100 AASTAT DIPLOMAATILISI SUHTEID EESTI JA MADALMAAD

Väljavõte

1 100 AASTAT DIPLOMAATILISI SUHTEID EESTI JA MADALMAAD Koostatud Eesti saatkond Haagis sotsiaalmeedia postituste põhjal Koostaja: Eesti saatkond Haagis. 2021

2 SISUKORD Avalöök sotsiaalmeedia seriaalile Eesti ja Madalmaade diplomaatilised suhted Eesti saatkond Haagis saatkonnahoone lugu 5 2 Eesti saadikud Madalmaades kahe maailmasõja vahel 9 3 Eesti saadikud Madalmaades pärast taasiseseisvumist 12 4 Püütud hetked visiitidest 20 5 Eesti aukonsulid Madalmaades (1.osa) 25 6 Eesti aukonsulid Madalmaades (2.osa) 30 7 Kirkad mälestused konsulitööst Hollandis 34 8 Madalmaade-Balti ühing sütitatud balti riikide vabadusvõitlusest 40 9 Eesti Kool Hollandis rõõm koos tegutsemisest! Eesti põgenikud Madalmaades II maailmasõja järgselt Pärleid hariduse ja sotsiaalvaldkonna koostööst Pärleid hariduse ja sotsiaalvaldkonna koostööst Eesti rahvakultuuri tutvustamine Madalmaades: rahvatants ja käsitöö Kultuuridiplomaatia: koor Dutch Baltica ja fenomenaalne Balti pärastlõuna Kultuuridiplomaatia: Eesti kirjandusteoste tõlkimine hollandi keelde Eesti positiivne kuvand Madalmaade meedias 73 Lõppsõna 76

3 AVALÖÖK SOTSIAALMEEDIA SERIAALILE EESTI JA MADALMAADE DIPLOMAATILISED SUHTED 100 Täna 100 aastat tagasi, 5. märtsil 1921, saadeti Madalmaade Kuningriigi poolt ametlik noot ehk diplomaatiline sõnum, millega nad tunnustasid de jure noort Eesti Vabariiki iseseisva riigina. See ametlik noot oli Haagist adresseeritud Eesti toonasele suursaadikule Karl Robert Pustale Pariisi. Seda hetke saab lugeda kahe riigi vaheliste diplomaatiliste suhete alguseks. 100 aasta jooksul on loodud Madalmaadega tugev kahepoolsete suhete pinnas ning me oleme seotud Euroopa Liidu ja NATO liitlassuhete kaudu. Diplomaatias otsitakse riikide vahel ühenduspunkte ning olulised ajaloolised sündmused annavad hea võimaluse oma suhteid uuesti mõtestada vaadates ajas tagasi ning nähes ajateljel toimunud kohtumistest, inimestest ja sündmustest tekkivat tervikut. Veidi nagu pulma-aastapäeval. On selge, et riikidevahelised suhted taanduvad mitmel tasandil inimestevahelisteks suheteks, mis on ajas muutuvad ning oluliselt mõjutatud sellest, mis toimub ühiskonnas laiemalt. Näiteks nagu ka praegune pandeemia. Kokkusaamised on keelatud, suhtlemine virtuaalne ning inimeste õhtutundide kaaslasteks on saanud seriaalid. Olukorrast tõukudes oleme saatkonna poolt teile kokku pannud ka oma seriaali postitustest, milles toome järgmised paar kuud iga nädal erinevate vaatenurkade alt välja mitmed teemad ning inimesed, kellel on olnud mingi roll Eesti ja Madalmaade suhete toitmisel ja hoidmisel. Olen väga tänulik saatkonna nõunikule, Eve Reinckele, kes on seda projekti suure pühendumuse ja kannatlikkusega viimased 10 kuud vedanud. Suur tänukummardus ka kõikidele kolleegidele välisministeeriumis, eesti kogukonna liikmetele ning hollandlastest Eesti sõpradele, kes lahkelt oma mälestusi ning pilte jagasid. Arusaadavalt on mälestuste ja pildimaterjal rikkalikum viimased 20 aastat, aga midagi on olnud võimalik taastada ka varasemast. Meile endile oli postitusteks materjali kogumine huvitav ja rikastav teekond ning kahe riigi suhete ajaloos toimunu kokku kogumisel ning talletamisel oleme loonud uut väärtust. Sellelt on hea edasi liikuda. Loodame, et järgnev postituste seeria on huvitav ka teile! Ülevaatlikku Eesti Madalmaade diplomaatiliste suhete ajajoont saab näha siit: Kaili Terras Eesti suursaadik Madalmaades #EestiMadalmaad100 #EstNL100 3

4 Kiri, millega Madalmaade Kuningriik tunnustas Eesti Vabariiki de jure. (Allikas: Rahvusarhiiv) 4

5 1 EESTI SAATKOND HAAGIS SAATKONNAHOONE LUGU Eesti suursaatkond Haagis (Zeestraat 92) fassaad avamisel novembris (Foto: Eesti saatkond Haagis) Diplomaatiliste suhete üks sümbol on lisaks saadiku määramisele ka saatkonnahoone, mis Viini konventsiooni järgi on ametlikult selle riigi territoorium. Eesti riigil on oma tükike territooriumi olnud Haagis tänaseks 24 aastat. Alustuseks kerime aega ligi sada aastat tagasi enne Teist maailmasõda tegutses Rotterdamis järjepidevalt Eesti Konsulaat (aastatel ). Eesti Vabariigi konsuliks oli Rotterdamis Carel Frederik Marie Stahl, kes oli puiduärimees ning ostis Eestist paberipuitu. Konsulaadi sekretäriks oli eestlane Johannes Bauer, kellest sai ka hilisem asekonsul. Seega konsulaat küll tegutses, kuid saatkonda ei olnud kogu Teise maailmasõja eelsel ajal esindati Eestit Madalmaades Londoni ja Berliini saatkondade kaudu. Eesti saatkond Madalmaades avati esmakordselt aastal, kui ajutiseks asjuriks sai Tõnis Idarand. Esimene büroopind oli Eesti saatkonnal ühes Haagi kesklinna büroohoones, aadressil Parkstraat 15/25. Parkstraati ülemise korruse kontor polnud aga saatkonna jaoks kõige parem lahendus. Kui aasta lõpus tekkis võimalus oma hoone soetamiseks, oli tollasel Eesti saadikule Haagis, Priit Pallumil, aega vaid paar kuud, et Haagi väärikas piirkonnas uus saatkonnahoone leida. Pallum meenutab: Ainuke asi, et neis polnud ühtegi maja, mis oleks müügis olnud ja meile suuruselt sobilik. Igapäevased tiirutamised ja autoga sõitmised ei toonud mingit tulemust, TE KOOP /tõlkes müügis / silti polnud, kinnisvarakuulutustes polnud ka midagi ja tähtaeg aina lähenes, meenutab Pallum. Ühel päeval nägin Zeestraat il igati 5

6 ontlik kant sobiva suurusega maja, mis tundus remondis olevat. Nii teatasid tänava poole suunatud sildid. Otsustasin sisse astuda. Kohe sain jutule omanikuga ja uurisin, mis teoksil, et ma otsin kinnisvara ja see tundub sobilik. Too meesterahvas oli selle maja just ostnud ja plaan oli maja ära renoveerida ja siis välja rentida. Pallum lasi endale viivitamatult majas ekskursiooni korraldada ning mulje oli väga positiivne kuigi keset nö kapitaalremondis hoonet, mille algne ehitusaasta Oma parimaid läbirääkimisoskuseid kasutades uuris saadik omaniku valmidust maja hoopis müüki panna ning hinnas jõuti kaubale üllatavalt kiiresti. Ostu, remondi ja kolimisprotsessi käigus tuli pead murda tuhande detaili kallal ning nuputamist oli palju, aga hoone sai mõne kuuga kasutusvalmis. Kuna lähetus lõppes, siis ei jõudnud Pallum uues hoones ise päevagi töötada ning Eesti saatkonna uus hoone avati pidulikult järgmise suursaadiku Gita Kalmeti poolt novembris 2006, aadressil Zeestraat 92. Kalmet mõtiskleb: Olen eelkäijat Priit Pallumit saatkonnamaja eest mõttes ikka ja jälle tänanud. Minul oli õnn sinna aastal sisse astuda ja tuled süüdata. See maja on Eestit hästi teeninud. Seal on korraldatud palju vastuvõtte, diplomaatilisi pidusööke, kontserte ja seminare. Veelgi tänulikum olen aga vaiksete ja keskendunud töötundide eest selles heas ja õdusas majas. Seda head tunnet mainivad ka kõik järgmised saatkonnatöötajad. Hoonel on väike purskkaevuga tagaaed, vastuvõturuumid ja bürooruumid ning kitsad kõrged trepid nagu Hollandi ajaloolistele heerenhuisidele kohane. Maja on praeguse seisuga Madalmaade riikliku mälestise staatuses (see tähendab hoonet, mis on kultuuriloolise väärtuse ja ilu tõttu riikliku tähtsusega). Ajaloolise saatkonnahoone suures saalis on üks pilgupüüdja kamin, mille puitkarniisi ava ehib president Lennart Meri Hõbevalgele pühendatud klaaspannoo nimega Thule Insula. Pannoo autoriks on kunstnik Urmo Raus ning sellele on trükitud 15. sajandi ettekujutuslik Thule saar ja Saaremaa kaasaegne mereteede kaart. Saaremaad on nimelt peetud Vana-Kreeka maadeavastaja Pythease poolt kirjeldatud Thule saare võimalikuks asukohaks. Teose valmimise eest oleme tänulikud eraannetajatele: Georg Eitelberg ja Sulev Pettai. Eesti ja Madalmaade 100 aasta diplomaatiliste suhete tähistamise ajal on saatkonnas väljas Kaupo Kikkase fotonäitus Treescape, mis teeb sügava kummarduse Eesti metsale. #EestiMadalmaad100 #EstNL100 6

7 Tõnis Idarand oma töölaua taga Haagi kesklinna büroohoones, Parkstraatil. (Foto: eraarhiiv) Konsulaadi esimene asukoht Pieter de Hoochweg 108. (Foto: Riigiarhiiv) Vaade saatkonna aknast Parkstraatil aastal. (Foto: nõunik Jaak Lensmenti eraarhiiv) Saatkonnahoone vastuvõturuumi renoveerimine (Zeestraat 92, Haag) aastal (Foto: Eesti saatkond Haagis) Eesti välisminister Urmas Paet ulatab saatkonna avamisel kingituse Eesti saadikule Madalmaades Gita Kalmetile. Taustal Eesti aukonsul Rotterdamis Jan Brouwer ja varasem Madalmaade saadik Eestis Joanna van Vliet. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 7

8 President Lennart Meri Hõbevalgele pühendatud Urmo Rausi klaaspannoo Thule Insula saatkonnahoone suures saalis. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Saatkonna aed (Zeestraat 92, Haag) avamisel novembris (Foto: Eesti saatkond Haagis) Kaupo Kikkas näitus Treescape saatkonnas 2020/2021. aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Saatkonna vastuvõturuum 2021.aastal. (Foto:: Eesti saatkond Haagis) Saatkonna vastuvõturuum 2021.aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 8

9 2 EESTI SAADIKUD MADALMAADES KAHE MAAILMASÕJA VAHEL Karl Tofer lahkumas hotellist Hotel des Indes (aadressil Lange Voorhout 56, Haag), et esitada oma volikirjad kuninganna Wilhelminale. Saadiku kõrval A.G. Sickinghe, kuninganna tseremooniameister. (Foto: Madalmaade välisministeerium) Eesti esimene saadik Haagis oli Oskar Kallas, kes tegi seda tööd Londonist. Väljavõte Oskar Kallase päevaraamatust juulis 1922: Praegu loen Päevalehest 14/VII nr mulle olevat ülesandeks tehtud ühtlasi E. saadikuks olla Hollandis. Dr. K. annab lähemal ajal oma saadiku volikirja Hollandi kuningannale ära. Arvan, see on mingisugune kuulujutt, kuna valitsus asjast mulle vistist varem oleks teatanud, kui tast ajalehtedele teada anti. On tunne, peaksin hr Pustaga kõnelema, kuidas tema omad reisid ja esitused kõrvalmaades Pariisi tööga kooskõlla viib. Kui Te seda otstarbekohaseks arvate, siis palun reisiks luba ja raha. (Võiksin Pariisist siis ehk otsekohe edasi Hollandisse sõita.) Üks sõidu põhjus tuleks veel juurde: tahaksin nõu küsida Hollandi olude kohta, mis mulle täitsa tundmata, ka Läti saadikult Grosswaldilt ta on ühtlasi ka Hollandis kes mulle paarkümmend aastat hästi tuttav. Oktoobris 1922 kirjutas Kallas oma päevaraamatus: ei ole ikka veel saanud kõne teksti kuningannale esitamiseks ja andmeid konsulaatide vajaduse kohta. Olen palvet mitmeti korranud. Ka telegrafeerinud, kuid vastust ei tule. Kui veel aega läheb, sattun hollandlaste ees piinlikku seisukorda. Oskar Kallas andis Eesti esimese saadikuna oma volikirjad kuningannale üle aasta jaanuaris. 15. jaanuaril toimus kuninganna lõuna saatkondade juhtidele ja abikaasadele. Seda korraldati üks kord aastas, nagu ka vastuvõttu, millest oli Kallase sõnul osavõtmine sunduslik. Siis ei olnud aasta jooksul muid hoovikohustusi (Eero Medijainen käsikirjad VM ja Kirjandusmuuseumi arhiivides). Abikaasana oli Hollandis 9

10 alati kaasas ka proua Aino Kallas, kes oma mälestustes on Haagi kiitnud väga kenaks linnaks, kus ta lisaks hoovikohustustele on nautinud Hotel Des Indesi parimat teenindust ning talviseid jalutuskäike inimtühja Scheveningeni rannadüünidesse. Ajavahemikul katsid juba järgmised Eesti saadikud Hollandit oluliselt kaugemalt, Berliinist. Saadikuteks olid Friedrich Akel, Karl Tofer ja Rudolf Möllerson, kellelt üheltki ei ole kahjuks säilinud päevikukirjutusi või mälestusi Hollandist, mida siinkohal jagada. Tõenäoliselt võib nüüd tekkida küsimus, kas siis kahe riigi vahel igapäevaseid suhteid ja asjaajamist tegelikult ei olnudki, kui noobleid hoovikohustusi vaid kord aastas täideti? Oli küll, aga kohapeal tegi nö päris tööd Rotterdami aukonsul, suurärimees Carel Frederik Marie Stahl ning tegelikult eelkõige tema sekretär Johannes Bauer, eestlasest diplomaat, kes oli olnud teenistuses ka Eesti esindustes Berliinis ja Peterburis. Aukonsulite leidmine ei olnud üldse mitte kerge, sest sellega kaasnesid rahalised kohustused. Näiteks aastast on teada juhtum, kui sekkus kandidaadi naine ja tegi suure krachti, sest arvas, et armas abikaasa võiks oma aukonsuli kohustuste raha kulutada pigem talle moeasjade ostmiseks. Pererahu oli tihti olulisem kui kauge ja noore riigi esindamine. #EestiMadalmaad100 #EstNL100 10

11 Oskar Kallas. (Foto: välisministeerium) Carel Stahl Päewalehe väljavõttel ( ). (Foto: Riigiarhiiv) Johannes Bauer. (Foto: välisministeerium) Friedrich Akel aastal (Foto: Rahvusarhiivi filmiarhiiv, fotograaf Parikas) Rudolf Müllerson. (Foto: välisministeerium) 11

