KESKKONNAKÄSIRAAMAT Kaitseväe keskkonnakäsiraamatu eesmärk on laiemalt tutvustada seoseid Kaitseväe tegevuste ja kesk konnateemade vahel ning seeläbi

Väljavõte

1 KESKKONNAKÄSIRAAMAT Kaitseväe keskkonnakäsiraamatu eesmärk on laiemalt tutvustada seoseid Kaitseväe tegevuste ja kesk konnateemade vahel ning seeläbi aidata kaasa süsteemse ja nõuetekohase keskkonnategevuse rakendamisele. Käsiraamat annab lühiülevaate Kaitse väe olulisematest keskkonnaaspektidest ja -mõjudest, kirjeldab keskkonnategevuse korraldust ning annab juhiseid ja näpunäiteid keskkonnategevuseks. Käsiraamat keskendub eelkõige Kaitseväe rahuaegsele tegevusele, vaadeldes keskkonnakaitsetegevusi, mis on seotud taristu kasutamise ja haldamisega ning väljaõppetegevusega. Käsiraamatu peamine sihtrühm on Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse taristu osakond ning Kaitseväe üksuste ülemad, vastutavad isikud ja väljaõppe läbiviijad, kelle ülesanne on tutvustada keskkonnanõudeid ning kontrollida nende täitmist. Kuigi käsiraamat on koostatud eelkõige Kaitseväe spetsiifikat silmas pidades, sobib see ka kõikidele teistele riigikaitseorganisatsioonidele, kes tahavad arendada ja korraldada keskkonnategevust. ISBN KAITSEVÄE KESKKONNAKÄSIRAAMAT KAITSEVÄE KAITSEVÄE KESKKONNAKÄSIRAAMAT SÄÄSTVA EESTI INSTITUUT STOCKHOLMI KESKKONNAINSTITUUDI TALLINNA KESKUS SÄÄSTVA STOCKH TALLINN

2 Käsiraamatu koostas Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus (SEI Tallinn) Kaitseministeeriumi tellimusel lepingu nr 111/1604 raames. Käsiraamat koostati koostöös Kaitseväe, Kaitseministeeriumi ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusega. KAITSEVÄE KESKKONNAKÄSIRAAMAT Autorid: Harri Moora Evelin Piirsalu Keeletoimetaja: Ester Põldma Kujundaja/Küljendaja: Alan Maranik Fotod: SEI Tallinn Kaitsevägi ISBN

3 Sisukord Sissejuhatus Kaitsevägi ja keskkond Keskkonnakaitse Kaitseväes Kaitseväe keskkonnategevuse põhimõtted ja alusdokumendid Keskkonnategevuse korraldus Kaitseväe taristu kasutus ja haldamine Keskkonnaload ja olulised keskkonnanõuded Keskkonnaluba Muud olulised nõuded Energia kasutamine Energiasääst Hoonete energiatõhusus Seadmete energiatõhusus ja märgistus Vee kasutamine ja heitvee käitlemine Vee tarbimine ja sääst Vee kaitse ja kasutus Metsa- ja raietööd Mets ja metsa majandamine Üksikpuude raie ja haljastus Elustik Jäätmekäitlus Jäätmekäitluse korraldamine Jäätmete liigitamine Jäätmetekke vältimine Jäätmete kogumine, sortimine ja vedu Ülevaade jäätmeliikidest ja nende käitlemisest Ohtlike ainete käitlemine Kemikaaliohutus Naftasaaduste hoidmine Keskkonnahoidlik tegevus administratiivhoonetes Keskkonnategevuse korraldamine kontorites Keskkonnategevuse rakendamise sammud Energiasääst kontorites Kontoripaberi kasutamine Veesääst kontorites Jäätmetekke vähendamine ja jäätmete liigiti kogumine Koristamine Säästev transport ja liikuvuskorraldus Kaitseväe väljaõppeline tegevus Väljaõppe planeerimine ja läbiviimise korraldus Poolte kohustused Looduskaitseliste piirangutega arvestamine Väljaõpet reguleerivad dokumendid Keskkonnakaitse väljaõppel Üldine heakord Looduskeskkonna kaitse Jäätmete kogumine Veekaitse Tuleohutus Tegutsemine keskkonnarikkumise ja -kahjustuse korral

4 sissejuhatus 7 Sissejuhatus Riigikaitse nagu iga ulatuslikuma inimtegevusega kaasneb mõju keskkonnale. Kaitseväe ja teiste riigikaitseorganisatsioonide võimalus keskkonnamõju vältida ja vähendada sõltub suurel määral inimeste teadmistest ja võimest mõista oma tegevuse ja keskkonna vahelisi seoseid, arusaamast tegevuse võimalikest tagajärgedest ning nende oskusest teha õigeid otsuseid. See eeldab, et keskkonnakaitsega seotud tegevused on lõimitud Kaitseväe üldisesse juhtimisse, planeerimisse ja igapäevatoimingutesse. Kaitseväe keskkonnategevus on üks osa Kaitseministeeriumi ja selle valitsemisalas rakendatavast keskkonnajuhtimissüsteemist, mis aitab organiseeritult tegeleda keskkonnaküsimustega. Kaitsevägi saab arendada ja mõjutada paljude inimeste (ajateenijate, tegevväelaste, teenistujate ja ametnike) keskkonnateadlikkust ja -käitumist. Seepärast on oluline, et seda võimalust kasutatakse ja ollakse eeskujuks nii teistele organisatsioonidele kui ka kogu ühiskonnale.

5 8 sissejuhatus kaitsevägi ja keskkond 9 Käsiraamatu eesmärk on laiemalt tutvustada seoseid Kaitseväe tegevuste ja keskkonnateemade vahel ning aidata rakendada ulatuslikku ja süsteemset keskkonnategevust. Selleks annab käsiraamat lühiülevaate Kaitseväe olulisematest keskkonnaaspektidest ja -mõjudest, kirjeldab keskkonnategevuse korraldust ning annab juhiseid ja näpunäiteid keskkonnategevuseks. Käsiraamat keskendub eelkõige Kaitseväe rahuaegsele tegevusele, vaadeldes keskkonnakaitsetegevusi, mis on seotud taristu kasutamise ja haldamisega ning väljaõppetegevusega. Sellest tulenevalt on käsiraamatu peamine sihtrühm Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse taristuosakond, sellesse kuuluvad taristu halduse- ja kinnisvarabüroo ning Kaitseväe üksuste ülemad, vastutavad isikud ja väljaõppe läbiviijad, kelle ülesanne on tutvustada nõudeid (sh keskkonnatingimusi) ning kontrollida nõuete täitmist. Kuigi käsiraamat on koostatud eelkõige Kaitseväe spetsiifikat silmas pidades, sobib see ka kõikidele teistele riigikaitseorganisatsioonidele, kes tahavad arendada ja korraldada keskkonnategevust. Käsiraamatu koostas Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus Kaitseministeeriumi tellimusel. 1. Kaitsevägi ja keskkond Kaitsevägi on Eesti Vabariigi Valitsuse alluvuses olev sõjaväeliselt korraldatud täidesaatva riigivõimu asutus, mis asub Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Kaitsevägi jaguneb väeliikideks, milleks on maavägi, merevägi ja õhuvägi. Kaitseväe peamine ülesanne on tagada valmisolek kaitsta riiki sõjalise tegevusega. Kaitseväe ülesanne rahuajal on tagada Eesti õhuruumi ja territoriaalvete järelevalve ja kontroll, pidev kaitsevalmidus, õpetada ajateenijaid, koolitada reservvägesid ja üksuseid, osaleda rahvusvahelistel operatsioonidel ning abistada tsiviilvõime loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede likvideerimisel. Kaitseväe rahuaegse tegevusega seostakse eelkõige keskkonnamõju, mis tuleneb väljaõppest (nt purustused laskeharjutustel, müra, pinnasekahjustused sõidukite liikumisel, mõju elustikule). Oluliselt vähem hoomatakse, et Kaitsevägi kasutab oma igapäevases tegevuses palju loodusressursse (kütust, elektrienergiat, vett, eri materjale ja tooteid) ning tekitab suures koguses jäätmeid ja heitmeid. Veel on Kaitseväe iga päeva tegevus seotud paljude riskidega (nt lõhkeainete ja muude ohtlike ainete kasutamise ja käitlemisega seotud riskid,

6 10 kaitsevägi ja keskkond kaitsevägi ja keskkond 11 seadmete ja tehnosüsteemide avariid, tulekahjud), mis realiseerudes võivad avaldada väga ulatuslikku keskkonnamõju (nt pinnase ja põhjavee reostumine, metsa ja teiste ökosüsteemide hävinemine). Eeltoodule tuginedes võib öelda, et Kaitsevägi mõjutab keskkonda rohkem ja laiemalt, kui esmapilgul tundub ja arvatakse. Samas võib Kaitseväe tegevus avaldada ka positiivset keskkonnamõju. Näiteks teatud väljaõppeviisid ja maa-alade kasutuspiirangud aitavad hoida paljusid looduskaitseliselt või maastikuliselt väärtuslikke ökosüsteeme (nt nõmmemaastikud, ohustatud taime- ja loomaliigid). Keskkonnahoidliku tegevuse edukas korraldamine eeldab, et mõistetakse, kuidas Kaitseväe tegevus mõjutab keskkonda. Et välja selgitada, kuidas tekib keskkonnamõju ja milline on selle iseloom, tuleb keskkonnamõju siduda Kaitseväe konkreetse tegevuse või tegevusvaldkonnaga. Keskkonnamõju vältimise ja vähendamise meetmete kavandamisel tuleb välja tuua ja arvestada konkreetsetest tegevusest tulenevate keskkonnaaspektidega. Kaitseväe peamised rahuaegsed keskkonnamõjuga tegevused on taristu (nt harjutusväljade, linnakute, ladude ja hoidlate) kasutamine ja haldamine ning väljaõppetegevus. Muust taristust eraldiseisvana võiks vaadelda Kaitseväe kasutatavaid administratiiv- ehk kontorihooneid. Administratiivhoonete tegevuse laad ja mõnevõrra ka keskkonnaaspektid erinevad Kaitseväe põhitegevusena käsitletavast militaartegevusest ja sellega seotud taristu haldamisest. Samas just paljud nendes hoonetes töötavad inimesed vastutavad riigikaitse-tegevuse (sh taristu) arendamise ja planeerimise eest. Nende tegevusest sõltub, mis tasemel on võimalik Kaitseväe põhitegevusest tulenevat keskkonnamõju ohjata ja leevendada. Ka Kaitseväe rahvusvaheline tegevus ja välisoperatsioonid mõjutavad keskkonda. Mõju suurus sõltub paljuski välisoperatsiooni tingimustest ja asukohast. Käsiraamatu fookuses on Eestis toimuv Kaitseväe rahuaegne tegevus ja seetõttu on keskendutud eelkõige taristu, administratiivhoonete ja väljaõppega seotud keskkonna-aspektide ja -mõjude ning keskkonnategevuse kirjeldamisele. Keskkonnaaspekti ja keskkonnamõju mõisted on defineeritud järgmiselt 1 : keskkonnaaspekt on organisatsiooni tegevuse osa, millel on või võib olla mõju keskkonnale (nt jäätmeteke, elektrienergiakasutus, ohtlike ainete leke); keskkonnamõju on täielikult või osaliselt organisatsiooni keskkonnaaspektidest tulenev ebasoodne (negatiivne) või soodne (positiivne) muutus keskkonnas (nt ohtlike ainete mahavoolamise tagajärjel tekkiv põhjaveereostus). Lühidalt öeldes on keskkonnaaspekti ja keskkonnamõju omavaheline suhe sama, mis põhjuse ja tagajärje suhe. Seega võib öelda, et keskkonnamõju on organisatsiooni ehk siis praegusel juhul Kaitseväe tegevusega seotud keskkonnaaspektidest tulenev muutus keskkonnas. Üldisemal tasemel peavad kõik Kaitseväega seotud isikud (teenistujad/ametnikud, tegevväelased ja ajateenijad, aga ka Kaitseväe heaks töötavad isikud ja lepingupartnerid) mõistma, millised on nende töö või tegevuse tegelikud ja võimalikud keskkonnamõjud ning kuidas neid mõjusid vältida või vähendada. Tihti kipub tähelepanuta jääma oluline keskkonnakaitse tegevuse edendamise argument, et keskkonnategevus (nt energia, vee ja materjalide kokkuhoid, jäätmete ja heitmete käitlemine) aitab säästa kulusid. Kaitseväe taristu kasutamise ja haldamisega seotud keskkonnaaspektid ja -mõjud Kaitsevägi koos liitlasüksustega vajab oma tegevuseks sobivat taristut väljaõppeks harjutusväljasid ja väljaõppeehitisi, isikkooseisu majutamiseks kasarmuid, toitlustamiseks sööklaid, varustuse ja relvastuse hoidmiseks ladusid ja hoidlaid. Kasutatavad territooriumid, sõjaväelinnakud ja muud kinnisvaraobjektid paiknevad kõikjal Eestis. Kaitseväe taristu kasutamine ja selle haldamine nõuab suures koguses loodusressursse (nt energiat, vett ning eri materjale ja tooteid). Peale selle tekib suures koguses mitut liiki jäätmeid ning heitmeid (nt reovett ja õhuheitmeid). Teatud taristu (nt lennubaas) kasutamine ja seadmete käitamine (nt ventilatsioonisüsteemid, generaatorid), aga ka transport, tekitab müra ja vibratsiooni, mille mõju võib olla tuntav ka väljaspool territooriumi piire. Mitmed tegevused kätkevad endas keskkonnariske (nt reoveepuhastite, elektri- ja tehnovõrkude jt oluliste süsteemide rikked, naftasaaduste lekked, tuleõnnetused). Taristu haldamisega seotud keskkonnaaspektid, nagu seda on vajalikud sisendid (nt energia, kütus, materjalid jt looduressursid) ja väljundid (nt jäätmed ja heitmed) ning riskid (nt ohtlike ainete võimalikud lekkes, tuleõnnetus), põhjustavad suuremal või väiksemal määral negatiivset keskkonnamõju loodusvarade ammendumist, pinnase ning pinna- ja põhjavee saastumist, välisõhu kvaliteedi halvenemist, globaalset kliimamuutust, looduskeskkonna ja ökosüsteemide kahjustumist ning teisi häiringuid ja keskkonnamõjusid. 1 Rahvusvahelise keskkonnajuhtimissüsteemi standardi ISO alusel.

7 12 kaitsevägi kaitsevägi ja keskkond ja keskkond 13 Administratiivhoonete kasutamise ja haldamisega seotud keskkonnaaspektid ja -mõjud Muu taristu kõrval kasutab ja haldab Kaitsevägi administratiivhooneid (nt staabihooned, büroohooned). Ka kontoritöö vajab ressursse (nt elektri- ja soojusenergia, vee, paberi, kontoriseadmete jm toodete ja materjalide tarbimine) ning tekitab jäätmeid ja heitmeid. Administratiivhoonete haldamise keskkonnamõju on väiksem kui suurtes linnakutes või väljaõppe ajal tekitatud keskkonnamõju. Küll aga on nendel keskkonnaaspektidel märkimisväärne majanduskulu. Kaitseväe administratiivhooned on kohad, kus tegeletakse Kaitseväe keskkonnamõju seisukohalt oluliste planeerimis- ja arendustegevustega (nt väljaõppe planeerimine, taristu arendamine) ja tehakse ka ostu- ja hankeotsuseid. Riigikaitsesüsteemis ühtsetel alustel keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamine eeldab, et kõik isikud sõltumata nende töökohast ja ametist peavad järgima keskkonnapõhimõtteid ning tegema endast sõltuva, et vältida või vähendada keskkonnamõjusid. Seepärast on oluline Kaitseväe administratiivhoonetes rakendada n-ö Rohelise Kontori põhimõtteid laiemalt. See aitab kaasata kõik töötajad igapäevasesse keskkonnategevusse, mis omakorda aitab saavutada püstitatud keskkonnaeesmärke. Kaitseväe väljaõppe keskkonnaaspektid ja -mõjud Üks Kaitseväe rahuaegseid põhitegevusi on riigikaitseline väljaõpe, millega seotud tegevused põhjustavad otsest ja kõige nähtavamat keskkonnamõju. Kuna väljaõpet korraldatakse enamasti metsas ja muudel loodusmaastikel, siis mõjutab väljaõpe peamiselt looduskeskkonda. Väljaõppe põhiosa korraldatakse selleks spetsiaalselt määratud aladel ja objektidel (harjutusväljadel ja väljaõpperajatistel), mille rajamisel on juba arvestatud leevendustega, mis aitavad vältida ja vähendada keskkonnamõju. Kuid ka nende alade kasutamisel tuleb järgida piiranguid ja keskkonnanõudeid. Väljaõpet ja õppusi korraldatakse peale Kaitseväe maa-alade ka väljaspool riigi- ja eramaadel, asulates ja linnades. Sellise väljaõppe korraldamise juures on väga oluline eri osapoolte koostöö, et vältida võimalikku keskkonnakahju. Peale keskkonnamõju võib väljaõpe avaldada negatiivset mõju ka kohalikele elanikele, kultuuriväärtustele ja muinsuskaitseobjektidele, seda nii Kaitseväe maa-aladel kui ka väljaspool. Väljaõppe keskkonnamõju sõltub õppuste/harjutuste mastaabist ja eesmärgist. Õppused võivad hõlmata näiteks laske- ja lõhkeharjutusi, manööverharjutusi ning rasketehnika kasutamist, mille keskkonnamõju tekitamise potentsiaal on muudest harjutustest tunduvalt suurem. Igasuguse väljaõppe oluline osa on logistika ja transport. Nende tegevuste käigus mõjutatakse keskkonda nii vahetult kui ka kaudselt. Laske- ja lõhkeharjutuste ning demineerimistöödega kaasneb müra, looduskeskkonna kahjustused ja tuleõnnetused. Kaitseväe relvastuse (eelkõige raskerelvastuse) kasutamise tagajärjel toimuvad paratamatult muutused maastikul ja pinnases. Olulist keskkonnamõju tekitavad lõhkeainetes ja laskemoonas sisalduvad mitmesugused ohtlikud ained (nt plii, elavhõbe, kaadmium, vask, kroom, tsink, nikkel), mis võivad sattuda pinnasesse, pinna- ja põhjavette. Kaitseväe sõidukid ja tehnika tarbivad suures koguses kütust. Harva teadvustatakse, et kütuse tarbimine on küll kaudse keskkonnamõjuga (loodusressursside tarbimine, heitgaasid ja kliimamuutused), kuid üks Kaitseväe suurema kaaluga keskkonnaaspekte. Tehnika kasutamisel on ka mitmed riskid (nt kütuse ja õlide lekked/mahavoolamised). Peale selle võib keskkonda häirida Kaitseväe sõidukite ja tehnika põhjustatud müra. Üks suur ja terves Eestis keskkonda mõjutav tegevus on õhuturve ja õhuväe õppused, mille käigus toimuvate madallendude ja harjutuste müra kostab kaugele. Samas ei ole õhuturbe olulisust enamasti tarvis selgitada, mistõttu on mõned ulatuslikud häiringud sellised, mida ühiskond suuremal või vähemal määral aktsepteerib. Kuid ka siin leidub erandeid. Kuigi väljaõppe ajal püütakse mõju keskkonnale maksimaalselt vältida ja vähendada, kaasneb õppustega siiski suuremal või väiksemal määral mõju looduskeskkonnale (nt pinnase ja taimkatte tallamine, metsa kahjustamine, elupaikade kahjustamine, ökosüsteemide ja veekogude negatiivne mõjutamine). Õppustega kaasnev mõju on suurem, kui ei järgita kokku lepitud keskkonnanõudeid (nt viiakse õppusi läbi valel ajal või vales kohas). Tüüpilised näited on need, kui tehnikaga läbitakse veekogu selleks keelatud ajal ja kohtades; kui puid ja oksi raiutakse loata; prügistatakse looduskeskkonda; ohtlikke aineid hoitakse nõuetevastaselt; ei järgita tuleohutusreegleid jne. Harjutusväljadel korraldatav väljaõpe, aga ka alade arendamine eeldab pidevat maastiku kujundamist ja hooldust (võsa ja metsa raadamine, kuivendamine, objektide ja teedevõrgu ehitamine jne). Seda eriti laske- ja õppeväljadel, sihtmärgialadel, aga ka liikumis- ja tehnovõrkude koridorides ja teede ümbruses. Ka selline tegevus häirib looduskeskkonda ning mõjutab otseselt ja kaudselt (nt veerežiimi muutmine) teatud ökosüsteeme (nt sood ja rabad, veekogud) ning kaitsealuseid loomi, linde ja taimi.

8 14 kaitsevägi ja keskkond keskkonnakaitse s 15 Tabel 1. Kaitseväe tegevuste keskkonnaaspektid ja mõjud. Tegevused Keskkonnaaspekt Keskkonnamõju Kaitseväe taristu ja kinnisvaraobjektide kasutus (nt välja õpe harjutusväljadel ja väljaõpperajatistes, isikkooseisu majutus kasarmutes, toitlustus sööklates, varustuse ja relvastuse hoidmine ladudes ja hoidlates). Kütuse kasutamine Elektrienergia kasutamine Soojaenergia kasutamine Vee kasutamine Materjalide (sh erinevate toodete) kasutamine Toidu tarbimine Ohtlike ainete kasutamine ja ladustamine Maakasutus Jäätmete teke Heit-/reovee teke Õhuheitmed Müra ja vibratsioon Ohtlike ainete lekked Avariid ja rikked Tuleõnnetus Loodusvarade ammendumine Atmosfääri saastumine Globaalne kliimamuutus Põhja- ja pinnasevee varude ammendumine Loodusvarade ammendumine Bioloogilise mitmekesisuse vähenemine Looduskeskkonna saastumine Õhukvaliteedi halvenemine Elukeskkonna kvaliteedi halvenemine Pinnase ning pinna- ja põhjavee reostumine 2. Keskkonnakaitse Kaitseväes Väljaõpe (nt laskeharjutused, lõhkamised, demineerimistööd, üksuste ja tehnika harjutused, kaevetööd, väljaõpet toetavad tegevused nagu logistika ja transport) Kaitseväe administratiivhoonete kasutamine ja haldamine Kütuse ja energia kasutamine Vee kasutamine Veekogude kasutamine ja läbimine Looduskeskkonna, sh metsa kasutus (metsa raadamine, kuivendamine jne) Müra Seadmete ja sõidukite heitgaasid Lõhkeaine põlemisgaasid Lõhkeaine ja laskemoonajäägid Reovesi Ohtlike ainete (nt õli ja kütuse) lekked Avariid ja rikked Tuleõnnetus Soojus- ja elektrienergia kasutamine Kontoriseadmete jt tarvete kasutamine Paberikasutus Vee kasutamine Jäätmete teke Heitvee teke Tuleõnnetus Loodusvarade ammendumine Bioloogilise mitmekesisuse vähenemine kaitsealuste looma- ja taimeliikide hävinemine Looduskeskkonna, sh maastike, metsa ja pinnase kahjustused Elukeskkonna halvenemine Atmosfääri saastumine ja õhukvaliteedi halvenemine Globaalne kliimamuutus Pinnase ning pinna- ja põhjavee reostumine Looduskeskkonna saastumine Prügistamine Loodusvarade ammendumine Atmosfääri saastumine Õhukvaliteedi halvenemine Globaalne kliimamuutus Looduskeskkonna saastumine Süsteemne ja terviklik lähenemine keskkonnaküsimuste lahendamisele on hädavajalik kõikides suurtes organisatsioonides. Keskkonnategevuse eesmärgipärane ja tõhus korraldamine eeldab, et keskkonnakaitse tegevused on lõimitud kõikidesse juhtimistasanditesse, planeerimisse ja igapäevatoimingutesse. Oluline on selgelt määrata keskkonnategevuse eest vastutavad struktuuriüksused ja isikud ning koostada ja teatavaks teha vajalikud korrad, eeskirjad ja juhendid. Kaitseväe keskkonnakaitsetegevus on üks osa Kaitseministeeriumi ja selle valitsemisala keskkonnajuhtimissüsteemist, mis põhineb keskkonnapoliitikal ja keskkonnakaitset käsitlevatel alusdokumentidel. Järgnevalt on esitatud lühiülevaade Kaitseväe keskkonnategevuse alusdokumentidest ning korraldusest.

9 16 keskkonnakaitse s keskkonnakaitse s Kaitseväe keskkonnategevuse põhimõtted ja alusdokumendid Keskkonnategevust korraldatakse järgmiste dokumentide alusel: Kaitseministeeriumi ja selle valitsemisala keskkonnapoliitika Kaitseministeeriumi keskkonnategevuskava Kaitseväe tegevust ja juhtimist reguleerivad õigusaktid (nt riigikaitseseadus, Kaitseväe korralduse seadus, Kaitseväe põhimäärus, Kaitseväe sisemäärustik) asjakohased eeskirjad ja juhendid keskkonnakorralduskavad keskkonda puudutavad seadused ja muud asjakohased normatiivaktid rahvusvahelised kokkulepped ja NATO standardid, sh keskkonnategevust reguleerivad standardid Kaitseväe keskkonnategevuse põhimõtted on sõnastatud Kaitseministeeriumi valitsemisala keskkonnapoliitikas. See lähtub Eesti keskkonnakaitse ning keskkonnakasutuse üldisest raamistikust, mis on kehtestatud Eesti keskkonnastrateegia ja selle valdkondlike arengukavadega, aga ka mitme teise asjakohase riikliku arengukavaga (nt transpordi ja energiamajanduse arengukavad) ning õigusaktidega. Eesti keskkonnastrateegia juhindub omakorda Eesti säästva arengu riikliku strateegia Säästev Eesti 21 põhimõtetest. Nii panustab Kaitseministeeriumi valitsemisala keskkonnapoliitikas toodud tegevuspõhimõtete järgimine ka riiklike säästva arengu ja keskkonnastrateegiate ning -eesmärkide saavutamisse. Kaitseministeeriumi valitsemisala keskkonnapoliitika toob peamise eesmärgina välja kasutada loodusressursse säästlikult ning vältida ja vähendada sõjalise kaitse tegevusest tulenevat keskkonnamõju. Veel sätestab poliitika mitu põhimõtet, mida peavad oma tegevuse planeerimisel ja korraldamisel muu hulgas aluseks võtma nii Kaitsevägi kui ka teised Kaitseministeeriumi valitsemisala ametiasutused. Seega peavad Kaitseministeeriumi valitsemisala keskkonnapoliitika põhimõtted olema teadvustatud eri juhtimistasanditel. Keskkonnapoliitika rakendamiseks on koostatud Kaitseministeeriumi keskkonnategevuskava, mida vaadatakse üle ja vajaduse korral täiendatakse iga kahe aasta tagant. Keskkonnategevuskava koostamisse on kaasatud kõik Kaitseministeeriumi valitsemisala asutused, sh Kaitsevägi. Keskkonnategevuskava koostatakse tuginedes arendusplaanidele, uuringutele ja üles kerkinud keskkonnakaitseprobleemidele. Keskkonnategevuskava toob välja konkreetsed keskkonnakaitse arengusuunad ning prioriteetsed keskkonnategevused ja -meetmed koos tähtaegade, ressursivajaduse ja vastutajatega ning planeeritud tulemused/väljundid. Kaitseväe tegevuse õiguslik korraldus ja juhtimine on reguleeritud mitme õigusaktiga (nt riigikaitseseadus, Kaitseväe korralduse seadus, Kaitseväe põhimäärus, Kaitseväe sisemäärustik). Need õigusaktid ei sätesta keskkonnategevuse spetsiifilisi nõudeid. Küll aga sätestavad need organisatsiooni ülesehituse, ülesannete ja juhtimise struktuuri ja reeglistiku. Kaitseväe sisemäärustik sätestab põhiväärtused ja käitumisreeglid, mis moodustavad raamistiku ka keskkonnategevuse elluviimiseks. Täpsemad keskkonnategevuse reeglid ja nõuded on kehtestatud asjakohaste eeskirjade ja juhenditega. Keskkonnakaitse nõudeid kajastavad muu hulgas näiteks väljaõppe ohutuseeskirjad, samuti harjutusväljade/väljaõppeehitiste kasutuseeskirjad ja -juhendid. Veel on koostatud vahetut keskkonnamõju avaldatavate tegevuste (nt jäätmekäitlus, õppuste läbiviimine) jaoks keskkonnaeeskirjad ja -juhendid. Need dokumendid on koostatud n-ö käitumisjuhistena kirjeldades reegleid, mida tuleb konkreetses valdkonnas tegutsedes keskkonnahoiu heaks järgida. Üldjuhul on eeskirjades ja juhendites ära toodud ka asjakohase tegevuse eest vastutavad isikud ning need, kes peavad juhendit järgima. Keskkonnakorralduskavad on koostatud kõikidele suurematele territooriumitele (nt Ämari lennuväli ja harjutusväljad), mida Kaitsevägi kasutab. Keskkonnakorralduskavades antakse põhjalik territooriumi keskkonnaülevaade koos peamiste tegevuste ja nendest tulenevate keskkonnamõjudega. Kavades on ka plaanitud tegevused, et leevendada ja lahendada keskkonnaaspekte ja -probleeme. Nii on keskkonnakorralduskavad territooriumil tehtava keskkonnategevuse aluseks. Kaitsevägi peab oma igapäevatoimingutes arvestama keskkonnaseaduste ja muude asjakohaste normatiivaktide nõuetega. Oluline on siinjuures märkida, et keskkonna õigusaktidena ei tuleks vaadelda ainult tüüpilisi keskkonda puudutavaid seadusi ja määrusi (nt looduskaitseseadus, jäätmeseadus, veeseadus ja atmosfääriõhu kaitse seadus), vaid ka muid keskkonnaga seonduvaid õigusakte (nt kemikaaliseadus, tuleohutuse seadus, metsaseadus). Oluline on tagada, et kõik vastutavad isikud teavad keskkonna õigusakte ja kohalduvaid nõudeid, mis reguleerivad nende vastutusvaldkonda. Õigusaktide nõudeid on oluline tunda seetõttu, et kõiki õigusaktide kohustusi ei kajastata ega ole ka vaja üle kanda Kaitseväe sisedokumentidesse (kordadesse, eeskirjadesse ja juhenditesse).

