Tellija: Objekt: Muinsuskaitseamet Hõreda mõisa peahoone (ehitismälestis nr 15151) Rapla maakond, Juuru vald, Hõreda küla HÕREDA MÕISA PEAHOONE KUPPELSAALI NING VÄIKESE SAALI MAALINGUTE SEISUKORRA EKSPERTIIS JA LÄBI VIIDUD AVARIITÖÖD ARUANNE Koostanud: Hilkka Hiiop, Merike Kallas (H&M Restuudio) Tallinn 2016
SISUKORD 1. sissejuhatus 2. mõisa kronoloogia 3. maalingute seisukord ajalugu ja tänapäev 4. maalingute kirjeldus 5. maalingu tehniline teostus 6. läbi viidud avaritööd ning hinnang säilivusele
1. SISSEJUHATUS Hõreda mõisa kuppelsaalis ning selle kõrval asuva saalis säilinud maalingute seisukorra ekspertiis ning avariitööd viidi läbi 17. -18. augustil 2016.a. Hilkka Hiiopi ning Merike Kallase (H&M Restuudio OÜ) ja Viktor Ermi (Rändmeister OÜ) poolt. Vahendid tellingute püstitamiseks ning tööde teostamiseks eraldas Muinsuskaitseamet, objekti külastasid nimetatud päeval ka Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie, kunstimälestiste peainspektor Linda Lainvoo ning Raplamaa mälestiste peainspektor Mikk Mutso. Arvestades mõisa härrastemaja siseruumidesse juurdepääsemise keerukust ning põrandate puudumist terves hoones, oli tellingute püstitamine omaette väljakutse, mille võttis enda kanda Rändmeister OÜ. Ekspertiisi ja avariitööd sundis ette võtma mõisa ja neis paiknevate maalingute pikaaegne väga halb seisukord. Kõige väärtuslikuma interjööridekooriga kuppelsaal seisis aastaid katuseta, alles 2000.aastate alguses paigaldati katus, kuid selleks ajaks arvati mõisa uhked interjöörid olevat juba hävinud. 2010. aastal läbi viidud pildistamise käigus tuvastati, et maalingutest on üllatuslikult järel veel üsna ulatuslikud fragmendid. 2016.aastal õnnestus maalingutega ruumis läbi viia dokumenteerimine ning esmased avariitööd. Siiski, kuna hoonel puuduvad aknad ning see on hooldamata (hetkel müügis), siis tõenäosus maalingute pikaaegseks säilimiseks neis tingimustes on väike. Nii saigi dokumenteerimise üheks eesmärgiks püstitatud maalingute dokumentaalne säilitamine. Et aru saada maalingute hävimise loost, on vaadatud läbi ka võimalikult palju ajaloolist fotodokumentatsiooni ning varasemte aruannete põhjal hinnatud interjööride allakäigu lugu. Tegemist on (olnud) ühtede siinse kunstiruumi erakordsemate maalingutega, mille hävimise lugu lasub negatiivse märgina meie muinsuskaitselisel tegevusel.