12 3 EESTI SAADIKUD MADALMAADES PÄRAST TAASISESEISVUMIST Eesti Euroopa Liidu eesistumise lõunasöök Madalmaade peaministri Mark Ruttega detsembris 2017: vasakult Eesti saatkonna nõunik Mati Murd, Eesti suursaadik Kaili Terras, peaminister Mark Rutte ja peaministri Euroopa Liidu asjade nõunik Michael Stibbe. (Foto: Kaili Terrase eraarhiiv) Peale taasiseseisvumist ja Eesti riigi taastunnustamist Madalmaade poolt aasta augustis on Eestil olnud Haagis 6 saadikut ja kaks asjurit. Kolmekümmet aastat võiks lühidalt kokku võtta nii, et iga saadik ja diplomaat loob eraldi peatüki, mis kokku moodustavad ühe arenguloo. Diplomaadi lähetus toimub omas ajas ning nagu ka mälestustest välja tuleb, siis iga saadik või asjur pühendab tähelepanu ja aega veidi erinevatele teemadele. Esialgu oli mitmeid esimesi. Kaks esimest saadikut, Clyde Kull ( ) ja Jüri Luik ( ), katsid Madalmaid kaasakrediteeringuna Brüsselist ning käisid riigis kohal vaid siis, kui oli üritus või kohtumine. Haagi otsis esimesed saatkonna ruumid asjur Tõnis Idarand (2000) ning esimese saadikuna kohapeal alustas Priit Pallum ( ). Esimene Eesti naissaadik Madalmaades oli Gita Kalmet ( ). Viimased kümme aastat on saadikud Peep Jahilo ( ) ja Kaili Terras ( ) saanud hea võimaluse jätkata tööd juba sisse töötatud saatkonnaga, nii nagu võtavad teatepulga üle kõik järgnevad saadikud. 30 aastaga on ajad ja inimesed ning olud ja võimalused muutunud, suurem eesmärk kahe riigi suhete hoidmisel jääb aga samaks me oleme samu väärtusi jagavad ja üksteisele usaldusväärsed partnerid. Taasiseseisvumisest alates läks diplomaatide põhiaur Eesti kui järjepidevust kandva riigi olemasolu teadvustamisele, sest kohalike jaoks oli seos tihti vaid voormalige Sovjetrepublic. 12

13 Clyde Kull meenutab helge mälestusena volikirjade üleandmist kuninganna Beatrixile aasta augustis, kui ta sai eriti sooja vastuvõtu osaliseks: See oli pärastsõjajärgne esimene suursaadiku lähetus ja hollandlaste suhtumine oli tähelepanelik, abivalmis ning mõistev. Meid võeti igati võrdväärsetena. Peamine ülesanne oli Eesti kui taasiseseisvunud riigi teadvustamine, tutvustamine ja meie riikluse eesmärkide selgitamine. Eelkõige puudutas see integreerumist Euroopa ja transatlantiliste institutsioonidega. Kõikidel hilisematel kohtumisel tervitas kuninganna teda ja tema abikaasat sõbralikult our proud pioneers. Euroopa ja transatlantilise liidu NATOga integreerumine olid 90ndatel saatkondadele kõige olulisem diplomaatiline eesmärk, millele aitasid kaasa erinevad poliitilised visiidid ja kohtumised, kus sai selgitada Eesti arengut ja valmisolekut ning veenda antud juhul Madalmaade poliitikuid meid toetama. Eesti diplomaatia ajalukku on ühe väljakutsena jäädvustunud sügavalt peatükk, mida Clyde sõnastab nii: Hollandiga seoses ei saa mööda ka tihedatest kontaktidest Haagis asunud vähemuste voliniku van der Stoeli ja abilistega, kelle hulgas oli ka hilisem ja praegune Euroopa Komisjoni asepresident Timmermans. Taasiseseisvunud Eesti ühiskond ja majandus olid küll kiires arengus, kuid siiski oli riik veel majanduslikult väga nõrgal järjel, mistõttu sellesse aega jäävad olulise töö osana ka saatkonna ja saadiku allkirja ja pitsatiga paberid erinevate Eesti poole teele pandud humanitaarabi saadetistele, et tagada nende sujuv liikumine läbi mitme Euroopa piiripunkti. Algusaegade kurioosumitesse kuuluvad ka need hetked, kui saadikutel puudusid autojuhid ning Belgiast autoga kõrgetasemelisteks visiitideks või kuningakoja protokollilisteks vastuvõttudeks Haagi sõites pidi olema omandatud oskus vahetada garaažis reisiriideid ning autopeeglist ette sättida valge frakilips. Pärast üritust tuli aga väärikust säilitades jõuda protokollitöötajale märkamatult saadikute ootejärjekorrast garaaži nii, et kui oli kord Eesti saadiku autol peaukse ette jõuda, siis oli selle roolis juba rõõmsalt lehvitav saadik ise. Kui saadik asus teises riigis, siis oli suurem esinduskoormus kanda eesti kogukonnal Madalmaades, kes läbi Külma sõja olid Eestit proovinud pildil hoida ja vabaks saamist toetanud. Saatkonna vahendusel said nad aastal võtta osa Eesti esimesest riigikogu valimisest, milleks tuli küll kohale minna Brüsseli saatkonna 3-toalisse korterisse. Esimesed diplomaadid ja saadikud meenutavad hea sõnaga nii sooje vastuvõtte Eesti seltsi esinaise Aino Friesen-Kuiva kodus kui ka Rotterdamis Soome meremeeste kirikujuhatuse ruumides toimunud kokkusaamisi ja üritusi. Eestist tulnud diplomaadid räägivad sõbraliku muigega kohandumisest hollandi kultuuriruumi järgi vastuvõttudel joodi kõigepealt kohvi ja söödi kooki ning alles seejärel asuti soolasema kallale nagu kiluleivad ja grillvorstid. Saatkonna sisseseadmise ülesande sai Haagi saabunud asjur Tõnis Idarand ( ), kes rentis sobivad ruumid kesklinna büroohoones Parkstraatil, kuhu Priit Pallum esimese kohapealse saadikuna kabineti sisse seadis ning mõned aastad hiljem Eestile praeguse saatkonnahoone ostis. Priidu aega jääb intensiivne EL ja NATOga liitumise aeg, mida toonane saatkonna nõunik Jaak Lensment meenutab nii: EL liitumise kutse tõi meie töösse palju elevust. Veel enne ametlikku liitumist aasta mais hakkas Holland meid järkjärgult ühendama oma EL kommunikatsiooniringi, milleks me ei olnud alati tehniliselt valmis. Osa dokumente, mis pidi liikuma võrgus, jõudis meile 13

14 saatkonda ümbrikus ja seda oli muljetavaldavalt palju. 1. mai 2004 oli laupäev ja riigipüha, uusi EL liikmeid tervitati siiski hommikuse vastuvõtuga. Holland valmistus sel ajal oma Euroopa Nõukogu eesistumise poolaastaks, mille me juba EL liikmena esimesena kaasa tegime. Võib-olla seetõttu on Eesti liitumine just EL-ga eredamalt meeles kui samasse aega jääv Eesti liitumine NATOga. Priit Pallum toob aga ühe meeldejääva hetkena välja, kui aastal heisati Den Helderi sõjasadamas Eesti mereväe lipulaeval Admiral Pitka NATO miinitõrjegrupi lipp ning see sai ametlikult osaks NATO kiirreageerimisjõududest. Osana saatkonna elu mitmetahulisusest tuli mõni aeg hiljem tegeleda ka saatkonda jõudnud eesti mereväelase dokumentidega, mis linnaloa ja vaba aja veetmise hoos taskust kaduma läinud. Nagu ikka on ühine väljakutse ühendav, nii ka eestlaste ja hollandlaste ühine osalemine NATO missioonil Afganistani lõunaosas; Gita Kalmet meenutab: See relvavendlus avas saatkonnale uksi Haagi julgeolekupoliitika koridorides, meiega jagati infot, meid kuulati, tundsin nagu oleks keegi punase vaiba minu ees, õigemini Eesti ees, lahti rullinud. Seda tegid need eesti poisid, seal kaugel Afganistanis. Kaitsekoostööst on meenutada eredam hetk ka Peep Jahilol, kelle ametiaja sees ostis Eesti oma kaitseväele Madalmaadest lintsoomukeid CV90, millele eelnenud mitmes proovisõidus polügoonil sai ta saadikuna kaasa lüüa. Kaili Terrase aega jääb tihe küberkaitsekoostöö ja Eestis toodetud MILREM Themiste mehitamata maismaasõidukite integreerimine Hollandi maaväe üksustesse ja osalemine sõjalistel missioonidel aastal sai Eesti saadikuks Madalmaades Gita Kalmet. Gita meenutab kõige eredamalt oma emotsioone uue saatkonna hoone avamisest aasta sügisel ning saatkonna töö sisseseadmist, samuti mitmeid kõrgetasemelisi visiite, nt kuninganna Beatrixi riigivisiit Eestisse ja president Ilvese töövisiit Madalmaadesse. Olulise hetkena on välja tuua kui saatkond aitas kaasa Eesti Kooli loomisele aastal, võttes saatkonna kanda notarikulud ja aidates pangaarvet avada. Riigivisiidi toimumine on kahe riigi vahel protokolliliselt kõige kõrgem tasand, millele alati eelneb pikem saadikute eeltöö nii argumentide lihvimisel kui eesmärkide sõnastamisel ning sinna otsa hollandlaste vastuste tõlgendamisel, enne kui on saadud kindel jah-sõna nende toimumiseks. Selle kogemuse võrra said rikkamaks Gita aasta kuninganna Beatrixi ja Kaili aasta kuningas Willem Alexandri riigivisiitide eel. Kui Peep Jahilo saadiku teatepulga Gitalt aastal üle võttis, siis oli just väga jõudsalt kasvamas Eesti kui e-riigi kuvand ning sellele sai vaid hoogu juurde anda. Peep meenutab: Hollandi IT-arengu nõukogu eesotsas prints Constantijniga otsustas oma koosoleku pidada Eesti saatkonnas sümboolne märk meie tõsiseltvõetavusest selles valdkonnas. Peebule jääb alatiseks meelde ka Madalmaade Euroopa Nõukogu eesistumine aastal, kui riiki külastasid peaaegu kõik Eesti valitsuse liikmed ja eri taseme delegatsioonid. Siis tuli kohati praktiliselt elada Schipoli lennujaamas ja Amsterdam Haagi kiirteel. Kõikidel saadikutel on eredalt meeles kohtumised kuninganna Beatrixi või kuningas Willem- Alexandriga, kas siis volikirju üle andes või lähetust lõpetades, kui haaravad vestlused venisid pikemaks kui tavaliselt ja seetõttu näiteks ka tähtsad auraha üleandmised viimasel 14

15 hetkel meenusid kõik oleme vaid inimesed. Kõik diplomaadid kohanevad ja elavad kaasa lähetusriigi ühiskonnas toimuvale, mis neid inimlikult puudutab. Näiteks poliitik Pim Fortyni mõrv 2002, endise kuninganna Juliana surm 2004 või Beatrixi loobumine troonist ja selle üleandmine praegusele kuningale Willem-Alexandrile nagu ka Madalmaade parlamendi alamkoja valimised on hetked, mida väga eredalt detailideni meenutatakse aastal saadikuna alustanud Kaili Terras sai ülesandeks Eesti esimese Euroopa Nõukogu eesistumise ürituste läbiviimise diplomaatilisele korpusele, mis hõlmas kohtumisi nii välisministri kui peaministriga. Ta täpsustab: Teiste saadikute ja saatkondade poolt on ootus, et eesistuja riik korraldaks poole aasta sees häid poliitilisi kohtumisi. Uue inimesena linnas pidin kiiresti kogenumatelt kolleegidelt väärt nõu ning kontakte saama, et oma rolli ära kanda, aga ühtlasi oli see ka hea võimalus kohe vette hüpata ja ujuma õppida, vahel küll uppumisohtu tajudes, aga jõudsin edukalt oma kolleegide Mati Murdi ja Kati Roostari abiga kaldale. Seda, et hea meeskonnaga saab palju ära teha, ütlevad ühest suust kõik saadikud. Olulisteks märksõnadeks viimasest neljast lähetusaastast jäävad ümmargused ajaloolised tähtpäevad nagu 100 aastat Eesti Vabariiki, 30 aastat Balti ketist, 100 aastat Eesti ja Madalmaade diplomaatilistest suhetest ning selle aasta augustis ka 30 aastat Eesti taasiseseisvumisest. Lisaks heas õhustikus toimunud kuninga riigivisiidile jääb Kailile toreda sümboolse mälestusena tallele ka kuulsas Keukenhofi tulbipargis spetsiaalselt 100 aasta tähistamiseks loodud tulbipeenrad, kus Eesti jaoks õitses õrnvalge tulp Tallinn, mille sibulad pidulikult novembris ise mulda sai pandud. Kurja pitseri vajutas mitmele olulisele pikalt ja põhjalikult planeeritud visiidile ja üritusele koroonaviiruse pandeemia ning viimane poolteist aastat on ka kogu diplomaatia kolinud videokõnedesse ning 1,5 m distantsiga väikeste kohtumiste formaati. Ka see on osa saatkonna ajaloost. Kaili toob välja, et lisaks valitsusliikmete töövisiitidele on ta saadikuna pööranud suurt tähelepanu Hollandi ülikoolides õppivatele tudengitele ja nendele antud loengutele, et Eestit erinevate nurkade alt tutvustada ning arusaadavaks rääkida. Hea meel on näha paljude e-riigi fookusega hollandlaste huvireise Eestisse ning (enne pandeemiat) ka turistide arvu märgatavat kasvu. See on oluline, et ettekujutus Eestist lähemale tuua. Äridiplomaatia ja ettevõtluskontaktide loomine ja hõlbustamine on olnud läbivalt kõikide saadikute töölaual ning sellegi kohta on kõigil saadikutel edulugusid nii kohtumiste kui äriseminaride kujul. Suurteks pidupäevadeks on kujunenud eesti kultuuri tutvustavad üritused, olgu need siis koori- või popmuusika kontserdid, raamatuesitlused, kunstinäitused või teatritükid. Kuna 30 aasta sisse mahub neid palju, siis siin neid üles lugeda ei jõua, küll aga ootame ning valmistame ette juba uusi üritusi ajaks, kui viirusekriis mööda saab. Lisaks kahepoolsete suhete hoidmisele on üks oluline osa Haagi lähetatud saadikute ja diplomaatide igapäevatööst riigi esindamine rahvusvahelise Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (OPCW) ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) töös, mis on periooditi täis tihedaid läbirääkimisi ja kokkuleppeid hiliste õhtutundideni. Läbi aastate on saatkond olnud väga heas kontaktis Hollandi Eesti Maja ja Eesti Kooliga, kes hoiavad oma entusiasmi ja vabatahtliku tööga elus kohalikku eestlust. Siingi ajad ning 15

16 inimesed muutuvad, sest ka kogukond oma koosseisult on muutunud, kuid saatkonna uks on alati kogukonna eestvedajatele lahti olnud ja nii ka jääb. PS! Üles kirjutatud meenutused alates aastast Madalmaades teeninud saadikutelt olid põhjalikumad ja pikemad ning jäävad tallele saatkonna arhiivi. Postituses on kasutatud valikulist osa üleskirjutustest. #EestiMadalmaad100 #EstNL100 16

17 Saadik Peep Jahilo Baltic Air Policing Medal Parade tseremoonial Leeuwardenis aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Saadik Peep Jahilo testsõidul aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Saadik Gita Kalmet Eesti rahvariietes aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Saadik Priit Pallum (vasakul) Eesti mereväe lipulaeval Admiral Pitka aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Saadik Priit Pallum oma töölaua taga saatkonnas. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 17

