TALLINNA ÜLIKOOL KOMMUNIKATSIOONI INSTITUUT Kaisa Liiv TÖÖÕNNETUSTE ESITUS EESTIS AASTAL 2014 Magistritöö Juhendaja: lektor Katrin Aava Tallinn 2015
Deklaratsioon Mina Kaisa Liiv (sünnikuupäev:17.04.1991) 1. olen koostanud magistritöö iseseisvalt. Teiste autorite uurimistööd, olulised seisukohad kirjandusest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud. 2. annan Tallinna Ülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud teosetööõnnetuste esitus Eestis aastal 2014 inglise keeles Work accident representation in Estonia during 2014, mille juhendaja on Katrin Aava, säilitamiseks ja üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu repositooriumis. 3. olen teadlik, et punktis 2 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile. 4. kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi. Töö autor: Kaisa Liiv (allkiri, kuupäev) Töö on kaitsmisele lubatud. Juhendaja: Katrin Aava, PhD allkiri, kuupäev Kaitsmine toimub Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi magistritööde kaitsmiskomisjoni avalikul koosolekul 29. Mai 2015 aastal kell Tallinnas, aadressil Narva mnt 25 ruumis S240 2
SISUKORD SISSEJUHATUS... 5 1. TÖÖ TEOREETILISED LÄHTEKOHAD... 7 1.1. Tööõnnetuse ennetamisest maailmas.... 8 1.2. Tööõnnetuse tähendus seletava sõnaraamatu ja seaduse põhjal.... 9 1.3. Tööturvalisusest ja tingimustest Eestis.... 10 1.4. Tööõnnetuse sidusgrupid selles töös.... 14 1.4.1. Avalik sektor tööturvalisuse sidusgrupina.... 14 1.4.2. Riik tööturvalisuse mõjutajana.... 16 1.4.3. Tööandja kui tööõnnetuse ennetaja... 18 1.4.4. Töötaja kui tööõnnetuse ennetaja.... 20 1.5. Sidusgruppide osalus uudistes... 21 1.6. Uus meedia ja ajakirjanike roll õnnetuse konstrueerimisel... 24 1.6.1. Uudisväärtuse tänapäevane käsitlus... 25 1.6.2. Rollide loomisest tööõnnetuste uudistes Eestis... 27 2. MEETODI VALIK... 30 2.1. Varasemad tööd ja tekstianalüüsi meetodi valik.... 30 2.2. Uurimisküsimused ja andmekogumismeetodid.... 32 2.3. Kvalitatiivne sisuanalüüs ehk kontentanalüüs... 33 2.3 Kriitiline diskursuseanalüüs andmete analüüsimeetodina.... 35 2.4. Kriitilise diskursuseanalüüsi kriitika.... 37 3. TEKSTIANALÜÜSI TULEMUSED... 40 3.1. Järvamaal hukkus kodulähedast parki korrastades külaseltsi aktivist... 40 3.2. Võrumaal suri kõrgelt kukkunud ehitusmees... 42 3.3. Võru maakonnas hukkus lauda katuselt alla kukkunud 48-aastane töömees.... 44 3
3.4. Lääne-Virumaal hukkus veokit parandanud mees.... 45 3.5. Hilton hotelli ehitusel sai tööline surma... 46 3.6. Viljandimaal hukkus kopplaaduri kabiini alla jäänud töömees... 48 3.7. Merko ehitusel hukkus mees... 49 3.8. FOTOD: Tallinnas kukkus katuseääre paigaldamisel katuselt alla mees ja hukkus. Lisatud Merko Ehituse kommentaar... 50 3.9. Töökaaslase surmaga lõppenud tööõnnetus tõi kraanajuhile karistuse... 53 3.10. Muuga sadamas hukkus tööõnnetuses mees... 54 3.11. Ida-Virumaal hukkus vedurijuhi abi.... 56 3.12. Vaivara jaamas Ida-Virumaal hukkus täna öösel vedurijuhi abi.... 57 4. JÄRELDUSED JA ARUTELU... 59 5. KOKKUVÕTE... 62 KASUTATUD KIRJANDUS... 66 ABSTRACT... 70 Lisa 1. Tekstianalüüsi valimisse kuuluvad artiklid... 72 4
SISSEJUHATUS 2014. aasta esimesel poolel toimus Eestis 2100 tööõnnetust. 1688 juhtumi tulemusena sai töötaja kerge tervisekahjustuse, 402 juhtumi korral raske tervisekahjustuse. 10 inimest suri tööõnnetuse tõttu. 2014. aasta esimesel poolel juhtus avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalas 255 tööõnnetust. (Triin Ärm (Ed.) Tarbija 24 2014: veeb). Tööinspektsiooni ehitusplatside kontrollist selgus, et turvavarustuse olemasolul ja kasutamisel esineb puudujääke (Hanneli Rudi (Ed.) Tarbija 24 2014: veeb). Magistritöö eesmärk on kirjeldada seda, kuidas esitatakse Eestis tööõnnetusi. Analüüsin kelle vaatepunktist uudised luuakse ning kirjeldan internetiväljaannetes kasutatavaid keelelisi valikuid, mis aitavad kujutada tööõnnetuse osapooli. Õppisin Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis tervisedendust ja omandasin sel erialal rakendusliku kõrghariduse. Tervis ja inimese üldise heaolu saavutamine on minu isiklik huvi ning kommunikatsiooni õppijana olen mõistnud, kui tähtis on nii negatiivsetest kui ka positiivsetest tervisemõjuritest rääkimine, teadmiste vahetamine ning asjakohase informatsiooni edastamine sidusgruppidele. Usun, et teatud olukordade kirjeldamiseks on ühiskonnas ja ajakirjanduses tavad ning harjumused, mida tuleb peegeldada teksti koostajale. Seda selleks, et teksti koostaja saaks tagasisidet, kuidas tema loodud tekste võidakse mõista ning millised osad jätab ta oma tekstis mainimata. Töö juhendajaks on lektor Katrin Aava, kes uurib ja tagasisidestab liiklusõnnetuste uudistekste oma 2015. aasta artiklis. Sellest artiklist selgub, et kui tekstis kirjeldatakse jalakäija helkuri mittekandmist, tekitab see lugejas arusaama, et liiklusõnnetuses on süüdi jalakäija, mitte auto roolis olnud inimene. Teine Aava (2015) kirjeldatud aladiskursus kirjeldas autot, kui aktiivset tegutsejat, mis ajas inimese alla. Liiklusõnnetusuudiste tekstide analüüsimisest selgus, et teemakohased artiklid kuvandatakse autojuhi positsioonilt ning seetõttu kujutatakse jalakäijat ohvri asemel süüdlasena. Internetiartikleid on magistritöös analüüsinud kriitilise diskursuseanalüüsi abil ka näiteks Tobias Hoch (2008) ja Siiri Erala (2011), kes jõudsid oma töödes tulemuseni, et uudise 5
neutraalsust mõjutavad nii kirjutaja kultuuriline taust kui ka lugejailt pärinev nõudlus luua uudiseid kiiresti. Töö eesmärk on selgitada, kuidas esitati Eestis 2014. aastal tööõnnetusi. Eesmärgi saavutamiseks vastan kolmele uurimisküsimusele: 1. Kelle vaatepunktist tööõnnetusi konstrueeritakse? 2. Milliste aladiskursuste kaudu ja millise keelekasutuse kaudu tööõnnetus konstrueeritakse? 3. Millistes rollides tööõnnetuse osapooli kujutatakse? Töö esimeses osas avan tööõnnetustega seotud mõisted ja kasutan seaduseid, et kirjeldada Eesti riiklikke nõudeid turvalisuse tagamiseks töökohal. Kirjeldan ajakirjanike rolli ühiskonnas ning seeläbi ka ajakirjaniku rolli tööõnnetuse juures. Arvestades tehnika arengut, kirjeldan ka ajakirjanike arenevaid võimalusi oma töö tegemiseks ning arutlen veebiportaalide konkurentsi teemal, mis võib mõjutab uudise levimise kiirust aga ka kvaliteeti. Teine peatükk koosneb metodoloogiast, mis kirjeldab meetodeid, mida eesmärgi saavutamiseks kasutasin. Andmeid kogusin kontentanalüüsi abil ning teksti analüüsimiseks kasutan Norman Fairclough i ja Teun van Dijk i soovitusi kriitilise diskursuseanalüüsi jaoks. Seda just seepärast, et Fairclough on võrreldes teiste kriitilise diskursuse analüüsi teoreetikutega keskendunud enam dialektiliste suhete kirjeldamisele ja Teun van Dijk keskendub enam sotsiaalkognitiivse kommunikatsiooni uurimisele (Ruth Wodak ja Michael Meyer 2009: 20). Kolmas peatükk koosneb tekstianalüüsist ja selle tulemustest. Kasutasin 12 artiklit, mis sattusid valimissse ning olid sisult sobivad. Sisuosa peatüki võtan kokku tekstianalüüsi kokkuvõttega 12st artiklist. Neljas peatükk on arutelu töö kirjutamisel tekkinud järeldustest ning viienda peatükiga võtan magistritöö tulemused kokku. 6