10 18 keskkonnakaitse s keskkonnakaitse s 19 Kaitsevägi tegutseb üha enam ka rahvusvahelisel tasandil eri riikides ja välioperatsioonidel (nt Euroopa Liidu sõjalised operatsioonid, ÜRO rahuvalvemissioonid, NATO välisoperatsioonid). Seetõttu tuleb oma tegevuses arvesse võtta asjakohaseid rahvusvahelisi ja ka asukohariikide keskkonnanõudeid. Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) liikmesriigina peab Eesti oma riigikaitsetegevuse arendamisel lähtuma ühtsetest NATO keskkonnapõhimõtetest. NATO on välja töötanud keskkonnapõhimõtted ja keskkonnastandardid 2, mille alusel korraldatakse keskkonnategevust nii NATO liikmeriikide kaitsejõudude ühises väljaõppes kui ka sõjalistel välisoperatsioonidel. 2.2 Keskkonnategevuse korraldus Keskkonnategevus Kaitseväes on Kaitseministeeriumi ja selle valitsemisalas rakendatava keskkonnajuhtimissüsteemi osa. Keskkonnajuhtimissüsteem toetab süsteemset ja plaanipärast keskkonnaküsimustega tegelemist ning aitab järjepidevalt tuvastada keskkonnamõju, mis tuleneb riigikaitsetegevustest. Veel aitab keskkonnajuhtimissüsteem keskkonnamõju vältida, vähendada ja kontrollida, aga ka pidevalt parandada keskkonnategevust. Kaitseministeerium koordineerib valitsemisala keskkonnategevust üldisel tasemel, sh võtab vastu keskkonnapoliitika, kehtestab ja uuendab keskkonnategevuskava ning kontrollib selle täitmist. Samuti tuleb ministeeriumil korraldada rahvusvahelist keskkonnakoostööd ning selles osaleda. Kaitseministeerium juhib ka riigi eriplaneeringu koostamist ning esindab kogu valitsemisala üleriigiliste, maakondlike ja omavalitsuste planeeringuprotsessides, sh keskkonnamõju hindamistel. Kõige olulisem roll Kaitseväe keskkonnategevuse korraldamises ja koordineerimises on Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel (RKIK), mis on Kaitseministeeriumi hallatav riigiasutus. RKIK korraldab nii Kaitseministeeriumi, Kaitseväe kui ka teiste valitsemisala asutuste hankeid ning haldab nende asutuste kasutatavat taristut ja tegeleb kinnisvaraga. Veel osutab RKIK Kaitseministeeriumi valitsemisala taristu ja kinnisvara arendamise teenust, mis hõlmab muu hulgas planeerimist, ehitamist, aga ka sellega kaasnevat keskkonnamõju hindamise protsessi. 2 Ülevaade NATO keskkonnategevusest, keskkonnapoliitikast ja keskkonnastandarditest on esitatud RKIK-i taristuosakonna kinnisvarabüroo koosseisu kuuluvad keskkonnajuht ja keskkonnaspetsialistid. Keskkonnajuhi ja -spetsialistide peamine ülesanne on rakendada keskkonnajuhtimissüsteemi, korraldada keskkonnategevust ja -koolitusi, välja töötada juhiseid, osaleda rahvusvahelises ja riigisiseses koostöös ning teha keskkonnajärelevalvet. Nad löövad kaasa ka riigikaitselise taristu arenduste ja planeerimise keskkonnamõju hindamises. Samuti annavad RKIK-i keskkonnajuht ja -spetsialistid nõu väljaõppe keskkonnategevuse korraldamise kohta väljaspool harjutusvälju ja muid Kaitseväe kasutatavaid territooriume. Seega täidab RKIK Kaitseväe jaoks n-ö keskkonnateabe keskuse rolli, kuhu on võimalik keskkonnaküsimuste korral pöörduda. RKIK-i taristuosakonna taristu halduse büroo koosseisu kuuluvad kinnisvarahaldurid ning hooldus- ja haldusspetsialistid. Nende peamine ülesanne on Kaitseministeeriumi valitsemisala, sh Kaitseväe kasutatava taristu haldamine, hooldamine, remont, aga ka maa-alade korrashoid. Toetatakse Kaitseväe suurõppusi ja liitlasüksusi logistika korraldamisel. Kõigest sellest tulenevalt puutuvad haldurid oma töös väga palju kokku keskkonnaküsimuste ja -tegevustega. Näiteks kuulub selliste tegevuste hulka jäätmekorraldus (konteinerite rentimine, jäätmeveoteenuse organiseerimine), keskkonnalubade taotlemine ja aruandlus, vee- ja energiasüsteemide haldamine jpm. Halduritel on ka kogu teave taristu keskkonnakasutuse ja kulude kohta (elektri- ja veekasutus, katlamajade kütusekulu, ligikaudsed jäätmekogused). Seega on neil väga tähtis roll vastutusalasse kuuluva territooriumi keskkonnakorralduses ja ka järelevalves. Igapäevase haldustegevuse tulemusel on neil kõige parem ülevaade nõuete asjakohasuse ning täitmise kohta. (vt lähemalt ptk 3). Kaitsevägi peab tagama, et mis tahes tegevuste käigus järgitakse keskkonnapõhimõtteid ja täidetakse kõiki nõudeid. Kõige paremini peavad korda tundma üksuste ülemad ning väljaõppe läbiviijad, kellel on parim ülevaade oma vastutusala tegevustest. Nende kohustus on üksuse liikmeid või väljaõppel osalejaid kehtiva korraga kurssi viia ning nõuda selle järgimist. Kaitseväe harjutusväljal toimuval väljaõppel kontrollib nõuete täitmist (sh paljuski ka keskkonnanõudeid) harjutusvälja vastutav isik. Kuid õppustel, mis väljuvad Kaitseväe territooriumilt, teeb järelevalvet CIMIC ehk tsiviil-militaarkoostöö ohvitser. Järelevalvekohustus on ka väljaõppejaoskonnal. Linnakutes või teistes hoonetes on vahetu ülema kohustus teha järelevalvet ning teavitada tegevväelasi ja töötajaid. Ajateenijate puhul peab seda tegema ka rühmavanem. Kõikide territooriumite, aga ka õppuste puhul on keskkonnanõuete täitmise järelevalve ka RKIK-i keskkonnajuhi ja -spetsialistide ülesanne, mille käigus alasid kontrollitakse pisteliselt. Selleks, et keskkonnanõuded ja -tingimused oleksid kõikidele teada ning nendega osataks

11 20 keskkonnakaitse s taristu kasutus ja haldamine 21 arvestada, peab informatsioon liikuma. Seetõttu on ülematel otstarbekas määrata üksuse sees valdkondade eest vastutavad isikud, näiteks on sellised isikud enamasti määratud jäätmekorra või tuleohutuse täitmise korral. Need isikud teavad valdkonna nõuetest ja ka vajadustest kõike. Palju tuleb teha koostööd RKIK-i taristu halduse büroo kinnisvarahalduritega, kelle ülesanne on hooldada nii hooneid kui ka maa-alasid ja tagada töövõime, aga korraldada ka keskkonnategevust. Just halduritega suhtlemisel peab üksusel olema selge ülevaade oma vajadustest (näiteks mis jäätmeid ja mis koguses hinnanguliselt tekib), et haldur teaks nendega arvestada. Keskkonnaküsimustes ongi üksuste, haldurite, keskkonnajuhi ja -spetsialistide koostöö see, mis peab väga hästi toimima. Selleks, et nii linnakute kui ka väljaõppe keskkonnatingimuste ja -nõuete kohta oleks hea ülevaade, on Kaitseväel võimalus küsida RKIK-i keskkonnajuhilt ja -spetsialistidelt kõikvõimalikke valdkonnaga seotud nõustamist, koolitusi või informatsiooni. Kaitseväe üldiseks keskkonnateadlikkuse tõstmiseks oleks vaja suurendada keskkonnaloengute mahtu ametlikes õppekavades. Kõik Kaitseväe teenistujad/ ametnikud, tegevväelased ja ajateenijad peavad teadma, kuidas nende tegevus mõjutab keskkonda, mis nõudeid tuleb järgida ning mis meetmeid rakendada, et vältida ja leevendada keskkonnamõju. Samuti peab Kaitsevägi keskkonnanõuetest teavitama liitlasüksuste esindajaid. 3. Kaitseväe taristu kasutus ja haldamine Igasugusel territooriumite, rajatiste, hoonete, tehnovõrkude ja muu taristu kasutamisel ning haldamisel on mõju keskkonnale energia- ja ressursikasutuse, jäätmekäitluse ning muude keskkonnaaspektide kaudu. Kaitseväe taristu jõudsa uuendamise ja laiendamise tõttu on taristu osakaal Kaitseväe keskkonnamõjust suurenemas. Peale selle tuleb arvestada, et kõik taristu haldamise keskkonnaaspektid on ka otsesed kuluartiklid. Seega aitab taristu keskkonnahoidlik ja säästlik haldamine kokku hoida märkimisväärseid summasid. Kaitseministeeriumi valitsemisalasse jääva ja Kaitseväe kasutatava taristu haldaja on RKIK-i taristu halduse büroo, mis jaguneb omakorda regioonideks.

12 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine Regioonides tegutsevatel haldusgruppidel on territooriumite tõhusa ja keskkonnasäästliku toimimise puhul väga suur vastutus. Taristu (nt linnakute, sh kasarmute, ladude ja hoidlate, sööklate, tanklate, katlamajade, pumplate jm toetava taristu, harjutusväljade ja muude territooriumite) haldamine eeldab nii vastutavalt kinnisvarahaldurilt kui ka teistelt haldusega tegelevatelt isikutelt põhjalikke teadmisi asjakohaste õigusaktide nõuete, aga ka näiteks energia- ja veesäästu, jäätmekäitluse, ohtlike ainete käitlemise jm keskkonnaga seotud teemade kohta. Keskkonnaloa omamise kohustust kohaldatakse tavaliselt järgmistele tegevustele: Vee võtmine pinnaveekogust või põhjavee tarbimine. Tekkinud heitvee või saasteainete juhtimine keskkonda (veekogusse või pinnasesse). Saasteainete heitmine välisõhku (nt põletusseadmete/katlamajade käitamine). Jäätmete käitlemine. Järgnevalt on esitatud lühike ülevaade Kaitseväe taristu haldamise keskkonnalubade ning peamiste keskkonnaaspektide (energia ja vee kasutamine, metsa ja puude raie, jäätmekäitlus, ohtlike ainete käitlemine) keskkonnahoidliku ohjamise nõuete ja meetmete kohta. Kaitseväe kasutatavate administratiivhoonete haldamise keskkonnaaspektide ohjamine on esitatud peatükis Keskkonnaload ja olulised keskkonnanõuded Kaitseväe taristu haldamine ja toimimise tagamine vajab ühelt poolt loodusressursse (nt vett) ja teiselt poolt tekitab saasteaineid, mida viiakse keskkonda (nt põletusseadmete heitgaasid). Sõltuvalt tegevuse iseloomust ja suurusest, seadme võimsusest ning saasteaine tekkimise kogusest võib selline tegevus vajada keskkonnaluba. Peale lubade olemasolu võib nii taristu haldamise kui ka territooriumi toimimiseks kasutatavate seadmetega kaasneda veel palju muid keskkonnanõudeid ning registreerimis- ja aruandluskohustust Keskkonnaluba Keskkonnaluba on haldusmenetluse seaduse järgi riigi nimel antav haldusakt, millega saab organisatsioon õiguse kasutada loodusvarasid, tekitada saasteaineid ja jäätmeid ning korraldada majandustegevust. Keskkonnaloa annab üldjuhul välja Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olev Keskkonnaamet. 3 Keskkonnalubasid on erinevaid, nt keskkonnakompleksluba, lihtluba, eriluba ning erakorralised load. Organisatsiooni tegevusest ning keskkonnamõju ulatusest sõltub, millist luba vaja läheb. Kaitseväe taristu igapäevase haldamise ja toimimise tagamiseks vajalikud keskkonnaload on üldjuhul lihtload. Lihtluba antakse, et kasutada kindlat loodusressurssi, viia saasteallikast keskkonda saasteaineid või jäätmekäitluseks. 3 Mõningatel juhtudel võib keskkonnaloa väljastada ka Keskkonnaministeerium. Keskkonnaluba on nõutud ka mitme teise tegevuse puhul, nt maavara kaevandamine, metsaraie, elusorganismide loodusest eemaldamine. Keskkonnaluba (eri- või erakorraline luba) võivad vajada ka mõni lühiajaline tegevus, mille tulemusel ületatakse kehtestatud keskkonnanormatiive või muudetakse keskkonnaparameetreid, nt veekogu paisutamine või süvendamine. Sellised tegevused on seotud siiski eelkõige arendustegevustega (nt suuremad ehitustööd, sh harjutusväljade arendamine). Kuna Kaitseväe taristul on keskkonnaluba vajavaid ja ka juba omavaid objekte, siis tuleb kõikidel loa pooltel olla hästi kursis kõige sellega, mis lubadega kaasneb, et osata lubasid korrektselt taotleda ja hallata. Väga oluline on teada, millised tegevused, seadmed või objektid võivad kaasa tuua keskkonnaloa kohustuse ning mis ulatusest alates on keskkonnaluba vajalik, kuidas lubasid taotleda, muuta ning hallata ehk seire ja aruandlus. Keskkonnalubade taotlemine territooriumil paiknevatele objektidele ja tegevustele ning sellega kaasnev aruandlus on haldusgrupi pädevuses, sest nende ülesanne on tagada territooriumi toimimine ja kasutusvalmidus. Nii on Kaitseväe kasutataval taristul vajalike keskkonnalubade taotlemine, haldamine ja ajakohastamine vastava territooriumi halduri pädevuses. Siiski on kõikide keskkonnaloa taotlemise ja haldamise etappide juures oluline roll ka RKIK-i keskkonnajuhil ja -spetsialistidel, kes nõustavad ning hoiavad silma peal, et kõik toimingud oleksid tehtud korrektselt. Järelevalve on vajalik ka selleks, et märgata seireandmete muutusi ning et vajaduse korral reageerida. Just nende andmete alusel on kõige parem jälgida tehniliste seadmete töökindlust ja tegevuste nõuetekohasust ning mõju keskkonnale. Siinjuures on keskkonnalubade puhul oluline kaasata ka insenerid ning projekteerijad, kes tunnevad keskkonnaluba vajavate objektide ja seadmete (näiteks reoveepuhastite) tehnilisi näitajaid ning oskavad seetõttu probleemide korral pakkuda sobilikke lahendusi. Seega on keskkonnalubade taotlemine, haldamine ning loakohase tegevuse tagamine mitut poolt kaasav protseduur. Vee erikasutusluba Vee erikasutusluba on kõige tüüpilisem keskkonnaluba, mida Kaitseväe kasutataval taristul vaja läheb. Veeseadus sätestab tingimused, millal on tegevusele vaja taotleda vee erikasutusluba.

13 24 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 25 Vee erikasutusluba peab olema järgmistel juhtudel: Võetakse vett pinnaveekogust, sealhulgas ka jää võtmise korral enam kui 30 m 3 /ööpäevas. Võetakse põhjavett rohkem kui 5 m 3 ööpäevas. Võetakse mineraalvett. Juhitakse heitvett või saasteaineid suublasse, sealhulgas põhjavette. Paisutatakse veekogu või kasutatakse hüdroenergiat. Rajatakse, likvideeritakse või süvendatakse veekogu, mille veepeegli pindala on üks hektar või suurem, või paigaldatakse sellise veekogu põhja pinnast. Uputatakse või heidetakse tahkeid aineid veekogusse. Põhjavett täiendatakse, lastakse alla, juhitakse ümber või tagasi. Vee kasutamisel muudetakse vee füüsikalisi või keemilisi või veekogu bioloogilisi omadusi. Teenindatakse või remonditakse regulaarselt laeva ohtlike ainetega seotult ja lastitakse või lossitakse laeva regulaarselt ohtlike ainetega või tuulega lenduvate puistekaupadega. Veekogu korrashoiuks kasutatakse kemikaale. Kasvatatakse kalu aastase juurdekasvuga rohkem kui üks tonn või kalakasvandusest juhitakse vett suublasse. Juhitakse vett suublasse maavara kaevandamise eesmärgil. või nende lõike, mis on looduskaitseseaduse alusel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kaitset vajavate veekogude või nende lõikude nimistus. Veekogu paisutamine võib olla asjakohane pigem väljaõppetegevuste käigus. Vee erikasutusloa saamiseks tuleb Keskkonnaametile esitada vabas vormis taotlus ning lisada sinna kõik materjalid, mis kuuluvad vastava valdkonna keskkonnaloa andmist reguleerivates õigusaktides loa taotluse juurde. Kui Keskkonnaamet vajab loa menetluseks veel lisateavet, siis saadetakse selle kohta eraldi päring. Selleks, et esitada kindlasti õiged materjalid, leiab vee erikasutusloa taotluse koostamise kõige selgemad juhised Keskkonnaameti koduleheküljelt 4. Vee erikasutusluba antakse üldjuhul tähtajatult. Loa omanik ja haldaja peavad tagama, et peetakse kinni loaga sätestatud tingimustest (näiteks seirekohustus, aruandlus) ning muudest veeseadusega sätestatud üldnõuetest (näiteks sanitaarkaitseala nõuded). See eeldab muuhulgas vee kasutuse üle arvestuse pidamist, enesekontrolli ja regulaarset aruandlust. Lühidalt välja tooduna on vee erikasutusloa omanik ja haldaja kohustatud tegema järgmist: Kasutama vett otstarbekalt ja säästlikult ning täitma vee kasutamiseks kehtestatud nõudeid. Hoiduma teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest ning veekasutusega kahju tekitamisest inimese tervisele, loodusele ja majandusobjektidele. Vee erikasutuse korral pidama arvestust kasutatava vee ning heitvee hulga ja omaduste üle. Vee erikasutusloas määratud tingimustel ja korras seirama heitvett ja vee ning veekogu kasutamist ning loas määratud tähtajaks esitama loa andjale seirearuande. Järgima veehaarde sanitaarkaitse nõuete täitmist. Esitama vähemalt kord aastas vee erikasutusloa andjale aruande kasutatud vee, heitvee hulga ja suublasse juhitud reoainete koguse kohta. Vee erikasutusloa vajadus on Kaitseväe taristul asjakohane eelkõige siis, kui põhjavett tarbitakse oma puurkaevu(de)st ning tekkinud heitvett juhitakse keskkonda ehk suublasse (looduslikku veekogusse või pinnasesse). Siinjuures tuleb arvestada, et vee erikasutusluba ei ole vaja siis, kui põhjavett võetakse vähem kui 5 m 3 ööpäevas. Samuti pole vee erikasutusluba vaja, kui heitvett suunatakse pinnasesse vähem kui 5 m 3 ööpäevas (nt kui heitvesi suunatakse imbsüsteemi kaudu pinnasesse). Selline tegevus peab vastama veeseadusega kehtestatud heitvee pinnasesse juhtimise korra nõuetele. Vee erikasutusluba pole vaja, kui vee ja kanalisatsiooniteenust osutab vee-ettevõtja (nt kinnistu on liitunud kohaliku ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga). Sellisel juhul on vee- ja reoveeteenuse tingimused sätestatud vee-ettevõttega sõlmitud lepinguga. Veekogu paisutamiseks ei ole vaja vee erikasutusluba, kui vooluveekogu looduslikku veetaset tõstetakse kuni üks meeter, välja arvatud juhul, kui paisutada veekogusid Õhusaasteluba Atmosfääriõhu kaitse seadus ja selle alamaktid sätestavad tingimused, millal on tegevusele või seadmele vaja taotleda õhusaasteluba. Peamiselt on sellised objektid paiksed saasteallikad ehk püsiva asukohaga objektid, mis saasteaineid välisõhku suunavad (nt katlamajad ja muud põletusseadmed). 4

14 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine Loakohustuse tuvastamisel rakendub korraga või eraldi kaks loogikat: Käitise/seadme võimsuse põhine sellisel juhul vaadatakse tegevuse/seadme aastast võimsust ja võrreldakse seda kehtestatud seadmete piirvõimsustega. Summaarse aastaheitkoguse põhine sellisel juhul vaadatakse kogu käitise summaarset heitkogust aastas ja võrreldakse seda kehtestatud saasteainete künniskogustega. Kaitseväe taristu haldamisega seoses on saasteluba vajavad objektid ehk paiksed saasteallikad eelkõige katlamajad ja muud energiatootmiseks ettenähtud põletusseadmed. Üldjuhul on energia tootmisel saasteluba nõutav, kui kõikide ühel territooriumil asuvate põletusseadmete summaarne soojussisendile vastav nimisoojusvõimsus tahke, vedel- või gaaskütuse põletamisel ületab 1 MW th ja nendest eraldub välisõhku vähemalt ühte saasteainet koguses, mis ületab saasteainele kehtestatud künniskogust. Veel on õhusaasteluba nõutav, kui kütuseterminali või tankla summaarne bensiini laadimiskäive 5 aastas on m 3 või enam. Siin on oluline silmas pidada seda, et künnis kehtib bensiini (sh lennukibensiini) laadimise kohta. Õhusaasteluba antakse üldjuhul tähtajatult. See tähendab, et kogu kasutatava seadme eluea vältel tuleb loa omanikul ja haldajal tagada, et peetakse kinni loaga võimaldatud heitmekogustest ja muudest nõutud tingimustest ning seaduses sätestatud piirväärtustest. See eeldab muu hulgas arvestuse pidamist, enesekontrolli ja regulaarset aruandlust. Lühidalt välja tooduna on õhusaasteloa omanik ja haldaja kohustatud tegema järgmist: Tegutsema keskkonnasäästlikult, näiteks vähendama saasteainete heitmeid ja hoidma ümbritseva õhukvaliteedi head taset. Kinni pidama loaga võimaldatud heitmekogustest ja muudest nõutud tingimustest ning seaduses sätestatud piirväärtustest. Tasuma kvartalis korra keskkonna kasutamise eest keskkonnatasu. Teavitama loa andjat muudatustest lubade väljastamisel. Vajaduse korral järgneb sellele loa muutmine. Tellima vajadusel mõõtmised vaid akrediteeritud laboratooriumi käest ning kehtestatud määruse nõuete järgi. Olemasolevate või lisanduvate põletusseadmete ja uute seadmete ning muude võimalike saasteluba vajavate tegevuste (nt suuremad kütuseterminalid või tanklad) planeerimisel tuleb hinnata võimalikku loa taotlemise vajadust. Õhusaasteloa taotluse, loa vormid ja loataotluse sisunõuded on kehtestatud valdkonda reguleerivate õigusaktidega. Õhusaasteloa ja erisaasteloa taotluse koostamisel tuleb tähele panna, et saasteloa taotluse üks osa on saasteallikatest välisõhku eralduvate saasteainete lubatud heitkoguste projekt (LHK-projekt). LHK-projekt koostatakse, lähtudes välisõhku saastavast tegevusest ja tehnoloogiast ning selle põhjustatud õhusaastamisest. Saasteloa taotluse ja LHK-projekti koostamine eeldab enamasti põhjalikku eeltööd (sh saasteallika maksimaalse võimaliku heitkoguse ja hajumise arvutamist), mistõttu võib tekkida vajadus kaasata sellesse töösse ka väline konsultant. Tavaliselt tellitakse LHK-projekt pädevalt lepingupartnerilt või ostetakse teenus sisse hankega. Head ja arusaadavad juhised, kuidas õhusaasteloa taotlust koostada leiab Keskkonnaameti koduleheküljelt 6. 5 Terminali korral mõistetakse summaarse laadimiskäibe all kõikides laadimistoimingutes (sisse-, välja-, ümberlaadimine) kasutatud bensiini summeeritud kogus, mida terminal aasta jooksul terminalis teeb või plaanib teha. Tankla korral on summaarne laadimiskäive tankla mahutitesse ja tankuritest mootorsõidukitesse laaditav/laaditud bensiini summaarne kogus aastas. 6 Jäätmeluba Jäätmeseadus ja selle alamaktid sätestavad tingimused ja tegevused, mille puhul peab olema jäätmeluba. Jäätmeluba tuleb taotleda järgnevateks tegevusteks: jäätmete kõrvaldamine jäätmete taaskasutamine ohtlike jäätmete kogumine või vedu, välja arvatud isiku enda tegevuse tulemusena tekkinud jäätmete kogumine ja vedu teiste isikute tekitatud ja antud metallijäätmete kogumine või vedu jäätmete edasise kaubandusvahendamise või taaskasutamise eesmärgil kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatud jäätmevedu olmejäätmevedu majandus- või kutsetegevusena jäätmete tekitamine jäätmeseaduses sätestatud juhtudel (tegevusvaldkondades tegutsedes) jäätmehoidla käitamine

15 28 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 29 Seni ei ole Kaitsevägi pidanud eespool nimetatut ise korraldama, mistõttu on puudunud vajadus ka jäätmeluba taotleda. Seetõttu tuleb kõik tekkinud jäätmed anda käitlemiseks üle ettevõttele, kellel on jäätmeluba (vt ka ptk 3.5). Samas võib Kaitseväe tegevuste arendamisel tekkida vajadus jäätmeloa (nt teatud jäätmete taaskasutamisel) järele. Kui selline vajadus on tekkinud, siis tuleb jäätmeloa taotlemisel lähtuda valdkonda reguleerivatest õigusaktidest. Head ja arusaadavad juhised, kuidas taotleda jäätmeluba ning selleks vajalike materjalide loetelu leiab Keskkonnaameti kodulehe - küljelt 7. Keskkonnaloa taotlemine ja ajakohastamine Keskkonnalubasid saab taotleda ja ajakohastada üldjuhul elektrooniliselt 8. Keskkonnalubade haldajatel peab olema portaalile juurdepääs ja õigus, et koostada taotlusi, esitada aruandeid jms. Loa taotlemisel tuleb läbida järgmised etapid: Koostada loa taotlus tuginedes kehtestatud loavormidele ning esitada taotlus loa väljaandjale (üldjuhul Keskkonnaamet) digitaaldokumendina Keskkonnaameti e-teenuste portaali kaudu või saata taotlus tavakirjaga, kasutades dokumendihaldussüsteemi (Postipoiss). Loa taotluse koostamisel tuleb teha koostööd keskkonnajuhi või -spetsialisti ja vajadusel vastava valdkonna inseneriga. Peale taotluse esitamist järgneb loa taotluse menetlus. Keskkonnaloa andja registreerib esitatud taotluse pärast selle kättesaamist ja kontrollib esitatud materjalide sisu vastavust kehtestatud nõuetele. Puudusteta ning nõuetele vastav taotlus võetakse menetlusse, millest loa andja teavitab loa taotlejat. Järgnevalt koostab loa väljaandja loa eelnõu. Kui taotlus ei vasta nõuetele või taotlusmaterjalides esitatud andmed ei ole piisavad taotluse menetlemiseks, määrab loa andja tähtaja, et puudused kõrvaldada või esitada lisaandmeid ja teavitab sellest taotlejat pärast puuduste avastamist. Kui taotleja ei ole puudusi määratud tähtajaks kõrvaldanud või lisaandmeid esitanud, jätab loa andja taotluse läbi vaatamata ja teavitab sellest taotlejat. Koostatud loa eelnõu avalik väljapanek. Avaliku väljapaneku ajal võimaldatakse avalikult (täpne koht tuuakse välja vastavas teates) keskkonnaloa taotluse ja/või loa eelnõu ning seotud materjalidega tutvuda ning oodatakse Kas i teel või portaali eteenus.keskkonnaamet.ee kaudu. taotluse ja/või loa kohta asjast huvitatud osaliste seisukohti ettepanekuid ja vastuväiteid. Avalik väljapanek kestab vähemalt 14 päeva. Avalikule väljapanekule võib järgneda keskkonnaloa/eelnõu avalik arutelu. Avalik arutelu pole kohustuslik, selle vajaduse üle otsustab loa andja. Kui eelnevad etapid on läbitud ja loa andmist välistavad asjaolud puuduvad, siis antakse taotlejale keskkonnaluba. Keskkonnaloa andmisega kinnitab loa andja, et kavatsetav tegevus ei kahjusta olulisel määral keskkonda ega ohusta inimeste elu või tervist. Keskkonnaloa alusel saab taotleja hakata tegutsema, ent seda üksnes loas määratud tingimustel. Juhul kui loaga määratud tegevusi plaanitakse muuta, tuleb sellest teavitada loa väljaandjat ehk Keskkonnaametit ning vajadusel esitada taotlus luba muuta. Keskkonnaloa muutmise taotluse vaatab loa andja läbi vastavalt keskkonnaloa andmise korrale. Suuremat keskkonnamõju avaldavate tegevuste puhul võib keskkonnaloa taotlemisega kaasneda keskkonnamõju hindamise (KMH) kohustus. Nende tegevuste loetelu on toodud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses. KMH koostamist koordineerib Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse taristuosakonna kinnisvara- või ehitusbüroo. Keskkonnalubade seire ja aruandlus Enamikel juhtudel on keskkonnalubadega kehtestatud keskkonnaseirenõuded (nt veevõtu arvestamine, heitveeväljalaskude ja reoveepuhasti reostuskoormuse seire), mida loa omaja ja haldaja peab korraldama. Vajalikud proovid peab võtma ja neid analüüsima akrediteeritud proovivõtja ja labor, mistõttu tuleb see tegevus tellida sobivalt partnerilt, arvestades keskkonnaloas sätestatud sagedust. Korraldatav seiretegevus peab toimuma loa tingimuste järgi, et oleks hea esitada Keskkonnaametile vajalikke deklaratsioone ja aruandeid ning et võimalikud ettekirjutused oleks välistatud. Iga keskkonnaluba omava territooriumi haldur peab olema hästi kursis loa tingimuste ning seirekohustustega, et vajalikud uuringud õigel ajal tellida. Saadud analüüsitulemuste deklaratsioonid ja aruanded tuleb üldjuhul esitada iga kvartal Keskkonnaameti e-teenuste portaali kaudu. Esitatud andmete alusel arvutab Keskkonnaamet keskkonnakasutuse hinna ja esitab vajaduse korral keskkonnatasu arve, milleks peab halduseelarvesse olema arvestatud vajalikud vahendid. Keskkonnatasu kantakse Maksu- ja Tolliameti pangakontole. Keskkonnajuht ja -spetsialist peavad olema kursis ja jälgima deklaratsioonide ja aruannete esitamise ja korraldamise protseduuri, abistama haldureid, hindama esitatud andmete vastavust loa tingimustele,

16 30 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 31 analüüsima võimalikke muutusi ja keskkonnatasude optimaalsust ning leidma lahendusi, kui näitajad ületavad lubatut. Peale igas kvartalis esitatud deklaratsioonide tuleb kord aastas esitada ka keskkonnaloa aastaaruanne, milles esitatavad andmed võivad erineda igas kvartalis esitatavatest andmetest (näiteks tuleb täiendavalt esitada puhasti tööefektiivsuse andmed). Keskkonnakasutuse aastaaruanded esitatakse järgmistel tingimustel: Veekasutuse aastaaruanne Keskkonnaameti e-teenuste portaali kaudu 9 kõige hiljem iga aasta 1. märtsiks. Välisõhu saastamise aastaaruanne tuleb esitada välisõhu saasteallika infosüsteemis OSIS 10 kõige hiljem 31. jaanuariks. Fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate seadmete registrisse kandmisel tuleb lähtuda seadmes sisalduvast süsinikdioksiidi ekvivalendi kogusest. Süsinikdioksiidi ekvivalent on üks tonn kasvuhoonegaasi, mis on ümber arvutatud süsinikdioksiidi koguseks, kasutades gaasi globaalse soojenemise potentsiaali. Seadmes sisalduvat fluoritud kasvuhoonegaasi kogust on võimalik süsinikdioksiidi ekvivalendiks ümber arvutada elektroonse kalkulaatori abil. 13 Leheküljele tuleb sisestada seadmes sisalduv aine kogus kilogrammides ning valida aine nimetus. Tulemusena kuvatakse seadmes sisalduv süsinikdioksiidi ekvivalent. Seega FOKA registrisse tuleb kanda järgmised fluoritud kasvuhoonegaase (nt R-404a, R-134a) sisaldavad seadmed ja nende käitlemistoimingud: Viis või enam süsinikdioksiidi ekvivalenti fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavad paiksed jahutus-, kliimaseadmed ja soojuspumbad. Viis või enam süsinikdioksiidi ekvivalenti fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavad paiksed tuletõrjeseadmed. Viis või enam süsinikdioksiidi ekvivalenti fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavad paiksed elektrijaotlad. Paiksed fluoritud kasvuhoonegaasidel põhinevaid lahusteid sisaldavad seadmed, mis sisaldavad viis või enam süsinikdioksiidi ekvivalenti fluoritud kasvuhoonegaase Muud olulised nõuded Oluline välisõhu kaitse valdkond on fluoritud kasvuhoonegaase ja osoonikihti kahandavate ainete kasutamine eri seadmetes. Selliseid aineid kasutatakse külmutusseadmetes, konditsioneerides, tulekustutusseadmetes ja -süsteemides, mida kasutatakse laialdaselt ka Kaitseväe taristul. Need ained põhjustavad peale kliimamuutuse ka stratosfääris (20 30 km kõrgusel atmosfääris) asuva osoonikihi hõrenemist. Osoonikiht täidab eluslooduse jaoks olulist ülesannet nimelt kaitseb see elusorganisme ultraviolettkirguse eest. Seega on ülioluline vältida ja vähendada osoonikihti kahjustavate ainete sattumist keskkonda. Kehtiva korra järgi peavad omanikud, kellele kuuluvad paiksed seadmed (nt jahutus-, kliimaseadmed ja soojuspumbad), mis sisaldavad fluoritud kasvuhoonegaase (nn F-gaase) 11 ja osoonikihti kahandavaid aineid (nn OKA-sid) 12, registreerima sellised seadmed nn FOKA andmekogus ehk registris, mida haldab Keskkonnaamet. F-gaase või OKA-sid sisaldavad seadmed või tooted peavad olema märgistatud sellekohase infoga. FOKA registrisse tuleb kanda paiksed jahutus-, kliimaseadmed ja soojuspumbad, mis sisaldavad kolm või enam kilogrammi osoonikihti kahandavaid aineid (nt R-22) ning nende seadmete käitlemistoimingud. 9 eteenus.keskkonnaamet.ee 10 osis.keskkonnainfo.ee 11 Fluoritud kasvuhoonegaasid ehk F-gaasid on inimese leiutatud kemikaalid, mida kasutatakse paljudes majandusvaldkondades ja rakendustes. Levinumad külmaained on näiteks R-404A, R-134a, R-407 seeria gaasid jne, tuletõrjesüsteemides on enam levinud FM-200 (HFC-227ea), FE-13(HFC-23) ja FS49C2 (R-866). Pingejaotlates kasutatakse fluoritud kasvuhoonegaasidest SF6. 12 OKA-d on keemilised ained, mis võivad stratosfääris reageerida osoonimolekulidega. Olulisemad OKA-d on kloori, fluori või broomi sisaldavad süsivesinikud. Levinumate OKA-de hulka kuuluvad näiteks CFC-d (R-11 ja R-12), HCFC-d (R-22) ja neid sisaldavad segud (nt R-409, R-401, R-402, R-403, R-406, R- 408, R-502). Paiksete jahutus- ja kliimaseadmete ning soojuspumpade puhul käsitletakse ühe seadmena ühte jahutuskontuuri. Kui süsteemi külmaaine kontuurides sisalduvatel ainetel on omavaheline kokkupuude (läbi ühise torustiku), siis tuleb FOKA registris registreerida üks seade ning summeerida kõikides süsteemi külmakontuurides sisalduvad aine kogused. Kui puudub selline ühendus, siis tuleb kõik kontuurid eraldi seadmetena registreerida. Registrisse ei pea kandma Hermeetiliselt suletud seadmeid, mis sisaldavad vähem kui kümme süsinikdioksiidi ekvivalenti fluoritud kasvuhoonegaase, tingimusel, et sellistel seadmetel on valmistajatehases paigaldatud märgistus hermeetiliselt suletud või mille kasutusjuhendisse on märgitud, et tegemist on hermeetiliselt suletud seadmega. 13 Kalkulaator on leitav aadressil:

17 32 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 33 Elektrijaotlaid, mis vastavad vähemalt ühele järgmistest tingimustest: a) elektrijaotla lekkemäär on tootja tehnilise spetsifikatsiooni kohaselt vähem kui 0,1% aasta kohta ja sellel on vastav märgistus; b) elektrijaotlal on seade rõhu või tiheduse jälgimiseks; c) elektrijaotla sisaldab vähem kui 6 kg fluoritud kasvuhoonegaase. Kõikide selliste seadmete või süsteemide haldajal (näiteks külmutusseadme omanikul) peab olema ülevaade, kas tema hallatavad seadmed sisaldavad fluoritud kasvuhoonegaase ja osoonikihti kahandavaid aineid ning vajaduse korral registreerima need FOKA registris. FOKA registris on seadmeid võimalik registreerida ka e-keskkonnaameti kaudu 14, kasutades teenust Fluoritud kasvuhoonegaase ja osoonikihti kahandavaid aineid sisaldavate seadmete haldamine ja käitlustoimingute registreerimine. Seadme haldaja peab FOKA registris registreerima seal registreeritud seadme võõrandamise, kasutusvalduse ülemineku või kasutuselt kõrvaldamise ja jäätmekäitlejale üleandmise. Registrikanne tuleb teha kahe nädala jooksul pärast toimingut. Andmeid tuleb uuendada ka juhul, kui registreeritud seadet on ümber ehitatud. Peale registreerimistoimingute on oluline teostada seadmete lekkekontrolli, mille sagedus sõltub seadmes sisalduva aine kogusest. Oluline on silmas pidada, et seaduse kohaselt tohivad selliseid seadmeid hooldada ainult pädevad hooldajad. Seetõttu tuleb seadmete registreerimisel valida pädev hooldaja (v.a elektrijaotlate ja lahusteid sisaldavate seadmete puhul, kus hooldaja andmed võib esitada ka alles käitlemistoimingute tegemisel). Lisateavet seadmete registreerimisest ja muudest nõuetest (nt lekkekontrolli sagedus) ning ettevõtete nimekirja, kellel on kehtiv käitlemisluba, leiab Keskkonnaameti koduleheküljelt 15. Energiakasutuse keskkonnamõju sõltub eelkõige sellest, kuidas ja millest energiat toodetakse. Eesti energiasektori ökoloogiline jalajälg on suurem kui Euroopa Liidu keskmine. Selle peamine põhjus on, et energia tootmises kasutatakse väga süsinikumahukat põlevkivi. Põlevkivist ja teistest fossiilkütustest (nt kivisüsi, nafta, maagaas) energia tootmine mõjutab kaudselt tugevasti ka keskkonda, milles ammenduvad loodusvarad, tekivad jäätmed, halveneb pinna- ja põhjavee kvaliteet ja väheneb bioloogiline mitmekesisus. Samuti mõjutab energia tootmine välisõhku ja selle kvaliteeti. Energiatõhususe edendamine ja taastuvatest energiaallikatest (nt vesi, tuul, päike, maasoojus, biogaas ja biomass) toodetud energia osakaalu suurendamine on eesmärk ka riigikaitselises tegevuses. Valitsusasutused, sh Kaitseministeerium ja selle valitsemisala, saavad oma panuse anda, suurendades hoonete energiatõhusust ja energiasäästu ning järgides energiatõhususnõudeid riigihangetes, millega ostetakse tooteid, seadmeid või teenuseid. Kaitsevaldkonna taristu arendamiseks, transpordi ja välioperatsioonide energiatõhususe ja taastuvenergia laiema kasutuse edendamiseks on koostatud Kaitseministeeriumi ja selle valitsemisala energiatõhususe põhimõtted ja tegevuskava Energiasääst Energia senisest tõhusamaks kasutamiseks ja säästmiseks on palju võimalusi, alates väga lihtsatest muudatustest iga päeva tegevuses kuni põhjalike tehniliste ümberkorraldusteni. Üldises plaanis võib energiasäästumeetmed jagada organisatoorseteks ja tehnilisteks lahendusteks. 3.2 Energia kasutamine Kaitseväe taristu kasutamisel ja haldamisel tarbitakse suures koguses energiat nii elektrienergiat kui ka soojaenergiat. Energiat on vaja, et valgustada territooriumi ja hooneid, käitada seadmeid ja töövahendeid, soojendada tarbevett, kütta ruume jms. Siinjuures tuleb rõhutada, et energia tarbimine on Kaitseväe üks suurema keskkonnamõjuga keskkonnaaspekte. Peale selle kulub Kaitseväe taristu haldamisel energia tarbimisele pea kõige rohkem raha. 14 eteenus.keskkonnaamet.ee 15 Energiatarbimisega seotud suuremad tehnilised lahendused (nt hoonete arhitektuursed ja ehituslikud lahendused, tehnosüsteemid koos kütte- ja ventilatsioonisüsteemidega, kasutatavad kütuseliigid) määratakse juba hoonete ja rajatiste projekteerimise käigus. Seega sõltub Kaitseväe kasutatava taristu energiatõhusus paljus sellest, kuidas ja kui palju on arvestatud energiatõhususega hoonete ja rajatiste projekteerimisel ja ehitamisel. Samas mõjutab energia säästmist väga palju ka hoonete ja tehnosüsteemide õige haldamine ja kasutamine. Nii on oluline roll energiasäästu seisukohast ka neil, kes hooneid ja tehnosüsteeme

18 34 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 35 haldavad ja hooldavad. Tehnosüsteemide õigeaegne korraline hooldus aitab säästa nii energiat kui ka seadmete eluiga. Hoonete energiatarbest lõviosa kulub hoonete kütmisele, s.o üldjuhul üle 70% energiakulust. Ülejäänu kulub valgustitele, vee soojendamisele ning seadmete ja süsteemide käitamisele. Seega sõltumata asjaolust, kas tegemist on hoone rajamisega, rekonstrueerimisega või korrashoiuga, tuleb pöörata suurt tähelepanu hoone küttesüsteemile. Samas ei tohi tagaplaanile jätta ka teiste tehnosüsteemide, nagu näiteks ventilatsioonisüsteemid ja jahutussüsteemid, valikuid ja kasutust. Hoone tehnosüsteemid moodustavad ühe terviku, mis peaks töötama kooskõlas. Et tehnosüsteemid töötaks efektiivselt ja energiasäästlikult, on väga oluline, et tehnosüsteemide haldajad annaksid informatsiooni inseneridele ja projekteerijatele. Just haldurid on need, kes tajuvad esimesena olukorda, kus rajatud tehnosüsteemid ei täida neile pandud eesmärki, ei toimi korrektselt või vajavad tihedamat hooldamist, kui hooldusjuhendis ette nähtud. Kiire teavitamine ja hea koostöö aitab olemasolevaid süsteeme tõhustada ning uute plaanimisel vältida varem ilmnenud probleeme. Samuti aitab asjakohane tagasiside integreerida uusi tehnosüsteeme ja lahendusi olemasolevatega. Hoonete kütmisel tuleb arvestada selle funktsiooni ja kasutamisega, välistemperatuuriga, hoone välispiirete materjalide ja mõõtmetega, ventilatsioonivajadustega, aga ka ruumi mugavustingimustega (nt sisetemperatuur, niiskus) jms. Seega tuleb hoonete küttesüsteemide käitamisel pidevalt jälgida mainitud aspekte ning vajadusel piirata soojakadusid sobiva ruumitemperatuuri hoidmisega (nt alandada ruumitemperatuuri kasutusvälisel ajal) ning parandada hoone soojusjaotust küttesüsteemi tasakaalustamise ja mõõtmise abil. Eri tüüpi küttejuhtimissüsteemid annavad põhimõtteliselt erineva tulemuse ning palju sõltub iga tüübi puhul ka süsteemi häälestatusest. Energia säästmiseks tuleks radiaator- ja põrandaküttesüsteemide käsitsi reguleerimisele eelistada automaatset küttekontrollerit või juhtimissüsteemi. Siiski tuleb arvestada, et hoonete küttesüsteemi automaatne juhtimine tuleb aeg-ajalt üle vaadata ning vajaduse korral reguleerida ja hooldada. Küttesüsteemi käsitsi reguleerides tuleb arvestada hoone kasutajate teadlikkusega, aga ka sellega, et peale ebatäpsuse ja hilinemise on inimesele omane soov üle reguleerida ja võimetus arvestada soojusinertsist tingitud viidete mõju. Nii on mõistlik peale küttesüsteemi ka teiste energiat tarbivate süsteemide (nt valgustus) puhul kasutada võimalusel automaatikat (nt liikumisandurid valgustuse optimeerimiseks). Oluline osa elektrienergiast kulub valgustusele. Ruumide ja ka välisterritooriumi valgustamisel tuleb tähelepanu pöörata sellele, et valgust oleks piisavalt just seal, kus seda vaja ja et lambid ei põleks siis, kui kunstvalguse järele puudub vajadus. Tuntavat energiasäästu annab säästulampide või suurema kasuteguritega lampide (nt LED-lambid) kasutamine, sest need tarbivad 70 90% vähem elektrit. Uued säästupirnid ja LED-lambid kannatavad üldjuhul ka sagedast sisse-väljalülitamist. Tabel 2. Energiasääst valgustuses lampide võrdlustabel Hõõglamp Halogeenlamp Luminestsentslamp (nn päevavalguslambid ja säästulambid) 90 95% energiast läheb soojuseks lühike eluiga töötamisel kuum ainult sooja valgusega (värvsustemperatuuriga 2700K) + odav + hubase värvsustemperatuuriga + värvispekter pidev + ei sisalda mürgiseid ühendeid suur osa energiast läheb soojuseks lühike eluiga ( h) töötamisel väga kuum, (kuni 300ºC) hind vs. eluiga suhe kehv + tarbib hõõglambist 0-45% vähem energiat + meeldiva värvsustemperatuuriga + värvispekter pidev Allikas: Rohelise Kontori käsiraamat suhteliselt kallis pikk süttimisaeg (vanemat tüüpi lampidel) ei sobi alati suuruse pärast värvispekter katkeline sisaldab elavhõbedat, seega tuleb käsitleda ohtliku jäätmena + väike energiatarve (ca 5 x väiksem hõõglambist) + pikk eluiga ( h) + madal töötemperatuur LED-lamp kallis, eelkõige just suurema võimsuse korral värvispekter katkeline + väga väike energiatarve (5 10 x väiksem hõõg- ja halogeenlambist) + eriti pikk eluiga ( h) + väikesed mõõtmed + väike soojaeraldus + väga palju eri värvusi

19 36 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 37 Energia säästmine on väljakutse, mis nõuab, et nii tehnoloogia kui ka käitumisharjumused muutuksid käsikäes. Energiat on võimalik rohkem säästa siis, kui tõsta teadlikkust. Seejuures on määrav, et haldaja kui energiatõhususe eest üldisemal tasemel vastutav isik, insenerid ja ka üksuste juhid ning teised vastutavad isikud saaks aru energiasäästu meetmetest ja nõustuks neid rakendama. Selleks, et suurendada teadlikkust, on otstarbekas koostada ja paigutada enamkasutatavatesse kohtadesse (nt kasarmute ruumid ja tualetid) lihtsad meeldetuletavad juhised (nt Lahkudes kustuta tuli ), mis aitavad suunata hoone kasutajaid energiasäästule. Oluline on, et vastutavad isikud jälgiksid ja vajadusel tuletaksid inimestele meelde energiasäästu meetmeid ja kokkulepitud käitumisjuhiseid. Energiasäästu seisukohalt on oluline teada, kui palju taristu energiat tarbib ja kui tõhus see on. Selleks on vaja koondada vajalik energiatarbimist iseloomustav informatsioon ning seda analüüsida. Ülevaade energia tarbimisest tekib, kui energiatarbe andmed on samas ajaperioodis võrreldava ja usaldusväärsena saadaval. Elektri- ja soojusarvete jälgimine üldises plaanis ei pruugi näidata, kus ja milleks keegi energiat kasutab, sest arvetel olevad koondsummad ei ütle just palju selle kohta, kuidas tegelikult energiat kulutatakse. Parema ülevaate saamiseks peavad tarbimise kohad olema mõõdetavad. Vajadusel tuleks seega paigaldada kõigile objektidele energiaarvestid, et võimalikult täpselt mõõta kasutatava energia kulu. Et saada energiatarbimisest parem ülevaade, on mõistlik spetsialistide abil energiatarbimist täpsemalt analüüsida/kaardistada. Kaardistamine aitab välja selgitada, kuidas energiakasutust vähendada, hinnata ja järjestada võimalused olulisuse järgi. Kaardistamisel saadav ülevaade energiakasutustest ja -kulutustest võimaldab otsustada, kuidas säästa või tehnosüsteeme muuta. Koguda regulaarselt andmeid hoonete ja rajatiste, tehnosüsteemide ja -seadmete energiatarbimise kohta. Analüüsida kogutud andmeid energiasäästu meetmete kavandamiseks, sh pakkuda lahendusi, et energiasüsteeme parendada. Optimeerida ja reguleerida energiatarbimist vastavalt hoonete ja territooriumite kasutusele, sise- ja välistemperatuuridele jms parameetritele. Jälgida energiasüsteemide automaatika tööd. Tagada tehnosüsteemide pidev/nõuetekohane hooldus järgides tehnosüsteemide hoolduskavasid ja korrashoiuplaane Hoonete energiatõhusus Hoonete energiakulud moodustavad suure osa (Eesti puhul 30 40%) energia kogutarbimisest. Tulenevalt EL-i hoonete energiatõhususe direktiivist on liikmesriigid ja sealhulgas ka Eesti kohustatud uute ja oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul järgima energiatõhususe nõudeid. Ehitusseadustiku alusel on kehtestatud hoone, sh madalenergiahoone ja liginullenergiahoone energiatõhususe miinimumnõuded. Sinna hulka kuuluvad ehitatavad ja oluliselt rekonstrueeritud hooned (sh ka mitteelamud nagu büroohooned, majutus- ja toitlustushooned). Alates aastast peavad avalikud hooned (hooned, mida kasutavad ja omavad riigiasutused) ja aastast juba kõik hooned vastama liginullenergiahoonetele kehtestatud nõuetele see tähendab, et kõik uued hooned peavad tootma ise ka energiat. Energiatõhususe miinimumnõudeid tuleb järgida hoone püstitamisel ja olulisel rekonstrueerimisel ning hoone nõuetele vastavust hinnatakse ehitusprojekti alusel juba hoone projekteerimisel. Kokku on lepitud, et Kaitseväe hoonetest tuleb miinimumnõuetega vastavusse viia staabihooned, ühiselamud ja muud eluhooned. 17 Häid näpunäiteid ja võrdlusandmeid tehnosüsteemide, sh kütte, sooja tarbevee ja elektri kasutamisest ning energiatõhususest Kaitseväe hoonetes on võimalik leida Kaitseväe energiamajanduse uuringust. 16 Kokkuvõtvalt võib öelda, et energiasäästu tagavad järgmised tegevused: Teavitada hoonete ja territooriumi kasutajaid energiasäästumeetmetest ja -juhistest. Energiatõhususe miinimumnõuetega kehtestatakse hoonetele energiatõhususarvu piirväärtused, millele hoone peab vastama. Energiatõhususe miinimumnõuded kehtestatakse hoonele tervikuna. Energiatõhususarv arvutatakse hoone köetava pinna ruutmeetri kohta hoone tüüpilisel kasutusel. Hoone koosseisu arvatakse energiatõhususarvu arvutamisel peale piirete ja tehnosüsteemide ka hoonesse või kinnistule paigaldatud lokaalse energiatootmise süsteemid. 16 Aare Vabamägi, Kaitseväe energiamajandus - ülevaade nelja objekti energiamajandusest ja võimalikest arengutest. 17 Riiklikul tasemel on kokku lepitud, et 3% avaliku sektori hoonetest tuleb rekonstrueerida miinimumnõuetele vastavalt.

20 38 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 39 Hoone vastavust energiatõhususe miinimumnõuetele tõendatakse energiamärgisega, mis antakse hoonele või hoone osale välja majandus- ja taristuministri määruses Nõuded energiamärgise andmisele ja energiamärgisele sätestatud tingimuste järgi. Energiamärgis näitab hoone energiatõhususarvu ehk kui palju hoone või selle osa tarbib aastas energiat köetava pinna ruutmeetri kohta. Energiamärgis võimaldab seega võrrelda hoone energiatarvet teiste sarnaste hoonete omaga Seadmete energiatõhusus ja märgistus Olulised energiatarbijad on ka seadmed ja elektrilambid. Seetõttu on energia ja muude ressursside tõhusamaks kasutamiseks mõnele kodumasinale, soojus- ja muudele seadmetele kehtestatud energiatõhususe ja energiamärgistuse nõuded, mis põhinevad EL-i õigusaktidel. Kaitseväe taristuga seotud ostude ja hangete tegemisel on vaja teadmisi seadmete energiatõhususest ja energiamärgise tähendusi. Uue seadme hankimisel tuleks kindlasti jälgida, et ostetav seade oleks võimalikult energiatõhus. Energiatõhusa (kõrgema energiatõhususe klassiga) seadme kasutamisel energia ja muude ressursside (nt veekasutus) kokkuhoid kompenseerib tavaliselt mitu korda seadme mõnevõrra suurema soetuskulu (ostuhinna). Energiat tarbivate seadmete hankimisel on soovitatav kasutada energiamärgistuses toodud klasse (nt määrates ära, et seade peab kuuluma vähemalt A-klassi). IT-seadmete hankimise keskkonna/energiakriteeriumite näited on toodud Keskkonnaministeeriumi kodulehel 18. Seadmete energiatõhususe nõuded tulenevad peamiselt EL-i ökodisaini direktiivi 2009/125/EÜ alusel kehtestatud rakendusmeetmetest, mis reguleerivad 20 tootekategooria müümist. Seadmeid, mis ei vasta ökodisaini direktiivi energiatõhususe nõuetele, ei tohi Euroopasse, sealhulgas Eestisse importida ega turustada (v.a enne nõude jõustumist toodetud seadmed). Samadel alustel on alates aastast keelatud turustada tavalisi hõõglampe kui kõige ebaefektiivsemaid valgustusseadmeid (v.a eriotstarbelised hõõglambid). Tulenevalt EL-i energiamärgistuse direktiivist 2010/30/EL peab energia ja muude ressursside tõhusama kasutamise eesmärgil teatud liiki energiat tarbivatel seadmetel olema energiamärgistus (vt nimekiri allpool). Energiamärgistus on seadme energia ja muude ressursside tarbimist iseloomustav teave. Energiamärgistuses 18 kasutatakse klasse A-st G-ni, kusjuures A+++ tähendab kõige energiasäästlikumat seadet, G aga kõige vähem säästlikku. Kuna märgistusel on ühtne standard, siis tootjate sama energiaklassiga seadmete säästlikkus ei erine praktiliselt üksteisest. Eestis peavad energiamärgistusega olema varustatud järgmised seadmed: kodumajapidamises kasutatavad külmutusseadmed kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad kodumajapidamises kasutatavad trummelkuivatid televiisorid tolmuimejad kliimaseadmed elektrilambid ja valgustid kodumajapidamises kasutatavad elektriahjud kütteseadmed ja veesoojendid-kütteseadmed vedel- ja gaaskütusega köetavad kuumaveekatlad 3.3 Vee kasutamine ja heitvee käitlemine Ligikaudu 71% Maa pinnast on kaetud veega, kuid vaid vähem kui 1% sellest kõlbab juua, toidu valmistamiseks, pesemiseks või muuks kasutamiseks. Samal ajal kasvab vee tarbimine kiiremini kui rahvastik. Maailma veeressursid on jaotunud äärmiselt ebaühtlaselt, mõnel pool tuntakse teravat veepuudust, teisal teevad muret sagedased üleujutused. Kuigi Eestis ei ole veeressurss nii kriitilise tähtsusega kui paljudes muudes maailma paikades, on vaja ka meil vett säästlikult kasutada, kuna nii tarbitava vee kui ka reovee puhastamiseks kulub energiat ja kemikaale. Peale selle tuleb arvestada, et vee soojendamiseks kulub energiat, mistõttu liigse sooja vee kasutusega raiskame ka energiat. Vee tarbimine ning põhjavee taseme ja pinnavee veerežiimi muutmine võib oluliselt mõjutada ökosüsteeme, sh vee-elustikku. Keskkonda suunatud puhastamata reovesi saastab nii ümbritsevaid veekogusid kui ka põhjavett. Võib tuua palju näiteid, kus reovesi on keskkonda sattudes muutnud kasutuskõlbmatuks ka joogiveekaevud. Kaitseväe taristul korraldatav tegevus eeldab üldjuhul nii joogi- kui ka tarbevee (tualetid, inimeste ja seadmete/sõidukite pesemine, toidu valmistamine jms)

21 40 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 41 kasutamist ning tekkinud reovee 19 puhastamist. Peale selle tekib Kaitseväe kasutuses olevatel territooriumitel sademe- ja drenaaživett ning pinnasevett, mida on üldjuhul vaja ära juhtida ja vajadusel ka puhastada. Kõik sellised tegevused on seotud võimaliku keskkonnamõjuga, mistõttu on vee kaitse ja kasutamine reguleeritud õigusaktidega. Kui taristu/kinnistu on ühendatud ühisveevärki, siis on veega varustamise ja reovee ärajuhtimise ning puhastamise õiguslik alus vastavalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusele vee-ettevõttega sõlmitud leping. Kui taristu ei ole ühendatud ühisveevärki ning vett võetakse enda puurkaevudest ja tekkinud reovett puhastatakse kohapeal, siis laienevad kinnistule veeseaduses kehtestatud nõuded ning vajadusel tuleb taotleda vee-erikasutusluba (vt ka ptk 3.1.1). Peale vee kasutamise ja kaitse reguleerib veeseadus ka veekogude kasutamist. Vee kaitsmiseks piiratakse veeseadusega eri tegevusvaldkondade mitmeid tegevusi. Näiteks on keelatud veekogusid risustada, reovesi tuleb enne veekogusse juhtimist puhastada jms. Veekogude ranna või kalda kasutamise piirangud ja kasutustingimused ehituskeelu- ja piiranguvööndis sätestab looduskaitseseadus. Need näitajad on keskmised ja sõltuvad paljus tehnilistest iseärasustest ning lekke iseloomust. Vee raiskamisest tekkiv rahaline kulu sõltub ka kohalikust veehinnast. Siiski on see oluline raiskamine, mida tihti ei hoomata. Peale otsese rahakulu tekitavad veelekked niiskuskahjustusi, mis võib põhjustada hallitust. See omakorda võib nõuda väga mahukaid ja kulukaid hoone remondi- ja renoveerimistöid. Veel tekitavad niiskus ja hallitus tervisekahjustusi. Seega tuleb taristu veesüsteeme regulaarselt kontrollida. Oluline on ka see, et kõik inimesed annaksid kohe teada, kui avastavad lekkiva kraani, tualettpoti, veetoru või muu vett tarbiva seadme. Kõik veelekked tuleb viivitamatult kõrvaldada. Sarnaselt energiakasutusega tuleb vee säästvaks tarbimiseks teavitada kõiki inimesi veesäästumeetmetest ning vajadusel paigutada vastavatesse kohtadesse (nt kasarmute tualettruumid, pesuruumid) lihtsad meeldetuletavad käitumisjuhised (vt ka ptk 4.5) Vee tarbimine ja sääst Vee säästlik kasutamine aitab vähendada selle tarbimisest tulenevat keskkonnamõju ja vähendada majanduskulu. Seetõttu on oluline kasutusele võtta meetmed, et vähendada vee tarbimist. Uuringud on näidanud, et lihtsate tehniliste meetmete abil on võimalik vee tarbimist vähendada isegi kuni 40%. Nagu energia-, nii ka veesäästu puhul on käitumuslike võtetega võimalik veetarbimist oluliselt vähendada. Peale tehniliste lahenduste (nt vett säästvate duššide ja segistiotsikute, tualettpottide, tõhusate seadmete) kasutuselevõtu on väga oluline hoida ka veesüsteeme (sh veetorustiku) korras. Veesüsteemi lekkimine võib põhjustada märkimisväärset vee raiskamist, millega kaasneb ka otsene rahaline kulu, näiteks: lekkiv kraan, tilk tilga haaval: 4 liitrit tunnis, 35 m 3 aastas: ligi 100 eurot aastas lekkiv kraan, peene veenirena: 16 liitrit tunnis, 140 m 3 aastas: ligi 390 eurot aastas lekkiv kraan, tugev veenire: 63 liitrit tunnis, 552 m 3 aastas: ligi 1550 eurot aastas lekkiv tualetipaak: 25 liitrit tunnis, 219 m 3 aastas: ligi 610 eurot aastas Ka veesäästu tagamiseks on vaja saada head ülevaadet veetarbimisest ja selle tõhususest. Selleks tuleb vee kasutust taristul perioodiliselt seirata/mõõta ja hinnata. Üldiselt piisab, kui registreerida iga kuu vee tarbimine. Suuremate territooriumite puhul oleks mõistlik eraldi mõõta suuremate hoonete/tarbijate vee kasutamist, kuna see aitab paremini hinnata nende vee tarbimise tõhusust ja välja selgitada võimalikku vee raiskamist. Kui jälgida vee tarbimist pikemat aega, aitab see tuvastada ka lekkeid (harjumuspärasest suurem vee tarbimine). Halduril võiks olla ülevaade hoonetes kasutatavate duššide, segistite, tualettpottide ning muude vett tarbivate seadmete veetõhususe 20 kohta, et vajadusel teha selliste seadmete väljavahetamise ettepanekuid. Võttes arvesse üha suurenevaid vee- ja energiakulusid, tasuvad investeeringud säästlikesse veesüsteemidesse kiiresti ära Vee kaitse ja kasutus Säästva kasutamise kõrval on oluline tagada ka vee kaitse ja hea seisund. Selleks tuleb vältida vee reostumist ja liigvähendamist ning veekogude ja veevõtukohtade/kaevude risustamist ning vee-elustiku kahjustamist. Vee kaitseks on õigusaktidega kehtestatud piirangud ja kohustused, mida peab ka Kaitseväe taristu haldamisel ja planeerimisel silmas pidama. 19 Reovesi on üle kahjustuspiiri (seadusega sätestatud piirmäärade) rikutud/saastatud ja puhastamist vajav vesi. Heitvesi on kasutusel olnud vesi (sh nõuetekohaselt puhastatud reovesi), mida võib keskkonda/suublasse juhtida. 20 Säästlikud kraanid/segistid on üldjuhul sellised, mille vee vooluhulk on vähem kui 7 liitrit minutis, duši puhul vähem kui 9 liitrit minutis, WC-poti veehulk ühe tõmbe kohta ei ületa 6 liitrit.