18 Parkimiskoht Eesti saatkonna esimese asukoha juures Haagis. (Foto: nõunik Jaak Lensmenti eraarhiiv) Esimene ajutine asjur Tõnis Idarand Haagis. (Foto: Tõnis Idaranna eraarhiiv) Esimese Eesti saadikuna pärast Teist maailmasõda Beneluxi maadesse kaasakrediteeringu saanud Clyde Kull (resideerus Brüsselis) volikirjade üleandmisel augustis (Foto: Clyde Kulli eraarhiiv) Madalmaade kuninganna Beatrix riigivisiidil Eestis mais 2008 (paremal Gita Kalmet, Eesti saadik Madalmaades). (Foto: Eesti saatkond Madalmaades) 18

19 Madalmaade kuningas Willem-Alexander riigivisiidil Eestis aastal. Fotol: Willem-Alexander (paremal) vestleb president Kersti Kaljulaidiga. Kuningas Willem- Alexandri kõrval Stef Blok, Madalmaade välisminister; president Kaljulaidi kõrval Kaili Terras, Eesti saadik Madalmaades. (Foto: Eesti Vabariigi Presidendi Kantselei) Kaili Terras, Eesti saadik Madalmaades, Keukenhofi lillepargis Tallinna tulbipeenra juures. Need tulbid olid pühendatud Eesti 100 tähistamisele. (Foto: Eesti saatkond Madalmaades) Kaili Terras, Eesti saadik Madalmaades (vasakul), Keukenhofi lillepargis Balti tulpide istutamisel koos Läti ja Leedu saadikutega. Tegemist oli eri sorti tulpidega, mis olid pühendatud Balti riikide 100-aastastele juubelitele. (Foto: Eesti saatkond Madalmaades) Kaili Terras, Eesti saadik Madalmaades vestlemas tudengitega Groningeni Ülikoolis aastal. (Foto: SIB Groningen) Peep Jahilo, Eesti saadik Madalmaades (paremalt teine) külaskäigul Rotterdami sadamas aastal. Peebust vasakul Jan Brouwer, Eesti aukonsul Rotterdamis. (Foto: Eesti saatkond Madalmaades) 19

20 4 PÜÜTUD HETKED VISIITIDEST 2008 Madalmaade kuninganna Beatrix ja Eesti president Toomas Hendrik Ilves. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Meile kõigile meeldib oma sõpradel ja headel kaaslastel aeg-ajalt külas käia ning innustavaid vestlusi pidada. Sama toimib ka riikidevahelises diplomaatilises suhtluses, kus külaskäigud tähendavad sisukat tööd ja tihedat päevakava istutakse kokku ja räägitakse või vaieldakse ühised teemad läbi. Kõige kõrgetasemelisem visiit on riigivisiit, mis toimub riigipea tasemel teise riigijuhi kutsel, kuid tihemini tuleb ette ametlikke ja töövisiite, kui kohtutakse sama taseme poliitiku või riigiametnikuga. Samuti võib kõrge riigiesindaja osalema tulla mõnele rahvusvahelisele konverentsile või foorumile. Esimene visiiti kajastav foto, mis on saatkonna jaoks kättesaadav, pärineb aastast 1996, kui Eesti president Lennart Meri külastas Madalmaade kuningannat Beatrixi. Alljärgnev galerii võimaldab pilku heita sellest ajast alates toimunud peamiste visiitide kirjusse maailma. Lisaks oleme selle info pannud ka aastate lõikes ajateljele: Olulisemad visiidid - Hague (mfa.ee) Rõõmsat vaatamist! #EestiMadalmaad100 #EstNL100 20

21 2001 Madalmaade peaminister Wim Kok Eestis. (Foto: välisministeerium) 1997 Madalmaade välisminister Hans van Mierlo (paremal) kohtumisel Eesti presidendi Lennart Meriga. (Foto: välisministeerium) 2002 Tema Kuninglik Kõrgus Oranje prints Willem-Alexander ja printsess Maxima Eestis. Fotol Linnar Viik (paremal, seljaga) tutvustab prints Willem-Alexanderile (vasakul) ja printsess Maximale e-eestit. Printsess Maxima selja taga on Madalmaade suursaadik Eestis Joanna van Vliet. (Foto: välisministeerium) 2002 Tema Kuninglik Kõrgus Oranje prints Willem- Alexander ja printsess Maxima Eestis. Fotol Eesti peaminister Siim Kallas, printsess Maxima ja Madalmaade saadik Eestis Joanna van Vliet. (Foto: välisministeerium) 2004 Madalmaade peaminister Jan Peter Balkenende (paremal) kohtub Eesti peaministri Juhan Partsiga. (Foto: välisministeerium) 21

22 2007 Eesti president Toomas Hendrik Ilves Haagis. Fotol vasakult Eesti saadik Madalmaades Gita Kalmet, Haagi linnapea Wim Deetman, proua Evelin Ilves, president Toomas Hendrik Ilves, dirigent Neeme Järvi ja proua Liilia Järvi. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 2008 Madalmaade kuninganna Beatrix Eesti presidendipaariga, vasakult proua Evelin Ilves, kuninganna Beatrix, president Toomas Hendrik Ilves. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 2008 Madalmaade kuninganna Beatrix Eesti visiidi ajal puud istutamas. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 22

23 2009 Eesti peaminister Andrus Ansip (paremal) kohtumisel Madalmaade peaministri Jan Peter Balkenendega. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 2012 Eesti välisminister Urmas Paet Haagis Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesriikide assambleel. (Foto: välisministeerium) 2014 Eesti kaitseminister Sven Mikser Haagis. Fotol Mikser (vasakul) ja Eesti suursaadik Haagis Peep Jahilo. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 2016 Kaitseväe juhataja kindral Riho Terras (paremal) ja kindral Tom Middendorp Haagis. (Foto: Kaitsevägi) 2015 Eesti välisminister Keit Pentus-Rosimannus küberkonverentsil Global Conference of CyberSpace. Fotol Pentus-Rosimannus ja Eesti suursaadik Haagis Peep Jahilo. (Foto: välisministeerium) 23

24 2018 Madalmaade kuningas Willem-Alexander ja Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid Kadrioru pargis. (Fotod: Eesti Vabariigi Presidendi Kantselei) 2019 Eesti peaminister Jüri Ratas (vasakul) Haagis koos Madalmaade peaministri Mark Ruttega. (Foto: Riigikantselei) 2020 Eesti väliskaubanduse-ja IT minister Kaimar Karu esinemas Haagis Madalmaade digi-valitsuse nõustava organisatsiooni ICTU seminaril. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 24

25 5 EESTI AUKONSULID MADALMAADES (1.OSA) Eesti aukonsulid Madalmaades aastal: vasakult Nick van de Griendt, Wibo Aris, Jan Brouwer, Marcel van den Heuvel. (Foto: Nick van de Griendt eraarhiiv) Alustuseks kes on aukonsul? Kuigi Eesti riik nimetab aukonsuli, ei ole ta riigi teenistuses ega saa oma töö eest tasu. Oma ülesandeid täidab ta pro bono, vabatahtlikult ja üldise hüve nimel. Täna on Eestil Madalmaades kolm aukonsulit Amsterdamis Marcel van den Heuvel, Zwolles Nicolaas (Nick) Anthony van de Griendt ja Willemstadis Curaçao saarel Theodoor Willebrord (Wibo) Aris. Kõige kauem on Eesti aukonsulina tegutsenud Wibo pea 26 aastat, Marcelil ja Nickil täitub ametisse määramisest 12 aastat. Aasta tagasi lahkus igavikku Rotterdami aukonsul Jan Brouwer, kes suure pühendumusega tegi oma tööd 22 aastat. On märkimisväärne, kuivõrd pikaaegne on meie aukonsulite side Eestiga. Nick Turbatöösturite perekonna viienda põlvkonna esindaja Nick jõudis Eestisse aastal peale kohtumisi Moskvas, sest tollane NSV Liidu energeetikaministeerium püüdis kõigiti suurendada turbaeksporti. Nickile tutvustati turbamaardlaid erinevates NSV Liidu piirkondades, lõpuks sõidutasid Nõukogude-aegsed kolisevad väikebussid delegatsiooni Pärnusse. Pärast seda reisi formuleerus järeldus, et äri tegemiseks sobib ainult Eesti, põhjuseks nii turba hea kvaliteet kui lähedal asuvad sadamad. Ka täna, 37 aastat hiljem, on see õige valik, ütleb Nick. 1990ndate dramaatiliste muutuste perioodil elas Nick Eestis, ehitades 25

26 üles läänelikul tehnoloogial põhinevaid turbafirmasid, millest Viljandis asuva AS Kraveriga on ta seotud tänini. On huvitav fakt, et piloodi kutset omav Nick juhtis esimest eralennukit Lääne-Euroopast, mis viie reisijaga pardal maandus 1990ndate alguses Pärnu lennuväljal. Paar nädalat varem oli ta raja autoga läbi sõitnud, et veenduda, kas Nõukogude-aegsel lennurajal on maandumine võimalik. Tollase Pärnu Postimehe number kajastas elavalt lennu toimumist. Wibo Logistikaettevõtja Wibo meenutab, kuidas üks tuttav direktor rääkis talle aasta lõpus vaimustunult Eesti kiirest majanduslikust arengust. Sellest tõukus aasta hiljem unustamatuks kogemuseks jäänud esimene lend Estonian Airi algusaastate vana Tupolevi lennukiga. See mitte ainult ei näinud välja nii, nagu oleks masin loodud eelkõige sõjalisel eesmärgil, vaid lõbusaid üllatusi põhjustas ka tavapärane ohutusprotseduur. Kuna hapnikumaskide kohta midagi ei öeldud, tundis reisija huvi, mis juhtub siis, kui õhurõhk salongis peaks langema. Stjuardess võttis seepeale kapist väikese hapnikupudeli ja esitles seda kui lahendust hädaolukorras. Küsimusele, kes reisijatest peaks pudelikese saama ning mis juhtub ülejäänutega, vastas stjuardess pärast kiiret konsulteerimist, et sel juhul pikeerib lennuk järsult madalamale kõrgusele. Õnneks möödus reis viperusteta. Muide, piloodid lendasid väga kindlalt. Nagu habemenuga, tõdeb Wibo. Pärast edukat Hollandi-Eesti äriseminari lennundusmuuseumis, kus osales esimene suursaadik Clyde Kull, aitas Wibo aastal luua Amsterdamis paiknevat Eesti Ärikeskust. Selle üheks eesmärgiks oli jagada läänelikku turumajanduse kogemust Eesti ettevõtlikele noortele, kel oli võimalus kandideerida Ärikeskusesse tööle. Samuti kutsuti noori alustavaid ettevõtjaid praktikale Wiboga seotud logistikaettevõtetesse, et nad saaksid rahvusvahelise äri kogemuse. Ühtlasi väljastas Wibo hollandlastele viisasid, ilma milleta polnud tol ajal Eesti külastamine võimalik, aidates seeläbi oluliselt kaasa inimeste liikumisele kahe riigi vahel. Eriti kasvas nõudlus suvel, kuna hollandlased hakkasid avastama Eestit kui põnevat puhkuse sihtkohta. Marcel Ligi 40 aastat tagasi juhtusin nägema kusagil Kiriku põik või Kohtu tänava kandis värskelt värvitud kollase maja taustal erksinist Traction-Avanti, toodetud ja Bertoni disainitud Citroëni nostalgilist mudelit. Varahommik, sinine päikeseline taevas, kergelt lumised oranžikaspunased majakatused raske olnuks ette kujutada paremat päeva vanalinna külastamiseks. Oli aasta hilissügis ja see pilt, mu esimene kogemus Tallinnast, jäi aastateks mällu. Taolise väga piltliku kirjeldusega meenutab Marcel oma visiiti noore üliõpilasena, kui grupp Amsterdami Ülikooli tudengeid sai võimaluse külastada õpilasvahetuse käigus Balti riike. Uuesti jõudis konsultandina ja mitmetes rahvusvahelistes projektides tegutsenud Marcel Eestisse aastal. Tallinna siluetis andsid juba tooni kõrghooned ja Muhu saarel olid Imre Sooäär ja Martin Breuer ette võtnud Pädaste mõisale uue elu andmise luksushotelli ja tipprestoranina. See pidi olema 26

27 kas väga hästi valmistatud toit või hea seltskond, mis veenis mind investeerima. Pädaste atmosfäär oli täiuslik, ütleb Muhu saarele sattunud ja Pädaste kaasosanikuks saanud Marcel tagantjärele. Riigi suutlikkus ja rahvusvaheline maine olid selleks ajaks märgatavalt kasvanud võrreldes taasiseseisvumise järgse perioodiga. Marcel leiab, et kui aastakümneid tagasi nähti Eestit kui endist Nõukogude Liidu vabariiki, on tänapäeval tegemist kaasaegse Euroopa Liidu liikmesriigiga, kus normiks innovatsioon, kvaliteet ja jätkusuutlikkus. Jan 90ndatel jõudis Eestisse ka Jan Brouwer, kes oli pikemat aega seotud aastal Hollandi- Eesti ühisettevõttena asutatud Pakterminaliga. Hästi tavaline on riigi kohta infot koguda seal elavatelt või seda sageli külastavatelt kaasmaalastelt. Internetiavarustes leiab külluses Eesti kohta teavet, seda ka hollandi keeles, kuid kogemustel põhinevat tagasisidet usaldame endiselt rohkem. Sageli ongi just Eesti aukonsul isikuks, kelle poole hollandlased pöörduvad Eesti kohta info saamiseks või kontaktide leidmiseks. Mõnevõrra lihtsustatult võiks öelda, et Eestist rääkimine on aukonsuli põhitöö. Seda mõnikord juba enne ametisse nimetamist. Nick meenutab, kuidas 1990ndatel Wibo käest Eesti viisa saanud hollandlased astusid läbi tema juurest Zwollest, et kuulda sagedaselt Eesti külastajalt viimaseid turismi ja ärikeskkonda puudutavaid uudiseid. Ettevõtjate visiidid Veerand sajandit hiljem on ettevõtjate visiitide korraldamine ja ärikontaktide loomine endiselt aukonsuli tegevuse tähtis osa. Vaid mõned näited. Jan Brouwer aitas kaasa Tallinna sadama delegatsiooni kohtumistele Rotterdami sadama esindajatega aasta sügisel. Nick tõi aasta oktoobris Eestisse 18-liikmelise grupi Hollandi ettevõtete juhte. Visiidi tihe ja mitmekülgne programm räägib iseenda eest külastati e-eesti esitluskeskust, ettevõtteid Harmet, Espak ja Hortes, idufirmade kiirendit Lift99, Lennusadamat ja ka Balti jaama turgu. Reisi ajal tekkinud kontaktide toel aitas Nick korraldada juba mõni kuu hiljem kaheksale Eesti puitmajatootjale Maastrichtis kahepoolseid kohtumisi Hollandi arhitektide, kinnisvaraarendajate ja ehitusfirmadega. Huvi on mõlemapoolne. Hollandis valitseb terav elamukriis, mida Eesti puidust moodul- ja elementmajad saavad kindlasti aidata lahendada. Aukonsulite tegevusest kultuurivallas ja mida nad arvavad eestlastest juba järgmises postituses. #EestiMadalmaad100 #EstNL100 27

28 Wibo Aris, ligi 26 aastat Eesti aukonsul. (Foto: Wibo Aris eraarhiiv) Jan Brouwer, kes oli 22 aastat Eesti aukonsul Rotterdamis. (foto: Jan Brouwer eraarhiiv) Nick van de Griendt, Eesti aukonsul Zwolles, turbaettevõtte AS Kraver juht. Fotol arengud ettevõttes Kraver Kesk-Eestis, 1990-date lõpp versus (Foto: Nick van de Griendt eraarhiiv) Nick van de Griendt (keskel) nimetamine Eesti aukonsuliks Zwolles aastal. Fotol paremal Eesti välisminister Urmas Paet. (Foto: Nick van de Griendt eraarhiiv) Nick van de Griendt ja kunstnik Dioni ten Busschen kohtuvad president Kersti Kaljulaidiga. (Foto: Nick van de Griendt eraarhiiv) 28