1. Uuringud ja avariitööd Hõreda mõisas 17.-18.august 2016. Foto: Peeter Säre
2. MÕISA KRONOLOOGIA 1808-1812 praeguse peahoone ehitamine 1812-1819 omanik Gideon von Staal, kes müüb mõisa võlgade katteks 1819-1831 omanik Alexander von Baumgarten 1831-1836 omanik Justine von Rosen 1836-1842 omanik Magdalena von Kalm 1842-1919 perekond von Stackelbergide valduses. 1919-1922 mõisa võõrandamine; võõrandamise käigus hooldas mõisavara siiski Patrick von Stackelberg 1922-? pärast lõplikku võõrandamist kingiti mõisasüdamik Vabadussõja teenetega Viktor Liivakule; Stackelbergidele kingiti teenete eest Vabadussõjas talukohad Hõreda mõisasüdame lähedale. 1940- nõukogude perioodil asusid hoones raamatukogu ning sovhoosi kontor ja söökla 1980 mõisa peahoone, välja arvatud kuppel, saab uue katuse. 1990. aastate keskpaigaks oli hoonest järel praktiliselt vaid majakarp, mõis on eraomanduses, kuid omanike huvipuuduse tõttu lagunemist peatada ei suudeta 1990.aastad hoone kuulub endisele Purila sovhoosi juhile, nüüd AS Eesti Golf juhile. Firma pankrotistub ning erastamisagentuur paneb mõisa müüki. 1995 199? mõisa omandab Tiiu Silves, kuid jääb erastamisagentuurile võlgu ning peab mõisast loobuma. 1 2 1990. aastate lõpp Muinsuskaitseamet rahastab kuppelsaali katustamise 2000. aastad 2004 -?.a. kuulub mõis jurist Aivar Pihlakule 3 2016 mõis on eraomanduses ning taas müügis 1 http://arileht.delfi.ee/news/uudised/tiiu-silveselt-voetakse-mois-ara?id=50745186 2 http://www.ohtuleht.ee/21524/tiiu-silves-ei-loobu-horeda-moisast 3 http://epl.delfi.ee/news/kultuur/muuseum-paastaks-horeda-moisa?id=50985777
3. MAALINGUTE SEISUKORD ajalugu ja tänapäev 2. H.Pirang, 1928 3. P. Säre 2016
1963.a. K. Aluve läbi viidud tehnilise seisukorra uuringud 4 kirjeldavat mõisahoone seisukorda väga halvana, kohati avariilisena: kuna mõisahoone oli sattunud halva hooldamise tõttu tehniliselt halba seisukorda, mida mõnedes konstruktiivsetes osades võib lugeda isegi avariiliseks, siis tungib see kiiresti kõigi võimalike abinõude tarvitusele võttu hoone säilitamiseks. Avariiohtlikuks hinnatakse kesksaalide, st maalingutega kuppelsaali ja selle kõrval oleva saali, lagede konstruktiivset olukorda: Eriti tunduvalt on kannatada saanud peafassaadi poolse ovaalse saali seina ja laemaalingud, kuna neljanurgelisel saalil on see mõnevõrra väiksem. Ovaalsaali laetalades hinnatakse toona kandevõime kaotanuks üks keskmine tala ning seetõttu on lagi läbi vajunud just keskosas. Saali keskosas ca 1-1,5 m laiuselt on lagi läbi vajunud ja lahtine on sellel kohal ka krohvi kiht. Juba toona oli lagi toestatud, kuid toestust hinnatakse ebakonstruktiivseks, nii et see toob rohkem kahju kui kasu. Ovaalsaali seinamaalingutest hinnatakse täiesti hävinuks umbes 20% ning selle põhjusteks liigniiskust, vandalismi ning üle lupjamist. Peab märkima, et maalitud friis on hävitatud üksikute laikudena peaaegu 100%, tervetes kohtades on ta aga säilinud peaaegu puutumatul kujul. Alumine tsoon on umbes paari meetri kõrguselt üle lubjatud. Laes on üksikute vähemate ja suuremate laikudena on maalingute värvikiht maha pudenenud. Saali lae tsentris asuv maalitud rosett on samuti vähemalt 1/3 ulatuses hävinud. Sel ajal kasutati kinomehhaaniku ruumina. Ka kuppelsaali pealses ärklitoas on kodanlikul ajal maalitud mõisapreili poolt ovaalse saali eeskujul friis. Maalingute kvaliteet on kaugel meisterlikkusest, vähe väärtuslikud 4 Hõreda mõisa tehnilise seisukorra kirjeldus, protokoll-dokumentaalsed fotod ja restaureerimise-konserveerimise kaalutlus. F. Tomps, K. Aluve, 1963 (Muinsuskaitseameti arhiivi digiteeritud arhivaalid; säilik P-458) - http://register.muinas.ee/ftp/digi_2013/pdf/erat-0-76_001_0000431.pdf (vaadatud 09.10.2016)