22 42 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 43 Veeseadusest tulenevad vee kasutuse piirangud. Asulavälistel Kaitseväe territooriumitel võetakse vett tavaliselt puurkaevudest, mis tuleb rajada kehtivate nõuete kohaselt. Kui põhjavett (nii joogi- kui tehniline vesi) võetakse üle 5 m 3 ööpäevas, tuleb puurkaevu jaoks taotleda vee erikasutusluba ning lähtuda kaevu haldamisel loas sätestatud tingimustest ja aruandluskohustustest. Lisainformatsiooni puurkaevu rajamise ja likvideerimise kohta saab Keskkonnaameti kodulehelt 21. Kui Kaitseväe territooriumil võetakse joogivett puurkaevust, tuleb arvestada, et veevõtukoha ümber peab jääma sanitaarkaitseala, mis erineva iseloomuga veevõtu puhul on eri suurusega. Sanitaarkaitseala on maa-ala, kus kitsendatakse tegevust ja piiratakse liikumist. Sanitaarkaitseala peab moodustama, kui vett võetakse põhjaveekihist üle 10 m 3 ööpäevas ühe kinnisasja vajaduseks. Sanitaarkaitseala ulatus üldjuhul on 50 m puurkaevust, kui vett võetakse põhjaveekihist ühe puurkaevuga. 50 m puurkaevude rea teljest mõlemale poole, 50 m rea äärmistest puurkaevudest ja puurkaevude reas puurkaevude vaheline maa, kui vett võetakse põhjaveekihist kahe või enama puurkaevuga. 200 m veevõtukohast ülesvoolu, 50 m allavoolu ning 50 m veevõtukohast mõlemale poole mööda veekogu kaldaga risti tõmmatud ja veevõtukohta läbivat joont, kui vett võetakse vooluveekogust. Veekogu akvatoorium koos 90 m laiuse kaldavööndiga, kui vett võetakse seisuveekogust. Sanitaarkaitsealal võib teha ainult veehaarderajatise hooldustöid (sh metsa hooldamine, niitmine ja veeseire). Seega tuleb jälgida, et puurkaevu sanitaarkaitsealal ei toimuks mingeid muid tegevusi ega hoitaks/ladustataks seadmeid, materjale ega sõidukeid. Selleks tuleks territooriumil sanitaarkaitseala(d) tähistada (nt informeeriva sildiga või märkida ära ala piirid). Kui puurkaevust võetakse põhjavett alla 10 m 3, siis tuleb ümber puurkaevu vabana hoida kuni 10-meetrine ala. Ka sellisel juhul tuleks piirata sellel alal tegevust, mis võib tekitada pinna- või põhjavee reostust. Tuleb jälgida, et kaevu asukoht oleks võimalike reostusallikate (kogumiskaevud, käimlad, prügikastid, kemikaalihoidlad, õlimahutid, kanaliseerimata saunad jne) suhtes põhjaveevoolu suunas ülesvoolu ja neist võimalikult kaugel. Oluline on tagada ka veevõtukoha, sh puurkaevu regulaarne hooldus ning jälgida, et puurkaev ja selle ümbrus oleks korras Kaitseväe territooriumil tuleb vältida võimalikku reostust või reostusallika ohtlikku seisundit, mille jätkuv halvenemine põhjustab või võib põhjustada veekogu või põhjaveekihi reostumist. Potentsiaalsed ohtlikud reostusallikad on näiteks kanalisatsiooniehitised ja naftasaaduste hoidmisehitused (nt kütusemahutid). Nimetatud reostusallikatest reostuse tekkimise vältimiseks on kehtestatud eraldi veekaitsenõuded. Naftasaaduste hoidmisehitiste ja ohtlike ainete käitlemise korralduse ülevaade on esitatud peatükis 3.6. Kaitseväe taristul tekib suuremal või vähemal määral reovett, mida on vaja üldjuhul puhastada. Reovee reostusnäitajad ja reovee puhastamise nõuded on kehtestatud vastavate õigusaktidega. Puhastamise käigus kõrvaldatakse reo ained ja ebasoovitavad organismid reoveest mehaaniliste, bioloogiliste või füüsikalis-keemiliste võtetega. Kui reovee reostusnäitajad ületavad kehtestatud piirmäärasid, on keelatud seda otse keskkonda/suublasse (looduslikku veekogusse või pinnasesse) suunata. Seega tuleb tekkinud reovesi puhastada kohapeal või juhtida reoveepuhastisse. Reovett kogutakse ka mahutitesse, mille puhul on samuti oluline järgida veekaitsenõudeid ning mahutitele esitatavaid nõudeid, et vältida lekkimist. Mahutite täitumisel tellitakse selle tühjendus ettevõttelt, kellel on litsents (üldjuhul tühjendavad mahuteid lepingupartnerid). Kui kinnistu pole liidetud kohaliku ühiskanalisatsiooniga, siis tuleb kogutud reovesi enne suublasse juhtimist kohapeal puhastada või koguda mahutisse. Kohapealne reoveepuhastus eeldab üldiselt ka vee erikasutusloa olemasolu (vt ka ptk 3.1.1). Et reovett koguda ja juhtida, on enamik hooneid ühendatud kanalisatsioonitorustikuga, Kanalisatsiooniehitiste ja puurkaevude ümbrus peab olema korras. mille kaudu suunatakse reovesi puhastamiseks edasi reoveepuhastisse, pumplasse või mõnda teise heitvee käitlemise rajatisse. Kõiki neid süsteeme ja rajatisi nimetatakse kanalisatsiooniehitisteks. Viimast on oluline teada, et leida õigusaktidest ja

23 44 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 45 tagada kanalisatsiooniehitistele kehtestatud nõudeid. Kuna enamikule reoveepuhastitele on vaja taotleda ning väljastatakse ka vee-erikasutusluba, siis sätestatakse selles konkreetsele puhastile kehtivad nõuded, sh seire- ja aruandekohustus. Oluline on jälgida, et reoveepuhasti töö oleks efektiivne ning puhastist väljuva heitvee (puhastatud reovee) kvaliteet vastaks keskkonnaloas lubatule. Kui puhastusprotsess ei vasta nõuetele, siis võib ka suublasse juhitav vesi olla reostunud, mis põhjustab omakorda keskkonna reostumist. Veel võivad sellise tegevusega kaasneda suuremad keskkonnamaksud ja ka teatud juhtudel trahvid. Loaga sätestatud tingimuste (sh puhastist väljutatava vee reoainete sisaldust) täitmist jälgib ja analüüsib muuhulgas ka keskkonnajuht või -spetsialist ning teeb vajadusel ettepanekuid korrigeerida reoveepuhasti tööprotsessi. Kanalisatsioonisüsteeme tuleb perioodiliselt hooldada nii, et süsteemid toimiksid nõuetekohaselt (nt biotiikide kaldad peavad olema niidetud ja võsast vabad). Kanalisatsiooniehitiste ekspluatatsiooni tehnilise dokumentatsiooni, mis sisaldab ka hooldusnõudeid, annab üldjuhul kasutajale seadme/süsteemi tarnija või projekteerija. Territooriumi haldamisel on oluline olla kursis asjakohaste kanalisatsiooniehitiste (sh puhastite) tehnilise dokumentatsiooniga ning seadmetele vajalike hoolduse ja muude nõuetega. Kanalisatsiooniehitiste tehnilist tausta ning hooldusvajadust peavad kõige põhjalikumalt tundma insenerid. Reoveepuhastite kohta on oluline pidada reoveepuhasti hoolduspäevikut, kuhu kantakse järgmised andmed: Reoveepuhasti hooldusnõuete täitmiseks tehtud hooldetööd (reoveepuhasti sõlmede vahetuse või rikete kõrvaldamise tulemused). Andmed reovee puhastamisel eemaldatud võreprahi, liiva ja sette ning kasutatud kemikaalide kohta. Andmed vee erikasutusloaga määratud reostusnäitajate analüüsitulemuste ja reovee mõõdetud vooluhulga kohta. Reoveepuhasti hoolduspäevikut peab säilitama vähemalt viis aastat. Kui puhasti puhastusprotsess lakkab (nt avarii tulemusel), peab sellest kohe (ühe ööpäeva jooksul ka kirjalikult) teatama vee erikasutusloa väljaandjale ja keskkonnajärelevalve asutusele. Kanalisatsiooniehitise seisundi kontrolli peab selle valdaja korraldama vähemalt üks kord viie aasta jooksul, mille kohta tuleb koostada akt, mida valdaja säilitab vähemalt 10 aastat. Regulaarselt tuleb kontrollida ka muda-, liiva-, rasva- ja õlipüünised ning muid reovee osalise puhastamise tehnoloogilisi seadmed (nt setitid ja septikud). Sellised seadmed eraldavad pesu-, sade- või muust reoveest hõljumit, tahkeid osakesi (liiva, muda jms) ning rasva ja naftasaadusi, mis võivad ummistada ja kahjustada kanalisatsioonitorustikke ja pumpasid ning pärssida reovee põhipuhastusprotsessi. Selliste seadmete mitteõigeaegne ning ebaregulaarne puhastamine ja hooldamine vähendab oluliselt nende seadmete puhastusefektiivsust ning võib viia kanalisatsioonisüsteemi ummistumise, jäätumise ning ruumide ja territooriumi üleujutamiseni. Tüüpiline reoveepuhastusprotsessi mõjutav probleem on reovee ja selles sisalduvate reoainete ebaühtlane kogus, mis on ka üks peamine põhjus, miks väikepuhastid toimivad ebatõhusalt. Ebaühtlus võib oleneda paljudest teguritest (reovee ebaühtlane pumpamine, ebaühtlane veetarbimine ööpäeva jooksul, reovee koguste ja koormuse ebaühtlus, suure koguse sademevee sissepääs kanalisatsiooni jne). Puhastusprotsessi häiringuid põhjustab ka näiteks toidujäätmete suunamine või ohtlike ainete sattumine kanalisatsiooni. Seetõttu tuleks vältida selliseid tehnilisi lahendusi, mis suunavad purustatud toidujäätmed kanalisatsiooni. Ka ohtlike ainete ja jäätmete hoidmisel ning käitlemisel tuleks jälgida seda, et need ained ei satuks kanalisatsiooni. 3.4 Metsa- ja raietööd Kaitseväe taristu ja territooriumite hooldamine, arendamine ning väljaõppe korraldamine eeldab nii üksikute puude raiumist kui ka mitmesuguseid tegevusi metsas ja metsamaadel. Seega peavad vastutavad isikud (nt territooriumi haldurid, arendajad, üksuste ülemad, väljaõppe läbiviijad jt) olema kursis metsa ja metsamaa kasutamisega seotud teemade ja asjakohaste õigusaktide nõuetega.

24 46 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 47 Kaitseväe kasutatav taristu asub riigimaal (riigikaitsemaal), mille valitsemise õigus on antud Kaitseministeeriumile. Kaitseministeeriumi valitsetaval riigimaal asuvat riigimetsa majandab metsaseaduse alusel Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK). Kaitseministeerium on selleks RMK-ga sõlminud kokkuleppe, mis määrab Kaitseväe ja RMK tegevused Kaitseministeeriumi valitsemisalal (sh Kaitseväe harjutusväljadel) asuvas riigimetsas. RMK-l on kõik metsa majandamisest tulenevad metsaomaniku õigused ning ta peab täitma kõiki metsaomanikule seaduse ja selle alusel antud õigusaktiga pandud kohustusi Metsaseaduse kohaselt toimub riigikaitsealane tegevus metsas järgnevatel juhtudel: Kaitseväe harjutusväljadel vastavalt kehtivale planeeringule riigimetsas alalise väljaõppe korraldamisel riigimetsas väljaõppe korraldamisel, kui sellega kaasnevad metsakahjustused muudel juhtudel metsaomaniku või Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) loal või ohtlike puude likvideerimine teedelt ja aladelt, kus need takistavad või seavad ohtu Kaitseväe tegevust. Igasuguse raie-, hooldus- või muu metsatöö tegemise vajadusel, sõltumata selle suurusest, on alati otstarbekas ja oluline võtta esmalt ühendust halduspiirkonna RMK metsakonna metsaülemaga 22, kellelt saab asjakohast teavet selle kohta, kuidas oleks konkreetses olukorras kõige kiirem ja efektiivsem toimida ning kas Kaitseväel on voli vajalikke töid iseseisvalt teha. Samuti tuleb RMK metsaülemaga ühendust võtta juhul, kui avastatakse metsamajandamistööde käigus tehtud ja korrastamata alasid, rajatisi või teid Mets ja metsa majandamine RMK peamine ülesanne Kaitseministeeriumi valitsemisala metsades on metsa raadamine ehk raie, mida tehakse muuhulgas selleks, et võimaldada maad kasutada metsamajandamisest erineval otstarbel tagada ja arendada Kaitseväe väljaõppevõimalusi. Selleks koostab RMK lähtuvalt Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe arendusplaanidest metsamajandamiskava ning -korraldustööde plaani. RMK kui metsa majandaja kohustus on ka metsa uuendada ning teha teisi vajalikke metsahooldustöid. RMK koostab lähtuvalt Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe arendusvajadustest iga kolme aasta tagant metsamajandamiskava, milles määratakse metsamajanduslikud tegevused riigikaitselistel metsaaladel. Peale metsamajandamiskavas määratud tööde raadab RMK ka Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe tellimusel. Samuti on lubatud ja võimalik RMK-lt tellida neid töid, mis ei tulene metsamajandamiskavast või ei kuulu metsamajandamise tavapäraste tööde hulka, kuid mille jaoks on RMK-l olemas vajalikud oskused, pädevus ja tehnilised vahendid. Viimasel juhul on oluline meeles pidada, et neid töid RMK kohustuslikus korras tegema ei pea. Juhul kui RMK keeldub või ei tee lubatud aja jooksul vajalikke töid, on nii Kaitseministeeriumil kui ka Kaitseväel õigus teha vajalikud tööd ise või tellida need kolmandalt poolelt. Samuti on töid iseseisvalt lubatud teha või tellida juhul, kui tegemist on vältimatute töödega, nagu näiteks mahalangenud Üksikpuude raie ja haljastus Kaitseväe kasutavatel territooriumitel, sh harjutusväljadel on hulganisti alasid, mida tuleb avatuna hoida (nt sihtmärgialad, liikumis- ja tehnovõrkude koridorid, teede ja kraavide ääred) ning seetõttu perioodiliselt hooldada (nt võsa raiuda ja niita). Selliste alade hooldamine ei ole RMK kohustus ega kuulu tegevusena Kaitseministeeriumi ja RMK kokkuleppe alla. Võsa raiumine, niitmine ja muud sellised territooriumi hooldustööd on seega tavapärane haldustegevus, mida tehakse ise või mille täitmine tellitakse kas lepingupartnerilt või korraldatakse teenuseosutaja leidmiseks hange. Üksikpuu raie või hoolduslõikuse puhul mitte metsaalal, näiteks linnaku territooriumil, ei ole tegemist metsaraiega, mistõttu tuleb selliste puude raiumisel lähtuda kohaliku omavalitsuse üldisest raiekorrast. Üldjuhul on üksikpuude raiumiseks vaja taotleda kohalikult omavalitsuselt raieluba. Raieluba ei ole vaja taotleda kuivanud ning väiksemate puude (alla 8 cm rinnasläbimõõduga) ja põõsaste või võsa raiumiseks ega tormimurru likvideerimiseks. Raieloa taotlemiseks on igal omavalitsusel kehtestatud oma tingimused ja kord, mille leiab kohaliku omavalitsuse veebilehelt Elustik Kaitseväe kasutatavate ja Kaitseministeeriumi valitsetavate territooriumite metsaalad on väga paljude loomaliikide elukohad alates suurulukitest (nt põder, punahirv, metskits, metssiga, pruunkaru) kuni väiksemate loomade (nt rebane, kährikkoer, mink, tuhkur, nugis, mäger, kobras, ondatra, halljänes ja valgejänes) 22 Kontaktandmed on kätte saadavad RMK kodulehel või RMK-ga võib ühendust võtta ka RMK üldkontakti kaudu.

25 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine ja lindudeni. Peale selle võivad eri liigid riigikaitselisele maale sattuda ka läbirändel või paremate elu- ja toitumistingimuste otsingul. Kaitsevägi peab riigikaitseliseks väljaõppeks kasutatavat metsa ja selle elustikku hoidma. Suurematel metsastel territooriumitel, näiteks harjutusväljadel, on lindude ja loomade arvukus ning elutegevus sarnane tavametsaga. See tähendab, et ka nendel aladel tuleb mõnede loomaliikide arvukust kontrollida ning pidada jahti. Lindude ja loomade küttimisel tuleb lähtuda jahiseaduses sätestatud nõuetest ning kõik avatud metsaalad, ka Kaitseministeeriumi valitsetavad, kuuluvad kohalike jahiseltside jahimaade hulka. See tähendab, et jahiseltsil on kohustus täita oma ülesandeid ka Kaitseministeeriumi maadel. Samuti on Kaitseministeeriumil ja Kaitseväel õigus võtta ühendust kohaliku jahiseltsiga 23, kui territooriumil peaks tekkima täiendav vajadus loomi või linde küttida. Omavoliliselt ja ilma loata on keelatud ulukeid küttida ja nende elutegevust häirida. Jahi pidamisel tuleb võtta arvesse kõiki jahiseaduse nõudeid ja ajalisi piiranguid (näiteks poegimisperiood). Harjutusväljadel jahti pidades tuleb arvestada sealse väljaõppegraafikuga, et vältida ohtlikke olukordi. Selleks on harjutusväljade koduleheküljel iga kuu kasutusgraafikud, mille põhjal on jahiseltsil võimalik jälgida ala jahipidamise võimalusi. Nendel Kaitseväe kasutatavatel territooriumitel, mis on piirdeaiaga ümbritsetud, on suurulukite ja jahiseltsidega vähem koostööd. Küll aga võib ka nendele aladele eksida või elama asuda väiksemaid loomi näiteks rebaseid, jäneseid jt. Kui loomade arvukus territooriumil on suurenenud selliselt, et seda tuleks piirata, siis ka siin tuleb esmalt ühendust võtta kohaliku jahiseltsiga, sest üldjuhul on jahipidamiseks vaja jahiluba. Kohalik jahiselts aitab uluki kätte saada ja ära viia. Suuruluki tiheasustusalale sattumise korral peab võtma ühendust Keskkonnainspektsiooni valvenumbril Kaitseväe kasutatavatel territooriumitel ja metsamaastikel on ka kaitsealuste looma- ja linnuliikide elupaiku ja muid kaitsealasid ning kaitsealuseid loodusobjekte, mis piiravad nende alade kasutamist. Looduskaitsega seotud teave, sh territooriumi kasutuspiirangud, on kirjeldatud harjutusväljade kasutuseeskirjades ja keskkonnakorralduskavades. Samuti on alal kehtivate looduskaitseliste kitsenduste või kaitsealuste liikide elupaikadega võimalik tutvuda Maa-ameti geoportaali kitsenduste rakenduses või keskkonnainforegistris. Kõik territooriumit haldavad või sellel vastutavana tegutsevad isikud peavad 23 Info ja kontaktandmed eri piirkondade jahiseltside kohta on kättesaadavad Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehel olema kursis kõigi looduskaitsepiirangute ja neist tulenevate kitsendustega eriti liikumispiirangutega. Keskkonna- ja looduskaitsenõudeid on vaja tunda nii territooriumi halduritel, kohalikul personalil kui ka territooriumit kasutatavatel isikutel. Keskkonnanõuded ja piirangud peab kas haldur või territooriumi vastutav isik (nt harjutusväljadel) teatavaks tegema väljaõppe läbiviijale, kes omakorda vastutab selle eest, et väljaõppe jooksul looduskaitselisi nõudeid täidetaks. Täpsem ülevaade looduskaitsenõuete järgimisest väljaõppe ajal on esitatud peatükis Jäätmekäitlus Jäätmetest on kujunemas üks keerulisemaid keskkonna- ja majandusprobleeme, mis mõjutab meid kõiki. Peaaegu igasugune tegevus tekitab jäätmeid. Üldjuhul on jäätmetest ja jäätmekäitlusest tulenev mõju lokaalne või piirkondlik. Mõju seisneb prügilate või muude jäätmekäitluskohtade negatiivses mõjus põhja- ja pinnavee kvaliteedile, samuti haisu tekkes, maakasutuspiirangutes, prügistamises ja teistes häiringutes. Jäätmekäitlus mõjutab oluliselt ka globaalset keskkonda jäätmete prügilasse ladestamisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitme kaudu (kui biolagunevad jäätmed lagunevad, tekib prügilagaas ehk metaan), prügi põletamisega atmosfääri paisatud saasteainete ja jäätmete veo tulemusel tekkivate heitgaaside kaudu. Ka Kaitseväe taristu kasutamise ja hooldamise käigus tekib suures koguses jäätmeid. Seetõttu on jäätmeteke ja jäätmekäitluse 24 korraldus Kaitseväe üks olulisemaid keskkonnaaspekte, millel on märkimisväärne mõju keskkonnale. Peale jäätmekäitlusest tuleneva otsese keskkonnamõju tuleks jäätmeteket vaadelda ka kui ressursside ebatõhusat kasutust, millel on oluline majanduslik mõju nii Kaitseväele kui ka riigile üldiselt. Selleks, et säästa keskkonnaressursse ning vältida ja vähendada jäätmetest tulenevat keskkonnamõju, tuleb Euroopa ja ka Eesti jäätmehoolduse 25 korraldamisel aluseks võtta n-ö jäätmehierarhia põhimõte (vt ka järgmisel lehel olevat joonist). Jäätmehierarhia kohaselt tuleb esmajärjekorras vältida jäätmete teket ja soodustada korduskasutust ning seejärel jäätmete taaskasutamist (jäätmete ringlussevõttu ja energiakasutust). Kõige viimane võimalus peaks olema jäätmete ladestamine prügilasse. 24 Jäätmekäitluse alla kuuluvate tegevustena mõistetakse selles käsiraamatus jäätmete kogumist, vedamist, üleandmist jäätmekäitlejatele, taaskasutamist ja kõrvaldamist. 25 Jäätmehoolduse all mõeldakse üldjuhul jäätmekäitlustegevust, mis hõlmab jäätmekäitluse arendamist, jäätmekäitluse korraldust, jäätmekäitlusteabe levitamist ning jäätmekäitluse järelevalvet. Selles käsiraamatus vaadeldakse neid tegevusi Kaitseväe jäätmekäitluse korralduse ühe osana.

26 50 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 51 Jäätmehierarhia põhimõtted vähendada jäätmete ladestamist ja nende ohtlikkust, koguda jäätmeid liigiti ja suurendada taaskasutust on aluseks ka Kaitseväe jäätmekäitluse arendamisel ja korraldamisel. Need põhimõtted on esitatud Kaitseministeeriumi valitsemisala keskkonnapoliitikas ning Kaitseväe jäätmekavas. Kinnisvarahalduritel peab olema ülevaade sellest, kas territooriumi või objekti jäätmekogumissüsteem on piisav ja optimaalne. Selleks tuleb jälgida konteinerite täituvust ja liigiti kogumise toimivust ning vajaduse korral suhelda jäätmekäitlejatega, et leida sobivaim kogumislahendus. Kinnisvarahaldur peab ka arvestust jäätmetekke ja -käitluse kohta, korraldab jäätmete kogumist ja üleandmist jäätmekäitlejatele. Jäätmekäitluse korraldamisel teevad haldurid koostööd RKIK-i keskkonnajuhi ja -spetsialistidega. Vajadusel tuleb esitada keskkonnajuhile ülevaade tekkinud jäätmete ja jäätmekäitluse probleemide kohta. Keskkonnajuht ja -spetsialistid nõustavad ja korraldavad jäätmekäitlusnõuete täitmise koolitusi. Kinnisvarahaldur osaleb ka objekti jäätmekäitluse kavandamises ning objekti jäätmekäitluseeskirja väljatöötamises. Jäätmehierarhia Jäätmekäitluse korraldamiseks on vaja tunda õigusakte ja olla kursis nõuetega. Kaitseväe taristul tekkivate jäätmekäitluse korraldamise seisukohast on olulised järgmised jäätmeid puudutavad õigusaktid: Jäätmeseadus ja rakendusaktid (määrused) jäätmeseadus annab üldise õigusliku aluse jäätmekäitlussüsteemi toimimiseks Eestis (mõisted, toimimispõhimõtted ja nõuded). Jäätmete liigitamise, ohtlikkuse määratlemise ning eri liiki jäätmete käitlemise täpsustatud kord ja nõuded on sätestatud jäätmeseaduse alamaktidega (viited määrustele on esitatud käesoleva peatüki eri jäätmeliike käsitletavates osades). Pakendiseadus sätestab muuhulgas nõuded pakendile ja selle, kuidas pakendijäätmeid käidelda, sh taaskasutada ning milline on tagasivõtukohustus ja kuidas töötab tagatisraha süsteem. Kohaliku omavalitsuse jäätmekava ja jäätmehoolduseeskirjad sätestavad detailsemad nõuded jäätmete liigiti kogumise, kogumisvahendite jms kohta, mis kehtivad konkreetse omavalitsuse haldusterritooriumil. Kaitseväe üksused vastutavad nõuetekohase jäätmekäitluse eest. Jäätmekäitlustegevuse (nt jäätmete kogumine ja sortimine) korraldamisel lähtuvad üksused jäätmekorralduseeskirjast ning riiklikes või kohalike omavalitsuste õigusaktides sätestatud nõuetest. Et tagada heakord üksuse sees ja korraldada jäätmekäitlust (sh teavitada), määravad üksused vajaduse korral kohapealsed vastutajad (nt kasarmutes, töökodades). Üksused peavad planeerima oma jäätmekäitlustegevust ette (nt õppuste tulemusel tekkivaid jäätmekoguseid) ning teavitama sellest aegsasti haldurit. Seega on oluline, et igasugune jäätmete kogumine, vedu ja muu käitlemine kooskõlastataks halduriga. Haldurit tuleb teavitada kohe ka jäätmekäitluse probleemidest (nt prügistamise juhtumitest, konteinerite/mahutite ületäitumisest ning jäätmekonteinerite lisavajadusest). Iseseisvalt korraldavad jäätmekäitlust kasutusest kõrvaldatud elektroonikaseadmete ehk elektroonikaromude puhul IT-osakonnad ja muu erivarustuse puhul toetuse väejuhatuse materjaliteenistus. Aegunud ja kasutuskõlbmatute ravimite puhul korraldab jäätmekäitlust toetuse väejuhatuse tervisekeskuse keskapteek Jäätmekäitluse korraldamine Kaitseväe jäätmekorraldust koordineerib RKIK, kelle ülesanne on planeerida jäätmekäitlustegevust (nt koostada jäätmekava), korraldada jäätmekogumissüsteemi ja koostada jäätmeveo ja kogumisvahendite hankeid. Kõik Kaitseväe tegevväelased, ametnikud, töötajad ja ajateenijad ning Kaitseväe territooriumil viibivad kolmandad isikud (nt lepingupartnerid ja külastajad) peavad järgima kehtestatud jäätmekäitlusnõudeid. Jäätmekäitluse korraldus tuleb kooskõlastada ka liitlasvägede esindajatega. Jäätmekäitluse logistilise ja materiaalse toetuse (nt vajalikud kogumisvahendid ja jäätmevedu) territooriumitel peavad tagama RKIK-i taristuosakonna haldusbüroo regioonid ehk iga regiooni kinnisvarahaldurid. Taristuosakonna haldusbüroo maksab ka jäätmekäitlusarved ning sõlmib jäätmelepingud. Kaitseväe jäätmekäitlust üldisemal tasemel suunab Kaitseväe jäätmekava. Jäätmekava on dokument, mis paneb paika Kaitseväe jäätmekäitluse eesmärgid ja arengusuunad.

27 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine Kaitseäve jäätmehoolduse üldised alused kehtestab Kaitseväe jäätmekava. Jäätmete kogumise korraldust on kirjeldatud Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse valdusesse määratud kinnisvara kasutusse andmise ja kasutamise korras. Jäätmekäitluse korralduses tuleb kirjeldada: jäätmekäitluse korralduse eest vastutavad isikud territooriumil või objektil jäätmete kogumise korraldus (sh eraldi kogutavad jäätmeliigid) ülevaade jäätmete kogumiskohtadest (sh territooriumil või objektil paiknevate jäätmete kogumiskohtade skeem) jäätmete liigiti kogumise paremaks korraldamiseks konkreetsetes asukohtades (nt töökojad, kasarmud, administratiivhooned, sööklad) tuleb koostada lühikesed jäätmekäitlus(sortimis)juhendid, mis annavad detailseid juhiseid, milliseid jäätmeid ja kuidas peab koguma Jäätmete liigitamine Jäätmekäitluse korraldamine (sh jäätmearvestuse pidamine) eeldab, et tekkinud jäätmeliigid oleksid määratud õigesti ning varustatud ka õigete koodinumbritega. Ohtlike jäätmete liigitamise alused on kehtestatud kahe jäätmeseaduse määrusega: Vabariigi Valitsuse määrus Jäätmete liigitamise kord ja jäätmenimistu sätestab jäätmete liigitamise korra ja kehtestab jäätmenimistu (üle Euroopa ühtlustatud jäätmekoodide loetelu) ning selle, kuidas reguleeritakse jäätmete liigitamist ohtlikeks ja tavajäätmeteks. Vabariigi Valitsuse määrus Jäätmete ohtlike jäätmete hulka liigitamise kord sätestab tingimused, mille alusel jäätmed ohtlikeks liigitatakse. Kõige üldisemalt võib jäätmed jagada kaheks: 1. Ohtlikud jäätmed jäätmed, mis vähemalt ühe jäätmeseaduses nimetatud kahjuliku toime tõttu võivad olla ohtlikud tervisele, varale või keskkonnale. 2. Tavajäätmed kõik jäätmed, mis ei kuulu ohtlike jäätmete hulka (nt olmejäätmed, biojäätmed, ehitus- ja lammutusjäätmed). Tavajäätmete alla kuuluvad ka püsijäätmed. Püsijäätmed on sellised tavajäätmed, milles ei toimu olulisi füüsikalisi, keemilisi ega bioloogilisi muutusi (nt mineraalsed ehitus- ja lammutusjäätmed). Püsijäätmed (vanem nimetus ka inertsed jäätmed) ei lahustu, põle ega tekita teiste ühenditega füüsikalist või keemilist reaktsiooni. Jäätmearvestuses ja -aruandluses püsijäätmeid eraldi välja ei tooda, kuna püsijäätmete mõiste on oluline eelkõige prügila keskkonnanõuete seadmisel. Jäätmeliigid on jäätmenimistus määratud kuuekohaliste koodinumbritega ning kahe- ja neljakohaliste nimistu jaotiste ja alajaotiste koodinumbritega, mis tähistavad kolme liigitustasandit. Ohtlike jäätmete jäätmekoodid on tähistatud tärniga (nt vanaõli kood on *). Jäätmenimistu on koostatud tegevuste järgi, seega tuleb tekkinud jäätmetele sobiva koodinumbri otsimist alustada nimistus toodud tegevusalade võrdlusest. Juhul kui tekib raskusi sobiva koodi leidmisega, tuleks konsulteerida Keskkonnaameti jäätmespetsialisti või ka jäätmeteenust pakkuva jäätmekäitlusettevõttega Jäätmetekke vältimine Jäätmehierarhia kohaselt tuleb esmajärjekorras vältida jäätmeteket, sh ohtlikke jäätmeid. Jäätmetekke vältimine aitab tõhustada Kaitseväe ressursikasutust ning vähendada loodusvarade kasutusest ja jäätmete käitlemisest tulenevat negatiivset mõju keskkonnale ja inimese tervisele. Ühtlasi aitab jäätmetekke vältimine otseselt vähendada majanduskulusid. Kaitseväe taristu haldamisel tekkivate jäätmete (nt olmejäätmete ja pakendijäätmete, suurjäätmete, ehitus- ja lammutusjäätmete, ohtlike jäätmete) koguste vähendamine eeldab, et kasutatavate toodete/materjalide/seadmete hankimisel analüüsitakse neid ka jäätmetekke seisukohast (nt nende kasutusaja pikkust, korduskasutuse võimalusi, ohtlike ainete sisaldust). Jäätmeteket aitab vähendada näiteks jäätmemahukate seadmete/lahenduste vältimine, olemasolevate materjalide ja toodete (nt mööbel, puitmaterjal, ehitusmaterjal, varustus) korduskasutus, ülepakendamise vältimine, ühekordsete toidunõude kasutamisest loobumine. Ohtlike jäätmete tekke vältimiseks on palju võimalusi. Kõige lihtsam on püüda asendada kasutatavaid ohtlikke aineid (nt värvid, puhastusained) vähemohtlike või ohutute ainetega. Muidugi eeldab selline püüd jäätmeteket vältida, et muutuksid senised hankimis- ning tarbimisharjumused, kuid seda pole suures organisatsioonis lihtne teha. Seepärast on oluline suurendada ostu- ja hankepersonali teadlikkust ja koolitada neid vastavates valdkondades.