29 Marcel van den Heuvel, Eesti aukonsul Amsterdamis. Paremalt: Marcel van den Heuvel, Peep Jahilo (Eesti suursaadik Haagis) ja Udo Kock (Amsterdami abilinnapea). Marcel van den Heuvel ja president Kersti Kaljulaid. (Foto: Marcel van den Heuvel eraarhiiv) Eesti puitmajatootjate ärivisiit Maastrichti aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 29

30 6 EESTI AUKONSULID MADALMAADES (2.OSA) Mootorpurjeka Admiral Bellingshausen randumine Scheveningeni sadamas augustis (Foto: Eesti saatkond Haagis) Aukonsuli nimetus tuleneb rahvusvahelisest Viini konventsioonist ja sellest võiks nagu järeldada, et peamiselt tegeleb aukonsul Eesti kodanike aitamisega. Tegelikult see nii ei ole. Enamjaolt on konsulaarülesanded seotud täna Eesti passi või ID-kaardi väljastamisega, kusjuures põhikoormus langeb Amsterdami aukonsulile. Siiski moodustab konsulaartöö väikese osa aukonsulite märksa laiahaardelisemast tegevusest, kus olulisel kohal äri- ja kultuuridiplomaatia. Kultuuridiplomaatia aitab esmapilgul võõrana näivat riiki ja rahvast omavahel tuttavamaks saada. Sageli avastatakse üllatuseks, et ollakse sarnasemad kui arvati. Aukonsulid on väga palju ära teinud selleks, et hollandlased ja eestlased võiksid tõdeda ühist arusaamist. Nii organiseeris Wibo juhitud Amsterdami aukonsulaat 1990ndatel Eesti noorte muusikute kutsumise Madalmaades toimuvatesse meistriklassidesse ja kontsertidele, mis päädis esinemisega Amsterdami kuninglikus kontserdimajas. Nick on aidanud korraldada Zwolle vanas kirikus Eesti torupillimängijate kontserdi ja keelpillikvartett Prezioso esinemisi. Marceli kodus tähistasime aastal Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva kirjanduse salongiõhtuga, kus vanameistri loomingu tõlkijad arutlesid humoorikalt väljakutsete üle, põhjuseks kirjaniku värvikas ja barokne stiil. Väite illustreerimiseks kirjeldati sõnade roigasaed ja adramaa tõlkeprotsessi. Kumbagi sõna hollandi keeles ei ole. Ühtlasi kasutab Kross tekstis ka nende sünonüüme. Tõlkijate lahendus oli uute sõnade loomine hollandi keelde, 30

31 mida tekstis läbivalt kasutati, sest täiendavalt sünonüümide leiutamine olnuks juba liiast. Eduka kultuuridiplomaatia valda võib liigitada Paksu Margareeta kindluses eksponeeritud keskaegse koge kohal särava digitaalse taeva. Selle valmimist rahastas Hollandi organisatsioon, mis sponsoreerib teadmisi edendavaid projekte Läänemere kaubalaevade kohta. Ühenduslüliks nende vahel on aukonsul Nick. Mootorpurjekas Admiral Bellingshausen peatus oma teekonnal Antarktikasse 30. augustil 2019 Scheveningeni sadamas, kus neid tervitas saatkonna pere, Hollandis elavad eestlased, aukonsulid ja Eesti sõbrad. Ürituse peakorraldaja Jan Brouweri kutsel esines hoogne ja nooruslik jazzbänd, mille koosseisus ta ise aastakümneid mängis. See oli Jani viimane üritus ja ühtlasi väga ilus hüvastijätt Eestiga. Kuigi aukonsulite side Eestiga on erinev, kumab kõigi lugudest ja mälestustest suurt soojust Eesti riigi ning rahva vastu. Wibo meenutab, et talle jäi 1990ndatel silma eestlaste omadus vaikida sotsiaalse suhtluse situatsioonides. Isegi kui tegemist kolleegidega. Mõnikord venis paus mitme minuti pikkuseks. Alguses tundis ta end ebamugavalt kas äkki ütlesin midagi valesti? Sest Hollandis on kombeks hoida suheldes vestlust ja vaikusehetki tajutakse pigem piinlikena. Kui ta selle aga jutuks võttis, selgitati rahustavalt, et Eestis on vaikimine üsna normaalne. Tõsi, naistega tuli taolise hetki vähem ette kui meestega. Wibo meenutab ka täiesti omalaadset jutuajamist suursaadik Priit Pallumiga, mille käigus selgus, et Külma sõja ajal seisid nad kahel pool raudset eesriiet vastamisi kui Varssavi pakti ja NATO alliansi ajateenijad. Oli huvitav arutleda erinevate sõjaliste doktriinide üle, lisab Wibo muigelsui. Katamaraani Nordea meeskond külastas ümbermaailmareisi ajal Amsterdami ja pärast ametlikke kohtumisi võeti lauas hea eesti kombe kohaselt üles laul. Peale vana akordioni toomist Marceli pööningult sai pidu sisse õige hoo. Marcel meenutab, et lõpuks läks akordion mängimise ajal katki, kuid üldist lõbu see ei rikkunud. Hollandlased on reserveeritud, kuid nad ei varja oma emotsioone. Selles mõttes oleme eestlastega sarnased, nendib Marcel. Nicki sõnul on üks tema meeldejäävamaid tegevusi sõita talvel, kui see on võimalik, mööda Eesti jääteid. Olen mitu korda sõitnud üle mere saartele Kihnu, Muhusse, Saaremaale ja Hiiumaale. Pea alati on olnud kaasas sõbrad ja tuttavad, kes pole midagi sellist varem kogenud, ütleb ta. Uisutamine on hollandlaste DNAs, kuid õiget talve on Madalmaades jäänud järjest vähemaks. Seetõttu nägi Nick vaeva, et saada rühm uisutajaid Peipsi järvel toimuvale Kalevipoja maratonile. Päev lõppes PPA hõljukil sooritatud retkega Venemaa piirile, millel osalesid tollased Hollandi ja Eesti suursaadikud. Koostöös Viljandi rattaklubi, linnavalitsuse ja teiste entusiastidega lõi Nick kaasa Viljandi järvel toimuva Mulgi uisumaratoni algatamises. Aukonsulid Nick ja Wibo meenutavad tagasi vaadates erilise hetkena kohtumisi president Lennart Meriga. 1990ndate alguses jäi Nick suure lumetormi tagajärjel koos väikese grupi inimestega Stockholmi lennuväljale kinni. Üheks neist oli president Meri, kellega ta rääkis tund aega oma kogemustest Eesti üleminekuperioodil. Wibol oli pikem jutuajamine Lennart Merega, kui lend Amsterdamis ümberistumise ajal kõvasti hilines. Ta meenutab 31

32 presidendi huvide mitmekülgsust, üksikasjalikult arutleti rahvusvahelise kultuurielu üle ja et president Meri oli hästi kursis Wibo lähisugulase, kuulsa hollandi režissööri Bert Haastra loominguga. Kõnekad episoodid mõlemad. Ei saa olla head suhet ilma vastastikuse huvi ja üksteise tundmaõppimise nimel tehtud pingutuseta. Suhe kahe riigi vahel pole kunagi abstraktne. Selle aluseks on inimeste vahelised kontaktid, need tuhanded nähtavad ja nähtamatud niidiotsad, mis sõlmivad lõpuks kokku tähtsa poliitilise visiidi, hinge puudutava kontserdi või eduka äritehingu. Kuid alati külvab keegi esimese seemne. Tihti on selleks aukonsul. Pole kahtlust, et aukonsulite panus Eesti ja Madalmaade vaheliste suhete loomisse ning hoidmisse on ja jääb alati erakordselt kõrgeks. Saatkonna sügav lugupidamine ja tänu meie aukonsulitele ning Eesti headele sõpradele Jan Brouwer, Wibo Aris, Nick van de Griendt ja Marcel van den Heuvel aitäh! #EestiMadalmaad100 #EstNL100 32

33 Nick van de Griendt ja Neeme Järvi viimase turbaskulptuuri esitlusel. Skulptuuri autor on Dioni ten Busschen. (Foto: Nick van de Griendt eraarhiiv) Jaan Krossi salongiõhtu Marcel van den Heuveli juures aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Pärast uisutamist piirivalve hõljukiga Peipsi järvel, Nick van de Griendt (paremal), korraldaja Aivar Kokk, Eesti suursaadik Madalmaades Gita Kalmet ning Madalmaade suursaadik Eestis Henk van der Zwan. (Foto: Nick van de Griendt eraarhiiv) Eesti 100 tähistamine Haagis asukohas Sociëteit De Witte. (Foto: Nick van de Griendt eraarhiiv) Vasakult Nick van de Griendt, Dioni ten Busschen ja Wibo Aris abikaasaga president Kersti Kaljulaidi vastuvõtul Kadrioru roosiaias juulis (Foto: Nick van de Griendt eraarhiiv) 33

34 7 KIRKAD MÄLESTUSED KONSULITÖÖST HOLLANDIS Argo Kangro kaelakaardid ja kutsed. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Konsulaarteenuste osutamine on saatkonna üks põhitegevusi. Seetõttu töötab suursaadiku kõrval pea alati teine diplomaat, kes on ühtlasi saatkonna asejuht ja Eesti konsul Hollandis. Võib juhtuda, et suursaadiku saabumine Haagi mitmete asjaolude kokkusattumisel viibib. Siis juhib konsul ajutise asjurina kogu saatkonna tööd, nagu tegi Argo Kangro aastatel Hinnanguliselt elab praegu Hollandis umbes 2000 Eesti kodanikku, nendest viiendik üliõpilasi. Aastas teeb saatkond ligi 1000 konsulaartoimingut, kuhu alla mahub kogu inimese elukaar alates sünnist kuni surmani. Enam tullakse saatkonda taotlema ja kätte saama uut Eesti passi või ID-kaarti. Tihtipeale öeldakse vastuvõtul ja see teeb südame soojaks et hea oli saatkonda tulla ja üle pika aja jälle eesti keeles rääkida! Igapäevatöös on konsuli paremaks käeks ja suureks toeks saatkonna sekretär Angela Breivel, kes telefonile vastab ja kodanikke nõustab. Küsimused ulatuvad seinast seina, näiteks soovitakse registreerida abielu või elukohta kohalikus omavalitsuses ja palutakse selle jaoks tõendit. Küsitakse nõu reisimise, dokumentide taotlemise ja äritegevuse alustamise kohta Eestis. Konsulitöö Hollandis jätab eredad mälestused. Mati Murd meenutab, kuidas aasta jooksul tuli üht inimest neli korda Rotterdamist Eestisse tagasi aidata, sealjuures kiireim uus tagasisaatmine algas nädal peale eelmise protsessi lõppu. Tuleb ette, et sama juhtum kandub edasi juba järgmisele konsulile. Mati Murd nägi tublisti vaeva, et kaks Haagis seigelnud 34

35 sõpra ei jääks jaanuarikuus miinuskraadidega lageda taeva alla ja lõpuks Eestisse tagasi jõuaksid. Mõne aja pärast naasid sõbrad teist ja kolmandatki korda Hollandisse, kus nad vajasid jälle saatkonna abi, nii et Mati järeltulija Mare Tropp võis neid tervitada kui vanu tuttavaid. Ka elu ise pakub värvikaid lugusid. Mati meenutab, kuidas tema väljaantud dokument jäi jope taskusse, mille omanik öösel kanalisse kukkus. Kaks aastat hiljem peale järjekordset kanalite puhastamist jõudis läbiligunenud dokument ringiga tagasi konsulini, kes selle pidulikult hävitas. Alati on rasked inimkaubanduse ohvrite vabastamise juhtumid, samuti olukorrad, kus hätta on sattunud vaimse tervise probleemidega Eesti kodanik. Tuleb tõdeda, et Hollandi coffeeshopide kultuur toob konsulitele tööd juurde. Eesti riik ja konsulaarteenistus töötab 24/7. Nii pidas Mare ükskord terve pühapäeva öö ühendust Schipholi lennujaamas eksleva kodaniku ja lennujaama töötajatega, seletades neile, et tegelikult vajab inimene vaimse tervise tõttu abi. Rahvusvahelised sündmused nagu Islandi vulkaanist paiskunud ja Euroopa lennuliikluse seisanud tuhapilv või koroona tõttu riigipiiride sulgemine puudutavad konsulaarteenistust väga lähedalt aastal helistas konsul Gert Auväärt läbi Hollandisse lõksu jäänud kodanikke, pakkudes neile võimalusi Eestisse tagasi pöördumiseks aasta kevadel tegi sedasama Mare Tropp. Konsuli ja kogu saatkonna jaoks on üheks kõige keerulisemaks juhtumiks lapse äravõtmine perelt. Seda suurem on rõõm õnneliku lõpplahenduse üle, nagu kogesime selle aasta alguses. Tagasivaates pakubki konsulaartöö ja inimeste murede lahendamine rohkem positiivseid hetki. Argo Kangro meenutab: Aastate tagant on eredamalt meelde jäänud regulaarne suhtlus Eesti kogukonnaga ja mitme hollandlase oma Eesti juurte otsingule kaasaaitamine. Eesti keelt ja meelt aitas ülal hoida Eesti pühapäevakool, mis tollal käis koos kord kuus Goudas. Eesti kooli seltskond oli väga aktiivne ja energiline nende tegevus ei piirdunud vaid kooliga, vaid korraldati ka kontserte ja külalisetendusi. Samuti ühised jõuluja jaanipäevaüritused. Dank je wel Saima, Kaire ja Agnes! Lisaks konsulaartööle tegeleb diplomaat igapäevaselt paljude muude küsimustega. Haagis paikneb terve rida rahvusvahelisi organisatsioone, alates Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust ja Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioonist (OPCW) kuni rahvusvaheliste kriminaaltribunalideni. Eesti esindamine nende organisatsioonide juures moodustab mahuka osa saatkonna ja diplomaadi tööst. Kõrgetasemeliste visiitide, ärimissioonide ja kohtumiste ning ürituste korraldamine on saatkonna ühine pingutus, milles igaühel oma roll ja töölõik. Üks tavaline päev hõlmabki konsulaarküsimusi, suhtlust rahvusvahelise organisatsiooni ja teiste riikide diplomaatidega, mõne äridiplomaatilise projekti või päringuga tegelemist ning ka Hollandi poliitiliste uudiste jälgimist aastal Haagis konsuli ülesandeid täitnud Jaak Lensmenti mälestustes ongi esikohal tollane poliitiline kliima, kuna Holland tervitas Euroopa Liidu laienemist ja Eesti vastu tunti heatahtlikku huvi. Lõpetuseks võtame diplomaatidena teisest riigist lahkudes kaasa palju sooje isiklikke mälestusi, eelkõige Hollandis elavatest eestlastest ja meie aukonsulitest, kellest tihti saavad head sõbrad. Aukonsulid säilitavad paljuski ajaloolist mälu. Tore oli vaadata Zwolle aukonsuli Nick van de Griendti kokkupandud videot, kus pärast esinemist aasta kevadel Amsterdamis toimunud Eesti laulu- ja tantsupeokultuuri tutvustaval festivalil Kõlavöö 35

36 sõitsid Eesti koorid paatidega mööda kanaleid, saateks laul ja pillimäng. Üheks paadijuhiks olnud Nickil oli sel päeval sünnipäev üks parimaid elus, ütleb ta tagantjärele. Argo sõnul on talle Hollandist meelde jäänud kanalid, tulbid, jalgrattateed, Sinterklaasi ja tema Pieti vastuvõtmine Scheveningeni sadamas ning loomulikult uusaasta talisuplus Põhjameres. Ja Mare ei unusta kunagi neid sadu kilomeetreid, mida ta läbi kõndis, pildistades Haagi ja teiste linnade tänavatel. #EestiMadalmaad100 #EstNL100 36