Saalide vaheava on juba toona kinni laotud tellisseinaga Nelinurkne saal: Seinad on kaetud üleni lubjaga Saali lae ornament ja ka friisi maalingud on neljanurgelises saalis suhteliselt tugevamini tuhmunud ja määrdunud kui ovaalses saalis. Siin on friisi ääred pea terves pikkuses pudenenud põhiliselt niiskuse mõjul Ehkki 1963.aasta uuringute tulemusena esitatakse väga konkreetsed konstruktiivsed ja kontseptuaalsed restaureerimisettepanekud nii lagede tehnilisele lahendusele kui interjööride säilitamisele, näib, et järgnevate aastate jooksul midagi ette ei võeta. 4. Juba 1963.aastal olid maalingud kohati avariilises seisukorras
1980.aastal koostatud ajaloolises õiendis 5 sedastab Juhan Maiste: Kahjuks ei ole Hõredal tänaseni praktiliste töödega veel alustatud..nii nagu üldiselt teada, on hoones aastatepikkuse kasutamatuse tõttu äärmiselt halvas, et mitte öelda, kriitilises tehnilises seisundis. Hoone on varisemisohus, paljudel ruumidel puuduvad tänaseni aknad. Talve puudusid kuppelsaalil aknad, maalinguid kattis härmatis. Möödub aasta-paar ja me võime Hõredast rääkida juba kui minevikunähtusest. Vaadeldes fotosid 1963. aasta tehniliste uuringute (K.Aluve) ja 1976-79. aasta inventeerimise perioodist (fotod J. Maiste ) võib täheldada, et maalingute ulatuslik lagunemisprotsess algas juba nõukogude perioodil. 5.-7. Ülal: Nelinurkse saali lae seisukord 1980.aastal (J. Maiste). Tänaseks päevaks on saali laest säilinud vaid kaks fragmenti, rikkalikust dekoorist on järel jupike meandermustrilist ornamendiriba (Säre 2016). 5 Hõreda mõisa uurimis-projekteerimistööd. Köide III maalingute ajalooline õiend. J. Maiste, 1980. (Muinsuskaitseameti arhiivi digiteeritud arhivaalid; säilik A-404) http://register.muinas.ee/ftp/digi_2013/pdf/erat-0-76_001_0010616.pdf (vaadatud 09.10.2016)
8. Praod ja pudenemised kuplis 1979 9. Praod ja pudenemised kuplis 1979
10. Praod ja pudenemised kuplis 1979 11. Praod ja pudenemised kuplis 1979
On suhteliselt üllatav, et hoolimata mõisahoone unarusse jäämisest on veel tänaseni võimalik näha saalide seintel suhteliselt ulatuslikult säilinud maalingufragmente. Kuppelsaal sai küll 2000.aastate alguses Muinsuskaitseameti initsiatiivil katuse, kuid uksed-aknad puuduvad seniajani. Juba 2010. aasta fotografeerimise käigus tuvastati, et hooilmata kuppelsaali pikast katustamata perioodist ning üldisest dramaatilisest seisukorrast on maalingutest säilinud üllatavalt palju. Ka kokku kukkunud illusoorsete kassettmaalingutega kuplist on veel üksikud fragmendid alles. 2016.aastal lähivaatlusel tuvastati, et friisimaalingust on säilinud küll tõenäoliselt peamiselt alusmaaling, kuid see annab erakordse võimaluse analüüsida autori käekirja ja maalingu ülesehitust. Maalitud friisist on säilinud kogu perimeetri ulatuses vaid üks, umbes 4meetrine lõik ning kupli laest vaid üksikud fragmendid.
