~ eessona Olin vist nelja- või viieaastane, kui esimest korda kinos käisin. Istusin koos ema ja vanaemaga Pääsküla kino Koit hämarduma hakkavas saalis

~ eessona Olin vist nelja- või viieaastane, kui esimest korda kinos käisin. Istusin koos ema ja vanaemaga Pääsküla kino Koit hämarduma hakkavas saalis. Kohe oli algamas Prantsusmaa 1959. aasta film La sorcière ehk Nõid. Eestikeelset tõlget ma ekraani alaservast veel lugeda ei osanud ja venekeelsest pealelugemisest ka kaugeltki kõike aru ei saanud. Nii jäigi üle vaid vaadata ja tajuda ja tunda. Selles filmis määratakse Prantsuse insener (keda kehastab Maurice Ronet) ametisse Rootsi, kus ta armub looduse rüpes kasvanud neidu nimega Inga (Marina Vlady). Mees üritab looduslast tsivilisatsiooni keskel elama õpetada, ent nende armastuse lugu lõpeb väga kurvalt. Tänini on mu mällu sööbinud just filmi traagiline finaal. Tõestamaks, et ta meest armastab, läheb Inga jumalateenistuse ajal kirikusse. See ajab vihaseks ebausklikud külanaised, kes neidu hiljem halastamatult peksavad, kuni kohalik mõisaproua (Nicole Courcel) nad ratsapiitsaga laiali ajab. Üks raevunud naistest jõuab visata Ingat kiviga, mis tabab otse meelekohta. Neiu jookseb metsa. Seal ta ka sureb, kaaslaseks vaid väike truu metskitsetall. Filmi lõpus jookseb mees mööda metsa, hüüab Ingat, kuid talle vastavad vaid tuules sahisevad puud. Just sellest, mu lapsehinge raputanud linaloost saigi alguse minu tingimusteta armastus filmikunsti vastu. Esimene filminäitleja, kellest kujunes minu silmis täielik iidol, oli Ljubov Orlova. Võisin ta filme lõpmatuseni vaadata, kusjuures vähe tähtsad polnud seejuures ka Issaak Dunajevski reipad meloodiad. Mu erilisteks lemmikuteks kujunesid Tsirkus ja Volga-Volga. Koolipoisina vaimustusin muidugi Tarzani filmidest Johnny Weissmülleriga nimiosas. Neid vaatasin Soome televisioonist igal võimalusel ning mis seal salata korra tegin seetõttu isegi koolist poppi. Uue lehekülje mu kinovaimustuses keeras Helisev muusika Julie Andrewsiga peaosas. Seda sai kinos Kosmos vaadatud oma tosin korda. Mis sest, et piletisabad venisid kinokassadest piki Pärnu maanteed kuni Sakala tänava alguseni. Vanad ja uued filmid, mis mu varases nooruses meie kinodes segiläbi jooksid, tegid mind tuttavaks üha uute näitlejatega. Paljudest toona nähtud staaridest said pikaks ajaks mu suured lemmikud: Sophia Loren, Elizabeth Taylor, Gerard Philipe, Alain Delon Kui olin lõpetamas kaheksandat klassi, demonstreeriti tol ajal Vene tänaval asunud kinos Oktoober ennesõjaaegseid nn trofeefilme. See oli hetk, kui kõigi mu mõtteliste edetabelite tippu sööstis Miliza Korjus filmiga Suur valss. Vene näitlejanna Marina Nejolova on öelnud: Näitlejat lähedalt näha on alati veidi ohtlik. Parem juba temaga üldse mitte tuttavaks saada. Peab hoidma distantsi näitleja ja vaataja vahel, sest vastasel juhul võib karta pettumust. Jah, inimesed on harjunud staaridele alt üles Johnny Weissmüller, Maureen O Sullivan. Tarzan Escapes (1936) vaatama, vaimustuma neid ümbritsevast glamuurist ja särast. Sageli unustatakse sealjuures ära, et ka kõige suurem staar on tegelikult inimene nagu kõik teised. Ka tema klantspildil on alati teine pool koos murede ja isegi kannatustega. Just sellest, filmiilma särava fassaadi taha jäänust, püüab rääkida raamat, mida praegu käes hoiate. Akadeemilisi filmiraamatuid, kust vajadusel leiab põhjalikke filmograafiaid ning kuivi ja kiretuid elulugusid, jagub ju rohkesti. See raamat on pühendatud kadunud, kohati isegi unustatud aegade suurematele filmitähtedele: retk algab tummfilmiajastust ning lõpeb 1970-ndate aastatel, viies nii Euroopasse, Ameerikasse kui ka Venemaale. Olen raamatusse valinud need staarid, kes