37 Mare Tropp (fotol keskel) Eesti puitmajatootjate äridelegatsiooniga Maastrichtis. Eesti aukonsul Nick van de Griendt paremalt teine, EAS esindaja Beneluxis, Thijs de Neeve paremalt esimene. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Saatkonna sekretär Angela Breivel oma töölaua taga 2021.aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Mare Tropi (keskel) fotonäituse avamine Haagi saatkonnas 2021.aastal. Paremal Eesti suursaadik Haagis, Kaili Terras ja vasakul Vabariigi Presidendi Kantselei välisnõunik Lauri Kuusing. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 37

38 Argo Kangro (vasakult teine) ja Peep Jahilo (paremal) ettevõtte Leemans külastamise ajal aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Mati Murd lõikamas torti Eesti digiteenuste tutvustamisel Wassenaaris aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Mati Murd puud istutamas aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Mati Murd ja Peep Jahilo aukonsulite seminaril 2016.aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 38

39 Argo Kangro esinemas emakeelepäeval saatkonnas 2012.aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Argo Kangro oma töölaua taga. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Peaminister Andrus Ansip Haagis. Gert Auväärt (vasakult teine), Eesti suursaadik Haagis, Gita Kalmet (paremalt kolmas). (Foto: Eesti saatkond Haagis) Gert Auväärt punasel vaibal peaminister Andrus Ansipi visiidi ajal aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Jaak Lensment oma töölaua taga 2004.aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) 39

40 8 MADALMAADE-BALTI ÜHING SÜTITATUD BALTI RIIKIDE VABADUSVÕITLUSEST Ühingu juhatuse koosolek aastal 2001 Vlagtweddes. Vasakult: John de Jonge, Onno Bus, Frederik Erens, Henk Heijkoop Kohtusime üksteisega Hilversumis ühel kenal laupäeval aastal üritusel nimega Balti pärastlõuna ehk Baltische Middag (sellest fenomenist kirjutame veel edaspidi eraldi). Seal kogunesid inimesed, kes olid huvitatud Balti riikidest nii hollandlased kui Balti riikide elanikud. Selleks ajaks oli Gorbatšov võimule tulnud ja lood Balti riikide vabadusvõitlusest jõudsid järjest sagedamini ka Madalmaade meediasse. Jõudsime tõdemuseni, et peame midagi tegema, kuidagi panustama. Tahtsime ka omalt poolt Balti riikidele tähelepanu pöörata. Siis otsustasimegi asutada Madalmaade-Balti ühingu ja hakata välja andma ajakirja. Jaanuaris 1992 sai asi sihtasutuse loomisega ametlikuks, räägib John de Jonge. Aga kes siis olid need hakkajad ühingu asutajad? Ronald Reuderink, Balti riikidele keskendunud filatelistide grupi liige Frans van Nes, kes õppis tol ajal Groningeni Ülikoolis soome-ugri keeli. Temast sai hinnatud tõlkija, kes on tõlkinud mh Jaan Krossi teoseid hollandi keelde. John de Jonge, kelle tädi oli Leedus sündinud ja see oligi tema Balti hobi peamine põhjus. NB! Alates 80-ndate keskpaigast kuni siiani kogub ja arhiveerib ta ajalehtede väljalõikeid Balti riikide kohta. Carel Jan van Dijkhuizen Samuti tuleb mainida, et ühingu asutamisel oli oluline roll Hollandi Läti Seltsi pikaaegsel esinaisel Irēne Ahlers-Brutānel. 40

41 Ühingu eesmärgiks oli ja on jagada infot Eesti, Läti ja Leedu, nende kultuuride ja koostöösidemete kohta. Alates aastast ilmub kolm korda aastas ühingu ajakiri De Baltische Wijzer. Aastatel 1998 ja 2002 andis ühing välja mahukad teosed nimega Balti Almanahh. (Endised) juhatuse liikmed on Balti riikide kohta Madalmaades (ja mõnikord ka välismaal) läbi viinud rohkelt loenguid, esitlusi ja kursusi, samuti on nad töötanud giididena. Üks märkimisväärsemaid tegevusi oli ühingu liikmete jaoks kindlasti raamatu Hollandi ja Eesti suhted kahe maailmasõja vahel kirjutamine aastal. Raamatu valmimisele aitas kaasa ka tolleaegne Eesti aukonsul Rotterdamis, Jan Brouwer (kes küll praeguseks on meie seast lahkunud). Samuti toetas raamatu valmimist Eesti saadik Madalmaades Gita Kalmet. Aga raamatu sünni juures on oluline roll ka Gita eelkäijal Priit Pallumil kes esitas kord Jan Brouwerile määravaks saanud küsimuse: Kas sa tead midagi Eesti konsuli, Carel Stahli kohta, kes tegutses Rotterdamis enne II maailmasõda?. Jan põrgatas selle küsimuse edasi John de Jongele ning põhjalike meestena otsustasid nad küsimusele vastamiseks läbi viia uurimustöö, millest koorus piisavalt materjali terve raamatu väljaandmiseks. Selle uurimuse käigus leiti Carel Stahli lapselapse pööningult akvarellmaal, mille oli Stahlist maalinud Johannes Bauer, Rotterdami konsulaadi eestlasest sekretär ja hilisem asekonsul. Praeguseks on maal kingitud välisministeeriumile. Eesti aukonsulitega on ühingul olnud märkimisväärselt hea koostöö ka lisaks nimetatud raamatule erilised tänusõnad läkitab ühing seejuures nii Jan Brouwerile kui Nick van de Griendtile. Toredamate sündmuste seas on olnud ka ühingu juubelite väärikas tähistamine (10, 15 ja 20 aastat) Driebergenis ja Soestis koos Balti riikide saadikute ning muusikaliste vahepaladega Eestist. Eriti meeldejäävad on olnud Madalmaades elavate Eesti rahvatantsijate esinemised. Diplomaatide ja konsulite kohalolek on tunnustus ka ühingu juhatusele. Varasemalt (1990-ndatel ja 2000-ndate alguses) oli ühingul tihtipeale oma väljapanek mitmetel turismi valdkonna messidel/turgudel Deventeris, kus suure entusiasmiga Balti riike tutvustati. Võrreldes praegust aega ühingu asutamise aastatega, on muidugi nii mõndagi muutunud. Kui me 1991/92 alustasime, polnud veel internetti. Madalmaade ajakirjanduses ilmus regulaarselt ebatäpseid lugusid Balti riikidest ja Eestist. Venemaa desinformatsioon võeti valimatult üle. Ajakirjanikud, kes Balti riike kajastasid, ei elanud seal, vaid kirjutasid Moskvast. Noh, võite aimata, mis selle tagajärjed olid. Tänapäeval ei pea me eriti selgitama, mis ja kus on Eesti. Päris paljud hollandlased käivad Eestis puhkusereisidel, jutustab John de Jonge. 41

42 Lõpetuseks lubame ühingu juhatusel aastakümnete pikkuse kogemuse baasilt ka veidi üldistada ning välja tuua eestlaste ja hollandlaste sarnasusi ja erinevusi: sarnasused: otsekohesus ja pragmaatiline tegutsemine, enamasti hea võõrkeelte oskus, hea koostöövõime. Nii eestlastele kui hollandlastele on omane vanasõna meest sõnast, härga sarvest. erinevused: eestlased tunnevad oma ajalugu paremini ja suhtuvad rahvuspärandisse hoolikamalt, paljudel eestlastel on endiselt säilinud side maaelu ja loodusega. Samas on eestlased hollandlastest palju tagasihoidlikumad ja neid on vahel raske nö käima tõmmata. #EestiMadalmaad100 #EstNL100 42

43 Raamatu Hollandi ja Eesti suhted kahe maailmasõja vahel esitlus 13. novembril 2008 Eesti aukonsuli Jan Brouweri juures kodus. Vasakult: Onno Bus, Jan Brouwer (Eesti aukonsul Rotterdamis), John de Jonge Ühingu ajakirja de Baltische Wijzer number aastast novembril 2002 tähistas ühing oma 10-aastast juubelit Driebergenis. Laval vasakult ühingu liikmed: Henk Heijkoop, Frederik Erens, John de Jonge, Ronald Reuderink. Põrandal seisab auliige Irēne Ahlers-Brutāne, kes julgustast osapooli aastal ühingut looma. 12. mail 2007 tähistas ühing oma 15-aastast juubelit Amsterdamis Singelkerk kirikus. Seisavad vasakult: Hendrik Jan van de Roemer (tolleaegne Läti aukonsul), Sandra Kalniete (Läti välisminister ja europarlamentäär), John de Jonge, Gita Kalmet (Eesti suursaadik Madalmaades), Trijnie Laning-van der Laan (ühingu sekretär), Henk Heijkoop. Istub: Frederik Erens 43

44 9 EESTI KOOL HOLLANDIS RÕÕM KOOS TEGUTSEMISEST! Suvi 2017 Eesti Koolis. (Foto: Eesti Kool Hollandis) Eesti Kool Hollandis tähistas äsja (aprillis 2021) oma 14. sünnipäeva. Kooli asutajad olid Saima Hinno ja Riina Hendriks ning üheks otsustavaks kohtumiseks võib pidada aasta jõulude tähistamist Soome meremeeste kirikus Rotterdamis, kui oma ideele leiti laiem kõlapind ja mõttekaaslased. Kui idee oli tolleaegse sotsiaalmeedia Orkuti (mäletate veel?) ja posti teel saanud palju positiivset vastukaja, lepiti kokku konkreetne kuupäev 1. aprill 2007 ning Eesti Kooli esimene kohtumine ühes Utrechti trükikojas saigi teoks. Arusaadavalt on kooli eesmärgiks Madalmaades elavate Eesti juurtega laste eesti keele oskuse säilitamine ning arendamine. Selleks toimuvad koolitunnid üks kord kuus pühapäeviti ning osalema on oodatud lapsed juba alates päris pisikesest beebieast. Lisaks eesti keelele ja kultuurile/pärimusõpetusele toimuvad ka näiteks muusika-, meisterdamise ja liikumistunnid. Samas näeb kool endal olulist rolli terve Madalmaade Eesti kogukonna kohtumise kohana. See tundub ka loogilise jätkuna pärast II maailmasõda saabunud Eesti põgenike asutatud Eesti Seltsi tegemistele. Seega on Eesti Kooli jaoks igati auväärsel kohal (pere)ürituste ja koosviibimiste organiseerimine laiemalt, olgu selleks siis teatrietendused, loengud, töötoad vms. Eesti Koolil on aastate jooksul külas käinud Andrus Kivirähk, Aino Pervik, Piret Raud, Lauri Saatpalu, Heino Seljamaa, Sepo Seeman, Kairi Look, Gerli Padar koeratüdruk Lottena, klounid Piip ja Tuut, Teatribuss, lasteteater Trumm jpt. Samuti on kool vahelduva eduga korraldanud eesti keele kursuseid täiskasvanutele. 44

45 Koolitunnid leiavad aset Amsterdamis, kuid varasemalt toimusid need ka Goudas ning Corona-tingimustes muidugi virtuaalselt. Läbi aastate on pidevaks väljakutseks olnud vahendite leidmine, kuid oluliseks abimeheks on selle koha pealt viimasel ajal olnud Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi rahvuskaaslaste programm. Samuti toovad Eesti Kooli eestvedajad välja Gita Kalmeti, kes oli Eesti suursaadikuks Madalmaades ajal, kui kool loodi. Gita toetus oli tõeliseks abiks, nii administratiivsete protseduuride koha pealt sihtasutuse loomisel kui kohtumistel saatkonna ruumides. Gita oli ka see, kes koolile Eesti trikoloori kinkis. Eesti Kool Hollandis on aktiivne Euroopa Eesti Koolide seltskonnas, näiteks läks emakeele päevade värvika ühise tähistamise pall kunagi veerema just Madalmaades (Euroopa Eesti Koolid kohtuvad aruteludeks igal aastal erinevas riigis ning võõrustavad ka külalisi Eestist) aastal korraldatakse Euroopa Eesti koolide kohtumine ning koolituspäevad taas Madalmaades. Algusest peale on Eesti Kooli energiast pakatavasse juhatusse kuulunud Agnes Kuusik- Dijkstra ja Kaire Guthan van der Toorn (kooli esimeste õpilaste auväärne tiitel kuulub Agnese pojale Leonhardole ja Kaire tütrele Lukale ). Praeguseks on nendega liitunud ka alati naerusuised Margit Tera, Katrin Knoll ja Krista Leppiko. Loomulikult teeme sügava kummarduse ka teiste õpetajate ees: Kadri Merimaa (laulmine ja mänguring), Ingrid Aas (kunstiõpetus), Aet Alev (kunstiõpetus), Raimo Kadaja (liikumine), Mari-Liis Muiste ja Jana Kore (eesti keel), Meelike Eenpuu-Villup ja Tiia Olveti (eesti keel täiskasvanutele). Administratsiooni osas on suureks abiks Kärt Kõljalg. Juhatust tsiteerides: Kui igaühel on oma roll ja selja taga on terve kogukond, siis jääbki üle vaid koostegemisest rõõmu tunda. Naised te teete imetabaseid tegusid! #EestiMadalmaad100 #EstNL100 45

46 Eesti Kool Hollandis juhatuse liikmed(vasakult) Kaire Guthan van der Toorn, Katrin Knoll, Margit Tera ja Agnes Kuusik-Dijkstra. (Foto: Eesti Kool Hollandis) Juhatuse liige Krista Leppiko (vasakul) liikumistundi läbi viimas. (Foto: Eesti Kool Hollandis) Gita Kalmet, Eesti suursaadik Madalmaades (vasakul), kingib Eesti koolile lipu. (Foto: Eesti Kool Hollandis) Selfie koeratüdruk Lottega. (Foto: Eesti Kool Hollandis) Muusikaõpetaja Kadri Merimaa koos väikeste laululastega. (Foto: Eesti Kool Hollandis) 46

47 Kunstiõpetaja Aet Alev-Kilg. (Foto: Eesti Kool Hollandis) Õpetajad (vasakult) Meelike Eenpuu-Villup ja Margit Tera emakeelepäevadel Helsingis 2019.aastal. (Foto: Eesti Kool Hollandis) Andrus Kivirähk Eesti Koolis aastal. (Foto: Eesti Kool Hollandis) 47

48 Esimene koolipäev Utrechtis aastal. Rongijuht on Agnes Kuusik-Dijkstra. (Foto: Eesti Kool Hollandis) Esimene koolipäev Utrechtis aastal. Paremal kooli asutaja Riina Hendriks, vasakul täiskasvanute eesti keele õpetaja Aire Wilbrink. (Foto: Eesti Kool Hollandis) Esimene koolipäev Utrechtis aastal. (Foto: Eesti Kool Hollandis) 48