1. TÖÖ TEOREETILISED LÄHTEKOHAD Peatüki eesmärk on kirjeldada tööõnnetuse sidusgruppe ja varasemaid töid, mis kirjeldavad tööõnnetusi või tööturvalisust. Kirjeldan avaliku sektori, riigi, tööandja ja töötaja rolli tööturvalisuse tagamisel ja seeläbi tööõnnetuse ennetamisel. Eristan avalikku sektorit riigist kuna riik on küll avaliku sektori tuum, kuid avalik sektor koosneb riigiametitest ja kohalikest omavalitsustest, kes omakorda mõjutavad otseselt kodanikuühiskonda. Riik aga keskendub selle töö põhjal seadusandluse loomisele. Teemakohaste mõistete avamiseks kirjeldan, millist rolli omavad tööõnnetuste sidusgrupid ning hiljem arutlen, kuidas meedia tööõnnetuste esitamisel osaleb. Kirjeldan Eesti seadusi ning töötervishoiu spetsialistide tähelepanekuid, et hinnata hetkelist olukorda Eestis. Võrdlemiseks teiste riikidega, kirjeldan teiste riikide ettekirjutisi ja praktikaid töötervishoiu korraldamisel. Peatükk lõppeb aruteluga, kuidas tööõnnetusest saab uudis ning millised võivad olla internetiajakirjanduse võimalused tööõnnetuse kajastamiseks. Tööohutuse selgitamiseks kirjeldan Maailma Tervise Organisatsiooni ehk WHO (World Health Organisation) seisukohta sellest, mida tööõnnetuste vähendamiseks riik teha saab. Lisan võrdluse, kuidas räägitakse tööõnnetustest Ameerika Ühendriikide Tööohutuse ja tervise agentuuri ehk OSHA (Occupational Safety and Health Agency) eesmärkides. Kasutan Kanada spetsialisti Bob Barnetsoni raamatut, mis hindab tööõnnetustest rääkimist Kanadas. Eesti olukorra selgitamiseks kasutan Marina Järvise ja Piia Tinti uurimistööde tulemusi töötervishoiu kohta. Selle peatüki esimeses alapeatükis toon näiteid, kuidas luuakse tööõnnetustest artikkel internetis ning millisel moel võib uusmeedia mõjutada sidusgruppide rolle tööõnnetuse korral. Teises alapeatükis kirjeldan Eesti tööturvalisuse teemal tehtud uuringute tulemusi. Kolmandas alapeatükis kirjeldan, kuidas räägitakse tööõnnetustest ühiskonnas, kasutades Eesti keele seletava sõnaraamatu definitsioone. Neljandas alapeatükis kirjeldan tööõnnetuse sidusgruppe, ehk inimkooslusi, kes võivad mingil moel mõjutada seda, kuidas Eestis tööõnnetustest 7
räägitakse. Viies alapeatükk kirjeldab, kuidas uudised sünnivad ning sealt edasi selgitan, kuidas uudised ja neis kasutatud keelelised valikud võivad muuta tööõnnetustest rääkimist. 1.1. Tööõnnetuse ennetamisest maailmas. See alapeatükk kirjeldab, kuidas näeb tööõnnetuste ennetamise võimalusi Maailma Terviseorganisatsioon ehk WHO (World Health Organisation), Ameerika Ühendriikide töötervishoiu ja ohutuse tagamisega tegelev organisatsioon OSHA ehk Occupatiocal Safety and Health Act ning Kanada Töötervishoiuspetsialist Bob Barnetson. Ennetustöö on tähtis tööõnnetuse vältimiseks ning just seepärast lähenen teooria peatükis tööõnnetusele nende ennetamise võtmes. Kirjeldan teiste riikide näiteid ja ettepanekuid kuna Eesti mastaabis on töötervishoiu teemal raske leida kaasarääkijaid, kes kirjeldaks häid praktikaid. WHO kuuekümnendal kokkutulekul loodi üheskoos tegevuskava nimega Töötaja tervis: Globaalne tegevuskava. Selle plaani eesmärk on tugevdada riiklike tervishoiu süsteeme, et hinnata ja likvideerida riskitegurid töökeskkonnast. Plaani kesksed eesmärgid on: Luua igas riigis töötajaid kaitsev poliitika Kaitsta ja edendada tervist töökohal Parandada töötervishoiu teenust ja sellele ligipääsetavust Pakkuda ja kommunikeerida ennetamise tõendatud materjale Ühendada töötaja tervist teiste poliitikatega (WHO, 2007: 6-9). Ameerika Ühendriikides tegeleb töötervishoiu ja ohtuse tagamisega OSHA ehk Occupatiocal Safety and Health Act. Selle organisatsiooni missioon on tagada töötajale turvaline ja tervisesõbralik töökoht standardite seadmise, koolituste, abistamise, hariduse ja assisteerimise kaudu. OSHA tegeleb ka kaebustega ning nad kirjutavad, et ühendust võtva inimese konfidentsiaalsus on tagatud kuna organisatsioon on loodud selleks, et aidata (OSHA Enforcement: veeb). 8
Dr Bob Barnetson, on Athabasca Ülikoolis professori abi ning töötab töösuhete uurimisega. Tema 2010. aastal ilmunud raamat The Political Economy of Workplace Injuri in Canada on kirjutatud sellest, kuidas Kanadas esitatakse tööõnnetuse risk sageli majanduslikust vaatepunktist. Sellisel juhul nähakse tööõnnetuse riski minimaalse ja vältimatuna, mis omakorda loomulikustab tööõnnetuse toimumist. (Bob Barnetson 2010: 2). Tööturvalisusega kaasneb kulu, mis võib kasumit vähendada ning seepärast võivad kasumi nimel seada oma töötajad ohtu (Barnetson 2010: 102). Bob Bartnetson lisab (2010), et tööandja otsustab mida, millal, kus ja kuidas toota. (Barnetson 2010: 46). WHO paneb ohutuse tagamiseks ja seeläbi töötaja tervise eest vastutavaks riigi ja tööandja. Seepärast valin oma magistritöös ka riigi ja tööandja tööturvalisuse osapoolteks, lisaks töötajale ja tööandjale. Riik peab aitama tööandjaid ja töötajaid koolitamisel ning tööandja peab töötajale võimaldama riigi poolt ettenähtud varustuse ja teadmised. Ideaalis ei tohiks töökohal tööõnnetust juhtuda, kuid muidugi on sündmusel alati mitu osapoolt ning turvalisuse tagamine nõuab alati pühendumust mõlemalt osapoolelt: nii tööandjalt kui ka töötajalt. 1.2. Tööõnnetuse tähendus seletava sõnaraamatu ja seaduse põhjal. Selles alapeatükis kirjeldan tööõnnetuse definitsioone Eesti keele seletava sõnaraamatu põhjal ning võrdlen seda seaduses kirjas oleva definitsiooniga. Seda selleks, et mõista, kuidas inimene võib tõlgendada tööõnnetust kui mõistet või sündmust. Tööõnnetust peetakse Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tööülesannete täitmisel või tööteel juhtunud õnnetuseks (EKSS: veeb). Sama sõnaraamat kirjeldab õnnetuse terminit kui ootamatut ja traagilist sündmust, kus keegi saab viga (ibid). Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse järgi on tööõnnetuse mõistet täpsustatud kui juhtumit, kus töötaja saab tervisekahjustuse või sureb, tööandja antud tööülesannet täites või muul tööandja loal tehtaval tööl. Tööõnnetus saab toimuda vaid tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. (Riigi Teataja 2001, 22, punkt 1). Seaduses tuuakse 9