on just mulle ühel või teisel viisil tähtsad, kes on oma rollide ja isiksusega toitnud mu filmiarmastust. Marina Vlady. La sorcière ( Nõid ; 1959) See armastus on mind ärgitanud pea nelja aastakümne jooksul koguma näitlejate postkaarte ja fotosid ning filmiajakirju. Mu kogus leidub ka hulgaliselt autogrammidega fotosid: olen palunud kuulsustelt autogramme kirja teel, aga soetanud ka meie seast lahkunud staaride aastate eest signeeritud fotosid. Kõik selle raamatu fotod on pärit minu kollektsioonist. Fotodes on maagiat: aeg nendel on peatunud. Vähemalt hetkeks. See raamat püüab möödunud aegade tähi, kelle suunas kunagi vaimustusega õhati ning kelle portreedega postkaarte koguti, uuesti ellu äratada. Vähemalt hetkeks. 12 13

Hanna Ralph, Emil Jannings ja Gösta Ekman. Faust (1926) 14 15

Gloria Swanson Ameerika tummfilm Me ei vajanud dialooge, meil oli nägu! Gloria Swanson 16 17

Komöödias on kõige tähtsam tabada õige meeleolu, aga see pole sugugi kerge. Nii on öelnud Charles Chaplin (1889 1977) andekas filminäitleja, režissöör, stsenarist ja helilooja ühes isikus, kes on jäänud meie mällu kinolina läbi aegade kõige populaarsema ikoonina Hulkurina, kõvakübara ja jalutuskepiga klounina. Ma ise pole kunagi näitlemist õppinud, kuid mul oli õnn elada kuulsate näitlejate ajastul ja nii imbus ka minusse osake nende teadmistest ja kogemustest. Ehkki olin andekas, leidsin proovidel oma suureks hämmastuseks, kui vähe ma tean näitlemistehnikast. Isegi andekaimale uustulnukale tuleb tehnikat õpetada, sest kui suur anne kellelgi ka poleks, peab ta oskama seda mõjuvalt kasutada. Oma esimese lavakogemuse sai Chaplin viieaastasena ühes räpases ja viletsas teatris, mille publikust moodustasid põhiosa sõdurid ning kus ta ema varieteeartistina üles astus. Emal olid hakanud tekkima probleemid häälega ning nii võis vähimgi külmetus tuua kaasa nädalaid kestva kõripõletiku. Mäletan, et seisin kulisside taga, kui ema hääl katkes ja kähisema hakkas. Publik puhkes naerma, kes hakkas falsetiga laulma, kes vilistama, nii et ema pidi lavalt lahkuma. Ta tuli väga ärritatuna lava taha ja vaidles näite juhiga, kes andis nõu hoopis mind lavale saata, sest oli kord juhtunud nägema, kuidas ma ema sõpradele esinesin. Mäletan, kuidas näitejuht mu selle lärmi saatel oma käekõrval lavale talutas ning pärast paari publikule öeldud selgitavat sõna sinna üksi jättis. Ja rambivalguse säras, suitsuvine tagant vaid ähmaselt paistva kuulajaskonna ees, hakkasingi laulma tol ajal populaarset laulukest Jack Jones, kusjuures orkestril oli tükk tegemist, et minu helistikku tabada. Poole laulu pealt hakkas lavale Charles Chaplin sadama metallraha. Katkestasin otsemaid ja teatasin, et kõigepealt korjan mündid üles, siis laulan edasi. Mu sõnad kutsusid esile valju naerupuhangu. Näitejuht astus uuesti lavale, taskurätt peos, et aidata mul raha üles noppida. Mina aga lõin kartma, et ta võtab äkki kõik endale. Publik sai asjast aru ja naeris veelgi rohkem. Refrääni korrates matkisin täies süütuses lõpuks sedagi, kuidas ema hääl laulmise pealt katkeb, ja mind hämmastas, millist muljet see publikule avaldas: naer üha paisus ja taas pilluti lavale helkivaid münte. See oli minu esimene ja ema viimane lavaõhtu. 18 Charles Chaplin. City Lights ( Suurlinna tuled ; 1931) 19

