KATTI KÕRVE: õde peab tundma, et teda väärtustatakse KUIDAS TRAUMAST TAASTUDA? VAIMSE TERVISE ÕDE ESMATASANDI TERVISHOIUS

Väljavõte

1 Eesti Õdede Liidu ametlik väljaanne November /4 Eesti õdede ja ämmaemandate aasta KATTI KÕRVE: õde peab tundma, et teda väärtustatakse ERILISED ERIÕED ANNAVAD NÕU PATSIENTIDELE JA KOLLEEGIDELE VAIMSE TERVISE ÕDE ESMATASANDI TERVISHOIUS KUIDAS TRAUMAST TAASTUDA?

2 SISUKORD 3 Täna tegutsedes ennetame homseid probleeme 4 Teated 5 Üks küsimus 6 Eriõde tervishoiu päästerõngas 10 Erilised eriõed annavad nõu patsientidele ja kolleegidele 14 Tulevikuabilised aitavad ravimid kiirelt ja turvaliselt abivajajateni toimetada 16 Katti Kõrve: õde peab tundma, et teda väärtustatakse 20 Toetame inimest terviseteekonnal 22 Kõnekad faktid 24 Õdede töörahulolu ja lahkumiskavatsused sõltuvad õendusjuhi toetusest 26 Vaimse tervise õde esmatasandi tervishoius 28 Plagiaat kuri kiusatus tänapäeva maailmas 30 Kardioloogiline taastusravi Medicumis sünnib meeskonnatööna 32 Kuidas traumast taastuda? 34 Medicumi koolituskeskus toetab professionaalset arengut 35 Õdede vormirõivaste lugu KATTI KÕRVE: MEESKONNAS ON INIMESED ERI ARENGUSTAADIUMIDES JA ON HEA, KUI JUHINA SAAN AIDATA KAASA KÕIGI ARENGULE. LK 16 Ajakiri: Eesti Õde November /4 Väljaandja: Eesti Õdede Liit Vastutav toimetaja: Jaanika Palm Käesoleva numbri toimetajad: Anneli Kannus, Gerli Liivet, Linda Jürisson, Kersti Ossar, Laura Oisalu, Marelle Maiste, Tuuli Albrant Koostaja: PR Partner OÜ Keeletoimetaja: Hille Saluäär Küljendus: Kristiina Ojala Toimetuse e-post: ajakiri@ena.ee Esikaanel: Katti Kõrve Esikaane foto: Meeli Küttim Kaastööd palume saata toimetuse aadressile ajakiri@ena.ee. Ajakiri Eesti õde on trükitud loodust säästvalt toodetud kriidivabale paberile. Eesti Õdede Liidu ametlik väljaanne. Ilmub alates aastast.

3 Foto: Meeli Küttim TÄNA TEGUTSEDES ENNETAME HOMSEID PROBLEEME Anneli Kannus Eesti Õdede Liidu president Astume ühte jalga kogu maailmaga. Enne veel, kui WHO kuulutas välja õdede ja ämmaemandate aasta jätkumise aastal ning ICN sõnastas järgmise aasta sõnumi, milleks on Tuleviku tervishoiu visioneerimine, valmis Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia , mis hakkab suunama juba kolmandat arengustrateegiate kümnendit. Oluline on rääkida inimesega ja näidata ausalt, kuidas tervishoid areneb ja mis on tervishoiu igapäevaväljakutsed. Meil on palju rõõme, aga ka olulisi probleeme. Miks on arengustrateegia dokument oluline? Mitmed strateegia tegevused või eesmärgid on pärit juba eelmisest kümnendist. See näitab nende olulisust, aga ka seda, et me pole liikunud edasi nii kiiresti, kui oleme seda teha tahtnud. Areng on igavene, kuid sama oluline kui eesmärkide saavutamine on protsess, pingutus ja rõõm eesmärkide poole rühkimisest. Nii nagu Ah ja Oh matkal, soovime ka meie oma teekonnal teha vahepeatusi ja tõdeda: Oh, me ei eksinudki teelt! Koos otsustajatega saame nüüd seada järgnevate aastate prioriteete ning neid koos lahendada. Esimese arengustrateegia koostamisel juhendasid meid kolleegid välismaalt, teist arengustrateegiat mõjutasid kõige enam TÜ õendusteaduse õed-õppejõud ning käesolev strateegia on ehk kõige enam õde-praktikute nägu. Valdkonnad praktika, õpetamine, teadus ja juhtimine on esindatud kõigis arengustrateegiates, olgugi erinevates rõhuasetustes. Strateegia lähtub õendus- ja ämmaemandusvaldkonna väärtustest, järgides Eestis olulisi arengudokumente. Tulevikku vaadates jagasime seekord valdkonnad seitsmeks, lisades tegevussuundadele oodatavad tulemused. Kirja sai kõik, mis on olemuslikult väärtuslik nii tervishoiu, kogu ühiskonna kui ka iga inimese jaoks, kellele tervishoid on toeks ja abiks kogu elukaarel. Mida arengustrateegia igale õele ja ämmaemandale annab? Arengustrateegia aitab näha iseenda tegevuse perspektiivi. Ühest küljest aitab see vaadata laiemalt ja mõista paremini, kuidas igast konkreetsest inimesest, igast mõttest ja väikseimastki teost saavad alguse suured asjad. Teisest küljest juhib see tähelepanu, kui palju väikeseid ja suuri asju vajab päriselt arendamist, kui palju asju saame teha ainult siis, kui teeme neid korraga, üheskoos, asju paralleelselt ajades. Kõik valdkonnad on omavahel tihedalt seotud. Ei saa me kvaliteeti ega tervishoiuteenuste kättesaadavust arendada, kui pole inimesi. Inimvara on oluline inimkeskse tervishoiu korraldamisel. Dokumenteerimise täpsus ja piisavus omakorda toetab arendus- ja teadustegevust, millest sünnivad uued otsused ning ravi- ja tegevusjuhendid patsientidele. Pidev arendamine ja asjade omavahelised seosed aitavad mõista, kuidas igal kutsealal on tervishoius oma roll. Kuidas arengustrateegia patsientidega seostub? Loodame, et arengustrateegia aitab mõista igal otsustajal, kui oluline on inimese toetamine, aitamine, nõustamine. Kuidas me tervishoius toimetame tõenduspõhiselt ja süsteemselt, et leida alati parimaid võimalikke lahendusi. Tervishoid ei toimi nagu tööstus, vaid iga inimese jaoks õmmeldakse nii-öelda rätsepaülikond, isegi kui vahel tundub teisti. Iga inimene on unikaalne, seda nii filosoofiliselt mõeldes kui ka füüsiliselt. Ja seda näeb ja tunnetab iga õde ja ämmaemand. Tänan kõiki neid, kes on panustanud arengustrateegia Ühised sammud terviseni koostamisse. Arengustrateegia valmis tänu õdede ja ämmaemandate ennastsalgavale ja -juhtivale tööle. Töö kõrvalt ja mõnigi kord une arvelt said olulised asjad kokku lepitud ja kirja pandud. Eesti Õde November /4 3

4 teated EESTI ÕDEDE LIIT TUNNUSTAS PARIMAID TEADUSTÖID Viiendat aastat järjest tunnustas Eesti Õdede Liit teadustöid, mis uurivad tervise ja heaolu valdkonnas aktuaalseid nähtusi ja tutvustavad teaduspõhiseid suuniseid, mida on võimalik rakendada kutse- ja erialases arendustöös. Sel aastal keskendusid autorid teadustöödes tervishoiu teravaimatele valupunktidele. Teadustööde tulemused on väärtuslik materjal, mida rakendada igapäevases õendustöös, aga ka tervishoiuvaldkonna arendamises laiemalt, selgitas Eesti Õdede Liidu asepresident ja teadustööde tunnustamise komisjoni juht Gerli Liivet. Tunnustuse pälvisid kaheksa teadustööd: ARGO SOOLEPP, Sotsiaalprobleemidest tingitud väljakutsete käsitlus Eesti kiirabibrigaadi juhtide kogemustele toetudes: kvalitatiivne uurimus aastal kaitstud magistritöö aitab mõista sotsiaalprobleemidega kokku puutuvate kiirabitöötajate igapäevatöös ette tulevaid valupunkte ning on sisendiks parendustegevustele. GERLI USBERG, Õdede kogemused eetiliste konfliktidega: kvalitatiivne uurimus aastal kaitstud magistritöö on sisendiks õenduspedagoogika, -juhtimise ja -praktika arendamisse. HELLE PETERSON, Tegemata jäänud õendustegevused ja õdede töökorraldus Eesti regionaal- ja keskhaiglate kirurgiaosakondades: läbilõikeline uurimus aastal kaitstud magistritöö tõendab õdede suure töökoormuse tõttu teatud tegevuste tegemata jäämist ning annab sisendi õdede juurdekasvu planeerimisse ja parendustegevustesse. JAANIKA SURVO, Õendusabi kvaliteedi indikaatorid täiskasvanute aktiivravis: kirjanduse süstemaatiline ülevaade aastal kaitstud magistritöö annab sisendi nii õppe- kui ka juhtimistegevustesse ning pakub alusmaterjali Eestis kvaliteediindikaatorite kokkuleppimiseks. KATRIN RANDVIIR, Vähktõvega ambulatoorsete patsientide informatsioonivajadus ja informeerimine: küsitlusuurimus Põhja- Eesti Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliinikus (2019). Tunnustame autorit olulise teema julge käsitluse eest. Onkoloogilise valdkonna käsitlemine teadustöös on suur lisandväärtus valdkonna patsientide terviseteekonna planeerimisel. ANNELY KÄREMA JA MAREK SEER, Ämmaemandusabiteenust osutava sünnituskodu loomise strateegia aastal kaitstud magistriõppe arendusprojekt annab sisendi kogukonnateenustele ning on lisandväärtus tervishoiuteenuste arendamisel. LJUDMILA SCHMIDT, Kooliõdede kogemused ülekaalulisuse ennetamisega: kvalitatiivne uurimus Tartu ja Tallinna üldhariduskoolides aastal kaitstud magistritöö käsitleb rahvatervise seisukohalt kriitilist teemat kooliõenduse valdkonnas, kus igasugune arendustöö on äärmiselt oluline ning suure mõjuulatusega. JEKATERINA DEMIDENKO, Older Patients And Their Families Wellness And Social Support In Emergency Departments, aastal Tampere Ülikoolis kaitstud doktoritöö. Tunnustus tõenduspõhise õenduse arendamise eest. KES ON EESTI ÕDEDE LIIDU MENTORLIIGE JA KES AULIIGE? Eesti Õdede Liidu mentorliikmeks saab olla iseendale tööandja, asutuse õendusjuht või õendusõppejõud. Mentorliikmed toetavad liidu tegevust ja eelkõige kutse- ja erialade valdkondlikku arengut Eestis ning osalevad liidu koordineeritavas arendustegevuses seltsingute ja töörühmade kaudu. Mentorliige ei oma ametiühingu kaitset ega saa taotleda hüvitisi. Kui asutuse õendusjuht või õendusõppejõud määratleb end töötava liikmena, siis on tal võimalik kasutada töötava liikme staatusega kaasnevaid hüvitisi ning ametiühingulist kaitset. Nii töötav liige kui ka mentorliige võivad osaleda tasuta Eesti Õdede Liidu koolitustel ja võtta osa piirkondlikest üritustest. Auliige on Eesti Õdede Liidu pikaajaline liige, kellele on omistatud auliikme staatus Eesti Õdede Liidu kongressil volikogu otsusega. Auliige on vabastatud liikmemaksu tasumisest. Auliikmele laienevad liikmesoodustused ja ta on oodatud osalema liidu tegevuses ning koolitustel. Eesti Õdede Liidul on praegu 32 auliiget. Traditsiooniks saanud auliikmete lõuna toimus sel aastal Palmse mõisas, kus tutvustati liidu plaane, jagati mälestusi, tutvuti mõisa kultuurilooga ning nauditi saksofoni- ja klaverikontserti. Foto: Eesti Õdede Liit 4

5 teated MIKS TASUB KA PENSIONÄRINA EESTI ÕDEDE LIIDU LIIGE OLLA? Eesti Õdede Liidu liikmetest ligikaudu 1% on pensionärid, sest tööelu lõppu peetakse ka liikmestaatuse lõpuks, kuid nii see olema ei peaks. Uurisime kahelt pika liikmestaatusega pensionärilt, miks tasub ka pensionärina Eesti Õdede Liidus liige olla. Pensionär Veevi Hõrak (pildil) töötab praegu poole koormusega Lõuna-Eesti Haiglas diabeediõena, kuid karjäär selles haiglas õena on kestnud ligi 40 aastat. Sama kaua on ta kuulunud ka Eesti Õdede Liitu, mis aastal, kui Veevi Hõrak lõpetas Tartu Meditsiinikooli, kandis nime Eesti Õdede Ühing. Ma ei ole kaalunudki liidust lahkumist, sest mulle meeldib asjadega kursis olla. Sellest ajast, kui mina liitusin, on paljud liikmed endiselt aktiivsed. Minu meelest on nii huvitav näha, kuidas kõik areneb, sest alates sellest ajast, kui mina õena alustasin, on ju kõik muutunud. Liidu abil saan pidevalt arenguga kursis olla. Tänu liitu kuulumisele on minul aastaid olnud koolitusluba. Teen diabeedikoolitusi oma haigla õdedele ja nad saavad selle kohta ka liidu tunnistuse. Liit korraldab väga palju huvitavaid koolitusi liikmetele tasuta. Miks mitte ennast kurssi viia uute võimalustega? Ma arvan, et kui keegi on õeks õppinud ja kogu elu seda tööd teinud, siis uudishimu selle vastu, kuidas eriala edasi areneb, jääb alles ka pärast pensionile jäämist. Mul on huvitav jälgida kas või palgaläbirääkimisi. Samuti meeldib mulle osaleda ühisüritustel, näiteks konverentsidel ja suvepäevadel. Kui olin enam kui 10 aastat Võrumaa piirkonna juhatuse esimees, olid meil välja kujunenud oma traditsioonilised üritused: rahvusvahelise õdede päeva tähistamine, pidulik aastalõpu tähistamine, liikmete lastele jõulupeod jpm. Piirkonnaüritused on alati väga toredad ja hästi organiseeritud. Mina soovitan küll kõigil liikmeks jääda ka pärast pensionile jäämist, et hoida ennast erialaga ja eakaaslaste tegemistega kursis. Pensionäri liikmemaks on ju ainult 10 eurot aastas ja selle eest saab nii palju teada. Pensionär ja Eesti Õdede Liidu auliige Mirjam Arus (pildil) on praegu Viljandi Jämejala haigla psühhiaatrikliiniku ambulatoorse osakonna vanemõde. Tartu meditsiinikooli Viljandi filiaali lõpetas ta aastal ning samal aastal liitus õdede ühinguga, millest aastal sai Eesti Õdede Liit. Ma arvan, et kui ma koduseks pensionäriks jään, siis liit pakub mulle rohkem sotsiaalset suhtlemist ja seltsielu. Mina sooviksin, et eakaaslased ei lahkuks liidust, et saaksime ikka koos käia, nii kaua kui jaksu on. Liit korraldab väga toredaid üritusi, millest võtan võimaluse korral alati osa. Olen ka liidu auliige ja auliikmete kokkusaamised on alati väga vahvad. Kui ma muidu ei kohtu eakaaslatega teistest tervishoiuasutustest ja auliikmetega nii tihti, siis liidu ühisüritustel saadakse ikka kokku. Liit korraldab ka palju koolitusi ja mulle on oluline ennast pidevalt täiendada ja arendada. Väga paljud pensionärid jäävadki koju ja ei käi enam eriti kuskil, aga liitu edasi jäämine annab põhjuse ikka eluga kursis olla. Liit seisab solidaarselt kõikide huvide eest ja mida rohkem on liikmeid, seda tugevamad me oleme. EESTI ÕENDUSE JA ÄMMAEMANDUSE ARENGUSTRATEEGIA Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia Ühised sammud terviseni on kahe kutseala strateegiline kokkulepe õenduse ja ämmaemanduse ühistes sammudes: praktikas, juhtimises, hariduses ja teaduses. Arengustrateegia saab alla laadida siit: arengustrateegia Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia ÜHISED SAMMUD TERVISENI Tallinn 2020 Eesti Õde November /4 5