12. 1979, Juhan Maiste (?) 13.-14. 1985 (?), Juhan Maiste 15. 2011 Villu Plink 16. 2016 Peeter Säre
12. MAALINGUTE KIRJELDUS Hõreda mõisa maalingud kuuluvad vaieldamatult ühtede Eesti väljapaistvamate hulka ning haakuvad oma kujundikeele ja motiivistikuga antiikkunsti imiteerivate mõisamaalingute ringiga. 6 Antiigi eeskujusid otsivas võtmes on teemat laiemalt käsitlenud K. Kodres ja J. Maiste, viidates teatud maalingute puhul antiigi mõjutustele (à l`antique (Hõreda); à la Pompeij (Vihterpalu); grotesk (Voltveti)). 7 Hõreda maalinguid on põhjalikumalt käsitlenud Juhan Maiste oma 1982 aastal ilmunud artiklis ajakirjas Kunst. 8 Hõreda mõis kuulus alates 1755. aastast von Stahlide aadlisuguvõsale. 9 Praegune klassitsistlik peahoone valmis 1812. aastal Gideon von Stahli käe all. 10 Maalingud asuvad mõisa kahes esindusruumis ovaalses kuppelsaalis ja selle taga olevas ristkülikukujulises toas. Meisterlikult on maalitud illusionistlik arhitektuurimaastik kuppelsaalis, kus kahemõõtmelised kanneleeritud korintose kapiteelidega sambad segunevad kolmemõõtmelistega ja illusoorset kasseteeritud lage eraldab seinapinnast reaalne stukk-karniis. Seinte tasapinda lõpetav tundlikult maalitud friis on inspireeritud antiiksete võidusammaste reljeefidest (nt Traianuse ja Marcus Aureliuse sambad Roomas) ning kujutab pikas triumfirongkäigus liikuvate roomapäraselt rüütatud sõdalaste rida. Otseseks eeskujuks võib pidada Andrea Mantegna maali, mis kujutab Caesari võidukäiku gallialaste üle (hiiglaslik 70 ruutmeetrine lõuendalusel maal oli algselt maalitud Mantua paleesse, 17.sajandist asub Londonis Hamptoni pales kuninglikus kollektsioonis). Triumfiteemale on pühendatud ka teise saali kujundus. Friis on jagatud tahvliteks, milles figuraalsed võidukäigu stseenid vahelduvad antiigipäraste akantusornamentidega. 6 Vt selle kohta rohkem: H.Hiiop, In the footsteps of Classical Antiquity. Influences of the antique in Estonian manor murals. Baltic Journal of Art History, 225-252 7 Kodres, Maiste, Purilast Inglisteni. Seinamaalingute leiud mõisates, 44 45. 8 Juhan Maiste, Hõreda võidukäigust, Kunst, 60, 2 (1982), 40 9 Eesti Ajalooarhiivi kinnistute register. Hõreda mõis. http://www.eha.ee/kinnistud/kinnistud.php?module=65&op=3&kid=16760 (vaadatud 06. II 2011). 10 Juhan Maiste, Hõreda võidukäigust, Kunst, 60, 2 (1982), 40.
Kontrastina mõlema ruumi pastelsetele ja hallikatele-sinistele toonidele vastanduvad kummaski ruumis akende-uste kohal olevad seepiakoloriidis lünettmaalingud, mis kujutavad antiikmütoloogia ainelisi figuraalstseene. Maalingute teostuse abituses ning sobimatuses üldisesse kompositsiooni on nähtud viiteid nende hilisemale päritolule. 11 Võrreldes ovaalsaali ning selle kõrval asuva väiksema nelinurkse saali maalinguid - õigemini seda, mis neist tänaseks päevaks veel näha on: alusmaalinguid - tunduvad väikse saali friisimaalingud olevat maalitud kohmakamalt ja väiksema meisterlikkusega kui ovaalsaalis. Samas nii kasutatud maalimismaterjalid, maalingualune krohvipind ning selle töötlus; (alus)maalingu koloriit ja nii selle tehniline kui kompositsiooniline ülesehitus ei jäta kahtlust, et maalingud on teostatud samaaegselt ning identse meetodiga. Kuna J. Maiste oma 1980.a. kirjutatud aruandes väidab, et Teostuselt on maalingud esmaklassilised põhikompositsiooni kõik osad on maalitud võrdse meisterlikkusega. Pehme, kuid samas ka peenekoeline ning varjundirikas modelleering, mis eriti selgelt avaldub kuppelsaali kõrval olevas ruumis, on maalingute iseloomulikumaid jooni. 