Rudolph Valentino ja Vilma Bánky. The Son of the Sheik ( Šeigi poeg ; 1926) Charles Chaplin ja Virginia Cherrill. City Lights ( Suurlinna tuled ; 1931) Charles Chaplin. The Gold Rush ( Kullapalavik ; 1925) Chaplin saavutas kuulsuse ja sõltumatuse juba varakult. Saabunud Londonist vodevillitrupi koosseisus Ameerika Ühendriikidesse, siirdus ta 1913. aastal Hollywoodi, kus hakkas mängima Mack Sennetti stuudio koomilistes lühifilmides. Juba oma teises filmis tegi ta publikule tuttavaks Hulkuri kuju: Teel garderoobi tuli mõte panna jalga laiad kottis püksid ja mitu numbrit suuremad kingad, pähe väike kõvakübar ja võtta kätte jalutuskepp. Tahtsin, et kogu kostüüm põhineks kontrastidel: kottis püksid, ent kitsuke kuub, tilluke kõvakübar ja üüratud jalavarjud. [---] Riietudes ei olnud mul veel aimugi karakterist, mis säherduse välimuse taga peituma pidi. Kuid niipea, kui ma valmis sain, dikteerisid grimm ja kostüüm mulle kuju. Tasapisi hakkasin seda uut isiksust tunnetama ja kui ma paviljoni jõudsin, oli ta juba sündinud! Jalutasin uhkeldaval kõnnakul aeglaselt edasi-tagasi, ise hooletult jalutuskeppi keerutades. Mõttes tärkas juba rüsinal koomilisi situatsioone ja trikke. Chaplin jätkab: Ma võin täpselt öelda, millal mul tärkas esimest korda kiusatus lisada oma filmidele midagi peale koomilise. See oli siis, kui mängisin filmis Uus uksehoidja stseeni, kus peremees kihutab mu töölt minema. Paludes halastust ja luba edasi jääda, hakkasin žestiga näitama, et mul on palju lapsi, üks ikka väiksem kui teine. Samas kõrval jälgis mu vigurdamist üks vanem näitlejanna Dorothy Davenport. Juhuslikult tema poole vaadates märkasin oma suureks üllatuseks ta silmis pisaraid. Ma saan aru küll, et see peab olema naljakas, ütles ta, kuid teid vaadates lihtsalt ei saa nuttu pidama. Tema sõnad kinnitasid seda, mida olin tundnud juba ammu: mul oli võime inimesi mitte ainult naerma, vaid ka nutma panna. Chaplin on tunnistanud: Kõlab ehk paradoksaalselt, kuid komöödiat luues sünnib nali traagikast, sest mis see nali muud on kui väljakutse saatusele. Filmi The Gold Rush ( Kullapalavik ; 1925) üks naljakamaid stseene põhineb Chaplini enda sõnul 1846. aasta talvel aset leidnud Donneri grupi juhtumil. See eksis teel Californiasse ja jäi Sierra Nevada mägedesse tuisuvangi. Saja kuuekümnest mehest jäi ellu kaheksateist, ülejäänud surid nälja ja külma kätte. Mõned sõid oma surnud kaaslasi, teised praadisid mokassiine, et nälga peletada. Filmis keedab Chaplini kehastatav näljast nõrkev Hulkur ära oma kinga ja sööb seda, noppides tallast naelu, otsekui oleksid need maitsva prae kondid. Kingapaelu sööb ta aga nagu spagette. Hulkuri näljast hullunud kaaslane peab teda aga kanaks ja tahab nahka pista. Oma mälestusteraamatus on Chaplin jaganud meenutusi paljudest tuntud inimestest. Üks neist oli tummfilmiajastu jumaldatud täht, kõigest 31-aastasena surnud Rudolph Valentino. Chaplin meenutab: Valentino oli vaikne intelligentne mees, kelles polnud kübetki edevust. Temas oli kogu aeg midagi kurba. Oma kuulsust kandis ta väärikalt, ent ajuti näis see teda rõhuvat. Vastassugupoolele meeldis ta väga, kuid armastuses Valentinol ei vedanud. Naised, kellega ta abiellus, kohtlesid teda alatult. Ühestki mehest polnud naised nii sisse võetud kui Valentinost. Ja ometi ei saanud ükski teine mees naistelt nii palju petta kui tema. 1917. aastal kohtus Chaplin legendaarse vene balletitantsija Vaclav Nižinskiga (1889 1950): Juba tema lavale ilmudes haaras mind erutus. Elu jooksul pole ma just tihti kohanud tõelisi geeniusi, kuid Nižinski seda kahtlemata oli. Ta mõjus lausa hüpnooti- Vaclav Nižinski 20 21