tööõnnetus välja töötaja tervisekahjustuse või surmana, kuid seletavas sõnaraamatus täpsustatakse õnnetust eraldi terminina, kus keegi saab viga. Siit võib järeldada ka seda, et tööõnnetuseks loetakse ka õnnetust, mis toimub töötajaga juhul kui ta läheb kolleegile appi. Sama seadus selgitab tööõnnetuse raskusastmed ja esmased nõuded teavitamisest. Selle järgi eristatakse tööõnnetus raskusastme järgi kergeks, raskeks või surmaga lõppenud tööõnnetuseks. Raskeks tööõnnetus loetakse õnnetust, mis põhjustas töötajale raske kehavigastuse või eluohtliku seisundi. Tööõnnetuse raskuse määrab arst, kes peab tööandjat sellest esimesel võimalusel teavitama. Tööandja peab raskest või surmaga lõppenud tööõnnetusest teatama Tööinspektsiooni kohalikule asutusele. Surmaga lõppenud tööõnnetusest peab tööandja teavitama ka politseid. (RT 2001, 22, punkt 2-4). Tööandja vastutus on anda teada tööõnnetusest järelvalvet tegevale inspektsioonile, kes siis saab alustada uurimist. Arvestades, et tööandja võib tööõnnetuse tõttu saada trahve või muid töö jätkamist segavaid ettekirjutisi, võib tööandja motivatsioon Tööinspektsiooniga viivitamatult ühendust võtta, olla väike. St, et tööandja võib siinkohal viivitada teatud aja, et teha näiteks kokkuleppeid teiste töötajate või partneritega. See on pigem oletus, mis võib saada tõeseks juhul kui tegemist on ettevõttega, kus kasumlikkust peetakse tervisest tähtsamaks. 1.3. Tööturvalisusest ja tingimustest Eestis. Selles peatükis kirjeldan tööturvalisuse tingimusi Eestis. Täpsemalt, millises valdkonnas on töö ohtlikum ning millises ohutum. Lisaks jõuan inimgrupini, keda tööõnnetused kõige rohkem ohustada võivad ning miks. Peatüki eesmärk on leida kõige haavatavam sidusgrupp tööõnnetuse juhtumi juures, et hiljem analüüsida uudisteksti rolle ning tuua võrdlusi varesema uuringu tulemustega. Piia Tint, Gunnar Kiivet ja Karin Reinhold kirjutavad, et rikkamad ettevõtted võimaldavad oma töötajaile sauna, solaariumit ja teisi hüvesid, kuid vaesemate ettevõtete töötajad peavad 10
töötama halvemates tingimustes. Mõnes ettevõttes on töötajad pidanud tööd tegema 8 soojakraadiga toas või siis kasutatakse ohtlike kemikaalide laona ruumi, mida töötajad kasutavad igapäevasteks tegemisteks. Tint ja teised kirjutavad, et töötingimused muutuvad siiski iga aastaga üha paremaks. (Piia Tint, Gunnar Kiivet, Karin Reinhold 2004: 9-10). Kuna tööandjad on majanduslikult erinevatel järgedel, on loogiline, et rikkamad tööandjad saavad oma töötajale lubada rohkem, samas on see ka nende kohustus kuna majanduslikult paremal järjel oleval ettevõttel on suure tõenäosusega ka suuremad töömahud ja rohkem töötajaid. Arvan, et mida rohkem töötajaid tööandja jaoks töötab, seda rohkem tuleb tööohutusse investeerida. Seda seepärast, et tööandja vastutus suureneb olenevalt töötajate arvust. Väiksem ettevõte peab tööohutuse nimel vaeva nägema, kuid näiteks kümne töötajaga ettevõttesse eraldi töökeskkonna spetsialisti või tervisedendaja palkamine võib vaesema ettevõtte jaoks olla liiga suur väljaminek samal ajal kui suuremad ettevõtted saavad endale töökeskkonnaspetsialisti lubada. Muidugi ei tohiks selline asi olla luksus, tegemist on ikkagi spetsialistiga, kes tagab ohutuse töökohal. Tinti, Kiivet ja Reinhold (2004) kirjutavad, et Tallinna ettevõtted on varakamad, kui maakohas tegutsevad ettevõtted. et enamasti on töötingimused head pangandus- ja kaubandusvaldkonnas, halvimad võivad olla töötingimused tööstusettevõtetes. (Tint jt 2004, 9-10). Kõige paremaid tööohutustingimusi saavad oma töötajatele lubada just Tallinna ettevõtjad ning kõige kehvemad töötingimused on väikekohtades. Valdkonna lõikes on kõige ohtlikumad töökohad tööstusvaldkonnas. Tint ja teised on 2004. aastal kirjutanud, et ettevõtted, mille tulemused on keskpärased, pakuvad töötajatele keskmisi töötingimusi. Sellise ettevõtte töökeskkond vajab tavaliselt parandusi kliima ja ruumi paigutuse osas. Samas usuvad Tint jt., et Eesti seadusandlus aitab töötingimusi parandada. (Tint jt 2004: 9-10). Seadusandlus kindlasti toetab töötingimuste parendamist töötaja jaoks, kuid meeles tuleks pidada ka seda, et ettevõtte eesmärk on teenida kasumit ning selle nimel võidakse tööohutuse pealt kokku hoida. Täpsemalt on võimalik säästa koolituste, varustuse ja järelevalve osas. 11
Samas võib ka töötaja proovida oma tööd kiiremini teha ning seda just tööohutuse arvelt aega kokku hoides: näiteks turvavarustuse mitte kasutamisega. Tint jt (2004) leidsid, et Eesti töötajad, on hakanud mõistma tööohutusmeetmete jälgimise ja täitmise olulisust ning info edastamine on organisatsioonides paranenud. Ometi oleneb tööohutuse info edastamine tööandja majanduslikust olukorrast: suurimad probleemid on väiksemates ettevõtetes, kus probleemidega tegeletakse alles siis, kui õnnetus juba juhtunud on. Suuremates ettevõtetes on tavaliselt olemas koolitatud töötervishoiu spetsialist, kes tunneb seadusandlust ning oskab muuta töökeskkonda turvalisemaks. (Tint jt 2004: 9-10). Marina Järvis ja Piia Tint kirjutasid 2009. aastal tööohutusest Eestis ning keskendusid oma töös Eesti sisserännanute töötingimuste uurimisele. Nad leidsid, et Eestis on palju endisest Nõukogu Liidu riikidest sisserännanud inimesi, kellest pooltel on Eesti kodakondsus.. (Järvis ja Tint, 2009: 567). Eestlaste ja sisserännanute vahe tööturul seisneb Järvise ja Tinti sõnul selles, et sisserännanute töötusenäitajad on suuremad ning töötavad sageli madalama palga eest. (Järvis ja Tint 2009: 570). Sisserännanud võivad olla nõus töötama ka töökohtadel, kus tööõnnetuse juhtumine on tõenäolisem. Mart Rannut, Ülle