28 54 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 55 Kaitseväe territooriumitel kõrvaldatakse kasutusest märkimisväärses koguses materjale, tooteid ja seadmeid (mööbel, kontoritehnika, laskemoonakastid, mahutid jms), mida saab korduvalt kasutada nii Kaitseväe süsteemis kui ka väljaspool riigikaitsetegevust (nt haridusasutused, mittetulundusorganisatsioonid, muud tarbijad). Seega oleks soovitatav määrata need materjalid ja tooted, mida oleks võimalik korduskasutada Jäätmete kogumine, sortimine ja vedu Jäätmete kogumise ja sortimise ehk liigiti kogumise korraldusest sõltub kogu jäätmekäitlussüsteemi edukus. Jäätmete liigiti kogumine on jäätmete taaskasutamise eeldus. Kui jäätmeid (nt pakendijäätmeid, vanapaberit) liigiti koguda ja taaskasutusse suunata, aitab see vähendada prügilasse ladestatavate jäätmete kogust (negatiivset keskkonnamõju) ning säästa uute toodete tootmiseks vajalikku esmast tooret/ressurssi. Muidugi on oluline ka see, et jäätmete liigiti kogumine vähendab üldjuhul jäätmekäitluskulusid, sest valdav osa liigiti kogutud jäätmetest on väärtuslikud teisese toormena ja seetõttu on tavaliselt ka madalam selliselt kogutud jäätmete käitluskulu. Teatud juhtudel (nt papp, metall) võivad liigiti kogutud jäätmed olla ka positiivse väärtusega, st nende üleandmise eest on võimalik saada tasu. Saadav tulu liigub aga omakorda tagasi riigieelarvesse. Jäätmekäitluse, sh jäätmete liigiti kogumise ja veo kavandamisel tuleb esimese sammuna saada ülevaade, mis jäätmeid (jäätmeliigid ja nende ohtlikkus) ja kui suures koguses tekib. Seetõttu on oluline, et halduritel oleks ülevaade territooriumil tekkivatest jäätmeliikidest ja nende kogustest. Eriti oluline on pidada arvestust tekkinud ohtlike jäätmete koguse ning üleandmise kohta. Tuleb arvestada seda, et Kaitseväe tegevusele on iseloomulik jäätmete tekkekoguse suur varieeruvus, mida mõjutavad üksuste tegevuse iseloom, aga ka õppused, sh ajateenijate väljaõpe ja suuremahulised ning hooajalised tegevused. Jäätmearvestuse pidamise kohustus tuleneb ka jäätmeseadusest. Jäätmearvestuse algdokumente (arved, üleandmise/vastuvõtmise aktid, saatekirjad ja nende alusel koostatud jäätmetekke koondandmed) tuleb säilitada vähemalt viis aastat. Kaitseväe objektidel tekkinud olmejäätmeid kogub ja veab ära üldjuhul kohaliku omavalitsuse korraldatud jäätmeveo raames väljavalitud jäätmevedaja. Nimelt kohustab jäätmeseadus kohalikke omavalitsusi korraldama olmejäätmete vedu oma haldusterritooriumil. Selleks peab omavalitsus konkursi korras valima enda määratud jäätmeveopiirkonnas olmejäätmete vedaja. 27 See tähendab seda, et konkreetses piirkonnas võib olmejäätmete kogumise ja äraveo teenust osutada üksnes ainuõiguse saanud jäätmevedaja ning teised ettevõtted ei tohi samas piirkonnas teenust osutada. Ainuõigus antakse tavaliselt kuni viieks aastaks. Nii tuleb ka Kaitseväe objektidel olmejäätmete kogumiseks ja veoks sõlmida leping omavalitsuse valitud jäätmevedajaga. Omavalitsused kehtestavad korraldatud jäätmeveo tingimused (nt kogumisvahendi suurus/tüüp, konteinerite tühjendamise hind, minimaalne veosagedus), aga ka kohustuslikult kogutavate jäätmete liigid. Omavalitsustes ja jäätmeveopiirkondades võivad olmejäätmete veo tingimused erineda. See tähendab, et tuleb olla kursis objekti asukoha omavalitsuse korraldatud jäätmeveoga ja kehtestatud tingimustega. Samal ajal tuleb tagada, et Kaitseväe jäätmetekke varieeruvuse tõttu veetaks jäätmeid paindlikult. Samuti peab jäätmekäitleja olema valmis kiirelt reageerima, et tarnida vajaduse korral lisakonteinerid või korraldada jäätmevedu graafikuväliselt. Omavalitsuse olmejäätmete veo tüüptingimused ei pruugi alati sobida objekti jäätmekäitluse korraldamiseks. Seetõttu tuleks kas omavalitsusega enne korraldatud jäätmeveo hanget või hiljem valitud jäätmevedajaga kokku leppida teenuse võimalikud lisatingimused. Üks võimalus on seadusega kehtestada Kaitseväele erand. Kaitseväe taristul tekkivate jäätmete liigiti kogumise ulatus sõltub sellest, mis liiki ja mis koguses jäätmeid tekib ning kas neid on võimalik/otstarbekas konkreetses asukohas jäätmekäitlejale üle anda. Arvesse tuleks võtta ka territooriumi/objekti asukohajärgse kohaliku omavalitsuse korraldatud jäätmeveo tingimusi ning omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjas sätestatud jäätmete kogumise nõudeid, sh liigiti kogumise ja kogumisvahendite nõudeid. Näiteks on mitu omavalitsust kehtestanud nõude, et liigiti tuleb koguda vanapaberit või ka biojäätmeid. Selline nõue kehtib tavaliselt ka juriidilistele isikutele. Kaitseväe territooriumitel tekkivate jäätmete äraveoks ja käitlemiseks on sõlmitud lepingud jäätmekäitlusettevõtetega. Siinjuures tuleb silmas pidada, et seadusest tulenevalt tohib jäätmeid üle anda ainult ettevõttele, kellele on Keskkonnaamet väljastanud keskkonnakompleksloa, jäätmeloa või registreerimistõendi ning ohtlike jäätmete vastuvõtmisel ka ohtlike jäätmete käitluslitsentsi. 26 Jäätmeseaduse kohaselt tuleb kõikjal ja alati muudest jäätmetest eraldi koguda ohtlikud jäätmed. Jäätmeseaduse järgi tuleb taaskasutuse, sh ringlussevõtu 26 Enne lepingu sõlmimist või jäätmete üleandmist on soovitatav kontrollida avalikust jäätmelubade andmebaasist aadressil klis2.envir.ee, kas isikul on nõutud jäätmevastuvõtuload olemas. 27 Korraldatud jäätmevedu ei ole kohustatud korraldama omavalitsused, kus elanike arv jääb alla 1500 inimese.

29 56 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 57 edendamiseks ka teised tekkinud jäätmed enne kõrvaldamist sortida. Seega tuleb igal Kaitseväe kasutataval territooriumil/objektil peale ohtlike jäätmete koguda liigiti ka vähemalt paberit ja kartongi. Kuna vanapaber ja eriti kartong/ papp-pakend on positiivse väärtusega teisene toore, siis pakuvad jäätmekäitlejad soodsa hinnaga (kohati ka lausa tasuta) selliste jäätmete äreveoteenust kõikjal Eestis. Kuna ka suurem osa elektri- ja elektroonikaseadmeid sisaldab suuremas või väiksemas koguses ohtlikke aineid, siis tuleb eraldi koguda ja IT-osakonnale üle anda kasutusest kõrvaldatud elektri- ja elektroonikaseadmed (elektroonikaromud). Veel tuleb liigiti koguda jäätmeid, mille kogumise nõue võib tuleneda õigusaktidest või Kaitseväe sisereeglitest (nt köögi- ja sööklajäätmed, vanarehvid, erikäitluse alla kuuluv varustus) või millel jäätmetena on rahaline väärtus (nt metallijäätmed). Seega tuleks Kaitseväe territooriumitel/objektidel peale segaolmejäätmete liigiti koguda vähemalt järgmisi jäätmeliike: Ohtlikud jäätmed kohustuslik eraldi koguda kõikidel territooriumitel/ objektidel. Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmed kohustuslik eraldi koguda, kusjuures kogub IT-osakond või elektroonilist sidetehnikat staabi- ja sidepataljon. Paber ja kartong kõikidel territooriumitel/objektidel. Metallijäätmed eelkõige nendel territooriumitel/objektidel, kus tekib suuremas mahus vanametalli. Köögi- ja sööklajäätmed nendel territooriumitel, kus kohalik omavalitsus on biojäätmete liigiti kogumise teinud kohustuslikuks või kus asuvad sööklad. Vanarehvid nendel territooriumitel/objektidel, kus neid tekib. Kaitseväe kasutusest kõrvaldatud varustus ja jäätmed, mis vajavad erikäitlust nendel territooriumitel/objektidel, kus neid tekib. Jäätmete kogumiseks ja hoidmiseks sobivate kogumisvahendite tüüp (konteinerid, prügikastid, kotid), suurus ja arv sõltuvad kogutavate jäätmete iseloomust ja kogusest. Oluline on läbi mõelda jäätmete kogumiskohtade ja -konteinerite asukohad territooriumil ja hoonetes. Kogumiskohad ei tohi olla liiga kaugel jäätmetekke paikadest. Kuna suurem osa Kaitseväe kasutatavatest kogumisvahenditest kuulub teenust pakkuvale jäätmekäitlusettevõttele, siis on soovitus kogumisvahendite valiku ja arvu puhul konsulteerida ka teenust pakkuva jäätmekäitlejaga. Kindlasti tuleks pidevalt jälgida olemasolevate konteinerite täituvust (soovitatavalt vahetult enne tühjendamist või äravedu) ning vastavalt jäätmete tekkekogusele valida sobiva suurusega konteiner(id) või muuta konteinerite arvu. Kindlasti pole majanduslikult põhjendatud pidevalt lasta tühjendada pooltühjasid konteinereid. Mõistlik on tellida lisakonteinerid vahetult enne tegevusi (nt õppused), mil võib eeldada suuremat jäätmeteket. See eeldab, et üksused annavad piisavalt varakult sellistest tegevustest teada. Jäätmekonteinerid, -mahutid ja hoiukohad peavad sobima kogutavate jäätmeliikidega (vt lisainfo jäätmeliikide kirjelduste all). Peale nende jäätmeliikide on soovitatav liigiti koguda ka pakendijäätmeid (nt tagatisraha alla kuuluv joogipakend ja klaaspakend, puitpakend, sh puitalused ja -kastid, plast- ja kilepakend), aga ka ehitus- ja lammutustöödel ja muudel n-ö perioodilistest tegevustest tekkivad puhtad jäätmeliigid (nt suurjäätmed, sh mööbel, puhas puit, ehituskivid jms). Juhul kui objektil tekib suuremas koguses haljastusjäätmeid (lehed, oksad, rohi), on mõistlik selliseid jäätmeid eraldi koguda, andes need üle jäätmekäitlejale või kompostides kohapeal. Konteineri märgistamine

30 58 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 59 Jäätmekonteinerid ja kogumiskohad tuleb märgistada ühistel alustel. See eeldab, et märgistamise nõuded lepitakse kokku teenust pakkuva jäätmekäitlejaga. Juhul kui teenusepakkuja pole võimeline nõutud märgistust tagama (nt korraldatud jäätmeveo puhul), tuleb konteinerid ise vastavalt märgistada. Märgistus ja teave peab olema selgesti loetav, kulumiskindel ning püsima hoolimata välismõjutustest ja -tingimustest. Konteineritel ja teistel kogumisvahenditel peab olema selgelt kirjas, mis jäätmeliigi jaoks need on mõeldud. Ohtlike jäätmete kogumisvahendid peavad olema märgistatud jäätmete ohtlikkust väljendava sümboliga. Nendel objektidel, kus tegutsevad liitlasüksused, tuleb konteinerid ja kogumiskohad varustada ka ingliskeelse teabega. võimalikult puhtad või selgitus, et jäätmete kogumisel tuleb nende mahtu vähendada paberkast lahti võtta ja kokku suruda). Jäätmete kogumise ja sortimise korraldust tuleb aeg-ajalt kõikidele objektil töötavatele inimestele tutvustada. Objektil tegutsevatele kolmandatele isikutele (nt lepingupartnerid, ehitusettevõtted) ja ka liitlasüksustele tuleb objekti jäätmekäitluse korraldust tutvustada enne, kui nad tegevust alustavad. Kui kolmandate isikute tegevus tekitab suuremas koguses jäätmeid (nt ehitus- ja lammutusjäätmed), siis tuleb nendega eraldi kokku leppida jäätmete käitlemise korraldus. Iga territooriumi jaoks (vajadusel ka olulisemates hoonetes, nt kasarmutes ja töökodades) koostada infotahvlid või skeemid, millele on märgitud territooriumil asuvad jäätmete kogumiskohad Ülevaade jäätmeliikidest ja nende käitlemisest Järgnevalt on toodud Kaitseväe taristul tekkivate peamiste jäätmeliikide ning nende käitlusviiside lühiülevaade. Ohtlikud jäätmed Ohtlikud jäätmed on jäätmed, mis oma kahjuliku toime tõttu võivad ohustada inimese tervist, vara ja keskkonda. Kaitseväes tekib ohtlikke jäätmeid kõigis üksustes ja tegevusvaldkondades. Kõige enam tekib ohtlikke jäätmeid töökodades ja hooldushallides, kus kasutatakse suures koguses ohtlikke aineid. Töökodades ja hooldushallides tekib tüüpiliselt järgmist liiki ohtlikke jäätmeid: vanaõli sünteetilised mootori-, käigukasti- ja määrdeõlid, mineraalõlipõhised klooritud mootori-, käigukasti- ja määrdeõlid, mineraalõlipõhised kloorimata mootori-, käigukasti- ja määrdeõlid ohtlike ainetega saastunud absorbendid, puhastuskaltsud, filtermaterjalid ja kaitseriietus õlifiltrid õli sisaldavad jäätmed (nt erinevad emulsioonid) ohtlikke aineid sisaldavad või nendega saastunud pakendid orgaanilisi lahusteid või muid ohtlikke aineid sisaldavad värvi- ja lakijäätmed orgaanilisi lahusteid või muid ohtlikke aineid sisaldavad liimi- ja hermeetiku - jäätmed Jäätmete kogumiskohtade skeemi näidis Jäätmete liigiti kogumise paremaks korraldamiseks tuleb olulistes jäätmetekkekohtades (nt kasarmud, töökojad, söökla) koostada lühikesed ja selged sortimisjuhised, mis tuletavad meelde seal tekkivate jäätmete kogumise korraldust. Sellised juhendid võivad sisaldada ka selgitusi, kuidas jäätmete kogumisel täpsemalt tegutseda (nt meeldetuletus, et liigiti kogutavad jäätmed peavad olema luminestsentslambid ja muud elavhõbedat sisaldavad jäätmed (sh säästupirnid) pliiakud patareid ja akud kasutuselt kõrvaldatud seadmetelt eemaldatud ohtlikud osad

31 60 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 61 Ka teistes asukohtades (nt kasarmud ja administratiivhooned) tekib ohtlikke jäätmeid. Näiteks tekib kasarmutes üks spetsiifiline ohtlik jäätmeliik puhastuskaltsud, millega puhastatakse relvi. Kasarmutes, administratiiv- ja muudes hoonetes tekib tüüpiliselt järgmisi ohtlikke jäätmeid: ohtlike ainetega saastunud absorbendid, puhastuskaltsud, filtermaterjalid ja kaitseriietus luminestsentslambid ja muud elavhõbedat sisaldavad jäätmed (sh säästu - pirnid) patareid ja akud Hoonete renoveerimise käigus võib tekkida ka asbesti sisaldavad isolatsioonimaterjale ja ehitusmaterjale (n-ö eterniit), mille kogumisel tuleb järgida ohutusnõudeid. Ohtlike jäätmete kogumise korraldamisel tuleb arvestada järgmiste jäätmeseaduse alamaktidega kehtestatud nõuetega: Keskkonnaministri määrus Ohtlike jäätmete ja nende pakendite märgistamise kord sätestab nõuded, kuidas märgistada ohtlikke jäätmeid, sh pakendeid ja kogumisvahendeid. Keskkonnaministri määrus Ohtlike jäätmete saatekirja vorm ning saatekirja koostamise, edastamise ja registreerimise kord. Keskkonnaministri määrus Asbesti sisaldavate jäätmete käitlusnõuded sätestab asbesti sisaldavate jäätmete kogumise, veo ja töötlemise nõuded. Ohtlike jäätmete kogumiskonteinerid Sõltuvalt ohtlike jäätmete iseloomust, tuleb nende jäätmete kogumiseks valida sobivad vahendid ja kohad. Näiteks vedelaid ohtlikke jäätmeid (nt vanaõli) tuleb koguda lekkekindlasse mahutisse, mis peab paiknema sellises kohas, kus pole võimalik nende jäätmete sattumine pinnasesse või kanalisatsiooni. Ohtlike jäätmete kogumiskoht peab olema valitud selliselt, et sinna puudub ligipääs kõrvalistel isikutel ning see oleks kaitstud ilmastikumõju eest. Seetõttu tuleks ohtlikke aineid hoida kas siseruumides või ohtlike jäätmete/ainete kogumiseks ja hoidmiseks mõeldud jäätmemajades. Tuleohtlike jäätmete (vanaõli, puhastuskaltsud jms) puhul tuleb kogumiskoha valikul arvestada tuleohutusega. Kõik ohtlike jäätmete kogumiskonteinerid ja kohad tuleb vastavalt märgistada jäätmeliigi nimetus ja ohtlikkuse sümbol (vt foto). Ohtlikke jäätmeid võib käidelda anda ainult ettevõttele, kellel on jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsents. Vanaõli ja muid ohtlikke jäätmeid (nt ohtlike ainetega saastunud puitu ning paberit/kartongi) põletada on keelatud. Suurem osa patareidest ja akudest (nt kantavad patareid või akud, mootorsõiduki patareid või akud ning tööstuslike seadmete akud) sisaldavad suuremal või vähemal määral ohtlikke aineid. Seetõttu liigitatakse kasutatud patareid ja akud ohtlike jäätmete alla. Sellised tooted on ka n-ö probleemtooted, mis tähendab seda, et patareide ja akude tootjad/maaletoojad peavad korraldama nende poolt turule pandud patarei- ja akujäätmete tasuta kogumise ja käitlemise. Nii võib Eesti tarnijatelt ostetud patareid ja akud üle anda kas otse tarnijatele või tagastada need müügikohtadesse. Patareide ja akude kogumisel tuleb järgida käitlusnõudeid. Kantavate ehk väikeste patareide ja akude (nt AA ja AAA patareid, mobiiltelefonide, arvutite ja tööriistade akud) kogumiseks peavad kõikides administratiivhoonetes ja ka kasarmutes olema kindlad kogumiskohad (happekindlad kogumiskastid). Ka suuremad patareid ja akud (sh mootorsõidukite akud) tuleb koguda selleks ettenähtud kohtadesse, kasutades sobivaid mahuteid (ilmastikukindlad, vee- ja happekindlad kastid) või ruume (puudub ligipääs kõrvalistele isikutele, vajadusel ventileeritavad).

32 62 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 63 Ohtlike jäätmete kogumispunkt Paber- ja kartongjäätmed Paber- ja kartongjäätmete alla kuuluvad paber ja kartong ehk vanapaber (nt ajalehed ja ajakirjad, kontoripaber) ning paber- ja kartongpakend (nt pakkepaber, papist ja kartongist karbid ja kastid). Vanapaberit tekib eelkõige kasarmutes ning administratiivhoonetes. Paber- ja kartong/papp-pakendit kasutatakse laialdaselt pakkematerjalina, mistõttu tekib seda peaaegu kõikjal. Enim tekib paberja kartongpakendit sööklates ja ladudes, kuna sinna tuuakse suurtes kogustes varustust, toiduaineid ja kaupu. Oluline on tagada, et paber- ja kartongjäätmete kogumissüsteem ja inimeste teadlikkus oleks piisavad, et vältida selle materjali sattumist segaolmejäätmetesse. Puhta paber- ja kartongpakendi viskamisel segaolmejäätmete konteinerisse raiskame otseselt väärtuslikku materjali ning samas põhjustame mõttetut jäätmekäitluskulu. Üldjuhul on mõistlik koguda nii vanapaberit kui ka paber- ja kartongpakendit koos, kasutades selleks sama konteinerit või kogumiskohta. Kindlasti tuleks asjakohaseid isikuid teavitada, et pappkastid peab enne konteinerisse panemist lahti võtma või kokku pressima, et säästa ruumi. See annab olulist majanduslikku kokkuhoidu. Suuremate paberja kartongjäätmete koguste puhul võib olla mõistlik kasutada presskonteinerit, mis aitab jäätmed kokku pressida. Presskonteineri vajadus tuleks otsustada koos teenust pakkuva jäätmekäitlusettevõttega ning koostada tasuvusarvutus. Kaitseväe objektidel võib olla varasemast ajast pärinevat jääkreostust või tekkida ka ohtlike ainetega (nt õlid, raskmetallid) saastunud pinnast. Sellise saastunud pinnase ja materjalide käitlemisel tuleb samuti järgida ohtlike jäätmete käitlemise nõudeid. Keelatud on saastunud territooriumil ilma loata kaevata või sellist pinnast teisaldada. Sellise tegevuse tagajärjel võib reostatud ala oluliselt suureneda. Segaolmejäätmed Segaolmejäätmed ehk prügi on nii kodumajapidamistes kui ka kaubanduses, teeninduses või mujal tekkinud jäätmed, mille koostis ja omadused on samalaadsed. Segaolmejäätmeid tekib kõigis Kaitseväe üksustes: staapides ja muudes kontorihoonetes, kasarmutes, sööklates, meditsiinikompleksides, sõdurikodudes, õpperuumides. Ka õppuste käigus tekib suures koguses segaolmejäätmeid. Segaolmejäätmete kogust tuleks püüda kõikjal läbi sortimise vähendada. Segaolmejäätmete kogumiskonteineritesse ei tohi visata neid jäätmeid, mida objektil liigiti kogutakse (nt puhas paber ja kartong). Segaolmejäätmeid kogutakse nii hoonetes sees (prügikastid) kui ka vahetult hoonete kõrval olevate konteineritega. Pakendijäätmed Pakendiseaduse alusel on pakend mis tahes materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käsitsemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks. Pakendijäätmed on mis tahes pakendid või pakendimaterjal, mis muutuvad pärast pakendi kasutamist jäätmeteks. Kaitseväe tegevuse tulemusel tekib väga erinevast materjalist pakendijäätmeid. Peale paber- ja kartongpakendi tekib Kaitseväes ka suures koguses plastpakendit (nt plastpudelid, kotid, konteinerid, pakkekile), metallpakendit (nt tünnid, konservikarbid, laskemoona kastid), puitpakendit (nt kaubaalused, kastid). Veel võib tekkida klaaspakendit (nt klaaspudelid ja -purgid) ja vähemal määral tekstiilpakendit (nt riidest kotid). Juhul kui erinevast materjalist pakendeid kogutakse ühe konteineriga, nimetatakse neid segapakenditeks. Joogipudelite kogumine kasarmus

33 64 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 65 Pakendijäätmete puhul on oluline neid võimalikult rohkem liigiti koguda. Vastasel juhul liiguvad need valdavalt segaolmejäätmetesse. Pakendijäätmete liigiti kogumine annab võimaluse ka oluliselt vähendada segaolmejäätmete jäätmekäitluskulu, sest üldjuhul on võimalik eraldi kogutud pakendimaterjale tunduvalt madalama kuluga käidelda. Harukordne pole ka see, et liigiti kogutud pakendimaterjali saab tasuta või isegi tasu eest jäätmekäitlejatele üle anda. Pakendijäätmete liigiti kogumise korraldamine sõltub kogutavast materjalist, selle puhtusest, kogusest jm aspektidest. Seetõttu tuleb pakendijäätmete liigiti kogumise ja üleandmise võimalusi ja otstarbekust enne analüüsida ning vajadusel konsulteerida teenust pakkuva jäätmekäitlusettevõttega. Liigiti kogumiseks tuleks pakend tühjendada, samuti ei tohiks see olla väga määrdunud või läbi vettinud muudest ainetest või segunenud teiste materjalidega. Ohtlike ainetega saastunud pakendeid tuleb käidelda kui ohtlikke jäätmeid. Samas ei liigitu kõik ohtlikke aineid sisaldanud pakendid automaatselt ohtlike jäätmete alla (nt tühi puhastusainete pakend, laskemoonakastid). Kui selline pakend on tühjendatud seal olnud ohtlikest ainetest, siis võib seda üldjuhul panna kokku / koguda koos teiste samast materjalist pakenditega. Kui ohtlikke aineid sisaldanud pakendit (nt õlitünnid, laskemoonakastid) kordus- või taaskasutatakse muul otstarbel (nt teiste jäätmete kogumiseks, muude ainete või materjalide hoiustamiseks), tuleb neilt kõrvaldada ohtlikkusele viitavad märgised (nn ohusümbolid ehk piktogrammid). Biojäätmed Vastavalt jäätmeseadusele on biojäätmed biolagunevad aia- ja haljastusjäätmed ning köögi- ja sööklajäätmed ja nendega oma koostiselt ja olemuselt samalaadsed toiduainetööstuses tekkinud jäätmed. Kaitseväe taristu ja territooriumi hooldamisel tekib eelkõige aia- ja haljastusjäätmeid (nt lehed, puuoksad, muru ja hein, kivid ja muld) ning toitlustamisel köögi- ja sööklajäätmeid (toidujäätmed äravisatud, aegunud või kasutusest kõrvaldatud toit ja toiduained). Toidu valmistamise käigus tekib ka biojäätmete alla liigituvat toiduõli ja -rasva. Köögi- ja sööklajäätmete (sh toiduõli ja -rasva) eraldi kogumise ja jäätmekäitlejale üleandmise nõue tuleneb sellest, kui palju selliseid jäätmeid objekti toitlustusasutuses tekib. Nimelt, Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 1069/2009 alusel kohustab Veterinaar- ja Toiduamet toidukäitlejaid 3. kategooria loomseid saadusi (liha) sisaldavaid toidujäätmed eraldi koguma ja üle andma ettevõttele, kellel on sellekohane luba. Juhul kui toitlustusasutuses tekib selliseid jäätmeid vähem kui 20 kg nädalas, võib neid jäätmeid koguda ka koos segaolmejäätmetega (st puudub nõue toidujäätmeid liigiti koguda). Biojäätmete (köögi- ja sööklajäätmete) liigiti kogumise nõue võib sisalduda ka omavalitsuse korraldatud jäätmeveo tingimustes. Toidu valmistamisel, serveerimisel ja toitlustamisel tekkivate toidujäätmete kogumiseks tuleks leida sobiv viis (nt eraldi kogumisnõud köögis ja toidusaalis). Põhimõtteliselt võib toidujäätmetega koos koguda ka määrdunud papp- ja paberjäätmeid (nt salvrätikud), mis ei ole vooderdatud kilega või lamineeritud. Enne üleandmist jäätmekäitlejale tuleb kogutud toidujäätmeid hoida lekkekindlates ja suletavates konteinerites. Toidu valmistamisel tekkivat ja kogutud kasutatud toiduõli ja -rasva ei tohi valada kanalisatsiooni või pinnasesse. Samuti ei tohi selliseid jäätmeid põletada kütteseadmetes jm, kui puudub vastav jäätmeluba. Sellised jäätmed tuleb seaduse kohaselt koguda eraldi suletavatesse mahutitesse (tavaliselt plastist nõud, tünnid või kanistrid) ja anda üle jäätmeloaga jäätmekäitlusettevõttele. Samuti tuleb selliseid kogumisnõusid hoida kohtades, kus puudub võimalus, et õlid pääsevad keskkonda või kanalisatsiooni (nt lekete puhul). Toiduõli ja -rasva ei tohi kogudes segada ka mineraalsete õlidega. Kuna kasutatud toiduõli ja -rasvad saastavad vett ja ummistavad kanalisatsioonitorusid, tuleks suuremates toitlustusasutustes kasutada kanalisatsiooni äravooludes rasvapüüniseid (tavaliselt on need ette nähtud juba hoone projektis). Aia- ja haljastusjäätmete sattumist segaolmejäätmete hulka tuleb vältida. Need jäätmed tuleks koguda ja anda üle jäätmekäitlejale (või viia nende jäätmete käitluskohta) või kompostida kohapeal. Köögi- ja sööklajäätmeid Kaitseväe objektidel kompostida ei tohi (loomseid saaduseid sisaldavaid toidujäätmeid võib kompostida ainult selleks luba omav käitis). Mõnedel juhtudel on võimalik aia- ja haljastusjäätmeid kohapeal ka põletada. Siinjuures tuleb arvestada asukoha kohaliku omavalitsuse võimalike piirangutega (paljud omavalitsused keelavad või piiravad aia- ja haljastusjäätmete põletamist). Meeles tuleb pidada, et küttekoldes või lõkkes tohib põletada ainult töötlemata puitu ning ka kiletamata paberit ja pappi. Elektri- ja elektroonikajäätmed Kaitseväes kasutatakse väga erinevaid elektri- ja elektroonikaseadmeid (kütteseadmed, kontoriseadmed, külmaseadmed, sidevahendid, elektrilised tööriistad, valgustid, lambid jne). Nende seadmete kasutuselt kõrvaldamisel tekkivad jäätmed ehk elektroonikaromud on jäätmevoog, mis tuleb teistest jäätmetest eraldi koguda ja selleks ettenähtud kogumispunkti viia või jäätmekäitlejale üle anda.

34 66 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 67 Elektri- ja elektroonikajäätmed on n-ö probleemtooted, mille kogumist ja käitlemist peavad korraldama tootjad/maaletoojad. Nii on võimalik kodumajapidamistes kasutatavaid elektri- ja elektroonikaseadmeid (nt külmkapid, televiisorid, IT- ja telekommunikatsiooniseadmed, elektrilised tööriistad, valgustusseadmed) anda tasuta üle vastavatesse kogumispunktidesse või tagastada müüjale uue seadme ostmisel. Muudest Kaitseväes kasutatavatest spetsiifilistest elektri- ja elektroonikaseadetest tekkivad jäätmed tuleb tasu eest anda käidelda jäätmeluba omavale ettevõttele. Metallijäätmed Jäätmeseaduse kohaselt on metallijäätmed oma põhikoostiselt ehedatest mustmetallidest või värvilistest metallidest või nende sulamitest koosnevad jäätmed. Kaitseväe üksustes ja objektidel tekib suhteliselt palju metallijäätmeid. Tüüpiliselt tekib Kaitseväe tegevuse tulemusel järgmisi metallijäätmeid: ehitusel ja lammutamisel tekkinud metallijäätmed (nt metallkonstruktsioonid ja -detailid, juhtmed ja kaablid) kasutatud sõidukitest, sh nende lammutamisel ja hooldusel tekkinud metallijäätmed metallpakend (tünnid, laskemoona ja lõhkeine kastid, metallist pakkelindid, raamid ja vahelehed, konservikarbid, purgid jms) kasutatud relvad ja metallist laskemoonajäägid (nt hülsid) Vanad arvutid ja muud IT-seadmed kogub üldjuhul kokku IT-osakond, kes korraldab halduri kaudu elektroonikajäätmete äraveo või viib jäätmed ise ära. Ka muud kontoris kasutatavad seadmed tuleb koguda kindlaks määratud kohtades. Ohtlike jäätmetena liigituvad luminestsentslambid ja muud elavhõbedat sisaldavad jäätmed (sh säästupirnid) tuleb koguda selleks ettenähtud kohtadesse. Eraldi on üldjuhul organiseeritud elektrooniliste sidevahendite ja andmekandjate käitlus. See toimub tsentraalselt. Kasutuskõlbmatud seadmed kogutakse üksustes kokku ning vahetatakse üksuste ja toetuse väejuhatuse materjaliteenistuse vahel n-ö üks ühele. Vanarehvid Mootorsõidukite ja nende haagiste kasutatud rehvid ehk vanarehvid kuuluvad probleemtoodete alla, mida ei tohi vastavalt jäätmeseadusele prügilasse ladestada. Seega tuleb Kaitseväes tekkinud vanarehvid kokku koguda ning viia selleks ettenähtud kogumispunkti või üle anda jäätmekäitlejale. Seadusest tulenevalt on rehvide maaletoojad kohustatud rehvide kasutajalt vanarehvid tasuta tagasi võtma. Selleks on rehvide maaletoojad või nende asutatud tootjavastutusorganisatsioonid loonud üle-eestilise vanarehvide kogumispunktide võrgustiku. Siinjuures tuleb silmas pidada, et Kaitsevägi saab sellistesse kogumispunktidesse üle anda ainult sellised rehvid, mis on ostetud Eestis tegutsevatelt edasimüüjatelt. Muude rehvide puhul peab Kaitsevägi ise korraldama rehvide üleandmise valitud jäätmekäitlejale. Kaitseväes on kehtestatud vanarehvide käitlemise ühtne kord. Kasutuskõlbmatuid rehve kasutab Kaitsevägi sageli õppevahenditena harjutusväljadel. Kaitseväe harjutusväljade kasutuseeskirjade järgi tuleb rehvid, mis on kaotanud harjutusväljadel sihtotstarbe, koguda kokku ja anda üle jäätmekäitlejale. Metallijäätmetena võib vaadelda ka elektri- ja elektroonikaseadmete osasid ja detaile. Ka kasutatud relvad ja metallist laskemoonajäägid (nt hülsid), mis ei sisalda ohtlikke aineid, tuleks liigitada metallijäätmeteks. Selliste jäätmete täpsema jäätmekoodi määramiseks tuleks konsulteerida jäätmekäitlejaga. Kaitseväe üksustes on mõistlik teatud metallmaterjali ka samal või muul otstarbel uuesti kasutada. Näiteks kasutatakse mahakandmisele kuuluvaid autovrakke harjutusväljadel sihtmärkidena. Enne seda tuleb masinatelt eemaldada kasutuskõlblikud osad ning õlid ja jahutusvedelikud, mis tuleb käidelda ohtlike jäätmetena. Võimaluse ja vajaduse korral saab metallosi kasutada ka teiste masinate remondis. Üldjuhul tuleb metallijäätmed koguda objektil kindlaks määratud kohta. Enne vahehoiustamist tuleb seadmetest, mahutitest, romusõidukitest eemaldada vedelad ohtlikud ained (nt õlid ja jahutusvedelikud). Metallijäätmete liikidesse sortimise vajadus (nt eristada mustmetallist värviline metall) sõltub sellest, kuidas on kokku lepitud nende jäätmete üleandmine jäätmekäitlejale. Mõnede metallide eristamine võib olla otstarbekas, sest eri liiki metallide kokkuostuhinnad võivad suuresti erineda. Seetõttu tuleks parima lahenduse leidmiseks olukorda (üleandmise tingimusi ja hindu) analüüsida ja vajadusel konsulteerida jäätmekäitlejatega.