Anna Pavlova liselt ja ta sünge nägu näis pärinevat teisest ilmast. Iga ta liigutus oli poeesia, iga tema hüpe põgenemine seni tundmatusse fantaasiamaailma. Ma ei tea ühtegi tantsijat, keda võiks võrrelda Nižinskiga Debussy Fauni pärastlõunas. Ainult mõne lihtsa liigutusega lõi ta müstilise maailma, kus idüllilise, ent ometi ähvardava maastiku rüpes heitles kirgliku kurbuse Jumal. Pool aastat hiljem kaotas Nižinski mõistuse. Läheneva haiguse sümptoome võis märgata juba tookord. Nägin juhtumisi pealt, kuidas tundlik hing murdis karmist ja brutaalsest, sõjast purustatud maailmast välja teise, mille ta ise oma unistustes loonud oli. Sama kustumatu mulje jättis Chaplinile teine vene balletilegend Anna Pavlova (1881 1931): Kõrgeim täiuslikkus on mis tahes kunstis õige harv nähtus. Pavlova oli üks neid erakordseid artiste, kes oli selle saavutanud. Sädeleva tehnika kõrval oli tema kunstis mingit iseäralikku heledat õrnust, mis meenutas Eleonora Duse valge roosi õielehte. Kui ta tantsis, haaras iga tema liigutus vaataja jäägitult. Juba sellest hetkest peale, kui ta lavale ilmus, tundsin pisaraid kurku tõusvat, ükskõik kui lõbus ja veetlev ta ka ei olnud. Äärmiselt sügavalt puudutas Chaplinit aga kuulsa itaalia näitlejanna Eleonora Duse (1858 1924) esinemine ühes Los Angelese teatris: Enne Duset viibis laval üks kena noormees, haarates jäägitult kogu publiku tähelepanu. Korraga ilmus vasakult lava sügavusest peaaegu märkamatult Duse. Ta peatus klaveri kõrval, millel asetses korv valgeid krüsanteeme, ja hakkas vaikides lilli sättima. Saali läbis kahin ja otsekohe unustasin minagi enne teda esinenud noormehe ning nägin ainult Duset. Ta ei vaadanud ei noormehe ega kellegi teise osalise poole, vaid jätkas rahulikult lillede seadmist. Seejärel astus ta ruttamata diagonaalis üle lava tahapoole, laskus kamina ees asuvasse tugitooli ja vaatas üksisilmi tulle. Ainult üks kord vaatas ta noormehe poole, ent sellesse pilku oli koondunud kõigi inimpõlvede tarkus ja valu. Kuulanud ära noormehe kirgliku kõne, lausus ta silmi tulelt pööramata rahulikult mõne sõna. Tema mängus ei olnud märgata mingit näitlejalikkust, ta hääles näis olevat traagilisest kirest alles jäänud vaevu hõõguv tuhk. Ma ei saanud sõnagi aru, kuid tundsin, et minu ees on suurim näitleja, keda ma iganes näinud olen. 1919. aastal asutasid Chaplin, filmirežissöör David W. Griffith ning filminäitlejad Douglas Fairbanks (1883 1939) ja Mary Pickford filmikompanii United Artists, mis osutus äriliselt üsna edukaks, ning Fairbanksist sai ka Chaplini üks kõige paremaid sõpru. Ühtlasi oli Fairbanks esimene filmitäht, kes valis oma elupaigaks Beverly Hillsi, mis tollal meenutas mahajäetud ehitusplatsi. Chaplin on jutustanud: Ta kutsus mind sageli nädalalõpuks külla. Öösiti kostis magamistuppa prügikaste rünnanud koioti karjade ulgumine. See heli tõi kananaha ihule. /.../ Pühapäevahommikuti ajas Douglas meid tavaliselt juba enne päikesetõusu jalule, et ratsutada koidule vastu. Kauboid panid hobused kammitsasse, süütasid lõkke, keetsid kohvi ning küpsetasid pannkooke singiga. Puhkevat koitu imetledes muutus Douglas lüüriliseks. Mina aga torisesin moepärast, et ei saanud korralikult välja magada. Sellegipoolest ei puudunud meie hommikustes retkedes romantika. Chaplin on meenutanud, milliseid emotsioone tekitas temas 1926. aastal kinodesse Charles Chaplin, Douglas Fairbanks ja Mary Pickford. 1917 jõudnud stuudio Warner Brothers esimene helifilm Don Juan John Barrymore iga peaosas: Buduaari ukse käepideme pööramine kõlas, otsekui käivitataks traktorit, ja ukse sulgemine tekitas tunde, et veoautod põrkavad kokku. Ei osatud veel heli reguleerida: rüütli raudrüü kolises nagu terve rauatööstus, vaikne perekondlik lõuna meenutas tipptundi odavas restoranis ja vee klaasi valamist saatis terve heliredel kuni ülemise do-ni. Lahkusin kinost, kindel, et helifilmi päevad on loetud. Chaplin otsustas jätkata tummfilmidega ning 1931. aastal jõudiski kinoekraanidele komöödiameistri üks kuulsamaid tummfilme City 22 23