Rannut ja Anne Verscik väidavad, et kõikides inimkooslustes on ühtedel rohkem võimu kui teistel. Sarnaselt erinevad nii üksikisikud kui rühmad oma võimu taseme poolest. Võim ja ebavõrdsus on Rannuti sõnul omavahel seotud. Rannut jt. kirjutavad : Ühiskonna võimu ja ebavõrdsuse süsteemideks on sotsiaalne kihistumine ja klassistruktuur kui ebavõrdsuse jagajad ja tootjad, samuti rass ja rahvus, tuues kaasa pingeid ja vaenu kultuuriliselt erinevate inimeste vahel. Ebavõrdsus on omane igasugusele ühiskonnale, ka kõige vaesemale. (Mart Rannut, Ülle Rannut ja Anna Verschik 2003: 24). Siit selgub, et sisserännanute vähemeelistatus pole mitte vaid Eesti, vaid kogu maailma probleem ning seepärast võime tööohutuse teemal rääkida ka teiste riikidega eesmärgil saada häid praktikaid. Mart Rannut jt kirjutavad, et võimu ja ebavõrdsust seostatakse tavaliselt inimrühmade ja organisatsioonidega. Näiteks valitsus on Rannuti jt sõnul võimu asjatundja kirjutades, et valitsuse võimu areng põhineb sõjalisel võimul, lisaks toetub valitsus poliitilisele võimule. (Mart Rannut jt 2003: 24). 12
Tööturul on halvemas seisus just Eesti sisserännanud, kes on raha teenimiseks nõus töötama väiksema palga eest. Töötasu on töökoha valimisel kindlasti motiveerivaks, kuid usun, et tööotsija peab oluliseks ka töötingimusi sh turvalisi töötingimusi. Sisserännanud võivad töötingimuste osas olla vähem valivad ehk siis nõus töötama kehvemates töötingimustes ning võibolla ka tööohutust eirates. Võim ja ebavõrdsus on seotud ning selle vähendamiseks tuleb ühiskonnas inimeste õigustest rohkem rääkida. Eesti suurimad probleemid töötervishoiu ja ohutuse praeguses süsteemis on Järvise ja Tinti (2009) sõnul töötervishoiu teenuste vähesus, seadusandlus, mis ei toeta põhjalikku riskihindamist ning vähene koolitamine ja huvi poliitikute seas. Lisaks heidavad Järvis ja Tint ette seda, et tööohutus ja turvalisus pole töökohtades prioriteediks. Järvise ja Tinti (2009) sõnul on avalikult tööohutusest räägitud seni ebatõhusalt. Nende sõnul aitaks Eesti töötervishoidu ja ohutust arendada näiteks teadustööde koostamine, suurem huvi heade praktikate vastu ja ettevõtte sotsiaalse vastutustunde populaarsemaks muutumine. (Järvis ja Tint 2009: 573). Järvis ja Tint kirjutavad, et Eestis puudub kindlustus, mis hüvitaks tööõnnetuse või kutsehaiguse kulud, puudub ka strateegia, mis toetaks välistööliste tööohutust ja -turvalisust. Seepärast soovitavad Järvis ja Tint tööohutusest ja turvalisusest (sh töötaja õigused, tööga kaasnevad ohud, olemasolevad kaitsevahendid) rääkida just välistööliste kaitsmise jaoks. (Järvis ja Tint 2009: 573). Sellest alapeatükist selgub, et kehvemad töötingimused on vaesemate ettevõtete töötajail ning eriti just sisserännanud inimestel, kes on nõus töötama väiksema palga eest. Välistööliste õiguste kaitsmiseks peaks tegutsema riik. Järvis ja Tint on 2009. aastal kirjutanud : Selleks, et saada positiivseid tulemusi, tuleb Eesti töötervishoiu- ja ohutuse süsteemi tugevdada (Järvis ja Tint 2009: 574). Nõustun selle ettepanekuga, kuid selleks tuleb ühiskonnas luua tööõnnetusele laiem kuvand kui lihtsalt töötaja ja tööandja suhtumine seadusesse. Seaduse järgimine ja seeläbi turvalisuse tagamine võib olla ühe riigi kultuuri osaks. Sama saab arendada ka ainult ühe organisatsiooni kultuuri põhjal. Organisatsiooni põhiväärtused, kultuur 13
ja sotsiaalne vastutus võivad olla ettevõtte mõnedeks võimalusteks, kirjeldamaks oma suhtumist tööturvalisusesse ja seaduse järgimisesse. Üheks tööohutuse arendamise suunaks on ka Järvise ja Tinti (2009) mainitud kohustusliku kindlustatuse nõudmine tööandjalt või töötajalt. Kindlustuse eesmärk peaks olema nii tööandja kui ka töötaja ja tema pereliikmete kulude hüvitamine juhul, kui peaks toimuma tööõnnetus, mille tõttu inimene ei saa teha tööd või hukkub. 1.4. Tööõnnetuse sidusgrupid selles töös. Selles alapeatükis kirjeldan tööõnnetuse nelja osapoolt suuremast grupist indiviidini ehk siis avalik sektor, riik, tööandja ja töötaja. Arutlen, kuidas üks osapool teist mõjutada saab ning mis on selle tulemusel varem juhtunud. Neljas osas alapeatükk aitab tekstianalüüsi osas selgitada rollide kirjeldamisi tööõnnetusi kajastavates uudistekstides. Selleks, et mõõta kahjusid, kasutan Ester Rünkla toimetatud Sotsiaalministeeriumi teemalehte Tööõnnetustega seotud kulutused. Ester Rünkla toimetatud teemalehe eesmärk on hinnata tööõnnetustest tuleneva kahju suurust riigi ja ühiskonna tasandil. Teemalehes kirjeldatakse tööõnnetuste kulumudelit, mis koostati Eesti tööinspektsiooni ja Taani Töökeskkonna ameti koostööprojekti Development of a model for calculation of the costs of occupational accidents in Estonia käigus (Ester Rünkla (Ed.) 2012: 1). Mudelis jagatakse tööõnnetuse kulud kolmeks: riigi tasandi kulud, ühiskonna tasandi kulud ja ettevõtte tasandi kulud. (Rünkla (Ed.) 2012: 1). Kuna kannatada saanud töötaja kulu arvutatakse kulumudeli põhjal saamata jäänud palga näol, mõistan selles töös neljanda sidusgrupina ka töötajat. 1.4.1. Avalik sektor tööturvalisuse sidusgrupina. See alapeatükk kirjeldab, milliselt võib avalik sektor mõjutada seda, kuidas inimesed tööõnnetust mõistavad ning sellest räägivad. Kasutan Bob Barnetsoni 2010. aasta näidet 14
töötajakesksest töötervishoiu kampaaniast, et tuua välja ühe töötervishoiuteemalise kampaania meetod, mida spetsialist oma raamatus kritiseerib. Avaliku sektori all pean silmas riiklikke asutusi, mille ülesanne või eesmärk on tööõnnetusi vähendada. Selliseks riiklikuks asutuseks võib olla näiteks tööinspektsioon või sotsiaalministeerium aga ka kohalik omavalitsus. 