6 fookuslugu Eriõde tervishoiu päästerõngas Tekst: Jaanika Palm Eriõdesid on Eestis koolitatud juba 14 aastat, kuid neist on avalikkuses rohkem rääkima hakatud alles viimasel ajal. Kes on eriõde, mida ta teeb, millised on tema karjäärivõimalused, kuidas eriõeks saadakse ja millist rolli ta täidab tervishoiusüsteemis? Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Helina Pedak oli üks esimesi, kes alustas aastal eriõe väljaõpet aastal sai temast eriõde terviseõenduse erialal, mis koondab koolitervishoiu, peremeditsiini, töötervishoiu, hambaravi ja koduõenduse. Helina Pedaku kindel valik oli kool. Temast sai üks esimesi õdesid, kes hakkas pakkuma iseseisvat õendusabiteenust koolitervishoius. Varem osutasid koolidele tervishoiuteenust arstid. Mina alustasin õendusabiteenuse loomist koolis nullist, selgitas Pedak. Ühe esimese kooliõena tuli tal lisaks teenuse sisulisele poolele ennast harida ka ettevõtluse teemadel. Koolitervishoiuteenus oli läbinud just uuenduskuuri. Valmisolekust vastse terviseõena iseseisvalt teenust osutada jäi väheks, lisaks sellele oli vaja teadmisi ka ettevõtlusest ja tervishoiuvaldkonna regulatsioonidest. Leian, et terviseõdede õppekava võiks ühe ainena sisaldada ka ettevõtlust, et lõpetav õde saaks iseseisvaks tööks piisava ettevalmistuse, meenutas Pedak kooliõenduse algusaastate raskusi. Eriõde midagi enamat kui õde? Eriõed, kes lisaks õeõppele on läbinud ka spetsialisti- või magistriõppe, on pädevad näiteks patsiente iseseisvalt vastu võtma ja neid jälgima, andma hinnanguid patsiendi terviseseisundile, suunama vajaduse korral kolleegi vastuvõtule ja pikendama retsepte, selgitas Eesti Õdede Liidu juhatuse liige Gerli Liivet. Alates aastast Järvamaa haiglas töötava ja seal alates aastast õendusjuhi ametit pidava Maire Raidvere sõnul on eriõel laiemad teadmised valitud erialast ja ka juhtimisest. Eriõel on ühel erialal süvateadmised ja suurem vastutus, mis peaks väljenduma ka töötasus. Selles mõttes ei erine eriõde eriarstist: kui eriarstil on kõrgem tunnihind kui üldarstil, siis peaks ka eriõel olema kõrgem tunnihind. Vastutuse suurus peab palgas kajastuma, rääkis Raidvere, kes on õppinud eriõeks vaimse tervise erialal. Ka Liivet toob esile eriõdede suurema vastutuse võrreldes õega. Eriõde eristavad õest väljaõpe, õigused ja vastutus. Näiteks on eriõdedel praegu olemas pädevus, kuid mitte veel pädevusele vastavaid õigusi. Ideaalis oleks eriõel kordusretsepti väljakirjutamise õigus, töövõimetuslehe avamise õigus, triaaž EMOs koos allkirja- või otsustusõigusega saata patsient koju, uuringute-analüüside tellimise õigus ning ka õigus suunata patsient teise tervishoiuteenuse osutaja või spetsialisti juurde. Juba praegu on eriõdedel eriõiguseid kiirabi brigaadijuhina ja ka vaimse tervise õe vastuvõtus, selgitas Liivet. Haigekassa esmatasandi teenuste osakonna juhataja Külli Friedemanni sõnul soovib Haigekassa eriõe rolli veel täpsustada. Praegu on veel määratlemata eriõe tegevuste täpsed erinevused õe tegevustest, kelle iseseisvad vastuvõtud peaksid samuti planeeritult jätkuma. Eriõe pädevus ja roll peavad saama selge ja kõigile osapooltele mõistetava koha tervishoiusüsteemis, seda koos selgete ülesannete ja ootuste ning ka rahastusskeemiga, rääkis Friedemann. Tema sõnul on Haigekassa esitanud tervishoiuteenuste loetelu komisjonile värske ettepaneku kirjeldada eriõdede rolli tervishoiutöötajate meeskonnas kolme valdkonna lõikes. Koostöös Eesti Õdede Liidu ja Sotsiaalministeeriumi esindajatega valiti kirjeldatavateks valdkondadeks onkoloogia, valuravi ja vaimne tervis. Edaspidi on plaanis igas valdkonnas kirjeldada eriõdede rolli viies pädevuskategoorias, milleks on näiteks haridus, töökogemus, valdkondlikud kliinilised teadmised ja oskused, uuringtele ja analüüsidele suunamine, retseptide pikendamine, töövõimetuslehtede avamine ning patsiendi suunamine, selgitas Friedemann. Liiveti arvates pingutatakse eriõe ja õe töö erisuste täpsustamisega pisut üle, eriti olukorras, kus näiteks arsti ja õe tegevus või ka õe ja hooldustöötaja õigused ja vastutus on täpsustamata. Praktikas näeme olukordi, kus arst teeb asju, mida võiks teha õde, ja ka vastupidi, õde teeb asju, mida peaks tegema arst. Muidugi on oluline, et osapooled eriõenduse arengut arutavad, kuigi praegu tehakse seda keerulisemalt, kui võiks. Oluline on, et patsientidele muutuks abi saamine lihtsamaks teenuse kvaliteeti langetamata, rääkis ta. Mis muutub patsiendi jaoks? Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna peaspetsialisti Mare Toompuu sõnul paraneb eriõdede suurema rolli ja vastutusega tervishoiu kvaliteet. Patsient saab paremat nõustamist, lisaks muutub süsteemsemaks krooniliste haigete jälgimine ja paraneb ennetustegevus, loetles ta. Liiveti sõnul on eriõe vastuvõtud vajalikud nii esmatasandil kui 6

7 Foto: Unsplash Eriõde on õde, kes on läbinud õe erialase koolituse õppekava või terviseteaduse magistriõppekava ühel õendusabi erialal ning on omandanud õpitud erialal suurema kliinilise pädevuse ja otsustusoskuse. ka eriarstiabis. Eriõde on olukorrast lähtuvalt kas esmane või teisene kontakt inimesele, perele ja kogukonnale. Eriõe vastuvõtt on mõeldud inimesele, kellel on keerukas ägedast või kroonilisest tervisesisundist tulenev olukord või vajadus esmase konsultatsiooni järele, mis vajab õe pakutavast põhjalikumat käsitlemist, kuid ei eelda veel arsti sekkumist, selgitas Liivet. Toompuu sõnul peab igakülgne tervishoid olema kättesaadav hoolimata piirkonnast, kus teenusevajaja elab. Eriõdede abil saame tuua teenuse patsiendile lähemale. Näiteks kui krooniline haige käib kuskil suuremas kliinikus arsti juures, siis arstivisiitide vahel saab teda jälgida kodukoha lähedal tegutsev eriõde, selgitas Toompuu. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku meeleolu- ja ärevushäirete valdkonna õendusjuht Liis Kristiin Vaher näeb samuti eriõdede olulist rolli piirkondades, kus eriarstiabi kättesaadavus on halvem. Eriõde saab patsiendiga väga palju tööd teha ära kohapeal ning arst võib olla konsulteerivas rollis. Vajaduse korral saab arsti kaasata videosilla kaudu. Üle Eesti on palju patsiente, keda regulaarselt jälgivad vaimse tervise õed. Psühhiaatri juures käiakse vastavalt vajadusele, rääkis vaimse tervise eriõeks õppinud Vaher. Pedak rõhutab, et tervishoiuteenuse kättesaadavamaks tegemiseks on vaja interdistsiplinaarset võrgustikku ja head koostööd. Ta toob näite ühest riigigümnaasiumist, kuhu tullakse õppima ka kaugemalt. Osad õppureist jäävad õpilaskodusse nädalavahetuseks. Kui õpilane on otsustanud nädalavahetuseks jääda õpilaskodusse ja tal tekkib tõsine terviseprobleem, siis on kooliõel võimalus õpilase perearstiga terviseseisundi ja ravi asjus konsulteerida. See eeldab kooliõelt oma pädevuse piirides toimetamist ning toetab perearsti ja kooliõe vahel koostöö ja usalduse teket, rääkis Pedak. Piiratud retseptiõigus suurendab eriõdede vastutust Vaheri hinnangul on piiratud retseptiõiguse andmine eriõdedele vajalik, et tagada patsiendile kiirem abi. Eriõde, kes jälgib patsienti ning hindab tema terviseseisundit, võiks vastavalt arsti ettekirjutatud raviskeemile patsiendi retsepte ka iseseisvalt pikendada. Piiratud retseptiõiguse andmine eriõdedele jagab paremini arsti ja õe töökoormust korduvate patsientide käsitlemisel ning seega tagab ka kiirema abi patsiendile, selgitas Vaher. Koostöö eriõe ja patsiendi vahel ning eriõe ja arsti vahel saab olla efektiivne vaid juhul, kui üksteist usaldatakse. Raidvere, kes oma karjääri algusaastail töötas ka velskrina, meenutab, et tal oli alati ruuduline retseptiplokk kaasas: tol ajal oli loomulik, et velsker kirjutas ka retsepti. Eriõel peaks kindlasti olema retseptiõigus. Õdede väljastatavad retseptiravimid tuleks kokku leppida ja väljakirjutamisõigus seadustada. Eriti jabur on olukord, kus haavaõde teeb kõik protseduurid, aga ravimi saamiseks peab patsient minema arsti vastuvõtule. Mõistlikum oleks, kui õde selgitab arstile, missuguse haavaga on tegemist, koos lepitakse ravim kokku ning õde kirjutab retsepti. Sageli see tegelikult nii toimubki, aga seadused ei ole elule järele tulnud, tõi Raidvere näite. Ta selgitas ka, miks termin piiratud retseptiõigus talle ei meeldi: Kui me midagi ära piirame, siis Eesti Õde November /4 7

8 fookuslugu see pole justkui päris. Üheselt mõistetavast sisust peaksime rääkima kokkulepitud terminitega. Õdede piiratud retseptiõigus plaaniti seadustada sel aastal, kuid bürokraatiaveskid jahvatavad aeglaselt ning praeguste prognooside põhjal peaksid õed piiratud retseptiõiguse saama järgmisel aastal. Toompuu on lootusrikas ja usub, et tervishoius mitmeid probleeme lahendav piiratud retseptiõiguse andmine jõustub juba järgmise aasta esimeses pooles. Kauge või kõrge karjäärihüpe Eriõeks saab Eestis õppida pärast üldõe õppekava läbimist nii Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis kui ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Tegemist on magistriõppega, mis kestab poolteist aastat. Kas sellega avanevad ka uued karjäärivõimalused? SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku meeleolu- ja ärevushäirete valdkonna õendusjuht Liis Kristiin Vaheri hinnangul annab eriõena kitsale erialale spetsialiseerumine võimaluse karjääri planeerida ja oskusi arendada. See loob justkui karjäärimudeli, mida soovi ja huvi korral kasutada. Alustatakse laiema profiiliga üldõena, leitakse endale sobiv valdkond, täiendatakse ennast selles valdkonnas, minnakse eriõeks õppima ning hakatakse selles valdkonnas pakkuma eriõe teenuseid. Üldõe pädevus on eriõel jätkuvalt alles, kuid tal on lisaks süvendatud teadmised ning oskused mingis kitsamas valdkonnas kvaliteetse õendusabi pakkumiseks. Töötades saavad vaimse tervise õed oma eriala sees võtta veelgi kitsama suunitluse lapsed ja noorukid, eakad, söömishäired, meeleolu- ja ärevushäired jne, selgitas Vaher. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõu Helina Pedaku sõnul annab eriõendus kui lisandväärtusega õe väljaõpe võimaluse kvaliteetsema õendusabi pakkumiseks ning tulevikus nähakse tõenäoliselt ette iseseisvate õendusteenuste veelgi suuremat osakaalu. Järvamaa haigla õendusjuht Maire Raidvere meenutas, kuidas perearstid esialgu kartsid koduõdesid, sest ebaselgus tekitas ebakindlust. Kui koduõendusega alustasime, ei soovinud esmatasand sellest teenusest midagi kuulda, sest nad ei teadnud, mida koduõde tegema hakkab. Kui perearstid said aru, milline päästerõngas on koduõde, siis muutus suhtumine ning tänapäeval me ei kujuta ettegi, et meil ei oleks koduõdesid, rääkis Raidvere. Toompuu nendib, et tulevikus võiks kooli- ja koduõendus ollagi eriõdede pärusmaa. Kindlasti ei juhtu see üleöö, kuid nendes valdkondades võiks küll tegutseda eriõde, lisas Toompuu. Sama meelt on ka Raidvere, kelle hinnangul koduõde vajab eriõe pädevusi. Hooldekodu õde peab orienteeruma keerulistes diagnoosides ning ta peaks olema eriõe väljaõppega. Vajadus nende järele on suur, sest tervishoiuspetsialisti hooldekodus ju varem ei ole olnud, rääkis Raidvere. Iseseisev statsionaarne õendusabiteenus vajab minu meelest vaimse tervise õdesid hoopis enam kui hingehoidja teenust. Patsiendid vajavad haigustega vaimseks toimetulekuks just professionaalseid tõenduspõhisel meditsiinil praktiseerivaid spetsialiste. Samuti näen lähitulevikus vaimse tervise õdesid ka aktiivravihaigla statsionaarsete osakondade õendustegevuse väga olulise osana, lisas Raidvere. Ka Pedaku arvates peaks koolitervishoid olema eriõdede päralt. Kooliõe amet meeldib ka õdedele, sest pakub laiemat tegevusspektrit. Kooliõe töö pakub iseseisvust, paindlikkust, tegutsemisvabadust ja loovat lähenemist oma töö planeermisele, kuid lähtuda tuleb siiski riiklikest regulatsioonidest, juhenditest ning õe pädevusest, rääkis Pedak. Koostöö sünnib usaldusest Liiveti sõnul on eriõe vastuvõtud vajalikud nii esmatasandil kui ka eriarstiabis. Koostöö eriõe ja patsiendi vahel ning eriõe ja arsti vahel saab olla efektiivne vaid juhul, kui üksteist usaldatakse. 34 aastat Järvamaa haiglas töötanud Raidvere rääkis, et nende haiglas käivad arstid temalt uurimas, kas on veel mõni vaba õde, kellele saaks vastuvõtu avada. Ajalooliselt on tervishoid olnud kastisüsteem, kus tervishoiutöötajad on eri lahtrites. Mul on hea meel, et viimasel ajal on kastiseinad hakanud ära kaduma. Arstid on näinud, et haritud ja pädev õde on hea koostööpartner, kelle abil saab arst keskenduda raviprotsessile. Seda on hea näha, et tarku õdesid ei kardeta, rääkis ta. Võib-olla on eriõdedel vaja ühiskonna silmis end veel natuke tõestada, kuid usaldusväärse kuvandi loomine on meie endi kätes, lisas Raidvere. Ka endine kooliõde Pedak sedastab, et eriõdede kuvandi eest vastutab iga õde ise. Koolis töötaval õel peab olema pidev

9 fookuslugu valmisolek enesearendamiseks, laialdased teadmised ja mitmekülgne pädevus. Nagu pereõdegi, pakub kooliõde esmatasandi tervishoiuteenust, kuid lisaks peab ta tegema koostööd tervishoiuvaldkonna spetsialistidega ning koolipersonali ja lapsevanematega, rääkis Pedak. Kooliõesse suhtumise eest saab hoolitseda ikka tema ise, andes õpilastele ja kõigile teistele koolis töötavatele isikutele eeskuju nii oma välimuse kui ka käitumisega. See loob usalduse kõigi kooliõega kokkupuutuvate osapoolte vahel, selgitas Pedak. Kindlasti ei mõju kooliõe kuvandile soodsalt ülekaaluline ja korratu välimusega õde, kes üksi oma kabinetis õpilasi ootab. Kuna vaimsest tervisest räägitakse viimasel ajal sama palju kui füüsilisest, on patsiendid Vaheri sõnul vaimse tervise õe vastuvõtud hästi vastu võtnud, kuid teavitustööd õe vastuvõttude kohta tuleb tema sõnul jätkata. Teavitustöö pereõdede vastuvõttude kohta on kindlasti hõlbustanud ka vaimse tervise õe töö tähtsustamist ja omaksvõtmist patsientide poolt. Sellegipoolest vajab vaimse tervise õe eriala teadvustamine ühiskonnas rohkem tööd, et patsiendid ja kolleegid oskaksid vaimse tervise õdede poole pöörduda. Vaimse tervise õde saab anda esmase hinnangu patsienti terviseseisundile ning leida patsiendile sobiva spetsialisti, selgitas ta. Psühhiaatritega on vaimse tervise õdedel tihe koostöö. Patsiendi käsitlemine on alati meeskonnatöö ning psühhiaatrid mõistavad vaimse tervise õe rolli. Järgmise sammuna tuleb kindlasti tihendada koostööd perearstide ja vaimse tervise õdede vahel. Vaimse tervis õde saab perearste ja -õdesid väga palju toetada oma teadmiste ja oskustega, lisas Vaher. Eesti Õdede Liidu volikogu kinnitas suve lõpul eriõe määratluse. Eriõde on õde, kes on läbinud õe erialase koolituse õppekava või terviseteaduse magistriõppekava ühel õendusabi erialal ning on omandanud õpitud erialal suurema kliinilise pädevuse ja otsustusoskuse. Samuti on eriõdedel valmisolek töötada nii iseseisvalt kui ka interdistsiplinaarses meeskonnas ning eest vedada uurimis- ja arendustööd. Eriõe määratluses ja baaspädevustes on kokku leppinud õendusõppejõud, õendusjuhid ja praktiseerivad õed ning need on kinnitanud Eesti Õdede Liidu volikogu. Eriõdedel on valmisolek töötada nii iseseisvalt kui ka interdistsiplinaarses meeskonnas ning eest vedada uurimis- ja arendustööd. Foto: Unsplash Eesti Õde November /4 9