Paulette Goddard Lights ( Suurlinna tuled ). Ta on öelnud: Helifilmi tulek oli mu plaanid segi löönud. Kuigi Suurlinna tulede hiigelmenu oli mulle toonud sisse juba rohkem kui mis tahes tolleaegne helifilm, tundsin, et järjekordne tummfilm ei tuleks mulle enam kasuks. Aeg-ajalt olin küll kaalunud võimalust asuda tegema helifilmi, kuid samas ajas see mõte mind hulluks, sest mõistsin, et ei jõuaks nendega iial oma tummfilmide tasemele. Tähendanuks see ju ka lõplikku hüvastijättu mu Hulkuriga. Chaplini viimaseks tummfilmiks jäigi 1936. aastal kinodesse jõudnud Modern Times ( Moodsad ajad ), mis oli siiski pikitud paljude heliefektidega. Filmi naispeaosa mängis Chaplini tollane armastus ja elukaaslane Paulette Goddard (1910 1990). Chaplini esimeseks helifilmiks sai The Great Dictator ( Suur diktaator ), milles kuulus koomik parodeerib Hitlerit ning mis jõudis kinodesse 1940. aastal ajal, mil Euroopas algas Teine maailmasõda. Juba 1937. aastal soovitas Alexander Korda mul teha Hitlerist filmi, mis põhineks kahe sarnase inimese äravahetamisel, on Chaplin meenutanud. Kuna Hitleril olid samasugused vuntsid kui minu Hulkuril, arvas Korda, et võiksin edukalt mängida mõlemat osa. Natside okupeeritud Euroopas oli Suur diktaator keelatud, kuid Hitler vaatas seda siiski kaks korda. Selle filmi tegemise ajal käis Chaplinil võtteplatsil külas tema vana sõber Douglas Fairbanks. See kohtumine sööbis Chaplini mällu: Kui ta lahkus, vaatasin talle tükk aega järele. Vahemaa kasvades tundsin äkilist kurbust. Siis pööras Douglas ümber ja ma lehvitasin talle. Ta lehvitas vastu. See jäi meie viimaseks kohtumiseks. Kuu aega hiljem helistas noor Douglas ja teatas, et isa suri öösel südameatakki. See oli mulle kohutav löök! Olen tihti Douglase järele igatsenud, olen tundnud puudust küll tema nakatavast vaimustusest ja veetlusest, küll sõbralikust häälest telefonis, mis nii sageli elustas mu nukraid ja üksildasi Douglas Fairbanks. The Black Pirate ( Must piraat ; 1926) pühapäevahommikuid: Charlie, kas sa lõunale tuled? Pärast lähme ujuma, siis sööme õhtust ja vaatame filmi. Nõus? Douglas oli ainus näitleja, kes tõepoolest mu lähedaseks sõbraks sai. 1947. aastal süüdistas USA valitsus Chaplinit kommunistide toetamises. Ma pole kommunist, ka pole ma elu jooksul ühegi partei või poliitilise organisatsiooniga ühinenud, kõlas koomiku vastus valitsuse uurimiskomisjoni ees. 1953. aastal sai Chaplin pärast oma viimase Ameerikas vändatud filmi Limelight ( Rambivalgus ) toetuseks tehtud ringreisi USA-sse sisenemise keelu põhjuseks väidetavalt arusaamatused maksuametiga ning asus koos perega elama Šveitsi. Charles Chaplin. The Great Dictator ( Suur diktaator ; 1940) Tegelikult oli kuulus koomik Ühendriikide valitsusele lihtsalt tülikaks muutunud. Oma mõtete, ütlemiste ja tegudega oli ta oma ajast ees ning tema tõdemused mõjuvad vägagi aktuaalsetena tänapäevalgi: Me laseme end valada vormi, mille kujundab meie enda kultuurivaegus. Tormame ise pimesi inetuste ummikusse, kaotades ilutunde. Elu mõtte nüristab raha-, võimu- ja monopoliihalus. Võimutäius selliste inimeste kätes, kelle intellektuaalne pädevus ja moraalne vastutustunne on pehmelt öeldes ebakindlad, paljudel juhtudel aga lausa küsitavad, võib viia sõjani, mis hävitab kogu elu Maal. Ja ometi läheme pimesi edasi... Ameerika Ühendriikide pinnale astus Chaplin 24 25