2013. aastal oli riigitöötajate tööõnnetuste arv 45 võrra väiksem kui 2014. aastal. Apo Oja, kes on tööinspektsiooni peadirektori asetäitja väidab, et riigitöötajate tööõnnetuste näitajad on suuremad, kuna riigisektoris, erinevalt erasektorist, ei esine tööõnnetuste varjamist. (Ärm (Ed.) Tarbija 24 2014: veeb). Apo Oja kommentaar tööõnnetuste varjamise kohta on tähtis, kuna sellest selgub, et tööõnnetusi tõesti varjatakse ning eriti palju on seda erasektoris. Siit selgub, et tööõnnetused on Eestis suuremaks probleemiks kui nende tegelik arv näitab, kuna Eesti erasektoris toimub varjamine. Tööandjate ja töötajate harimine tööohutuse teemal on riigi vastutusala ning kodanikuühiskond aitab sellele kaasa. Tööõnnetuse kulumudeli järgi on ühe tööõnnetuse tööõnnetuse kulu riigile 1249 eurot ja ühiskonnale 12412 eurot. Ettevõttele on tööõnnetuse kulu 1137 eurot. Riigi ja ettevõtte kulud keskmisele tööõnnetusele on sama suured.. Ühiskonnale on kulu kümme korda suurem. Tööõnnetuse kulu riigi tasandil tõstab tööõnnetuse raskusastmest põhjustatud võimalik alaline töövõimetus. Kulutusi alalisele töövõimetusele suurendab kannatanu noorus: mida noorem on kannatanu, seda kauem tuleb riigil maksta alalise töövõimetusega seotud töövõimetuspensioni ning kahjuhüvitist. (Rünkla (Ed.) 2012: 8). Siit selgub, et avalik sektor kannatab tööõnnetuse tõttu enim. Triin Vihalemm, Margit Kiisel ja Maie Kiisel (2013) on koostanud kommunikatsiooni spetsialistidele õpiku, mille nimi on Kuidas parandada maailma sotsiaalsete muutuste kujundamisel?. Õpikus mõistetakse maailmaparandust sotsiaalsete probleemide lahendamisena. Vihalemm jt seavad sotsiaalsete probleemide lahendamisel tähtsale kohale riigiasutused, kuna neil on ligipääs kodanike maksurahale ning täidesaatvale võimule ning rõhutavad ka seda, et kõigis sektorites pannakse rahaliste ja juriidiliste vahendite kõrval üha rohkem rõhku haridusele ja kommunikatsioonile kui abivahenditele, mis aitavad lahendada sotsiaalseid probleeme. (Triin Vihalemm, Margit Kiisel ja Maie Kiisel 2013, ptk 1.1.). 15
Hea viis seaduse muutmise algatamiseks on poliitiline sekkumine. Manuel Castells kirjutab, et iga suurem poliitiline sekkumine avalikus sektoris, tähendab meedia kohalolekut. Meediat mõjutavad ettevõtted ja valitsus, kes omakorda mõjutavad poliitikat ning sellises suhtes võib tekkida vastuolusid kehtiva korra osas. (Manuel Castells 2007: 246). Kodanikuühiskonna ja tehnika areng on inimeste omavahelist suhtlemist suurendanud ja muutnud lihtsamaks. Seega on lihtsamaks muutnud ka teiste sidusgruppide jälgimine ning nende omavaheline suhtlemine. Sotsiaalsed probleemid on riigi probleemid ning haridus ja kommunikatsioon on tõestanud end heade vahenditena selliste olukordade lahendamisel. See, kuidas riik tööõnnetustega toime tuleb, väljendub riigisektoris töötavate inimestega toimuvatest tööõnnetustest. 1.4.2. Riik tööturvalisuse mõjutajana. See alapeatükk kirjeldab, kuidas mõistab Eesti seadusandlus töötervishoidu ja ohutust ning millised on meie riigi peamised huvid tööturvalisuse tagamiseks. Kuna seadus määrab reeglid riigis, aitab see peatükk selgitada nõuded, kuidas tuleb rääkida tööõnnetusega kaasnevatest terminitest nagu töötervishoid ja tööohutus. Lisaks kasutan määrust Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord, mis kehtestab nõuded töökeskkonna spetsialistile, kelle vastutuseks on töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalane juhendamine ja väljaõpe töökohal (RT 2001, 1, punkt 5). Peatüki lõpus selgitan tööõnnetuse kulumudeli olemust, mis aitab selgitada tööõnnetusest tulenevaid kulusid avalikule sektorile, riigile, ettevõtjale ehk tööandjale ja töötajale. Tööturvalisuse tagamiseks kehtib Eestis töötervishoiu ja tööohutuse seadus. Riik kontrollib seadusega tööturvalisust ja -ohutust ning seab nõuded nii töötajale, tööandjale kui ka iseendale. Töötervishoiu ja ohutuse seaduse esimene paragrahv kirjeldab seaduse reguleerimisala ning on kirja pandud nii: Käesolev seadus sätestab töölepingu alusel töötavate isikute ja avalike teenistujate (edaspidi töötaja) tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna 16
loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil, vaidemenetluse korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. (RT 2011, 1. Punkt 1 ). See tähendab, et töötaja ja tööandja vastutavad mõlemad tööohutuse ja tervishoiu eest ning vajadusel peab abiks olema ka riik. Paragrahv kaks sõnastab töötervishoiu ja tööohutuse terminid nii: Käesolevas seaduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist (RT 2011, 2. Punkt 1). Siit selgub, et töötervishoid ja ohutus on ka töö kohandamine töötaja võimetega ning töötaja tervise edendamine, mis võib toimuda ka näiteks sporditoetuse või muude heaolu tõstvate kompensatsioonide näol. Riiklikku järelvalvet seaduse täitmise osas teeb tööinspektsioon. Tööinspektsiooni põhimääruse teine peatükk 8 kinnitab, et tööinspektsiooni põhiülesanneteks on töökeskkonnapoliitika elluviimine, riiklik järelevalve töötervishoidu, tööohutust ja töösuhteid sätestavate õigusaktide nõuete töökeskkonnas täitmise üle, üldsuse, töötajate ja tööandjate teavitamine töökeskkonna ohtudest ning individuaalsete töövaidluste lahendamine kohtueelses töövaidlusorganis. (RT. 2014 8). Eesti erisus näiteks OSHA ga seisneb selles, et Tööinspektsioon on loodud järelvalvajaks samal ajal kui OSHA soov on harida ja abistada. Meie seadus on loonud nõude järelvalvaja olemasoluks ning teavitustöö tegemiseks. Lisaks sellele on Sotsiaalministeerium loonud Taani Töökeskkonna ameti eeskujul tööõnnetuste kulumudeli, millest selgub tööõnnetuste tegelik maksumus Eestile. Tööõnnetuse kulumudelist selgub, et riigi kulu surmaga lõppenud tööõnnetuste korral, piirdub hukkunud inimese lapsele toitjakaotuspensioni maksmisega. Ühiskonna kulusid peetakse selle mudel põhjal suureks, kuna surmaga lõppevaid tööõnnetusi esineb enim noorte töötajatega. Mida noorem hukkunu, seda enam jääb riigil saamata toodang paljude aastate eest. (Rünkla (Ed.) 2012: 8). Rahaliselt on tööõnnetus kahjulik töötajale, ettevõttele, riigile ja ühiskonnale ning tööõnnetuse ennetamiseks tuleks sellel teemal rääkida avalikus sektoris laiemalt. Otseselt saab seda 17