10 õde oma töökeskkonnas Erilised eriõed annavad nõu patsientidele ja kolleegidele Intervjueeris: Raigo Jahu Fotod: Aigar Nagel, Meeli Küttim Üha sagedamini tuleb seltskondades jutuks see, et kellelgi ootab ees õe vastuvõtt või on seal juba käidud ja head nõu saadud. Sel korral usutlesime eriõdesid, kes nõustavad patsiente mitmel erialal ning on toeks ka oma kolleegidele. Alice Venski, Lõuna-Eesti haigla infektsiooni- ja diabeediõde Ave Vaidla, PERHi õde-nõustaja hematoloogia ja onkoloogia erialal Kuidas läksid viimati lõpetatud õpingud ja mida neist tööellu kaasa võtsite? Alice: Aasta alguses lõpetatud magistriõpingutest võtsin kaasa täiendavaid teadmisi, mis aitavad mul paremini panustada õenduse arengusse. Oleksin ehk soovinud enamatki õppida, kui pidin leidma tasakaalu õpingute, laste ja töö vahel. Ave: Lõpetasin edukalt eriõe õppe aastal, spetsialiseerudes kliinilise õenduse erialale. Õppe läbinuna oli soov käivitada hematoloogiakeskuses iseseisva õe-nõustaja ametikoht. Õpe andis juurde iseseisvust, kindlustunnet ja dokumenteerimise ühtselt mõistetavat oskust. Aitas märgata probleeme, lisas teadmisi ja oskusi tegeleda hematoloogilisest ja onkoloogilsest ravist tulenevate kõrvaltoimete ennetamisega. Erialaspetsiifilised teadmised ja oskused kujunevad kogemuste, tööga ja pideva täiendamisega. Olen veendunud, et eriõe vastuvõtt vähendab arsti koormust ja parandab patsiendikesksust ning annab kvaliteetsema ravitulemuse. Onkoloogiliste ja hematoloogiliste haigete õenduses-hoolduses on mul juba 39-aastane töökogemus. Palun kirjeldage lühidalt, mis erialal tegutsete? Ave: Ametinimetuse järgi olen õde-nõustaja ja tegelen hematoloogiliste ja onkoloogiliste patsientide nõustamisega ravi eel, ajal ja järel ning seda nii ambulatoorses vastuvõtus kui ka statsionaaris. Lisaks tegelen sama valdkonna patsientide nõustamisega veenipordi paigaldamise protseduuri eel ja selle järel. Sinna hulka kuulub ka kliiniline tegevus, mis kätkeb endas veenipordi regulaarset hooldust ning analüüside võtmist veenipordist. Sellest aastast käivitasin koolitusprojekti pealkirjaga Veeniport. Eesmärk on koolitada oma kolleege nii PERHis kui ka teistes tervishoiuasutustes, et nad saaksid teaduspõhised teadmised ja praktilised oskused veenipordi käsitsemiseks. Alice: Töötan samuti kahes ametis. Suurema koormusega töötan infektsiooniõena ja minu ülesanne on aidata ära hoida erinevate nakkuste levimine haiglakeskkonnas. Selleks et mu oskused patsientide abistamisel rooste ei läheks, olen väikese koormusega diabeediõde ja teen iseseisvaid vastuvõtte. See tähendab patsientide tervisenäitajate jälgimist ja nõustamist, et nad oskaksid muuta elustiili ja teha tervist toetavaid valikuid. Kes teie käest abi saavad? Alice: Diabeediõena nõustan peamiselt patsiente, kes vajavad toitumisnõustamist. Osa patsiente vajab nõu ka veresuhkru taseme hoidmise kohta. Minu juures käib nõustamisel nii mehi kui ka naisi, suurem osa neist on üle 50 aasta vanad. Saaksin senisest rohkem 10

11 Alice Venski soovib panustada õenduse arengusse, mistõttu täiendab ta end pidevalt, jagab saadud teadmisi kolleegidega ning on mitme tööd tõhusamaks muutva algatuse eestvedaja. Eesti Õde November /4

12 rubriik Ave Vaidla ei piirdu hea nõu ja kogemuste jagamisega ainult PERHis, vaid osaleb mitme ühingu töös. Ikka selleks, et muuta tervishoid patsiendikesksemaks. inimesi vastu võtta, aga vististi kardetakse ikkagi kodust välja tulla seoses koroonaviiruse levikuga. Infektsiooniõena olen peamiselt toeks oma kolleegidele. Annan kolleegidele nõu, kuidas nakkuste levikut ära hoida, koostan teemakohaseid juhendeid ning käin osakondades seiret tegemas. Aeg-ajalt nõustan ka patsiente. Mõned patsiendid peavad meil olema isolatsioonis ja nad tunnevad end seal tihti üksikult. Sellistel juhtudel tuleb patsientidele selgitada, mis haigus neil on ja miks on vajalik isolatsioonis olla. Ave: Suurem osa minu patsientidest on hematoloogilise ja onkoloogilise profiiliga täiskasvanud patsiendid. Meie kliinikus käivad pikaajalised patsiendid, kes jäävad paljudeks aastateks arstide ja õdede jälgimisele. Kuna meie patsientide ravi määramine eeldab korduvate vereanalüüside ja mitmesuguste uuringute tegemist, siis distsiplineeris COVID-19 levik meid kõiki. Meie patsiendid olid väga tublid ja jälgisid kenasti kehtestatud epidemioloogilisi reegleid, mis tagasid neile järjepideva ja kvaliteetse ravi võimalused eriolukorras. Õe-nõustaja kohustuste hulka kuulub ka patsiendile teda ees ootavate protseduuride tutvustamine. Uuringuid ja protseduure tehakse keemiaravi saavatele patsientidele palju. Oluline on patsiendilt teada saada, kuidas ta on räägitut mõistnud ja kas ta soovib teha koostööd. Eriõe roll tervishoius on üha tähtsam. PERHis on igal erialal juba tegutsemas eriõed. Lisaks koolitarkusele on kindlasti vajalik ka kliiniline kogemus. Kui suur on nõudlus teie valdkonna õdede järele? Ave: Eriõe roll tervishoius on üha tähtsam. PERHis on igal erialal juba tegutsemas eriõed. Lisaks koolitarkusele on kindlasti vajalik ka kliiniline kogemus. Patsientide nõustamine on väheste teadmiste ja kogemuse pealt üsna keerukas. Sel aastal käivitus uus koolitus Õendusnõustamise põhialused, kus teemadeks on õendusnõustamise olemus, pädevused, nõustamissüsteemi loomise ja arendamise kogemused regionaalhaiglas. Selle koolituse ühes moodulis tekkis tore mõte luua haiglakeskne õdede-nõustajate seltsing. See annaks võimaluse õe-nõustaja tööd tegevate kolleegidega aeg-ajalt kogemusi vahetada. Alice: COVID-19 tõttu suurenes nõudlus infektsiooniõdede järele. Õnneks on meie haiglas infektsiooniõed olemas ja me olime ka toeks teistele, kes sellel alal nõu vajasid. Kuna diabeediriski teadvustatakse üha enam, siis võib kasvada ka nõudlus diabeediõdede järele. Paljudel juhtudel on diabeet elustiili tagajärg. Loodan, et tänu ennetustööle on nõudlus siiski lühiajaline ja diabeeti haigestumuse kasv suudetakse ära hoida. Kui suures meeskonnas töötate? Alice: Infektsiooniteenistuses töötab kolm inimest, kaks õde ja üks arst. Diabeediõdesid on meie haiglas kaks. Ave: Olen hingekirjas hematoloogia keskuses, kuigi minu põhitöö on suuresti seotud onkoja hematoloogilise ambulatoor- 12

13 õde oma töökeskkonnas se tööga. Töötan meeskonnas, kus on veidi alla saja inimese. Kuidas olete korraldanud asendamised puhkuste ajaks või täiendkoolitustel osalemiseks? Ave: Koolitustel osalemise pean ikkagi pikalt ette planeerima. Siis saan vajadusel muuta ambulatoorsete vastuvõttude töögraafikut. Veenipordi nõustamisega tegelen praegu üksinda. Puhkuste ajal asendust kahjuks ei ole. Alice: Meil on õnneks olemas inimesed, kes saavad üksteist asendada. Nii saame osaleda vajalikel täiendkoolitustel ja minna puhkusele nii, et keegi on alati olemas. Nõu saan kolleegidele anda tegelikult ka eemal olles, majast väljas olen ju vaid telefonikõne kaugusel. Kellega teete koostööd väljaspool oma meeskonda? Alice: Infektsiooni alal on meil hea koostöö perearstidega, kes aeg-ajalt nõu küsivad. Samuti teeme koostööd TÜ Kliinikumi infektsiooniteenistusega, kellelt jällegi meie saame nõu. Niisamuti on infektsiooni valdkonnas väga hea koostöö oma haigla juhtkonnaga. Nad tunnevad huvi ja aitavad kaasa sellele, et tagada haiglas turvalisus. Diabeedinõustamist olen teinud alles lühikest aega, mistõttu on koostöökohti vähem olnud. Peamiselt on see piirdunud perearstidega, kes on soovitanud oma patsientidel diabeediõe nõustamisele minna. Ave: Nõustamine on olnud arendav ja õpetlik, sest iga patsiendi juhtum on ainulaadne. Koostöö eelduseks pean patsiendikesksust, st aktsepteerin patsienti kui partnerit, püüan luua usalduslikku suhet, kus patsient saab väljendada oma hirme, vajadusi ja probleeme. Vajaduse korral tuleb kaasata teiste üksuste asjatundjaid, nagu valuravi spetsialist, kliinilise toitumise spetsialist, psühholoog, sotsiaaltöötaja, hingehoidja. Mõnel juhul on vajadus käituda kui lapsevanem, kes julgustab patsienti oma tervisekäitumist muutma, et saavutada ravis paremaid tulemusi. Patsientide nõustamine vajab aega, et saavutada usalduslik suhtlemine ja patsiendi huvi tulemuslikku koostööd teha. Onkoloogilisi ja hematoloogilisi haigusi ei seostata just väga pika elueaga, kuid järgides korrektselt raviarstide ja õdede-nõustajate soovitusi, on võimalik eluiga pikendada ja tõsta sellega elukvaliteeti. Tänu meditsiini kiirele arengule on režiimi pidamine, ravisoovituste järgimine ja regulaarses kontrollis käimine patsientide seisundit märkimisväärselt parandanud. Kuulun Eesti Leukeemia- ja Lümfoomihaigete Liidu juhatusse. Korraldan mitu korda aastas patsientidele ja nende lähedastele, kaasamõtlejatele ja toetajatele haiguspõhiseid teabepäevi ja konverentse. Seminaride eesmärk on suurendada patsientide teadlikkust oma haigusest, tutvustada Euroopa uudsemaid ravivõimalusi ning anda võimalus kohtuda saatusekaaslastega. Teen koostööd Eesti Vähiliiduga, Hemofiiliaühinguga ning erinevate patsientide ühingutega. Eesti Onkoloogiaõdede Ühingus olen juhatuse liige üle 10 aasta. Eesmärk on koolitada ning arendada igapäevaselt ja järjepidevalt õendus- ja hoolduspersonali professionaalseks saamist koolituste ja praktilise õppe kaudu. Meie Euroopa koolitusprogrammi läbinud õdedel on ka Terviseameti registris eriala nimetus onkoloogiaõendus. Olete ka Eesti Õdede Liidu usaldusisikud, millised on teie ülesanded? Alice: Olen selles ametis olnud veel lühikest aega, kuid selle ajal jooksul olen kolleegide seas teinud küsitlusi, et uurida, missuguste koolituste järele on vajadus, ning andnud neile ka teada liidu koolitustest. Samuti saavad kolleegid minu poole pöörduda oma murede ja rõõmudega. Ave: Olen usaldusisiku ülesannetes olnud lühikest aega. COVID-19 tõttu tuli plaanides teha korrektiive ja tegutseda vastavalt võimalustele. Olen jaganud infot koolituste kohta, saatnud edasi EÕLi läbirääkimiste infot. Loodan, et järgmisel aastal on olukord soodsam ja meie koostöö liikmetega tihedam ja konstruktiivsem. Meil on õnneks olemas inimesed, kes saavad üksteist asendada. Nii saame osaleda vajalikel täiendkoolitustel ja minna puhkusele nii, et keegi on alati olemas. Kuidas teie töötingimused ja -keskkond toetavad töö tegemist? Ave: Kuigi meil on suur haigla, teeb muret ruumipuudus. Paraku on puudu kabinettidest, kus vastuvõtte ja protseduure teha. Ootame pikisilmi haigla uut Y-korpust, millega loodame juurde saada tööks vajalikke ruume. Alice: Saan öelda, et meie haigla tuleb väga hästi vastu, kui tead, mida tahad, ning oskad ära põhjendada, kuidas see aitab töö tegemisele kaasa. Algusest peale oli mul soov luua õppeklass, kus kõik töötajad saaksid läbi harjutada infektsioonialased tegevused. See õppeklass meil ka loodi. Milliseid hüvesid teie tööandja töötajatele pakub? Alice: Meil on olemas tavapärased hüved ja võimaluse korral makstakse jõulupreemiat. Saame kasutada haigla spordisaali. Kord aastas tunnustatakse kolmes kategoorias parimaid töötajaid. Meie haiglal on traditsiooniks kinkida töötajale, kellel on juubel või tööjuubel või sündinud laps, haigla meene. Meil peetakse oma inimesi hästi meeles. Ave: Meiegi haigla on töötajate suhtes tähelepanelik ja toetav. Palju pööratakse tähelepanu sportimisele. Töötajad saavad kasutada haigla võimlemis- ja jõusaali ning sauna. Samuti toetatakse jooksuvõistlustel osalemist osalustasu tasumisega. Meeleolukate üritustega peetakse meeles kauaaegseid tööjuubilare, keskuste ja kliinikute poolt valitud silmapaistvaid kolleege ning tunnustatakse õdede päeva üritusel parimaid õdesid ja hooldajaid. Eesti Õde November /4 13

14 Õdede ja ämmaemandate aasta suurtoetaja Tulevikuabilised aitavad ravimid kiirelt ja turvaliselt abivajajateni toimetada Tekst: Karoli Noor Fotod: Newlcon OY Ravimite jaotamise, tellimise ja inventeerimisega seotud toimingud on aeganõudvad ning suur töökoormus ja kiire tempo toob kaasa ka inimlikke eksimusi. Ometi pole seda motoorset tegevust Eesti haiglates veel optimeeritud. Ravimirobotid on aga juba mõnda aega olemas olnud ning väga häid roboteid toodavad ka meie põhjanaabrid. Ravimikäitluse automatiseerimise üks peamine eesmärk on nn suletud ravimiringlus, mis võimaldab ravimi teekonda jälgida ja kontrollida alates hulgimüüja laost kuni patsiendini. Erinevad uuringud on näidanud, et suletud ravimiringlus võimaldab olulisel määral vähendada aegumisest ja muudest faktoritest tingitud ravimikadusid ning vigu ravimite manustamisel. Samuti aitab see haiglapersonali aega kokku hoida. Maksimaalse tulemuse annab automaatikalahenduste kooskasutus, kuid ka juba osaline või järkjärguline kasutuselevõtt annab märkimisväärse positiivse efekti nii rahaliselt kui ka patsienditurvalisuse seisukohast. Ravimikäitluse automatiseerimise komponendid on apteegirobotid, süstlalahuste doseerimisrobotid, targad ravimikapid ja ravimikärud. Neist moodustab terviku tarkvara, mis on haigla teiste infosüsteemidega hõlpsalt integreeritav. Õdede aasta toetaja, meditsiinimööbli tootja Merianto OÜ esindab Eestis Soomes toodetavaid NewIconi roboteid. NewIconi robotid sündisid, kui ühe Soome haigla apteeker kurtis automaatikainsenerist abikaasale, et tema töökohal hiljuti kasutusele võetud apteegirobotit oli keeruline kasutada ja sellel esines hulganisti puudusi. Tubli abikaasa hakkas asjaga tegelema, kaasas kolleege ja raha ning tulemuseks olid töökindlad ja mugavad apteegirobotid. Loogilise jätkuna lisandusid ka teised seadmed, rääkis Merianto müügijuht Andrus Loit. Kõik robotid ja targad ravimikapid komplekteeritakse vastavalt kliendi vajadustele väljatöötatud moodulite põhjal. 14

