbo, Veera Lehto. An actor-oriented survey of territorial governance systems in the Nordic capital regions. Nordregio 2011:6 Regional planning in Finland, Iceland, Norway and Sweden. Ministry of Environment, Denmark. Nordregio, 2004. Soome http://www.ymparisto.fi/default.asp?contentid=43038 Soome maakasutuse üleriigilised suunised. Soome Keskkonnaministeerium 2009. Island http://www.nordregio.se/global/publications/publications%202002/r2002 _8/Iceland.pdf Meet Iceland- pioneer in the use of Renewable resources. National Energy Authority, 2009. http://www.nea.is/media/utgafa/h71-os-veggspjbaeklingur.pdf Rootsi Sweden 2009 a spatial vision, Swedish Board of Housing, Building and Planning (Boverket) Taani http://www.naturstyrelsen.dk/nr/rdonlyres/85443dbb-e494-4a5f-a10e- 89A60E39A457/121225/Kommune15270211.pdf http://www.naturstyrelsen.dk/planlaegning/landsplanlaegning/oversigt_o ver_statslige_interesser/oversigt_2013/ http://www.naturstyrelsen.dk/nr/rdonlyres/7ed5553e-ce26-4364-90a7-18519cd560a8/0/vejledning_om_lokalplanlaegning_hwu.pdf http://commin.org/upload/denmark/spatial_planning_in_denmark_2007. pdf SAMPLAN report 1999:2 Strategic analysis, report to the government about directions for infrastructure planning during the period 2002 2011 Norra http://www.regjeringen.no/en/dep/md/selectedtopics/planning/vedlegg/effective-tool-in-climate-efforts.html?id=500749 http://www.regjeringen.no/en/doc/laws/acts/planning-buildingact.html?id=570450 http://www.regjeringen.no/pages/16723462/t-1497.pdf http://www.regjeringen.no/pages/38047450/konsekvensutredninger.pdf Suurbritannia https://www.gov.uk/government/publications