mõjutada riik muudatustega seadusandluses. Avalikult rääkimine ja kodanikuühiskonna võimestamine aitaks kaasata aktiviste ja poliitikuid, kes saavad mõjutada poliitikat. Tavalisele kodanikule ei jää siin palju võimu kuna see on kogunenud suurematele gruppidele. 1.4.3. Tööandja kui tööõnnetuse ennetaja Selle alapeatüki eesmärki on kirjeldada, kuidas seostatakse Eestis tööõnnetus tööandjaga. Võrdlen Kanada töötervishoiu spetsialisti arvamust tööinspektsiooni infolehel Tööohutuse ja töötervishoiu juhtumine kirjutatuga ning kirjeldan seda, kuidas tööandja tööõnnetuse kahju mõõta võib. Tööinspektsiooni infolehe sisu tundub üldiselt sarnane Bob Barnetsoni (2010) kirjutatuga, kuid tööinspektsiooni infotrükise alguses on tööõnnetust siiski kirjeldatud, kui ootamatut juhtumit: Tööõnnetused, tööga seotud haigused ja vahejuhtumid on sageli ootamatud ning juhuslikud sündmused. (Tööinspektsioon: 5). Tööandja on kindlasti vastutav töökohas toimuva eest, kuid kindlat rolli mängib ka avalik sektor ja kodanikuühiskond. Tööinspektsiooni andmetel on tööõnnetused põhjustatud riskide ohjamismeetmete puudustest ning võivad olla mitme ebasoodsa olukorra kokkulangemise tulemus. Otsene tööõnnetuse põhjus võib olla mõne töötaja viga või aparaadi tehniline rike. Tööinspektsioon rõhutab, et sageli peitub tööõnnetuse tegelik põhjus organisatsiooni eksimusel, mille eest vastutab juhtkond.(tööinspektsioon: 5). Ettevõtte kulud koosnevad ajakulust ja otsesest rahaliselt kulust. Ajakulu alla kuuluvad asendaja tööaeg, kaotatud tööaeg, koristamisele kuluv aeg, kannatanu asendamine, juhtkonna tööaeg, õnnetusest tingitud koolitusele kulunud aeg, tööõnnetuse uurimisele kulunud aeg ja kannatanu ümberõpe või rehabilitatsioon. Otsese rahalise kulu moodustavad ettevõttele kompensatsioonid, tööõnnetuse uurimisega seotud kulu, kannatanu ümberõpe, põhivara remont, kulud remondile, kaotatud sissetulek, trahv ning kulud, mis on ettevõttele tekkinud kohtunõude alusel (Rünkla (Ed.) 2012: 5). 18
22. mail 2014 kontrollisid tööinspektsiooni ametnikud Eestis ehitusplatse. Sel päeval leidsid ametnikud üle 160 rikkumise, millest 44 olid nii ohtlikud, et ehitusmehed pidid oma töö lõpetama kohe. Lisaks kasutati töötamisel palju tehnikat, mis ei vastanud nõuetele. Näiteks ei kasutanud ehitajad kaitserakmeid ja turvaköisi. Selle kontrolli käigus hindasid spetsialistid vaid seitse ehitusplatsi sobivaks töökohaks. (Rudi (Ed.) Tarbija 24 2014: veeb). Siit selgub, et tööandjatel on tööturvalisuse tagamisel on raskusi. Tööinspektsioon kirjutab, et poliitika seab töötervishoiu ja tööohutuse juhtimisele sihid, kuid ettevõtted peavad parema tulemuse saavutamiseks looma tugevad nõuded organisatsioonis ning määratlema üksikasjalikud vastutused ja suhted. Ka tööinspektsioon usub, et turvalisuse juhtimise parendamisel peaks tähtsaimaks seadma organisatsiooni kultuuri tugevdamise. (Tööinspektsioon: 9). Tööinspektsioon on arvamusel, et töötervishoiu ja tööohutuse juhtimise peamiseks motivaatoriks ja eesmärgiks püüe vältida karistust. Sageli hakatakse tööinspektsiooni hinnangul tegutsema pärast tööinspektori külastust ning parendamisel järgitakse peamiselt inspektori näpunäiteid. Lisaks usub tööinspektsioon, et otsused võetakse vastu kitsas ringis ning tavaliselt töötajatega ei konsulteerita (Tööinspektsioon, 5). Tööinspektsioon pole oma tegevuses sarnane OSHA ga abistava rolli asemel on riiklik organisatsioon saanud karistaja rolli, mistõttu kardavad ettevõtted tööinspektsiooniga edasiviivat koostööd jätkata. Töökeskkonnaspetsialisti ülesanne on luua tervist toetav töökoht. Kuna sageli palgatakse töökeskkonnaspetsialist väljaspoolt vaid ühe hindamise tegemiseks, võib juhtuda, et tööst tulenevaid riske ei kontrollita täielikult ning see võib viia puudujääkideni seaduse täitmisel.(ibid.). Siit selgub, et tööandja ei pruugi meelega tööohutuse arvelt kokku hoida, kuid vähene huvi ja nõrk organisatsiooni kultuur, võivad viia selleni, et kõiki seadusega ettenähtud nõudeid ei täideta. Näiteks võib sisseostetud hindamisteenus olla puudulik kuna hindaja ei suuda näha kõiki võimalikke ohte ning teemast vähehuvitatud juhtkond ei pruugi puudusi näha. Just sel põhjusel on soovitatav kaasata ka madalamal astmel töötavaid kolleege. 19
1.4.4. Töötaja kui tööõnnetuse ennetaja. Täisealine kodanik vastutab oma tegude eest ning olukorras, kus inimese õiguseid rikutakse, on tal tarvis enda eest seista. Vastasel juhul võib inimene riskida enda ja oma pereliikmete heaolekuga. Olukorras, kus inimesel puudub väljaõpe või turvavarustus, peab ta julgema vajaminevat nõuda. Üksikisiku turvakäitumine võib mõjutada teda ümbritsevate inimeste turvalisust ja heaolu ning just seepärast tuleb töötajat julgustada sel teemal kaasa rääkima ja osalema organisatsiooni kultuuri arendamisel. Arvestades, et üksiku töötaja näol on tegemist kõige nõrgema sidusgrupiga juhtumi juures, on suur tõenäosus, et süü asetatakse töötajale. Barnetsoni (2010) sõnul on tööturvalisuse puhul töötaja vigadele ja lohakusele keskendumine sage probleem. Barnetsoni raamatu teine peatükk kirjeldab, kuidas hooletu töötaja narratiiv on saanud tööandjate seas tihti kasutatud selgituseks tööõnnetusele. Hoolimata sellest, et Kanadas on töötaja veale keskenduvat diskursust kritiseeritud, kasutati seda 2005. aasta riiklikus ennetuskampaanias (Barnetson 2010: 53). Keskendudes ühe inimese veale, vähendatakse teiste sidusgruppide vastutust, mis toob kaasa tööandja eelistatuse tööõnnetuse sõnastamisel. Barnetson kirjeldab (2010), kuidas 2005. aastal kuvati ühes Alberta töötervishoiu kampaanias töötajaid, kes vältisid tööohutuse ettekirjutisi või juba omasid hoolimatu tegevuse tagajärgi. Kampaania visuaalne pool kandis sõnumit rumal. Reklaamplakatitel kujutati töötaja ohtlikku käitumist või ohutusnõuete eiramist. Selle meetodiga seostati töötaja ohtlik käitumine ja tööõnnetus. Barnetson usub, et nii süüdistati kaudselt töötajaid tööõnnetuse käigus tekkinud vigastuste pärast (Barnetson 2010: 53). Töötaja võib päriselt eirata turvavahendite kasutamist ning tööõnnetus võib olla tekkinud tema süü läbi. Samas on võimalik ka see, et mõjukamad sidusgrupid kasutavad sarnast diskursust oma vastutuse vähendamiseks. Mõlemad versioonid on võimalikud, kuid ühel juhul esineb töötaja suhtes ebaõiglus, kus tööandja kasutab oma võimu, et kontrollida avalikku diskursust ja päästa end karistusest. 20