15 rubriik Tark ravimikapp aitab tagada ravimiturvalisust ja hoida kokku tervishoiutöötajate väärtuslikku aega. Targad ravimikapid Lihtsustatult sarnanevad targad ehk arvutijuhitavad ravimikapid pakiautomaatidega sisesta tellimuse kood ja sulle avatakse õige kapiuks. Erinevalt pakiautomaadist on ühe ukse taga küll mitu sektsiooni ravimitega, kuid leidmist lihtsustab õige riiulisektsiooni juures süttiv tuluke. Sellise süsteemi alusel on õigete ravimite leidmine lihtne ja kiire ning välditakse olukordi, kui haaratakse kiirelt vale ravimikarp. Süsteem toimib lihtsalt. Esmalt identifitseerib õde end kapi juures ID-kaardi või PIN-koodiga. Seejärel sisestab ta patsiendi nime või raviminimetuse, mille peale vajaliku ravimiga kapiuks või sahtel avaneb. Kapp võimaldab piirata kasutajate ligipääsu teatud ravimitele, et vältida näiteks narkootiliste ravimite väärkasutamist. Newlcon on näinud palju vaeva, et muuta andmevahetus ravimikappide ja haigla infosüsteemide vahel kiireks ja probleemivabaks, rääkis Loit. Ravimikapid suhtlevad omavahel, suudavad ise jälgida seda, kui palju ravimeid on kapis parasjagu olemas, ning teha automaatse tellimuse haiglaapteeki, kui vajaminevad ravimid on lõppemas. Kui ravimikapist on soovitud ravim otsa saanud, suunab kapp töötaja lähima kapi juurde, kus ravim on olemas. Seda muidugi eeldusel, et haiglas on ravimikapid kasutusel rohkem kui ühes osakonnas, selgitas Loit. Kapp jälgib ka ravimite säilivusaegu. Robotid haiglaapteegis Apteegirobotid on haiglaapteekri võimsad abilised. Kõik sisse tulnud ravimid kallatakse kastist transportöörilindile ja ülejäänud töö sorteerimine, saatelehega võrdlemine ja ruumisäästlik sobivasse riiulisse paigaldamine jääb roboti hooleks. Robot kontrollib automaatselt ka ravimite originaalsust üle-euroopalisest ravimivõltsingute andmebaasist. Ravimite väljaandmisel komplekteerib ja pakendab robot osakonna ravimid vastavalt tellimusele. Kogu tellimus jõuab osakonda ühes kastis, sellele trükib robot tellimuse koodi. Osakondade tellimuste komplekteerimisel arvestab robot ravimite säilivusajaga ja väljastab esmalt need ravimid, mille kehtivusaeg lõpeb varem. Nii vähenevad ravimite mahakandmisest tulenevad kulud. Kui aga juhtub, et ravim ületab apteegis säilivusaja, võtab robot selle karbi riiulist välja ja saadab utiliseerimisse. Kuna robot suudab tellimusi väga kiirelt komplekteerida, paraneb ravimite ringluskiirus. Selleks et tagada ravimite olemasolu, saab pidevalt näha ravimite reaalaja laoseisu ning vajaduse korral ravimeid juurde tellida. Soovi korral saab roboti ka automaatselt tellimusi esitama panna, selgitas Loit. Ravimirobot jälgib vajalike ravimite olemasolu, sorteerib saabuvad ravimid ja jälgib ka aegumistähtaegu. Eesti Õde November /4 15

16 Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloogiakeskuse õendusjuht Katti Kõrve on õpihimuline ja hindab seda omadust ka kolleegides. 16

17 persoon Katti Kõrve: õde peab tundma, et teda väärtustatakse Intervjueeris: Karoli Noor Fotod: Meeli Küttim Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloogiakeskuse õendusjuht Katti Kõrve on samas haiglas töötanud juba 35 aastat. Selle aja jooksul on õendus läbinud meeletu arengu, millest ees püsimine eeldab pidavat enesearendust ja tugevat meeskonda. Kuidas sündis soov saada õeks? Lapsepõlves unistasin liikuvatest erialadest, kus saab reisida ja avastada. Mind huvitasid näiteks geoloogia ja arheoloogia. Esimene kokkupuude õdede ja meditsiiniga laiemalt oli seitsmendas klassis, kui mulle tehti pimesoole operatsioon. Siis nägin, kuidas õed suhtusid patsientidesse, kuidas toetasid ja abistasid. Nägin ka seda, kuidas õdede töö oli kannatavate ja vahel ka tervishoiutöötajatesse kehvalt suhtuvate patsientidega raske. Pinge oli suur, aga õed said väga hästi hakkama. Imetlesin seda ja mõtlesin, et õe amet oleks igati huvitav. Samuti kõnetas võimalus teisi aidata. Kui tuli aeg erialavalik teha, otsustasingi õeõppe kasuks. Kuidas algas teie teekond õena? Õppisin Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, mille lõpetasin aastal. Juba kooliajal töötasin paar aastat Ida-Tallinna Keskhaigla (edaspidi ITK) eellases Tallinna Vabariiklikus Haiglas, esialgu hooldajana, hiljem õena. Pärast kooli lõppu suunati mind kaheks aastaks Mustamäe polikliinikusse protseduuride õeks. Hing kiskus aga haiglasse tagasi ja alates aastast olen olnud ITKs. Alguses töötasin kardioloogia osakonnas, aga kui aastal loodi reumatoloogiakeskus, tulin siia õendusjuhiks ja olen sel positsioonil tänaseni. Mis on õe töös 35 tööaastaga muutunud? Õe töö toona ja nüüd on nagu öö ja päev, muutunud on tegelikult kogu tervishoiusüsteem. Tööd alustades oli peamine käeline töö protseduuride tegemine, ravimite andmine ja muu taoline. Sellist suunatud ja arenevat õendust sel hetkel üldse polnud. Korralduslikult oli toona haiglaravi palju populaarsem ja seega patsiente osakondades palju sees. Nüüd on voodipäevade arv oluliselt vähenenud, sest kõrvale on tulnud päevaravi ja ambulatoorne vastuvõtt ka eriarstiabis. Kas midagi on sarnaseks ka jäänud? Õde on alati olnud toetaja ja käehoidja. Temalt oodatakse lisaks arsti korralduste täitmisele ka julgustavat naeratust, patsiendiga rääkimist ja tema toimetuleku igakülgset toetamist. Samuti teevad õed jätkuvalt ära kõik raviks vajalikud protseduurid, kuid selle juures eeldatakse nüüd õelt inimese kui terviku käsitlust. Uus lähenemine eeldab õelt palju suuremat teadlikkust ja paremat suhtlemisoskust. Õde on see, kes patsienti toetab ja selgitab, miks ja kuidas tehakse ning kuidas patsient ise saab oma ravile kaasa aidata. Arst selgitab kindlasti ka, kuid õed on haiglas ööpäev ringi, olles igal hetkel valmis patsiendi probleemi või muret lahendama ja küsimustele vastama. Millised aspektid on veel aastate jooksul tööle lisandunud? Ennetamisel on varasemast järjest suurem rõhk. Püüame patsienti igati toetada, et elu oleks täisväärtuslikum ja haiglas või vastuvõttudel veedetud aeg oleks minimaalne. Õde on see, kes aitab patsiendil haiguse, ravi ja igapäevase eluga toime tulla. Taotleme seda, et inimene teab ja oskab ennast aidata ka siis, kui tervishoiutöötajat ei ole kõrval. Selles toetavad muidugi ka digivõimalused ja telefoninõustamised, mida varem tehti väga vähe. Info vajadus ja selle saamise võimalus on patsientidel kindlasti suur. Õendusjuhina puutute kindlasti kokku paljude erinevate muredega, sealhulgas nendega, mis puudutavad kogu õendusvaldkonda. Millised on suurimad valdkonnaülesed mured? Õed on täna juba väga pädevad, teevad iseseisvaid vastuvõtte ja toetavad patsiente. Õdede puudus on suur mure, mis mõjutab kogu tervishoiusüsteemi. Sellega haakub ka õenduspersonali suur liikuvus. Probleemi tuum on selles, et õdedelt oodatakse palju ja ka õed ise on selleks tööks valmis patsiendi toetamiseks, nõustamiseks, selgitamiseks, mõistmiseks, aga reaalsuses on vaja lühikese ajaga ära teenindada väga palju patsiente. Liiga suure koormuse all tunned, et saad ainult tuld kustutada ja ei jõua tööd teha nii, nagu tahad. Nii tekib rahulolematus. Antakse alla ja minnakse ära. See, et vahetuse kohta on palju patsiente, tuleb aga otseselt sellest, et õdesid lihtsalt ei jätku. Samuti pidurdavad õdede, eriti eriõdede töö efektiivsust ja patsiendikesksust seadused. Õed on täna juba väga pädevad, teevad iseseisvaid vastuvõtte ja toetavad patsiente. Eesti Õde November /4 17

18 persoon Õdede piiratud õigused tekitavad vastuolu, sest õde ei või patsienti suunata ühegi teise tervishoiuteenuse osutaja juurde, isegi siis, kui too asub kõrvalkabinetis. Patsient peab selleks minema arstilt saatekirja küsima. Nii venib vajaliku abi saamine patsiendi jaoks ning ka õde frustreerib see, kui ta teab, kuidas saaks aidata, aga ta ei tohi seda teha. Õnneks on võtnud Eesti Õdede Liit eesmärgiks selle parandamise eriõe staatuse arendamise kaudu. Kuidas lööte kaasa õendusvaldkonna murede lahendamises? Õdede liidu kliinilise õenduse seltsinguga oleme alustanud ekspertprojekti, kus oma valdkonnas laiade teadmistega õed saavad olla toeks teistele õdedele ja patsientidele. See aitab pakkuda terviklikku abi. Samuti saavad õed nii kaasa rääkida arenguprojektides, seadusloomes ja erialatöörühmades. Eksperdigruppi on oodatud kõik õed, kes tunnevad end oma erialal kindlalt ja soovivad selle arengusse panustada. Kuidas eksperdigrupi töö läheb? Oleme eksperdigrupiga töötanud paar aastat. Meil on esindajad paljudelt erialadelt, kuid kõik vajalikud valdkonnad kahjuks kaetud ei ole. Õed on üsna tagasihoidlikud ja ei julge end eksperdiks nimetada, isegi kui on oma valdkonnas väga pädevad. Kutsun siiski kõiki aktiivseid õdesid, kes tunnevad, et tahaksid valdkonna arengusse panustada ja projektidest osa võtta, meiega liituma. Koos saame palju ära teha ja eksperdigrupist saab vajaduse korral alati nõu ja tuge. Õdede puudus paistab paljude sõnul välja just haiglates. Kuidas saaks teie arvates motiveerida õdesid haiglas töötama? Palk on kindlasti üks motivaator, kuid sellest üksi ei piisa. Töö peab meeldima ja õde peab tundma, et teda väärtustatakse, hinnatakse ja toetakse. Eks see on sama kõigis töökohtades on vaja turvatunnet, et töökoht toetab mind. See väljendub näiteks koolituste võimaldamises, tunnustamises ja igapäevastes töötingimustes. Inimesi hoiab ka tugev ja ühtehoidev meeskond. Usaldus peab olema igal tasandil, nii kolleegide kui ka juhtidega. Töötaja peab tundma, et tema kõrval on inimesed, kes väärtustavad teda inimese, õe ja töötegijana. Kas on mingeid erialasid, mis paistavad teile silma kaadrivoolavusega? Ma ei usu, et on erialasid, kus õed ei taha olla. Inimesed ootavad tööst erinevaid asju kes tahab tegeleda krooniliste haigustega, kes tahab EMOs n-ö möllu nautida. Samamoodi tahab mõni rutiini, teine tahab vaheldust. Igaühe jaoks on midagi. Kuidas on olukord õdede püsivusega teie osakonnas? Meie töötajatest enamik on meiega olnud väga pikka aega paljud juba reumatoloogiakeskuse loomisest alates. Loomulikult on ka noori peale tulnud, kuid üldiselt on voolavus meil väike ja inimesed on meeskonnale väga lojaalsed. Samuti tullakse arenguga hästi kaasa. Kuidas olete kujundanud sellise töökeskkonna? Tihti minnakse ära just seetõttu, et töö on muutunud tüütavaks, ei kasutata inimese potentsiaali ära ja töö ei paku enam midagi. Selle vältimiseks oleme reumatoloogiakeskuses loonud õdedele erinevaid töökohti ja oleme sisse seadnud roteerumise nii on võimalus töötada osakonnas statsionaari õena, päevaravis, teha iseseisvaid vastuvõtte või teha jalaravikabinetis käelisi tegevusi. Õde on see, kes patsienti toetab ja selgitab, miks ja kuidas tehakse ning kuidas patsient ise saab oma ravile kaasa aidata. Kõik meil ka ei roteeru osa töötab ainult statsionaaris. Oleme saanud suhteliselt väikses üksuses luua vahelduse, andnud inimestele võimaluse teha erinevaid asju ja end täiendada. See aitab pidevalt areneda ning annab võimalusi üksust laiemalt näha ja seega üldisi arengusuundumusi mõista. Selline lahendus on ka töökorralduslikult paindlik kui näiteks jääb haigeks mõni iseseisvat vastuvõttu tegev õde, saab kellegi päeva pealt tema kohale ümber suunata. Asendust tegev õde ei lähe võõrast asja tegema, vaid on seda juba igapäevaselt teinud. Kuidas iseloomustaksite oma meeskonda? Meie meeskond on tööle väga pühendunud. Üksteist toetatakse, ollakse vastutulelikud ja ka uuendustele avatud. Kui tekib arutelu, et midagi võiks teha varasemast teisiti, ollakse valmis proovima ja toetatakse üksteist selles. Samuti on meeskonnaliikmed väga õppimisaltid. Osaletakse täiendkoolitustel ja jagatakse oma uusi teadmisi hiljem ka kolleegidega. Arenguvestlusetele ja ka lihtsalt jutuajamistele tuginedes julgen öelda, et meeskonda hinnatakse ja tööle tullakse hea meelega. Tööl tekivad olukorrad ei pruugi alati olla lihtsad, aga saame need koos alati mõistlikult lahendatud. Siinkohal tahan kindlasti tänada kogu meie meeskonda, kes on mind minu töös palju toetanud. Infot eri haiguste, meetodite ja protseduuride kohta on tänapäeval meeletult. Kuidas end selle kõigega kursis hoiate? Elukestev õppimine võib olla juba kulunud sõnakõlks, kuid ma arvan, et see on päriselt väga vajalik. Me ei saa seista ühe koha peal ja arvata, et oleme ise targad. Peab pidevalt õppima ja arenema. Tänapäeva kiire arengu ajal ei saa olla meeskonnas või meeskonda juhtida, kui teadmisi on vähe. Rohkemate teadmistega saan aidata ka oma meeskonnaliikmetel asjadest aru saada, edasi õppida ja areneda. Teadmistejanu on teid mitmel korral kõrgkooli viinud. Milline on teie haridustee olnud? Kui seitsmekümnendate lõpus õeks õppisin, ei räägitud midagi tõenduspõhisusest aastal tekkis võimalus läbida õenduse tasemeõpe Tallinna tervishoiu kõrgkoolis, mis oli eelduseks Tartu Ülikooli magistriõppesse astumisele. Vahepealsesse aega jäi veel ka kliinilise õenduse eriala lõpetamine. Kui magistrantuuris olin, oli mujal maailmas õendusharidus meie omast arengus ees ja tehti juba palju teadustööd, aga Eestis olid õed veel vähe uurimistöid teinud. Magistriõppes omandatud uurimistööde metoodika õppeaine andis teadmised tõenduspõhise teabe leidmiseks ja tõlgendamiseks, enda magistritöö lisas praktilist kogemust. Mis teemal te oma magistritöö tegite? Kuigi minu magistrantuur oli õendusjuhtimise erialal, oli lõputöö seotud hoopis patsientidega. Uurisin, kuidas Euroopa Reumaliigasse kuuluvad patsiendid end organisatsioonis tunnevad ja mida nad liidu üritustelt ootavad. Sain sealt väga palju ülekantavaid teadmisi, mis on kasulikuks osutunud ka igapäevatöös. Näiteks sai sealt selgeks, et patsiendiga peab rääkima keeles, millest kõik aru saavad, mitte kasutama väga meditsiinikeskseid termineid. Samuti rääkisime sellest, kuidas tervishoiu korraldus saaks reumapatsiente toetada. Haige jaoks on üritustel ülioluline näiteks sobivate toolide olemasolu, võimalus teha puhkepause ja sobiv kliima. Erivajaduseta 18