Charles Chaplin. Monsieur Verdoux (1947) uuesti alles 1972. aastal, et võtta vastu teenete-oscar. Siis tervitati teda püsti seistes 20 minutit kestnud aplausiga, mis on olnud pikim ovatsioon Oscarite jagamise ajaloos. Chaplin oli neli korda abielus, tal oli 11 last ja hulk kõmu tekitanud suhteid. Alates 1943. aastast oli ta abielus dramaturg Eugene O Neilli tütre Oonaga, kes oli temast tervelt 37 aastat noorem. Mida lähemalt ma Oonat tundma õppisin, seda enam üllatas mind tema huumorimeel ja leplikkus. Ta oskas end alati teise inimese seisukorda asetada ja teda mõista. Armusin temasse nii nende kui paljude muude omaduste pärast. Tõelisest armastusest aga ei saa kirjutada, sest see on kaunim, kui inimsõna väljendada suudab. Chaplin on oma memuaarides kirjutanud: Tean, et aeg ja olud on mind soosinud. Maailma soe kiindumus on mind hellitanud, mind on armastatud ja vihatud. [---] Millised mu saatuse keerdkäigud ka poleks, usun, et nii õnne kui ka õnnetust toob juhus, nagu toob tuul pilvi meie pea kohale. Seda teades ei kurvasta ma kunagi liialt ebemeeldivuste pärast, head õnne aga tervitan kui meeldivat üllatust. Mul ei ole kindlat eluplaani ega -filosoofiat, tean ainult, et ole sa rumal või tark, elus tuleb ikka võidelda. Tulvil õnne istun mõnikord loojangutunnil väljas terrassil, vaatan üle avara rohelise muruplatsi eemal paistvat järve ja kindlust sisendavaid mägesid ning naudin mitte millelegi mõeldes nende suursugust rahu. Charles Chaplin suri 25. detsembril 1977. aastal 88 aasta vanusena. Aasta hiljem varastasid kaks kurikaela hauast tema põrmu, lootes perekonnalt raha välja pressida. Viimaks saadi säilmed siiski tagasi ja maeti uuesti maha. Et maailma suurim koomik saaks rahus puhata, kaeti tema kalm betooniga. Sophia Loren ja Charles Chaplin filmi A Countess from Hong Kong ( Krahvinna Hongkongist ) võtetel. 1967 Buster Keaton Koomik teeb naljakaid asju. Hea koomik teab asju naljakalt. Nõnda on öelnud filmikoomik Buster Keaton (1895 1966), õige nimega Joseph Frank Keaton, kes nägi ilmavalgust vodevilliteatri artistide perekonnas. Nime Buster sai ta endale väidetavalt pärast seda, kui kolmeaastasena kukerpallitades ühe teatri tagatrepist alla kukkus ning end seejärel viga saamata kohe rahulikult püsti ajas. Seda pealt näinud mustkunstnik Harry Houdini ütelnud poisi isale, et see kukkumine oli Some Buster!. Ja see nimi, mille täpset tähendust vaid ameeriklased ise taipavad, jäigi poisile sealt külge. Filmirollid tõid Keatonile hüüdnime Kuulus Kivinägu. Komöödia peab tulema sinu seest. See peab tulema sinu näost. See peab tulema sinu kehast, on öelnud filmikoomik Harold Lloyd (1893 1971). Mees, kes üritab olla koomiline, on kaotaja. Kuid kaotada oma loomulikkus, tähendab kaotada publiku sümpaatia. Omal ajal maailma kümne rikkaima koomiku hulka kuulunud Harold Lloydi hobi oli kasvatada taani hurtasid ja koguda erinevaid automarke, hiljem aga huvitus ta fotograafiast ja heliplaatide kollektsioneerimisest. Ühes 1970. aastal antud intervjuus on Lloyd öelnud järgmist: Minu huumor polnud kunagi julm ega küüniline. Ma lihtsalt võtsin elu lõbusalt. Me tegime seda nõnda, et see oleks arusaadav terves maailmas, ületades kõik keelebarjäärid. Ning tundub, et me oleme suutnud ületada ka aja barjääri. Harold Lloyd 26 27

Douglas Fairbanks ja Mary Pickford. The Taming of the Shrew (Tõrksa taltsutus ; 1929) Mary Pickford Rudolph Valentino ja Nita Naldi. Cobra (1925) Pane nad naerma, pane nad nutma ning siis uuesti naerma. Miks minnakse teatrisse? Selleks, et saada tugevat elamust. Ma olen pandud teenima inimesi ning ma pole seda kunagi unustanud. Nõnda on iseloomustanud oma tööd üks legendaarsemaid tummfilmitähti ning filmikompanii United Artists üks asutajaid Mary Pickford (1892 1979), õige nimega Gladys Marie Smith, kes alustas oma karjääri juba seitsmeaastaselt teatrilaval. 