1.5. Sidusgruppide osalus uudistes. Selles peatükis kirjeldan meedia ja ajakirjanike võimu ühiskonnas ning arutlen, kuidas see võim uudise vormis lugejat mõjutada võib. Selgitan ka seda, kuidas huvigrupid meediat mõjutada saavad ning kuidas ajakirjanikud suhtuvad uue meedia võimalustesse. Meie maailm on viimase kahe aastakümne jooksul palju muutunud just tänu tehnoloogia arengule, mis keskendub informatsiooni ja kommunikatsiooni levimisele. Kuid tehnoloogia ei määra ühiskonda, hoopis ühiskond ehk inimesed loovad tehnoloogia vastavalt oma vajadustele, väärtustele ja huvidele. (Castells 2007: 3). Tänu tehnika arengule on tänapäeva globaliseerunud maailmas võimalik väga lihtsalt informatsiooni edastada ja saada. Ometi on nii tehnika arendajateks kui ka informatsiooni vahendajateks inimesed ning arvestades interneti võimalusi, ei pea informatsiooni edastajal olema erialaseid teadmisi. Herbert J. Gans i (2007) sõnul oleme me kõik mõnes mõttes ajakirjanikud me kogume ja edastame informatsiooni iga päev. Olgu tegemist siis oma teadmiste edastamisega pereliikmetele, sõbrale, kolleegile või kellelegi teisele, me vahetame omavahel informatsiooni. Sellised suusõnalised uudised moodustavad Gansi sõnul suurima osa inimese päeva jooksul kogutud informatsioonist ning muidugi mängivad ajakirjanikud informatsiooni liikumisel ühiskonnas tähtsat rolli. Kui võrrelda sõbralt-sõbrale liikuvat suusõnalist uudist ajakirjaniku loodud uudisega, leiame mõningaid sarnasusi ja palju erinevusi. Selline informatsiooni liikumine pakub õppetunde ajakirjanikele ning võimaldab uue meedia õppijatele huvitavaid uurimisvõimalusi. (Herbert J. Gans 2007). James Paul Gee (2005) kirjutab, et inimesed peavad keele peamiseks eesmärgiks info vahendamist. Gee lisab, et inimkeele kaks peamist ja omavahel tihedalt seotud eesmärki on: toetada sotsiaalseid tegevusi ja identiteete ning toetada inimeste ühinemist kultuurides, sotsiaalsetes gruppides ja institutsioonides. Gee räägib keelest kui poliitikast, mis määratleb, kuidas me mõistame normaalsust ning seostab grammatika kasutamise disaini ja kunstiga: rääkijad ja kirjutajad kasutavad grammatikat, et disainida oma laused ja tekstid selliselt, et teksti looja vaatenurk reaalsuse kohta aitaks luua sotsiaalsed tegevused, mis võimaldavad erineva sotsiaalse identiteedi etendamist. (Gee 2005, 1-5). 21
Gans I (2007) ja Gee (2005) kirjutatust selgub, et kõik inimesed loovad oma uudised ja vahendavad neid teistega. See kuidas inimene oma info sõnastab, on aga omaette kunst, mis aitab saavutada kuulajate poolehoidu. Seda seepärast, et ka kuulajal on omad hinnangud tegelikkusele, mis võivad aga ei pruugi olla sarnased kõneleja omale. Pan ja Kosicki usuvad, et poliitikud ja huvigrupid võtavad oma ühiskondlike vaadete ja probleemse olukorra suhtes proaktiivsed seisukohad ka meedias, mis omakorda raamistab ühiskonna puudused ja probleemid. Pan ja Kosincki vaatlevad sel põhjusel oma artiklis uudiste diskursust kui sotsiaalkognitiivset protsessi, milles osalevad info allikad, ajakirjanikud ja lugejad ehk publik. (Zhongdang Pan, Gerald M. Kosicki 1993). Tööõnnetusest rääkiva artikli puhul osalevad meedias seega info allikad, ajakirjanikud ja lugejad. Lugejad tegutsevad ühiskonnas, kus kultuur põhineb sotsiaalselt loodud tähendustel ehk siis kultuur ja tähendused on ühiskonnas jagatud (Zhongdang ja Kosicki 1993). Fortunati jt. kirjutavad, et publikust ehk lugejaist on saanud tähtis ja tegutsev sidusrühm, kes on haritum, rikkam, valivam ja isikupärasem. Arvestades, et meedia põhineb lugeja ostujõul, omab lugejasgrupp võimu meedia üle. (Fortunati, Leopoldina, Mauro Sarrica,John O Sullivan, Aukse Balcytiene, Halliki Harro-Loit, Phil Macgregor, Nayia Roussou, Ramon Salaverria, Federico de Luca 2009: 932). Raivo Palamaru kirjutab lugejate ja publiku osalemise kohta nii : On ilmne, et publik osaleb poliitikasündmustes vaid harva vahetult. Osalemise võimaluse pakub talle meedia. Piltlikult öeldes istub publik kodus diivanil ja jälgib poliitikaareenil toimuvat meedia vahendusel. Seejuures ei jää tal muud üle kui uskuda, et see, mida ta televiisorit vaadates või lehte lugedes teada saab, on tõsi. Samas kujundab publik nõudluse nende teemade järele, mida meedia kajastab. (Raivo Palmaru 2001: 68). Teun A Van Dijki kirjutab, et meedia võim lugejate mõtte üle on eriti tulemuslik juhul, kui lugeja ei mõista meedia kontrollimisvõime olemust st. juhul kui lugeja nõustub kirjutatuga ning mõtestavad artikli või uudise sisu kui tõde. (Teun A. van Dijk 1996: 11.). Üheks meedia võimu osaks on Van Dijk i (1996) hinnangul ligipääs. Tavalise inimese ligipääs dialoogile ametnikega (avalikkusega) on enamasti piiratud mitmetel viisidel. Kuigi 22
üksikisikud võivad uudiseid enda heaks kasutada, pole neil enamasti otsest mõju uudise sisu kontrollimiseks ning enamasti pole nad uudise puhul ka tähtsaks sidusgrupiks. Eliitgrupid või institutsioonid võivad samal ajal omada ligipääsu mõnele avalikule diskursusele või kommunikatsiooni juhtumile. (Van Dijk 1996: 12). Lugejad nõuavad oma osa poliitika jälgimiseks ning meedia teenindab lugejat kui ostjat. Kliendisuhte hoidmiseks peab müüjal olema pakkuda sobivat ja meeldivat kaupa, milleks uudisteportaali puhul on huvitavad artiklid. See, kuidas lugeja artiklile reageerib, kirjeldab publiku huve ja väärtusi. Sarnaselt on kirjutanud ja Denis McQuail: Massimeedia institutsioon kuulub ühiskonna struktuuri ning selle tehnoloogiline infrastruktuur on osa majanduslikust ja võimu baasist, samas kui ideed, kujundid ja informatsioon, mida meedia levitab on ilmselgelt meie kultuuri oluline aspekt. (Denis McQuail 2000: 56). Kodanikuühiskonnas tegutsevad inimesed soovivad muuta poliitikat lobitöö abil. Poliitikud sõltuvad Castellsi (2007) sõnul ettevõtjatest olenevalt oma moraalitasemest ning see on nii isegi Euroopa riikides, kus poliitikute ja parteide reklaamimist reguleerivad seadused. Seda seepärast, et erakonnad leiavad viise, kuidas oma parteile annetuse teinud isiku tegelikku rahastajat varjata. Selliseid annetusi kasutatakse kampaania tegemiseks ja info saamiseks ning seetõttu pole keeruline leida kahjustavat infot kandidaatide ja parteide kohta. Kuna paljudel inimestel on isiklikus elus probleeme, on kerge nende ümber intriige tekitada ja muuta olukord igapäevaseks poliitikaks meedias. (Castells 2007: 243). Võib rääkida meediast, kui ühiskonna kultuuri peegelpildist, kuid meeles tuleks pidada ka seda, et meediakanalitel võib olla soov mõjutada kultuuri mõne aspekti osas sallivamaks või vastupidi. Mc Quail kirjeldab seda olukorda nii: Kui me käsitleme meediat peamiselt meedia sisu tasandil (seega rohkem kultuurina), siis saame idealistliku lähenemisviisi. Siin eeldatakse, et meedial on märkimisväärne mõjupotensiaal, kuid sotsiaalseid muutusi põhjustavad peamiselt konkreetsed ideed ja väärtused, mida meedia oma sisus kannab, sõltumata sellest, kes meediat omab või kontrollib. Meedia toime avaldub individuaalsete motivatsioonide ja tegevuste kaudu. See vaatenurk viib välja tugeva usuni, et meedial on mitmesugust võimalikku mõju, nii head kui halba. Näiteks meedia osa rahu ja rahvusvaheliste mõistmise edendamisel 23