19 Katti Kõrve juhitavas reumatoloogiakeskuses toimub töökohtadel roteerumine, mis muudab töökorralduse paindlikumaks ja pakub töötajatele uusi väljakutseid. inimene neid detaile iseenesest märgata ei pruugi. Reumapatsientidega side on ka tööväliselt olnud püsiv kuulusin aastaid Eesti Reumaliidu juhatusse. Magistrantuuri astudes loobusin juhatuses osalemast, koostöö on jätkunud patsiendikoolituste ja muude ühiste tegemiste kujul. Magistritöö tegemine oli teie jaoks seega väga kasulik. Diplomitööd pole mõtet teha lihtsalt diplomitöö pärast. Sama laieneb tegelikult kogu õppimisele õppimisest on kasu siis, kui seda saab kasutada. Läksite magistrantuuri juba üsna kogenud inimesena. Kuidas õppimine sujus? Töö kõrvalt õppimine ei ole kindlasti lihtne, sest ega keegi ei tee igapäevatööd sinu eest ära. Samuti on õppimisharjumuse mõttes lihtsam minna otse bakalaureusest magistrantuuri. Samas läheb siis palju asju kaduma, sest saadavad teadmised ei haaku alati olemasolevate kogemustega. Kogemus annab õppides võimaluse võrrelda loengutes räägitavat läbi elatud situatsioonidega ja tekib rohkem ahaa-elamusi. Näiteks kui räägitakse juhtimisest, saad võrrelda eri inimeste juhtimisstiile. Õppides on selline tunne, et silmad lähevad järjest rohkem lahti miks mingi asi toimib, miks mingid protsessid lähevad nii, nagu nad lähevad. Üldiselt arvan, et minul oli magistriõpinguteks suhteliselt õige aeg. Ka ühiskond areneb ja seab oma nõudmised. Praeguse õenduse arengu juures on ausalt öeldes väga raske, kui ei ole piisavalt palju teadmisi kogu tervishoiusüsteemist ja teaduslikust teabest, selle metoodikast ja olulistest suundumustest, mis meie igapäevatööd mõjutavad. Usun, et õppimine oli kasulik ka mulle kui juhile. Meeskonnas on inimesed eri arengustaadiumides ja on hea, kui juhina saan aidata kaasa kõigi arengule. Tänu enda kogemusele ja oskusele on kergem ka teisi õpingutes toetada. Kas teil on tekkinud kunagi mõte, et enam ei jaksa või ei taha õena töötada? Kui oled öelnud jah paljudele põnevatele tegevustele, tekib ikka ühel hetkel tunne, et enam ei jõua. Projekte ja põnevaid tegevusi on ju nii palju haiglas, patsientidega, õdede liidus jne. Aga kui asju koguneb palju, jääb tegevus pinnapealseks, vaba aega väheseks ja süvenemine minimaalseks. Siis tekib arusaam, et vahel tuleb ka ei öelda ja aeg maha võtta. Seda mõtet aga, et õendust päriselt maha jätta, ei ole kunagi olnud. Lihtsalt aktiivseid tegevusi tuleb vahel kärpida. Kuidas pingeid maandate? Mulle meeldib ujuda, eriti vabas looduses, kuigi Eestis saab seda teha vähe. Üldse armastan liikuda looduses, kus on vaikus. Mõnele meeldib metsas käia mitmekesi, mis on mõnus suhtlemine, aga vahel tuleb ka iseendaga suhelda ja üleni iseenda jaoks olla. Hea on nii metsas kui ka mere ääres, eelistan ilusaid ja vaikseid kohti. Näiteks jõhvikarabas võin üksi rahulikult istuda ja mõelda, nagu oleksin üksi maa peal. Siis saab vaikselt oma mõtteid kuulatada. Igapäevaelus on peas palju mõtteid ja need ainult vilksavad läbi neid ei jõua kuulata ja hiljem ei suuda meenutadagi. Kodune stressimaandamine toimub põhiliselt aias lilledega tegeledes. Kõige olulisem rõõmutooja on perekond. Abikaasaga oleme juba nii kaua koos olnud, et naljatame, et oleme ühes perekonnas lapsest saati üles kasvanud. Lapsed on juba täiskasvanud ja elavad eraldi ning kuus lapselast toovad alati palju naeru. Ei saa jätta pereliikmena mainimata ka kassi, meie igapäevast stressimaandajat. Pere on alati kõige tähtsam. Eesti Õde November /4 19

20 Õdede ja ämmaemandate aasta suurtoetaja Toetame inimest terviseteekonnal Tekst: Põhja-Eesti Regionaalhaigla Foto: Riin Nurk Käesolev aasta osutus erakordseks ja suureks väljakutseks kogu tervishoiusektorile kõikjal maailmas. Pandeemia ajal ilmnes, et tervishoiuvaldkonna kriisi korral on õdesid liiga vähe, kuid samal ajal õpitakse kiirelt juurde ja kohanetakse uue töökorraldusega. Traditsioonilisel Regionaalhaigla Grupi kliinikute ja tütarhaiglate õendusjuhtide ning kvaliteedispetsialistide mõttetalgutel vaadati tagasi väljakutseid täis aastale ning seati plaane uueks aastaks. Teel magnethaigla poole Põhja-Eesti Regionaalhaigla õendusdirektor Aleksei Gaidajenko sõnul on PERHi õenduspere algatatud ja elluviidud muudatused olnud märkimisväärsed. Tervishoiu kutsealad ei saa areneda omapäi, vaid ainult koostöös. Tänan arste ja haigla juhte mõistmise ning toetuse eest. Regionaalhaigla õendust ootab ees uuendus, veelgi jõulisem areng eesmärgiga saada õenduse tõmbekeskuseks ja usaldusväärseks partneriks, rääkis Gaidajenko. Mööduvast aastast toob ta positiivsena välja selle, et üle 20 kolleegi sai terviseteaduse või muu valdkonna magistrikraadi ning mitukümmend hooldajat läbisid hooldustöötajate kutseõppe. Koolitused ja pidev enesetäiendamine on meie töös vältimatud. Käivitasime sel aastal haigla e-koolituse keskkonna ning koostöös Lääne-Tallinna Keskhaiglaga korraldasime nakkuskeskuse õdedele töökohapõhist väljaõpet, rääkis Gaidajenko. Õenduskvaliteedi peaspetsialist Helen Valk selgitas PERHi samme nn magnethaiglani (ingl Magnet Recognition Program), mis on kõrgeim rahvusvaheline tunnustus, mida jagatakse haiglatele patsiendi kvaliteetse hoolitsuse ja tipptasemel õenduse eest. Magnethaigla kvaliteedinõuete järgimine ja tunnustuse taotlemine on kasulik nii patsientide, õdede kui ka tervishoiuasutuse vaatenurgast, sest see aitab luua tõhusamalt toimivat süsteemi ning saavutada paremat õendusabi kvaliteeti. Koostame On teada, et elutestament parandab patsiendi ja klinitsistide suhtlust, vähendab edaspidiseid hospitaliseerimisi, kahandab invasiivsete toimingute ja tarbetute ravisekkumiste hulka, suurendab palliatiivravi kasutuselevõttu, suurendab patsiendi rahulolu ja elukvaliteeti ning vähendab patsiendi lähedaste ärevust. PERHi õendusvaldkonna kvaliteedianalüüsi kooskõlas programmi standarditega. Samuti oleme koos meeskonnaga eestindanud rahvusvahelise õdede rahulolu mõõdiku ning peagi alustame selle katsetamist regionaalhaiglas, selgitas Valk. PERH soovib kasutusele võtta patsienditestamenti Inimesel on õigus otsustada oma tervise ja ravi üle ka siis, kui ta ise pole võimeline enam oma tahet avaldama, vormistades soovid eelnevalt kirjalikult. Taastus- ja palliatiivravi kliiniku õendusjuht Kristel Jõgila tutvustas uuenduslikku projekti: Soovime uuringu raames katsetada Eestis esmakordselt elulõpuplaani vormi, mille kohta on kasutusel mitmeid nimetusi elulõpujuhis, patsienditestament ja elutestament. On teada, et elutestament parandab patsiendi ja klinitsistide suhtlust, vähendab edaspidiseid hospitaliseerimisi, kahandab invasiivsete toimingute ja tarbetute ravisekkumiste hulka, suurendab palliatiivravi kasutuselevõttu, suurendab patsiendi rahulolu ja elukvaliteeti ning vähendab patsiendi lähedaste ärevust. Elulõpujuhiste kasutamine kliinilises praktikas tagab paremini selle, et lähtutakse patsiendi soovidest. Elulõpuplaani laialdasemal rakendamisel on olnud takistuseks mitmeid tehnilisi, õiguslikke ja praktilisi küsimusi, kuid need ei saa muutuda kaalukamaks kui inimese enesemääramisõigus, 20

21 rubriik Regionaalhaigla Grupi kliinikute ja tütarhaiglate õendusjuhtide ning kvaliteedispetsialistide mõttetalgutel seati plaane uueks aastaks. mis tal on patsienditestamenti koostades, rääkis Jõgila. Septembris käivitus PERHis teinegi kaua ja põhjalikult ettevalmistatud projekt nimega Medical Emergency Team (MET). Selle rakendamine aitab kaasa haiglasiseste elustamiste, mitteplaneeritud intensiivravi ja üldise haiglasisese suremuse näitaja vähendamisele. Süsteem on uus ja algselt käivitati see anestesioloogia- ja kirurgiakliiniku vahel. Järgmise aasta alguseks on plaanis MET-süsteem rakendada üle haigla toimivaks süsteemiks. Oleme veendunud, et MET-süsteem aitab kaasa erinevate meeskondade koostööle, rõhutab hoolivust, maandab riske ja näitab, et õed ei tegutse üksi, vaid neil on hea ning toimiv partnerlussuhe interdistsiplinaarse meeskonnana, tutvustas anestesioloogia kliiniku õendusjuht Katre Zirel uudset projekti. Diagnostikakliiniku õendusjuht Elena Mahhova tutvustas bioanalüütikute ja radioloogiatehnikute tegevust: Sel aastal arendas PERH välja ja on tänaseks esimesena Eestis rakendanud doonorite teenindamisel personaalsemat lähenemist, s.o võimaluse korral teenindab doonorit meditsiinilisest läbivaatusest kuni verevõtmiseni üks ja sama õde. Õdede ja ämmaemandate suur ristkasutus tütarhaiglates Õdede ja ämmaemandate suur ristkasutus on meie kõige suurem trump ning samal ajal ka kõige suurem miinus. Vaatamata koroonakriisile õnnestus koostöö siiski ladusalt, rääkis Hiiumaa haigla juhatuse liige õendusjuht Riina Tamm, kes tõstis eriti esile head koostööd PERHi infektsioonikontrolli talitusega. Läänemaa haigla on viiendat aastat võrgustunud PERHiga ja nende aastatega on toimunud eri teenuste lähendamine kahe haigla vahel. Juba võrgustumise algusest on regionaalhaigla koolituskeskuse koolitused jätkuvalt meie haigla töötajatele tasuta. Samuti on võimalik kasutada töökohapõhist õpet PERHi erialade spetsialistide juures. Seda võimalust kasutatakse, kuid eesmärk on koostööd veelgi tihendada. Loomisel on infektsioonikontrollialane kontaktõdede võrgustik koostöös regionaalhaigla õdedega ja ka kliinilise toitmise meeskonna loomine, rääkis senisest ja tulevasest koostööst Läänemaa haigla õendusjuht Marju Lepmets. Raplamaa haigla õendusjuhi Diana Mängu sõnul on oluline, et koos PERHi üldsisehaiguste keskusega sai koostatud koolituskava Raplamaa haigla õdedele. Plaanime jätkata koostööd onkoloogia teemal. Oluliseks pean ka Sigrid Jaska-Pilve loodud infektsioonikontrolli kontaktõdede süsteemi, rääkis viljakast koostööst Männi. Õe-nõustaja iseseisvad vastuvõtud Vähipatsiendi teekonda kaardistanud uurimistöö tulemuste põhjal on välja arendatud õe-nõustaja teenus päevaravi osakonnas, alustatud on õe-nõustaja iseseisvate vastuvõttudega metastaseerunud rinnakasvajaga patsientidele, kes saavad suukaudset keemiaravi ning vajavad regulaarset kõrvaltoimete hindamist ning psühhosotsiaalseid teenuseid, selgitas onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku õendusjuht Nikolai Tover. Keemiaravi patsientidele, sh kõnelemisprobleemidega patsientidele, suhtlusplatvormi loomine on praegu arendamisel. Kõnekeskuse idee on tulnud vajadusest arendada keemiaravi patsientide telefoninõustamine keemiaravi kõrvaltoimete käsitluseks. Tütarhaiglate ja partnerhaiglate õdede individuaalne väljaõpe veenipordi käsitsemiseks teeb teenuse maakondade patsientidele kodu lähedal kättesaadavamaks, rääkis ta mööduva aasta suurematest sammudest. Vaimse tervise õdede roll on PERHis varasemaga võrreldes oluliselt muutunud aasta algusest on suurt rõhku pandud polikliiniku triaaži arendamisse. Polikliinikusse erakorraliselt pöördunud patsiendi võtavad vastu kaks vaimse tervise õde, kes hindavad tema seisundit ja loovad raviteekonna kas psühhiaatriakliinikus või mõne muu spetsialisti juures väljaspool kliinikut, selgitas psühhiaatriakliiniku õendusjuht Liina Hürden. Psühhiaatriakliiniku meeleolu- ja ärevushäiretega patsientidele raviteenuse pakkumisel loodud valdkonnapõhise võrgustiku üheks kandvaks jõuks on samuti vaimse tervise õed. Koos psühhiaatri ja psühholoogiga moodustavad nad patsiendi ravimeeskonna, pakkudes tänapäevast, tõenduspõhist, inimkeskset õendusabi nii statsionaarselt kui ka ambulatoorselt, lisas ta. Eesti Õde November /4 21

22 pane tähele Kõnekad faktid Oodatav eluiga ja tervena elada jäänud aastad Euroopa Liidus, 2018 Aastad Aastad Allikas: Eurostat ja Statistikaamet 90 86,3 85,9 85,6 84,8 84,6 84,6 84,5 84,5 84,4 84,4 84,3 84,1 84,1 83,9 83,6 83,4 83,3 83,1 82,9 82,4 82,0 81,7 81,5 80,8 80,7 79,7 79,6 79,2 78, Itaalia Hispaania Küpros Prantsusmaa Rootsi Itaalia Hispaania Küpros Iirimaa Luksembrug Malta Malta Holland Portugal Soome Luksemburg Kreeka Prantsusmaa Sloveenia Mehed ,2 80,9 80,9 80,7 80,5 80,4 80,3 80,1 79,7 79,5 79,4 79,4 79,3 79,1 79,1 78,6 78, ,3 78,3 76,2 74,9 73,9 73,9 73, ,7 71,7 71,5 70,9 70, Ühendkuningriigid Rootsi Belgia Iirimaa Austria Austria Kreeka Belgia Taani Total 2018 Tervisest tulenevate piirangutega 2018 Tervena elatud aastad 2018 Euroopa Liit (28) Soome Holland Saksamaa Saksamaa Sloveenia Ühendkuningriigid Euroopa Liit (28) Taani Portugal Eesti Tšehhi Tšehhi Horvaatia Poola Eesti Horvaatia Slovakkia Slovakkia Poola Leedu Ungari Läti Rumeenia Ungari Bulgaaria Rumeenia Naised Leedu Bulgaaria Läti Õe vastuvõtud ja koduvisiidid, Märkus: Visiit = vastuvõtt + koduvisiit % aastane juurdekasv v. a ämmaemandate visiidid Allikas: Tervise Arengu Instituut Enneaegse suremuse ja haigestumuse tõttu kaotatud eluaastad (DALY), aastal kaotasime ligi eluaastat Allikas: University of Washington, Institute for Health Mertics and Evaluation 22

23 üks küsimus üks küsimus VASTAB Eesti Õdede Liidu asepresident LINDA JÜRISSON MIDA TEHA, KUI KOLLEKTIIVLEPINGUST EI PEETA KINNI? Kõik tervishoiuteenuse osutajad, kellel on leping Haigekassaga, on kohustatud kinni pidama kollektiivlepingu tingimustest. Kahjuks selgub, et alati ei saada kirjapandust ühtmoodi aru või loodetakse teise poole tähelepanematusele. Nii on ette tulnud tunnitasu, öötöö, puhkepäevade kui ka ületunnitöö kokkulepete rikkumist. Meeldetuletuseks väljavõte kehtivast kollektiivlepingust: 2.1. To o tasu alamma a rad Alates a on to o tasu alamma a r arstidel 13,30 eurot tunnis; eriarstidel 14,40 eurot tunnis; o dedel, a mmaemandatel ja tervishoiu tugispetsialistidel 8,00 eurot tunnis, kiirabitehnikutel 6,80 eurot tunnis, erakorralise meditsiini tehnikutel 7,20 eurot tunnis ning hooldusto o tajatel 5,00 eurot tunnis O o ajal (kl ) to o tamise eest maksab to o andja va hemalt 1,3-kordset to o tasu. (Jo ustus alates ) Kui to o aeg langeb laupa evale vo i pühapa evale, maksab to o andja to o eest pa evasel ajal (kl ) va hemalt 1,1-kordset to o tasu. (Jo ustus alates ) U letunnito o hüvitamisel rahas vo etakse to o tasu arvestamisel aluseks to o lepinguja rgne po hito o tasu ja to o andja poolt ma a ratud vo i to o lepingus kokku lepitud püsivad lisatasud. COVID-19 tingimustes on esinenud ka olukordi, kus tööandja tahab kollektiivlepingus kokkulepitud töötasu alammäära vähendada. Selle kohta on töölepingu seaduse (TLS) 37 lg 1 kohaselt antud to o andjale vo imalus va hendada to o taja to o tasu kuni Vabariigi Valitsuse kehtestatud to o tasu alamma a rani (584 eurot kuus). Kuid tasub meeles pidada, et TLS 37 lg 3 kohaselt on to o tajal o igus keelduda to o tegemisest vo rdeliselt to o tasu va hendamisega. Seega kui töötasu vähendatakse, peab vähenema ka töö maht. Mis siis teha, kui lepingust ei peeta kinni? Esimese sammuna on mõistlik oma tööandjaga rääkida ja selgitada oma õigustatud ootusi. Töölepingus kokku lepitud töötasu saab muuta ikka vaid kokkuleppel. Oluline on meeles pidada, et TLS 37 lg 4 ütleb: enne to o tasu va hendamist informeerib to o andja usaldusisikut vo i tema puudumisel to o tajaid ning konsulteerib nendega to o tajate usaldusisiku seaduses sa testatud korras, arvestades ka esolevas lo ikes sa testatud ta htaegu. To o andja peab teatama to o tasu va hendamisest va hemalt 14 kalendripa eva ette. Usaldusisik vo i to o taja peab andma oma arvamuse seitsme kalendripa eva jooksul arvates to o andja teate saamisest. Kui tööandjaga läbirääkimised ei vii oodatud tulemuseni, siis pöördu Eesti Õdede Liidu poole, kirjuta otse e-aadressil linda.jurisson@ena.ee või oma piirkonna juhile. Koos meie juristi ja vajaduse korral Tööinspektsiooniga leiame kindlasti lahenduse. Oluline on oma õiguste eest seista! Head liidu liikmed, julgustan teid probleemidest meile teada andma, siis saame aidata! Eesti Õde November /4 23