12, on selge, et kõrvalsaali pealismaaling ei saanud oma meisterlikkuses kuidagi alla jääda ovaalsaali omale. Seega on ainus võimalik hüpotees, et alusjoonise teostuse sarnasus kuid silmnähtav kvaliteedi erinevus tuleneb sellest, et nelinurkse saali saamatu alusjoonistuse kandis pinnale kunstniku abiline. Seevastu tänaseks hävinud modelleeriva maalikihi teostas ühtne meistrikäsi. 11 Ibidem, 39. 12 J. Maiste. Hõreda mõisa uurimis-projekteerimistööd. Köide III maalingute ajalooline õiend. J. Maiste, 1980. (Muinsuskaitseameti arhiivi digiteeritud arhivaalid; säilik A-404
17.-18. Detailid nelinurkse saali friisimaalingust. Säre 2016 19.-20. Detailid kuppelsaali friisimaalingust. Säre 2016
Autori küsimus Õnneliku leiuna tuli 1976.-1979. a. läbi viidud inventeerimise käigus kuppelsaali triumfimaalingul välja kunstniku signatuur ja maalingute dateering: P. J. Neus, 1811. 13 Ovaalse saali triumfiväravatega kohakuti, kus veidi allpool oli olnud ka kunstniku signatuur Neus 1811, oli paigutatud prantsusekeelne moto: L entrée de l empereur Sigismond a Mantoré. 14 21. Prantsuskeelne moto, mille all Juhan Maiste tuvastas 1979.aasta välitööde käigus Neusi signatuuri ja maalingu dateeringu. Kahjuks pole sellest lähifotot ning tänaseks on maalingu see piirkond hävinud. Jacob Paridon Neusi kunstnikutegevusest ei ole palju teada. Teadaolevalt oli tegemist Vääna mõisniku Otto Magnus von Stackelbergi joonistusõpetajaga, kes saabus Eestisse 1797.aastal. Juhan Maiste julgeb kahelda kuppelsaali maalingute erakordselt kõrge kvaliteedi alusel vähetuntud kunstniku J.P. Neusi ainuautorluses, kuid dokumentaalmaterjali puudulikkuse tõttu jääb see vaid oletuseks. Maiste pakub välja Põhja-Itaalia päritolu, Venemaal tegutsenud kunstniku Giovanni Battista Scotti võimaliku autorluse, viidates analoogile Scotti kujundatud Seleznovi majaga Moskvas. 15 Ka kunstnikule aluseks olnud otsene eeskuju on oletuslik, sellena on pakutud Andrea Mantegna kuulsast Caesari 13 Juhan Maiste, Rapla raj Hõreda mõisa uurimis- ja projekteerimistööd. Maalingute ajalooline õiend. Köide III (Tallinn, 1980, manuscript in MKA, A-404), 4. 14 Maiste, 1980, lk 10 15 Maiste, Hõreda võidukäigust, 41 42.
triumfirongkäiku Mantova Palazzo Vecchio s (praegu Hampton Courti galeriis Londonis) või mõnda seda populaarset teost reprodutseerivat graafilist lehte. 16 Siiski on tänases uurimisseisus põhjust enam süveneda J.P.Neusi kunstnikutegevusse. Hiljuti restaureeritud Vääna mõisa kuppelsaali kasseteeritud laemaaling vastab pea identselt Hõreda omale mõlema lae kuppeljas vorm on saavutatud illusoorsete kassettidega, millesse igaühte on paigutatud lillemotiiv. Arhitektuurse kehandina on mõlema kuppelsaali puhul tegemist pea tasapinnalise vormiga. Maalinguga saavutatud väga võimas trompe l oeil efekt eeldab suurepärast ruumitunnetust ning osavat meistrikätt. Vääna mõisa kupli puhul pole Neusi autorluses kahtlusteks põhjus ning võrdlus Hõredaga viitab pigem samale meistrile. Ka kahe laemaalingu modelleeritud pinna erakordne sarnasust ei anna põhjust kahelda sama meistri tegutsemises. Ehkki Vääna kuppelsaalis puudub figuraalne friisimaaling, ei näi praeguste uuringute valguses olevat põhjust kahelda Hõreda kasseteeringu ja figuraalse maalingu puhul samas autoris. 16 Vt lähemalt diskussiooni sel teemal Ants Hein, Mööda mõisaid koos Juhan Maistega, Akadeemia, 3 (1997), 620; Juhan Maiste, Retsensioon Ants Heina retsensioonile, Akadeemia, 6 (1997), 1295 1296;Ants Hein, Veelkord koos Juhan Maistega mööda mõisaid, Akadeemia, 7 (1997), 1485.