(või takistamisel), ühiskonnasõbralike või vaenulike väärtuste ja käitumisviiside soodustamisel ning traditsiooniliste ühiskondade moderniseerimisel. (McQuail 2000: 56). Ajaleht kirjutab uudised sündmustest, mis lugejat ehk publikut enim huvitavad ning lugejad tekitavad ajalehes kajastatu põhjal nõudluse vastavalt neile huvi pakkuvate artiklite põhjal. See on vähemalt kolme sidusgrupi omavaheline suhe, kus kõik sidusgrupid sõltuvad teineteisest. Meedia võib näidata kultuuri aga võib ka mõjutada inimesi oma huvide põhjal. 1.6. Uus meedia ja ajakirjanike roll õnnetuse konstrueerimisel Tehnika arenguga on tavaliste ajalehtede kõrvale loodud internetis loetavad uudisteportaalid ning see on ajakirjanike tööd muutnud. Lev Manovich kirjutab aga uue meedia objektidest idealistliku lähenemisviisi abil, kirjeldades uue meedia objekte kui kultuuriobjekte. Sellest järeldab Manocivh, et iga uue meedia objekt- olgu see siis veebileht, arvutimäng või digitaalne pilt esindab ja ühteaegu ka kujundab mõnd välismaailma vastet: füüsiliselt olemasolevat objekti, teistes dokumentides esitatud ajaloolist informatsiooni, kategooriate süsteemi, mis on parasjagu kultuuris kasutusel tervikuna või teatud sotsiaalsetes gruppides. (Lev Manovich 2001: 58). Manovich kinnitab, et uue meedia representatsioonid on hinnangulised ning esitavad reaalsuse ühte osa teise arvelt. (ibid). Ka uus meedia võib olla mõjutatud näiteks omaniku huvidest, mis võivad põhineda mõne teise organisatsiooni lobitööl. McQual kirjutab, et uus meedia annab vahendid teistsuguse poliitilise informatsiooni ja erinevate ideede pakkumiseks ning võimaldab teoreetiliselt piiramatu juurdepääsu peaaegu kõikidele häältele ning suurel hulgal tagasisidet ja läbirääkimisvõimalusi juhtide ning poolehoidjate vahel (McQuail 2000: 121). Veebiväljaannete arenemine on ühelt poolt muutnud ajakirjaniku tööd lihtsamaks, teiselt poolt raskemaks. Näiteks on ajakirjanikul lihtsam ligipääs vajaliku infoni aga ka konkurentide 24
artikliteni, samas muudab tööd raskemaks vajadus avaldada artikkel võimalikult kiiresti. Fortunati jt nimetavad interneti kolm parimat külge: kiirus, laiaulatuslikkus, lisainfo ja võimalus lugejaga veebis suhelda. (Fortunati jt. 2009: 952-953). Veebis suhtlemise puhul võib rääkida artikli kommentaariumis ilmuvate kommentaaride sisu lugemist tagasisidena või siis mõõtes artiklit lugenute arvu, mida on tavalise ajalehe puhul keerulisem jälgida. Internet aitab luua ja levitada uudist kiiremini, kui seda saab teha paberajakirja või lehe abil. See on üks põhjustest, miks ajakirjanikele internet meeldib. Teine põhjus on võimalus suhelda oma lugejaga ning analüüsida seda, mis lugejat täpsemalt huvitab. Seda saab teha näiteks kommentaariumit lugedes või artikli lugemisarvu jälgides. Fortunati jt kirjutavad, et sama juhtumi kohta kirjutatud artikli põhiidee, struktuur ja detailid on võrreldes konkurendi omaga sageli ühesugused, kuid kiiret ja asjakohast artiklit kirjutada soovivad ajakirjanikud kardavad, et magavad maha suuremad ja tähtsamad lood ning see on toonud kaasa ajakirjade ja lehtede omavahelise jälgimise. Seda just konkurentsis püsimise ja publiku hoidmise nimel. (Fortunati jt 2009: 936). Teiste uudisteportaalidega konkurentsis püsimiseks kirjutatakse artikleid kiiresti ning samal ajal jälgitakse konkurentide töid samast sündmusest. Uudise kiirus ei pruugi aga olla alati tähtsaim: mõnikord on tähtsam artikli loogiline ülesehitus ja läbimõeldud kandev sõnum. Samas on ajakirjanikul surve olla teiste portaalide ajakirjanikest kiirem, luua mahukam artikkel, mille sisuosa on korrektsem. Selline dilemma kerkib kindlasti üles ka teadete avaldamisel: kas avaldada kiire ja oletuslik teade või võtta teate kirjutamisel aega ning koostada põhjalik arutlev artikkel. 1.6.1. Uudisväärtuse tänapäevane käsitlus Selleks, et luua lugejale meeldiv uudis, on tarvis tunda lugeja huve. Tony Harcup ja Deirdre O Neill pakkusid oma artikli kokkuvõttes 2011. aastal välja uudisväärtuste loetelu. Esimene punkt loetelust on enim uudisväärtust andev aspekt ja vastupidi ning mida rohkem omadusi 25
uudis loetelust omab, seda väärtuslikum on uudis lugeja jaoks. Loetelu aspektidest, mis Harcup i ja O Neilli sõnul uudise väärtust tõstavad on järgmine: 1. Võimueliit. Lood võimu omavatest inimestest või organisatsioonidest. 2. Kuulsus. Lood kuulsatest inimestest. 3. Meelelahutuslikkus: lood seksist, meelelahutusvaldkonnas toimuvast, korraks inimesele huvi pakkuvast, loomadest, käimasolevast draamast, võimalikust huumorist, kaunitest piltidest või teravmeelsete pealkirjadega lood. 4. Üllatus. Lood, mis üllatavad lugejat. 5. Halvad uudised. Lood, mis on sisult ja toonilt negatiivsed. Näiteks lugu mõnest tragöödiast. 6. Head uudised. Lood, mis on sisult ja toonilt positiivsed. Näiteks nagu päästmised ja tervenemised. 7. Laiaulatuslikkus. Lood, mis puudutavad palju inimesi või võivad puudutada palju inimesi. 8. Tähtsus. Lood probleemidest, gruppidest või rahvustest, mis on publikule olulised. 9. Täiendavad. Uudised, mis täiendavad olemasolevat uudist. 10. Ajalehe huvides. Lood, mis aitavad uudisteorganisatsioonil oma missiooni või visiooni täita. (Tony Harcup ja Deirdre O Neill 2010: 278-279). Mida rohkem räägitakse tööõnnetuse puhul võimu omavatest inimestest või organisatsioonidest, seda väärtuslikum on artikkel lugeja jaoks. Kui artiklis räägitakse kuulsast inimesest või organisatsioonist, lisab kuulsuse mainimine uudisele väärtust. Viiendal kohal edetabelis on halvad uudised, mis seotuna võimu omava sidusgrupiga, loovad kõrge uudisväärtusega artikli. Kindlasti mõjutab publiku huvi edetabelis kaheksandal kohal asuv tähtsuse aspekt, mis oleneb avaliku sektori huvist teema vastu. Lim Jeongsub (2011) on öelnud, et tähtsaimaid veebiuudiseid võib kirjutada natuke aeglasemalt kuna alati pole uudise ilmumise kiirus esmatähtis. (Lim 2011: 86). Uudis tööõnnetuse kohta, milles inimene on hukkunud, võib olla uudis, mida kirjutatakse aeglasemalt kuna esialgsed andmed ei pruugi alati tõesed olla ning arvestades tööõnnetusele 26