24 Tarkust lõputöödest Õdede töörahulolu ja lahkumiskavatsused sõltuvad õendusjuhi toetusest Tekst: Anžela Kaminskas, Jekaterina Demidenko Juhi toetuse tajumine, töörahulolu ja töölt lahkumise kavatsus on omavahel seotud. Tallinna Ülikooli üliõpilane Anžela Kaminskas uuris oma magistritöös Õendusjuhipoolse toetuse, õdede töörahulolu ja lahkumiskavatsuse vahelised seosed seoseid õendusjuhi toetuse tajumise, töörahulolu ja töölt lahkumiskavatsuse vahel ühe piirkondliku haigla näitel. Uurimistulemustest selgus, et mida rohkem õed tajusid õendusjuhi toetust, seda suuremaks hindasid nad oma töörahulolu. Uurimusest selgus ka negatiivne seos õendusjuhi toetuse ja töötaja lahkumiskavatsuse vahel mida vähem tunnetati juhipoolset toetust, seda suurem oli töötaja lahkumiskavatsus. Samuti leiti, et lahkumiskavatsus oli negatiivses seoses töörahuloluga. Uurimisküsimuste tulemusena selgus, et õdede töörahulolu ja õendusjuhi toetuse tajumise ning vanuse ja tööstaaži vahel ilmnesid statistiliselt olulised positiivsed seosed. Vanuse ja tööstaaži ning lahkumiskavatsuse vahel ilmnesid statistiliselt olulised negatiivsed seosed. Tuginedes teoreetilistele aspektidele, varasematele uuringutele ja selles uuringus saadud tulemustele, võib väita, et juhi toetus on töötajale tähtis ressurss ning lahkumiskavatsuste vähendamiseks tuleb stimuleerida kolleegidevahelist kommunikatsiooni ja koostööd. Juhtidel on töökeskkonna kujundamisel tähtis roll Iga juht esindab oma organisatsiooni ning tema toetavast käitumisest sõltub organisatsiooni edukus, suutlikkus pakkuda töötajatele arenguvõimalusi ja hoolitseda nende heaolu eest. Õendusjuht teeb vahetut koostööd osakonna õendustöötajatega, mõjutades sellega nii personali tööelu kui ka patsientide ravi kvaliteeti töötajate töörahulolu ja heaolu suurendamise kaudu. Õendusjuhi töö on tänapäeval väga mitmekesine. Lisaks suurepärastele teadmistele ja oskustele õenduse valdkonnas peavad nüüdisaegsel õendusjuhil olema väga head juhtimispädevused, selleks et oma alluvaid tõhusalt toetada, juhendada ja motiveerida. Tõhusal õendusjuhil on viis omadust: ta on toetav, töötajaid austav ja mõjutav ning tähelepanelik ja innovaatiline. Õendusjuhi toetuse puudumine põhjustab õdede seas rahulolematust tööga. Juhi toetuse puudumine mõjutab õdede töö tulemuslikkust, töörahulolu, füüsilist ja emotsionaalset seisundit ning organisatsiooni töökliimat. Õendusjuhi toetuse abil on võimalik mõjutada õdede töölt lahkumise kavatsust. Õdede töörahulolust sõltub töö tulemuslikkus ja tervishoiuteenuste kvaliteet Õdede töölt lahkumise kavatsuse ja töörahulolu järjepidev hindamine on tervishoiusektori seisukohast väga oluline, kuna õed osutavad patsiendile vahetut tervishoiuteenust, moodustades sealhulgas kõige arvukama töötajate rühma. Prognoositud õdede puudus on õendusjuhtidele tõsine väljakutse. Vahetu juhi toetuse puudumine võib põhjustada õdede rahulolematust tööga ja läbipõlemist. Uuringute järgi sõltub töörahulolu erinevatest teguritest, sh õendusjuhi toetusest, õdede enesearendamise võimalustest, personali suhetest ja töötasust. Õed, kes pidasid oma juhti toetavaks, kogesid tunnustamist, julgustamist, paindliku töögraafiku võimaldamist ja said regulaarselt tagasisidet, hindasid kõrgelt oma töörahulolu ja nende töökohale jäämise kavatsus oli suurem. Töörahulolu võib käsitada kui töötaja suhtumist oma töösse, mis tuleneb nii tema ootustest oma tööle kui ka organisatsiooni ja töötaja omavahelisest sobivusest. Töötajad, kellel on kõrgem rahulolutase, puuduvad vähem töölt, tunnevad vähem huvi töökoha vahe- 24

25 rubriik Foto: Pexels Tõhusal õendusjuhil on viis omadust: ta on toetav, töötajaid austav ja mõjutav ning tähelepanelik ja innovaatiline. tamise vastu, on produktiivsemad, organisatsioonile pühendunumad ning ka rohkem rahul oma eluga. Õdede töörahulolu järjepidev hindamine on äärmiselt oluline õenduspersonali voolavuse ja patsientide tervisetulemite vaatekohast. Lisaks on see teema oluline ülemaailmse õdede puuduse probleemi lahendamisel. Õdede lahkumiskavatsusi seostatakse erinevate organisatsiooniliste teguritega Lahkumiskavatsuse all mõistetakse töötajate tööst loobumise soovi ja tegelikku töölt lahkumist. Töölt lahkumise kavatsus on seotud personaalsete, sotsiokultuuriliste ja organisatsiooniliste teguritega. Õdede töölt lahkumise kavatsuse ja töörahulolu järjepidev hindamine on tervishoiusektori seisukohast väga oluline, kuna õed osutavad patsiendile vahetut tervishoiuteenust, moodustades sealhulgas kõige arvukama töötajate rühma. Õdede arvu vähenemine alandab tervishoiuteenuste kvaliteeti, mis omakorda mõjutab tarbija rahulolu saadud teenustega. On leitud, et töörahulolu on negatiivselt seotud töölt lahkumise kavatsusega. Kaardistades olukorda ja selgitades välja arenguvajadused, mis on seotud õendusjuhi toetuse, õdede töörahulolu ja töölt lahkumise kavatsusega, on tulemusi rakendades Õed, kes pidasid oma juhti toetavaks, kogesid tunnustamist, julgustamist, paindliku töögraafiku võimaldamist ja said regulaarselt tagasisidet, hindasid kõrgelt oma töörahulolu ja nende töökohale jäämise kavatsus oli suurem. võimalik planeerida sekkumisi olukorra parandamiseks. Uuringu tulemustel on nii teaduslik kui ka praktiline väärtus. Tulemuste abil on võimalik arendada eritaseme õendus- ja personalijuhtimist ning koolitustegevust, parendades seeläbi osutatava õendusabi kvaliteeti ja patsientide tervisetulemeid. Eesti Õde November /4 25

26 Tarkust lõputöödest Vaimse tervise õde esmatasandi tervishoius Tekst: Kätlin Pilt Füüsilise tervise kõrval on vaimne tervis saanud Eestis siiani kahetsusväärselt vähe tähelepanu. Nähes põletavat vajadust vaimse tervise õe teenuste järele, uurisid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilased Kätlin Pilt, Eda Mudalomp ja Kairit Vaaks magistriõppe arendus projektis, milliseid vaimse tervise õe teenuseid tuleks pakkuda ja missugune peaks olema vaimse tervise õe erialane väljaõpe. Ligikaudu pool täiskasvanud inimestel esinevatest vaimse tervise probleemidest on alguse saanud enne 14. eluaastat. Tulenevalt vähesest sekkumisest noorukiea vaimse tervise probleemidesse kanduvad vaimse tervise häired edasi täiskasvanuikka. Sotsiaalkindlustusameti pensionikindlustuse registri andmetel on psüühika- ja käitumishäired Eestis üks enamlevinud häiregruppe töövõimekao määramisel. Lisaks töövõimekaole põhjustavad psüühika- ja käitumishäired veelgi tõsisemaid tagajärgi, nimelt keskmiselt hukkub Eestis enesetapu tagajärjel 231 inimest aastas. Vaid 15% Eesti tööealisest elanikkonnast otsib seoses vaimse tervise probleemidega abi. Sellest võib järeldada, et vaimse tervise alane abi ei pruugi vastata inimeste vajadustele. Vaimse tervise õe vastuvõtt muudab abi kättesaadavamaks Nii nagu muudegi terviseprobleemide korral, on esmatasandi tervishoius ka vaimse tervise probleemi ilmnemisel ootuspärane, et ravikindlustusega kaetud inimene pöördub esmalt oma perearsti poole. Lähtudes oma kompetentsist, toetudes erialaseltside heakskiidetud ravijuhenditele ning võimaluse ja vajaduse korral konsulteerides eriarstiga, diagnoosib perearst haiguse, otsustab ravi ja töökatkestuse vajaduse üle, annab patsiendile nõu koostöös vaimse tervise õega ja/või suunab ta vajaduse korral edasi psühhiaatri juurde. Nii perearsti kui ka pereõe töö on väga intensiivne ning lisaks nõuab vaimse tervise teemadega tegelemine lisapädevust. See näitab selgelt, et perearstil ega -õel ei ole piisavalt ressurssi vaimset tervist puudutavate teemadega süvitsi tegeleda. Seetõttu on oluline, et esmatasandil oleks vastuvõtt vaimse tervise õel, kes on vaimse tervise probleemide esmane hindaja. Tema roll on aidata välja selgitada riskirühma kuuluvad patsiendid ning ennetavate tegevuste abil hoida ära probleemide süvenemine. Sageli saab sedasi vältida või lükata edasi haigestumist. Kui patsiendi terviseseisundit regulaarselt jälgitakse, teda nõustatakse ja tema seisundi muutusi kogu elukaare ulatuses hinnatakse, on parem ka ravi järjepidevus ning patsiendi ja tema lähedaste nõustamine ja juhendamine. Oluline on, et teenus oleks kättesaadav patsienti teenindavas perearstikeskuses. Vaimne tervis vajab tähelepanu Teiste Euroopa riikide tervishoiuteenuste mudelite põhjal ilmneb, et üks kolmest kohtumisest patsiendiga esmatasandi tervishoius peaks puudutama vaimset tervist. Ka on välja toodud, et koostööd on kohalikul tasandil lihtsam koordineerida. Uuringute kohaselt eelistab enamik inimesi esmatasandi arstiabi ka vaimse tervise probleemide korral. Eriti oluline on see haavatavate inimgruppide jaoks, sh vanemaealised ja väiksema sissetulekuga patsiendid. Lisaks soovivad paljud patsiendid oma vaimse tervise probleeme teiste eest varjata ning kuna esmatasandi tervishoiu teenuseid ei seostata ühegi konkreetse terviseseisundiga, võib see soodustada abile pöördumist. Vaimse tervise õe erialane areng Hiljuti valminud vaimse tervise rohelise raamatu kohaselt peaks vaimse tervise õde edaspidi lisaks grupiteraapiale saama väljaõppe, et teha algtasemel individuaalselt teraapiat ja pereteraapiat. Kuna magistriõppe raames neid koolitusi vajalikus mahus läbida ei jõuta, peaks edaspidi riik jätkama nende koolituste pakkumist. Projektipõhiselt on sellega algust juba tehtud. Viimastel aastatel on Tervise Arengu Instituut programmi Kainem ja tervem Eesti raames rahastanud mitmeid koolitusi vaimse tervise suunal, sh kognitiiv-käitumusliku oskuste treening ning pereteraapia alg- ja jätkukoolitus, mis on suunatud just iseseisvat vastuvõttu tegevatele (vaimse tervise) õdedele, kes töötavad psühhiaatria valdkonnas. Nende koolituste läbimine peab olema üks põhieeldus esmatasandil töötamiseks. 26

27 rubriik Ligikaudu pool täiskasvanud inimestel esinevatest vaimse tervise probleemidest on alguse saanud enne 14. eluaastat. Foto: Pexels Eesti Õdede Liit on välja töötanud eriõe pädevusnõuded ning nende hindamine käib aktiivselt. Vaimse tervise rohelises raamatus tuuakse välja, et Haigekassale on tehtud ettepanek hakata rahastama vaimse tervise õe iseseisvat vastuvõttu esmatasandi tervisekeskustes, kuigi vaimse tervise õe rolli ei reguleeri ühtsed põhimõtted ja kokkulepped. Leian, et teenus peab olema kättesaadav ka väiksemates perearstikeskustes, mitte ainult (loodavates) tervisekeskustes. Olenevalt nimistu suurusest võib üks vaimse tervise õde teenindada mitut perearstinimistut. Sellest tulenevalt on oluline, et Eesti tervishoiusüsteem aktsepteerib vaimse tervise eriõdesid iseseisvate spetsialistidena ning võimaldab meil iseseisvalt osutada ambulatoorset õendusabiteenust, nagu seda teevad praegu koduõed ja ämmaemandad. Olulisi muudatusi on tarvis ambulatoorse vastuvõtu sisus. Õe tegevusi on kirjeldatud õe ambulatoorse vastuvõtu tegevusjuhendis, kuid minu töökogemusele toetudes vajab see oluliselt täiendamist. Vaimse tervise õe roll perearsti meeskonnas esmatasandil on kandva tähtsusega, sest see toob kaasa psühhiaatrite, psühholoogide ja perearstide järjekordade vähenemise, samuti vähenevad kulud kogu tervishoiusüsteemile üldiselt. Jääb vaid loota, et suudame end kuuldavaks ja nähtavaks teha ning eriala ja teenuse areng hoogustub. Magistritöö arendusprojekti kohaselt on vaimse tervise kabinetis pakutavad teenused esmatasandil järgmised: esmane hindamine, sh terviseriskide hindamine, testimine (EEK-2, AUDIT, Mini-Mental jne) patsiendi seisundi jälgimine (sh raviskeem, kõrvaltoimed, analüüsid), kliiniliste tulemuste interpreteerimine, eneseabivõtete õpetamine, nõustamine süsteemne, sihipärane, tõenduspõhine psühholoogiline sekkumine (nt motiveeriv intervjueerimine, kognitiiv-käitumusliku teraapia ning pereteraapia osaoskuste kasutamine). pereliikmete kaasamine, sh nende harimine, toimetuleku toetamine. Eesti Õde November /4 27

28 Pane tähele Plagiaat kuri kiusatus tänapäeva maailmas Ulvi Kõrgemaa RN, BA, MA, Tallinna Tervishoiu Ko rgkooli o ppeprorektor Akadeemilisest petturlusest on saanud viimastel aastatel akadeemilise elu problemaatiline väljakutse ning seda igal haridusastmel alates kõrghariduse esimesest astmest kuni doktoriväitekirjade ja teaduspublikatsioonideni. Storch jt on akadeemilist petturlust defineerinud kui lubamatu abi andmist või vastuvõtmist akadeemilise ülesande sooritamisel või plagiaati sisaldava töö eest ainepunktide saamist. Plagiaat on võõra loomingu või selle osa avaldamine enda omana. Sõna plagiaat tuleb ladinakeelsest sõnast plagiarus ja tähendab inimese röövijat või orjakaupmeest. Asjakohane oleks lisada tegelikule autorile viitamata jätmine, enese plagieerimine või eetiliste tõekspidamiste eiramine. Plagiaadi puhul kasutatakse teiste inimeste tööd ja ideid, neid ja algset allikat piisavalt tunnustamata ja rikkudes sellega autori intellektuaalset omandit. Plagiaadist on saanud probleem, mille üks ühiskondlik väljund on kõrgharidusõpingute lõputöödes esinenud plagiaadijuhtumid. Kõrghariduse kõikide astmete lõputööd on avalikult kättesaadavad ja seetõttu on nendes esinev plagiaat pälvinud ühiskonnas tähelepanu. Üliõpilased teevad aga iseseisvaid töid kogu õppeaja vältel ja nendes ilmnenud plagiaadijuhtumid tavaliselt avalikkuse ette ei jõua. Akadeemilise petturluse esinemise sagenemiseni on viinud mitmed asjaolud. Näiteks sellised tehnoloogilised võimalused nagu nutiseadmed, mõõtmatud internetivõimalused jms teevad petmise lihtsamaks kui kunagi varem. Üliõpilased, kellel on kalduvus akadeemilisele petturlusele, on tihti need, kellel on ambitsioon saada kõrgemaid hindeid, keda iseloomustab vähene enesekontroll, kes ei ole piisavalt enesekindlad või kellel on nõrk akadeemiline või sotsiaalne motivatsioon. Kuigi kõrgkoolid on plagiaadi vältimise, ennetamise ja avastamisega tegelenud aastakümneid, on avalikkus pööranud sellele enim tähelepanu juhtudel, kui plagiaat avastatakse lõpu-, magistri- või doktoritöös pärast diplomi väljastamist. Mitmed ülikoolid Eestis on viimastel aastatel plagiaadi tuvastamise tõttu diplomeid kehtetuks tunnistanud. Teadaolevalt ei ole seni Eestis kehtetuks tunnistatud reguleeritud kutsealade diplomeid. Sellisel juhul kaasneks diplomi kehtetuks tunnistamisele veel teinegi keeld keeld töötada omandatud kutsealal. Vastavalt TKS 3 lg-le 1 on Eestis õigus tervishoiuteenuseid osutada tervishoiutöötajatel, kes on kantud tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse. Õendushariduses tervikuna peetakse plagiaati suureks probleemiks. Lisaks lahendust vajavale ülesandele, mille toob plagiaat kaasa hariduse kvaliteedile, on üha enam toodud välja sõlmküsimus, mis kaasneb plagiaadi kui tegevuse eetilistel aspektidel õe ameti õppimisel. Eirates eetika nõudeid, võib see kaasa tuua harjumuse varguseks tulevases ametis. Üliõpilasena ebaausate meetodite kasutamine võib kanduda üle tulevasse professionaalsesse ellu ja valikutesse. Heiduta, avasta, tegele! Väidetavalt ebaaus käitumine ei lõpe kõrgkooli lõpetamisega, vaid jätkub tegelemisel patsientide, nende lähedastega, kindlustusfirmade ning teiste institutsioonidega. Akadeemilist petturulust esineb tänapäeval üha rohkem. Kui aasta uuringu kohaselt tunnistas plagiaati 33% üliõpilastest, aastaks oli see näitaja kasvanud 68%-ni aastal leiti, et enam kui 70% üliõpilastest tunnistas, et on õpingute ajal plagieerinud. Türgi Ege Ülikooli tervishoiuvaldkonna üliõpilastest väitis 80%, et nad on tegelenud akadeemilise petturlusega. Ohtlikuks tuleb pidada tendentsi, millele on viidanud Arhin jt, et enamik õenduse üliõpilasi ei pea akadeemilist petturlust millekski ebatavaliseks või ebaeetiliseks. Woith jt rõhutasid, et õppijate hulgas on hakatud akadeemilist petturlust pidama millekski normaalseks. Sellest tulenevalt on äärmiselt oluline suurendada teadlikkust akadeemilisest petturlusest ning selle mõjudest edasistele 28