1907. aastal võttis ta endale nime Pickford ning kaks aastat hiljem alustas filmides mängimist. Näitlejanna sai tuntuks väikeste tütarlaste rollidega. Rahvas hüüdis teda hellitavalt küll Ameerika Armsakeseks, küll Kuldsete Kiharatega Tüdrukuks, küll lihtsalt Väikesesks Maryks. Hiljem tüdines Pickford oma ekraanitüübist, öeldes: Mul on kõrini nendest rätikute ja tuttidega Tuhkatriinude rollidest. Ma tahan kanda moodsamaid riideid ja mängida armastajaid. Kuid publik oli teda harjunud nägema just sellises ampluaas. Mary Pickford soovis, et pärast tema surma hävitataks kõik tema osalusega filmid, sest kartis, et need ei paku siis enam kellelegi huvi, ent näitlejanna suudeti selles küsimuses siiski ümber veenda. Helifilmi kohta on Mary Pickford öelnud: Lisada filmidele heli on sama kui lisada Milose Veenusele huulepulk. Osatäitmise eest filmis Coquette ( Kokett ; 1929) pälvis ta parima naispeaosa Oscari. Mary Pickford oli abielus kolme filmistaariga: aastatel 1911 1920 Owen Moore i, 1920 1936 Douglas Fairbanksi ning alates 1937. aastast Charles Buddy Rogersiga. Tema silmavaade andis paljudele naistele tühje lubadusi. Looduselt kaasa saadud tõelise härrasmehe maneeridega suutis ta panna naisi uskuma ükskõik mida, ehkki nood oma hinges tajusid, et see kõik on vale. Tema flirt oli midagi imepärast. Ta lihtsalt hüpnotiseeris naisi. Nõnda on öelnud Pola Negri filmiajaloo kõige legendaarsema armastaja Rudolph Valentino (1895 1926) kohta. Naised ei armasta mitte mind, vaid minu loodud filmitüpaaži. Ma olen nagu kangas, millele nad maalivad oma unistused, on mees ise tagasihoidlikult tunnistanud. Itaalias sündinud Rudolph Valentino, õige nimega Rodolfo Alfonzo Raffaele Pierre Philibert Guglielmi di Valentino d Antonguella, alustas New Yorgis tänavakaubitsejana, aednikuna ja nõudepesijana, kuni leidis sobivama ameti ööklubi Maxim gigolona. Just seal omandas ta ka tollal vägagi julgeks peetud moetantsu tango. Rudolph Valentino. Monsieur Beaucaire (1924) 28 29

Rudolph Valentino. The Son of the Sheik (Šeigi poeg ; 1926) Rudolph Valentino. The Young Rajah ( Noor radža ; 1922) Rudolph Valentino. The Eagle ( Kotkas ; 1925) Valentino meeletule populaarsusele pani aluse 1921. aastal film The Four Horsemen of the Apocalypse ( Apokalüpsise neli ratsanikku), mille tangostseen võlus miljonite naiste südamed ning mida peetakse üheks kinoajaloo kõige erootilisemaks stseeniks. Valentino eksootiline välimus ja mehelik sarm, millele lisandus liigutuste sujuvus ning loomupärane õrnus daamide kohtlemisel, tegid temast kiiresti tummfilmiaegse kino seksisümboli, kelle järele õhkasid kogu maailma naised. Film The Sheik ( Šeik ; 1921) tegi Valentino miljonäriks, iga järgmise filmi pealt sai ta honorariks miljon maksuvaba dollarit. Oma tohutu sissetuleku investeeris mees põhiliselt rõivastesse ja kingadesse. Pärast surma jäi temast järele ligi 2000 päevasärki ja 300 lipsu. Aga oli ka viis ratsahobust, kaheksa autot ja 12 tõukoera. Valentino rauge pilk kinolinal tulenes tegelikult lühinägelikkusest, ta kannatas heliofoobia ehk valgusekartlikkuse all. Naiste unistuste Valentino võõpas varakult tekkinud kiilaspäisuse varjamiseks oma pealage musta värviga ega suutnud loobuda Itaaliast kaasatoodud kombest krõmpsutada igal võimalikul juhul toorest sibulat. Valentino erakordset populaarsust kasutati ka koldkreemi müüki turgutava ringsõidu organiseerimiseks. 3000 dollari eest nädalas tuli staaril igal õhtul tantsida publiku hulgast valitud naisterahvaga tangot. Selle ringreisi menu oli meeletu. Chicago raudteejaamas murdis ligi 20 000-pealine austajatesumm tugevdatud politseivalvest läbi ning hakkas oma jumaldatud staari ahistama, kiskudes suveniiride saamiseks tema rõivastelt nööpe, tirides mehel kaelast lipsu ja peast kübara. Pärast seda vahejuhtumit eelistas Valentino sõita öiste erirongidega. Turnee kestis kokku 54 päeva, jätkudes hiljem Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias. Abielus jõudis jumaldatud Valentino oma lühikese elu jooksul olla kaks korda. Esimest korda Jean Archeriga ja teist korda Natacha Rambovaga. Armurõõme nautis Valentino ka tummfilmi teise suure staari Pola Negri käte vahel. 30 31