35 68 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 69 Ehitus- ja lammutusjäätmed Ehitus- ja lammutusjäätmed on jäätmed, mis tekivad ehitiste või nende osade rajamisel, lammutamisel, renoveerimisel või restaureerimisel. Selliste jäätmete hulka kuuluvad näiteks ehitusmaterjalid ja pinnas, seejuures ka väljakaevatud pinnas. Nii võib ehitus- ja lammutusjäätmete hulgas olla väga mitmesugust materjali, sh ka ohtlikke jäätmeid. Tüüpilised ehitus- ja lammutusjäätmed on järgmised: betoon tellised betooni-, tellise-, plaadi- või keraamikatootesegud pinnas ja kivid puit klaas plast kipsipõhised ehitusmaterjalid see on majanduslikult ebaotstarbekas. Tavaliselt on eraldi välja toodud loend, millised ehitus- ja lammutusjäätmete liigid tuleb tekkekohal sortida (nt puit, kiletamata paber ja kartong, metall, mineraalsed jäätmed, betoon jms). Seega tuleks enne ehitus-, lammutus- või renoveerimistöid tutvuda objekti asukoha omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjaga ning hinnata võimalusi jäätmeid sortida tekkekohal, seda nii tehnilistest kui ka majanduslikest aspektidest lähtuvalt. Vajadusel tuleks konsulteerida ka teenust pakkuva jäätmekäitlusettevõttega. Suuremate ehitustööde puhul peab seda tegema ehitusettevõte. Ohtlike jäätmetena liigituvad ehitus- ja lammutusjäätmed (sh eterniit) tuleb koguda ja üle anda vastavalt ohtlikele jäätmetele kohalduvate nõuetele. Pinnase ning teiste mineraalsete ehitus- ja lammutusjäätmete kõrvaldamine väljaspool ametlikke ladestuspaiku nende taaskasutamise eesmärgil, sh territooriumi planeerimiseks, on lubatud ehitusprojekti või Keskkonnaameti väljastatud jäätmeloa või registreerimistõendi alusel. Peale nende jäätmeliikide tekib ehituse ja lammutamise käigus ka ohtlike jäätmete hulka liigitatavaid jäätmeid, nt asbesti sisaldavad jäätmed (eterniit, asbesttsement plaadid, asbesttsementtorud, isolatsioonimaterjalid), värvi-, laki-, liimi- ja vaigujäätmed, naftaprodukte sisaldavad jäätmed (tõrvapapp, immutatud isolatsioonmaterjalid, tõrva sisaldav asfalt jne) ja saastunud pinnas (sisaldab ohtlikke aineid üle õigusaktidega kehtestatud piirnormide). Kaitseväe objektidel ehitatakse kas töövõtu korras, koostöös liitlastega või harvematel juhtudel ka ise. Juhul kui ehitus/lammutustööd on korraldatud töövõtuna, on ehitus- ja lammutusjäätmete käitlemine üldjuhul ehitusettevõtte ülesanne. Ehitus- ja lammutusjäätmete käitlemise korraldus tuleb lahendada juba ehituse projekteerimise või kavandamise etapis. Ehitus- ja lammutusprahi käitluskava nõutakse ehitusloa (samuti ehitusluba lammutamiseks) taotlemisel. Seega tuleb juba enne ehituse, lammutamise või renoveerimise algust halduriga kokku leppida tekkivate jäätmete kogumiskohad ja muud vajalikud üksikasjad. Raudbetoon- ja betoondetaile, asfaldi ja ehituskive ning telliseid ei tohi ladestada prügilas ega kasutada neid pinnasetäiteks väljaspool prügilat. Neid materjale tuleb taaskasutada toodetena või üle anda jäätmeloaga jäätmekäitlusettevõttele. Meditsiinijäätmed Meditsiinijäätmed on inimese tervishoiu ja ravimisega seotud jäätmed. Meditsiinijäätmed jagunevad üldisemas plaanis järgmiselt: Jäätmed, mida saab liigitada ohtlike jäätmete hulka ja mida tuleb koguda eraldi. Neid jäätmeid ei tohi segada teiste jäätmetega eelkõige seetõttu, et vältida nakkusohtu. Jäätmed, mis tekivad tervishoius, aga mida otseselt ei liigitata ohtlike jäätmete alla. Kaitseväe kõigis väljaõppekeskustes asub meditsiinipunkt. Arstiabi osutatakse ka väliõppustel. Meditsiinipunktides tekkivad, ohtlikena liigituvad jäätmed on tüüpiliselt: jäätmed, mida peab nakkuse vältimiseks koguma ja kõrvaldama erinõuete kohaselt (nt verega kokku puutunud sidemed) teravad ja torkivad esemed (nt süstlanõelad, skalpelliterad, ampullikillud ja -viilid, lansetid ja purunenud katseklaasid) psühhotroopse ja narkootilise toimega ravimid sortimata ravimikogumid Ehitus- ja lammutusjäätmete kogumist (sh liigiti kogumist) reguleerib kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskiri. Suurem osa omavalitsusi on jäätmehoolduseeskirjades välja toonud, et ehitus- ja lammutusjäätmeid tuleb nende tekkekohas sortida ja võimalikult suurel määral taaskasutada, välja arvatud juhul, kui

36 70 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 71 Neid ohtlikke jäätmeid tuleb koguda eraldi suletavatesse mahutitesse ja anda üle ettevõttele, kellel on jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsents. Meditsiinijäätmetest tekib Kaitseväe üksustes ka ravimijäätmeid. Need on ravimid, mis on riknenud või nende kehtivusaeg lõppenud. Kuigi kõiki ravimijäätmeid ei liigitata ohtlikeks jäätmeteks, tuleb kõlbmatuid ravimeid hävitada vastavalt ravimiseadusele, andes ka need üle asjakohase loaga ettevõttele. Erikäitluse alla kuuluvad jäätmed Kaitseväe territooriumitel ja objektidel tekib peale eespool nimetatud jäätmeliikide ka palju muid jäätmeid (nt Kaitseväe erivarustus, riided/tekstiil, relvad, laskemoon, sh radioaktiivsed jäätmed), millele on kohaldatud erikäitlemise nõuded. Üldjuhul kogutakse Kaitseväe kasutusest kõrvaldatud erivarustus kokku tsentraalselt (kogutakse kokku üksuste ladudesse ning edasi suunatakse see toetuse väejuhatuse materjaliteenistusse). Asjad vahetatakse välja n-ö üks ühele. Kokku kogutud varustus kas hävitatakse (valitud jäätmekäitleja poolt) või suunatakse korduskasutusse. Kokku tuleb koguda ka kasutusest kõrvaldatud tekstiil ja rõivad. Ka nende puhul tuleks otsida võimalusi nende korduskasutamiseks. Segaolmejäätmetesse on lubatud visata vaid kasutatud pesu ja sokid. Kasutusest kõrvaldatud relvade puhul on tegemist Kaitseväe erivarustusega, mida käideldakse eriregulatsiooni alusel. Kasutusest kõrvaldatud relvad kogutakse samuti tsentraalselt. Sarnaselt muu varustusega tehakse relvad kahjutuks ja kantakse maha komisjoni otsusega. Kasutusest kõrvaldatud relvad käitleb jäätmekäitlusettevõte tavaliselt metallijäätmetena. Eraldi tuleb koguda ka laskemoonajäägid. Vananenud ja praagiks osutunud laskemoon hävitatakse vastava komisjoni otsusega. Üldjuhul tekib enamik laskemoonajääke Kaitseväe harjutusväljadel ja lasketiirudes relvade, miinide, granaatide, lõhkepakettide kasutamise tagajärjel. Kaitseväe harjutusväljadel on kehtestatud kasutuseeskirjad, mille alusel tuleb laskemoona jäägid korjata kokku ja kokkuleppel vastutava isikuga tuua kogumiskohta, kus organiseeritakse nende edasine käitlus. Kaitseväes tekib vähesel määral mõnede seadmete/relvade kasutamise tagajärjel madala radioaktiivsusega (madalaktiivseid) jäätmeid, mille käitlemine üldjuhul eraldi kiirgusvarjestust ei vaja. Kiirgustegevust reguleeriv kiirgusseadus Kaitseväele ei kohaldu. Küll aga oleks Kaitseväes soovitatav järgida kiirgusseaduse ja selle alamaktidega sätestatud nõudeid kiirgustegevusele (sh radioaktiivsete jäätmete kogumisele ja märgistamisele). Et korraldada radioaktiivsete jäätmete käitlemist, tuleb konsulteerida Eestis radioaktiivsete jäätmete käitlemisele spetsialiseerunud ettevõttega AS A.L.A.R.A ja töötada välja kõige sobivam käitluskorraldus nende jäätmete jaoks. 3.6 Ohtlike ainete käitlemine Kaitsevägi kasutab oma tegevuses ehk väljaõppes väga palju ohtlikke aineid, mida veetakse ja hoiustatakse, järgides väga selget vastutusliini ning Kaitseväe korda. Üldjuhul on kõik Kaitseväe materjalide ja ainete hoiustamise või vedudega tegelevad üksused kemikaalide ohutu käitlemise nõuetest hästi informeeritud. Palju vähem teadvustatakse aga seda, et ohtlikke aineid kasutatakse ka taristu hooldamisel ja haldamisel (nt värvid, lakid, puhastusained) või Kaitseväe enda toetustegevustes (tehnika hooldus, kütused, määrdeained). Samuti s u u n a t a k s e aineid heitmetena õhku ja vette (nt põlemisgaasid, saasteained). Mõistet ohtlik kasutatakse tavaliselt, kui tahetakse osutada kemikaali võimalikule ohtlikkusele. See tuleneb aine ühest või mitmest omadusest ja võib olla tingitud aine füüsikalis-keemilistest omadustest (nt plahvatusohtlik, tuleohtlik) või ohtlikkusest (nt söövitav, mürgine) inimese tervisele ja keskkonnale (nt vee- või mullaorganismidele, mesilastele, floorale, faunale, võime tõttu lagundada osoonikihti või avaldada pikaajalist toimet keskkonnale).

37 72 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 73 Ainete mõju keskkonnale, inimese tervisele ja varale sõltub eelkõige selle ohtlikkusest. Mida ohtlikum on kemikaal, seda suurem negatiivne mõju on sellel meie tervisele, aga ka looduskeskkonnale. Isegi väike kogus mürgiseid kemikaale võib keskkonda sattudes põhjustada ulatusliku ja väga tõsiste tagajärgedega mõju elusloodusele. Tüüpiline endisaegne militaarreostuse näide on pinnase, pinna- ja põhjavee reostus naftaproduktidega. Seetõttu on oluline, et kõik ohtlike ainete kasutajad teavad nende ainete ohtlikke omadusi ning kasutajatel on vajalikud teadmised ja oskused, kuidas kemikaale ohutult käidelda ehk kasutada, hoida, vedada jms. Ohtlike ainete/kemikaalide käitlemise valdkonda reguleerib eelkõige kemikaaliseadus ja selle alamaktid. Kemikaalide käitlemise tegevusi reguleerivad ka otsekohalduvad EL-i määrused (nt (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist (CLP)). Töötajate tervishoiu seisukohast reguleerib ohtlike kemikaalide kasutamist töötervishoiu ja tööohutuse seadus ja selle alusel kehtestatud õigusaktid. regulaarselt kontrollida. Ohtlike ainete käitlemisega kaasnenud väiksemast vahejuhtumist tuleb teavitada territooriumi haldusgruppi ning keskkonnajuhti või -spetsialisti, kes omakorda vajadusel teavitavad Keskkonnainspektsiooni. Suuremast keskkonnareostusest tuleb viivitamata teavitada Häirekeskust ning järgida Kaitseväes kehtivat teavituskorda. Ulatuslikumate keskkonnakahjude või -reostuse korral tuleb esitada operatiivkorrapidajale sellekohane vahejuhtumi aruanne. Kemikaalide ohtlikkuse visuaalsel tuvastamisel on abiks kemikaalide pakenditel olev kohustuslik ohupiktogramm ehk -märgis (vt ka tabel 3). Kõik ohtlike kemikaalidega kokku puutuvad isikud peavad teadma ohupiktogrammide tähendust. Ohumärgistega tuleb tähistada ka ohtlike kemikaalide hoiukohad ja -vahendid (nt kütusemahutid, kemikaalide hoiuruumid). Kuna ka jäätmete ohtlikkuse tuvastamine põhineb kemikaalide ohtlikkuse määratlemisel, siis kasutatakse samu ohupiktogramme ka ohtlike jäätmete kogumisvahendite märgistamisel (vt ka ptk 3.5) Kemikaaliohutus Kaitseväe kasutatavates hoonetes peavad olema tagatud tingimused ja teadmised, et käidelda keskkonna- ja terviseohutult ohtlikke aineid. Selleks peab igal tegevusvaldkonna eest vastutaval isikul olema ülevaade kasutatavate kemikaalide omaduste ja ohtlikkuse ning koguste kohta. Oluline on pidada ohtlike kemikaalide arvestust (üldine arvestus kasutavate ohtlike kemikaalide ohtlikkuse, koguse ja kasutuskohtade üle). Kindlasti peab igas kemikaalide hoiukohas olemas olema kõikide ohtlike kemikaalide kohta ajakohane kemikaali ohutuskaart kemikaali tarnija antud teave/dokument kemikaali ohtlike omaduste, ohtlikkuse, ohutusnõuete ja kahjutustamise kohta. Kemikaali ohutuskaardil olev teave on aluseks kemikaali käitlemisega seonduvate ohtude ja riskide hindamisel ning sobivate tööohutuse, tervise- ja keskkonnakaitseliste meetmete rakendamisel. Vastutavatel isikutel peab olema teave kemikaalide ohtude ja riskide kohta ning kemikaali käitlemisel järgitavate ohutusnõuete ja -meetmete (sh individuaalsetest kaitsevahenditest) kohta. Seda teavet peavad vastutavad isikud jagama ja instrueerima kõiki kemikaalide kasutajaid. Peale selle tuleb tagada, et ohtlike ainetega tegelevad inimesed oskavad õnnetuse (nt keskkonnaohtlike ainete lekked) korral kasutada esmaseid puhastus-, pääste- ja muid abivahendeid. Selleks peab kohtades, kus kasutatakse suuremas koguses ohtlikke aineid (nt töökojad, garaažid, tanklad, ohtlike kemikaalide hoiukohad), olema koostatud ohtlike ainete kasutamise ohutusjuhendid. Ohutusnõuete/juhendite järgimist ning esmaste puhastus- ja päästevahendite olemasolu/korrasolekut tuleb Tabel 3. Kemikaalide piktogrammid GHS01 plahvatusohtlik. Plahvatava pommi märk tähistab lõhkeaineid, sh ebapüsivaid lõhkeaineid, isereageerivaid aineid ja segusid ning orgaanilisi peroksiidide. GHS02 tuleohtlik. Nii on tähistatud tuleohtlikud gaasid, aerosoolid, vedelikud, tahked ained, isereageerivad ja kuumenevad ained ja segud, pürofoorsed vedelikud ja tahked ained, orgaanilised peroksiidid ning ained ja segud, mis veega kokkupuutel eraldavad tuleohtlikke gaase. GHS03 oksüdeeriv. Selle piktogrammiga tähistatakse oksüdeerivaid gaase, vedelikke ja tahkeid aineid.

38 74 taristu kasutus ja haldamine taristu kasutus ja haldamine 75 GHS04 rõhu all olev gaas. Nii tähistatakse gaase, mis on kas kokkusurutud, veeldatud, külmutatud ja veeldatud või lahustatud GHS05 söövitav. Nii tähistatakse söövitavaid aineid. GHS06 väga mürgine. Keemiline aine, mis on nahaga kokkupuutumisel, sissehingamisel või allaneelamisel ägedalt mürgine või isegi eluohtlik. GHS07 mürgine/kahjulik. Hüüumärgiga tähistatakse ainet, mis põhjustab ägedat mürgisust (suukaudne, nahakaudne, sissehingamisel tekkiv), naha- ja/ või silmade ärritust, naha tundlikuks muutumist, hingamisteede ärritust ja narkootilist toimet, uimasust või pearinglust, on ohtlik osoonikihile. GHS08 terviseoht. Piktogramm tähistab ainet, mis põhjustab hingamisteede tundlikuks muutumist, sugurakkude võimalikku muteerumist, kalduvust vähki tekitada, viljatust, mürgisust sihtelundi suhtes ühekordsel ja korduval kokkupuutel ning hingamiskahjustusi. GHS09 keskkonnaohtlik. Piktogramm tähistab ainet, mis on ohtlik eelkõige veekeskkonnale kuna võib põhjustada elusorganismidele nii ägedat kui ka kroonilist mürgitust Naftasaaduste hoidmine Kaitseväe taristul hoiustatakse ka suuremas või väiksemas mahus naftasaaduseid (nt põletusseadmetes kasutatav kütteõli või autokütus). Kuna tegu on ohtlike kemikaalidega, siis peavad selliste ainete hoidmisehitised (mahutid, torustik, laadimis- ja tankimisplats) vastama õigusaktide nõuetele. Naftasaaduste hoidmisehitistele kui võimalikele reostusallikatele sätestavad planeerimis-, ehitus- ja ekspluatatsiooninõuded veeseaduse alusel kehtestatud õigusaktid. Spetsiifilised veekaitsenõuded kehtivad naftasaaduste mahutitele, mille maht on üle 3 m 3. Kaitseväe kasutatavatel territooriumitel asuvad üle 3 m 3 suurused naftasaaduste mahutid, nende juurde kuuluv torustik ning seadmete asukoht ning ehitus peab vastama seaduses sätestatud nõuetele, et tagada nende keskkonna- ja terviseohutus. Muude tingimuste kõrval peaks sellised mahutid asuma kohtades, kus põhjavesi on võimaliku reostuse eest kaitstud. Mahutid ja seadmed peavad olema lekkekindlad ning torustikud kaitstud korrosiooni ning mehaaniliste vigastuste eest. Üle 10 m 3 mahuga maapealsed mahutid peavad olema ümbritsetud piirdega, mis takistab piirde sisse jäävatest mahutitest väljavoolavatel naftasaadustel laiali valguda. Oluline on täita ka hoidmisehitiste ekspluatatsiooninõudeid. Näiteks peavad väikeste mahutite (3 10 m 3 ) tühjendamis- ja täiteavad olema lukustatud ning hoidmisehitiste ümbrus peab võimaldama tõkestada naftareostuse levikut. Hoidmisehitise juures peab olema võimaliku reostuse piiramiseks vajalikus koguses absorbenti (näiteks turvas või sünteetilised absorbendid). Hoidmisehitise lekke korral peab naftasaaduste hoidmisehitise valdaja kohe asuma tõkestama reostuse levikut ning keskkonnaohtlikust lekkest teatama Häirekeskusele. Veel tuleb igasugustest leketest teavitada keskkonnajuhti või -spetsialisti. Üle 10 m 3 mahutitele kehtivad veelgi rangemad nõuded, mille hulka kuuluvad tehnilise dokumentatsiooni olemasolu, kohustus koostada reostusavarii likvideerimise plaani ning pidada hoolduspäevikut. Bensiini hoidmine tanklates on keskkonnakaitse seisukohast (lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste piiramise eesmärgil) reguleeritud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja selle alamaktidega. Tanklate keskkonnanõuded on palju rangemad, kui mahutitele esitatavad tingimused. Kui kütusetankla summaarne bensiini laadimiskäive aastas on m 3 või enam, on tegevuseks vaja taotleda õhusaasteluba (vt ka ptk 3.1.1).

39 keskkonnahoidlik tegevus administratiivhoonetes Keskkonnahoidlik tegevus administra - tiiv hoonetes Kaitsevägi kasutab ja haldab muu taristu kõrval ka administratiivhooneid (nt staabihooned, büroohooned). Kaitseväe administratiivhoonete kasutus põhjustab võrreldes militaartaristu haldamise ja väljaõppetegevusega väiksemat keskkonnamõju. Sellest hoolimata on tüüpilise kontori keskkonnamõju piisavalt suur, et ka seal rakendada süsteemset ja plaanipärast keskkonnategevust. Administratiivhoonete haldamisel ja kasutamisel tarbitakse hulgaliselt ressursse nagu energiat, materjale, vett ja teisi loodusvarasid ning tekitatakse jäätmeid ja heitmeid. Näiteks suureneb infotehnoloogia arengu tõttu pidevalt kontorite elektrienergiatarve. Nüüd kasutavad paljud IT-seadmed juba ligikaudu 10% kogu maailma elektrienergiatarbest. Nii on administratiivhoonete haldamisega seotud keskkonnategevus (nt elektri- ja soojusenergia tarbimine, jäätmekäitlus, seadmete ja teenuste hankimine jms) otseselt seotud majandustegevusega. Administratiivhoonete keskkonnategevuse oluline osa on ka parandada kontori töötingimusi ja töökeskkonda. Lisaks tuleb arvestada, et Kaitseväe administratiivhooned on need kohad, kus tegeletakse Kaitseväe keskkonnamõju seisukohalt oluliste planeerimis- ja arendustegevustega. Seepärast

40 keskkonnahoidlik tegevus administratiivhoonetes keskkonnahoidlik tegevus administratiivhoonetes aitab n-ö Rohelise Kontori põhimõtete laiem rakendamine Kaitseväe administratiivhoonetes kaasata kõik töötajad igapäevasesse keskkonnategevusse, mis omakorda aitab saavutada püstitatud keskkonnaeesmärke. 4.1 Keskkonnategevuse korraldamine kontorites Keskkonnapõhimõtete edukas rakendamine Kaitseväe kontorites eeldab, et kaasatud on kõik kontoris töötavad inimesed. Siiski on oluline määrata ka kontorites keskkonnategevuse eest vastutavad isikud. Kontori keskkonnategevuste planeerimisse ja korraldamisse peavad olema kaasatud hoone või territooriumi haldur, keskkonnajuht või -spetsialist ning kontoris iga päev töötavad ja keskkonnahoiust huvitatud isikud. 4.2 Keskkonnategevuse rakendamise sammud Keskkonnategevuse edukaks rakendamiseks kontoris tuleks seda teha keskkonnajuhtimissüsteemi loogika järgi. Lühidalt hõlmab selline süsteemne lähenemine järgmist: Keskkonnaülevaatus tee kindlaks parandamist vajavad kontori keskkonnaküsimused ja probleemid. Keskkonnategevuse planeerimine ja elluviimine planeeri vajalikud keskkonnategevused ja vii need ellu. Töötajate kaasamine tutvusta, teavita ja kaasa töötajad keskkonnategevustesse. Keskkonnategevuse hindamine jälgi ja mõõda keskkonnategevuse tulemusi. Kuna keskkonnahoidlik kontoritegevus eeldab peale hoone haldusküsimuste lahendamise ka seal töötavate inimeste kaasamist, siis tuleks kontoris määrata nn keskkonnategevuste eestvedaja ehk koordinaator. Keskkonnakoordinaatori ülesanne on keskkonnapõhimõtete rakendamist vedada ja koordineerida. Koordinaator tuleks valida eelkõige isikuomaduste põhjal (pühendumus keskkonnateemadele ning tõhusus motivaatori ja organisaatorina), mitte niivõrd tehniliste teadmiste põhjal. Suuremates kontorihoonetes võiks koordinaatoril toeks olla keskkonnatöörühm (3 5 inimest), kelle ülesanne on aidata koordinaatoril keskkonnapõhimõtete rakendamise tegevusi kavandada ja läbi viia. Töörühma moodustamisel tuleb arvestada, et sinna oleks kaasatud eri positsioonide ning valdkondade esindajad. Kuna keskkonnahoidliku kontori tegevused tuleks lõimida töötervishoiu ja -ohutuse valdkonna omadega, siis oleks soovitatav nii koordinaatori kui ka töörühma valimisel kaasata ka selle valdkonna eest vastutavaid isikuid. Keskkonnahoidliku ja tervisliku kontoritegevuse rakendamisel Kaitseväe kontorihoonetes oleks soovitatav järgida Euroopa Rohelise Kontori tegevuskriteeriume (vt täpsemalt Rohelise Kontori käsiraamatust 28 ). Rohelise Kontori süsteem määrab kindlaks juhtimisega seotud ehk organisatoorsed põhimõtted ja kontori tegevusega seotud olulisemate keskkonnavaldkondade toimimiskriteeriumid (nt kuidas energiat ja materjale tõhusalt rakendada, jäätmeid liigiti koguda, säästvat transporti eelistada, keskkonnahoidlikke hankeid korraldada jne) sobivad. Neid põhimõtteid järgides on Kaitseväe kontorites võimalik rakendada lihtsat keskkonnajuhtimissüsteemi. 28 Leitav aadressil Järgnevalt on toodud lühike kokkuvõte sammudest, mida tuleks keskkonnapõhimõtete rakendamisel järgida Kaitseväe administratiivhoonetes. Keskkonnaülevaatus Peale koordinaatori ja vajadusel ka töörühma määramist, tuleks kontoris keskkonnaülevaatuse käigus teha kindlaks kontori keskkonnategevuse tase ning selgitada välja valdkonnad, kus keskkonnategevust parandada (nt jäätmete liigiti kogumine). Selleks tuleb tutvuda hoone energia- ja veekasutuse näitajatega, kontrollida ja hinnata kontoriruumide ja seadmete olukorda, seniseid tööprotseduure ja igapäevaseid toimimistavasid, mis on koosmõjus meid ümbritseva keskkonnaga. Näiteks tuleks üle vaadata energiatarbimise meetmed ja harjumused (nt elektrienergia säästumeetmete olemasolu ja nende järgimine), jäätmete liigiti kogumise korraldus, töötajate tööle ja koju liikumise tavad, ruumide koristamise ja puhastuse korraldus, kontoritarvete hangete tegemise kord jne. Häid tulemusi annab lühike ringkäik kontoris, mille käigus saab vaatluste (probleemsetest kohtadest võiks teha pilte) ja täpsustavate küsimuste põhjal uurida ka töötajate keskkonnateadlikkuse taset ja kaasatust keskkonnategevusse. Töötajate arvamust on soovitatav uurida lühikese küsitlusega, kus kõik töötajad saavad anda tagasisidet olemasoleva kontoritöö korralduse ja keskkonnasäästlikkuse kohta. Küsitlus tasub võimalusel ühitada töötervishoiu murede väljaselgitamisega. Keskkonnaülevaatuse tulemused tuleks lühidalt kirja panna. See annab võimaluse tuvastatud probleemvaldkondasid välja tuua ning siis ka vajalikke lahendusi kavandada. Selliseid keskkonnaülevaatusi tuleks teha ka hiljem regulaarselt (nt kord aastas), et hinnata, kuidas rakendatud meetmed ja kokkulepitud reeglid toimivad.

41 80 keskkonnahoidlik keskkonnahoidlik tegevus administratiivhoonetes tegevus administratiivhoonetes 81 Keskkonnategevuse planeerimine ja elluviimine Keskkonnaülevaatuse tulemuste ja kogutud teabe põhjal on võimalik järgmise sammuna planeerida, kuidas senist olukorda parendada ning paika panna keskkonnahoidliku käitumise reeglid. Soovitatav on parendustegevused eraldi keskkonnategevuskavana vormistada, sest siis on võimalik plaanitu (vajalikud investeeringud tehnilistesse lahendustesse nt printerite vahetus, ventilatsioonisüsteemi või valgustuse automatiseerimine, töötajatele suunatud keskkonnaseminari korraldus) jaoks kavandada vajalikud ressursid (nii inimtööjõud kui ka raha) ning kokku leppida tegevuste tähtajad ja vastutavad isikud. Kontori keskkonnategevusi on soovitatav planeerida üheks aastaks, samas võib see olla ka pikemaajalisem. Tegevuskava tuleks regulaarselt (vähemalt kord aastas) üle vaadata ja korrigeerida/uuendada. Mõistlik oleks tegevuskava koostada ja üle vaadata koos muude kontoritegevuste ja -arenduste kavandamisega (tavaliselt aasta lõpus või alguses). Et keskkonnapõhimõtteid sisuliselt ellu viia ja meeles hoida, tuleb kokku leppida keskkonnaalased käitumisreeglid (nt energiasäästu põhimõtted, jäätmete liigiti kogumise kord). Keskkonnaalased käitumisreeglid dokumenteeritakse üldjuhul kas kordade või juhendite vormis. Mitme juhendi asemel on soovitatav koostada kõigile kontoritöötajatele mõeldud üks selge juhend keskkonnateadliku kontoritöötaja meelespea üheleheküljeline keskkonnaalase käitumise reeglistik. Vajadusel tuleks koostada ka lühemaid juhiseid, mis tuletavad meelde, kuidas mingis konkreetses kohas (nt köögis jäätmete sortimine, printerite ja koopiamasinate juures paberi säästmine) keskkonnahoidlikult käituda. Keskkonnahoidliku toimimise põhimõtted peavad jõudma kõikide töötajateni. Selleks tuleb töötajaid käitumisreeglitest regulaarselt teavitada ning paigutada juhendid nähtavatele kohtadele. Töötajate teavitamine ja kaasamine Selleks, et kõik töötajad tunnetaksid keskkonnategevuse olulisust ja teaksid Kaitseväe keskkonnategevuse põhimõtteid ja reegleid ning oma rolli nende täitmisel, on oluline mõelda, kuidas töötajaid teavitada ja neid edukalt kaasata. Teavitamine on pidev ja jätkuv tegevus, mille käigus tuleb töötajaid informeerida keskkonnahoidlikust kontoritegevusest. Selleks võib kasutada suhtluskanaleid (nt e-post, infotahvlid, meeldetuletavad sildid), aga ka mitmesuguseid temaatilisi üritusi (nt ühised prügikoristused ja metsaistutused, keskkonnaobjektide külastused, koolitused ja seminarid), mis aitavad keskkonnaprobleeme teadvustada. Igas Kaitseväe kontoris võiks olla nähtavas kohas või vähemalt kõigile töötajatele lihtsasti kättesaadavad Kaitseministeeriumi valitsemisala keskkonnapoliitika. Kontori keskkonnategevuse korraldust (sh keskkonnahoidliku kontoritöötaja meelespea) tuleb tutvustada koos muude asjakohaste sisekorraeeskirjadega. Uued töötajad peaksid selle info saama Töötajate kaasamine ühine prügikoristus siis, kui alustavad tööd kontoris. Teistele töötajatele tuleks keskkonnahoiuga seotud toimimise tavasid regulaarselt meelde tuletada. Töötajate kaasamine tähendab peale töötajate teavitamise ka töötajate arvamusega arvestamist (kaasotsustamist ning konsulteerimist), aga ka neid motiveerida keskkonnapõhimõtteid arvestama ja nende rakendamisel kaasa lööma. Kindlasti tasub töötajatelt küsida tagasisidet selle kohta, mis takistab keskkonnategevusi ellu viimast ning millised ettepanekud neil olukorra muutmiseks on. Kõige olulisem, ent samas ka kõige raskem on motiveerida töötajad keskkonnategevusi ja -reegleid järgima. See pole kerge ülesanne, sest nõuab sageli harjumuspärase käitumise muutmist. Kui keeruline on töötajaid motiveerida, sõltub sellest, milliseid keskkonda puututavaid muudatusi teha soovitakse. Nii on näiteks töötajate igapäevaharjumust jäätmeid liigiti koguda oluliselt raskem rakendada, kui näiteks energiatõhusamaid kontoriseadmeid hankida. Üldiselt võiks uute käitumisharjumuste (nt jäätmete liigiti kogumine, kahepoolne printimine) rakendamisel kasutada ükskõik millist muudatuste juhtimise metoodikat, mida on varem organisatsioonis edukalt kasutatud ja mis sobib juhtimiskultuuriga.