49 10 EESTI PÕGENIKUD MADALMAADES II MAAILMASÕJA JÄRGSELT Madalmaade eestlaste delegatsioon aasta väliseestlaste ESTO-päevadel Stockholmis, plakatiga Vilma Belinfante-Saidlo. (Foto: Belinfante perearhiiv) Esimene suurem laine eestlasi jõudis Madalmaadesse laias laastus pärast II maailmasõda tegemist oli kommunismi eest põgenejatega aastal viis dokumentalist Helga Merits läbi intervjuud 7 tolleaegse põgenikuga ning seda emotsionaalset materjali oleme kasutanud alljärgneva loo koostamiseks. Kuigi 7 inimest ei ole muidugi piisav statistiliselt põhjapanevate järelduste tegemiseks, on tegu väga väärtuslikkude lugudega, mis aitavad selgitada ja loodetavasti ka paremini mõista, mida tähendab võõral maal nullist alustamine. Teksti kõnekamaks muutmiseks kasutame ka tsitaate, kuid ilma konkreetseid nimesid nimetamata. II maailmasõja aegsest ajast Eestis meenutasid põgenikud eelkõige hirmu hirmu kommunismi ja küüditamise ees. Paljudel elasid pereliikmed varjatult või peideti oma majades teisi inimesi. Ebameeldiva mälestusena kerkib esile ka kohustus võtta oma eluruumidesse võõraid inimesi elama juhul kui ruutmeereid oli nö liiga palju. Loomulikult kajavad mälestustes ka kõikvõimalikud sõjakoledused, pommirünnakud ja pidev vilin kõrvus: Äkki ütles ema: meil pole enam mingit mõtet joosta, sest meie maja enam ei ole. Aga me jooksime ikkagi. Samuti pidevalt ägenev paanika, mis ajendaski inimesi põgenema: kes sai, läks laeva või paadiga Rootsi, palju liiguti ka koos sakslastega Saksamaale: Sakslased võtsid põgenikke kaasa, samas ainult kuni 40. eluaastani, aga minu vanemad hakkasid 50 saama. Mina ja mu õde 14 ja 16 aastane võisime kaasa minna. Mu isa andis meile raha ja ütles: Minge, lapsed, te saate hakkama. Meil emaga on elu juba selja taga. 49

50 Põgenemine oli muidugi väga vaevaline, võis ka juhtuda, et jõuti mõnele Eesti saarele, kus paat ära võeti ja jäädi mõneks ajaks lihtsalt lõksu. Samas mainitakse sageli, et põgenemise mälestused on väga hägused ja mitte kuigi konkreetsed nagu kaitse tolleaegsete koleduste eest: Ma suhtlesin pärast küll aktiivselt teiste põgenikega Eestist, aga ma ei rääkinud kunagi oma kogemustest. Ma andsin endast parima, et neid unustada. Saksmaale jõudes maanduti enamasti töölaagritesse, mis võis tähendada ränkrasket töö rabamist. Laagrist pääsemiseks osteti mõni välja tuttavate poolt kohvi eest, kuid sagedasti kohtusid Eesti naised just neis laagrites oma tulevaste meestega Madalmaadest. Pärast abiellumist mindi elama Madalmaadesse (omaette protseduur oli naiste skriining ja dokumentide korraldamine kuna usaldamatus valitses tol ajal kõikjal). Nagu arvata võib, siis ei pruukinud uued suguvõsad paljaste kätega saabuvaid nö põgenikest pruute just vaimustusest plaksutades tervitada. Asjade edasine kulg võis aga olla kirju kui pühademuna arenema võisid hakata väga südamlikud suhted, kuid uute peredega harjumine nõudis tihti oma aja ja mõnikord selleni ei jõutudki. Kohandasin end kohalikele oludele nö sobivaks ja nii peabki. Kui ikka lähed võõrasse riiki ja pead seal edasi elama, pead kohanema - absoluutselt. Aga mõned kombed, paar toitu, oma keele rääkimine ja kuulmine, eestikeelse raamatu lugemine see jäi minu jaoks tõeliseks naudinguks. Näiteks toodi ühe näitena välja harjumist vajavat asjaolu, et kui naised abiellusid ja lapse said, siis ei tohtinud nad enam töötada. Võib vaid ette kujutada kui keeruline oli leppida sellega, et kontaktid Eestisse jäänud pereliikmete ja sõpradega olid täielikult läbi lõigatud. Alguses kardeti väga kontakti otsida ja kirjutada, sest peljati, et see on ohtlik ja võib põhjustada nii iseendale kui Eestisse jäänutele palju kannatusi: Nelikümmend aastat ei olnud ma mitte midagi kodust kuulnud. Polnud vähimatki kontakti. Ja ma ei julgenud ka ise ühendust võtta. Kui kirjavahetus ajapikku siiski toimima hakkas, siis alguses hästi ettevaatlikult, nt varjunimedega. Eestlased Madalmaades said ise kirju kardetavasti Vene spioonidelt (vähemalt nii nad ise seda tagantjärgi tõlgendasid), mis kutsusid kohtumistele või tagasi Eestisse. Loogiliselt tekkis oluline elavnemine ja tihedam kontakti otsimine Balti riikide vabadusvõitluse aegu 1980-date lõpus ning Eesti taasiseseisvumise paiku siis pandi nt vanade klassikaaslaste leidmiseks ka julgemini kuulutusi Eesti ajalehtedesse. Omaette emotsioonide virrvarr puudutas aga Eesti külastamist pärast pikki aastakümneid, kas siis vahetult enne või pärast taasiseseisvumist aastal. Igatsus oli meeletu ja ootused olid laes mindi püüdma oma nooruse unistust, kuid lapsepõlve mälestused ei pidanud enam paika, paljud tuttavad kohad olid kadunud ning unistused kippusid mõranema: See minu esimese Eesti reisi tunne, tohutu igatsus, see tunne: see on minu maa, siin olen ma sündinud ning kui vaimustav on seda kõike uuesti näha, seda järgmisel korral enam ei olnud. Või siiras meenutus: Eesti külastamine oli minu jaoks tohutu elamus, aga ka suur pettumus. Alles siis sain aru, et otsisin midagi, mida ma enam kunagi ei leia. Sain alles kohapeal sellest aru. Sa otsid midagi, mille kunagi maha jätsid, aga seda enam ei ole. Kõik on muutunud. Kõik. Või nagu ühes meenutuses väga tabavalt öeldi: Sain aru, et see tundus küll koduigatsusena, aga oli hoopis igatsus nooruse järele. 50

51 Eestlust hoiti aga kindlal kohal oma südames. Sõjajärgset Eesti kogukonda hinnati umbes 200 inimese suuruseks. See inspireeris 1950-datel looma ka Eesti Seltsi (Estische Vereniging in Nederland), mille esinaine oli pikka aega Vilma Belinfante-Saidlo ja sekretär Asta Haslinghuis-Laatsarus. Hiljem võttis esinaise teatepulga üle Aino Friesen-Kuiva ning aktiivselt toetas teda Martin Raud. Selts korraldas 3 korda aastas koosviibimisi (jaanipäev, jõulud ja vabariigi aastapäev) ning lastelaagreid (sageli laiemale väliseesti kogukonnale üle maailma). Oluliseks paigaks koosviibimiste korraldamisel oli Soome meremeeste kirik Rotterdamis. Seltsi esinaiste artiklid ja nendega läbiviidud intervjuud (nii Eesti kogukonna tegutsemisest Madalmaades kui ka kommunistlikust riigikorrast Eestis) ilmusid nii väliseesti kui ka Madalmaade väljaannetes aastateni. Näiteks dal aastal rääkis Vilma Belinfante: Eesti on sageli okupeeritud olnud, aga kuidagi on ta end ikka vabaks maadelnud. Selleks ei pea tingimata sõda tulema. Ka Venemaal võivad ühel päeval uued mõtted tekkida. Aino Friesen-Kuiva korraldas lisaks Eesti Seltsi juhtimisele ka aktiivselt humanitaarabi viimist Eestisse, mida koguti Hollandis katoliku kiriku kaasabil. Abi läks näiteks Sõmeru vallale (peredesse viidi abipakke ja vallale kingiti koolibuss), kuid lisaks sellele remontis Aino koos Hollandi kaaslastega ka näiteks Vaeküla kooli internaati aastal sai Aino humanitaarabi vahendamise eest Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi. #EestiMadalmaad100 #EstNL100 51

52 Fotol Vilma Belinfante-Saidlo esineb sõnavõtuga Ernst Idla (Rootsist saabunud) võimlemistüdrukute etteastele järgnenud pressikonverentsil Bloemendaali vabaõhuteatris juulis Vasakul heliülesvõtteid teinud Hilversum 1 (AVRO) reporter Wim Ruth. (Foto: Belinfante perearhiiv) Sõmeru vallavanem Veljo Kallip ja valla ajalehe toimetaja Tiina Erala kingivad Aino Friesen-Kuivale (paremal) aasta sügisel valla poolt eesti rahvariided. (Foto: Imbi Trausi perearhiiv) Vilma Belinfante-Saidlo Eesti ja Madalmaade lippudega. (Foto: Belinfante perearhiiv) 52

53 Humanitaarabi saabumine Sõmeru klubisse aasta oktoobris. (Foto: Imbi Trausi perearhiiv) Hollandlaste delegatsioon koos Sõmeru valla ametnikega. Aino Friesen-Kuiva teises reas paremalt teine. Meenutus: Hollandlased saabusid kaasas suurele paberile joonistatud ESTLAND ja kotitäis teeküünlaid. Küünlad süüdati ükshaaval põlema ja igaüks aitas küünaldega moodustada sõna ESTLAND. Samal ajal lauldi kõik koos meid siduvat sõprade laulu. (Foto: Imbi Trausi perearhiiv) 53

54 11 PÄRLEID HARIDUSE JA SOTSIAALVALDKONNA KOOSTÖÖST Grupp õpilasi Eesti ja Madalmaade õpilasvahetusprogrammist. (Foto: Harry Raemaekersi eraarhiiv) I osa Eesti ja Madalmaade koostöö hariduse ja sotsiaalvaldkonnas on olnud tihe läbi aastate. Alljärgnevalt toome välja mõned isikud, kes on sellesse panustanud aukartustäratavalt palju aega ja energiat. Harry Raemaekers oli määrava tähtsusega isik Eesti ja Madalmaade õpilasvahetuse ülesehitamisel ja juhtimisel tema eestvedamisel sai alguse koostöö, mille raames on kirjavahetust pidanud ja üksteisel külas käinud tuhanded Eesti ja Hollandi noored. Alguse sai kõik ühest Eesti Lastekaitse aasta kirjast, milles näidati üles huvi avardada Eesti laste maailmavaadet, võimaldada keeleõpet ja tutvuda erinevate maade kultuuridega. Selle kirjaga juhtus küll nii nagu mõnikord ikka dokumentidega natuke seisis ühel lauanurgal, natuke teisel Kuniks Harry härjal sarvist haaras. Harry oli tol ajal õpetaja Nieuwegeinis Cals Kolledžis. Ta sai kontakti Keila linnaga ning sellest saigi alguse koostöö Keila Gümnaasiumi, Keila Vene Gümnaasiumi ja Cals Kolledži vahel. Kõigepealt oli tegu kirjavahetusega, kuid peagi kasvas sellest välja ka õpilasvahetus, kus vastastikku üksteisel külas käidi, peredes ööbiti ja igasugu põnevaid tegevusi ette võeti. Aastate jooksul on üksteist külastanud umbes 400 õpilast. Ja see kestab siiani! Kui õpilasvahetus sai alguse Keila venekeelse kooliga (toona oli see Keila Ühisgümnaasium), siis nüüd osalevad õpilasvahetuses eestikeelse Keila Kooli õpilased. Viimati käisid hollandlased Keilas mullu talvel juba 29. korda. Külaskäigu kestvuseks on olnud 1 nädal ja peamiseks eesmärgiks emotsionaalse sideme 54

55 loomine laste vahel. Nii et kui noored poole ööni itsitades aias istuvad, siis see panustab igati eesmärgile?, Harry noogutab. Juba 1990ndatel rääkisid Cals Kolledžis külas olnud Eesti õpilased uhkelt Eestis saavutatud sõnavabadusest ja prognoosisid, et majanduse ülesehitamiseks läheb ca 20 aastat. Tõdeti, et noored on sarnased igal pool ( Me armastame sama muusikat Phil Collins, Pet Shop Boys, Snap, dr. Alban ) ja ainukese erinevusena toodi välja, et Hollandis jäetakse koju minnes välisjalatsid jalga. Harry Raemaekers oli ca 10 aastat õpetajana tegev ka Eesti koolides teemadeks nt Euroopa ja inimõigused, aga ka eestlaste jaoks vastuolulisemad küsimused nagu eutanaasia ja sõltuvust tekitavad ained. Lehtedes kirjutatakse, et eestlased nii kiiresti kui võimalik Euroopasse tahavad integreeruda, sest arvavad, et nii on turvalisem juhuks, kui tuleb taas tegemist teha agressiooniga Venemaa poolt. Aga kas nad ikka tahavad saada osaks Euroopast?. Põnevaid diskussioone õpilastega jätkus. Õpilasvahetuse programmiks vahendite otsimine viis Raemaekersi kokku mitmete fondidega. Nende fondide roll osutus hindamatuks erinevate sotsiaalvaldkonna (infrastruktuuri) projektide rahastamisel Eestis. Nimetamist vajab kindlasti Het R. C. Maagdenhuis fond (üks viiest Kesk- ja Ida-Euroopa toetusfondist Madalmaades) ning Eesti-Hollandi heategevusfond Päikeselill. Päikeselille tegevust juhtis hollandlane Piet Boerefijn, kes hiljem asutas Eesti Toidupanga. Eesti osapooltele oli projektitaotluste kirjutamine alguses paras katsumus, kuid Boerefijn aitas nõu ja jõuga ning kogemused viisid heade tulemusteni. Fondist said rahastust sotsiaalmajad, lasteaiad, puuetega inimeste keskused, eakate kodud ja päevakeskused. Eesti taasiseseisvumise järgselt oli Harryl oma osa ka humanitaarabi vahendamisel Eestisse. Olin kuulnud igasuguseid lugusid ja kartsin Madalmaade abi sattumist mustale turule. Seetõttu käisin ise kaasas ja muudkui kontrollisin, muigab ta. Harry meenutab, et (ajal kui Nõukogude Liidu väed veel lahkunud ei olnud), nõuti nende poolt Eesti piiril muljetavaldav kogus humanitaarabina saabunud 300-st pakist endale. Õnneks seda lõpuks siiski tegema ei pidanud, kuid vaja läks telefonikõnet ministrile aastal oli piiripunktides abi ka pitsatitest: kui Harry õppevahenditega Eesti poole liikus ja piiridel hätta jäi, siis nagu kirjutas Keila leht (22. oktoober 1994): Riigipiiridest, mille ületamine teadaolevalt on seotud suurte raskustega, aitas hollandlasi üle Eesti suursaadiku Beneluxi maades, Clyde Kulli allkirja ja pitsatitega paber, mis ranged (ja altkäemaksualtid) Poola piirivalvurid aukartust tundma pani. Harri Raemaekers on Keila linna Teenetemärgi nr 5 kavaler. #EestiMadalmaad100 #EstNL100 55

56 Kiri Eesti Lastekaitse Liidult aastast, mis pani aluse õpilasvahetusprogrammile Keila ja Nieuwegein koolide vahel. (Foto: Harry Raemaekersi eraarhiiv) 56

57 Lehekülg õpilasvahetuse aruandest Keila gümnaasiumi, Keila Vene gümnaasiumi, Viluste põhikooli ja Nieuwegein i Cals College vahel. (Foto: Harry Raemaekersi eraarhiiv) 57