22. Vääna lagi. Säre 2016 Detailid Vääna laest. Säre 2016 23.-24. Hõreda lagi ja rosett. K. Aluve, 1963
25.-27. Detailid Vääna laest. Säre 2016 28.-29. Detailid Hõreda laest. Säre 2016
K. Aluve 1963.a. tehtud fotol näeme kõrvalsaali tollal veel säilinud laerosetti, kuid foto põhjal on võimatu kindlaks teha, kas tegemist on meisterliku trompe l`oeil maalinguga või stukkornamendiga. 30. Nelinurkse saali laerosett. K. Aluve 1963 Vastuse sellele küsimusele saame J. Maiste 1980.a. aruandes toodud fotode seast, kus laerosetist leidub kõrgekvaliteediline ülesvõte. Sellel võime selgelt näha õrnu pintslitõmbeid ning ringe modelleerivat varjutamist, mis loovad täiusliku kolmemõõtmelise efekti.
31. Nelinurkse saali laerosett 1980.aastal. J.Maiste. Mõlema saali kahe ukse kohale maalitud lünetimaalingutest on säilinud vaid kõrvalsaali uste kohal paiknenud stseenid. Lünetid dateerib J. Maiste 19. sajandi teise poolde ning peab neid teostuselt mõnevõrra abitumateks kui ruumide ehituseaegseid kaunistusi. Üks lünettmaalingutest on kaetud krohviseguse kihiga, mille alt maaling on hoomatav ning tõenäoliselt suures ulatuses väljapuhastatav. Ajalise limiteeringu ning tellingutega opereerimise keerukuse tõttu antud uuringu käigus maalingu täpsemat seisukorda ei tuvastatud.
32. Väikse saali lünettide tänapäevane seisukord. Säre 2016 Ainus teadaolev analoog Hõreda triumfirongkäigule on Vatla mõisa saali friisimaaling. Tegemist on temaatiliselt sarnase antiigi-ainelise võidukäigu reaga vana-rooma sõjaatribuutika ja riietusega sõdurite marssivast rongkäigust. Maaling on küll põhjalikumalt uurimata ja dateerimata, kuid et tegemist on esimese viimistluskihiga ning ideelise analoogiga Hõredale, võib seda siduda mõisa ehitusajaga peahoone valmis 19. saj esimestel aastakümnetel Otto von Roseni käe all. 17 Nagu Hõredal, on Vatla triumfirongkäigu puhul tegemist grisaille-tehnikas friisiga, sedapuhku küll erinevalt Hõreda sinistest-hallidest-ookerjatest toonidest pruunis seepia koloriidis. Teostuselt jääb Vatla maaling küll märgatavalt alla Hõreda peenele ja ruumilist illusiooni tekitavale analoogile, eelkõige on tegemist ideelise ja temaatilise paralleeliga. 33. Vatla mõisa friisimaalimng, mis kujutab rooma sõdalaste triumfirongkäiku. Foto: Hilkka Hiiop 17 Toomas Varrak, Vatla mõisa ajalooline õiend (Tallinn, 1977, käsikiri MKA, P-3052), 7, 18. Varrak pakub ehitusajaks 1812 1825.
13. MAALINGU TEHNILINE TEOSTUS Maalingute modelleeriva kihi häving annab suurepärase võimaluse jälgida selle tehnilist ülesehitust ning alusmaalingu teostust. Friisi figuraalmaalingud: Näib, et praeguses seisus on figuraalmaalingust nähtav vaid erakordse virtuoossusega teostatud alusmaaling. Figuurid on krohvile kantud vabakäelise pintslilöögiga ning suhteliselt lahjade ookerkollaste ja -pruunide värvitoonidega joonte ning pindadena. Varjukohad on aktsenteeritud musta lakoonilise joonega. Üksnes arhitektooniliste osade juures on täheldatav grafiitpliiatsiga ettevalmistusjooned, mille puhul on meister suure tõenäosusega kasutanud mingit ettevalmistavat eskiisjoonist (kartooni) ja / või joonlauda. 34. Fotol vasakul näha kompositsiooni arhitektooniliste osade ettevalmistusjooned grafiidiga (vt punane nool) ning joonlauaga, paremal aga vabakäelise figuraalosa elusmaaling. Kupli trompe l oeil maaling: Maaling on komponeeritud rohelisele pastelsele alusvärvi kihile, millele on sirkliga tõmmatud ette kassettides asuvate lillemotiivide ringid. Ettevalmistuskihile on kantud kollastes-pruunides ookertoonides alusmaaling, mis sarnaneb oma iseloomult friisi alusmaalingule. Lae illusoorne efekt on saavutatud kassettide vormi moonutustega. Kahjuks on Hõreda laest säilinud vaid alumise tsooni kassetid, mistõttu illusoorse moonutuse tehnikat ei ole võimalik jälgida kupli tipus.