Rudolph Valentino matus Rudolph Valentino jumaldamise apogee saabus seoses tema ootamatu surmaga 1926. aasta 23. augustil. Pärast piinavat kaheksapäevalist agooniat suri jumaldatud filmistaar pimesooleoperatsioonist tekkinud komplikatsioonide tagajärjel, olles kõigest 31-aastane. Ameeriklaste jaoks osutus surma põhjus liiga tavaliseks ning seepärast asuti looma uskumatuid legende armukadedusmõrvast ja mürgitamisest. Valentino surm ja sellele järgnenud matused vallandasid täieliku massihüsteeria. Staari puudri ja muu kosmeetikaga täiustatud surnukeha pandi klaaskirstus välja ühte New Yorgi matusebüroosse. Itaalia diktaator Benito Mussolini saatis matuseruumi 25 musta vormi kandvat auvalvurit ning tõdes oma matuselähetuses, et Rudolph Valentino on lähendanud Ühendriike ja Itaaliat rohkem kui kõik suursaadikud ja diplomaadid kokku. Fašistlike auvalvurite ja antifašistide vahel vallandunud taplus lisas kaosemeeleolu veelgi. Matuseruumi kaitsnud 150 politseinikku olid võimetud konflikti ära hoidma ning appi kutsutud eriüksustel õnnestus kord jalule seada alles kolmandal katsel. Naised minestasid ning palju inimesi sai rahvamassi jalge all vigastada. Valentino põrmu ärasaatmisel New Yorgist katkes ühel peatänaval mitmeks tunniks liiklus, sest puhkesid kähmlused ratsapolitsei ja Valentino austajannade vahel. Et politseid tagasi tõrjuda, kallasid naised sillutisele seebivett, mis pani hobused libastuma. Põrm viidi läbi kogu Ameerika mandri erirongiga Los Angelesse. Sealsetel korravalvuritel oli tegemist, et minestanud või nõrkenud daame kalmistult haiglatesse vedada. Kümned austajannad lõpetasid enesetapuga, sest elu ilma Valentinota tundus neile mõttetu. Valentino kultus vaibus väga visalt. 29 aastat tõid austajannad oma lemmiku surma-aastapäeval ta kalmule lilli. Alles 1956. aastal möödus 23. august, ilma et ükski naine oleks ette võtnud teekonda Valentino hauale. Pola Negri Pola Negri (1897 1987) oli üks legendaarsemaid naisstaare 1920 1930-ndate aastate kinolinal. Ta pälvis oma isiksuse ja käitumisega niisama palju tähelepanu kui oma filmidega. Saatuslike vampide rollides tegi Negri hiilgavat karjääri Euroopas ja Ameerikas eeskätt tummfilmide ajastul. Natslikul Saksamaal vändatud filmides oli kinokülastajatel võimalik kuulda ka selle salapärase daami madalat ja veidi võbelevat lauluhäält. Pola Negri sündis Poolas Lipnos üsna lihtsates oludes. Oma memuaarides väidab ta oma sünniajaks 31. detsembri 1899, sest ilmselt pidas seda maagilist daatumit, mis tähistas sajandi lõppemist, näitlejannale sobilikuks. Näitlejanna õige nimi oli Barbara Apolonia Chalupiec. Nime Pola Negri võttis ta endale karjääri alguses: Pola oli lühend nimest Apolonia, Negri tuli aga tema lemmikpoetessi Ada Negri järgi. Karjääri alustas Pola Negri teatrilaval, kust leidis peagi tee ka kinolinale. Eriti menukaks kujunes 1919. aastal ekraanidele jõudnud Madame Dubarry, milles Negri kehastas Prantsuse kuninga Louis XV kuulsat favoriiti, kes leidis Prantsuse revolutsiooni ajal lõpu giljotiini läbi. Film oli mastaapne luksuslike kostüümide, kallite dekoratsioonide ja massistseenidega. Stseen Dubarry maharaiutud peaga mõjus tolle aja kohta nõnda elutruult, et paljud naissoost kinokülastajad langesid seda nähes minestusse. Madame Dubarry tegi Pola Negri nime tuntuks ka Ameerikas, kus film jooksis pealkirja all Passion ( Kirg ). Peagi hakati Negri vastu huvi tundma ka Hollywoodis. Polnud oluline, et tema inglise keel oli kohutav: tummfilmi jaoks olid määravad rikas miimika ja kehakeel ning seda kõike valdas näitlejanna täiuslikult. 32 33