42 82 keskkonnahoidlik keskkonnahoidlik tegevus administratiivhoonetes tegevus administratiivhoonetes 83 Keskkonnategevuse hindamine Nii nagu mis tahes muu süsteemse keskkonnategevuse puhul, tuleks ka Kaitseväe kontorite keskkonnategevuse tulemuslikkust regulaarselt hinnata ja analüüsida. Keskkonnategevuste (nt energia- ja veetarbimise) regulaarne mõõtmine võimaldab hinnata kontoris rakendatud meetmete tõhusust ja majanduslikku kasu. Seega on keskkonnategevuse hindamise kaudu saadud teave oluline edasiste keskkonnaotsuste tegemisel (sh edasiste meetmete rakendamine, töötajate teavitamine). Keskkonnategevuse tulemuslikkust iseloomustavaid andmeid tuleks tutvustada ka töötajatele, sest see aitab neil mõista oma igapäevase keskkonnategevuse tulemust ja keskkonnakasu. Keskkonnategevuse tulemuslikkuse regulaarseks hindamiseks tuleks määrata oluliste keskkonnaaspektidega seonduvad indikaatorid (võtmenäitajad, mõõdikud). Näiteks võib tuua administratiivhoone sooja- ja elektrienergia tarbimise koguse aastas, veetarbimise aastas, kontoripaberi kasutamise koguse, liigiti kogutud jäätmete osakaal kogu jäätmetekkes jne. Selliste andmete igal aastal kogumine ja võrdlemine võimaldab hinnata keskkonnategevuse taset aga ka võrrelda eri kontoreid. Kokkuvõttes annavad sellised andmed hea aluse, et korraldada nende hoonete ühtset haldamist. Näpunäiteid kontorihoonete keskkonnatulemuslikkuse mõõtmiseks saab Rohelise Kontori käsiraamatust 29. Vajalike andmete kogumiseks tuleb kokku leppida kord, kuidas ja kes keskkonnategevuse seiret ja andmete kogumist korraldab. Paljusid keskkonnaindikaatoriteks sobilikke andmeid kogutakse pidevalt ka muul eesmärgil, seega on näiteks elektri- ja veenäite lihtsam koguda ja võrrelda aastate või kuude kaupa. Üldjuhul koguvad ja analüüsivad andmeid haldur, keskkonnajuht või -spetsialist ning keskkonnategevuse koordinaator koostöös. 4.3 Energiasääst kontorites Kontori energiatarbest ligikaudu 60 70% kulub valgustusele, küttele ja soojale veele, seega on need valdkonnad suurim potentsiaalne energiasäästuallikas. Sellegipoolest ei tohiks unustada ka teisi võimalusi energia tarbimist vähendada. Tänapäeva kontorites kasutavad elektrit ka arvutid, koopiamasinad, printerid, faksid, projektorid, kohvimasinad jne. Kontoriseadmed koos muude elektrit tarbivate seadmetega võivad kokkuvõttes tarbida sama palju elektrit kui valgustus (ca 35%). Energiasääst ja -tõhusus kontoris ei tähenda ainult keskkonnamõju (sh kasvuhoonegaaside heitkoguste) vähendamist, vaid ka kontoritegevusega seotud otseste kulude kokkuhoidu. Energia tarbimisega (eelkõige elektrienergia ja kontori küttega) seotud kulud moodustavad kontori haldamiskuludest valdava osa (kuni 80%). Enne kui hakata energiasäästu meetmeid rakendama, oleks parema ülevaate saamiseks soovitatav keskkonnaülevaatuse käigus hinnata või kaardistada seadmete energiatarbimine, (valgustus, kontoriseadmed, ventilatsioon jms) asjakohasus ning töötajate käitumisharjumused. Sellist väiksemahulist hindamist saab üldjuhul teha oma personaliga. Samas on energiatarbimisega seotud küsimused pigem tehnilist laadi ja et paremat ülevaadet saada, võiks vajadusel kaasata ka väliseid eksperte. Pärast olukorra hindamist ja analüüsi tuleb kontoris paika panna ja kokku leppida säästliku energiatarbimise ühtne kord. Energia säästliku tarbimise reeglid võiks integreerida üldisesse n-ö keskkonnahoidliku kontoritöötaja meelespeasse. Kuna energia tarbimine kontoris on seotud tehniliste seadmete ja kommunikatsioonide (arvutid ja koopiamasinad, küttesüsteem, ventilatsioonisüsteem jms) käitamise ja regulaarse hooldusega, tuleb tagada, et seadmete ja süsteemide eest vastutav personal oleks teadlik seadmete käitus- ja hooldusjuhen- Hoidke kontoris optimaalset temperatuuri (21ºC) ditest. Lihtsamad meeldetuletused võiks panna ka vahetult seadmete kõrvale. Üleliigne pole ka kleebiseid paigutada valgustite lülitite, koopiamasinate jt energiat tarbivate kontoriseadmete juurde. 29 Leitav aadressil

43 84 keskkonnahoidlik keskkonnahoidlik tegevus administratiivhoonetes tegevus administratiivhoonetes 85 Näiteid meeldetuletustest: LAHKUDES KUSTUTA TULI! KUI TULED, SIIS SÜTITA, KUI LÄHED, SIIS KUSTUTA! LASE NÄDALAVAHETUSEKS KA KONTORITEHNIKA PUHKUSELE! Võimalusel paigutage soojust tekitavad seadmed (serverid, koopiamasinad jms) ruumidesse, kus ei kasutata konditsioneeri. Nende seadmete arvelt peab konditsioneer intensiivsemalt töötama. Arvestage, et ka valgustid ja arvutid kiirgavad soojust, mille arvelt peab konditsioneer palaval ajal intensiivsemalt jahutama. Kasutage akendel päikesekaitseid (rulood, kardinad), siis ei pea palava ilma korral ruume jahutama. Kui ventilatsioon puudub, siis oleks soovitatav ruumi pideva pikaajalise tuulutamise asemel eelistada lühiajalist intensiivtuulutust, seda eriti külmal aastaajal. Parem on ventileerida täielikult avatud akendega lühema aja jooksul (5 15 min) kui osaliselt avatud akendega pikema aja jooksul. Soojadel suvepäevadel on eelistatavam aknad avada varahommikul, kui välisõhk on veel jahedam nõnda jahtub paremini ka õhk kontorihoones. Täitke kasutusjuhendites kirjeldatud käidunõudeid. Puhastage ja hooldage seadmeid regulaarselt. Taimed puhastavad kontori õhku, muudavad töökoha hubasemaks ning aitavad aurustumise teel alandada õhutemperatuuri. Energiasäästu alustalaks on töötajate teadlikkus. Esimene samm on tavaliselt kõikide töötajate teavitamine ja koolitamine. Oluline on, et teatakse kokkulepitud energiasäästureegleid. Nii nagu paljude teiste keskkonnaküsimustega, on ka energiasäästuga seotud palju müüte ja väärarvamusi (nt arusaam, et kui seada radiaatori termostaat võimalikult kõrgele temperatuurile, siis soojeneb ruum kiiremini). Oluline on töötajatele selgitada ja näidata energiasäästuga seotud aspekte, et nad saaksid paremini aru, miks on vaja kehtestatud reegleid järgida. Kontorihoones võiks energiat säästa järgnevatel viisidel: Paigutage töölauad akende lähedusse, et kasutada ära võimalikult palju päevavalgust. Rohkem päevavalgust on hea ka meie tervisele. Leppige kokku, et töötajad kustutavad asjatult põlevad valgustid ning tööpäeva lõppedes ja lahkudes kustutab viimane tuled. Kasutage seadmeid vaid siis, kui selleks on vajadus. Lülitage tarbetult töötav tehnika välja. Kontoritehnika (printerid, koopiamasinad aga ka kohviautomaadid, elektrivõrku ühendatud veeseadmed jms), mis seisab töös või ooterežiimil, tarbib asjatult elektrit ja on mõistlik vähemalt tööväliseks ajaks välja lülitada. Soovitatav on kasutada elektriseadmetel taimereid, mis lülitavad töövälisel ajal seadmed välja (sobib hästi joogi- ja toiduautomaatide puhul). Pange arvutile seadistus, mis automaatselt lülitab monitori energiasäästurežiimile, kui arvutit ei ole mõnda aega kasutatud. Seadista arvutile energiasäästurežiimile lülitumiseks võimalikult lühike ajaperiood. Soetage vajadustele vastava suurusega koopiamasin. Konditsioneeritavas ruumis tuleks tagada, et välisuksed ja aknad oleksid suletud, vältimaks liigset sooja õhu juurdevoolu. Avatud aknad võivad viia konditsioneeri ülekuumenemiseni. Konditsioneer peab olema piisavalt võimas. Vastasel korral kuumeneb seadme kompressor üle, seade ei saa ruumi jahutamisega hakkama ning raiskab lihtsalt elektrit. Portatiivsed konditsioneerid on üldjuhul madalama efektiivsusega. 4.4 Kontoripaberi kasutamine Kontoripaber on üks peamisi kulumaterjale, mida kontorites kasutatakse. Üldisemad arengud näitavad, et Eestis on paberikasutus kontorites jõudsalt vähenenud elektroonsete dokumentide ning digiallkirja laialdase kasutuselevõtu tõttu. Siiski on paberikasutus valdkond, kus saab parema kontorijuhtimise ja töötajate käitumise abil veel palju ära teha. Võimalusel korduskasutage kontoripaberit

44 86 keskkonnahoidlik keskkonnahoidlik tegevus administratiivhoonetes tegevus administratiivhoonetes 87 Alustuseks tuleks välja selgitada, kui palju paberit kontoris kasutatakse. Lisaks tuleks hinnata, kui säästlikult seda tehakse (kuidas prinditakse/paljundatakse, korduskasutatakse ning milline on dokumendiohje jm korralduslike meetmete tase). Pärast olukorra hindamist tuleb kontoris paika panna ja kokku leppida ühtne kord paberi säästlikumaks kasutamiseks. Nii nagu muude valdkondade puhul, võib paberikasutuse reeglid lõimida üldisesse n-ö keskkonnahoidliku kontoritöötaja meelespeasse. Lisaks on soovitatav paberi säästlikumat kasutamist propageerida lühikeste meeldetuletuste abil. Korduskasutage ühepoolselt kasutatud paberit mustandite kirjutamiseks või märkmepaberina. Koguge sellist paberit eraldi ning võimalusel määrake selle printimiseks ühine printer (nõnda väldite ühepoolselt prinditud paberi segunemist uue, kasutamata paberiga). Eelistage kloorivabalt töödeldud pabertooteid, mis on valmistatud ümbertöödeldud materjalist ja/või ökomärgisega paberit. Eelistage FSC märgisega paberit ehk seda, mis pärineb säästvalt majandatud metsadest. Näiteid meeldetuletustest: ENNE MÕTLE, SIIS PRINDI! POLE PABERIT, POLE PROBLEEMI! PPP pruugitud paberi paik! Paberi tarbimise vähendamine kontoris sõltub paljus töötajate käitumuslikest harjumustest ja ka tehnilistest lahendustest. Paberit saab säästlikumalt kasutada järgnevate abinõudega: Ärge printige dokumente, kui see ei ole vajalik. Võimalusel vaadake ja lugege printimise asemel faile arvutiekraanilt. Edastage teavet (sh arveid) elektroonsel kujul. Jagage juba prinditud mahukamaid dokumente/aruandeid kolleegidega. Enne dokumendi printimist kasutage eelvaate funktsiooni, mis võimaldab märgata vorminguvigu ning tühje lehti enne printimist. Tehke korrektuur enne printimist ning kasutage ka tekstitöötlusprogrammi õigekirja ja grammatikat kontrollivaid tööriistu nõnda väldite vajadust dokumenti uuesti printida. Veenduge, et kahepoolne printimine oleks printerite ja koopiamasinate vaikevalik. Uue printeri või koopiamasina ostmisel tehke kindlaks, et see võimaldaks automaatset kahepoolset printimist ning kahe lehekülje printimist ühele lehele. Kui vaja printida, siis printige võimalusel kahepoolselt ja A5 formaadis (kaks lehte ühel lehel). Terve dokumendi asemel printige vaid need leheküljed, mida vajate. Hoidke printereid ja koopiamasinaid heas korras ning ostke vaid selliseid seadmeid, mille töökindlus kahepoolsel printimisel on eeskujulik. Teavitage probleemidest (nt tühi toonerkassett, paberi sage kinnikiilumine jne) hooldustööde eest vastutavat töötajat. 4.5 Veesääst kontorites Kuna puhta vee varud on maailmas väga piiratud, siis tuleks veesäästule mõelda ka kontorites. Arvestada tuleb ka seda, et vee raiskamisega raiskame ka raha. Administratiivhoonete veetarve sõltub olulisel määral sellest, milleks vett kasutatakse ning milliseid tehnilisi lahendusi on rakendatud. Kontorites kasutatakse vett üldjuhul tualettruumides ja köökides (nt kraanid, nõudepesumasinad). Vett tarbitakse ka joogiks. Vee tarbimist saab oluliselt piirata tehniliste lahendustega (nt vett säästvad segistid, tualettpotid, nõudepesumasinad), aga ka veesüsteemide korrashoiuga (vt ka ptk 3.3). Samas on võimalik olulist veesäästu saavutada ka käitumist mõjutades. Nii on soovitatav kõiki töötajaid teavitada veesäästust ja selle vajadusest. Eelistage joogiks kraanivett Meeldetuletus peaks olema lisatud ka keskkonnahoidliku kontoritöötaja meelespeasse. Nii nagu teiste valdkondade puhul, on soovitatav veesäästu puhul paigutada asjakohastesse kohtadesse (nt tualettruumid) lühikesed meeldetuletused.

45 88 keskkonnahoidlik keskkonnahoidlik tegevus administratiivhoonetes tegevus administratiivhoonetes 89 Näiteid veesäästu meeldetuletustest: EELISTA JOOGIKS KRAANIVETT! KUI TILGUB, SIIS TEATA! KEEDA JUST NII PALJU VETT, KUI VAJAD! SEEBITAMISE AJAL SULE KRAAN! (nii võid säästa kuni 10 liitrit vett inimese kohta päevas) Peale selle võib kontoris kasutada järgmisi veesäästu abinõusid: Kasutage võimalusel pudelivee või veeautomaadi asemel kraanivett. Eestis on kraanivee kvaliteet üldiselt kõikjal nii hea, et seda otse juua. Kraanivee hind on palju (kuni 1000 korda) madalam kui pudelivee hind. Ärge täitke veekeedukannu ääreni. Keetke nii palju vett, kui vajate. Nõnda vähendate ka elektriarvet. Nõudepesumasinat tuleks kasutada vaid siis, kui see on täis. Vastasel juhul raiskate energiat ja vett. Jäätmetekke ja -kogumise korralduse hindamise põhieesmärk on vastata järgmistele küsimustele mis, kus ja kuidas. Seetõttu on soovitatav, et hinnataks järgmisi aspekte: Kus täpsemalt tekib kontoris jäätmeid. Mis jäätmeliike tekib (eraldi tähelepanu tuleks pöörata paber- ja ohtlikele jäätmetele, sh elektroonikajäätmetele). Kas ja kuidas on korraldatud jäätmete (liigiti) kogumine mis jäätmeid liigiti kogutakse, kuidas seda tehakse (asukohad, konteinerid jms). Kas kontoris on paika pandud jäätmete liigiti kogumise ühtsed reeglid. Kas ja millisel tasemel on tarvitusele võetud jäätmeteket vältivad meetmed. Milline on töötajate teadlikkus jäätmetekke vältimise ja jäätmete liigiti kogumise kohta ning kas järgitakse kokkulepitud reegleid. Tehnilised võimalused vee (sh energia) kasutamise vähendamiseks on kirjeldatud peatükis Jäätmetekke vähendamine ja jäätmete liigiti kogumine Uuringud on näidanud, et tüüpilises kontoris tekib kõige enam paberijäätmed (ca 75% jäätmetekkest). Paberijäätmetest omakorda moodustab valdava osa kontoripaber. Ülejäänud paberijäätmed (kartong, ajalehed, pehme paber jne) moodustavad ligikaudu 30% kogu paberijäätmete tekkest. Jäätmeteke sõltub otseselt sellest, kui palju materjali on tegevustes kasutatud ning sellest, millisel määral on jäätmeteket välditud. Jäätmetest tulenevat keskkonnamõju aitab vähendada see, kui jäätmeid sortida ehk koguda liigiti. Jäätmete liigiti kogumise tõhusus omakorda sõltub paljuski meist endist. Seega on keskkonnahoidliku kontoritegevuse üks olulisem teema, mis jäätmeliike ja kuidas koguda. Pärast olukorra hindamist tuleb kontoris paika panna ja kokku leppida ühtne kord, kuidas jäätmeid vältida ja koguda (st mida silmas pidada jäätmetekke vältimise seisukohast, kuidas ja milliseid jäätmeliike tuleb sortida, kuidas ja kus neid kogutakse). Kokkulepitud jäätmekäitlusreeglid on soovitatav ka kirja panna keskkonnahoidliku kontori meelespeasse. Oluline on selgelt ja silmatorkavalt märgistada kõik prügikastid/konteinerid ja kogumiskohad, et töötajatel oleks üheselt selge, milliseid jäätmeid kuhu panna või tuua. Sõltuvalt kontoritöö iseärasustest võib eraldi lühitutvustuse teha ka konkreetsesse tegevuskohta (nt kööki, seminariruumi, hooldusruumidesse). Kindlasti peab jäätmekäitlusega seonduv olema selgelt kokku lepitud ka koristus/puhastusteenust tegeva firmaga. Üleliigne pole ka paigutada meeldetuletavaid silte jäätmetekke vältimise ja jäätmete liigiti kogumise seisukohast olulistesse kohtadesse (nt printeri/koopiamasina juurde, kööki). Jäätmetekke vältimine Enne kui kavandada jäätmete liigiti kogumist, tuleb analüüsida võimalusi, kuidas jäätmete teket vältida. Järgnevalt on ära toodud mõned näpunäited selle kohta: Eelistada kvaliteetsemaid ning pikema garantiiajaga ja hooldus/teeninduslepinguga tooteid. See aitab tagada toodete (nt kontoriseadmete, mööbli) pikema kasutusea, mis omakorda väldib jäätmete teket. Kaupade ja toodete ostmisel tuleks vältida ülepakendamist ja väikepakendeid (nt osta tooteid suuremas koguses, vältida väikepakendatud piima ostmist). Esimese sammuna jäätmetekke vähendamise ja jäätmete liigiti kogumise korraldamisel kontoris tuleks hinnata olemasoleva jäätmekäitlussüsteemi toimimist. Kuna jäätmekäitluse korraldus on seotud paljude tegevustega, tuleks jäätmeteket ja kogumist hinnates vaadata ka laiemat pilti (nt koristamise korraldus, paberi jm kontoritarvikute kasutus).

46 90 keskkonnahoidlik keskkonnahoidlik tegevus administratiivhoonetes tegevus administratiivhoonetes 91 Eelistada tooteid (nt puhastusvahendid, värvid, tint), mis ei sisalda ohtlikke aineid. See aitab vältida ja vähendada ohtlike jäätmete teket. Eelistada patareideta seadmeid (nt päikeseenergial töötavad kalkulaatorid, mehaanilised konserviavajad ja pliiatsiteritajad). Vältida ühekorratooteid (nt plasttopsid ja taldrikud, ühekorrapakend). Eelistada tuleks korduskasutatavaid lauanõusid (nt töötajate oma tasside kasutamine) ja korduskasutatavas pakendis tooteid (nt korduskasutusega pudelis vesi). Korduskasutage kontorimööblit ja tekstiilitooteid või andke vana mööbel, arvutid ja muud asjad korduskasutuseks teistele (nt lasteasutused, kodutute varjupaigad, heategevusorganisatsioonid ja taaskasutuskeskused). Korduskasutage ümbrikke ja muid kontoritarbeid. Kasutage täidetavaid printerite toonerkassette uute ostmise asemel. Kasutage kohvimasinas korduskasutatavat filtrit. kui kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskiri nii ette näeb. Jäätmete liigiti kogumise nõuetest on antud täpsem ülevaade käsiraamatu peatükis 3.5. Peale nimetatud jäätmeliikide kaaluge ka teiste jäätmete eraldi sortimist. Näiteks võiks liigiti koguda pakendijäätmeid eraldi tasub koguda vähemalt tagatisraha alla kuuluv joogipakend, samuti klaasist ja metallist pudelid ja -purgid, aga ka puhas plastpakend (nt kile, plastkarbid ja konteinerid jms). Juhul, kui hoones tekib suuremas koguses biojäätmeid ehk toidujäätmeid (näiteks kui kontorimajas on toitlustusasutus), siis on mõistlik sellised jäätmed eraldi koguda, andes need üle jäätmekäitlejale. Silmas tuleb pidada, et toidujäätmete liigiti kogumise kohustus võib olla sätestatud ka kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjaga. Biojäätmete konteinerisse sobivad ka määrdunud papp (kiletamata), paber ning majapidamispaber ja salvrätid. Paberikasutuse vähendamisega seotud näpunäited on toodud eespool peatükis 4.4 Jäätmete liigiti kogumine Kõikides Kaitseväe administratiivhoonetes tuleb peale segaolmejäätmete eraldi koguda vähemalt ohtlikud jäätmed ja paberjäätmed (kontoripaber, ajalehed, papp/kartongpakend). Jäätmeid liigiti kogudes on oluline hästi läbi mõelda jäätmete kogumissüsteemi korraldus (kogumiskonteinerite asukohad, kuju jms). Kogumissüsteem peab olema piisavalt mugav ja arusaadav. Näiteks, kui paberi kogumiskonteiner asub mitu korrust allpool, siis ei pruugi töötajad leida piisavalt motivatsiooni seda kasutada. Igal töökohal võiks olla kaks prügikasti üks segaolmejäätmetele ja teine paberjäätmetele. Teine lähenemine on selline, et töölaudade juurde jäetakse ainult paberjäätmete kogumise kast ning segaolmejäätmete jaoks on koridorides ühised prügikastid. Ohtlike jäätmete (nt päevavalguslambid ja säästupirnid, patareid ja akud, puhastusainete, värvide jm kemikaalide jäägid) eraldi kogumise kohustus on kehtestatud ka seadusega. Kuna elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmed (IT-seadmed, vanad köögiseadmed jms) sisaldavad ka ohtlikke aineid, siis tuleb ka need eraldi koguda. Ka paberi ja papi kogumine võib olla kohustuslik, Jäätmete kogumine kontori kööginurgas Muude jäätmete (nt patareid, pakendijäätmed, biojäätmed) kogumiseks on soovitatav luua kesksed kogumiskohad. Läbi tuleb mõelda, kus hoida ohtlikke jäätmeid (nt päevavalguslampe peaks kindlasti hoidma eraldi ruumis või kohas). Patareisid ja akusid võiks koguda kontoris kõigile teadaolevas ja lihtsasti ligipääsetavas kohas eraldi karpi/kasti. Kogumiskonteinerid ei pea olema eridisainiga, küll aga peavad need olema selgelt märgistatud. Oluline on, et jäätmete kogumissüsteem ja korraldus on võimalikult ühtne kogu kontorihoone ulatuses. 4.7 Koristamine Kontori regulaarne koristamine hoiab töökeskkonna puhta ja korras. Peale selle aitab see pikendada kontoriruumide, mööbli, seadmete ja muude süsteemide eluiga, säilitada nende kasutusomadusi ning kontor näeb esteetiline välja. Koristamata kontori tulemuseks võivad olla nii kahjurite teke, töötajate tervisekahjustused kui ka sellest tulenev üldine tööviljakuse langemine.

47 92 keskkonnahoidlik keskkonnahoidlik tegevus administratiivhoonetes tegevus administratiivhoonetes 93 Tihti alahinnatakse koristamise, puhastusmeetodite ning puhastus- ja pesuainete mõju keskkonnale ja inimese tervisele. Koristamisel kasutatavad puhastusained (või nende vale kasutamine) võivad rikkuda ka kontoriseadmeid, mööblit, põrandamaterjale jm. Koristamisel saab kasutada mitut lihtsat võimalust, mis vähendavad kulutusi, säästavad vara, keskkonda ja töötajate tervist ning annavad hea investeeringutasuvuse. Üldjuhul ostetakse koristusteenus sisse puhastusfirmalt. Puhastusteenustele spetsialiseerunud firmad tagavad koristamiseks vajaliku tööjõu ja töövahendid. Sellisel juhul pole vaja muretseda ka asendajate jm korraldusliku poole pärast. Siiski tuleb arvesse võtta, et puhastusteenust pakkuvad ettevõtted erinevad üksteisest nii teenuste kui ka võimaluste poolest. Tihti ei oska koristusfirmad keskkonnanõuetega arvestada. Koristajad peavad olema teadlikud ka näiteks kontorijäätmete liigiti kogumise korraldusest. Harvad pole juhud, kui koristajad valavad töötajate eraldi kogutud jäätmed lõpuks ikka ühte prügikasti. Seepärast on väga oluline teavitada nii koristusteenust pakkuvat firmat kui ka vajadusel koristajaid kokku lepitud keskkonnareeglitest. Koristusfirma valikul ja hankeprotsessis oleks soovitatav arvestada järgmisi aspekte: Sobivama koristusfirma valimisel teha põhjalik taustauuring, millega selgitada välja, mis teenuseid puhastusfirma pakub ning kas ta osutab täisteenust. Vaadata, kui kaua on puhastusfirma tegutsenud, millised on firma kogemused ja kes on firma kliendid. Eelistada ettevõtteid, kes järgivad parimaid praktikaid, võimalusel küsida tõendusmaterjali keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamise kohta, kas tööde tehnilises kirjelduses või lepingus. Sama oluline kui koristusfirma eelnev kogemus ja töökvaliteet, on ettevõtte lähenemine kliendile. Kas firma teeb individuaalse pakkumise või pakub standardlahendust? Kas teenusepakkuja võtab arvesse puhastatavate pindade määrdumisastet, möbleerituse taset jm, mis üldjuhul määravad hinna kujunemise. Kas ettevõte on valmis arvesse võtma organisatsiooni vajadusi, sh tervise- ja keskkonnaküsimusi, et koos välja selgitada kõige optimaalsem ja asjakohasem koristuslahendus. Keskkonnahoidliku kontori seisukohast on oluline arvesse võtta ka seda, kas koristusfirma kasutab või pakub kasutamiseks keskkonnahoidlikke puhastusaineid ja hügieenitarbeid (nt ökomärgisega puhtusained, paberkäterätid, tualettpaber). Kas kasutatavad koristusvahendid ja -tehnika on tänapäevased ja täidavad kontori vajadusi? Võiks uurida, kas puhastusfirma pakub mõnele teenusele garantiid või tsiviilvastutuskindlustust. Millise vastutuse võtab teenusepakkuja haigestunud töötaja või kahjustatud pinna puhul? Alati tuleb veenduda, et ettevõtte tekitatud kahju ei oleks tellija kanda. Kontori koristamine peab olema optimaalne, st pole mõistlik koristada liiga tihti ega ka liiga harva. 4.8 Säästev transport ja liikuvuskorraldus Kontoritegevusega seonduvad ka lähetused ja inimeste iga päev tööle-koju liikumine. Inimeste transport põhjustab olulist kaudset keskkonnamõju, olles üks peamine kasvuhoonegaaside heitmete allikas. Ühe inimese lennureis üle Atlandi ookeani põhjustab 1,5 kuni 2 tonni süsinikdioksiidi (CO 2) heidet 30 sama CO 2 koguse paiskab keskmine eurooplane kütmise ja elektrienergia tarbimisega atmosfääri ühe aasta jooksul. Transpordiga on seotud ka palju teisi keskkonnaprobleeme (nt mootori heitgaasidest tulenev saaste, mis vähendab õhu kvaliteeti ja mõjutab inimeste tervist, taimi, loomi ja elupaiku; teede, parklate jt transpordi infrastruktuuri ehitamise tõttu hävinevad looduslikud maa-alad, elupaigad ja linnakeskkond). Transport tekitab ka sotsiaalseid probleeme. Näiteks transpordi tekitatud müra jm häiringud mõjutavad otseselt meie tervist. Autokesksed transpordilahendused vähendavad laste, noorte ja ilma autota perede iseseisvat liikumisvõimalust ning pärsivad jalgrattakasutust ning jalgsi käimist. Seepärast tuleks ühe keskkonnategevusena kontorites soodustada keskkonnahoidlikke liikuvuskorralduslikke lahendusi. Järgnevalt on toodud mõned näpunäited, kuidas kontoritegevusega seotud transporti keskkonnahoidlikumaks muuta: Soodustada ja edendada keskkonnahoidlike transpordivahendite kasutamist Kaitseväe kontoritöötajate seas, nt hüvitada ühissõidukikulud või korraldada ühine tööle-koju transport, rajada parkimisalad/kohad jalgratastele ning ühiskasutuses või koossõidusüsteem autode kasutajatele. Soetada kontorisse ühiskasutatavad rattad, mida töötajad saavad töösõitudeks kasutada. Vältida tööreise, mida on võimalik asendada telefoni- ja videokonverentsidega. Vältimatute reiside korral eelistada ühissõidukeid. 30

48 94 väljaõppeline tegevus 5. Kaitseväe väljaõppeline tegevus 95 Väljaõpe on Kaitseväe üks rahuaegseid põhitegevusi, mis põhjustab otsest ja ka kõige nähtavamat keskkonnamõju. Valdav osa väljaõppest korraldatakse selleks spetsiaalselt ette nähtud aladel ja objektidel harjutusväljadel ja väljaõpperajatistel. Harjutusväljade ja väljaõpperajatiste planeerimisel ja rajamisel on arvestatud tegevuste olulise keskkonnamõjuga, kuna planeerimisel on tehtud keskkonnamõju hindamine või keskkonnamõju strateegiline hindamine. Sellest tulenevalt on harjutusväljade kasutusele andmisel tarvitusele võetud mitu mõjude leevendamise meedet ning koostatud vajalikud eeskirjad ja juhised, mida väljaõppes osalevad isikud peavad järgima. Tegevuse keskkonnateadlik ja nõuetekohane planeerimine ja korraldus võimaldavad väljaõppest tulenevat mõju vältida ja vähendada ning ka negatiivset ja positiivset mõju tasakaalustada. Viimane on eriti oluline siis, kui väljaõpet viiakse läbi väljaspool Kaitseväe territooriumeid, nt riigi- ja eramaadel, asulates, linnades, loodusmaastikel, sh kaitsealadel. Sellistel aladel on väga oluline kõikide osaliste vahel hea koostöö ja läbirääkimisoskus, et leida üheskoos sobilikud lahendused nii väljaõppe läbiviimiseks kui ka võimalused, kuidas leevendada keskkonnamõju ja -häiringuid.