29 rubriik Foto: Tallinna Tervishoiu Kõrgkool Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli simulatsioonikeskus. võimalikele ravivigadele. Oluline on avastatud juhtumite puhul määrata üliõpilasele proportsionaalne karistus. Baliki jt läbiviidud uurimus näitab, et üliõpilased ise kalduvad toetama leebemaid karistusi, kui tegemist on esmakordse rikkumisega, ja rangemaid karistusi, kui tegemist on mitmekordsete rikkumistega. Märkimist väärib asjaolu, et vaid 9% vastanuist leidis, et korduvalt plagieerimisega eksinud üliõpilane tuleks eksmatrikuleerida, plagieerimisega ei saa nõustuda ja tuleks tõsiselt kaaluda üliõpilase sobivust õe kutsealal töötamiseks. Bretag jt on väitnud, et kõrgkool peaks tähelepanu pöörama kolmele olulisele aspektile: plagiaadi ärahoidmisele, märkamisele ja õiglaste tagajärgede rakendamisele. Nulltolerants petturluse suhtes Väidetavalt ebaaus käitumine ei lõpe kõrgkooli lõpetamisega, vaid jätkub tegelemisel patsientide, nende lähedastega, kindlustusfirmade ning teiste institutsioonidega. Uurimistööde käigus on selgunud otsene seos tervishoiu õppijate ebaausa käitumisega õpingute ajal ning sellega, kui palju on saadud karistusi tööelu käigus. Ei viidata sellele, et teiste erialade õppijate hulgas oleks petturlus kuidagi rohkem õigustatud, pigem on tervishoiu valdkonnas ebaaususel tõsisemad tagajärjed. Oran jt on muu hulgas soovitanud konkreetseid tegevusi, et vältida akadeemilist petturlust tervishoiu õppekavadel. Selleks oleksid vajalikud kursused, selgem seisukohtade väljendus plagiaadi suhtes, vastuvõetava ja mittevastuvõetava käitumise defineerimine. Tingimata on vajalik kasutada Kasutatud kirjandus Arhin, A.O.; Jones, K.A. A multidiscipline exploration of college students perceptions of academic dishonesty: are nursing students different from other college students? Nurse Education Today 2009; 29(7). Balik, B. jt. Attitudes towrd academic cheating during nursing studies. Medicine and Law. 2010/29. Bretag, T.; Mahmud, S. A model for determining student plagiarism: Electronic detection and academic judgment. - Journal of University Teaching and Learning Practice. 2009/6, Article 6. Elkader add, M.; Aref, S.M.; Abood, S. A. Perception of unethical behaviors among nursing educators, students, and staff in El Minia University. Journal of American Science 2012/8(12). Glick, M. S. Cheating at medical school. erinevaid arvutiprogramme ja kehtestada mõjusad karistused juhuks, kui akadeemiline petturlus on juba tuvastatud. Üliõpilaste seas levinud akadeemilist petturlust võib juba kirjeldada sõnaga epideemia. Sõnavalikut õigustab see, et paljud internetileheküljed pakuvad valmis töid, näidiseid, eksamitöid ja eksamiküsimusi. Tänapäeval on isegi avaldatud raamatuid, milles õpetatakse, kuidas edukalt plagieerida. Raamatutes õpetatakse võtteid, kuidas kasutada teksti nii, et programmid kattuvusi ei tuvastaks. On spekuleeritud, et selline nähtus on seotud üldise avaliku sotsiaalse moraali allakäiguga. Glick on väljendanud lootust, et tervishoiu õppijate hulgas on nulltolerants petturluse suhtes vaikimisi kokku lepitud. Seda põhjusel, et tegemist on elukutse valikuga, mille puhul inimeste elud sõltuvad nende eest hoolitseva inimese professionaalsusest ja usaldatavusest. Eestis puudub praktika, kus kõrgkool oleks pidanud algatama õe diplomi kehtetuks tunnistamise menetluse. Samuti puudub kohtupraktika tervishoiutöötaja registrist kustutamise kohta. Küll aga on kõrgkoolidel olnud vajadus teha otsus üliõpilase eksmatrikuleerimiseks ulatusliku plagiaadi tõttu ainetöös. Seega, kuigi loodame, et seda ei juhtu, võib siiski eeldada, et on vaid aja küsimus, mil Eestis tuleb tegeleda probleemse diplomi kehtetuks tunnistamisega. Schools need a culture that simply makes dishonest behavior unacceptable. British Medical Journal. 2001, 322. Lott, A. Vilistlase diplomi kehtetuks tunnistamine plagiaadi tõttu. Juridica 3/2019. Lynch, J. jt. Plagiarism in nursing education: an integrative review. Journal of Clinical Nursing 2016/26. Oran, N.T. jt. Academic dishonesty among health science school students. Nursing Ethics 2016, Vol. 23(8). Storch, E. A.; Storch, J. B. Fraternities, sororities and academic dishonesty. Coll Student J 2002, 36(2). Woith, W.; Jenkins, S. D; Kerber, C. Perceptions of academic integrity among nursing students. - Nurs Forum 2012; 47(4). Eesti Õde November /4 29

30 Õdede ja ämmaemandate aasta suurtoetaja Kardioloogiline taastusravi Medicumis sünnib meeskonnatööna Tekst ja foto: Medicum Südame ja veresoonkonna haigused on aastakümneid olnud kogu maailmas peamiseks surma põhjustajaks. Viimastel aastatel on üha istuvam eluviis koos ebatervisliku toiduvalikuga põhjustanud südameprobleemide käes kannatavate inimeste arvu tohutu kasvu. Kahjuks ei mõista paljud inimesed oma seisundi tõsidust enne, kui on liiga hilja. Euroopa Preventiivse Kardioloogia Seltsi juhiste järgi hõlmab nüüdisaegne südame ja veresoonkonna haiguste preventsiooni ja rehabilitatsiooni erialane käsitlus tervisekäitumise muutust ja haridust, elustiili riskifaktorite juhtimist, sh füüsilist aktiivsust ja liikumist, tervislikku toitumist ja keha koostise jälgimist, tubaka tarbimise lõpetamist ja retsidiivide ennetamist. Tähelepanu all on ka psühhosotsiaalne tervis (ärevus, depressioon, haiguse tajumine, sotsiaalne ja psühholoogiline toetus) ning meditsiiniliste riskide juhtimine (vererõhu, lipiidide ja glükoosisisalduse kontroll, farmakoteraapia järgimine). Taastusravi vähendab kordushaigestumist Taastusravi programmi suunatakse patsiente, kellel on diagnoositud südameinfarkt, krooniline südamepuudulikkus, krooniline koronaarsündroom, hiljuti tehtud südame pärgarterite šunteerimine/ stentimine ja/või südameklapi lõikus. Kardioloogiline taastusravi on viimastel aastakümnetel arenenud lihtsast jälgimisest multidistsiplinaarse lähenemisviisini, mis keskendub patsiendi teadlikkuse tõstmisele, individuaalselt kohandatud treeningutele, haiguse riskifaktorite modifitseerimisele ning üldisele psühhosotsiaalsele heaolule ehk ohutule naasmisele tavaellu, rääkis Medicumi taastusraviõde Aleksandra Moškina. Kardioloogiline taastusravi on kompleksne meeskonnatöö. Medicumi kardioloogilise taastusravi meeskonda Kardioloogilise taastusravi meeskonna õed kui iseseisvad spetsialistid nõustavad, juhendavad ja õpetavad südameveresoonkonnahaiguste all kannatavate, sellest taastuvate või riskifaktoritega patsiente elustiilimuutuste tegemisel. Vaatamata sellele, et suurt osa südamehaigusi pole võimalik välja ravida, saab haiguse arengut ravimite ja elustiili muutmisega aeglustada. 30

31 Õdede ja ämmaemandate aasta suurtoetaja kuuluvad arstid, õed, toitumisnõustaja, füsioterapeudid ja psühholoog. Oleme ühiselt tegutsev meeskond, mille iga liige annab endast parima patsiendi heaolu nimel, lisas ta. Uuringud on näidanud, et kardioloogiline taastusravi vähendab kordushaigestumist kuni 50% ja suremust südame-veresoonkonnahaigustesse kuni 30%. Personaalne lähenemine tagab paremad tulemused Sel suvel suunas perearst ambulatoorsele vastuvõtule 66-aastase meespatsiendi, kes viimasel ajal progresseeruva õhupuuduse, koormustaluvuse languse, nõrkuse ja jõuetuse pärast on pidanud muutuma koduseks. Patsiendi anamneesis oli aaasta müokardiinfarkti (MI) järgselt diagnoositud raske kolme soone koronaarhaigus ning seejärel samal aastal teostatud aortokoronaarne šunteerimine (AKŠ). Tegemist on multimorbiidse patsiendiga, kellel on mitu erinevat diagnoosi: krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), keskmise väljutusmahuga südamepuudulikkus (HFmrEF), krooniline koronaarsündroom (CCS), AKŠ, MI, 2. tüüpi diabeet (DMII) ning alajäsemete ateroskleroos. Patsient toonitas liikumise tähtsust oma elukvaliteedile, et oluline on liikuda, käia väljas, saada metsa, suvilasse, maale. Väljaspool kodu viibimine oli muutunud aina raskemaks. Ma tundsin, et pean kuskilt alustama ja minu perearst soovitas osaleda kardioloogilise taastusravi programmis, rääkis taastusravi läbinud mees. Taastusravi programmi alguses ja ka lõpus tehakse patsiendile kardiopulmonaalne koormustest, mis näitab organismi maksimaalset hapnikutarbimise võimet. Testi tulemuste põhjal hinnatakse inimese füüsilise võimekuse läve, mille põhjal saab koostada täpse ja ohutu koormusega personaliseeritud treeningplaani, rääkis Medicumi taastusraviõde Aleksandra Moškina. Programmi alguses patsiendile tehtud kardiopulmonaalne koormustest näitas, et tegemist oli oluliselt langenud aeroobse võimekusega, kus saavutatud oli 55% eeldatavast ealisest normist. Testi tulemuste põhjal koostasime optimaalse koormusega personaliseeritud treeningplaani, võttes arvesse ka kaasuvate haiguste eripärad, selgitas Medicumi taastusraviarst Eduard Tsvetkov. Taastusravile suunatud patsient oli esialgu murelik, kas tal on piisavalt jaksu treeningplaani läbimiseks. Alguses tundsin muret selle üle, kas selline koormus on minu südamele ohutu, kas ma ikka jaksan, meenutab mees. Kergendus tuli teadmisega, et treeningud toimuvad füsioterapeutide juhendamisel. Mulle anti ainult neid harjutusi, mis olid minu võimetele vastavad, rääkis ta. Minult küsiti pidevalt, kas ma soovin ja saan teatud harjutusi sooritada. Medicumi taastusravi meeskond oli väga toetav ja alati abiks ka siis, kui vererõhk tekitas muret või rinnus oli kahtlane ebamugavustunne, meenutas ta edukat taastusravi. Tundmatuseni muutunud elu Taastusravi oluline osa on ka konsultatsioonid toitumisnõustamisele spetsialiseerunud taastusraviõega, kes andis näpunäiteid, nippe ja ideid, kuidas uut tervislikumat eluviisi järgida. Minu uus mõtteviis aitas mul tähelepanu pöörata sellele, kuidas ma toitun, milline on toidu kaloraaž ja millised on tervislikumad valmistamisviisid, rääkis mees. Juba mõni kuu hiljem nautis mees tundmatuseni muutunud elu. Ma ei julgenud unistadagi, et minul nii hästi võib minna ja ma saan jälle oma lastelastega muretult tegeleda, võidu joosta ja mängida, rääkis ta. Taastusravi eesmärk on hoida inimese elukvaliteeti. Et arstid saaksid maksimaalselt pühenduda meditsiinilisest diagnoosist lähtuvate probleemide lahendamisele, on õed enda kanda võtnud patsientide nõustaja ja juhendaja rolli ning on alati patsiendi jaoks olemas, rääkis Aleksandra Moškina. Kardioloogilise taastusravi meeskonna õed kui iseseisvad spetsialistid nõustavad, juhendavad ja õpetavad südame-veresoonkonnahaiguste all kannatavate, sellest taastuvate või riskifaktoritega patsiente elustiilimuutuste tegemisel. Õdede ja arstide pädevusvaldkond on kaasuvate haiguste monitooring ja ohjamine. Medicumi eesmärk on pakkuda patsiendile mitmekülgset professionaalset abi ja nüüdisaegseimat multidistsiplinaarset käsitlust. Korraldame patsientidele regulaarselt infotunde, kus õed räägivad patsientidele arusaadavas keeles südame anatoomiast, südamehaiguste riskifaktoritest, ravivõimalustest ja loomulikult kardioloogilistele patsientidele mõeldud taastusravist. Loengute käigus pööratakse erilist tähelepanu sellele, et ravi ei seisne ainult ravimite võtmises. On asju, mida patsient saab ise enda jaoks ära teha, rääkis selgitustöö vajalikkusest Moškina. Olulisel kohal on patsiendi enesejuhtimine. Et ka patsient ise mõistaks ravi ja selle kõrvaltoimeid ning ravisoovituse eiramise tagajärgi. Samuti on oluline patsiendil endal ära tunda, millal peaks pöörduma arsti poole, et täpsustada ravi. Vaatamata sellele, et suurt osa südamehaigusi pole võimalik välja ravida, saab haiguse arengut ravimite ja elustiili muutmisega aeglustada. 31