58 Artikkel Keila ajalehes Õppevahendid Hollandist, 22.oktoober (Foto: Harry Raemaekersi eraarhiiv) 58

59 12 PÄRLEID HARIDUSE JA SOTSIAALVALDKONNA KOOSTÖÖST Cees Hage (paremal) ja Rini Blankers Eestis oma maja ees. (Foto: Cees Hage ja Rini Blankersi eraarhiiv) II osa Cees Hage ja Rini Blankersi tegelusaed ja sotsiaalprojektid Eestis Kui hollandlane Cees Hage aastal Eestis oma esimese sotsiaalvaldkonna projekti läbi viis, siis vaevalt oskas ta arvata, et sellest saab alguse aastakümnete pikkune koostöö Madalmaade ja Eesti vahel. Mõned aastad hiljem liitus temaga Rini Blankers ning koos on läbi viidud muljetavaldavalt palju projekte Eesti sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas. Olgu selleks siis koolitamine, autismi sümpoosionite korraldamine, õppereiside läbiviimine vms. Samuti on mehed aidanud luua mitmeid olulisi organisatsioone: Oleme alati järginud põhimõtet, et kasutame küll Madalmaade eeskuju ja kogemusi, kuid teeme kõike Eestile omasel viisil midagi ei saa lihtsalt üle võtta. Ühe märkimisväärse projektina, kus Cees ja Rini koolitusi läbi viisid, tuleb kindlasti mainida Autistika päevakeskuse loomist. Tegemist on töö- ja tegevuskeskusega täisealistele autistidele. Samuti oli eriline ja meeldejääv HENKi (Hoolekande Ekspertiisi- ja Nõustamiskeskus) asutamine. HENK loodi aasta sügisel selleks, et pöörata rohkem tähelepanu psüühikahäirega, vaimupuudega ja liitpuudega inimeste probleemse käitumise teemale, mida selle ajani oli käsitletud ainuvõimalikult kui agressiivset käitumist. HENK pakub koolitust, nõustamist ja juhendamist. Need projektid sisaldavad mitmeid märksõnu, mis Ceesi ja Rinit hästi iseloomustavad mõistmine, märkamine, toetamine ja püüdlemine väärika elu poole kõikide inimeste jaoks. Ise jäävad nad tagasihoidlikuks ja tunnustavad oma Eesti koostööpartnereid ning alati meeldivat koostööd ( Meie pole küll märganud, et eestlased kuigi endassetõmbunud oleksid ). Samuti räägivad mehed entusiastlikult aastate jooksul Eestis toimunud muutustest: Muidugi on asutuste 59

60 füüsiline seisukord praegu märgatavalt parem, kuid eriti rõõmustab meid see, et lapsevanemate osalemine ja panustamine on palju suurem. Lisaks on nagu Hollandiski edukalt rakendatud põhimõtet, et erinevad kliendigrupid paiknevad eraldi, varasemalt olid nad (nt dementsed, vaimse puudega jne) kõik läbisegi. Oleme väga uhked oma Eesti partnerite saavutuste üle aastal ostsid Cees ja Rini Haapsalu lähedale talu koos suure krundiga, kuna mõttes mõlkus plaan enda juures koolitusi läbi viia ja Madalmaade spetsialiste võõrustada aasta suvel asusid nad talu ümber kujundama tegelusaeda, mis pakuks tegevusi puuetega inimestele ning võiks olla inspiratsiooniallikaks Eesti organisatsioonidele. Nende Põllumaa talu tegelusaed ongi osutunud tõeliseks edulooks. Autistlikel lastel on seal võimalus ringi joosta ja mängida. Psühhiaatrilised kliendid lihtsalt söövad ja joovad ning jalutavad. Kuid klientidel on võimalus ka aias töötada nt rohida ning end kasulikult tunda. Aed on kui oaas erinevat sorti teraapiateks Rini meenutab erilise soojusega ühte autoõnnetuse läbi teinud meest, keda nende aias maalimine aitas juhtunut töödelda ja sellega toime tulla. Kuid aias on toimunud ka näiteks Eesti ja Madalmaade vaheliste ärikontaktide vahendamisega tegeleva Holland Business Clubi grilliõhtuid. Me ei jõua ära oodata, millal taas Eestisse saame. Praegu on meie suureks sooviks aias suvelaagreid korraldama hakata: telgid püsti ja grill vusisema. Ja muidugi jätkata ka teistel südamelähedastel teemadel ja koolitada Eesti käitumisteadlasi tegelemaks keeruliste klientidega. Suurest pühendumusest räägib ka see, et pensionipõlves tahavad Cees ja Rini Eestisse elama minna: Me tahame Eestis vanaks saada. Tegelikult on meil seal isegi hauaplats olemas. Cees Hage ja Rini Blankers on pühendunud töö eest Eesti sotsiaalsektoris saanud endiste sotsiaalkaitseministrite Helmen Küti ja Kaia Iva tänukirjad. #EestiMadalmaad100 #EstNL100 60

61 Põllumaa tegelusaia avamine aastal. (Foto: Cees Hage ja Rini Blankersi eraarhiiv) Jos Schellaars, Madalmaade saadik Eestis (vasakult teine) avab autismi sümpoosiumi aastal. (Foto: Cees Hage ja Rini Blankersi eraarhiiv) Hollandipäraste piparkookide (pepernoten) küpsetamine Autistika päevakeskuses. (Foto: Cees Hage ja Rini Blankersi eraarhiiv) Põllumaa kaunil talvepäeval. (Foto: Cees Hage ja Rini Blankersi eraarhiiv) Põllumaa tegelusaed. (Foto: Cees Hage ja Rini Blankersi eraarhiiv) 61

62 Mõnus ajaveetmine Põllumaa tegelusaias. (Foto: Cees Hage ja Rini Blankersi eraarhiiv) Sotsiaalministeeriumi tänukirja üleandmisel aastal 2018: Rini Blankers vasakult kolmas, Cees Hage vasakult neljas, sotsiaalkaitseminister Kaia Iva paremalt teine. (Foto: Eesti sotsiaalministeerium) Parlamendiliikme ja endise sotsiaalkaitseminstri Helmen Kütiga (paremal) külas Riigikogus. Rini Blankers paremalt teine, Cees Hage paremalt kolmas. (Foto: Cees Hage ja Rini Blankersi eraarhiiv) 62

63 13 EESTI RAHVAKULTUURI TUTVUSTAMINE MADALMAADES: RAHVATANTS JA KÄSITÖÖ Tuuletütred tulbipõllul aastal. (Foto: Tuuletütarde arhiiv) Tuuletütred on ca 20 liikmega Hollandis tegutsev väliseesti naisrahvatantsurühm. Kohalikud eestlased olid üritustel esinemiseks rahvatantse harjutanud juba pikki aastaid. Samas oli naistel suur soov rahvatantsuga ka veidi ametlikumalt tegelema hakata, kuna rahvatantsukultuur on eestlastel lihtsalt veres. Rühma eestvedaja särasilmne Maria Killing meenutab: Olime aasta jaanuaris naistega teel Bonni Euroopa Eestlaste Koori laululaagrisse ja autos arutasime, et küll oleks tore, kui saaksime Hollandis lisaks laulule ka rahvatantsu nö käima. Mainisin teistele, et minu isa Teet Killing on Eestis rahvatantsuõpetaja ja seda juba ligi 30 aastat. Asi hakkas arenema ja regulaarsete treeninguteni jõuti aasta sügisest koos rühma juhendaja Teet Killinguga. Teet elab Eestis ning iga paari kuu tagant sõidab ta Hollandisse rahvatantsulaagrisse. Corona tõttu kohtuvad Tuuletütred nüüd online-treeningutel Külliki Krabbi juhendamisel. Tuuletütred on esinenud ligi 20 korral festivalidel ja kultuuripäevadel ning jõudnud oma tantsuga ka Ibizale ja Leicesteri. Esinemiskostüümideks on enamasti rahvariiete täiskomplektid igaühel eelistatult oma kodukandi või selle lähiümbruse rõivad. Üks muigama panevaid esinemisi oli rühmal Amsterdamis ööklubis Escape. Seal toimus Eesti ärikonverents ning õhtuses programmis näitasid rahvariietes Tuuletütred, kui hoogne rahvas on eestlased. Väga omanäoline ööklubi jaoks! Kui aga Pärnumaa II Tantsupeol eredavärvilistes kummikutes Tuuletütred platsile jooksid (vihma ju sadas!), siis oleks publik kui kommipoodi sattunud. Oma karaktertantsudeks on naistel kujunenud kaasahaaravad loitsud. 63

64 Alati võtavad välismaisel publikul jala tatsuma Ma es kuule ma es näe ja Poisid miks teil pill ei hüüa, eestlastel ikka vana hea Kaerajaan ja Oige ja vasemba. Rühma esimeseks unistuseks oli osalemine aasta üldtantsupeol, mis sai ka teoks ja aitas luua kustumatuid mälestusi. Maria jutustab: Tantsupidu on Eesti rahvakultuuri osa, millega me oleme maast madalast üles kasvanud. Eestlus, side kodumaaga, muutub minu meelest veelgi tähtsamaks ja tugevamaks, kui elad väljaspool Eestit. Viimane lause võinuks olla ka tsitaat Riikka Hornilt, kes on aastaid Madalmaades Eesti käsitööd tutvustanud. Riikka: Kudumise märgisüsteem on Eestis väga rikas ja huvitav, see aitab mul ka identifitseerida eestlaseks olemist. Riikka ongi viimastel aastatel palju keskendunud kudumisele ja viltimisele. Näiteks õpetab ta kudufestivalidel Haapsalu salli tehnikat, roosimist ja väga vana tehnikat, mille nimi on valelapiline kudesoonik. Kuna need tehnikad on nii erilised (ja Riikka nii toetav õpetaja), siis on tema töötubadesse Zwollesse kohale tuldud ka lausa Iisraelist. Riikka meenutab heldimusega üht hollandi daami, kes pusis aastal väljaantud eestikeelse raamatu järgi Haapsalu salli kududa, proovisid siis koos Riikkaga mustreid läbi ja mõni aeg hiljem sai õpetaja foto, millel suur sall kenasti raami peale tõmmatud! Lastega vildib Riikka enamasti seepe või teeb makrameesid sedasorti tegevused võivad olla ka osaks sünnipäevapeo programmist. Aga kõige suurem teadus on ikkagi Muhu sukad, räägib Riikka. Juba alates sellest, et lõngatoonid tuleb ise värvida. Ja kes proovinud, see teab Muhu sukkade kudumine on kannatlikkuse ja sihikindluse tuleproov! Mis Riikka puhul päädis sellega, et sukad jõudsid Tartusse Eesti Rahva Muuseumisse eraldi väljapanekule. Rahvapäraseks lõpetuseks jääb veel üle soovida Tuuletütardele auk pastlasse ja Riikkale nõel näppu! Ja loodame Tuuletütarde esinemist nautida Eesti Naiste Tantsupeol 2022! #EestiMadalmaad100 #EstNL100 64

65 Tuuletütred XX-tantsupeol Minu arm aastal. (Foto: Tuuletütarde arhiiv) Tuuletütred XX-tantsupeol Minu arm aastal. (Foto: Tuuletütarde arhiiv) Esinemiseelne proov saatkonna aias Haagis aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Trenn Corona-ajal. (Foto: Tuuletütarde arhiiv) Tantsuhoos Embassy Festivalil Haagis aastal. (Foto: Tuuletütarde arhiiv) 65

66 Riikka Horni poolt kootud Muhu kindad. (Foto: Riikka Horni eraarhiiv) Kindad, mis valmistatud Haapsalu salli tehnikat kasutades. (Foto: Riikka Horni eraarhiiv) Seepide ja kivide viltimise töötuba täies hoos. (Foto: Riikka Horni eraarhiiv) Riikka Horni poolt kootud Muhu sukad. (Foto: Riikka Horni eraarhiiv) 66

67 14 KULTUURIDIPLOMAATIA: KOOR DUTCH BALTICA JA FENOMENAALNE BALTI PÄRASTLÕUNA Peaminister Mart Laari tervitus ja tänukiri Paul de Boerile Balti pärastlõuna 100. toimumiskorra auks aastal. (Foto: Paul de Boeri eraarhiiv) Paul de Boer on kontsertpianist ja kooridirigent. 1980ndate alguses asutas ta ansambli Daina, mis esitas Leedu vokaalmuusikat. Mõned aastad hiljem laiendati repertuaari eesti ja läti keelega. Selle koosluse baasil jõuti aastal koori Dutch Baltica loomiseni, mille esimene kava kandis pealkirja Waar zijn Juratė en Vanemuine ( Kus on Jurate ja Vanemuine ). Kooris laulavad hollandi lauljad eesti, läti ja leedu keeles. Kindlasti andsid Paulile tõuke Eesti muusikaga sügavuti minna kohtumised Pariisi Eesti Majas ja Hamburgis, näiteks Pariisi kontaktide kaudu vaimustus ta esimest korda Veljo Tormisest. Tänapäevase muusika osas oli ta tõenäoliselt esimene, kes Tormist ja ka Cyrillus Kreeki Madalmaades dirigeeris. Dutch Baltica esines aga ka veel okupeeritud Balti riikides. Eestis aitas kontsertide organiseerimisel Eesti Kontsert ning hollandlaste põnev kontseptsioon meelitas kuulama teiste hulgas näiteks Tõnu Kaljuste. Kaljuste dirigeeris pärast ise aastaid Amsterdamis. Suurepäraseid Eesti dirigente on Madalmaades tegutsenud muidugi veelgi Neeme Järvi juhatas aastatel Haagi Filharmooniaorkestrit (Het Residentie Orkest in Den Haag) ning Endrik Üksvärav on juhatanud nii Madalmaade kammerkoori kui Capella Amsterdami. Üks eredamaid mälestusi seostub Paulil aga tema poolt aastal loodud kantaatide seadega eesti, läti ja leedu keeles. Kantaadid põhinesid Nõukogude Liidu vangilaagrites 67

68 viibinud luuletajate loomingul ning rääkisid küüditamisest ja Stalini kuritegudest. Seade kanti ette ka Balti riikides ning ootuspäraselt sai see palju emotsionaalset tagasisidet. Andekas Paul on teinud seade näiteks Joel Sanga absurdiluulele, mis kõlas eriti omapäraselt Kuressaare lossi müüride vahel. Paul de Boer aitas igati kaasa Eesti muusikute tutvustamisele Madalmaades. Üks kurioossemaid mälestusi pärineb tal aastast, kui korraldati festival, kus Eestist esines Hortus Musicus. Festivalipaigaks oli saareke, kuhu loodi suur kontserdiala ja pandi püsti tsirkusetelk. Külalisi tuli koguni USA-st. Kuid kulisside taga jälgis mängu KGB. Kui Paulil küpses kindel plaan Hortus Musicus endale koju külla kutsuda, siis läks jõustruktuuride tähelepanu kõrvale juhtimiseks vaja Eesti naiste sekkumist. Kuid Pauli majakesse muusikud lõpuks maandusid! Ja see majake saavutas fenomenaalse kuulsuse. Nimelt korraldas Paul ca 23 aastat enda juures Hilversumis Balti pärastlõunat (Baltische middag). Legendaarseks saanud koosviibimine toimus pea iga kuu, kui kogunesid Balti riikidest huvitatud hollandlased ja Balti riikidest pärit inimesed. Nendel pärastlõunatel osales ka muljetavaldav kultuuriinimeste koorekiht Eestist, Lätist ja Leedust. Külalisteks olid Arvo Valton, Indrek Hirv, Doris Kareva, Epp-Maria Kokamägi, Jaak Arro, Tõnu Kaljuste jne. Me võime nende koosviibimiste puhul isegi kolme perioodi eristada. 1980ndate lõpp oli estofiilide aeg, näiteks oli alati kohal Eric Dickens. Nõukogude Liidu lagunemise ja Eesti iseseisvuse taastamise ajal oli mul kodus kui infokeskus, kus ajakirjanikud käisid infot saamas ja aitasin meediasse korraldada häid tõlke. Kui piirid taas lahti olid, siis tuli äriline perspektiiv ka juurde ja võis minu juurest leida rohkem ärimehi, jutustab Paul. Lihtne matemaatika näitab, et pärastlõunaid peeti ca 230 korda. Pauli õdus ja kultuurist läbiimbunud maja oli selleks kindlasti ideaalne paik. Paulil oli oluline roll ka Eesti kirjanduse tutvustamisel Madalmaades aastal Ilmus tema osalusel ajakirja Baltica Holland Bulletin esimene number. Ajakirjas tutvustati nii poeesiat kui proosat aastast vahetas selle välja ajakiri Baltsvluchten (ilmus kuni 2005), mis samuti kajastas eelkõige kultuuri valdkonda. Oma mälestustes inventuuri tehes jõuab Paul tõdemuseni: Muusikuna olin kahtlemata esimene, kes Baltimaade muusikat Madalmaades esitas. Ja seda teen ma suurima rõõmuga siiani. #EestiMadalmaad100 #EstNL100 68