Modelleeriv maaling on alusmaalingule kantud opaakse kihina ning koloriidilt vastandub see alusmaalingu soojale kollasele-pruunile ookertoonile oma karge lillaka modelleeringuga. Modelleeriv maalingukiht katab alusmaalingu täielikult, kohati ettevalmistusjoonte struktuuri eirates. 35. Fotol on näha kassettides asuvate lillemotiivide ettevalmistavad sirklijooned ning illusoorse kupliefekti tekitamiseks vajalik kassettide moonutus. Foto: Säre 36. Fotol on näha ettevalmistavad sirklijooned ning ookertoonides alusjoonistus, millele on opaaktse kattevärviga kantud modelleeriv maalingukiht. Foto: Hilkka Hiiop
Kahjuks on tänases säilivussituatsioonis võimatu hinnata friisimaalingu modelleeriva kihi iseloomu, kuid üksikute säilinud fragmentide järgi näib, et sarnaselt kuplile on kunstnik ka siin rakendanud opaakset värvikäsitlust, mis lõpptulemusena varjab vähemalt osaliselt alusmaalingu. Modelleeriva maalingukihi värvigammat saab hinnata vaid üksikute säilinud fragmentide ning varasemate kirjelduste põhjal. Varasemad uurijad kirjeldavad seda kollases tonaalsuses (mis paneb kaaluma ka varianti, et alusmaaling moodustaski modelleeriva lõppviimistluse). Kuid arvestades autori püüdlust imiteerida figuuridega ruumilist bareljeefi ning üksikute säilinud fragmentide hallikat külma tonaalsust, võiks pigem oletada skulptuurilikke grisaille toone. Paraku jääb modelleeriva maalikihi iseloomu ja koloriidi küsimus õhku ning ainsaks referentsinfoks on ajalooline mustvalge fotodokumentatsioon. 37. Üksikud säilinud modelleeriva värvikihi fragmendid. Foto: Peeter Säre
38.-39. Sama detaili võrdlus: 1979 ja 2016
40.-41. Sama detaili võrdlus: 1979 ja 2016 42.-43.. Sama detaili võrdlus: 1979 ja 2016
Kuppelsaali sammastel, mis jätavad ka praegusel kujul harukordselt läbitöötatud ja kõrgekvaliteedilise maalinguna illusoorse kolmemõõtmelise mulje ning mida kuidagi ei saa süüdistada väheses modelleerituses, võib pastoossemat pealisvärvikihti leida vaid tillukeste fragmentidena ning sedagi mitte samba kehandil, vaid varjualal. Seega on teoreetiline võimalus, et teine värvikiht kanti vaid varju- ja taustaaladele. 44. Sambaid ümbritseval tumelillas toonis varjualal on nooltega tähistatud väiksed pastoossed värvifragmendid, mis järgivad maalingu kontuure ning mis tõenäoliselt moodustasid maalingu viimistleva, varjundeid ja sügavust loova kihi.. Foto: Merike Kallas
14. LÄBI VIIDUD AVARITÖÖD NING HINNANG SÄILIVUSELE Nagu juba varem kirjeldatud, on maalingute säilivus dramaatiliselt halb, kuid siiski üllatav, et üle 50 aasta väga ekstreemses arhitektuurses keskkonnas on fragmente säilinud arvestataval hulgal. Triumfifriisist säilinud jupp on umbes 4 meetrit, moodustades alla 10% kogupinnast. Modelleeriv maalingukiht on küll peaaegu kadunud, samuti maalingule sügavsinise tausta moodustanud pigment. Ovaalsaali kaarakende vahele maalitud sammastest, mis kolmveerandi ulatuses on üle lubjatud, on osaliselt säilinud viis. Pistelised avangud seinapinnal näitasid, et väga delikaatse mehaanilise puhastuse teel (skalpelliga) on võimalik tõenäoliselt avada sammaste alumised osad vähemal või suuremal määral. Vaid ühes piirkonnas on säilinud fragment seina allosale maalitud marmoreeritud tahveldisest. 45.-46. Kuppelsaali alumist tsooni kaunistasid kunagi pruunides toonides marmoreeritud tahvlid, millest tänapäeval annavad tunnistust vaid paar säilinud maalitud marmorisoont. M. Kallas 2016