32 Õde nõustab Kuidas traumast taastuda? Intervjueeris: Raigo Jahu Foto: Erakogu Traumasid on väga erinevaid ning need võivad olla kergemad ja raskemad. Kuidas traumast taastuda, kuidas valuga toime tulla ja kuidas teha kindlaks, et oled traumast taastunud? Vastab Valga haigla kiirabiõde Marje Rebane. Millised traumad on kõige sagedasemad? Kõige sagedasemad on jäsemetraumad. Nooremate inimeste traumad on enamasti seotud sportimisega, õnnetusi juhtub treeningutel või erinevate liikumisvahenditega ning kukutakse vaba aega veetes. Vanemate inimeste traumade peamine põhjus on kukkumine. Sageli on lisaks luumurrule või pehmete kudede vigastusele tekkinud õnnetuse tõttu ka haav. Traumasid on erinevaid liike. Esiteks luumurd ehk luu terviklikkuse katkemine, mis võib olla põhjustatud traumast, korduvast väiksest koormusest või patoloogilisest muutusest näiteks kasvaja näol. Luumurd on luu järjepidevuse katkemine kaheks või enamaks osaks ehk fragmendiks. Luumurruga kaasneb peaaegu alati ka ümbritsevate pehmete kudede nagu lihaste, rasvkudede ja naha vigastus. Teiseks põrutus, mis on löögi või kokkupõrke järel tekkinud vigastus. Põrutuse korral on nahk tavaliselt terve, kuid näha võib olla kudede vigastusest tekkinud verejooks naha alla ehk verevalum. Kolmandaks traumaks on venitus, mis tekib tavaliselt liigeseid tabanud välise jõu põhjustatud vigastuse tõttu ning see võib haarata ka lihaseid ja kõõluseid. Siis on veel nikastused ja nihestused. Nikastuse korral tekib liigest ümbritseva liigessideme ja kudede venitus või rebend tugevate ja äkiliste liigutuste tõttu. Nihestusel liigub liigese liikuv osa, luu, valesse suunda ja väljub liigeskapslist ehk liigeseõõnest. Liiges jääb sundasendisse ja deformeerub. Millele tuleb traumade korral tähelepanu pöörata? Kergemate traumade puhul tuleks jälgida, kas tekib verevalum, ning tunnetada trauma põhjustatud valu suurust. Väikeste traumade korral ei ole tervishoiutöötaja poole pöördumine alati vajalik, kuid siiski ei tohi sümptomeid alahinnata. Aeg-ajalt puutume ikka kokku inimestega, kes on oma traumat alahinnanud ja meie juurde hilinemisega jõudnud. Raskematest traumadest tõstaksin esile lülisambatrauma, millega tegelemine vajab erilist tähelepanu ja õiget tegutsemist. See võib tekkida trepist või kõrgustest kukkumisel, hüppamisel madalasse vette peaga vastu põhja, autoavariil või otsasõidul jalakäijale, tugeval löögil selja piirkonda, tuli- või külmrelvaga vigastamisel lülisamba piirkonnas. Selliste juhtumite korral peaks kahtlustama pea-, kaela- või selgrootraumat. Kindlateks selgrootrauma tunnusteks on mõne kehaosa tundetus, nõrkus või liikumatus, surin jäsemetes, halvatus kehaosas (ei tunne jalga, kätt vm), kael ei liigu normaalselt, valu, seljaajuturse ning vahel hingamishäired. Selliste traumade puhul tuleb esmaabisse suhtuda äärmise tõsidusega. Need, kes pole asjatundjad, neil palume kannatanut mitte liigutada. Kannatanu liigutamise tõttu võib kahjustuda selgrookanal ning katkised luukillud võivad närvid läbi lõigata. Kui on võimalus, et patsient võib abi saabumiseni alajahtuda, kata ta soojalt kinni ning oota abi saabumist. 32

33 rubriik Foto: Pexels Valuvaigisteid tohib kasutada täpselt ettenähtud annuses, iga ravimi puhul on see erinev, üleannustamine ei ole lubatud. Mis on sagedasemad vead, mida traumast taastumisel tehakse? Ühed üritavad traumast suure kiiruga paraneda, tekitades endale ja vigastuse piirkonda lisakoormust ning tulemusena taastumisprotsess venib. Teised kardavad üleüldse vigastatud piirkonda liigutada, võttes ette passiivse paranemise. See aga lükkab taastumist edasi, kuna lihased ei saa oma tööd teha ning nende jõudlus väheneb. Kuidas saavad lähedased traumapatsiendile taastumisel abiks olla? Lähedastel on väga oluline roll traumast taastuva patsiendi jälgimisel: osa patsientide puhul tuleb vaadata, et nad väga aktiivse füsioteraapiaga endale liiga ei tee, teisi patsiente tuleb n-ö tagant torkida. Kuidas tulla toime valudega? Apteegis on käsimüügis erinevaid valuvaigisteid nagu paratsetamool, ibuprofeen, Dolmen, Nalgesin jne. Kui nende toimest ei ole abi, saab alati raviarstiga vestelda ning muuta valuravi. Raviskeemi võib lisada erinevaid apteekides müüdavad salve. Samuti võib trauma esimestel päevadel, 48 tunni jooksul kasutada jahedat kompressi. Kui tihti tohib valuvaigisteid võtta? Valuvaigisteid tohib kasutada täpselt ettenähtud annuses, iga ravimi puhul on see erinev, üleannustamine ei ole lubatud. Kelle poole peaksid traumast taastuvad patsiendid oma mure või küsimustega pöörduma? Füsioterapeut sekkub niipea, kui luumurd on parandatud/fikseeritud ja immobiliseeritud. Nii nagu luumurdude puhul, võib ka pehmete kudede vigastus olla tingitud erinevatest kahjustustest. See võib olla tingitud üksikust traumast, näiteks kukkumisest või spordivigastusest, või pikemaajalisest vastava struktuuri ülepingest. Samuti on õed pädevad juhendama traumast taastumisel. TRAUMAST TAASTUMISE RICE-MEETOD R ehk puhka (ingl rest). Esimesed kuni 48 h vigastuse tekkest on ravi seisukohalt väga kriitilised ning liikumist on vaja piirata. Liikumine on lubatud kuni valu tekkeni. I ehk jää (ingl ice). Oluline on 48 h jooksul vigastuse piirkonda jahutada näiteks jääkotiga iga 3 4 tunni järel, korraga kuni 20 min. Külmakotti ei tohi aga panna paljale nahale ega kasutada kauem kui 20 min. Vigastus pikema jahutamise tõttu kiiremini ei parane, ent oht on koekahjustuseks. C ehk surve (ingl compression). Kasutada tuleks fikseerivat sidet, nt elastiksidet. Side peab olema vigastuskohal tihkelt, ent ei tohi takistada normaalset verevoolu. E ehk ülestõstmine (ingl elevation). Vigastatud jäset tuleb hoida üleval. Ööseks võib asetada padja jala või käe alla. Kelle juurde tuleks pöörduda, et teha kindlaks, kas traumast on taastutud? Suuremate traumade korral tuleks pöörduda ortopeedi poole, kes on pädev hindama traumast paranemist. Vajaduse korral saadab ta lisauuringuid tegema. Väiksemate traumade korral saab abi pereõelt, perearstilt, kirurgilt. Taastumine väiksematest vigastustest on individuaalne, see oleneb vigastuse asukohast, möödunud ajast, indiviidi eelnevast terviseseisundist. Kui teatud aja möödudes vigastuse piirkond ikkagi ei lase pöörduda tavapärasse elurütmi, on perearsti poole pöördumine igati õige ning tema otsustab edasise ravitaktika. Kui kaua võib traumast taastumine aega võtta? Traumast paranemisele kuluv aeg sõltub trauma suurusest ja olemusest, sellest, kas tegemist on pehmete kudede vigastusega või luumurruga, ja trauma asukohast. Samuti on paranemine üsna individuaalne. Luumurru paranemise aeg sõltub üsna palju sellest, kus piirkonnas murd on. Kaks tähtsamat faasi luumurru paranemisel on kalluse teke ja stabiliseerumine. Kalluse ehk luumurru murrupindade vahele kasvava ja neid ühendava sidekoe teke on osaline luu paranemine, kui luuotstesse formeerub esmane kallus nii, et piirkonnas on minimaalne liikuvus. Surve all olev luu on veel valulik ning röntgenpildil on veel nähtav murru joon. Kuni luu pole täielikult paranenud, ei tohi kanda kogu keharaskust vigastatud jäsemele ning vajalik võib olla ka väline tugi. Stabiliseerumine on luu täielik paranemine nii, et murru piirkonnas pole luu liikumine võimalik. Röntgenpildilt pole näha murrujoont. Nüüd võib alustada täieliku funktsiooni taastamisega, ilma et tekitaks kahju luumurru piirkonnale. Luu on täielikult paranenud ning omab murrueelset tugevust. Eesti Õde November /4 33

34 Õdede ja ämmaemandate aasta suurtoetaja Medicumi koolituskeskus toetab professionaalset arengut Tekst: Andra Õismaa ASi Medicum Tervishoiuteenused o endus- ja koolitusjuht Foto: Medicum Kui ma Medicumi koolitusjuhiks jõudsin, oli koolituskeskuse põhikiri juba valmis kirjutatud. Töö tuli käivitada ning tänaseks on meie koolituskeskus pakkunud enesetäiendusvõimalusi juba ligi 10 aastat. Medicum on suur ambulatoorsete tervishoiuteenuste pakkuja nii üld- kui ka eriarstiabi valdkonnas. Meil töötab palju perearste, pereõdesid, koduõdesid, ämmaemandaid, taastusravispetsialiste ja teiste erialade esindajaid. On palju asutusespetsiifilisi ja ka üldisi koolitusteemasid, mida meie töötajad vajavad ning mida on mõistlik pakkuda kohapeal. Alati on ka teretulnud õppimine väliskoolitustel teiste valdkondade parimatelt tegijatelt ning väliskoolitajate kaasamine Medicumis koolitajana. Medicumi koolituse eripära ongi suunatus just oma töötajale, tema vajadustega arvestamine. Pakume koolitusi eelkõige n-ö koolitusampsudena, et oleks võimalik paindlikult ühendada nii igapäevane töö kui ka õppimine. Koolitus ei pea alati kestma tervet pikka päeva, ühel teemal saab õppida ka paari tunni kaupa. Päeva sees võib leida nii hommikusele kui ka õhtusele vahetusele ühise sobiva aja. Koolituspäevade vahele võib jääda aeg õpitu sügavamaks mõtestamiseks ja iseseisev ülesanne õpitu kinnistamiseks. Koolitusampsudest saab kujundada ka pika koolituse, näiteks praktikajuhendaja, sisekoolitaja, perekooli lektori, koduõe või pereõe koolitusprogrammi. Koolituskava võib olla paindlik ning seda saab vajaduse korral ellu kutsuda lühikese aja jooksul. Medicumi õed, ämmaemandad ja füsioterapeudid on õpihimulised ja uudishimulikud. Eelkõige olemegi panustanud õendustöötajate koolitamisse ja arendamisse. Koolituskeskuse algusaastail kasvas motivatsioon õppida taseme- ja erialaõppes ning jätkuvalt peetakse lugu pädevuse tõendamisest. Kestma on jäänud traditsioon tähistada kevadisi õdede ja ämmaemandate päevi temaatiliste koolitustega. Ka füsioterapeudid kingivad oma tähtpäeva puhul sügiseti Medicumi perele aasta juhtlausega seotud koolituse. Koolituskeskus annab tuge ka kutsepädevusdokumentide vormistamisel ning lõputööde juhendamisel. Tänases olukorras, kus meie inimestele meeldib küll kõige rohkem aktiiv- ja kaasav õpe, oleme saalikoolituste juurest jõudnud hoopis iseseisvama õppeni, rohkem on e-õpet ja hübriidkoolitusi. Võimaluse korral kutsume oma maja koolitustele osalema ka tervishoiutöötajaid väljastpoolt. Teeme koostööd Meditsiiniuudistega, et laiendada koolituste valdkonda ja sihtgruppe. Kõigi muutuste puhul jääb kestma teadmine, et kõige rohkem õpib ikka see, kes ise õpetab. Medicumi Koolituskeskus alustas koolitustegevust aastal. Lisaks oleme tervishoiutöötajatele õppe- ja praktikabaasiks ning toetame uurimistööde läbiviimist, et arendada tõenduspõhist praktikat. Medicumi koolituskeskus pakub: Koolitusi meditsiinitöötajatele Koolitusi elanikkonnale Perekooli loenguid Medicumi koolitusjuht Andra Õismaa. 34

35 ajalugu Õdede vormirõivaste lugu Tekst: Eero Kruusmaa, Eesti Tervishoiu Muuseumi peavarahoidja Foto: Eesti Tervishoiu Muuseum (THM F 2638), Wikipedia Noor Lillian Wald kannab umbes aastal kehasse töödeldud kleiti, mille ruuduline muster on laenatud tollasest moest. Peakate on tal eeskätt ametitunnuseks, selle praktiline funktsioon on väike. Tähele tuleb panna ka põlle, mille õlapaelad ristuvad rinnal. Hiljem ristusid need kas seljal või kadusid sootuks. Halastajaõde Esimese maailmasõja ajal. Kleidi lõige on muutunud praktilisemaks ja spetsialiseerunumaks. Kleidilt on kadunud nähtav muster ja see on välitingimustes sobivamas tumedamas värvitoonis. Juuksed on seotud ja kaetud rätikuga hügieeninõuete kohaselt. Halastajaõdedele sobiliku vormirõiva kasutuselevõtu alguseks saab pidada aastal alanud Krimmi sõda. Õdede vormirõivaste lugu saab alguse õenduse eriala tekkimisega 19. sajandi keskpaiku. Halastajaõdedele sobiliku vormirõiva kasutuselevõtu alguseks saab pidada aastal alanud Krimmi sõda. Seal haavatud sõdurite eest hoolitsenud Florence Nightingale kandis haiguste eemalhoidmiseks puuvillast halli värvi pikkade varrukatega täispikka kleiti, mille sarnast kandsid tollal nunnad. Kleidi peale käis valge põll ning mõnel juhul kandsid õed ka peakatet. Rõivastuse juurest puudusid tollal täielikult mask ja kindad. Järgneva paaril aastakümnel peegeldas vormirõivas halastajaõe tööd teinud naiste sotsiaalset staatust ühiskonnas. Läänes oli selle ameti pidajaks enamasti töölisklassi kuuluv üksik naine või lesk. Tsaari-Venemaal valisid naised selle ameti eelkõige religioossetel põhjustel või missioonitundest tulenevalt vabatahtlikuna. Mõlemal juhul asuti põetajana tööle ilma väljaõppeta, vajalike teadmisi ja oskusi omandati töö käigus. Muutuma hakkas halastajaõdede profiil sajandi viimasel paaril aastakümnel, mis tõi muutusi ka vormirõivastusse. Käivitajaks olid esimeste õdedekoolide rajamine ning Rahvusvahelise Punase Risti loomine. Kahe viimase tulemusel muutus vajalikuks äratuntava vormirõiva kasutuselevõtt. Õdede koolide avamisega muutus seda ametit pidavate naiste vanuseline struktuur. Kui varem olid seda ametit pidanud keskealised naised, siis nüüd asusid äsja asutatud õppeasutustesse õendust õppima peamiselt noored naised. Noorte naistega saabusid ka heledamad toonid ja moodsamad lõiked. Varasemate tumedamate toonide kõrval võeti kasutusse ka beež ja valge, ning sajandivahetuse paiku aina enam ka roosa ja sinine aastatel hakkasid vormirõivad järgima tollast tsiviilrõivamoodi. Kleitide ülaosa muutus liibuvaks ning varem peamise rõivamaterjalina kasutatud vastupidavat villa hakkas aina enam asendama puuvill. Siiski ei peetud tollal moes olnud liibuvaid kleite ja korsette õdedele sobilikuks vormirõivaks. Muutused olid visad tulema, 19. sajandi viimastel kümnenditel leidis vormiriietuse juures püsiva koha vaid peakate, needki eelkõige selleks, et õed oleksid paremini äratuntavad. Vabamaid lõikeid hakati õdede vormirõivastel kasutama sajandivahetuse paiku. Uus sajand märgib ka aina enam standarditud, kuid ka professionaliseeruva ametirõiva teket. Enam ei püütud järgida moevoole, vaid taheti eristuva riietusega rõhutada ameti tõsiseltvõetavust. Ka peakatete tähendus muutus. Kui varem polnud peakatetel erilist praktilist eesmärki, siis nüüd muutusid peakatted suuremaks, kattes pead ja juukseid. Mõningaid muutusi tõi õdede vormirõivastusse Esimese maailmasõja puhkemine. Riietelt kadusid kõik mittevajalikud nööbid ja õlakud ning välilaatsaretis polnud mõeldavad ka sätitud soengud. Vähem kanti ka ehteid. Solidaarsust sõduritega rõhutas ka välitingimustes vähem määrduv tumedat värvi välivorm, mille juurde kuulus põllel või varrukal asetsev punane rist. Esimene maailmasõda tõi suuri muutusi maailmakaardil, selle tulemusena sündis muu hulgas Eesti Vabariik ning iseseisev tervishoiusüsteem. Ja tkub ja rgmises numbris. Eesti Õde November /4 35

36 Tule Eesti Õdede Liitu! Eesti Õdede Liitu kuulub täna ligi 4000 kolleegi. Oleme suur ja tegus organisatsioon, kes seisab õdede ja õenduse arengu eest. Eesti Õdede Liitu kuuludes saad: osaleda kvaliteetsetel koolitustel üle Eesti ilma kuludeta; kaasa lüüa oma kutse- ja eriala arendamises, olla ekspert või saada ise ekspertidelt tuge; kindluse, et kutseala arendatakse nii, et õed saaksid oma õpitut praktikas rakendada ning õdede õigused ja vastutus oleksid selged; kindluse, et kutseala arendamisel võetakse eeskujuks Euroopa parimad praktikad; lahenduse tööl tekkivatele muredele ning kaitse oma palga- ja töötingimustele; aidata kaasa tervishoiu valdkonna elukutsete väärtustamisele ühiskonnas; väärtuslikku infot Eesti Õe ajakirja, Facebooki postituste, siseveebi ja listikirja kaudu; tuge keerulises olukorras vajadusel aitame tööpakkumiste, koolitus- ja haigushüvitise ning erakorralise toetusega; soodustused liidu partnerite ja toetajate juures; emotsionaalset puhkust erinevatel motivatsiooniüritustel (reisid, matkad, oluliste verstapostide tähistamine) koos kolleegidega. Kui liitud Eesti Õdede Liiduga enne 31. dets 2020 kl 23:59 hakkavad liikmesoodustused ja rahalised garantiid kehtima juba peale kolme kuu liikmemaksu tasumist*. Küsi lisa Eesti Õdede Liidu usaldusisikult oma asutuses või uuri kodulehte Oled oodatud ka meie seltsingutesse: *Tavaliselt hakkavad rahalised garantiid kehtima siis, kui oled liikmemaksu tasunud vähemalt aasta.