49 96 väljaõppeline tegevus väljaõppeline tegevus 97 Väljaõppega kaasnevad tegevused looduskeskkonnas sõltuvad kaasatud üksuste ja väljaõppe suurusest ning harjutuste eesmärgist. Väljaõpe võib hõlmata näiteks suuremaid laske- ja lõhkeharjutusi, taktikalisi ja manööverharjutusi ning rasketehnika kasutamist, aga ka väiksemaid harjutusi. Väljaõppe oluline osa on tavaliselt logistika ja transport. Kõik need tegevused mõjutavad keskkonda. Keskkonnamõju tõsidus ja ulatus sõltub palju sellest, kas õppus/harjutus korraldati selleks sobilikus asukohas ning kas järgiti kõiki asjakohaseid nõudeid. Kokkulepitud keskkonnakaitse- ja ohutusnõuete eiramine võib põhjustada väga suuremõõtmelist keskkonnakahjustust ja reostust (nt naftaproduktide ja muude ohtlike ainete reostus, tuleõnnetus). Seetõttu on oluline, et väljaõppel osalevad isikud mõistavad, millised on nende tegevusest tulenevad mõjud keskkonnale ning teavad, kuidas neid mõjusid vältida või vähendada. 5.1 Väljaõppe planeerimine ja läbiviimise korraldus Kaitseväe efektiivse ja tulemusliku ning ka ohutu (sh keskkonnaohutu) väljaõppe aluseks on nõuetekohane ettevalmistamine. Väljaõppega seotud isikud peavad olema teadlikud oma vastutusest ja kohustustest ning kõikidest Kaitseväe eeskirjadest ja juhenditest ning asjakohaste õigusaktide nõuetest, mis väljaõppe planeerimist ja korraldamist reguleerivad. Oluline on kaasata ja teavitada kõiki asjaosalisi. Keskkonnakaitse on sama tähtis kui mis tahes muud väljaõpet puudutavad teemad (nt varustus, ohutus ja esmaabi). Seepärast on keskkonnaküsimused üks kohustuslik osa väljaõppe planeerimise ja läbiviimise protsessis Poolte kohustused Väljaõppes ohutusnõuete, sh keskkonnakaitsenõuete täitmisega seotud vastutavad isikud on väljaõppe juht, väljaõppe läbiviija, väljaõppes osaleja ja väljaõppe toetaja. Õppusel osaleva struktuuriüksuse ülem ehk väljaõppe juht määrab väljaõppe läbiviija, kes peab järgima muuhulgas väljaõppe keskkonnanõudeid. Väljaõppe läbiviija peab määratlema muude ohtude kõrval ka väljaõppe keskkonnaaspektid ning fikseerima nendest tulenevate keskkonnamõjude maandamiseks kasutatavad nõuded ja vajalikud meetmed väljaõppeürituse käsus. Väljaõppe läbiviija kohustus on ka instrueerida isikkooseisu ehk väljaõppes osalejaid muuhulgas keskkonnakaitsenõuetest ning kontrollida väljaõppe käigus nende nõuete täitmist. Lisaks on väljaõppe läbiviija ülesanne vajadusel korraldada keskkonnale tekitatud kahjustuste likvideerimine. Kui väljaõpe toimub harjutusväljal, siis peab väljaõppe läbiviija koordineerima oma tegevust väljaõpet toetava harjutusvälja vastutava isikuga. Harjutusvälja vastutav isik vastutab selle kasutamise koordineerimise, ohutuse (sh tuleohutuse ja keskkonnakaitsenõuete täitmise) eest ja tagab väljaõppe ajal heakorra. Väljaõppe läbiviija esitab harjutusvälja vastutavale isikule väljaõppe käsu, selle kontrollib üle vastutav isik ning nõuetele vastavuse korral kooskõlastatakse. Harjutusvälja vastutav isik omakorda edastab väljaõppe läbiviijale asjakohase teabe (nt tuleohutusastme, kehtivad kasutuspiirangud). Veel peab ta veenduma, et väljaõppe läbiviija on planeerinud väljaõppe ja viib harjutusi läbi kooskõlas harjutusvälja kasutuseeskirjaga ning teab harjutusvälja või väljaõppekoha spetsiifilisi piiranguid (sh looduskaitselisi piiranguid). Harjutusvälja vastutav isik korraldab väljaõppe alguses harjutusvälja või selle osa üleandmise (väljaõppe läbiviijale) ja lõppemisel vastuvõtmise, kontrollib kasutust ja maa-ala seisukorda pärast õppust ning vajadusel annab väljaõppe läbiviijale korraldused likvideerida puudused (sh keskkonnakahjustuste). Harjutusvälja vastutav isik peab veenduma ja/või tagama, et harjutuse läbiviijal on olemas vajalikud tulekustutus- ja keskkonnakahjustuse (sh reostuse) likvideerimise vahendid. Samuti kontrollib ta, et harjutuse läbiviijal on olemas sidevahendid ning vastutava isiku kontaktid. Harjutusvälja vastutavat isikut tuleb kohe teavitada ka kõigist keskkonnakahjustustest (sh tulekahju) (vt ka ptk-d ja 5.3). Juhul kui väljaõpe korraldatakse väljaspool harjutusvälju, siis koordineerivad väljaõppe ettevalmistamist (nt kooskõlastused ja kokkulepped pooltega, sh maaomanikega, teavitamine) väeosade tsiviil- ja militaarkoostöö (CIMIC) ohvitserid vastavalt kehtestatud regulatsioonidele. Liitlasüksuste kaasamisel väljaõppesse liidetakse nad tavaliselt mõne väljaõppe juhi juurde või määrab Kaitsevägi neile POC (Point of Contact) ohvitseri/allohvitseri, kes peab muuhulgas teavitama liitlasi ka asjakohastest keskkonnanõuetest. Kõik väljaõppes osalejad peavad täitma ohutus- ja keskkonnakaitsenõudeid ning jälgima, et kaasosalejad samuti neid nõudeid täidaksid.

50 98 väljaõppeline tegevus väljaõppeline tegevus Looduskaitseliste piirangutega arvestamine Looduskaitseliste piirangutega arvestamine on väljaõppe planeerimise ja läbiviimise oluline teema nii harjutusväljadel kui ka muudel territooriumitel. Looduskaitselised piirangud kehtivad nt kaitse- ja hoiualadel, kaitse all olevate alade ja loodusobjektide sihtkaitsevööndites ja piiranguvööndites, kaitsealuste loomade püsielupaikades, ranna ja kalda piiranguvööndites jm. Sellistel aladel on üldjuhul kehtestatud liikumis- või tegutsemispiirangud. Kõik väljaõpet läbiviivad isikud peavad olema kursis väljaõppeala looduskaitseliste piirangute ja neist tulenevate kitsendustega eriti liikumispiirangutega. Looduskaitselised piirangud peab harjutusvälja vastutav isik teatavaks tegema väljaõppe läbiviijale, kes omakorda vastutab selle eest, et väljaõppe ajal looduskaitsenõudeid täidetaks ja liikumispiiranguid järgitaks. Kui väljaõpe korraldatakse väljaspool harjutusväljasid, siis peab looduskaitsega seotud teabe ja võimalikud liikumispiirangud tuvastama väljaõppe läbiviija. Väljaõppealal kehtivate looduskaitseliste kitsenduste või kaitsealuste liikide elupaikadega on võimalik tutvuda harjutusväljade kasutuseeskirjades, Maa-ameti geoportaali kitsenduste rakenduses või keskkonnainfo registris. Kaitseala, püsielupaiga ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsekord määratakse kaitse-eeskirjaga, kus on täpsemalt määratud tegevused, millega looduse seisundit säilitada ja parandada (sh ala kasutamise piirangud ja kohustused). Kõik kaitse-eeskirjad on valitsuse määrused, mis on kättesaadavad Riigi Teatajas. korraldamise juhis. Väljaõppe läbiviija peab tutvuma harjutusvälja nimetatud dokumentidega enne väljaõpet. Spetsiifiliste tegevuste keskkonnanõuded on kirjeldatud valdkondlikes eeskirjades ja juhendites (nt Kaitseväe jäätmehoolduseeskiri, Kaitseväe välihügieeni juhend). Olulist väljaõppega seotud keskkonnainformatsiooni (keskkonnamõju tekitavad tegevused ja nende ohjamise meetmed) sisaldavad ka harjutusväljade keskkonnakorralduskavad ja kasutuseeskirjad. Keskkonnakorralduskavades on üldjuhul esitatud ka asjakohane looduskaitsega seotud informatsioon, sh territooriumi kasutuspiirangud. 5.2 Keskkonnakaitse väljaõppel Kuigi Kaitseväe kasutatavad harjutusväljad ja väljaõppeehitised ning ka korraldatavad harjutused on üldjuhul kavandatud selliselt, et vältida ja vähendada tekkivat keskkonnamõju, kaasneb õppustega siiski suuremal või väiksemal määral mõju looduskeskkonnale (nt pinnase ja taimkatte tallamine, metsa kahjustamine, taimede kasvupaikade kahjustamine, ökosüsteemide ja veekogude negatiivne mõjutamine, põhja- ja pinnavee reostumine). Seda eriti siis, kui ei järgita kokkulepitud keskkonnakaitsenõudeid Väljaõpet reguleerivad dokumendid Kaitseväe väljaõpe peab olema kavandatud ja korraldatud vastavalt Kaitseväe kordadele, eeskirjadele ja juhenditele ning asjakohaste õigusaktide nõuetele, millega peavad kursis olema kõik väljaõpet läbiviivad isikud. Väljaõppetegevuse ohutusnõuded on kirjeldatud ohutuseeskirjades ja -juhendites, mis sisaldavad ka keskkonna- ja tuleohutuse nõudeid. Ohutuseeskirjades toodud väljaõppega seotud poolte kohustused ja vastutused on asjakohased ka keskkonnategevustes. Harjutusvälja ja eraldiseisva väljaõppeehitise kasutamist reguleerib kasutuseeskiri või -juhend 31, mis üldjuhul kirjeldab lühidalt ka keskkonnanõudeid ja piiranguid. Väljaspool harjutusväljasid toimuvatel Kaitseväe õppustel järgitavad keskkonnakaitse nõuded kirjeldab Kaitseväe õppuste keskkonnakaitse 31 Harjutusväljal ja eraldiseisval väljaõppeehitisel peab olema kasutuseeskiri ning harjutusväljal paikneval väljaõppeehitisel kasutusjuhend. Järgnevalt on esitatud lühiülevaade väljaõppega seotud keskkonnakaitsenõuetest ning keskkonnamõju vältivatest ja vähendavatest meetmetest, mida tuleb õppuse planeerimisel ja läbiviimisel arvesse võtta Üldine heakord Üldine heakord (sh keskkonnahoid) ning hügieeninõuete järgimine tuleb tagada kogu väljaõppe jooksul. Väljaõppe läbiviimisel peab olema üldine põhimõte, et maastik, harjutusväli või muu asukoht peab pärast väljaõpet välja nägema nii nagu enne harjutust. Erilist tähelepanu tuleb pöörata üldisele heakorrale ja keskkonnahoiu põhimõtetele, kui püstitatakse ja kasutatakse ajutist välilaagrit. Väljaõppe läbiviimisel ja ajutiste välilaagrite püstitamisel tuleb järgida üldist heakorda ning hügieeninõudeid. Keelatud on prügistada ja reostada ümbrust mis tahes viisil. Majutuskoht, laske- ja õppeväljad ja muu harjutusel kasutatud maa-ala tuleb pärast tegevusi üle kontrollida ja koristada. Väiksemad pinnasekahjustused tuleb võimalusel likvideerida iseseisvalt.

51 100 väljaõppeline tegevus väljaõppeline tegevus 101 Tegevuskohas tuleb kokku koguda õppuse ajal tekkinud jäätmed ja muud jäägid (traadid, nöörid, tähistuslindid, hülsid jms) ning viia need selleks ettenähtud kohta. Jäätmete kogumise korraldus ja nõuded on täpsemalt kirjeldatud allpool. Suitsetamine on lubatud ainult selleks ettevalmistatud kohtades. See on oluline eelkõige tuleohutuse seisukohast. Samas tuleb suitsetamisel tagada ka heakord (vältida suitsukonide looduskeskkonda sattumist) Looduskeskkonna kaitse Väljaõppe korraldamine looduskeskkonnas (metsas ja muudel loodusmaastikel) eeldab, et järgitakse üldiseid keskkonnanõudeid, mida peavad teadma kõik väljaõppel osalejad. Näiteks väljaõppe käigus kasutatakse puid ja taimi nii maskeerimiseks, moondamiseks, kütteks, magamisaseme aluseks kui ka muudel eesmärkidel. Puude ja taimede nõuetevastane kasutamine võib põhjustada olulist kahju looduskeskkonnale. Samuti on väga oluline järgida alal kehtestatud looduskaitselisi nõuded ja piiranguid. Keelatud on lüüa puudesse naelu või vigastada kasvavaid puid muul viisil. Keelatud on kasvavatelt puudelt kasetohtu koorida. Äärmisel vajadusel tuleb kasetohu võtmisel eelistada kuivanud või juba langetatud puid. Keelatud on ankurdada vintsi eelnevalt kaitsmata puutüve külge. Keelatud on liikuda liikumispiiranguga aladel, kui selleks puudub Keskkonnaameti luba. Sõidukitega on lubatud liikuda ainult selleks ettenähtud kohas/alal või eelnevalt kooskõlastatud teedel ja maa-aladel, tehes seda võimalikult loodus- ja tehiskeskkonda säästvalt. Liikumisalade kooskõlastus tuleb saada harjutusvälja vastutavalt isikult või maaomanikult. Looduskaitselise piiranguga aladel tuleb luba küsida Keskkonnaametilt juhul, kui kavandatav tegevus seda kaitse-eeskirja põhiselt nõuab. Keelatud on sõitmine noorendikes ja keelumärkidega tähistatud aladel. Keelatud on kaevata või rikkuda pinnast ja murukamarat selleks vastutavalt isikult luba saamata. Enne kaevamist tuleb eemaldada pealmine pinnasekiht mätastena ning augu täitmise järel tuleb mättad võimalusel asetada oma kohale tagasi, et taimestiku kahjustus oleks minimaalne Kaevetööde kohad ja rajatud kaevikud, masinatega tekitatud roopad ning muud pinnase ja teede kahjustused tuleb pärast õppust täita ja tasandada. Keelatud on kahjustada ja hävitada kaitsealuste taimede ja loomade elupaiku. Mürarikaste laskeharjutuste puhul tuleb võimalusel leevendada müra mõju. Näiteks tuleb vältida või minimeerida müra tekitavaid tegevusi ebasoodsate ilmastikutingimuste (nt üle 10 m/s puhuvad tuuled) ajal ning lindude pesitsusperioodidel (aprill-juuni). Keelatud on tekitada väljaõppega mitteseotud müra ning häirida tahtlikult elanikke, loomi ning linde. Väljaõppetegevuse läbiviimisel looduskeskkonnas tuleb arvestada järgmist: Ilma loata on keelatud raiuda või muul viisil langetada kasvavaid puid, sh Puude vigastused kuivakaid. Harjutusväljal võib raiuda puid, mille tüve jämedus on rinna kõrgusel (ca 1,3 m) kuni 8 cm. Jämedamate puude raiumisel või langetamisel peab olema kooskõlastus Riigimetsa Majandamise Keskuse kohaliku metskonnaga (vt ka ptk 3.4) ja selline tegevus tuleb esitada koos tegevuskäsuga. Väljaspool harjutusväljasid võib puid raiuda ainult metsa/maaomaniku nõusolekul. Võimalusel tuleks kasutada raie/raadamise jääkidena tekkinud oksi ja puitmaterjali. Keelatud on sihilikult kahjustada puude juurestikku ja võra. Kaevata tuleb võimalusel puude võra ulatusest väljaspool. Keelatud on kasvavatelt puudelt lõigata ja murda oksi tüvele lähemalt kui 10 cm Jäätmete kogumine Üks olulisem väljaõppetegevusest tulenev keskkonnaaspekt on jäätmete tekitamine. Väljaõppe käigus kasutatakse mitmesuguseid materjale ja tooteid, mis kasutamise tagajärjel muutuvad jäätmeteks. Näitena võib siin tuua tühjad joogipakendid, kuivtoidupakkide kasutusel tekkivad pakendijäätmed, laskemoonakastid, kasutatud märklehed, puidu- ja metallijäätmed, toidujäätmed. Väljaõppe käigus tekib suures koguses ka laskemoona jäätmeid (nt hülsid). Jäätmeid tekib ka miinide, granaatide, lõhkepakettide jms kasutamise tagajärjel. Kui sellised

52 102 väljaõppeline tegevus väljaõppeline tegevus 103 jäätmed sisaldavad lõhke ainet, siis on tegu ohtlike jäätmetega, mille kogumisel ja käitlemisel tuleb järgida vastavaid ohutusnõudeid. Selliste jäätmete üleandmine tavajäätmetena (nt vanametallina) eeldab nende ohutustamist. Väljaõppe käigus tekib ka muid ohtlikke Õppustel tekkinud jäätmed tuleb kokku koguda jäätmeid (nt värvide jäägid, ohtlike ainetega saastunud absorbendid, puhastuskaltsud jms). Kui jäätmed looduskeskkonda jätta, põhjustab see keskkonna saastumist ja prügistamist, mis võib omada olulist negatiivset mõju nii ökosüsteemidele kui ka inimese tervisele. Et vältida looduskeskkonna saastamist ja prügistamist, tuleb väljaõppel järgida jäätmete kogumise nõudeid. Väljaõppe käigus tekkinud jäätmed tuleb kokku koguda ja võimalusel sorteerida ning viia kokkulepitud kogumiskohta, kus organiseeritakse nende edasine käitlus. Jäätmeid tuleb koguda ka siis, kui väljaõppel osaleb väike rühm inimesi. Välitingimustes võib n-ö segajäätmed (kasutatud pakend, paber, nöörid, lindid ja muud kuivad jäätmed) koguda koos. Eraldi tuleks koguda laskemoonajäätmed ja ohtlikud jäätmed ning suuremas toitlustuskohas ka toidujäätmed. Kaitseväe harjutusväljadel on paika pandud jäätmete kogumis- ja sortimissüsteem, mis on kirja pandud harjutusvälja kasutuseeskirjas. Üldjuhul asub harjutusvälja kokkulepitud kohas (nt teeninduskeskuses) jäätmete liigiti kogumiseks loodud koht, kus asuvad paberi ja papi ning segaolmejäätmete kogumise konteinerid. Kogumiskohas on veel laskemoona jäätmete ja ohtlike jäätmete mahutid. Välitingimustes kogutud jäätmed tuleb tuua kogumiskohta ja sortida need seal vastavalt nõutud liikidele. Väljaspool harjutusalasid tuleb väljaõppe planeerimisel kokku leppida kesksed jäätmete kogumiskohad, kuhu väljaõppel osalevad üksused saavad jäätmeid tuua. Kuna sellistel õppustel võib tekkida n-ö planeerimata jäätmekoguseid (nt suurem kogus söömata jäänud toitu), siis tuleks läbi mõelda ka selliste jäätmete käitlemise võimalused. Toidujäätmete välitingimustes hoidmine võib põhjustada ka hügieeniprobleeme. Sellepärast tuleks välilaagrites kokku kogutud toidujäätmeid võimalikult tihedalt ära vedada (soovitatavalt iga päev). Juhul kui toidujäätmete äravedu ei ole iga päev võimalik korraldada, siis tuleb jäätmeid hoida selliselt, et metsloomad ja sademed ei pääse neile ligi (kasutada suletavaid mahuteid). Jäätmete matmine võib põhjustada haiguste levikut metsloomade hulgas. Seega tuleb õppuse planeerimise käigus tagada toidujäätmete jaoks sobivad kogumisvahendid. Ainult juhul, kui üle jääb väiksem kogus toitu, võib toidujäätmeid kurnata ja selle vedeliku matta. Seejuures tuleb silmas pidada, et seda ei tehtaks liigniiskel (veest läbi imbunud pinnasega) alal. Samuti peab kurnamisauk olema piisavalt sügav ja see tuleb pärast kasutust sulgeda, et vältida metsloomade juurdepääsu. Välitingimustes tuleb jäätmete kogumiseks kasutada sobivaid kogumisvahendeid (nt kilekotid, konteinerid, kastid). Ohtlikud jäätmed tuleb koguda teistest jäätmetest eraldi, kasutades sobivaid kogumismahuteid ja -vahendeid (nt vedelaid ohtlikke jäätmeid tuleb koguda lekkekindlasse ja suletavasse mahutisse). Jäätmete kesk- Jäätmete kogumine laagris setes kogumiskohtades asuvad konteinerid ja mahutid peavad olema varustatud selgete ja nähtavate siltidega, mis näitavad, milliseid jäätmeid kuhu panna. Kui väljaõppel osaleb liitlaste üksuseid, peab märgistus olema ka inglise keeles. Jäätmete kogumise korralduse kohta harjutusväljal saab lisainformatsiooni harjutusvälja vastutavalt isikult või haldurilt. Väljaspool harjutusvälju toimuva väljaõppe puhul tuleb jäätmete kogumise korraldus leppida kokku maaomanikuga, paigutades alale ajutised konteinerid või viia tekkinud jäätmed lähimasse linnakusse. Lühidalt öelduna, tuleb väljaõppe käigus järgida järgmisi jäätmete kogumise nõudeid: Kõik väljaõppe käigus tekkinud jäätmed tuleb kokku koguda ja võimalusel sorteerida ning viia kokkulepitud kogumiskohta või linnakusse, kus organiseeritakse nende edasine käitlus.

53 väljaõppeline tegevus väljaõppeline tegevus Keelatud on jäätmeid ladustada ja matta looduskeskkonda. Põletada võib ainult puhast paberit ja pappi ning ohtlike ainetega saastamata (nt immutamata ja värvimata) puitu. Jäätmete kogumiskohad peavad paiknema sellises kohas, kus on välditud jäätmete sattumine pinnasesse või vette. Lõhkeainet sisaldavad laskemoonajäägid ja ohtlikud jäätmed tuleb koguda teistest jäätmetest eraldi, kasutades sobivaid kogumismahuteid ja -vahendeid (nt vedelaid ohtlikke jäätmeid tuleb koguda lekkekindlasse ja suletavasse mahutisse). Välitingimustes tuleb jäätmeid koguda ja hoiustada selliselt, et oleks välistatud metsloomade ja sademete juurdepääs. Plahvatusohtlikud jäätmed tuleb allüksusel kahjutuks teha kehtiva korra järgi Veekaitse Väljaõppealadel asub tihti ka veekogusid (allikad, ojad, kraavid, jõed, järved, meri). Sageli on vaja ületada veetõkkeid. Seepärast tuleb väljaõppe käigus tagada, et ei reostataks ega Ilma loata on veekogust läbisõit keelatud risustataks põhja- ja pinnavett ega kahjustataks veekogude ja nende kallaste/randade ökosüsteeme. Oluline on tähelepanu pöörata ka veekogu rannal või kallastel tehtavale. Looduskaitseseaduses on veekogu rannale või kallastele kehtestatud vee, pinnase ning ökosüsteemide kaitsmiseks piiranguvööndid 32, kus on kitsendatud teatud inimtegevust (nt sõidukite kasutamine). Veekaitse on asjakohane, kui välitingimustesse rajada laager ja seda kasutada. Võimalikud keskkonnamõju tekitavad aspektid on siin näiteks pesuvee käitlemine ja välikäimlad. Sellised välilaagriga seotud keskkonnamõju vältimise ja vähendamise ning ka isikkoosseisu hügieeni tagamise nõuded on esitatud Kaitseväe välihügieeni juhendis. 32 Vastavalt looduskaitseseadusele on ranna või kalda piiranguvööndi laius Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve rannal 200 meetrit, üle 10 ha suurusel järvel ja veehoidlal ning üle 25 km² suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 100 meetrit, allikal ning kuni 10 ha suurusel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 km suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 50 meetrit. Vee- ja pinnasekaitse seisukohast on oluline käidelda väljaõppel ohtlikke aineid ohutult. Isegi suhteliselt väike kogus mahavoolanud kütust või õli võib põhjustada ulatusliku keskkonnareostuse. Eriti suur negatiivne mõju on sellisel reostusel, kui see satub veekeskkonda. Seega peavad vastutavad isikud omama ning jagama teavet ja instrueerima kõiki ohtlike ainete kasutajaid nende kasutamisega seotud ohtudest ja riskidest ning selliste ainete käitlemisel järgitavatest ohutus- ja keskkonnakaitsenõuetest. Ohtlike ainete ohtlikkuse tuvastamisel on abiks kemikaalide ohutuskaardid ning pakenditel ja mahutitel olev kohustuslik ohupiktogramm ehk -märgis (vt ka ptk 3.6). Peale selle tuleb tagada, et väljaõppe ajal oleks asjakohastes kohtades (nt kütuseveokid, kütuse hoiukohad, generaatorite jm kütust tarbivate suuremate seadmete asukohad) olemas ka esmased keskkonnareostuse piiramise ja likvideerimise vahendid (nt saepuru, liiv või muu absorbent, mahutid reostunud pinnase, kasutatud absorbendi või reostunud vee kogumiseks). Väljaõppe käigus tuleb järgida järgmisi vee- ja pinnasekaitse nõudeid: Keelatud on rikkuda allikate, ojade, jõgede, järvede jm veekogude kaldaid. Veekogude ranna või kalda piiranguvööndis on keelatud sõita mootor- ja maastikusõidukiga väljaspool selleks määratud teid ja radu. Keskkonnaameti loata on keelatud sõidukitega sõita läbi looduslike veekogude (v.a spetsiaalsed väljaõppeehitised, mis on mõeldud vesitõkete ületuste harjutuseks). Harjutusvälja vastutav isik võib lubada veekogu läbida selleks ettenähtud kohtades ja Keskkonnaameti loal. Välilaagri köögi- ja sööginõude pesuvett on keelatud juhtida liigniiskele (veest läbi imbunud pinnasega) alale ja veekogusse (sh allikasse). Harjutusväljadel tuleb kasutada olemasolevaid välikäimlaid. Kui see ei ole võimalik, siis määrab väljaõppe läbiviija välikäimla rajamise koha, mis tuleb eelnevalt kooskõlastada harjutusvälja vastutava isikuga. Välikäimlaid ei tohi kaevata liigniiskele alale või veekogude, kaevude ja puude vahetusse lähedusse. Tegevuse käigus tuleb arvestada naftasaaduste ja muude ohtlike ainete keskkonda sattumise ohuga. Selleks tuleb jälgida, et oleks olemas asjakohased keskkonnareostuse piiramise ja likvideerimise vahendid. Naftasaadusi ja teisi vedelaid ohtlikke aineid tuleb hoida lekkekindlates ja suletavates mahutites. Keelatud on tankida või hoida kütuseid ja õlisid märgalade ja veekogude vahetus läheduses (lähemal kui 20 m).

54 106 väljaõppeline tegevus väljaõppeline tegevus Tuleohutus Paljud väljaõppetegevused (nt laske- ja lõhkeharjutused) kätkevad endas muude riskide kõrval ka otsest tuleohtu. Tulekahju võib põhjustada ka lahtise tulega hooletu ümberkäimine, piirituse kasutamine tule tegemisel, vales kohas suitsetamine (suitsukoni hooletu kustutamine või kustutamata jätmine), vales kohas ja keelatud ajal lõkke tegemine, isesüttimine (nt metsa jäetud klaasikillud süttivad päikesekiirgusest), aga ka näiteks mootorsõiduki väljalaskesüsteemist paiskuvad sädemed. Ohuallikaks võivad olla ka laskemoona jäätmed, mis sisaldavad valget fosforit, mis on väga tuleohtlik aine ning mille aurud võivad tekitada tervisehäireid. Sellised jäägid võivad kevaditi lume sulamise ajal sihtmärgialal ise süttida. Harjutusväljal määrab tuleohutuse eest vastutav isik, arvestades ilmastikku, kohalikke olusid ja riiklikke piiranguid, iga päev tuleohutusastmed (vt ka tabel 4), millest tuleb teavitada ka harjutusvälja kasutajaid ja teisi kohalolijaid. Määratud tuleohutusastme järgi tuleb tarvitusele võtta ka vajalikud meetmed ning arvestada tegevuspiirangutega. Tabel 4. Tuleohutusastmete tähistamine ning nendest tulenevad kohustused ja tegevuspiirangud Tuleohutusastme värvus Tuleohutusastmed Tuleohutusastme määrang Tuleohutusastmest tulenevad kohustused ja piirangud Tuleb arvestada, et peale inimese tervise ja vara kahjustamise, saab kannatada ka keskkond. Planeerimata põlengud mõjutavad oluliselt ökosüsteeme (taimkatet ja loomastikku). Eriti suurt kahju võib planeerimata põleng avaldada looduskeskkonnas kaitsealustele objektidele ja aladele (sh kaitsealustele taime-, looma- ja linnuliikidele). Lisaks paisatakse põlengu käigus atmosfääri suures koguses suitsu ja muid põlemisgaase, põhjustades nii ulatuslikku õhusaastet. Metsa põlemine tekitab ka olulist majanduskahju, mis ulatub Eestis igal aastal sadadesse tuhandetesse eurodesse. Eestis põleb aastas ligi 300 ha metsa. Põua-aastatel võib tuli aga hävitada isegi üle 3000 ha ehk Pärnu linna suuruse ala. (3CC2FA) (3CF964) (FAFA54) (FCCE02) I aste Tuleohtu ei ole - Täiendavaid piiranguid ei ole II aste III aste IV aste Tuleoht on väike Keskmine tuleoht Suur tuleoht - Lahtise tule tegemine koos kõlastada vastutava isikuga. - Käepärast peavad olema esmased tulekustutusvahendid. - Lahtise tule tegemine kooskõlastada vastutava isikuga. - Käepärast peavad olema esmased tulekustutusvahendid. - Vastutav isik võib keelata lahtise tule tegemise. - Tegevuse juures peavad olema esmased tulekustutusvahendid. - Tegevuse juurde peab olema määratud tulekustutusmeeskond. - Keelatud on kasutada trasseerivaid kuule ja suitsugranaate, teha iga sugust lahtist tuld ja kasutada valgustusrakette. - Tuletõrjeauto kohalolek kohustuslik. Et vältida tuleõnnetust, peavad kõik väljaõppel osalevad isikud tundma tuleohutusnõudeid ja teadma, kuidas käituda tulekahju korral. Tuleohutuse tagamine väljaõppel Väljaõppetegevuse planeerimise käigus tuleb arvestada muu hulgas ka võimaliku tuleohuga ja vajadusel võtta kasutusele tuleohutuse abinõud. Need abinõud ning objektil tuleohutuse eest vastutav isik on kindlaks määratud harjutusvälja/väljaõppeehitise kasutuseeskirjas/kasutamise juhendis. Üldjuhul vastutab tuleohutuse eest harjutusvälja/väljaõppeehitise vastutav isik. (FB2B02) V aste Äärmiselt suur tuleoht - Keelatud on kasutada imitatsioonivahendeid, trasseerivaid kuule ja teha igasugust lahtist tuld. - Tegevuse juures peavad olema esmased tulekustutusvahendid. - Tegevuse juurde peab olema määratud tulekustutusmeeskond. - Vastutav isik võib katkestada või keelata tegevuse. - Tuletõrjeauto kohalolek kohustuslik.