Väheste avangute põhjal võib nentida, et situatsioon võib olla väikselgi pinnal väga erinev maalingu väga heast seisukorrast, kus on säilinud ka maalingu pealmine, modelleeriv värvikiht, avamatu seisukorrani. Viimase puhul on tegu väga pehmete, üksteisest eraldatamatute värvikihtidega, mis väiksemagi puudutuse korral on varisemisohtlikud ning ei ole avatavad kihte varem kinnitamata. Ka kõrvalsaali pikiseinte puhul on tõenäoliselt hoolika pealiskihist puhastamise ning säilinud (alus)maalingu katkete ning joonte fragmentide avamise järel võimalik mõtteliselt taastada neile maalitud kompositsioon. Osaliselt on külgvalguses hoomatav arhitektuurilise kompositsiooni reljeef ning pastoossemalt maalitud varjualad. 47. Noolekesed markeerivad maalingul külgvalguses välja joonistuvaid reljeefseid kontuure. Tähelepanelikul vaatlemisel on võimalik näha maalingu ligikaudset komopositsiooniskeemi.
Kui tulevikus peaks Hõreda säilinud maalingute konserveerimine päevakorda tõusma, siis tuleb hetkel lubjakihi all olevate maalingute ulatuse, säilivuse ning seisukorra konkreetsemaks määramiseks viia läbi põhjalikud täiendavad uuringud. Kui algselt oli kavas vaid maalingute seisukorra uurimine, siis kohapealne lähivaatlus tingis ka kohese konserveeriva sekkumise. Mõlema saali friisimaalingute pigment oli pulbristunud, kaotanud sideaine ning äärmiselt hävimisohtlikus seisukorras. Mõnevõrra paremas seisukorras olid ovaalsaali maalitud sambad, kus eriti puutetundlik oli vaid sambaid ääristanud tumedam varjuala. Pulbristunud pigmendi kinnitamiseks kaeti maalingud 5 % Paraloid B- 72 lahusega atsetoonis-etanoolis (1:1). Lahus kanti pinnale laia pehmekarvalise pintsliga õrnalt vajutades. Eelpool kirjeldatud meetod ei töötanud ovaalsaali maalitud kassettlae fragmentide kinnitamisel, kuna pealekantav lahus tumendas maalikihti. Kuna selles piirkonnas on maalingust säilinud vaid väga üksikud fragmendid, lisaks on maalinguid kandev krohv varisemisohtlik, siis antud fragmentide pigmenti ei kinnitatud. Ovaalsaali laes säilinud kahest suuremast krohvifragmendist on ühel säilinud laemaalingu komponeerimisel krohvikihti vajutatud sirklirõngad; teisel fragmendil on osaliselt säilinud ka illusoorseid maalitud rosetikesi. Kuna suurem, veel rosettmaalingut kandev fragment püsis krohvimattidel piltlikult öeldes ausõna abil, otsustati selle kindlustamiseks viia läbi avariikonserveerimine ning toestada krohvi kruvide ning seibidega kinnitamise abil. Analoogne avarii-konserveerimine tuli läbi viia ka kõrvalsaali säilinud laefragmentide puhul. Tänaseks on kõrvalsaali laemaalingust säilinud vaid trafarettmaalinguna teostatud lage ääristanud ornamentika. Laekrohvide kinnitamiseks kasutati umbes 50 seibi ja kruvi. Eestis seni kasutatud metallist seibid, mis varjavad maalingu suured piirkonnad, asendati läbipaistvast materjalist seibidega.
48.-49 Läbipaistvad kinnitusseibid kuppelsaali laes. Foto: Viktor Erm, 2016
50. Läbipaistvad kinnitusseibid väikese saali laes. Foto: Viktor Erm, 2016