69 Balti pärastlõuna 100. toimumiskord aastal Hilversumis. (Foto: Paul de Boeri eraarhiiv) Dirigent Tõnu Kaljuste (vasakul) Balti pärastlõunal Hilversumis, paremal dirigent Paul de Boer. (Foto: Paul de Boeri eraarhiiv) Paul de Boer esinemisel Kuressaare linnuses Saaremaal. (Foto: Paul de Boeri eraarhiiv) Kultuuriinimeste kohtumine Paul de Boeri (paremal) juures. Vasakul tõlk Marti Sirkel. (Foto: Paul de Boeri eraarhiiv) Ajakirja Baltsvluchten number aastast (Foto: Paul de Boeri eraarhiiv) Tõlge hollandi keelde Paul de Boeri kantaatide seadest aastast Kantaadid põhinesid Nõukogude Liidu vangilaagrites viibinud luuletajate töödel. (Foto: Paul de Boeri eraarhiiv) 69

70 15 KULTUURIDIPLOMAATIA: EESTI KIRJANDUSTEOSTE TÕLKIMINE HOLLANDI KEELDE Tõlkija Jesse Niemeijer oma lemmiktsitaadiga Andrus Kivirähkilt (romaanist Mees, kes teadis ussisõnu ). (Foto: Jesse Niemeijeri eraarhiiv) Esimene teadaolev raamatutõlge eesti keelest hollandi keelde ilmus aastal. Selleks oli August Gailiti romaan Toomas Nipernaadi (tõlkija P. J. A. Boot, väljaandja Scheltema & Holkema). 1930ndate lõpus ja 1940ndate alguses ilmusid veel mitmed tõlked Tammsaare teostele. Kõige enam hollandi keelde tõlgitud Eesti autoriks on aga 6 teosega Jaan Kross. Selleks, et häid Eesti raamatuid oleks nauditav lugeda ka teistes keeltes, on loomulikult vaja osavaid tõlkijaid. Lubage esitleda kolme meest, kes ei karda väljakutseid ja valdavad praeguseks juba pisimaidki eesti keele nüansse Cornelius Hasselblatt, Jesse Niemeijer ja Frans van Nes on tõlkinud märkimisväärselt palju kvaliteetset kirjandust eesti keelest hollandi (Cornelius ka saksa) keelde. Eesti keele õppimise lugu on neil suhteliselt sarnane, kuna määravaks sai uudishimu ja soov taibata ning edasi anda midagi teistsugust, mis ei oleks juba hästi tuntud ja läbi uuritud. Corneliuse esimesed kontaktid Eestiga olid 1980ndate alguses ja tema esmamuljete kohaselt oli Eesti kirjandus segu soome-ugri, Euroopa ja pisut sovjeti (mis see ka poleks) mõjudest ning selles oli ka midagi muud, mis pidi eestlaslik olema. Nii erilist lähenemist lihtsalt oli vaja Euroopas laiemalt tutvustada! Ka Frans van Nes rõhutab eesti keele unikaalsust: Kui otsustasin soome-ugri keeli õppida, siis peamiselt seetõttu, et Hollandi vaatenurgast on need eksootilised keeled, mille eeliseks on, et neid 70

71 räägitakse tuttavas (Euroopa) keskkonnas. See kombinatsioon on ainulaadne. Aastatel olid soome-ugri keeled (sh eesti keel) Groningeni ülikooli õppeprogrammis ning alates aastast oli Cornelius ülikooli soome-ugri keelte professor. Tema õpilaste hulka kuuluvad ka Frans ja Jesse. Kui üldiselt räägitakse palju sellest, et eesti keel on raske, siis peamiseks komistuskiviks peab Cornelius lauseehitust, mis on indoeuroopa keeltega võrreldes täiesti pea peale pööratud. Tõlkijalt nõuab see täielikku ümberlülitamist oma peas. Saksa- ja hollandikeelsed tekstid on seetõttu tavaliselt ka 20% pikemad kui eestikeelne originaal. Üheks suuremaks eeliseks on aga eesti keele puhul Frans van Nesi arvates see, et kuna tegemist on väikese keelega, siis on tõlkijal palju lihtsam jõuda suurte ja oluliste teosteni, ka avastamisrõõmu on rohkem (see on kahtlemata luksus, mis suurte keelte tõlkijatel puudub). Muidugi on meestel aastate jooksul välja kujunenud ka oma lemmikautorid, kelle teoste tõlkimine neid kõige rohkem on puudutanud. Siia nimekirja kuuluvad näiteks Jaan Kross, Viivi Luik ja Andrus Kivirähk. Krossi puhul tuuakse välja eelkõige unikaalne kombinatsioon ajatutest globaalsetest teemadest, filosoofiast, Euroopa ja Eesti ajaloost ning nüansirohkest eesti keelest. Viivi Luige huumor on nii peen, et sellesse süvenemine on täielik privileeg. Kivirähk ja tema oskus kombineerida huumorit poliitilise ainestikuga on klass omaette. Tuleb välja, et tõlkijatel on aga ka oma bucket-list teostest, mis veel oma järjekorda ja/või õiget aega ootamas see nimekiri ulatub Kivirähki lasteraamatutest Tuglase sümbolismini ja Rein Raua laulva revolutsiooni kirjeldustest Ristikivi romaanideni. Heade raamatutega on juba kord nii, et mõned mõtted ja tsitaadid jäävad kummitama. Miski võtab mõne elutõe sinu jaoks nii tabavalt kokku, et selle võiks endale lausa otsa ette kirjutada. Cornelius Hasselblatt toob välja oma lemmiktsitaadi Uku Masingu 1940ndal aastal kirjutatud esseest: Väikseil rahvail on juba seetõttu avaram silmaring, et nad ei pääse mööda teiste olemasolust. See iseloomustab Corneliuse arvates väga hästi Eesti rahva ja eesti keele eeliseid suurte rahvastega võrreldes (kes võivad nii oma teadmistes kui tegutsemises olla hoopis rohkem piiratud). Jesse Niemeijeri jaoks on kõige südamelähedasem Andrus Kivirähki keelekasutus. Romaan Mees, kes teadis ussisõnu oli tema parim tõlkimiskogemus ja sealt pärineb ka tema lemmiktsitaat. See on Jesse jaoks nii tabav, et ta oli valmis plakatile pandud tsitaadiga ka fotograafile poseerima (otsi postituse fotodest!). Lõpetuseks soovime muidugi anda ka lugemissoovituse. Lause, mis algab sõnadega: Kui ma soovitaks ainult ühte Eesti raamatut, siis see oleks, saab alljärgneva lõpu: Jaan Kross Kolme katku vahel. Hämmastav üksmeelsus meie tõlkijate poolt! Nende sõnutsi võib seda raamatut kolm korda lugeda ja alati leiab midagi uut. See teos paneb mõtlema mitmete filosoofiliste küsimuste üle, näiteks: mis on tõde? Mis on lojaalsus? Mis on minu enda identiteet? Lisaks on Krossi keelekasutus nii rikkalik, et sellesse sukeldumine on nauding omaette. Kokkuvõtvalt: kaunilt mahukas ja suurepärase ülesehitusega põnev ajalooline romaan, kus Kross visandab 16. sajandist pärit peategelase moraalsed dilemmad ja kirjutab nii visuaalselt, et lugeja võib lausa tunda keskaegse Tallinna lõhna. #EestiMadalmaad100 #EstNL100 71

72 Eesti keelest hollandi keelde tõlgitud teosed aastatel (Foto: Cornelius Hasselblatti eraarhiiv) Tõlkijad Jesse Niemeijer ja Frans van Nes Jaan Krossi kirjandusõhtul Amsterdamis novembris (Foto: Eesti saatkond Haagis) Cornelius Hasselblatt, estofiil ja soome-ugri keelte professor Groningeni ülikoolis (alates 1998) ning Eesti suursaadik Gita Kalmet Groningenis aastal. (Foto: Eesti saatkond Haagis) aastal ilmus Cornelius Hasselblatti raamat Van Ijstijd tot Skype. Korte geschiedenis van Estland ( Jääajast Skype ni. Eesti lühike ajalugu. (Foto: Cornelius Hasselblatti eraarhiiv) 72

73 16 EESTI POSITIIVNE KUVAND MADALMAADE MEEDIAS Rabajärv Eestis. (Foto: Romet Vaino, Brand Estonia) Kui süveneda, mille poolest Eesti Madalmaade meedias positiivselt silma paistab, siis on kindlasti olulisel kohal kolm valdkonda: reisimine, haridus ja digiteemad. Hariduse valdkond kerkib ikka ja jälle esile peamiselt Eesti koolilaste väga heade tulemuste tõttu PISA testides (tegemist on rahvusvahelise uuringuga, mille käigus hinnatakse 15-aastaste õpilaste teadmisi ja oskusi funktsionaalses lugemises, matemaatilises ja loodusteaduslikus kirjaoskuses). See inspireerib hollandlasi otsima Eesti laste edu võtit. Digiteemadel on Eestil jällegi võimalus hiilata e-riigi lipulaevana. Kuid enam kui 80 aastat on Eesti olnud pildil ka lummava reisisihtkohana. Allpool toomegi välja mõned näited Eesti tutvustamisest kauni sihtkohana Madalmaade meedias. Üks äärmiselt huvitavaid artikleid Tallinnast pärineb ajakirja De Prins aasta septembrinumbrist (täname Frederik Erensit ja John de Jonget). De Prins oli ajakiri, mida aastatel 1901 kuni 1948 andis Amsterdamis välja kirjastaja N. J. Boon ning mis oli tuntud rikkalikku fotomaterjali poolest. Mõjus on see, et aasta septembrikuises kajastuses väljendatakse tõsist muret Balti riikide iseseisva eksisteerimise pärast ning see kõlab suisa rõhuvalt. Samas on Tallinna ja selle elanike kirjeldus väga helge ja kutsuv, märkides, et moodne Tallinn on õide puhkenud: Uhiuus rahvuslik teater, panganduskeskus, pilvelõhkujad, villad, poed, läänelikku mugavust pakkuvad hotellid, väga elegantsed taksod. Muidugi on reportaažides alati peibutaval kohal olnud ka maitsenaudingud ning De Prins kirjeldab 73

74 Eesti kohvikukultuuri selliselt: Kohvikutes ei jooda mitte kohvi vaid puuviljamahlasid ning seejuures on eriti auväärsel kohal vaarikavein. Eesti naiste legendaarne ilu oli ka tol ajal au sees ning need ülla hoiakuga tuhkjad blondiinid jätsid kustumatu mulje nii restoranides teenindades kui turul kaubeldes. Kui vaadata Madalmaade väljaannetes paari viimase aasta reisikirju Eestist, siis tekitab mõnusat äratundmisrõõmu asjaolu, et Tallinn ja Eesti laiemalt vaimustavad ajakirjanikke jätkuvalt nii oma ajaloo, õhustiku kui toidukultuuriga seda on näiteks kiidetud nii reisiajakirja Lonely Planet Nederland aasta septembrinumbris kui glossy ELLE Nederland aasta mainumbris. Üldise mulje põhjal (ilma tõsise uurimustööta) võib väita, et hoone, mille pilte on viimase saja aasta jooksul Tallinna kohta kõige rohkem Hollandi meedias kajastatud, on Aleksander Nevski katedraal. Läbi aegade on Tallinn ka põnevust pakkunud kui hansalinn. Samas kui tänapäeval kirjutavad lugupeetud väljaanded Telliskivist kui linna kõige trendikamast piirkonnast, siis 1930ndate ajakirjanikud seal kandis just linna loomingulisemaid hingi taga ei otsinud. Kindlasti on ajas ainult kasvav väärtus Eesti loodusel, oma ruumil ja vaikusel. Lahemaa rahvuspargis saadud emotsiooni võtab Lonely Planet Nederlandis kokku Sophie Bous: Ümbruse vaikus ja liikumatus tundub salapärane, justkui oleks maailm siin korraks pausile pandud. Samas märgib Sophie, et see on muidugi petlik, kuna rabas on tähelepanelikumal uurimisel väga palju eluvorme. Daily Cappuccino platvormil kirjeldab blogija Wanda Bregman paljudele tuttavat tunnet matkalt Viru rabas: Puhas vaikus. See on nii ilus, et ma ei saa sõnagi suust. Kõnnin läbi looduse imekauni värvipaleti. Tunnetan seda vaikust ja sulandun täielikult ümbritsevasse loodusesse. Lisaks lummavale loodusele on Eestis muidugi ka rikkalik kultuur. Üks eestlastele südamelähedasemaid traditsioone on seejuures kindlasti laulu- ja tantsupidu. Fenomen, mis saab pidevalt tähelepanu ka Madalmaade meedias. Näiteks järgnev tsitaat on eriti võluv oma ajatuses: laulupeod, mida nii sageli korraldatakse sellel lauljate maal, mis on säilinud vaatamata võõrastele valitsejatele ning mida tänapäevane Eesti hoiab õigustatult au sees. Ja mis iga eestlane võib teile seda kinnitada jääb alati ellu, mis iganes ka ei juhtuks! Kes pakub, kas tegemist on mõttega aastast 1939 või 2020? #EestiMadalmaad100 #EstNL100 74

75 Väljavõte Amsterdami ajakirja De Prins aasta septembrinumbrist, kirjastaja N. J. Boon. Täname materjali eest Frederik Erensit ja John de Jonget! Lonely Planet Nederland aasta septembrinumbri esikaas. (Foto: Eesti saatkond Haagis.) 75

76 LÕPPSÕNA Eve Reincke Eesti saatkonnast Haagis ja Martin Raud uurivad Eesti Seltsi arhiivimaterjale. (Foto: Eesti saatkond Haagis) Kena Madalmaade traditsiooni kohaselt jagab (eestlastele jõuluvana meenutav) Sinterklaas ühel detsembri alguse õhtupoolikul kingitusi. Kui Eestis tuleb jõuluõhtul kingituse lunastamiseks ise luuletus ette lugeda, siis Hollandis on vastupidi koos kingitusega saad kaasa ka luuletuse, mille Sinterklaas koos oma abilistega on kirjutanud. Umbes 15 aastat tagasi oli minu paki juures luuletus, milles Sinterklaas (psst minu hollandlasest äi) kirjeldas suure vaimustuse ja lugupidamisega iseenda poolt väljamõeldud mõistet neder-est, mille kohmakas tõlge võiks olla holleestlane. Tegemist on inimesega, kes annab endast parima, et tuua Eesti ja Madalmaade kultuur, keskkond ja inimesed üksteisele lähemale, suurendada vastastikust mõistmist ja rikastada argipäeva mõlema riigi kaunite traditsioonidega. Kui vaadata tagasi Eesti ja Madalmaade viimase 100 aasta suhetele, jääb üle vaid tänulikult tõdeda, et selliseid neder-este on äärmiselt palju. Mõni töötab riikide suhete nimel igapäevaselt ja tasakaalukalt, mõni korraldab ühekordse jalustrabava mürtsuga festivali, mille mõju ulatub aastate taha. Kuid kõikide panused on hindamatud. See protsess, et koguda materjali saatkonna sotsiaalmeedia Eesti ja Madalmaade diplomaatilised suhted 100 postituse seriaaliks, kestis ligi aasta (ja loomulikult on Haagi saatkonna varasemad koosseisud meile ka omalt poolt ohtrasti materjali pärandanud ). Vestlused ja kirjad, intervjuud ja kohtumised, elektroonilised ja füüsilised dokumendid, aruanded, raamatud, ajaleheartiklid, õppematerjalid ja loomulikult fotod, fotod, fotod Olen korduvalt vaimustunud inimeste tegemistest ja lugudest kui palju on panustatud 76